esmaspäev, juuni 01, 2020

See on kallis, järelikult peab meeldima!

Ehk siis jätkame juttu kingituste teemal, mida sai lahatud juba siin ja seal, jõudes üldiselt järeldusele, et igaühele oma. Noh, mind visati nüüd vist lasteaia listist välja. (Ilmselt siiski mitte, üks kiri pärast minu oma veel tuli, kus oldi samal nõul, mis mina, aga muidu saavutasin vaikuse).

Lugu järgmine - tegelikult käidi välja väga vahva ja mõttega idee, paraku tundus mõnele, et sellel on üks miinus - nimelt hind. Õpetajad on ikka nii palju panustanud - kink peab olema kallis! Kui ei ole kallis, ei ole õige kink. Kingime ikka lisaks sellele mõttega kingitusele paari sotaseid kõrvakaid ka juurde, siis on kindel. Ma siis julgesin arvamust avaldada, et ehted on veidi riskantne teema, sest kõik inimesed neid ei kanna, paljudel on mõne materjali (mul näiteks nii hõbe kui ka roostevaba teras kõrvarõngaste puhul välistatud) suhtes allergia ja mis minu jaoks peamine  - ehted on isikliku eelistuse teema. Jah, need väljavalitud olid muidugi kunstnikutöö, kindlasti väärt kraam, toetame kodumaist disaini jne, aga minu jaoks täiesti nojah-siis emotsiooni kandvad. Ma eelistaks iga kell valida ehted enda isiklikust maitsest lähtuvalt. Lisasin ka kirja, et see on ainult minu arvamus, vabalt võin olla erand.

Minu jaoks on ehted isikliku stiili teema, mul on kodus karp täis täitsa kenasid kulinaid, mis kusagilt kingina saadud, aga ma ei kanna neid, sest ma ei ole neid ise valinud ja nad justkui ei kõneta mind. Mul võib olla halb maitse, aga ma eelistan ikkagi seda kellegi teise valitud stiilile. Mul üldiselt seab see kõrvade metallitalumatus ise ka piirid st kannangi ainult kulda ja kuna lapsepõlves õpetati, et kuld muu metalliga koos ei käi, siis varem kandsin suviti lisaks kullale ka puitu, aga see on nüüdseks lagunenud. Nominationi käevõru on mul ka, rangelt valitud lülidega. Üks võrdsete haaradega (kas ristil on ikka haarad?) must rist, mis meenutab nii Rammsteini kui MM-i logo, must liblikas, läbipaistev ümar kivi, mille lasin endale kinkida ja mis tähistab minu jaoks teemat "the only pure thing about me is you", siis üks pealuukene, paar musta pärlit, Lõvi ja tekst "be the exception normal is boring".

Ehted on mu jaoks veidi nagu tätoveeringud, isiklikud ja peavad midagi tähendama või sümboliseerima. "Lihtsalt meeldib" on ka täitsa adekvaatne põhjendus mu meelest, sest meeldimisega kaasneb ju ikka mingi isiklik eelistus. Aga kanda midagi ainult sellepärast, et kingiti ja ilmselt on kallis asi? No see on natuke nagu lõhnade puhul, ma pööritan alati silmi, kui midagi soovitatakse selle pärast, et "seda praegu palju ostetakse!". Mu meelest peab ikka endale meeldima, mitte et kõigile teistele meeldib. Muidugi on ka neid, kes leiavadki, et kõik lõhnad on ühtviisi head, aga no...ei ole ju. Just käisin poes nuusutamas ja selgus, et peab ikka vanade lemmikute juurde tagasi pöörduma, vahepeal pole mitte midagi head leiutatud...

Riiete puhul mind lausa häirib, et mul on kapis nii palju suvalist pahna, mis ostetud põhimõttel "midagi peab ju kandma ja midagi ilusat ei ole saada!". Mingid kleidid, mis vist on moes ja peaks kaunid ka olema, aga milles ma ennast hästi ei tunne. Hunnik retuuse ja tuunikaid, sest noh, mugav (keegi ju blogis retuuside ebamugavusest, mul just vastupidi). Ja siis üksikud kunagi kaunid olnud esemed, mis liigsest kandmisest enam eriti vormis ei ole, aga südamele liiga kallid, et ära visata, eriti olukorras, kus samaväärset poest enam nii naljalt ei leia. Uued riided, mis pealtnäha okeid, aga seljas kisuvad, rulluvad, ahistavad. Asjad peavad kandjaga sobima. See on õudne ikaldus ja raiskamine, kui ei sobi ning kingitused on üks ideaalne kari, mille abil seda õnnetust suurendada. Milleks seda teha siis? Või on tõesti olemas õnnelikke, kellele sobib kõik ja kes on kõigega rahul?

kolmapäev, mai 27, 2020

Mia Kankimäki. Naised, kellest ma öösiti mõtlen.

Me oleme siin blogis juba kunagi kokku leppinud, et ajalugu muutub kõige põnevamaks kui seda tutvustada läbi konkreetsete isikute. Enamasti võetakse sel puhul ette igasugu tuntud onud ja isegi sel juhul leiab ikka midagi ennekuulmatut, aga kui vaadata hoopis selliseid tegelasi, kellest suurem osa meist isegi kuulnud ei ole?

Teiseks meeldib mulle enamasti kui žanri piire rikutakse. Ka siin ei ole tegemist klassikalise ajalooraamatuga, samuti mitte päeviku või ilukirjandusega, reisikirjakski ei kvalifitseeru sajaprotsendiliselt. Ometi nautisin ma lugemist väga, sest ühelt poolt olid ootamatud ja mõtlemapanevad kõik need ajaloolised faktid, teisalt suudab autor meisterlikult õhkkonda luua, ta on üks neid väheseid, kes teab, mida tekstis rõhutada, et lugejal tekiks tõepoolest tunne, et viibitakse parajasti kirjeldatavas paigas ning neid paiku on siin raamatus ikka palju ning eriilmelisi. Aafrika, Aasia, Itaalia, Tiibet, segiläbi kloostrid, kohvikud, aurulaevad ja härjavankrid. Kui üldiselt kiputakse leitud fakte lihtsalt omaks võtma, siis Kankimäki haarab neist tugevamalt kinni, ta hakkab arutlema, kuidas mingi asi ikka tegelikult olla võis. No näiteks see, et sa matad oma üheteistkümnest lapsest enamiku, paned lastele isegi samad eesnimed, lootuses, et äkki see nüüd jääb elama, samal ajal kõrgetasemelist kunsti luues. Mismoodi üks inimene niimoodi elada suutis? Kas ta oli samasuguse tunde- ja tajumaailmaga nagu meie siin või hoopis teistsugune? Ei olnud mitte ainult mehed toona terasest, vaid naised ka. Kuidas minna ümbermaailmareisile päevase etteteatamisega ja ühe käekotiga? Olukorras, kus ümbermaailmareis tähendas hoopis midagi muud kui reisimine tänapäeval. Olukorras, kus osa maailma kohta ei leidunud isegi kaarte. Kuidas on võimalik matkata ekstreemsetes tingimustest toitudes päevade viisi vaid võiga teest? Kuidas on ööbida pea iga öö kirpudest ja täidest kubisevatel asemetel või niisama puu all, ekstreemsematel juhtudel hütis koos mädanevate inimjäänustega? Ja sealjuures ikkagi leida, et see ei ole asi, mis kohutaks, vaid reisimise oma elu eesmärgiks võtta?

Nagu Kankimäe eelmises raamatus "Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma", on ka siin üheks teemaliiniks mälu ja selle usaldusväärsus. Kui me loeme kangelaslikest tegelastest, kuivõrd suudab üks inimene siiski üdini selline olla? Kuivõrd on enamik raamatuid hoopis mainekujunduse ja eneseesitluste projektid ning kui palju vaikitakse kõigist neist meeleheite tundidest, kuudest, isegi aastatest?  Ja kunst - kui palju valu on tegelikult peidetud neisse imelistesse piltidesse keskaegsetest aadlidaamidest, millised valikud glamuuri taga peitusid? Ühelt poolt on see muidugi vaid lukuaugu kaudu piilumine, kuid teisalt, enamasti ei tehta sedagi, vaid lihtsalt nenditakse, et näe, nii oli. Mulle meeldib, et Kankimäki püüab faktide taga peituvad lood päevavalgele tuua. Samas, mida need meile ütlevad, ega päris täpselt aru ei saa - olid toonased inimesed ikka üldse meile arusaadavad?

Kankimäki püüab oma kangelannadelt õppida. Kui nemad sadu aastaid tagasi hoopis hullemates tingimustes oma unistuste eest seista suutsid, siis peaksime meie seda enam. Mulle jäi neist õppetundidest, mida autor visalt üles tähendab, (ehk siis ka eneseabiõpiku võiks žanrimääratluste alla lisada!) kõige eredamalt meelde, et tuleb püüda teha seda, mida hing igatseb. Oma soove realiseerida hoolimata sellest, mida ühiskond ette kirjutab või mida teised arvavad. Aga kui sa ei ole oma soovides kindel? Kui sul ei olegi tõelist südamesundi? Ma kaldun arvama, et enamikul ei ole ja sellest tingituna ongi lihtsam ühiskonna ootustele muganduda ning tahta just seda, mida tahetakse, et sa tahaksid. Praegusel ajal on keerulisemgi, sest ühiskonna hukkamõist pole enam see, mis ta oli. Ei ole erilisi takistusi saavutamaks, mida iganes, samas on just karid sageli need, mis meid rohkem pingutama sunnivad.

Korraga nii ilus ja nauditav, kui ka hariv ja mõtlemapanev raamat, plusspunktid kujunduse (originaali ja eestikeelse raamatu kaaned on erinevad, aga mõlemad kaunid) ning pildigalerii eest.

Aitäh Varrakule raamatu eest!


teisipäev, mai 19, 2020

Ilu kunstis ja elus, muusikast rääkimata

Ma salvestan sageli endale vaatamiseks linke ning kui isu täis vaadatud, siis kustutan ära. Mul on ainult üks link, mis seisab selles nimistus juba neljandat aastat. Ju siis on see ainus asi, mis on internetis ka päriselt vaatamist väärt. Igatahes olen ma olnud juba neli aastat selline loll, et ma pole autori isiklikule veebilehele siiani sattunud. Täna käisin ära ja appikene, seal on ju igal pildil veel pealkiri ja väike jutuke juures ja kuidas see on tehtud ja vaimukad ääremärkused ja...See on imeline! See inimene on nii andekas, et nutt tuleb peale, ma tahaks ta peas elada! Võib-olla on see ainult minu kiiks, aga kogu see tema loodud maailm tundub lahedaim üldse, mida välja mõelda, sest no suured sõjamonstrumid, õudsed (aga vaimustavad) olendid, kassid, nõidnaised, kaunid loodusmaastikud, õiglus, mis lugudes peitub (kollid söövad pahad ära, häid ei puutu), must huumor. Mind tabab sulnis õndsustunne, kui ma neid pilte vaatan. Ilu ja headust veel on ilmas :)

Kes hindab traditsioonilisemat ilu, siis neile ka midagi. Keskkonnaamet on tellinud imekaunid lühiülevaated Eesti rahvusparkidest. Olen vaadanud siiani küll vaid "enda oma", aga usun, et teisedki on nautimist väärt:
Ebatraditsioonilisema ilu juurde tagasi minnes, Rammsteini fotosessiooni videot on fännid kindlasti juba kõik näinud, aga panen siia ka, juhuks kui keegi tahab lihtsalt vaadata, kuidas seesugune mastaapne pildistussessioon üldse kulgeb ja mitmest pisikesest killust lõpuks tervik kokku pannakse. Ka üsna imeline!
Mu meelest on see võimas, kuidas fotograaf suudab inimesed täiuslikult poseerima panna ja mingi nägemuse ellu viia. Mina ei näe ega suudaks iial midagi seesugust. Puhas kunst!
Seoses Rammsteiniga rääkisime laulusõnadest, et Till pidi väidetavalt nimme eriti puhast keelt kasutama, sest noh, tekst on oluline. Samas kui on mingid möirabändid, kellel enda väitel on tohutu sõnum kanda, aga noh, keegi ei suuda sellest kahjuks aru saada...Ja et vanasti olla Bravos saksa ajakirjanik alati valdavalt ingliskeelsetelt bändidelt esimese küsimusena küsinud, et "millest teie lood räägivad?" Et mismõttes? Muidugi, on bände, mille sõnad ongi abstraktsed ja mitmetimõistetavad, ma olen kunagi üritanud näiteks siit läbi närida - 9 paganama lehekülge interpretatsioone Hole'i laulutekstide põhjal. Teisalt on mul näiteks see kiiks küll, et ma ei suuda võõrkeelseid laulusõnu tervikuna kuulata, ma pean aru saamiseks sõnad läbi lugema, kuulates ma mõtet ei hooma. Kui inimene räägib, saan ma inglise keelest ju aru, ilmselt siis muusikale keskendumine segab, ma ei suuda tõesti üldse rööprähelda.

Ilusatest asjadest, mis lähemalt vaadates koledateks osutuvad kui arrogantselt väljenduda - mõistsin, et ma pean Los Angeleses ära käima, sest Malibu, Venice Beach, Pacific Coast Highway - kogu see teema ja esteetika Lanalt, Hole'st, ma ju pean selle ära nägema! Nagu teada, siis hetkel on reisimisega kitsas käes, läksin Google Mapsi ja teate, see ei avaldanud mulle põrmugi mõju! "Surnuaias ei meeldinud mulle mitte üks põrm!", noh. Mingi tüütult rahvarohke rannik. Aga videotest see küll selline ei paistnud, eks. (See oli nüüd irooniaga öeldud, ma ju saan aru, et siin on vaks vahet sees). Igatahes mu reisiplaanid ei tundunud enam nii ahvatlevad. Muuseas, Ryanair kavatseb mulle kogu Londoni reisi lennupiletite raha tagastada, ma ei olnud isegi arvestanud sellise võimalusega!

Et koledal toonil ikka lõpetada tasakaaluks, siis arvake ära, mis meil (jälle) põlema läks? Eks ikka auto mootorituli! Yeah!

reede, mai 15, 2020

Kassi tassike

Oh, loomulikult on loomadel isiksused. Kõik, kellel on kunagi olnud loom või kasvõi kanad, peaks sellest ju aru saama. Nojah, siiski on ka need inimesed olemas, kes leiavad, et loom on ju loom ja kõik imikud on ühte nägu ning muid selliseid asju.

Lõpetasin just Olavi Antonsi "Minu Tenerife" lugemise, mis on üks kena lugemine iseenesest, minu jaoks lihtsalt liiga ettevõtluse teemade poole kaldu - vat oleks neid kasse rohkem olnud! Igatahes pani see mu mõtlema asjaolule, et Olavi reisis koos oma kassidega. Kolis koos nendega, üüris korterit koos nendega ja mu meelest on see ainuvõimalik loomulik käitumine, sest kass on ju pereliige. Ma ei saa aru neist inimestest, kes kuulutavad, et "kolime, looma ei saa kahjuks kaasa võtta, anname ära, muidu pannakse magama!" Mismoodi sa üldse arvestad selle võimalusega, et peab kolima, aga ilma loomata? Mu jaoks on see umbes nii, et kolime, aga last kahjuks kaasa võtta ei saa, anname lastekodusse. Asi pole üldse selles, et inimene võrduks loom, vaid lihtsalt selles, et me oleme üks pere ja omasid maha ei jäeta! Alati on ka teisi võimalusi, kui loomast täielikult loobumine. Tõesti puuduvad lähedased, sõbrad, kelle juurde loom kasvõi ajutiselt jätta, kui tõesti muud üle ei jää?

Siinkohal kõrvalepõige tegelikku ellu. Mõtlesime, et kassile oleks parem, kui vanemad meie äraolekul, selle asemel, et üle päeva looma toitmas ja sügamas käivad, ta lihtsalt mõneks päevaks enda juurde võtavad. Õppetund - ära püüa mõelda kassi eest! Kass nii ei arvanud. Hoolimata sellest, et ta mu vanemaid teab, ohutuks peab ja nende siin käies õnnelik on, siis seda sama ei saa öelda nende pinnal ööbimise kohta. Ta peitis ennast päevaks diivani alla, kapi vahele, ei söönud ega pissinud, kähises ja kargas kallale mu isale, kes teda välja meelitada püüdis. Ta ei ole elu sees kedagi nii raevukalt rünnanud, seega pidi ta ikka tõsises šokis olema. Ühe päeva ta isegi liikus ringi, et järgmisel jälle peiduurkas passida. Lõpuks olid kõik stressis, sest ema oli kindel, et kass sellesse sureb. No ei surnud, aga kui järele läksime, siis kodus magas küll veel rohkem kui tavaliselt ja kui me järgmisel nädalal jälle kotte pakkisime, siis ronis ta saunalava alla kõige kaugemasse nurka, et teada anda "ma ei kavatse siit mitte kuhugi lahkuda!". Ma ei tea, kas ta on võimeline harjuma, sest suvilas käies ta sedasi ei käitunud, aga seal olime muidugi meie ka koos temaga. Paraku suvilani on vähemalt kaks tundi sõitu ja ma ei suuda kassile selgeks teha, et enne sõitu tuleks vetsus ära käia. Kuigi, eelmisel korral selgus, et kui kass vetsu tõsta, siis nii umbes kolmandal korral teeb ta oma häda isegi ära. Ja siis teised inimesed reisivad oma kassidega, käivad nendega õues jne. Õues käimise kohta arvab Tommy, et tuleb esimesse ettejuhtuvasse kohta külili maha heita ja sealt enam mitte liikuda, sest hirrrrrrm! Arg ja ärev loomake, mis teha. Huvitav, et ka meie viimane koer oli sarnase iseloomuga.

Õnnelik loom suvilas

Ajalugu kordub taas. Need samad inimesed, kes kunagi 135 eurost salli kinkida tahtsid. Nüüd käidi välja idee tassidest, noh tore oleks ikka 4 tassi - pakkuge välja hind? Ma ei teadnud, et tasse nii kallilt üldse müüakse, 40 eurot tükist. Ok, kunstniku töö. Samas need näevad välja täiesti tavalised tassid, mitte midagi erilist. Meil kõigil on kodus oma tassid ja lemmiktassid olemas, kohviserviisist rääkimata* (ma mõtlen siin neid täiskasvanuid siis, kes juba aastaid oma elu peal). Kui ma saaks teada, et mulle kingiti järjekordne komplekt tasse hinnaga 160 eurot, ma hakkaks vist nutma. Selle raha eest saaks ju...normaalseid asju ka. Midagi, mida päriselt vaja oleks. Nojah, nagu tolle sallijutu kommentaariumist selgus, siis ongi peaaegu võimatu inimest tundmata talle rõõmu pakkuvat kinki teha. Aga ikkagi - tassid?! Sellise raha eest?!

* Ma mõtlen siinkohal siis mitte rangelt komplektis serviisi vaid lihtsalt teatud arvu tasse, mis panna lauale siis, kui joojaid on rohkem kui üks või kaks.

neljapäev, mai 07, 2020

Räägi minuga lihtsas keeles!

Üritasin siin lugeda seda lõputult kiidetud "Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat" Jete Leo Normanilt ja ei suutnud. Mul on vist trauma. Mitte sellest raamatust siis, vaid oma kogemusest avalikus sektoris ning nüüd on nii, et pruugib mul vaid lugeda sõnu a la "struktuurifond", "riigihange", "riigieelarveline" või "arengukava", kui mul silmad juba kinni vajuvad. Ma lihtsalt ei suuda midagi seesugust lugeda. Mitte miski selles ei suuda mu tähelepanu köita, see on totaalne igavus! Ma võin end sundida, aga ma ei saa aru, mis selle kõige mõte on. Ma ei suuda hoomata, et see, just see, ongi kogu meie maailma alustala, kõige tähtsam asi, millest kõik sõltub, selle peaks endale selgeks tegema, et normaalne täiskasvanu olla.

Lisame siia selle, et ma õppisin neli aastat ülikoolis riigiametnikuks, lõpetasin edukalt ja hiljem suvatseti mind õppekavade muutmise tõttu lausa sel alal magistriga võrdsustatuks lugeda. Kuidas ometi? Seal raamatus on keegi Noor Menetleja, kelle töövestlust esimestes peatükkides kajastatakse, no et näe, noor ja naiivne usub sellesse, mida räägib, et tuleb ja annab oma panuse riigiaparaadi efektiivsemasse toimimisse, usub läbipaistvusse ja nii edasi. Ma ajasin ju täpselt seda sama juttu, ainus asi, et juba siis ei uskunud ma sellest sõnakestki. Mul oli päriselt ülemus, kes leidis, et tema töökoht on selline, kus saab "midagi ära teha". Põhimõtteliselt tegeles ta palgaastmestikuga. Ma ei saanud mitte midagi aru. Mida saab siin ministeeriumis "päriselt ära teha"? Ma aiman, et see lugemata jääv raamat räägib samast asjast ja ma lihtsalt ei suuda ega taha seda uuesti kogeda.

Erialaloengutes oli ka igav, aga päris jamast sai viilitud ning ainepunkte huvitavatest kõrvalainetest ja erialadest kogutud. Millegipärast tuli mul teise magistritöö (mitte enam sellel erialal muidugi) teemat valides geniaalne idee kirjutada toona alles jõustuvast EL-i isikuandmete kaitse üldmäärusest (GDPR). Hakkasin siis neisse tekstidesse süvenema...ja surin. Mida ma ometi eeldanud olin? Et ma olen võimeline lugema juriidilist teksti ilma magama jäämata? Ju mu ajul on mingi kaitsereaktsioon, aga see lukustub, kui ma ei suuda asja endale huvitavaks mõelda. Valisin teise teema.

Juriidilised tekstid on minu jaoks igavuse tipp. Ahjaa, tegelikult tahtsin ma ülikooli juurat õppima minna, aga õnneks läks ajaloo riigieksam kehvasti. Nii loogiline inimene olengi. Ülikoolis olid riigiõigus ja haldusõigus kohustuslikud ained, lahendasin neid kaasusi kõhutunde põhjal, 50/60 läks täppi ka, hindeks sain mõlemad ained C-d. No ma ei tea, õppejõud ju ütles, et õigeid ega valesid lahendusi pole...Meelde jäid loengus õppejõu värvikad reisimälestused Aasiast ja tema kanepit pooldav suhtumine. Riigi- ja haldusõiguse erinevusi nimetada ei oska.

Hämmastav tundub, et on inimesi, kes päriselt sellistest "täiskasvanute asjadest" nagu seadused, määrused, arengukavad, riigihangete korraldused ja sisekorraeeskirjad, vaimustuda suudavad. Nendega lobedalt tegeleda, nagu see ei olekski piin. Need on ju ka ometi tekstid, keel, mulle meeldib lugeda ja kirjutada?! Äkki see on miski praktiliste asjade mitte sallimise avaldumine kirjalikus vormis? No see vaidleja isiksusetüüp, et seltsimehed, tähtsad on ideed, unustage reeglid ja muu selline tühi-tähi? Mis me ajame paberil näpuga järge, teeme parem ära! Või noh, teie tehke.

Või olen ma lihtsalt lootusetult loll ja lapsik. Suutsin täna salli tuulejope luku vahele tõmmata, ikka nii põhjalikult, et mees pidi mu vabastamiseks tange kasutama. "Mis ma ilma sinuta teeks?" õhkasin, "helistaks Päästeametisse?" Mees arvas, et ma lõikaks end kääridega vabaks, jäädes ilma nii sallist kui jopest. Oeh, sellega seoses meenus, kuidas ma lapsena kappidest sünnipäevakinke otsides ujumisrõnga otsa komistasin ja seda siis muidugi ka ümber proovisin. Ära ei tulnud. Sikutasin nii, et higimull otsa ees. Appi, ema-isa tulevad kohe koju! Mis nüüd saab? Haarasin käärid ja lõikasin selle paganama rõnga pooleks. Inimene ei arene eriti.

kolmapäev, mai 06, 2020

Mis suhteprobleemid?

Ma tunnen endal täielikku õigust sel teemal kobiseda, sest vaadake, ma olen viimased 22 aastat veetnud pidevalt suhetes. Ok, umbes 2 kuud 17-aastasena vist tuli vahe sisse, aga kogu ülejäänud aja olen saanud ankeeti lisada "püsisuhtes" ja mitte iialgi "vallaline". Jah, muidugi, see esimene "püsisuhe" oli naljanumber, kestis umbes pool aastat, aga statistika kauniduse mõttes arvestan sisse.
Siiamaani saan ka oma ekse sõpradeks pidada, ok, taaskord va see esimene, aga temaga on lihtsalt kontakt kadunud. Kui üks tuttav mulle kord ühest mu eksist klatšida soovis, sest too oli hiljuti ka tema eksiks muutunud, vastasin ma talle, et "minu ajal oli ta küll täitsa normaalne", mille peale sain fenomenaalse vastuse, mis mul tol hetkel sõnad suust võttis - "ju siis sa oled lihtsalt selline selgrootu l***, kes kõik meeste tahtmised täidab!". See toimus muide ülikooliajal, loengus, ma ei saanud stseeni korraldada :) (Täpsustus siis selleks, et te ei arvaks, et ainult punkris puuriida taga võib sääraseid avaldusi kuulda).

Et noh, üks arusaam siis sellest, kuidas on võimalik probleemideta suhtes olla - ole üks selgrootu l***! Khm, ma siiski kahtlustan, et ma ei mahu selle kauni stereotüübi alla. Samas ma ei tea, et mul oleks kunagi olnud suhetes mingeid pikaajalisi kriipivaid probleeme, mis oleksid mahaistumist ja arutamist vajanud, mingeid kardinaalselt erinevaid elueesmärke, käitumisviise vms. Mis ei tähenda absoluutselt, et kõik mu suhted on täis harmooniat ja käsikäes viljapõllul kepslemist. Kaugel sellest! Kaugel sellest! Aga kõik tülid ja arusaamatused on toimunud olmeporno, halva tuju, sita tähtedeseisu jms tulemusena. Need ei ole kunagi olnud mingid väärtustekonfliktid. Need on sellised "karju välja ja unusta ära" tülid. Ma ei ole iial ärganud järgmisel hommikul mõeldes, kuidas seda vaikimismaratoni nüüd jätkama peaks. Või kaheldes, äkki on tõesti kõik nii halvasti, et peaks lahku minema. (See viimane on alatu vale muidugi, see mõte käib ikka iga suvalise vihasööstuga korraks kaasas).

Oot, aga miks ma siis need 22 aastat ühes ja samas suhtes pole olnud? Sest ma olen räme sariarmuja, anna aga võimalus ja kohe jooksen minema. Ei, nii hull asi ei ole, aga jah, kõik suhted peale esimese, milles mind maha jäeti, olen ma ise "veel parema" suhte nimel asja ära lõpetanud ja alati ALATI on see jant ka mulle endale üllatusena tulnud. Selguse huvides, eelmine suhe oli mul üle kaheksa aasta ja praegune üle kaheteistkümne, seega noh, väga tihti ei ole seda sariarmumist kah ette tulnud.

Mulle tundub, ja ma võin nüüd olla ebaõiglane, aga kui ma näen kõrvalt tekkimas suhteid, kus kaks inimest on täiesti erinevate väärtushinnangute ja elustiilidega, aga koledal kombel armunud, siis ma tunnen alati, et siit head nahka tulla ei saa. Ja ma ei mäleta, et ma oleksin eksinud. "Küll minu armastus teda muudab" ei toimi. Või siis toimib lühiajaliselt. Võib hoopis olla, et tegu on minu enda nõrkusega, äkki oleks hoopis tõeliseks väljakutseks armastada inimest, kellel on minust radikaalselt erinevad põhimõtted ja elustiil? Ma olen mugav inimene, ei armasta väljakutseid. Ütleme, et mu süda (või siiski pigem aju ebaratsionaalsem külg) otsustaks armuda ontlikku, süvausklikku, karskesse noormehesse? Eh, ma ei suudaks seda ette kujutada. Isegi kui mina, loll, armuksin, tema ju mind ei tahaks? Või kui tahaks, siis eeldusel, et ma muutun talle vastuvõetavaks, aga ma tean, et ma ei muutu ja ma tean ka, kuidas mind ärritavad need, kes mind muuta tahavad, isegi need, kes seda õilsal eesmärgil soovivad ("ma tahaksin, et me saaksime veel palju aastaid koos veeta, seepärast sooviksin, et teeksid tervislikumaid valikuid."). Sellisel suhtel ei oleks minu jaoks tulevikku. Ma kahtlustan isegi, et ma ei suudaks armuda endast väga palju erinevasse inimesse, ma olen ju isekas.

Loomulikult ei tähenda see seda, et ma püüaks leida täpselt endasarnast, sel juhul peaks mul olema kõva kogus õnne, et ma siiani olen sellised inimesed leidnud. See on ebatõenäoline. Seetõttu piisab mulle sellest, et me lihtsalt ei ole olulistes teemades vastandlikel seisukohtadel ja meie eluviisid on enam-vähem sarnased. Et ma ei püüa muuta teda ja tema mind. Seepärast ma ei taha ka väga kellegi põhimõtetes kaevata - kui pealtnäha on kõik kooskõlas, siis milleks riskida sellega, et pinna all on tegelikult vastuolud, mis ilma kaevamata sinna jääksidki? Kusjuures, mulle on mulje jäänud, et nii mu eks kui ka praegune elukaaslane toetaksid seda arvamust neljal käel - mitte kumbki neist ei ole nõustunud lugema minu kirjutatud mõtteid. Keegi blogijatest või oli neid isegi mitu, väitsid, et nad ei kujutaks sellist asja ettegi, et nende lähedane inimene millestki sellisest keelduks ja tunneksid end pigem reedetuna. "Ma ei suudaks käia inimesega, kes ei loe mu blogi, sest järelikult ta ei huvitu minust inimesena ja sellest, mida ma tegelikult mõtlen ja tunnen!" Ma isegi mõtlesin sellele pikalt ja katsusin seda seisukohta omaks võtta, aga ei suutnud. Las ta jääb, lihtsam on muretu olla, kui oma peas probleeme juurde mõelda.

teisipäev, mai 05, 2020

Kui tuleb musi, tuleb ka okse!

Selle, "Jääajast" pärineva mõttetera, lubas Mikro enda lipukirjaks võtta. Ta nimelt vihkab romantikat veel rohkem kui mina. Ok, võib-olla ma olin noorena sama radikaalne, sest esimese klassi pildi peal mind ei ole, kuna pildistati ühel üritusel, kus terendas ees oht tantsida ühe poisiga. Ma nimelt meeldisin sellele poisile, mina teda ei jälestanud ega midagi, aga lihtsalt kohustus temaga koos tantsida tundus mulle nii piinlik, et korraldasin kodus suurema pogrommi vältimaks peole minemist, mis mul ka õnnestus. Kõik armastusega seonduv oli "nii piinlik". Kohati on siiani. Lasteaias pidada teised lapsed üksteisele õhusuudlusi saatma ja pulmi mängima, Mikro öögib samal ajal nurgas. Ega mulle tunduvad need varajased pruudi-peigmehe mängud üsna kohatud, aga ju siis on see normaalne. Minu jaoks on pigem nii, et kui romantikat peaks vaja olema, võiks juba lahku minekut kaaluda, sest elukaaslane on ju põhimõtteliselt osa sinust, jäse. Mismoodi sa jäsemega romantikat teed? (Pihu-Pillet ja Kämbla-Katit me siin ei maini, eks). Romantikat saab teha kahe erineva inimese vahel, aga suhe on ju üks organism?

Kumb siis on tähtsam - romantika või "remontika" (Ritsiku juures arutati)? Kätlin Konstabel kirjutas Feministeeriumis emotsionaalsest tööst, mille juures tõi ära ka küsimustiku, millega enda "remontika" olukorda hinnata. Kuidas siis paarisuhtes selle tööjaotusega on? Ma kopeerisin sealt osa küsimusi:

Kes vastutab peres majapidamistööde ja toidu eest? Kes päriselt koristab ja kokkab, kes teeb nimekirju asjadest, mida vaja teha või poest tuua? Kes uurib pereliikmetelt, mida need süüa sooviks või millal sobib neile majapidamistöid teha? Kes tuletab meelde, kui midagi on tegemata ja tunnustab, kui on tehtud?

Üldiselt on see osa meil vist üsna 50/50, võib-olla veidi kaldu ja seda mitte minu suunas. Sellega on vist nii, et kui ajuti on võimalik vastutust enda pealt ära lükata, siis muutub see harjumuseks. Mulle jäävad meelde need korrad, kui mina panen ette, et äkki sööks täna seda või toda, aga mulle ei meenu kõik need, kus ma kohman, et minul vahet pole. Majapidamistöödega on üldiselt nii, et kui üks alustab, siis teine porisedes ühineb, sest muidu on süümekad. 

Kuidas on korraldatud lastega tegelemine? Õppimise kontroll ja mänguaeg, laste aja planeerimine üldse, kogu kasvatamine? Kes mõtleb välja reegleid lastele – netikasutuseks, viisakaks suupruugiks, söögi- ja uneajaks, kõigeks? Kes kuulab laste muresid, kes mängib legodega ja kes klaarib tülisid? Kes motiveerib lapsi nõusid pesema, tolmu võtma ja üldse tegema kõiksuguseid kasulikke asju … mille ees saab kiita laps? 

No ikka vist 50/50. Õppimine on rohkem minu teema, sest see meeldib mulle rohkem. Kasulikke asju tegema õpetab pigem mees, sest ta lihtsalt teeb neid kasulikke asju paremini. Ma ei viitsi õpetada lapsi koristama, kokkama ja pesema, sest see ei huvita mind ennastki ja seega ei saa ma olla kuidagi "innustav eeskuju". Laste juttude kuulamine tuleb jälle mul paremini välja, aga noh, pahatihti lõpeb see ikka sellega, et mina heietan ja lapsed nihelevad igavusest :) Seletame (loe: surume oma maailmavaadet lastele peale) üsna võrdselt tegelikult, läbi on võetud enamik teemasid alates drag-queenidest lõpetades Staliniga.

Kes hoolitseb selle eest, et perel oleks ka ühine vaba aeg ja lapsed veedaks seda sisukalt? Mõtleb selle peale, kuidas tagada kõigile hea tuju? Kes leiab üles rahvavabad looduskaunid kohad, teeb ettepaneku minna rattasõidule või linde loendama, saab tülivabalt kõik ühele nõule?  

Selles on mehel kindlasti põhiroll, sest ma vihkan ju organiseerimist. Ma organiseerin (loe: panen teised fakti ette, et nüüd on minek) ainult juhul kui asi mind ennast isiklikult huvitab, muul juhul piirdub mu panus sellega, et ma olen nõus ega vingu. Vingumist "võiks ometi kuhugi minna, aga ma ei tea, kuhu, tehke ometi midagi!" tuleb ikka ette.

Kuidas hoolitsetakse selle eest, et paarisuhe õitseks? Kas keegi tuletab üldse meelde, et paarisuhte aeg on ka tähtis? Kes teeb ettepanekuid romantilise filmiõhtu või rõdul aja veetmise asjus? Soovib ja pakub lähedust, igas mõttes? Kas kallimad innustavad ja lohutavad üksteist võrdselt, on üksteise jaoks emotsionaalselt võrdselt olemas? Kes küsib kellelt, kuidas päev läks ja kes üritab rohkem suhteolukordi parandada?  

Sellist asja meil ei ole. Ma alguses selgitasin, miks. Me oleme niigi üks organism, jumal teab, kuidas mees seda näeb, aga teda suhtest rääkimas kujutan veel vähem ette. Minu arust suhe kas toimib või mitte, igasugu "teeme nüüd kohtamisõhtu!" asjad, mis ei tule loomulikult, ei tööta. Me käime ju niigi koos väljas ja veedame kahekesi aega, et selliseid asju ekstra planeerima peab, sellist suhet ma ette ei kujuta. Muuseas, igasugu probleemidest rääkimine viib suhtes ainult tülide ja arusaamatusteni. Vähemalt mina jõuan rääkides enamasti alati punkti, kus ma isegi aru ei saa, mida ma siin teen ja kuidas siia jõudsin...Imeline suhtenõu, ma tean!

Kuidas üldse on jaotatud suhtlemine perest väljapoole? Kes suhtleb laste asjus kooli, lasteaia ja huviringidega, kõigi vajalike arstidega pere jaoks? Kes osaleb listides ja sotsiaalmeediagruppides lastekasvatamise, koduõppe, kodu ja aiapidamise teemadel, kuulab vaimse ja füüsilise tervise saateid – ja jagab pereliikmetele infot? Kes hoolitseb selle eest, et peres sõpradega suhtlemine  päris ära ei kaoks?

Lõpuks ometi ka midagi mulle! Vähemalt kõik, mida ma maha ei tõmmanud ja see viimane küsimus. Suhtlemine on minu teema (irooniliseks minekuks vaata eelmise punkti lõpus nenditut..). Peresõbrad on meil kõik mehe poolt, sest tema uute inimestega kohtuma ei nõustu ja seega on minu sõbrad ainult minu omad. 

Kokkuvõttes ma ei tea, kas hõisata, näe, meil on nii normaalne ja võrdne või siis pigem, hissand, kui kohutav naine ma olen? Mida ma aga järeldasin, oli see, et ma lihtsalt olen "remontikas" õudselt kehv ja selleks, et asi koos püsiks, peab teine pool sellega tahes-tahtmata rohkem tegelema. Äkki seetõttu ma "remontika" poolt rohkem hindangi ja need, kes ise praktilistes asjades käed külge panevad, organiseerivad ja lahendavad, hindavad pigem romantikat? Nemad saavad "remontikaga" ise hakkama.  

esmaspäev, mai 04, 2020

Yuval Noah Harari. Homo Deus. Homse lühiajalugu

Inimkond on katk ja surm võiks juba rutem tulla. Kokkuvõtvalt tunded pärast selle raamatu lugemist.

Mitte, et ma seda juba varem teadnud ei oleks. Üldse, siin pole väga palju uut, kuid mulle meeldib, kuidas Harari oma teadmisi presenteerib, seoseid loob ja arutleb ning järeldab. Indigoaalane ütleb, et igav, minu jaoks ei olnud. Väga hästi haakub ka Prechtiga, kes räägib põhimõtteliselt samast asjast, aga veidi teise nurga alt. Viidati sageli ka De Waalile, veel ühele mu lemmikutest.

Mis mu aga täielikult ära ostis (raamatu kontekstis tabav väljend), oli meetod, millega autor kummutas vaba tahte olemasolu. Ma olen ise lapsest peale sama asjaga kimpus olnud, kuid pole mitte kunagi suutnud sellele niimoodi vaadata - nimelt, kui teile-meile öeldakse "ära mõtle millelegi!", siis me lihtsalt ei saa sellega hakkama, see ei ole võimalik. Me mõtleme alati millelegi, tahame me seda või ei. Mis mõttes meil siis vaba tahe on, kui tegelikult söödetakse meile mõtted pidevalt ette? Me ei saa oma mõtteid ise valida, seega me ei ole ka oma valikutes vabad.

Mulle meeldib olla algoritm, või noh, ma olen sellega leppinud, see on omamoodi põnevgi - kust need mõtted-tahtmised tulevad ja miks? Seetõttu hirmutavad mind igasugused sisemise hääle vaigistamise mehhanismid, mida Harari ka kirjeldab. Alates meile tuttavatest antidepressantidest lõpetades USA sõjaväes kasutatud elektroodidega kiivrist, mis teatud ajupiirkondi mõjutades meist superkeskendunud tunnelnägemisega eesmärgile orienteeritud ideaalsed ülesandetäitjad teeb. Esimese kohta me teame, et paljudele inimestele on need hädavajalikud normaalse elu jaoks, kuid nende laialdane kasutamine tekitab ikkagi küsimusi - mis on valesti, et elu ilma keemilise stimulatsioonita nii raske on? Teise osas avaldas seda katsetanud ajakirjanik, et kogemus oli meeliavardav - lõpuks ometi vaikis mu tüütu sisehääl ja ma olin tõeline üliinimene!

Siit tuleneb mu meelest inimkonna ohtlikem omadus, mis meile sisse on kodeeritud - püüd täiuslikkusele. Me ei saa olla täiuslikud, kui mingi hääl meie peas piniseb ja juhib tähelepanu tunnetele, läbikukkumisvõimalustele, kahtlustele. Rumala peaga oleme seda häält siiani hingeks või isiklikuks minaks pidanud, aga kui see on ainult algoritm, mis meid nõnda mõtlema paneb, mida me siis kaotame, kui seda enam ei ole? Kui meie täiuslikud ei ole ega selleks ka saa, siis miks ei võiks meid juhtida andmed, mis oma erapooletuses on täiuslikud? Precht rääkis enamjaolt just sellest ohust. Ka Harari leiab, et andmeisse uskujail puudub kahjuks enamasti kujutlusvõime ja suurem plaan, nad ei väärtusta inimest, vaid efektiivsust. Samas on praeguseks juba paljud uskuma jäänud, et üldine turvalisus, igavene elu ja ilu, pidev majanduskasv, mugavuse suurenemine, võrdubki inimliku õnnega. Millise hinnaga see saavutatakse, vahet pole. Ma ei tea, kas see ideoloogia võidule pääseb, Hararigi ütleb, et see on vaid üks võimalik stsenaarium, kuid see on see üks, mis kõige enam tülgastab.

Ok, šariaat ei oleks ka meeldiv, aga nagu Hararile, tundub ka mulle, et selle üleilmseks võimutsemiseks on mugavuskapitalism siiski liiga ahvatlev. Praegu jääb loota vaid üleilmsetele kliima- ja muudele katastroofidele, mis ehk veidi kallutavad seda kiirteed "meie kõigi ühise suure õnne ja surematuseni". (See oli must huumor, eks. Inimeste mõistlikkusele lootma jääda oleks lihtsalt väga lühinägelik. Millele tegelikult loota, ma ei tea.)

Teisalt tundub mulle, et need inimesed, kes igatsevad seesugust "paradiisi", on siiski "need teised" ja on ka palju inimesi, kes sellised pole, keda ei huvita pidev täiustumine, uute tehnoloogiatega kriitikata kaasaminek, lõputu tarbimispidu. Harari ennustab, et meiesugustest saavad kaotajad, aga ma loodan, et selles osas tal õigus ei ole.

teisipäev, aprill 28, 2020

Naerata - sa oled metsloomakaameras!

Mul on tekkinud kergelt skisofreeniline tunne, et praeguses olukorras peab kohe erakordselt tundlik olema, sest vähimgi arvamus võib kellelegi isikliku solvanguna tunduda (ma ise pole mitte erand, olen jõudnud solvuda küll ja veel, aga õnneks siiani suud pidanud, kuni viie minuti pärast solvumine üle läks). Seega, ma mingeid arvamusi üldse loopima ei hakka, aga mõtlesin siiski, et positiivseid elamusi võib ju ometi jagada?! Ma saan aru, et selleks peab praegusel hetkel privilegeeritud olema, et midagi positiivset kogeda st saad liikuda, ei ole kaotanud tööd, oled terve, ei ole üksildane jms, aga ma loodan, et "minu imelist koroonapuhkust" nina alla hõõrumisena ei võeta.

Tõeliselt tänulik peab olema geopeitusele, mis on kättesaadav meelelahutus olukorras, kus kõik muu on keelatud. Minu erilised hetked on näiteks see, kus ma pärast ekslemist mingis üüratus võsas jõuan välja lagendikule, kus kitsede toidu"majakesed" (no raudselt on neil puust harkjalgadel mingi nimi ka), tükk soola ja miski jalgadel hoone, millest siis loomi vaadelda või püssiga lasta, ei mina tea. Vahin siis seal ringi, sest paistab, et GPS juhib mu võssa, kui avastan mingi kummalise tehnilise instrumendi - jõllitan seda, sest noh, geopeituses tuleb selliseid kummalisi peidikuid ikka aeg-ajalt ette, kus vaja mingi kood sisestada või muud teha. Asja olemusele pihta ei saa ja liipan edasi võssa. Hiljem küsib L., kes samasse kohta peale mind sattus, et huvitav, kust sealse loomakaamera pilti näha saab...No selge siis, millega tegu oli - juhm linnaloom jõllitas otse kaamerasse, saamata aru, millega tegu. Loodetavasti keegi seda ülekannet ei vaata...

Rääkides kummalistest peidikutest, siis ühes teises võsas on näiteks selline, millest ripuvad välja kummist voolikud ja neid peaks idee poolest puhuma. "Ega ma loll ei ole, praegusel ajal!" ohhetab L. Mul juba voolik hambus, sest no ma tahan ju teada, mismoodi see värk töötab, kui suur on tõenäosus, et ma just sellest voolikust mingi nakkuse saan? Mis te arvate, kas ta pärast minu algatust jäi oma arvamusele kindlaks või ei? Muidugi, puhusime mõlemad nagu lollid, aga kasti lahti paraku ei saanudki. Nakkuste osas peaks veel peiteaeg kestma.

Igasugu võsades on lõbus see, kui palju sinna eksib ära mingit überuhke tranduletiga rahvast. Madala põhjaga bemmid ja mersud on eraldi teema, aga ehk on nemad ka meeleheitel geopeiturid (peale meie autosaagat ma veidi pelgan tema pärast ja käime pigem pikema maa jala). Mingi äsjapestud miljon maksva džiibiga (L. teadis rääkida) vend oli nii lahke, et pakkus meile lausa küüti. Pidi tema ikka üksik olema, kui leidis mingi puu otsas turniva (ma jään alati vahele, noh) ahvipere normaalseks kaaslaseks sobivat. L. vastas viisakalt: "Tänan, aga ei, meil on siin veel tegemist!" Huvitav, mida täpsemalt arvatakse sind otsivat pärapõrgust mitte eriti atraktiivsest võserikust? "Matavad laipa!" oleks minu esimene pakkumine.

Koroonastyle: Fatima haukab pirukat, taustaks Kunda sadam
Kellel ligipääs loodusele puudub, siis meelelahutuseks mu meelest parim asi, mille isolatsioon siiani meile kinkinud on - Post Malone'i tribüüt Nirvanale:
"Not performing "Smells Like Teen Spirit" is probably the most Nirvana thing ever." Ja ma üldse ei salli neid kodukontserte muidu, aga see on äge. P.S. Palun ärge vaadake seda lollakat vestlusakent, eriti peale seda, mis toimub siis, kui Posty tervitab otse-eetris Courtneyt, kes salvestusele muuseas oma õnnistuse andis. No ja et inimesed ei saa aru, miks nad kleitides on ja muu selline "peksan peaga vastu lauda" lollus.

Ja "Minu geniaalse sõbranna" teine hooaeg on ka ETV2-s! See on veel parem kui esimene, nagu mu meelest ka raamat. Ma ei tea, kas järgmised hooajad ka tulevad, sest neid raamatuid eesti keeles veel pole, aga ma vist ikkagi vaatan, sest see seriaal on tõesti tore.

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" on imeline raamat! Ma pole "Ove" lugenud, aga see on veel parem kui "Vanaema saatis mind ütlema..." ja "Britt-Marie"! Minu meelest. Algus ei lähe üldse käima, aga siis järsku läheb ja see räägib kõigest olulisest, aga läbi soojuse ja huumori ning ajab nutma ja naerma. Nagu raamat peab. Ma panen ainult paar tsitaati, aga üldse see tekst on kuldmune täis:
"Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis".

"Me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad."

"Öeldakse, et inimese isiksus on tema kogemuste summa. Aga see pole ju tõsi, mitte päriselt, sest kui meid määratleks meie minevik, ei suudaks me end iialgi taluda. Me peame saama ennast veenda, et me oleme midagi enamat kui eile tehtud vead. Et me oleme ka kõik meie järgmised valikud, kõik meie homsed."

Lõpetuseks ka irooniaannus elult - sain täna kõne, et olen võitnud 50 eurose Piletilevi kinkekaardi...Millal veel, kui mitte nüüd! Mina, kes ma olen üks väheseid, keda avalike ürituste ärajäämine sügavalt morjendab. 

esmaspäev, aprill 27, 2020

Elizabeth Gilbert. Tüdrukute linn

Selle raamatuga juhtus nii, et kõigepealt sattus ta mu ema lugemislauale ja sealt mulle. Mulle tundub, et mu ema armastab lugusid, Darja Dontsovat ja kriminulle, mina, noh, mitte nii väga. Mulle ei meeldi, kui lugu jääb lihtsalt looks, ma tahan, et see lugu oleks mingisugune "tabav üldinimlikkuse väljendus", ma ei hooli sellest, kui kaasahaaravalt see kirja on pandud ja ma ei taha näha ka konkreetseid suuniseid või "mida oligi tarvis tõestada"-stiilis heietusi. Igatahes emale meeldis, kuigi ta leidis, et kui alguse venimisest üle saada, siis saab alles aimu, et tegemist on siiski hea raamatuga.

Kuna Elizabeth Gilbert, siis ma eeldasin koheselt, et "venimine" on eufemism seksi kohta. Tegelikult vist ei olnud, sest seksi jätkub kamaluga ka raamatu teise poolde (mis on minu jaoks niii tüütu ja triviaalne), aga mulle meeldis just algus. Ma oleksin peaaegu nõus oma mütsi ära sööma, kui Gilbert ei oleks Lana Del Rey suur fänn. "This Is What Makes Us Girls" on ju täpselt selle loo taustamuusika, rääkimata sellest, et üks peategelasi kannab lavanime Celia Ray. Jah, see osa raamatust meeldis mulle väga, aga edasi hakkas mind häirima teatav konstrueeritus, millega püüti edasi anda sõnumit, et sotsiaalsed normid ei pea olema eluõnne aluseks. Mh, seda selgitust oli minu jaoks natuke liiga palju. Me ju teame seda ometi, et õnn ei peitu oma elu õigesti elamise valemis ning vabaarmastuse propageerimisega ollakse ka juba natuke hiljaks jäänud? Mulle natuke nagu tundus, et see raamat alahindas veidi lugejat ning oleks võinud olla palju rohkemat. Kõik need ajastudetailid ja õhkkond oleks seda väärinud.

Kuidagi kummaline tundub mulle raamatutes loo ülesehitamine mingi ühe kindla sündmuse ümber - "ja siis juhtus SEE ning mu elu muutus igaveseks!". Ok, ma saan aru, kui SEE on midagi tõeliselt dramaatilist nagu surm, kuid "mingisugune tühine petmine" nagu siin raamatus? Ma ei kujuta ette elu, milles seesugune tühisus tagantjärele analüüsides (mida minajutustaja ju teeb) niivõrd suure kaalu omandaks. Õrnas eas tuleb ikka igasugu asju ette, kellegi petmine ei saa ometi olla ajendiks, millest alates oma elule teise pilguga vaadata, nö täiskasvanuks saada, vastutama hakata ja autundest rääkida? Eriti kui "mingi vana mõrd" su selle peale "tühisuseks" kuulutab! Kes võtab midagi sellist tõsiselt?! Milline lõbujanuline tütarlaps hooliks vanema naise sõnadest? Ma ütleks, et see oli minu jaoks pettumusekohaks raamatus, millest alates lõbus hedonistlik looke õpetliku suuna võttis ja tüütuks muutus. Samas oli loos ju ka enne palju tähendusrikkaid kohti, mida lahti ei seletatud ja mis selle tõttu mõjusid palju kainestavamalt kogu loo näilise meelelahutuslikkuse juures. Varjatud vägivald, mis lõbusa eluga käsikäes käis, sõltuvused, millest keegi ei rääkinud, see, kuidas naine on alati süüdi, sest mehed, need on ullikesed, ega suudagi enda eest vastutada. Mu meelest oleks sellest täiesti piisanud, et lugu mõjuva ja mõtlemapanevana hoida ning vältida otsese põhjus-tagajärg seletuse mängu toomist.

Loona kindlasti ladusalt ja kaasahaaravalt kirjutatud, dekoratsioonid ajastutruud ning ilu- ja moehuvilisele põnev sissevaade toonasesse maailma, siiski aga pigem puhkuseraamat, kui midagi püsivalt meeldejäävat.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

esmaspäev, aprill 20, 2020

Saatana advokaat siin

Kristallkuul jagas testi ja mõtlesin, et teen ka. Tulemused olid, no ütleme, et huvitavad. Tegelikult täiesti ootuspärased, teisalt avasid mõnes osas ka silmi:
Et siis 76% ekstravert? Ma olen alati mõelnud, et ekstravert on see, kellel on miljon sõpra ja kes kõigi nendega igapäevaselt small-talki arendab ja ladusalt suhtleb. Siinne test aga veenab mind, et saab ka teistpidi. Lühidalt öeldes: "'Cause no one likes U, monkey boy!" (Bloodhound Gang "Why's Everybody Always Pickin' On Me?") Ekstravert võib ju olla, see ei tähenda, et inimesed sinuga suhelda tahaksid! "ENTP isiksused leiavad, et nad on tunnustatud oma visiooni, enesekindluse, teadmiste ja innuka huumorimeele tõttu, kuid neil on tihti probleeme sellega, et neid omadusi ära kasutada sügava sõpruse ja romantiliste suhete loomisel." Sest no mis küsimus see on, kumb on tähtsam, kellegi tunded või tõde? Või et kas soovid pigem, et su laps oleks tark või meeldiv inimene? Ma ei pööra teiste tunnetele erilist tähelepanu, sest ma naeran ka enda omade üle. Mulle ei tule pähe, et teised võtavad ehk enda omi päriselt tõsiselt. Mul on palju tundeid, aga need vahelduvad kogu aeg.

Ma olen alati mõelnud, mis on see põhjus, et mul on alati vaja vastu vaielda ja mässata. Test väidab, et põhjust ei peagi olema, lihtsalt lõbus on. Ma nii triviaalse seletuse peale ei olegi tulnud. Mulle meeldib ässitada, ärritada, šokeerida (muuseas üks minu tüübi kuulsaid esindajaid ollagi Joker. Teine sarnane Sascha Baron Cohen). "I kill what's bigger than me!", see Hands Off Greteli loo fraas kummitas mul eile pool päeva - jah, kui ma näen kedagi suurt, tähtsat ja kõigutamatut, pean ma tingimata talle säärde hüppama. Hea mulle, et ma mees ei ole. Kuigi isegi naisena olen ma mitu korda äärepealt peksa pidanud saama. Teisalt, enamik mu sooje suhteid inimestega on sarnaselt alguse saanud, sest tuleb välja, et mõned harvad isendid suudavad mu väljakutseid ka vastu võtta ja mind pareerida. "Koheldes teisi nii nagu nad tahavad, et teised neid kohtleks, sallivad ENTP inimesed vähe hellitamist ja neile ei meeldi, kui inimesed lähenevad asjadele kaudselt, eriti teenet küsides." Oojaa! Iroonilisena sobin ma seetõttu hästi kokku "keskmise eesti mehega, kes ükskord oleks oma eidele äärepealt öelnud, et ta teda armastab". Meil on omaette nali isegi selle teemaga, nimelt ma kunagi suhte algul kuulsin valesti, et mulle need 3 sõna öeldi ja tundsin kohustust samaga vastata, pärast oli õudselt piinlik. Enamiku jaoks on see vist kohutav? Mu meelest on kohutav igasugune roosamanna ja I love U.  Samas ma ei nõustu sellega, et mul sooje tundeid pole, ma lihtsalt ei suuda neid ühiskondlikult aktsepteeritud viisil väljendada ega vastu võtta. Minu jaoks on armastus see, et me koos paneme maailma põlema ja tantsime varemetel. Kõige hullem turn-off on see, kui teine pool teeb mulle ettepaneku tagasi tõmmata ja püüda "normaalne" olla. "Karda vähem hulluks sildistamist kui kuulekuse häbitunnet!"

Test mainib ka seda, et minusugustele meeldib suuga suur linn teha või õigemini see maha lammutada, aga praktilist tööd püüame see-eest iga hinnaga vältida. Seetõttu pidigi "vaidleja" tüüpe vaid 3% inimkonnast olema. Mul on imelised ideed, aga ellu võiks need viia keegi teine. Ma ei saa aru, miks ma riigiametnikuks õppima läksin, kui ilmselgelt olen ma pigem poliitiku tüüpi (sellise populistliku)! Siuke nais-Žirinovksi äkki? Kusjuures ka kunagine elukutsevaliku test teatas, et ma olen poliitiku tüüpi, ah et siis seda pidasid nad silmas...

"Nad kõnnivad teiste inimeste varvaste peal ja võtavad avalikult kahtluse alla koosolekul nende ülemuse või kritiseerivad kõike, mis nende kaaslane ütleb. See raskendab veelgi ENTP järeleandmatut ausust, sest see tüüp ei peenutse sõnadega ja ei taha näida tundlike või kaastundlikena, sest nad ei hooli sellest. Samalaadselt mõtlevad tüübid saavad piisavalt hästi ENTP isiksuse tüüpi inimestega läbi, kuid tundlikumad tüübid ja ühiskond üleüldse on sageli konflikti vältivad, eelistades tundeid, mugavust ja isegi hädavalesid üle tõe ja raske ratsionaalsuse. See frustreerib ENTP inimesi ja nad leiavad, et nende riiakas lõbu põletab palju sildu, sageli tahtmatult." Jah, mu riiakad lõbud...Ei saa mina aru, kuidas inimesed nii "tundlikud" võivad olla, eks. Ma ise olen ka tundlik, no mingi pool päeva maksimum, siis läheb üle, nagu kõik siin ilmas. Ma olen enamasti omaette ja täitsa tore inimene, aga vat kui seltskonda satun, siis ma küll tagasi ei hoia - kui juba, siis juba, ma tulin siia, et anda teile etendus! Hinnake seda, ärge peenutsege.

Ma ei saa kunagi edukaks, sest ma olen enamasti teistele talumatu. Nuuks, ja nurka nutma.

Ajalugu

See hetk, kui su kunagine ajalooõpetaja laigib arvamust, et väidetavat ühikapidu pidanud väidetavad välistudengid tuleks kõik kemmergu taga maha lasta.

Kui mõtlema hakata, siis ega ta üks eriti professionaalne ajalooõpetaja ei olnud ka, käskis lugeda leheküljed see kuni too ning peatüki lõpus küsimustele vastata, ise läks üldse klassist minema enamasti. Äkki ta leidis ka, et kogu see "ametlik" ajalugu on üks mõttetu möga? "Ka" ses mõttes, et sõbranna rääkis, kuidas ta sattus suhtlema ühe eestivenelasest neiuga, kes meenutas, kuidas omal ajal nende kooli õpetaja irvitades eestikeelseid ajalooõpikuid sarjas  - "seda kokkuvaletatud saasta ma teile ometi ei õpeta!". Ajalooõpetajatel on teoreetiliselt suur võim, ainuke asi, mis selle realiseerimist takistab on, või vähemalt minu puhul oli, teismeliste rahutu loomus, mida sajanditetagused tavad vähe huvitada suudavad. Olid mingid juudid, sakslased ja kommud, keda ikka huvitab! Mind hakkas muuseas ajalugu huvitama alles seoses ilukirjandusega, Remarque muidugi. Ilukirjandus andis mingid lood, persoonile keskenduva ajaloo. Ajalooõpikutes oli ajalugu aastanumbrite ja lepingutekeskne. Aga noh, ikkagi imelik, et ajalooinimene peab heaks plaaniks kellegi "profülaktilist hukkamist", nagu ajaloos vähe näiteid oleks, kuhu selline asi välja viib ja millist kasu endas kannab. Mõnele lihtsalt meeldib vägivald, selle unustan kogu aeg ära.

Ega muud märkimisväärset ei olegi väga juhtunud vahepeal.

teisipäev, aprill 07, 2020

Kuidas ma Eesti riigi rahakotti päästa püüan

Ma olen siin hädaldanud, eks, kuidas mul on viimasel ajal olnud kõvasti rohkem tööd, kui harjumuspärane. Näiteks märtsis tulid isegi mõned ületunnid, kuigi see eriolukord hakkas kehtima juba poolest kuust ja ühe meie lootustandvama uue kliendiga on nüüd pikemaks ajaks vaikus. Samas, see oli nii uus klient, et mingist olulisest töömahu vähenemisest ikkagi juttu ei ole. Olgu, me võtsime selle uue töötaja ka märtsis just seda ärakukkunud klienti arvesse võttes, aga me ei tea, millal tema tellimused taastuvad ja suve ilma puhkuseasendajata ma tõesti enam ei tahaks (eelmisel aastal sai tehtud). Uus töötaja on siiani haiguslehel, sest tagasi ei lubatud tulla "muidu koondame ära". Mina ütlesin seda töötajale ka kohe muidugi, mille peale sain üllatuse osaliseks, et tõesti või, ütlesidki talle kohe niimoodi või? A mida me keerutame? Rääkisin juristiga, tema arvas, et lollakad olete või, miks koondada, kui see värbamiskadalipp oli nagu oli ja ilmselgelt on töötajat edaspidi siiski vaja. A koondame praegu ja otsime siis uuesti üles, kui vaja läheb? Päriselt, tuligi selline ettepanek.

Nii, järgmine tahaettepanek. Teeme siis selle riigitoetuse avalduse ära, käskkirja 16. märtsi kuupäevaga, no et aprillist alandame palku ja tööaega! Ma hakkasin protesteerima, et mis mõttes, meetmed on siiski ette nähtud neile, kes päriselt hädas on ja kellel tööd pole pakkuda, minu armsat riigikest petma siin! Pealegi peab mulle jääma kaks nädalat, mille jooksul ma otsustan, kas ma võtan pakkumise vastu või valin koondamise. No aga me ju rääkisime sellest, et kokkuvõttes ei kaota ju keegi midagi? Ei, ma ei kaotagi, aga see...tundub mulle vale. Näe, mul käskkiri juba valmiski! Püha lihtsameelsus, sõnastuses "seoses Covid-misiganes levikuga vähendame palku ja tööaega meie ettevõttes". Ma naersin, et vabandust, sa ütled siin ju otse välja, mida mõtled - tänu koroona poolt süllelangenud võimalusele alandame! Sa pead kirjutama, kuidas epideemia meie töövoogusid ja käivet mõjutanud on ka! Ah, ei hakka keegi seda nii täpselt lugema seal! Juhatuse liige oli ka veel palgaalanejate nimekirjas, keda seal olla ei tohiks. Ma ütlesin, palun, konsulteeri enne juristiga! Äh, ega teised ju ka ei konsulteeri, kirjuta siis ise see käskkiri valmis, kui minu oma ei sobi! Tänan ei, et kaevan haua ka ise endale valmis või!?

Ma siis küsisin, et miks seda vaja niimoodi uisapäisa kiirustades teha vaja on? Olevat sellepärast, et jah, praegu on veel hea, aga kui varsti enam ei ole, mis siis teeme? Riik toetab ainult kaks kuud, aga mis siis, kui meil alles juunis seisak tuleb? Sest noh, äkki see uus klient ei saa juuniks kah jalgu alla ja siis meil on üks üleliigne inimene ja raha pole ja meid kõiki saadetakse palgata puhkusele! Esimene mõistlik seletus tegelikult, kuigi see meede tõesti ei ole selleks mõeldud, et "aga mis siis kui" ja sellist asja nagu "palgata puhkusele saatmine" ei ole üldse olemas.

Täna siis jagasin inimesele artiklit, kus öeldakse, et abivajadus peab olema "sisuliselt põhjendatud" ja "esinenud on ka pettusekatseid". Ei kommenteeritud midagi. Ilmselt mind enam sellesse teemasse ei pühendata ja ausalt öeldes tore on. Tee oma lollused üksinda ära ja las ma pärast naeran ning näitan näpuga, aga mind mingit jama kaasa tegema ei meelita!

neljapäev, aprill 02, 2020

Võtkem veini!

Ma olen juba ammu selle üle juurelnud, aga praegu on ilmselgelt aktuaalne aeg ning pealegi saatis universum täna märgi ka, nimelt mainisid järjest kaks blogijat, keda ma loen, oma viimastes postitustes sõna "vein".

Veini juua on kena ja kultuurne, popp ilmselt ka. Naised "veinitavad". Intelligentsed meesterahvad trimpavad veini. Karikate emand kirjutas hiljuti tähelepaneku, mis ka mulle on silma jäänud - lugedes raamatuid, eriti 19. saj lõpus sündinud kirjanike sulest, ei jää märkamata, kuidas neis pidevalt, ajahetkest hoolimata, klaase kummutatakse. Enamasti minu arust veini. Ja ega see teema ka nooremate kirjanike jaoks ammendatud pole, juurde on tulnud ehk narko ja rahustid, aga see nö "normaalne rahvas" lõõgastub ikkagi veiniga. Ma mõnikord lugedes täitsa tunnen, kuidas tahaks ka, veini. Kõrvalepõikena, mäletate, kui seriaalides võis veel vabalt tegelasi suitsetamas näidata, see oli nikotiinisõltlastele paras piin! "Kired"- Merle Palmiste ja Kristel Leesmend muudkui glamuurselt oma sigarette süütamas, meie, keskkooliõpilased suitsunurgas selle üle arutamas. See oli reklaam, mis mõjus!

Aga veini juurde tagasi - ma ei saa veini juua ju! Jah, ühe pokaali saan, aga kes siis ometi ainult ühe pokaali veini jooks?! Nagu imestas siiralt mu sõbranna (ei ole joodik), kui pudelil neid tervisliku tarbimise ühikuid nägi. Minu piir on 2 pokaali st pool pudelit (mul on suured klaasid ja ma valan need täis) ning see tähendab, et kui ma plaanin veel peale seda välja minna (ee..varsti peab vist siia selgituse juurde panema, et mida tähendab "õhtul välja minna"), siis ma pean õhtu otsa ainult vee peal olema, et vältida hommikust peavalu. Ja ma räägin veel valgest veinist siin, punasega on olukord eriti hull. Kui mul see hallitusest tekkinud allergiline nohu oli, lõpetasin ma punase joomise täiesti ära, sest piisas mul nii kolmas lonks võtta, kui nina läks umbe (ei ole analoogiat londi umbe tõmbamisega siin!) ja ma hakkasin kontrollimatult nuuskama ja aevastama. Viimati tarbisin pokaali punast veini firmapeol (misasi see veel on?) eelmise aasta lõpus ja ma olen raudkindel, et hommikune ropp peavalu tuli just sellest, mitte hiljem otsa joodud gin-toonikutest, mis mul kunagi pead valutama ei aja.

Ma olen elus ühe korra ära joonud pudeli veini (kahekesi ostsime kaks pudelit) ja peale seda oli mul ikka väääga paha olla. Aga ma loen raamatutest, kuidas inimesed tarvitavad õhtu peale ikka ja alati pudeleid veini. Knausgård jõi minu mäletamist mööda suisa 6 või 8 pudelit veini enne ära, kui inimestega suhelda suutis ning loomulikult jõi ta sellest piirist veel hiljem edasi ka ning tema ei ole just inimene, kes oma raamatuis aususega tagasi hoiaks. Ma kunagi olin ühel istumisel neiuga, kes jõi õhtuga ära peaaegu terve punase pakiveini (vist 3 liitrit kui ma ei eksi?) ja tõmbas sinna juurde punast Marbsi. Hommikul ärgates "kui hirv sarapuupõõsast"*, imestas, vau, üksi jõin kõik selle ära või, ime siis, et mul paha ei ole. Ma oleks surnd, surnd olnud!

Mida ma juua saan, on viimasel ajal ainult gin toonikuga, mis millegipärast on hetkel päris popp jook ka, aga sellel on erinevad huvitavad maitsed (pipra ja kurgiga, oo!) ning ta ei aja pead valutama ega tee ruttu purju. Õlu ja siider tekitavad olenevalt margist liiga tihti kõrvetisi (vanainimeste terviseprobleemid, all the way) , viinal on halb maine ja maitse. Aga ma tahaks ka kultuurne olla ja veini juua.

Lõpetuseks hoiatav näide ka, "tegemist on alkohooliga!**", pilt võetud Keiti Vilmsi Instagramist. Kui jood, hoia sotsiaalmeediast eemale! Näitasin L.-le ka, et "misasi see nüüd oli?", ta vastas, et see olla kunst, millest lihtinimene ei peagi aru saama. Möönan, et see purilenduri osa on tõesti üllatav kunstiline kujund.

* Mitte, et neiu põõsasse oleks kustunud, fraas lihtsalt Vennaskonna loost "Asfalt" - "Aga hommikul tõusevad patjadelt näod kui hirved sarapuupõõsaist". Ehk siis minu välise vaatluse järgi nägi too neiu järgmisel hommikul igati kaunis ja värske välja.
** Mitte, et ma sõna "alkohol" kirjutada ei oskaks, aga see fraas seostub Genka looga "Hartwall", kus seda just täpselt nõnda hääldatakse.

kolmapäev, aprill 01, 2020

Kaspar Colling Nielsen. Euroopa kevad

Ramloff diskuteeris hiljaaegu FB-s, kuidas tema jaoks on oluline, et loetud raamat võimaldaks teha mingeid järeldusi inimelu kohta üldse, sõnastada mingi elutõe, aforismi, "pointi".* Ma olen sellega üldiselt päri ja kuna see raamat mulle tõesti väga istus (meeldis on keeruline öelda siinkohal), siis proovisin ise selle leitud tõe ka sõnastada ning kõlaks see päris lihtsalt: "Õndsad on vaimust vaesed". Täpsustatuna "Aju on kasulik ainult priviligeeritud klassile."

"Euroopa kevadet" on raske spoilerdada, sest teemasid, millega tegeldakse, on keskmisest rohkem, kuid ütleme kohe ära, et kui teid häirib anaalseks alaealiste ja alaarenenutega, siis ärge parem lugege. Nii, tehtud, jätkame.

Üheski arvustuses pole üle ega ümber saadud Houellebecq'ist, kellega sarnasusi muidugi on, aga kui prantslase teostest õhkub sünget depressiivsust ja lootusetust, siis taanlane asub asja kallale täis elurõõmu. Ja see hoiak on mu meelest mõjuvam, sest keskendub olukorrast võitjate lugudele ja ka neid peab ju olema, kuidas need düstoopiad muidu püsiksid. Võitjatel ei ole paha nagu Houellebecq'i vanameestel, võitjad astuvad naerulsui helgesse tulevikku ega vaeva oma päid kõrvalejääjate hädadega. Eks ta veidi kummaline ole, see tulevik, aga küll me ära harjume! Me kõik tahaksime olla nagu nemad ja niisama üle libisedes võibki selline mulje jääda, samas kui kulisside taha vaadata, näeb seal päris korralikult mäda ja vaklu, mis on lihtsalt kenasti ära peidetud progressi selja taha.

Huvitava kokkusattumusena tundus mulle, et Nielsen on enne kirjutamist lugenud Prechti, kelle imelisest raamatust ma siin kirjutasin. "Iseenesest ei olnud enam miski juhitud poliitilistest ideoloogiatest ega poliitilistest reformidest. Ühiskonda juhtis tehnoloogiline areng ja tehnoloogilise arengu üle ei olnud mingit kõrgemat võimu. See lihtsalt toimus ja kõik pidid kohanema arenguga ja uute tekkinud olukordadega." ** See on täpselt see, mille eest Precht meid hoiatab. Lisaks on Nielsenil raamatus koht, kus tehisintellekti arendamisjärgus saadetakse laborisse "mingid humanitaarid", kelle kobavad küsimused eetilisuse kohta nullib ära raudne loogika - me ei saa otsustada ette asja üle, millest me veel ei tea, mis temast välja tuleb! Ratsionaalne maailm halastust ei tunne! (veel üks hea ja teemakohane aforism).

Raamat esitab meile küsimusi ja teemaarenguid, mida me üldiselt ebamugavateks peame, neid, millest me parem rääkida ei tahaks. Näiteks see, kuidas alaareng muutub tabuks siis, kui see visuaalselt välja paistab. Kust läheb piir naiivse ja rumala ning diagnoosiga inimese vahelt? Keda me ära kasutame? "Oma tarbeks" lollikesega püherdada on "kunstniku ekstravagants", aga avalikult poolpaljaid hooldekodu patsiente maalida on rõve, eemaletõukav ja kohutav tabu.

Inimene aretab enda jaoks intelligentsed koduloomad, aga loomulikult ainult lemmikloomad, mitte sea või lamba. Ahv on ka juba liiga "õõvaorg". Loomadel on mõte ainult lemmikuina või meile kasulikena (põllumajandusloomi ei ekspluateeritud, neil lasti vabalt looduses elada).
"Meie funktsioon on olla nunnud ja armsad, olla eriti head lemmikloomad, paremad kui tavalised lemmikloomad, kes ei oska mõelda. Kui me seda ei suuda, siis me oleme, jah, siis me oleme ju nagu need droonid, kellest enam kasu ei ole, siis ei ole meist enam kasu, saad aru?"/.../ "Aga see on ju hirmus, " ütles Wilhelm vaikselt. "Jah, omamoodi küll."
Samuti on suurel osal inimestest "mõte" ainult teistele kasulikena. Paralleel raamatus Mosambiiki ära saadetud tülikate moslemitega - selle võttega olid kõik väga rahul. Milline vahe siis üldse on inimesel ja loomal, vaadatuna eduka, ekspluateeriva ühiskonnaliikme seisukohast?

Domineerimine on inimesele loomuomane, edasiviiv jõud. Kui sa seda ei suuda, on sinu huvides vähem mõelda. Kes liiga palju maailma asjade ja õigluse peale mõtleb, tahab peagi ära surra. Meenutagem või Houellebecq'i.


 Lingin siia ka ühe teise toreda arvamuse sellest raamatust, millega ma olen osalt nõus, osalt täitsa vastupidisel arvamusel. Eriarvamusel siis just nende arvustuses mainit võrdluste osas - mulle meeldisid, just kuidagi omal kohal olid minu jaoks. Sobisid stiiliga ja võimendasid groteski. Ja oo miks sobivad mulle alati just need raamatud, mida soovitatakse "vanematele meesterahvastele"?!
P.S. Ma tegin kunagi üht netitesti, mis teatas arrogantselt, et arvab ära mu soo ja vanuse, täitsa ausalt täitsin ja tuligi "mees, üle 40-ne".


* See "point" tuleks siis ikka ise välja lugeda raamatust, raamatud, mis mingit elutõde kandikul serveerivad (a la Coelho), siia alla ei kuulu.
**Ma jään selle karantiiniga ilmselt pimedaks ka, sest olen sunnitud e-raamatuid lugema, sestap ka leheküljenumbreid anda ei oska. Laenan ELLU-st ja loen tahvlis, sest lugerit mul pole ja tegelikult ELLU omi lugerist lugeda niikuinii ei saaks.

teisipäev, märts 31, 2020

Sunni mind ostma!

Lugesin Indigoaalase juures, kuidas ta igal aastal viskab ära mingi peotäie kasutusaja ületanud kinke- ja sooduskaarte (puhas raha) ja surin seesmiselt (vabandust, loen hetkel "Britt-Marie oli siin" ja seal ülekasutatakse seda väljendit...). Kui keegi annaks mulle "asjade ostmiseks" mingi summa raha, siis ma ei oskaks sellega mitte midagi teha, kulutaks niisama igapäevavajadusteks ära (vabandust kõik, kes mulle tähtpäevadeks raha on kinkinud,  ma iialgi "ei luba endale midagi erilist"). Mitte, et mul igapäevasest rahast puudu jääks, vaid ma lihtsalt ei oska midagi tahta. Ainus asi, mis mind sunniks midagi välja mõtlema, olekski kinkekaart, sest mu ihne süda tilguks verd, kui see raisku läheks. Siis ma jah läheks ja ostaks midagi.

Ma alati imestan igasuguste suunamudijate kontode all, kuidas inimesed tõepoolest inspireeruvadki ja tahavad mingeid asju, mida nad piltidel-videotes näevad. Ma ei taha iialgi. Miks ma peaks midagi ostma, kui mul seda otseselt vaja ei ole? Ma ei ole ikka veel tarbimisühiskonnaga kohanenud vist. Mind häirib, kui mul on riideesemeid, mida ma harva kannan. Asju, mida ma eriti ei kasuta. Mind panevad imestama inimesed, kes niisama, asja ees, teist takka kodukujundust muudavad, tõstavad mööblit ringi jne. Korra sai tehtud ju juba (siis kui sisse kolitud)? Mulle on see umbes sama, kui küsida (on küsitud), et kas sa tõesti kavatsed samas kohas elu lõpuni elada, sama mehega ja samas töökohas töötada? Nagu otse loomulikult? Kui juba tee ette võetud sai, tuleks see ikka lõpuni käia, või mis? Iseasi, kui oleks vale tee valitud, aga kui ei ole, siis milleks arvata, et kusagil on äkki ikka parem? Ja ma tean, et on inimesi, kellega kohtudes sa tead, et nad on vahepeal töötanud juba viies erinevas kohas, vahetanud kolm korda eluaset ja kaks korda elukaaslast ning ei leia selles midagi imelikku. Nagu mingid erinevad inimliigid või nii. Miks ma peaks tahtma uut telefoni, kui vana töötab?

Kuidas mõni on suuteline koheselt koostama paarikümne punktiga soovide nimekirja, ma katkuks enne endal karvad peast, kui paar punkti kirja saaks!? Äkki on asi selles, et mul lihtsalt ei ole kunagi millestki puudust olnud? Ma ei ole elanud, unistades, kuidas ma siis, kui kunagi raha saan, endale mingi asja ostan. Pluss loomupärane ihnsus, vanaema rääkis, et mu vanaisa olevat olnud kaardimängus alati kõige ihnsam mees, võtnud oma rahatasku alles siis ohates välja, kui kellelgi teisel tõesti enam midagi panustada ei olnud. Või ei olegi mul erilisi unistusi, sest ma ei ela tulevikus. Näiteks praegu ma ei saa aru paanikast, et raudselt peab veel maiski toas istuma. Minu jaoks hetkel lõpevad piirangud 1. maiga ja ma lihtsalt ei suuda kaugemale ette näha. Kui asi kohal on, eks siis vaatame. Mul paneb aju bloki peale. Niisamuti ei saa ma praegu tegeleda juunikuise reisi teemaga, sest see on ju alles juunikuus. Ma mõtlen sellele hiljem, hetkel on kõik nii nagu on, ma ei ole midagi tühistanud. Planeerida tulevikku? Ei. Ma ei ole elus midagi planeerinud, jah saan aru, säänsed ei tohiks lapsi saada ega midagi, aga ju siis mul puudub see eksistentsiaalne hirm, et mis siis saab kui?! Ju saab, kui ei saa, siis sureme ära. Ilmselt. Äkki kannatame ka enne, aga sellele on parem mitte mõelda.

Ehk ma olen hea kohaneja? Seda mõtlesin ma juba tookord Mikroga poolteist kuud haiglas olles. Kui enamikul oli õudne stress ja elumuutus, siis mul oli lihtsalt kuidagi, et ahah, nüüd siis hakkame pooleteise tunni tagant magama. Ok, siis. Mis seal's ikka. Äkki ma kohaneks totalitaarse korraga sama "valutult"? Teised võitlesid toanaabritega, haiglatoiduga, pesemisruumiga, mul oli sügavalt savi. Pigem oli huvitav vaheldus. Et ma nagu ise vaheldust ei otsi, aga kui elu pakub, siis võtan meeleldi vastu?

Või on selliseid asju, mida mina päriselt tahaksin, lihtsalt ülivähe? See võib ka olla, sest kui ma lähen poodi, siis on seal kõik nii igav ja tavaline. Selliste asjade ostmine ei ole inspireeriva eneseväljenduse akt vaid lihtlabane vajaduse rahuldamine - paljalt on külm, peab midagi selga ajama. Kuidas lubada endale midagi erilist, kui kõik on tavaline?

kolmapäev, märts 25, 2020

Alati valmis surema majanduse eest

Texase kuberner nõnda väitis, et vanavanemad olla nõus USA majanduse nimel oma elu jätma.

Ilmselt ma olen suisa eesrindlik, ise pole veel vanavanem ega midagi. Igatahes tuli meile esmaspäeval see kauaoodatud uus töötaja. Ma olin muidu eelmise nädala korralikult kodukontoris, aga uut inimest juhendada ei ole meil distantsilt lihtsalt võimalik. Ma muidugi eelnevalt küsisin, kas ta üldse on nõus tööle hakkama praegustes oludes ja tema rõõmsalt oli. Selge see, et ka tema olukord ei olnud kiita, oli ta ju just eelmisse kohta lahkumisavalduse andnud ja praegu töökäsi just laialt ei vajata. Täna hommikul inimene kirjutab mulle, et tal olemine sant ning tööle ei hakka tulema...Imeline, juhendasin teda kaks päeva sama arvuti taga. Oli vaja, onju, oli. Ei olnud, üldse ei olnud, keegi isegi ei käskinud, me poleks ilma uueta hätta jäänud, me saaks kõik vabalt kodunt töötada, aga...

Esimene tunne oli muide kergendus - jess, täna saab jälle omaette klappidega muusikat kuulata! Ilmselgelt ka viimane päev inimeste hulgas - ostaks poest (tõesti, mul ei jää kodus toitu üle, et lõuna kaasa võtta) midagi eriti head lõunaks (ei olnud väga võtta), äkki käiks sips-niuhti Rahva Raamatust kah läbi? Selle viimase mõtte matsin maha, sest sips-niuhti seal kindlasti ei lähe. Selle asemel olin loov ja asutasin vanematega raamatuvahetusteenuse - vanematel inimestel raamatuid ikka jagub, vahetada saab kontaktivabalt postkasti kaudu. Miinuseks see, et peab teadma, mida tahad, mulle saadeti esimesena heas usus tohutu tellis Stalini elulooga, mis mul juba "lapsena" loetud.

Lapsed said kolm päeva kodus kenasti hakkama, kuigi ema üritas mulle selgeks teha, et ma olen kriminaalkuriteo sooritanud ja 11-aastase üksi koju jätmine olla seadusega keelatud...Nii "lääneriik" me veel õnneks ei ole. Rootsis olla näiteks suletud ainult üli- ja keskkoolid,  kahtlustan, et ehk just sel põhjusel - nooremad ei tohi minutitki järelvalveta olla ja see paneks majandusele liiga suure põntsu kui igaüht keegi koju valvama jääks. Üldse olen ma vist liberaalsem kui minu vanemad olid, mis mu meelest on pigem haruldane, ikka satun kuulma jutte, kuidas lapsi ei julge vanavanemate juurde viia, annavad lastele "valet" sööki, halba eeskuju jne. Samas tajusin ma oma lapsepõlves enda vanemaid ka palju rangematena kui teised, võib-olla ongi loogiline, et nüüd on vastupidi ja need vabaduses kasvanud lapsed on enda omade suhtes piiravamad.

Trendikas on kodusolijaile midagi meelelahutuseks soovitada (õudne, ma ikka kõõksusin nende mindfulnessi harjutuste ja muu peale, mismõttes ei osata oma aega sisustada?), ma vaatasin täna ära kaks esimest osa Elena Ferrante Napoli-tetraloogia esimese raamatu "Minu geniaalne sõbranna" järgi tehtud samanimelisest seriaalist, mille neli esimest osa ETV2-s juba vaatamiseks üleval on. Raamatutest on eesti keeles ilmunud kaks esimest, minu arvates oli teine osa parem, aga seriaal on visuaalselt nauditav ning mõtlemapanev tagasivaade maailma, kus haridus oli luksus, töö kogu elu sisu ning keelepeks ainuke meelelahutus. Osatäitjad on lihtsalt imeliselt valitud!

teisipäev, märts 24, 2020

Richard David Precht. Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia.

Mul on selline utoopiline unistus - tahaksin, et kõik mu sümpaatsed tuttavad võtaks kätte ja loeks selle raamatu läbi ning siis me kõik arutleksime loetu üle.

Enamik teisi arvustusi Goodreadsis olid saksakeelsed ja seinast-seina hinnangutega, seega ma ei hakanudki neid tõlkima, aga üldist tendentsi esindavad kaks äärmuslikku ingliskeelset arvustust, millest üks ütleb "Very emotional and manipulative with little content." ning teine "Super intelligent, clear and fascinating". Nojah. Ma panin ikkagi maksimumpunktid, eelkõige juba positiivse emotsiooni eest ja teiseks kõigi nende mõtete eest, millele ma lugemise ajal innukalt kaasa noogutasin. Vähemalt pakub keegi meile ilusat tulevikku! 

Kiireks kokkuvõtteks - digiteerimise tulemusena tööhõive väheneb drastiliselt, aga meie kaasaegsed poliitikud tegelevad odava populaarsuse saavutamise, mitte tulevikuvisioonidega. Seda kasutavad ära suurkorporatsioonid (FB, Google, Amazon jms), kes meist juhmid ja manipuleeritavad tarbimismaniakid teevad. Võimalused kodanikupalgaks on olemas, aga me ei räägi neist, vaid jutustame ikka lõputust kapitalismist. Inimese eksistentsi mõte ei ole töö, vaja on nö uut valgustusajastut, mis paneks inimesed kaugemale mõtlema, kuidas masinad enda heaks tööle panna, mitte, kuidas muutuda masinate orjadeks ja lasta vähestel ettevõtetel endale tulevikku dikteerida.

"Intelligentsus, nagu leidis Šveitsi psühholoog Jean Piaget, on see, mille me laseme käiku, kui ei tea, mida teha. Kes orienteerub arvudele, seab oma mõtlemisele kitsad piirid ja teab tegelikult alati, mida teha. Selles mõttes asendab kvantifitseerimine mõtlemist. Unarusse jääb otsustusvõime ja otsustamisrõõmu, väärtuste, meelsuste ja hoiakute arendamine" (lk 56). See on siis igasuguse kasumlikkuse saavutamisele orienteeritud mõtlemise kriitika, "aga mis sellest kasu on?" küsijatele. Teine hea raamat, mis sellele osutab on samas sarjas ilmunud Nuccio Ordine "Kasutu kasulikkusest". Mittemõõdetav (humanitaarne!) on justkui kasutuks tunnistatud, milleks meile see, mis otseselt SKP-d ei tõsta?

Kristlikest väärtustest - " Ja meie kristlus on hakanud vabadust aja jooksul tunnistama üksnes seetõttu, et valgustusaja filosoofid sundisid teda selleks oma ähvardustega kristlus täielikult välja rookida." (lk 101). Mu meelest ka, aga tundub, et see on nii uudne mõttekäik, justkui oleks kristlus iseenesest vabaduse poolel. 

"Huumoril, alkoholil, spordil ja suuremal osal seksist ei ole praktilist otstarvet, aga nad teevad elu sageli õnnelikumaks." (lk 171) Oojaa! Ühiskondlikult tähtis ei võrdu väärtuslikuga.  "Sisemine motivatsioon - iseenese määratletud huvi - peab seisma iga utoopia keskpunktis, Nende huvide särav küllus on inimeseks olemise sisu. Pidevalt midagi kasulikku teha on iseloomulik pigem alamatele loomadele." (samas) Minu kriitika siinkohal oleks ainult see, et mu meelest autor ülehindab sisemist motivatsiooni. Minul isiklikult on seda ülimalt vähe. Hiljem ta põhjendab selle puudumist muide haridussüsteemiga, mis soosib väliseid stiimuleid (teen, et saada hea hinne, mitte seepärast, et huvitab). Teisalt on see ehk hea ka, ma ei suuda end üldse motiveerida millegi ebameeldiva, igava ja arusaamatu tegemiseks (kui siis, äärmiselt lühiajaliselt). Ma pigem logelen, kui tegelen sisemise motivatsiooni toel millegi ülla ja loovaga, kahtlustan, et nii on see enamikul. Aga mulle siiski koledal kombel meeldis see torge - "...müüdav sisu (content). (Selle sõna kasutamise järgi tunneb ära ilma tõelise hariduse ja südamehariduseta inimesed.)" (lk 172) 

"Selle asemel, et olla oma identiteediloo jutustajad, saavad meist lugerid ja vabatahtlikud tarnijad kõigile, kes osutavad meile neid udupeeni teenuseid, et meid siis kokku pakkida ja maha müüa." (lk 174) See siis igasugusest popist enesejälgimisest ja kunstlike vajaduste tekitamisest. Optimeeritud inimese ihalus. Inimene, kes käsitleb end kui objekti, selle asemel, et ise olla. (samas). 

"Mida rohkem määravad tehnilised turvaseadmed meie elu, seda vähem peame treenima oma otsustusvõimet ja ise oma käitumise kõlbelisuse üle otsustama./.../Sotsiaalsed normid seevastu jätavad meile valikuvõimaluse, kas järgida või rikkuda neid. Just see, et me ei pea neid järgima, muudab need oluliseks." (lk 222). Tabav täpsustus, mu arust. 

Ma usun, et selle raamatu utoopia on ilmselt vaieldav, ma ise ei ole asjadega nii kursis, et suudaksin autori väiteid kaitsta või ümber lükata, aga teose tugevaim külg on mu meelest just see olukorra lahtimõtestamine, valupunktidele osutamine ja teistsugustele lahendustele suunamine. Tõesti, üldise nutistumise taustal ei küsi justkui keegi, et kuhu me päriselt välja jõuda tahame? Kas sinna, kus igaüks istub oma seadmes ja ostab asju, mille vajadust talle kinnitatakse või sellisesse, kus tehnoloogia abistab inimest tema enda soovide realiseerimisel?

Praegune kriis võiks vabalt olla murranguks, mille saabumist raamat ka ennustab. Kahjuks on olukord hetkel siiski selline, et pigem kipub olude sunnil kaduma just inimlik kontakt. Robothooldaja eakale ei tundugi ju nii paha plaan, kuigi autor toob välja, et suurim viga on just inimlike väärtuste asendamine robotitega, kui need peaksid meilt võtma ära just muud, tehnilised kohustused, et me saaksime rohkem oma inimlikkusele keskenduda. 

Kas inimene on loov ja uudishimulik olend või eriti mitte, selles on vist suur küsimus?

neljapäev, märts 19, 2020

Kes pärast naerab...

Vaatasime just L.-ga mõlemad, kuidas meie postkastid ummistuvad - lasteaia listi saadeti kiri, milles rasvases kirjas märge, et vastust ootame meilile, mitte listi. Me olemegi need kurjad inimesed, kes koroona saavad, sest isegi L. arvas, et peaks vist kuidagi teada andma, mida sellistest arvata, aga noh, see oleks veel rohkem listi ummistanud ja pealegi oleme õelad ainult omavahel (st mitte üksteisega, kuigi seda ka loomulikult, aga võõraste silme alt väljas).

Igatahes ohkisime siin, kuidas kõik on lollid ja meie need lillekesed pasameres, kui avasin FB-s Mini klassikaaslaste vanemategrupi lootuses taas nalja saada ja märkasin seal kellegi kuvatõmmist tema lapse eKooli ülesannete lehest. Mulle tundus, et meie oma on hoopis hõredam. Kontrollisin, hakkas tõesti kummaline tunduma, et emakeeles, mis pea igapäevane, pole juba neli päeva õppida antud. Noh, kes siin see suurem loll on? Muidugi selgus, et lisaks ülesannetele on olemas ka alajaotus "tunnitöö", mida mina üldse avanud ei olnud...Ikka "trillallaa ja trullalla, meil nii vähe õppida", eks...Lapse kiituseks saab öelda, et üle pooleteise tunni see mitme päeva tunnitöö järele tegemine õnneks ei võtnud.

Kui üldiselt on inimestel probleem, et peab oma kaasat harjumatult pikalt välja kannatama, siis mina tunnen vastupidi  - kuidagi võõristus hakkab tekkima, ei tunne nagu äragi seda tüüpi, kes õhtul koju laekub. Ma olen kodukontoris, tema päriskontoris, normaalsel ajal töötame koos. Rääkides tööst, siis alles see oli, mil ma kiunusin, et tööd võiks rohkem olla - nüüd on tööd nii, et tapab, ainult, et ma pean seda siit ebamugavast kodukontorist tegema. Nagu alati, saad, mida tahad, aga väikese knihviga. Millegipärast on peagi lõppema hakkav nädal konkurentsitult aasta kiireimaks osutunud. Või isegi viimase poole aasta. Mis peaks ilmselt pigem hea olema, kuigi enamjaolt oli tegemist vanade failidega, mis tehtud enne karantiini, kuidas edasi läheb, ei tea.

Poes käisin ka ja avastasin seal, kuidas ma endale teadvustamata oma suud vastu rahakotti hõõrusin...Loomade meditsiinilist kraed oleks tõesti vaja. Ma lihtsalt ei suuda uskuda nende ettevaatusabinõude efektiivsusesse, üsna õnnemäng, kas hangid endale mingi viiruse või ei. Ma tean inimesi, kes juba varasemast desinfitseerisid poes käies oma ostukärusid ega saaks öelda, et nad oluliselt tervemad inimesed oleks, kui mina. Loomulikult, üldist levikut see mingil määral ikka piirab, aga tegelikult teeb ilmselt iga inimene päevas tuhandeid ohtlikke manöövreid, kuigi ise võib arvata, et on kaitstud, kui järgib üldisi hügieeninõudeid.

Ma imestan seda ka, kuidas inimesed usuvad, et karantiini ei leevendata, sest me oleme ikkagi humaansed ja solidaarsed riskirühmadega. Kahtlustan, et majanduslik kahju kaalub selle solidaarsuse ikkagi üles, pealegi, hetkel veel on kinnitatud riskirühmadeks vanurid ja varasemalt haiged - pigem kergendus riikidele, kui see segment väheneb...Mul endal on muide astma diagnoositud, kunagi ühe viirushaiguse tüsistusena tekkis, aga ajapikku on sümptomid väga harvaks jäänud, paar korda aastas või nii, aga piip on mul olemas. Eile läks ootamatult vaja, ei olnud üldse lõbus kokkusattumus.

Veel teemakohast (jah, ma kirjutasin, et mul on sellest siiber, aga mitte enda mölast muidugi!) - kas tõesti inimesed vaatavad neid salvestisi etendustest, kontsertidest ja muust taolisest? Mina näiteks ei suuda, see pole üldse see! Telelavastusi ma pole iial vaadata suutnud ja kontsertide puhul on möönduseks ainult see, kui esineja on selline, keda mul kuidagi oma eluajal näha pole võimalik. Ei teagi, miks. Kuidagi poolikuks jääb see elamus, teleekraan on ikkagi seasilm, puudu on vahetust inimkogemusest jne. Mingid ekstraverdi spetsiifilised probleemid äkki? Mis sest, et ma end ekstraverdiks tunnistada ei taha.

Netis oli veel see eristus ka, et on inimesed, kes väljas käimata enda eest hoolitseda ei viitsi (sinna kuulun mina) ja siis teised, kes puhtalt enda pärast end kodus lille löövad. Ma ei tea, miks ma rasvase peaga ringi käin, tõesti. Tavaaegadel ma ju ei mõtle, et peab end kasima, sest muidu teised vaatavad. Täna pesin pea ära, aga selgus, et see kolm ja pool päeva pesemata pluss viimased neist ka kammimata, oli mõjunud karvadele nii, et pooled neist tuli maha lõigata...Mis oli omakorda hea käsitööülesanne lapsele. Minust ei saa ikka seda testijat, kes tõestaks ära, et peale mingit aega hakkavad juuksed isepuhastuma.

P.S. Eelmises kommentaariumis mainit hea idee saada lapsed tube koristama minu oma puhul ei toiminud. Vaatas sujuvalt mööda sellest ülesandest. Ja õige kah - see ülesanne anti tüdrukute tööõpetuses, poisid pidid samal ajal ehitama onni!

esmaspäev, märts 16, 2020

Järgmine, palun!

Paistab, et mul oli põnev ainult ühe päeva, teistel on endiselt. Ühtmoodi tüütavad mind need, kes ametlikku infot jagavad, kui ka need, kes pelleripaberipilte postitavad. Lisandunud on veel igasugu "issand kui erutav, olin terve päeva kodus!"-tüübid ja "appi, kuidas oma last kodus koolitada?!"-hullunud. Rääkige millestki muust, millestki huvitavast ometi! See kõik on juba vana ja kulunud.

Kas tõesti keegi ei aimanud, et e-kool kokku jookseb? See jookseb ju alati kokku?! Ma ei saa aru, mingid veebiseminarid jms. Mis siis nüüd ometi saab? Kui ma ei saa e-kooli, kas ma saan kahe? Mitte midagi ei juhtu, kõikjal on sama segadus, keegi ei hakka näpuga järge ajama, mis kell sa selle paganama kodutöö esitasid. Klassijuhataja pidi juba kirja saatma, et kallid lapsevanemad, te ei pea igast antud ülesandest pilti tegema ja mulle saatma, täitsa normaalne on see, et mõni asi jääbki oma südametunnistusele, need asjad, mida hinnatakse, antakse eelnevalt teada. Päriselt sellised probleemid?

Võib-olla meil on tõesti mõistlikum kool, aga mingit lapsega koos õppimist meil küll täna ette ei tulnud. Aitasin vajalikud programmid tõmmata ja ise tegi. Õpikust suudab ta ju niikuinii ise lugeda. Mina näiteks ei suuda, neljanda klassi matemaatika on ikka räme udu. Millal te viimati kirjalikult jagasite? Ma arvan, et ma ise ka neljandas klassis, igatahes see õpiku seletus oli mulle arusaamatum kui lapsele. Laps väitis, et kui õpetaja seletab, siis ta saab aru ja suutis kuidagi ka nüüd ilma end selgitustest eksitada laskmata ülesanded ära teha. Paljudel vanematel on äkki endal suur soov koolipinki nühkida või pigem taas see kontrollivajadus?

Aga et töötada laste kõrvalt? Mmm..ma olen seda alati teinud, tavaline asi. Mõlemad lapsehoolduspuhkused andsin täie rauaga. Mitte midagi meeldivat, sellepärast ma eelistangi kontorit, aga seda isegi mitte laste tõttu, vaid lihtsalt on tüütu päev läbi ühes kohas passida. Tööl ma lähen hea meelega lõunale, aga kodus miskipärast näsin mingid toitained kiiresti sisse ja arvuti taha tagasi. Tool on ka tööl mugavam ja vets kaugemal, saab end liigutada rohkem. Ja ma ei tunne end normaalsena päev läbi samades riietes ning meigita, motivatsiooni seda muuta ka ei ole. Õhtul on juba liiga pime ja kole ilm, et välja minna jne jne. Pealegi, inimesed olla hulluks läinud, meil siin kodupoe ees väänati inimene pikali, sest tal oli relvakujuline veepudel (?!) käes olnud. Ma oleks võinud seal olla!

L. ei pea karantiinist kinni ja armastab iga päev poes käia, millega ta mind hulluks ajab, sest ta toob sealt selliseid asju, mille kasutamiseks on vaja kindlasti mingit teist asja ja niisiis tuleb järgmine päev jälle poodi minna jne. Meie olemegi need, kes muidu alati kahekesi poes käivad, sest noh, see pea ja kaela teema, eks. Nüüd ta käib üksi, sest mina teen kodunt tööd ja ma ei ole rahul. Ega ta ka ei peaks kontoris käima, aga ka tema meelest on seal "mugavam". Nakkusohtu meil seal pole, vähem inimesi, kui kodus. Koos kodus oleks ka vastik töötada, mulle ei meeldi, kui keegi mu kõrval arvutis istub. Millal ma tööle tagasi saan?

Ehk siis kokkuvõttes kaeblevad inimesed asjade üle, mis mind üldse ei kõiguta ja ma tunnen end kõrvalejäetuna. Mul on pigem kummaline tunne, et see kõik ei ole reaalne ja sellest tingituna puuduvad ka tugevad emotsioonid. Minu hüsteeria vallandub alati pisiasjade peale (ämblikud, lollid, arusaamatused), see, mis teised šokki viib, paneb minu ainult õlgu kehitama. Ei viitsi süveneda, lallalalla, küll läheb seegi mööda, läheks juba kiiremini.

Muuseas, avastasin ülimalt kahtlase moodustise endal naha pealt, sellega pole lähiajal näiteks midagi teha, tavavastuvõttu ei toimu, kõik arstiajad tühistatud. Nojah, mis seal's ikka. Elame-näeme. Aga oleks pelleris ämblik, ma röögiks.


neljapäev, märts 12, 2020

Sõnumeid suletud linnast

Kordame taas, et gripihooajal sigimine on suur viga! Ullalaa-trallallaa, pidasime siin just Mini sünnat rõõmsalt, teised varusid vetsupaberit, meil on vähemalt kooki. Vanaisa saabus just laupäeval Austriast, seal ju koroonat ei olnud, eks?

Külalised läinud, vaatasin, et koolist miski kiri tulnud. No johhaidii - linnavalitsuse otsusega jäägu koju ka kõik need, kelle lähedased viimase 14 päeva jooksul mitte-kriisipiirkondadeks kuulutatud välisriikides käinud! No mina Venemaal ju käisin napp nädalake tagasi. Ja vanaisa nüüd. Pidasin juristiga nõu, olla kriminaalkorras karistatav sääraste nõuete eiramine, aga no ebaloogiline, niikuinii lapsed koolis-lasteaias juba olnud ju peale minu saabumist.

Minutid hiljem uus uudis, kõik kinni, vahet pole. Veel minut, koroona leiti Austriast saabunud tartlasel. Ee..ööö...selle peale vanaisa üsna tõsine, et kas on teada, kust too tuli? Eks siis saad teada, kui sulle helistatakse. Esimene reaktsioon kooli sulgemisele oli tal muide see, et noh, saabki nüüd Rootsi suusatama minna, pole vaja vaheaega oodata...aaa..jah, krt, see koroona ju. Kuutsemägi kah kinni.

Minil sõbrannad pidid laupäeval sünnale tulema. Need 11,5 kelle ta koju kutsus. Jätsime ära, huvitav, kas muidu oleks tuldud ka. Ma oleks ausalt öelnud, et siin toas viibis hiljuti Austriast saabunud inimene.

Jõuluks sai lastele teatripiletid kingitud, järgmiseks neljapäevaks. Teater pandi kinni, lubati ühendust võtta. Kolmapäeval peaks hambaarst olema, ma ei teagi, vähemalt hambad terved, kui muud ei saa?

Raamatukogust raamatuid tuues just eelmisel nädalal mõtlesin, et veidi palju sai vist. Vähemalt niipalju ettenägelikkust! Vetsupaberit on näiteks kaks rulli meil. L. lubas töö juurest varastada, kui poes enam ei ole. "Kalevipoega" oleks vaja. Mikrol oli lasteaias etendus, mis jäi pooleli kõige põnevama koha pealt, sealt, kus Kalevipoeg Lennukiga maailma otsa põrutab ja nüüd on tal vaja teada, mis edasi sai. Vanematekodus on meil see suur mitmesajalehene värssides originaalversioon, ilmselt oleks mingit lastevarianti vaja, eeldan, et säärane leidub, aga no ei saa ligi ju. Raamatukogu kinni.

Põnev on ka see, et me vedasime oma tööotsijasaagat kliendi pärast, kes tegeleb noorte spordimeeskondadega. Ilmselt see tööpõld on lähikuudel üsna ahtake. Mis meeskonnad? Mis spordivõistlused? Huvitavad ajad.