Üldiselt olen ma seisukohal, et inimene - see on probleem. Aga mõnikord viskab elu pärle ka minusuguse paadunud pessimisti ette.
Tulin raamatukogust. Märgiline - raamatukogu ON koht, kus suurem võimalus omamoodi imelikke kohata. Ma tavaliselt inimesi ei jälgi, aga miski lifti astuvas meesterahvas tekitab minus soovi talle järele vaadata. Ei midagi erilist, tüüpiline Tartu boheemivälimusega mees iseenesest. Aga tema pöörab samuti pead, naeratab ja teretab. "Oh issand, millesse ma end jälle seganud olen" - on esimene emotsioon, aga siis mees täpsustab: "Sa käisid seal koolis, selles klassis, eks?" No jumal küll, käisin jah, aga kes sina oled? Nägu nagu oleks kuidagi tuttav? Räägime siis veidi juttu, jutt jookseb, jutu käigus mainib mees veel täiesti juhuslikult fakti, kuidas Oleviste kirik oli kunagi pikalt maailma kõrgeim ehitis ja mismõttes inimesed väidavad, et neile ei meeldi Tallinn? Just, nagu minu mõtted! Ma ise olen ka sedasama mõelnud! Põhimõtteliselt oleks võinud veel pikalt rääkida, täitsa minu moodi inimene ju, aga vist oleks veidi imelik olnud. Lõpuks sain teada ka mehe nime ja selle, et tema käis minust paar aastat allpool - ega nooremad ju ei jäägi nii hästi meelde. Samas mingi tuttavlikkus ju oli, mis sundis mind peatuma. Igatahes olin nii rõõmus, et kuskil on veel minu moodi imelikke, kes mäletavad kedagi kolmekümne aasta tagusest ajast. Ei, me ei vahetanud mingeid kontakte ega midagi, miks oleks pidanud?
Kirsiks tordil lähen peale seda kohtumist kaubamajja ja eskalaatoril sõidab mulle vastu mu keskkooliaegne pinginaaber. Mind märgates pöörab pilgu kähku mujale. Issand, keda sa petad, ma ju nägin, et sa nägid ja tundsid ära ka. Istu sisse oma "tere", tõesti. Irvitan omaette. On inimesi ja siis on hoopis teistsuguseid inimesi.
Mõtlen, kuidas mõne inimese lihtsalt tunned ära. Need on need, kellega sa mitte kunagi ei aja viisakusvestlust: "Oi, tere, pole ammu näinud, kuidas läheb, kus töötad, mis teed?". Nendele võid kümne aasta jooksul korra kuskil otsa joosta ja jätkata vestlust sealt, kus see kunagi pooleli jäi või rääkida üldse täiesti suvalisel teemal, mitte mingit kohmetust ei teki ja samas sa ei pruugi isegi teada vastuseid neile viisakusvestluse "olulistele küsimustele". Ja millegipärast ei tule nendega jutuks ka see "peaks kunagi pikemalt kokku saama", mis nende viisakusvestluste puhul sageli tuleb ja millest te mõlemad teate, et see on puhas jama.
Küll on hea, et elu vahel ikka meelde tuletab, et teistsuguseid inimesi on ka. Neid on vähe, aga nad on olemas ja see teeb südame soojaks.
Ma ka just kohtusin ühega.
VastaKustutaMõned klassid allpool käis =)
Nii hea! Kuigi tema oli mulle korra fb-kirja saatnud ja nüüd me armastame üksteist juba.
2 päevaga =P
Sünkronism =)
Mul meenus Stalini tsitaat: "Pole inimest, pole probleemi" :D
VastaKustutaVanade tuttavatega kohtumisi tuleb ette harva, üheks põhjuseks ilmselt mu äärmiselt halb nägudemälu - ma lihtsalt ei tunne päriselt inimest ära. Eks võidakse pidada mühakaks, sest no kuidas ei tunne? Samas kui keegi esimesena teretab ja tutvustab end on igati tore lobiseda.
Pinginaabriga oli tüli või...?
VastaKustutaMina nt ei tunneks pinginaabrit ilmselt äragi. Jõllitaksin ja jõllitaksin meeleheitlikult ja ei oleks kindel.
Tartus on üks daam, kellega me kunstikoolis koos käisime, iga nelja aasta tagant jookseme tänaval kokku, tema ütleb mulle rõõmsalt tere ja mul on peas tühi koht. Võib ka olla, et ehk ta viimasel ajal polegi mulle enam tere öelnud, sest see tohm niikuinii ei mäleta, milleks vaeva näha.
Ei olnud tüli. Lihtsalt ühel hetkel ma märkasin, et olen alati see, kes meie kokkusaamisi ette paneb ja mõtlesin selle mustri katkestada, vaatan, millal tema siis initsiatiivi haarab. No ja ta ei haaranud mitte iial ning nüüd teeb juba näo nagu ei tunneks. Väga imelik.
KustutaMa varem arvasin, et kõigil on hea nägudemälu, aga selgus, et pole üldse, seda enam on tore kohata endasarnasi ”imelikke”.