Täna väga argisel teemal, kuidas teile tundub, et õige oleks, mina seda elu ei oska ja ei tea? Niisiis rääkis Mini mulle täna ühe varasema loo sellest, kuidas tal poes oli smuutipakk käest libisenud ja põrandale kukkunud, puruks. Selle peale oli kuskilt välja hüpanud müüja talle öelnud, et "selle pead sa nüüd kinni maksma, tead jah?". Mini vastanud, et "tean küll!" (sest teda oli müüja ründav toon pahandanud) ja maksiski.
Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris mitu korda poes juhtunud, et pakend on katki, mitte minu süül küll, aga ega seda asja enam kellelegi müüa ei saaks ja siis on mul katkine toode lihtsalt ümber vahetatud. Ühel korral kukkus mul miski klaaspurk peale kassat puruks ja mulle tundub, et ma sain ka siis uue nö tasuta, aga ma ei ole selles päris 100% kindel, see oli ammu. Samas olen üsna kindel, et poes on arvestatud loomuliku kaoga ja kui keegi just meelega asju puruks ei loobi, siis pole nagu põhjust ostjat kohmakuse eest karistada. Ikka juhtub. Kas vanainimest oleks ka sunnitud maksma? Kui veel mõelda kogu sellele aeguma hakkava toidu hunnikule, mis sageli õhtuti valmistoidu letis poole hinnaga laiutab - enamik sellest läheb niikuinii prügikasti. Tundus lihtsalt lapse vastu ebaõiglane. Või tõesti arvestatakse kogu mahakantud kraam müüja palgast maha ja tal on täielik õigus vihane olla?
Eesti olukorra kohta ei julge sõna võtta aga raske uskuda, et kadude eest müüja palga kallale mindaks. Kogemata rikutud kaupade hulk on võrreldes vargustega tühine, ja viimane arvestatakse äripidamise kulude sisse. Müüjad peaks poele peale maksma kui kõik kaod nende kraesse läheks. Julgen eeldada, et su kirjeldatud konkreetne juhus oli lihtsalt müüja poolt tusatuju kliendi peale maha valamine, sellise kliendi kellest pole ka tüli oodata.
VastaKustutaKlientide lõhutud asju ei tohi töötaja palgast kinni pidada.
VastaKustutaMidagi ise ära lõhkudes on viisakas pakkuda selle kinnimaksmist, aga kõik (enamus?) kauplused seda summat vastu ei võta ja eelistavad nö positiivset kliendikogemust e lihtsalt toote mahakandmist.
Tartu serval Salvesti poes pühkisin mantliservaga kogemata riiulilt, millele purgid olid kolmandiku jagu üle ääre ulatumas kaks purki maha. Kassas skanneeriti hind supistelt klaasikildudelt koristaja etteheidete saatel, ma olin nii ehmunud, et ei tulnud mõttelegi protestida. Pärast seda, nüüd mõned head aastad juba, ma seal poes ei käi.
KustutaMa siiralt imestan kui sinu kui indiviidi purustused on piirdunud kahe supipurgiga.
KustutaAga jah, see näitab, miks seda mitte kliendiga teha.
Hullemad on inimesed, kes tootest loobumisel seda oma kohale tagasi ei pane, eriti kui tegemist on jahe- või sügavkülmtootega, see läheb juba tahtliku kauba rikkumise alla kui ükski kaupluse töötaja seda liigutust õigeaegselt ei märganud. Visata kilone pappkarbis jäätis nt ploki pappkarbis kiirkaerahelveste peale või t-särkide vahele - täiskasvanud inimene ei saa ju öelda, et ta ei tea, mis tagajärjed sel liigutusel on.
Piimapakke olen küll tagasi viinud kui avastan lekkimise kassalindil nt. Siiani pole maksmist nõutud, lihtsalt ootab kaasa ja käin vahetamas. Alles hiljuti coopis juhtus. Samas ei saa sel juhul ilmselt otseselt süüdistada ostjat ka, sest kastist võtad ju ja vahel on need märjad, ei saa arugi, kas lihtsalt niiske või siiski lekib.
VastaKustutama olen lausa näinud, kuidas ostja ise ei pane lekkimist tähele, aga müüja ütleb "see pakk tilgub, ma toon teile uue".
KustutaSamamoodi on müüja küsinud, et "see puuvili on nii pehme, kas te olete kindel, et te tahate seda?"