esmaspäev, juuli 09, 2018

Tüütu ekstravert introvertide peol

Eile sai üht meeleolukat tüli pealt kaedud. Nimelt läksid lapsed Hansapäevadel ühe telgi alla meisterdama ja me istusime ka sinnasamasse maha nende järele ootama. Selgus, et veidi materjali oli puudu ning üks töötaja läks seda juurde tooma. Tuli tagasi, pani toodud materjali lauale, aga selle peale teatas teine lapsi juhendanud inimene, et need olla valest hunnikust võetud, oleks pidanud mujalt võtma. Tooja teatas ebalevalt vastu, et neid võis ka võtta. Ja siis läks lahti, tõeline introvertide lahing ma ütleks - üks pomises vaikselt endale nina alla, et ei, need on ikka valed ja teine, esimesega silmsidet vältides seletas oma nina ette, et tegelikult ikka tohtis võtta küll. Surus siis need toodud asjad ikka lauale, mille peale vastu vaielnud inimene lõpuks leidis, et tal on aeg lõunapausile minna ja sinna see asi jäi. Enne seda jõudsid mõlemad ikka päris mitu korda endale nina alla pomiseda oma seisukohta.

Ma vaatasin kasvava ärritusega pealt, et no mismoodi nii saab. Teeme selle asja selgeks ikka, et kellel õigus oli! Minge ometi ja vaadake, kes kust hunnikust mida võttis või kutsuge mõni, kes täpselt teab, kust mida võtta tohib! Aga ei. Jätavadki olulise küsimuse niimoodi lahtiseks! Ei tahtnud muidugi ässimama ka hakata. Ega ma ju tausta ka ei teadnud - äkki üks oligi lootusetu puupea ja teine vana olija, mingi aegade algusse ulatuv ürgvimm nende vahel vms. Mind aga see konkreetsuse puudumine häiris. Probleemid tuleb ju lahendada, mitte vaikselt süte alla hõõguma jätta. See oli muidugi selline lõbus ja absoluutselt ebaoluline võitlus, aga tundus, et üsna iseloomulik minu suhtumises säärastesse asjadesse.

Tõde tuleb välja selgitada, saagu, mis saab. Vähemalt neis asjus, kus seda võimalik teha on. Mida me vaidleme minu sõna sinu oma vastu, kui tegelikult saaks järgi vaadata, kummal õigus on. Sellist asja kõrvalt vaadata on raske, tahaks kohe initsiatiivi haarata. No umbes sama nagu siis, kui tekib piinlik vaikus ruumis - keegi midagi ei ütle ega tee, küllap pean siis mina see olema, sest tundub, et mulle on see kõige piinarikkam kannatada. Huvitav, et paljudele ei ole.

Meil on ühe seltskonnaga paar korda aastas istumine ja seal on pidevalt probleemiks "konkreetsuse puudumine" nagu mu ema ütleb, tema jaoks on see nii talumatu, et ta enamasti viilib neilt koosviibimistelt. Väljendub see konkreetsuse puudumine selles, et keegi ei istu esimesena lauda, keegi ei avalda arvamust, mida tellida, keegi ei võta nö juhtimist enda peale, igaüks tegeleb endaga või pobiseb vaikselt naabriga, keskset liidrit ei ole. Võib-olla teistele sobibki nii, on mugav, aga mulle jääb niimoodi mulje, et ega erilist huvi kokku tulla ei ole. Ise nagu ka liidriks ei pürgi, sest pole mina ju see korraldaja inimene vaid hoopis üsna kõrvaline kutsutu. Mulle sobib palju rohkem seltskond, kus pea igaüks üritab liidriks saada ja tähelepanu väärida, see tekitab minus tunde, et ollakse koosolemisest huvitatud. Selline uimane värk, kus vaidlused jäävad soiku, keegi istub hoopis telefonis, keegi vahib aknast välja -  milleks? Ma ei ole mingi eriline aktivist, kes iga õhtu suures seltskonnas veeta tahaks, aga kui seda teha, siis ikka nii, et oleks tehtud. Kui mina kuskil seltskonnas nurgas raamatut loen, siis see on ikka märk sellest, et mul on igav, mitte et ma end jube mugavalt tunnen. Ega ma neid intro-ekstravertsuse skaalasid väga tõsiselt ei võta, ilmselt on ikka kõik segud selles osas, aga niimoodi mõnd muud seltskonda kõrvalt vaadates tundub ikka, et ekstravert.

Kui kambas on palju selliseid poolpiduseid unistajaid, siis millegipärast tekitab see minus tunde, et olen kohustatud ka neid kaasa haarama ja lõbustama, seda kuni hetkeni, mil ma pinge all murdun ja lõpuks ka kangekaelselt vait jään - noh, oleme siis kõik vait, vaatame kui lõbus on! Võib-olla teistel muidugi ongi lõbus, nad ainult ootavad, millal see isehakanud kloun lõpuks vait jääb?!

reede, juuli 06, 2018

Oot, aga mina ka ju!

Täiesti juhuslikult meenus mulle mõni aeg tagasi üks lugu, mis on küll selline süütu ega anna sugugi võrrelda mõne muu #MeToo juhtumiga, kuid mulle tundub, et otsapidi kvalifitseerub ta siiski. Ja ma ei räägi seda sugugi selleks, et saaks kilgata, kuidas mina ju ka, aga kõigepealt lugu ise ja siis mõned tähelepanekud selle kohta.

Olin alaealine, ilmselt mingi 16 või nii, kuulasin peamiselt räppi ja olin muidu omast arust karm mutt. Sel ajal käis kadunud Tartu Raadio eetris veel seesugune saade nagu Sunlight, mida ühe saatejuhina juhtis toona ka meie kodulinna esiräppar ja mu koolivend Cool D. Igatahes korraldati seal saates ka raadiomänge, ma enamasti ei viitsinud neist osa võtta, aga tol õhtul kiskus asi piinlikuks, sest mitte keegi ei suutnud ära arvata ühe loo esitajat, mis minu kui "vana räpihundi" jaoks üsna elementaarne oli, nimelt seda:
Pakuti E-Roticut ja 20 Fingersit, mis olid toona popid allapoole vööd teemadega tegelenud diskostaarid. Mõtlesin, et pean ikka agooniale lõpu tegema ja helistasin saatesse ning ütlesin õige vastuse. Muuhulgas sain selle eest Vennaskonna kasseti "Inglid ja kangelased", mille ma ära kinkisin...Päris kohutav inimene olin ikka. Aga...kõik oli normaalne selle hetkeni, kui mu kõne raadioeetrist maha lülitati, et rääkida, kuidas ma oma auhinna kätte saan, sest siis pidas saatejuht vajalikuks küsida, et "A ise ka muidu imed vä?" Ju siis oli tõepoolest hämmastav, et mingi teismeline plika niisama sellist muusikat kuulnud on. Ma ei tea, mida ma vastasin. Ilmselt lihtsalt "Ei", sest kiiruga ei osanud reageerida paremini, aga tunne oli küll selline, et MIDA ASJA?!

Mis see siis ära ei ole, väike nali, eks? Ma rääkisin seda lugu paar nädalat tagasi ainult meestest koosnenud seltskonnale ja tol hetkel ma teadsin, et kõik kuulajad saavad minuga ühtemoodi aru ega hakka naerma või leia, et see oli äge nali. Kõigil neil oli sama emotsioon, et wtf. Ainuke asi, et saatejuhiks pakuti "raudselt Cool D jah", aga tegelikult ei olnud, oli see teine tüüp. Ma nime ei hakka mainima, sest vana asi ja mälu ei tea iial usaldada, äkki tõesti oli tol korral hoopis mingi külalissaatejuht vms.

Aga just see teistele rääkimise moment. Ma tean, et on inimesi, kes saavad sellistest asjadest aru nii nagu mina ja ma tean ka, et on neid, kes ei saa. Mul on üks tuttav, naissoost, kes alati jutustab selliseid olukordi kui "pikantseid flirdilugusid" - et oli selline veidi paheline tähelepanuavaldus, aga ikkagi tähelepanuavaldus ja tema on uhke. Kunagi tundis isegi muret, et mismoodi ma mehele kavatsen saada, kui flirtida ei mõista. No näed, polegi siiani õnnestunud. Kui see on flirt, siis ma ei tahagi mehele saada, eks. Ju see vist ongi tunnetuse küsimus, aga samas niikaua, kui on naisi, kes leiavad selliselt "flirtivad" mehed täiesti vastuvõetavad olevat, leidub ka mehi, kes aru ei saa, miks osa naisi "komplimente ei taha" või "naljast aru ei saa". Ainuke asi, mis aitab, on isiklik seltskondade ja inimeste filter, alati ei ole võimalik rakendada muidugi, nendes "flirdilembeste" seltskondades ma aga enam näiteks ei liigu. Labaseid (ok, ütleme kohe täpse nimetuse ka välja siis) ikka leidub, ei pea neist enda jaoks normaalsust kujundama.