Keelaks selle abiellumise üldse ära?

Kuigi vanasõna väidab, et vaidlustes selgub tõde, on minu meelest vaidlemisest siiski kasu ainult sel juhul, kui mõlemad pooled ei ole vaieldava suhtes kivistunud seisukohtadel. No näiteks kui teine pool toob sisse argumendi "sest Jumal on nii öelnud!" - mida siin enam vaielda, eks. Vaielda pole mõtet ka siis, kui vaidlusalune teema sulle üldse korda ei lähe - a la verised võitlused teemal, kas ruuduline laudlina on parem kui täpiline - mingi aja ju võib teist hulluks ajada (juhul kui talle see jube oluline on), aga üldiselt tüütab ära.
Niisiis olen ma nüüdseks vist juba tuntud homoaktivist, aga L-i seisukohta ma tegelikult ei tea. Kummagi poole kõnekoosolekutel ta igatahes ei käi ja mulle otseselt vastu ei vaidle, aga samas ega ei toeta ka. Sellisele viljakale pinnasele langes paar päeva tagasi tema küsimus: "Aga miks seda seadust üldse vaja on?" Taustaks võin öelda nii palju, et otsesõnu anarhist L. kindlasti pole, kuid samas umbusaldab ta riiki kõvasti rohkem kui mina (tema "ära jäta endast jälgi, mida võidakse kunagi sinu vastu ära kasutada" vs mina "kui sul midagi varjata pole, siis ole rahulik"). Küsimuse sisu oli siis see, et miks üldse on vaja kooselu mingil kujul registreerida? Miks on vaja riigile teada anda, et sa kellegagi leivad ühte kappi oled pannud? Ühine tuludeklaratsioon ei saa ju olla argumendiks, miks peaks end just riigi silmes nö legitiimseks tegema kui need, kes vajavad tõendit suurest armastusest, võiksid seda ka ilma riikliku operatsioonita teha.
Ma siis mõtlesin nii - no aga kui midagi juhtub, siis pole praegusel juhul niisama elukaaslane mitte keegi, ilmselt on pärimises asi, miks mingit paberit tahetakse.
Tema: No selle vastu aitab ju testament.
Mina: Kas sinul on testament tehtud?
Tema: Ei ole, aga minul on lapsed.
Mina: Aga kuni laste pärimisealiseks saamiseni (juhul kui sa juhtud enne otsad andma), läheb pärandus siiski su emale hallata. Kui ema ei ole, siis...No igatahes, sinu elukaaslane seda ei saa.
Tema: Mul ei olegi ju mingit pärandust.
Mõtlesin edasi, et no ja siis kui see olematu pärandus ka ämmale läheb - ise oled ikka osaliselt süüdi kui suhted nii kehvad on, et see hullem katastroof oleks. Eks ma olen vist ka niivõrd liberaal, et leian, et inimene peaks ikka ise enda eest hoolt kandma, mitte riigile lootma. Abielu on ju tegelikult igand, mis tekkis seetõttu, et varasemal ajal olid pooled tõepoolest nii ebavõrdsed, et ühe surma korral ootas teist tavaliselt vaesus, sest abielunaine toimetas enamasti kodus lastega ja mingit seljatagust tal aega kindlustada ei olnud. Tänapäeval on võimalused teised. Äkki keelaks selle abiellumise üldse ära? No et inimesi ise enda eest seisma sundida? Kas tõesti pole meie valitsus piisavalt parempoolne, et see läbi läheks? Armastust võib ju mingi pulmarituaaliga ikka tähistada, aga seaduslikku jõudu sel poleks. Minu meelest on see lausa õudne, et abielludes pead kuhugi linnukese tegema, kas ühis-või lahusvara - see ju tapab igasuguse romantika! Huvitav, et kooseluseaduse vastased sellise idee peale üldse tulnud pole - ahjaa, nemad ju pooldavad "traditsioonilisi" väärtusi. Oehh, hea teada, et tegelikult ma ei kuulu kummassegi leeri, mõnikord ikka selgub vaidlustes tõde kah. Koos elada ei keela keegi, ebavõrdsust riigi ees saaks lahendada sellega, et riik lihtsalt ei topiks enam enda nina inimeste eraelulistesse suhetesse - ela, kellega tahad, aga saa ise hakkama. Kuigi ilmselt loobiksid sellise mõtte eest kividega nii kooseluseaduse vastased kui ka pooldajad, on ikkagi tore, et me vähemalt oma pere keskel ühtmoodi aru saame.
Kuna poliitika on kompromisside kunst ja juba evolutsiooniline põhimõte on, et lihtsam on juurde panna kui ära võtta, siis on loogiline, et mingit abielu keelustamist ei tule. Loomulik on, et iganenud mõiste kaotab oma algse sisu ning muundub millekski teiseks, hetkel vajalikuks. Kui enamuse arusaam on see, et riigipoolset kaitset on vaja, siis olgu see minu hinnangul ka kõigile kättesaadav. Kui praegu midagi ära võtta, jääks mulje, et enne olen ise õigustest ilma kui seda teistele laiendan.