kolmapäev, august 31, 2011

Ema, ma olen telekas!

Puhkus läbi, ilmad halvad, laps peale ühepäevast lasteaias käimist tatine - mida sa hing oskad veel tahta, eks.
Puhkus lõppes tegelikult päris meeleolukalt. Osa sai võetud sellisest algatusest nagu Filmitalgud. Pidi tulema Eesti filmiajaloo suurim massistseen: 10000 inimest matkavad maailmalõpu meeleolus Luualt Palamusele. Facebooki andmetel jäi rekordist kõigest 9842 inimest puudu. Meie olime see-eest kohal ja kaunilt kostümeeritud. Stsenaarium nägi ette maailmalõpust hullunud eestlasi pühal jõuluajal lunastusmatkale minevat. Enamik inimesi andis +25 kraadi juures alla ja nagu kõrvalolevalt pildilt näha, viskasin ka mina vahel suusamütsi peast ja lasin villasel sallil vabalt rippuda. Jõulumatka tulemusena sain omale solaariumiäpardust (kui mitte öelda prügikastipäevitust) meenutava päevituse - esmakordselt sel suvel. Igatahes kaamerate ette me jäime (hoiame nüüd novembrikuuni pöidlaid pihus, et meid filmist välja ei lõigataks) ja kõige ebakainem meie hulgast sai lausa sõnalise rolliga ühele poole. Kahe lause jaoks kaks raiskuläinud duublit on ilmselt hea saavutus kui hinge taga on pea pool liitrit viina. Too tegelane sattus meie hulka tegelikult üsna juhuslikult ja minule oli üldse esimene kord seda härrasmeest kohata (see siis neile, kes muidu mõnd muud meest alkoholi kuritarvitamises süüdistama hakkaks) aga teised teadsid rääkida, et ongi selline vend, kes kosis küla kauneima näitsiku, pani sealjuures veel vasakule ja paremale ning nüüd sai veel filmis osa kah! Elu on ebaõiglane. Huvitav, kuidas sookaaslased vaieldamatut karismat ära ei tunne? Minule kui naisele oli kohe esimesest pilgust selge, et kui keegi meist staariks saab, on see tema. Hoolimata sellest pudelist viinast.
Lisaks oli ärev hetk ka Amme jõe ületamine, mida tegime koos kahe vanainimese ja ühe raseda naisega (nemad muidugi suure hurraaga ees, meiesugused hädiselt kiunudes: vesi külm, kallas kõrge, nõgesed näpistavad, järel). Sellest, kuidas heteromehed vikerkaarelipu lähedusse sattuda ei taha, ma parem ei räägigi. Ma ausalt öeldes ei uskunud, et neil selle ees ikka nii suur hirm on.
Jube tore töö see näitlemine-lavastamine-filmimine eks! Kohe kahju hakkab, et omal ajal lavakasse ei saanud, äkki oleks pidanud veel proovima! Tegelikult jäi silma ka üks probleem, mispärast ma kultuurirahva hulka väga kuuluda ei armasta. Nad on kõik ju nõnda kõvad isiksused. Eks muidu sõidetakse sinust ja su ideedest ilmselt üle ka aga ma nägin seal päris mitut inimest, kellega paar tundi võiks tore olla koos majandada aga terve päev läheks juba liiaks. Mul lihtsalt ei ole seda energiat ja enamasti tunduvad sellised sahmerdajad mulle liiga pealetükkivatena. Eks ma teen kultuurirahvale siin liiga sellega - ilmselt on müügimeeste hulgas selliseid tüüpe veelgi rohkem aga nendega on mul õnne mitte kokku puutuda.
Kunagi kirjutas keegi minu iseloomustamiseks sõnad, et olen optimistlik aktivist. Kuhu see osa kadunud on? Või ma lihtsalt ei oska seda ise märgata? Mugavusest leian, et mulle sobibki uimerdamine rohkem?



kolmapäev, august 24, 2011

Sünnipäevaunenägu

Sünnipäev möödus täpselt nii masendavalt nagu arvata oligi. Vähemalt nägin öösel üht viimase aja ilusamat unenägu. Ma ise ei viitsi ilmaski teiste unenägusid kuulata (kui need just minust ei räägi), veel vähem neist mingeid tähendusi välja lugeda aga selle kavatsen ikkagi kirja panna (sest niikuinii pole millestki targast kirjutada).
PTA sulgeb teatavasti uksed ja sel puhul on viimastes avatud poodides suured allahindlused - sattusin minagi unes ühele sellisele. Ma pole PTA-st vist peale ühe t-särgi ealeski miskit ostnud aga unes krabasin igasugu kraami, justkui oleksin Montonis :) Järsku avastasin, et poe tagaosas on veelgi huvitavam väljapanek igasugu rockiplaatidest ja fännisärkidest. Kablutasin siis sinna poole ega teadnud enam, mida võtta, mida jätta. Järsku märkasin ühes vahekäigus kummalist perekonda - mees nägi välja nagu Nosferatu kiila pea, teravate kõrvade ning veriste kihvadega, naine oli gooti vampiir ning kärus kügeles mingi värdjalik laps mustad tätoveeringud pitsina keha katmas. Nende ees seinal rippusid särgid erinevate sarimõrtsukate portreede ja muude võigaste piltidega. Kõlaritest kostus hääl, et kaubanduskeskus suletakse poole tunni pärast. Enne kui Nosferatu minu poole vaadata jõudis, taganesin riiulite vahelt välja ja üritasin teiste inimeste tähelepanu veidrale perekonnale suunata, kuid keegi ei teinud minust välja, kõik olid ametis viimaste ostude tegemise ja poest enne sulgemist välja saamisega. Mina ei suutnud midagi valida, aeg muudkui tiksus ja juba tõmmatigi vaateakendele katteid ette. Hirmuga märkasin, et peale minu on poodi jäänud veel vaid see jube perekond.
Siin muidugi mu unenägu lõppes. Õudne ja kurjakuulutav unenägu iseenesest, kuid samas nägi see friikide perekond esteetiliselt kaunis välja oma stiilipuhtuses. Need ei olnud mingid haledad Halloweeni kostüümid vaid Nosferatu ise oligi oma kaaskonnaga meie hulgas ja mina olin ainus, kes seda märkas. Lahe.
Täna öösel nägin, et läksime koos Barutoga jooma. See ei olnud üldse nii lahe.

kolmapäev, august 17, 2011

Viru Folk

Viru Folk on selline kena tsiviliseeritud koguperefestival, kus umbjoobes kalkareid naljalt ei kohta. Istud murul ja iga nurga tagant kostab muusikat, piletid on küll kallid aga ka ilma nendeta ei jää paljust ilma.
Sättisime end alustuseks vana koolimaja hoovi, kus sai tasuta bände kuulata-vaadata. Laps hõivas endale tantsimiseks kogu vaba ala meie ja eesistuvate inimeste vahel. Ühel hetkel märkas ta endast mõned aastad vanemat tüdrukut, kes otse lava ees tantsis. "Tahan selle tüdruku juurde minna!" Läksime. Laps läks otse tüdruku juurde ja võttis tal hea tahte märgiks käest kinni. Suurem oli küll üllatunud aga sõbralik. Nii nad siis seal koos tantsisidki, vahepeal lõi kampa ka suure tüdruku väike õde, kes uue õekandidaadiga ehk veidi rivaalitses. Üks onu saatis plikadele õhusuudluse - minu laps vastas samaga. Ürituse ametlik fotograaf tegi tantsupaarist ilusa pildigi. Lõpuks tahtis laps lausa lavale ansambli juurde ronida aga seda ma ei lubanud. Kontserdi lõppedes ütles ta, et nüüd on vaja inimestele lehvitada. Mulle tundub, et sellisel esinemisjulgusel ei tohiks kaotsi lasta minna. Et tulevikuski jätkuks julgust toredatel inimestel käest kinni võtta ja neid tantsima kutsuda. Paraku pidavat mingis eas see julgus kergesti kaduma minema. Suurem osa lapsi ei taha tegelikult üldsegi vanemate sülest kaugemale minna, ei tunne muusika kutset ega vajadust sõnu teadmata kaasa laulda. Aga kui see tahtmine olemas on, siis kuidas seda säilitada? Kas piisab sellest kui hoiduda kommentaaridest stiilis tagasihoidlikkus on voorus? Mida sa trügid sinna, inimesed vaatavad! Kõige turvalisem on hoida omaette!
Järgmisel päeval ühel teisel kontserdil olid teised lapsed. Ma tean, et nii pole ilus öelda, aga need lapsed ei meeldinud mulle. Üks neist tuli minu lapse juurde aga minu oma, selle asemel et käest kinni võtta, putkas eest ära. Ilmselt tundus tallegi, et teine tahab sõpruse otsimise asemel hoopis näpistada. Huvitav on vaadata kui erinevad on juba väga väikesed inimesed, ma ei usu, et kõiki erinevusi saab vaid kasvatuse kaela ajada. Inimesed lihtsalt on isemoodi. Samas on elus väga oluline, et leiaks üles need, kes on sinu moodi. Selle jaoks on aga palju kasulikum julgus ja sõbralikkus kui endassetõmbumine või kiuslikkus. Oleks see ainult kuidagi arendatav. Intro- ja ekstravertsus on mu meelest pigem kaasasündinud.

Folgil jäi tegelikult veel palju nägemata-kuulmata-tegemata. Oleks tahtnud, aga kõike ei jõudnud. Öine nahkhiireloeng oli vahva, kuigi teadsin enamikku räägitut juba varemgi, oli ikkagi kuidagi teistmoodi kuulata juttu otse sündmuskohalt. Sellistest üritustest võiks rohkem osa võtta, aga ikka mõtled, et pole aega, võimalust jne. Pärast elamust on alati hea tunne, et seekord end kokku võtsid ja asja ära tegid. Järgmisel aastal jälle!

kolmapäev, august 10, 2011

Miks me sellest bändist midagi kuulnud pole?

"Ukse vahelt hõikas üks julge paljas naine, jorsid tulge sauna, kes on veel kaine!" - see tore viisijupp hakkas mind eile saunas kummitama ja kummitab vahelduva eduga siiamaani. Mitte et saunas miskit sarnast oleks toimunud, lausa üksi istusin seal.
Puhkus algas sellega, et esmaspäeva hommikul helistas üks reibas noormees cv-portaalist ning alustas oma juttu sellega, et kuna ilmad juba jahedamaks läinud ja kaugel see sügiski enam, tuleb hakata uut tööaastat planeerima. Ma siis kraaksatasin vahele, et mul just puhkus algas...

Laupäeval sai külastatud Valgamaal toimunud üritust PunkRock Keldrist Välja. Publik oli veidi teistsugune kui muudel sarnase muusika üritustel ehk siis olid ennast kohale vedanud kõik kohalikud kaagid, sest palju neid üritusi maakohtades ikka toimub. Plussiks oli ka see, et üritus oli tasuta ning kaasavõetud viinapudelit ei tulnud keegi konfiskeerima. Umbjoobes peaga läheb ka Koit Toome fännile rajum muusika peale. Probleemide korral võeti ikka vana hea talupojatarkus appi - peldiku järjekorras ettetrügijad said kohe rusikat tunda ja kui naistele vägivald ei meeldinud peksid nad omakorda kaklejad paari jalahoobiga laiali. Kiirabigi oli mõnele vaja. Meie jäime telkima ja kui poole öö pealt avastasin, et telk oli kokku langenud, oli kerge süüdlasi leida. Hiljem tuli õnneks välja, et ilmselt oli telk siiski vanadusest kokku vajunud ja kellegi kurja kätt mängus ei olnud. Hea seegi. Peale kontserdi lõppu sai paar tundi kuulata ka võõrast muusikast küllastunud diskomeeste enda repertuaari ning umbes tund aega enne järgmise ekipaaži saabumist isegi magada. Umbes poole nelja ajal saabunud melomaan oli see-eest visam ja lasi meil enda meelismuusikat hommikuni nautida. Valus oli see, et tema musavalik oli suures osas heast muusikast koosnev pärlite sigade ette loopimine nagu sõber mainis. Frustreerunult viseldes registreerisin ära hetke, mil hiidkoivik mu näost möödus ja sellega mu telgielu ka lõppes. Kella kuuest lõdisesin auto tagaistmel ja üheksa ajal hirmsas palavuses üles ärgates avastasin, et olen kõigest hoolimata veel paar tundi magada saanud.
Muusikalise valiku poolest andis üritus aga ühe tõeliselt üllatava pärli - nimelt oli ühe ärajäänud bändi asendamiseks kohale tulnud Tõrva bänd R.U.D.E. , mis osutus kokkuvõttes kogu festivali kõige kõvemaks esinejaks. Miks me teame Metsatöllu ja Tharaphitat aga mitte sellist bändi? Poisid tunnevad pille, laulja omab häält ja oskab laulda ning ka laulusõnad kannatavad kuulamist erinevalt mõnest teisest sarnast stiili viljelevast bändist. Ilmselt on põhjus selles, et poisid pole pealinnast.
Teised toredad bändid olid näiteks Narvast kasti õlle eest kohale sõitnud 4 Elements ning Haapsalust pärit Ohutsoon, kelle käest ma ka isiklikult plaadi sain :)

Üks R.U.D.E. lugu ka siia lõppu:


Loom su sees

R.U.D.E. | Myspace Music Videos


neljapäev, august 04, 2011

Kõik! Aitab!

Mitte ühtki klaasikest enam! Võib arvata, et ma jõin ennast eile täis, kukkusin trepist alla, sõimasin läbi kõik oma sõbrad ja oksendasin täis oma ainsad ilusad riided ning praegu nutan kohutavas kassiahastuses, kuid tegelikkuses jõin ma klaasikese õlut ning piinlesin terve õhtu ja öö paistes ning tilkuva ninaga. Nii kui mu armas nina tajub, et veresooned laienevad (oli vist niipidi?) hakkab ta meeletutes kogustes tatti tootma ning ma rikun oma pideva aevastamise ja nuuskamisega ka teiste peotuju ära. Punane vein peaks allergilise nohu (mu allergia on siis nö mittemillestki, lihtsalt kergelt ärrituv nina) puhul vastunäidustatud olema kuna põhjustab ninas turset aga minu puhul põhjustab seda juba igasugune kerge alkohol. Koos kerge joobega saabub kohe ka maitsetundlikkuse kadumine ehk siis lisaks alkoholile pole mingit mõnu ka joogi kõrvale pakutavatest snäkkidest ja vihaga söön ma neid seetõttu veel topelt. Ja mitte miski ei aita. Ja mul on sellest kõrini.
Ehk siis võtsin vastu otsuse, et ma enam ei ürita. Hüvasti hea vein ja peened juustud. Mille kõrvale ma seda head juustu nüüd sööma peaks? Magusad lakked nagu mahlad ja limonaadid mul alla ei lähe. Tomatimahl läheks aga selle peale hakkab söögitoru valutama - tere tulemast vanadus ja haigused! Ainus variant on vist enamasti halvad alkovabad õlled (siidrit ma kah ei joo) aga veini vist küll millegagi asendada ei anna. Seda Torrese alkovaba valget veini sai korra proovitud, mõttetu suhkruvesi. Mina tahan kuiva ja haput veini! Ilmselt hakatakse mind varsti seltskonnast kah välja arvama, sest kõik normaalsed inimesed ju joovad. Hakka või narkootikume tarbima aga esiteks ma ei tea, kust neid saada ja teised ei või ma teada, et needki mu nina paiste ei aja.
Lõpuks muutun ka kibestunud karsklaseks, kes šampuseklaasi pakkujale kõrri kargab ja kogu vaba aja spordisaalis rassib, rääkides sellest kui naudingust! Kohutav väljavaade. Kas on võimalik olla karsklane meie ühiskonnas ja sealjuures ise alkoholi vihkamata?

teisipäev, august 02, 2011

Sügis käes?

Tundub nii. Poed on alustanud sügisväljapanekutega, sügis-talvise hooaja kataloogid saabuvad, lapsi hirmutatakse (no mina omal ajal ootasin pikisilmi tegelikult, üksiku lapse rõõmud) algava kooliga, lõuna ajal on mu kohvik rahvast täis, inimesed blogivad ja laigivad FB-s. Hirmutage pealegi - mina kavatsen nädala pärast suvepuhkusele minna. Miks peaks puhkama juunis (juuni alguses!!!)-juulis ja sellega oma suve lühikeseks muutma - mis suvi see peale puhkust enam on. Augustis puhates on puhkus alles ees terendamas mitte vastikult läbi ja pealegi on juunis-juulis niikuinii vähem tööd ning kontoris viieni istuma ei pea (no vähemalt meie õnnelikus ettevõttes).
Ja ma ei kavatse leppida sellega, et minu sünnipäev on nüüd sügisel kui see vanasti ikka suvel oli. Täpselt nagu jõuludegagi, alustatakse meil sügise-propagandaga kuid varem, et ikka rohkem müüa saaks. Osta jope kohe ära, pärast enam pole! Ok, suvi hakkab neil ka varem aga siis panevad kõik tähele, et hangede vahel pole oma suviselt lendlevate kleidikestega eriti realistlik heljuda, praegu petab nii mõnegi ära, et äkki tõesti ongi kampsikut (öäkkk, mis sõna!) vaja.
Ainuke asi, mis mind hirmutab on see, kuidas ma ilma netita elada saan. Kui inimesed kavatsevad nüüd igapäevaselt blogida, siis kuidas ma oma Readeri loetud saan? Kui palju halbu ja häid mõtteid jääb kommenteerimata! FB- s saab olema üle tuhande lugemata hiljutise postituse! Õudne - ja see on mõne (normaalse) inimese reaalne igapäevaelu! Ta ei olegi kogu aeg kõigega kursis! Mitte et mul suvilas internetiseeritud arvutit ei oleks aga kus sa seal keskendud.
Viimane šokk oli näiteks Rock Ramp, mille ajal juhtus nii palju sündmusi, et online-s tagasi olles ei jõudnud ära imestada.

Nädalavahetus oli kohutav. Ma praegu võin selle üle küll nalja visata aga tegelikult oli asi naljast kaugel. Ära kunagi mine kuhugi kui juba hommikul kõik viltu veab! Laupäeva õhtul tegin õige otsuse kell 19 magama minna ja mitte enda ning teiste elu rohkem kahjustada. Pühapäeva hommik ei alanud sellegipoolest paremini. Jõle.
Muidu oli plaan loomaaeda külastada. Eelmise aasta veebruarist alates esimest korda pealinna väisata (kas ainult mina loen pidevalt selle kolesõna asemel vägistada? kas feministid peaksid seda sõna taunima?), loomulikult oli see üks kole päev nagu juba lehtedestki lugeda võib. Loomaaeda ei saanud, vihma tibutas, ilm läks kohe ilusaks kui kriitiline aeg loomaaeda minekuks oli möödunud, laps keeldus wc-st, kiiresti koju jõudmise asemel istusime tunnikese ummikus jne jne. Põis pidas vastu, närvid mitte. Kulinaarsed katsetused ebaõnnestusid. Mis seal rääkidagi.

Lõpetuseks õpetusi esivanemailt: "Sel aastal mustikaid süüa ei tohi, sest rebased pissivad neile peale ja võib saada koleda haiguse! (sisaldas vist kõhuusse)"
Ja veel ka reaalsuslaks - mida arvata kui esivanem küsib, kas sa peole minekuks juba liiga vana ei ole?