kolmapäev, november 01, 2023

Ja jumalad naeravad

Kas on kusagil statistika selle kohta, kui paljudel pruutidel juhtub nende pulmapäeval kõhugripp olema? Ma loodan, et ma olen vähemalt eriline.

Ärkasin hommikul peale pikka ja kosutavat und nagu tavaliselt, aga miskipärast valutasid nii nahk kui kondid. No ei olnud eelmisel päeval spordiga tegeletud, kahtlustasin, et kuna mul on komme kontoris istudes jalad kõhu alla kerida ja sinna unustada, kuni nad krampi lähevad, siis äkki selle järelmõjud. Kõrvalepõige: kunagi Mikro füsioterapeut muretses, et ta istub mitte tagumikul vaid põlvedel, siis vaatas mind, kes ma täpselt samamoodi istuda eelistan ja teatas, et ilmselt geneetiline värk, lisades - normaalselt teievanune inimene ei peakski enam nii suutma.

Ajasin siis ennast voodist välja - kahtlaselt higine oli olla. No ei saa gripp ega koroona olla, muid kaebusi pole ju. Seejärel suundusin WC-sse ja kohe meenus, et on ka selline minust pikalt mööda läinud tõbi nagu kõhugripp. No teretulemast!

Õnneks on õnnepalee jalutuskäigu kaugusel, ehk hakkab parem. Ootasime seal ukse taga siis, sest veidi vara jõudsime kohale, kuni kõrvalmaja ette keeras kiirabi. L. küsis, et mina tellisin või? Ausalt öeldes, ega ära ei ütleks, vastasin. 

Kabinetis suutis L. jälle häbi teha, kästi istuda, ta urahtas, et kas tõesti nii kaua läheb siin või?! Meenub  see lapse nime registreerimine, kui talt küsiti, kas kinnitab end lapse isaks ja ta hakkas pikalt laialt jaurama sellest, et ilma meditsiiniliste tõenditeta ta seda ju teha ei saa. Mille peale punastav tädi hirmunult mulle otsa vaatas ja ohkis, et see ju kõigest formaalsus. Kusjuures, L. ei saanud hiljem isegi aru, et miks see tema jutt kellelegi kohatu võis tunduda, ta ju ainult teoreetiliselt arutles, mitte ei kahtlustanud kedagi milleski, selline asi ei tulnud talle pähegi. 

Seekord me siis seisime. Õnneks oli meie ja ametniku vahel klaas, vast ta nakkust ei saanud. Küsiti seda "jah" sõna ikka ka. Ma kuidagi imeliku häälega piiksatatasin. Viie minutiga sai tehtud. Kohe tööle edasi. Hea, et mingit pildistamist ei tellinud nagu normaalsed inimesed, oleks parajad pildid saanud, rohelise näoga öökinud kuldsete sügislehtede vahel...

Ma otsustasin, et kontorisse ei roni, teen kodunt. Teel tuli Mini vastu, röökisin kaugelt, et "Kõhugripp! Hoia eemale!" Jajah, ma jõudsin enne ära abielluda, kui lapsed kooli minna. Koduuksel otsin võtmeid ja mida pole, seda pole. Olin just unistanud kodusest WC-st. Istusin trepile maha ja poetasin pisara. Ei poetanud tegelikult, ma olen pragmaatiline inimene, sellises olukorras pisardamine ainult nõrgestaks organismi. L. oli võtmetega juba kesklinnas, isa kuskil võõras linnas ja lapsed just tundidesse jõudnud. Mis seal's ikka  - "The masses of humanity will always have to suffer." (Bad Religion - Suffer) - ajasin oma kodinad kokku ja tulin tööle. 

Imelik on olla, selline tunne, et otseselt kuskilt välja ei aja, aga keerab küll. Kas selline ongi abielu?

Arvutasin muide välja, et meie eelneva kooselu pikkus oli täpselt 15 aastat ja 9 kuud.

16 kommentaari:

  1. Palju õnne noorpaarile! :)😇

    VastaKustuta
  2. No kui kõhuhädad pulmapäeval on, siis on see ikka enamasti lihtsalt närvide mõju, viirus on juba tõesti midagi erilisemat.

    Tunne, et kõhus keerab, läheb üle, üleüldse läheb tunne ajapikku järjest paremaks. Pulmapäev ei ole ilmtingimata elu kõige õnnelikum päev, see oleks ikka hirmus küll, sest elu (ja abielu!) on ju veel aastaid ja kümneid ees ootamas.

    Tegelikult, ajalooliselt on abieluks peetud täitsa erinevaid suhtestaadiume. Ka selline variant on olnud (oli see nüüd Kreeka või Rooma?), kus abielu algas sellest, kui naine mehe juurde mingid oma asjad kolis. Seega - te olete juba 15 aastat ja 9 kuud abielus ja sa tead väga hästi, mis tunne see on.

    Õnne!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil oli küll vastupidi - mees kolis oma asjadega minu juurde, aga seda kuupäeva ma täpselt küll ei mäleta.

      Kustuta
    2. need olid pragmaatilised roomlased jah, kellel üks abieluvorm oli see, mis tekkis koos magamisest.

      soovin siis noortele, et seeskeeramine läheks üle! ma usun küll, et viirus, mul on ka midagi sarnast, et muud nagu polegi kui et söömise peale läheb süda pahaks.

      (enda huvides lausa loodan, et see on mul viirus, sest süsteemsema hädaga oleks rohkem jama, viirus läheb ehk kunagi üle ka.)

      Kustuta
  3. Õnne! :)
    Sugulased just muljetasid, kuidas mees pidi enne registreerimist Rimissse keerama. Pruudil nii hull närv sees, et käed ja jalad värisesid. Mini-konjak ajas asja ära ja tseremoonia sai tehtud. Mõlemal oli see vähemalt teine, aga on ikka nagu esimene :))))

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sõna "tseremoonia" võib selliseid tundeid tekitada küll. Seepärast ma igasugu tseremooniatest hoidungi.

      Kustuta
  4. Tuletasin just meelde - oleks viisteist aastat tagasi abiellunud, oleks juba kristallpulmad. 9 kuud lisaks - no seepärast iiveldabki:)
    Aga kõigest hoolimata ja ehk just seetõttu - õnne ja kibe!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See veel puuduks jah, et selle pärast iiveldaks. Kuigi mul õnneks siis ei iiveldanud kordagi, seega - ei saa olla.

      Kustuta
  5. Algul pidasin seda lugu lihtsalt ilukirjanduslikuks katseks aga nähes eelnevaid kommentaare paistab tõsi taga olevat. Nii või teisiti, õnne siitpooltki, kunagi ei saa seda liiast!
    Kui peaks olema ebasünnis või liiga isiklik küsimus siis ära vasta aga parandamatu pragmaatikuna murran siin pead põhjuse üle, 15.75 aastat koos olnud ja miks alles ja just nüüd abiellumise otsus?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda peaks ilmselt meespoolelt küsima, tema tegi selle aasta veebruaris ettepaneku. Eelnevalt oli korra juttu sellest, et kui pole abikaasa, siis näiteks haiglad ei väljasta infot ja äkki ei lasta palatisse, kui vaja peaks olema - noh, vanus ju ikka muudkui tõuseb jne. Äkki oligi selline pragmaatiline kaalutlus?

      Kustuta
    2. Tegelt on abielus olemine pragmaatiliselt igati mõistlik, eriti kui nii kaua koos oldud.

      Kustuta
    3. Marca kirjutas ju juba mitu kuud tagasi, kuidas sai ettepaneku (kas see oli lausa valentinipäeval?) ja mis nüüd küll ära teha, kui asjad on sedaviisi läinud.

      Kustuta
    4. Jah, oli küll valentinipäeval :)

      Kustuta
  6. Aitäh kõigile õnnitluste eest!

    VastaKustuta
  7. Palavad õnnesoovid noorpaarile!!
    Ja mõnusat kooselu. Või noh, seda pole vist tarvis soovidagi - kui 15+ aastat koos oldud, siis on ju ilmselge, et mõnus.

    VastaKustuta