Niisama elumärke

Nädalavahetusel käisime jälle Koplis, kuhu laevatäis Rootsi punkareid kohale toodi ilmarahvale imestamiseks. Sealjuures avastasime taas ühe hea söögikoha,  selline buffee-tüüpi, ma muidu ei salli frikadellisuppi (ärge küsige, miks ma siis selle tellisin üldse - meie siilid, olemegi ühed kummalised loomad), aga seal oli päriselt hea ja ma võtsin pool portsu, mis oli minu jaoks suur kausitäis. Tartus vist kuskil nii odavalt süüa ei saa kui pealinnas. Üldse avastasime, et see Kopli liinidepoolne on hirmus ilus kant, roheline, parke täis ja meri igalpool ümberringi. Boonuseks see, et ühistransport käib ülitihti. Need munakivitänavad olid eriti nunnud. Uued majad mitte nii väga, aga praegu on veel ilu alles. Ja putukaväil on nii lahe! Tõsiselt ilus linnaruum. Mida see kolbanäoga EKREmutt selle asemel tahtis  - neljarealist maanteed või? Paavlis üritasime kaltsukas ka käia, aga no ma endiselt ei suuda. Mismoodi tuvastada miski, mis mulle meeldida võiks? Ma olen kärsitu, mul ei jätku jõudu kogu selle angaari läbikäimiseks. Peaks päris paljas ja meeleheitel olema, kui sinna sukelduks. Ostangi uusi riideid Lidlist, sest seal mul tuleb parajasti pähe, et oot, pükse oleks vaja vms. Eraldi pükste ostmiseks poodidesse suunduda - ei mina viitsi. 

Vahepeal käisime jälle Lätis ka, seekord pakkus suurima elamuse selline koht nagu Sietiņiezis. 

Eestist nii võimsaid vaateid vist ei saagi. Liivakivipaljandeid meil muidugi on, aga sellist jõge nagu Koiva Cesise kandis, ei ole. Imestasime muidugi selle üle, mis sunnib hordide viisi inimesi oma nime liivakivisse uuristama. Mida see annab neile kirjutajatele peale selle, et muudab ümbruse inetumaks? Et kui sa kraabid kuhugi südame ja sinna sisse enda ja pruta initsiaalid, siis on kohe igavene arm garanteeritud või? Ma saaks aru, et paar lolli, aga no nii massiliselt. Õõvastav inimliku lolluse ja looduse majesteetllikkuse vastasseis. 

Hiljem avastasin pettunult, et olen oma rinnal ussi soojendanud. Miskipärast tuli kodus arutlusele H.Ibseni "Nukumaja", mida mõni aeg tagasi vaatamas käisime ja järsku L. lajatas, et no aga ikkagi, naine jätab oma kolm last maha?! Ma siis vaatasin teda suurisilmi ja vastasin, et nojah, sama tavaline asi, mida iga nii kolmas mees (ei olnud statistikat käepärast, puusalt tulistatud, aga tundub umbes nii olevat) teeb ju? Mille üle imestad? Ja L. tõesti ütleski, et ahjaa, tõesti, kui sa nüüd nii ütled. Kuidas on võimalik selline pimetähn?? 

Aga noh, inimese maailmapildi kitsus või laius on ka sageli üllatuseks. Samal õhtul rääkis L. mulle kellestki ilgest värdjast prantsuse aadlikust, kes nautis piinamist ja perverssusi ja ma siis täpsustasin, et oot-oot, sa räägid markii de Sadest, eks? Ta vastas, et "vist oli jah selline nimi" ja ma olin nagu wtf, ma teadsin varajases teismeeas juba, kes oli de Sade. Kuskohast, pole õrna aimugi ja miks, aga teadsin, kuigi oleks ilmselt hea olnud, kui poleks teadnud. 

Ostsime piletid Iron Maideni dokumentaalile "Burning ambition", Mini tahtis ka sõbrannaga tulla, küsisin Mikrolt, kas tema ka. Ta ei tahtnud. Ma küsisin, et kas ta muidu teab seda bändi üldse. Muidugi tean! Surkisin siis edasi, et kas sa seda ka tead, mida nimetus Raudne Neitsi tähendab? Ma küsisin seda küsimust firmaüritusel viktoriinis kunagi, keegi ei teadnud. Mikro teadis, seletas mulle täpselt ära ka. Ma ei küsinud, kuskohast ta teab.