reede, veebruar 21, 2020

Oo, jumal - anna mulle jõudu!

Nii karjus, käed taevapoole, alati üks mu klassivend, kui keemias kontrolltöö oli.
Ma tulin täna töölt, üleni higine, nagu oleks auku kaevanud. Esimest korda tundsin töö tegemisest eufooriat, sellist, mida väidavad end kogevat spordiharrastajad - spordiga seoses pole ma seda iialgi tundnud, aga tuleb välja, et minus on hoopis varjatud töönarkomaani alged. Muidugi, kui aastaid pole tööd teinud, siis võibki korra tore paista. Igatahes, Murphy - need kaks kandidaati, kelle me oma konkursiga lõpuks leidsime, ütlesid mõlemad meile ära ja nüüd ma siis rööprähklesin hunniku töö ja karja uute kandidaatidega. Panin lihtsalt FB gruppi kuulutuse üles, iseenesest mugav ja vahetu kanal, teisalt ei julge ma hästi FB-d avada enam, inimesi pressib ju uksest ja aknast ning mina kohusetundliku tüübina ei taha neid ootama jätta. Manjana kirjutas kunagi silmiavava postituse sellest, kuidas töötaja, kes vastab töömeilidele keset ööd, jätab ettevõttest orjapidamisasutuse mulje - mul on see häda, et ennast piitsutan ise, et no kuidas ma jätan vastamata, inimene ju ootab jne. No ja tegelikult tekib juba hasart ka, tegingi nii, et käiku läks eeltestina seesama "peitepilt Juliusega", mis siingi üleval oli ja kui peale oma paarikümmet müstilist meest (jah, ka Union Mission eksis ära, ei ole Tom ainuke andekas sõnaseadja :) lõpuks üks õige ära tabas, siis ma elasin ikka täiega kaasa. Muuseas, meditsiinikooli tudeng, seega ilmselt ka Lendaval õigus nende proviisoritega, peakski sinnapoole kiikama, lisaks filoloogidele. Tabasin end ka mõttelt, et kuna mul ees naisliinis kaks põlvkonda meedikuid, olen alati end valgeks vareseks pidanud oma verekartusega, aga nüüd sain selgeks, et mingi seos mul on ikka nendega ka - käekirjade mõistmise oskus :) Kokkuvõttes seniste tulemuste põhjal saab öelda ka seda, et mu blogi lugejad on oluliselt edumeelsem läbilõige käekirja mõistvatest inimestest kui tööotsijad keskmiselt.

Teiseks olen ma üsna magamata ka oma uue Suure Mure pärast, mille endale ise kaela kangutasin. Laste sünnipäevad, ma ei suuda, eks. Me isegi tegime võllanalja, et Mini võiks ometi mingi paaria olla, mitte tahta pidu kõigi klassiõdede, õuesõprade, trennikaaslaste ja ringisõpradega. Vähemalt Tartus on (eel)teismeliste peokohad ülimalt piiratud ja niisiis tuli mul Aasta Ema vääriline idee täita oma lapse suurim unistus. Ta on nimelt Harry Potteri hull. Me läheme nüüd Londonisse. Kahekesi. Mina korraldan ja vastutan. Ma muidugi hoiatasin Mini, et arvestagu igaks juhuks ka tänaval magamise, kerjamise ja prügikastidest toidu otsimisega, aga ta oli nõus. Suur tänu Briti blogile (mitte Briti nagu Britannia siis, kuigi siinkohal kõlab sobivalt), kes nii Londoni reisist kui Warner Bros stuudiost informatiivselt kirjutas! Äkki me saame ka kuidagi hakkama?! Ma ei ole nimelt see inimene, kes kasvas suureks mõttega, kuidas ta saab siis ise kõiki asju teha ja otsustada, ma kasvasin üles lootuses, et keegi viib kättpidi. Ma algul üritasin ka Nordland Traveliga asju ajada, aga no kui kuu aja jooksul ühelegi kirjale ei vastatud ning ka FB-s sujuvalt ignoti (näha, et "message seen", aga ei mingit reaktsiooni), siis lõpuks vihastasin ja otsustasin selle õudse organiseerimise enda siidikäppadesse võtta. Muuseas, nad küsivad reisibüroos iga transfeeri eest (see oli mu suurim hirm, et kuidas kust kuhu saada) 25 eurtsi näkku üks ots, arvutasin, et see teeks meil puhtalt 200 kahe päevaga, mis tundub tavatranspordi hindu vaadates ikka üüratu. Blogija kättemaks, rist kirja!

Mul oleks vaja vist Malluka viimast pohhuismi-raamatut lugeda, aga no raudselt ei saa, järts raamatukogus jälle pool aastat! Ma ei saa aru, mis mul viga on, et ma muretsen täiesti mõttetult mitu kuud ette asjade pärast, mis võivad äkki juhtuda?! Kõige hullem, ma klammerdusin öösel mehe külge, sest tundus nii hirmus mõte veeta paar ööd ilma temata võõras kohas! Hea asi on see, et mure uue reisi pärast viis peast mure kohe-kohe saabuva Venemaale mineku ees...

Aga paar lolli küsimust ka teile, kallid targad, kogenud ja kartmatud lugejad! Mida tähendab see, et aasta lõpuni pääseb Ühendkuningriiki ID-kaardiga, aga soovituslik on pass? Et iga viiendat passitut riiki ei lasta? Mul lapsel passi ei ole nimelt. Vee rumalam küsimus - "naised saunas rääkisid", et kui lapsel ja emal ei ole sama perenimi, siis võidakse mingit volitust küsida, isa luba ühesõnaga. On see reaalne oht?  Küll on tore puhkama sõita, jah? Õudne. P.S. Ma olen alati nõus minema, kui keegi teine kutsub, korraldab ja vastutab. Mida kaunist see minu kohta ütleb?!

P.P.S. Laps planeerib endiselt sünnipäeva, kuigi reis sai selle kompensatsiooniks välja pakutud. Lolli peaga lubasin, et no alla kümne sõbra võid koju ka kutsuda. Minu alla kümne tähendab kuut, temal kümmet ja poolt.

neljapäev, veebruar 13, 2020

Mida seal kontserdil teha?

Lugesin Müürilehest Maris Saviku artiklit inimeste kontserdikäitumisest ja kuna ma käin ka kontsertidel keskmisest inimesest rohkem, siis tahaks kommenteerida.

Mind on alati need filmijad hämmelduma pannud, lihtsalt selles mõttes, et miks? Kelle jaoks? Mispärast on vaja? Need, keda esineja huvitab, on kohal, need, keda ei huvita, ei viitsi su väriseva käega filmitud videot vaadata ja need mõned õnnetud, kes tahaksid kohal olla, aga ei saa, vaatavad Youtubest kvaliteetset salvestust, neid on seal külluses. See filmimismaania kehtib meil üldiselt siiski vaid suurte staadionikontsertide puhul, väikestel kontsertidel fännid üldiselt läbi ekraani ei vahi. Rockkontserdil pole väga võimalikki, rahvas lendab igalt poolt selga ja ju siis pole piisavalt prestiižne ka - käisin siin pisikeses klubis vs olen siin keset tuhandeid inimesi. "Näe, mina ka siin!" salvestustest ma saan tegelikult aru, see on juba tavaline, et kui sul pole pilti, siis seda ei toimunud ja no mõnikord on kasulik ka - ahhaa, Pets ja Aiku on seal vasakul pool lava, lähme ka nende juurde! Sellised pildid tehakse üldiselt enne showd ja ma ise olen ka mälestuseks enda seltskonda melu taustal jäädvustanud. Kontserti läbi kaamerasilma ma vahtida siiski ei sooviks. Ma tean, et niimoodi jääb vähemalt pool emotsiooni saamata. L. on mulle mõnikord mõnd esinejat filminud, kui mind ei ole kohal olnud ja ta teab, et mind huvitaks. Ausalt öeldes ei ole sel mõtet, sest isegi kui pilt on korralik, siis helist ei saa üldiselt mingit sotti.

Üldse igasugune pildistamine/filmimine ükskõik mis üritusel muudab su paugupealt kõrvaltvaatajaks, mitte osalejaks ja seetõttu ma alati loobun sellest rollist. Mulle meeldib, kui on ametlikud fotograafid, inimesed, kes jäädvustavad ürituse professionaalselt, et hiljem oleks hea meenutada. Teisalt, nagu ka artiklis mainitakse, see "Suur Vend jälgib" teema, no näiteks Steel Pantheri olukord, kus tõesti laval üsna mölluks läks - ma kahtlustan, et kõik osalenud ei taha end pärast Elu24-st leida. Kuidas garanteerida, et ka sel ametlikul fotograafil oleks mingi sisemine eetika olemas. Klikkide nimel on seesugused pildid muidugi kulla hinnaga. Mul õnnestus kunagi osaleda toonase presidendi kantselei protokolliülema Tiina Tšatšua protokolli ja etiketi teemalisel koolitusel, millest mul siiani on meeles kaks olulist põhitõde - esiteks, etikett on loodud käitumise lihtsustamiseks, mitte selleks, et etiketi mittetundjaid karistada ning teiseks, iial ei pildistata söövaid inimesi, igaüks näeb süües tobe välja. Ma ise lisaks söömisele veel muidki intiimseid tegevusi, mille juures inimesed end üldjuhul jäädvustada ei soovi va juhtudel kui tahtlikult poseeritakse: nutmine, suudlemine, joomine, suitsetamine. Kui sa lähed tänapäeval kontserdile, pead sageli valvel olema, sest keegi võib sind igal hetkel kaugelt pika objektiiviga pildistada. Samuti on igaüks näinud internetigaleriides pilte, mille kohta igaüks näeb, et need jätavad pildistatavast inetu mulje, kas tõesti fotograaf seda ei märganud?!

Aga kes teie olete?
Ma olen need mõlemad tüdrukud ja mu isa on Dwight Schrute :) Mõni mu sõber on Obama ja see on väga kasulik, kui keset kontserti janu tekib, siis neil on alati baaris käpp sees.


teisipäev, veebruar 11, 2020

90% inimestest ei saa aru, mida siia kirjutatud on

No teate küll neid sotsiaalmeedias jagatavaid totraid teste, mille 99,5 % inimestest ära lahendavad. Mul on siin vastukaaluks üks päris ja eesti inimeste peal järele proovitud ning tulemused on just umbes-täpselt sellised, nagu pealkirjas.

Palun, millist nime te vasakul oleval pildil näete? Jah, see on nimi, see eelinfo oli ka kõigil olemas ja see nimi on täiesti tavaline ja normaalne nimi, mitte mingi kummaline vaimusünnitis, mida ehk leidub mõnel üksikul õnnetul indiviidil planeedil ja mida isegi kõikvõimas Google nimena tunnistada ei taha. Ma allpool toon ära ka mõned seesugused variandid, mis kindlasti õiged ei ole, aga mida ma nägema olen pidanud. Käekiri on minu silmis loetav, lihtne ja loogiline, ei mingit konksu.

Täna õhtul saabus aga üks filoloog ja tegi terve testtöö vigadeta ära! Saate aru - vigadeta! Täielik hämming pärast kõiki neid lootusetuid katseid erineva tausta ja erineva haridusega inimestega, kes kõik leidsid, et "suht lihtne värk tundus". L. märkis stoiliselt, et täielik võimetus seostada omavahel erinevat infot. No, et loogiline oleks mingistki otsast, vastaks mingitelegi terve mõistuse kriteeriumidele. Lihtsalt kirjutati üles, mis dokumendis paistis, tähed ja numbrid, neid mõttega sõnadeks kokku panemata. Varasematel aastatel pole ikka sellist ikaldust veel olnud ja noh, see viimane, filoloog oli ka tõesti "meieealine". "Kas me tõesti anname siin kõik oma võimetega suisa filoloogi välja!?" ehmatasime meie. Kas on asi selles, et käekiri muutubki mingiks imeviguriks, mida ei loeta ega kirjutata enam? Enamik ju isegi ei trüki, ainult kaabib sõrmega. Kas kunagi oleme meie need, kes kuvarist töntsiks jäänud silmaga vanu käsikirju dešifreerivad, sest keegi teine ei saa neist enam aru? Isegi siis, kui need on tuntud keeltes kirjutatud. Pole ime, et ma lõpetasin ajaloo- ja arheoloogia teaduskonna, ise mõeldes, et mis seos küll meie erialal selle teaduskonnaga?! Paistab, et Aadu Must oli ettenägelikum...

Must pilv langes meie peade kohalt üldse ära tegelikult, sest selgus taaskord, kõik hädad on kommunikatsioonis. Eee...meil on kahe ettevõtte peale kuus inimest, kes teemaga tegelevad, aga ikkagi. Kõik väljakäidud jubedad arvud, kogused ja tähtajad olevat suurte ülemuste sõnul jama ja keegi ei teagi, kust need välja ujusid, kõik saab olema endiselt rahumeelne, roosa ja rõõmus. Kuna paistab, et meid tõepoolest kimbutab kvalifitseeritud tööjõu puudus, siis tänu taevale. Mis sest, et kvalifikatsiooni me ei nõua.

Kaudselt seoses sellega on mul üks murekene ka, nimelt ei saa ma töö juures blogides kommenteerida (oo õudust, mis elu see niisugune on!). Blogida saan, login kenasti Bloggerisse sisse, aga kui kommenteerida üritan, siis Firefox ei näita mulle seda pilti:
vaid Kommenteeri nimega Google konto, justkui ma ei olekski sisse loginud. Koduses Firefoxis ei ole seda probleemi. Keegi aimab, mis värk võiks olla? Küpsised kustutasin ära, logisin mitu korda sisse-välja, vaatasin ega Firefoxis miski lisand blokitud ei ole.

Valed vastusevariandid:
Jelliol/Sellion/Jellius/Jellios/Ulsson/Milsson

esmaspäev, veebruar 10, 2020

Õelad plikad

Blogger peksab segast, ma ei saa oma blogis kommenteerida ja paistab, et ilmselt ei saanud vahepeal teiste omades ka, aga ma eeldasin (kasulikem asi siin ilmas!), et küllap blogipidajale mu kommentaar lihtsalt ei sobinud ja ta jättis selle avaldamata.

Mul on 16 raamatut listis "tahan läbi lugeda" ja juba oma kuu aega pole ma neist ühtegi raamatukogust kätte saanud, sest paistab, et ka kõik teised inimesed tahavad neid lugeda. Järjekorda saab ka jah panna, aga raamatukogu blogist selgus, et vähemalt ühel minu soovitavatest on hetkel sabas 75 (!) inimest (öelge veel, et raamatuid ei loeta!) ja enamasti jõuab saba minuni siis, kui kohe üldse ei ole võimalik raamatukokku minna. Õnneks on olemas Margaret Atwood, kes on hea kirjanik ja kirjutanud suure hunniku teoseid, mis ka meie keelde tõlgitud on, seega, kui midagi võtta ei oska, siis tema peale saab kindel olla.

Lugesin "Kassisilma", millel ei olnud üldse sisukirjeldust, aga selgus, et see räägib koolikiusamisest ja just tüdrukute vaatepunktist. Raamat ise oli nii ja naa, ma ei oskagi öelda tegelikult, miks ta mulle erilist muljet ei jätnud, aga teemat tahaks kommenteerida. Seal oli üks lause, mis mulle väga täpne näis, umbes nii, et "tüdrukutega tunnen pidevalt, et pean ennast kaitsma, poistega seda teemat ei ole".
Jaa! Nii on. Jumal teab, miks. No näiteks, kui mees vaatab minu pool aknast välja, siis ma eeldan, et ta vaatabki aknast välja lihtsalt, kui seda teeb naine, eeldan ma automaatselt, et ta vaatab, millal ma viimati aknaid pesin...Kindlasti on olemas ka puhtusefännidest mehi, aga kui keegi neist osutaks, et mul must aken, siis ma vastaks "ja siis? mis see sinu asi on?", ütleks seda naine, ma hakkaks puterdama, kuidas homme just pidin pesema jne. On siin taga perekond? Ema oli see, kes käskis-keelas-kasvatas, isa tegi nalja ja mängis? Aga enamasti ju nii on. Kas mehi kartma ja nendega ebakindlalt käituma hakkavad need, kel kuri ja kamandav isa või ka need, kel isa üldse ei ole? Mul on just vastupidi. Ja muideks, kui mõni mees käitub minu jaoks "nagu naine" st, hakkab elamist õpetama, šokeerun ma päris korralikult - ka sina, Brutus! Meestele ma ei pea midagi tõestama, naistele aga pean.

Raamatus on  põhiline psühholoogiline peedistamine, mis põhiliselt keerleb selle ümber, et juhtiv kiusaja sisendab kiusatavale, kuidas too on "valesti" ja "peab end parandama". Nagu ma aru olen saanud, siis enamik psühholoogilisest vägivallast põhineb sellel, ka perevägivald. Mul on seevõrra vedanud, et nii lähedale pole ma endale kedagi lasknud, kellel minu suhtes muutmiskavatsused on ja noh, ma tõesti ei olegi kohanud ühtki vastassoost isikut sääraste kavatsustega. Ok, kunagi üks kirjasõber oli, kes minu jaoks arusaamatu koha pealt kraaksatas, kuidas mul polevat filtrit suu ja aju vahel, mis on mu meelest alusetu laim ja selle asemel, et omaks võtta, püüdsin ma talle kirja teel selgeks teha, et ta eksib, aga tema lõpetas suhtluse üldse ära st ma olen siiani häiritud, kuidas sai mind nõnda valesti mõista, mitte ei puista endale tuhka pähe, mõeldes, miks ma ometi selline hälvik olen. Atwood toob oma raamatus põhjuseks, miks sellistest suhetest ei lahkuta, suure vajaduse mõistmise, sõpruse, läheduse järele. Kiusatav tüdruk on koolis uus, tal ei ole kedagi teist, kui see kamp, kes vahel kiusab, vahel armulik on.

Teisalt see grupikuuluvuse teema on ikka olnud, see "mina olen ka tüdruk, võtke mind kampa!". Ma olin ju kodune laps, kedagi ei tundnud, kui kooli läksin, sammusin siis õpetaja juurde ja ütlesin, et ma tahan ka nende tüdrukutega mängida, öelge neile, palun, et nad mind mängu võtaks! Ilmselgelt jube käitumine, kõigiti valesti. Pärast, käsu peale kampa võetuna, tajusin ikkagi, et sattusin vihma käest räästa alla, ei mina osanud neid mänge ega tahtnudki mängida, mida nemad mängisid. Fake it, until you make it ei töötanud üldse. Ma üritasin edasi enam-vähem põhikooli lõpuni, kuni lõpuks avastasin, et tegelikult on olemas ka minusuguseid tüdrukuid, kellega on mugav ja loomulik suhelda, ma ei pea pingutama nende teiste heakskiidu nimel, sest seda ma ei saavuta iialgi.

Olukord, mis selle mulle selgeks tegi, oli üks sünnipäev, kuhu kutsuti meie klassist kõik va kaks "imelikku" plikat, aga nemad olid omavahel sõbrannad ja ilmselt harjunud "paaria"-staatusega, minu sõbranna, kes oli klassis uus ja tõrjutud ning MINA! Mismoodi? Kuidas mina sellesse kampa sattusin? Halloo, ma ju olen aastaid pingutanud, normaalne paistnud? Kas ainult selle uue sõbranna pärast? Ah, see on raudselt õnnetu eksitus, ma lähen ikkagi kohale! No ja ma läksin sinna ja olin nähtamatu. Nad ei pannud mind tähele, tegelesid oma teemadega, kihistasid ja kepslesid. Ma läksin ära ja keegi isegi ei märganud seda, kõndisin, pisarad voolasid ja mõtlesin, miks ma ometi sinna ronisin, kui oleksin võinud olla hoopis koos selle sõbrannaga, keda ka ei kutsutud. Pea kogu see kamp läks hiljem edasi reaalklassi ja ma isegi inertsist mõtlesin, et lähen ka, "kõik" ju lähevad. Õnneks andsin endale võimaluse valida täiesti uus klass, kus 90% uusi nägusid, kust leidsin ka sellised inimesi, kellega ma sobisin. Ok, võib-olla läks nii kaotsi mu karjäär eduka insenerina (haa-haa) ja mandun nüüd siin humanitaarias, aga ikkagi.

Ehk siis, sa ei pea kellelegi midagi tõestama, ole nagu oled. Samas, inimene on sotsiaalne olend, ta vajab oma karja - nende kahe vahel on vastuolu. On õnneasi, millisesse seltskonda sa õrnas eas satud, kas sellisesse, mis aktsepteerib või sellisesse, mis väe võimuga muuta üritab. Või oled täitsa üksi ja õnnetu. Õnn on leida omasugused! Mul hiljuti sõbranna tunnistas ka, kuidas ta aastaid, aastaid üritas olla "normaalne" - olla selline nagu üks tüdruk olema peab, mahavisatud aeg, enne kui leidis, et on ikkagi inimesi, kellele ta sobib sellisena nagu on.

P.S. Teemaväliselt ja ise õel plika olles - tule taevas appi, kuidas on võimalik, et pooled testijatest näevad seal, kuhu on kirjutatud täiesti normaalse käekirjaga "Julius", et see on "Jelliol" või mingi sarnane värdnimi?! Mismõttes sa mõtled, et see on loogiline nimi, mis võiks kellelgi olla?! Ma saan aru, et Rögabert ja Dildomar ei pane enam kedagi kulmu kergitama, aga kamoon, tõesti ei teki mingit kahtlust või?! Masendav.

laupäev, veebruar 08, 2020

Miks ei tasu gripihooajal sigida ja muid murekohti

Mul on aastaid see teema keelel olnud, aga ei ole julgenud kirjutada, sest noh, äkki sõnan ära või midagi (jaa, mina, "ei usu kedagi ega midagi", aga omakasu nimel ikka pingutan). Nüüd on häda käes ja võin rahulikult avaldada. Oh seda õndsust! Nimelt pole mu vanem laps viimased, vähemalt 5 ja pool aastat kordagi arvestavalt haige olnud. Ei olnud viimasel lasteaiaaastal ja ka kooli pole ma veel kordagi pidanud tõendit kirjutama, nii et nüüd pidin välja uurima, kuidas seda teha üldse. Meenus kunagine film "Purunematu", kus Bruce Willisel sama "häda" küljes oli, seal selgus muidugi, et universumi tasakaal - kuskil oli paha mees, kes kogu aeg katki läks ja siis Bruce oli see hea kangelane ja purunematu, kellesse hädad ei haakunud. Mis lõpus sai, ei mäleta.

Nüüd siis on meil....nohu. Aga piisavalt räme, et minu arust ei peaks kooli minema. Palavikku pole ei mina ega tema peaaegu kunagi näinud, samuti paistame olevat immuunsed näiteks tuulerõugete suhtes (kaks aastat möllasid lasteaias, Mini ei saanud kordagi, mu ema väidab, et mina pole ka iial seda põdenud). Jõhkralt haiged olime eelmises korteris elades, kus hiljem seina seest hallitus välja tuli. Kui Mini sündis, olime mõlemad mehega täiesti haiged, hiljem isegi sünnitusmaja personal küsis, kas oleme võimelised beebi eest hoolt kandma, mees lebas perepalatis teki all ega liigutanud ka end, kui arstid ringi käisid. Ma ei mäleta, kas siis ka mingi üldine epideemia ringi käis, aga varakevad, vabalt võis olla. Mikro sündides oli haigla igatahes karantiinis. Ma ei tea, miks ma otsi kokku ei pannud ja sellest õppust ei võtnud ning sel aastal Mikro sünnaks mängutoa kinni panin? Pidu katku ajal? Sünnipäeva päeval oli lasteaias 18st lapsest kohal 6. Sünnipäevale tuli 14 kutsutust (ei ole vahetegija lapsevanem, lihtsalt liitrühm ja alla 3-aastaseid ei hakanud kutsuma koolieeliku peole) 6+ üks üllatuskülaline. Õnneks sünnipäevalaps ise ei kurvastanud (tal pole enne ühtki "suurt" pidu üldse olnud lihtsalt), kuigi minu igikestvaks hämmelduseks suur osa inimesi siiski ei pea vajalikuks enda mitteilmumisest kuidagi teatama, isegi kui kutsel vastav märge. Lubasin, et olgu see viimane kord, epideemiate ajal sündinud ei saa endale lihtsalt sünnipäevi lubada.

Mul endal ka nohu nüüd, istusin öösel 3 ja 4 vahel üleval, valutasin pead ja manasin esile musti stsenaariume, sest noh, ärasõnumine eks. Kaeblesin siin ju, et vähe tööd jne, nüüd siis selgus, et detsembrist saati lubatud uus klient tuleb nüüd ja kohe ja ennustatud 2000 faili asemel nädalas tuleb 1000 päevas ja 24 tunnise tähtajaga. Loomulikult on suurem osa aasta lõpus värbamiskonkursil ootele pandud inimestest endale töö leidnud või niisama kättesaamatud ja kuna kommunikatsioon on meil ka täielik 0, siis osalt on signaalid, et päris kindel ikka ei ole see leping kliendiga üldse, seega ma üritasin kätte saada neid, kes ei peaks meile tööle asumiseks end vanalt töölt lahti võtma. No mõne sain ka, ma olen 15 aastat seda tööd teinud, me kõik oleme ja seetõttu ilmselt võimetud töö keerukust adekvaatselt hindama, aga ilmselgelt ei ole see GoWorkaBiti stiilis "inimene tänavalt trükkima panna" töö nagu ülemused arvavad, sest noh...Inimesed ei saa uue programmi toimimispõhimõtetest aru, ilmselt eeldatakse mingit "paberilt Excelisse" varianti, mitte poolintelligentset süsteemi. Inimesed ei julge küsida, kui nad aru ei saa, soperdavad jumal teab mida, väljundfail tuleb nii pekkis, et me ei saa isegi aru, kuidas niimoodi saab teha, et ühte lahtrisse täidetavad andmed on teises, klikitud on suvaliselt errorkoode sisse jne. Kui sul tuleb mingi arusaamatu asi ette, siis sa ju küsid abi, mitte ei vajuta suvaliselt "yes"? Inimesed, kes saavad programmist aru, ei suuda lugeda käekirja või loevad käekirja vaatamata suurt pilti ja loogikat kasutamata. No, et lapsel ja vanemal peaks ikka olema sama perenimi, mitte tähevõrra erinev. Et e-mail on sageli seotud inimese nimega, mitte laest võetud tähekombinatsioon. Et tavaliselt inimene tellib ühe foto endale, mitte seitse ühesugust, kuigi number ühe võib kirjutada nii, et see näeb välja nagu 7. Et tärn tähendab, et inimene soovib ühte toodet. Jumal küll,  mida me teeme niimoodi!? 15 faili sisestamiseks läheb neil 45 minutit, mul alla viie. Ok, kiirus paraneb, programm on õpitav, kui juletaks küsida (kes ei julge kohe, ei hakkagi julgema), aga loogikat märkama õppida ei ole võimalik, seda olen ma aastate jooksul õppinud. Teisalt paneb see mind mõtlema sellele, milline paganama "maa sool" me siin kolmekesi oleme. Kahjuks ei paista keegi teine sellest aru saavat. Et varem olevat seda tööd teinud mingid ajutiselt sisseostetud tüübid Rootsis - kuidas? Ma tahaks nende kvaliteeti näha. Kas asi on selles, et nemad tegidki seda paberil ja suurt osa inimesi hirmutab arvuti? Rootslased on targemad kui eestlased? Noh, igatahes on nüüd ilmselt kriips peal meie mõnetunnistel tööpäevadel ja saab "rõõmsalt" ületunde vihtuda, sest me oleme siin nii paganama asendamatud.

Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti "imeliselt" saabunud? Miks kõik s*** korraga selga peab vajuma?

Vabandage, aga kas see on seal koolnud kukk prügiauto katusel? Meile tundus küll, a kuda ta sinna sai? A miks nii?


laupäev, veebruar 01, 2020

Seks ja vägivald - Virginie Despentes. Vernon Subutex1

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks! Mõelda vaid, siin on ometigi lause: "Talle meeldisid bändid nagu L7, Hole, 7 Year Bitch ja muud jubedused, mida ainult plikad kuulata suudavad."(lk 37). Jaa, ma tean, isegi kõige karmimad mehed värisevad minu lemmikute ees! Stiililt Nick Hornby kohtub Michel Houellebecq' iga, viimast on Despentes oma eeskujuna ka maininud. No see briljantne lõiguke näiteks:

"Naised arenevad vanusega edasi. Nad püüavad endaga toimuvat lahti mõtestada. Mehed jäävad kangelaslikult samasugusteks ja käivad siis korraga alla. Mida vanemaks nad saavad, seda enam seostuvad armastus ja seks neil lapsepõlvega. Nad tahaks tüdrukuliku välimusega naistele lapsikut juttu ajada, teha lollusi nagu koolihoovis. Mitte keegi ei viitsi vanamehe himudest kuulda, liiga piinlik on." (lk 46) Pakun, et Houellebecq oleks sunnitud noogutama.

Aga mingil hetkel sai seda kõike liiga palju. Jah, autor oskab  oma karakterid huvitavaks kirjutada, aga ikkagi hakkavad nad omavahel segi minema, sest olgugi, et see on muljetavaldav läbilõige Prantsuse ühiskonnast - ülirikas paheline pankur, kes peab end mässajaks, heroiinile poja kaotanud vanaproua, naisepeksja, rikka pärijannaga abielus läbikukkunud filmirežissöör, pornostaari tütrest moslem, H&M-i müüjast paremäärmuslane, arengupeetusega kerjusnaine jne jne, on nad kõik mingil moel õnnetud ja düsfunktsionaalsed. Ja olgugi, et sa mõistad, jah sellised inimesed ongi olemas, siis kaasa elada on neile küllaltki raske, sest sisimas sa ikkagi ei mõista neid. Nad ehk annavad ühe omapärase lisanduva vaatenurga elule, aga see on ka kõik, sa tead ju niikuinii, et "igasugu väärakaid eksisteerib." Mis mind kõige rohkem tüütas, oli aga see, et mu meelest on Despentes natuke nagu kinni jäänud oma vanadesse hilpudesse, mis tema puhul on siis vist pigem eevaülikond, nimelt töötas ta varem seksitööstuses. Sugutung inimeste käitumise peamise motivaatorina on mu meelest sügavalt ülehinnatud. Punkt. Ma ei viitsi enam lugeda kõiki neid Houellebecq'i ja muude trendikate kloone, kes sellele altarile oma töid ohverdavad.

Kõige raskemasse olukorda asetab ennast inimene, kellel on teistelt midagi vaja. Ta ei saa ilma sõltumata hakkama. Jah, tänu rahale oleme me kõik sellesse vastastikuse sõltuvuse ringi tõmmatud - ei ole võimalik kõike eluks vajalikku ise luua ja kasvatada, kuldmune ka ei oska muneda, aga rahata maailmas hakkama ei saa. Seda sõltuvust saab kuidagi endale talutavamaks muuta, vähemalt siin maailmaosas, kus ametlikult orjatööd ei esine. Aga seada end sõltuvusse läbikäimisest teiste inimestega? Mille nimel? Et saada keppi? Vabandage mind, aga hea seksi jaoks ei ole vaja teist inimest. Teine inimene on pigem ebausaldusväärne muutuja, taevaliku seksi asemel võib hoopis igasugu jama otsa sattuda. Jah, inimene ei ole harjunud üksindusega, lähedust tahaks, oleme harjunud koopas külg külje kõrval sooja saamiseks magama, aga lähedus toimib mu meelest muul tasandil kui seks. Pidevalt mööda linna keppi otsides lähedust ju ei saa, aga millegipärast teevad selle vea kõik need tänapäeva moodsad kirjanduskangelased. Ja siis pärast kannatavad. Lähedus saab tekkida vaid kahe üksteisele meeldiva (ja mitte ainult füüsilisel tasandil!) vabatahtlikult koosolemist nautiva inimese juures. Teine teema on juba see, et ma ei saa üldse aru, kuidas saab suvaline inimene füüsiliselt ligitõmbav olla ilma teda tundmata. Raamatutes juhtub seda pidevalt mõlema soo puhul. Vaadata jah võib, aga omale koju voodisse vedada selline? No ei. Mulle tundub, see "issand, ma tahan teda ja kohe!" ikkagist kompensatsioonimehhanismina madalale enesehinnangule - "ma pean ta saama, et tõestada endale, ma meeldin inimestele, nad tahavad mind." Üldiselt, see probleemistik on kuidagi igav ja äraleierdatud.

Põnevaim tegelane raamatus on minu jaoks naisepeksja. Jah, ma riskin jälle selle vägivallaõigustaja tiitliga, aga sellega on mind ennegi pärjatud, ma ei väsi kordamast, et ei õigusta, püüan vaid lahti mõtestada.

"Sa lõid oma naist? Kas ta pettis sind või?"
"Sa ei löö oma laste ema sellepärast, et ta midagi halba teeb. Sa lööd teda sellepärast, et sa oled vägivaldne." (lk 253)

"Kui ma vägivallast loobun, siis mis mulle alles jääb?" /.../Millal ta veel saaks tunda, et ta on elus, et tal on oma nahas hea olla, kui tal enam viha ei oleks?" (lk 244)

"Minu probleem on selles, et ma pole üldse suitsiidne. Muidu ma teaks, mida teha tuleb." (lk 254)

Mulle tundub see reaalne. Mida sa teed sel juhul? Inimene üldiselt surub enda ebameeldivad ja üldise, lubatud kuvandiga vastuolus olevad küljed lihtsalt maha või siis püüab neid õigustada ning ilustada. Raamatu naisepeksja üritab seda kõike samuti, kuni hetkeni, mil kaardimajake kokku kukub ning tal ei jää üle muud kui tunnistada, et jah, oligi klassikaline koduvägivald, ei mingit "meie olukord on teine"; "see ei ole nii hull". Erinevus teiste teraapias kohatud meestega on temal see, et ta võtab vägivalla omaks, ta ei hakka arvamagi, et paraneb ning leiab, et kõik need teised, kes väidavad end paranevat, lihtsalt valetavad, milles ma pakun, on tal ka õigus. Sa ei parane, sest see on sul loomuses ja seda ei muuda. Kui end ära tappa ei suuda ja eralduses elada pole võimalik (profülaktika mõttes vangi ei panda ju), siis mis teed? Tüüp hoiatab inimesi enda eest, aga vana tõde on see, et tõde ei usuta, aususega pole harjutud, selline inimene tekitab vastupidi huvi oma isiku vastu. "Ah, küllap sa valetad, dramatiseerid üle, õige peksja ei ütleks iial, et ta peksab, sa oled nii nunnu!" Hakata ennast meeldivalt hävitama? Nagu Bukowski ütles (väidetavalt): "Leia, mis sulle meeldib ja lase sellel end tappa!" Raamatu naisepeksja kavatseb end surnuks juua. Ma ei oska ausalt öeldes midagi targemat välja pakkuda. 

neljapäev, jaanuar 30, 2020

Mina pean sambat tantsida saama

Miks mina maale elama minna ei saa? Mulle vaikus sobib, isegi kauem kui poolteist päeva, tegelikult sellist "maad", kus naabreid ümberringi ei ole, väga polegi kogema sattunud, aga...Maal ju ei toimu mitte midagi! Või noh, miks ei toimu, rahvamajas ikka mõni pidu ja raamatukogus kohtumine kirjanikuga, aga mina tahan melu, anonüümset melu. Mitte nii, et igal pool samad näod, ma tahan vaadelda inimesi nagu loodust.

L. ikka vahel ajab mingit maale kolimise jura ja nii hobi korras sõidame vahel läbi väikeasulate, kus paneelikates mitu vineeriga kinni löödud akent - siia tulemegi, saame odavalt korteri, elame toetustest ja muu Viive 46. Maatöö pole meile kummalegi kontimööda, L. tahab sellepärast linnast ära, et siin olla inimesed ja ta identifitseerib ennast endiselt kui "maapoissi". Ma ei saa sellest hästi aru, tema maa ja minu linn lapsepõlves olid pmst samad asjad - eramajade rajoonid, mida lihtsalt ühel piirasid põllud ja teisel linn, kuhu lapsel toona eriti asja ei olnud. Ta kipub ära unustama, et just sellised kohad on "inimeste" osas kõige tüütumad, puudub anonüümsus, levib klatš. Linnas on anonüümsus kindlasti suurem kui maal. Inimestest pääsemiseks on lahenduseks ikka päris mets, aga see ei ole siiski reaalne, sest me teame, et tahame "peol" käia. Metsa pidu ei tule. Isegi mutionul läks käest ära, inimestel läheks veel kiiremini.

Ma pole nüüd kuu aega "väljas" käinud, õudne! Lihtsalt ühtegi normaalset pidu ei ole kuskil olnud ja noh, me üritame nagu kokku ka hoida, auto on siiani paranduses.

EDIT: Raev, raev! Auto olla valmis saanud, noh, proovisõidul purunes taas turbo, seekord ainult osake siiski, mitte päris selline laks nagu suvel oli ja mille üle siis ohitud sai. Seekord kõigest nii oma neli ja pool tonni korstnasse kirjutada, ma oleks võinud vähemalt pilti teha, kui selles rahas suplen, nüüd pole mul midagi, lihtsalt see sama vana auto on tagasi. Ma ei või.

Aga tagasi teemasse. Ma ei räägi ööklubidest, neid ma ei salli, lihaturg, kus muusika on nii kõvaks keeratud, et suhelda ei saa, aga mulle meeldivad heade esinejatega kontserdid ja pärast istumine mõnes baaris. See on eluliselt vajalik. Ma ei saaks kuhugi põllule kolida, käiks sealt taksoga linnas või? Ei, "väljas käimise" oluline komponent on vastu hommikut koju kooberdamine, inimpopulatsiooni vaatlused sel teekonnal jne. Ma armastan ööelu! Õudne muidugi, minuvanune inimene peaks ikka kodus koristama ning kaubanduskeskuste külastamisega rahulduma, issand, lapsed ka veel sellisel, need tuleks kohe ära võtta! "Muidugi käige väljas kuni veel saate!" kohustas aga mu 90-aastane voodihaige vanaema ja tema suhtumine meeldib mulle rohkem.

Ilmselt suunab mind ka harjumuse jõud ja kaunis nostalgia. Nimelt veetsin ma pea kogu oma keskkooliaja baarides. Siis küll enamasti päevasel ajal. Meie "kodubaar" Manhattan (praegune Kivi Konsum...) avati kuskil kaheksa paiku (!) ja nii me jalutasime kooli juurde ainult selleks, et seal avastada, kuidas jälle mingi kontrolltöö tulemas, milleks õppimata ja seadsime sammud baari. Ma tõesti ei tea, kuidas võis toona keegi õhtul kodus arvata, et me sellise lehaga koolist laekume, sest siis ju veel suitsetati siseruumides ning me ise tegime seda ka, sest enamasti peale tee ja sigarettide eelarve baaris muud ei võimaldanud. Helesinine LM ja karamellitee. Õlu maksis 8 krooni klaas, seda sai ka vahest endale lubada, kui vanemad olid kooli jaoks söögiraha andnud. Koolis sõime puudujate talongide eest, söögiraha kogusime olulisema tarvis. Peagi laekusid baari ükshaaval ka kõik muud luuseritest sõbrad ja alati oli huvitav. See kõik on tänases ekooli ja range vanemliku kontrolliga maailmas mõeldamatu. Vaesed lapsed! Korra vist üritati mind koolis korrale kutsuda, et niipalju puudumisi, viskame välja, aga teadsin, et see vaid nüri ähvardus, sest hinded olid mul rohkem kui korras - tegin ju kõik tööd siis, kui mulle sobis, mitte siis, kui õpetajale, paljusid jõledaid asju ei pidanudki kunagi järele tegema. Ühe korra varastasin puudujate päeviku üldse ära, ähvardati küll, et see tuleb välja, aga no kus ta tuli siis...Oh, olid alles ilusad ajad!

esmaspäev, jaanuar 27, 2020

Olemise ilu

Kinosaalis ei ole vist kunagi nii vaikne olnud, kui selle filmi "Fred Jüssi. Olemise ilu" ajal. Meil olid lapsed kaasas ja ühel paaril veel ning isegi pisemad, kui meie omad, aga keegi ei nihelenud ega sosistanud, ei krõbistanud popcorniga ega luristanud cocat. Teisalt, seda filmi vist actioni-otsijad vaatama ei lähegi?

Ma kohe ütlen ära filmi suurima miinuse - võrratu visuaal segab natuke teksti süvenemist, sest selle, mida Jüssi räägib, tahaks endale kuhugi salvestada. Ta räägib kui inimene, mitte kui loodusuurija ja selles on suur mõte. Talle, kui inimesele on oluline ilu, mida ta enda ümber näeb ning ta lihtsalt soovib seda teistegagi jagada. Üsnagi elementaarne ja ehk ka inimlik? Teisalt, see külg inimeseks olemisest on meil kuidagi tahaplaanile jäänud. Mind üllatab, et me peame rääkima sellest, kuidas niisama olemiseks tuleb aega võtta, et ei ole vaja endale mingeid eesmärke seada, õigete sihtideni viib meid oma sisemise tunnetuse järgimine niikuinii. Pigem on olulisimaks inimlikkuse tunnuseks saanud hoopis ahnus. Jüssi tsiteerib M. Gandhit, kes ütleb, et maailmal on piisavalt kõigi vajadusteks, aga mitte piisavalt kõigi ahnuseks. Võidab see, kellel on surres rohkem asju. Mitte see, kes väärtustas oma elu läbi ilu nautimise. Ma ei taha ju surra mitte sellepärast, et mul veel ei ole seda ja toda asja, vaid sellepärast, et ilmas on veel midagi väärt vaatamist. Jüssi ütleb, et tema õnneks enam seda ahnusest paljakstarbitud maailma nägema ei pea. See on filmi kurb allhoovus. Ega seda rohkem kui ühe korra ei mainita, seda ilu kaduvust, aga kõlama ta jääb. 

Filmi visuaal viib meid sinna, kuhu tavaliselt vaatlejana ei satuta. Olete te viibinud hetke juures, mil jää hakkab varakevadel jõel esimest korda liikuma? Või näinud ja kuulnud lehtede langemist sügiseses metsas, lume kukkumist puudelt, jalutanud kuuvalges laanes? Näinud kopraid või vesipappi tegutsemas? Hääled lindistas muuseas Fred Jüssi juba aastaid tagasi, need on filmile osavalt külge poogitud. Ma ise veel mõtlesin, et huvitav, kuidas on filmilt välja lõigatud kaameramehe sammud ja drooni põrin, kui me ometi kuuleme looduse hääli. 

Tegelikult ei pea see ka üldse just loodus olema, milles ilu leida. Inimese loodud arhitektuur võib samuti meeliülendav olla, kui seda tähele panna. Kaunilt projekteeritud linnaruum, ajaloolised hooned, kaunid kohvikud, millest rahulikult istudes aja möödumist jälgida. Mitte mingid funktsionaalsed kuurid, kus käia töötamas, söömas ja magamas. Karbid keset põldu. Kust tulevad kõik need inimesed, kes tahavad ainult teada, mis materiaalset kasu millestki saab, kus midagi toimub ja hakkavad nihelema, kui viis minutit "niisama passima" peavad? Ise on veel uhked ka, et nemad käed rüpes ei istu (Kivirähki tüüpilised eestlased tulevad meelde), on see ikka kiidetud töökus või hoopis hale ahnus? Viie rikkama riigi hulka, peaasi, et naabrist parem?

kolmapäev, jaanuar 15, 2020

Maailm minu õlul*

Jüri Kolgi novell "Ada", loetagu, hirmus hea.
Selliseid asju peaks vist Facebookis jagama, aga ma ei taha. Hiljuti keegi kuskil rääkis, kuidas tema kavatseb igasugu vaiksed jõllitajad oma sõbralistist ära kustutada, sest mis see siis olgu - vahivad, aga ise ei panusta! Ega siis Facebook selleks ei ole mõeldud, et seal niisama konutada, kaastööd tuleb teha! Mina ei pane oma tite- ja kassipilte, vaktsiinivastaseid üleskutseid ja sügavamõttelisi tsitaate sinna mitte niisama, vaid ikka selleks, et miskit vastu saada. Kont kondi vastu!
Mul on FB-s küll vaid ca 180 "sõpra", aga häda on selles, et ma tean neid kõiki ja mul on kole komme hakata mõtlema umbes nii, et ok, sõber K.-d see ehk huvitab, aga seda vana kirjasõpra ilmselt mitte ja no hoidku veel too sugulane või lapse õpetaja, tema seina see ju suisa risustab! Ei hakka mina häid inimesi tüütama, panen parem blogisse, mida loeb jumal-teab-kes, aga ma vähemalt ei pea muretsema, ise vastutab, kui siia lugema satub.

Inimeste veebiharjumused on üldse minu jaoks kummalised. No kõik need inimesed, kes siia ära eksivad, näiteks. Ma näen palju on lugejaid läbi feedly, aga rohkem on ju neid, kes niisama kuskilt läbi astuvad. Miks? Mina ei astu tavaliselt mitte kellegi blogist niisama läbi. On need, keda ma loen ja kõik. Vahel kui viidatakse või blog.tr.ee-s (jah, ma siiani kasutan seda aktiivselt, kõik ülejäänud kodumaiste blogide loendid on mu meelest haledalt läbi kukkunud, ainult see vana, mis inertsist töötab, toimib endiselt) tundub midagi olulist olevat, siis satun mõnesse võõrasse kohta ka. Aga et ongi inimesi, kes käivad ühest blogist teise inimeste blogrollides olevaid linkepidi? See on ju kohutavalt tüütu?! Ja ometi tuleb sealt suur osa liiklusest.

Vastutusest veel, olen siin kaks päeva trapi kuulanud, ilmselgelt need 68 minu jälgijat Last.fm-is seda ei oodanud, keegi neist pole kordagi kuulanud ühtegi neist noortest emodest, keda ma siin ketran. Suunamudijamaterjali minus pole, mind kisub ikka mitmesse suunda korraga, ei sobi selline teistele teenäitajaks. "Ärge käige mu järel, olen ise ka eksinud" või kuidas see tekst t-särgi seljal oligi.

Miks üldse end vastutavana tunda? Ma pidevalt maadlen selle probleemiga ja olen jõudnud ainult niikaugele, et vahel õnnestub endale selgeks teha "küll kõik kuidagi laheneb, see pole AINULT minu probleem", sest miskipärast ma tunnen, et kõik asjad on eranditult AINULT minu kraes ja suisa üllatun, kui keegi vabatahtlikult kaasvastutust tajub või lihtsalt nendib, et "kõik saab ju korda?!".

Praegu näiteks tunnen ma end süüdivana selle karja inimeste ees, kes meile tööle kandideerisid, et noh, mul on siin see riisutud koor, mingi 15 kodanikku, kellele ma veel ei saa ära öelda, sest pole täpselt teada, kas peaks nad testile kutsuma või mitte. Nad kõik ootavad seal kusagil, sõltuvad minust! No ja siis meenub, et mina ei ole kogu meie ettevõte, mina ei ole tingimused, mis tulenevad klientidest jne. Mina olen lihtsalt sõnumitooja!
Lastega oli sama asi, ma alati hullult üllatusin, kui tuli meelde, et neil on ju isa ka! Enne seda olin jõudnud alati pikalt ennast haletseda, et kuidas ma küll ometi hakkama saan ja siis keegi ütles, et teeme nii või naa. Ohhoo! Sa ka siin! Kuidas ma su ära unustasin!? Ja kohe oli mure kui käega pühitud. Ma ei ole harjunud delegeerima, kahman kõik endale. Seal, kus teised inimesed veel ei näegi muretsemise kohta ("eks läheb seegi mööda, mis me ikka teha saame"), olen mina juba kümmekond õudset stsenaariumi omas peas valmis vorpinud. Üks paganama ärev eit olen.

Emoräppi teilegi, mulle meeldib. Kuidagi "päris" muusika, tavalised inimesed, tavalisest elust. Mulle meeldib see 48-aastase Adam Westoni kommentaar video all I can totally understand the importance of the lyrics and the actual music is genius. At my age it's nice to find out that some new music actually satisfies me. 


Ja totaalselt muul teemal...
Mikro teatas eile, et ta olla lasteaias õpetajalt küsinud, kumb tollele rohkem meeldib, Lenin või Stalin? Õpetajale meeldis Lenin rohkem. Tiia Toometi "Vaja aja koolilood", mis muud. Ostsin lastele, et ise lugeda saaks. Toometi "Kodused asjad" oli lapsepõlves mu suur lemmik. Või oli see "Vaja aja lood"? Need on mu mälus ühte sulanud, ilmselt olid mõlemad head. Ühes neist olid pildid kõigist vana aja jäätistest ja klaaskuulidest, millega mängiti. Mäletan, et mulle tundus selle põhjal vana aeg hoopis parem kui see 80ndate lõpp, kus ma elasin.

*Täiesti ootamatult sain kalambuuriga hakkama

teisipäev, jaanuar 14, 2020

Pildikesi tööelust

Märkasin hiljuti kahte sarnast töökuulutust - sama oli ettevõte, sama oli positsioon, ainult et ühte töötajat otsiti Tallinnasse, teist Tartusse. Tallinna kuulutusel oli palganumber juures. Kommentaare pole vist vaja.

Otsisime siin just ka ise ühte inimest. Panime palganumbri juurde, et kellelgi asjatuid illusioone ei tekiks. Üle 300 kandidaadi laekus ühele kohale. Inimesi oli igasuguseid, tõepoolest täiesti seinast seina igas mõttes. Uskumatu. Nõme on see, et hetkel pole üldse kindel, kas meil seda inimest üldse vaja ongi. Üldistus: inimesed ei taha tegelikult töötada kusagil teeninduses, nad tahavad sooja kontorisse arvuti taha.

Ilmselt tuleb siinkandis elades mugavast töökohast kümne küünega kinni hoida. Mida lisaks pakutakse? Täna pakuti näiteks aktimodelli tööd foto jaoks, 45 eurtsi saaks. Mhmm, ma vist mõtlen veel...Muuseas, oma töökarjääri ma alustasin kunstikooli modellina, mitte aktina küll, toona sain umbes 190 krooni selle eest, tundus ja tundub siiani parem valik kui 45 euri palja pee eest.

Üks arulage klient tahab iga trükivea eest valurahaks 40 eurtsi saada. Mingu ta ka puu taha! Teate ka, kui paljud inimestest suudavad ühe ja sama blanketi peal omaenese nime kolm korda erinevalt kirjutada? Tee siis selgeks, on see trükiviga või loll klient. Pärast ikka lööb käsi kokku, et "mina ometi niimoodi ei kirjutanud, eks need tuhmid idaeurooplased mul selle dokumendi ikka ära solkisid!" Teisalt, preili perfektsionist minus hõõrub selgelt käsi.

pühapäev, jaanuar 12, 2020

Kazuo Ishiguro. Kui me olime orvud

Kirjanduses kasutatakse terminit "ebausaldusväärne jutustaja", mis on iseenesest veidi problemaatiline, sest kas tegelikkuses üldse eksisteerib mõni jutustaja, kes oleks täielikult aus ja mälumoonutustest vaba, kas keegi saab olla enamat kui vaid subjektiivne tema ise, erapooletult objektiivne?

Raamatuid lugedes me enamasti siiski eeldame, et lugu juhtus täpselt nii, nagu seda meile serveeritakse. Ma ei tea, miks. Kui jutustaja trikitab, saame me sellest tavaliselt ka juba esimestel lehekülgedel aru, sageli on sel juhul minategelane kas laps või siis mingit sorti eripäraga tegelane. "Kui me olime orvud" esitleb end meile aga kui detektiivilugu ning esmapilgul ei leia siit midagi mõistusevastast. Mõne aja pärast avastad ennast aga keset unenägu, sellist, kus kõik on unenäoloogika järgi korras, aga ometi sa saad aru, et asjad ei ole päris nii nagu nad olema peaksid. Mõistad, et eesmärgid, mille poole peategelane püüdleb, on saavutamatud, inimesed, keda ta kohtab ebaloogilised ja üleüldse tunnetad iga rakuga, et kõik sumbub ebaõnne, ometi läheb peategelane kõike seda tähele panemata ikka edasi. Nii nagu unenägudes, kus siht on silme ees, aga sa tead, et iial kohale ei jõua. See võiks olla tüütu, kui see ei oleks nii osavalt kirja pandud ja ka sügavamõtteline. Ilmselt on see suur risk, kirjutada selline raamat, mida pinnapealselt lugedes võidki end avastada ühes täiesti ebaloogilises detektiiviloos ja pettuda. Mulle tundub, et päris mitu arvustajat ongi selle pealispinna õnge läinud. Võib-olla ei tasuks seda lugeda Ishiguro esimese romaanina, vaid alustada mõnest muust, siis peaks olema selge, et autori lemmik uurimisteema on inimmälu ja selle võime moonutada, varjata ja petta.

Antud lugu, nagu tegelikult ka pealkiri viitab, keskendub lapsepõlvele ja selle olulisele rollile inimese elus. Autor paigutab oma tegelased keset pöördelisi ajaloolisi sündmusi (Teise maailmasõja eelmängust Aasias siinkandis ju ka väga palju räägitud ei ole, selles osas on jutustaja usaldusväärne  ning ajalooline taust on raamatus huvitav ja informatiivne) ning püüab läbi selle näidata, kuidas enamasti paikneb meie isiklik turvasaar just nimelt lapsepõlves ning me tegeleme sinna tagasipöördumisega aktiivselt kogu elu, iseasi, kas see ka tegelikult võimalik on. Me elame illusioonis, et minevik on kusagil konserveerituna tallel ning sinna on võimalik naasta. Me usume, et nostalgia aitab mäletada, aga palju me tegelikult mäletame?

"Kui me olime orvud" tegelik lugu peitub metatasandil, romaani tegevusliinid on pigem dekoratsioon, samas need kaks ka täiendavad teineteist ja segadust tekitab seegi, et erinevalt mitmest teisest autori teosest, on sellel konkreetne lõpplahendus olemas.  Ometi jääb tunne, et olulisem on siiski see, millest ei räägita. Kui me ei küsiks "miks?" ehk olekski meie elud samasugune unenäoline ja ebareaalne kulgemine nagu peategelase oma, kes oma otsuste tagamaid tutvustama ei kipu. Kas selle tõttu, et ta on endas kindel või hoopis selle tõttu, et ta luiskab? Või tahetakse meile näidata hoopis seda, et tegelik elu võrdubki suures osas unenäoga, kuna me lähtume eeldustest, mida me ei mäleta, minevikust, mis on meie peas kummalise kuju võtnud ega sarnane sellega, mis ta tegelikult oli. Ja isegi kui me seisame kõikuval pinnal, on meie olukord siiski tunduvalt parem neist, kelle minevikus on lahtiseid otsi ja vastamata küsimusi - sellise dilemmaga inimesel on väga raske elada olevikus, samas ei saa ta  ka pöörduda mineviku poole, sest see on lõplikult läinud ja muutunud.

Väga huvitavalt kirjutatud romaan. Ilmselt nõuab seesugune metatasandit arvesse võttev stiil erilist vilumust kirjutamisel ega ole igaühele jõukohane. Tekstiline kunstiteos ja sellena kindlasti väärt kirjandus.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

pühapäev, jaanuar 05, 2020

Tippkiskja kannatused

Ma ei tea, kuidas teiega, aga mul on küll hea meel, et oleme inimkonna arengus jõudnud nii kaugele, et vähemalt osale inimestest lähevad korda ka loomade kannatused ja nad püüavad nende ärahoidmiseks midagi ette võtta. Ei saa öelda, et ma oleksin ise loomade heaks viimse kui sendi nõus ära andma ja oma kodu hoiukoduks muutma või teeksin alati kõige keskkonnasäästlikumaid otsuseid, vegan samuti ei ole, aga ma olen täiesti nende poolt, kes on. Just eetilistel kaalutlustel siis, et vähendada teiste kannatusi ja surma. Isegi kui öko laiemas plaanis jätkusuutlik ei ole, siis ilmselgelt on positiivne see, kui me natukenegi vähendame liha tarbimist või püüame mitte osta kaupu, kus sees näiteks palmiõli vms. Mul ei ole küll ka mingeid kogemusi nn võitleva veganluse või lausa ökofašismiga, aga pakun, et enamikul siin Eestis ei ole.

Just seetõttu ongi minu jaoks ebamugav kuulda arvamusavaldusi stiilis "täna jälle oli poes mingi idioodist toidujälgija, vahtis seal luubiga koostisaineid ja ajas näpuga äpis järge!" Nojah, aga las ta oli siis? Äkki oli tal allergia? Äkki uuris hoopis mõnd retsepti veebist? Kuidas ta sulle ette jäi, et sa niimoodi reageerid? Mina näen seoses lastega palju rohkem neid inimesi, kes toidavad oma järeltulijaid peamiselt krõpsude ja kommidega, keda ei huvita, et lapsed on nähtavalt ülekaalulised ja allergilised, kes laiutavad käsi, et laps ei söö koolis ega lasteaias, sest noh, ta pole harjunud suppide ja putrudega, kastmedki on kahtlane värk, salatist rääkimata.

Või siis "need lollakad loomakaitsjad, Eesti ajal kandsid kõik daamid naaritsakasukaid ja keegi ei kobisenud, see on alati nii olnud! Mitte, et ma loomapiinamist õigustaks, aga no need tehiskarvad on ju lihtsalt ko-le-dad!" Mu aju tõrgub selle koha pealt, et sinu õigus ilule kaalub üles looma õiguse elule? Ma saan aru jahindusest, aga karusloomafarmid on siiski täiesti tarbetu julmus. Loomi on alati piinatud, milleks peatuda nüüd?

Ma ei saa just sellest reaktsioonist aru, et värdjad on need, kes püüavad midagi muuta. Mulle tundub, et see on kaitsetaktika, et ise ometigi muutuma ei peaks. Või tunnistama, et äkki kõik mu valikud ei ole just parimad olnud. Aga miks peab alati eksimatu olema? Lihtsam oleks ju ümber mõelda, eriti kui enda arvamuse juurde jäämine sellise vastureaktsiooni tekitab. Mulle meenutab see olukorda, kus keegi kritiseerib mingit sinu valitud asja ja siis tunned endas kohustust seda miskipärast kaitsma asuda, niimoodi hästi teravalt, stiilis "ma tean, et sa arvad, et kõik, mis mina valin on saast ja mina olen ka su silmis saast, jah! Tunnista üles!" Ise ka pärast imestad, et kust see jama nüüd tuli. Ma võin ju ometi tunnistada, et ma ei ole ideaalne, ma ei tee alati parimaid valikuid, olen teinud halbu otsuseid ja tean, et saaks paremini. Mis ei tähenda, et ma tulevikus kindlasti nüüd ainult paremini teen. Ma ei pea ju süüdistama eetilisemate valikute tegijaid selles, et nad justkui minu halbu valikuid mulle nina alla püüavad hõõruda.

Aga võib-olla on see kõik minu fantaasia vili ja tegelikult lihtsalt mõeldaksegi, et veganid ja loomakaitsjad on mingi ullikesed, ilma igasuguste kahtlusteta?

Hoopis etem kui kellegi lolliks tembeldamine, on mõistlik arutelu. No näiteks sai hiljuti räägitud kanadest. "Peaks ikka oma rahakoti peale vihane olema, kui neid ökomune ostan! Mingid kanad?! Mõtleks!" Pidada aga olema nii, et õrrekanade munad ei ole sugugi etem variant kui puurikanade munad, seda siis tööstusliku farminduse puhul. Nimelt olla õrrekanade puhul rohkem konkurentsi pesakohtade pärast, kanad nokivad üksteist surnuks ja tallavad jalge alla, (Houellebecq oma viimases "Serotoniinis" muide mainib kah seda), puurides olla kanad viiekaupa ja seal seesugust võitlust ei teki. Loomulikult oleks kõige parem variant osta vabapidamiskanade mune, aga vaid nende toodangust äraelamine on tänapäeva maailmas võimatu. Võimatu ei oleks aga ilmselt inimlike tingimuste sisseseadmine farmides. Ei tehta seda kasumi maksimeerimise ihas, ainult tarbijad võivad seda käitumist muuta. Kui inimesed ei oleks nii ignorantsed, võiks maailm parem olla.

"Ma küll ei mõtle mingi sea peale, kui ma kotletti söön!" Selles ilmselt asja uba ongi. Me oleme niimoodi harjunud, sest nii on mugavam ja südamel kergem. Ma ju ka ei mõtle, aga on see päris õige? Mis juhtub, kui ma niimoodi küsida julgen? Äkki on ikka lootust, et asi paraneb, mitte ei lähe veel hullemaks? (Jah, läheb ilmselt hullemaks, sest inimesi on ammu liiga palju, ületarbimine on sissejuurdunud norm jne, aga äkki ikka keegi kuskil mõtleb midagi välja?). Mis see teine võimalus parem on, et irvitame nende üle, kes midagi muuta proovivad ja peame pidu katku ajal? Või ongi juba mõelda ka liiga jube? Mul on ka kohati.

Leidsin täna ühe hea tsitaadi kah, minu silmis selle teemaga seonduva, nimelt on saksa filosoof Peter Sloterdijk oma "Küünilise mõistuse kriitikas" (1983) öelnud niimoodi: "Küünikud pole lollid, ja aeg-ajalt nad muidugi näevad seda eimiskit, milleni kõik viib. Nende hingeaparaat on nüüdseks aga piisavalt elastne, sellesse saab sisse ehitada püsikahtluse kui ellujäämisfaktori. Nad teavad küll, mida nad teevad, aga teevad seda ikkagi, sest lühiajaliselt kõneleb oludesund ja enesesäilitamistung sedasama keelt ning ütleb, et just nii peabki olema. Teised teeksid seda ju niikuinii, ja võib-olla hoopis hullemini." (Hasso Krulli tõlkes, P. Sloterdijki "Jumalahulluse" järelsõnast, lk 199)

laupäev, jaanuar 04, 2020

Kõik teed viivad mehele

Ma lubasin enne jõule, et kirjutan Simone De Beauvoir'i "Teisest sugupoolest", aga noh, siis juhtus see, mis ülalolevalt pildilt näha. Sai suisa kaks kodust dineed korraldatud (võikalt väikekodanlik, ma tean!) ja kuigi oli miinuseid (no ma näiteks eeldasin, et kaks pidu tähendab ühekordset koristamist, aga ei, üllatus-üllatus, ka kahe peo vahel tuli korra koristada!), siis peamine pluss koduste ürituste juures on siiski see, et kõik ülejäägid jäävad sulle! No nii ma siis lebasin voodis, mängisin arvutimänge (sest ei suutnud end raamatukokku vedada) ja nentisin, et uus aasta saabub mandumise tähe all. Aga võta sa näpust, juba kolmandaks päevaks olen triksis-traksis ja kirjutan kohe ka pühast feminismuse alustekstist.

See on üks õudne raamat! No nii kahju hakkab endast ja suguõdedest, et õudne kohe! Õnneks on see kirjutatud aastal 1949 ja enamik rõlgustest on vähemalt siinkandis juba ajalugu. Samas ei saa öelda, et mineviku võiks ära unustada, sest vähemalt mina tajusin küll õige mitmes kohas, kuidas toonane elukorraldus meid siiamaani teatud valdkondades kummitab. Noh, üleüldse on hea ajalugu tunda, muidu loed Anna Kareninat nagu 16-aastane mina ja mõtled, et mis tal ometi viga oli, mida ta vingus ja midagi ette ei võtnud?! Kahjuks toona enamiku naiste ainus võimalus oligi vinguda, sest eneseteostusvõimalused pehmelt öeldes puudusid. Negatiivsed vabadused olid muidugi olemas, alati sai hakata vargaks või prostiks, aga see tähendas põhimõtteliselt ühiskonnas lindpriiks olemist ja sellega on väga vähesed vabatahtlikult nõus.

Aga edasi rohkem tänapäevasema kraami juurde. Ja jõulude. Mul oli kunagi üks tuttav, kes küsis: "Mida sa jõuludeks said? Sõrmust ei saanudki? Nojah, mis sel muul ka mõtet..." Oligi selline "meeleheitlikult tanu alla"-preili. Me natuke naersime ta üle, sest me olime nooremad ja meil oli veel aega. Ent ometi nägi minu elukaar minu peas välja täpselt nii: kool - ülikool - abielu. Kõik. Sinna kõik teed suubusid, saabus suur õnn ja paradiis ning kõik oli saavutatud. Kõik lahenes iseenesest.
Sealjuures ma ei olnud mingi lambapea, akadeemiliselt edasijõudmatu või selliste vanemate laps, kes 40-selt vanavanemateks ihkasid saada. Ei, meil kodus oli haridus väga hinnas. Teisalt, hariduse omandamine tundus mulle köki-möki selle abiellumise kõrval. Vot see oli tõeline väljakutse! "Mind küll keegi et taha" kummitas pidevalt peas ja võib-olla just see oli üks põhjustest, miks ma seda väljakutset nii tõsiselt võtsin? Inimene ju vajavat väljakutseid?

Karjäär? Eneseteostus läbi töö? Kuhu see jäi? Kui sa kuuled kogu elu, kuidas on teatud tööd, mis on naisele sobilikud ja teised, mis seda ei ole, siis võib uskuma jääda. Et on olemas hea palk naise kohta ja meeste tööd ja palgad. Karjäär on kohustuslik mehele, naine võiks eneseteostuse leida rahulikumalt. No näiteks mõnus soe raamatupidajakoht on väga hea. Naisele. Beauvoir toob välja ka selle, et enamik inimesi on mugavad, loomulikult on kergem jäädagi teistest sõltuma, eriti kui seda ühiskondlikult soositakse, seega ei saa naistele pahaks panna, et nad oma positsiooni eest ei võitle. Kõik need vastikud intrigantidest naisjuhid, kellesarnaseks muutumise eest meid hoiatatakse, ei, me ei taha sellised olla! Parem madalapalgaline ja vaga, aga austatud. Vastik karjäärimutt! Eluvõõras ja naeruväärne sinisukk! Kõik need kaunid tiitlid, mida naised ise sageli jagavad kaitsmaks iseenda status quod. Neile ju ometi räägiti, et abielu on paradiis, paraku enamasti see ootus ei täitu ja nii piinlik on end avalikult petetuks tunnistada. Kas on mõni mees, kellele maast-madalast räägiti seda, et elu mõte on leida hea naine? Pigem niipidi, et poiste puhul laideti maha kõik see, mis majanduslikku edu ei tõotanud - mees peab ju peret ülal pidama, kuigi ega seegi mingi mõistlik ja kasulik eeldus ei ole.

Nüüd ma vähemalt tean, et hoian iga kord keele hammaste taga, kui tahaks öelda oma tütardele, kuidas "pulmadeks paraneb ära" või "ära nii tee, siis sa ei meeldi poistele!" Et neil ei tekiks mõtetki, et just see asi on elus kõige olulisem. Ah, et seda öeldi ju naljaga? Ju ma olin siis eriti kergesti mõjutatav. Näe inimest, mitte sugu.

Oma aja trendina lähtub Beauvoir päris palju Freudist. Mulle on psühhoanalüütikud alati tundunud veidi liiga lennuka fantaasiaga tüüpidena. Mitte, et seal terake tõtt sees ei oleks, aga kõikehõlmava ja -põhjendava teooriana see ikka üldse ei päde mu meelest. Ajaloona jällegi oluline teada, aga siin raamatus mõjus muu kõrval kerge anakronismina, mis siiski ei tähenda, et kogu Beauvoiri teooriat võiks naeruvääristada. Kahetsusväärselt palju oli neid kohti, kus sai kaasa noogutada, et nii on. Parem kui ei oleks. Loodetavasti aitab mustrite teadvustamine nende muutmisele kaasa.

EDIT. Lapsed vaatasid aasta spordiauhindade galat ja rääkisid Kelly Sildarust. L. pistis vahele, et eks ta varsti mehele läheb ja siis on spordiga kindlasti kööga. Ma olen selles mõttes nii õnnelik, et meil on praegu naispresident. Vähemalt üks väga nähtav ja oluline eeskuju väikestele tüdrukutele, et kõik teed ei lõpe abieluga.

reede, jaanuar 03, 2020

Minu 2019. aastal loetud raamatutest parimad

Goodreads annab teada, et lugesin eelmisel aastal 126 raamatut ja 30 692 lehekülge, sh 3 pooleli jäänud raamatut ja tegelikult oli sel aastal neid kohe päris alguses vastu hakanud teoseid veel. Ei teagi kohe, mida edaspidi sellistega teha st kui mitme protsendi läbi lugemise järel võib raamatu nimetada poolelijäetuks ja kui vähe peab lugema, et kvalifitseeruks pigem "alustamata" alla? Viie tärniga hindasin 14 raamatut, seega saab erinevalt eelmisest aastast top 10-ga hakkama. Õnneks olen enamikust viietärni väärilistest juba ka kirjutanud (lingid pealkirjas), sest leidub seal nimekirjas neidki, mille võlusid ma praeguseks enam mäletada ei suuda. On see halva mälu või hoopis õnneliku hetkes elamise tunnus?

1. Andrus Kasemaa - Vanapoiss

Ma arvan, et see oli aasta kõige ägedam avastus. Lisaks tegemist ka kenasti 2019. aasta väljalaskega, seega aktuaalne ja ERR- i aasta parimate tabeliski kõrgel kohal. Lugesin selle peale veel mitu raamatut Kasemaa luulet ka otsa ja julgen sedagi soovitada. Võib-olla isegi salongikõlbulikum kraam, kui "Vanapoiss". Mulle tundub, et see raamat kas meeldib või mitte, külmaks ta ei jäta. Paha tujuga või hingelt sügavalt lillelastele ei soovitaks. Ta ei ole päris see, mis ta esmapilgul tundub, aga samas ta ei ole ka väga midagi muud.

2. Andrus Kivirähk - Sinine sarvedega loom

Näe, kaks Andrust esikohtadel. Ühtmoodi nunnud raamatud ka. Ja tegelikult on vist sarnane ka see, et igapäevane elu tundub mõlema teose peategelastele kummalise ja tüütu tsirkusena. Tavainimene on raamatu kohta ka ütlemata kenasti ja tabavalt öelnud.
P.S. Mõtlesin hiljuti, et olen hakanud üha rohkem ikkagi aimekirjandust lugema, ilukirjanduse osas olen kaunis kapriisseks muutunud. Kui see ikka midagi uut teada ei anna, siis milleks? Teisalt on need kaks esimest siin selgelt ilukirjandus, ok, Kivirähki loo prototüüp on ajalooline isik ja tema elulooga tutvumist võib uue info ammutamiseks pidada, aga jõle palju ilmub ikka igasugu a la Õnne 13 kirjeldusi kirjanduse pähe. Tahaks ikka mõttega lugeda, mitte inertsist ja haigutust maha surudes. Uskumatu, kui paljud tõlgitud väljamaa bestsellerid sellisteks on osutunud! Hea ilukirjandus peaks olema meelelahutus, mis paneb mõtlema, mitte aga meelelahutus, mida tapeedina tarbida.

3.  Arstiraamatud ehk Henry Marsh - Ära tee kahju. Lood elust, surmast ja ajukirurgiast ning Adam Kay - See teeb haiget. Nooremarsti salajased päevikud.

Ilmselt eelmise aasta "Kui hingusest saab õhk" meeldivuse laines, aga needki olid äärmiselt silmiavavad teosed. Henry Marsh siis ajukirurg nagu "Kui hingusest..." autor Paul Kalanithigi ja Adam Kay  - günekoloog. Seda viimast päris tõsiselt ei soovita lugeda rasedail või laste saamist planeerivatel! Õnneks mina enne sünnitama minemist seda kõike ei teadnud. Inimeste uskumatust idiootsusest on see raamat ka ja no kohati on see veel õõvastavam. Kui sa arvad, et sinu töö on keeruline ja kliendid nõmedad, siis neist raamatutest leiad lohutust.

4. Frans De Waal - Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks,  kui nutikad on loomad?

Ma ei tea, kuidas teil, aga ma ise küll kuulen ikka veel teematõstatusi stiilis "vat koer on tark loom, aga kass loll"; "mis sellest närilisest pidada, ta ju loll loom?". See raamat selgitab kenasti ära, miks need vaidlused nii rumalad on ja kust see rumalus tuleb. Ei ole nii, et tark on ainult see, kes teeb nii, nagu inimene tahab ja kelle andeid inimene hinnata oskab. Loomad on huvitavad ja mitmekülgsed olendid ning neid ei tasuks võtta inimese mõõdupuu järgi.

5. Hyeonseo Lee - Seitsme nimega tüdruk

See raamat annab vastuse küsimustele stiilis "aga miks nad sealt ära ei põgene? miks nad oma paha valitsust ei kukuta? miks nad sealt ära põgenevad?" Põhja-Korea on kindlasti suur äärmus, kuid riike, mis totaalse kontrolli ja oma elanike ajude pesemise suunas liiguvad on maailmas päris mitmeid. Kuidas see mõjub inimestele ja mis ootab neid ees, kui nad sellega leppida ei suuda ning mida meil ehk kogu sellest loost õppida oleks.

6. Maarja Kangro - Minu auhinnad

Kangro on minu puhul miskipärast alati kindla peale välja minek olnud. Sel aastal ilmus Kangrolt luulekogu, mu suhted luulega on, noh, keerulised  - "sisemise lüürilisuse puudumine" nagu ma kord mainisin, Kangro puhul kahtlustan endal ka vähest intelligentsi, aga eks ma püüa lugeda sedagi kui kätte saan.

7. Annie Saumont - Aeg elada ja teisi jutte

See raamat ilmust Loomingu Raamatukogu sarjas 2018. aasta päris lõpus ja ilmselt selle tõttu jäi paljudest tabelitest teenimatult välja. Pealegi ilmus LR sarjas tänavu üüratult palju imelisi teoseid sh novellikogumikke. Kui aus olla, siis LR pelutas mind nooremana oma halli ja kuiva väljanägemisega, kuid tuleb tunnistada, et erinevalt mitmetest kunstilise kaanekujundusega raamatutest on need mind sagedamini positiivselt üllatanud. Tuleb lisada, et viimase aasta kaanekujundus on siiski ka päris värvikas olnud.

8. Mare Kandre - Kurat ja Jumal

2019. aasta esimene Loomingu Raamatukogu raamat. Muinasjutud tekitavad minus alati kahtlusi, et no äkki on jälle miski puust ette ja punaseks "kuidas õigesti elada" lugu. "Kurat ja Jumal" selline ei ole. Kandre on suutnud luua imeliselt kauni ja võrratult õõvastava gooti mõjutustega maailma. Lisaks ilusale keelele on siin ka mõte sees ja õnneks viisakalt peidus pinna all, mitte näppuvibutavalt esil.

9. Elena Ferrante - Lugu uuest perekonnanimest

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista.
Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.


10. Anne Sverdrup-Thygesen - Putukate planeet

Mulle on alati loodus huvi pakkunud ja ma arvan, et oleks kena, kui teistelegi pakuks. Raamatu autor on bioloog ja nii palju, kui mina selle ala esindajatega kokku olen puutunud, siis kipuvad nad huvitavad inimesed olema. Sellised, kes oma teadmisi teistele huvipakkuvalt edastada suudavad. (Erinevalt matemaatikuist - kole isiklik torge, ma tean. Kindlasti ei vasta reaalsusele.) Palju huvitavam raamat kui näiteks Maja Lunde "Mesilaste ajalugu", mis püüab putukatest ilukirjanduslikus vormis rääkida. 

Maskuliinselt alanud tabel lõppes puha feminiinselt, ma vaatan. Elena Ferrante olevat mõne arvates siiski mees, lisan aususe huvides. Klassikast, mis väga meeldis, lisaks siia veel vendade Strugatskite "Miljon aastat enne maailmalõppu" ja  Harper Lee "Tappa laulurästast". Ma püüdsin lugeda ka H. Lee teist, "Mine, pane vahimees välja", aga ei jõudnud eriti kaugele, see ollagi väidetavalt "Tappa laulurästast" varajane variant, mis anti välja, sest pärijatel oli raha vaja. Ei meenutanud terviklikku lugu, pigem toorikut ja käeharjutust. Nora Ikstena "Emapiima" olen ka viie tärniga hinnanud, aga ausalt öeldes, ei mäleta üldse.