Ei ole reaktsioonipostitus üldse, mäletasin, et tahtsin millestki kirjutada ja avastasin siis, et VVN on just täpselt sel teemal kirjutanud. Ja ma ei kirjuta Stalkerist, ühest teisest aasta parimate hääletusest hoopis. Ja sellega seoses sellistest hääletustest üldse. Lisaks ütlen kohe ka selle ära, et see pole mitte mingil juhul vastulause VVN-ile, kelle seisukohta ma aktsepteerin.
Minu, kah väikeses, hobikogukonnas korraldatakse samuti aasta parimate valimist ning nagu Stalkerilgi, on ka seal iga hääl kaalukas. Sel aastal juhtus aga nii, et esikoha määras üks hääl, mis oli...antud iseendale. Teada sain ma seda grupichatist, kus teisele kohale platseerunu teatas, et oleks ta vaid teadnud, et ka endale tohib häält anda. No alati on tohtinud, lihtsalt see info, kes kellele andis, on hiljem avalik. Kusjuures ma eeldasin, et see info on ka praegu avalik, aga täna portaali sisse logides avastasin, et ei, seekord polegi, teine koht oli selle spetsiaalselt välja uurinud. See oli natuke....üllatav. Esimene koht kaitses end sellega, et no kui endale ka ei meeldi, kellele siis veel? Aus. Paraku ma arvan, ta lihtsalt ei teadnud, et tegemist pole anonüümse hääletusega.
Sealt edasi minu juurde. Ma olen see hirmus inimene, kes küll avab linke, mida tuttavad jagavad - "hääleta pliis mu lapse/kodulooma/kunstišedöövri poolt", aga valib sealt isikliku lemmiku hoolimata sellest, et oleks pidanud selle tuttava oma laikima. Miks ma nii teen? Ma ei ole hea sõber? Ma ei ole inimeste inimene? Ilmselt midagi sinnapoole. Ma valin ka seal enda hobikogukonnas just neid, kelle tegemised on meeldinud, hoolimata, kes nad inimestena on.* Seal on muidu viis võimalust häält anda, kõik võrdsed, ja on palju neid, kes leiavad, et see on ebaõiglus, sest parim saab olla vaid üks ja kui sa annad hääle rohkemale kui ühele, sa vähendad parima šansse. Mu seisukoht on toetada võimalikult paljusid. Mitte selgitada parimat. See on niikuinii võimatu, maitsed on erinevad.
Aga hoolimata sellest, kuidas keegi hääletab ja kas üldse, on mu kõige suurem mure see, kas me, palun, saaksime olla sõbrad edasi ka pärast hääletusi? Et kui sa tungivalt soovitasid mul enda poolt hääletada, aga ma paraku avastasin, et oli paremaid kandidaate ja andsin hääle neile, siis sa ei pea mu peale viha. Käratada ja nina peale visata võid, sellest ma saan aru, aga no see ei ole ju nii suur asi ometigi, et suhteid mõjutaks? (Kas ma olen see inimene, kes keerab teistele igasugu jama kokku ja siis loodab sinisilmselt, et nad mind ikka armastavad? Vist küll...) **
*Sellega oli ka teema. Üks koos tegutsenud paar läks lahku (asjaolusid ei tea) ja meespool otsustas naispoole osaluse ühiselt tehtud asjades lihtsalt ära kustutada. Lisaks omastada kõik koos tehtu. Naispool siis kirjutas foorumisse, et võiks seesugust alatust parimate hindamisel arvesse võtta. Nõus, et alatus. Need koos tehtud asjad ei olnud ju enda ego upitamiseks vaid teistele kogukonna liikmetele, samas kui mõni neist oleks olnud ekstra vinge, ma vist oleks ikka hääletanud.
**See oli muide iroonia, ma päriselt imestan kui tõsistelt inimesed igasugu "paremus"järjestusi võtavad.
Tunnen vajadust öelda, et see on esimene aasta, kus endale reklaami teen. Enne arvasin, et krt, õige mul seda auhinda vaja (korra koba peale ja reklaamita sain ka, aga siis reklaamis kirjastus raamatut ja romaanivõistlusel sai ka koha), mingi tuttavate jant, raamatu kvaliteet + kui tore sa ulmikutele tundud jagatud kahega = tulemus. Pff.
VastaKustutaAga eelmisel aastal K juhtis mu tähelepanu sellele, et tasuta reklaam. Kas stalkerivõitja nüüd just 10x kuulsamaks saab, aga mainitakse enamikus tavameedia väljaannetes ära ja hetkel on mul hinges tragöödia: "Keegi ei märka mind!" ja siis märgatakse rohkem.
Mina täitsa vastupidi - kui keegi ütleb, et hääleta, siis hääletan, ei hakka teisi isegi vaatama. VVNile katsusin anda niipalju hääli kui sain, sest kui ta soovib seda, ma natuke tunnen teda - siis mitte? Aga ma olen suht people pleaser ja sellega pigem rahul.
VastaKustutaendale reklaami teha ja hääletama kutsuda tasub ka sellistel tingimustel, et kõik hääletavad oma lemmikteose poolt - muidu ei pruugi need, kellele päriselt meeldis, teadagi saada, et kuskil oli mingi hääletus. st seda võib võtta kui "mobiliseerin päris ehtsad fännid".
VastaKustutaMul on nii: nagu sinagi, ei võta ma sarnaseid “paremus”järjestusi kuigi tõsiselt. Iseäranis kunstivärgi puhul on hinnangud ju eranditult subjektiivsed. Mistõttu annan rõõmuga ja süümepiinadeta oma hääle, olgu või pimesi, kui (blogi)sõber/hea tuttav seda palub; et talle rõõmu teha või nii.
VastaKustutaKui keegi ütleb "palun hääleta minu poolt", siis ma esiteks vihastan ja teiseks blokeerin ta mõneks ajaks ära. Vähemalt mentaalselt. Sest sellise nurumisega muutub konkurss sisuliselt populaarsus-võistluseks. Ja parima koogiretsepti või raamatu asemel saame retsepti, mille autor on sotsiaalselt kõige aktiivsem.
VastaKustutama arvan, et selliste üleskutsete vaike-eeldus ongi see, et need on populaarsusvõistlused.
KustutaJup. Kui kõik teised kasutavad oma sotsiaalset aktiivsust ära ja sina mitte, ei saa sa mitte võrdsetel alustel hinnatud, vaid sind hinnatakse kõvasti alla.
KustutaSellised üleskutsed on enamasti mingi ettevõtte turunduskampaaniad ("parim salatiretsept Farmi majoneesiga") ja kuna ma sellist sõbralt-sõbrale turundust pean alatuks, siis pean alatuks ka sõpru, kes neis osalevad.
KustutaMa ei tea, mida teha, kui sul ongi endal vaja hinnatud saada. Eile käisin joomas koos seltskonnaga, kellest enamik on estcon'i püsikunded. Kui üksteist ei kiidetaks ja "Stalkrit" poleks, siis kes sellest valdkonnast üldse miskit teaks?
Kuidas levitada rohujuure infot ajastul, kus infot ongi liiga palju ja jõud on suurte meediakontsernide käes? Ei tea, ei tea.
Kaurile. Kordan ennast: kunsti “hindamine” ongi ju subjektiivne, ei? Teisisõnu, jah, populaarsusvõistlus, või lausa turundus, kui soovid. Majonees. Osa loomingulisi inimesi tahavad/oskavad end müüa, teised mitte. Näide: tööd, mida suurimad-kuulsamad kunstigaleriid eksponeerivad, pole ilmtingimata vaieldamatud tipud omas nishis. Võib vabalt olla, et kunstnik lihtsalt on sattunud õigel ajal nn. õiges kohas olema, liigub nö. õigetes ringkondades, oskab “õigeid” nuppe vajutada.
KustutaLoomingut pole võimalik tulemustele, numbritele toetudes paremusjärjestusse panna. Tihtipeale “võidabki” see, kes end aktiivsemalt promob.
Mul on üks introverdist tuttav kunstnik, kes on hädas sama asjaga, millega VVN: introverdi jaoks on seltsielu ja seltskondliku loba ajamine koorem, mitte meelelahutus. Aeg, mil ta ei saa loominguga tegeleda. Aga näituse-/avaldamispakkumised ja auhinnad jõuavad nende kunstnike-kirjanike kätte, kellest midagi teatakse, ja loomulikult teatakse rohkem neid, kes kuluaarides rohkem suhtlevad.
Kustutaja siis lähebki nii nagu VVNil "Lihtsate valikutega", et käsikiri lükatakse igalt poolt tagasi, kuni see anonüümsete osalejatega võistlusel auhinna saab. Pmst ongi siis autoritel, kes kuluaaritööd ei jõua teha, ainus võimalus anonüümsed konkursid, aga neid on ju vähe.
KustutaLisan, et vedama peab ikka.
KustutaKui mu käsikiri ei oleks sattunud võistlusele, kus kaks kirglikku ulmesõpra ja veel mitu , kes seda žanri ikka kirjanduseks peavad, žüriis olid, jumal teab, kas ikka keegi märganud oleks.
Hooandjasse oma neljanda raamatu väljaandmist ühisrahastusetegevuseks esitades arvasin, et siuke naeruväärne summa, tuleb paari päevaga kokku. Ei tulnud midagi - keegi mu kauaaegsetest sõpradest ei heitnud heurot:D Nutsu annetasid mõned inimesed, keda ma peaaegu ei tunnegi. Pisut pettunud olin, aga raamat tuli ja elu läks edasi. Siis on mu tekstidel mõned stamm-proovilugejad. Üks neist, nimetagem teda proua XXX, oli varasemad tekstid kindlalt positiivse noodiga vastu võtnud. Viimatise tegi nagu tornaado - maatasa! :D Muidugi oleme sõbrad edasi. Ma ise ka - kui teos ei meeldi - nii ütlengi. Mõne inimesega seetõttu enam sõbrad ei ole, aga ....elu läheb edasi:)
VastaKustuta