teisipäev, detsember 27, 2011

Aasta 2011 edetabelid

Mõtlesin siin aasta lõpetuseks mingisuguse edetabeli teha selle aasta parimast muusikast, kirjandusest ning filmist. Kõigepealt sirvisin blogipostitusi, kust leidsin raamatuid ja filme aga kummalisel kombel vaid paar plaati, kuigi tegelikult on enamik raamatuid ja filme ammu ununenud, samas kui muusika keerleb klappides igapäevaselt. Tabelite juures on jama see, et niikuinii ei ole ma suutnud ära näha/kuulata/lugeda kõike head, mis aastal 2011 ilmunud on ja seega on tabelid iseenesest üsna mõttetud. Pigem peaks välja kirjutama kõik ettesattunu ja märkima ära need, mida esile tõstaks. Filmide puhul juhtus näiteks nii, et tabelisse said kõik 5 filmi, mida ma ka blogis hea sõnaga mainisin ja tegelikult ma rohkem ühtki filmi vaatamas ei käinudki...Telekast ma ka filme ei vaata (erandina üleeile näidatud "Benjamin Buttoni uskumatu elu", mis osutus uskumatult igavaks interpreteeringuks iseenesest huvitavast ideest).

MUUSIKA TOP 5 - plaatide puhul avastasin, et kuulan peamiselt enne 2011. tehtud muusikat, seega tabelivalik juhtus üsna kesine. 2 esimest on õnneks kindlalt eristuvad lemmikud.
1. Motörhead "The World Is Yours" - kiire ja käre, ühe raksuga kuulatav tantsuplaat
2. Psychoterror "XX" - erinevalt mõnedest teistest meeldivad mulle Psycho 2 viimast plaati nende loomingust kõige rohkem. Ilmselt olen kah vanaks saanud ja selline vana punkari melanhoolne maailmavaade läheb peale. "Fun House Rock" sellelt plaadilt on vaieldamatult parim selle aasta lugu üldse - tõsine retro tantsupidu. Soovitan soojalt ka laivi, huvitav kooslus - laval vana purjus Freddy ja lava ees noored purjus alaealised. Kes kellele ära teeb?
3. Vennaskond "Anarhia Agentuur" - nostalgia, noh. Mõned väga head lood ka nagu "Surm a. 1888" ja "Ma lahkun hüwastijätmata". Kahtlaselt kodune plaat.
4. Foo Fighters "Wasting Light" - ühtlaselt hea tasemega plaat, ei ole mingeid nutulaule vahel ega äravajumisi. Meeldib "White Limo", mis meenutab M. Mansonit (kus tema lubatud plaat on?).
5. The Birthday Massacre "Imaginary Monsters" - ei ole miski eriline pärl aga kuna ma avastasin selle bändi sel aastal, siis panin nende viimase plaadi ka tabelisse. Krdi kõva bänd iseenesest, ei oska ühtegi sarnase kõlaga esinejat kõrvale tuua - kõik, mida Last.fm pakub, on ilge saast TBM-iga võrreldes.

RAAMATUTE TOP 5 10 - Estrist laenutuste ajalugu vaadates selgus, et 5 on ikka ilmselgelt liiga vähe.
1. Lionel Shriver "Me peame rääkima Kevinist" - raamat, millest inspireeritud oli siin blogis vist suisa 3 postitust. Filmi näidati kah PÖFF-il, aga sinna ma ei jõudnud (november = permanentne külmetus) ja ei ole kindel, kas oleksin seda kõike ekraanilt vaadata suutnud.
2. Oriana Fallaci "Kiri sündimata jäänud lapsele" - tegelikult sarnane raamat esikoha omanikuga. Südamelähedane teema ja mõtlemisviis - kole feminist, kes tuleks kividega surnuks pilduda.
3. Hunter S Thompson "Hirm ja jälestus Las Vegases" - kunagi nägin filmi, kuid see ei jätnud mulle mingit muljet aga raamat on vinge. Hariv raamat - sellest perioodist Ameerika ajaloos ei teadnud ma suurt midagi.
4. David Benioff "Varaste linn" - jälle üks mu lemmikteemasid - sõda ja Leningradi blokaad. Läbi huumoriprisma. Mõnus.
5. Edgar Hilsenrath "Nats ja juuksur" - vt. eelmist va Leningradi blokaadi asemel on gaasikambrid ja juudi geto. Nalja saab. Kahe eelneva raamatu puhul tõmbaks paralleeli Kurt Vonnegutiga - naeru kõrvalt saab ikka päris palju mõelda ka.
6. Cormac McCarthy "Tee" - naerda ei saa üldse. Jätab veel pikkadeks õhtuteks õõva keresse. Ilmselt seetõttu, et ma pole õudukatega harjunud. Katastroofid ja maailma lõpp seevastu on mind alati tõmmanud.
7. Jim Ashilevi "Ma olen elus olemise tunne" - tänapäeva noore inimese elu on raske. Õnneks kõvasti paremini kirjutaja, kui enamik sel teemal soigujaid. Nauditav lugemine.
8. Allan Vainola "Inventuur" - vanasti oli rohi rohelisem! Raamat, mis avas minu jaoks antud ajaperioodi tausta rohkem kui kõik Trubetsky raamatud kokku.
9. Nick Hornby "Julia, alasti" - ma ei teadnud varem, et ka melomaaniast on raamatuid kirjutatud. Lõbus.
10.Pille-Riin Purje "Aitab naljast: legend Dan Põldroosist" - elulooraamat, mis pani mõtlema. Tõestus sellest, et ka lähedane inimene jääb elu lõpuni mõistatuseks, mis sest, et temast võib raamatujagu lugusid vesta. Natuke nukker lugu.

FILMIDE TOP 5
1. "Biutiful" (ei osanud filme kuidagi järjekorda panna - esikoht tänu kõige ilusamale peategelasele - pingeline heitlus Kukumäega) - ilus, valus, mõtlemapanev.
2. "Üks mu sõber" - hea rahulik ja ilus. Tartu.
3. "Kirjad Inglile" - julge, raputav aga hästi tabatud.
4. "Päris koopia" - ilus, hämmastav, segadusseajav.
5. "Kuku - mina jään ellu" - šokeeriv, poolehoidu tekitav (erinevalt enamikust, kes nägid koledat joodikut, nägin mina kompromissitut tegelast).

esmaspäev, detsember 19, 2011

Inimesi röövitakse ja kedagi ei huvita

Tänane hommik algas siis sellise uudisega, et meie emafirma kontorisse on sisse murtud. Emafirma ei asu meil kuskil Kasahstanis vaid heaoluriigis Rootsis. Kontorihoone seitsmes korrus, ära viidud kõik, millest jõud üle käis st va serverid - töö jäi alles. Väga loodan, et uurimise käigus ei selgu, et varasteks olid meie kaasmaalased. Huvitav, et Eestis pole ammu kuulnud kontoritesse sissemurdmisest - pätid ongi kõik mööda Skandinaaviat laiali? Õnneks oli kõik kindlustatud ja päris näppu imema jõuluajal ei pea. Vastik igal juhul. Huvitav on aga see, et alarmi järgi murti sisse ca 18 tundi tagasi, helistati siis politseisse, politseist küsiti, kas vargad on veel seal? Jah, joome nendega siin kohvi parasjagu koos?! Saades teada, et vargaid koha peal pole, öeldi politseist, et siis aega on ja nii nad seal ootavadki siiamaani politseid. Keset klaasikilde, asitõendeid ja sõrmejälgi. Loodan, et Eestis politsei vargustele nii leigelt ei reageeri. Teiseltpoolt ei saa ma aru sellest, miks keegi alarmile ei reageerinud kui see siiski häiret andis. Meil jäi suvilas kord alarm korralikult maha võtmata ja enne kui ma jõudsin kraami autost tuppa tassida, olid turvamehed päral ning seda Eestis perifeerses piirkonnas mitte kusagil kesklinnas nagu praegune Rootsi sissemurdmine.

Teiselt poolt kah kesklinnast rääkides - pidevalt kurdetakse, et Tartu kesklinn olevat inimtühi, poed surevad välja, sest rahvas jõlgub linnaääres hüpermarketites. Just tulin keset tööpäeva väljasuremisohus soki-suka-pesupoest ja Abakhanist - rahvast oli mõlemas lausa järjekorra jagu. Mida mina, käsitöökauge inimene, Abakhanist otsin? Seisus kohustab, tuleb meelde enda lapsepõlv kui mu sama käsitöökauge ema oigas mu tantsuringi nõudmiste all - küll õmble ruuduline soni, kord lausa rahvariided. Meil ju kodus korralikku õmblusmasinat ei olnud aga vanaema sai need nõutud esemed kuidagi ikka valmis. Nüüd tabab sama saatus mind ja üllatus-üllatus, ema on just see, kes õmbleb mingit sitskleiti lumehelbekesele sobivaks. Aga valgeid pitsilisi sukapükse ikkagi ei leidu ning valget t-särki. Ostsin ema südamerahuks (ema ei tahtnud kuuldagi minu plaanist värvilistele sukapükstele valged põlvikud peale tõmmata, põlvikud veel kusjuures minu hästisäilinud vanad) valged retuusid, mis maksid vanas rahas 100 krooni. Jumala eest! 100 krooni! On see normaalne? Vean kihla, et need ei pea veeranditki nii kaua vastu kui mu enda vanad põlvikud.

Kool sai kah selleks aastaks läbi. Ühe eksami tegin ka, mille käigus sain sõrmele villi ja kätte krambi, sest klaviatuuriga harjunud sõrmed ei suuda isegi kahte a4 täis kirjutada.

esmaspäev, detsember 12, 2011

Lollidelt tulebki raha ära võtta

Seekord olen lolli rollis mina. Hiljemalt homme pean ma kogu oma elu jooksul kokkukraabitud papi ära andma, saamata päris hästi aru, kellele ja kuhu ma selle kannan ning kas see on esimene sissemaks või mis asi ja palju ma veel maksma pean. Nii see kinnisvara soetamine käib. Vahetame ühe 25-aastaseks kahanenud laenu uue ja suurema vastu. Mõelda vaid, alles aastake tagasi kaalusin üsna tõsiselt selle raha paigutamist Jaapani-reisi ja võttes veel arvesse seda kui kiivalt ma oma rahakest valvan, võib seda auga üheks elu kõige pungimaks teoks pidada.
Eelnevalt saadeti mulle mingi kümneleheline leping ka, mida ma läbi ei lugenud ning mille kohta L. väitis, et tema ei saa sealt midagi aru, vahepeal minu käest pikkade ja koledate sõnade tähendust küsides ja pahandades, et mida ma seal koolis käin kui miskit ei tea. Ma oleksin vist tõesti pidanud kaaluma professorikarjääri, sest päriselu puudutavates asjades olen ma ikka uskumatult juhm, samal ajal kui akadeemilises vallas seljatan üha uusi verstaposte.
Eluruumi on muidugi vähe, see vähe on üsna räsitud (peamiselt minu poolt ja nii kardan ma sama stsenaariumi kordumist uues ja ilusas kohas) ning äkki tõesti tekitab see eluruum minus ka allergiat (peaks hoopis põhumaja kaaluma?). Ninast ma enam üldse ei räägi, temaga olen kõik oma suhted lõpetanud. Või kaaluks veel kättemaksuks ta lillaks joomist?

Igatahes, ees on ootamas nälg ja võlg ning mõtlemisele keskendudes ei tundugi see enam nii naljakas. Parem siis mitte mõelda ja tegutseda. Maailmalõppu kuulutatakse ka viimasel ajal nii aktiivselt, et ei teagi, kuidas suhtuda. Hirmus on see elu.
Ja 3 nädalat aasta lõpuni? Ma olin kogu aeg arvestanud, et see on alles kunagi kauges tulevikus. Nii see 4 nädalat kodus mõjub. A mis mul jõuludest ja uuest aastast ongi, need ju peamiselt söömispühad, millest mul enam võimalik naudingut saada ei ole. Kingimure kadus ka ära, sain just teada, et Onu Bellal tuli kuldplaadi kogumik välja.

kolmapäev, detsember 07, 2011

Saaga läheb edasi

Kõik keerleb siiani nina ümber. Ehk siis nina oli jätkuvalt totaalselt kinni, lugesin, et paranemine võibki võtta oma 4 nädalat. Ok, pidasin vastu, erakorralisse ei läinud, kuigi ärkasin öösel iga tunni aja tagant. Tänaseks oli ülevaatus kirjas.
Saatusekaaslased istusid kah ukse taga, kaasaarvatud see mees, keda ma opipäeval orad ninas kohtasin - tal ei paistnud nina kinni olevat. Läksin siis uksest sisse, arstionu vaatas ninna ja ütles, et ahhaa - selge see, miks sa hingata ei saa ning asus oma näpitsatega tööle. Kui netist lugesin, et keegi kommenteeris opijärgset ninatampoonide eemaldamist kui "nina kaudu aju välja koukimist", siis mõtlesin, et see on veidike ülepingutatud aga see, mis minuga täna toimus, võiks seda võigast pealkirja kanda küll. Ja siis seda tuli - vilksamisi vaadates kollakas-punaseid klimpe, millest mõnda suuremat (no nii väikese hiire suurust) ka uhkelt õele näidati, ja seda tuli ja seda tuli ja mul hakkas kõik sees ja silme ees ringi käima, külm higi kattis kogu keha ning peagi jooksiski õde nuuskpiiritusega kohale. Arst küsis, et kas ma olengi selliste kalduvustega, opi ajal olevat ma ka kangesti kaame tundunud. Olen-olen, näpuvere ja kõrvaaukude tegemise juures (läks otsapidi uuristamiseks kätte) on samasugust äravajumist esinenud. Emapoolset liinipidi mitu meditsiinitöötajat ees, lapsepõlves rahustati, et küll see verekartus läheb üle. Ei kardagi ju otseselt verd või valget kitlit, pigem just seda koukimist, uuristamist, torkimist. Ja üle see ei paista minevat.
Nina on nüüd lahti, kuigi ühes sõõrmes justkui oleks mingi tükk veel sees, aga ükski võim mind seda näitama küll ei vea. Võib viis korda arvata, kas ma lõhna ja maitset tunnen...Mitte mingi väega ma seda teist korda teha ei lase. Eks peab siis sellise eluga leppima ja tegema nagu mulle kord öeldi: "asi see siis söögile maitset juurde mõelda ei ole!" Mu meelest see eriti lihtne ei ole, minu jaoks on hea söök siiski üks elu olulisemaid asju. Samas meenub klassiõde, kes pidas söömist aja raiskamiseks ja unistas, et mõeldaks välja mingi kapsel, mida manustades nälg kaoks ja energia taastuks. Ilmselt olid neil kodus väga halvad toidud.
Kogu seda jama põhjustav allergeen on endiselt selgusetu (allergiatestid ei näita miskit) ning seega peangi jääma allergiarohtude peale ja lootma, et see on miskit praeguse korteri spetsiifilist ning lootma, et kolides olukord muutub (kui selleks ajaks, eeldatavalt suveks 2012, juba liiga hilja ei ole st polüübid on juba tagasi kasvanud). Uues korteris peab vist haiglaseks puhtusefriigiks kah hakkama, et välistada igasuguste tolmulestade jms levik.
Aga praegu on mul vist posttraumaatiline šokk, tahaks end teki sisse kerida ja ulguda, et "MIKS MINA?!" Lugesin kõiketeadvast Internetist, et ninaprobleemid põhjustavad ka vaimseid häireid...

reede, detsember 02, 2011

Ainult halba

Mul oli kolleeg, kes eelmise aasta algul läks seljakotiga ilma avastama, nüüd ütleb Geni, et ta suri tänavu suvel. Nimi klapib, sünniaasta ja perekonnastruktuur ka. Kuigi tal on täiesti tavaline Eesti nimi, annab Google siiski vastuseid just tema kohta, enamik neist vanade töödega seoses, lisaks mõned võlanõuded. Ainus lootus on, et ehk on ta ise end surnuks kuulutanud just võlausaldajate tõttu. FB-s tal kontot pole (pole ka ühtegi nimekaimu), Orkutis kunagi oli aga ta kustutas selle. Mingil ajal nad veel L-ga suhtlesid MSN-is, kus ta siis ütles, et pole tööd leidnud ja peab ilmselt varsti arvuti maha müüma, mõni aeg peale seda side katkeski. Kõhe hakkab. Mis temaga juhtus? Ei tundnud ma ju ühtegi tema sõpra ega lähedast ka, et teada saada. Mida see teadmine mulle annakski - rahuldaks ainult oma uudishimu? Lihtne fakti tunnistamine - surnud siis surnud, tundub kah kuidagi julm aga ilmselt muud ju teha ei saagi. Kes ta mulle oli? Lihtsalt inimene, kellega juhuse tõttu eluteed korraks ristusid aga ometi jäävad ka sellised inimesed meelde. Ilmselt see ei peaks puudutama aga ikkagi tekib mõte sellest kui kaduv on tegelikult iga inimene.

Endast kah siis. Mitmendal päeval pärast oppi peaks ninakaudu hingamine taastuma? Mul on juba kergelt siiber. Ilmselt teistel ka, magan uhkes üksinduses suu ammuli ja ärkan iga poole tunni tagant nagu kala kuival. Huuled on mõnusalt korpas ja lopsakad. Ninas endas miskit lõriseb aga välja tulemas ei ole eriti kedagi, nuuska kui kõvasti tahad, väga kõvasti pole lubatud ka. Patsiendiabi ütleb, et süveneva ninakinnisuse puhul tuleb arsti poole pöörduda aga mul ju ei süvene, kogu aeg ühesugune jama olnud. Ja mida see arst siis teeb - uue opi? Torgib midagi kuskilt lahti? Tänan, ei.
Pea on paks, midagi teha ei suuda ega taha kuigi kangesti oleks vaja. Järgmine sess on juba 16. dets, selleks ajaks vaja minimaalselt 5 - maksimaalselt 9 kodutööd ära teha + üheks eksamiks õppida. Tore on vaadata kõiki neid üritusi, millest haiguste tõttu eemale peab jääma. Põhimõtteliselt on kogu hilissügis-kevad hooaeg korstnasse kirjutatud. Talveriiete pealt saab kokku hoida ainult - niikuinii vaja vaid väljaveninud dressides kodus arvuti taga passida. Elämä on laiffi!

neljapäev, detsember 01, 2011

Ettekuulutus minu surmast ei vasta tõele

Nagu eeldada võis, jäin ma ikkagi elama. Aga mis elu see on! Vähemalt siiani.
Igatahes tuleb kõik kirja panna enne kui mälu kustutustöödega pihta hakkab ja tekivad ekslikud mõtted a la "ma võiksin küll veel sünnitada."
Esiteks läksin ma kohale 8.30ks nagu paberil kirjas aga koha peal selgus, et see on nö süsteemi sisenemise aeg, mitte opiaeg (mis jõudis kätte alles kell 11). Süsteem töötas konveiermeetodil, teatud kohtades olid sõlmpunktid, kus siis kokkuaetud inimesed oma saatust ootasid ja minusuguste haavalehtede õnnetuseks sattusid seal sõlmpunktides kokku nii need, kes alles oma oppi ootasid kui ka need, kelle kallal juba veidi toimetatud oldi. Minu kõrvalvoodil lamas näiteks üks onu, kel paar raudora ninas. Edaspidi vältisin muidugi pead tema poole keeramast aga kahju oli juba sündinud. Värisesin seal voodil siis, süda puperdamas, käed higised ja jube migreenihoog peas, silmad märjad pisikesi nutvaid lapsi vaadates, lisaks pandi mulle ruumisolijatest viimasena kanüül, nii et enne jõudis mul juba mõte tekkida, et äkki mulle ikka ei pandagi. Kanüüli panemine oli tõesti üsna köki-möki ja mitte nii jäle kui ma eeldasin. Rahustit anti õnneks ka, peaks selle endale kohe menüüsse võtma. Raudoradega torgiti ninna meditsiiniline kokaiin (no miks peab kasutama neid jubedaid pikki raudorasid, mis näevad välja nagu keskaegsed piinamisriistad?), õnneks mitte nii sügavale nagu omal ajal põskkoopaloputuse ajal. Kokaiini mõju oli küll tunda - tekkis selline kerge joobeastme tunnus, et noh, teeme ka midagi vä? Suitsu on kellelgi vä? Kõik meeldiv kadus opituppa sisenedes. Silmad seoti kinni ja show võis alata. Õnneks sain ma kogu opi aja arstiga lobiseda - pidev kontrollimatu loba on ainus, mis hoiab mu kujutlusvõime vaka all ega sunni keskenduma hetkel toimuvale. Kui mind lõpuks peale 15 minutit ratastoolis minema sõidutati oli küll tunne nagu oleks rekka alla jäänud. Müts maha ikka nende ees, kes iluoppidel käivad, minu madal enesehinnang pole ilmselt pooltki vajalikust, et selliseid asju enda peal korda lasta saata. Niisiis oli mul mõlemas ninaaugus pool marlirulli, teip peal (tahtsin pilti ka teha aga a) ei suutnud b) liiga rõve oli), pea valutas kontrollimatult hoolimata peotäiele valuvaigistitele ja selles olukorras sõidutati mind palatisse toibuma. Raamatut lugeda ei suutnud, telefoniekraan näis liiga ere, lasin sanitaril teleka käima panna ja vahtisin poole viiest kümneni tuima näoga seda (mida ma enne seda tegin, ei suuda ega taha meenutada). Õnneks olin palatis üksi, sest kogu öö sai kuulda mu vaikset vandumist - katsu sa sellises seisundis silmatäitki magada. Kui lõpuks olin kuidagi uinuda suutnud, saabuski äratus - seda kell 6 hommikul. Kogu öö oli unistanud, et see jama mul ninast välja võetaks ja hommikul seda õnneks ka tehti (mis oli oodatult rõve tunne muidugi), sellest ajast alates on ninast vaikselt aga kindlalt verd tilkunud ja üldse on kogu krempel samamoodi kinni nagu enne koos marlitampooniga.
Sellegipoolest oli hommik ikka õhtust targem, hommikul saabusid uued patsiendid, keda sai hirmutama hakata. Kõigepealt muidugi ütlesin, et te parem ei taha teda, mis nende uudishimu kohe üles kruvis ja seejärel laskusin detailidesse. Üks tädi oli näiteks üldnarkoosile lootnud - selle lootuse kummutasin kohe, samas tädi rääkis mulle silmagi pilgutamata, kuidas ta ninaverejooksu käterätikuga peatada oli püüdnud ja sellest polnud piisanud. Ohh jahh. Pärast nägin üht onu ka koridori peal kellele kõrisse auk oli tehtud.
Mis mul siis seda jama põhjustab? Mingi allergeen peab ikka kuskil olema ja kuna kogu jama (lisaks vasomotoorsele riniidile ka astma) on tekkinud viimase 5 aasta jooksul ning just nii kaua olen korteris elanud, siis ilmselt on siia kuhugi koer maetud.
Ahjaa, lapsel oli novembri 2 esimest nädalat nohu, mis läks kõrva edasi (antibiootikumiravi), siis nädala lasteaias, siis neeruvaagnapõletik (taas antibiootikumiravi), jõudis nüüd 3 päeva lasteaias käia ning taas paks tatt ninas, mis tõenäoliselt jälle kuhugi edasi tungib. Ema ütles kohe lausa tabavad sõnad selle kohta telefonis: "No mine p****!" Selline olukord ongi. Ilmselt ka teekond opile - ninast adenoid ja kõrva tšundid.
Ja siis meil veel puuritakse juba kuu aega, mis ma siin kodus olen istuma olnud sunnitud. Merry f***** X-mas!

esmaspäev, november 28, 2011

Ma suren homme

Niisiis, olen ma kuu ajaga jõudnud nende jubedate inimeste hulka, kelle kohta öeldakse "kes teeb, see jõuab" (jah, nad on mulle juba niimoodi öelnud). Mõned närvesöövad peod, mõned head plaadid, paar närvivapustust, paar allaandmishetke, pidev kohusetunne ja mõningane uhkustunne hiljem olen jõudnud sinnamaale, et homme võib tõepoolest juhtuda, et ma suren ära. Ma lähen opile. Üle poole aasta lõhnade ja maitsete mittetundmine viis mu lõpuks nii kaugele, et olen nõus sinna minema. Võib muidugi juhtuda, et nad üldse keelduvad mind lõikumast - vereproov oli nimelt päris paha, kuigi tuleb välja, et see polegi kunagi oluliselt parem olnud (mis omakorda paneb kahtlustama, et ehk on kuskil miskit muud koledat lahti). Aga tänu rahvaravitsejatele me ju teame, et igaüks on oma häda pahasid mõtteid mõeldes ära teeninud, samas ei saa ma kuidagi nõustuda sellega, et maailma muutmist tuleb alustada iseenda muutmisest - mu meelest on maailma ikka palju lihtsam muuta kui iseennast. No mismoodi aitab mind see kui keegi ütleb mulle, et tuleb vähem muretseda? "Oi, aitäh, ma polegi selle peale tulnud!". Ma pole mina ju seetõttu, et mulle meeldib mina olla vaid seetõttu, et ma ei oska keegi teine olla. Ja ma meeldin endale ainult seetõttu, et ma tean, et ma teistsugune olla ei oska. Aga võib-olla inimesed tõesti loevad häid raamatuid, kuulavad tarku inimesi, kogevad toredaid asju ja muutuvad? Ma võin ka lugeda, kuulata ja kogeda ning mõelda, et oi kui õige, homme hakkan ka nii elama aga ei hakka millegipärast.
Ja mis mõttes jäetakse mind ööseks haiglasse kui õhtul on "Meeleheitel koduperenaiste" viimase hooaja esimese osa esilinastus? Kas ma pean pidžaamas kusagil koridoripeal kõva häälega telekat kommenteerima ja samal ajal päevauudiseid vaadata tahtvaid pensionäre tõrjuma? Ma tean, et ükski normaalne inimene seda naiste väärikust alandavat seriaali ei vaata aga mul oli sel aasta Cosmo kah tellitud ja ma ei kavatsegi end kuidagi välja vabandada. Võimalikul viimsel päeval tuleb ikka bravuurikalt käituda.

kolmapäev, oktoober 26, 2011

Rase või lihtsalt paks?

Ei see teema vaibu! Hiljuti küsiti jälle FB-s, et mitme lapsega oled SINA panustanud Eesti rahva edasikestmise projekti? Silme ette kangastub see nõukaaegne sõjaväkke värbamise plakat, kus kurja näoga onu näpuga sinu pihta osutas. Täna ei kavatse ma üldse selle projekti mõttekusest rääkida vaid millegipärast meenus, et ühest lapsesaamise aspektist on kahtlaselt vähe räägitud aga mina ei tea mitte ühtegi naist, kes sellest mingil määral mõjutatud ei oleks olnud. No mis on see, millest ükski naisteveerg üle ega ümber ei saa? Eks ikka kaal. Eks mõned on paksud ja rahul ka (või kogunisti kõhnad ja sellega mitte rahul - jah, on küll ausalt selliseid ka) aga enamik siiski püüab kas kaalu alandada või säilitada. Raseduse ajal see teatavasti väga ei õnnestu (ja need, kel õnnestub, pannakse tilgutite alla...). Alles hiljuti nägin mingis naistelehes pilti minu silmale täiesti normaalkaalus lauljatar Pink'ist - pildiallkiri kiitis, et Pink olla nõnda tubli kui oma beebirasva ei häbene! Alati ju hõisatakse kui mõni äsjasünnitanud staar tippvormis punasele vaibale tipib - mis sest, et kaalulangus ei ole alati pingutuse vili või isegi kui on, siis tavainimesele pole sealt midagi eeskujuks võtta - staaridel on ju kõigil eratreenerid ja spetsiaalprogrammid. Igatahes jääb mulje, et beebirasv on vältimatu ja sellest tuleb võimalikult kiiresti lahti saada. Mida mõtleb selle peale üks keskmine naine - paksuks küll minna ei taha! issand, kui sellest pärast lahti ei saagi! Ja keskmise naise all ei kangastu mulle mitte meetriste küüntega alakaalus blondiin vaid ma usun, et suur-suur enamus mõtleb sellele kas või korra. Lisaks tean ma päris mitut inimest, kelle jaoks kaalu hoidmine pingutust sisaldab ning kes seetõttu sügavalt kaaluvad, kas saada veel üks laps või mitte.
Kui mina värskelt sünnitanuna seltskonda ilmusin, siis imestas kah üks noormees, et ma ei olegi paks ning et see annab talle julgust ka enda naise lapseplaanide peale positiivselt vastata. Huvitav kui palju mehi tegelikult on laste saamise vastu just hirmust endale paks naine saada? Eks mõni ütleb selle vast välja ka (no kindlasti ütleb) aga kui paljud mõtlevad? No kasvõi nii, et läheb paksuks siis läheb, pole midagi teha. Kujutage ette olukorda, kus naine tuleb koju uudisega kahest sinisest triibust ja kellele mees siis vihjab, et paks naine on kole. Naisel on madal enesehinnang (sellise mehega koos elades peab olema) ning hirmust paksuksminemise ees ja sellega kaasneva võimaliku mehepoolse hülgamise ees, läheb ja teeb naine abordi. Pärast mehed kiruvad netikommentaariumis, et naised on kõik rahaahned libud, kes enesekesksuse tõttu Eesti rahva püsimisest midagi kuulda ei taha ja aborte vorbivad.
Millegipärast usun, et sellel kõhnuskultusel on lisaks söömishäirete tekitamisele ja enesehinnangu alandamisele roll ka inimeste paljunemises.

teisipäev, oktoober 25, 2011

Ja mida mina siis koguaeg räägin

Ega ma üldiselt psühholoogiast palju arva - teadus, mis räägib keeruliste mõistetega asjust, mis niigi kõigile üldteada. Teada ju need tädid, kes lähevad psühholoogiat õppima, sest teste on põnev teha ning teiste muresid meeldib kah kuulata ning kes siis kliinilise phühholoogia loengutes krambid saavad, et mis neuronid ja mis transmitterid - kust see bioloogia nüüd järsku tuli? Olen nüüd koolitöö raames sunnitud lugema "Isiksusepsühholoogia" õpikut ja seal oli üks huvitav kodumaine uuring, milles minagi ilmselt osalenud olen ehk siis TÜ sisseastujate isiksusetüübi uuring aastail 1994-2000. Järeldused on kõnekad ehk siis "mida ma kogu aeg rääkinud olen": inimesed, kes peavad end pigem korratuteks, lohakateks, eesmärgipäratuteks st ei hinda oma võimeid just hästi, sooritavad akadeemilise testi tavaliselt paremini kui end tubliks ja hoolsaks pidajad. Lisaks veel on kõrgemaid punkte teenivad tüübid vähem sotsiaalsed, neurootilisuse skaalal erilisi erinevusi pole. Ehk siis karda silmanähtavalt enesekindlat inimest kuigi see peaks olema just omadus, mida kõrgelt hinnatakse (naisteajakirjade enesekindlad naised, kes meestele kangesti meeldivat, enesekindlus viib sihile jne). Meenub, et meilgi käis töösobivustesti tegemas erinevaid inimesi ja see ainuke, kes vastas, et oi kui lihtne, sai kõige madalama tulemuse. Aga mida inimene enamasti usaldab kui tal kontrollivõimalus puudub? Ikka esmamuljet - enesekindel, järelikult teab, millest räägib. Tühja nad teavad. Mida oleks vajalik arendada, et edukas olla? Enesekindlust või tegelikke oskusi? Kas need tõepoolest välistavad üksteise? No tegelikult kahtlustab ilmselt enamik inimesi, et nurgas konutav pahur professor võib olla intelligentsem kui oma oskustega praaliv rahvamees aga mulle tundub, et üha enam räägitakse enesereklaami ja mulje jätmise vajalikkusest unustades tegelikud võimed märkimata. Et kui usud, et oled tubli, siis oledki. Aga kui sa ka teised ära petad, kas see ei tõmba siis üldist latti ohtlikult madalale?
Näe, isegi psühholoogia võib mõtteid tekitada. Kui niisama oma arvamust avaldad, ei usu keegi aga kui ütled, et teadlased on sellistele järeldustele jõudnud, noogutavad kõik tunnustavalt pead.

kolmapäev, oktoober 19, 2011

Ebanormaalsed amsterdamlased?

Milline rahvas võiks olla kõige eksootilisem? Mingi tundmatu Aafrika hõim? Eskimod? Indiaanlased? Ok, ilmselt nemad kõik ka aga "Minu"-sarja loetud raamatute põhjal ütleksin ma nüüd, et kõige üllatavamad on amsterdamlased. Võttes kätte Margot Roose "Minu Amsterdami", ei lootnud ma sealt midagi erilist. Loetud "Minu London" ja "Minu Pariis" kirjeldavad suurlinna inimeste üsna tavalist elu, üldse võib öelda, et inimesed maailma eri paigus elavad üsna samade mustrite järgi - armastavad, loovad perekondi, käivad tööl, erinevused on üldiselt vaid temperamendis, teatud kombestikus ja menüüs. Inimesed Amsterdami-raamatus erinevad aga sellest süsteemist just väärtushinnangute poolest: geiabielud on ok, multikulti on ok, võimalik on kõrvuti eksisteerida nii hipidel kui töönarkomaanidel, kergemad narkootikumid on legaalsed, eutanaasia on tavaline praktika ning prostituut on amet nagu iga teine. Geiabielud seadustati aastal 2001, eutanaasia suisa 1984 - mismoodi?! Kas sealsed inimesed on kuidagi teise ajuehitusega? Meil on aasta 2011 ja seesugust "korralagedust" ei kujuta keegi ette. Lehes kirjutatakse sellest, kuidas sallivus on tegelikult diktatuur ning üks õige inimene jääb iseendaks vaid siis kui usub rahvusriiki ja kristlikku abielu ning kõik, kes muid variante kaaluvad on moraalitud massiga kaasajooksjad. Loomulikult ei ole võimalik, et inimene ise ka liberaalsusesse usub - see on vaid puhas ajupesu, millega igasugused vähemused diktatuuri kehtestada püüavad! Kommenteerijad kiidavad selliste seisukohtade eest taevani. No eks ma annan endale aru, et ka Amsterdamis leidub selliseid inimesi aga kuidagi on tekkinud keset Euroopat oaas, kus liberaalne maailmavaade võimalik on. Ja ei ole midagi, et kõik kohad on perverte täis, keegi tööd ei tee ja tänavail on korisevad narkarid. Suurem osa inimesi eelistab siiski tööd rabada, kuid keegi ei peksa ka neid, kes muudmoodi elada tahavad. Ja riik ise on kuradima rikas. Mina pean tunnistama, et amsterdamlaste ratsionaalne mõtlemine mulle meeldib. Eriti sümpatiseeris see eutanaasia osa - just äsja leotud õõvastava artikli kõrval Eesti omastehooldus"poliitikast". Kas tõesti on meie teguviis humaansem? Kellel veel peale inimese enda, peaks olema õigus otsustada oma elu üle? Üliraske puudega vegeteerivad titad sinna juurde, kas ei oleks õigem...Ok, see on teine teema.
Lugedes tundus mulle, et meil oleks amsterdamlastelt palju õppida. Raamatus oli ka koht, kus öeldi, et seal ollakse muust maailmast nii 10-15 aastat ees (kahjuks ei saa hetkel järele vaadata, mille kohta täpselt seda öeldi) aga mina ei kujuta ette, et mujal selle ajaga rahumeelselt nii kaugele jõutakse, sest liiga suur osa inimkonnast peab siiani seesugust arengut vastuvõetamatuks. Esmapilgul külm ja kalkuleeriv süsteem tundub aga mulle äärmiselt mõistlik. Näiteks ei toeta seal vanemad lapsi, igaüks peab ise hakkama saama. Jube julm, eks? Tegelikult on ju loogiline, et vanem, kes on kõik hinge tagant lastele andnud, jääb hiljem ise neile nö kaela peale. On see parem? Usun, et iga eestlane teab kellegi ema, isa, vanaema, kes pidevalt noortele ette heidab, et "mina andsin ju teile kõik!". On siis parem Lõuna-Euroopa "üksteist toetav" süsteem, kus kõik kobaras koos elavad? Eestlaste puhul tähendab see sageli aga olude sunnil koos elavaid ja tegelikult üksteist silmaotsaski mitte sallivaid põlvkondi, kes järgnevatele puust ja punaseks ette teevad, kuidas see vanemate "austamine" välja näeb. Individualistlikule eestlasele sobiks hollandlaste ratsionaalne süsteem palju paremini.
"Minu Amsterdam" oli minu jaoks igatahes väga inspireeriv raamat - saab ka teistmoodi elada - mõistuse häält kuulates. Kahjuks ei ole ma sugugi kindel, et muul maailmal sellesse mudelisse välja jõudmine võimalik oleks.

Küsimusi tekitas prostitutsiooni osa: oleks see kõrgharitud Bulgaaria õpetajanna seesuguse ameti valinud ka juhul kui ta kodumaal õpetajapalga eest endale luksust lubada oleks saanud? Saab siis prostitutsiooni ikka vabaks valikuks nimetada? Lisaks hakkas silma, et prostituudid ei põhjenda sageli oma rahavajadust mitte näljaga vaid luksuse vajadusega (Sonia Rossi "Fucking Berlin"-is märkasin ka seda põhimõtet).

teisipäev, oktoober 18, 2011

Samsung on saast

Taaskord läksin oma kiire ideedest vaimustumise õnge. Tuli selline tark mõte, et miks printida välja sadu lehekülgi õppetööks vajalikke artikleid kui on olemas sellised suurepärased tehnikasaavutused nagu e-lugerid. Loomulikult ei viitsinud ma ise nende valikusse süveneda vaid andsin selle ülesande L-le, kes otsustas, et meil on vaja Samsung Galaxy Tab-i, mida jooksutab Android kui hetkel kõige paljulubavam operatsioonisüsteem. Ma natuke kahtlesin ka ja lootsin, et kui me tõesti üldse ei sobi, siis saan Samsungi poodi tagasi viia aga 14 päeva tagastamisõigus pidi kehtima vaid netist ostes ja ilmselt ei lubaks L mul teda tagasi viia ka, kuigi ma alguses seda kindlalt soovisin. Mis tal siis viga on? Tal on üks suur viga, mille olemasolu peale ma üldse ei tulnud: alustame siis sellest, et mul on puutetundliku ekraaniga Nokia telefon (fuhh, Symbian, surnult sündinu jne - väga tubli telefon hoopiski!), lisaks on mul küüned ja Nokia aktsepteerib mu küüsi ilusti - väga mugav on küüntega näiteks netilinke avada, lisaks on Nokial küünetutele ja muidu peenutsejatele ka spetsiaalne pulk (või ilus värviline kolmnurk) kaasas. Aga see Samsung! Tema on võtnud pähe, et arvutit võivad kasutada vaid päris inimesed, mitte kunstküüntega küborgid (tõe huvides olgu öeldud, et mul ei olevatki kunstküüned vaid geeliga kaetud päriskünned - vohh, saite nüüd!) - tema ekraan reageerib vaid soojadele sõrmeotstele. L muidugi pärast teatas, et kas ma seda ei teadnudki - kõik beibed olevat sama asja tõttu oma IPodide ja Padidega hädas. Samsungile leiab ka netiavarustest spetsiaalseid pulgakesi aga need maksavad 20 € ringis - väljapressimine! Võttes arvesse Eesti naiste küüntega varustatust, ei ole Samsung ilmselgelt meie turule mõeldud.
Nüüd ma ei teagi, kas ma julgen oma Samsungiga kooli minna - linkide avamiseks pean ekraani võimalikult suureks zoomima ning seejärel sõrmeküljega üritama linki tabada - üsna naeruväärne näeb see välja. Esmakordselt Facebooki aadressi sisse toksides eksisin ma näiteks täpselt 6 korda enne kui näoraamatusse sisse sain...Ausalt öeldes on ka küüntetu aga jämenäpne Lgi selle ekraaniga üsna hädas, ainus, kelle pisikesed sõrmed selleks tööks ideaalselt sobivad, on lapsuke. Kusjuures on päris kõhe vaadata, kui kiiresti üks kahe ja poolene tehnikaga kohaneb - tema elus ju polegi olnud puutetundlike ekraanide eelset aega ning "vanaaegsed" telefonid tekitavad temas tõelist hämmingut.
Tegelikult pole ma "oma" Samsungit juba paar päeva katsuda saanud, sest L näpib ja konfigureerib seda pidevalt, tõmmates sinna peale erinevaid mõttetuid appse. Ja mis mõttes ei ole Bejeweled Blitzi appsi? Nokial küll on! Mida ma nende ovulatsioonikalendrite ja vinnipitsitaja-mängudega teen? Nu Pogadi "hunt püüab korviga mune"-nostalgiline apps oli küll tore idee aga kahjuks ei läinud see käima...Peab ikka paika see tarkus, et mida vähem asju, seda vähem probleeme.

Aga koolis on muide täiesti tore käia! Esimest korda avastasin, et mulle pakub huvi see, mida ma õpin ja mulle meeldib teha kodutöid ning ma ei mõtle neid tehes, kuidas kirjutada nii, et võimalikult hea hinde saaks vaid kirjutan nii nagu ise tahan ja arvan. Huvitav, kuidas see hiljem hinnetes kajastub? Varasem kogemus ütleb muidugi, et hinnetel ei ole absoluutselt mingit seost sellega kui palju õpiti või mismoodi tundus endale töö minevat. Kui saaks nüüd ühe põneva magistritöö teema ka kokku...Esialgse variandi peaks juba kevadeks ära esitama kuigi lõpetamine on eeldatavalt alles astal 2013.

reede, oktoober 07, 2011

Mina olengi Koit Toome!

Ehk siis kui kellelegi on veel saladuseks jäänud, kes siin seda blogi peab või arvab ta eksklikult, et sellel naisepildil siin kõrval on mingi tähendus, siis nüüd on saladus paljastatud.
Ootan siis kõigilt noortelt neidudelt fännikirju!

Huvitav muidugi, missuguse hinde sellise koolitöö (nagu ma aru saan, on antud blogi mingi kooli õppetöö raames koostatud üllitis) eest saaks?

neljapäev, oktoober 06, 2011

Naised kooli, mehed tööle

Eilset teemat edasi nämmutades - sain siis lõpuks ülikoolist algava õppesessiooni kohta infokirja, see oli siis kõigile mu kursusekaaslastele saadetud ja üllatus-üllatus - meiliaadresside järgi selgus, et kõik 14 kaastudengit on otse loomulikult naised. Tegelikult oli minu meiliaadress ainus, millest sugu välja lugeda ei saanud ja ma mõtlen nüüd, et huvitav kas teised hellitavad nüüd mõtet kursuse ainsast mehest? No ilmselt teised selliste analüüsidega ei tegele. Ma saan aru, et peaksin kah kasutama viisakat eesnimi.perekonnanimi meiliaadressi, ma isegi tegin ühe seesuguse aga ma unustan pidevalt ära, et mul see on, sest kasutan ikkagi oma vana sisseharjunut. Õnneks ei ole see crazybabe69 vms. Ahjaa, oma reklaamiagentuurile kaotatud sõbrannaga arutasime kunagi sobivate meiliaadresside üle, sest tema kui tollal töötu loovinimene pidi endale tööpakkumiste jaoks uue meilikonto tegema. Ma täpselt ei mäleta, mis nimed tal loosis olid aga a la "vaba hing" ja "isemõtleja", mille peale talle siis viisakatest ringkondadest öeldi, et hull oled peast või - sellist ei võta keegi tööle! Tema omakorda vastas, et tema ei tahaks tööle niivõrd igavat inimest, kes muud ei oska meiliaadressiks võtta kui oma nime. Ma ei tea, kuidas asi lahenes, sest nüüdseks on inimene 24/7 töösse sukeldunud.
Aga ma ei tahtnud ju üldse sellest rääkida vaid ikka sellest, et 15 naist ja mitte ühtegi meest. L kommenteeris loomulikult seepeale, et mehed ei käi koolis, sest keegi peab ju raha ka teenima. No vaadates statistilist olukorda siis nii ongi - kõrgelt haritud naised harivad end muudkui edasi ja harimata mehed teenivad kõrgeid palku. Mehed on juba loomuldasa nii targad, et ei vaja mingit formaalset haridust? Ok, erialati on ilmselt olukord erinev. Minu eriala on siis ilmselt naistele jõukohasem. Võtke seda lauset siis, mispidi tahate.

kolmapäev, oktoober 05, 2011

Ükski töö ei ole enam sama väärtusega, kui sellega saavad hakkama juba ka naised

Hämmastavalt vähe kommentaare on tegelikult sellel artiklil, ilmselt seetõttu, et netis on see lahterdatud Naine24 alla ja sealt ju ükski normaalne inimene (loe: mees) midagi lugema ei vaevu. Pealkirjas oleva tabava lause leidsin ma küll just kommentaaridest. Ise artiklit lugedes jäi kogu aeg silma, et midagi oleks nagu puudu. Leitigi ju lihtsalt, et kui naiste arv mingis valdkonnas suureneb, lähevad selle valdkonna palgad automaatselt alla. Et ongi niimoodi loomulik või? Polegi ju vaja selgitada, miks see nii on ja otse loomulikult pole selles mingit diskrimineerimise hõngugi?
Mina siin ikka üritasin vähemalt oma peakesegagi miskit välja mõelda. Mõtlesin, mõtlesin ja välja mõtlesin. Minu arvates on keskmine inimene laisk ja üsnagi ambitsioonitu - et saaks võimalikult väikese pingutuse eest võimalikult palju kasu. No vähemalt mina olen selline ja kes siis veel ometi maailm on kui mitte mina, eks. Millegipärast aga trügivad mehed kuhugi tippjuhtideks ja juhatustesse, rügavad hommikust õhtuni, ei jõua puhata, surevad noorelt ja saavad sinna juurde naistest suuremat palka. Kas mehed on kuidagi teistmoodi programmeeritud? Kas nemad erinevad keskmisest laisast naisest ehk siis minust? Ma ei usu (sest kõik inimesed on ju minusugused) - ma arvan, et konks on meid lapsest peale ümbritsevates väärtushinnangutes - mees peab peret ülal pidama, mees pole mees kui ta ei oma suurt maja ja uhket autot. Naistesse sellist jama eriti ei süstita. Räägitakse viisakalt, et sünnita nii palju lapsi, et üksi hakkama saad aga keegi ei ütle, et alla seitsmenda bemmi polegi hakkamasaamine. Minu boyfriendi-kandidaadid vaadati küll alati selle pilguga üle, et kui palju on ambitsiooni ja ega ometi ole tossike või kunstiinimene, kes kunagi rikkaks ei saa. Ma ei usu, et tulevasi pruute selle pilguga vaadatakse - no hea on kui ise endaga hakkama saab, aga see ei ole nii oluline. Naistel on lihtsam karjäärirongilt maha astuda ja hakata tegelema sellega, mis neile meeldib - kasvatada lapsi, pidada köögiblogi, istuda ilusalongis, ennast ülikoolis harida. Üks meie ühiskonnas korralik mees ei saa end lõdvaks lasta ja peab teenima. Ka mind hoitatati juba noorena, et kui ma tahan lastetuks jääda, siis pean endale kõrgelennulise karjääri kindlustama, sest muidu jääb mingil hetkel elu liiga tühjaks. Selle karjääri all mõeldi siis ilmselt karjääri a la Ojuland mitte 25 aastat kangruna Kreenholmis. Ehk siis toonitati, et karjäärile ei saa pühenduda muud ohverdamata. Aga kes tahaks ohverdada? Kõrgepalgaline karjäär ei saa üldjuhul tulla täisväärtusliku eraelu kõrvalt, näiteks oma firma puhul tuleb sellele pühenduda 24/7. Kuna naistel ei ole nii suurt survet kõrge palga nimel muu ohverdada, siis nad lepivad pigem väikese palgaga töötamisega ja tegelevad selle kõrvalt asjadega, mis neile meeldib.
Erandeid muidugi on ka - õpetajate madalaid palku see ei seleta. Õpetajad panustavad töösse üldjuhul tippjuhiga sama palju energiat aga materiaalset tasu selle eest samaväärselt ei saa. Meil öeldakse, et töötavad missioonitundest. Missioonitundega saab põhjendada ka muid üleekspluateeritud ja/või alatasustatud alasid, sest hingega inimesed on ju tavaliselt leplikumad. "Te võite ju ärisse minna aga noh, siis surevad meil siin mõned lapsed/loomad/vanurid lihtsalt ära, aga see on muidugi teie valik...". Kuhu sa lähed niimoodi? Parem mitte endast hea inimese muljet jätta.
Mis aitaks? Jumala eest mitte sookvoodid. Ma ei saa üldse aru, kuidas ei mõisteta nende tegelikku mõju. Kuidas suhtuksid sina inimesse, kes pannakse sulle kolleegiks lihtsalt oma soo tõttu aga sina läbisid sama koha saamiseks karmi konkursi? Ilmselt sa ei suhtuks temasse eriti lahkelt. Kahtlustan, et samasugune suhtumine tabaks kõiki selle eelistatud soo esindajaid, sest kunagi ei või teada, kas töö saadi tänu kvoodile või tegelikele oskustele. Minu arvates on etem loota väheste aktivistide teedrajavale tööle kui sunniviisilisele naiste äpuks tunnistamisele - no kui te ise ikka sinna juhatusse ei saa, siis me paneme teid sinna! Ja kui veel tuleb välja, et naisi kampa võttes hakkavad ka meeste palgad vähenema nagu artiklis ennustati (ok...vähenevad siis kui naisi on rohkem)!

esmaspäev, oktoober 03, 2011

Teine reaalsus

Üldiselt ma telekat ei vaata, sest see on liiga vananenud tehnoloogia - ma ei mõista, miks peaksin sunniviisiliselt vahtima reklaame kui tahan vaadata midagi muud või seadma oma päevaplaani mingi saate järgi. Uuema aja inimene tahab kõike ja kohe! Vaatan seda, mida tahan ja millal ise tahan. Eile oli aga L arvuti blokeerinud ning mul olid nutitelefonis juba kõik appsid läbi näpitud, seega pidin selle iganenud meediumi ikkagi sisse lülitama - tavaliselt vaatan ma ainult muusikavideosid aga seekord avastasin, et ETV2-s oli just teemakohane teemapäev "Teine reaalsus".
Esimese filmi algus jäi nägemata aga ülejäänud 2 nägin korralikult ära. Täitsa huvitav oli, kuigi enamikku näidatust teadsin ennegi. Jah, lapsed elavad internetis, nende tähelepanu on killustatud erinevate tehnoloogiliste vidinate vahel ja sellel kõigel on nii positiivseid kui ka negatiivseid külgi. Eks ma ise olen ka kahevahel: üldiselt lollid mind häirivad, eriti enesekindlad lollid ja enesekindlad kõik need samal ajal meile saatvad, esseesid kirjutavad, netis surfavad ja loengut kuulavad noored olid. No kes julgeb väita, et niimoodi tõmmeldes tulevad tulemused paremad kui korralikult ühele ülesandele keskendudes? Viie minutiga raamatute kokkuvõtete lugemine netist on mulle samuti üsna häiriv. Ma ei saa sinna midagi parata, et sellised inimesed tunduvad mulle ja ilmselt enamikule "vana aja inimestele" kerglased. Teiseltpoolt olen ma veendunud, et kui tegemist on arenguga, siis ei saa meie hinnata, on see positiivne või negatiivne, selles suhtes tundub igasugune vastuseis arengule masinapurustusliikumisena. Aga mis teha kui inimese aju arenebki selles suunas, et keskendumine on midagi ebavajalikku ning etaloniks saab erinevate allikate vahel surfamine ja paari lausega asja tuuma lahtiseletamine. Kuhu jäävad pikad analüüsid, lehekülgedepikkused kirjeldused, inspireerivad arutelud? Inimesed ei blogi vaid säutsuvad ja uuendavad FB staatusi - see on ju juba juhtunud ja mitte ainult noorema põlvkonnaga. On see tingimata halb? Jah, muuga harjunutele tundub see halb, et mismoodi nii saab, inimesed jäävad rumalamaks jne aga kui see on paratamatu areng? Filmis toodi välja väga hea võrdlus, et samamoodi oli inimese vaimsetele võimetele laastav kirjakeele kasutuselevõtt kuna mälu vähenes drastiliselt - kes kujutab tänapäeval ette, et Homerose "Ilias" kellelgi tervenisti peas oleks? Peab õnne tänama, et vähemalt olen ma sellest põlvkonnast, kes internetist midagi teab, minu vanemate jaoks on see juba üsnagi hoomamatu valdkond, rääkimata sellest, et lapselapse internetikasutusest ei saaks nad ilmselt enam üldse aru. Mis ei tähenda, et tehnoloogia areng ei võiks tulevikus minu ja minu lapse vahel arusaamatusi põhjustada. Katsu siis maha suruda endale omane mõtlemine süvenemise tähtsusest ja uskuda, et tulevikumaailmas ei ole see enam nii tähtis oskus. Mina võin veel kindlalt öelda, et ei suuda killustatuna mitte midagi teha, isegi oma isa oskust telekat vaadata, ajalehte lugeda ja naise juttu kuulata pole ma omandada suutnud. Naised pidavat multitaskinguga muidu paremini toime tulema. Kui võtta lapse mähkmete vahetamine, pudru keetmine ja pesumasina tööle panemine, siis ehk on multitasking mõeldav, kuigi ka siis kipub puder põhja kõrbema (no parem variant kui laps mähkmislaualt maha veeremine) aga mõttetööd ja süvenemist nõudvate asjadega seda küll öelda ei saa. Konkreetne näide on näiteks sõnalised raadiosaated, mida mina ei ole suuteline kuulma netis surfamise taustaks. Äkki on asi ainult minus?
Õhtu viimane film "Teine elu" rääkis teisest asjast, mis mulle võõras on, nimelt elust virtuaalses keskkonnas Second Life'i näitel. Seesuguseid keskkondi on muidugi veel ja ma olen isegi neisse kontosid teinud aga pole iialgi üle nädala vastu pidanud. Kuidagi pealetükkivad on need keskkonnad mu jaoks - tahaks nagu natuke ringi vaadata aga kohe pead hakkama mingite võõraste inimestega suhtlema. Päris elus me ju ei karga esimese vastutulijaga vestlema, tavaliselt jääb meil huvitava inimesega enne aega üksteist kaugemalt vaadata, et siis sobival momendil julgus kokku võtta ja kella küsida vms. Ok, enamasti päriselus ju võõrastega üldse ei tutvutagi kui ainult siis ühiste harrastuste kaudu ning ausalt öeldes ma ei tunne teistsugustest suhetest puudust ka. Virtuaalkeskkondades on inimesi ju nii palju ning enne pead ilmselt tervet karja konni suudlema kui ühe printsi leiad (no üldises plaanis siis, ma ei mõtle üldse ainult paariliseotsinguid). Filmi tegelastel ei läinud oma virtuaalse eluga sugugi hästi ka. Kaks inimest leidsid teineteist aga oma suhet pärisellu tuues avastasid, et see on ikka kordi keerulisem kui virtuaalne flirt ja suutsid muidugi enne selle koleda avastuse tegemist ka oma päriselu suhted metsa keerata. Teise inimesega juhtus enam-vähem sama, ta leidis küll enda, kuid päris-armastatu jättis ta maha ning oma leitud minaga ei osanud ta ka enam muud teha kui otsustas elu lõpuni virtuaalmaailma jäädagi. Kurvad lood mõlemad.
Tegelikult ma usun, et erinevad subkultuurid ei kao siiski kuhugi ja alati jääb alles neid, kes uuest tehnoloogiast ei vaimustu ning selle asemel vanamoodsaid raamatuid loevaid või telekast seriaale vaatavad.

kolmapäev, september 28, 2011

Loll ja laisk

Nii..päris ametlikku tunniplaani ma veel kätte saanud ei ole aga tilkus veidi siseinfot ja selle põhjal sain ma kohe krambid. Kuidas ma sellega toime tulen? Ma ei saa hakkama! Miks ma sinna üldse pidin minema? Miks ma ei võiks lihtsalt edasi vedeleda? Lugesin just luuseri sündroomist - no täpselt nii ma ennast tunnengi - ma olen üks igavene häda, kes tegelikult mitte millegagi hakkama ei saa ja kõik mu senised saavutused on kuidagi pimeda õnne teel tulnud. Tahaks kohe ja kõigest loobuda, mitte millegi peale end pingutada, lihtsalt teki alla ronida, õgida ja raamatuid lugeda. On see seotud sellega, et ma lähen alati maksimumi peale välja? Ma tean, et kui ma seda ei saavuta, olen ilgelt pettunud. Või on see õpitud abitus, et mugavustsoonist välja tulemine nõuab liigset pingutust? Tegelikult ma ju tunnen, et mingit raputust oleks kangesti vaja. Milleks on vaja niimoodi ette muretseda ja veel hullem, kahetseda, et esimene samm sai juba tehtud? Ma ei taha mitte kuhugi pürgida, tahan niisama olla aga samas ajab tegevusetus mu tigedaks. Kuidas on nii, et mõni inimene leiab, et ma saan kõigega hakkama kui ma ise absoluutselt vastupidist arvan? Või ma kunagi tõesti sain aga nüüd olen liiga kaua mugavustsoonis aelenud? Või on see nii, et alati kui ma mingist hädast või sündroomist kuulen, tundub see minuga kangesti hästi kokku sobivat kuigi tegelik olukord pole üldse nii hull? Isegi arstidele jätan nii hea mulje, et keegi ei nõustu mulle antidepressante välja kirjutama, kuigi kõigile normaalsetele inimestele ju kirjutatakse!

teisipäev, september 27, 2011

Biutiful

Sai siis lõpuks ära nähtud film, mida ammu vaadata tahtsin. Kas film, kus peategelasel on loetud päevad elada jäänud, saab üldse halb olla? Kui peaosalist mängib Javier Bardem, siis kindlasti mitte. Kui peategelane on tänapäeva kangelane, hingelt õilis mees, kes olude sunnil halba keskkonda on sattunud, siis film halb olla ei saa, seda ütleb minu kaheksakümnendate filmisangarite peal üles kasvanud maitse.
Kui filmis on ülevad kaadrid suurlinnast, kui filmis on vähemalt üks huvitav, kuid vaimselt ebastabiilne naine, kui filmis on võimatu armastus, siis film halb olla ei saa. Veel parem on film kui selle lõpplahendus on küll kurb, kuid läbi kurbuse jääb paistma mingisugunegi lootusekiir, et inimlikkus ei sure üheski olukorras täielikult.
Ei olnud mingi friikide film, iga loll sai aru, milles point oli, mingit seinavahtimist ja ohkamist ei olnud. Tagaajamist ja mõrvu oli ka. Millegipärast oli ka homoerootikat - selle liini mõttekusest ma väga aru ei saanud, ilmselt pidi see kuidagi sümboliseerima inimeste paguluse erinevaid põhjuseid. Oli tõdemist, et suured lood sünnivad läbi suurte kannatuste. Oli ka seda tõdemist, et osa olukordi ongi väljapääsmatud, ole sa kui õilis tahad. Oli tõdemist, et kes immigrandiks sündinud, see selleks ka jääb. Inimesi on liiga palju aga ikkagi on sügavalt valus kaotatud elude pärast. Oleme meie ja nemad ja meie ei taha neist eriti kuulda, isegi siis kui mõistame, et nemad on ka inimesed. Me lihtsalt ei mahu kõik ära ja igaüks hoiab kümne küünega kinni sellest, mis tal on. Kõik head surevad noorelt.

Ühe hea arvustuse lingin ka, millegipärast rohkem ei leidnud.

esmaspäev, september 26, 2011

Käisin kah peol

Nagu Rents juba kirjutas ,siis laupäeval oli pidu. Minu peolkäik tipnes sellega, et ma ei jõudnud täna tööle ja täna on esmaspäev. Keegi ei tea, mis toimus, sest väidetavalt ma eriti midagi ei joonud - 2 2,9 kraadist Dlighti + 2 sama kanget A Le Coq 1-te + paar lonksu veini + kohapeal ühe Rocki, millest ma lõpu ära valasin + veel paar suutäit õlut laual olnud purkidest. Tööle ma ei jõudnud sellepärast, et eile ei jõudnud duši alla kuna vedelesin terve päeva voodis. Kummaline!
Pidu läks iseenesest asja ette, kuigi põhiesinejast sai ära kuulatud vaid paar lugu aga eks seda Kurjamit on juba nähtud ka. Mingil teel sai omandatud SS Roboti plaat, vähemalt kui ma koju jõudsin, oli see mul taskus. Meeldejäävaime esituse tegi aga peo avaesineja Deathcats, millest ma enne midagi kuulnudki polnud, kuigi hiljem sain teada, et nad olla juba Amme Rockil (kuhu ma ei jõudnud) ja Rock&Artil (kuhu ma jõudsin liiga hilja) üles astunud. Deathcats on muide tüdrukutebänd ja juba see on suur asi, sest palju meil on naiste rockbände? Ave Luna ja Zriamuli olid kunagi, Blacky pole nagu päris see. Kui minu käest isa õrnas eas küsis, et kas ma mingit pilli tahaksin õppida, vastasin ma, et ei tahaks, tantsutüdruk tahaks küll olla. Nii ta siis õpetaski ühele teisele tüdrukule trumme. Minust muidugi tantsutüdrukut ei saanud. Iseasi, kas palja tahtmisega ja puuduliku muusikalise kuulmisega peale melomaani staatuse üldse muud saavutab.
Igatahes see bänd mulle meeldis. Üks video nende esinemisest Rock&Artil:


Veel fragmente peost: N leidis mingil hetkel põrandalt tampooni ja toppis selle igaks juhuks taskusse (olgu lisatud, et N on meesterahvas), üks kuulus purjus inimene mängis mu kinganinade peal klaverit, naistevetsu ma Helli kombekohaselt jälle ei jõudnud, ühel meestevetsutretil avastasin sealt kõik oma sõbrad, ütlesin Deathcatsi tüdrukutele, et nad on ägedad, L. vihastas Facebooki peale ja sai tänu sellele 2 € odavamalt sisse, mulle tehti 1 õlu välja jne jne. Oli tore pidu! Järgmiseks ootame nüüd Psychoterrorit oma juubelikontserdiga ka Tartusse.

reede, september 23, 2011

In Memoriam

Eelmisel pühapäeval lahkus meie hulgast igaveseks minu keskkooliaegne saksa keele õpetaja. Kui ta meid õpetama asus, märkis mu vanaema, et tema vist mäletab seda õpetajat, nüüd sain järelhüüdest teada, et õpetaja oli 2 aastat minu vanaemast vanem.
Saksa keel oli meile kolmas võõrkeel, meil polnud suurt tungi sellesse süveneda, pealegi tundus see võrreldes inglise keelega väga raske. Ma ei oska siiani saksa keeles end korralikult väljendada aga ometi on mul saksa keele tunnid meeles. Meie õpetaja oli tõeline väärikas saksa daam, olgugi, et temas voolas eestlanna veri. Ta tutvustas meile tundides saksa kultuuri, rääkis Goethest ja kuulsatest saksa kohvikutest. Ta oli ainus õpetaja, kelle tunnis mul oli mahategemise pärast häbi, sest ta usaldas meid, mitte ei kooserdanud mööda pingivahesid ringi. Ta oli selline inimene, kellest õhkub intelligentsi ja kes selle jagamiseks ei peagi miskit konkreetset õpetama vaid kelle aura langeb su peale lihtsalt samas ruumis viibimisest. Ta oli alati sirge rühiga, viimati mäletan teda samasugusena paari aasta taguselt kooli kokkutulekult. Minu jaoks esindas ta seda ammukadunud eestiaegsete intelligentsete inimeste rassi, keda tänaseks hääbunud on. Sellist, kellest kirjutab oma mälestustes Jaan Kross.
Kunagi mainis keegi mulle, et oma õpetajate positiivses valguses nägemine pidavat olema pugejaloomuse väljendus. Minu arvates on õpetajad täpselt samasugused inimesed nagu kõik teisedki ja põhimõte näha õpetajates vaid pealesurutud võimu esindajaid jätab inimese paljustki ilma. Vähemalt minu õpetajatest mitmed olid siiski õpetajad suure algustähega, mitte inimesed, kes parema puudusel kooli lapsi ahistama olid tulnud. Millegipärast on see õpetaja Lauri kuju ilmunud just rohkem vanade õpetajate näol - ilmselt on tänapäeval lihtsalt uued ajad ja kombed. Vanasti oli rohi rohelisem jne - kangesti tahaks, et tuleks tagasi selline aeg, kus väärikad vanadaamid kohvikus kohvitassi taga Goethest räägivad. Äkki me ise oleme kunagi sellised, ainult Goethe asemel on muud teemad? Või jõuame meiegi otsaga lõpuks vanadesse aegadesse tagasi?

neljapäev, september 22, 2011

Ma olen fänn

Juhtusin suvel lugema üht raamatut Moodsa Aja sarjast, mille autoriks oli Nick Hornby. Raamatu pealkiri oli "Elu edetabelid" ja mu mäletamistmööda oli sellest ka mingi Hollywoodi film tehtud. Sellest tulenevalt arvasin, et raamat eriti hea olla ei saa. Tegelikult oli täitsa tore raamat, selline suvine suhteraamat, kus lõpuks kõik hästi läheb (vist läks?). Ema luges ka ega nurisenud. See peaks nüüd kõik tõsised kirjandushuvilised eemale peletama :)
Nüüd avastasin, et samalt kirjanikult on samas sarjas teinegi raamat, "Julia, alasti", ilmunud. Praegu loen, meeldib rohkem kui "Elu edetabelid". Tuhlasin veidi netiavarustes ja tuli välja, et Hornbylt on eesti keeles suisa 6 raamatut välja antud. Päris paljud lugemispäevikute pidajad on teda lugenud ja arvustanud ka. Mulle ta lihtne stiil meeldib, meenutab natuke Bukowskit oma muheduses. Muhedus on üldse minu jaoks kuidagi maskuliinne omadus, muhedalt kirjutavaid naiskirjanikke pole nagu lugema juhtunud, naiste huumor kipub pigem torkav ja sarkastiline olema. Astrid Lidgren tundus muhe aga tema raamatuid ma viimasel ajal lugenud ei ole. Minu vanaema on ka muhe aga isegi temal on vuntsid :)
Olen nüüdseks Hornbylt küll vaid kahte raamatut lugenud aga mõlemaid neid ühendab üks minu jaoks oluline joon - nimelt on mõlemas üheks suureks teemaks melomaania. Inimesed, kelle jaoks muusika on kergelt maniakaalne teema, mis kipub "päris"-elu varjutama. Raamatutes on sellisteks inimesteks ikka mehed, "Julia, alasti"-raamatus lausa mainitakse, et kõik ühe ammuunustatud muusiku fännilehe kommenteerijatest on mehed ja kui üks naine sinna satub, tekitab see omajagu üllatust. Miks on enamik tulihingelisi fänne mehed, mitte naised? Suur osa mu tuttavaid naisterahvaid kuulab muusikat niisama taustaks, eks neil ole oma lemmikud olemas aga seda, et omaks lemmiku kogu diskograafiat või peaks selle omamist üldse oluliseks, pole eriti märganud. Nooremana oli asi veidi teistmoodi. No praegugi kohtab ju näiteks Koit Toome kontserdil kiljuvaid tüdrukutekampu. Tavaliselt aga leiab suurem osa neist fännidest, et Koit Toome on jube nunnu, mitte seda, et tema muusika kuidagi väga eriline oleks. Tean ka üht tütarlast, kes oli kunagi nõus kõigile turja kargama, kes ta käest küsisid, mille Backstreet Boy talle kõige rohkem meeldib, sest tema fännas neid vaid pelgalt muusika pärast (ma saan aru, et seda on raske uskuda...). Backstreet Boys oli üldse omal ajal teema. Mulle nad ei meeldinud aga fännamisest sain ma aru küll ja seetõttu oli minu silmis täielik luuser üks neiu, kes lõpetas fännamise peale seda kui oli kokku arvutanud palju see lõbu talle kokku maksma oli läinud. No mis see loeb! See-eest oli tal ju olemas otse Saksamaalt tellitud fännikraami, mis nii mõnegi teise kohaliku fänni kadedusest roheliseks oleks ajanud! Minu eesmärk tollal oli oma lemmikbändi kohta KÕIK ilmunud asjad kätte saada: ajaleheväljalõiked, läbi sahina lindistatud kontsersalvestused ja raadiosaated, kus bänd oli käinud, kõik udused fotod jne. Kuna fännasin kodumaist bändi, siis oli see eesmärk peaaegu reaalne. Arutasime just lapsepõlvesõbrannaga kui piinlik see ikka oli kui kord kohtasime pealinnas (üheks põhjuseks pealinnas käia oli tollal just lootus kedagi NEIST näha) kohvikus üht bändiliiget ja pidime ärevusest südameataki saama. Tollane fänlus oli ju ikka seotud õhkamisega suure staari poole ja lootusega temaga kunagi abielluda.
Meeste fänlus vist sellega seotud ei ole. Enamasti mehed ju üldse naistebände ei kuula. Ehk soovivad nad lihtsalt samastuda? L. on küll alati maru õnnelik kui Psychoterrori Freddy talle purjus peaga kulpi lööb ja õhkab siis, et nad on hõumid :) Aga üldiselt meeldivad mulle kirglikud inimesed - need, kes mingit bändi jumaldavad ja neist lõputult rääkida võivad. Või üldse muusikast või raamatutest või filmidest või kunstist. Inimesed, kes võivad tundide kaupa autodest, arvutitest või lastest rääkida, mind niiväga ei vaimusta.
Ilselt tunduvad mittefännile Hornby raamatute melomaanidest kangelased napakate luuseritena. Mul tuleb lugedes sageli aga endale tunnistada, et "ma tean seda tunnet".

neljapäev, september 15, 2011

Kaasahaarav agoonia

Sõbranna rääkis kord ühest rusuvast filmist, mida ta lõpuni ei suutnud vaadata, see oli Cormac McCarthy raamatu "Tee" ekraniseering. Nii jäigi see raamat mulle raamatukogus silma. Ei kavatsenud, aga lugesin selle ühe jutiga läbi.
Netist leiab täiesti seinast seina arvustusi - siin üks minu arvamusega rohkem kattuv, siin veidi teistsugune arvustus, siin ka lühike arvustus + palju linke teistele arvutustele. Seda, et ma õudusi ja jälkusi ei kannata, olen ma ennegi öelnud aga rusuvusega on ilmselt teine lugu. Miks ma ei suutnud seda raamatut käest panna? Kas tõmbas see sünge utoopia või vastupidi minu lootus, et mingitpidi läheb kõik paremaks? Ilmselt segu mõlemast. Mingit happy endi muidugi ei saabu, aga ometi on raamatut lugedes tunne, et see kõik ei ole veel lõpp.
Maailm nagu meie seda tunneme on mingi raamatus mittemainitava katastroofi tulemusena hävinenud. Hävinenud on nii taimestik kui ka loomastik. Kõikjal laiuvad põlenud tuhaväljad, mille kohale tuhapilve mähkunud päike enam ei paista (hästi ilus on see lause päikesest kui leinavast emast). Inimkonnast on järel vaid riismed, kes on jagunenud jahtijateks ja jahitavateks. Selle kõige taustal kulgevad mees ja poiss, kes pole iialgi teistsugust maailma näinud. Nende perekond kehastab inimeste erinevaid valikuid taolises põrgus - ema, kes end tapab, sest antud olukorras on see ainuke ahvatlev võimalus, isa, kes võitleb edasi vaid seetõttu, et tal on laps, kelle eest hoolt kanda ning kes on külmalt kohandunud kehtivate hundiseadustega ja laps, kes hoolimata sellest, et ta paremat maailma näinud ei ole, kannab endas ikkagi hoolivust ja lootust. Paratamatult paneb raamat mõtlema, millise rolli valiksid inimesed sellises olukorras tegelikult. Ei ole ju saladus, et väga paljud minetaksid tõepoolest oma inimlikkuse ning teine suur osa annaks alla. Kui palju oleks neid, kes hoolimata kõigest rühiksid edasi, uskumata, et midagi on veel tulemas, samas ikka veel millestki kinni hoides? Võiks tõmmata paralleele Remarque´i "Elusädemega" - osa inimesi valib surma, teine osa säilitab oma elutahte ka lootusetus olukorras. Ükski raamat ei anna vastust, miks see nii on. Inimesed on lihtsalt erinevad. Keegi ei tea kunagi ette, kuidas ta tõsises kriisiolukorras käitub. 9/11 - osa inimesi hüppas akendest välja, osa ootas abi, osa tõttas ennastsalgavalt appi - hukka said nad kõik.
Teine mõte, mis raamatut luges tekkis tuleneb tsitaadist "Ehk oleks hävinud maailma vaadates viimaks võimalik mõista, kuidas see tehtud on. Ookeanid, mäed. Asjade olemast lakkamise vägev, tagurpidine vaatemäng." Pole ju hundiseadused midagi uut, ka hallil ajal võitlesid inimesed hammas hamba vastu peavarju ja toidupoolise eest. Ei usu, et tollane kiviaegne maailm kuidagi "humaansem" oleks olnud kui raamatus kirjeldatud antiutoopia. Ometi pärineb kiviaegsest maailmast tänapäevane - järelikult on tsivilisatsiooni võimalik üles ehitada. Päike ei olnud ju kadunud, ta oli vaid tuhapilvede taga ja ilmselt ühel päeval pilved hajuvad ning tuumatalv lõpeb. "Kellavärgiga apelsin" oli ses mõttes palju lootusetum raamat.

Filmi raamatust mina aga vaadata ei suudaks. Lihtsam on õudsest lugeda kui seda iga hetk suurelt ekraanilt näkku kargamas karta. Danzumehe tsitaat ütleb juba ära, et film ongi just selline nagu ma kardan ehk siis "Mis aga meeldis, oli see pidev kannibalide-hirm, mis terve teekonna isa ja pojaga kaasa rändas. Raamatus oli ainult ehk paar kohta, kus need konkreetselt olid...". Huvitav nüanss muidu, sest raamatu kaasahaaravuse üks komponent on minu jaoks kindlasti see "kas nüüd kuskilt kargab koll välja" aga filmi ma ei taluks. Sõbranna kunagi põhjendas oma õudukatevastasust sellega, et õudusfilmide tegijad manipuleerivad vaatajate meeltega ja tema ei taha manipuleeritav olla. Ehk tõesti - manipuleerid endaga justkui ise ja see on vähem alandav - keegi ei saa teada, kas piilusid paar lehte ettepoole või ei.

teisipäev, september 13, 2011

Naise päev

Üks tuttav just rääkis, kuidas ta ei salli blogisid, sest seal ju kirjutatakse ainult sellest, et käisin poes, ostsin kartuleid, praadisin kartulid ära, kõht sai täis ja jäin magama. Ma ka selliseid žanrisolkijaid ei armasta (samas blogi kui päevik - äkki on hoopis teistsugused blogid need, kes midagi solgivad? Samas ei olnud isegi mu põhikoolis peetud paberil päevik nii igav.) aga täna tuleb just selline "käisin seal-nägin seda"-postitus.
Eile oli selline puhas beibeilu päev. Kõigepealt läksin ilusalongi, et nautida kinkekaardi eest üks tunnike massaaži. Öeldi, et saaks kasvõi kohe. Ok, suurepärane! Siis muutus teenindaja nägu kurvaks ja ta ütles, et kahjuks praegu saaks ainult meesteenindaja juurde. Ma saan aru, et ilmselt on see siis nii mõnelegi probleemiks kui seda eraldi mainima peab. Eks minagi oleksin eelistanud naist aga massaažist äraütlemine massööri soo tõttu tundus siiski ebameeldivam kui etteantud valikuga leppimine. Massaaž oli ise hea, jäin rahule ja midagi piinlikku ei juhtunud aga väljudes mõtlesin, et kui oleks veel öeldud, et massöör pole paraku kodumaine eesti mees vaid tumedamapoolse nahavärviga tõmmu väljamaa mees, kas see oleks siis potentsiaalseid kliente eemale peletanud või just ligi meelitanud?
Edasi läksin järgmisse ilusalongi, et lunastada oma 5 korra pääse so...ei, mitte solaariumi vaid hoopis soolakambrisse. Uksel tabas mind aga analoogne blond hetk nagu järgnevas videos nii 23 sekundi peal näha võib:

Seespool ust vaatasid teenindajad õudusega pealt, kuidas ma nätaki! vastu klaasi maandusin. Kusjuures eelnevalt olin ma ust uurinud, sest mulle tundus, et mu ees on midagi, aga misasi, sellest aru ei saanud. Klaasi peegeldus meenutas kahtlaselt Ahhaa keskuses olevat udukardinat. Ma tõesti ei saa aru, mis hallukas see oli! Korjasin oma väärikuse riismed üles ja tippisin tähtsal sammul oma soolaseansile.
Imesta siis, et kui hommikul küsisin lapselt, mida ta hoiukassasse kogutava raha eest ostab, vastas ta, et huulepulga.
Lastevanemate koosolekul käisin ka. Tänapäeval juba lasteaiaski need. Huvitav, kuidas mujal on, aga meie eesrindlikus eralastehoius pole ma neil üritustel veel ühtegi meessoost lapsevanemat kohanud. Peale enda lapse oma. Pooled lastest tundusid ka jõulupeol isatud olema. Kas tõesti on eesti mehed kogu aeg tööl? Või on ikkagi levinud arusaam, et kõik lastesse puutuv on naiste teema? Kooliajast mäletan, et minugi isa istus lastevanemate koosolekul enamasti paariana mõne teise üksiku õnnetu meeshingega kanakarja sees. Kuidagi nukker mu meelest. Siiamaani peetakse meil lapsega tegelevat meest mingiks eriliseks ingellikuks olevuseks, mitte normaalseks situatsiooniks.

reede, september 09, 2011

Naistest, lihtsalt

Mulle on alati meeldinud lugusid ja eriti erinevaid karaktereid välja mõelda. Kui koolis veel arutlevat kirjandit ei nõutud, sai oma fantaasiat seal lendu lastud, nüüd mõtlen end erinevateks inimesteks tavaliselt omaette mööda linna ringi kõndides. Seetõttu meeldis mulle ka blogija-kirjutaja Daki viimatiilmunud raamat "Naistest, lihtsalt". Mõned aastad tagasi ilmus ka "Meestest, lihtsalt" aga naiste raamat istus mulle kuidagi rohkem. Meestega on lugu vist selline, et igal naisel on see oma mehetüüp, kelle otsa nad elus tavaliselt komistavad ning teiste naiste tüübid neid niiväga ei kõneta. Erinevaid naisi satub meie teele seevastu palju rohkem ja erinevamaid, rääkimata juba sellest, et iga naise enda sees elab neid veel mitukümmend.
Raamat oli selline lihtne, kerge ja kaasahaarav. Mitte üldse halvas mõttes, vähe on neid, kes oskavad nauditavalt "diipi panna", paljud aga millegipärast üritavad. No võtke või "Värske Rõhk" kätte ja üritage aru saada, mida mõned noored kirjanikuhakatised küll öelda tahavad. Võib-olla olen mina rumal aga siiski ei meenu mulle ühtegi arvestatavat kirjandusteost, millest ma midagi aru ei oleks saanud - seega hea raamat on enamasti ikka selline, millest lugeja ka miskit mõikab.
Igatahes on Daki raamatus nii mõnigi huvitav naisetüüp, kellega mingi nurga alt samastuda. Mainin siis mõned ära ka:
Aliis - usun, et enamikul on olnud "halb sõbranna", iseasi kui halb. Meie tänavas oli ka, ta meeldis mulle kohutavalt. Minu meelest oli ta ilus, julge, tegi ägedaid asju ning oli mulle üleüldse suureks eeskujuks. Alati kui mingi pahandus oli, suutis tema end puhtaks pesta ja sina jäid süüdi aga sa andestasid talle, sest ta oli ju ometi nii äge! Minu "halb sõbranna" oleks mu ükskord kogemata ära tapnud kui me kaklesime (mingi poisi pärast muidugi) pooliku ehituse peal ja ta oleks mu äärepealt ühte prahti täis auku lükanud. Hiljem sain ma juba ise sageli "halva sõbranna" tiitli juurde, kuigi siis olime juba vanemad ja asi oli kambavaimus mitte ühe inimese mõjus teiste üle. See esimene "halb sõbranna" aga ei unune iial ja mul on hea meel, et tal kaugel Soomemaal hästi läheb kuigi me enam ammu ei suhtle. Samas äkki kõiki ei tõmba pahade tüdrukute poole? Äkki mõni tahab hoopis ontlik ja tubli laps olla? On selliseid lapsi?
Bianca - huh, ma kardaks selliseid tüdrukuid ja õnneks minu koolis neid ei olnud. Sadistlikult paha kiusaja, kes naudib oma võimu. Kahjuks tuleb nentida, et pole ka ise patust puhas olnud. Meie koolis käis üks plika, kes millegipärast mulle ja veel paarile klassiõele ei meeldinud. Tundus kuidagi ülbe näoga või midagi sellist jaburat. Üritasime talle vahel jalga ette panna või ei lasknud trepist üles. Üks kord läks ta pimedas minu ees koolist koju ja ma võtsin ta kinni ning toppisin lund krae vahele. Mis mul ometi arus oli? Jube adrenaliinilaks oli, seda mäletan. Õnneks tuli mõistus pähe aga kujutan ette, kuidas sellest sõltuvusse võib jääda.
Fatima - Fatima juures tundsin ennast ära mina-jutustajas. Selles, kuidas vahest lähed kaasa mingite imelike inimestega, ise ennast veendes, et ma olen ju ka selline aga siis mingil hetkel jõuab reaalsus kohale. Enamasti muutun ma siis selliseks nagu raamatus maailmarändur Olga - vingun nii, et kõigil on tuju läinud ja lõpuks lasen vaikselt, saba jalgade vahel, jalga. Või noh, kes poleks end draakoniks joonud ja pärast ikka oma kääbikuolemuse avastanud? Ja ma pole kindel, et need "päris-draakonid" ka tegelikult sisimas kääbikud ei ole, lihtsalt nad suudavad seda paremini varjata. On üldse olemas tohutut väljapaistvat enesekindlust ilma sisemise alaväärsuskompleksita?
Jane ja Katrin. On sellised inimesed tõesti olemas? Eks ma olen kahtlustanud, et on ja ma väga loodan, et ei pea sellistega iial kohtuma. Või on mõni mu tuttavatest, kes peale mokaotsast poetatud "tere" kiiresti jalga laseb, just selline, kelle jaoks mina olen liiga vaene ja edutu, et suhelda? Ma pole kunagi mõelnud, et keegi peab täpselt silmas, mis firma hilbud sul seljas on, aga mul oli klassiõde, kes kirjutas üles kõik ühe teise klassiõe outfitid, mille põhjal tuvastas, et too suutis septembrist jõuludeni käia koolis iga päev erinevate riietega.
Uma. Üllatuslikult leidsin kõige rohkem endasarnast just temas. Ilmselt enamik mulle mitte nii lähedasi ei tea, milline provotseerija ma olen. No mitte päris nii hull kui Uma, aga vahepeal oli ikka probleemiks, et minuga ei saa kuhugi peole minna, sest tekib "olukordi". Ilmselt mingi kompleks, et on vaja kuidagi tõestada, et oled teistest parem. Rahuldus sellest, et saad stereotüübist välja tulla ja inimesi šokeerida. Eks enamasti tekkis neid olukordi muidugi ööklubides, kuhu ma suht vastumeelselt niigi läksin ja kui seal veel keegi varba peale astus või nõmedalt ligi hakkas tikkuma, siis ma reageerisin tavaliselt nii "nagu head tüdrukud ei tee", sest ma tahtsin ometi näidata, et ma ei ole mingi mõttetu ööklubimutt. Püüan nüüd enda jaoks võõrastest seltskondadest hoiduda ja jamasid on palju vähem. Rockkontserdil ju ei kakelda! Muidugi, intelligentne inimene ei lase end provotseerida ja jääb alati oma käitumises mõõdukaks, aga mulle pole kahjuks seda oskust antud.

kolmapäev, september 07, 2011

Viini vorstike parandab olukorda

Ma üritan rohkem enam sel teemal mitte kirjutada, sest teadagi tehakse tavaliselt suuga suurem töö ära kui käega ja üks kõige hullem seesuguse käitumise vorm on oma hariduse pidev äramärkimine, mis minu kogemuste kohaselt iseloomustab kõige paremini siin viini vorstikestena kirjeldatud inimtüüpi.
Aga ikkagi - viimati lõpetasin ma kraadiõppe 7 aastat tagasi ja sel sügisel alustan uut ringi. Eks ta ärev ole. Avatud Ülikooli peale tehakse muidugi igasuguseid grimasse (ma ise teen ka) aga minu uut eriala muus vormis ei õpetatagi (märk sellest, et kellelgi pole selle eriala lõpetajaid tegelikult vaja, eks) ja päevases õppes tudeerimine ei tuleks minu puhul enam kõne alla. Töö-pere-endaelu ühildamine, teadagi. Ma tõesti loodan, et seekord asun õppima asja, mis mind ka huvitab, sest tõele au andes olin ma ka ise 7 aastat tagasi see "viini vorstike". Olin lihtsalt liiga noor ja rumal mõistmaks, et alal, mis sind huvitab, on palju tõenäolisem edukas olla kui alal, kus statistiliselt võiks rikkaks saada aga mis sind ennast karvavõrdki ei koti. Vähemalt sai TÜ-s harrastada süsteemi, et võtsid hästi palju vabaaineid, mis sind huvitasid, kuid mis ei seostunud kuidagi su peaainega. Nii ma siis õppisin geneetikat, folkloori, semiootikat, usundilugu ja keeli. Samas avastasin nüüd vana matriklit uurides, et mööda kõrvalerialasid kapates olid kahe silma vahele jäänud nii mõnedki praegu huvitavana tunduvad peaaine kursused. Ma näiteks ei mäleta üldse, mida räägiti loengus "Poliitilised ideoloogiad". Või ütleme ausalt, ma ei mäleta enamikku tollal õpitust, isegi õppejõudude nimed ei tule tuttavad ette. Sellegipoolest tuli mu tollase keskmise hinde ja lõputöö hinde summaks 93% 100st võimalikust, millega sain AÜ-sse sisse suisa kolmandana (kohustuslik enda upitamise koht) - ehk siis olen ma tõesti viini vorstike?

teisipäev, september 06, 2011

Tartu vs Tallinn

Pea igapäevaselt vastab keegi FB-s küsimusele stiilis "Tartu või Tallinn?". Ei küsita siis mitte sinu elukoha kohta vaid ikka eeldatakse selles igikestvas võitluses poole valimist. Tartu enamasti võidab, sest olles küll rahvaarvult kõvasti väiksem, koonduvad Tartu taha ka paljud mittetartlastest (suur)linnavihkajad ja ilmselt ka need, kes pealinna Edgariga seostavad. Käib mingisugune üldistamine, et Tartus elavad vastavalt valitud poolele siis kas intellektuaalid või imelikud pesemata kampsunid ning Tallinnas ajudeta rahakultuse kummardajad või moodsad avatud maailmakodanikud. Eks ma ka tunnistan, et mingisugused inimtüübid on ühes asumis ilmselt tõesti rohkem esindatud, kuid kindlasti ei saa rääkida, et intellektuaal ei leiaks pealinnast mõttekaaslasi või oss Tartust kiirendusesõpru.
Ma ise olen mõlemas elanud. Tallinnas muidugi tunduvalt vähem aga alates pubekaeast on see mu unelmate sihtkoht olnud - no teate küll, tüdruk väikelinnast unistab Tallinnast, Tallinna tüdruk Helsinkist, Helsinki tüdruk Stockholmist, Stockholmi tüdruk NY-st. Või umbes nii. Kahjuks minu unistuste Tallinn minu päris-Tallinnaga ei ühtinud. Sattus olema vale koht, valed inimesed, deprekas sellest kõigest ja õigetesse kohtadesse ma ei jõudnudki. Aga ma tunnistan, et õiged kohad ja inimesed on Tallinnas kindlasti olemas ja neid on tunduvalt rohkem kui Tartus, sest Tallinnas lihtsalt on kõike rohkem. Julgeb keegi tartlane öelda, et Tallinnas on vähe kultuuri? Ei ole ju - igasugu üritusi toimub seal kõvasti rohkem, head esinejad jõuavad peamiselt vaid pealinna, ääremaile tilgub neid harva. Kõik need kultuskohad - kohvikud, baarid, peod, teatrid ja kinosaalid - ma olen terve inimene ja tahan neid kõiki saada! Tartus on muidugi ka palju head, aga Tallinnas on veel rohkem. No eks ilmselt ole ka halba seevõrra rohkem. Aga rohkem on ju ikkagi uhkem?!
Miks Tartu? Samal põhjusel miks Eesti: minu inimesed. Igas võõras kohas peaksin nad üles leidma ja see on mu meelest pagana raske ülesanne, pealegi ma pole selles üldse kõva käsi. Kergem on jääda omadega ja õhata kauguste poole. Või vinguda, et miks meil ei ole või tunnistada, et viinamarjad on hapud. Neid viimaseid üritan mitte teha ning keeldun kategooriliselt Tallinna ja Tartut vastandama.

esmaspäev, september 05, 2011

S&M

Fännid ilmselt juba teavad, et Marilyn Manson valmistab hetkel ette oma sel sügisel ilmuvat uut albumit Born Villain. Esimene pääsuke on juba ilmunud ka: samanimeline lühifilm (no minu meelest mitte erinev muusikavideost).
Videot saab vaadata siit aga ka kodumaine Elu24 on selle ära märkinud. Elu24 toonitab ka, et videot pole nõrganärvilistel soovitav vaadata. Või õigemini pealkirjas ei soovita seda kellelgi vaadata, millest tulenevalt kommenteeritakse: Kui strippar Marco saab hakkama mingisuguse üllitisega, mida Elu24 nimetab muusikavideoks, siis on pealkirjas, et vaadake kõik. Kui tõeline muusikaline artist aga saab videoga maha, siis on pealkirjas ärge vaadake. Huvitav! Pealegi peaks ka strippar Marco videote juures olema hoiatus, et ei sobi vaatamiseks mitte ainult nõrganärvilistele vaid mitte kellegile.
Mina isiklikult videot korralikult läbi ei vaadanud, sest silma jäid veri, ketid jms. Mina ju olengi see nõrganärviline. Igasugune piinamine pole just minu teetass. Mitte et ma uih-aih, veri pritsib, kiljuma hakkaksin vaid mul on lihtsalt liiga hea kujutlusvõime ja füüsiliste vaevuste vaatamise puhul suudan ma selle kergesti endale üle kanda. Öeldakse ju, et valus vaadata. Sellepärast ma parem ei vaatagi, ei ole masohhist.
Avastasin, et termin "nõrganärviline" iseloomustab mind ka üldises plaanis väga hästi. Või kas olukordade sügavam läbitunnetamine tähendab just närvide nõrkust, pigem on nahk õhuke vastandina paksunahalisusele või kõht soe vastukaaluks külmakõhulisusele.
Raamatutega on kuidagi kergem. "Ameerika psühhopaat" jäi mul pooleli enne kui kurikuulsate rõve-stseenideni jõudsin, sest kogu see detailsus ja firmanimede virrvarr ei suutnud mu tähelepanu piisavalt köita. Teistest rõvedatest raamatutest meenuvad Remarque´i "Elusäde" ja Kenderi viimane üllitis "Comeback". Remarque´i puhul õigustas eesmärk abinõud ja koonduslaagriteema puhul on ilmne, et ilma piinamisteta eriti ei saa, Kenderi vägivald oli Tarantinolikult ülepakutud ja pigem grotsekne kui reaalsena tunnetatav. Lugesin hiljuti kellegi blogipostitust (vabandan, lugesin seda blog.tr.ee-st ja unustasin autori) Sofi Oksaneni "Puhastusest", et olevat rõve raamat olnud. Minu arvates oli kogu see rõvedus ja paine õhkkonna edasiandmise juures vajalik, see oligi see, mis loo meeldejäävaks muutis. Kõik need kärbsed, roiskuv toit, haisvad mehed jne andsid edasi Aliide olemust, maailma, muutsid loo täpselt nii õõvastavaks nagu see tegelikult ka oli.
Igatahes, visuaalne vägivald on minu jaoks hullem kui loetav kuigi teoreetiliselt peaks loetu suutma tekitada rohkem fantaasiapilte kui nähtu. Ilmselt suudan ma oma kujutlusi kergemini kontrollida kui silme ette jäänud pilte mälust kustutada.
MM-i plaati aga ootan küll, kuigi ka tema puhul on jäänud mulje, et "parim enne" on juba ületatud.

reede, september 02, 2011

Olen eriline inimene-meem

Leidsin vahelduseks ühe meemi Punase Hanrahani blogist.

Kriipsuta läbi, mis tehtud:
Lõpetanud keskkooli
suitsetanud
suudelnud
kalal käinud
midagi tobedat kogunud
Ümbrikupilte, udupilte (keegi veel mäletab, mis popid asjad need olid?), marke (see kui "ametlik" hobi ilmselt küll tobedate alla ei liigitu), kleepekaid, portselanikilde, postreid.
kedagi omakasupüüdmatult aidanud
Ma üldiselt ikka lähen appi küll kui näen, et abi vaja ja vihastan kui näen, et abivajajast mööda minnakse aga samas ei salga ka maha, et see tekitab ju endaski tunde, et olen nüüd kuidagi parem inimene.
alkoholi joomisest mäluaugu saanud
Mööndustega. Kas just alkoholist aga mul kaovad vahel niisamagi mälust mõned episoodid ära. Alkohol on ka abiks ikka sellistel puhkudel. Päris nii, et lähen prügiämbrit välja viima ja ärkan Poolas ei ole olnud.
ühe päevaga vähemalt kolme filmi vaadanud
Ükskord siirdusime ühelt kinoseansilt otse teisele ka.
üle 36 h magamata olnud
Päris kindel ei ole aga paar sinnakanti üritust on isegi olnud, korrata ei tahaks.
kellelegi valetanud
Tahaks näha inimest, kes seda läbi ei kriipsuta.
kokaiini teinud
Ei liigu sellist peenet kraami siin ja üldse on mu ümber väga vanamoelised inimesed, kes joovad viina ja hammustavad hapukurki peale.
mõnes aines läbi kukkunud
NOOOHIK! Ei, tegelikult ma ju jäin kunstiõpetuses korra keskkoolis suvetööle aga seda praktikalt puudumise tõttu (ei suutnud veeta nädalalõppu antisanitaarsetes tingimustes...)
tornaadot näinud
Keeristormi Ropka tööstuslinnakus olen näinud küll, aga tornaado alla see vist ei lähe?
keemilisi narkootikume teinud
Viin ja kurgid, nagu ma ütlesin.
matustel käinud
end ära põletanud
Päris ära pole end põletanud, näppe kõrvetanud küll.
suusareisil käinud
Ja kui elu annab, siis ei lähe ka. Või noh, läheks, kui mäele ei aeta ja lastakse mägimajas kamina ees vedeleda.
lennukiga lennanud
endale sisse lõiganud
parimat sõpra omanud
vangis olnud
arreteeritud olnud
koolist poppi pannud
vaimuhaiglas olnud
Käinud küll, aga mitte olnud.
kõiki “harrypottereid” vaatanud
kasiinos mänginud
valedetektori testi teinud
delfiinidega ujunud
meremaailmas käinud
Ilmselt mõeldakse siin mingit uhket Ameerikamaa asja. Rootsi omas olen ma käinud küll.
lugenud rohkem kui 20 raamatut aastas
Euroopas käinud
pärast 12 eluaastat värviraamatut värvinud
operatsioonil käinud
Mingid, krõks-ja-valmis sünnimärkide eemaldamised ei lähe vist arvesse.
taksoga sõitnud
näinud Washingtoni monumenti
omanud alkoholi- või uimastiprobleemi
rusikavõitluses olnud
Mitmest löögist algab võitlus? Mingeid rüselemisi ja rusikaga löömisi on ette tulnud küll aga mitte päris Fightclubi stiilis.
hamstrit omanud
2 nädalat pidas vastu.
surfanud
juukseid värvinud
end tätoveerinud
raamatukogust raamatu(id) varastanud
Ei ole selle pealegi tulnud, sest mind on alati häirinud need, kes hooletult raamatud tagastamata jätavad ja lihtsalt laiskusest viivisevaba päeva ootavad. Või lihtsalt võõra raamatu ära kaotavad. Sihilik varastamine üllal põhjusel (mitte viinarahaks maha müües) oleks isegi andeksantav ja heroiline.

kolmapäev, august 31, 2011

Ema, ma olen telekas!

Puhkus läbi, ilmad halvad, laps peale ühepäevast lasteaias käimist tatine - mida sa hing oskad veel tahta, eks.
Puhkus lõppes tegelikult päris meeleolukalt. Osa sai võetud sellisest algatusest nagu Filmitalgud. Pidi tulema Eesti filmiajaloo suurim massistseen: 10000 inimest matkavad maailmalõpu meeleolus Luualt Palamusele. Facebooki andmetel jäi rekordist kõigest 9842 inimest puudu. Meie olime see-eest kohal ja kaunilt kostümeeritud. Stsenaarium nägi ette maailmalõpust hullunud eestlasi pühal jõuluajal lunastusmatkale minevat. Enamik inimesi andis +25 kraadi juures alla ja nagu kõrvalolevalt pildilt näha, viskasin ka mina vahel suusamütsi peast ja lasin villasel sallil vabalt rippuda. Jõulumatka tulemusena sain omale solaariumiäpardust (kui mitte öelda prügikastipäevitust) meenutava päevituse - esmakordselt sel suvel. Igatahes kaamerate ette me jäime (hoiame nüüd novembrikuuni pöidlaid pihus, et meid filmist välja ei lõigataks) ja kõige ebakainem meie hulgast sai lausa sõnalise rolliga ühele poole. Kahe lause jaoks kaks raiskuläinud duublit on ilmselt hea saavutus kui hinge taga on pea pool liitrit viina. Too tegelane sattus meie hulka tegelikult üsna juhuslikult ja minule oli üldse esimene kord seda härrasmeest kohata (see siis neile, kes muidu mõnd muud meest alkoholi kuritarvitamises süüdistama hakkaks) aga teised teadsid rääkida, et ongi selline vend, kes kosis küla kauneima näitsiku, pani sealjuures veel vasakule ja paremale ning nüüd sai veel filmis osa kah! Elu on ebaõiglane. Huvitav, kuidas sookaaslased vaieldamatut karismat ära ei tunne? Minule kui naisele oli kohe esimesest pilgust selge, et kui keegi meist staariks saab, on see tema. Hoolimata sellest pudelist viinast.
Lisaks oli ärev hetk ka Amme jõe ületamine, mida tegime koos kahe vanainimese ja ühe raseda naisega (nemad muidugi suure hurraaga ees, meiesugused hädiselt kiunudes: vesi külm, kallas kõrge, nõgesed näpistavad, järel). Sellest, kuidas heteromehed vikerkaarelipu lähedusse sattuda ei taha, ma parem ei räägigi. Ma ausalt öeldes ei uskunud, et neil selle ees ikka nii suur hirm on.
Jube tore töö see näitlemine-lavastamine-filmimine eks! Kohe kahju hakkab, et omal ajal lavakasse ei saanud, äkki oleks pidanud veel proovima! Tegelikult jäi silma ka üks probleem, mispärast ma kultuurirahva hulka väga kuuluda ei armasta. Nad on kõik ju nõnda kõvad isiksused. Eks muidu sõidetakse sinust ja su ideedest ilmselt üle ka aga ma nägin seal päris mitut inimest, kellega paar tundi võiks tore olla koos majandada aga terve päev läheks juba liiaks. Mul lihtsalt ei ole seda energiat ja enamasti tunduvad sellised sahmerdajad mulle liiga pealetükkivatena. Eks ma teen kultuurirahvale siin liiga sellega - ilmselt on müügimeeste hulgas selliseid tüüpe veelgi rohkem aga nendega on mul õnne mitte kokku puutuda.
Kunagi kirjutas keegi minu iseloomustamiseks sõnad, et olen optimistlik aktivist. Kuhu see osa kadunud on? Või ma lihtsalt ei oska seda ise märgata? Mugavusest leian, et mulle sobibki uimerdamine rohkem?



kolmapäev, august 24, 2011

Sünnipäevaunenägu

Sünnipäev möödus täpselt nii masendavalt nagu arvata oligi. Vähemalt nägin öösel üht viimase aja ilusamat unenägu. Ma ise ei viitsi ilmaski teiste unenägusid kuulata (kui need just minust ei räägi), veel vähem neist mingeid tähendusi välja lugeda aga selle kavatsen ikkagi kirja panna (sest niikuinii pole millestki targast kirjutada).
PTA sulgeb teatavasti uksed ja sel puhul on viimastes avatud poodides suured allahindlused - sattusin minagi unes ühele sellisele. Ma pole PTA-st vist peale ühe t-särgi ealeski miskit ostnud aga unes krabasin igasugu kraami, justkui oleksin Montonis :) Järsku avastasin, et poe tagaosas on veelgi huvitavam väljapanek igasugu rockiplaatidest ja fännisärkidest. Kablutasin siis sinna poole ega teadnud enam, mida võtta, mida jätta. Järsku märkasin ühes vahekäigus kummalist perekonda - mees nägi välja nagu Nosferatu kiila pea, teravate kõrvade ning veriste kihvadega, naine oli gooti vampiir ning kärus kügeles mingi värdjalik laps mustad tätoveeringud pitsina keha katmas. Nende ees seinal rippusid särgid erinevate sarimõrtsukate portreede ja muude võigaste piltidega. Kõlaritest kostus hääl, et kaubanduskeskus suletakse poole tunni pärast. Enne kui Nosferatu minu poole vaadata jõudis, taganesin riiulite vahelt välja ja üritasin teiste inimeste tähelepanu veidrale perekonnale suunata, kuid keegi ei teinud minust välja, kõik olid ametis viimaste ostude tegemise ja poest enne sulgemist välja saamisega. Mina ei suutnud midagi valida, aeg muudkui tiksus ja juba tõmmatigi vaateakendele katteid ette. Hirmuga märkasin, et peale minu on poodi jäänud veel vaid see jube perekond.
Siin muidugi mu unenägu lõppes. Õudne ja kurjakuulutav unenägu iseenesest, kuid samas nägi see friikide perekond esteetiliselt kaunis välja oma stiilipuhtuses. Need ei olnud mingid haledad Halloweeni kostüümid vaid Nosferatu ise oligi oma kaaskonnaga meie hulgas ja mina olin ainus, kes seda märkas. Lahe.
Täna öösel nägin, et läksime koos Barutoga jooma. See ei olnud üldse nii lahe.

kolmapäev, august 17, 2011

Viru Folk

Viru Folk on selline kena tsiviliseeritud koguperefestival, kus umbjoobes kalkareid naljalt ei kohta. Istud murul ja iga nurga tagant kostab muusikat, piletid on küll kallid aga ka ilma nendeta ei jää paljust ilma.
Sättisime end alustuseks vana koolimaja hoovi, kus sai tasuta bände kuulata-vaadata. Laps hõivas endale tantsimiseks kogu vaba ala meie ja eesistuvate inimeste vahel. Ühel hetkel märkas ta endast mõned aastad vanemat tüdrukut, kes otse lava ees tantsis. "Tahan selle tüdruku juurde minna!" Läksime. Laps läks otse tüdruku juurde ja võttis tal hea tahte märgiks käest kinni. Suurem oli küll üllatunud aga sõbralik. Nii nad siis seal koos tantsisidki, vahepeal lõi kampa ka suure tüdruku väike õde, kes uue õekandidaadiga ehk veidi rivaalitses. Üks onu saatis plikadele õhusuudluse - minu laps vastas samaga. Ürituse ametlik fotograaf tegi tantsupaarist ilusa pildigi. Lõpuks tahtis laps lausa lavale ansambli juurde ronida aga seda ma ei lubanud. Kontserdi lõppedes ütles ta, et nüüd on vaja inimestele lehvitada. Mulle tundub, et sellisel esinemisjulgusel ei tohiks kaotsi lasta minna. Et tulevikuski jätkuks julgust toredatel inimestel käest kinni võtta ja neid tantsima kutsuda. Paraku pidavat mingis eas see julgus kergesti kaduma minema. Suurem osa lapsi ei taha tegelikult üldsegi vanemate sülest kaugemale minna, ei tunne muusika kutset ega vajadust sõnu teadmata kaasa laulda. Aga kui see tahtmine olemas on, siis kuidas seda säilitada? Kas piisab sellest kui hoiduda kommentaaridest stiilis tagasihoidlikkus on voorus? Mida sa trügid sinna, inimesed vaatavad! Kõige turvalisem on hoida omaette!
Järgmisel päeval ühel teisel kontserdil olid teised lapsed. Ma tean, et nii pole ilus öelda, aga need lapsed ei meeldinud mulle. Üks neist tuli minu lapse juurde aga minu oma, selle asemel et käest kinni võtta, putkas eest ära. Ilmselt tundus tallegi, et teine tahab sõpruse otsimise asemel hoopis näpistada. Huvitav on vaadata kui erinevad on juba väga väikesed inimesed, ma ei usu, et kõiki erinevusi saab vaid kasvatuse kaela ajada. Inimesed lihtsalt on isemoodi. Samas on elus väga oluline, et leiaks üles need, kes on sinu moodi. Selle jaoks on aga palju kasulikum julgus ja sõbralikkus kui endassetõmbumine või kiuslikkus. Oleks see ainult kuidagi arendatav. Intro- ja ekstravertsus on mu meelest pigem kaasasündinud.

Folgil jäi tegelikult veel palju nägemata-kuulmata-tegemata. Oleks tahtnud, aga kõike ei jõudnud. Öine nahkhiireloeng oli vahva, kuigi teadsin enamikku räägitut juba varemgi, oli ikkagi kuidagi teistmoodi kuulata juttu otse sündmuskohalt. Sellistest üritustest võiks rohkem osa võtta, aga ikka mõtled, et pole aega, võimalust jne. Pärast elamust on alati hea tunne, et seekord end kokku võtsid ja asja ära tegid. Järgmisel aastal jälle!

kolmapäev, august 10, 2011

Miks me sellest bändist midagi kuulnud pole?

"Ukse vahelt hõikas üks julge paljas naine, jorsid tulge sauna, kes on veel kaine!" - see tore viisijupp hakkas mind eile saunas kummitama ja kummitab vahelduva eduga siiamaani. Mitte et saunas miskit sarnast oleks toimunud, lausa üksi istusin seal.
Puhkus algas sellega, et esmaspäeva hommikul helistas üks reibas noormees cv-portaalist ning alustas oma juttu sellega, et kuna ilmad juba jahedamaks läinud ja kaugel see sügiski enam, tuleb hakata uut tööaastat planeerima. Ma siis kraaksatasin vahele, et mul just puhkus algas...

Laupäeval sai külastatud Valgamaal toimunud üritust PunkRock Keldrist Välja. Publik oli veidi teistsugune kui muudel sarnase muusika üritustel ehk siis olid ennast kohale vedanud kõik kohalikud kaagid, sest palju neid üritusi maakohtades ikka toimub. Plussiks oli ka see, et üritus oli tasuta ning kaasavõetud viinapudelit ei tulnud keegi konfiskeerima. Umbjoobes peaga läheb ka Koit Toome fännile rajum muusika peale. Probleemide korral võeti ikka vana hea talupojatarkus appi - peldiku järjekorras ettetrügijad said kohe rusikat tunda ja kui naistele vägivald ei meeldinud peksid nad omakorda kaklejad paari jalahoobiga laiali. Kiirabigi oli mõnele vaja. Meie jäime telkima ja kui poole öö pealt avastasin, et telk oli kokku langenud, oli kerge süüdlasi leida. Hiljem tuli õnneks välja, et ilmselt oli telk siiski vanadusest kokku vajunud ja kellegi kurja kätt mängus ei olnud. Hea seegi. Peale kontserdi lõppu sai paar tundi kuulata ka võõrast muusikast küllastunud diskomeeste enda repertuaari ning umbes tund aega enne järgmise ekipaaži saabumist isegi magada. Umbes poole nelja ajal saabunud melomaan oli see-eest visam ja lasi meil enda meelismuusikat hommikuni nautida. Valus oli see, et tema musavalik oli suures osas heast muusikast koosnev pärlite sigade ette loopimine nagu sõber mainis. Frustreerunult viseldes registreerisin ära hetke, mil hiidkoivik mu näost möödus ja sellega mu telgielu ka lõppes. Kella kuuest lõdisesin auto tagaistmel ja üheksa ajal hirmsas palavuses üles ärgates avastasin, et olen kõigest hoolimata veel paar tundi magada saanud.
Muusikalise valiku poolest andis üritus aga ühe tõeliselt üllatava pärli - nimelt oli ühe ärajäänud bändi asendamiseks kohale tulnud Tõrva bänd R.U.D.E. , mis osutus kokkuvõttes kogu festivali kõige kõvemaks esinejaks. Miks me teame Metsatöllu ja Tharaphitat aga mitte sellist bändi? Poisid tunnevad pille, laulja omab häält ja oskab laulda ning ka laulusõnad kannatavad kuulamist erinevalt mõnest teisest sarnast stiili viljelevast bändist. Ilmselt on põhjus selles, et poisid pole pealinnast.
Teised toredad bändid olid näiteks Narvast kasti õlle eest kohale sõitnud 4 Elements ning Haapsalust pärit Ohutsoon, kelle käest ma ka isiklikult plaadi sain :)

Üks R.U.D.E. lugu ka siia lõppu:


Loom su sees

R.U.D.E. | Myspace Music Videos


neljapäev, august 04, 2011

Kõik! Aitab!

Mitte ühtki klaasikest enam! Võib arvata, et ma jõin ennast eile täis, kukkusin trepist alla, sõimasin läbi kõik oma sõbrad ja oksendasin täis oma ainsad ilusad riided ning praegu nutan kohutavas kassiahastuses, kuid tegelikkuses jõin ma klaasikese õlut ning piinlesin terve õhtu ja öö paistes ning tilkuva ninaga. Nii kui mu armas nina tajub, et veresooned laienevad (oli vist niipidi?) hakkab ta meeletutes kogustes tatti tootma ning ma rikun oma pideva aevastamise ja nuuskamisega ka teiste peotuju ära. Punane vein peaks allergilise nohu (mu allergia on siis nö mittemillestki, lihtsalt kergelt ärrituv nina) puhul vastunäidustatud olema kuna põhjustab ninas turset aga minu puhul põhjustab seda juba igasugune kerge alkohol. Koos kerge joobega saabub kohe ka maitsetundlikkuse kadumine ehk siis lisaks alkoholile pole mingit mõnu ka joogi kõrvale pakutavatest snäkkidest ja vihaga söön ma neid seetõttu veel topelt. Ja mitte miski ei aita. Ja mul on sellest kõrini.
Ehk siis võtsin vastu otsuse, et ma enam ei ürita. Hüvasti hea vein ja peened juustud. Mille kõrvale ma seda head juustu nüüd sööma peaks? Magusad lakked nagu mahlad ja limonaadid mul alla ei lähe. Tomatimahl läheks aga selle peale hakkab söögitoru valutama - tere tulemast vanadus ja haigused! Ainus variant on vist enamasti halvad alkovabad õlled (siidrit ma kah ei joo) aga veini vist küll millegagi asendada ei anna. Seda Torrese alkovaba valget veini sai korra proovitud, mõttetu suhkruvesi. Mina tahan kuiva ja haput veini! Ilmselt hakatakse mind varsti seltskonnast kah välja arvama, sest kõik normaalsed inimesed ju joovad. Hakka või narkootikume tarbima aga esiteks ma ei tea, kust neid saada ja teised ei või ma teada, et needki mu nina paiste ei aja.
Lõpuks muutun ka kibestunud karsklaseks, kes šampuseklaasi pakkujale kõrri kargab ja kogu vaba aja spordisaalis rassib, rääkides sellest kui naudingust! Kohutav väljavaade. Kas on võimalik olla karsklane meie ühiskonnas ja sealjuures ise alkoholi vihkamata?

teisipäev, august 02, 2011

Sügis käes?

Tundub nii. Poed on alustanud sügisväljapanekutega, sügis-talvise hooaja kataloogid saabuvad, lapsi hirmutatakse (no mina omal ajal ootasin pikisilmi tegelikult, üksiku lapse rõõmud) algava kooliga, lõuna ajal on mu kohvik rahvast täis, inimesed blogivad ja laigivad FB-s. Hirmutage pealegi - mina kavatsen nädala pärast suvepuhkusele minna. Miks peaks puhkama juunis (juuni alguses!!!)-juulis ja sellega oma suve lühikeseks muutma - mis suvi see peale puhkust enam on. Augustis puhates on puhkus alles ees terendamas mitte vastikult läbi ja pealegi on juunis-juulis niikuinii vähem tööd ning kontoris viieni istuma ei pea (no vähemalt meie õnnelikus ettevõttes).
Ja ma ei kavatse leppida sellega, et minu sünnipäev on nüüd sügisel kui see vanasti ikka suvel oli. Täpselt nagu jõuludegagi, alustatakse meil sügise-propagandaga kuid varem, et ikka rohkem müüa saaks. Osta jope kohe ära, pärast enam pole! Ok, suvi hakkab neil ka varem aga siis panevad kõik tähele, et hangede vahel pole oma suviselt lendlevate kleidikestega eriti realistlik heljuda, praegu petab nii mõnegi ära, et äkki tõesti ongi kampsikut (öäkkk, mis sõna!) vaja.
Ainuke asi, mis mind hirmutab on see, kuidas ma ilma netita elada saan. Kui inimesed kavatsevad nüüd igapäevaselt blogida, siis kuidas ma oma Readeri loetud saan? Kui palju halbu ja häid mõtteid jääb kommenteerimata! FB- s saab olema üle tuhande lugemata hiljutise postituse! Õudne - ja see on mõne (normaalse) inimese reaalne igapäevaelu! Ta ei olegi kogu aeg kõigega kursis! Mitte et mul suvilas internetiseeritud arvutit ei oleks aga kus sa seal keskendud.
Viimane šokk oli näiteks Rock Ramp, mille ajal juhtus nii palju sündmusi, et online-s tagasi olles ei jõudnud ära imestada.

Nädalavahetus oli kohutav. Ma praegu võin selle üle küll nalja visata aga tegelikult oli asi naljast kaugel. Ära kunagi mine kuhugi kui juba hommikul kõik viltu veab! Laupäeva õhtul tegin õige otsuse kell 19 magama minna ja mitte enda ning teiste elu rohkem kahjustada. Pühapäeva hommik ei alanud sellegipoolest paremini. Jõle.
Muidu oli plaan loomaaeda külastada. Eelmise aasta veebruarist alates esimest korda pealinna väisata (kas ainult mina loen pidevalt selle kolesõna asemel vägistada? kas feministid peaksid seda sõna taunima?), loomulikult oli see üks kole päev nagu juba lehtedestki lugeda võib. Loomaaeda ei saanud, vihma tibutas, ilm läks kohe ilusaks kui kriitiline aeg loomaaeda minekuks oli möödunud, laps keeldus wc-st, kiiresti koju jõudmise asemel istusime tunnikese ummikus jne jne. Põis pidas vastu, närvid mitte. Kulinaarsed katsetused ebaõnnestusid. Mis seal rääkidagi.

Lõpetuseks õpetusi esivanemailt: "Sel aastal mustikaid süüa ei tohi, sest rebased pissivad neile peale ja võib saada koleda haiguse! (sisaldas vist kõhuusse)"
Ja veel ka reaalsuslaks - mida arvata kui esivanem küsib, kas sa peole minekuks juba liiga vana ei ole?

reede, juuli 29, 2011

Tätoveerimisest

Rockiüritustel ringi vaadates tekib küsimus, kui suur protsent tätoveeritutest on seda endaga teha lasknud ebaadekvaatses olekus. Näiteks nägin ma üht umbjoobes kutti, kel kena roosikimp oli käele tätoveeritud. Suurel osal inimestest on kaootiliselt üle keha mingid arusaamatud käkerdised lajatatud. Pole hiir ja pole konn ta, mingi veider värdjas on ta. Mul ei ole tätoveerimise vastu midagi kui see on hästi tehtud ja silm seletab, mida on kujutada üritatud. Endale enam ei tahaks, sest tätoveerimata inimene on juba suurem haruldus kui tätoveeritu. Pealegi ei suudaks ma piisavalt head pilti väja mõelda. Mis mõtet on tätoveerida endale mingi liblikas või delfiin lihtsalt sellepärast, et see on jube nunnu? Mulle ka meeldivad kassipojad aga ma ei näe mõtet endale ühte seepärast õlale joonistada. Alati kui keegi mingit tätoveeringut põhjendab, ütleb ta, et see toob välja tema erilisuse ja peaaegu alati on see "erilisus" kätketud mingisse absoluutselt tavalisse kujundisse. Mingid tähekesed, lillekesed, päikesed. Jube eriline küll. Tribal võib iseenesest ilus olla aga kuna see on enamasti mingi tähenduseta siis ilmselt ma tüdineks sellest samamoodi ära nagu ühesugusest soengust (mitukümmend aastat mul muidu see "lihtsalt pikad juuksed"-soeng on?).
Mõned põhjendavad oma pisikesi ja mittemidagiütlevaid tätoveeringuid sellega, et need ei paista välja kui vaja peen välja näha. No mis mõttega siis üldse end tätoveerida lasta? Ja ma ei kujuta tõesti ette, et tänapäeval veel keegi tätoveeringut nähes mõtleb, et selle kandja on endine vang. Eriti kui tegemist on naisterahvaga ja tal on õlal liblikas. Eks vist ole küll ameteid kuhu tätoveerituid ei taheta aga minu meelest on see ikka väga iganenud mõtteviis. Üks mu tätoveeritud sõbranna (jalal ja käel suured mustrid) töötab välismaal lastega - huvitav, kas Eestis tehtaks talle takistusi?
Mina kasutan vahel üritustel käies kleepekaid. Rock Rambil oli mul üks väike ämblik õlal ja teine jalal. L. hoiatas mind küll ette nende liigse tõetruuduse osas aga ikkagi ehmatasin vähemalt viis korda endal südame rütmist välja nende peale.
Muidu tuli üks hea tätoveeringuidee ka. Selline mida kellelgi ei ole ja mida ilmselt keegi ei taha ka, aga see oleks vaieldamatult originaalne ega häiriks ka pika piduliku kleidi puhul. Punased veretilgad reite sisekülgedel. See on vist valus koht tätoveerimiseks?