Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

See oleks võinud olla sina, Aiku

Järgnev ei ole kellegi õigustamiseks ega paku mingeid lahendusi, lihtsalt teatud analoogiad hakkasid silma seoses Lasnamäe kanali surmakutsari looga, kellelt riik plaanib ära võtta elamisloa.

Keskkooliajal suhtlesin igasuguste kuttidega. Enamikul neist oli lõpetamata keskharidus, puudusid load, aga olid kõige uuem bemm ja rahutu iseloom. Ühte neist legendaarsematest võiksime nimetada näiteks Aikuks. Aiku läks ajalukku sellega, et kihutas Tartus Turu tänaval otse "mendile radarisse" ja rääkis sellest alati kui "Üheksakend, ei..ei! Sada! Sada oli sees!" See jäi meil mingil ajal siseringi killuks. Miks Aiku nii tegi? Sest keegi tuli foori taga tema kõrvale ja "sättis ennast joonele", mida ta siis tegema oleks pidanud? Tõeline mees võtab alati väljakutse vastu! Me muidugi naersime, et lollakas, Turu tänaval siis, otse politseile sülle - haa-haa-haa! Kas me mõtlesime, et Aiku on loll sellepärast, et seadis niimoodi inimeste elud ohtu? Ei. Kas me mõtlesime, et nii oleks võinud õnnetus juhtuda? Ei. Mitte keegi ei mõelnud, et võiks õnnetus juhtuda. Mitte keegi ei tahtnud kedagi vigaseks või surnuks sõita. 

Kõrvalepõikena, juhilubade testis oli lausa küsimus, et mida teed, kui keegi tuleb foori all su kõrvale oma autoga mõõtu võtma, paarutab ja kutsub duellile? Loomulikult vastasid, et jään rahulikuks ja sõidan normaalselt edasi. Kes vastaks, et "võtan väljakutse vastu" või "veendun, et tee on tühi ja olukord ohutu ning alles siis võtan väljakutse vastu"? No need poisid vist oleks vastanud. Aga neil ei olnud lube. Miks? Sest neil oli muudki teha ja neil oli pagana kõva pea. Sellepärast oli kooligagi läinud nagu läks. Aga nad ei olnud mingid halvad poisid. Noh, vahepeal ehk kaklesid  - mees peab oma au kaitsma ju! Pitsi keegi ei sülitanud ja mõni julgem oli paar tabletti ka võtnud, aga kes ei oleks siis. Mis neist saanud on? Enamik töötab Soomes. Kurjategija ei ole keegi. Nad on need mehed, kes sulle Tinderis enda uhkes autos tehtud selfisid saadavad :) 

Räägime veel natuke võõra riigi kodakondsusest. Mul on see olnud kahel tuttaval ja kummagi puhul tuli see mulle suure üllatusena, sest mõlemad on läbinud eestikeelse põhikooli. Aga kumbki ei olnud just kõige teravam pliiats. Kui nendega rääkida, pole kummalgi isegi aktsenti, aga seda eksamit nemad ära ei teinud. Kukkusid läbi. Ma ei tea, mismoodi. Ma arvan kui see eksam oleks olnud suuline, oleks nad läbi saanud. Neil oli lihtsalt kõva pea. Mul oli vene keele tunnis pinginaabriks kakskeelsest kodust tüdruk. Tal olid nii eesti- kui ka vene keel koolis kahed. Ma vahel küsisin ta käest, et kuidas mingi sõna vene keeles on. Ta teadis, aga kui ma küsisin, et kuidas sa seda kirjutad, vastas ta, et "hui ma seda tean!" Mis temast praeguseks saanud on? Töötab Soomes, sealne keel on suus. 

Ma ei tahtnudki midagi öelda sellega, lihtsalt sellised mõtted tekkisid. 

 

Ameerika kirjandus

Õudselt lugemakutsuv pealkiri, teadagi :) See võib olla iroonia! Aga mul on nüüd selline dilemma, et loen parajasti üht raamatut, millest ma kangesti kirjutada tahaks, kõik mõtted keerlevad selle ümber ja samas see väljakutse ju ka - aga loetav raamat pole veel läbi ja oma varasemast kogemusest tean, kuidas mitte iial ei tohi midagi arvata enne viimase lehekülje pööramist, ja väljakutse jaoks ei taha mingit muud teemat ka pastakast välja imema hakata. Seega mõtlesin väikesele sissejuhatusele raamatuteemasse.

Ma käisin keskkoolis humanitaarkallakuga klassis, kus kirjandus oli üks meie põhilisi süvitsi minemise aineid, aga ma mäletan juba tollest ajast, kuidas ameerika kirjandus ikkagi millekski kaugeks ja salapäraseks jäi. Va Hemingway. Ma ei tea, kas see oli õpetaja valik või õppekava süü, aga ameerika kirjanikest justkui libiseti mööda ja alles hilisemas elus olen hakanud märkama mingeid "suuri" nimesid, kellest ma koolis isegi ei kuulnud. Faulkner, Fitzgerald, Steinbeck ja nii nii paljud veel, rääkimata modernsemast ameerika kirjandusest. Suur tänu Goodreadsi "seda pead sa elus lugema" nimekirjadele, kus enamasti figureerivad küll Harry Potter (mis pole halb) ja hallid varjundid, aga need nimekirjad on ka kõvasti ameerika poole kaldu ja seetõttu olen sealt palju "kuskilt kuuldud" nimesid avastanud ja läbi lugenud. 

Hästi paljud kuulsused ju ka mainivad oma mõjutajatena mingeid nimesid ja kuna paljud neist on ameeriklased, siis ega sealt nimede hulgast palju meile tuntud kraami ei paista. Ülikooliajal tundus samuti müstika, et kirjanduskateedris loeti eraldi "Ameerika kirjanduse" ainet, kuhu oleks kangesti registreeruda tahtnud, aga mul ei olnud oma igavate organisatsiooniteoreetiliste õpikute vahel seda aega ilukirjanduse lugemiseks ja veel heal tasemel analüüsimiseks kusagilt võtta. Need olid vist ainsad korrad ka ülikoolis, kus ma oma erialavalikut kahetsesin, sest muid huvitavaid aineid ma ikkagi jõudsin põhieriala kõrvalt võtta, aga kirjandus tundus siiski liiga massiivne. Aukartustäratav.

Noh, ja siin ma siis olen. Kõik oluline maailmakirjandus lugemata. Ok, Kerouac´i "Pilvealused" ma kunagi noore ja uljana isegi ostsin endale ja lugesin, "Teel" aga jäigi mul poolikuks, kuidagi ei kõnetanud. Henry Miller ka ei tundunud huvitav, ma vist ei jõudnudki millegi seksuaalseni seal või ei saanud aru, et see nüüd ongi :) Aga nii palju, kui ma üldse ameerika kirjandust lugenud olen, on see enamasti selgesti eristuv euroopa kirjandusest. Ruumi- ja ajatunnetus on kuidagi absoluutselt teistsugune. Peakski olema ju, kui elada riigis, mis on nii suur ja lai, et sul pole elu sees võimalik kõike sellest läbi käia, aga see kõik on siiski "sinu oma". Kontrastsena mõjub kogu selle avaruse kõrval linnade homogeensus, töökohtade painav nürisus - kõik on kuidagi rohkem ülivõrdes. 

Kuidagi on veel see ka nagu oleks ameerika see tõeline maailm ja meie elu siin mingi imelik perifeeria. Vist seetõttu, et (pop)kultuuriliselt on Ameerika domineeriv. Ja kui juba mulle eurooplasena nii tundub, siis huvitav, kuidas võib see tunduda mõne veel rohkem ääremaise kultuuri esindaja jaoks? Kuigi ega Euroopa on ka ikka maru tilluke kui kaarti vaadata ju...Et kas näiteks nigeerlase jaoks on Ameerika arusaadavam kui Euroopa? 

Raha paneb rattad käima?

Ma nüüd tahaks täitsa siiralt teada, mida teised inimesed arvavad ja kas mina olen jälle imelik!

Mikro ütles täna, et tal on sõbrannalt sõnum ja ta loeb selle mulle ette: "Mu vanemad on nõus sulle viis eurot tunnis maksma, kui sa mind matas aitad. Muidugi, kui sinu vanemad nõus on!" 

Mind pani see asi küll imestama päris mitmel põhjusel. Tegemist on üsna hea sõbrannaga, nad õpivad sageli koos. Ei ole selline natuke tuttav plika, kellega muidu ei suhelda. Raha segamine sõprusesse on teada tuntud keeruline teema. Mikro pole ise olnud see hakataja pool, tema võiks enda sõnul ikka niisama, midagi vastu tahtmata teist aidata kui vaja. Samas ei ole Mikro ka mingi matageenius üldse - kes garanteerib õpetamise kvaliteedi kui juba raha mängus? Sama tüdruk pidada kodus kõigi kodutööde eest raha saama sh juhul, kui oma toa ära koristab jms. Mis on ka imelik mu jaoks. Kas kõigi pereliikmete vahel on siis rahalised lepingud? Miks ainult lapsega? Aga äkki ongi? Tõeline võrdsus, ei ole mingit tasustamata kodutööde virna, mis kellelgi kaela peal? Äkki ma olen lihtsalt vanamoodne? Äkki see on ausam kui näiteks meie peres vaikivalt kehtiv kokkulepe "igaüks panustab", mille puhul ikka käib mingi kalkuleerimine peas, et "tema on justkui rohkem teinud, äkki nüüd ma peaks, kuigi ei viitsiks jne" 

Rahasse suhtumine võib ju väga erinev olla. On inimesi, kes peavadki kulude-tulude päevikut, jagavad kõike ja on selliseid, kes peavad hea meelega teisi üleval ning seda isegi mitte rahakoti paksusest sõltuvalt. Mina ei ütleks oma sõbrale, et kuule, õpeta mind kuduma, ma maksan! Mulle tundub selline pakkumine patroniseerivana ja kohe meenus ka see Akadeemiku postitus. PS. Viimasel ajal üldse kirjutatakse päris palju rahast või ainult mulle tundub nii? Äkki see on minus kinni? Mingi kompleks, et ah, arvate, et mul on teie raha vaja või? Teine võib-olla heast südamest pakub teenimisvõimalust, millest ainult rumal kinni ei hakkaks? 

 

The Kids Are Alt-Right

Ma tegelikult pikalt mõtlesin, kas ma ikka tahan sellest kirjutada, aga tunnen, et äkki peaks. Ega ma ei tahtnud ju valida ka, aga seda ilmselt ka ikka peaks. Eks seekord tundsid ilmselt väga paljud, et erakondadest on kõrini ning üle Eesti tegid parima tulemuse valimisliidud. Meil siin Tartus tõsiseltvõetavaid valimisliite ei olnud. 

Tegin oma otsuse sel aastal valimiskompassi järgi (jaa jaa, seal puudutati palju mitte-KOV teemasid, aga üldise telje positsioneerimiseks oli see ju oluline) ning üllatavalt sai vist lausa esimest korda mu valitud kandidaat ka volikokku sisse. Valimiskompass tuvastas, et ma olen radikaalsem kui mu 12-aastane.

Nii nii, liigume põhiteemale lähemale. Täna hommikul teatas Isamaa, et nad viskavad härra Kärneri oma fraktsioonist välja, kuigi too sai nende nimekirjas (sealt ei saanud teda enam välja visata) isikumandaadi ja üle 1500 hääle. Kes ta on ja kust ta tuleb? Ma päris aru ei saanudki, sest tavameedia temast midagi eriti ei tea ja muud lingid viivad kõik sellisesse SoMesse, mida ma ei kasuta. TikToki ei kasuta mul lapsed ka, sest seal levivat igasugu saast nagu Kärner, mu 12-aastane teda teadis küll. Et temavanused poisikesed fännavad, sest tüüp lubab kõik teised seina äärde panna ja mustad Eestist välja saata. Tüdrukutele ta peale ei lähe väga, sest pole ka neile suunatud oraator ja tüdrukud olla üldse enamjaolt targemad. Ma ei lähe selle lausega kaasa, aga mingi tohutu positiivse eeskuju puudus hakkab poiste puhul silma küll. Enne vaimustas Sinine Äratus, nüüd Kärner, Andrew Tate'st rääkimata. Mu tuttava poeg keeldus peale üheksandat edasi õppimast, sest milleks? Haridus on eitedele, eided kandku talle ette ja ümmardagu, temast saab kuulus sportlane või vähemalt tugitoolisportlane. Ma oleks paremsirge virutanud sellisele pojale, siiralt. Mini käib Treffneris, neil on klassis kuus poissi ka. Mul oli ka omal ajal kuus, aga ma käisin humanitaarklassis, Mini käib looduses, kus keemia-füüsika, aga poisse ikka pole. Kus poisid on? VoCos? Hea kui sealgi vist. Mini räägib, et paralleelis on keegi hull traditsionalist, kes kannab koolitunnis piiblit ning Tõde ja õigust kaasas. Mind ka hirmutaks selline. Mini ise käis valimisdebatil ja pärast väitlusklubiga EKRE telgis aru nõutamas, miks nad räägivad oma plakatil sellest, kuidas Tartu peaks olema Eesti üliõpilaste linn, mitte väljamaa vägistajate sihtkoht? No see rendivangla teema siis. Sellele, mis loogikal põhineb info, et tulevaste vangide sõbrad-sugulased tulevad ka kõik siia elama, olevat siiralt vastatud, et aga räägitakse ju, et nii on! Ma ei usu, et Mini  seltskonnast keegi Kärnerit valinuks, seetõttu on natuke ka solvav see kiun, kuidas "aga noored valisid ju ta!" nii toetajate kui ka vaenajate poolt. Noori on igasuguseid. Normaalseid ja elust informeerituid on ka kindlasti väga palju, aga nemad ei torma karjana ühe kindla kandidaadi taga. 

Miks sellest alt-right sissetungist poiste ajudesse nii vähe räägitakse? Ma arvan, et Kärneri meeletu edu tuli enamikule üllatusena. Jah, see tuli ilmselt EKRE arvelt, mis on ehk osaliselt hea - lihtsam on ühe hulluga toime tulla kui tegeleda karja matsidega, kes arvavad, et nad on järsku parketikõlbulikud. Ma ei ole Eestis näinud erilist radikaalfeminismi - no et oleks keegi eriti butch liider, kes imbuks noorte neidude meigi- ja suhtenurkadesse ning seletaks, et unusta mehed ja osta vibraator. Poiste nurkades möllavatest traditsionalistidest  räägitakse vähe, aga sa küsi mõne nende eakaaslase tüdruku käest, palju neid Tate-i jüngreid neil tundides jaurab! Jah, ja teevadki ettekandeid Tate'st koolitööde raames ning kannavad klassi ees ette, õpetaja maigutab taustal suud. Ja lastevanemate koosolekul istuvad poiste isad peaaegu nagu üks mees telefonides. Sel ajal kui õpetaja klassi ees räägib. Nagu nende pojadki ja ilmselt ka siis, kui nende pojad nendega suhelda tahavad. Ja ma ei saa aru, kuidas nad ise sellest aru ei saa, et kõik probleemid saavad alguse sellest kui sa oma lapsega ei suhtle ja ta omapäi internetti jätad. Jaa, muidugi, naiste hulgas on ka selliseid, aga krt, meeste hulgas on veel rohkem. Meestele on ju õpetatud, et lapse kasvatamine on naise asi enivei, hästi tore on kui sa ka "aitad". 

Tore oli näha Vahur Krafti põrumist Tartus. Too härra käis ka Treffneris debatil ja küsimusele oma avaliku vassimise kohta vastas lihtsalt, et rahvas usaldab teda. Õnneks ei usaldanud. Mu meelest ääretult küüniline käik end uue jõuna esindavate Parempoolsete poolt. Eesti200 tegi mingi tulemuse vist ainult Tartus, kus oma raskekahurväega väljas oldi (ja terve linnapilt lillaks võõbati), mujal põrus kah korralikult. Üleriigiliselt kehvem tulemus veel kui Parempoolsetel. 

Meie pere mehed valisid ka kõik Isamaad. Mini pööritas selle peale selja tagant oma sotsi-silmakesi. Raske saab see elu olema! 

 

Mühakas

Ja see juhtuski...igal aastal on viimasel hetkel meelde tulnud, aga sel aastal avasin Stuudiumi, kus Mikro klassijuhataja tänas saadud lillede eest ning mulle meenus, et KRT KÜLL! Lilled tuleb õpetajale viia esimese septembri puhul! Kusjuures ma nägin hommikul tööle tulles mõningaid lapsi lilledega, aga üldse ei ühendanud ära. Tähendab, ma sain aru, et kuhu ja miks nad lähevad, aga et mu enda lapsed ju ka vajanuks lilli, üldse ei meenunud. Kas see on normaalne? Ega lapsed ka meelde ei tuletanud muidugi. Ma ei tea, kas nad on samasugused sotsiaalsete reeglite suhtes pimedad või eeldasid midagi muud - a la "ema sel aastal ei tegele selle teemaga, peab ise hakkama saama". Mini võib-olla sai ka, Mikro kindlasti mitte. Ma eeldan. L. pööritas üldse silmi, et mis pagana lilled, mis mõttetu jama, tema pole iial ühelegi õpetajale lilli viinud. Äkki ta ei mäleta? Aga äkki ma ise ka mingist vanusest enam ei viinud? Täiesti tühi maa. 

Ma lihtsalt loodan, et nad ei olnud ainukesed sotsiaalselt ignorantsete vanemate lapsed oma klassis. 

Ja ma ei saa aru, kuidas teistel inimestel need kinkimise asjad loomulikult välja kukuvad. Kõik need sünnipäevad, jõulud - ma pean eraldi meeles pidama, et on vaja midagi kinkida. Külla minnes tuleks midagi kaasa võtta jne. Et juhuslikult leitakse mingeid asju poest, mida kellelegi teisele kinkida - ohh, täpselt temale sobiv! Miks minuga mitte kunagi niimoodi ei juhtu? Ahjaa, ma leian harva endalegi mõne asja, mis mulle sobiks....Suvel toodi mulle näiteks seelik. Inimene ütles, et see seelik on täpselt mulle sobiv ja tuli välja, et oligi. Huvitava lõikega, taskutega, mustriline ja ägedas värvitoonis. Universaaluniversumist, kuhu ma isegi sisse astuda ei taipaks. Aga mina ei ole inimene, kes selliseid asju tähele paneks - mis kellelegi sobiks, mida keegi vajaks, mis oleks teise inimese suhtes kena žest.  

Tagantjärele

Vahepeal on jälle aega mööda läinud ja praeguseks on laps siis põhikooli lõpetanud ning tantsu- ja laulupeole ära saadetud. Aktusest siis nii palju, et 2 tundi väga ei häirinud, möödus suht kiirelt, enamik auru läks ikkagi ükshaaval tunnistuste kätte andmisele. Mu meelest oli natuke kohatu see, kuidas mõnikord tulid järjest a la "Mari Maasikas, lõpetas kiituskirjaga, kõigi eksamite tulemused olid üle 90%, ainealane kiitus kehalises kasvatuses, matemaatikas, bioloogias ja kirjanduses, tunnustus õpilaskogus osalemise eest! Palume lavale ka Mari vanemad!" ja siis keegi järgmine "Ants Vaarikas." Minu tütre klassis oli 95% Mari Maasikaid ja paar üksikut Ants Vaarikat, mida paralleel edasi seda rohkem kaalukausid pöördusid ja no seda oli märgata. A-klass vs E-klass. Ma ei tea, kas aktusel peaks päris niimoodi olema. Aga kuidas me jätame tublid tunnustamata? 

Hämmastav oli see, kuidas enamik tüdrukuid oli täpselt ühesugustes kleitides. Tänapäeval, kus valik on üüratu. Pikk maani kleit ühes värvitoonis. Ma sellises vanuses vihkasin maani kleite. Mingi vanamuttide värk. Ma võistlesin selle nimel, kes läheb kõige lühema seelikuga. Ja võitsin. 

Kõned olid ka enam-vähem. Va see lapsevanemate oma, mille peale mul mõlemad lapsed silmi pööritasid, kui kõnepidaja üldistas, kuidas "meie olime need, kes öösel kell 3 Prismasse noodivihikut ostma tormasid". Mikro teatas, et "nii odav võte". Ega mulle ka selline semutsemine stiilis "kõik me ju oleme kogenud" ei meeldi, sest ma tavaliselt ei ole kogenud. 

Ainult üks lapsevanem komistas lavale suunduval trepil, üllatavalt ei olnud see mina. Laval toimus siis perekondlik ühinemismoment vanemate ja laste vahel, mõnel juhul oli õõvastav vaadata, kuidas seda etendati. Mu enda laps on selline kaelakargaja õnneks, aga ma ise ei oleks küll teismelisena tahtnud lava peal vanemaid kallistada (ma ei vihanud neid, lihtsalt ei olnud füüsiline inimene), aga nüüd justkui pidi, sest kõik teised. 

Pärast pildistada unustasime. Ei olegi mul uhket perepilti, mida sotsiaalmeediasse paisata. Ametlik fotograaf muidugi tegi klassipildi ikka. Mu lapsel oli kõige rohkem lilli, sest tal on kõige rohkem sõpru. Kuidas ta selliseks kasvas, ma ei tea, mingid varjatud geenid. 

Lõpupidu ei olnudki. Üks kümnene punt läks pärast kellegi suvilasse, mu oma sealhulgas, aga pool kaksteist läksime talle sinna järele, ei mingit läbu. 

Lõpupildi asemel, ei, see pole minu laps

 

Grrrrrrrr

Kõige populaarsemad on alati need postitused, mille blogija purjus vihase peaga kirjutanud on. Ma enam tegelikult eriti vihane ei ole, aga loen nüüd üles asjad, mis mind viimasel ajal vanduma on pannud.

Mul lähevad mõlemad lapsed laulupeole ja üks tantsupeole. Pileteid ei ole kunagi jahtinud, mu meelest telekast palju parem vaadata. Laulupeole minekuks on vaja lapsevanema ja lapse kontaktandmeid. Neid saab Stuudiumist ja juhul kui on kartus, et seal vananenud, võib ju ka meili teel küsida. EI! Kontaktandmed peab laps ise oma väriseva käe ja kehva mäluga ühe teatud paberi peale kirja panema. See paber liigub koos koorijuhiga. Meil juhtus paraku nii, et viimastes kooriproovides, kus see paber ringles, ei saanud üks laps osaleda mõjuvatel põhjustel. Teine osales, tema andmed on kirjas. Siis see esimene laps hakkas koorijuhti peale tunde taga ajama, et oma nimi ka kirja saada. Viimati näiteks öeldi talle, et koorijuht on "9.30 aktusel" ja peale seda natuke aega oma ruumis. Kirjast lugesin ma välja, et see aktus kestab 9.30ni, pärast tuli välja, et see oli vist hoopis algus ja lõppu polnud antud. Lapsel endal algas 10.15 klassijuhatajatund, ei jõudnud koorijuhti ära oodata. Saatis pärast kirja, et pidin kahjuks ära minema, aga loll nagu ta mul on (see on iroonia, eks), ununes oma nimi kirja lõppu panemata. Vastuseks tuli "Lugupeetud nimetu, mina ei oota!". Mu meelest veidi järsk? Lapsele, kes paraku ootas üle poole tunni. Saatsin koorijuhile iroonilise kirja, mille irooniat ta ilmselt ei mõista, kuidas me küll püüame selle üliolulise numbrikese, mis küll seal paberil juba meie pere teise lapse juures olemas on, kuidagi edastada, aga kui nüüd selle tõttu jääb laulupeol käimata, siis loomulikult aktsepteerime teie otsust. 

Teine kana on kitkuda põhikooli lõpuaktusega. Aktus on kaks tundi pikk. Laps, kes ise lõpetab, peab sellest veel 1,5 tundi varem kohale minema, sest ta paraku laulab kooris ja laulmisele eelneb proov. Ma ei mäleta, et omal ajal need, kes lõpetasid, veel ise esinema ka pidid. Pmst tähendab see pidulikus riietuses neli tundi söömata kügelemist. Paljud tüdrukud (mitte minu oma) tahavad ehk enne juuksuris käia või meiki teha. Mis kell nemad ennast valmis peavad panema? Aktus on kõned-kõned-kõned. Keegi juba küsis, et kes siis ometi lapsevanemate eest kõne peab? L. kähvas, et tema neli kooli lõpetanud ja ei ole iial kuulnud mingist lapsevanemate kõnest. No ma olen kõigest kaks, aga pagan, ka ei mäleta. Küsisin emalt, tema ka ei mäleta. Kui seda lastevanemate vestluses mainisin, sain kommentaari, et otse loomulikult ja alati on lapsevanemate kõne. Miks niimoodi inimesi piinatakse? Siis sain teada, et kiituskirjaga lõpetanute vanematele on reserveeritud kohad esireas ja nad aetakse sealt veel lavale ka, et mingi paber anda. L. teatas, et tema ei tule siis üldse. Ma ka ei tahaks, aga lapse pärast vist ikka peaks ja käratasin, et tuled küll! Aga miks? Sellist janti meie ajal küll ei olnud. Aa..see kõik on täie raha eest, nimelt aktus on tasuline. Algul räägiti vabatahtlikust 25-eurosest annetusest, eile sai laps kirja, et su vanematel vabatahtlik annetus tegemata :) Vanemuise rent on kallis. See peaks siis tagama, et kõik soovijad mahuvad saali, sest koolisaalid aktusteks enam ei sobi, kuna liiga väiksed. Noh, meil omal ajal olid õues ekraanid ja onud-tädid vaatasid lihtsalt seal ülekannet. Kui vanavanemad kuulsid, et aktus kaks tundi pikk, siis teatasid, et nemad küll ei jaksa ning tulevad alles pärast lilli tooma. Aga võib-olla tõesti on see Vanemuine puupüsti täis korralikke kannatlikke vanavanemaid ja lehmalellepoegi, ma ei kujuta ette. 

Ja hoopis teisest ooperist raevuhoog. Käisime nädalavahetusel Pärnus ja kuna terve Pärnu linn on nüüd tasulise parkimise ala, siis ööbisime hoopis Audrus, Veinitallis. Tall see ongi, ühes otsas siis resto ja meie väike ööbimispaik selle taga. Hästi ilus koht, kenad ruumid, uus sisustus, kõik vajalik olemas, esimese öö põhjal oleksin raudselt Bookingus 10st 10 andnud. Teisel ööl ärkasin kell 4 selle peale üles, et tunne oli nagu oleksin ööklubis kõlari taga. Ilmselt olingi, ainult sein oli vahel. Muusikat ei kuulnud, aga bass peksis niimoodi läbi maja, et tekkis mingi absoluutselt talumatu infraheli. Selline võitle-või-põgene tunne. Mingi aja üritasin näppe kõrvades hoides olla, aga selleks pidi kõrvadele päris tugevalt suruma, vatt kõrvas ei aidanud ja käed jäid valusaks. Imestasin, et mis pagana pidu algab öösel kell 4, aga L. väitis, et tegelikult algas see varem, aga ilmselt bass keerati põhja just siis. Ma ei tea, mis kellani see piinamine kestis, sest mingi aeg kui kõrvu paotasin (sõna otseses mõttes), oli nagu vaiksemaid hetki ja lõpuks kui peavaluga ärkasin, oli kell siiski kaheksa, vaikus majas ja ma natuke maganud. Aga poole viie paiku üleni higiga kaetult värisedes tundsin küll, kuidas ma sellele ööbimisele täiega ühe panen Bookingus. Lõpuks panin viis ja mainisin, et ürituste ajal hoidke eemale ja üürileandja võiks ikka kaaluda seda suuremate pidude ajal mitte välja üürida üldse. No et korralik tõrvatilk meepotis. 

 

Vajadus võita

Ma olen mitu korda kirjutanud, kuidas ma ei salli konkureerimist. Ma tahan aga vahet teha minu jaoks objektiivsel ja ebaobjektiivsel konkureerimisel. Ebaobjektiivne on mingi ennustamatu "meeldimine", objektiivne aga selgelt mõõdetav paremus. No umbes võrrelda peotantsu ja kõrgushüpet. Kõrgushüppes ma võistlema ei hakkaks, sest ma ei küündiks vajaliku tasemeni, peotantsus aga veel vähem, sest seal peaks ma vastama ootustele. Ok, tegelikult on mu teadmised peotantsu hindamisest äärmiselt puudulikud, äkki peaks kõrgushüpet hoopis Eurovisiooniga võrdlema? 

Igatahes tuleb tunnistada, et kui päriselus keegi kuskil hindaks võitu, ma võtaks selle töö. Aga sellist tööd ei ole. Mitte kuskil ei anta raha parimate hinnete, olümpiaadivõitude, viktoriini esikohtade eest. Selles osas ma tahakski natuke teise külje pealt rääkida samast teemast, millest Triinu Müürilehele rääkis. Ma natuke tunnen ennast puudutatuna sellest, kui arvatakse, et head hinded, konkursivõidud jms tulevad väljaspoolse sundimise tulemusena. Ei pruugi. Vabalt võib sisemine sund olla. Seda enam ei mõista ma neid, kes sunnivad, sest mida see annab? Minu kogemuse põhjal mitte midagi. Kõige hullem, mida see annab, on tunde, et objektiivselt võttes olen ma võimekam, aga kui ei oska sotsiaalseid mänge, ei aita võimed midagi. Ausalt öeldes olen ma nii halb ema, et ma olen enda lapsi suisa hirmutanud sellega. Sa võid olla klassi parim, aga ühiskondlikus mõttes saab sinust "edukamaks" see, kellel on rohkem tutvusi. Sotsiaalselt saamatu võib edu saavutada vaid väga erilistes tingimustes. Päris psühhopaadil on näiteks hoopis kergem edu saavutada, kui ta teistest lihtsalt üle sõidab, aga vähesotsiaalsel, kahtlane. 

Äkki on sisemine vajadus võita käsikäes kehvade sotsiaalsete oskustega, üks kõige õnnetumaid kombinatsioone üldse? Ma olen märganud, et see vajadus võita nagu kahaneb inimestel vanuse kasvades, asendudes sooviga olla ühiskonna silmis edukas. Krt, ma olin oma laste kooli peale ainus lapsevanem üldse, kes osales lugemisviktoriinil, ülejäänud olid kõik õpetajad või õpilased (ehk siis tundsid kerget kohustust osaleda). Poleks viimaseks teemaks sport* olnud, ma oleks üldvõidule tulnud, teised olid meeskondades, ma tegin üksi. Ma olen objektiivselt parem. Haa! Haa! Kusjuures mulle öeldi selle peale naiivselt, aga sa proovi sinna kooli tööle saada, nad teavad, et sa oled hea. 

Mõtlesin, et kirjutan ühiskatsetest, sest  Eliisabet eelmisel aastal kirjutas ja oli huvitav. Aga mul pole mitte midagi kirjutada, sest Mini sai eksamitest matemaatikas ja eesti keeles mõlemas 100% ning ka katsetel oluliselt parema tulemuse kui kandideerijatel keskmiselt. Kutse vestlusele sai Mini kõigisse koolidesse, Treffneris käis grupivestlusel ära ja kohe peale vestlust öeldi tervele sellele pundile, et nad on sügiseks oodatud. Ju siis olid nad need parimate tulemustega ja vestlus korraldati vormitäiteks, et näha, ega mõni neist robot ole. Mini klassist oli seal pundis lisaks temale veel kaks ta klassikaaslast ehk siis nagu kõlakad käisid, Reinikust on igale poole sissesaamine üldiselt kerge. Võrdluseks mata eksam, mille kohta Reinikus räägiti, et üllatuslikult ülilihtne ja Karlovas, mis ei ole tuntud kui Tartu nõrk kool, kukkus üle 30 inimese (sic!) mataeksamil läbi. Mujale ütles Mini vestluseaja ära, ehk siis tema katsete kadalipp päädis vaevalt nädalaga. Nüüd on lihtsalt üle kahe nädala tühja, enne kui lõpetamine kätte jõuab. Mulle ei tundu see kõige targema ajakasutusena, sest ekskursioonid tehti suure hirmuga varem ära, sest äkki on juunis vestlused ja tundidesse ei vea neid eksameid ära teinuid enam mingi väega. Nende klassist said kuhugi kooli vestlusele kõik tüdrukud, poistest ta teab ühte, kes kuhugi ei saanud. Ise ütles, et selles osas "üllatusi ei olnud". Grupivestlusest nii palju, et see oli üsna ebatraditsioonilises vormis, taheti näha pigem üldist arutlusoskust kui konkreetseid plaane. Lausa üle tunni kestis. Mini sai ülikerge teema - kehalise kasvatuse poolt ja vastu. Ta sõbral oli näiteks "millist uut ainet soovitaksite õppekavva teie kui haridusminister aastal 2060?". Humanitaarsuunas olid huvitavamad teemad, näiteks üks olnuvat "kirjuta 15 küsimust, millele saad vastuse öösel kell 12". Ma oleks seda tahtnud vastata! Aga jah, Mini on ka see üks inimene, kellel on tungiv vajadus võita. Mida ta peale Treffnerisse sisse saamist ütles? "Oh, ma loodan, et meie klass paneb rebaste ristimise kinni (seal mingid võistlused nagu ma aru sain), loodan, et me ei saa seal mingit nõmedat teemat nagu Õnne 13, aga kuna see eelmisel aastal oli, siis probs uuesti ei tule..." Tema õnneks on tal ka see sotsiaalne pool ok, Treffneris olla õpetaja talle öeldnud, et "küll sa oled armas tüdruk". Jeerum, ma ei olnud kunagi armas tüdruk! Ma olin trotslik, imelik ega teadnud kunagi, mida ma tahan. Vähestele täiskasvanutele meeldib selline. Seda enam muidugi hindasin neid, kellele meeldisin. 

*Ma ei teadnud, mis riik on kaasaegse jalgpalli sünnimaa. L. vaatas mind selle peale nagu maailma kõige lollimat inimest. Kuhu sa ronid oma ahta silmaringiga!

Sa vajad mind, ma ei taha sind

Mõni aeg tagasi palus keegi sotsiaalmeedias nõu, mida teha teda koledasti solvanud elukaaslasega. Nimelt olla too küsijale öelnud, et "ma ei vaja sind, aga mulle meeldib sinuga koos olla". Inimesed siis noogutasid, et see olla kole küll ja pakkusid abi. Ei no viisakat abi siis, stiilis "palu tal oma mõtteid täpsemalt väljendada ja anna teada, kuidas see sind tundma paneb" ja muu klassika. Ainult mina ei saanud aru, kuidas see ilmselge kompliment kellelegi solvang saab tunduda. Küsisin L.-i käest ka, temagi leidis, et kompliment, mis kompliment, aga no me mõlemad imelikud ju. 

Sellega seoses meenus üks varasem anekdootlik lugu, millele tagantjärele mõeldes saab hoopis teise pilguga vaadata ja peast kinni hoida. Nimelt on mul alati igasugu vajamisega punase lipu teema olnud, tekitab parajat ärevust, no näiteks üks proua teatas kunagi, et kui ma ta poja maha jätan, siis too teeb endale lõpu peale. Umbes sellised seosed. Ma ei taha, et keegi minu pärast eluga mängiks. Selle proua pojale ma muidugi ütlesin selle edasi ka, sest ma teadsin, et järelikult ei tunne daam oma ihuvilja ikka üldse ja õnneks poeg kinnitas seda. Aga lugu ise on just vajajast. 

Nimelt oli meil keskkooli ajal sõprusvisiit ühe teise kooli juurde. Meie klassis oli enamik tüdrukuid ja tolles klassis enamik poisse, selline sujuv kosjasobitamine ühesõnaga. Asja minu teada ei saanud. Meie klassis oli ikka paar poissi ka, nemad käitusid inetult. Õnneks. Sest kehtivate normide järgi käitusin mina veel inetumalt. Nimelt on minu peamine prioriteet alati olnud uni ning kui ma sain aru, et olude sunnil toimub magamine selle teise kooli tolmuse võimla põrandal (ei, meil ei olnud mingeid matte kaasas) karjakesi koos, siis ma otsustasin kasutada õlekõrt. Õlekõrreks oli üks noormees, kes minusse lahkesti suhtus ja seda ma küll ei mäleta, kummalt see initsiatiiv tuli - suundusime salaja tema poole. Tõele au andes, jah, ta üritas mind suudelda küll ka, see oli kohutav, nagu oleks ülirõõmsa labradori alla jäänud, aga ma suutsin kiirelt selgeks teha, et tuli surnuks ja marss magama. Sina sinna voodi otsa ja mina siia. Uskuge mind, nii ka läks. Ja mul ei tulnud pähegi, et oleks võinud kuidagi teisiti minna. Hommikul jalutasin teiste juurde ja siis sai selgeks, et olla mingi otsimisoperatsioon korraldatud ja tütarlapse maine ja muu selline. Õnneks, õnneks oli üks noormees vastuvõtnud koolile ka materiaalset kahju tekitanud ja see summutas minu häbiteo. Käsi südamel, ma ei tulnud sellise reaktsiooni pealegi. Praegu mõtlen, et ilmselt mitte keegi ei arvanud, et ma seal niisama leiba luusse käisin laskmas. Kuidas nad võisid?!

Igatahes oli aeg toona selline, et mobiiltelefone veel polnud, arvuteid ka vähe ja omavahel sai suhelda vaid kooli arvutiklassis asunud meilipostkasti vahendusel. Suur oli minu ehmatus kui ma esmaspäeval kooli minnes leidsin sealt oma +20 armutõotusi ja vajamisi täis kirja. Sellelt samalt tüübilt, kes mulle lahkesti öömaja oli pakkunud, aga pakkus nüüd ka kõike muud. Mida ma üldse ei tahtnud. Jube, milline mulje minust talle võis jääda. Ma rääkisin murest hirmsa ahistaja üle oma sõbrannale, kes soovitas mul mingi lugu kokku valetada ja lõpuks saigi seletatud, et mul on profipoksijast peigmees olemas. Nii see lugu läbi saigi. Aga siiani meenub see nurkasurutud olemise tunne kui keegi sulle kinnitab, et ta sind vajab ja tungivalt. Teistpidi seda lugu vaadates olen just mina üks igavene ärakasutaja ja paha inimene, aga ma arvan, et toona ei aimanud me kumbki, kuidas teineteisele mõjume. Ja noh, ma arvan, et ega inimesed ei taju täiskasvanunagi selliseid asju, et kes kellele lämmatavalt mõjub ja kes teisele külma ärakasutajana tundub. 

Kooliteemal

Eelmisel aastal kirjutas Eliisabet hea ja informatiivse postituse põhikoolikatsetest Tartus. Mul on see teema sel aastal aktuaalne. Loomulikult jõuti riigi tasandil selleks aastaks juba muudatused sisse teha, õpetajad on paanikas, keegi midagi ei tea, aga samas mingid jutud käivad jne. Tavaline olukord, ühesõnaga. Lühidalt öeldes, nii nagu mulle koosolekul räägiti sügisel, siis kui varem olid kõigepealt katsed ja seejärel eksamid, siis sel aastal tõsteti eksamid ettepoole, et neid katsete asemel arvestada saaks. Mis tähendab omakorda, et õppeprogramm peab olema palju varasemalt lõpetatud eelmiste aastatega võrreldes. Eksameid aga kontrollivad koolid ise ja kuna ühiskatsed olla minister keelanud vaid riigikoolides, mida Tartus on täpselt üks, siis korraldatakse katsed ikka, kuigi teise nime all. Isegi see riigikool osaleb nagu praeguseks selge. Miks? Sest linnakoolid ei usalda väga neid Kapa-Kohila põhikoolis kontrollitud eksamitulemusi, kus tulemust võib mõjutada see, et "Brandon on küll loll, aga ta on volikogu esimehe poeg" või "Brenda on alati viieline olnud, vaatame ta vigadele läbi sõrmede". Ärge mind tulistage, ma olen lihtsalt sõnumitooja.

Ma ei oska praktilisest poolest midagi olulist rääkida, põhijant on alles ees ka, aga hakkasin mõtlema sellele, kui suur roll on antud ajahetkel siiski konkreetsel klassijuhatajal ja koolil. Võib-olla ma võrdlen võrreldamatut ehk siis Tartu linn praegu vs "meil omal ajal" ja üle Eesti, aga ma arvan, et ma väga valesti ei mõtle. Mini klassijuhataja on teemas vägagi sees, sest katsetel on siiski teatud strateegiad, millest Eliisabetki kirjutab ehk siis oluline on eelistuste järjekord, mõned koolid ei kaalugi neid, kes nende kooli teiseks eelistuseks pannud on jne ning lapsel on seda oluline teada, sest ta ei pruugi selle peale tullagi ja võib niimoodi ennast nurka mängida. Lisaks igasugu nõustamised, õpitoad jms seoses edasiste valikutega. Käiakse koolidega tutvumas jne. Nõustamise ja õpitoad on Mini ühe sõnaga mögaks tunnistanud (räägitakse liiga ilmselgetest asjadest, kasutegur 0)* , aga koolidega tutvumine on olnud tore. Ma olen ise pigem selle poolt, et vahet pole, missuguse kooli sa valid, oluline on, et õhkkond seal oleks tore ja no mingil määral on need tutvumisõhtud seda edasi andnud (sh vestlused neis koolides õppivate lastega). Uhked ja uued ruumid avaldavad ka noortele muljet muidugi, seda ei saa salata. 

Mina ei imesta üldse kodus selle kõige üle, aga L. on täiesti hämmingus - tema kui maakoolist tulnu pole iial mitte midagi sellist üle elanud. Mis nõustamised, mis Teeviidad, mis klassijuhatajaga vestlused? Nemad olid need lapsed, keda kooliajal kordagi teatrisse ei viidud, kellel ühtki klassiõhtut ei olnud jne. Mul vajus suu lahti, kui sain teada, et L. ei teadnud peale keskkooli, et katsed kõrgematesse koolidesse toimuvad kevadel, mitte sügisel, ja jäi seetõttu pika ninaga. Teine üllatus saabus seoses kutsekoolidega, mille puhul ta olla eeldanud, et neis pole üldse katseid, sest nende (praeguseks ammu suletud) maakutsekasse võeti kõik soovijad vastu ja ta ei tulnud selle pealegi, et linnas nii ei ole. Praegusel ajal ikka mõtlesin seda ka, et ju sa olid siis veidike loll, aga kui süveneda, siis eks ma ise olin ilmselt ka, aga meil räägiti sellest teemast pidevalt, ei saanud olla, et selline teave sust lihtsalt mööda oleks läinud. 

Lisaks käivad lapsed eriti usinasti olümpiaadidel, sest see läheb kirja sisseastumisavaldusele ning annab eeliseid. L. väidab, et ta ei tea oma koolist kedagi, keda oleks kunagi kuskile olümpiaadile saadetud. Ma siis ütlesin, et seepärast siiski on see koolivõrgu reorganiseerimine vajalik olnud. Oma ülikooliajast ikka mäletan, kuidas imestati, kui selgus, et mõni kursakaaslane ei olnudki suurlinna eliitkoolist. Loomulikult tuli edukaid mujalt ka, aga kui ikka ümbritsev keskkond üldse ei stimuleerinud, siis ilmselt oli see edasijõudmine palju keerulisem. 

P.S. Ma ei ole üldse see inimene, kes arvaks, et õpi võimalikult hästi, siis saad hea elu peale ja õnnelikuks, aga ma leian, et on õudne vireleda kuskil, kus õpetajad su käekäigust üldse ei hooli ja mingit inspireerivat keskkonda ei ole. Minu jaoks olidki koolid helgemad osad just nimelt ühised väljasõidud, suvised praktikumid, peod, muud üritused, näitering jne. Kui seda ei oleks olnud, siis oleks ikka väga jube olnud, ega ma siis koolis õppimas ei käinud ometi. 

Ahjaa, see on ka naljakas, kuidas vanem põlvkond (mitte mina, minust järgmine ikka) juba sahmib - aga lõpukleit, kas on valitud juba, kas peab õmbleja juurde minema, kas juuksur on kinni pandud, kes meigi teeb? Asjaosaline ise kehitab selle peale õlgu, et misasja üldse, rahunege maha, see on põhikool, küll kapist riided leiab, juuksed kammin ära ja mis meik? Minul omal ajal puudus eriline arvamus, aga lasin emal toimetada ja nii olidki kõik mu lõpuriided nõelasilmast tulnud (ega tol ajal poodides muidugi väga valikut ei olnud ka), soeng alati kohutav - ema sõbranna oli juuksur, kes armastas mulle miskipärast lokke pähe teha, ma ise vihkasin lokke, aga ei julgenud midagi öelda.

*Avastasin nüüd pool aastat hiljem, et Kaur oli Eliisabeti postituse all mult küsinud, miks mu lapsed arenguvestlusi ei salli. Nende meelest samuti puudub kasutegur, mämmutatakse ammuteatut ja näiteks kooli-kodu interaktsiooni see ka väga ei toeta, kuna vanemates klassides lapsevanema osalust enam vajalikuks ei peetagi. Mini on veel rääkinud olukordadest, kus klassijuhataja üritab temalt mingit infot saada mingite klassikaaslaste omavaheliste teemade kohta, millest tema midagi ei tea või ei taha teada ja see olla ebameeldiv.

Uuema aja ärid

Mäletate, kui koolis käidi, olid ikka sellised omad kindlad kohad, kuhu lapsi ekskursioonile viidi? Meil Tartukandi klassika oli Taevaskoda  - ikka rongiga sinna, võileivad ja morss kotis, klassijuhatajaga koos tehti mingeid murumänge, matkati veidi ringi, vaadati Emalätet jne. Kogu kulu lapsevanemale olidki need võileivad-morss ja rongipilet. Õpetajal kulus ilmselt närve ka, aga eks see kulub klassijuhatamise lisatasu sisse. 

Tänasel päeval on aga klassiekskursioonidest mõnedele ettevõtlikele kullaaugud saanud. Eeldusel, et lapsed kardavad loodust nagu tuld, pole seal kunagi käinud, ei oska seal midagi teha ja looduses saab viibida ainult spetsiaalselt koolitatud vastava kogemusega täiskasvanu range pilgu all. Klassijuhataja eksiks ilmselt ise ka ära. Ja kuidas on lood GDPR-iga - kas nõusolekuankeedid olid meil omal ajal olemas? Kas kõigil oli ikka selge, et need hävitatakse peale matka nagu kord ja kohus ja kuidas on matkal fotode tegemine reguleeritud?

Ehk siis matk Taevaskojas, 500 eurtsi per klass. Võimas ja erakordne elamus garanteeritud! Selle raha eest saab siis rongipiletid ja otseselt võileibu ei pea kaasa võtma, aga noh, võiks, ja matkajuhi. 

Me oleme perega sada korda looduses matkamas käinud ja lõket teinud. Lisaks on Mikro skaut, kes on lausa täpselt sellel samal rajal paar kuud tagasi matkanud ja seda ilma igasuguse lisatasuta (skautide aastamaks on 30 eurot). Ma ei julge seda küsimust vist küsidagi, et aga miks ometi klassijuhataja ise ei lähe lihtsalt lastega matkale? Sest ma siiralt ei saa aru, mida see matkajuhi teenus siin juurde annab? Niikuinii on klassijuhataja ja üks nõutav lapsevanem ka ju kaasas. Miks mulle tundub, et keegi kuskil on reklaami ohvriks läinud. 

Ja ma ei julge mitte midagi kobiseda. Sest äkki mul ikka on ülemäärased ootused klassijuhataja rollile? Ja kui ma ka keeldun, siis kannatab ju minu laps. Teised kõik koos matkal ja tema üksinda koolis. 

Aga ma tahaks aru saada, kas enamik selliste asjade eest maksjaid on nagu mina  - ei taha probleeme tekitada, või siis siiralt nähakse, et see teenus on vajalik ja mõistlik sellise hinna eest.

Lia Virkus. Nostalgilised toidud 2

 

Raamatu esimesest osast kirjutasin siin. Seekordse raamatu kohta ütleb autor ka ise eessõnas, et siia on saanud rohkem vähetuntud retsepte kui eelmisse, sest nii mõnedki toidud, mis ühes Eesti otsas on tavalised, ei ole teises mitte. 

Minu esimene märkus oli ka, et nii palju kalatoite! Kuna autor kirjeldab enne igat retsepti ka enda isiklikku seost järgneva toiduga, siis ilmselt on üheks kalarohkuse põhjuseks see, et Lia Virkuse juured on rannarootslaste seas. Meil siin oskas vaid vanavanaema kala puhastada ja Tartu Turuhoone kalahalli mäletan kui teist hirmsat kohta pärast verevõtu kabinetti. 

Hiljuti just imestasin oma laste koolimenüüd vaadates, et mis pagana toidud on kalaseljanka, kalaguljašš ja kana-kala pikkpoiss?! Kas te olete kusagil kohvikus või restoranimenüüs sääraseid šedöövreid märganud? Mina kartsin suurde kooli minnes kõige rohkem, et sööklas pakutakse kala, sest meil lasteaia juures olnud 0-klassis oli vahel kalaseljanka, jube toit, millest ma ei saanud isegi leent süüa, sest kala oli ju selle sees olnud! Mu lastel õnneks seda häda küljes ei ole, et kala oksele ajaks, kalaseljanka läheb alla, lihtsalt suuri luiseid tükke ja nahka ei taha. Meil ei pakutud mu meelest kogu kooliaja jooksul mitte kordagi sööklas kala ja jumal tänatud. Teisalt fish&chips on üks mu lemmikuid ja lõhet ka söön. Lia Virkuse kokaraamatus on räimeseljanka sees. Ega ma seda tegema küll kohe kindlasti ei hakka, aga vähemalt on üks tõend sellest, et seesugune toit tõepoolest eksisteerib, mitte ei ole koolikokkade poolt ekstra laste piinamiseks välja mõeldud.

Keda sisukord huvitab, siis seda saab piiluda siit. Veel hämmastas, et Virkus kirjutab "lapsepõlve banaanitordist" - meil siin Lõuna-Eestis sai banaani ema käest viiludena, kui too oli Leningradist tulnud. Ananassid ja kalmaarid tunduvad ka sellised ebavanaaegsed eksoodid, mille kõrval jogurt lausa kahvatab, aga võib ju täitsa olla, et kui osa retsepte pärinevad kirjasaatjatelt, siis lihtsalt kellegi jaoks ongi juba ka need nostalgilised toidud. Õllepurgikana näiteks - minu lapsepõlves käis õlu veel klaaspudelis.

Minu jaoks olid kõige nostalgilisemad munadest ja tomatist kärbseseened, neid tegi mu vanaema alati peolauale, kui ma väike olin. Peale seda aega meil aga kunagi mingeid peolaudu ei olnudki ja seega pole ma neid seenekesi ikka aastakümneid kusagil kohanud. 

Piima-riisisupp on ka nostalgiline, ainult mina ei saa aru, miks peaks sinna suhkrut ja kaneeli sisse panema. Ega Virkus ise ka ütleb, et tema endale ei pane. Mu jaoks on ka see ikka soolane toit. Mille kõrvale selles jubedas 0-klassis kiluvõileiba pakuti. Õnneks võileivast lubati keelduda. Mõni juhmim kasvataja pakkus, et võib kilu ju leivalt ära võtta ja siis süüa - no kamoon - võil on ju kilu maitse ja lõhn juba juures!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Katrin Ruus. Prügimaja Dionysos

 

Kas ma pean kohe ära mainima, et Katrin oli mu klassiõde keskkoolis, et oleks aru saada - siit tuleb üks kallutatud arvustus? Tegelikult ei tule. Katrin mulle raamatut käsuga "kiida!" kätte ei surunud, esitlusele ma ka ei jõudnud, sest jäin haigeks ja üleüldse, see on nii äge raamat, et ei vaja mingit händikäppi tutvuse näol. 

Kusjuures alguses, kui Katrini esimesed lood ilmusid, siis ma väga midagi ei osanud arvata. Selline keskmine lühiproosa, väga ei eruta, aga õudne jama ka pole. Siis mingil hetkel käis kuskil krõks ära ja uuemad lood meeldisid mulle ikka üliväga. Tegelastesse tuli järsku elu sisse, nende tegemised muutusid kaasahaaravateks, nende mõtisklused kõnetasid. Ainult ma ei olnud kindel, kas see krõks käis minus või autoris. Nüüd, lugedes nii vanu kui uusi novelle üheskoos, hakkab areng hoopis selgemini silma. On selge, et krõks ei käinud minus, vaid ongi selge kvaliteedivahe. Eks ta natuke riskantne ehk ole kõigepealt Tuglase preemia laureaadiga lajatada ja seejärel lapsepõlve meelde tuletada, ma mõtlesin ka korra, et noh, pauk käis ilmselt alguses juba ära, aga ei. Lõppu on veel täitsa korralikke pärleid loobitud. 

Üks vähestest kodumaistest novellikogudest, mida lugedes ma siiralt ja südamest naersin. (Teised on olnud Kivirähk ja Ave Taaveti "Valerahategija") No ja siis lugesin mingit arvustust, et "igav argieluproosa"?! Ei teagi, kas kadestada või kaasa tunda, kui mõni nii huvitavat argielu elab. Mina küll ei ela. Minu jaoks ei ole see ka mingi argieluproosa, sest jah, aines on ilmselt elust enesest, aga autor utreerib neid sündmusi ikka mõnuga. Nii mõnigi muidu ehteestlaslikult traagiline nähtus muundub selle käigus pigem tragikoomiliseks. Ilus on kõrvuti koledaga, naer ajab nuttu taga. Mulle endale meeldib ka nii teha, ei saa üldse salata. Või noh, muudmoodi on hirmus raske, sest siis ju ongi vaid üks kaamos ja kõhuvalu. Kõrvalpilk peaks ikka veidi muigama panema.

Hästi palju on toredaid detaile, mis paari selge sõnaga tonaalsuse paika panevad. Üheltpoolt tärgeldatud laudlinad ja teiselt poolt lauda tagant lehvitav purjus ja hambutu vanatädi. Natuke kahjugi, et ma pooli novelle varem lugenud olin, ei suuda kõiki päris ühe pilguga vaadata, aga neist uutest "Big chill" üllatas ilmselt enim. Ma üldse ei ohi, et noor neiu (minuealised on kõik noored neiud alles!) kirjutas sihukese loo, Katrini novellid ongi üsna eriilmelised, mulle meeldib, et ta suudab ühtlaselt usutavaks kirjutada nii keskealise daami (vahelduseks võib noor neiu ka keskealine daam olla, kui ta end parasjagu nõnda tunneb!) kui ka väga erineva taustaga meespeategelased. "Big chill"-is tuleb kõrge ja madala paaristants kuidagi eriti hästi välja mu meelest. Kahtlustan küll, et meie kirjandusõpetaja paneks Katrinile selle eest äkki hoopis kolme ja kirjutaks punasega äärele, et "inimene peab vägivalla alati kindlakäeliselt hukka mõistma!". Kuigi tegelikult on enamasti siiski: "Tõmbame minema, siin kisub veits liiga imelikuks." Inimesed ongi sellised imelikud.

Magamisest

Viimasel ajal on silma jäänud, et blogijatel on magamisega probleeme (ja ainult Indigoaalase probleemid on minu omaga sarnased, lihtsalt mina ei pea probleemiks seda, et võiks lõputult magada) ning ka FB-s jagati uneteadlase artiklit, kus ta paneb ette, et lõunauni on mõttetu ning kool võiks alata hiljem.

Mul on mõned mõtted sel teemal, mis puudutavad aspekte, millest ma väga märganud pole, et räägitakse. Alustangi sellest viimasest artiklist siis. Ma ise pole lasteaias käinud, ma ei tea, kas ma seal maganud oleks, aga pakun, et mitte. Samas leian, et täiskasvanuna on lõunauinak absoluutselt tore ja kiidetav asi. Aga kas te magaksite ühes suures ruumis paarikümne võõra inimesega? On neid, kes magaks, mingid seljakotimatkajate paarikümne voodiga ühismagalad on ju kellegi jaoks olemas, aga pakun, et enamik igapäevases olukorras mitte. Mind ei sega magamast valgus ega kellaaeg või ka tuttavad hääled kõrvaltoas, aga ma pean tundma ennast magades turvaliselt. Võõrad hääled on kindel ei turvalisusele. Neis lasteaia-debattides vaadatakse sellest aga kuidagi mööda mu arust.

Üks asi, millest veel mööda vaadatakse, on kooli algusaja puhul kooli ja kodu vaheline kaugus. Tuleb 6.45 ärgata, et kaheksaks kooli jõuda. Mina ärkasin omal ajal 7.40 ja jõudsin ikka kaheksaks kooli. Ok, mõni armastab hommikuti molutada, aga mulle oli uni tähtsam, seega, mida vähem kohustuslikku teel olemise aega, seda parem. Mulle tundub, et enamik inimesi ei arvesta sellega üldse kolides kuhugi linnalähedasse eramajade magalasse ja toonitades, kui tore on lapsel oma aias üles kasvada. Minu jaoks on esmane asukoha puhul järele uurida, kui kaugele jääb sellest kool, töö, lasteaed, toidupood. Ma saan aru, et kõik ei saa seda arvestada, aga enamik neid "kaks maasturit peres" lähivaldade elanikke ju saavad. Inimesed arvestavad vaikimisi sellega, et kõikjale tuleb minna autoga. Ulme minu jaoks. See võtab ju nii palju aega! Muidugi, kõik ei saa elada kõigest jalutuskäigu kaugusel, aga mulle tundub, et enamik ei arvagi, et see üldse võimalik võiks olla. 

Üldisest magamatusest rääkides siis minu meelest on see teatud elustiili puhul paratamatu. Ma mõtlen siin ameteid, kus määramatus on igasse päeva sisse kirjutatud. Mitte, et meil kõigil ei oleks mingil määral, aga no ma mõtlen siin igasugu vastutajaid, korraldajaid jms. Ma ei saaks iial teha sellist tööd nagu samuti olla ka nt raamatupidaja, kus ma vastutan mingite numbrite eest, mille üle pool ööd pead murda, et "kas ma ikka panin sinna kaks nulli või sai äkki kolm?" Enamik inimesi magab kehvasti ja ärevalt enne suuri sündmusi, aga kui su terve igapäevaelu on täis väikesi sündmusi, mille eest sa vastutad, siis pole ju ime, et aju seda kogu aeg töötleb ja ette planeerib. Vähemalt minu kogemust mööda magavad paremini need inimesed, kes pärast tööpäeva ukse enda järel sulevad ega pea vabast ajast töömõtetega oma pead vaevama. Eks need inimesed saavad selle võrra vähem palka ka tavaliselt, aga noh, igal heal asjal on oma hind. 

Ikka ei oska

Ma siin aprillis juba jamasin kõrgema matemaatikaga ja jaman siiani. Vaikselt hakkab juba üle viskama. Igatahes olen jõudnud selle leheni ja seal on koodijupp olemas, aga ma ei oska seda tööle saada. Mida ma seal täpselt asendama ja kuidas kopeerima pean, et näiteks teada saada, mitmes see pagana 507813127 on?

Kingsepp mängib võõraste liistudega

Tänapäeval on internetis igasugu lahedaid vidinaid, millega isegi minusugune võhik kõrgema matemaatikaga tegeleda saab. Häda on selles, et vidinate õigeks kasutamiseks on siiski aju ka vaja ja mõnikord ajab vihale, kui enda oma käed üles tõstab.

Niisiis, ülesanne on mul selline, et oleks vaja teada kahe numbri, 507813127 ja 1156439861 asukoht ehk siis mitmendad need on omasuguste seas kõikide numbrite hulgast, mis jaguvad ainult ühe algarvuga. Selleks piisab tänapäeval, kui trükid näiteks siia numbri sisse ja ongi vastus olemas. Selle ja sarnaste kalkulaatorite pakutud vastuseks on, et 507813127 26745194s ja 1156439861 58369379s. Koostöös AIga ma isegi proovisin mingi koodijupi kirjutamist Pythonis,  mis jooksutamise peale mulle täpselt sama tulemuse andis. Paraku ütleb mõistatuse koostaja, et see saadud vastus ei sobi, kuna n58.369379 e26.745194 annavad koordinaadi, mis näitab otse jõkke. Mida ma valesti teen? Kus see konks on? Kas nende numbritega tuleb veel midagi ette võtta? Kas need numbrid on valed? Kas on veel võimalusi, kuidas seda küsimust mõista? Kuidas üldse mingi muu vastus saada? Äkki keegi on nii tark ja valgustab mind?

 

 

See aeg aastast

Lihavõttereis jääb ilmselt sel aastal ära, sest lennupileteid broneerima asudes ilmnes see väike probleem, et L.-l ei ole passi. Mul üllatuslikult oli ja leidsin selle isegi üles, üldse ei mäletanud ausalt öeldes, aga tõesti, aastal 2020 sai ju enne koroonat Venemaal käidud. Johhaidii! Olid alles ajad kunagi, vaevalt, et need enam tagasi tulevad (need on Winny Puhhi laulusõnad tegelikult!). Ootasime ja ootasime seda L.-i passi siis, kuu ajaga lubati, lõpuks hakkas juba tunduma, et lähebki kuu ära kuni L. avastas oma postkastist mingi ennenägematu alajaotuse "listi kirjad", kus lisaks kahe nädala vanusele passilaua teatele oli muudki huvitavat. Uus pass on muuseas üliilus - erinevate loomade värviliste piltidega sees ja reljeefse metsamustriga tagakaanel. Pilt passiomanikust on endiselt õõvastav. 

Igatahes selle pika ootamisega olid normaalse hinnaga lennupiletid otsa saanud. Üks valik oli, aga see eeldas tagasisõitu kell 7 hommikul. Mis tähendab Londonis ju hiljemalt neljast ärkamist ja oma puhkuse ajal ei kavatse ma seesugust asja harrastada. Kell 7 lennuk on muidugi veel täitsa hiline aeg Tallinnasuguste kolkalendude jaoks. Tartu lennuühendus maailmaga tähendab ju ka hommikul viiest startimist ja seetõttu ma isegi ei mõtle kunagi selle variandi peale. Mugav olen. 

Mis viib mu jutu selleni, et ma katkestasin suures solvumises oma Müürilehe tellimuse, kuna viimane number rääkis unest ja seda siis eesmärgiga inimesi rohkem magama utsitada (sest meil kõigil on ju koguaeg nii kiire-kiire!) ning arvestada rohkem öökulli-tüüpi magajate unevajadusega. Mis viib omakorda Rentsi hiljutise postituseni, kus suur hulk kommenteerijaid leiab samuti probleemiks selle olevat, et nad ei mõista magama minna. Ja jälle olen mina see ei-lind-ega-loom nahkhiir, kes tahaks hoopis teada, kuidas vähemalt kümneni ärkvel püsida. Ma ei ole mingi lõoke, ma ärkan kell 8, mis on ju pigem hiline aeg, paljudes töökohtades algab tööpäev varem, mina sellised töökohad kohe välistaks. Ma käisin ülikoolis ainult ühes valikaine loengus ("Inimese areng"), mis algas kaheksast, võimalusel vältisin sellist kellaaega, samas mäletan ka, et "Sissejuhatus politoloogiasse", mis oli Keemia ringis sügissemestril õhtul 18-20, oli samuti talumatu piin, sest pimedus õues, soe tuba, mahe elektrivalgus, lektori uinutav bariton - see kõik pani magama. 

Kirjeldan teile oma tavalist päeva: voodist välja ronin kaheksast, üleval olen tegelikult varem, sest 7.20 aktiviseerub kass ja siis tuleb une vahele teda natuke taltsutada. Poole üheksast astun majast välja, ca 20 minutine jalutuskäik tööle. Üheksast laua taha, hiljemalt neljast minema. Vahel käin keset päeva raamatukogus või poes ka, aga nõmeda ilma hooajal alati ei viitsi. Seejärel taas 20 minutit koju. Söömine, ja hiljemalt kuueks olen voodis tagasi. Voodis ma loen nii kella poole kümneni kuni lapsed magama lähevad (jaa, neil on sama häda küljes, mis mul, Mikro ärkab poole kaheksast ka puhkepäeviti, Mini magaks ka hommikul kaua, kui saaks), seejärel vaatan arvutis ringi, aga enamasti olen selleks ajaks juba nii unine, et üle poole tunni ei jaksa. Lisaks on mul silmad väsinud. Ma ei tea, enamik inimesi ju töötab kuvariga, kuidas mind see nii väga väsitab just, eriti kui ma telefonis ei skrolli nagu normaalsed inimesed. Selline uimane elu. Valgemal ajal käin õhtuti ikka jalutamas ka, aga selle pimeduse ja ilge ilmaga ei kisu mind miski välja. D-vitamiini söön ja proovid on näidanud, et selle tase on mul normis. 

Lihtsalt elada ongi igav, magada on hoopis huvitavam.

Olgem sõbralikud!

Tahaks ausalt millestki meeldivast kirjutada, aga no ei lasta.

"Tore teada siis, et sa mind VIHKAD! Endal sul ei ole üldse palju sõpru!" - kõlab nagu episood kümneaastaste omavahelisest tülist, aga paraku ei ole. Niimoodi olla klassijuhataja sisistanud eilse sõbrapäeva puhul Mikrole. Miks? Sest neil olla jälle tehtud seda pedagoogiliselt kaheldava väärtusega mängu, kus igaüks kirjutab anonüümselt paberile midagi teiste kohta. Ok, seekord oli siiski toonitatud, et kirjutatagu vaid head ja sellega olid lapsed ka hakkama saanud, vähemalt Mikro väitis, et sellega seoses draamasid ei olnud. Targad lapsed järelikult. 

Paraku oli aga õpetaja ka enda kohta sellise lehe lasknud ringi käima ja kuna Mikro ei teadnud seda oodata, siis see jäi tal täitmata. Täitmata, mitte ei olnud ta sinna kirjutanud midagi õpetaja vihkamisest. Ausalt öeldes ei oleks ka mina osanud ette näha, et õpetaja ka enda kohta lastel selle lehe täitsa laseb. Mulle meenutab see natuke nõuka-aegseid anekdoote (mis põhinesid muidugi täielikul tõel), kus rahvas nõuab isakesele suuremat ja kullast monumenti. Kui meil, täiskasvanutel, saadaks töö juures suur ülemus lehe ringi käima, et kirjutage nüüd, mis te must arvate, mida te siis eeldaksite sealt? Ikka kiita tuleb või muidu. Lapsed ja õpetaja ei ole ju samal võimutasemel. Klassijuhataja pidi Mikro vea avastama nii, et luges kokku, palju kirjutajaid tema lehel oli ja tuvastas siis käekirja alusel, et Mikropoolne kiidulaul puudus. Ei ole hale, üldse mitte...

Mini klassijuhataja saatis samal ajal oma klassile sõnumi, et pole vaja suurt hulka sõpru, peaasi, et on mõned tõelised. Ilmselt on neil kahel õpetajal maailmavaatelisi erinevusi. 

Kolmapäeval on meil arenguvestlus koos klassijuhatajaga. Ma kardan, et ma ei suuda suuliselt oma nördimust piisavalt veenvalt esitada. Viha käib nädalaga maha. 

Sama pundiga seoses natuke raamatuarvustustest. Mikro lohutas sõbrannat (no mõned vähesed sellel hirmsal pujäänil ikka on isegi õpetaja kiuste, eks), kes oli kohustusliku kirjanduse arvustusse kirjutanud: "Tavaline kohustusliku kirjanduse raamat" ning saanud sellele õpetajapoolseks kommentaariks: "Katsu viisakamalt väljenduda!" Ei näinud lapsed ega ka mina siin mingit ebaviisakust, kõik raamatud ei peagi ülivõrdes tundeid tekitama. Klassi ees oli ette loetud arvustus, kus oli kirjas, et lugeja oli vahepeal sunnitud raamatu käest panema, et hullunult naerda ning raamatu lõppedes oli ta suisa nutma puhkenud. Mikro laiutas selle peale käsi, et absoluutne utreerimine! "Charlotte koob võrku" ei peaks küll sääraseid tundeid tekitama ning see tundemöll oli õpetajale meeldimiseks kirjutatud. Lapsed tajuvad väga hästi, millist käitumist täiskasvanud neilt eeldavad. Jama on selles, et teatud osa lapsi ei lähe sellega kaasa. Mu meelest pädev täiskasvanu ei peaks seda ka eeldama. Laps on kah inimene. Õpetaja on muidugi ka, ma ei eita. Mina õpetaja olla ei tahaks, just seepärast, et ausalt öeldes mulle kõik lapsed ei meeldi, aga ma arvan, et õpetaja peaks suutma sellest üle olla.

Naisekäe puudutus

Katarina kirjutas mitteoskamisest ja kuna see on minu isiklik marjamaa, siis võtan teema omalt poolt ilmselt küll juba sajandat korda üles. Teate ju, kuidas inimesi utsitatakse neile osaks saavaid sõimunimesid omastama ja kuidas selle tulemusena bitch ning selle teised ekvivalendid on praeguseks rohkem aunimetused kui solvangud. No mina kuulsin lapsepõlves oksendamiseni seda, kuidas ma olen käpard, saamatu, kobakäpp, abitu ja muud sellist. Nisanäpp - see ma olen! Ilmselgelt ma olengi käeliselt kohmakas indiviid, võib-olla hea tahtmise ja suure kannatlikkusega oleks saanud minust mingil alal miskit voolida, aga lihtsam on olnud see tõsiasi lihtsalt teadmiseks võtta. Ärge minuga arvestage, ma keeran kõik kihva!

Mulle ei tule pähe ühtki praktilist tegevust, milles ma märkimisväärselt hea oleksin või näiteks seda ühte asja, mis minu käes alati õnnestub. Mingi firmaroog või firmasoeng või asi, mida alati kaardile joonistada või kasvõi uhke lipsuke või midagi sarnast. Ei ole. Neis asjus ma olen alati keskmisest kehvem. Minu kaunistatud piparkoogid näevad välja, nagu laps oleks kööki lastud. Joonistan nagu laps, käekiri on nagu lapsel. Juukseid oskan heal juhul kammida, isegi sirgendada ei mõista tervet pead. Enam vähem inimlikul tasemel koorin kartuleid, aga porgandeid puhastab mul mees küll paremini. Kinke pakkida ei oska. Pärga punuda ei oska. See nimekiri tuleb pikk. Isegi asjus, milles ma olen keskmiselt rohkem vilunud, kukub asi mul ikka kehvemini välja kui teistel. Meikimine näiteks. Ma olen kogu elu laineriga mökerdanud ja just nimelt mökerdanud, sest peent ja sujuvat joont õnnestub mul tõmmata kogemata korra kahekümnest. Normaalne inimene ilmselt loobuks, ma panen tuima näoga edasi nagu need mutikesed, kel kulmud musta söega sentimeeter originaalidest möödas ja suu üle äärte punane nagu klounil. Ma lihtsalt ütlen, et see on minu stiil ja hoidku igasugu meigikunstnikud end heaga eemale. Ega ma ei olegi elu sees ühelgi professionaalil end meikida lasknud, sest äkki muidu saan teada, kuidas ma päriselt oleksin võinud kõigil neil olulistel üritustel välja näha, kus ma nägin välja nagu purjus panda. 

Naljakas on mu meelest see, et kui ma olen aus ja ütlen inimestele, et ma ei oska, minu peale lootusi panna ei tasu, siis on tüüpe, kes arvavad, et tegu on võltsi tagasihoidlikkusega - umbes, et virtuoosi tasemel ei oska, aga muidu teeb asja ära ning nad on pärast koledasti solvunud, kui selgub, et mina tõesti kohe üldse ei oskagi. Kuigi ma ütlesin seda neile esimese asjana. Nad leiavad, et pole võimalik mitte osata, igaüks ju oskab, ma nimme teesklen ja rikun peo ära. Ma ei pinguta piisavalt või midagi seesugust. Mulle tundub pigem, et inimesed, kes räägivad, kuidas vaatad mingi Youtube'i tutoriali ära ja oled kohe käpp, need pigem esinevad ise ja mina oma huvipuuduse ning saamatusega kuidagi rikun nende triumfi ära. "Kõik on õpitav kui tahta!" Ehk ongi, aga mis hinnaga? Kas ma pean tahtma, kui hinda näen? Kas ma devalveerin kellegi pingutust, kui asjast ei huvitu? 

Hästi sinisilmne on selles valguses käsitööõpetajate lootus, et üleöö on kõigil olemas heegelnõelad. No ei ole mul kodus sellist asja. "Kes ei saanud tunnis silmuseid selgeks, õpib kodus need selgeks!" Mismoodi ta õpib? Kas on nii ilmne, et kodus on see õpetaja olemas? Kuigi minu kooliaegsele küsimusele "miks ma pean?" vastas mu käsitööõpetaja justnimelt sedasi, et a kes su tulevast tütart siis aitama hakkab?!