reede, veebruar 15, 2019

Eesmärk pühitseb abinõu

Üldiselt tahaks oksele hakata nende viimase aja uudiste peale. Ma siin mõtlesin, et kuidas üldse on võimalik, et lõputöö plagiaat välja ei tule? Mismoodi on võimalik kirjutada terve lõik viitamata teooriat, kui on teada, et üks ühest samast allikast refereeritud lõik teooriat on juba väga halb stiil. Mingisugune lõik, või veel hullem leheküljed viitamata teksti? Kas neid töid ei loetud iialgi läbi?
Ma mäletan nii oma baka- kui magistritööst, et juhendajaga käidi kogu tekst sõna sõna haaval läbi, ei jäetud kivi kivi pealegi. Bakatöös oli mul näiteks lause selle kohta, kuidas USA-s peale valimisi enamasti kogu administratsioon vahetub ning me murdsime pikalt pead selle üle, kas sinna peaks mingi allika ka juurde panema või on see siiski nn "üldine teadmine". Akadeemilise töö teooria osas ei saa olla ühtki viitamata mõtet, sest hilisem osa peab põhinema mingitel varasematel uuringutel, teooriatel, see on vundament, millele hakatakse ehitama ning samuti peab see olema süntees erinevatest teooriatest, mitte nii, et leidsin ühe hea artikli selle teema kohta ja kirjutan selle teooria ossa ümber. Artikleid peab olema mitukümmend ja töö autor peab suutma need omavahel seostada ja ühtseks loogiliseks teoreetiliseks raamistikuks siduda. See ei ole mingi paganama referaat, et keegi kirjutas ühes kohas nii ning mina siin küsitlesin kümmet inimest ja järeldasin sellest, et tõepoolest nõnda ongi.

Mismoodi sa lähed sellist saasta kaitsma? Minu kiiks oli see, et ma ootasin lausa kaitsmist. Minu töö on minu lapsuke, ma tean sellest kõike ja tahan teile ka rääkida, küsige ainult rohkem küsimusi! No ja siis teises skaala otsas on need - vahet pole, saaks aint kaelast ära, mul on seda paberit vaja - tüübid. Ilmselt see tuleneb taaskord minu võimetusest tegeleda asjadega, mis mind ei huvita. Kirjutada 80 lehekülge teksti asjast, mis ennast ei eruta? Võimatu. Ma püüdsin näiteks oma teist magistrit (mu esimene nelja-aastane baka võrdsustati hiljem magistriga ning ausalt öeldes oli see kõvasti mahukam ka kui hilisem 2,5 aastane "päris-magister", kusjuures ma ei saagi hästi aru, kuidas Vakra toona oma baka kolme aastaga kätte sai) kirjutada algselt EL-i hiljuti jõustunud andmekaitseseadusest ja selle toona eeldatavatest mõjudest Eesti mäluasutustele, aga EL õigus (ja õigus üldse) on minu jaoks maailma kõige igavam valdkond ning ma lihtsalt andsin alla. Kõrvalepõikena, ma tahtsin kunagi õigust õppima minna (et ropult rikkaks saada) ja eeldasin, et küllap see mulle meeldib, geenid ju, isa on õiguse lõpetanud, aga selgus vastupidine. Õigus on õudus, halduses oli mitu õigusainet kohustuslikuna, ma ei saanud isegi aru, mida ma kaasuste lahendamisel õigesti, mida valesti tegin. Mu aju sulgub nende teemade juures, mille ta igavaks on tunnistanud.

Postimees on taasavaldanud Marek Sammuli arvamusloo mõne aasta tagant, kus lahatakse plagiaadijuhtumit doktoritöö puhul. See annab enamus vastuseid küsimustele, mille üle ma siin alguses imestasin. Ma olen sellega väga nõus, ju mul olid lihtsalt ideaalsed juhendajad mõlemal juhul või siis oskasin ma neid hästi "ära kasutada" (sest üks noormees väitis, et vähemalt üks neist juhendajatest oli täitsa jama ega aidanud teda üldse, ma kahtlustan, et probleem oli selles noormehes). Sammul kirjutab: "Olen mõnda aega õpetanud kursust magistrantidele ja imestanud, et nende kirjatööd on sageli puhas plagiaat. Selline hinnang tuleb neile suure üllatusena – nad on neli aastat ülikoolis samamoodi «kirjutanud» (loe: teksti kopeerinud) ja keegi pole neile öelnud, et nii ei käi. Sageli tunnistavad nad, et keegi pole neile nende kirjatööde kohta üldse midagi öelnud." Ma usun seda. Mina olin juba kooliajal see vastik laps, kes õpetajat asendama panduna õpetajast endast rangem oli. Ma olen olnud kaitsmistel, kus inimesed saavad C-sid ja mõelnud, et tule taevas appi, kes säänse jura üldse kaitsmisele lubas? Aga ju ongi reaalsus nii karm, et tegelikkuses saavad need tööd C-sid. Näiteks oli minu kooliajal teema Laine Randjärvele antud doktorikraadiga. Küsisime toona oma õppejõult, et mis värk on siis, miks läbi lasti? Too ei tahtnud midagi rääkida, ütles ainult et kui meie poleks lasknud, küll keegi teine ikka oleks, saamata tal see kraad ei jääks, sest tal on seda vaja. Päriselt, inimesed saavad kraade selleks, et neil on seda vaja? Inimesed suudavad teha asju, mis neid muidu väga ei vaimusta, aga on vaja ära teha? Ma mõtlen tõelisi pingutust nõudvaid asju nagu ülikooliõpingud? Eks siis muidugi eesmärk pühitseb abinõu. Raske orjatöö vs kõik ju teevad üle jala, see pole mingi patt! Ilmselt valib enamus "mul on seda kraadi vaja"-rahvast  viimase variandi. Mul on see õnn, et ma olen perfektsionist. On ju isegi mingi vanasõna, et kui korralikult ei tee, pole mõtet üldse teha, see on vist ammu maha vaikitud?

Samas see on ilmselt mingi elu üldine seaduspära. Mu eks jõudis ka töövaidluskomisjoni sellega, et tema tegi (ehitus)tööd aeglaselt, korralikult ning nõudis selleks kalleid vahendeid, tööandja süüdistas teda aga priiskamises, sest noh, kiiresti, kehva materjali ja kehva kvaliteediga saab ju ka tehtud ning kasum tuleks suurem. Ma saan aru, et kuskil on ka tasakaalupunkt nende kahe äärmuse vahel, aga enamasti hakkavad silma ikka need must ja valge. Ja mulle tundub, et üha enam ikka see kähku, lõdva randmega ja kaelast ära.

Üldisest valetamisest ja vassimisest erinevate teemade juures ei hakka rääkimagi. Ju siis on elu näidanud, et see tasub piisavalt ära, miks muidu.

kolmapäev, veebruar 06, 2019

Oled sa inimene või loom?

Ma ei saa mobiiliekraanist postitust teha, sest mul pole ju ühtegi äppi (siis NEMAD ei saa mind jälgida), järelikult jääb üle ikkagi loetud raamatutest lobiseda. Samas ma ei saa päris raamatupostitust ka teha, sest juhtusin vahetult peale "Kuningate tagasituleku" lugemist vaatama ETV (või oli see ETV2) pealt dokumentaali "Isad ja pojad" (võimatu leida, sellenimelisi teoseid on palju tehtud, kindlasti oluliselt rohkem, kui "Emasid ja tütreid") ja need kuidagi haakusid, seega kirjutan mõlemast.

Triinu Meres "Kuningate tagasitulek" niisiis. See oli raamatukogus eelmise aasta hittide riiulis, ilmselt "Lihtsad valikud" olid välja laenutatud kõik, muidu oleks hoopis seda sealt leida lootnud. "Lihtsad valikud" ei olnud kuidagi minu raamat ja seetõttu hakkasin ka "Kuningaid" kahtlustavalt lugema, sest no ma ju tõesti ei taha kaasblogijaid kehvalt hinnata, aga samas lugemist maha salata või võltsilt kiita ka ei suuda. Aga õnneks see raamat oli kohe vägagi minu raamat!

Ma muidugi hakkasin seda lugema õhtul, mil pidin öösel üksinda kodus olema ja esimese osa poole peal mõtlesin küll, et ega see vist väga tark valik ei olnud. Esimene osa raamatust on üldiselt üks korralik släsher-action-õudukas. Samas see on kuidagi pealiskaudne nimetus ka, sest veri ja soolikad ei ole siin lihtsalt šokeerimiseks ja tegelikult need markeerivad ära tausta hoopis laiemale ja sügavamale loole, mis pärast tuleb. Aga ütleme nii, et on aru saada - autoril on kogemusi meditsiini vallas. Teisalt ei ole nii ebameeldiv kui eeldaks.

Mulle kangastusid lugedes silme ette kaks asja - esiteks kõik need külmas taigas aset leidvad "Seiklusjutte maalt ja merelt"-raamatud (kui palju düstoopiaid üldse on kirjutatud klimaatiliselt mugavatesse tingimustesse ja isegi kui kuskil džunglis veristatakse, siis ikkagi mõtled, et no vähemalt ei külmeta neil varbad...) ja teiseks Angel (Buffy spin-off) - sealsed ancients (iidseteks vist olid nad tõlgitud), see viimane apokalüptiline lahing, kus nö õilsad metsalised inimeste nimel (lootusetusse) lahingusse astuvad. No selline romantiline lugu siis. Kui ma olin väike, armastasin välja mõelda lugusid, kus tegelased koledate ilmastikutingimuste juures leiavad kuskil pisikese sooja ja mugava uru, ilmselt sama tung, mis täidab meid rahuloluga väljas möllava purgaaga toas kerra tõmbudes. Raamatus on ka seda tungi tunda - "lumepesad" näiteks, mis kena väljend! Et inimese üks baasvajadus on kohutavast keskkonnast hoolimata endale see soe pesake leida ja kasvõi pooleks tunniks unne suikuda. Väga loomalik iseenesest. Loos on üldse olemas kõik need klassikalise kirjandusteose minu jaoks olulised faktorid - õilsad, kuid ometi inimlikud kangelased (kusjuures peategelasi selles loos minu arvates ei olegi, kuidagi on õnnestunud kirjutada nii, et kõik on tähtsad, omanäolised ja eristuvad, ma usun, et see on suur oskus niimoodi teha!), üldinimlikud väärtused, küsimused selle üle, mis on oluline ja miks inimene üldse on, samas on põnev lugeda. Feromoonide osa, see mulle meeldis ka väga, sest mu meelest feromoonid on meie käitumises ikka jõhkralt alahinnatud! Ok, lõpp ehk tuli kuidagi väga ootamatult robinal, aga samas romaani kaks viimast lauset põhjendavad ju selle ka ära, miks - et nii kaua kui õnne on, peaks edasi laskma. Noh, õnn ja juhus on mu meelest ka tegelikult need peamised tegijad, mis asjade käiku mõjutavad ja inimesed peaks ideaalis püüdma neid enda huvides ära kasutada. Miks Eesti vabaks sai jne.

Aga inimese ja looma vahe. Ma võtaks seda pigem nii, et tegelikult on vahe ainult selles, kelle vaatepunktist kaeda. Inimene ise otsustab, kes on tema jaoks see teine, see loom, keda võib ohverdada. Veel üks tagasipõige raamatu juurde, enne kui filmist räägin - kassid elasid endiselt külades, seda oli tore lugeda, muuseas, mu meelest on vähe ebainimlikud need, kes lemmikloomi voodisse ei lase (ok, ussidele teeks siin erandi), soojas pesas on alati etem olla mitmekesi, see peaks ju baasteadmine olema?

Niisiis, "Isad ja pojad", enam järelvaadata ei saa, ma vaatasin ise ka viimasel päeval, sest ma tegelikult ei tahtnud vaadata, teadsin, et saab häiriv olema. Räägib siis kuskil Süüria-Afganistaani piiril elavast mudžaheedist, kes kasvatab oma poegi džihaadi vaimus ja ootab kalifaati. See film mängib su enda inimlike tunnetega, sest ausalt, ma ei suutnud seal enam inimestele kaasa tunda. Kui peategelasel jalg otsast lendab ja ta valust oigab, siis mõtlesin lihtsalt, et no kas nüüd ikka aru ei saa, kuidas sõda ainult seda ongi, mitte mingi üllas tee õiglasse paradiisi. Lapsed jah (üliarmsad, pikkade paksude ripsmetega lapsukesed), ikkagi inimene, armastab oma lapsi poegi, samas mõistus ütleb, et neist lastest ei tule mitte midagi. Sõjakolletes kasvanud lastel on lootust, kui nende väärtushinnanguid kujundavad inimesed, kes leiavad, et toimuv vägivald on õudne. Kui seda aga maast madalast ülistatakse, siis mu meelest on ümber programmeerumine ikka vähetõenäoline, eriti keskkonnas, mis seda kuidagi ei soosi. Täielikud "teised", mitte-inimesed, võiks vabalt ohverdada, elulooma neist enam ei saa? Samas, selline mõte tekitab endas tülgastust. Valus ja kohutav film, filmitegija oli uskumatult vapper (Saksamaal elav endine kohalik, kes infiltreerus mudžaheedide hulka, lõpus tunnistab kuidas ta ei tunne selles maas oma kodumaad enam üldse ära  - väga kähku käib see tsivilisatsiooni kadu). Mis me sellest õppisime? Ole õnnelik, et sündisid siia, mitte sinna. Neid seal võib aidata ehk ainult õnnelik juhus ja see, kui on veel järel inimesi, kes seda ära suudavad kasutada. Muul juhul ajalugu kipub end lihtsalt kordama, ehk mõne põlvkonna pärast saavad nemadki aru, et pidev sõda õnne ei too?

Õnnest. Hakkasin oma esimest Õnnepalu lugema. Jah, kirjandusklass ning pole Õnnepalu lugenud, ma ei tea, kuidas. "Piiririiki" mainiti küll, aga ju siis otseselt kohustuslik ei olnud või mind lihtsalt ei küsitud. Ma millegipärast eeldasin, et Õnnepalu kirjutab klassikalisi romaane, aga hoopis päevaraamatu stiilis heietused. Miks seda peetakse õigeks kirjanduseks, samal ajal kui ulme, mille autor peab vaeva nägema maailma ja tegelaste väljamõtlemisega, seda ei ole? Jah, Õnnepalu pluss on see, et ta oskab kaunilt kirjutada, aga kui seda ei oleks, mis siis järele jääks? Igatahes "Valede kataloog" on selgelt liiga depresssiivne minu jaoks. Et kõik on tegelikult hästi, aga igal lehel tahaks siiski surra. Mul on seda raske lugeda, ma ei kujuta ette, kui raske on seda veel elada. Mu meelest on mõjuv see, kuidas Õnnepalu ei toogi välja mitte mingit konkreetset põhjust depressioonile (ilmselt see ju nii ongi va ajukeemia) - ta vaatab kevadist taevast, tärkavaid lilli, laulvaid linde ja mõtleb, kuidas tegelikult on kõigest nii väsinud ja parem oleks olla surnud. Samal ajal tegutseb, peab plaane, suhtleb inimestega, aga see must mõte on alati kuklas. Väga hirmuäratav. Kas depressioon on üdini inimlik? Oled depressiivne  - oled inimene? Loomal pole depressiooniks aega.