neljapäev, november 30, 2023

Mu Spotify Wrapped tembutab

Täna mõtlesin, et läheks äkki kontorisse, siis tõmbasin kardinad eest ja otsustasin, et ootan ikka kevade ära.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi õhtul blogida, ma olen ikka hommikuinimene (aga mitte enne üheksat, eks), seega kirjutan täna hoopis hommikul, mil ma veel päevast ajusurnud ei ole. Lihtsalt hetkel on see aeg aastas, mil tööd on küll ja veel ning kõik mu head mõtted tabavad mind alati keset tööhoogu, samas olen ma nii palju kohusetundlik, et ma ei saa ju blogida, kui teised samal ajal palehigis tööasju trükivad. Õhtuks on päeva peale pähe tulnud mõtted tuhmunud, tunduvad nõmedad, silmad valutavad, sõrmed on trükkimisest põrutada saanud ja veel sada häda...

Eile siis saabus järjekordne Spotify Wrapped aasta muusikakokkuvõte. Nagu ikka, töötab see ainult telefonis ja kui ma tahan mingit kena pildilist aruannet ka siia blogisse panna, siis pean läbi ussiemmi seda tegema. Täna läks eriti piinlikuks, sest arvasin kõige lihtsama olevat see Messengeri lugudesse postitada ja siis arvutist screenshotid teha. Ma üldiselt FB-sse ja eriti neisse lugudesse ei postita. Ma ei tea, kuidagi avaliku naise tunne on kohe, blogis seda üldse ei ole miskipärast. No avan siis mina FB ja hakkan vaatama seda enda lugu, kus peaks need Spotify Wrappedi pildid olema - kõigil teistel inimestel on normaalsed lood, aga minul on tulnud mingid haiglase sinise taustaga lingid ainult ja kogu stoori on neid täis ja appi, juba näitab, et paar inimest parasjagu vaatab seda jama! Appii! Kus on nupp kustuta! Kähku! Piiiiinlik! Vanaema ei oska nutiseadet kasutada stiil....Brrr... Ma isegi ei tea, miks need normaalselt ei avanenud. 

Teine katse, üritan telefonist linki meilile saata, aga see nutitelefon, mida ma kasutan ainult autos muusika kuulamiseks ja geopeituseks, oli varemalt L.-i oma ja seal on ainult tema postkast sees. Vahet pole, tungin tema privaatsusesse ja saadan sealt endale meilile lingi. Imekombel see variant isegi töötab ja link ei vii kuhugi sohu, vaid näitabki tõesti korralikult pilte. Siit see tuleb, aga ega ma ikkagi rahul ei ole:

Miks mul mingi totaalne mainstream rock ainult tabelis on? Tahaks ikka nagu edgy ja ainulaadne olla! Last.fm pakub viimase 365 päeva kuulatuimateks artistideks 1. Ghost 2. Metallica 3. Rammstein 4. Motörhead 5. Iggy Pop. Ok, ega see parem ei ole. Ilmselt lihtsalt noil suurtel on niipalju rohkem lugusid, et igasugu väiksematel artistidel ongi raske üldtabelisse pääseda.

Üldse kuulasin 3283 erinevat artisti, mis on päris muljetavaldav arv. Erinevaid žanre tuli kokku 142, neist enim kuulasin rocki, pop punki, alternatiiv-metalit, poppi ja riot grrrl'i. Enimkuulatud lood olid Spotify väitel: 

Last. fm leiab aga hoopis, et (panin 6 lugu, sest 4-6 omavad kõik sama arvu kuulamisi):

See on huvitav, sest ükski neist lugudest ei tule mul mujalt kui Spotifyst, seega peaks teoreetiliselt tabelid täpselt samad olema, aga nad pole. 

Päris enda edetabelid teen niikuinii detsembris, sest minu jaoks on detsember ka kuu, kuigi Spotify seda vist ei arva.





kolmapäev, november 29, 2023

Küsija suu pihta

Täna nädal aega tagasi käisin viimati õues, seega ei ole mina seda suurt lund veel katsuda saanudki. See nohu lihtsalt vindub, öösel pean ikka tilka panema, et hingata saaks ja pärast nuuskan verd. Rõve. Ei ole üldse inspireeriv olukord, millest blogida.

Kirjutan siis blogimisest. Kas teil on ka viimasel ajal (no nii poolaastal või isegi kauem ehk) probleeme kommenteerimisega? Mina näiteks saan bloggeri blogides sisselogituna kommida ainult läbi Chrome'i. Samuti ka enda blogis, kuigi seda ma kirjutan Firefoxis ja sisselogituna, aga vot kui kommenteerima lähen, kasvõi enda blogi, siis väidab, et ei saa Google'iga sisse logida. No aga mu ju olen juba sees? Ei tea. Wordpressi blogidega on häda just Chrome'is - nendes kommentaariumides, kus peab ootama blogija modereerimist, ei näita mulle üldse, kas kommentaar läks kohale või mitte. Peaks ju ütlema, et "aitäh, teie kommentaar on salvestatud ja ootab modereerimist" vms. aga ei. See värk jälle töötab Firefoxiga. Sibli siis kahe brauseri vahel nagu kana takus. 

Nüüd võiks ju küsida, et kas teie ka ei saa mu blogis kommenteerida? Kommentaare ootan just neilt, kes ei saa, eks. 

Mõtlesin, et võiks ju proovida oma blogi ka kuidagi mõistlikult ära kasutada nagu normaalsed inimesed teevad. Kas keegi oskab klaverit mängida ja tunneb noote? Mulle täitsa võõras territoorium, aga Mini kuulas siin ühte klaveriklimberdust ja kirjutas üles noodid: d¹, g¹, a, a, g, f¹, g, g², a, e¹, c¹, b, d¹, f¹, e¹, f.

Kas kellelgi on aimu, kuidas neist nootidest numbrid välja võluda? Algus peaks ilmselt olema 5 8 2 2, aga mis edasi ja mis süsteemiga, seda ma ei tea? Mini on kaks aastat muusikakoolis kitarri õppinud ja temast pole ka kasu. AI ka ei tea või vähemalt ei paku loogilisi vasteid. 


teisipäev, november 28, 2023

Hakkame kõik homme pihta!

Haigused ja vaesus olid, mis veel sinna juurde sobiks? Töö, muidugi töö!

Tegelikult sain kirjutamiseks inspiratsiooni juba varem Katariina blogist, aga tookord ei pannud midagi kirja, sest "keda see minu isiklik ajalugu ikka huvitab". Nüüd panen ja ei huvita, et ei huvita. 

Igatahes, kui Katariina oli töötanud päris mitmel tööpostil nagu enamasti tavaks on, siis mina olen elus ainult kolmes kohas tööd rabanud. Isegi mingisugust suvist rahateenimist ei olnud, sest kui ma mingi hetk selle vastu huvi tundsin, öeldi mulle, et rahunegu ma maha, tööd jõuab elu aeg teha, kui sul miskit vaja, küsid kodus. Iseseisvus - siit ma tulen, eks. Kunagi punaseid sõstraid korjasin, vanaema andis põõsa eest viis krooni, mis oli tollal enam-vähem sarnane mõõt kui kaks eurot. Ega ma üle poole põõsa ei korjanud ka, sest te ei kujuta ette, kui suured koivikud sõstrapõõsastes elavad! Oi-oi-oi! Töötrauma, ühesõnaga. 

Esimest korda läksin tööle peale baka lõpetamist, isa sokutas, ma ise oleks hea meelega edasi logelenud õppinud, aga ma ei saanud magistrisse sisse. Kõrvalepõikena võib öelda, et natuke peale seda jõustus Bologna deklaratsioon ja mu bakast sai üleöö maka, ilma, et ma oleks jätkanud õppimist alal, mis mind absoluutselt ei köitnud. Tööl olin logistik-ostujuht tootmisettevõttes. Logistiku osa mulle täitsa meeldis, meeldis saatelehti täita ja kaupa sisse ning välja registreerida. Ostujuhi osa oleks hiljem tulnud ja see mind väga ei ahvatlenud, sest selleks oleks pidanud laotäie materjale ja plastikust junne pähe õppima, et teada, millal midagi neist otsa saab ja juurde tellima peaks. See tundus ületamatu õudusena ning kui sobiv pakkumine tuli, otsustasin alustada erialast tööd (sellel samal erialal siis, mis mind üldse ei huvitanud).

Erialase tööga oli see suur rõõm, et just seal alustasin ma blogimist. Ega muud positiivset vist ei olegi öelda. Igatahes blogimise algusaegadel olen oma tööst 23-aastase arendusnõunikuna juba kirjutanud ka. Tagantjärele mõtlen, et pidin ikka hea näitleja olema, et nad peale igasugu koletuid teste ja intervjuusid just minu välja valisid. Siiani võdistan õlgu, kui kuskil töökuulutuses millegi koordineerimist eeldatakse. Koordineerimine on kõige hirmsam tööülesanne üldse! Põhimõtteliselt tähendab see kellegi sundimist, et too teeks midagi, mis on vaja ära teha, aga sundimiseks sul tegelikult mingeid volitusi ega hoobi ei ole ja kui ära ei tehta, saad sina pähe, aga sa ise ei saa seda sisulist asja ära teha. Ühesõnaga - nõiaring.

Peale üheksat kuud pealinnas sai mul mõõt täis ja tulin tulema ning sattusin siis ametisse, kus sitsin tänaseni. Juba toonane tööintervjuu oli hästi kodune ja sõbralik, hoopis midagi muud, mida olen mujal kohanud. Kuigi ükskord läks mul korda näiteks sink peas tööintervjuul käia, ime siis, et õhkkond veidi kummaline tundus....Algul oli meid kaks, kõige "rahvarohkemal" ajal oli meid kaheksa, praeguseks on kolm alles jäänud. Uue töökoha võtaks vastu kui see 1) jääks jalutuskäigu kaugusele 2) tööpäev ei algaks enne üheksat ega kestaks kauem kui neljani 3) ei peaks suhtlema võõraste inimestega 4) ei peaks koordineerima 5) seal oleksid tabelid ja nimekirjad 6) saaks kõrvaklappidest muusikat kuulata 7) makstaks poole rohkem kui praeguses kohas

esmaspäev, november 27, 2023

Vaeste patuste tänaval

Mul on ikka õige tore jõulukalender, eile rääkisin haigustest, täna tuleb juttu vaesusest.

Millisesse majanduslikku segmenti te oma leibkonna paigutaksite? Ma olen harjunud end keskklassiks või isegi kõrgemaks keskklassiks pidama, sest noh, ei ole ju nagu väga kurta millegi üle. Hiljuti lugesin aga uudist sellest, kuidas absoluutses vaesuses elavate leibkondade arv on üha suurenenud ja avastasin sealt samast artiklist, et minu tase vastab hoopiski suhtelises vaesuses elavate normile. Nojah siis, tore teada. Keskmise kisuvad muidugi alla need kaks muidusööjat, kes ise ei panusta, aga ma ei oska öelda, et me seepärast mingit puudust kannataks. No vaene on ju see, kellel katus laseb läbi, kõht on tühi, riided seljas auklikud ja elekter välja lülitatud? 

Tegelikult vist mitte. Pangas töötav sõbranna rääkis, et levinud võlgniku tüüp on pigem selline, kel uhked riided, naistel kunstkaunistused, uusimad tehnovidinad näpus, aga makstakse oma üle-üleeelmise telefoni järelmaksu, igast pangast on tarbimislaenud ja krediidivõimekus ammu punases. Selle kõige juures teenitakse täiesti arvestatavat tulu, aga lihtsalt kulutused on veel suuremad. Kas võib siis öelda, et ei osata majandada või siis pigem osatakse? Suva ju need laenud, mida tagasi maksta ei kavatsegi!? 

Mingi erilist odavat hiina saasta parseldav netipood reklaamib end mulle hüüdlausega: "Šoppa nagu miljardär!". Ilmselt mõtlevad nad seda, et nende poest oste tehes ei saa arugi, et raha kuluks, aga ma mõtlen ikka selle peale, et palju miljardärid tegelikult üldse mingit träni hunnikute kaupa kokku ostavad? Vaese mõttemall on see, et oh, oleks raha, ostaks palju asju! Rikkaks sellise mentaliteediga ei saa. Vähemalt mitte miljardäriks ja pikaks ajaks. 

Kui mingi asi on ebamõistlikult kallis, siis ma ei mõtle, et tahaks endale seda lubada, ma mõtlen, et ainult loll ostaks sellise hinna eest. Isegi see paabulinnusabaefekt, et uhkeldamine ebamõistliku asjaga näitab, et indiviid on niivõrd vitaalne, et saab sellist priiskamist lubada, ei päde inimeste puhul mu meelest nii väga, sest sageli on see äärmiselt lühiajaline värk ega ütle midagi indiviidi edasise maksejõulisuse kohta. Vana raha omanikud ei käi ringi firmamärgid rinnal. 

Eile nägin linki ühele Ekspressi artiklile, mis oli siis pila ja stiilis "Eestis on elu hullem kui põrgus ja kes selles süüdi on" ning 98% seda linki kommenteerinutest ei olnud aru saanud, et tegu on pilaga. Kui sul on arvuti/nutitelefon ja vaba aega, et selle taga istuda ning riiki kiruda, siis ilmselt on sul veidi kummaline arusaam põrgust.

pühapäev, november 26, 2023

Kohe näha, et vanad sõbrad

Laupäevaks oli enesetunne niivõrd enam-vähem, et mõtlesin ikka igatsusega selle Metro Luminali kontserdi peale ja võtsin siis Terevisiooni salvestuse ette, kus Rainer Jancis ise vokalisti rollis üles astub. Oeh. No ei, kohe kuidagi ei istunud. Saatsin sõbrannale ka, et mis tema arvab, ta vastas: "Oi". Isu hakkas üle minema.

Siis tekkis aga hoopis söögiisu, läksin ja praadisin pannil endale ühe leiva, hakkan aga leiba hammustama ja miskipärast haiseb leib nagu atsetoon. Oot! Millal see leib viimati niimoodi haises? Torkasin kohe pulga ninna ja ei läinud viit minutitki, kui kaks triipu testil ehk siis koroona. Oleks see Jancis vähe paremini laulnud, ma oleks seda ehk õhtul linna peale levitama läinud. Võrreldes eelmise korraga on see koroona ikka täielik naljanumber, ilma selle lõhnataju muutuseta poleks osanud kahtlustadagi. 

Update: Pühapäeva hommikul kirjutas sõbranna, et ta ärkas hommikul rõveda peavaluga ja sai ka oma kaks triipu kätte. "Oi, me oleks seal kontserdil niitnud!" No vot. Kusjuures ma ärkasin ka tegelikult nohu esimesel päeval peavaluga, aga ajasin selle eelmisel õhtul joodud kahe klaasi veini süüks. Hea teada, et pohmellid veel nii äkiliseks ikka läinud ei ole.

Eile sattus üks tore pilt netis kolades ette, sellest saaks kohe mu koroonakogemusi illustreeriva meemi teha:

Et see on minu koroona vol 2 võrreldes mu koroona nr 1-ga, milleks on see sama bänd siis veidi äratuntavamas visuaalses vormis, selle pildi panen allapoole, aga palun, öelge, et te saite vähemalt aru, mis bändiga siin pildil tegemist? Ok, isegi kui te ei saanud, te võib-olla ei kuula sellist muusikat ja üldse, aga kui ma teilt küsiksin, siis mida te pakuks? Palun ärge öelge, et te pakuks 2Unlimited, mida pakkus L.! Pakkuge Backstreet Boys või midagi sellist, aga no 2Unlimited! No ja te ju saate aru, miks on 2Unlimited absoluutselt debiilne vastus sellele küsimusele?! Sest siin pildil on neli isikut ja 2 Unlimited vihjab ju selgelt sellele, et bändis peaks olema 2 liiget. Ma olin L.-s nii pettunud, et ei osanud isegi midagi öelda. Vahel on mul tunne, et elan koos mingisuguse...ma ei tea millega!! Vean kihla, et tal on sageli samad tunded. Viimane näide oli ilmselt see, kui musta reede puhul saatis pank mulle teate, et lühiajalise hoiuse intress on nüüd kõva 5% ja ma olin kohe, et "Shut up and take my money", kuni L. näitas mulle kui vähe see aastas tegelikult juurdekasvuks teeks. Ptüi!

Aga minu koroona vol 1 illustratsiooniks sobiks see pilt ansamblist The Prodigy ilmselt paremini:

Loodan, et seekord nii hulluks kätte ei lähe.




laupäev, november 25, 2023

Kultuurikommentaar

Kui mul selleks nädalavahetuseks oli plaanitud kaks kontserti, mida külastada, siis sama oli eelmise nädalavahetusega, selle vahega ainult, et eelmise nädala plaanid said ka realiseeritud.

Reedel esinesid Genklubis Kosmikud, kes tähistasid 20 aasta möödumist oma plaadi "Kuidas tuli pimedus" ilmumisest. 20 aastat tagasi ma Kosmikuid ei kuulanud ja sellest plaadist teadsin ainult nimilugu, mis mulle sugugi ei imponeerinud. Kuigi see on üks nende tuntumaid palu, ei ole see tegelikult siiani mu eriliseks lemmikuks saanud, küll aga on aja jooksul meeldima hakanud Kosmikud. Ilmselt oli see 2011. aastal ilmunud "Öö ei lase magada", millest alates ma Kosmikuid jälgima olen hakanud. Kosmikute kontserdile sattusin aga ikka palju hiljem, sest nendega on alati nii olnud, et kui õigel ajal ei reageeri, siis sisse ei saa. Viimasel ajal olen pileti alati eelmüügist ostnud. Seegi kord lubati algul ka ukselt pileteid müüa, kuigi eelmüügist said piletid otsa, aga kohapeal selgus, et ukselt müüki ikkagi ei tehtud. Päris mitmed asusid pettunult koduteele. Minu arvamist mööda oleks aga ka eelmüügist võinud veidi vähem pileteid müüa, sest saal oli ikka pilgeni täis ning kontserdi algus isegi hilines, sest käidi palumas, et rahvas end rohkem seina poole suruks ja uksest inimesi veel sisse mahuks. Mina vana sarikusikuna otsustasin need kaks tundi vastu pidada, kuigi tavaliselt ma seda ei tee, lootes, et küll kuidagi ikka lava ette tagasi pääsen. Seekord mul sellesse erilist usku ei olnud. Saalis oli tavapärane saun, mu kõrval rookis üks enam mitte esimeses nooruses proua end lausa rinnahoidja väele ja mulle tundus, et mitte bändimeeste meelitamiseks vaid lihtsalt oligi nii väljakannatamatult palav. Au bändile, kes kõik need kaks tundi vestide ja ülikondadega rahmeldasid - ilmselt neil on neid vähemalt kaks paari, sest kogu see kangas ei oleks ju järgmise päeva pealinna kontserdiks ära kuivanud. Heinz imestas lavalt ka, et kuidas Tartu oma järgmise kultuuriaasta välja veab, kui tundub, et Geni saal on linna suurim? Noh, Vanemuise kontserdisaal on küll suurem, aga sinna rokkbändid vist väga oodatud ei ole (või pigem nende publik), ERMis olla vist üks suurem saal, ma pole seal ise käinud ja siis on veel uus Kammivabriku kompleks, kus ma ka käinud ei ole, aga samas need kaks on väga kehvades asukohtades keskusest väljas. 

Laupäeval seadsin sammud Rockiklubisse, kus peeti Villu 60. juubelit. Ausalt öeldes jõudsime küll alles kolmandaks bändiks kohale, mis tegelikult jättiski suurima mulje - "Nahakiin on energiast pakatav nelik muusikuid, kes on loonud täieliku helilise monstrumi. Need noored tartlased on black- ja death metali lapid traageldanud hardcore punk taustale grunge niidiga, seda veidrat kompotti saadavad haiglaslikud, lausa hullumeelsed vokaalid ning teravate servadega lüürika käsitleb nii tõsisemaid teemasid kui ka naljakaid ja absurdseid ideid." Bändi laulja oli väiksem ja nunnum kui mu enda laps, aga see hääl, mis temast välja tuli, oli absoluutselt uskumatu. Kui ma teeks sellist müra pool minutit, ma oleks kaks päeva hääletu, aga seda lauljat ma kuulsin hiljem maheda häälega rääkimas. Mõnele on kohe antud, pole midagi öelda. Teisena esines Nyrok City oma klassikaliste paladega ning peale seda päevakangelane. Villu vokaal oli seekord oluliselt paranenud võrreldes vahepealse ajaga, mil teda üsna valus kuulata oli. Rahvast oli siingi servast servani, laest tilkus konstantselt kondensi ja õlut lendas igast ilmakaarest. Publiku vanusevahemik oli 14-65. Pärast muidugi netis pahandati, et miks vanade bändide konsadel +40 mehed alati lava ees noortele neidudele käsi seeliku alla topivad. Õnneks minuga selliseid asju juhtunud pole, ma pole noor neiu ka muidugi, mul on paar korda seda juhtunud, et keegi väga noor mees paneb selja tagant käed ümber, aga siis ma olen lihtsalt ennast ümber pööranud ja kurja nägu teinud. Arahnofoobidele hoiatuseks tasub mainida. et naistepeldiku ämblikuvõrgud on võrreldes eelmise aastaga ikka eepilistesse mõõtudesse kasvanud, õnneks mul prille kaasas ei olnud, aga korra kiilus kabiiniuks kinni ja siis ma tõesti ei tahtnud seda avamiseks eriti raputada, sest jumal teab, mis suuruses ämblikud oleks mulle sealt ülevalt pähe potsatada võivad. Aga noh, eks Rokikas käib goote ka, neile kindlasti meeldib. 

Seoses Villu juubeliga on ilmunud ka selline kaverite kogumik, ega ta selline igapäevane kuulamisplaat pole, sest stiile on ikka väga seinast seina, aga väga huvitav kuulamine sellegipoolest. Laura Põldvere, kellest ma muidu väga ei pea, näitab ennast siin Marju Kuudi mantlipärijana, Jüri Homenja särab "Einsteini silmadega" (kujutate seda ette?! "Pista need p****, kas tead!"- rea jätab ta küll lõpust viisakalt ära). Soovitan soojalt, muhe kuulamine!

Lõpetuseks üks nali ka sellest ajast, kui mu ema veel meditsiinis töötas. Vaatab tema siis ühte sissekannet ja punnitab šokeeritult silmi, mida paganat?! - patsiendi kaebuse lahtrisse on arst kirjutanud "Krabistab anusse piirkonnas". Lõpuks mõistatas siis välja, et mitte-eestlasest arst oli tahtnud maakeeli öelduna kirjutada, et patsiendil p**** sügeleb, aga sügeluse sõna ei tulnud meelde ja p**** viisakas ekvivalent sai grammatiliselt vähe valesti kirja...Siiani meil siseringi nali, kui keegi tagumikku sügab, et noh, krabistab sul või?

reede, november 24, 2023

Jõulukalender

Kuna ma eile olin just sobivalt ühe postituse avaldanud, siis tuli mõte, et prooviks kah seda jõulukalendri asja. Ma olen sel aastal niikuinii blogimise üsna unarusse jätnud, sest miskipärast jõuan enne kirjutama hakkamist alati küsimuseni: "A mis selle mõte on? On seda kellelegi vaja?" ja kuna loomulikult mõtet ega vajadust pole, siis ei kirjutagi. 

Muidu olen tatine. Nii meeldiv on nädal otsa pooles vinnas tööd teha, et nädalavahetuseks haigeks jääda ning siis esmaspäeval taas pooleldi tervena jätkata. Ma isegi ei ole eriti haige, selline kergemat sorti nohu. Õige nohu on ikka selline, kus pea paks ja valutab ning ninast ei tule nuuskamisel tilkagi, ma praegu lihtsalt vahepeal pean nuuskama ja öösel on nõme magada. 

Siiski oli plaanis täna ja homme kontsertidel osaleda, mis nüüd paraku nägemata jäävad. Ei taha nui neljaks ennast kuhugi kohale vedada, kui täie raha eest nautida ei saa. Täna esineb tuttav oma bändiga, ma pole neid varem laivis näinud. Bändi nimi on maakeeli pmst Anna Haava, avastasin just. Ei teagi, kas taotluslik või minu avastatud kokkusattumus. Paar itaalia metalbändi oleks ka kavas olnud, neid oleks ka huvitav näha olnud kindlasti. Samas, ma ei tea neist miskit ja tuttava bändi on lootust veel näha. Homsega on asjad nutusemad, sest Genis esineb üks mu kõige lemmikumatest bändidest Metro Luminal ja mingitel segastel asjaoludel ei ole ma neid mitte kunagi laivis näinud. Päris oma lemmikkoosseisus, kus laulab Vainola, nad vist enam üles ei astugi, praegu laulab Rainer Jancis ise ja ega ma ette ei kujuta, kuidas tema ettekandes need lood kõlavad. Vaatasin nüüd, et Youtubes on üks Terevisiooni salvestus täitsa olemas, kus Jancis laulab, eks vaatan seda siis. 

Sellega seoses meenus, kuidas juba teist aastat järjest teatab Mini päev enne tähtaega, et tal vaja nüüd ruttu üks eestikeelne luuletus pähe õppida, andku ma mõni luuleraamat. No ja mul on ju neid kolm - Freddy, Villu ja Mait Vaigu oma :) Viimane on iga kord asja ära ajanud. Lihtsalt iga kord mainin, et noh, see on Kosmikutel laul ja see Sõpruse Puiesteel jne. 

See jõulukalendri formaat on ses mõttes hea, et saab kirja pannad mingid väiksemad killud, mille peale tavaolukorras postitust ei teeks. Mäletate, mul oli kassi junnidega probleem?  Pissinud ta rohkem ei ole, aga korra kuus pani pabulad ukse ette hakkama küll. Nii siis, kui me kodus olime ja  kui olin just liivakasti ära puhastanud, seega mul said ideed otsa. Küsisin eelmine nädal loomaarstilt, kui sinna kassitoitu tooma läksin, mida tema arvab, no ja esimese pakkumisega oli ilmselt pihtas-põhjas. "Kas teil teist kassi ei ole majja tekkinud?" No loomulikult, augustis kolisid alumisele korrusele uued üürnikud ja neil on Maine Coon. Kuidas ma ise neid kahte asja kokku ei osanud viia? Arst lohutas, et kord kuus on väga hästi, pole siin midagi kurta. Mis seal's ikka - vaja järjekordsed naabrid majast välja suitsetada, järgmised junnid viin kühvliga nende ukse taha. Aga aww! Minu väike vapper rüütel - loodab, et tema tibatillukesed junnikesed aitavad selle ilvesesuuruse eluka vastu!

neljapäev, november 23, 2023

Susan Rogers, Ogi Ogas. Nii see kõlab - mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad

 

Väga vahva ja pilkupüüdva kujundusega raamat, mida Mart Juur viimases Rahva oma kaitses ka veidi puudutas. 

Mulle näiteks väga maitsevad verivorstid, aga ma ei ole üldse kindel, et nägemine, kuidas neid valmistatakse, maitseelamusele oluliselt juurde annaks. Pigem võiks isegi öelda, et ma ei taha seda üldse teada. Tüüpiline ignorantne karnivoor. Selle raamatuga oli natuke sama lugu - ma armastan muusikat, ilmselt rohkem kui keskmine inimene ja seetõttu kohe ka sellest raamatust huvitusin, kuid lugedes tabas mind pigem tüütus ja lõpupoole isegi kerge masendus. 

Asi on ehk selles, et autor oli enne neuroteadlaseks hakkamist muusikaprodutsent ja andke mulle andeks, aga mu meelest on see midagi muud kui muusik minu jaoks. "Sageli on produtsendi esimene küsimus uue salvestise kallal töötades: mis on selle funktsioon?"(lk 188). Produtsent on pigem turundaja kui looja. Mina aga ei taha näha neid traagelniite, millega muusikat mulle maha müüakse, ma tahan uskuda, et neid ei olegi, et ma ise otsustan oma eripärase maitsemeelega, mis mulle meeldib. Ausalt öeldes ma tegelikult natuke kahtlengi selles, kas ikka igasuguse muusika taga on kellegi suunav mõte ja käsi, mis eelkõige publikumile meeldimise nimel asju teeb. Produtsendid on ju ainult suurtel ja juba edukatel.

Mulle meeldib, kui Genka räpib, et "Head asjad tulevad ise, neid ei planeerita!" 

Samas olen ma kogu oma muusikakuulamisele vaatamata ka absoluutselt musikaalselt harimata inimene ja pool raamatut ma lihtsalt ei saanud aru, millest autor räägib. (Kuigi autor väidab, et tema muusikaline haridus põhinebki muusika kuulamisel, no minu kõrv nii ei toimi igatahes). Igasugu taktid ja rütmid - ta toob näiteid, konkreetseid lugusid - sina koputa rütmi kaasa ja näed, millist taktimõõtu su organism eelistab. Mina sellega hakkama ei saanud - mulle tundus, et tollel etteantud lool polnud mingit seesugust rütmi, mida koputada andnuks. Raamatul on tegelikult olemas ka temaatiline veebileht, kus saad ennast testida, mis liiki kuulaja oled ja ega sa ometi hoopis rütmitajuta pole. Ma pole veel neid teste vaadanud, aga pakun, et päris rütmitajuta ma pole (see on väga haruldane juhus), aga igasugune "muusika taha" vaatamine ajab mul juhtme kokku küll. Seepärast ma pigem raputasin pead, kui käsitleti erinevaid muusikalisi jaotusi, mille alusel siis inimesed oma eelistusi muusika osas teevad nagu realism vs abstraktsus, kitsas vs lai meloodia, akustiline või elektrooniline tämber jne. Mulle tundub, et minu puhul sõltub valik nende vahel konkreetsest loost ja mu enda hetke meeleolust. 

Huvitavaks läks jutt siis, kui autor rääkis muusika ja inimese minapildi seostest - "meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi. " . "Seega, kui kuulad muusikat, mida armastad /../, aktiveerid osa oma ajust, mis toidab su identiteedi kõige sügavamaid hoovusi."(lk 215) Aju põlgavat lausa aktiivselt ära sellised salvestised, mis meile ei meeldi ja näeb vaeva, et need meie minapildiga ei integreeruks.  Noh, mul on neid minasid enda meelest lihtsalt nii palju, et kuskilt ikka leiab kellegi, kelle minapildiga mingisugune muusika kokku sobiks. 

Teine põnev teema olid laulusõnad, minu jaoks oli siin uudne avastus see, et inimesed väidetavalt kuulavad endasarnaste muusikute laulusõnu rohkem. Mina näiteks võin küll öelda, et naiste lauldud tekstidele pööran ma rohkem tähelepanu kui meeste omadele. Et kas mina kui naine, samastun kuidagi selle naisega, kes laulab. Meeslauljate puhul ma seda ei tee. Laulgu, mida tahavad, mis see minu asi on. Võib olla on naiste lauldud sõnadest aga kuidagi lihtsam aru saada? Seda aru saamise temaatikat pole raamatus väga puudutatud, aga mind küll huvitaks, kuidas see erineb emakeelse vs võõrkeelse muusika puhul. Vähemasti minu aju teeb küll millegi põhjal otsuse, milliseid tekste tõlkida, millised lihtsalt taustaks jätta. 

Palju on juttu ka sellest, mida me endale ette kujutame, kui me muusikat kuulame. Siin olen ma jälle veidrik, sest ma ausalt öeldes ei tea. Kas teie teate, millest te mõtlete, kui mõtted uitavad? Mina tean, millest ma mõtlen ainult siis, kui ma konkreetselt millessegi süvenenud olen - teen valikut, püüan meenutada, planeerin midagi jms. Aga niisama, enamiku ajast on mu meelest peas mitu kihti erinevaid mõtteid, mis üksteisest sõltumata ringi uitavad - ei ole mingit ühte kujutluspilti vms. Samas ei saa ka öelda, et silme ees on niisama värvid ja kujutised ehk siis nagu autor välja pakub - kas mingid konkreetsed stseenid, abstaktsed kujundid või üldse mitte midagi. Viimane saaks mu meelest ainult surnul silme ees olla. Ehk siis mulle on raske end kategoriseerida raamatus ette antud parameetritest lähtuvalt. 

Ja vahel tahtsin vaielda ka suisa - külmavärinad muusikast. Need pidavat tekkima, kui miski aspekt muusikas kõlab kui ohumärk, võrreldes seda lõbustuspargi nn "pseudoohu" tundega. Mina olen täheldanud külmavärinaid märgina absoluutsest mugavusest ja osadustundest - "see on nii õige, hea ja turvaline". Ma ei tea, kuidas teistel on. 

Kokkuvõttes üks päris intrigeeriv teos, mis tekitab küsimusi, mõtteid ja emotsioone, seega pigem hea raamat, lihtsalt see muusika osa oli minu jaoks veidi liiga tehniline ja sellisena üle pea käiv. Hea on selle juures muide see, et raamat kustutab sellisena kiirelt ära mu kahtlused ja kõhklused, kas minusugusel harimata melomaanil oleks äkki siiski kohta olnud muusikatööstuse köögipoolel. Olla lähedal oma armastatud muusikale oleks ju nõnda tore, mis sest, et ise musikaalne pole. Ei, unusta ära. Seda mõtet laiendades oli ilmselt hea otsus ka see, et ma kunagi ülikooli kirjandust õppima ei läinud. Mulle meeldib muusikat ja kirjandust mõõdutundetult nautida, mitte aga selle telgitagustes sobrada. Ma ei taha teada, kuidas kõik hea võib olla hoopiski kavalalt konstrueeritud, et mind konksu otsa saada. Ma tahan õnnist teadmatust!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

teisipäev, november 21, 2023

Kas armastus varitseb nurga taga?

Lugesin just üht raamatut, millest peagi täpsemalt kirjutan, aga eraldi tahaks mainida üht kohta, kus võrreldi meeldiva laulu esmakordset kuulmist armumisega esimesest silmapilgust. Kuna ma olen ilmselt demiseksuaal, siis armumist esimesest silmapilgust ma kunagi kogenud pole ega loodetavasti ilmselt ei koge ka. Miks loodetavasti?

Kas ma olen ainus, kelle jaoks juba ammu enne seda, kui ma sain teadlikuks seesugusest asjast nagu demiseksuaalsus, tundus see armumine esimesest silmapilgust vägagi ohtliku ja riskantse värgina? No ikka nii, et näpud risti, ma loodan, et mul seda elus ette ei tule?

Kujutage nüüd ette, et te olete toredas suhtes, ehk on teil ühised lapsed ja/või koduloomad, pangalaen, ühine kodu jne ning siis ühel päeval kasvõi toidupoes, kohtate te Teda. Te vaatate tema poole ja saate kohe aru, et Tema see on - teie Elu Armastus! Mis teete nüüd? Kes armastuse nimel ei võitle, on luuser, eks? Võib ju muidugi ka juhtuda, et teie Elu Armastus teie vastu sugugi samasugust tõmmet ei tunne, aga isegi selleks on abivahendid olemas, Kristallkuul valgustab sel teemal. Ok, ilma irooniata, see on ilmselt keerulisem olukord ja enamik inimesi siiski loobub ja lepib, et miski hullus teda keskeas tabas, aga õnneks ühepoolselt ja ta ei rutanudki olemasolevat suhet prügikasti heitma. Aga kui juhtub, et teine pool tunneb sama? Kas te ei võitleks oma elu armastuse pärast? Siis ütletegi oma elukaaslasele, et sorry, kohtasin kedagi teist, tunnete vastu ei saa, ma ju ometi pean imele võimaluse andma? Ma usun, et on isegi neid teisi pooli, kes sellise seletusega lepivad - mis sa ikka ära teed? Võib-olla ehk unistavad isegi sarnasest stsenaariumist. Rahade, kinnisvara, lähedaste ja ülalpeetavatega on muidugi paras jama majas, aga no armastus õigustab ju kõik. Päriselus tuleb sellist asja ikka väga tihti ette. Sageli nimetatakse seda keskeakriisiks, millel on kole naeruväärne varjund. No aga, kes ütleb, et armastus just keskeas tabada ei võiks? Oled ju siis päriselt täis kasvanud, üldjuhul tead, mida tahad, oled tark, elukogenud ja isegi veel ilus. 

Mulle stabiilsust hindava inimesena tundub see kõik nii õudne-õudne. Hoiaks miski mind sellise "õnne" eest.

Või toredas suhtes olles esimesest pilgust armumist ette ei tule? Et ikka peab kuskilt king pitsitama enne? Ma küll selles nii kindel ei oleks, mu arust on äkiline armumine samasugune pea kohal rippuv kirves nagu päeva pealt hulluks minemine. Kumba tihedamini ette tuleb? 

Kui välja lähed, väldi pilk-kontakti!

teisipäev, november 14, 2023

Seda kurb on vaadata

Kunagi ammu jaanipäeval keerutas lõkke ümber üks taarakotiga lõbus joodiknaine ja tegi rahvale nalja. Inimene minu kõrval kostis: "Aga tegelikult jube kurb ikkagi.." Hakkasin mõtlema, et mis siis ei oleks kurb - kas see, kui sama naine teeks kuskil tehases miinimumpalga eest kaheteistunniseid vahetusi ja lõiguks õhtul kööktoas endale ja kassile Valla viinerit? Äkki tal on päris lõbus, no vähemalt enne pohmelli? Pohmell on ehk lõiv, mille ta on nõus maksma? Või päris joodikutel vist ei olegi pohmelli, sest päris kaineks nad ilmselt ei saagi? Kas see, et tema end eufooriliselt tunneb, et on vähem väärt, kui see, et temast ühiskonnale mingit kasu ei ole? Kuigi ta korjab ju vähemalt pudeleid, mille kellegi laisk käsi loodusakaunisse kohta niisama vedelema on jätnud. 

Lugesin just G.da Empoli "Kremli võlurit" ja seal on üks tegelane, kes siunab mandunud läänt, liberaalseid väärtusi ja kõike muud sarnast vastandades seda nö tõelise inimese kuvandile, kes siis elab pideva revolutsioonitegemise, võimsuse tagaajamise ja sõjaihaluse rütmis. Mõtlesin, et see on natuke nagu sinna samasse auku vahe tegemine. Inimene peab elama millegi endast suurema nimel, mitte manduma oma isiklikele nõrkusele järele andes. Huvitav on veel see, et kui selline mandunud inimene üldiselt kedagi ei sega, siis maailmamuutja tahaks kangesti nende mandujate verd valada. Noh, suurema ühiskondliku heaolu nimel siis. 

Raamatus toob see räuskav revolutsionäär lääne mandumise kõrgklassi näiteks isapuhkuse - mehe roll peab olema hävitaja, aga mitte looja. Ja no tegelikult selliseid inimesi ju on. Nad on enamasti kuskil kulisside taga vähemalt siinmail, aga internetis neid anonüümselt täitsa leidub. (On avalikke julgeid ka ikka jah). Hiljuti just nägin üht artiklit, mille all keegi kommenteeris, kuidas humanitaarharidus tuleks keelustada ja sellel arvamusel oli ikka kümmekond püstist pöialt all. Tagasi koopasse, juhhei! Inimene pole midagi väärt, kui ta millegi nimel ei võitle! 

Üldiselt on vist enamik inimesi veendunud, et oleks tore, kui kõigil oleks tuba soe, kõht täis ja hoolivad inimesed ümber, justkui see hoiaks ära vägivalla ja sõjad. Et see oleks ideaal, mille poole pürgida. Mulle tundub, et me unustame liiga kergekäeliselt ära need, kes üldse nii ei arva. Ei ole vaja mingit isiklikku oaasi, tegutseda tuleb ühiskonna nimel. Mullegi tundub loogikavastane, et selliseid inimesi on, aga sellega tuleb arvestada. Ei ole ju isegi nii, et nende jaoks on viinamarjad hapud, neil pole sooja tuba, kõhtu täis ega lähedasi ning kui oleks, nad rahuneks maha. Enamik hulle revolutsionääre ei ole koopas elanud. Nad on inimesed nagu meie, lihtsalt hoopis teistmoodi programmeeritud. Mulle tundub, et seal ei ole taga mingit teooriat - nad on nii, sest...Nad lihtsalt on ja ilmselt jäävad igavesti olema. 

Ma isegi ei arva, et see oleks kuidagi eriti Venemaa-spetsiifiline teema. Ehk on seal sobivamad tingimused sääraste inimeste esilekerkimiseks, aga kindlasti ei saa öelda, et neid mujal ei oleks. 


teisipäev, november 07, 2023

Elame õhust ja armastusest

Korraks nii tunduski, et minust võib saada valgustoituja. Paraku peale kolme päeva mittesöömist tuli isu tagasi. Aga armastusest tahaks ikkagi rääkida.

Isadepäev nimelt on tulemas. Mikrol tehakse miski suurüritus klassis, igal lapsel võib kohale tulla ainult üks pereliige. Kuna on isadepäev, siis arusaadavalt isa, aga seda pole viisakas välja öelda, sest eks meil siin ole ju igasuguseid imelikke peresid ka, eks. No näiteks ühel lapsel on isa surnud ja alles hiljuti oli poleemika selle üle, et teda narritakse sel põhjusel, aga ega selle pisiasja pärast siis saa kena traditsiooni katkestada. Mikrot häirib näiteks see, et ta peab ette kandma teiste laste kirjutet lauseid oma isade kohta ja ta kardab, et teda võidakse pidada lausete "Minu isa lõhnab hästi ja on rikas!" või "Minu isal on augulised püksid!" autoriks. Aww, nii nummi ja naljakas, küll need lapsed on ikka vaimukad ja vahvad! "Ja võta oma plaat suust ära, kui räägid, kõlab paremini!" olevat õpetaja ka soovitanud, selle soovituse lubasin Mikrol kukele saata põhjendusega, et "ema ei luba!". Prillidega lapsed võiks prillid eest ära võtta esinemise ajaks ja ratastooli omad püsti tõusta, oleks kõigil kenam vaadata. Ok, mis ma siin utreerin.  

L. ei taha muidugi minna, lohutasin, et ehk ei minda ikka nii melodramaatiliseks kätte, kui emadepäeval, kui kõik lapsed pidid klassi ees rääkima, kuidas nende ema on maailma parim ja kuidas nad oma ema eest elu annaks ja teda kuuni ja tagasi armastavad. Ainult Mikro ja üks tüdruk veel olid emast naljaluuletused teinud. Mäletan, kuidas ma omal ajal igasugu "Emakesele"- laulude ajal teleka eest põgeneda üritasin, sest mul oli tunne, et ema vaikides kritiseerib mind selle eest, et mina talle niisuguseid laule ei laula ega igavest armastust kinnita. Ega ma ei mäleta, et me oleks vanematega kunagi kallistanud või öelnud, et üksteist armastame. Aga  noh, siis oli teine aeg ka.

"Imäädšin, et sa päriselt räägiksid niimoodi" osatas Mikro. Ma vastasin, et tead, ilmselt enamik normaalseid inimesi päriselt räägibki niimoodi. Ütlevad iga päev üksteisele, et armastavad ja kallistavad ning musitavad käigu pealt, meie oleme imelikud ja külmad jõmikad. "Öäkk!" ütles Mikro. "Sama" vastasin mina. "Sa ju tead niisamagi, sellest ei pea rääkima!" lisas Mikro. Hea, et ma heldimusest pisarat ei poetanud, see oleks ka ilmselt "öäkk" olnud, aga tõesti, ma olen elu aeg ennast mingiks emotsionaalseks värdjaks pidanud selle pärast, aga kuna ma nüüd näen enda järeltulijas täpselt samu emotsioone ja tema oskab neid ka põhjendada - mina arvasin alati, et ma lihtsalt olengi paha laps, siis ma tahaks öelda, et inimesed on loomad ja nagu loomade kohta öeldakse - nad ei saa aru sõnadest, nad saavad aru toonist, siis mu meelest kehtib see 100% ka inimloomade kohta. Sa võid rääkida armastusest, sõprusest või õnnest, kuid sa ei saa iial teada, mida teine nende samade mõistete all mõistab, sellest kas armastab, saab muudmoodi aru. Võib-olla olen ma hoopis süüdi selles, et ka mu laps on sarnase haige maailmapildi minult saanud, aga pigem usun, et see tunnetus tuleb seest ja miskipärast muudab olemuslikult vastumeelseks ja võltsiks igasuguse armastuse avaliku avaldamise.

Rääkisime Mikroga veel sellest, kuidas muinasjuttudes printsid armuvad Lumivalgekestesse ja muudesse mimmudesse puhtalt esimesest pilgust, mille peale ta "see on ju nii pealiskaudne!" oigas. "Tere tulemast demiseksuaalide hulka!" vastasin, " aga normaalsetel inimestel see nõnda käibki - vaatad otsa ja armud ära!" Mikro ei paistnud väga uskuvat. Ma ka ei uskunud enne kui umbes 40 sain. 

Rääkides daatumitest, siis minu 15 aasta, üheksa kuu ja mõne päeva pikkune suhe on ka seni kenasti ilma selle koleda a-tähelise sõnata hakkama saanud. Meie olemegi need, kelle kohta anekdoot ütleb, et üks eestlane armastanud kord teist nõnna palju, et oleks äärepealt teisele seda öelnud. Ok, kunagi alguses oli selline juhus, et mulle tundus, et tema ütles ja siis ma pressisin omalt poolt ka, ja pärast selgus, et ma kuulsin valesti ja õudselt piinlik oli ja no nii kümme aastat hiljem me naersime selle episoodi üle. 

Aga täna sai mul töökohal 18 aastat täis. Armastus töö vastu - siinkohal vaatame slaide*!

*Vihje sellele nõukaaegsele anekdoodile, kus rahvamaja uksel on silt, et täna räägime armastusest - näidatakse ka slaide. Saal on puupüsti rahvast täis. Algab sissejuhatus: armastust on mitut liiki - on vanema ja lapse vaheline (toona muidugi sõnastuses ema ja lapse vaheline), mehe ja naise vaheline, on isamaa-armastus - siinkohal vaatame slaide!

kolmapäev, november 01, 2023

Ja jumalad naeravad

Kas on kusagil statistika selle kohta, kui paljudel pruutidel juhtub nende pulmapäeval kõhugripp olema? Ma loodan, et ma olen vähemalt eriline.

Ärkasin hommikul peale pikka ja kosutavat und nagu tavaliselt, aga miskipärast valutasid nii nahk kui kondid. No ei olnud eelmisel päeval spordiga tegeletud, kahtlustasin, et kuna mul on komme kontoris istudes jalad kõhu alla kerida ja sinna unustada, kuni nad krampi lähevad, siis äkki selle järelmõjud. Kõrvalepõige: kunagi Mikro füsioterapeut muretses, et ta istub mitte tagumikul vaid põlvedel, siis vaatas mind, kes ma täpselt samamoodi istuda eelistan ja teatas, et ilmselt geneetiline värk, lisades - normaalselt teievanune inimene ei peakski enam nii suutma.

Ajasin siis ennast voodist välja - kahtlaselt higine oli olla. No ei saa gripp ega koroona olla, muid kaebusi pole ju. Seejärel suundusin WC-sse ja kohe meenus, et on ka selline minust pikalt mööda läinud tõbi nagu kõhugripp. No teretulemast!

Õnneks on õnnepalee jalutuskäigu kaugusel, ehk hakkab parem. Ootasime seal ukse taga siis, sest veidi vara jõudsime kohale, kuni kõrvalmaja ette keeras kiirabi. L. küsis, et mina tellisin või? Ausalt öeldes, ega ära ei ütleks, vastasin. 

Kabinetis suutis L. jälle häbi teha, kästi istuda, ta urahtas, et kas tõesti nii kaua läheb siin või?! Meenub  see lapse nime registreerimine, kui talt küsiti, kas kinnitab end lapse isaks ja ta hakkas pikalt laialt jaurama sellest, et ilma meditsiiniliste tõenditeta ta seda ju teha ei saa. Mille peale punastav tädi hirmunult mulle otsa vaatas ja ohkis, et see ju kõigest formaalsus. Kusjuures, L. ei saanud hiljem isegi aru, et miks see tema jutt kellelegi kohatu võis tunduda, ta ju ainult teoreetiliselt arutles, mitte ei kahtlustanud kedagi milleski, selline asi ei tulnud talle pähegi. 

Seekord me siis seisime. Õnneks oli meie ja ametniku vahel klaas, vast ta nakkust ei saanud. Küsiti seda "jah" sõna ikka ka. Ma kuidagi imeliku häälega piiksatatasin. Viie minutiga sai tehtud. Kohe tööle edasi. Hea, et mingit pildistamist ei tellinud nagu normaalsed inimesed, oleks parajad pildid saanud, rohelise näoga öökinud kuldsete sügislehtede vahel...

Ma otsustasin, et kontorisse ei roni, teen kodunt. Teel tuli Mini vastu, röökisin kaugelt, et "Kõhugripp! Hoia eemale!" Jajah, ma jõudsin enne ära abielluda, kui lapsed kooli minna. Koduuksel otsin võtmeid ja mida pole, seda pole. Olin just unistanud kodusest WC-st. Istusin trepile maha ja poetasin pisara. Ei poetanud tegelikult, ma olen pragmaatiline inimene, sellises olukorras pisardamine ainult nõrgestaks organismi. L. oli võtmetega juba kesklinnas, isa kuskil võõras linnas ja lapsed just tundidesse jõudnud. Mis seal's ikka  - "The masses of humanity will always have to suffer." (Bad Religion - Suffer) - ajasin oma kodinad kokku ja tulin tööle. 

Imelik on olla, selline tunne, et otseselt kuskilt välja ei aja, aga keerab küll. Kas selline ongi abielu?

Arvutasin muide välja, et meie eelneva kooselu pikkus oli täpselt 15 aastat ja 9 kuud.