Tere!
Mind pole ammu näha olnud. Mul on uudiseid ka. Mäletate, et ma ütlesin, kuidas see aasta on väga kummaline, täis igasuguseid ootamatuid pöördeid ja juhtumisi? No neid ikka jagub jah.
Ma kardan, et edaspidi ei saa ma seda blogi endistviisi jätkata. Asi selles, et ma ju nii ausalt oma nime all kirjutan siin, aga ma ei tahaks kirjutada inimestest, kes pole selleks mulle luba andnud ning keda oleks lihtne minuga seostada. Ma ei saa kuidagi luba küsida ka ja ega ma ei teagi, kas tahan sellest isikust väga kirjutada. Aga ilmselt ta hakkab mind mõjutama ja kes tahaks ometi lugeda järjekordsest "kruusimaalijast"? Või noh, eks ma salamisi loodan, et äkki mina jään normaalseks, mis omakorda annaks mulle ainukordse võimaluse ülejäänud "kruusimaalijaid" aasida, ilma et nad mulle "kui sa ise ka, küll sa siis näed" öelda saaks. Ses mõttes oleks ehk tore parooli all jätkata. Ma ei tea ise ka. Äkki keegi annab nõu?
Muidu on kõik ok, sõidan mootorrattaga ja teen muid "normaalseid" asju.
Marca, ütle nüüd ausalt, kas sa kavatsed meeleheitel koduperenaiseks hakata? =)
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaSeda mitte, sai juba üritatud, kuid ei tulnud miskit välja - pigem tuleb Mailis Repsi teha...:)
VastaKustutaKle ma mõtlen, et isegi, kui sa siia enam midagi ei kirjuta, siis orkuti piltide järgi saab ikka aru, mis toimub ju =P
VastaKustutaTead, tegelikult pole vahet. Ma vabandan, ma ei tea, millest jutt käib, aga sa mainisid normaalseks jäämist / mitte jäämist.
VastaKustutaKui sa jääd normaalseks ja sellest blogid, oled sa rispekti väärt. Kui sa ei jää normaalseks, siis sa oled inimlik inimene muutuses. Kui sa jääd normaalseks ja sellest ei blogi, tekib inimestel kahtlus, et sa ei jäänud normaalseks. Kui sa ei jää normaalseks ja sellest ei blogi, oled sa feik, kes on tegelikult muutunud, aga üritab jätta muljet, et ei ole.