Eile nägin jälle üht või isegi mitut iibeteemalist kraaksatust, ei vaibu see teema meil ikka iial. Sigige, seltsimehed, sigige! Seekord keskenduti sellele, kuidas lasterohkus peaks saama loomulikuks elunormiks. See tõi mulle meelde ühe suvise vestluse sõbrannaga, kes elab Norras ja töötab sealses lasteaias.
Tema rääkis, et Norras olla lasterohkus trendikaks muutunud. Seda eelkõige majanduslikult heal järjel olevates peredes märgina sellest, et "meie saame seda endale lubada!". Mis paraku tähendab ka seda, et lapsi saavad needki, kes lastesse muul moel panustada ei soovi/oska/taha kui vaid rahaliselt. Sest trend on selline ja trende peab jälgima. Naabrid jõuavad küll viit laste ülal pidada - ega meie kehvemad saa olla. Ehk siis individualistlik maailmapilt käsikäes lasterohkusega ei tõota midagi head. Kuidas seda maailmapilti muuta? Unustada ära isiklikud vabadused, luksuslikud paarireisid, õhtused olengud, kvaliteetaeg endaga. Ma ei usu, et muudmoodi saaks kui sunniga. No ja see ei tõota kohe midagi head.
Igatahes tagasi Norra juurde. Seal olevat pere- ja tööelu ühildamiseks vastu võetud seadus, et lapsevanem peab kaks nädalat oma puhkusest välja võtma ajal, mil tema lastel on puhkus. Et keegi ei seisaks probleemi ees, et lastehoid on puhkusel, aga lapsevanem peab tööl olema. Et anda võimalus ühiselt perega aega veeta. Tööandjate poolt polevat nurinat kosta olnud. Selle seaduse kaevas kohtusse hoopis üks lapsevanem - mis mõttes sunnib riik teda oma lastega koos olema?! Sõbranna ütleski, et ega suvel siis lasteaias vähem lapsi pole, emad-isad rannas, lapsed lasteaias olevat üsna tavaline. Kohtuvaidlus tolle vestluse ajaks veel käis, ei tea, mis tulemusele jõuti.
Teiseks rääkis sõbranna, kuidas lasteaialapsed ei oskavat jutustada, mida nad kodus koos vanematega teevad. Ühele võimalikule selgitusele jõudis ta kui küsis ühe ema käest, mis kell ta laps õhtul magama läheb. Too vastas, et kell 18. Sõbranna imestas, et oot - kell 16 tulete talle järele, sõit koju võtab ka mingi aja, siis ilmselt sööte ja kohe magama? Te ei saagi ju siis lapsega üldse koos olla? "Mul on ju vaja aega iseenda jaoks!" oli too naine iseenesestmõistetavalt vastanud.
Kindlasti on need mingid äärmuslikud näited, aga juba nende olemasolu selgitab, et lasterikkus elunormiks ei ole mingi võluvits. Laste saamine ja mittesaamine on ikka niivõrd individuaalsed valikud, et minu meelest on vale neid mingiteks trendideks kujundada.
Lapsed sellepärast et "naabrist parem"?🙄 Normaalselt peaks isegi lemmikloomast rohkem hoolima mu arust. Kaasa või lapsehoidja vajadusel võimaldavad ju soovi korral lõdvalt ka "oma aega"?
VastaKustutaEi mäleta, et meil lapsed eriti oleks seganud hobidega tegelemist, ehkki tugivõrgustik sisuliselt puudus. Reisudele, suusatama, matkadele tulid kaasa - natuke pidi valima marsruute ja sihtkohti neid arvesse võttes aga kõigil oli tore. Isegi panga jõulupeol oli vanem plika pooleaastasena kaasas😁, see siiski erand.
Lapsed on vähemalt 20 aastat kestev kulukas projekt, mida ei saa pooleli jätta, sest tüdined ära. Eks seepärast arenenud riikides nii kergekäeliselt lapsi ei tehta.
UKs elav pereliige rääkis mingid aastad tagasi analoogset lugu, et sealkandis saadetakse lapsed hiljemalt 19st õhtul magama kuna muidu vanematel ju omaette aega ei jäägi... Ja 2aastaseel isiklik Ipad on mitmel pool "vääramatu inimõigus" kuna alternatiivina tuleks ise oma võsukese aega sisustada. Ohkan raskelt, viimased 12 aastat on lapuke pidanud oma vanematega "kohtades" kaasas käima ning õhtul söögilauas peab tahvli vaatamise asemel oma vanematega rääkima. Kus on lastekaitse silmad! :D
VastaKustutaEga need kiiksuga trendid veel iivet positiivseks muuda.
VastaKustutaKonservatiivid, natsionalistid jm kamp, kes usub, et indiviid peaks tegema, mida ügiskond vajab ... jäävad endiselt pika ja järjest pikema ninaga.
Inimeste puudust sel planeedil pole ikka veel lähajal ette näha, kuigi praegused heaoluühiskonnad on suurte väljakutsete ees.
See vara magama panemine on mullegi tuttav. Iga kord kui kuulsin, millal mõni kanadalane (aga ka "kanadastunud" eestlane) oma lapsed magama panid, hoidsin vagusi suu kinni. Sest mõtlesin, et olen vist ikka üks kehv ema, kes laseb tütardel kaua üleval olla. No mitte liiga ka, vähemalt enda arvates. 9-10 vahepeal vajusid nad loomulikult ära. Lapsed ei tulnud meie juurde, et mingi linnuke kirja panna. Nad tulid, sest me soovisime neid. Mis tähendas ka, et pea iga ettevõtmisega käis nendega arvestamine. Et saaks neid ikka kaasa võtta. Kui vanaemad-vanaisad lähemal, ehk oleks rohkem võimalust kasutanud. Kuid takkajärgi mõeldes pole olnud ühtegi hetke, et nad kuidagi koormaks või tüütud oleks olnud. Isegi kui meie aja õhtul ära võtsid :-)
VastaKustuta