Tõtt ka ei või enam rääkida

Mõni päev tagasi andis Courtney Love seoses oma BBC-s algava raadiosaatega väikese intervjuu ning nüüd muud ei näegi, kui sotsiaalmeedia pommitab mind artiklitega, kuidas "C.Love kutsus Taylor Swifti igavaks ja ebaoluliseks!" Ausalt, ma lugesin selle artikli kohe ilmudes läbi ja mulle väga meeldis selle tasakaalukas stiil. Seda enam oli suur mu imestus, kui avastasin Courtney enda fännigrupist sajatusi "mis talle nüüd sisse on läinud?" 

Tsiteerin artiklit: "Generally, she is positive about the way female artists have come to the fore in recent years. ‘It’s great that there are so many successful women in the music industry, but lots of them are becoming a cliché,’ she says. ‘Now, every successful woman is cloned, so there is just too much music. They’re all the same. If you play something on Spotify, you get bombarded with a lot of stuff that’s exactly the same. I mean, I like the idea of Beyoncé doing a country record because it’s about Black women going into spaces where previously only white women have been allowed, not that I like it much. As a concept, I love it. I just don’t like her music.’" 

Mis siin valesti või halvasti öeldud on? Puhas tõde ju? Taylori ja Lana "mahategemine" on siis siin:

"‘Taylor is not important. She might be a safe space for girls, and she’s probably the Madonna of now, but she’s not interesting as an artist.’ And she’s even tiring a little of Lana Del Rey: ‘I haven’t liked Lana since she covered a John Denver song, and I think she should really take seven years off. Up until ‘Take Me Home Country Roads’ I thought she was great. When I was recording my new album, I had to stop listening to her as she was influencing me too much.’

Minu jaoks oleks mahategemine see, kui öeldaks "olematu lauluhääle ja talendiga kole lehm", mis on mu meelest üsna tavapärane üksteise mahategemise stiil, aga Courtney ju ei ütle otseselt mitte midagi teiste lauljannade kohta, ta kritiseerib, ja mu meelest õigustatult, nende loomingut ning sealgi ei ütle ta, et see oleks halb, lihtsalt "pole huvitav" ja "minule ei meeldi".

Ok, me võime vaielda, et kas siis, kui midagi head öelda ei ole, üldse peab midagi ütlema, aga ma arvan, et üldise meeletu vaimustuse kõrval on siinkohal mõned kriitilisemad noodid kasulikud. Mis mind kõige rohkem ärritab, on paljud sõnavõtud stiilis "aga naised peavad naisi toetama!" Ma mõtlesin, et see ei ole asi, mida sõna sõnalt võtta, aga selgub, et ikkagi võetakse. Kas ma peaks kiitma takka igale edukale naisele, ükskõik, mida ta teeb, lihtsalt seetõttu, et meil on eeldatavasti samad kromosoomid? Kas iga mees maailmas toetab iga teist meest maailmas, sest see on mees? Ei toeta ju! Miks naised selleks kohustatud on? Miks teised naised neid selleks kohustavad? 

Naismuusikutest rääkides on minu jaoks hoopis intrigeerivamad kui need peavoolu superstaarid, igasugu naisräpparid, kes emantsipeerumise ikoonidena poole oma sissetulekust OnlyFansi kaudu teenivad. Ma isegi ei tea, mida sellest arvata. Kuhu see viib? Kas tõesti on tõde see, et enamik tahab oma iidoleid lihtlabaselt k****da nagu see enam-vähem oli Pelevini "iPhuck 10"-s? Igasugu staarideteemaline päris- ja valeporr on ju populaarne küll. AI ajastu annab sellele ilmselt veel rohkem hoogu juurde. Muuseas, Courtney ise on kunagi tabavalt maininud, et naised ju leiutasid rock'n'rolli - "Women - we invented rock and roll, and sexualized men so that we could go and scream at these unattainable football captains." Kas kõik taandub tõepoolest vaid sellele?

Kui mina alles noor veel olin

Katarina küsis buduaaripildistamise kogemuste kohta ja ma mõtlesin, et otsin oma vana postituse selle kohta siis üles. Ja mis selgus - mul ei olegi sellist postitust! Ainuke, mille leidsin, oli aastast 2007 uhke pealkirjaga "Ärakasutatud".  Kui ma nüüd mõtlen, siis tõesti hakkasin ma ju blogima "alles" 2006 ning see kogemus jäi mul Tallinnas elamise aega ehk siis oli aastake varasem. Aga oleks olnud nigu eila alles! Ehk siis valmistuge heietusteks stiilis "kui mina alles noor veel olin"

Aastal 2005 oli veel olemas rate.ee ja just seal kirjutas mulle üks väljamaa noormees, et tema on algaja fotograaf, kes tahaks kätt proovida ja äkki ma oleks nõus täitsa tasuta laskma endast portsu kauneid pilte teha. Ma siis vaatasin ikka kohe järele - oli tõesti selle nimega fotograafil kodukas olemas ja seal päris ägedad pildid. Ok, palju oli paljaid kehi, aga no sellist asja mina ju ei teeks? Noormees lubas kenasti, et teeme ikka seda, mida sina tahad, jah. Kahmasin hunniku tagantjärele mõeldes absoluutselt kokkusobimatuid hilpe ja pesu kaasa ning pühkisin kuskilt vanalinna kangialusest sisse. Korter oli vinge, super vaatega, suure voodiga - loomulikult jäin ma sinna võõra mehega kahekesi ning asusin end kohe paljaks koorima. No enam-vähem, tegelikkuses surusin kogu aeg reaalsuskontrolli peas maha, mis käskis esimesel võimalusel jalga lasta. A no ilusaid pilte oleks ju tahtnud? Häda selles, et tõepoolest, ükski minu kontseptsioon ei töötanud. Ma ei näinud kurja näoga üldse lahe välja. Pigem nagu hale ja hull. Mis toimiks? Mees arvas, et vähem riideid toimib alati. No kurat, teeme ära! Nende piltidega oli muidugi see häda, et rate.ee-st saaks need bänni ja kuhugi mujale mul neid riputada ei olnud. Ausõna, palja tagumikuga ma ühtki pilti küll ei teinud, aga pärast ei jätnud toonane elukaaslane ikka oma vingu, et ei tea, kuidas küll õnnestub mõnel mehel naised niimoodi paljaks saada, kui nood seda algul üldse ei plaani! Mis ma oskan kosta - kuskilt on ilmselt kõrva jäänud lootus, et ilma riieteta on inimene ilusam...Või ma ei tea - poole peal alla ei anta? Aga fotograaf oli tegelikult absoluutselt ohutu, tema tahtiski pilte teha, ei muud, ning pärast sain ka mitu CD plaaditäit, no ikka sadu, pilte sellest sessioonist. Mõned olid ägedad ka. Mõned olid nõmedad. Fotograaf täiesti siiralt nentis, et ebafotogeeniliste fotode ja heade korrelatsioon ongi mingi üks kümnele, ei tasu muretseda, aga ma sobiks hästi pesumodelliks, kui natuke alla võtan. Raisk, ma olin mingi 53 kilo siis maksimaalselt ja sain kohe aru, et see on ikka üks arulage industry. Kui lahkusin, pühkis samast trepist järgmine lootusrikas neiu juba üles.

Mis ma tulemuseks sain? Mõned julgemad pildid läbisid siiski rate.ee sündsusradari ja siis sain lihtsalt meestelt kommentaare, kuidas minusugune võiks ikka väärikam olla ja mitte odavat populaarsust otsida. Ok, see oli 1 kommentaar, aga see jäi hästi meelde. Tee, mis sa teed, ikka on valesti!

Mis piltidest sai? Teate, need on ikka neil CD-del mul sahtlis ja ma kahtlustan, et ükski masin neid CD-sid enam ei loe. Miks ma neid kuskile ei kopeerinud? Need olid nii suureformaadilised, et juba selle CD arvutisse laadimine jooksutas mul toona arvuti kinni. 

Mida ma sellest kõigest arvan? Kõige olulisem on klapp fotograafiga ja noh, täiesti võõra mehega on see klapp kohe keeruline tekkima. Ilmselgelt läks mul kõike arvestades päris hästi ju. Must-valge foto on muuseas parim! Kas teeks uuesti? Ikka, kui pakutaks, ise väga ei viitsi. Mis häirib enim, on minu puhul see, et ma üldse ei ole selline, nagu ma endale ette kujutan ja see ajab täiega närvi.

Nõutud naine

Kui mul täna kontoris tunni aja jooksul juba neljas kord telefon heliseb, kommenteerib kolleeg, et olen mina alles nõutud ärinaine. Ühtegi kõnet ma vastu võtnud muidugi pole, panen kohe hääletu peale, ise samal ajal guugeldades - vastusteks enamasti "spämm", "müügikõned", "telefoniküsitlus", noh paar personalivärbamisportaali ka. Neist viimastest ma arvan mu number pärinebki, sest kunagi ammustel aegadel oli neis mu telefoninumber avalik, et kandidaadid ühendust võtta saaks. 

Kas teil on ka selline terror? Mul on vahepeal paar nädalat täielik vaikus ja siis tulevad need kõned nagu paisu tagant. Ma kahtlustan, et helistatakse vist samast kohast, lihtsalt erinevaid numbreid kasutades. Varem ma võtsin vastu ja ütlesin, et ei taha, aga see neid ei morjenda. L. väidab, et tuleb öelda "kustutage mu number enda listist" - ma nii sinisilmne ei oleks. Ma lihtsalt ei võta enam ühtki kõnet vastu, mis tuleb võõralt numbrilt. Kooliarsti panin kontaktidesse, varem oli ikka hirm, et äkki hoopis sealt helistatakse. 

Aa, ükskord helistati ka, Mikro pärast mainis, et "arstitädi tahtis sulle ju helistada, aga sa ei võtnud vastu!" Arstitädi tahtis kõigest küsida, kas lapsele ibukat võib anda. No muidugi andke, kui selle tal kurgust alla saate! Minul toimib kõige paremini tableti pulbriks jahvatamine kahe lusika vahel, aga vaevalt te seda janti kaasa teha viitsite, olekski aeg lapsele täiskasvanulikumaid lahendusi õpetada, ma olen üritanud, aga mind nad ju ei kuula! Mitte, et ma oma lastele igapäevaselt või isegi iganädaladest või noh, igakuiseltki valuvaigisteid sisse söödaks, eks. 

Ok, ma lootsin seda ka, et äkki keegi teatab mulle, et ma olen midagi võitnud, tasuta saanud või pärinud. Mul ju kursaõele helistati, et "tere, kaubamajast helistame...", too tahtis juba kõne ära panna, aga õnneks jõuti juba piiksatada, et osturalli peaauhinna võitsite. Nüüd ma lihtsalt ei osale igasugu loteriidel-allegriidel, siis pole ka põhjust, et helistataks.

Ja üldse, helistamine on ju mingi gerontide hobi, noorematele ei olegi võimalik helistada, neil on telefon konstantselt hääletu peal ja nad aktsepteerivad ainult sõnumeid. /Minu ema Miniga suures kaubanduskeskuses - "krt, olen teda otsides juba pool tundi mööda poode jooksnud ja kui lõpuks leian, ta teatab süütute silmadega - aga ma ju saatsin sõnumi!?"/

Kingsepp mängib võõraste liistudega

Tänapäeval on internetis igasugu lahedaid vidinaid, millega isegi minusugune võhik kõrgema matemaatikaga tegeleda saab. Häda on selles, et vidinate õigeks kasutamiseks on siiski aju ka vaja ja mõnikord ajab vihale, kui enda oma käed üles tõstab.

Niisiis, ülesanne on mul selline, et oleks vaja teada kahe numbri, 507813127 ja 1156439861 asukoht ehk siis mitmendad need on omasuguste seas kõikide numbrite hulgast, mis jaguvad ainult ühe algarvuga. Selleks piisab tänapäeval, kui trükid näiteks siia numbri sisse ja ongi vastus olemas. Selle ja sarnaste kalkulaatorite pakutud vastuseks on, et 507813127 26745194s ja 1156439861 58369379s. Koostöös AIga ma isegi proovisin mingi koodijupi kirjutamist Pythonis,  mis jooksutamise peale mulle täpselt sama tulemuse andis. Paraku ütleb mõistatuse koostaja, et see saadud vastus ei sobi, kuna n58.369379 e26.745194 annavad koordinaadi, mis näitab otse jõkke. Mida ma valesti teen? Kus see konks on? Kas nende numbritega tuleb veel midagi ette võtta? Kas need numbrid on valed? Kas on veel võimalusi, kuidas seda küsimust mõista? Kuidas üldse mingi muu vastus saada? Äkki keegi on nii tark ja valgustab mind?

 

 

Jube lugu

Eile vaatasin korra oma loetud raamatuid Goodreadsis ja viskas ette, et viimati olevat ma lugenud kellegi Elina Backmani romaani "Kui jäljed kaovad". No pagan, üldse ei mäleta sellist. Esimene mõte oli ikka see, et "kuidas ma nii loll olen, et ei mäleta?!" Internet ju ei valeta, eks. Võtsin siis selle raamatulogi täpsemalt lahti ja kas sa näed, olen veel sellele raamatule isegi arvustuse kirjutanud...See tundus juba enam kui kahtlane. Arvustuses räägin ma miskipärast Houellebecq'i "Hävingust", mille lugemist ma hoopis paremini mäletan. 

Panen siis Houellebecq'i "Hävingu" otsingusse ja mis ma näen:

Üks raamat on võluväel teiseks muutunud. Soomekeelsed arvustused räägivad kõik raamatust "Kui jäljed kaovad" ja eestikeelsed "Hävingust". Mis jama see selline on? Tehtagu midagi ometi! Enam ei saa isegi Internetti usaldada!

Ei tahaks kodus olla...

Mul on ilmselt mingisugust sorti FOMO, aga ma ei suuda nädalavahetusel kodus olla. Kogu aeg on selline tunne, et kuskilt ilmub isa tolmuimejaga ukse taha ja ütleb, et on aeg koristama hakata. Kuigi ma elan ammu mujal ja tolmuimejat tuletab meelde pigem ümbritsev keskkond kui lapsevanem. Aga ümbritseva keskkonna eest saab põgeneda.

Huvitav on see, et lapsed meie entusiasmi ei jaga ning on pigem nõus ise meie äraoleku ajal tolmuimeja kätte võtma, kui vanematega kuhugi seiklema minema. Me ju käime mingites "jurades kohtades", mitte SPA-des või lõbustusparkides. Eelmine kord pealinnas näiteks vastas Mini küsimusele, et kuhu minna sooviks "aga sõidame lihtsalt autoga ringi"....Saa siis aru, mida need teismelised tahavad. 

Auto osas peab vist ka vabandama tänapäeval. Jah, me käime autoga, aga autot kasutamegi ainult nädalavahetusiti, nädala sees tööl ja linnasisesed käigud teeme jala. Ideaalis tahaks matkaautot, aga normaalsed maksavad paraku sama palju kui korter ja korterit veel maha müüa ei saa, kui lapsed kodus elavad. Igatahes nii kaugele oleme oma manifesteerimisega küll jõudnud, et arutanud, kas kass võib sõidu ajal matkaautos lahtiselt olla...

Üldiselt on vist levinud see variant, et reisil käiakse kord või kaks aastas ning siis kuskil kaugel. Me tahaks tihedamini, aga kuni tööks pole reisimine või pension veel kätte jõudnud, siis on valikus lähedasemad kohad. Iseenesest on minu jaoks huvitav, kui keegi, kes on käinud Dubais või Balil väidab, et pole iial Narva või Valka sattunud. Mulle tundub, et mööda maad reisimine annab maailmast parema ülevaate. Näed rohkem, tajud, mis kus on ja kui kaugel see meist on. Teisalt mulle jubedalt meeldivad lennujaamad, aga ma ei suudaks ainult neile toetuda. 

Mida te näiteks Valmierast arvate? Mingi suvaline linn teel Riia lennujaama? Noh, me oleme nüüd kaks nädalavahetust jutti Valmieras käinud ja ilmselt tuleb veel minna, sest Koiva jõe äärsed matkarajad ei ole veel kõik läbi käidud. Viimati oli jääminek, väga võimas kogemus, kohati oli rada niivõrd jõe ääres kallaku peal ja lisaks veel jäine ka, et täitsa ekstreemne matk. Üle 20 000 sammu päevas sai tehtud nagu niuhti. Nende "suvaliste" kohtadega ongi pigem nii, et algseid plaane tehes jääb alati ajast puudu, ei jõua kõiki kohti läbigi käia. Viimasel ajal oleme avastanud, et jube palju aega võtab näiteks lõunasöök ja selle võtame nüüd juba jooksu pealt kaasa. Selline vastupidine vorm "lähme ujulasse ja pärast restorani"-le, äkki seda nimetataksegi aktiivseks puhkuseks? Mitte et mul ujula ja restorani vastu otseselt midagi oleks, aga siis ei näe ju jälle muud. FOMO, noh. 

Kuidas me üldse selle Valmiera peale tulime, oli ka omaette naljakas muidugi. Nimelt on seal Tartule lähim DEPO pood. Meil oli teatud tüüpi ruloosid vaja, Tallinnast saime osa kätte, aga kõiki ei julgenud osta, sest äkki ikka ei sobi. No sobisid, aga kuna Valmiera on Tallinnast lähemal, siis mõtlesime puuduvad rulood sealt osta. Muu matkamise kõrvalt ostsime need ka, aga vot sealt suutsime küll pooled ruloodest valed osta.

Aga te Tõrvas olete käinud? Terve Tõrva on matkaradu täis ja salainfona võin öelda, et Tõrva linnas saab korraliku prae kuue euroga kätte. Tõrva veemõnulasse (eestikeelne vaste sõnale SPA) pole ikka veel jõudnud.

Marca ja kurjad sünoptikud

Tõestus sellele, et inimesi on kerge ära petta näidates neile seda, mida nad näha tahavad. Ma olin endale peas juba valmis mõelnud, et kohe-kohe sulab kogu lumi ära, päike tuleb välja ja rohi läheb roheliseks ja siis see artikkel.  Nagu külma vett oleks krae vahele valatud. Aga ma otsustasin, et ma ei usu seda. Nii nagu lamemaalased, paduusklikud või minu jaoks ebameeldivate inimeste austajad blokivad ära kogu info, mis räägib vastu nende veendumustele. "Ei usu Taimi Paljakut!" Kõik on usu küsimus.

Õudseid ülestunnistusi veel. L. küsis mu käest eelmisel nädalal, et ei tea, kas on päriselt ka selliseid inimesi, kes tähistavad Vabariigi aastapäeva mingite temaatiliste küünalde, kiluvõileibade ja sini-must-valge tordiga? Tal ei ole somekontosid, ta ei tea. Ta ei loe ka seda meediat, kus inimesed räägivad, kuidas nad Vabariigi aastapäeva õhtul telekast kontserti vaatasid ja mis seal kõik valesti oli. Vanasti ma ka vaatasin pingviinide paraadi ja võib-olla olen ka presidendi kõnet korra või paar kuulnud, aga L.-ga koos elades olen hakanud aru saama, et tegelikult ei pea inertsist tegema kõiki neid asju, mida "kõik teevad, sest kombeks on". Mulle tundub, et ma varem justkui inertsist tegin. Hea öelda muidugi, et "varem", kui see varem oli oma 15 aastat tagasi ja kes see ikka mäletab. 

Vabariigi aastapäeval käisime Lätis. Sadama hakkas seal pool hiljem kui meil siin, üks metsatiir jäi vihma tõttu tegemata, aga muu sai kõik käidud. Oli pigem ilus. Trööstitu igivihm, pasapruunid põllud ja porine lumi algas enamjaolt kodumaal. Sai igasugu kodumaa kauni looduse teemalise õelaid nalju tehtud. 

Enne sula oli selline uudne kogemus, et käisime Tondisaarel, mis asub keset Võrtsjärve, umbes 2,5 kilomeetri kaugusel kaldast. Üle jää. Polnud varem niimoodi jää peal käinudki, natuke kõhe tunne oli, kui vahepeal jää jala all pragises, aga see oli kõigest pealmine mõnesentimeetrine kiht, mille all oli veel julgelt 35 cm jääd toona. Lõpus nägime jääl sõitva auto ka ära, ju siis polnud midagi ohtlikku. Ega järv pole Emajõgi, kuhu me ka peale tahtsime minna. Vaatasime,et ühes kohas oli täitsa jää peal, aga sõites veidi edasi, selgus et seal oli vesi juba/veel täiesti lahti. 

Oleks riided seljast kiskunud, oleks võinud teeselda, et kusagil kõrbes. 

Selline lumine ja külm on ok, aga vot peale seda võiks kohe kevadeks minna, ei taha mingit kaht kuud löga. Mida sa teed või kuhu lähed sellise lögaga? Ahjaa, normaalsed inimesed lähevad Eestist minema. Ma juba kirjutasin, kuidas me lihavõtteaegse reisiga hiljaks jäime, kusjuures vahepeal tulid normaalsed lennupiletid uuesti müüki, aga siis avastasin, et normaalsed hotellid on otsas. Olid ainult sellised, mille hinnanguks Bookingus "poor" ja "disappointing"  - kes neisse läheks? Naljakas oli see, et mida kallim hind, seda kehvem hinnang. Ju inimesed odava hinna juures ei saa nii suure pettumuse osaliseks ja pigem rõõmustavad, kui päris sügelisi ei saa ja prussakaid ei näe. Igatahes ma avastasin ühe riigipüha veel ja ilmselt tuleb seda puhkuseks ära kasutada. Paraku on selleni veel kaks kuud kevadet, mis laseb ennast tänavu oodata, nagu Taimi Paljak ähvardab. MA EI TAHAAAAAA!

Kõõmast ja kinnisvarast

Oma peapesu saagat olen siin korduvalt lahanud - kõige hullemini tunneb peanahk end miskipärast just hilistalvel-varakevadel - mõistlik ka, see ongi kõige jõledam aeg aastast ju. Igatahes on pea juba pesujärgsel päeval ebameeldivalt rasvane, sügeleb, seda juba kohe peale pesu ja peanahka katab valge rasvane kõõm. Samamoodi ketendab ja sügeleb samal ajaperioodil ka mu ülejäänud nahk, aga see on kuidagi kergemini üleelatav ega paista niimoodi silma, kuna keha on ju külmal ajal kaetud. Ilmselt on nahal lõplikult siiber saanud sellest temperatuuride ekstreemsest vahetumisest toa ja õue vahel ning kütmisest tingitud kuivast õhtust. Mis mind aga üllatab, on see, kuidas meil on poodides sadu erinevaid šampoone, mis lubavad küll juukseid kohevdada, küll tugevdada, küll värvi säilitada jms, aga peaaegu puuduvad need, mis lubavad pea lihtsalt puhtaks pesta ja soovitavalt seda puhtust mõneks ajaks ka säilitada. Millal te muidu pead pesete - kas siis kui juuksed pole piisavalt kohevad, tugevad, värv ei sära või lihtsalt siis, kui pea must on? No vot, seda minagi. 

Kuna ma olen arvanud, et tavalise kõõmaga mul otseselt tegemist ei ole, sest kõõm tekib ka kuiva peanahaga ja on aastaringne probleem, mul on pigem lihtsalt ärritunud peanahk, siis pole ma varem Nizorali kasutanud. Nüüd lõpuks meeleheites ostsin. Kui te arvate, et edasi tuleb mingisugune edulugu, siis arvake uuesti. Ei. Ma olen nüüdseks seda Nizorali, mis lubab rahustada ärritunud peanahka, kaotada sügeluse ja nähtava kõõma juba esimesel kasutuskorral, kasutanud paar nädalat ja ausalt öeldes on see olukorra ainult hullemaks teinud. Mulle tundub, et see ei pese üldse pead puhtakski. Toidupoe mõneeurone suvašampoon suudab vähemalt seda. Ma olen täiesti reklaami ohvriks langenud. Miks te müüte apteegis sellist saasta, mis ei õigusta ennast üldse? Juuksuris vähemalt öeldi mulle otse, et nemad tegelevad juustega, peanaha probleemide korral vaadaku ma apteegi poole. 

Ma vihkan oma juukseid peanahka! Ja siis on inimesed, kes ahhetavad ja ohivad, et mul olla nii ilusad ja pikad juuksed, lust vaadata, küll nemad on kadedad! Ma valiks iga kell mõne muu juusteprobleemi, kui see tüütu sügelus. Hea meelega lõikaks juuksed maha, aga mul on lühikesed kunagi olnud ja seetõttu ma tean, et mulle tõesti ei sobi absoluutselt lühikesed juuksed, mul on suuuuur ja neljakandiline nägu. Pealegi eeldaks lühikesed juuksed regulaarset juuksuriskäiku, mis on tüütu. Ega ma tegelikult ei teagi, kas lühemad juuksed aitaks kuidagi, lihtsalt pesta oleks lihtsam. Juuksur pakkus ka, et võiks juuksed ära värvida, see kuivatab peanahka. See tähendaks aga taas üht tüütut kohustust väljakasvu värvida ja ma püüan sellest nii kaua, kuni halli veel ei paista, mööda hiilida. Kusjuures, olen avastanud, et kui pead peale pesemist kohe föönitada, siis püsib justkui natuke kauem puhas, kui õhu käes kuivada lastes. Aga föönitamine on tüütu ja rikub juukseid.

Suvel kuidagi probleem leeveneb. Eelneva postituse valguses - vales kliimas elan? Ahjaa, urtikaaria tuli ka tagasi. Vist hea paar aastat tegi pausi.

Teemavahetus - meil ikka osatakse äri ajada siin. L. ei taha korteriühistu esimees olla, ma ka ei tahaks, aga ma pole nii pehme ka, et oleks üldse lasknud ennast ära rääkida. Nüüd teeb siis tasuta tööd. Ma küsiks vähemalt raha, aga tema arvab, et kui raha makstaks, siis oleks õigus veel rohkem nõuda. Ma siis pakkusin, et on ju ometi firmasid, kes seda tööd teevad. Vaatasime siis nende pakutavat. Võimas! Lipu heiskamine ja maha võtmine - 40 eurot. Kolleeg arvas, et noh eks aasta peale neid lipupäevi ikka on ka. Ma siis täpsustasin, et naiivik, see 40 eurtsi on kord, mitte aastahind. Äkki on suisa nii, et üks 40 heiskamine, teine 40 maha võtmine? Iga liigutus maksab. Meil naabermajas käivad paar flegmat onu kinnisvarahooldusettevõttest - pealelõunal, mil majaelanikud juba ammu ise lume on ära ajanud, tulevad nemad ja pühivad paar korda luuaga üle. Sügishommikutel kell 8 ajavad undava puhuriga kahte puulehte taga. See on umbes nagu meil kontoris koristamisega - varem tegi kolleeg sota eest kuus ise, aga ta läks ära, peale seda sai firma võetud, kes maniakaalselt hõõrub läikima köögi kraanikausi, aga söögilaud ja WC-kabiini seinad on mingeid kahtlasi plekke täis, neid koristaja ei näe ja ämblikuvõrgud ripuvad samuti. Hind tõuseb see-eest regulaarselt. Kontori kinnisvarahooldus on ka tasemel, ventilatsioon ei tööta normaalselt juba aastaid, käivad erinevad "eksperdid", räägivad erinevaid asju, laiutavad käsi. Samas arverida ventilatsiooni kohta on parajalt priske, arvetega on üldse kogu aeg jant - mingid imelikud numbrid, imelikud põhjendused ja alati kui aru pärid, saadetakse kommentaarideta uus arve, kus hoopis teistsugused numbrid kui varasemal. Tundub, et neid numbreid määrab sinna keegi ennustaja stiilis "vaatame, kas läheb läbi". Kontaktisikut pole iial võimalik kätte saada, sest ta suusatab/päevitab/jookseb maratoni kuskil eksootilises riigis - nii tore edukas ärimees!

See aeg aastast

Lihavõttereis jääb ilmselt sel aastal ära, sest lennupileteid broneerima asudes ilmnes see väike probleem, et L.-l ei ole passi. Mul üllatuslikult oli ja leidsin selle isegi üles, üldse ei mäletanud ausalt öeldes, aga tõesti, aastal 2020 sai ju enne koroonat Venemaal käidud. Johhaidii! Olid alles ajad kunagi, vaevalt, et need enam tagasi tulevad (need on Winny Puhhi laulusõnad tegelikult!). Ootasime ja ootasime seda L.-i passi siis, kuu ajaga lubati, lõpuks hakkas juba tunduma, et lähebki kuu ära kuni L. avastas oma postkastist mingi ennenägematu alajaotuse "listi kirjad", kus lisaks kahe nädala vanusele passilaua teatele oli muudki huvitavat. Uus pass on muuseas üliilus - erinevate loomade värviliste piltidega sees ja reljeefse metsamustriga tagakaanel. Pilt passiomanikust on endiselt õõvastav. 

Igatahes selle pika ootamisega olid normaalse hinnaga lennupiletid otsa saanud. Üks valik oli, aga see eeldas tagasisõitu kell 7 hommikul. Mis tähendab Londonis ju hiljemalt neljast ärkamist ja oma puhkuse ajal ei kavatse ma seesugust asja harrastada. Kell 7 lennuk on muidugi veel täitsa hiline aeg Tallinnasuguste kolkalendude jaoks. Tartu lennuühendus maailmaga tähendab ju ka hommikul viiest startimist ja seetõttu ma isegi ei mõtle kunagi selle variandi peale. Mugav olen. 

Mis viib mu jutu selleni, et ma katkestasin suures solvumises oma Müürilehe tellimuse, kuna viimane number rääkis unest ja seda siis eesmärgiga inimesi rohkem magama utsitada (sest meil kõigil on ju koguaeg nii kiire-kiire!) ning arvestada rohkem öökulli-tüüpi magajate unevajadusega. Mis viib omakorda Rentsi hiljutise postituseni, kus suur hulk kommenteerijaid leiab samuti probleemiks selle olevat, et nad ei mõista magama minna. Ja jälle olen mina see ei-lind-ega-loom nahkhiir, kes tahaks hoopis teada, kuidas vähemalt kümneni ärkvel püsida. Ma ei ole mingi lõoke, ma ärkan kell 8, mis on ju pigem hiline aeg, paljudes töökohtades algab tööpäev varem, mina sellised töökohad kohe välistaks. Ma käisin ülikoolis ainult ühes valikaine loengus ("Inimese areng"), mis algas kaheksast, võimalusel vältisin sellist kellaaega, samas mäletan ka, et "Sissejuhatus politoloogiasse", mis oli Keemia ringis sügissemestril õhtul 18-20, oli samuti talumatu piin, sest pimedus õues, soe tuba, mahe elektrivalgus, lektori uinutav bariton - see kõik pani magama. 

Kirjeldan teile oma tavalist päeva: voodist välja ronin kaheksast, üleval olen tegelikult varem, sest 7.20 aktiviseerub kass ja siis tuleb une vahele teda natuke taltsutada. Poole üheksast astun majast välja, ca 20 minutine jalutuskäik tööle. Üheksast laua taha, hiljemalt neljast minema. Vahel käin keset päeva raamatukogus või poes ka, aga nõmeda ilma hooajal alati ei viitsi. Seejärel taas 20 minutit koju. Söömine, ja hiljemalt kuueks olen voodis tagasi. Voodis ma loen nii kella poole kümneni kuni lapsed magama lähevad (jaa, neil on sama häda küljes, mis mul, Mikro ärkab poole kaheksast ka puhkepäeviti, Mini magaks ka hommikul kaua, kui saaks), seejärel vaatan arvutis ringi, aga enamasti olen selleks ajaks juba nii unine, et üle poole tunni ei jaksa. Lisaks on mul silmad väsinud. Ma ei tea, enamik inimesi ju töötab kuvariga, kuidas mind see nii väga väsitab just, eriti kui ma telefonis ei skrolli nagu normaalsed inimesed. Selline uimane elu. Valgemal ajal käin õhtuti ikka jalutamas ka, aga selle pimeduse ja ilge ilmaga ei kisu mind miski välja. D-vitamiini söön ja proovid on näidanud, et selle tase on mul normis. 

Lihtsalt elada ongi igav, magada on hoopis huvitavam.

Olgem sõbralikud!

Tahaks ausalt millestki meeldivast kirjutada, aga no ei lasta.

"Tore teada siis, et sa mind VIHKAD! Endal sul ei ole üldse palju sõpru!" - kõlab nagu episood kümneaastaste omavahelisest tülist, aga paraku ei ole. Niimoodi olla klassijuhataja sisistanud eilse sõbrapäeva puhul Mikrole. Miks? Sest neil olla jälle tehtud seda pedagoogiliselt kaheldava väärtusega mängu, kus igaüks kirjutab anonüümselt paberile midagi teiste kohta. Ok, seekord oli siiski toonitatud, et kirjutatagu vaid head ja sellega olid lapsed ka hakkama saanud, vähemalt Mikro väitis, et sellega seoses draamasid ei olnud. Targad lapsed järelikult. 

Paraku oli aga õpetaja ka enda kohta sellise lehe lasknud ringi käima ja kuna Mikro ei teadnud seda oodata, siis see jäi tal täitmata. Täitmata, mitte ei olnud ta sinna kirjutanud midagi õpetaja vihkamisest. Ausalt öeldes ei oleks ka mina osanud ette näha, et õpetaja ka enda kohta lastel selle lehe täitsa laseb. Mulle meenutab see natuke nõuka-aegseid anekdoote (mis põhinesid muidugi täielikul tõel), kus rahvas nõuab isakesele suuremat ja kullast monumenti. Kui meil, täiskasvanutel, saadaks töö juures suur ülemus lehe ringi käima, et kirjutage nüüd, mis te must arvate, mida te siis eeldaksite sealt? Ikka kiita tuleb või muidu. Lapsed ja õpetaja ei ole ju samal võimutasemel. Klassijuhataja pidi Mikro vea avastama nii, et luges kokku, palju kirjutajaid tema lehel oli ja tuvastas siis käekirja alusel, et Mikropoolne kiidulaul puudus. Ei ole hale, üldse mitte...

Mini klassijuhataja saatis samal ajal oma klassile sõnumi, et pole vaja suurt hulka sõpru, peaasi, et on mõned tõelised. Ilmselt on neil kahel õpetajal maailmavaatelisi erinevusi. 

Kolmapäeval on meil arenguvestlus koos klassijuhatajaga. Ma kardan, et ma ei suuda suuliselt oma nördimust piisavalt veenvalt esitada. Viha käib nädalaga maha. 

Sama pundiga seoses natuke raamatuarvustustest. Mikro lohutas sõbrannat (no mõned vähesed sellel hirmsal pujäänil ikka on isegi õpetaja kiuste, eks), kes oli kohustusliku kirjanduse arvustusse kirjutanud: "Tavaline kohustusliku kirjanduse raamat" ning saanud sellele õpetajapoolseks kommentaariks: "Katsu viisakamalt väljenduda!" Ei näinud lapsed ega ka mina siin mingit ebaviisakust, kõik raamatud ei peagi ülivõrdes tundeid tekitama. Klassi ees oli ette loetud arvustus, kus oli kirjas, et lugeja oli vahepeal sunnitud raamatu käest panema, et hullunult naerda ning raamatu lõppedes oli ta suisa nutma puhkenud. Mikro laiutas selle peale käsi, et absoluutne utreerimine! "Charlotte koob võrku" ei peaks küll sääraseid tundeid tekitama ning see tundemöll oli õpetajale meeldimiseks kirjutatud. Lapsed tajuvad väga hästi, millist käitumist täiskasvanud neilt eeldavad. Jama on selles, et teatud osa lapsi ei lähe sellega kaasa. Mu meelest pädev täiskasvanu ei peaks seda ka eeldama. Laps on kah inimene. Õpetaja on muidugi ka, ma ei eita. Mina õpetaja olla ei tahaks, just seepärast, et ausalt öeldes mulle kõik lapsed ei meeldi, aga ma arvan, et õpetaja peaks suutma sellest üle olla.

Michel Houellebecq. Häving

SPOILER! Tegemist on niisiis autori enda sõnul tema viimase raamatuga - selle uudisega tuleb ta välja "Hävingu" lõpus, tänusõnade juures. 

Igatahes on see üks kummaline raamat, mis pole üldse see, millena teda esitletakse - poliitiline triller, kuigi lugema hakates esmalt selline mulje jääb. Tegelik draama rullub lahti hoopis väiksemates mastaapides, kuigi me ju teame, et iga inimene on omaette universum, seega ei saa kuidagi öelda, et see draama oleks väiksem kui ühiskonna häving. Iga inimese isikliku hävinguga hävibki ju maailm - kas pole nii?

Mulle jäi mulje, et muidu nihilismis kahtlustatud Houellebecq püüab selle romaaniga kõige rohkem näidata enda teist külge - seda, milles teda samuti kahtlustatud on - lootusetut romantikut. Kahjuks on nii, et kui palju ma ka ei oleks nõus Houellebecq'i mõtetega  - küllap olen minagi lootusetu romantik, siis tema tegelastele ma kaasa elada ei suuda. Võib-olla selles ongi tema traagika - Quasimodo, kes igatseb armastust - aga mitte üks Houellebecq´i tegelane ei ole minu jaoks sümpaatne ja ma ei suuda neile kaasa tunda. Nad on tüütud, klišeelikud ja puhtalt rumalad, täiesti kiretud ja keskpärased inimesed, kelles pole ühtki huvipakkuvat joont. Aga kas sellised inimesed siis ei väärigi armastust? No vot. Äkki see ongi inimkonna traagika, et enamikku meist ongi pagana keeruline armastada?

"Talle näis, et inimeste maailm koosneb väikestest egoistlikest sitaratastest, millel puudus omavahel ühendus, mõnikord hakkasid rattakesed tõmblema ja sigima, igaüks nagu oskas, selle tagajärjel tekkis uusi sitarattaid, selliseid hästi väikeseid." (lk 204) 

Kõik väärt mõttekäigud, mille autor oma tegelaste suhu ja peadesse monteerib, tulevad nii selgelt Houellebecq´i enda "häälega", et tegelane jääb silmapilkselt varju. Houellebecq on pigem filosoof kui kirjanik? Ega tegelikult raamatust üht terviklikku lugu välja ei koorugi, kõik jääb poolikuks, me ei saa teada, mis edasi sai, süžeeliinid jooksevad liiva, justkui poleks neid tegelikult vaja olnudki. Kui kõne all on üksikisiku häving, siis ilmselt nii ongi, et ülejäänud maailm kaob areenilt, aga lugejana tahaks ju teada, eriti kui selle konkreetse üksikisiku häving sulle eriti korda ei lähegi. 

Huvitav mõte minu jaoks oli see moodsa maailma nihilismi teema, mis seisneb siis vanaduse eiramises. Houellebecq väidab, et pidades noorust vanadusest etemaks (võrdluseks siis "kolmanda maailma" rahvad, kus vanadus on voorus ja elutarkuse allikas ning kus kollektiivselt vanade eest hoolt kantakse), sätestame me, et inimese tegudel ei ole väärtust. Tegid, mis sa tegid, olid, kes sa olid, lõpuks oled ikka üks vananev keha ja keegi sinust ei huvitu. Ta muuseas väidab, et kristlusel on siin oma süü - "/../ kaldun isegi arvama, et nimelt kristlusest saigi see kõik alguse, sai alguse tendents leppida käesoleva maailmaga, olgu see nii talumatu kui tahes, lootuses, et tuleb päästja ja et hüpoteetiline tulevik on helgem; kristluse pärispatt on /../ lootus." (lk 299). Samas flirditakse teoses päris palju ka hauataguse elu võimalikkusega.

Ühesõnaga väga vastuoluline raamat, kus ma ühelt poolt nautisin teatud mõttearendusi ja noogutasin kaasa ning teisalt tegin "pffff" ja lugesin mõned kohad üle rea, sest mõttetute inimeste mõttetu sebimine. 

"Ühe konkreetse paari suhetes toimuv on alati eriline, seda ei ole võimalik kanda üle teistele paaridele, sellesse ei tohi sekkuda ega seda kommenteerida, see on muust inimeksistentsist üsnagi eraldiseisev asi, erinev elust üldiselt ja ka paljudele imetajatele iseloomulikust sotsiaalsest elust, seda ei suuda mõista isegi nende järeltulijad, keda nad on ehk sigitanud, ühesõnaga, see on täiesti eraldiseisev kogemus, isegi mitte rangelt võttes kogemus, vaid pigem katsetus." (lk 227)  - mõttearendus, mis on omistatud ühele religioossele, kaastundlikule ja kokkamishuvilisele naisterahvale, kelle tagant minu jaoks paistavad päris kindlalt autori enda kõrvad. Aga mõte ise on ju nii õige? Kuigi muidugi võib osavam lugeja siit välja võluda näiteks suhtevägivalla õigustamise...

Mitmeid huvitavaid mõtteid, aga tüütud tegelased ja kaootiline süžee?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Lõpetuseks veel mõned mu meelest märkimisväärsed mõtted:

"Seda võib nimetada hobiks, kuigi Bastien ise eelistas sõna "ajaviide", mis on põhimõtteliselt justkui leebem, kuid tegelikult isegi jõhkram väljend." (lk 7)

"Projekteerijate eesmärk polnud ju nagunii ilu ega tegelikult ka meeldivus, vaid pigem teatud tehniliste oskuste demonstreerimine - justkui oleksid nad eelkõige tahtnud avaldada muljet võimalikele maavälistele olenditele." (lk 9)

Inimliigi hääbumise kohta: "Muud jälkused, nagu näiteks prussakad või karud, jääksid muidugi alles, aga kõike ka korraga ei saa" (lk 205) Näide ootamatust huumorist.

"Globaalne soojenemine oli vaieldamatult katastroof, /.../ ometi andis see elule ettearvamatu, isemeelse käigu, mis sellest varem oli puudunud." (lk 255)

"Kusjuures pole kerge määratleda, kas ambitsioonikus on suuremeelne või isekas kirg; kas see tuleneb soovist jätta inimkonna ajalukku positiivne jälg või paljast edevusest saada arvatud nende hulka, kes on endast positiivse jälje jätnud." (lk 257) Ma muidugi küsiks, et a mis vahet seal on?

"Ta elas ajastul, mis pidas erakordselt tähtsaks tööd ja eneseteostust töö kaudu, enamikel varasematel ajastutel oleks see-eest leitud, et jõudeelu on ainus targale inimesele sobiv eluviis." (lk 337) Amen, baby, amen!

Elisa raamatuäpi absoluutselt tülgastav reklaam

Hiljuti oli Kristallkuuli juures e-raamatutest juttu just. Ja täna lendab mulle laivi selle sama palju kiidetud Elisa äpi reklaam - nüüd saadaval ka audioraamatud, millest mitmeid loevad ette autorid ise! Üks nendest keegi Margus Vaher, kelle sügavamõttelisest teosest on ka lausekatkend ära toodud, mis muuhulgas sisaldab sellist pärlit nagu "maailm on täis õnnelike inimesi, kes pole oma potensiaalist teadlikud" (vms, lause mõte võis muusugune olla, aga konkreetsete vigaste sõnade kirjapilt on absoluutselt muutmata). Kuidas on suudetud üles leida just see üks raamat ja see üks lause ning reklaami torgata? Mitte kellelgi pole silmi peas? Mitte kedagi ei koti? Mitte keegi ei saa aru, mis mul viga on?

Ah, ei, üleüldse tundub see äppide teema mulle õudne. Kuulata raamatut koristamise ajal nagu ühes selle sama äpi varasemas reklaamis demonstreeriti? Kas see pole samasugune pühaduseteotus nagu peldikus lugemine? Mul on muuseas sageli raamat käekotis, mitte mingi tellis muidugi, aga ei kurda, et üle jõu käiks. Pidev raamatukogus käimine on pigem harjumuse asi, ma käin umbes korra nädalas ja seetõttu tähtajad mind ei rõhu ka. Poes ju käid ka vähemalt korra nädalas ikka? Mul jääb raamatukogu normaalselt trajektoorile niikuinii. 

Ma arvan, et asi on lihtsalt selles labases tões - mulle meeldib asju tasuta saada! Jajah, mina maksumaksjana jne, aga ikkagi. 

P.S. "Oleks kõik nagu mina, oleks kapitalismiga ammu kööga!" - tõdesin, avastades, et mu juulis kümneka eest ostetud kõneaeg pole jaanuariks veel otsa saanud, aga juba nad nõuavad, et ma juurde paneks, sest muidu ei lasta mul välja helistada. Ptüi, saadanad! Nagu mul oleks, kellele helistada!

Mees jättis maha, sest kartulid olid kõvad

Mõtlesin siin eelmise teema jätkuks ja otsapidi kujutlusvõime teemaga, kuidas vähemalt internetis on lademetes indiviide, kes leiavad, et paarisuhte aluseks on mingisugused konkreetsed oskused. Hiljuti jagas FB mulle lahkelt tarkust selle kohta, mis meest naisega suhtes hoiab. See kuldne nelik on siis söögitegemine, nõudepesu, suuseks ja niisama seks. Tuhandeid laike ja jagamisi, sekka ontlike neidude õhkamisi - mina, mina just seda kõike tegin ja näe, saingi tanu alla! Päriselt. Samas üks mu tuttav kunagi tõsimeeli oigas, miks ometi mees ta maha jättis - tegi ta ju suisa kaks korda päevas sooja toitu?! 

Me justkui ei ela enam keskajas, aga paljude jaoks on abielu (või kooselu) siiski ainult teenuste vahetamise leping. Lepingut rikutakse, kui üks või teine osapool ei täida oma kohustust. Naise kohustusi sai juba mainitud, mehe kohustus on vist eelkõige rahavoogude eest hoolt kanda, vähemalt mina eeldan, et seesugust lepingut au sees pidavate inimeste meelest. See on ju ka huvitav, kuidas mõnda meest tituleeritakse "kuldsete kätega" meheks. Naise kohta ei ütle keegi nii - järelikult on mehe puhul kuldsed käed boonus, naise puhul loomulikkus. 

Ma mõtlen, et igasugu kuldsed käed ja muud oskused on paarisuhtes pigem tore boonus, kui suhte algpõhjus. Muidu ma oleks ju ka kokkade ning koristajate hulgas ringi vaadanud. Ma ei eelda, et teine peab neid asju tegema, tore on kui teeb, aga ometi on palju neid, kes siiralt usuvad, et kui korralikult süüa ei tee, siis jätab mees maha. Täpselt nagu mu sõpra (meessoost) hoiatati suhte alguses väljas käies arve pooleks jagamise eest - naine jätvat kohe maha sihukese koonri! 

Kas inimestel on oma sõpradele samasugused nõudmised kui potentsiaalsetele elukaaslastele? Mõnel kindlasti on, aga enamasti vast ikka mitte. Aga miks? Miks nähakse paarisuhet kuidagi selle mätta otsast, et vorst vorsti vastu? Sõna "abielu"? Mulle meeldibki sõna "kooselu" rohkem. Abielu oleks nagu mingi töösuhe, võtsin selle, kellest mulle kõige rohkem abi on, koos olla temaga aga eriti ei tahakski.

Naisekäe puudutus

Katarina kirjutas mitteoskamisest ja kuna see on minu isiklik marjamaa, siis võtan teema omalt poolt ilmselt küll juba sajandat korda üles. Teate ju, kuidas inimesi utsitatakse neile osaks saavaid sõimunimesid omastama ja kuidas selle tulemusena bitch ning selle teised ekvivalendid on praeguseks rohkem aunimetused kui solvangud. No mina kuulsin lapsepõlves oksendamiseni seda, kuidas ma olen käpard, saamatu, kobakäpp, abitu ja muud sellist. Nisanäpp - see ma olen! Ilmselgelt ma olengi käeliselt kohmakas indiviid, võib-olla hea tahtmise ja suure kannatlikkusega oleks saanud minust mingil alal miskit voolida, aga lihtsam on olnud see tõsiasi lihtsalt teadmiseks võtta. Ärge minuga arvestage, ma keeran kõik kihva!

Mulle ei tule pähe ühtki praktilist tegevust, milles ma märkimisväärselt hea oleksin või näiteks seda ühte asja, mis minu käes alati õnnestub. Mingi firmaroog või firmasoeng või asi, mida alati kaardile joonistada või kasvõi uhke lipsuke või midagi sarnast. Ei ole. Neis asjus ma olen alati keskmisest kehvem. Minu kaunistatud piparkoogid näevad välja, nagu laps oleks kööki lastud. Joonistan nagu laps, käekiri on nagu lapsel. Juukseid oskan heal juhul kammida, isegi sirgendada ei mõista tervet pead. Enam vähem inimlikul tasemel koorin kartuleid, aga porgandeid puhastab mul mees küll paremini. Kinke pakkida ei oska. Pärga punuda ei oska. See nimekiri tuleb pikk. Isegi asjus, milles ma olen keskmiselt rohkem vilunud, kukub asi mul ikka kehvemini välja kui teistel. Meikimine näiteks. Ma olen kogu elu laineriga mökerdanud ja just nimelt mökerdanud, sest peent ja sujuvat joont õnnestub mul tõmmata kogemata korra kahekümnest. Normaalne inimene ilmselt loobuks, ma panen tuima näoga edasi nagu need mutikesed, kel kulmud musta söega sentimeeter originaalidest möödas ja suu üle äärte punane nagu klounil. Ma lihtsalt ütlen, et see on minu stiil ja hoidku igasugu meigikunstnikud end heaga eemale. Ega ma ei olegi elu sees ühelgi professionaalil end meikida lasknud, sest äkki muidu saan teada, kuidas ma päriselt oleksin võinud kõigil neil olulistel üritustel välja näha, kus ma nägin välja nagu purjus panda. 

Naljakas on mu meelest see, et kui ma olen aus ja ütlen inimestele, et ma ei oska, minu peale lootusi panna ei tasu, siis on tüüpe, kes arvavad, et tegu on võltsi tagasihoidlikkusega - umbes, et virtuoosi tasemel ei oska, aga muidu teeb asja ära ning nad on pärast koledasti solvunud, kui selgub, et mina tõesti kohe üldse ei oskagi. Kuigi ma ütlesin seda neile esimese asjana. Nad leiavad, et pole võimalik mitte osata, igaüks ju oskab, ma nimme teesklen ja rikun peo ära. Ma ei pinguta piisavalt või midagi seesugust. Mulle tundub pigem, et inimesed, kes räägivad, kuidas vaatad mingi Youtube'i tutoriali ära ja oled kohe käpp, need pigem esinevad ise ja mina oma huvipuuduse ning saamatusega kuidagi rikun nende triumfi ära. "Kõik on õpitav kui tahta!" Ehk ongi, aga mis hinnaga? Kas ma pean tahtma, kui hinda näen? Kas ma devalveerin kellegi pingutust, kui asjast ei huvitu? 

Hästi sinisilmne on selles valguses käsitööõpetajate lootus, et üleöö on kõigil olemas heegelnõelad. No ei ole mul kodus sellist asja. "Kes ei saanud tunnis silmuseid selgeks, õpib kodus need selgeks!" Mismoodi ta õpib? Kas on nii ilmne, et kodus on see õpetaja olemas? Kuigi minu kooliaegsele küsimusele "miks ma pean?" vastas mu käsitööõpetaja justnimelt sedasi, et a kes su tulevast tütart siis aitama hakkab?!

Solgisööja

Ei tule see üksi elamine ikka kuidagi välja mul. Kaks korda (!) olen pidanud toitu ära viskama! Mina, kes ma olen samuti tuubipoolitajate auväärsest soost! Eile viskasin ära veerand pakki tatramöginast üle jäänud šampinjone, sest need haisesid võikalt ja ajasid mingit eemaletõukavat löga välja. Ise veel mõtlesin, et äkki kui ära praadida? Lõikasin ühe haisva seene isegi juba tükkideks sel eesmärgil. Pärast oli tükk tegu, et seda lehka lõikelaua küljest ära saada. Õnneks tuli mõistus koju. 

Kapsa-porgandisalati olin ka ostnud puhtast haledusest, see oli seal "vaesteletis" nagu Kasemaa nimetab, aga ta (ma tahan salatit isikustada miskipärast, aga siin jääks mulje, et Kasemaa on mu lemmiksalat) see on mu lemmiksalat ja kuidas sa jätad, olgugi, et liiga suur kogus korraga ära söömiseks. Lasin veel kuupäeva ühe päeva võrra ülegi, pealtnäha polnud häda. Sööma hakates aga miskit...noh....venis seal karbis. See oli veidi võigas, aga kuna maitset ei mõjutanud, siis sõin edasi. Kõike ikka ei jõudnud, panin veel karbi külma tagasi, et õhtul tuleb lõpp peale teha. Õnneks! Õnneks hakkas peale söömist kõht valutama ja sundisin end salatit ära viskama. Hiljem nägin unes, kuidas seened ja porgandid mind etteheitva pilguga vaatasid - kas me tõesti sündisime vaid selleks, et otse prügikasti minna?! 

Liha vältimine on ka tagasilöögi andnud, ei hakanud ennast enam värskega jändamisega vaevama ja ostsin valmispelmeenid aedvilja täidisega. Need mõnusad krõbedad Jaapani pelmeenid gyozad siis. Ma ei tea, mis jälkust nad sinna aedviljade nime all sisse olid pannud, aga no see oli tõsiselt vastik. Sõin ära loomulikult. Seekord aitas allaminekul Worchesteri kaste, sojast ei piisanud. Ahjaa, hummust ostsin ka, aga seda, mis kindlalt hea on (Marta pagari oma, kusjuures kõik selle pagari küpsetised on vastikud, aga hummus on hea, nad peaks end ümber nimetama mu meelest), poes ei olnud, ostsin mingit muud ja seegi osutus arusaamatuks maitsetuks möginaks. 

Ämblikurindel on patiseis, kumbki alla ei anna. Ema helistas, tal on hiir, ma olin lahkelt nõus vahetama. Paraku ma ei usu, et ema selle lambi sealt vetsulaest kätte saab, äkki lõhub veel äragi - mitte et ma lampi taga nutaks, aga ämblik võib selle käigus põgenema saada...Mõtlesin lausa vahelduseks ema juurde rahunema minna, aga siis ta jõudis oma jutuga sinnani, kuidas temal tulevad ka kuskilt elutoa seina seest ämblikud - no ikka sellised "võimsad!". Tänan, ei, kui keegi kasutab ämbliku kohta sõna "võimas", ma hoian heaga eemale.

Õudne aasta see....2024

Alanud aastast minul küll midagi head oodata ei tasu ja selles tuleb süüdistada mu sõbranna ema, sest no mis ema see on, kes kingib tütrele joomisruleti?! Õnneks oli minu oma väimehele kanepiteed kinkinud ja uskuge või mitte, 1. jaanuari õhtul kell seitse sai sellest justkui abi. Jaa-jaa, kõik normaalsed inimesed käisid sel päeval kümnekilomeetristel rabamatkadel. Ma olin vist 4 tundi ärkvel. Ausalt, ma ei tea, kust see uni võetakse, kell 16 ärkasin, kell 20 läksin magama ja kell 8.30 ronisin voodist ainult seetõttu välja, et tööpäev. Kui on pime, siis magatakse. 

Täna päike paistab, aga on nii külm, et välja ikkagi ei kisu, õnneks ei pea minema ka, süüa veel jagub. Vahemärkusena - see tatra-porgandi-seenemögin on teise päeva toiduna üsna rõve ikka. Eriti kui hapukoort ka pole, aga avastasin, et asja ajab ära sojakaste. Worchesteri oma ei sobi, ärge sellega proovige! Ma proovisin. Ja noh, sojakaste sobivus sõltub ilmselt ka sellest, kuidas te varasemalt oma tatart maitsestanud olete. Mina kipun kõik toidud magedaks jätma, välja arvatud juhtudel, mil ma need võikalt üle soolan. Viimasel juhul sojakastme lisamisest midagi paremaks ei lähe. Sojakaste oli mul muide aegunud aastal 2019, äkki seepärast oligi nii hea. 

Kuna tatralöga sai otsa, siis jätkan ühe lollikindla retseptiga lihtsaks, aga maitsvaks salatiks: 

Tuunikala-kodujuustu salat röstsibulaga

Sain seda Kaubamaja salatiletist ja tegin järele. Vaja läheb frillise salatit (ilmselt sobib muu ka, aga see on hea krõmps), tuunikala soolvees, kodujuustu (kuivemat, ilma hapukooreta) ja röstsibulat, mis on peamine efektiandja. Segada kõik segamini ja ongi valmis. Ma isegi ei maitsesta seda. Röstsibulat sain purgiga Lidlist, siis olid vist küll Ameerika päevad seal, aga ehk saab mujalt ka. Prismast saab, guugeldasin. Ilmselt võiks ise ka röstida, aga pole proovinud. Igatahes maru hea salat, mulle vähemasti maitseb. 

Seoses toiduga tahaks ka ühineda nende kriitikutega, kes ei salli uusi joogipakendite korke. Peale keefiri avamist näen välja nagu beebiemme - terve rinnaesine valge, sest no pritsib. Suurt mahlapakki ei saa külmikusse külili panna, sest välja võttes pakki veidi pigistades lendab korgi vahelt pool kööki mahla täis. Ja kogu see jama selle pärast, et väidetavalt mingid inimesed loobivad neid korke laiali kuhugi loodusesse. No mismoodi? Kes viskab eraldi ära korgi, mida tal pakendi sulgemiseks vaja on? Loogiline on ju pakend koos korgiga ära visata?! 

Pulmareisilt klassikat ka - pidin ma neid videoid vaatama, mida L. üles pani! "Ei ole midagi hullu!", "Lähme sealt küljest, seal ei ole nii järsk...ehk". Isegi minu silmale oli näha, kuidas ühes videos ollakse mäel, kus on palju rahvast ja laugjad nõlvad ja siis teisel kuskil kuristiku kohal, kus kiirus enam-vähem nagu autol, muud rahvast väga ei paista ja kümneaastane piiksatab kaamerasse: "Ma kardan seda jääd!" Vaatasin järele, et oldi kõigest punasel rajal (intermediate raskusaste), mitte mustal mäel. Selgituseks siis, et plikad on mõlemad 5+ aastat slaalomitrennis käinud tegelikult, algajad ei ole, aga esimest korda suurtel mägedel. 

Õhtul sain siis teada, et Mini olla käntsu käinud...mitte suusatades, vaid õhtul kelgutama minnes. Õnneks oli kiiver peas, aga pea ikka tuikab, nii et nüüd juba teist päeva toas istunud. L. saadab mulle muudkui pilte, kus Mikro peal, kirjutan siis talle vastu, et "üks on alles, saan aru jah!" 

EDIT: Vot SEE veel puudus! Vetsus on ämblik. Kuid pole olnud ja nüüd selline täpne ajastus. Õnneks jäid vanaemast mõned mähkmed alles. 

Update hommikul - Magasin halvasti. Ärkasin juba 7.45 mõttega, et varsti peab pissile minema. Pool tundi vähkresin. Utsitasin kassi esimesena vetsu sisenema, ta alati kangesti tahab kaasa tulla. Täna ei taht - tark loom. Ämblik endiselt lambi sees, ma jätsin terveks ööks tule põlema, et äkki grillib ära või miskit. Ei miskit. Elekter on hetkel kallis, minu poolt tõeline ohverdus. Kriisi tõsidusest annab märku see, et ma ei kirjutanud mehele: "TULE KOHE TAGASI! WC-S ÄMBLIK!" vaid mõtlesin, et säästan teda sellest - hakkab teine muidu väga muretsema...(Looda sa!)

Sai oli kah hallitama läinud. Väljas endiselt -22, nokin saiast hallitust välja, sest poodi ei taha minna ja ootan hirmuga, mil jälle WC tung tabab. Milline võluv aasta algus.

Marca köögis käkerdamas

Kui ma selle katastroofiga tegelesin, vaatasin korraks ennast kõrvalt ja mõtlesin, et pagan, siit saaks hea loo. Lausa tõsielusarja saaks - mida sa vahid neid (pool)professionaale pipstükke voolimas - vaata, kuidas lihtne ja uskumatult saamatu inimene toimetab, saad vähemalt naerda ja ennast paremana tunda!

Igatahes oli plaan teha miski segu tatrast, porgandist, peedist ja šampinjonidest. Olen juba nii kõva tegija, et modin enda jaoks Nami-Nami retsepte, ära sa räägi! Seal näiteks oli eraldi retsept ahjušampinjonide jaoks, aga ma mõtlesin, et "kellel selle jaoks aega on!" ja tegin pannil. Eelnevalt muidugi guugeldasin vihaseid naistefoorumeid, et kas saab. Toonitan, et oli ärevaid prouasid, kes väitsid, et "pekki läheb see üritus sul, tütreke!", aga ma uskusin rohkem neid, kes väitsid, et šampinjone võib toorelt ka süüa, mis temaga praadides ikka juhtuda saaks?! Viimastel oli muide õigus, see oli ka esimene ja ainuke etapp toidutegemisest, mis õnnestus ning ajas ootused ning enesekindluse võltsilt lakke.

Praadisin siis potipõhjas ära sibula. Jälle sai palju, aga poes ei olnud väikseid sibulaid. Porgandiriivimist teadsin natuke ette karta, sest mul enamasti õnnestub natuke sõrmi ka riivida. Sibulad pragisesid juba väga ärevalt, et tahavad kedagi seltsi saada, oht põhja kõrbeda, mõtlesin siis, et viskan tatra röstimiseks kah potti. Noh, ma olin käinud poes eesmärgiga tatraroale lisandeid osta, sest tatart ju raudselt on. Sobran siis seal kuivainete kapis - makaronid, kruubid, jahud, sooda - mismõttes ei ole tatart?! Lõpuks kuskilt nurgast tuli üks närune nutsakas välja, heal juhul 50 grammi. Kui nii jääb, siis tuleb roaks pigem porgand ja sibul peotäie tatraga. 

Viskan tatra potti, samal ajal porgandit riivides, mis ootuspäraselt ei riivu* (ma kunagi ei mäleta, kui suured augud tuleb valida ja valin liiga väikesed, kuhu porgand kinni jääb) ja pritsib end mööda kööki laiali. Kass on paanikat haistes kohale imbunud ja jälgib mängu mu selja tagant. Peas vasardab, et tatart on vähe. Kruup lisandina tundub rõve. Meenub, et lastel on alati tatrahelbeid, mis on oluliselt niruma maitsega kui tatar, aga ikkagi tatar, mitte kruup. Viskan helbeid potti lisaks. Meenub, et kui päris tatart peab hautama 15-20 mintsa, siis helbed on kahega valmis. Nojah, aga pliit on vist liiga kuum, kõik kipub põhja hakkama. Lisan vaheldumisi õli ja vett. Kõik imbub selle ilge mögina sisse ja mögin ise jääb ikka põhja kinni. 

Peeti ei hakka lahti võtmagi (enda kohta uskumatus ettenägelikkuses olin ostnud riivitud peeti), niigi tundub toiduainete raiskamisena see toidutegu. Kes seda sööma hakkab - pooleldi kõva tatar, pooleldi pehmed helbed, porgandit ja sibulat rohkem kui tangainet! Lisan soola ja pipart, äkki aitab. Maitsta ei julge. Peale maksimaalselt kümmet minutit hautamist, mis võrdub pigem võitlusega põhjakõrbemise vastu, annan alla - jäägu pealegi see tatar kõvaks. Toortatar ongi väga tervislik! 

Ja siis meenuvad, et pannil on seened. Suure skepsisega kallan seened potti, lisan tüümiani ja sortsu palsamiäädikat ning maitsen. Teate, ei ole lihtsalt toitu, mida lisatud seened paremaks ei teeks! Seentevihkajad, teie lugege muidugi vastupidi! Täitsa söödav sai kokkuvõtteks.

Lugu on lihtsalt illustratsiooniks sellele, milline seiklus võib olla lihtne toidutegu oskamatule inimesele. Mu mees armastab toonitada, kuidas kõik tuleb eelnevalt läbi mõelda. Ma ei tea, mul vist ei ole nii palju vaba ruumi peas, et sellega tegeleda. Või noh, ma omast arust isegi mõtlen midagi ette. Toiduained ostan näiteks. Aga alati selgub, et kuskil on mingi konks. Alati!

*Palun väga - uudissõna