Minu esimene märkus oli ka, et nii palju kalatoite! Kuna autor kirjeldab enne igat retsepti ka enda isiklikku seost järgneva toiduga, siis ilmselt on üheks kalarohkuse põhjuseks see, et Lia Virkuse juured on rannarootslaste seas. Meil siin oskas vaid vanavanaema kala puhastada ja Tartu Turuhoone kalahalli mäletan kui teist hirmsat kohta pärast verevõtu kabinetti.
Hiljuti just imestasin oma laste koolimenüüd vaadates, et mis pagana toidud on kalaseljanka, kalaguljašš ja kana-kala pikkpoiss?! Kas te olete kusagil kohvikus või restoranimenüüs sääraseid šedöövreid märganud? Mina kartsin suurde kooli minnes kõige rohkem, et sööklas pakutakse kala, sest meil lasteaia juures olnud 0-klassis oli vahel kalaseljanka, jube toit, millest ma ei saanud isegi leent süüa, sest kala oli ju selle sees olnud! Mu lastel õnneks seda häda küljes ei ole, et kala oksele ajaks, kalaseljanka läheb alla, lihtsalt suuri luiseid tükke ja nahka ei taha. Meil ei pakutud mu meelest kogu kooliaja jooksul mitte kordagi sööklas kala ja jumal tänatud. Teisalt fish&chips on üks mu lemmikuid ja lõhet ka söön. Lia Virkuse kokaraamatus on räimeseljanka sees. Ega ma seda tegema küll kohe kindlasti ei hakka, aga vähemalt on üks tõend sellest, et seesugune toit tõepoolest eksisteerib, mitte ei ole koolikokkade poolt ekstra laste piinamiseks välja mõeldud.
Keda sisukord huvitab, siis seda saab piiluda siit. Veel hämmastas, et Virkus kirjutab "lapsepõlve banaanitordist" - meil siin Lõuna-Eestis sai banaani ema käest viiludena, kui too oli Leningradist tulnud. Ananassid ja kalmaarid tunduvad ka sellised ebavanaaegsed eksoodid, mille kõrval jogurt lausa kahvatab, aga võib ju täitsa olla, et kui osa retsepte pärinevad kirjasaatjatelt, siis lihtsalt kellegi jaoks ongi juba ka need nostalgilised toidud. Õllepurgikana näiteks - minu lapsepõlves käis õlu veel klaaspudelis.
Minu jaoks olid kõige nostalgilisemad munadest ja tomatist kärbseseened, neid tegi mu vanaema alati peolauale, kui ma väike olin. Peale seda aega meil aga kunagi mingeid peolaudu ei olnudki ja seega pole ma neid seenekesi ikka aastakümneid kusagil kohanud.
Piima-riisisupp on ka nostalgiline, ainult mina ei saa aru, miks peaks sinna suhkrut ja kaneeli sisse panema. Ega Virkus ise ka ütleb, et tema endale ei pane. Mu jaoks on ka see ikka soolane toit. Mille kõrvale selles jubedas 0-klassis kiluvõileiba pakuti. Õnneks võileivast lubati keelduda. Mõni juhmim kasvataja pakkus, et võib kilu ju leivalt ära võtta ja siis süüa - no kamoon - võil on ju kilu maitse ja lõhn juba juures!
Aitäh Varrakule raamatu eest!
Lastele pakub siis süüa Daily firma? See pikkpoisirohkus on tõesti müstiline ja tõesti, mis asi on kala-kana pikkpoiss, ma ei tea.
VastaKustutaSisukorrast leidsin pelmeenisupi, mida tõesti ka minu vanaema tegi.
Banaan, ananass, kalmaar ja muud taolised pipstükid on praeguste 35-aastaste jaoks vast tõesti nostalgia, mina (kohevarsti 50) nägin ja maitsesin banaani esimest korda elus umbes kaheksaselt, naabrite juures anti üks amps.
Kalmaari oli küll (konservina) nõuka-aja lõpul pea kogu aeg kodus, sest see tuli vist mingi pakikesega kaasa ja mina olin peres ainus, kes sellesse vaimustusega suhtus. Ema oli nõus sööma, vanaisa ei võtt suu sissegi. Tema tahtis ikka heeringat ja kilu!
KustutaDaily jah. Klassijuhataja kommenteeris ka, et kala-kana pikkpoiss on "väga veider"...
KustutaMis pakikesega??? Pole kuulnud, pole näinud. Kalmaari sain oma teada elus esimest korda Kreekas käies, 1999.
KustutaMeil oli vahepeal kogu aeg kodus:
KustutaKopeerin Postimeest: Brežnevi pakike. Toidupakid, mida asutustes umbes korra nädalas jagati. Hommikul sai kolme-nelja komplekti hulgast valida, õhtuks olid pakid kohal. Enamasti sisaldasid need üht nõutud kaupa, mida poodidest enamasti ei saanud, näiteks viinereid, suitsuvorsti või rohelisi herneid. Aga sellega koos oli pakis üht-teist, mis poeriiulitel seisis, näiteks purgimädarõigas, merikapsa- või kalakonservid.
Põhiline on, et kalmaar ei olnud luksus. Kalmaar oli see, mis viineritega kaasa tuli.
KustutaVõi lahustuva kohviga :)
KustutaSee sisukord... "karrine kanasalat", "tuunikalatort", "kalmaarisalat". Kust pidi nõuka ajal saama karrit, tuunikala või kalmaari? Vbl neid mere-elukaid oli kusagil saada, aga ma ei mäleta kordagi, et meie peres midagi taolist oleks olnud. Aga karri ja nostalgiline - karri oli selgelt uue aja maitseaine.
VastaKustutaIlmselgelt on nostalgia minu ja raamatu autori jaoks väga erinevad asjad või ajastud.
vahel harva oli natuke karripulbrit saada, meil kodus oli üks väike kogus, mida siis hästi säästlikult kasutasime, tänapäeva standardite järgi võttes pruukisime seda ilmselt ammuilma aegunud ja lahtunud olekus.
KustutaJaah, meil ikka ka oli, vanaema tegi sellega mingit tervet panni täitva ühe suure kotleti taolist rooga. Phmt lihakook. Ja lõhnas niiiiii hästi!
Kustutasee meenutas, et mitmesuguste asjaolude tulemusel (hõimlaste kolimised, tuttavate kingitused välismaalt) on mul maitseaineriiulis hetkel samuti väga vana karripulbrit, sest ammu pole seda riiulit harvendanud. Sellise vana karripulbriga peaks ilmselt kõige parema nostalgiliselt vürtsitatud toidu saama, värske ja päris vürtsine poleks Nii Nagu Vanasti.
KustutaVahel üldse fantaseerin, et teeks vahepeal neid toite, mida lapsena, või neid toite, mida tudengipõlves. Kõiki koostisosi pole paraku enam kuskilt võtta (nt tudengipõlve väga kanget "piprajuustu" ehk ohtra tšillipulbriga maitsetatud sulatatud juustu, mis oli tudengile väga praktiline, sest juba vähesest oli tunda, et midagi on saia peal).
Mina ostsin Heidemanni tänava kulinaariast frikadelle ja praadisin panni peal ära. Heal juhul koos keedetud kartulitega.
KustutaÜleeile ostsin poest kaks pakki Rakvere lihapalle - mis on täpselt sama asi - ja praadisin panni peal lastele ära. Kartuleid keetsin ka.
Elan minevikus!!! :)
Tiina kapsapitsa - pole aimugi, mis see võis olla, aga meenutas midagi.
VastaKustutaOkonomiyaki - kutsutakse ka jaapani pitsaks.
Põhikoostis on peenelt hakitud tavaline peakapsas, jahu, muna. Liha/kalalisandid ei ole kohustuslikud ja kastmeid ei maksa ka peeneks ajada. Aga vägagi söödav, lihtne, kiire ja soovi korral ka üliodav toit - soolane kapsapannkook.