Ja jumalad naeravad

Kas on kusagil statistika selle kohta, kui paljudel pruutidel juhtub nende pulmapäeval kõhugripp olema? Ma loodan, et ma olen vähemalt eriline.

Ärkasin hommikul peale pikka ja kosutavat und nagu tavaliselt, aga miskipärast valutasid nii nahk kui kondid. No ei olnud eelmisel päeval spordiga tegeletud, kahtlustasin, et kuna mul on komme kontoris istudes jalad kõhu alla kerida ja sinna unustada, kuni nad krampi lähevad, siis äkki selle järelmõjud. Kõrvalepõige: kunagi Mikro füsioterapeut muretses, et ta istub mitte tagumikul vaid põlvedel, siis vaatas mind, kes ma täpselt samamoodi istuda eelistan ja teatas, et ilmselt geneetiline värk, lisades - normaalselt teievanune inimene ei peakski enam nii suutma.

Ajasin siis ennast voodist välja - kahtlaselt higine oli olla. No ei saa gripp ega koroona olla, muid kaebusi pole ju. Seejärel suundusin WC-sse ja kohe meenus, et on ka selline minust pikalt mööda läinud tõbi nagu kõhugripp. No teretulemast!

Õnneks on õnnepalee jalutuskäigu kaugusel, ehk hakkab parem. Ootasime seal ukse taga siis, sest veidi vara jõudsime kohale, kuni kõrvalmaja ette keeras kiirabi. L. küsis, et mina tellisin või? Ausalt öeldes, ega ära ei ütleks, vastasin. 

Kabinetis suutis L. jälle häbi teha, kästi istuda, ta urahtas, et kas tõesti nii kaua läheb siin või?! Meenub  see lapse nime registreerimine, kui talt küsiti, kas kinnitab end lapse isaks ja ta hakkas pikalt laialt jaurama sellest, et ilma meditsiiniliste tõenditeta ta seda ju teha ei saa. Mille peale punastav tädi hirmunult mulle otsa vaatas ja ohkis, et see ju kõigest formaalsus. Kusjuures, L. ei saanud hiljem isegi aru, et miks see tema jutt kellelegi kohatu võis tunduda, ta ju ainult teoreetiliselt arutles, mitte ei kahtlustanud kedagi milleski, selline asi ei tulnud talle pähegi. 

Seekord me siis seisime. Õnneks oli meie ja ametniku vahel klaas, vast ta nakkust ei saanud. Küsiti seda "jah" sõna ikka ka. Ma kuidagi imeliku häälega piiksatatasin. Viie minutiga sai tehtud. Kohe tööle edasi. Hea, et mingit pildistamist ei tellinud nagu normaalsed inimesed, oleks parajad pildid saanud, rohelise näoga öökinud kuldsete sügislehtede vahel...

Ma otsustasin, et kontorisse ei roni, teen kodunt. Teel tuli Mini vastu, röökisin kaugelt, et "Kõhugripp! Hoia eemale!" Jajah, ma jõudsin enne ära abielluda, kui lapsed kooli minna. Koduuksel otsin võtmeid ja mida pole, seda pole. Olin just unistanud kodusest WC-st. Istusin trepile maha ja poetasin pisara. Ei poetanud tegelikult, ma olen pragmaatiline inimene, sellises olukorras pisardamine ainult nõrgestaks organismi. L. oli võtmetega juba kesklinnas, isa kuskil võõras linnas ja lapsed just tundidesse jõudnud. Mis seal's ikka  - "The masses of humanity will always have to suffer." (Bad Religion - Suffer) - ajasin oma kodinad kokku ja tulin tööle. 

Imelik on olla, selline tunne, et otseselt kuskilt välja ei aja, aga keerab küll. Kas selline ongi abielu?

Arvutasin muide välja, et meie eelneva kooselu pikkus oli täpselt 15 aastat ja 9 kuud.