Tõnu Õnnepalu. Tööpäev

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama. 

Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha? 

Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru. 

Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm. 

Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?

"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!
 

Rosa Montero. Oht olla täie mõistuse juures

 

Kõik on selle raamatu ilmselt juba läbi lugenud, ma ei olnud, sest see oli aimekirjanduse osakonnas ja ma alati ei taipa sinna raamatukogus vaadata. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et see raamat on imeliselt kirjutatud ja ilmselt ka imehästi tõlgitud, sest ma tundsin lugedes kogu aeg, et "issand, ma armastan seda inimest, kes niimoodi kirjutab!" Lugesin kohati L.-le ette ja ta küsis, et kes see mees on ja ma vastasin, et ei, see pole mees, noor naine hoopis ja siis raamatu lõpus mainib autor, et ta on 70-aastane. See on täpselt see, millest ka raamat räägib - vananemise traagika on selles, et me ei vanane. Mida ma olen ka elus õppinud, aga ikka tuli üllatusena, et autor 70 oli. 

See on nii ilus ja positiivne raamat, olgugi, et teemad seda pole ja neid lahatakse aususe ning otsekohesusega. Ma ei taha eriti arvustusi lugeda, sest äkki kellelegi ei meeldi ja siis saab minu tuju kah rikutud. 

Ja ma üldse ei taha öelda, kuidas ma ennast siin ära tundsin, kuigi loomulikult kokkupuutepunkte oli ja ega midagi oluliselt uut ma siit ka teada ei saanud, aga mingeid pusletükke aitas ta kokku seada küll või vähemalt avardas mõttemaailma, selles osas, kuidas ehk saaks. 

Miks minust kirjanikku pole tulnud? Sest mul puudub väljakannatamatu vajadus inimestele korda minna - mul on olemas mõned inimesed, kellele ma lähen ja teiste osas ma isegi ei unista, sest ma vihkan lolli kriitikat. Kuidas üle elada need lugejad, kes samastavad autorit loominguga, eeldavad, et kuskil on mingi "õige lõpp", kirjutavad autorile oma lolle kirju? Õudne. Ma ei tahaks mitte mingi hinna eest selliste inimeste tähelepanu. Mis ei tähenda, et ma ei naudiks vahetevahel osadust inimeste vahel, et see mind harvadel hetkedel ei ülendaks. Blogi on kindlasti piduriks ilukirjanduse teel - ma saan oma tagasiside siit kätte. Ma isegi mäletan, et omal ajal kui mul veel kaks blogi oli - ilukirjanduslik ja päevaraamatune, siis ma märkasin seda dilemmat, kuidas päevaraamat sai rohkem adekvaatset tähelepanu ja teda oli ka lihtsam kirjutada. Astusin enda kaevatud auku ühesõnaga. Lisaks puudub mul täielikult visadus - ah minu kirjutatu ei sobinud, ega ma siis rohkem ei proovigi. Proovida ikka uuesti ja uuesti, ei, seda ma ei suuda, see on liiga valus. Ja ma ei kaota mitte kunagi kontrolli, see igavene kõrvaltvaatav mina on alati olemas, kes analüüsib ja vabaks ei lase. Ma ei ole füüsiliselt võimeline end nii täis jooma, et ta vait jääks. Mu aju analüüsib alati ja järelejätmatult, ma ei anna kunagi kehale temast vabastust. Seetõttu ma mingeid füüsilisi asju nautida ei oska ka. Kaota kontroll - mismoodi?

See-eest kõik need põnevad kehalised tundmused, mida Montero mainib - hetkeline ülevuse kogemine, geomeetrilised õudusunenäod, augud mu peopesades ja ärakatkutud juuksed - mhmh, me oleme nii sarnased, samas nii erinevad. Õnneks olen ma oma elus peamiselt kokku puutunud vaid selliste inimestega, kes täie mõistuse juures mitte olemist aktsepteerivad. Ei ole terveid, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed, ütles juba mu ema. Aga nii põnev, kuidas mingid asjad ikkagi korduvad inimeseti ja kuidas mõjutab keskkond seda, milline kiiks avaldub. Keskkonna eest tuleb tõesti hoolt kanda, eriti sellel, kes normaalsusest kõrvale kipub kalduma. Mitte, et keskkonda alati mõjutada saaks muidugi. Selles osas oleme me vähemalt ajaga natuke arenenud - igasugu võikaid psühhiaatrilisi eksperimente enam ei tehta (vist).

Aga selle märgatud kriitika kohta, et raamat pole teaduslikel alustel - mu meelest ta ei üritagi seda olla ning teiseks, ka teaduslike käsitluste puhul, kus igal väitel viide taga, ka seal märkan ma ülimalt sageli autorit ja tema eelistusi. Mõned asjad saavad ikka rohkem tähelepanu kui teised, sest sobivad hüpoteesiga paremini. Eriti pean silmas just ajaloolisi käsitlusi, kus allikaid on niigi käputäis ja nende esiletoomine sõltub paljuski autori suvast. 

Soovitan lugeda kõigil neil, kes endas sonkimist ülekõige armastavad, pealispinnal purjetajatele võib tõesti palju arusaamatuks jääda. Mulle on elu jooksul tegelikult vägagi üllatavaks osutunud, et ei, kõik inimesed tõesti ei mõtlegi nii palju, nad lihtsalt elavad. Õnneks on kõik need inimesed minu kiiksude osas alati väga positiivselt meelestatud olnud ja ma tänan neid selle eest. Normaalseid inimesi on ka ju vaja. Või mis normaalseid, neil pole ehk lihtsalt piisavalt vaba aega olnud.  

Maailm on imeline

Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke. 

Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas,  kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised. 

Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend.  Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis. 

Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr. 

Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:

Kas see pole mitte kõigi nummim elukas, keda te oma ihusilmadega näinud olete? Mu eelmine tätoveeringuidee oli sobivalt Põhja Konn (teadagi miks) - mul oleks täiega matchivad tätokad nüüd. 
 

Elu edetabelid

Täna köitis mu tähelepanu üks Müürilehe artikkel, kus räägiti aastalõpule sobivalt erinevatest logimisplatvormidest. Ma ju ka avaldan siin aasta lõpus statistikat - mul on Goodreads, mul on Last.fm, mul on Spotify wrapped ja Rimi wrapped ka. Mehel on Untappd. Väga huvitav teemapüstitus mu meelest, samas on tunne, et kuidagi kauge kaarega mööda läheb see kõik või tundub mingi teise seltskonna (aga millise? Ma ei tea kedagi selliste probleemidega) teemana. Esiteks eneseesitlus. Siin ehk on tõesti asi vanuses - mind ja ma pakun, et enamikku minuvanuseid ei huvita absoluutselt, mida arvavad teised sellest, kui ma kuulan "nõmedat" muusikat, vaatan "nõmedaid" filme, joon odavat õlut vms. Ok, ma tegelikult eeldan siin, aga tundub kuidagi nii kummaline mõelda, et keegi teeks oma "elu edetabeleid" teistele hindamiseks. Vaadake, kas ma ikka olen aktsepteeritav inimene ja tarbin õigeid asju. Keegi ju ei jaga neid asju ka eriti (peale blogijatelt blogijatele kogukonna). Minu jaoks on nende aastakokkuvõtete mõte sageli selles, et need üllatavad mind - ah vaata, saia olen Rimist kõige rohkem ostnud, vaata, aga vaata, õige ebatervislik! Aga mitte et OMG, ma olen aasta otsa saia järanud, mida inimesed küll minust niimoodi arvata võivad, seda küll postitada ei saa! Ja ei ole nii, et vaadake, ma lugesin niiii palju raamatuid, kõik poolelijäetud sopakad panin ka sisse, et statistika ikka rohkem näitaks, küll ma olen ikka tubli. Mu jaoks on tavaline lugeda üle saja raamatu aastas, samas ma ei vaata peaaegu ühtki filmi ega seriaali, nii lihtsalt on ja see ei ole mingi "ma olen parem inimene kui sina" värk. Ausõna. Kuskil mujal kui blogis ma neid kokkuvõtteid ei jaga ka. Ja jagan ka selle mõttega, et äkki keegi saab mõne hea idee, kuna mina teiste arvustustest sageli saan. Või et mingi asi "ei passi mu imagoga" - bitch please, ma olen ammu aru saanud, et see imago, kui seda üldse on, eksisteerib vaid konkreetsete inimeste peas ja minu võimalused seda mõjutada on imeväikesed. Jah, ma mäletan, oli perioode elus, mil see tõesti oli väga oluline, et mis signaali mingi asi minu kohta saadab, aga nüüd on kõik see möödas, jumal tänatud. Nobody cares, my friend! Õnnis keskiga on saabunud. 

Minu reliikvia on vabadus - siit jõuamegi teise teema juurde, mida ma kritiseerida tahaks, nimelt eesmärgid. Kui ma kuulen sõna "eesmärk" kobab mu käsi kabuuri järele. Otseselt nõuab eesmärkide püstitamist mu logimisplatvormidest vaid Goodreads ja ma ignoreerin teda alati. Miks ma peaks endale mingi arvulise eesmärgi seadma, ma ei saa lihtsalt aru. Et ma nagu tegelt ei taha üldse lugeda ja siis see eesmärk sunnib mind pingutama? Kui ma midagi ei taha, siis ma seda ei tee, isegi kui see on prestiižne tegevus. Punkt. Eesmärgid hävitavad spontaansuse ja vabaduse.

Kriitika massidesse koha pealt tuleb küll nõustuda, olen ka tähele pannud tendentsi, kuidas "noorte seas on arvustusteks põhiliselt nn one-liner’id, mis pakuvad küll muhelemis- või samastumishetki, kuid mitte arutlevat, analüüsivat või kirjeldavat kirjatükki." Goodreadsis on tekkinud päris mitmeid ühe lausega arvustajaid, kelle "arvustused" palju pöidlaid saavad ja siis esilehele pääsevad. Vahel on need jah päris tabavad, aga ainult neile, kes raamatu juba eelnevalt läbi on lugenud. Kuigi, ega ma enamasti enne neid ei loe ka. Seega, lihtsalt huvitav tähelepanek, mitte otseselt kriitika. Ega see teine, peamiselt välismaiste arvustajate stiil, kus arvustus on megapikk ja varustatud erinevate vilkuvate GIF-idega kah alati sisuliselt parem pole. 

Et jah, tegelikult huvitav artikkel, aga ma ikka mõtlen, et palju neid omast arust influentsereid, kes kõike ainult mulje jätmise ja klikkide nimel teevad, ikka on. Või on, aga mitte minu jälgitavate inimeste hulgas? Mulle endale lihtsalt meeldib statistika, meeldivad nimekirjad, meeldivad graafikud - mulle meeldib see osa logimisplatvormidest. Mis mulje see jätab või kuidas ja kas mu käitumist ja valikuid mõjutab on äärmiselt teisejärguline. Kas ma kasutaks neid siis ka kui kokkuvõtteid mitte kusagil jagada ei saaks? See on nüüd trikiga küsimus ja eeldab analüüsi selle kohta, kellele ma blogin - kas iseenda jaoks või lugeja jaoks. Ma puusalt pakun, et eelkõige enda, aga lugeja on ka siiski oluline. Muusikaedetabeli ma ehk teeks, aga raamatusoovitusi pigem ei jagaks - mis ma ikka soovitan endale raamatuid, mida ma juba lugenud olen.

Raamatuaasta 2025

Tundub, et raamatuaasta 2025 on lõpuks esimene aasta mu raamatukokkuvõtete ajaloos, mil ma saan esikümne kokku tõesti vaid sel aastal ilmunud teostest. Tegelikult olen ma lihtsalt lahkeks läinud  - sel aastal on maksimumhinde saanud suisa 22 loetud teost. Samas ei saa salata, et tõesti ongi hea raamatuaasta olnud. ERRi kokkuvõttest sain ma mitukümmend raamatut oma "peab lugema" listi ja mul pole isegi veel kõik eelmisel aastal kiidetud raamatudki loetud...Tahaks ka esile tuua sama, mida ERR-is nenditakse - Loomingu Raamatukogu sari oli sel aastal kuidagi eriti tugev ja kuldsari muidugi ka ning ei, mul ei ole nad kõik veel loetud. Seega järgnev pisike nimekiri on üsna meelevaldne ja vaid jäämäe tipp - nii palju alles ootab lugemist. Raamatud on lugemise järjekorras, mitte paremuse! Ahjaa, kokku sai loetud 117 raamatut, lehekülgi veidi alla 30 000, keskmine hinne 3,6. Erinevatel põhjustel jäi hindamata 8 raamatut. 

Margaret Atwood - Vanad beibed metsa sees

Atwood on nii äge kirjanik, sest ta suudab ja teeb absoluutselt kõike - ulmet, luulet, novelle, ajaloolist romaani jne. Enamasti teeb seda väga hästi ka. "Vanad beibed.." on jutukogumik, mis natuke kaldu tõesti vananemise suunas, aga mitte ainult, on ka eraldi väga vinge ulmeosa. Vananemise osa ilmselt autobiograafiline, Atwood vaatab tagasi oma pikaaegsele suhtele, mis paraku lõppes abikaasa siitilmast lahkumisega. Aga see kõik ei ole kuidagi sünge ja morbiidne vaid pigem soe ja hell meenutus, mis omakorda jälle sentimentaalsusesse ei kaldu. Hästi eluterve ja elujaatav suhtumine. Mõnus ja humoorikas lugemine ka nõmedatel aegadel.

 

Andrei Ivanov - Päevad

Ma olen ju Ivanovit varem ka lugenud, aga kogu aeg oli tunne, et ma päris hästi ei saa temast aru. Just nagu "Püha Tõnu kiusamine", kus juba tundus, et oo, ma saan pihta ja siis selgus, et midagi ma ei saanud. Vist. "Päevad" annab mu meelest veidike võtme Ivanovi teiste teoste mõistmiseks, siin on vihjeid ja seletusi, et kuidas ja miks, avatakse tausta ja ilmselt avatakse rohkem ka hinge, sest ikka päevaraamat ju. Mul on muidu üsna poogen sellest, milline on autor ja et see kuidagi tema loomingut mõjutab, aga siin oli nagu kasu sellest. Ega seda sisevaadet eestivenelase ellu väga palju ju pole, aga ma ei tahaks üldistada ka, see on siiski sisevaade ühe konkreetse eestivenelase siseellu, aga see on huvitav ja kohati silmiavav. Aga muidu jah, suht minu mõtted :)

 Simone De Beauvoir - Väga kerge surm 

Tegemist siis uustrükiga LR kuldsarjast ja seega ehk mitte päris "selle aasta raamat", originaalis ilmunud 1964, aga surm on ilmselt alati aktuaalne. Mulle meeldib siinne emotsioonivaba lähenemine, jätab enda tunnetele ja mõtetele rohkem ruumi. Meisterlikult kirja pandud ja keeleliselt väga nauditav lugemine. 
 

 

 

 

 

Mariana Enriquez - Asjad, mis me tules kaotasime

Taas üks selleaastane pärl LR sarjast. Ma ei armasta maagilist realismi ja ma ei armasta õuduskirjandust, aga seda raamatut ma armastan. Mulle õudselt meeldivad ka Berit Kaschani sõnad selle raamatu kohta: "Soovitada julgen seda inimestele, kes suudavad elada teadmisega, et maailmas on väga palju julmust, mille juurteni tungimine ei pruugi oma hinda väärt olla. Mõne asja eest tuleb end lihtsalt kaitsma õppida. " Jah, see on tõesti selline raamat, aga ma absoluutselt ei kahetse, et lugesin.
 

 

 

Stefan Zweig - Malenovell. Tunnete virvarr

Jälle LR, jälle kuldsari, jälle üks vana raamat, originaal 1942 seekord. Mulle tundub, et äkki, kui üldse selline asi olemas on, on minu lemmikkirjanik Zweig. See, kuidas ta kirjutab, millise empaatiaga, millise tänapäevaks "vanamoodsa" stiiliga, mis mulle mu lapsepõlve raamatuid meenutab ja samas millise meisterlikkusega intriigi üles ehitab ja millise täpsusega inimese psühholoogiat lahkab  - uskumatu ja muljetavaldav! Mida tean mina malest? Aga see novell räägib malest ja see on paganama põnev novell! Ja ootamatu, nagu ka "Tunnete virvarr" - ma ei loe eriti põnevikke, sest mulle tundub, et need on kistud tundeid täis ja ebausutavad, aga Zweig on põnevam kui põnevikud ja ehtne. 
 

 

 Édouard Louis - Kes tappis mu isa

Mu meelest vajalik raamat. Mu meelest on vajalik, et noorem põlvkond analüüsiks, miks on nende vanemad just sellised nagu nad on ja et see on suures osas ühiskond, mis meid vormib. Meil on erinev stardipositsioon ja stardikapital ning ei ole päris nii, et sinustki võib saada president. Võib-olla sinust võib, aga sinust kindlasti mitte, veel vähem sinust ja see ei ole koht, kus õlgu kehitada ja öelda, et "proovi siis rohkem". Seda "kõik olen oma kätega" oleme me kõriauguni kuulnud, värskendav on näha, et saab ka mõistusega. Kindlasti on see armastuskiri. 
 

 

 

Sally Rooney - Intermezzo

Siiani selle aasta üks parimaid lugemiselamusi. Ja mulle pole Sally Rooney varem eriti istunud, kuidagi põhjendamatu haip on tundunud. Aga see ei ole, see on päriselt väga hea. Olulised teemad, normaalsed tegelased. Ühiskonna ootustele vastamisest, teiste inimestega arvestamisest, sellest, kuidas me asju enamasti vaid oma mätta otsast vaadata oskame. Huvitav on see, kuidas ma tunnen ennast ära mõlemas meespeategelases, aga naistegelastes üldse mitte. Kas põhjuseks võib olla see, et autor kirjutas peategelased enda kogemusest lähtudes ja naised nii, nagu naisi enamasti kujutatakse - ennastohverdavatena? Võib vist öelda, et see on hästi intiimne raamat. Aga intiimstseenid ei ole põrgulikult piinlikud nagu need sageli olema kipuvad. 
 

Andrus Kasemaa - Minu kangelased

Sellest raamatust ma juba kirjutasin pikemalt siin. 
  

 

 

 

 

 

Han Kang - Taimetoitlane

LR sarja juurde tagasi, 2024. aasta Nobeli kirjandusauhinna võitja Han Kang. Hästi masendav, aga samas väga meisterlikult kirja pandud raamat. Kindlasti on siin paljugi Korea ühiskonna spetsiifilist - töökultus näiteks, mille äärmuslikkust raamatuski veidi puudutatakse, aga kas pole just selline ühiskond see eriti arenenud ja tänapäevane? Kas see on see, kuhu me kõik teel oleme? Selle taustal aga nimetu äng, mida tunneb peategelane ja mida püüavad omal moel välja elada ka kõik ülejäänud ning see tühi ja kõle tunne selle kõige lugemisest. Enne raamatu lugemist, hommikul, kerkis mu ette küsimus, kuidas vähendada ühiskonnas üksildust. Vastasin esimese mõtte ajel, et tuleks kasvatada üldist inimestevahelist lähedust ja solidaarsust. Aga kas see tegelikult on reaalne? "Taimetoitlane" võib küll olla vaid hoiatusromaan, aga ega ta mingit positiivsust küll ei süsti, see tuleb endal üles leida. 

Guzel Jahhina  - Eisen

Sellest raamatust kirjutasin ka juba varasemalt pikemalt siin. Huvitav, et Punase raamatu sarjast on see tabelis sel aastal ainuke. See-eest milline - raamat filmist, mis mul siiani jookseb peas nagu film, enamasti midagi niisugust ei juhtu. 

 

 

 

 

 

Toon siinkohal ära ka kõik teised viiemehed/naised: Sandra Newman "Mehed" - Raamat, mis suutis välja vihastada nii liberaalid kui ka konservatiivid?! Kõva sõna, ma ütleks.
Mulle väga meeldis, kuigi algul olin pigem skeptiline, et kuhu see lugu lõpuks välja viib oma arvukate kõrvalepõigetega. Tagantjärele võin öelda, et väga-väga hästi kokku komponeeritud lugu, kus vähemalt minu jaoks oli kõigil kõrvaltegelastel mõte täiesti olemas. Põnevust jätkus lõpuni ja lõpp meeldis mulle samuti. Olin lugedes veidi ettevaatlik, et äkki autor ei suuda kogu seda kompotti lõpuks arusaadavalt kokku tuua, jääb mingi mitmetimõistetavus vms, aga ei. Ka see autorivastane vihakampaania läheb nii kenasti teemasse, kuigi autorist endast on muidugi kahju.
Neid solvumist tekitanud teemasid ma isegi ei kommenteeriks, mu meelest naeruväärne mõlemalt poolt, aga ilmselgelt äärmiselt trendikas. Jáchym Topol "Saatana värkstuba" - eelmise aasta LR. Kartsin algul lugeda, aga tegelikult oli imehea must huumor ja ülevõlli iroonia. Loomulikult julm, aga me pole ju ometi läänelikud lumehelbekesed siin post-sovjetis. Sofi Oksanen "Samasse jõkke. Putini sõda naise vastu" -"Miks vastupanu Vene armeed ikka ja jälle üllatab? On raske mõista, et keegi võiks austada midagi, mis sinu enda jaoks on täiesti võõras kontseptsioon. On raske mõista, miks keegi peaks oma verega kaitsma midagi, millel pole vähimatki väärtust: olla Venemaast väiksema riigi kodanik." Intelligentse inimese juttu on hea lugeda, iseasi, kas just rahustav. Mihhail Šiškin "Sõda või rahu?" - lõpuks sain kätte selle kolme aasta taguse LR-i menuki. Mina sain targemaks küll. Lisaks samad sõnad, mis Oksase kohta. Nina Lykke "Surmahaigus" - soovitasin seda raamatut oma emale, aga ta tegelikult teab seda kõike juba ehk siis perearstinduse argipäev nii nagu see on. Tamara Petkevitš "Tähtede ja hirmu taustal" - sellest (ja mõnest eelnevalt mainitud) raamatust sai natuke muljetatud siin. Lilli Promet "Primavera" - ema ütles kunagi, et Promet on eesti parim kirjanik, mu esimene tutvus temaga ja ausalt öeldes võttis suu ammuli küll. Sellisel ajal kirjutati selline raamat ja veel avaldati ka - kuidas see võimalik oli? Absoluutselt tänapäevane lugu nõuka oludes. Meenutas natuke Maarja Kangrot. Andreï Makine "Sõber armeenlane" -  Moodsa Aja sarjast imeilus armastuslugu jubekoledates oludes. Armin Kõomägi "Taevas" - varem Kõomägi mulle eriti istunud ei ole, aga see meeldis väga, mu meelest oli iroonia siin omal kohal. Johanna Venho "Sügisraamat" - mulle hirmsasti meeldis ja tegi veidi kadedakski see Tove Janssoni elu seal saarekesel, selline soe ja mõnus raamat, jättis hea tunde (erinevalt mõnest teisest lemmikust). Sveta Grigorjeva "Kliitor on anarhist" - Veel üks soe raamat: Kummaline ehk, aga mulle mõjus see raamat kuidagi hästi sooja ja armastavana, mida ma üldse ei eeldanud. Pealkiri ju parajalt provokatiivne ja kaanepildil ka pigem jõulisena mõjuv autor. Mõttemänguna - ehk oleks tõesti pidanud tagumiku kaanele panema - sellise sooja virsiku? :)
Harva kohtab nii palju üllatavaid mõttekäike kui Sveta arvamuslugudes, ikka väga paljudes kohtades kogesin ahhhaaa!efekti - et mina poleks tõesti niimoodi mõelda osanudki, aga vabalt, jaa, täitsa lahe, ka nii võib ju! Väga avar ja avardav lugemine. Andra Teede "Lind ei ole" - tegelikult see on kenasti aastal 2025 välja antud, aga kuna ma muud luulet ei jõudnudki lugeda, kuigi plaanis oli, siis edetabelisse ei pannud kui "aasta parimat luuleraamatut", sest noid teisi ma pole ju lugenud veel. Aga see oli päriselt ka hea, kartsin, et on kaebelaulud nagu mõned on leidnud, aga mu meelest ei olnud, pigem kah soe ja lootusrikas lugemine - "üksi posti otsas on alati parem" - selle võiks särgile trükkida. Selline normaalne poweriga luule, mitte mingi arusaamatu soigumine lilledest ja liblikatest. Antagu mulle andeks, aga mõni selleaastane esiletõstetu mulle katkendite põhjal just nii näis. 

Oli vist hea raamatuaasta küll? Ma käisin isegi raamatuaasta vaipa tikkimas, muide. Mina. Tikkimas. Ok, ma tikkisin tegelikult ainult logiraamatusse, vaipa ennast ei julgenud, vaatasin, mida teised teinud olid ja kartsin, et solgin veel midagi ära. Maru äge asi oli see ikka, milline töö ja milline tulemus! Palju andekaid inimesi.

Guzel Jahhina. Eisen

Minu kui täieliku filmivõhiku jaoks oli see raamat vägagi huvitav ja hariv, soovitan soojalt lugeda, kui ka Eisensteinist varem midagi ei teadnud. Mina ei teadnud. Palun kergemat karistust. 

Muidugi olin kuulnud tema filmist "Soomuslaev Potjomkin" - et see on kuidagi ikooniline ja oluline linateos, aga ise seda näinud ei ole. Koolis ju filmikunstist ei räägitud üldse. Huvitav, kas näiteks varem oleks räägitud, oli ju filmikunst Nõukogude Liidus ometi kunstidest ülimaks kuulutatud? 

Isa vaatas neid hirmsaid vene sõjafilme küll, mustvalgeid, kus raudrüüdes üksteist mõõgaga udjati  - vabalt võis mõni neist "Aleksander Nevski" või "Ivan Julm" olla. Oot, viimane keelati ju ära, see ei saanud vist olla. Eisensteinil oligi rohkem seda, mis ära keelati, kui seda, mis tunnustust leidis. Sattus sellisele ajale elama. Ometi äärmiselt huvitav tegelane ja huvitava elukäiguga. Mis mees see klounivälimusega 152 cm pikkune tegelane oli, ei saa me ka raamatust täit sotti, õnneks. Autor ei topi teda kuhugi kindlasse lahtrisse ära ja selle eest kiidusõnad. Raamatus põimuvad erinevate tegelaste lood ka omavahel ja muidugi kõige taustal Stalini aeg, millest enam tõesti lugeda ei tahaks, aga samas on justkui kena, et keegi veel jõuab selle õudusi maailmale avada, iseasi, kas keegi kuulab ka. Samas ei ole raamat sugugi vaid sünge, siin leidub kõike, päris palju huumorit, situatsioonikoomikat, kunsti, ilu - leidis ju Eisen ise ka, et tema alter egoks on kaks ühtesulanud klouni - naljakas ja kurb. Autor ei anna peategelasele ka mingeid hinnanguid, taas väga tänuväärne. Õudsed on need biograafiate põhjal kirjutatud ilukirjandusteosed, kus inimest paika pannakse, siin midagi sellist ei ole. Lugeja võib ise otsustada või otsustamata jätta. Ma valisin viimase. 

"Soomuslaev Potjomkinist" veel natuke. Mul hakkas kohe kõhe, kui tuli juttu, kuidas selle võtmestseen on filmitud Odessas treppidel. Üks kõige mõjuvõimsamaid stseene filmikunsti ajaloos. Jah, muidugi, need trepid on iga tolleaegse Odessa-reisi must-valgetel fotodel olemas (vanemaid ikka kupatati sinna mingitele töö- ja puhkereisidele), aga mina pole seal iial käinud. Aga ma näen sarnaseid treppe sageli unes. Tekkis kahtlus, et äkki ma ikka olen kuidagi õrnas eas seda hirmsat tapastseeni näinud ja see on mingi alateadvuse meenutus. Siin Redditi lõimes räägitakse pikemalt selle stseeni olulisusest. Et jah, tänapäeva vaatajale tundub see kõik pigem koomiline ja ülenäideldud, aga aasta oli siis 1925. Kogu see käsitöö osa filmi montaažis on ka üks raamatu muljetavaldavamaid osi. 

Teisalt hakkasin mõtlema, palju sellest kõigest alles jääb. Mina ei ole neid filme näinud, L. polnud kuulnud ka. Palju järgmises põlvkonnas on neid, kes teda teavad. Ja see oli kõigest 100 aastat tagasi. Raamatud kuidagi vananevad paremini mu meelest. 

Selline koer siis olengi

Sain endale miski uue Victoria või vana koroona kaela, teeks panuse viimasele, sest sümptomid on väga kummalised. Kui eile valutas kõik põlvedest üleval ja seljast allpool, siis täna valutab pea. Kurk on kuidagi kummaline ja vahel ajab köhima, aga samas nohu, mis mul tavaliselt iga külmetusega on, ei ole praegu üldse. Sellest hoolimata käisid täna külalised, õnneks mees koristas toad ja valmistas kõik toidud, ta ongi mul selline, mitte ainult seetõttu, et mina päev otsa voodis sirakil vedelesin. Nüüd läksivad külalistega luuleõhtule, ma kähvasin, et ärgu tagasi tulgu, ma tahan rahus magada. Olen ma alles üks ideaalne abikaasa. Katastrophy Wife, nagu ühe bändi tabav nimi. 

Vahepeal planeerisin juba järgmise aasta Limp Bizkiti kontserti, isegi Mini tahtis kaasa, ja siis tuli nagu välk selgest taevast, et Durst olla putinist. Ma ausalt, ei teadnud mitte midagi sellest. Ja hakkasin siis mõtlema, natuke ka praeguste erimeelsuste tõttu mõnede blogijate vahel, et ma olen vist ka paraku see inimene, kes iial sildu ei põleta ja ilmselt mitte eriti üllatel põhimõtetel. Jah, Durst on vaieldamatult nõme olnud, aga no ta on ju ameeriklane, ega ta neist muu maailma asjadest ilmselt väga ei jaga ning tal oli selle venelembuse ajal venelannast elukaaslane. Ta on ennegi nõmedustega silma paistnud. Aga Limp Bizkit tegi mingid olulised lood minu elus olulisel ajal ja seda mult ära võtta ei saa. Ma olen seda enne ka tundnud seoses mõne muu artistiga, et autori teod ei väära minu tundmusi seoses autori loominguga. Hästi üllatas mind näiteks see, kui viimati üritasin raamatukogust Sergei Lukjanenko raamatut laenutada ja mulle öeldi, et ei saa, sest putinistide loomingut ei laenutata. Mis mu meelest on imelik, sest kuidas me muidu mõistaks, et ka putinist võib olla muus osas täitsa ok inimene, kirjutada hästi ja oma loomingus mõistlikke ideid avaldada. Et putinist ei ole ainult mingi gopniku dressides pätt või hambutu baaba. Pangu mingi hoiatus juurde või selgitus, aga niisama ära keelata, ajaloost kustutada - natuke vale mu meelest.

Mul on FB sõbralistis mitu inimest, kes jagavad oma seinal puhast pa***. Ma olen nad oma voost välja arvanud, sest ma ei taha ennast ärritada. Vahest lähen käin ja vaatan, kas nad on ikka veel hullud või vahepeal rahunenud. Aga ma ei bloki neid ära ega keeldu suhtlemast. Ma arvan, et neutraalsetel teemadel olen nendega suheldes sõbralik ja lahke. Päriselus ju konflikte nii lihtsalt ei teki. Ja ma ei näe mingit mõtet neile internetis oma tõde kuulutama minna, sest no see ei toimi ju. Ma lihtsalt tean, et nad on sellised. 

Kunagi oli mul sõbranna, kes lasi tänu minult saadud infole ähvardada mu vanaema. Võib-olla ta ise ei lasknudki seda teha, olukord eskaleerus temast sõltumata, aga igatahes oli see info saanud lekkida ainult läbi tema ja pärast hakkas ta minust eemale hoidma. Ma ise oleks vabalt talle andeks andnud, lihtsalt hiljem ettevaatlikum olnud, aga jah, mul oli isegi kahju, et sõbrast ilma jäin. 

Samamoodi nagu see sõbranna, kes teadis, kuidas ma ämblikke kardan ja siis karbitäie ämblikke mulle peale viskas, niisama lõbu pärast. Hiljem tõukas ta mu ühele poisile selga, kellest ta teadis, et too mulle meeldib. Ma jäin ta sõbraks edasi, lihtsalt olin teadlik, et ta on kiusajat tüüpi. Ta oli üles kasvanud karja õdedega, kelle vahel puhas õelus, ju siis leidis, et see on normaalne omavaheline suhtlemine. Aga mina pidasin teda ikka oma sõbraks. 

Ja ma ei saa aru, kui öeldakse, et oma sugulastega ei pea ju suhtlema. Ma ei oskaks nii. Mul on koera hing. Näost näkku konfliktis võin ma väga agressiivne olla, aga ma eeldan, et me pärast läheme ikka sõbralikult edasi. Mingi horoskoop kunagi kinnitas mulle, et ma olla inimene, kes mingi piirini jõudes lõikab oma suhted väga otsustavalt läbi, juba siis mõtlesin, et ei tule nagu ette ja ei tea, kas tulebki. Ei ole siiani ette tulnud. Minuga on küll jah ja ma siiani siiralt imestan, et kuidas nad selleks motivatsiooni leidsid...

David Foster Wallace. Unustus

Raamatukogus olid, nagu ikka, kõik need raamatud, mida ma laenutada tahtsin, juba välja antud ja kui ma siis nõutult seal riiulite vahel jõlkusin ja oma tavapärasel teekonnal Moodsa Aja ja Punase Raamatu sarjade riiulite ees peatusin jäi see Wallace mulle järsku pihku. Veidi sirvisin, nägin mõnda sõna, "sitt" ja "kaka" näiteks ning otsustasin, et küllap see mulle ei meeldi, aga no midagi on ju vaja võtta. 

Õigemini tuli mul selle raamatu puhul end lausa kaks korda ümber veenda, kuna ka kogumiku esimene lugu "Mister Squishy" oli üks hirmus läbinärimine. Aga siis tuli see "Hing pole sepikoda" ja "Põletada saanud laste kehastused" ning ma olin müüdud. "Mr Squishy" omandas ka kohe mõtte. Loomulikult hakkasin guugeldama, et kes see Wallace üldse on ja sain oma pettumuseks teada, et tegemist olla "kultuskirjanikuga". Oo õudu! Igatahes tuli välja, et olen temalt varem lugenud Loomingu Raamatukogus ilmunud "Teatavate piiride poorsusest", millest ma midagi erilist ei mäleta, küll aga leidsin tagantjärele sellele Oliver Ämariku jube hea arvustuse, mida nüüd täismõõdus lugeda saab ja mis sobib mu meelest väga hästi ka "Unustuse" kohta. Tsiteerin: "Wallace’i üheks defineerivaks püüdeks oli suuta kirjutada tekste, mis on inimloomusele lähemal, kui mistahes realismi-taotlusega tekstid, mis on kirjutatud enne teda." Ja veel täpsustamiseks: "Kõik need mikro-mõtted ja meta-momendid on elamise lahutamatud osad. Samamoodi on elamise (tunde) lahutamatu osa küsimuste tajumine ilma vastuseid saamata. Kahtlemine. Kõhklemine. Ebakindlus. Wallace tabas sellega naelapea pihta, tehes samal ajal karuteene enda lugejale. Wallace’i tekstid on oma olemuselt kõigest eelnevast niivõrd üleküllastunud, et lugeja seisab esmalt silmitsi ülesandega luua tekstides enda jaoks mingigi hoomatav loogilisus ning alles seejärel tajuda jutustatavat lugu ennast."

"Unustuse" tagakaanel öeldakse samuti, et igas Wallace'i novellis sisaldub terve romaanimõõtu maailm ja nii on. Ehk kui ma olen leidnud endale selle ühe bändi, kelle muusika üksikule saarele kaasa võtta (Killing Joke), siis kirjanikest kindlasti Wallace. Ma usun, et seal on avastamist veel mitmekümnendalgi lugemisel. Ma tahaks natuke midagi öelda iga novelli kohta.

Mister Squishi - piinavalt tüütu protsessikirjeldus ühe turundusettevõtte fookusgrupiintervjuult. Isegi sõnavara, mida autor kasutab, on erialane ja seetõttu kohati absoluutselt arusaamatu. Kui see on iroonia, siis eriti valus. Kuid läbi selle on tunda autori poolehoidu inimestesse, kes ometigi on kõige selle sees. 

Hing pole sepikoda - iseenesest on see pealtnägija kirjeldus ühest traagilisest sündmusest, aga kuna pealtnägijaks on elava fantaasiaga laps, kes juhtumit ennast enamasti vaid oma peas toimuva loo taustal tajub, siis moodustub huvitav tervik sellest, mida laps ette kujutas ja sellest mis tegelikult toimus või ei toimunud. Väga meisterlik novell ja ka väga armas-valus meenutus lapsepõlvest, kus need asjad enam-vähem nii ju käisidki, et pea oli suuri lugusid täis. 

Põletada saanud laste kehastused - üks kõige hirmsamaid jutte, mida ma eales olen lugenud. Lugu sellest, kuidas inimesed üritavad kogu hingest kõige paremat, aga siis selgub, et nende ponnistustest pole olnud mitte kõige vähematki kasu. Kohutav. Väheke meenutas ühe lennukikuulipilduri päästeoperatsiooni ühes teises raamatus, aga see oli hullem. 

Järjekordne pioneer - muinasjutt, aga selline, kus kõik otsad jäävad lahtiseks.  Natuke meenutas mingit filmistsenaariumi, mida ette loetakse ja siis vahepeal arutatakse, kas siin võiks edasi minna nii või hoopis naa. Iseenesest huvitav lugu.

Vana hea neoon - kas see võiks olla võtmetekst Wallace´i mõistmiseks? Lugu noormehest, kes tunneb, et ta on võlts, et ta elab ainult mulje jätmiseks ja ta ise on vaid reaktsioon teistele. Ja tapab ennast lõpuks ära. Wallace tappis ka ennast ära. Loo keskel on noormehel üks nimi, aga loo lõpus saab tema nimeks David Wallace. Ka päris Wallace kirjutas mitu hüvastijätukirja, vahe oli vaid selles, et loo peategelane sõidab end autoga sodiks. Küll inimtühjas paigas, aga ikkagi muretsedes ega selleski nähta tema soovi aplombiga lahkuda. Päris-Wallace poos end vaikselt üles. Just selles loos ütleb autor, kuidas tema paljusõnalisus on tingitud just sellest, et mitte iial ei saa sõnadega teisele inimesele selgeks teha, mida sa tunned või mis on su tegude ajendiks. Ta vähemalt proovib ja mu meelest tal õnnestub see päris hästi. Mulle jõuab kohale, miks autoril on vaja neid pealtnäha imelikke stiilivigureid ja pöördeid ja märkusi.

Filosoofia ja looduse peegel - vist kõige lõbusam lugu siin kogumikus kui nii üldse võib öelda loo kohta, kus on vähemalt üks laip ja üks moondumine. Maiuspala arahnofoobidele muidugi ka, aga minu rõõmuks just selline painajalik mitte mingi "Eight Legged Freaks".

Unustus - vat see oli üks õudne lugu ja ma ei saagi päris täpselt öelda, kas mulle ainult tundus nii või autor ikkagi ütleski seda, mille mina siit välja lugesin. Peab teist korda veel lugema. Lugu siis kaudselt mu teisest lemmikteemast - magamisest ja sellest, kas me ikka päriselt teame, mis on unes, mis ilmsi. Viimasel ajal on endal ka ette tulnud. Siiani õnneks vaid positiivsel moel, aga jumal teab, mis sealt kõik välja võib kooruda. 

Kannatuskanal - ehk see kakalugu siis. Ma ei tea, vot sellest loost imbus mulle depressiooni. Natuke liiga kuri oli see iroonia siin ja natuke liiga lootusetu see perspektiiv.  

Kokkuvõttes maru põnev ja teistmoodi lugemiselamus. Kindlasti aeglaseks lugemiseks ja jupikaupa. Ja vajadusel üle. 

 

 

Ameerika kirjandus

Õudselt lugemakutsuv pealkiri, teadagi :) See võib olla iroonia! Aga mul on nüüd selline dilemma, et loen parajasti üht raamatut, millest ma kangesti kirjutada tahaks, kõik mõtted keerlevad selle ümber ja samas see väljakutse ju ka - aga loetav raamat pole veel läbi ja oma varasemast kogemusest tean, kuidas mitte iial ei tohi midagi arvata enne viimase lehekülje pööramist, ja väljakutse jaoks ei taha mingit muud teemat ka pastakast välja imema hakata. Seega mõtlesin väikesele sissejuhatusele raamatuteemasse.

Ma käisin keskkoolis humanitaarkallakuga klassis, kus kirjandus oli üks meie põhilisi süvitsi minemise aineid, aga ma mäletan juba tollest ajast, kuidas ameerika kirjandus ikkagi millekski kaugeks ja salapäraseks jäi. Va Hemingway. Ma ei tea, kas see oli õpetaja valik või õppekava süü, aga ameerika kirjanikest justkui libiseti mööda ja alles hilisemas elus olen hakanud märkama mingeid "suuri" nimesid, kellest ma koolis isegi ei kuulnud. Faulkner, Fitzgerald, Steinbeck ja nii nii paljud veel, rääkimata modernsemast ameerika kirjandusest. Suur tänu Goodreadsi "seda pead sa elus lugema" nimekirjadele, kus enamasti figureerivad küll Harry Potter (mis pole halb) ja hallid varjundid, aga need nimekirjad on ka kõvasti ameerika poole kaldu ja seetõttu olen sealt palju "kuskilt kuuldud" nimesid avastanud ja läbi lugenud. 

Hästi paljud kuulsused ju ka mainivad oma mõjutajatena mingeid nimesid ja kuna paljud neist on ameeriklased, siis ega sealt nimede hulgast palju meile tuntud kraami ei paista. Ülikooliajal tundus samuti müstika, et kirjanduskateedris loeti eraldi "Ameerika kirjanduse" ainet, kuhu oleks kangesti registreeruda tahtnud, aga mul ei olnud oma igavate organisatsiooniteoreetiliste õpikute vahel seda aega ilukirjanduse lugemiseks ja veel heal tasemel analüüsimiseks kusagilt võtta. Need olid vist ainsad korrad ka ülikoolis, kus ma oma erialavalikut kahetsesin, sest muid huvitavaid aineid ma ikkagi jõudsin põhieriala kõrvalt võtta, aga kirjandus tundus siiski liiga massiivne. Aukartustäratav.

Noh, ja siin ma siis olen. Kõik oluline maailmakirjandus lugemata. Ok, Kerouac´i "Pilvealused" ma kunagi noore ja uljana isegi ostsin endale ja lugesin, "Teel" aga jäigi mul poolikuks, kuidagi ei kõnetanud. Henry Miller ka ei tundunud huvitav, ma vist ei jõudnudki millegi seksuaalseni seal või ei saanud aru, et see nüüd ongi :) Aga nii palju, kui ma üldse ameerika kirjandust lugenud olen, on see enamasti selgesti eristuv euroopa kirjandusest. Ruumi- ja ajatunnetus on kuidagi absoluutselt teistsugune. Peakski olema ju, kui elada riigis, mis on nii suur ja lai, et sul pole elu sees võimalik kõike sellest läbi käia, aga see kõik on siiski "sinu oma". Kontrastsena mõjub kogu selle avaruse kõrval linnade homogeensus, töökohtade painav nürisus - kõik on kuidagi rohkem ülivõrdes. 

Kuidagi on veel see ka nagu oleks ameerika see tõeline maailm ja meie elu siin mingi imelik perifeeria. Vist seetõttu, et (pop)kultuuriliselt on Ameerika domineeriv. Ja kui juba mulle eurooplasena nii tundub, siis huvitav, kuidas võib see tunduda mõne veel rohkem ääremaise kultuuri esindaja jaoks? Kuigi ega Euroopa on ka ikka maru tilluke kui kaarti vaadata ju...Et kas näiteks nigeerlase jaoks on Ameerika arusaadavam kui Euroopa? 

Uhke ülalpeetav

Eile näitas FB mulle mingit "naljavideot", kus peenelt riides ja mukitud mimm kõlgub kontsadel ümber mingi hurtsiku otsides selle sissepääsu ja video pealkiri on: "Kui lähed külla sõbrannale, kes abiellus armastusest". Video all oli kommentaar: "Kas see video tundub naljakas ainult slaavi tüdrukutele?"

Enne seda lugesin pealtkuuldud vestlust noore neiu ja vanema härrasmehe vahel, kus siis neiu needis igasugu vastikuid liberaale ja feminatse, kelle ennastsalgava töö tulemusena ei leia tema enam meest, kes teda ülal pidama nõustuks. Mehed eeldavat, et naine käib tööl! Jõle!

Ma olen vist lapsest peale paranoiline, aga mulle on alati tundunud olukord, kus ühe poole materiaalsed võimalused teise omast kõvasti üle on, turvalisusriskina. Mitte siis just turvalisusena nagu paljud näevad. Abiellu rikka mehega, siis on su elu kenasti kindlustatud vs abiellu rikka mehega, ta saab sind iga kell piirata ja käsutada. Vaene, aga võimukas nagu pole väga usutav. Et keeran selle rikka mehe niimoodi ümber sõrme, et too ei piiksu ka ja kirjutab kogu vara minu nimele? Ei ole nagu usku sellesse (endasse?).

Ükspäev mõtlesin veel sellele, et kui see raha on tulnud näiteks lotovõidust või pärandusest, oleks minu meelest ok, aga kui isikliku ambitsioonikuse tulemusena, siis ei. Siis meil lihtsalt ei oleks mitte millestki rääkida ma arvan. Aga sa oled laisk nagu porikärbes, kuid ootamatult sülle sadanud õnne tõttu saad nüüd ühiskonnale ninanipsu anda? Lahe! Tõeline aristokraat, mitte mingi yuppiejumalast karjerist. 

Meelis Lao elulooraamatut lugesin, muuseas väga hea raamat, vist naisterahva kirjutatud (trollime),  leidsin selle ilukirjanduse osakonnast, mitte aimest, kuhu elulood tavaliselt paigutatakse. Aga mõtlesin ka, et mis pagan küll tõmbab naisi selliste meeste poole? Ma tahaks ise olla Meelis Lao*, aga mitte iialgi naisena suhelda sellise mehega. Täielik paralleelmaailm minu jaoks, kuhu ilmaski sattuda ei tahaks, kõrvalt vaadata on muidugi huvitav, aga tundub uskumatu, et kellegi jaoks on see päriselt ihaldusväärne. Jõhker alaväärsuskompleks nagu Lao või variautor raamatu lõpus ise tunnistab. Ma mõtlesin ka lugedes kogu aeg selle peale, et mis muu see sunnib. Ja mis muu see sunnib ka armastuse asemel majanduslikult kindlustatud abikaasat valima?

 *Nii hüpoteetiliselt, kui peaks valima. Olla ikka peategelane, mitte mingi kõrvalosatäitja. "Do not hurt yourself, destroy yourself, mangle yourself to get the football captain. Be the football captain. That's it. " Courtney Love

Andrus Kasemaa. Minu kangelased

Öeldakse ju, et igaühe elust saaks romaani kirjutada. Kui päris romaanimõõtu välja ei anna, siis mõne novelli, följetoni või valmi vast ikka, ainuke häda, et igaühest pole kirjutajat. Või mis häda, pigem hea, et kõiki neid katsetusi ei avaldata, kuigi viimasel ajal on sellegagi hoogsalt pihta hakatud. Kasemaa on siinkohal härjal sarvist haaranud ja korralikult kirjutada mõistva inimesena teistele appi tõtanud. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde ja ma arvan, et siinkohal on see vägagi õigustatud, sest ”Minu kangelastele” annab kaine kõrvalpilk paljugi juurde. 

Eks Kasemaale ole ennegi ette heidetud, et ta on säärane trikster, et inimesed ei tea, kuidas ta raamatuid lugeda - kas peaks vihastama, ahastama või huumoriga võtma. Teeb ta ikka nalja ju? Aga äkki ei teegi? A kas nii siis võib? Mulle on Kasemaa algusest peale sümpaatne olnud, sest mu meelest autentsus just selles peitubki, kui ei saa kindlat silti külge panna a la ”naljamees", "tõsine konservatiiv" või "kibestunud nostalgitseja". Kasemaa läheb oma raamatutes pidevalt endaga vastuollu ja see on tore, sest äärmiselt põhimõttekindlad inimesed tunduvad mulle alati väheke võltsid. Palju normaalsem on inimene, kes näiteks alustab oma tiraadi sellest, kuidas paksud inimesed ei tohiks paljastavaid riideid kanda ja lõpetab selle lausega "aga tegelikult kandku igaüks seda, mis talle meeldib, mis see minu asi on!" Vähemalt mind on eluaeg just sellised inimesed ümbritsenud ja ehk seetõttu tundub ka Kasemaa täiesti loogiline. 

Veel paradokse. Kasemaa kirjutab siin raamatus palju oma vanematest ja nende elust ning leiab, et ega tal vanematega just ülemäära soe suhe ei ole olnud. Loen mõningaid katkendeid neist lugudest kaaslasele ette ja tema nendib, et autoril paistab olevat olnud imeline lapsepõlv - kuidas ta muidu seda kõike oma vanemate kohta teab, vanemad järelikult suhtlesid lapsega, pidasid teda arusaamisvõimeliseks isikuks, viitsisid oma eludesse pühendada. Või on lihtsalt Kasemaa olnud tagantjärele tubli ning täisealisena kõik järele uurinud, mida meist enamik ei viitsi/jõua teha ju enne kui on liiga hilja. Ses mõttes inspireeriv raamat - meist kõigil on omad kangelased, tasub lihtsalt nende lood ära kuulata ja meelde jätta. "Ei ole meist keegi s*** pealt riisutud!"

Kas julgeb öelda, et "Minu kangelased" on väheke nagu noore prantsuse superstaari Édouard Louis´ vaimus kirjutatud teos? Kusjuures kaks kirjanikku on ka väliselt üpris sarnased. Võib täitsa olla, aga põhjuse võib leida ka selles, et seesugune kirjandus on praeguses üha süvenevate klassivahedega maailmas aina enam aktuaalne. Igatahes väga tänuväärne, et kirjutatakse ka selliseid edulugusid, mitte ainult ratsa rikkaks, rasvavabaks ja multiorgastiliseks (sry, Mae, pätsasin selle viimase sinult, sest see oli nii hea tähelepanek!).

Aitäh Varrakule raamatu eest!

 

P.S. Kujundus jah, mulle ka ei meeldi. Nagu Silvia Goodreadsis aga tabavalt nendib: "fuck that AI pask kaanekujundus. lisab lisakihi irooniat raamatule vaestest eestlastest suurte impeeriumite tõmbetuules. liiga vaesed, et oma raamatuid illustreerida."

Ving ja hala ainult

Üha vähem on isu blogida, sest mulle meeldib kirjutada naljakatest asjadest, aga viimasel ajal on üha vähem sellist, mis naerma ajaks. 

Päevakajalistele teemadele ei ole mitte midagi lisada. Ei taha ka. Mingi naiivne illusioon on, et oleks inimesed ometi rohkem raamatuid lugenud, nad ei saaks olla nii pimedad. Olen jah viimasel ajal palju Venemaaga seotud raamatuid lugenud, ei tea, kui hästi see vaimsele tervisele mõjub. Alguse sai see vist Svetlana Aleksejevitši "Sõda ei ole naise nägu" lugemisest, mis jättis äärmiselt kahetised tunded - ausalt öeldes oli mul raskusi aru saamaks kuidasmoodi on kevad, keskkoolilõpp, noored neiud, elud ees - kibelevad rindele?! Sofi Oksaneni "Putini sõda naiste vastu" on väga hästi, julge sulega kirjutatud essee kõige selle tagamaadest, mis puudutab neid tuhandeid naisi Aleksejevitši raamatus. Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?" avab veel laiemat pilti, tutvustab ajalugu, aspekte, millest mul ausalt öeldes aimugi ei olnud. Lootusetu, aga hea lugemine. Viimati lugesin Tamara Petkevitši "Tähtede ja hirmu taustal" - soojalt soovitan, tõeliselt poeetiline lugu inimesest, keda saatus vintsutab ikka kõige jäledamal moel, aga kes on suutnud oma loo kirja panna ja läbi selle valgustada erinevat psühholoogilist tausta - miks mõni nii, aga teine naa, miks inimene on üldse? "Põrgu on teised inimesed", aga paraku paradiis vahel ka. Kõik see nõukogude inimeste riigiaparaadi poolt pekki keeratud psühholoogia, mida ilma taustata on keeruline hoomata. Haiglaseim näide on mu meelest uurija, kes paneb Tamarale süüks, et too rääkis, kuidas juba 1937. aastal inimesi piinati. "Mitte kedagi ei piinatud!", "Piinati küll!" Vaidluse kulminatsioonis näitab uurija Tamarale oma suus olevaid raudhambaid ja ütleb: "Näed, need hambad peksti mul välja 1937. aastal! ...Sel samal aastal, kui mitte kedagi ei piinatud!" Ja piinatust sai hiljem ise oma piinajate tööriist, kes teadis ühte, rääkis teist ja mõnikord läks seetõttu omadega täitsa segi. Selliseid juhtumeid, kus teod räägivad üksteisele vastu, halb tuleb sealt, kus oodata võiks head ja vastupidi, on Tamara loos niivõrd igapäevased, et lausa ime, kui keegi sellistes tingimustes terve mõistuse suutis säilitada. Huvitav oli lugeda, kuidas erinevate inimeste kaitsemehhanismid toimisid. Iial ei tea, milline su enda taktika oleks. Oleks, et ei saaks teada ka. 

No näed, tahtsin millestki lõbusast tulla kirjutama. 

Ahjaa, vingusin siin, kuidas Air BnB üle laseb, nüüd laseb Booking samamoodi. Kõigepealt oli mul juba ammu augustiks Kaunasesse bronn tehtud, ühel päeval saan sõnumi, et sorry, meil remont sel ajal. Väheusutav nagu, et tipphooajal järsku remonti tegema hakatakse? Üritasin midagi muud kinni panna, nüüd Bookingus ka sama jant nagu BnB-s, et üürileandjal on aega taotlusele 24 tunni jooksul vastata. Loomulikult ta ei vasta. Üldse tundub Kaunas olevat selle suve tippsihtkoht - mitte midagi ei ole saada. Hinnaklassist sobivamate kirjeldused on sellised, et enne ööbiks telgiga põõsa all (kirjutatakse, kuidas häirisid need kapist välja tulnud ämblikud ja ämblikuvõrgud igal pool - nagu mismõttes üldse ei koristata või?) ja hotellide hinnad on sellised, et selle eest saaks nädala Egiptuses juba ning isegi siis on häda, et seinad kostavad läbi jms. No ma tõesti ei arvanud, et Kaunasega sellised probleemid tekivad. 

Ainult ving ja hala täna, ega siia lõppu ei sobigi midagi lõbusat enam, tuleb teinekord uuesti üritada.

Minu 2024. aastal loetud raamatutest parimad

Ega ma vist ei jõua ikka enam seda ühte raamatut läbi lugeda, et tuleks sama arv raamatuid kokku nagu eelmisel aastal - 112. Maksimumhinde sai ka muuseas täpselt sama palju raamatuid kui eelmisel aastal ehk siis 17. Miskipärast arvasin, et lugesin sel aastal oluliselt vähem, aga näed, ei. Uusi raamatuid oli küll sel aastal palju keerulisem raamatukogust kätte saada - ilmselgelt on lugejad hinnatundlikumaks muutunud ja uutel teostel on kogu aeg järjekord taga. Sellest hoolimata avastasin, et neist 17st lausa 7 kandsid ilmumisaastat 2024. Huvitav oli ka see, kuidas minu arvamus sel aastal ühtis päris palju ka kriitikute arvamusega, Lilli Luuk'i uut pole veel jõudnud lugeda ja Ulyssest väga ei julge, aga muus osas on mitmeid kattuvusi. Mingid paremustabelit ei teinud, esiotsa paigutasingi need 7 päris uut raamatut lugemise järjekorras ja peale neid teised ka, mis varasemalt ilmunud.

Iida Turpeinen "Surelikud" - Mu jaoks väga üllatav, et see raamat oli ka kriitikute tabelites väga võimsalt sees. "Punase raamatu" sarjast ainsana muuseas. Muidu tundus, et lugejatest läks see teos nagu kuidagi mööda. 

Mulle oli see tegelikult täitsa uus avastus, et inimesed ei tapnudki massiliselt loomi lihtsalt seepärast, et neil oli absoluutselt suva, vaid nad olid tänu ristiusule nii kangesti veendunud selles, et küll Jumal juba tasakaalu taastab, kui ta kogu looduse inimese jaoks loonud on ja et liikide väljasuremine oli tundmatu teema ja uskumatu fakt, pigem usuvastane tabu nagu evolutsiooniteooriagi.
Hariv, hästi kirjutatud ning värvikate tegelastega sügavalt empaatiline lugu. Aga ikkagi on nii raske inimestele kaasa tunda. 

Édouard Louis "Muutuda:meetod" - "Moodsa aja" sarjast siis taas üks ka kriitikute lemmik (koos Charlotte Weitze "Rosaariumiga"). Hakkasin lugema vist suisa eelarvamusega, sest keegi kuskil teatas, et minategelane tunduvat ülbe. Huvitav, et mina tajusin pigem vastupidist vaibi temas. Ma ei tajunud ka mingit viha või kättemaksuhimu, pigem olukorra paratamatusest tingitud kurbust. Me ju kõik jätame maha oma vanematekodu, kõik ilmselt mitte nii drastiliselt, aga siin tajusin ma eelkõige nostalgiat segatud jõuetusega midagi ses osas muuta. Kõige rohkem üllatas, kuidas selle raamatu sisu peeti ilukirjanduseks, et ei, selliseid klassivahesid ei ole tegelikult olemas, selliseid maakaid ei ole, ei-ei. Või siis sellisest maakast ei kasva iial kirjanduslikult võimekat indiviidi? Isegi eestikeelset tõlget ju iseloomustati kui sissevaadet Prantsuse kihistunud ühiskonda. Ma küll ei usu, et see meilgi mingi ennenägematu asi oleks. Matsipoisist kasvab kultuurne gei. 

Andri Krasnjaštšõhh "Jumal on. +/-" -  Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal mitu väga head asja, maksimumhinde said mult kaks neist, lisaks neile soovitan ka Bora Cosici "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta" ja ja Inga Gaile "Ilusad" - kõiki neid mainisid ka kriitikud. Krasnjaštšõhh rabas. Tegemist on kildudega, sest ümberringi ongi killud, pikemalt ei jõua, pole aegagi ja argielu läheb siiski edasi.  Samas siin on kindlasti olemas ka kirjanduslik mõõde, mõtleva inimese süvenev pilk, mis paneb olulist tähele. 

Karl Ove Knausgård "Igaviku metsa hundid" - Märkasin hiljuti, et autorit tehti maha põhjusel "mis ta ronib sinna Venemaale!" Et Skandinaavia autoritele tundub see Venemaa ikka selline müstiline paik, kuhu oma romaani tegevus viia, aga see ei kõlba kuhugi. Noh jah. Eks Knausgård kirjutas selle raamatu siiski enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja ma ei tea, kuidas ta sellesse teemasse ise suhtub ja kui palju see liin üldse järgmistes osades edasi läheb, aga ilukirjandusena siiski äärmiselt hea raamat mu meelest. 

Gregor Kulla "Peenar" - Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat ja kriitikute poolt hinnatud noor autor on mu koolivend, praegu Vikipeediast vaatan. Mis ma oskan öelda, järgmisena on mul tabelis kooliõde  - eks see vist ütleb, et päris hea kool oli, kus laste loovust suisa maha ei tambitud. Raamat on selline hästi tänapäevane, aga mitte tüütul moel, vaid ilusal ja isikupärasel. Ma arvan küll, et ma poetasin äratundmises pisara, ega ma naljalt neid raamatuid maksimumiga ei hinda, mis nutma ei aja. Jah, võib vist nii öelda küll.

Katrin Ruus "Prügimaja Dionysos" - Taas kriitikute tabelis mainitud ja asja eest.

Philip Roth "Nemesis" - Selle aasta viimane maksimumi saanu, Loomingu Raamatukogus ilmunud Philip Rothi viimaseks jäänud (lühi)romaan. Tema "Ameerika pastoraal" mulle erilist muljet ei jätnud, aga see meeldis väga. Korralik psühholoogiline romaan inimesest, kellel on tohutu vastutustunne. Ääretult usutavalt kirjutatud, samas empaatiliselt ja no teema ise on ka huvitav (lastehalvatus 40ndate Ameerikas) - kui hiljaaegu see kõik tegelikult oli.

Nüüd siis mõned varem ilmunud raamatud ka, mis sel aastal mulle kätte sattusid ja meeldivaks osutusid.

Jevgenija Ginzburg "Ränk teekond" - ilmunud küll 2023, aga ka kriitikute tabelis sel aastal äramainimist leidnud. 

Ginzburg on väga hea kirjanik ja eriti muljetavaldav on tema võime inimpsühholoogiat lahti harutada. Mulle tundub, et võrreldes Solženitsõni ja Varlamoviga on siin seda tahku kõige rohkem, meenutas natuke Primo Levi "Kas see on inimene" lahtiseletamise ja endale selgeks tegemise püüdu. Kuidas? Mismoodi? Miks? Materjali erinevate inimtüüpide näol jagus.
Pigem arenguromaan kui kuiv ülevaade toimunust. Räigeid ja detailseid vägivallakirjeldusi ei ole, see-eest on kaasahaarav lugu ja värvikad tüpaažid. No näiteks Ginzburgi tulevasse abikaasasse jõudsin ma ise juba enne ära armuda, kui sai selgeks, et ka Ginzburg temasse armus....
Ilmselt ka praktiliselt oluline raamat - miks nad sellised on, mida neilt oodata ja kuidas endal sarnases olukorras kõige targem tegutseda oleks. (Viimase vastus - taanduda kuhugi inimtühja kolkasse.)

Julia Kissina "Kevad kuu peal" - Kui enamikes lapsjutustajaga lugudes on see jutustaja kui väike täiskasvanu või siis selline, nagu täiskasvanu arust üks laps olla võiks, siis siin tajusin ma just seesugust ”kuu pealt kukkunu” mõttemaailma, mis mulle enda tollasest ajaperioodist meenub. Ilmselt kõigil inimestel see nii pole, aga mulle oli lugedes see kõik nii tuttavalt kodune. Ei mingit maagilist realismi, mida ma õigupoolest väga ei seedigi, vaid puhas teismelise tüdruku maailmataju.

 

Fred von Hoerschelmann "Tondilinn: lugusid Haapsalust" -  Täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud teos, mille ma arvasin olevat mälestusteraamatu, aga mis osutus hoopis novellikogumikuks, kus sees tõelised pärlid. Väga-väga hästi kirjutatud sisemise pinge ja osava karakteriloomega lood, kus rõhk peamiselt tegelaste psühholoogial. Kuidas kellestki keegi saab ja miks. Taustaks üks Eesti ilusamaid linnu, kui mitte see kauneim. 

 

Lisaks neile kümnele meeldisid veel vanemad asjad Mudlumilt, Julian Barnes'ilt, Õnnepalult, Kafkalt,  Ljudmila Ulitskajalt ja Kir Bulõtševilt ning Józef Mackiewiczi romaan Vilniusest. 

 

P.S. Mulle küll Goodreads mingit kokkuvõtet meilile ei saatnud. Arvestades, et ka Spotify mind oma wrappediga pettis, siis ega ei lootnudki. Ainult Rimi rõõmustas. 0 kilekotti ostetud ja 2 kilo banaani aastas.  

Kübeke elutervet vihkamist

 Minu viis senti ka siis siia, kuna vähemalt kolm blogijat, keda ma loen, on seda kogumikku lugenud, neist Rents ja Tilda ka pikemalt arvustanud.

Igasugu kogumikke ma tavaliselt Goodreadsis hindama ei kipu, kuna lood on ju ikka erinevad, mõnele tahaks maksimumi anda, teisele keskmisest vähem - kuidas sa ikka mingeid kompromisse teed? Ütlen kohe ära, et kokkuvõttes tüüriks siinsete lugude aritmeetiline keskmine pea neljani välja, aga miks ma kindlasti tahtsin need lood ära mainida, on see üks lugu, mis peaks kindla maksimumi saama ja ma käsi südamel ütlen, et ma ei mäletanud enne lugema hakkamist Rentsi arvustusest mitte midagi enam. Igatahes on see sama lugu, millest ka tema ülivõrdes räägib, ehk siis Kristi Reiseli "Vein Naanil". Mulle kui ulmevõhikule, kes selle žanriga vaid põgusalt on kokku puutunud, meenutas Reiseli lugu veidi Kir Bulõtševi ja vendade Strugatskite loomingu paremikku, just neid muhedaid, aga sügavamõttelisi jutte siis. Ääremärkusena tundub mulle sõna "muhe" kuidagi maskuliinne - muhe on ikka vanaisa, mitte vanaema, eks. Igatahes see lugu on ka igavesti muhe. Ja sügavamõtteline. Usuteema on ka mind kui paadunud ateisti alati kõnetanud :)

Veel meeldis väga Manfred Kalmsteni "Tapjaprints". Just ideetasand, kus meil on haldjad, kes nagu kõik inimesedki, on ilusad ja head, eks, ning kes järgivad kenasti seadusi, sest nii on alati tehtud. Olgugi, et need seadused käsevad vahel koledaid asju teha, aga seadusele tuleb ju ikkagi kuuletuda ja mitte küsimusi esitada. Ma annan alati kõrged punktid, kui keegi milleski nii iseenesestmõistetavas kahtleb. 

Kristjan Sanderi "Miljones päev" - olen nõus Tildaga, et nii ilus. Mu arust kõige lootustandvam lugu selles lootustandvate lugude kogumikus. Äärmiselt rahuldustpakkuv. 

Meelis Friedenthal on mulle alati meeldinud, nii ka siin. Ta suudab oma lugudesse luua kuidagi väga erilise atmosfääri, mis võib vastavalt vajadusele olla nii pingeline ja ärev kui ka lohutav ja rahustav. Siinses loos "Õunapuu" on mõlemad koos.

Triinu Merese "Plahvatus Le Guynil" meeldis mulle ka, mind ei häirinud eriti see "puust ja punaseks" siin, sest tundus teemasse olevat. Kui keegi hakkab lõpuks asju kõva häälega välja ütlema, siis see toobki kõige kiiremini muutuse. Ainult sellest päästeoperatsiooni tehnilisest küljest libisesin ma natuke üle, sest väga ei huvitanud, oluline oli ju tegu ise, aga saan aru, et paljud ulmet vist ainult tehnoloogia ja võõraste paikade pärast loevadki. Tilda välja toodud ebaloogilisuse, et miks bonodest teenrid teha, lahendasin ma oma peas selliselt, et kui hetkel on probleem selles, et robotid suudavad meie eest ära teha palju töid va emotsionaalselt nõudlikud, aga inimestele kurnavad (igasugu hooldustööd nt), siis lahenduseks ju oleksidki bonode-sarnased olendid. Eriti, kui me oleme rassistid ja neid päris inimesteks siiski ei pea. Mis on vägagi tõenäoline.

Maailmaloome osas kiidan Miikael Jekimovi "Läbilõigatud niite". Häli Kivisilla "Harjusk" ja Laura Loolaiu "Kiirituskuu sõnnik" olid ka sümpaatsed. 

Ülejäänud kolme kohta ütleks, et ma ei saanud päris hästi aru vist. Aga see ei pruugi üldse lugude ega kirjutajate süü olla, sest vähemalt kaks neist mulle stiili poolest istusid. 

Lia Virkus. Nostalgilised toidud 2

 

Raamatu esimesest osast kirjutasin siin. Seekordse raamatu kohta ütleb autor ka ise eessõnas, et siia on saanud rohkem vähetuntud retsepte kui eelmisse, sest nii mõnedki toidud, mis ühes Eesti otsas on tavalised, ei ole teises mitte. 

Minu esimene märkus oli ka, et nii palju kalatoite! Kuna autor kirjeldab enne igat retsepti ka enda isiklikku seost järgneva toiduga, siis ilmselt on üheks kalarohkuse põhjuseks see, et Lia Virkuse juured on rannarootslaste seas. Meil siin oskas vaid vanavanaema kala puhastada ja Tartu Turuhoone kalahalli mäletan kui teist hirmsat kohta pärast verevõtu kabinetti. 

Hiljuti just imestasin oma laste koolimenüüd vaadates, et mis pagana toidud on kalaseljanka, kalaguljašš ja kana-kala pikkpoiss?! Kas te olete kusagil kohvikus või restoranimenüüs sääraseid šedöövreid märganud? Mina kartsin suurde kooli minnes kõige rohkem, et sööklas pakutakse kala, sest meil lasteaia juures olnud 0-klassis oli vahel kalaseljanka, jube toit, millest ma ei saanud isegi leent süüa, sest kala oli ju selle sees olnud! Mu lastel õnneks seda häda küljes ei ole, et kala oksele ajaks, kalaseljanka läheb alla, lihtsalt suuri luiseid tükke ja nahka ei taha. Meil ei pakutud mu meelest kogu kooliaja jooksul mitte kordagi sööklas kala ja jumal tänatud. Teisalt fish&chips on üks mu lemmikuid ja lõhet ka söön. Lia Virkuse kokaraamatus on räimeseljanka sees. Ega ma seda tegema küll kohe kindlasti ei hakka, aga vähemalt on üks tõend sellest, et seesugune toit tõepoolest eksisteerib, mitte ei ole koolikokkade poolt ekstra laste piinamiseks välja mõeldud.

Keda sisukord huvitab, siis seda saab piiluda siit. Veel hämmastas, et Virkus kirjutab "lapsepõlve banaanitordist" - meil siin Lõuna-Eestis sai banaani ema käest viiludena, kui too oli Leningradist tulnud. Ananassid ja kalmaarid tunduvad ka sellised ebavanaaegsed eksoodid, mille kõrval jogurt lausa kahvatab, aga võib ju täitsa olla, et kui osa retsepte pärinevad kirjasaatjatelt, siis lihtsalt kellegi jaoks ongi juba ka need nostalgilised toidud. Õllepurgikana näiteks - minu lapsepõlves käis õlu veel klaaspudelis.

Minu jaoks olid kõige nostalgilisemad munadest ja tomatist kärbseseened, neid tegi mu vanaema alati peolauale, kui ma väike olin. Peale seda aega meil aga kunagi mingeid peolaudu ei olnudki ja seega pole ma neid seenekesi ikka aastakümneid kusagil kohanud. 

Piima-riisisupp on ka nostalgiline, ainult mina ei saa aru, miks peaks sinna suhkrut ja kaneeli sisse panema. Ega Virkus ise ka ütleb, et tema endale ei pane. Mu jaoks on ka see ikka soolane toit. Mille kõrvale selles jubedas 0-klassis kiluvõileiba pakuti. Õnneks võileivast lubati keelduda. Mõni juhmim kasvataja pakkus, et võib kilu ju leivalt ära võtta ja siis süüa - no kamoon - võil on ju kilu maitse ja lõhn juba juures!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Katrin Ruus. Prügimaja Dionysos

 

Kas ma pean kohe ära mainima, et Katrin oli mu klassiõde keskkoolis, et oleks aru saada - siit tuleb üks kallutatud arvustus? Tegelikult ei tule. Katrin mulle raamatut käsuga "kiida!" kätte ei surunud, esitlusele ma ka ei jõudnud, sest jäin haigeks ja üleüldse, see on nii äge raamat, et ei vaja mingit händikäppi tutvuse näol. 

Kusjuures alguses, kui Katrini esimesed lood ilmusid, siis ma väga midagi ei osanud arvata. Selline keskmine lühiproosa, väga ei eruta, aga õudne jama ka pole. Siis mingil hetkel käis kuskil krõks ära ja uuemad lood meeldisid mulle ikka üliväga. Tegelastesse tuli järsku elu sisse, nende tegemised muutusid kaasahaaravateks, nende mõtisklused kõnetasid. Ainult ma ei olnud kindel, kas see krõks käis minus või autoris. Nüüd, lugedes nii vanu kui uusi novelle üheskoos, hakkab areng hoopis selgemini silma. On selge, et krõks ei käinud minus, vaid ongi selge kvaliteedivahe. Eks ta natuke riskantne ehk ole kõigepealt Tuglase preemia laureaadiga lajatada ja seejärel lapsepõlve meelde tuletada, ma mõtlesin ka korra, et noh, pauk käis ilmselt alguses juba ära, aga ei. Lõppu on veel täitsa korralikke pärleid loobitud. 

Üks vähestest kodumaistest novellikogudest, mida lugedes ma siiralt ja südamest naersin. (Teised on olnud Kivirähk ja Ave Taaveti "Valerahategija") No ja siis lugesin mingit arvustust, et "igav argieluproosa"?! Ei teagi, kas kadestada või kaasa tunda, kui mõni nii huvitavat argielu elab. Mina küll ei ela. Minu jaoks ei ole see ka mingi argieluproosa, sest jah, aines on ilmselt elust enesest, aga autor utreerib neid sündmusi ikka mõnuga. Nii mõnigi muidu ehteestlaslikult traagiline nähtus muundub selle käigus pigem tragikoomiliseks. Ilus on kõrvuti koledaga, naer ajab nuttu taga. Mulle endale meeldib ka nii teha, ei saa üldse salata. Või noh, muudmoodi on hirmus raske, sest siis ju ongi vaid üks kaamos ja kõhuvalu. Kõrvalpilk peaks ikka veidi muigama panema.

Hästi palju on toredaid detaile, mis paari selge sõnaga tonaalsuse paika panevad. Üheltpoolt tärgeldatud laudlinad ja teiselt poolt lauda tagant lehvitav purjus ja hambutu vanatädi. Natuke kahjugi, et ma pooli novelle varem lugenud olin, ei suuda kõiki päris ühe pilguga vaadata, aga neist uutest "Big chill" üllatas ilmselt enim. Ma üldse ei ohi, et noor neiu (minuealised on kõik noored neiud alles!) kirjutas sihukese loo, Katrini novellid ongi üsna eriilmelised, mulle meeldib, et ta suudab ühtlaselt usutavaks kirjutada nii keskealise daami (vahelduseks võib noor neiu ka keskealine daam olla, kui ta end parasjagu nõnda tunneb!) kui ka väga erineva taustaga meespeategelased. "Big chill"-is tuleb kõrge ja madala paaristants kuidagi eriti hästi välja mu meelest. Kahtlustan küll, et meie kirjandusõpetaja paneks Katrinile selle eest äkki hoopis kolme ja kirjutaks punasega äärele, et "inimene peab vägivalla alati kindlakäeliselt hukka mõistma!". Kuigi tegelikult on enamasti siiski: "Tõmbame minema, siin kisub veits liiga imelikuks." Inimesed ongi sellised imelikud.

Halb kuulaja ehk pealiskaudsete suhete printsess

Kui ma kaheksaaastaselt lastelaagris olin, siis üks suur tüdruk (no mingi kümnene vähemalt!) küsis mult retooriliselt, et kas mulle pole keegi õpetanud, kuidas oma suud kinni hoida? Siiamaani on see vastik eit mul meeles, eks ilmselt ikka seetõttu, et tabas valusat kohta - ei ole jah keegi õpetanud ja kaldun arvama, et isegi kui õpetanuks, ma ei oleks õppust võtt. 

Hiljuti tabas mind (ja seekord mitte õrna kohta, sest polnud sellisena mõeldud, lihtsalt pani mõtlema) VVN-i kommentaar selle kohta, kuidas tema peab sõbraks vaid neid, kes on tema jaoks raskel ajal olemas. Ma hakkasin mõtlema, et ma tõesti ei ole see inimene. Või noh, ma võin ju kohal olla, aga ma ei oska olla. Sellest kirjutas juba Morgie ka, kuidas tema ei taha kallistada ega oska enda meelest ka lohutada. Mina ka. Ma olen see, kes keerab mured naljaks või kui asi päris tõsine on, siis tahaks füüsiliseks minna. Hiljuti just tuli seltskonnas jutuks üks vägivallajuhtum ning mina olin, pisar silmas, valmis sellele vägivallatsejale ise kallale minema. Ehk siis Jüri-Mari juhtumi Jaan olen. Kusjuures ma lapsena igatsesin ka kõige rohkem vanemat venda, kes "lollidele tappa annaks". Noh, elu jooksul on selgunud, et see ei ole eriti jätkusuutlik seisukoht - hea, et ma mehena ei sündinud, võib-olla istuks kinni praegu. Igatahes olen ma oma närvide säästmiseks püüdnud võõrastest konfliktidest eemale hoida. 

Ilmselt inimesed ka tajuvad mu mittelohutaja-ärakuulaja loomust, sest ei mäleta, et keegi oleks mulle südant puistanud. Sõbraks ka nagu hordide kaupa ei tikuta. Ma ise, no ma ei tea, ma räägin igasugu asju küll, aga mitte otseselt selle eesmärgiga, et vajan ärakuulajat. Mingid probleemid ja kahevahelolekud kaalun oma peas läbi. Ükskord lolli peaga läksin psühholoogi juurde küll, keset seanssi sain aru, et jumala mõttetu tegevus ju - püüda võõrale midagi enda kohta seletada ja eeldada, et ta suudaks mõista. Niisama ärakuulamisest pole ju mingit abi, abi oleks, kui mõistetaks, aga ma ausõna, ei eelda mitte kunagi ega mitte kelleltki, et ta mõistaks. Ok, lapsepõlves vanaema mõistis. Ainuke inimene. Teiste maksimumpanuseks peangi ma seda, kui nad minuga mingeid aktiviteete kaasa teevad ega aja väga vastalist juttu suust välja. Mulle meeldib inimesi lõbustada, seltskonnas nalja teha, suure suuga suuri linnu ehitada, ma ei oska maiste hädadega midagi ette võtta. Või noh, see ongi minu panus maiste hädadega tegelemiseks. Ja keegi kurat ei tule mulle õpetama, kuidas suud kinni hoida :)

Pealiskaudsuse promomiseks kirjutan jälle ühest raamatust, mida ma ei lugenud, aga mis mulle sellegipoolest ei meeldinud. Ma pakun, et Mae praegu maadleb selle sama looga, sest ta on ju ometi nii kiire lugeja, aga vot seda raamatut ta veel arvustanud pole, ikka "currently reading" kaustas. Ma pikisilmi ootan :) Punase raamatu sarjas ilmus Saou Ichikawa "Küürakas" ja ma kahmasin selle tausta teadmata raamatukogust kaasa. Kodus siis lugesin kaanelt, et "Lihasdüstroofiaga sündinud Shaka Isawa selgroog on tugevalt kõverdunud ning ta peab kasutama ratastooli ja hingamisaparaati. Füüsiliselt veedab ta oma elu hooldekodu seinte vahel, aga tema tegelik elu möödub internetis: ta õpib, trollib paljudes suhtlusvõrkudes ja postitab enam kui julgeid lugusid erootikalehele. Ühel päeval paljastab üks tema meeshooldajatest, et on seda kõike lugenud – seksivärki, provokatsioone, kõntsa. Shaka vastus? Siivutu ettepanek …See romaan on erakordne, jahmatav pilguheit ühiskonna servaalal elama sunnitud naise ihadesse ja hingesügavustesse." Oi ei. Ma ei ole rassist, aga....Jaapanlaste arusaam erootikast on enamasti ikka liig mis liig. Tegin korra selle vea ka, et sirvisin paari lehte, kus mu kahtlused muidugi kinnitust said. Mis ma tahan öelda, on aga see, et kui inimesed peavad selle raamatu õpetlikuks sisuks seda, et puudega inimene on ka inimene oma ihadega, siis mina..No mina ütleks küll selle raamatu põhjal, et antud juhul on inimese vorm ja sisu üsnagi vastavuses, sest no kuskilt otsast ei leia ma, et sellised ihad ja mõttemaailm on meile kõigile omased. Mina paraku püüan end sellistest kujutluspiltidest säästa ja olen edasi pealiskaudne.

Öäkk!

Jälle oli see hetk elus, kus inimene avaldas arvamust ja ma ei suutnud isegi öelda, et "ma olen nii diametraalselt vastupidisel seisukohal", vaid vaikisin nagu puuga pähesaanu ja nämmutasin midagi vastuseks. 

Kõigepealt tahan muidugi öelda, et selle Ritsiku blogist mujalegi laienenud Jüri-Mari mõtteharjutuse puhul ei suuda ma aru saada, kuidas keegi saab Maiet milleski süüdistada. Ainus suhtenõu, mida anda, on end teiste inimeste suhetest eemale hoida. Küsida kelleltki suhtenõu? Mis inimesed need sellised on? Aga ma saan aru, et mõned leiavad, et see on sõpruse kvintessents. Nõu küsida ja nõu saada. Oo õudust! 

Igatahes see alguses mainit hetk oli just sama teemaga seotud, nimelt märkis üks teadja teisele suhtenõu andes, et "ära sülita vanasse kaevu enne, kui uus valmis pole!" Kas teile tundub see kõnekäänuna, mida suhete osas kasutada? No et susserda aga niikaua eelmist suhet hoida, kuni uus veel päris kindel ei ole?! Päriselt?! Nii tore on ise oma elu keeruliseks elada, sest ausus on häbiväärne ja brutaalne?

Pean vist järgmisena selle Sven Mikseri "Vareda" ette võtma, sest üritasin lugeda Piret Jaaksi "Taeva tütreid", mille kohta paljud on imestanud, kuidas see ometi "Vareda" ees ei võitnud ja pagan, ma ei suutnud seda lugeda. Selline tunne oli, nagu hammastega venitaks ennast mäest üles. Ma saan aru, et tohutu töö ja oluline teema, aga kui ma ei suuda stiili tõttu raamatut lugeda, siis on ju aus vastus, et ei, see ei meeldinud mulle? Olengi üks kalk inimeseloom, aga mulle mõjus raamatu keel niivõrd läila ja punnitatuna, et otsustasin ennast mitte lõpuni piinata. Kusjuures mulle tundub, et säärane stiil on maru hinnas igasugu žüriides - meenuvad Juta Kivimäe "Suur tuba" ja Loone Otsa "Armastus".

Miks nii tige? Noh, kohe hakkame pulma aastapäeva tähistama, jälle sees keerab nagu aasta tagasi, milline tüütu tõbi!