Huvitav, kuidas mu suhtumine anonüümsusesse muutunud on. Kunagi pidasin seda blogi siin lausa passinime all. Ausalt öeldes ei teagi, mis kaalutlustel. Küllap edevatel. Seejärel sain lapse ja jätkasin varjunime all. Mitte et ma vahepeal oma nimega kuidagi kuulsaks oleks saanud, aga ju ikka kartsin seesugust võimalust. Ei tahtnud last millessegi segada.
Samas üheski muus somes ma oma blogiga lehvitanud ei ole. Ei ole mingit FB lehte ega midagi. Sest FB-s on selgelt teised inimesed kui blogimaailmas. FB-s on ikka pärisinimesed :) Ma mõtlen seda selles hirmsas tähenduses siis. Blogijad-kommenteerijad on toredad inimesed. FB-s on igasugused ahned kiibitsejad ja kui ka hakkad veel ükshaaval mõtlema kõigile neile (minu puhul küll vaid sajakonnale) FB "sõpradele" ja sellele, et nemad võiks su blogi lugeda, hakkab päris kõhe. Iu. No et kuidas see tekst võiks kärada tädi Maie jaoks või siis selle vana peigmehe jaoks, kes sind ikka ontlikuks daamiks peab.
Sellel põhjusel oli mul natuke tõrge raamatuarvustuste avaldamisega Goodreadsis. No ma ei oska ju normaalselt arvustada ja kuidas ma panen kogu selle teosesse mittepuutuva teksti Goodreadsi üles, peaks ikka ebaolulise välja rookima nende jaoks, kes konkreetsest raamatust teada tahavad ja ülejäänud lisama viitega algallikale ehk blogile siis. Aga Goodreads on selline blogideväline some, kus hulgub ka FB rahvast ringi. Kas ma tahan, et need inimesed mu blogisse satuks?
Nüüd aastatega on tekkinud hoopiski veendumus, et "nobody cares, my friend!" Isegi kui ma läheks ja lehvitaks enamiku inimeste ees, et näe, mul on blogi, tule ja loe - ei nad tuleks! Oleks veel, et mingid paljastavad pildid või suhtedraamad, aga no ei ole ju. Mingid igavad teise inimese mõtted, miks see huvitama peaks üldse? Ma saan aru, et ma hindan teisi enda mõõdupuu järgi, sest kui ma saaks teada, et mõni, keda ma päriselus natukenegi tean, blogi peab, ma küll läheks ja loeks. Nii põnev ju teada, mida ta tegelikult mõtleb! Vahemärkusena - kõik mulle päriselust tuttavad inimesed on blogimise katki jätnud, ilmselt minu tõttu :) Tegelikult mulle on isegi öeldud, et oh, sa blogid, peaks lugema, vähemalt sindki, aga ei, ma ei jaksa. Ja ma arvan, et see inimene oli suur erand, sest tal oli vähemalt tahegi. Ausalt. Ma arvan, et meie blogijad-kommenteerijad olemegi mingi imelik erand. Normaalne inimene blogisid ei loe või kui loeb, siis ainult selliseid, kus draamat ka saab. Normaalsed inimesed pole mulle muidugi kunagi eriti olulised tundunud. Imelik, et ma neid kartsin varem. Pole ju vajadust - nad liiguvad hoopis teistes sfäärides.
jep peaaegu kõigele (esialgu ma olin ikka väga hooolega anonüümne, isegi linnade nimesid ei pannud) (ainult see mind ei koti, et fb-tuttavad loevad) k.a. vajadus lapsi igaks juhuks kaitsta.
VastaKustutaKuigi ma arvan, tegelt ei oleks nende klassikaaslased ka kümme aastat tagasi enam lihtlabase nimeotsingugagi jamada viitsinud, et klassiõe või -venna kohta mingit komprat leida.
Aga ikkagi.
Äkki oleksid.
Jah, kah nõus kõigega.
VastaKustutaMa pidasin oma laste kohta ka avalikku päevikut, siiamaani üleval, samuti täie nimega. Kuid tõesti, kedagi ei huvita. Nüüd on teismeliste loodud sisu kõik tiktokid ja instad täis ja kakeldakse tähelepanu teenimiseks, mitte enda varjamiseks.
kunagi murca kirjutas, et see on täiesti omaette kunstiliik, mitte raamatu väike vend vms, ongi eraldi omaette Asi ja jube tore sellisena.
VastaKustutaAga ... mida aeg edasi, seda vähem blogihuvilisi alles jääb.
Samas - kuni võimalus säilib, mina tõenäoliselt kirjutan ka kuuekümnesena edasi. Seitsmekümnesena. Kaheksakümnesena. Üheksakümnesena ... enne sadat loodan surnuks saada.
ja kunagi kirjandusteadlased uurivad ja imetlevad, näete, oli kunagi selline kirjakultuuri vorm... Ja mõni hipster hakkab pidama, mis on umbes nagu tänapäeval meetrikat kirjutada (mida samuti mõni teeb).
KustutaHuvitavad mõtted. Mind konkreetselt huvitavad blogid palju rohkem kui sots meedia, viimases jagatakse enamasti pilte või kilde väga lühidalt ja ilma arutlemata.
VastaKustutaSubstack on midagi vahepealset, ühest küljest saab seal suhtkoht blogiformaadis kirjutada, teisest küljest on seal mingi uudisvoog ka.
KustutaEga sul on vist õigus. Kes ei ole harjunud blogisid lugema, see ka nende vastu huvi ei tunne, kirjutagu siis tuttav või võõras. Samas ma ei tähtsustaks ka blogilugejate nö intelligentsi kuidagi üle :D Teadupärast on ju väga suure lugejaskonnaga blogisid, kus lugejate tase on...noh, ei pea vist pikemalt peatuma. Intriigi ja klatši nad võivad sealt küll otsida, aga kas see on seal kogu aeg olemas olnud või alustati "puhtamalt ja kuivemalt".... Ei tea, ise loengi ainult neid "igavaid" blogisid.
VastaKustutaSee on ka jah huvitav, et kas ja kuidas kuulsaks saamine blogisid mõjutab. Ma ei oska väga analüüsida, sest kõik suured blogid on ju tasulised ja ma ei saa neid lugeda. Mallukal oli kunagi küll täitsa tore blogi. Lihtsalt mingil hetkel tulid need reklaampostitused ja rahvas, kes kommentaarides huvitus ainult sellest, kust ta midagi ostis. Huvitav on see, et suureks ja kuulsaks on saanud minu meelest ainult pereblogid. Et ikka eraelu on see, mis keskmist lugejat huvitab.
KustutaLisaks tavainimestele peavad veebipäevikuid ka asutused ja ettevõtted. Ma loen mõnda erialast blogi näiteks.
VastaKustutaHea näide üldhuvitavast blogist on RMK loodushariduse oma. Meestepäeval soovitasid nad minna matkama Noku, Autobaasi ja Tillniidu lõkkekohtadesse :)
Ma käisin eelmisel aastal novembris Rasti lõkkekohas, Pede jõe ääres :)
KustutaNähtud-tehtud:
VastaKustutahttps://kurinurm.blogspot.com/2017/05/sain-pede-rastilt-haiguse.html
See vist mingi meestehäda, mind ei tabanud seal miski.
KustutaJah ja ei. Sellega, et teisi ei huvita olen nõus. Aga samal ajal on tulnud täiesti ootamatud" loen su blogi".
VastaKustutaJa mulle ei meeldi oma mõtteid üle seletada ja õigesti mõelda. Panen need kirja ja lähen eluga edasi. Sp ei viitsi ka kommentaare lugeda/ vastata.
Seega. Ma eelistan jätkuvat "anonüümsust". Minu teine elu ja mina.
Mul on vist ka paar korda see "loen su blogi" ette tulnud ja siis ma küll punastasin kõrvaotsteni, sest jah, see on see teine elu ja mina. Kommentaarid on mu jaoks pigem see, et "kuidas teistel on" ja vahel viivad need mingi muu huvitava teemani välja.
Kustutama hoian lõtva poolikut anonüümsust - ühest küljest peaks blogis oleva info põhjal olema maru kerge mu isik välja selgitada, ühe guugeldusega või nii. Teisest küljest ei taha ma oma idenditeeti päris tasuta laiali laotada, miks peaks mu nime teada saama, kes mu tegemiste vastu enne pole huvi tundnud ega viitsi isegi guugeldada.
KustutaOi ma olin alguses mures, et äkki mõni tuttav loeb või midagi.
VastaKustuta18. aastat kirjutanud ja Mitte. Kedagi. Ei. Huvita.
Kes loeb see loeb, kellele nö pakud, et "tahad lugeda?" reeglina ei viitsi. Ajapikku olen muutunud üsna avalikuks naisterahvaks ka, üsna ükskõik kui keegi kogemata nime ja blogi kokku paneb, seda enam, et "ma loen su blogi" ei olegi vist ette tulnud. Tühine on võluv olla.
Sama siin - kui tööga ja firmaga lõpetasin, hakkasin avalikuks meheks ja ülla-ülla - kedagi ei huvita :) Lugejaskond on muidugi langenud kordades, aga See.Ei.Koti.
Kustuta