esmaspäev, september 21, 2020

Homedrinking is killing nightlife!

 Netis jagati parimaid koroonameeme, ma leidsin selle ja heldisin:

Kaspar ja tema redised - nii mina ju! Ikka ei ole miski reaalne ja tahaks rediseid istutada lihtsalt. 

Reedel käisin, "rediseid istutamas". Paistab, et väljas käimine ongi endisel kujul lõppenud. Lähed ühte või teise baari ja inimesi lihtsalt ei ole. Mõned baarid, kus varem kedagi ei käinud, on üle võtnud mingi ülimalt kahtlane seltskond - dress+toss+umbjoove. Pool seltskonda joob hõlma alt oma jooke ukse taga. Normaalseid inimesi mitte kuskil! Ok, äkki Genis oli, aga sinna me ei läinud, oli miski tudengiüritus. Läksime Salongi, kus post-punk pidu. Ärge laske end eksitada sõnal "punk", post-punk on täiesti ilus intelligentsete inimeste musa. Baaris mõni inimene oli, saalis peale meie veel diskorid ja nende kaks sõbrannat. Ja muusika oli nii hea! Mitte keegi ei tantsinud. Natuke rahustas südant see, kui olime leti ääres ja sinna tormas üks umbes 18-aastane poiss ja hõikas vaimustunult, et juba on Bauhausilt kaks lugu tulnud! Et on veel inimesi, kes hoolivad. 

Kodubaaris juhtus ka intsident, tavaliselt seal hea muusika, aga siis kappas sisse taas mingi osside punt ja nõudis soovilugu. No seal alati mängitakse, ise ka tellinud. Need tellisid eesti süldi popurrii. See on see asi, mis mul üle viskab. Mäletan, et ainus kord, kui ma keska ajal oma sõbrannades sügavalt pettunud olin, oli see, kui nad bussiekskursioonil mingeid sarnaseid imalaid eestikeelseid lorilaule kõik kooris jorutama kukkusid. Ahastuses küsisin, et kus kohast te ometi selliseid jõledusi teate?! Vastati, et aga külasimmanitel ju mängitakse. Vot, külasimman on asi, kuhu ma iial sattunud ei ole ja kui me nüüd reedel sõbrannaga baaris istusime, tuli sama asi jutuks. Tema ka maalt pärit ja väitis, et sellised popurriid olid kohustuslik element igal maapeol. Mingi kultuuriline fenomen ilmselt, millest ma totaalselt ilma olen jäänud (ja ei kahetse). Muuhulgas sain teada, et fraas "jeberijee, ilmajaam", mida L. vahetevahel korrutab, ei pärinegi mõnest mulle tundmatust filmist, vaid on mingi õudse laulu refrään. "Sa ei ole seda kunagi kuulnud?" imestas sõbranna. Ausõna, ei ole.

Miks peab baaris käima, miks kodus juua ei või? Mulle meenus see erisus esimeses baaris, kuhu me läksime ja kus serveeriti Gordon'si džinni ilma jääta ja juurde kallati pooleteiseliitrisest Schweppesi pudelist odavat toonikut - seda ma võin jah ise ka teha. Kodubaaris mingeid Gordon'seid isegi ei müüda. Ja jää ning tsitruseta kokteil on selline fopaa, mida mu endisest baarimehest sõber isegi kodustes tingimustes taluda ei suuda. Ma tahan erinevaid maitseid, mis on kallites pudelites, mida ma endale koju soetada ei raatsi ja ma tahan purustatud jääd! Ok, ükskord sõbrad Mojito jaoks tõesti purustasid mul köögilaua taga ka seda jääd, aga see lärm oli kõrvulukustav ja vaev rõõmuvõttev. Ma tahan ilusaid pokaale, põnevaid snäkke ja 0 nõudepesu. Huvitavaid interjööre ning melu. Võimalust kohtuda inspireerivate inimestega. Muuseas, lugesin sealt Eia Uusi raamatust, kuidas kodust pidu korraldati - no ikka nii, et päev ette hakkad valmistuma ja küünlad, salvrätid, ilusad nõud jne ning pärast pidu koristad kõik ära ka ning mõtlesin - minu jaoks oleks see pidu ettevalmistuste ja koristamiskohustusega rikutud. Ma ei saaks niimoodi nautida. Ma tahan minna ja lasta enda eest hoolt kanda, ma ei taha korraldada ega vastutada. Ma tahan oma rediseid tagasi! 

P.S. Tööandja pani kevadise reisi kuupäevad paika. Ma ei suuda nüüd otsustada, on see reaalne või mitte, aga vähemalt on millegi nimel elada.


kolmapäev, september 16, 2020

Meil omal ajal küll...!

Ma üldse ei salli neid, kes kukuvad seletama, kuidas "neil omal ajal küll" - selge märk kännustumisest mu meelest, aga. Ma usun, et alati on olnud igasuguseid, samas hetkel loen Eia Uusi kurikuulsat viimast romaani (nime ei saa kirjutada, sest see ei käändu inimesemoodi) ja see pole üldse mitte ainuke, kus põhikooliealised muudkui käperdavad, amelevad ja teevad muud säärast. Üldse mitte soovides pisendada kellegi teismeea kannatusi, räägin lihtsalt enda omadest.

13-aastaselt peikad? Mingid poisid, kes suruvad su koolis pikali ja käperdavad tisse? Räägitakse, et tänapäeval on puberteet varasemaks nihkunud, aga vähemalt Eia Uus´i raamat räägib täpselt minuvanuse peategelase elust. 40-ringis inimesed. Mu meelest mingisugune seksuaalsus üldse tuli nii 16-aastaselt, aga 13 oli vähemalt meil see iga, kus vastassugu oli rõve ja tabuteema. Loeti küll Põhjanaelast 12-aastase Sanna lugu, kes väitis, et "seks on mõnna!", aga keegi ei uskunud. (Nagu kõik teavad Sanna lugu, onju? Netis väideti, et see olla hoopis naljakiri olnud, aga toonaste teismeliste maailma mõjutas laialt). Mingid kõlakad käisid, et kuskil pidada olema poisid, kes tunni ajal tütarlaste rinnahoidjaid selja tagant lahti teevad. Ma ei tea, mis skandaal sellest tulnuks, kui meil klassis keegi seda üritanuks. Meil peksti üksteist tahvlilappidega ja klobiti niisama, aga see, kes oleks midagi niisugust üritanud, oleks eitede käest rämedalt tappa saanud. Poisid ju kartsid tüdrukuid! Mindi üle tee ja tehti nägu, et ei tunne, kui mõni vastu tuli. Peikad? Haahaahaa! Endavanused poisid olid nilbed tatid, vanemad poisid hakkasid huvi pakkuma umbes 16-aastaselt ja ainsad armumisobjektid olid Backstreet Boys ja Koit Toome. Mu meelest elasid sellevanused tüdrukud ja poisid niivõrd erinevates maailmades, et kokkupuutepunkte peaaegu ei olnudki. Tõsi, keegi võõras tüdruk kunagi imestas, et meie koolis ongi poisid sellised tatid või, neil küll mitte, aga meil tõesti ajasid poisid veel põhikooli lõpus üksteist tahvlilappidega taga ja naisi nägid ehk ainult unes. 

Aga et mingid paarikesed põhikoolis? Jah, mäletan, meil üks oli, siis kui mina juba keskas käisin. Sellest tuli õudne skandaal, vanemad aeti neil vaesekestel kooli - kuhu see kõlbab, istuvad sööklas üksteisel süles ja suudlevad! Amoraalsus kooli territooriumil! Mingit lahendust ei saabunud, teismeliste vanemad täielikult tolereerisid noorte armastust (mida nad siis ikka tegema oleks pidanud?), aga meelde jäi see kui erakordne sündmus. Keskkoolis jah juba mingid paarid olid, kuigi ma siiani imestan, kuidas mõni ometi suudab sellise pilguga vaadata tüüpi, keda ta esimeses klassis paksude pruunide (mõnel juhul ka täispissitud) sukkpükstega mäletab? Samas see on juba minu mure, üllatavalt on enamik neid minu keskaaja paare siiani koos ja see on ainult tore. 

Et mitte jätta endast muljet kui lihtsalt ühest koledast eidest, keda keegi käppida ei tahtnud, siis tegelikult üks episood isegi oli. Keskkoolis, paralleelklassidevaheline disko. Üks kole poiss paralleelist kutsus tantsule, juhtus aeglane lugu tulema ja ta toppis oma külmad käed mulle kampsuni alla. Mäletan, et mõtlesin - vahi, kui julge teine, kes ta enda arvates on? Ega ma midagi öelnud või häbistatult minema tormanud, lihtsalt mõtlesin, mihuke lollakas. Lihtsalt üllatav oli, ei uskunud kellestki midagi niisugust. Loo puändiks oli see, et järgmisel nädalal näidati koolis filmi sünnitusest ja see tüüp oli ainus, kes ära minestas. Nagu tissi katsuma oled kõva mees, aga jalgevahet nähes vajud ära? Sellest sai hea nali, mida edasi rääkida. Ma ei tundnud, et see, et mind käperdati, kuidagi minusse puutuks. 

Üldse, seoses kooli ja poistega ei meenu midagi piinlikku. Keskkoolis eksis üks klassivend sügisel kehalise riideruumi uksega (poiste ja tüdrukute omad olid võrreldes eelmise aastaga ära vahetatud ja tema ei teadnud) ja siis oli häbi hoopis tema poolel, mäletan. Et noh, ikka kehtis see - poisid kardavad tüdrukuid. Ma olen selle kuidagi iseenesestmõistetavalt ellu kaasa võtnud. 

Seoses kehadega läksid minu puhul nõmedaks hoopis naised. Kooliarst, kes klassiõe juuresolekul külma käes kügelevale palja ülakehaga mulle käratas: "Mida sa häbened oma tisse? Teised sinu asemel oleksid kadedad!" Tahtsin maa alla vajuda. Kunstiõpetaja, kes taaskord teiste juuresolekul teatas, kuidas minu puhul ilmselt keegi esimesena näkku ei vaata...See traumeeris mind ikka piisavalt, et ma hilisemas elus küsisin kõigi oma peikade käest selle paikapidavuse üle. Ja mitte pagana ükski ei kinnitanud seda arvamust! Kõik olid pigem hämmelduses sellest arusaamast, et ega me mehed, ikka nii pealiskaudsed ka ei ole. Või ma olen saatuse nöögina mittetissifetišistide otsa sattunud lihtsalt, sest ma tegelikult usun, et mehed sõltuvad oma hinnangutes enamjaolt visuaalist. Kui mulle on öeldud, et ma olen ikka koletult naiselik naine ja ma silmi pööritan ning selgitust nõuan, siis vastuseks on enamasti "a sul on naiselik figuur ja pikad juuksed" Nojah, siis. Lõikan juuksed maha, panen koti selga ja enam naine pole. Lihtne. L. vaeseke väidab, et kõige olulisem naise juures on jalad, ma ei tea, kuidas ta nii vale naise otsa sattus siis, sest minul on lühikesed jalad (pun intended) või vähemalt nii tundub, kui ma poodi pükse ostma juhtun. Teisalt saan ma vähemalt kindel olla, et mind jalgade pärast ei peeta.

neljapäev, september 10, 2020

Alec Butler. Rämeparadiis


See on üks neist raamatutest, mida on raske hinnata kui kirjandusteost. Peategelane ei kanna küll autoriga sama nime, kuid ilmselt on tegemist suures osas autobiograafilise looga. Kuidas sa paned hinde teise inimese elule? Samas on see väga oluline raamat selleks, et mõista endast hoopis erinevat reaalsust, arendada empaatiat ja natuke kastist väljapoole mõelda. Mikk Pärnits soovitab seda keskkooli kohustuslikuks kirjanduseks. Noor inimene ehk saab hakkama jah, ma ei soovita seda aga kindlasti neile, keda kõiksugu asjad, eriti kehalised, kergesti šokeerivad (ja erinevalt Pärnitsast ei usu ma ka raamatu harivat mõju Kullerkupu-muttidele, nemad näevad esimest suguelundit ja löövad kaane kinni, Onu Heinosid roppus ehk ei peleta, aga nemad ei raali jälle seda välja, mis seal taga on). Naturaalset seksi on ikka omajagu. Samas tekib küsimus, mida on ebamugavam lugeda, kas noorte omavahelise loomuliku seksuaalakti kirjeldust või kirjeldust sellest, kuidas arstid peategelast "normaalseks" ümber õpetada proovivad? Vähemalt minul oli viimast tunduvalt raskem taluda, loodetavasti on see kõigiga nii. 

Lugu räägib tegelikult ühe väga kurva armastusloo, nagu noorte armastusega pahatihti on. Ainuke erinevus, et selle loo peategelaseks on poiss, kellel lisaks habemele kasvavad ka rinnad ja algavad päevad ning tüdrukust, keda kõik litsiks peavad, aga kes muuhulgas on intsesti ohver. Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea...

Kui palju kannatusi põhjustatakse lihtsalt selle tõttu, et püütakse muuta midagi, mis meie "normaalsesse" maailmapilti ei sobitu? Ka juhul, kui see sobimatu mitte kellelegi halba ei tee. Lõpuks on ainukesed, kes tõesti halba teevad, need, kes teistsugust väevõimuga muuta püüavad. Eesmärk pühitseb abinõu? Peategelane pääseb sandistamisest ainult tänu oma vanemate armastusele ja ühe (!) meditsiinitöötaja inimlikkusele. Jah, armastusest püüavad vanemad algul oma last muuta - et teda kaitsta. Kui palju kannatusi jääks ära, kui vanemad ei peaks oma last "ühiskonna eest kaitsma" - teda vastuvõetavaks muutma, et teda ei narritaks ega alandataks? Muuseas, "ühiskond ei ole selleks valmis" on ju ka stamppõhjendus, miks ei kiideta heaks tumedanahalisega lapsesaamist või samasooliste perede lapsi. Nende endi huvides, neid ju hakatakse narrima! Äkki peaks muutuma ühiskond, mitte lõputult kannatama üksikisik? Pead liiva alla mattes ei muutu kahjuks miski. See, mida meie praegu ebanormaalseks peame, on mõnes teises kultuuris hoopiski aktsepteeritud olnud, kes ütleb, et just meil on õigus? Antud mõttekäigust leiab tuge ka peategelane, kes loeb Kreeka müüte ja avastab endasarnaseid indiaanlaste pärimustest.

Mõni ütleb, et kui me tolereerimime, siis on meil varsti hordides soovahetajaid nagu ka oma lõbuks aborditegijaid. No ma ei tea. Ma ei laseks ilma tõeliselt pakilise põhjuseta mitte kedagi skalpelliga oma jalgevahe lähedale.

Kogu selle peategelase vägivaldse raamidesse surumise taga paistab aga ka teine suur teema. On palju muud, mis on päriselt halvasti ja vajaks tähelepanu, aga millesse mitte keegi ei sekku. Tüdruk, keda kutsutakse litsiks, sest kõik täiskasvanud teavad, et ta isa on teda lapsest saati süstemaatiliselt ära kasutanud. Aga isa on rets, kõik kardavad teda, ta on võimud ära ostnud, mis sa ikka teed! Hoidke sellest plikast eemale, ta on ära rikutud, vaeseke, aga mis teha. Ma mõtlen, kui paljud "litsiks" sõimatud tüdrukud on olnud ülevoolavalt seksuaalsed justnimelt ebaeakohaste kogemuste tõttu? Ja kui paljud täiskasvanud seda on tegelikult aimanud, aga sellest hoolimata edasi tembeldanud, sest nii on lihtsam endalt süüd kõrvale veeretada. Ju ta siis ikka ise ka selline oli. Me ei näe-ei kuule-ei räägi sellest, mis tegelikult toimuda võis. Mis see meie asi on. Meie käed on puhtad. Hea, et meie normaalsed oleme.

esmaspäev, september 07, 2020

Patrick Deville. Katk ja koolera.

"My name is Might-Have-Been, my name is Never Was..." read Hole'i "Celebrity Skin"'ist, mille kirjutamisel sai Courtney inspiratsiooni ilmselt sellest luuletusest

Lõpetasin just Patrick Deville'i "Katku ja koolera" lugemise, jube hea raamat, miljon tsitaati kirjutasin üles ja jäin mõtlema, kuidas see on jälle seesama, pidevalt ette tulev teema - " inimene teadis, mida ta tahab ja läks sellele järele" edulugu. Imeline elatud elu. Ja kuidas mina siin olen aegade algusest maadelnud sellega, et ma lihtsalt ei tea, mida ma tahan. Ma seisan ja vaatan, kuidas jõgi mööda voolab, kartes sinna sisse astuda. Ah, mis, röögatult laisk olen lihtsalt. Puudub sisemine motivatsioon. Kui mind suunata ja ninapidi asja juurde vedada, ma teen ära ja sageli isegi päris hästi. Nooremana öeldi siis alati - oi, sinust saab kindlasti see ja see, sa oled nii andekas, nii tubli! No ja mina jäingi siis istuma ja ootama, et millal saab. Ühel hommikul ärkan üles ja olengi valmis! Ma ei mäleta, et keegi oleks kordagi öelnud, et "sa peaksid seda külge endas arendama, olemasolevat ära kasutama, mingis suunas pürgima, et kellekski saada!" Ok, äkki keegi ütles ka, aga liiga vähe-liiga hilja. Ma mäletan, kuidas ma keskkoolis teisi harisin: "edu pant on teha nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vajalik!" Ju siis oligi mu eesmärk, see, mida ma tegelikult teha tahtsin, mugav äraolemine. Ja ärge öelge, et soovid ei täitu, eks. Mida on siin haletseda, et näe, oleks ikka võinud ja miks keegi ei suunanud (selle etapi ma olen läbinud tegelikult). 

Aga veel enne tsitaate üks asi, mis kripeldama jäi ja mida ma lugemise käigus isegi ühe meesinimesega arutasin, kes imekombel isegi mu seisukohta jagas. Nimelt naisinimesed. Selles raamatus, mis räägib katkubakteri avastajast multitalendist Alexandre Yersinist, naisi eriti ei ole. On ema ja õde, kes väikestviisi isegi tegelevad millegagi st eristuvad täielikust koduperenaisest, aga tõsisematele aladele naistel asja pole. Latentne misogüünia, mainitakse Yersinil olema, muidugi selle tõttu, et kasvas naiste seltskonnas, isata. Isata kasvanud võrdub raamatus muuseas orvuga, nojah. Kõik need mehed on üliintelligentsed, haritud, laia silmaringi ja huvidega ning ometi ei tule mitte kellelegi pähe see, et äkki naised ei ole alam liik inimesi, vaid äkki on ühiskonnakorraldus veidi vildakas ja naiste passiivsuse esile kutsunud. Et naine pole ajult nõder, vaid ta on määratud kodustele töödele, talle ei ole soositud haridus, huvid, ta on kammitsetud korsetti ja pikka kleiti? Ometi oli näiteid mässumeelsetest prouadest ka tol ajal, enamasti just lastetute, leskede, vanatüdrukute või kõrgaristokraatide hulgast. Mis on selge märk sellest, et neil naistel lihtsalt ei olnud vajadust tegeleda igapäevaelu pisikeste probleemidega ja nad said vabalt keskenduda enda huvide arendamisele. Nii nagu need edukad mehed. Kas tõesti olid nad lihtlabaselt mugavad, need mehed? Nad teadsid, et kui ei oleks naisi, teenijaid, koduhoidjaid, siis ega neil endil poleks võimalust ringi rännata ja maailma avastada? Seega oli mugavam öelda, et pool inimkonnast ongi lihtsalt loodud teenindama. Selleks, et mees saaks tähtsat tööd teha, pidi naine kodus talitama, sest noh, keegi ju pidi ja selleks, et naisel ei tekiks mõtet mässama hakata, tuli ta lihtsalt alamaks kuulutada. Mugav. Naiste, nõrkade ja abitute endi kaitseks oli see kõik, muidugi. 

Hiilgav raamat! Jälle see mõte, et miks ometi ajalugu niimoodi ei õpetata? Läbi seoste, läbi lugude. Huumoriga.  Väga hea järelsõna samuti!

"Individualist, nagu altruistid seda sageli on. Misantroobiks muututakse hiljem, siis kui ollakse juba liiga palju inimesi armastanud" (lk 22)

"Luksus tähendab rahu. Kõige tüütum asi vaesuse juures on see /../, et sind pidevalt tülitatakse. Et ei saa mitte kunagi omaette olla." (lk 35)

"Kui igaüks meist paneks oma elu jooksul kirja kas või kümne inimese elu, siis oleksid nad kõik unustusest päästetud./.../ Kõik nad jõuaksid tulevaste põlvedeni ja maa peal valitseks õiglus." (lk 77)

Surmast: "Piisab torkest näpuotsa, nagu muinasjutus. Kuid selline romantiline ja naeruväärne inimelu kord juba on." (lk 78)

"Ilma juhuse ja õnneta ei ole geenius midagi." (lk 92)

"/.../ ei ole kunagi otsinud auavaldusi ega neid kunagi ka tõrjunud." (lk 96)

Hea kompliment geimehele. Sobib ka naisele, öeldi mulle kõrvalt: "Vaat see on alles imetlusväärne ja julge mees, kellel on ikka munad jalge vahel, teinekord isegi mitte ainult enda omad." (lk 97)

"Nagu täpsust nõudvate ametite puhul ikka, peitub risk rutiinis." (lk 110)

Minu kokkuvõte: Ajalugu on indiviidi ja massi võitlus. Kogukond ja ühiskond töötavad alati indiviidile vastu, neile vastandudes omandad aga tülinorija kuulsuse. 


reede, september 04, 2020

Tuula-Liina Varis. Tahan tunda, et elan.

 

Mu üks mäletamisväärseid kogemusi nooremast east on see, kui lugesin "Eesti rahva elulugusid" ning mulle jõudis pärale, et mitte ükski neist ei olnud vaba kaotusest, leinast, mingitsorti elumuutvast ebaõnnest või katastroofist. Võib muidugi öelda, et "happy people have no stories" (Therapy? - Stories), neid pole mõtet üles kirjutada, neis ei ole mingit "lugu" - sündis-elas-suri, mis sest ikka. Teisalt enamik neist lugudest oligi kirjutatud ajal, mil piisas olemas olemisest, et katastroofi keskele sattuda. Oli ju sõdade aeg ning vähe neid, keda maailma ajalugu toona üldse ei puudutanud. Üsna sarnane on olnud ka soomlaste taust. Lisaks ühiskondlikele vapustustele ähvardab inimese saatust alati ka muu inimlik ebaõnn - haigused, õnnetused. Kas on võimalik kogu elu seda võimalikku ebaõnne trotsida? Mulle ajas see nooremana hirmu nahka - see kirves ripub ju ka minu kohal!

Tuula-Liina Varis kirjutab sellest, kuidas eluga toime tulla. Mida tunneb inimene, seistes kõrvuti elu suurimate väljakutsetega. Hea lugemine, kus ei ole midagi kunstlikku, üleloomulikku ega ebausutavat. Üsna sarnane elulugude raamatuga ja samamoodi kaasahaarav. Mina lugesin ühe jutiga läbi. Veidi eksitas raamatu novellikogumikuks nimetamine, minu jaoks oli pigem tegemist suguvõsa looga, mis siis erinevates peatükkides erinevate inimeste kaudu jutustatud. Kõik hääled, peale ühe, kuuluvad naistele. Sellest seisukohast kirjutab rohkem Pille-Riin Larm Sirbis. Ma ise sellele nö naisküsimusele erilist tähelepanu ei pööranud, sest on ju üldteada, kuidas suhtuti varasemal ajal naiste seksuaalsusesse, kehasse üldse, mismoodi vaadati vallasemadusele või iseseisvumispüüdlustele. Kõik, kel vähegi kontakti oma esiemadega on sellest ilmselt kuulnud. Selline see elu oli, hea, et nüüd enam ei ole. Mis ei tähenda, et kõik halb on elust aja möödudes taandunud. Tänapäeval ei surda enam arstiabi puudumise tõttu kodus toanurgas, aga surrakse ju ikkagi. Kuidas toime tulla lähedase kaotusega, on raamatus üheks oluliseks teemaks. Mitte keegi meist ei jää ju sellest puutumata ning ma arvan, et on kasulik ennast selle mõttega harjutada. 

Elu on nagu on, kuid selleski on omi hetki. Varis kirjutab kaunilt ja hingestatult kõige tavalisematest asjadest, mis tegelikult ongi peamised, mis tagantjärele vaadates moodustavad meie loo ja mälestused.

kolmapäev, september 02, 2020

Mingi vanamuti blogi

Ema teatas ükspäev, et sai pensionitunnistuse kätte. Möh? Minu ema ja penskar? Pensionär on ju vana inimene, minu ema küll vana ei ole! Minu ema on nii umbes 43 jätkuvalt. Mulle tundub, et kusagil sealkandis jäi ajaarvamine seisma. Ma ei uskunud, et on võimalik olla elu lõpuni "just 18", aga tuleb tunnistada, et on. Selle elutõe andsin kohe lastele ka edasi, sest mina ise seda ei teadnud ja see oleks mu paljustki jamast päästnud. Mina arvasin nimelt, et inimene on nagu liblikas - algul ussike, siis toimub mingi müstiline nukufaas ja järsku oled liblikas valmis - hoopis teistsugune, imeline, täiskasvanu! Tõde on see, et uss jääb ussiks. Mingit imelist muutust ei toimu. Kui sa tunned end täiskasvanuna, siis ilmselt olid juba noorena küps. Ainus, mis muutub, on see, et sul on rohkem ükskõik sellest, mida teised inimesed sinust arvavad. Miski ei ole faas, kõik jääb elu lõpuni, ei ole nii, et kerglane meelelahutus asendub täiskasvanulikuga. Võib-olla ma räägin ainult enda ja endasuguste eest, aga mul on kahtlus, et kõik need "korralikud täiskasvanud" olid sellel teel juba lapsepõlves ja kui nemad oma lollusi tegid, siis kaalutletult - praegu on see aeg, pärast enam ei või. Nad teadsid, et nad tõepoolest tahavad maja, linnamaasturit, tuumikperekonda, tasuvat tööd, labradori ja lilleaeda ning liikusid teadlikult selle poole. Kui mina mõne neist asjust ka sain (tuumikperekonda pean silmas), siis kogemata kobamisi, mitte planeerides. Pime kanagi leiab vahel tera. 

Kui ma mõtlen, et vähem kui aasta pärast saan 40, siis ajab see mulle ainult naeru peale. See ei ole reaalne! Meenuvad need kuldsed sõnad sõbrannale kaarsillal: "Mõtle, kui ise oled, maitea, mingi 23 ja pead ikka veel mööda klubisid mehi taga ajama!". Ilmselt me olime 20 siis. 23 oli saja aasta kaugusel, 23-aastased olid täiskasvanud, abielus, lastega, rahunenud naisterahvad. Vabandage, kas ma olin siis idioot või? Ma isegi ei käinud klubides mehi taga ajamas, ma käisin seal, sest kõik käisid, mulle isegi ei meeldinud seal, ma tegin kõiki asju, mis mulle ei meeldinud, sest nii justkui pidi. Ma arvasin, et kogu elu läheb nii, nagu peab. Mina ei otsusta midagi. Ma isegi ei teadnud, mida tahta või otsustada. Praegu ma tean, et võin teha, mida tahan ja ma isegi tean mõnda asja, mida mulle meeldib teha ja see, et ma kohe 40 saan, ei tähenda seda, et ma ei tohiks midagi teha või tahta. Eläma on laiffi! 

Eks see on vist veidi põlvkondade teema ka, vähemalt mina kuulsin nooremana palju sellest, mis vanusest peab juuksed maha lõikama ja mis vanusest ei või põlvi paljastada. Pakun, et ma olen need vanused ületanud, aga õnneks ma täpseid numbreid ei mäleta ka. 

Aga kuna blogija on ju loomupärane eputrilla, siis mõned meenutused seekordsest Marca glamuursünnipäevast:


Master bedroom (ega need koomiksitega retuusid väga kombosse ei sobitu, aga noh, läks meelest kaadrist koristada. Minu omad muidugi)

Teine magamistuba
Vaade otse potilt.

Meelelahutuseks esines muide Anne Veski isiklikult. Ok, ametlikult ei olnud tegemist minu sünnipäevapeoga, aga kuna sattus samale päevale, võib seda ka ju nii nimetada? Ma kahtlustan, kas glamuursuses mõni mu sünnipäevadest seda veel kunagi ületada suudaks. Forever 18 miinused.

Mu isa sünnipäeval käidi välja lause "üha nooremad inimesed saavad 60", Mini vaatas Mikro kooliminemist ja kommenteeris "üha väiksemad lapsed lähevad kooli!" . Mina ei saa aru sellest, kuidas mõned ütlevad, et laste järgi saad aru, et oled vana. No kuidas? Aastad on jah möödunud, aga rõõm on ju näha, kuidas lapsed on mulle järele kasvanud?! Ei, mina pole küll päevagi vananenud! Ok, ükskord tegin selle vea, et asetasin kõrvuti uue ja vana id-kaardi, rohkem seda ei tee, raudselt oli teisel lihtsalt halb pilt ka, aga peeglist ju enda vananemist ei avasta, sest vaatad sinna iga päev, kuidas siis seesmist vananemist tunda saab üldse?


reede, august 28, 2020

Uus poiss peeretas!

 TT kirjutas eile huvitava postituse identiteetidest, mille juures ma muuseas veidi rumalalt kommenteerisin, kuidas sugu peavad identiteedi seisukohalt oluliseks vaid padufeministid-šovinistid. Tegelikult ma ikka möönan, et ilmselt sugu siiski on oluline osa identiteedist ka muudel juhtudel, ma ise isiklikult ei pane seda lihtsalt võib-olla nii palju tähele, kui mõnd muud aspekti. 

Igatahes jäi mulle TT postitusest kõige enam meelde see, kuidas inimesed kipuvad kangesti kaitsma just neid gruppe, millesse nad ise kuuluda tahaksid, aga ei ole päris kindlad, et kuuluvad. See pani mind mõtlema grupikuuluvusele üldse ja eriti sellele algfaasile, kus sa oled mingis grupis uus ja roheline. Mulle tundub, et see on üks omamoodi põnevamaid kogemusi inimese elus üldse. See, kuidas inimene leiab endale koha. Siin on minu inimesed ja ma tahan ka nende sarnane olla! See äratundmine on imeline, aga samas enamikul vist kaasneb sellega ka mingi ebakindlus - aga kas nemad mind üldse aktsepteerivad?

Ma hakkasin blogima aastal 2006. Rate.ee's. Jah. Enne seda ma küll kirjutasin ka netis, aga see oli pigem ilukirjanduslik värk ja otseselt blogimiseks ei kvalifitseeru. Kui ma aga päevikutüüpi blogid avastasin, hakkas see mulle kohe meeldima. Sain teada, et üks mu sõbranna peab ka blogi. Kommenteerisime siis üksteise omasid. Siis ühel päeval ma avastasin, et blogimaailm on hoopis laiem kui see meie "kahekesi teeme ja naerame". Toona oligi blogisid...ma ei tea, kas rohkem, aga igatahes ei andnud nende hulgas tooni kommertseesmärgid, vaid pigem lihtsalt oma elu jagamine. Seal olid oma staarid ja suurkujud olemas. Ma ei julgenud iialgi mõne sellise blogi kommenteerida, niisama salamisi lugesin. Mulle tundus, et nemad kõik on üks suur ühtne kamp, tunnevad üksteist ammusest ajast ja mina olen suvaline eikeegi. Ja siis ühel päeval üks neist autoriteetidest kommenteeris minu blogi. And I was like OMG! Ta teab, et ma eksisteerin! Natuke jube, aga samas ka jubedalt lahe! Seejärel ma avastasin, et keegi ei olegi kuri, kui ma oma nina nende vestlusesse pistan ja julgesin kommenteerida ning avastasin, et tegemist ei ole mingi müstilise ühtse grupiga, vaid sellega on täiesti võimalik kõigil liituda ja keegi ei vaata viltu. 

Grupikuuluvuse aktiveerimiseks on vajalik, et keegi vanematest grupis olijatest sind märkaks ja su olemasolu aktsepteeriks. Kui sa ise piiksud, et mina ka, mina ka, siis sellest ei piisa, isegi mitte su enda jaoks. Mul oli üks tuttav, kes alati toonitas mõnd tuntumat nime mainides, et too on tema sõber. Ma mõtlesin, et on ta jee, kui sa seda niimoodi ära märkima pead. Ennast veenma, et sa oled keegi, keda "ülevaltpoolt" on märgatud. 

See gruppide teema on natuke nagu täiskasvanute mäng. Sa pead endale mingid reeglid selgeks tegema, et kui mina nüüd identifitseerin end selle grupiga, siis kuidas nemad käituvad, mis on hea, mis mitte. Noh, sportlane ostab endale mingi kindla firma kraami, sest noh, õigel harrastajal on õige varustus, tuleb käia mingitel üritustel, teada mingeid nimesid. Jube piinlik ju, kui teised pööritavad silmi, et ise peab end selleks, aga SEDA ei teagi?! No ja raudselt on mingid faasid - on algajad, neile on osad asjad andeksantavad, vanad olijad, legendid. Meil on praegu niimoodi selle geopeitusega. Aasta aega tegeldud, mingid asjad hakkavad selguma. Juba imestad, kuidas sa alguses mõnes asjas ikka üldse matsu ei jaganud. Avastad, et on mingid "suurkujud" - geniaalsed peitjad, kellel on oma käekiri, omad jüngrid jms. No näiteks sattusime geopeituma meile täitsa võõras maakonnas ja järsku pargib meie kõrvale üks teine auto, koht selline, et raudselt saad aru - kah geopeitur, mitte suvaline turist. Ja siis selgus, et üks neist ei olnud mitte tavapeitur, vaid peitja ise. Tuli oma valdusi üle vaatama. Oeh, kui ebamugav oli tema valvsa pilgu all otsida! Ma olin ainult kuulnud, et selliseid kohtumisi on toimunud (no umbes nagu nähti metsas põtra, mul pole kunagi õnnestunud...) ja nüüd siis meiega, ei teagi, kuidas käituda. Ja juhtus see, et kolmest inimesest, kes otsisid, leidsin just mina! Juhhuuu! Peitja siis seletas meile, kuidas ta asja teinud oli, mis asju veel jne. Nii äge oli. Pärast avastasin, et tegemist oli tolle piirkonna nn suurkuju endaga, mitte mõne väikeüritajaga. Pmst terve maakond tema aardeid täis. Justkui väike samm edasi geopeituse karjääris - huh, olen minagi koos peitjaga aaret otsinud nagu teised. Ma olen nüüd ka nagu nemad! Jess. 

Muuseas, teemaväliselt aga sellest tõukuvalt - mul on see komme, et stressiolukordades või kui ei tea täpselt, kuidas peaks käituma, kipun ma ebamugavat vaikust oma lobaga täitma. Ma tunnen, et see on mu kohus niimoodi pinget leevendada. Eriti, kui mul on kõrval introvert nagu L., kellest ma tean, et talle on võõraste inimestega suhtlemine veel raskem. Aga, ma olen avastanud, et tema käitub täpselt samamoodi...või isegi, kui mina vadistan, siis tema räägib väliselt rahulikult, enesekindlalt ja väärikalt. Ja mitte paganama keegi ei saa aru, et ta tegelikult ületab ennast ja tal on ebamugav! Kõik imestavad, et mismõttes ta end kinniseks inimeseks peab, nii meeldiv suhtleja ju? Me ei tea iial, mis mulje me teistele inimestele jätame.

neljapäev, august 27, 2020

Mees, naine või muu?

Netis tehti testi, ma tegin ka, kõik teised (ka mehed) said vastuseks naise, ma ei saanud. Mulle tundus see test üsna arutu ka, sest nii palju sõltub sõnade tõlgendamisest, mida keegi konkreetselt millegi all silmas peab, missugune situatsioon esimesena pähe kargab. Ma kirjutasin kõik väited lahti enda jaoks (igav oli, noh). Tundus kuidagi nii kummaline, et ma selle alusel mees peaks olema, tundusid sellised ainuvõimalikud vastused ;P Kuidas teised hoopis muu vastuse said saada? Kas see test peaks näitama üldse seda, milline sina oled või pigem seda, milliseid omadusi sa pead mehelikuks, milliseid naiselikuks ja sellest tulenevalt sobivamaks endale?

 1. Stabiilsus (consistent) - tundub selgelt maskuliinne omadus. Naine on juba hormonaalselt ebastabiilne, tujukas jms. Siinkohal tunnen end kindlasti naisena, stabiilselt ebastabiilne, tujud muutuvad kiiresti. Samas no ma ei ole päris labiilne ka. Ma pean vastu, ma olen stabiilne, rutiinis kinni, üks kodu, üks töökoht, üks elukaaslane. Ma tean inimesi, kes on ikka päris rahutud ja see ei sõltu enam väga soost. Olen ma siis stabiilne või mitte? 

2. Lahke (kind) - täiesti laialivalguv sõna. Kas lahke on see, kes üldiselt suhtub inimestesse positiivselt ega sisise nende peale või pidevalt naeratav rõõmupall? Või on lahke hoopis see, kes annab endast kõik teiste heaks? Ma suhtun positiivselt, aga ma ei torma esimesena appi ega silita kõigi pead. Ma arvan, et ma olen pigem enesekeskne kui lahke, aga kui ma võrdlen ennast mõne teisega, siis võib vabalt olla, et ma ikkagi olen lahke. Naine on lahkem kui mees, hoolitseb väetite eest.

3. Enesekindel (self-confident) - esimene mõte on, et jah, ikka olen. Teine mõte, et oled sa jee. Jälle võrreldes kellega-millega? Enesekindel on selgelt mees, ebakindel naine, eks. Ma vist pigem olen enesekindel, ma kõhklen üsna vähe. 

4. Loogiline (logical) - naiste loogika vs meeste oma, eks. Ma mõtlen, et loogiline võiks olla intuitiivse vastand ja siis ma pean ennast pigem loogiliseks. Aga see on ju jälle soovmõtlemine, see, mis minu jaoks on loogiline, võib kõrvalt vaadates puhtalt tunnetel põhineda. Teisalt, inimene, kes ei põhine loogikal, on minu mõtetes selline lamemaalane ja see ma pole. 

5. Heasüdamlik (good-natured) - hmm, võiks öelda, et mu komfordi diapasoon varieerub vastavalt meeleolule. Üldiselt ma olen heasüdamlik, ei põrnitse võõraid vihaselt, aga samas teist põske ka ette ei keera, kui asjaks läheb. Kes üldse vastaks, et ta on üks tige ja inimvihkajalik tegelane? 

6. Otsustav (decisive) - oeh, no oleneb, onju. Ma olen täpselt see "mida sa süüa tahad, ma ei tea, mida sina tahad?"-inimene. Aga teisalt, kui ma tean, mida ma tahan, siis ma lähen kohe sellele järele. Ma pakun, et neile, kes mind paremini tunnevad, ma väga otsustav ei tundu, sest on nii palju pisikesi asju, mille puhul mul arvamus ja otsustavus puudub. Teisalt, selle vähese osas, mis mind huvitab, olen ma alati konkreetne. Võta siis kinni. 

7. Kaastundlik (symphatetic) - olen, aga kas ka sügavuti? Ma elan tunnete tasandil teiste emotsioone läbi küll, nutan ja olen elevil, aga kas ma ka päriselt hoolin? Tuli, oli, läks. Samas mu enda tunded on ka täpselt sellised. Samas, tundetu võiks öelda ikka sellise kohta, kes päriselt teiste omadest tangiga üle sõidab. 

8. Abivalmis (helpful) - no siin tulevad juba sünonüümid ka mängu, et mis vahet lahkel, abivalmil, heasüdamlikul - kõik enam-vähem ühte kindlat tüüpi inimest iseloomustavad. Altruistlikku naisterahvast. Ei, ma ei torma esimesena appi ega paku ennast vabatahtlikuks. Laisk ja mugav olen pigem. 

9. Inimestele orienteeritud (people-oriented) - "Me press trigger, me no press people button" (Robyn "Mad Cobra"). Ma kohe kindlasti ei oska inimestega, ma ei saa väga aru kui mingiteks sotsiaalseteks mängudeks läheb. Nagu mees, noh. 

10. Seltsiv (communicative) - oleneb seltskonnast, eks. Oleneb tujust. Ma usun, et väga vähesed on läbi ja lõhki intro- või ekstraverdid. Kuna ma enamike testide meelest olen ekstravert, siis ilmselt seltsiv.
 

11. Humanitaarsete huvidega (someone with humanitarian values) - ok, sellele saan selgelt vastata jah. Naljakas ainult, et selle põhjal sugu määratakse....

12. nii, nüüd ma vist tõlkisin valesti, sest Compassionate on pigem kaastundlik ja Symphatetic siis osavõtlik või? Mis see vahe neil on? Igatahes nüüd küsitakse, kas ma olen compassionate - sama, mis nr 7 vastus. 

13. Sentimentaalne (sentimental)  - vähe ma ei ole, eks, ulun iga asja peale?! Samas, see sõna ise ajab okse peale - ma ju ometi ei ole selline, päriselt. Eesti keeles annab vasteks tundeline ja õrn. No tundeline ma võin ju olla, aga sõna õrn mulle jälle ei meeldi. Ma ei iseloomustaks ennast nii ilmaski. Nutunaine, kes peab ennast vapraks rüütliks - kuidas see kirja panna?

14. Hell (affectionate) - see on selline "kui tuleb musi, tuleb ka okse"-tüüpi iseloomustus, millega mina ennast ei kirjeldaks. Valgete lokkidega ingel. Teisalt, ega ma loomakestele jalaga viruta ega lapsi vihka. 

15. Õrn (gentle) - no mida, mis selle eelmisega vahe on? Lähen katki, haavun, ehmun rumala sõna peale? Ei ole vist. 

16. Soe (warm) - see on jälle selline mu meelest teiste poolt paika pandav omadus. Soe on äkki see, kes küpsetab pirukaid, kelle kodust õhkub hubasust, kes kaisutab sind kašmiirkampsunis. Soe on vanaema, see muinasjutu oma. Samas, mingi seest surnu ma ka ei ole ju.

17. Ülesandele suunatud (task-oriented) - kohe näha, kuidas naiselikud omadused mehelikuga asendusid...Oluline, et asi saaks tehtud, suva need suhted. Jah, mina. Ära kaaguta, tee oma asi ära, pärast võid vinguda. Mhmh, mina. Hea, et ma ei viitsi juht olla, kõik vihkaks mind. 

18. Arusaaja (understanding) - ega ei saa küll enamasti teistest aru. Mis teil viga on, et te ei ole nagu mina? Kuulge, kas kõik ei arva nii? Päris paindumatu muidugi ei ole. Üldiselt ikka inimlik. Mingi piirini - no et kui on tõsine põhjus, siis on vabandatav, aga mitte alati. 

19. Elurõõmus (cheerful) - vist olen küll, kui parajasti mõni siga pole mu tuju kallale kippunud. Mossis ja tujutud inimesed mulle ei meeldi. Igasugu optimistlikud aktivistid ka mitte. Tore. 

20. Meeldiv (likable) - küsige seda jah minu käest. Kust ma tean? Võib-olla mõni on uhke, et tal on vastiku ja konfliktse inimese kuulsus, aga ma arvan, et neid on vähemus. 

21. Autoriteetne (authoritative) - mul on tugev hääl ja ma kipun sõna võtma. Sellist ikka oled sunnitud kuulama. Üldiselt liidriks olemise vastu mul midagi pole, formaalselt juht aga olla ei tahaks. 

22. Dominantne (dominant) - siin ma väga ei kahtle, et olen. Hästi ebanaiselik ja ebameeldiv. Kuhu sa trügid, ole ometi tasa! 

23. Otsene (direct) - otsene pole väga normaalne sõna mumst, aga tõlge pakub ka vahetu, mis jälle justkui teise tähendusega. Ilmselt olen otsene, sest kui ma midagi ei salli, siis on see keerutamine, igasugu ümber nurga vihjamised, manipuleerimine, suskimine. Ütle otse välja ja saab asjaga ühele poole. 

24. Mõõdukas (modest) - ei. No ei. See kõlab lausa solvanguna. 

25. Kindel (firm) - sõltub ju jälle. Kui ma olen asja õigsuses veendunud, siis jah, ma olen resoluutne, aga kui ma kahtlen, siis pigem ei jookse kohe peaga läbi seina. 

26. Lahke (generous) - ma vist ei ole lahke. Ma olen ikka küüned enda poole. Mitte maniakaalselt, aga ikkagi. Tahaks olla lahke ja laia joonega, hinge tagant kõik ära anda ja lauldes oma teed minna, aga ei oska. 

27. Jõuline, veenev (forceful) - ma üldiselt kipun vist küll oma arvamust läbi suruma, ei jää tahaplaanile piiksuma, et aga mina, mina ju arvan hoopis nii. Iseasi, kui veenvalt see välja kukub. 

28. Võimeline eristama tundeid ideedest (Able to separate feelings from ideas) - pigem eristaks tundeid faktidest. Miks tundeid ideedest eristama peaks üldse? Need suht samad ju? Kus ma valesti mõtlen? Ok, äkki nii, et mul on hetkeline tunne, kuidas kõik oleks palju toredam, kui ma elaks palmisaarel, aga idee oleks see, et ma hakkangi planeerima sinna kolimist, mõistmata, et see kõik lihtsalt tuju ajel? Sel juhul ma eristan küll. Ma ei torma üldiselt tunde najal kuhugi, sest ma tean, kui ebapüsivad mu tunded on. Oleneb tunnetest ka, jah. 

29. Intuitiivne (intuitive) - mida selle all mõelda? Esimesena tulevad mulle pähe igasugu jaburuste uskujad, "märkide" lugejad jms. Teisalt, ma olen kindel, et tunnetan päris selgesti seda, kas ma mõne inimesega klapin või mitte, on ta meeldiv või ei ja ma olen märganud, et paljud seda omadust ei jaga. Siiski, "intuitiivne" on kuidagi piinlik sõna, käsitleks sellist mõtlemise-eelset seisundit. Normaalne inimene on ikka ratsionaalne, eks. 

30. Iseseisev (independent) - oeh, loomulikult tahaks endale vastu rindu taguda ja mõelda, et muidugi olen. Aga tegelikult? Ma ei tea ju. Päris selline pole, kes wc-sse minekuks seltskonda vajab, aga päris üksi ma ilmselt õnnelik ja hakkamasaav ei oleks. Kamoon, ma ei oska pirnigi vahetada, ämblikega hakkamasaamisest rääkimata.  

31. Tundlik (sensitive) - külma närviga ma pole, järelikult tundlik. Jällegi, tundlik on mu jaoks negatiivse varjundiga. Mingi lumehelbeke, kohe minestab. Kes on suurem solvuja? Mu meelest ma pole päris ratsionaalset inimest kohanudki, see oleks robot. 

32. Siiras (sincere) - kuna ma enda arvates väga keerutada ei oska, siis pigem jah. Valetada ma võin, kui on vaja, aga teeselda on palju raskem. 

33. Julge (bold) - ämblikud, eks. Samas, kui on vaja midagi arutut, piinlikku vms teha, ma olen julgelt järjekorras esimene, sest mis mul ikka kaotada. Ma ei karda välja paista, oma arvamust avaldada, ennast naeruväärseks teha. 

34. Objektiivne (objective) - kes meist ei arvaks, et ta seda ei ole? Aga kes meist seda päriselt oleks? Ma kõigi võimaluste piires püüan olla. Ma tahaksin loota, et ma ei vabanda kedagi välja öeldes: "Ta on küll m***, aga meie m***" (aktuaalsetest teemadest inspireerit). Mul kindlasti ei ole niiii palju eelarvamusi nagu mõnel. 

35. Keegi, kelle tundeid ei saa kergesti riivata (Someone whose feelings are not easily hurt) - oi, ma tahaks see olla, aga ma ei ole, üldse kohe mitte. Ma olen vastuoluline, ma hüppan julgelt ette, aga kui ma selle eest jalaga saan, siis lähen ikka ja nutan nurgas. Ja teinekord hüppan jälle. Ei õpi. Ja ma tegelikult ei taha paksemat nahka, sest mu meelest on see alatuse tunnus. Või noh, igal juhul kahtlane - kuidas sa ei tunne midagi? 

Minu tulemus:

Kusjuures, seekord tuli täpp androgüünile lähemale, aga mehelikkus on ikkagi 68% nagu esimeselgi korral. Mida ma valesti teen, et ma korralik naine ei oska olla????

kolmapäev, august 26, 2020

Tähed ja numbrid

Me oleme nüüd geopeitusega veidi edasijõudnumate tasemele maandunud ning peale tavaaarete pakuvad palju lõbu ka mõistatusaarded. Need on siis sellised, kus pead koordinaadi teadasaamiseks mingi ülesande ära lahendama. Ma olen avastanud, et on suur vahe, kas ülesanne eeldab tekstist või numbritest aru saamist. Tekst hakkab minu silmade ees elama, pakub lahendusvariante, aga numbrid...on lihtsalt numbrid. Asi võib olla selles, et ma tõesti kooli matemaatikatunnis midagi tähele ei pannud ja ükski valem seetõttu ka silmade taga ei uju. Ma pidin guugeldama, mis on Tambovi konstant, arvasin, et see mingi spetsiaalne valem...Samas ma isegi teadsin, mis on ristsumma, L. väidab, et pole säärast terminit iial kuulnud. Ma tüdinen numbritest kiiresti, kui ma olengi mingi vastuse saanud ja see on vale, siis ei aita pelgalt pealevaatamisest vea leidmiseks, vaid kõik tuleb algusest peale uuesti teha, sest minu jaoks puudub arvudes igasugune loogika (mataõps minestaks siinkohal). Tekstides urgitseda mulle seevastu meeldib. Äkki on mõnel sõnal ka mõni teine tõlgendamisviis võimalik? Mida võiks loogiliselt siit järeldada jms. No oli üks ülesanne, mida L. juba kolm korda lahendada oli püüdnud, aga ma ei olnud sellesse ise süvenenud ja lugesin kirjeldust alles siis, kui tema nõutult kolmandal korral miskit koordinaatidelt ei tuvastanud. "Aaga...siin on ju selge sõnaga öeldud et...?!" ja loomulikult oli kohe vastus käes. L. ise täiesti pettunud, kuidas tema seda ei näinud, nii lihtne ja loogiline. "Funktsionaalne lugemisoskus!" targutasin. Aga ühe arvülesande ma lahendasin täiesti iseseisvalt üksi ära, selle üle olen siiani kõige uhkem, mis sest, et lahendus tuli nii, et ma leidsin guugeldades õige arvujada ja sain pihta, mida sellega tegema peaks. Tegelikult on mul ikkagi tunne, et ilma arvudeta oleks nagu üks tööriist vähem, kindlasti on inimesi, kes toimetavad võrdselt edukalt nii numbrite kui ka tähtedega. Lõpuks taandub ju kõik ikkagi numbriteks.

Mis viib meid sujuvalt hariduseteemale. Kas teie ka ootasite seda päeva, mil uued õpikud kätte saab ja lugesite siis need kõik enne kooli päris algust läbi? L. vaatas mind selle küsimuse peale nagu segast. Noh, ma teen seda trikki nüüd laste õpikutega. Ok, matemaatika jätan vahele. Aga sattus mulle siis kätte selline aine nagu terviseõpetus ja johhaidii, ma vihastasin. Niisiis lapsed - alko, suits ja narko on väga pahad, sest need lihtsalt on väga pahad ja kui tarbid, siis lõpetad pikali prügimäel. Mitte mingit seletust, lihtsalt halb ja kõik. Ka kohv on uimasti, et te teaksite. Kuulge, kui te lastele sellist juttu räägite, siis nad ei usu teilt pärast enam midagi! Alkoholitarbimise halbduse näitlikustamiseks oli pilt perekonnast, kus vanemad söögilauas pokaalidest veini joovad. Eee...kultuurne tarbimine võrdsustatud padujoomisega? Mis sellest kasu on? Edasi, puberteet ja paljunemine - kasutatud võimalikult keerukat sõnastust, ääriveeri mööda seinaääri, räägime, samas mitte midagi konkreetset öeldes. Umbes nii, et mõned otsustavad proovida seksuaalvahekorda (kuskil ei seletata, mis asi see üldse on). Puberteedieas noor pole aga sotsiaalselt ega füüsiliselt küps soojätkamiseks. Misasi see on ja kuidas seostub eelneva lausega? Ma saan aru, et mõte on vist selles - lapsevanemad palun seletage see piinlik värk kodus ise ära, siis meie koolis ei pea seda tegema. Noh, ma olen seletanud ka, aga arvan, et kõik ei tee seda mitte. Ma naiivselt eeldasin, et see aeg, kus kõik kehaline oli tabu, on koolides juba läbi saanud, aga oo ei. 

Veel õudseid avastusi enda kohta. Nimelt ma ostsin nüüd selle jublaka, millega saab autos Spotifyd kuulata ja mõtlesin, et see saab üks suur õnn ja rõõm olema, aga ei! Tuleb välja, et kui mina olen diskor, siis ma nõuan täit tähelepanu. Mismõttes te siin lobisete, kui tuleb nii oluline lugu?! Pagan võtaks, kas natuke respekti on palju palutud - kuulake ometi selle laulu sõnu! Oot-oot, vaikust, kohe tuleb selles loos üks ilgelt kõva koht! Ja nad ei saa aru, miks ma pean alati autost väljudes Spotify programmist kinni panema. No ta jääb ju taustal jooksma muidu! Nojah, a mis siis sellest?! No taevas, sa kuuled ja ei mürista - statistika läheb valeks!! Ma ei saa laduda statistikasse lugusid, mida ma tegelikult kuulanud ei ole, see on räige pettus ju! Ei ole kerge selliste mõistmatute inimestega! Lepin nüüd sellega, et ma olen ilge friik ja armastan muusikat rohkem kui inimesi.

teisipäev, august 25, 2020

Ma ei usu, et sa oleksid parem kui mina

Mina, kes ma olen mitmest kohast vildakas ja valesti. Ma ei suuda uskuda, et leidub neid, kes on igapidi korras, lahked, alati andestavad, keeravad teise põse ette, naeratavad ega vihasta. Ingel võib säärane olla, aga mitte inimene (kuigi minu jaoks on inglidki alati ähvardavad tundunud). Inimene on ekslik ja enese jumalaks pidamine peaks ju patt olema. Aga nüüd roomab iga kivi alt välja neid, kes leiavad, et ropu sõna ütleminegi on selline vägivald, mida kindlasti tolereerida ei saa. Vagatsejad, ma ütlen - silmakirjateenrid! Ma ei usu teid! Võib-olla on see inimese nõrgaks ja pigem negatiivseks pidamine lihtsalt enesekaitse- ja õigustus? Kui mina ei suuda, ega siis teised paremad pole. Suudab ju enamik kurjategijaid oma teod endale ära põhjendada ja talutavaks muuta - ah, küllap ka nemad minu olukorras, mis see siis ära ei olnud jne. Äkki ma olen ka selline? Vabalt võitegi nii arvata, sest ma ise ju tean, et isegi kui ma käitun sotsiaalselt ebasoovitavalt, siis ma tegelikult südames halba ei soovi, ma olen heade poolel, ausõna, vahel lihtsalt ei saa muudmoodi kui jalgu trampides ja p.... saates! Myyiu kirjutas nii kenasti - mida sa argumenteerid viisakalt inimesega, kelle jaoks sinu argumendid on juba eos null and void, sest sa oled vanuses x, haridusega y või soost z? No ongi ju, noh. Kas ma peaks end eemale hoidma siis? Küllap vist, aga ma ei saa, sest minu jaoks on "tõde" tähtsam kui mingisuguse kujuteldava maine hoidmine. Ma ei saa suud kinni hoida. See sööb mu seest ära, kui ma vait olen. Näe, ma blogin, kuigi peaks vait olema. (P.S. Saate onju aru, et minagi samastan end kohati Pärnitsaga, nagu VVN - et kui ma ometi oleks nii julge kui tema, VVN ilmselt ongi...)

Ma ju ei tahtnud sellest üldse kirjutada, sest see ei muuda midagi. Aga ma lugesin ka seda, mida Indigoaalane kirjutas ja kuigi ma olen üldjoontes nõus, siis hakkasin mõtlema, et mulle küll ei tundu blogijad hästi erinevate inimeste kambana. Ja ma loen ikka väga paljusid blogisid. Mulle tunduvad blogijad üsna ühtne ja turvaline kamp, erinevalt FB-st näiteks. FB-s mina ei julge lõugu lõksutada. Ükskord lõksutasin küll ja siis lihtsalt keegi ei reageerinud, aga ikka, igaks juhuks ei torgi seda ussipesa. Kas ma olen siis see inimene, kes püsib turvaliselt omas mullis ja julgeb arvamust avaldada ainult siis, kui päriselt peksa ei saa? Vist küll jah. Päriselus kusjuures on teistmoodi, ehk seetõttu, et seal aitavad miimika jms sõnumi edastamisel kaasa, netis sellele loota ei saa. Päriselus saab ka ära joosta, netis jääb jälg maha. Või et mulle ei meeldigi erinevad arvamused, üritan enda oma peale suruda? Mu meelest on arvamusel ja arvamusel vahe - kui sa ütled, et jäätis on parem kui mannavaht või et sulle meeldib teistsugune muusika kui mulle või isegi tümitad mulle armsaid paiku, siis las ta jääb, see ongi maitse asi ja arvamus, aga mõned asjad on minu jaoks "tõde" ja "vale". Need mõned asjad võiksid justkui kõigile olla, aga ikka räägitakse arvamuste paljususest, no mida, mu meelest on selge näiteks see, et noh, vägivald on ikka veits midagi muud, kui kellegi pikalt saatmine. Kuidas te, vagatsejad, ometi aru ei saa, mida see teie kirutud Pärnits ütles üldse ja keerlete mingi välise vormi ümber? See on see, "krt, ma lähen nii närvi, et te nii lollid olete ja ma tean ka, et mul ei õnnestu teid ümber veenda, aga ikka üritan ja lähen veel rohkem närvi ning teil veab, kui ma teid lõpuks sinnasamusesse ei saada, kuigi siis te saate jälle käsi kokku lüüa ja öelda M.O.T.T. - oligi üks halb ja paha inimene, sest näe, ropendas!"

Veel üks dilemma - kas ma olen Pärnitsa poolt juba lihtsalt sel eeldusel, et ta eristub? Kunagi kui mulle teismelisena hullult meeldis Faith No More'i "Epic", siis isa, kelleni trendikas metal-rap veel jõudnud ei olnud ega kunagi jõudnudki, teatas, et mis seal imet - lapsele ikka meeldib kui on teistmoodi, vilgub ja värviline! Mäss on minu teema! Aga kas ainult poosi pärast? Mulle tundub, et ma ise pole võimeline seda adekvaatselt hindama. Aga ausõna, mulle tunduvad ikka päris paljud asjad selles "normaalsete täiskasvanute" maailmas nii veidrad, arusaamatud, ebavajalikud ja silmakirjalikud, et see ei saa ainult poos olla.

Eile juhtusin vaatama järgnevat videot, kus kajastatakse kohtuprotsessi Courtney üle, kes olevat väidetavalt löönud kontserdil oma fänni. Vaadates seda videot, ma ei usu süüdistajaid. Miks? Ma usun Courtneyst halbu asju, ta ei ole mingi ingel, aga miks ma neid teisi ei usu? Need tädid, kes räägivad, tunduvad mulle ilged vagatsejad, "fännid" näevad välja nagu KuKluxKlani näidisliikmed. Mulle tundub, et pressitakse raha välja, kuna Courtney on teada tuntud "pahalane", kellest võib kõike oodata. Loomulikult tuleb ära ka see kuulus "aga kui mees oleks naist löönud, siis oleks kõik teistmoodi!" Et siis, kui palju mängib inimese valikute puhul kaasa tema eelnev häälestatus? Kõvasti, ma kahtlustan. Kellele ei meeldi mees kleidis, kellele ei meeldi "hull naine", kellel tekitavad võõristust patroniseerivad tüübid jne. Kui palju üldse loeb see, mida need konkreetsed tüübid suust välja ajavad? Me oleme nõus nendega, kes meile meeldivad ja vabandame neid välja, harva, kui tõesti kelleski pettume ja nad teise lahtrisse paigutame, kus on need, kes on lollid, pahad ja ajavad rumalat juttu. Nõme iseenesest, aga inimene vist ongi pigem selline lihtne loom.


neljapäev, august 20, 2020

Margaret Atwood. Testamendid

Mul on raske ette kujutada mõne teose teist osa, mis oleks esimesest parem, sest paratamatult on võimalusi üllatamiseks oluliselt vähem. Maailm on juba loodud, tegelaskujud olemas, üle jääb ainult see, mis neist nüüd edasi sai. "Testamendid" kirjutas Atwood väidetavalt selle tõttu, et fännid tahtsid teada, kuidas täpselt "Teenijanna loos" kujutatud düstoopiline Gilead kokku variseb. Maailm jäi samaks, kuid uudsust on Atwood sisse toonud peategelaste muutmisega,"Testamentides" on jutustajahääli koguni kolm. 

Kas sellest piisab, et luua samasugune tugev tervik, nagu seda oli "Teenijanna lugu"? Esimene pool raamatust, mis kirjeldab Gileadi alguspäevi, meeldis mulle väga. Selles on psühholoogiliselt veenvalt ära toodud mehhanismid, millega allutada, selles on oma jahmatav ning usutav loogika - jah, ilmselt see kõik nii lihtne olekski. "Inimestel hakkas hirm. Siis said nad vihaseks. Toimivate abinõude puudumine. Süüdlaseotsingud./.../Sa ei usu, et taevas maha langeb, enne kui üks tükike sind tabab." (lk 79) Mulle meeldis ka see, kuidas Atwood keskendub asjadele, millest tavaliselt ei räägita, aga mis ometigi igasugu ebamugavustega kaasnevad. Meeste puhul ehk räägitakse murdunud luudest ja välja löödud hammastest, aga mitte keegi ei maini tavaliselt tualettruume, hügieeni, kuigi see on väga oluline aspekt, mis teeb inimesest inimese. "Meid alandati loomade tasemele - tarasse suletud loomade tasemele -, meie loomaloomuse tasemele. Meie nina torgati sellesse loomusesse. Me pidime end alaminimesteks pidama." (lk 164) Aga kui tähtis on sellistes olukordades teiselt poolelt inimlikkuse eemaldamine, see avab tee kõigele muule - nemad ei ole ju inimesed! 

Kui ikkagi kahtlustada lugu ebausutavuses, siis võiks mõelda Põhja-Koreale praeguses maailmas. Ka Gileadi rahvast peeti üldiselt "usuhulludeks" - mingi kamp lollakaid, kes kusagil seal elavad oma lollakate reeglite järgi, küllap neile sobib siis. See üleüldine kummaline arusaam, et rahvuslik kuuluvus on ise valitud ja oma valikut ollakse väärt. Pagulasi ei taha ju keegi. J.M.K.E. "Mingil maal". Erilisi maavaru Gileadil polnud, sõjalist võimekust seevastu küll, kes nendega ikka kiskuda tahab. 

Me kõik teeme sunnitud olukorras mingeid valikuid, Atwood oskab üsna hästi näidata, miks ja millistel tingimustel inimesed neid teevad. Missuguseid inimlikke omadusi saab edukalt ära kasutada, kuidas murduda ja kuidas ellu jääda. "Mittereageerimine on oskus." (lk198). "Keegi ei taha surra,/.../Aga mõned inimesed ei taha elada ühelgi viisil, mis on lubatud." (lk 330).

Kogu see psühholoogia osa raamatus on huvitav ja oskuslikult kirja pandud. Aga siis saabub lõpp, mille suhtes ei oska ma eriti seisukohta võtta, kas on Atwood niivõrd hea kirjanik, et ma elasin loosse liiga sisse või oli see lihtsalt lati alt läbi jooksmine. Nimelt keskendub raamatu lõpuosa peamiselt actionile, mida antakse edasi teismelise tütarlapse sõnade läbi  (teine tütarlastest polnud küll enam teismeeas, kuid Gileadi kasvatuse tõttu samaväärselt naiivne) ning seda osa oli tegelikult tüütu lugeda. Ilmselgelt on Atwood nende mõttemaailma meisterlikult edasi andnud, kui see nii tüütavalt mõjub. Lihtsalt, minu jaoks oli kontrast raamatu alguse ja lõpu vahel häirivalt suur. Milleks seda lõpplahendust nii detailselt üldse vaja oli? "Tüdrukud päästavad maailma!"? Pigem see kuidagi kahandas loo mõjukust. Me ju teadsime juba "Teenijanna loost", et Gilead on minevik. Fännid nõudsid? Sel juhul vist hea, et niigi läks, sest Gilead võimu juures olijate vaatepunktist on kindlasti hea lisand teenijanna seisukohale. Nüüd ootaks veel Gileadi mehe pilgu läbi. Või noh, pigem mitte siiski. 


kolmapäev, august 19, 2020

Raamatuankeet

Leidsin ankeedi Madli juurest, kes leidis selle siit.

  1. Praegu loen: Margaret Atwoodi "Testamente".

  2. Krimka või armastusromaan: Täiesti žanripuhastest ei kumbki vist, kuigi on erandeid. A. Roslund "Elajas" ja D. Glattauer "Hea põhjatuule vastu", näiteks. Mulle meeldib, kui laiemalt asi ette võetakse, mitte väga kitsalt "arm või roim".

  3.  Pikk dialoog või pikk kirjeldus: Kuidagi ebaintelligentne tundub, aga pigem ikka dialoog. Ilmselt need kooliaegsed kohustusliku, aga mitte eakohase väärtkirjanduse kogemused (a la "Jumalaema kirik Pariisis" 10-leheküljelised kirjeldused) pelutavad, kuigi on kirjanikke, kes suudavad täitsa nauditavalt kirjeldada. A. Ivanov "Isevärki kalmistu asukad" meenub viimatiloetutest. Aga kui ikka dialoog on puine ja ebausutav, siis on selge, et ega seda raamatut lugeda ei tasu.

  4. Parim lastekirjanik: Oma lapsepõlvest Pilvi Üllaste raudselt. Kaks raamatut kirjutas lastele, aga vot olid alles raamatud! Tiia Toomet ka, tema raamatud meeldivad mu lastelegi.

  5. Kõige ebameeldivam raamatutegelane: Esimese hooga meenub Anna Karenina, aga ma olin toona lugedes teismeline ega saanud aru, mis oludes Anna oma otsuseid langetas, äkki praegu ma suudaks teda juba mõista? Vot Karlsson ei meeldinud mulle ka.

  6. Eesti või välismaa autor: Mis vahet seal on?

  7. 300 või 700 lehekülge: Kui on hea raamat, siis muidugi 700. Samas, vähesed suudavad põhjendatult nii pikalt kirjutada ja alati pole vajagi. Vastavalt vajadusele, ma arvan.

  8.  Lemmik sel aastal loetud raamat: Ühte on raske valida, siiani olen Goodreadsis 11 raamatut maksimumhindega hinnanud juba. Kui püüda valida neist üks selline, milles on kõige rohkem erinevaid tahke (nalja, aga ka mõtlemapanemist, põnevust, häid karaktereid), siis äkki F.Backmani "Ärevil inimesed".

  9. Novellikogu või luulekogu: Oleneb, kes on autor. Kuigi ka novellid pole alati minu tassike teed, siis luulesoolikas peab kohe eriti täpselt sobima, et meeldiks.

  10. Üksikule saarele võtan selle raamatu: Mida ma teen selle ühe raamatuga seal? Aa, et pole öeldud, kui pikaks mind sinna saadetakse ju. Ok, kui eeldada, et eraldatus kestab max 2 päeva, siis võtaks Y. N. Harari "21 õppetundi 21. sajandiks", sest see on mul lugemata ja eeldatavasti ei hinga ma seda nii kiiresti sisse nagu mõnd meelelahutuslikumat teost.

  11. Raamatupood või raamatukogu: Raamatupoed on toredad inspiratsiooniallikana, aga arvestades, kui palju mul raamatuid "kulub", siis rahakoti ja ruumisõbralikum on kindlasti raamatukogu.

  12. Esimene raamat, mille lugemist mäletan: No vot ei mäleta. Ma mäletan, et mulle loeti ette "Dr Dolittle seiklusi", aga ise lugemist ei meenu. Kui vaadata oma laste pealt, siis algul ei loetagi ühte konkreetset raamatut, vaid mitut huvipakkuvat korraga.

  13. Lugemata raamatuid mu riiulis on nii mitu: Pole ühtegi sellist, mis ootaks oma aega. On sellised, mis kellelegi teisele kingitud ja mida ma ei plaanigi lugeda. H. Võrno "Missioon" seisab seal näiteks ja ilmselt see jääbki meie peres kõigi poolt lugemata. Ah, mida ma valetan, öökapipõhjas on mul ju "Matemaatika õhtuõpik", mille ma suure entusiasmiga ostsin ja mida ma lihtsalt ei suuda lugeda, sest mu aju keeldub arvudest.

  14. Lemmik naistekate autor: Loll sõna see "naistekas". See ei tähista ju midagi konkreetset, on täitsa häid naistekaid ja on ka saasta. Mulle ükskord sattus kätte miski Maaja lugude sarnane üllitis, naisterahva seisukohalt vaadatuna siis "veepiisad pärlendasid tema musklis kehal ja püksis kummus miskit" - äkki need on need "päris" naistekad? Aga muidu, kui me nimetame üldinimlikke teemasid käsitlevaid naispeategelastega raamatuid kõiki naistekateks, siis see on ikka päris ebaõiglane. J. Susanni "Nukkude org" on üks klassikaline naistekas, mis mulle väga meeldis.

  15. Seda autorit ei kavatse ma (enam) kunagi lugeda: Oh, neid on palju ju. Kui ilmas on tohutult kirjanikke, kelle loominguga ma pole veel tutvunud, siis milleks ikka püüda lugeda neid, kelles juba korra pettunud oled? Jah, vahel juhtub erandeid (M.Atwoodilt ma lugesin näiteks esimesena "Süda vaikib viimasena" ja see oli erinevalt tema muust loomingust täielik jura ja E.Ferrante "Üksilduse päevad" mulle ka ei meeldinud), aga enamasti mitte.

  16. Mu raamaturiiul on sellist värvi: Peaaegu must tumepruun.
  17. Ulmekirjandus on minu jaoks: Mulle meeldivad utoopiad ja düstoopiad, mis omavad paralleele meie maailmaga, niisama küborgite lahingutest ei viitsi lugeda. Mitte action, aga maailma- ja karakteriloome.

  18. See autor ajas mu nutma: Minu puhul küsige parem, kes ei ajanud :)
  19. Ma soovitan sulle: Mulle üldiselt ei meeldi kellelegi midagi soovitada, sest ma ju tunnen ainult ennast ega või iial teada, mis teistele sobib. Hetkel ajakohane ja muidu hariv soovitus oleks D.Quammeni "Hüpe: zoonoosid ja järgmine üleilmne pandeemia". Hoiatan, et üle 700-lehene tellis ja kuigi ma lugedes mõtlesin, et oh, see võiks ju ometi inimesi natuke mõtlema panna, siis tegelikult olen ma ikkagi pessimist - usk on tavaliselt tugevam kui mõtlemine.

  20. Ma olen kohtunud selle kirjanikuga: Maarja Kangrot käisin ükskord kuulamas. Mart Kivastikuga tegime mu endises emakeeleklassis suitsu (koolikokkutulek, noh). Ega ma rohkem vist polegi kedagi kohanud va juhuslikult tänaval näinud. Eraeluliselt kirjanduskauge inimene. Ma isegi silmakirjalikult eeldan, et kirjandusringkonnas üles kasvades ja sellega lävides oleks elu nagu hernes, aga näe, ei vedanud.

  21. Peale lugemise armastan veel: Muusikat, süüa ja magada.

teisipäev, august 18, 2020

Ma olen Tartust ja võin su peale köhida!

Nad rääkisid (loe: ma ise arvasin)  - võta puhkus juuli lõpus, siis on alati ilusad ilmad! No ja kui ma siis ühe korra seda lõpuks ka teen, juhtub loomulikult olema see aasta, mil see valem ei kehti. Pealegi on mul nüüd veel tunne, et suvi ongi läbi, mis varem langes kokku augusti lõpuga ehk oligi pmst tõsi, aga nüüd tuleb mul pea kuu aega selle tunde käes vaevelda! Siit moraal - ära muuda oma mustreid!

Patt, mida enamasti küll uhkusenoodiga öeldakse "eestlane ei oska puhata", minu kohta küll ei kehti. Alati, kui ma teen midagi, mida "peab", tunnen iga rakuga, kuidas elu mööda kihutab. Ma olen kuulnud, et see võib ka vastupidi olla - mõni tunneb sarnast ärevust, kui end lõdvaks laseb ja elu naudib. Me siin "peame" lastetoa asju sorteerima, praktilistel põhjustel täitsa, muidu pole kirjutuslauda kuhugi panna lihtsalt, mõni siin lastakse võib-olla sügisest kooli (mul sai juunis 10 aastat lasteaeda läbi! Juhtus kuidagi nii, et lapsed selliste vahedega, et sai tõesti 10 aastat jutti ja ilma pausideta lasteaiatatud). Kuulen siis, kuidas see mõni vaikselt pobiseb "koguaeg see orjatöö!" Nojah, see käbi pole küll kännust kaugele kukkunud. Selgituseks, et orjatööle aetakse ta sagedusega nii kord kvartalis heal juhul ja siis suudab ta ka enamasti viilida. 

Mis ma siis puhkuse ajal tegin? No Naiivis käisin näiteks tol toredal päeval, mil kõik jälle alguse sai. Ok, tegelikult me lihtsalt jalutasime sealt läbi, ei rääkinud kellegagi, ei ostnud midagi, aga ikkagi hea ajastus. Täna nägin unes, et Tommy karvade vahel hakkasid kukeseened kasvama, eriti palju oli tal neid tagajalgadel, mõtlesin, huvitav, kas on hea neid sealt korjata, istub teine ju vetsus seente peal. Ehk noh, metsas sai vih(i)masel ajal tihti käidud. Enamasti olid kõik "minu" seened juba ära korjatud, mis ajas kergelt marru, aga ikkagi. 

Ma võiks muidugi Google Photos ette võtta ja kronoloogilises järjekorras kõik ette laduda, aga kuidagi ei ole seda tunnet. Eestist väljas ei käinud, aga sees sai päris palju ringi sõidetud. 

Ratastega käisime Viljandis näiteks, oli plaan lapsed ka kaasa vedada, aga neil vist parem vaist, igatahes nad ei viitsinud ja läksime kahekesi. Kohale jõudes muidugi selgus, et just sel ühel päeval, kui me ümber järve geotuuri tahtsime teha, on seal mingisugune THE ümber järve jooks (mulle tundub, et seda on neil seal rohkem kui korra aastas tegelikult) ja meenus ka, et Viljandis on ju paganama mäed. Ma ei tea, mida need lapsed seal teinud oleks, ma ise olin ka parajalt surnud, aga päev otsa me seal ringi ukerdasime. 

Tallinnas käisime mitu korda, sest ma võitsin ju täpselt enne kevadist korontsi Feministeeriumi naistepäeva viktoriinis (mis oli õudselt lebo) muuseumidepiletid ja nii ma siis käisin neid ühe korra lunastamas (olid koroonasegaduses kaduma läinud), teise korra lunastamas (sain kätte, aga muuseumidesse ei jõudnud) ja kolmanda korra natuke muuseumides, aga mitte kõigis. Fotografiskas käisin Tom of Finlandi näitusel, üllatusin, kuidas mõnedel meestel on tõsimeelselt täielik tõrge homoseksi ees - nii naljakas! Telliskivi üllatas positiivselt, nii äge! F-hoonesse jõudsin ka aastaid peale selle koha kuulsaks saamist (vähemalt meil provintsis ohati õndsalt selle koha peale). Kadrioru lõbustuspargis lastega - tuli välja, et nad veidi liiga suured juba selle jaoks. Jaapani aed - nii ilus! 

 P.S. Vihkan uut Bloggeri liidest! Kolm korda püüdsin siia pildiallkirja lisada, et paganama Jaapani aia orav, aga no pärast ei lase enam normaalselt kirjutada. Kõik lehed tehakse nüüd mobiilisõbralikuks nagu mind see huvitaks. Õudne mõeldagi, et keegi loeb blogi täisversioonis telefonist - silmad jäävad haigeks ju!

Edward von Lõnguse näitusel käisin ka, mulle meeldis enim see teos:

Tegelikult oli sealkandis kõige muljetavaldavam see, et kogu piirkond, kaasaarvatud Selver on nädalavahetuseti väljasurnud. Tõsine ärikvartal, aga mihuke raiskamine.

Lõuna-Eestis käisime ka, rääkides jälle koledatest kokkusattumustest, siis päev enne kui keegi tornist alla kukkus, olime meiegi seal. Tamulas käisin ujumas, kuigi kollane lipp oli ja järgmisel juba punane, ei saanudki aru, mispärast, küsida ka ei tahtnud. Võru keskväljak on väga lahe, ei tea mina, mida seal kobisetakse. Pizza Olived soovitan seal keskväljakul, rahvast oli palju ja pizzaga läks aega, võtsime muid toite ja need oli ülihead. Tegemist ses osas huvitava kohaga, et pikka aega paiknesid nad kuskil Ihamarus ja pidasid seal vapralt vastu, enne kui oma äriga linna (tallinlased naeravad siinkohal) kolisid. 

Vudilas käisime ja Kiviõli seikluskeskuses. Massid-massid! Saartele jälle ei jõudnud, Pärnusse polnud võimalik, sest kõik ööbimiskohad välja müüdud. Üldse avastasin, et ilma suvilata oleks puhkamine ikka kaunis keeruline. Praegu ma võtan kätte ja sõidan mere äärde, millal tahan, ma ei pea seal ei niitma ega rohima, samuti ei küsita raha - lõpuks sain pihta, et see on vist luksus. See, et suvila kodust kahe tunni tee kaugusel asub, on pigem pluss, seetõttu on olemas ju öömaja ka teisel pool Eestit asuvate kohtade külastamiseks. Lääne-Eesti on katmata, seepärast sinna ei jõua ka. 

Õudne on see, et terve suve jooksul sai käidud ainult ühel festivalil (Punk&Rock Tartus) - ma ei taha, et see on uus normaalsus! Üleeile jalutasin kahe paiku öösel läbi Tartu kesklinna. Omaette põnev ja samas jube ka - Genklubist Raekoja platsini ei tulnud mulle mitte ühtegi inimest vastu! Alkohol teeb ühiskonnast ühiskonna? Inimesi pole, sest alkomüügi keeld peale kümmet ühtteist baarides ja kõik kohad on kinni. Raekoja platsis olid inimesed ka ainult seetõttu, et Tartuff. Mismõttes inimesed ongi nii passiivsed, et istuvad nüüd kodus või? Minu jaoks on see üllatus, poleks uskunud. Nii vähesest piisabki, et kõik teistmoodi oleks.

kolmapäev, juuli 15, 2020

Foobiatest

Ei, ma ise ei ole sellel Ahhaa näitusel käinud, aga lapsed rääkisid. Võõrsõnade leksikon ütleb "foobia" seletuseks "haiguslik kartus, pelg; viha, vaen, põlgus". Kreekakeeli on jah lihtsalt hirm, aga minu peas on samuti foobia justnimelt haigusliku, mitte normaalse hirmu sünonüümiks. Näitusel olla esitletud hirmu elektri, tule, kõrguse, tugevate helide ja muu sarnase vastu. Mu meelest täiesti eluterved hirmud, mis peaksid meil kõigil olemas olema, et mitte näppida rippuvaid juhtmeid, pista pead ahju, ronida kuhugi, kust alla potsatades rasked tagajärjed oleks jne. Veidi ebaõnnestunud näitusepealkiri minu silmis. Foobia on kraad kangem kraam, ma kohe räägin, ma ise elan ühe sellisega.

Mõnikord keegi teatab, et ta jah, kardab kah ämblikke, olla selline paks ja karvane elukas tal toas olnud, suisa vastik sellist ajalehega purki ajada. Palun! Selle definitsiooni järgi kardan ka mina madusid, sest tõesti, kätte võtta ma neid ei taha, äkki salvab või midagi. No üldse, niimoodi mõeldes kardaks ma päris paljusid asju. See, mida mina ämblike vastu tunnen, ei ole mingi mõistusega seletatav hirm. See on midagi elu segavat, midagi, millega alati erinevates olukordades arvestada, midagi, mis sind uneski maha ei jäta. Ja kui ma saaks euro iga korra eest, kui mulle on püütud seletada, et oi, nad ei tee ju midagi, nad kardavad sind, sa oled neist mitu korda suurem! Ega tõesti, polekski selle peale tulnud...Ma kardan ämbliku kujutist. Ma ei suuda teda vaadata isegi pildil, see on nagu...ma ei tea...otse maailma kõige suuremale õudusele, kurjusele vms-le otsa vaatamine. Mul hakkab sõna otseses mõttes füüsiliselt halb. Ma natuke pelgan ka tomatisabasid, need meenutavad ämblikke. Kusjuures ma ei karda suuri karvaseid tarantleid, nendega on umbes sama teema, mis madudega, et lihtsalt kätte ei võtaks, ma kardan just neid ämbliku kujuga ämblikke, tarantel on nagu miski paks kaisuloom juba. Kunagi vaatasin foobiaga võitlemiseks üksinda ära filmi "Eight Legged Freaks", aga sealsed ämblikud olid minu hirmu jaoks ka liiga üle võlli.

Kui ma olin väike, siis oli mul üks unistus. See oli üks üsna kole unistus. Ma nimelt lootsin tappa kõik ämblikud enda majast ja hoovist. Õnneks ma lapsena ei tajunud, kui lootusetu see on. Jah, ma tapan ämblikke, ma ei salga. Ma ei saa elada mõttega, et ämblik on kuhugi välja viidud - ta tuleb ju sealt tagasi ometi! Lapsena me lasime ühe naabrite kraanikausist alla ja paari päeva pärast oli see tagasi - raudselt sama tüüp! Mis mõttes "ämblik on ammu ära läinud?" Kuhu? Millal tagasi tuleb? Kui ma laipa ei näe, selles toas mina ei maga! Kui L. lõi mul külas olles ühe elaja küsimata surnuks, siis ma teadsin - tema on see õige! Rüütel valgel hobusel, kes päästab mu koletiste käest! Ex käis paberist toruga, kust ämblik igal teisel korral maha potsatas ja seletas, kuidas ämbu on õnneloom...

Minu ja ämblikuarmastajate vahel laiub kuristik, mida juba ei ületa. Ma tahaks teada, kas mul on miski lapsepõlvetrauma selle teemaga, kahjuks ma ei mäleta ja vanemate jaoks ei olnud see ilmselt mingi oluline sündmus, mida meelde jätta. Isa mul kardab ka ämblikke, tal on isegi raskem, sest no kuidas meesterahvas pisikest putukat kardab, aga eks see minu paaniline hirm ja kisa ajab ka inimesi hulluks. Või et ärgu ma lastesse oma hirmu süstigu! Hea öelda. Mini kardab, aga ma ei tea, kui paaniliselt, Mikro omasõnutsi ei karda. 

Meil satuvad vetsu lambi sisse need jäledused, ma nüüd teadjamana kontrollin alati enne üle ja siis saadan hävitusmeeskonna mehe näol enne sisse. Kruvib lambi lahti, uputab koletu looma ja ma saan rahus pissile. Mis ma siis teen, kui meest kodus ei ole? Sellele on õudne mõeldagi. Ennast teades ilmselt lasen duši alla. Aga kui nr 2 häda? Äkki kassiliiv kuidagi...? Päriselt. Sellega on nagu kõrgusegagi, mis kaasa kisub, ma ei saa istuda potil ja mitte lambi poole vaadata, nii lihtne see eluke pole. 

Ilmselt on Billy Bob Thorntonil, kes antiikmööblit pelgab, veidi kergem kui mul või noh, kas nimetada foobiaks või isegi hirmuks seda, kui kellelgi hakkab toataimede seltsis ebamugav? Mulle tundubki, et hirmu tuntakse, foobia all aga kannatatakse, need ei ole päris sama tugevusega mõisted.

neljapäev, juuli 09, 2020

Kaspar Colling Nielsen. Mount Kopenhaagen

Mulle tundub, et selle autori puhul saab selgelt öelda, et ta avardab mõistet "kastist välja mõtlema".

Tema "Euroopa kevad" tõlgiti eesti keelde varem ja kuna see avaldas mulle omajagu muljet, siis haarasin kohe ka "Mount Kopenhaageni", mis on tegelikult Colling Nielseni esimene teos. Ilmselt tehti õigesti, et "Euroopa kevad" meie keeles esimesena avaldati, sest "Mount Kopenhaagen" jätab mulle pigem "isutekitaja" kui tervikliku romaani mulje. Iseenesest see ongi eellugu, sest mägi ise on olemas ka "Euroopa kevades", kuid seal pigem taustana. "Mount Kopenhaagen" sisaldab 17 erinevat lugu, mida kõiki ühendab lülina mägi, kuid terviklikku lugu sealt ei leia. Lugudega, tundub, on Colling Nielsen aga püüdnud ennast lugejaile võimalikult mitmest küljest esitleda - see olen nüüd mina ja seda kõike ma oskan! Üldse mitte irooniliselt, mu meelest täitsa kaval võte ja lood on tõepoolest eriilmelised. On ju nende hulgas ka täiesti korralikke ja turvalisi kõigi reeglite järgi kirjutet novelle nagu näiteks see Ulla ja Apu armastuse lugu või siis tüütut absurdi (st lugu, millest ma aru ei saa) nagu "Hall daam". Aga peamised on ikkagi need teised lood.

Kindlasti olete kohanud inimesi, kes groteskselt ja detailselt oma operatsioone või sünnitusi kirjeldavad, teised ümber kisamas, et "appi, jää ometi vait!", aga teisalt on päris põnev kuulata ikka ka. Meelelahutuslik, aga kuidagi nurjatul viisil. Ei-ei, siin raamatus ei ole mingeid võikaid ega jälke lugusid, lihtsalt...no Collin Nielsen jätkab oma mõttelõngaga seal, kus teised, "normaalsed inimesed", peatuksid. Teda ei kammitse loogika, eetika ega esteetika ning ta ei pea tabusid millekski. Ma isegi ei hakanud guugeldama, kas tõesti tehti vanasti tennisereketite keeli kassisoolikatest. (Ütlesin selle võimaliku fakti kõva häälega välja ja laps küsis "aga mis värvi need soolikad olid?" nagu see oleks kõige loogilisem asi maailmas, mille vastu huvi tunda sellise info korral. Mis omakorda vist näitab, et meil on kõigil mingid enda jaoks loogilised rajad, midapidi mõtlemine käima peaks ja kui ei käi, siis üllatume.)

Mida Colling Nielsen selle raamatuga meile öelda võis püüda? Peale selle, et näidata, kui hästi ta kirjasõna valdab st. Mulle tundub, et kuna mäe rajamisel mingit selget eesmärki polnud, mingi vajadus inimesi tagant ei sundinud, siis ehk on mägi näide selle kohta, kuidas võikski lihtsalt pihta hakata, eks pärast paistab, mis välja tuleb, tavaliselt miskit ju ikka tuleb. Midagi hoopis erinevat sellest, mida arvata osati. Raamatus igatahes neid üllatusi jagub. Vaimu avardamise raamat, iseasi, kui valutult see läheb, aga no kas peabki kõik kergelt kätte tulema? Mäge ehitati kakssada aastat.

teisipäev, juuli 07, 2020

Elena Ferrante. Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb

Ferrante tetraloogia teise raamatu kohta olen öelnud: Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas". Veidi pikemalt kirjutasin siin (9. raamat) ja mis ma oskan öelda - kolmas raamat seda sama skalpelliga lõikamist jätkab, kuigi selle alapeakiri on mittemidaütlev "Vahepealne aeg" ning alguses mulle isegi natuke tundus, et tegemist ongi vaid vahepeatükiga enne loo ilmset kulminatsiooni viimases raamatus. 

Siiski, kui teises osas tundub, et haridus saab naise vaid võidule viia, siis selles osas tutvustatakse kõiki neid karisid, mis haritud naist maailmas ja eriti meessuhetes ees ootavad. Endiselt võlub mind see, kuidas autor ei loobi mingeid juhtmõtteid ega tsitaate, mida alla joonida või välja kirjutada, vaid loo tõed paljastuvad ainult läbi tegevuse ning on selgelt sellega seotud. Ilmselt on see ka põhjuseks, miks teosest nii hea seriaali sai teha. P.S. Antud juhul toetavad nähtud seriaaliosad (kolmanda osa järgi tehtud seeriaid veel pole) raamatut täielikult ja mu meelest annavad ka lugemisel visuaalset külge juurde. Kui nüüd just selle  osa valguses nähtud seeriatele mõelda, siis on sealne näitlejate valik enam kui ideaalne.

Mõned tekkinud mõtted haridusest. Lenu leiab, et temal puudub oskus mõelda, seevastu Lilal on see oskus olemas. Ei piisa sellest, et suuta teha loetust kokkuvõtteid. Mõtlemisest annab märku see seletamatu hetk, mil saadud teadmisest sünnib lugeja peas uus teadmine. "Ta on lugenud tohutul hulgal lehekülgi ja üksnes sätib neid lennukalt ümber, etendab" - nii iselooomustab Lenu seda, mida ta pealtnäha haritud inimeste puhul tähele on pannud. Ehk siis haridus vs haritus. Kust tuleb aga see müstiline "oskus mõelda"? Mulle tundub, et see küsimus saab ka teatava vastuse - sul kas on sisemine motivatsioon või seda ei ole ja sa harid end vaid välistel põhjustel. Lenul on algseks motivaatoriks Lila, hiljem ka Nino. Kõik tema tähtteosed saavad tõuke kelleltki teiselt, mitte temalt endalt.

Selle teemaga seostub ka üsna intrigeeriv intelligentsete meeste teema. Lenu kahtlustab, et meeste soovis naisi õpetada peitub soov naist endasarnaseks muuta, teha naisest olend, milline mees ise naisena oleks, nö "võimalus laieneda naissoosse". Ma sain aru, et see on just see, miks ma alati jahmatusega kuulan neid naisi, kes leiavad, et mees peaks neist kindlasti intelligentsem olema. Ma saan aru, et intelligentsil on erinevaid osi ja tegelikult ei saa päris nii võrrelda - alati on asju, milles on parem üks või teine, kuid sellise intelligentse mehe soovi taga kujutan mina alati olukorda "õpetaja - õpetatav". Mina istun, vaatan ja ootan, kuidas mehe suust kuldmune pudeneb. Mu jaoks see ei ole suhe, mitte romantiline vähemalt. 

70ndate Itaalias puutub Lenu kokku ka tollase feminismiga ning raamatuski on varjatult mõned  põhitõed sees. Enamiku loo meessuhete puhul saab tõdeda seda, et "mehed on naised välja mõelnud". Tollased mehed ei tundnud tegelikult naisi, kellega nad koos elasid või elu alustasid, kombed olid sellised ja seda enam olid nad šokis, kui ettekujutus reaalsusega nihkesse läks ning see ei olenenud absoluutselt mehe haridusest. Kindlasti on seda tänapäevalgi, kuid eeldan, et vähesemal määral siiski, inimesed on hakanud üksteisega rääkima. Võib-olla on natuke ebaõiglane, et ainsa naist inimesena nägeva meestegelasena on ära toodud üdini negatiivne tüüp, kuid ehk on siin oma loogika - hundiseaduse järgi elajad ei pea ühiskondlike normidega arvestama. Korralikud mehed-naised elasid üksteise maailmadest üsna kaugel ning neile oli mugavamgi, kui teise omast vähe teati: "Meeste eest pidi kõike varjama. Nad eelistasid mitte teada, nad eelistasid teha nägu, et see mis juhtus ülemuse juures, ei juhtu kunagi naistega, kellest nad hoolivad ja keda - selle mõttega olid nad ka üles kasvanud - nad peavad kaitsma, kui ka neid endid võidaks seejuures maha lüüa." (lk 94) Rüütellikkuse paradoks ahistamise vaatepunktist. Samas ei saa ka öelda, et kõik sellised arusaamad soorollidest praeguseks kadunud on.

Kuidas siis vabaneda vaesuse ja primitiivsuse mädasoost, kui isegi haridus see võluvits ei ole? Raamat kajastab taustal ka tollase Itaalia poliitilisi probleeme, võitlust kommunistide ja fašistide vahel. Lila usub, et revolutsiooni tegemise asemel tuleks siiski hoopis ennast harida, mis sest, et see mingisugune võluvits olla ei pruugi, ometi avab see uusi võimalusi, mida revolutsioon enamasti vaid hävitab.

Mulle meeldib, et see raamat on korraga nii põnev kui ka arukas, mulle meeldib, et ma üldse ei tea, kuhu lugu viimases raamatus tüürida võiks ja ma olen ainult natuke pettunud endas, et ma ei suutnud seda lugu aeglasemalt lugeda.

P.S. Nii nagu "Minu geniaalse sõbranna " puhul pole selge, kumb siis ikkagi see geniaalne on, ei ole ka selle osa puhul üheselt mõista, kumb on jääja, kumb mineja.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

neljapäev, juuli 02, 2020

Keerulised küsimused

Kuna ma lubasin, et ma seda blogimeemi ei tee, siis muidugi teen.

Oled sunnitud veetma pool aastat asustamata saarel, muust maailmast ära lõigatuna. Sul on võimalik endaga kaasa võtta üks blogija. Kelle valid?
Nii, vaadake nüüd mind, soorollide mittesallijat, eks. Mõne mehe, kohe kindlasti võtaks kaasa mõne mehe. Sest mehed teevad tööd ja peletavad ämblikke. Need ei ole naiste tööd. Töö ei ole naistele, ühesõnaga :) Ah et millise mehe? No suva see - oluline on ju sugu, mitte konkreetne isend.

Oletame, et sul on õnnestunud tol saarel ellu jääda. Aga rumala peaga lähed järjekordsele merereisile, satud tormi kätte, ja voilà! taas kord maandud asustamata saarel, ihuüksi. Seekord on sul võimalik endale seltsiks valida üks blogi. Jaa, mitte blogija, vaid nimelt blogi. Sinu valik on... ?

Et siis tänu eelmainit mehele õnnestus mul ellu jääda ja mida ma võtaks oma viimaseks lektüüriks selleks viimaseks nädalaks pooleks päevaks asustamata saarel? Mul on umbes 70 blogi lugemislaual (jaa-jaa, arvestatav osa neist mitteaktiivsed) ja ma peaks teoreetiliselt valima sellise, millest ka midagi lugeda on st pole kõik ära loetud või kirjutatakse tihti juurde. Ma jään vist selle Courtney fänniblogi juurde, keskmiselt 37 postitust nädalas ja paljudel juures miski infokild, mille järel jäneseurgu hüpata.

Kellega blogijaist tahaksid üheks päevaks kohad vahetada?

Kahjuks ma igasugu glamuursete suunamudijate blogisid ei jälgi (need vist ongi pigem Instagramid) ja kõik blogijad on üldiselt tavalised normaalsed inimesed, kes erilises kättesaamatus luksuses ei suple. Ma tahaks ikka enneolematutele rikkustele oma näpud kasvõi korrakski taha ajada, et no mis tunne on šampanjavannis liguneda, saada sponsoritelt kutseid miljonijahti testima Maldiividele jne. Seega, valime kättesaadavaima naudingu ja Gambrinuse õllepäeviku - saaks vähemalt eksootiliste jookide juures mekutada, kasvõi 3 pudelit õhtu kohta nagu ta arvustuste piirmäär kipub olema. 

Sul on tarvis Inglismaa kuningannale õhtusöök kokata. Keda palud kööki appi?

Eelmainit Gambrinusel on muidu toidublogi ka, mida ma aeg-ajalt loen, aga see on selline, kus ta ise süüa ei tee, vaid hindab teiste tehtut. Minu masti toidunaudingud, ühesõnaga, aga see siia ei kvalifitseeru. Ja mis mõttes appi? Lasta mind kööki, kasvõi appi, ei tõota mingil juhul head. Jätan vahele.

Sul on vaja stiilinõu. Millise blogija käest küsid?

Mulle tundub, et neist blogijatest, kelle visuaali ma näinud olen, hindan ma kõige rohkem Madli stiili. Need t-särgid, mille ta endale ja pojale kujundas, olid ikka tõeliselt andekad. Teisalt, ma ei julgeks vist teda ikka usaldada, ta ju nimelt väidab, et kusagil on tal üks suur tagumik, aga selle olemasolu pole mina küll iialgi tuvastanud :) Ja kui juba temal on tagumik, mis siis veel mul on! (See on selline koht, kus ma üritasin sõbralikku nalja teha, aga vabalt võib olla, et läks üle piiri, vabandan juba ette, sest neid kohti tuleb siin veel ehk siis asi, mille pärast ma algselt üritasin neid küsimusi vältida, aga nii lõbus on ja ma ei suutnud lõpuni väärikaks jääda...)
P.S. Stiilist - leidsin aktuaalse abivahendi, millega lotti varjata!


Sul tuleb asendada loomaaia lõvipuuri talitajat, abiks võid võtta ühe blogija. Kelle valid?

Töö on meeste jaoks, kas ma juba ei maininud? Ämblikud, lõvid - potato-poteito.

Sa hakkad tähtsale kohtumisele hiljaks jääma lihtlabase hommikuse laiskuse tõttu. Et laiskus ei kvalifitseeru mõjuva põhjusena, vajad usutavat vabandust, head Lugu. Kes blogijaist võiks sind selle väljamõtlemisel aidata?

Ma hilineks ja põhjendaks seda nii, et ma jäin hiljaks, sest ei tahtnud üldse tulla. Vähemalt mulle see sellise olukorra kõige ausama kirjeldusena tunduks. Aga ma aiman, et siin oodatakse vastust sellele, kes kirjutab häid, reaalsusest hälbivaid lugusid. Tilda, konn ja Kaamos ilmselt. Samas, Tilda käest ei ole julgenud mina ka parooli küsida, konna "Esimene sada" jäi mul pooleli ja Kaamose lood vist ikka enamasti kajastavad reaalsust.

Sul on võimalus ühe blogija isikliku elu kohta mistahes küsimusi esitada. Kelle valid?

Kui ma tahaks kellegi isiklikus elus sobrada, ma loeks pereblogisid.

Nimeta mõni blogi, mida sa oma blogrollis presenteerimast hoidud, kuid sellegipoolest teinekord salaja lugema hiilid. 

Pereblogid, muidugi. Tegelikult ma ei suudaks parimagi tahtmise juures kõiki loetavaid blogrolli lisada, see läheks liiga pikaks. 

Millised blogid sind ärritavad?

No ma vahel näen blog.tr.ee-s eelvaadet mõnest postitusest, mis juba pealkirja poolest harja punaseks ajab, aga ma ei lähe neid ka lugema. Igasugu Odini sõdalaste ja muude sarnaste blogid, perekonnakaitsjad, vandenõuteoreetikud jne.

Millised blogid sind vaimustavad?

Sellised, mida peavad inimesed nagu mina :) Tegelikult ju ka, need blogid, millest kumab endale sarnast maailmavaadet, hingesugulust ja millega tahaks kaasa noogutada, et jaa-jaa, nii on, mina ju ka, aga sina oskad nii palju tabavamalt seda kirja panna!

Kõige ilusam blogija?

Ma ei ole enamikku blogijaid üldse näinudki, aga mäletan, et kui ma esimest korda Jane blogi pilte vaatasin, siis ma ikka heldisin, et "kui kena naine!". Ja veel seda ka, et "nii ilusad juuksed!". Pärast alles sain teada, et Janel on loomulikult hoopis lokid ja ta näeb kurja vaeva oma juuste sirgendamisega, mis omakorda on jälle tõend sellest, et mulle meeldib kõik, mis ei ole loomulik. See jääb nüüd taas kahtlaselt kõlama, aga ma ei heida üldse kellelegi ebaloomulikkust ette, tahan lihtsalt öelda, et mulle meeldib miskipärast nö tuunitud välimus. Krt, ma rohkem ei ütle selle kohta midagi, ikka ei kõla nagu kompliment. P.S. Kuidas on võimalik endal ise juukseid sirgendada? Mina ei oska, kuigi olen kordi proovinud. Ok, külgedelt saab enam-vähem korda, aga tagant? Ja inimesed imestavad ega saa aru, kui ma neile sellest probleemist räägin...

Kõige ausam blogija?

Aususe osas ei tea kellelegi midagi ette heita, aga avameelsuse osas meenub ikkagi VVN esimesena. 

Kõige mõistlikum blogija?
Kuidas Kasvatada inimest. Tema postitused on alati nii tasakaalukad ja argumenteeritud, et teevad silmad ette enamikule arvamusartiklitele ametlikus meedias.

Kõige hingekosutavam blogija?

Huvitav, mis mu hinge võiks kosutada? Ma arvan, et enamik blogisid teeb seda, ma ei loe ju neid, mis ärritavad. Kindlasti kosutavad hinge kaunid looduspildid ja nunnud linnud-loomad ehk siis Remo Savisaare fotoblogi. 


Blogija, kellega sa hingesugulust oled tundnud?

Jällegi, ilmselt enamikuga keda loen, mingil hetkel. Mõni üldse ei kirjutagi sellistel teemadel, mille puhul võiks hingesugulust leida, ei ava oma hinge niiöelda. Kõige rohkem ilmselt (ja osalt ka seetõttu, et nemad sellistest teemadest kirjutavad) VVN ja Karikate emand. Teisalt, nad on minust ikka väga erinevad inimesed, millest võiks ehk järeldada, et hinges võimegi me kõik üsna sarnased olla, lihtsalt tuhnida tuleb sügavamalt. 

Blogija, kes sind naerma ajab?

Olenevalt teemast suudab alati väga täpselt emotsioone tabada Rents, mu meelest. Et kui on naljakas, siis on täiega ja kui vihastab, siis ka. (Siis olen vihane koos temaga, mitte tema peale, st).

Blogija, kes on sinu jaoks salapärane?

Ma arvan, et eks me oleme kõik igaühe jaoks enda peas mingi pildi kokku pannud, seega salapärale väga ruumi ei jää. Ainuke, kelle üle pead murda on Hundi ulg, seda paraku tema "haihtumise" tõttu ja lootuses, et ehk ta ikkagi veel välja ilmub.

Blogija, kelle postitusi sa pikisilmi ootad?

Ma ei tahaks, et keegi teist ära kaoks! Väga harva kirjutajatest Eliisabet ja rohelisemrohi, Manjanast pole ammu kuulda, kristallkuuli ootan alati. Siiani nimetamata lemmikud, keda alati rõõm lugeda: ritsik, Indigoaalane, Katarina von Blogger, Murca.

Sinu lemmikkommentaator(id)? Paluks vaadata laiemalt kui vaid su omaenda blogisabade piires.

Ühinen notsu kiitmiskooriga, Kaur on alati diskussiooni tekitav kommenteerija, Morgie  väga asjalik ja suudab asjale vaadata sellise nurga alt, mis mulle pähegi ei tule. Teiste blogidest AbFab oma alati täpse ja terava keelega. Üldse on kommenteerijad enamasti toredad, ma alles sel aastal alustasin segaste ja solvava tooniga kommentaaride kustutamist, sest 95% kommentaaridest on minu blogis alati informatiivsed ja arukad olnud, ses osas on mul väga vedanud. Suur tänu selle eest, ma muidu ei julgekski!


Ja lõpetuseks üllatus: saad kuldkalakesele esitada kolm blogiteemalist soovi. Lao lagedale.

Ma isegi ei hakka üles lugema kõiki neid vanu ja ammukadunud blogijaid, keda kangesti uuesti lugeda sooviks. 14 aastat on ikka ropp pikk aeg ja arusaadav, et inimesed vahetuvad. Samas vahel ikkagi tuleb nostalgiahoog peale.

See nüüd niiväga miski soov ei olegi, aga mulle tundub, et kuigi blog.tr.ee-d keegi ei halda, on see ikkagi jäänud ainsaks tõsiseltvõetavaks kodumaiste blogide kataloogiks. On olemas miski eestiblogid.ee ja blogs.station.ee, kuid need tunduvad rohkem surnud, kui vana surnu ise. Vahepeal möllasid seal küll mingid reklaampostitused ja mõned mõistlikud blogid kustusid blogipuust teadmata põhjustel ära, aga no ta elab siiski. Äkki pakuks keegi sel pinnal Marimellidele konkurentsi? Või on pigem nii, et need päris popid blogid mingit kataloogi ei vajagi, sest neile on oluline vaid nemad ise ja ka nende lugejaskond piirdub paari blogi lugemisega? Mulle jälle selline ülevaatlik asi meeldib.

Ma vaatan, et mu soovid on umbes sellised, et "keeraks aega tagasi" kõik. Õudne! Ütleme siis viimaseks selle, et häid uusi blogijaid võiks juurde tulla, mitte ainult suunamudijaid.

Oot, neljanda soovi pressin ka välja, et keegi nüüd ei solvuks, kui ma teda ei maininud või just ebasoovitavas valguses mainisin! Love U All & Peace'N'Love jne.