Lugesin just raamatut, mille kohta on Internetis nii palju arvustusi, et ma ei viitsinud neid kõik isegi läbi lugeda. Muriel Barbery "Siili elegants", olevat raamatupoodides läbimüüdud. Ma isegi tahaksin seda raamatut omada, sest nii mõnigi kord oli tunne, et vot see on nüüd mõte, mille peaks üles kirjutama või alla joonima (õudne, kui mõned lugejad seda raamatukogu raamatutega teevad, see häirib!). Samas ei olnud see sugugi raamat, mis oleks esmapilgul poolehoidu tekitanud. Äkki ma ikka olen suureks kasvanud, sest kui Holden Caulfield tundus mulle kunagi tõelise kangelasena, keda ainult idioodid tüütuks vingujaks peavad, siis selle raamatu puhul tundsin end mõnel korral ise puudutatuna. Kui ma "Kuristiku rukkis" üle loeksin, ehk tunneksin sama? Tegelikult ongi raamatu suur pluss see, et ta paneb mõtlema, aga mitte alati kohe kaasa noogutama. Naerma ja nutma ajab ka. Kuigi mind paelus ka raamatu süžee (mille kohta on Internet spoilereid täis), jäid peamiseks siiski erinevad mõtted ja ideed, mis raamatus käsitlemist leiavad.
Näiteks ülikool kui sekt, kus häid tulemusi saavad need, kes on õppinud reegleid järgides lõputöid kirjutama, kuid kelle lõputööd ei anna ühiskonnale mitte midagi tagasi, on lihtsalt peened jauramised jauramise pärast. Enamuses vist nii ju ongi? Raamatus leitakse, et priviligeeritud haritud eliidil on kohustus ühiskonnale midagi tagasi anda. Ma tahaks siin vaielda kui individualist, et kui mulle, kurat, meeldib ühiskonna jaoks ebaolulistel teemadel jaurata, siis las ma jauran! Minu jaoks ehk ongi raamatus nii tagaotsitud ilu ehk just selles! Kusjuures autor on ka ise filosoofiateaduskonna lõpetanud, mis annab aimu, et tegemist võib olla ka (enese)irooniaga - mis ühiskonnale tagasiandmist sa neilt filosoofidelt ikka ootad...
Üldse oleks raamat väga must-valge kui seda ilma irooniavõimaluseta lugeda, ma ei usu, et autor leidis, et vaid "lilleke pasameres"-tüüpi kangelased võiksid lugejaile samastumist pakkuda. Kuigi, suur osa inimesi ilmselt nii just tunnebki.
"Mul ei ole lapsi, ma ei vaata televiisorit ja ma ei usu Jumalasse - kõiki neid radu mööda sammuvad inimesed selleks, et elu oleks lihtsam. Lapsed aitavad iseendaga silmitsi jäämise vaevarikast kohustust edasi lükata ja hiljem võtavad selle teatepulga üle lapselapsed. Televisioon päästab vajadusest ehitada meie tühise eksistentsi vundamendile mingeidki plaane; pilku kõrvale juhtides vabastab see vaimu tähenduse loomise raskest tööst. Jumal aga rahustab meie imetajahirme ja aitab taluda väljakannatamatut aimust, et ühel päeval tuleb meie naudingutele lõpp."
Eks ta nii ole. Aga kas just meie oleme need väljavalitud, kes seda mõistavad? Äkki teavad kõik seda? Kas lihtsam on tõde ignoreerides automaadina elada või püüda asju lahata ja avastada pinna alt igasugu jama? Lolli inimese elu on muidugi lihtsam, aga kas me ise pole alati kellegi teise arvates lollid?
Mulle üldiselt tundub, et raamatuid tuleks kirjutada seetõttu, et midagi on öelda ja siis selle idee ümber ka mingi süžee luua, mitte aga vastupidi. Ehk siis hoolimata tegelaskujude käitumisest on hea, et "Siili elegants" paneb mõtlema enama üle kui vaid raamatus kirjas.
Ülikooli lõputöö ja panus ühiskonda. Mul on sel teemal olnud mõningaid vaidlusi mu ümbruse humanitaaridega. Kes ütlevad, et lõputöö üks ja ainus eesmärk on õpetada õpilasele teaduslikku metoodikat. Nii et võib uurida mingit üksikut kirjanikku või tema ühe raamatu tõlget teise keelde või mistahes muud marginaalsust; kui töö on tehtud akadeemiliselt pädevalt, siis on kõik hästi ja hindeks viis.
VastaKustutaFüüsikutelt mäletan ma täpselt vastupidist. (Ehk mäletan valesti?). Esimene reegel oli, et su töö pidi millegiga haakuma, millekski kasulik olema. "See töö täiendab grupi X sellist-ja-sellist uurimust ja seda võivad edaspidi kasutada need-ja-need." See põhjendus võis üsna õõnes olla, aga ta pidi olemas olema - sa pidid looma illusioon, et sa töötad millegi pärast ja kellegi jaoks. Praktilisemate tööde korral ehitati mingi asi või mõõdeti midagi, mille järele oli reaalne vajadus.
Seepärast sain ma humanitaaride referatiivseid bakatöid lugedes alati nii tigedaks, et millalgi mulle neid enam lihtsalt ei antud :)
Raamatus oli tegelikult juttu juba magistritööst.
VastaKustutaMina humanitaarina mäletan, et bakatöö oli tõepoolest vaid teadusliku metoodika selgeks saamiseks ja seda siis veel 4+2 süsteemi ajal. Öeldi, et keegi ei oota 4 aastaga mingit suurt teaduslikku saavutust. Tänapäeval võib bakatöö olla ka 25-leheküljeline referaat ning toonane baka on pmst praegune magister.
Magistritöö sai küll ideaalis praktiliselt kasutatav tehtud, aga bakatöö oli pigem ühe filosoofilise teose analüüs tänapäeva kontekstis. Filosoofia puhul on raske ka praktilist väljundit leida. Samas toona pakkus oponent välja, et võiksin oma teemal magistris jätkates kirjutada sellest, kas eetiline poliitika on üldse võimalik. Sel juhul oleks siis väljundiks olnud arikkel Postimehes, et "Magistritöö purustas müüdi eetilisest poliitikast!" :) Ma sel teemal magistris siiski ei jätkanud.
Mina jälle mäletan oma šokki, kui hakkasin vabariigi ajal magistritööd tegema- (mu eelmine eriala oli praktiline ja konkreetne) ja siis öeldi, et mida? ei mingeid avastusi, revolutsiooni, lihtsalt referaat on vaja teha...ma olin ikka väga kurb:)
VastaKustutaSee töö sai tegelikult väga praktiline. mu firma maksis mulle selle töö tegemise eest palka. Aga ikkagi tegin ma paralleelselt: ühe esitluse firmale ja teise kooli jaoks. Kuna koolil olid väga ranged nõudmised ja formaat, mis nõudis, et asjaliku sisu ümber on väga palju jama ja vahtu. Ja kuna asjalikku sai liiga palju, siis lõpuks ma kõike lõputöösse ei mahutanudki, näitasin niisama juhtkonnale ja viisime ilma klassikutele viitamata ellu:)
"Öeldi, et keegi ei oota 4 aastaga mingit suurt teaduslikku saavutust."
VastaKustuta-- ega ei oodatudki. Aga oodati, et sinu palakene, kuitahes pisikene, sobituks üldisesse pilti, mitte ei oleks asi iseeneses. Põhjendus "mulle tundus see teema huvitav" ei olnud piisav. "FI x-töögrupi jaoks oli vaja sellist mõõtmist" oli. Ma ise olen astrofüüsik - töö oli sisuliselt kosmoloogiast - vähem praktilist teadusharu pmst ei ole olemas; aga ikkagi pidi tegema vähemalt näo, et kellelgi on asjast kasu.
Referaadiga ei lastud küll kedagi läbi, minu arust. Seda siis 1993.
Ma usun, et isegi kui see on näo tegemine, et kellelgi on asjast kasu, on see ikkagi kogu eriala hüvanguks hea taktika.
VastaKustutaSamas ma ei tauni ka lihtlabaselt oma huvidest lähtumist, mingitmoodi ära põhjendada peaks ikka suutma.