esmaspäev, jaanuar 15, 2018

Kuidas me Vova sünnipäevale tahtsime minna

Laupäev oli üritusi triiki täis - pidime Rockiklubi sünnipäevale minema, aga enne seda oli vaja ka Vova sünnipäevalt läbi lipsata. Asuvad teised üsna kõrvuti, mis see siis ühe õhtuga ära ei ole. See plaan läks siiski veidi viltu, sest jäime neljakesi lifti kinni ja päris välja õnnestus sellest müsteeriumist alles tunni aja pärast saada...

Selgituseks siis niipalju, et Vova sünnipäev on üks Escaper Tartu neljast põgenemistoast, mida meid lahkelt külastama kutsuti. Legend ütles nii: Taaskord oli kätte jõudnud aasta tippsündmus - Vladrimiri ehk Vova sünnipäev. Kingitusega, nagu ikka, polnud vaja õnneks suurt vaeva näha. Vova on ju vana "kõri". Pudel põues astusin trepikoja uksest sisse. Sealt edasi läks asi iga hetkega aina kummalisemaks. Esiteks jäi mulle ukselink pihku, seejärel kukkus uks hingedelt, siis komistasin ja kukkusin pudeli katki. Õnneks oli lift all ja ei pidanud märja hõlmaga trepikojas kaua passima. Vajutasin number "2"... edasisest mäletan vaid kahte kummalist nime, Ants Mutter ja Mati Mehaanik. Kohtumiseni Vova sünnipäeval!

Lifti kinnijäämine on ilmselt enamikul unistuste TOP 3-s sees, eriti sellisesse vana kooli üheksakordse paneelika omasse. Üldse tundusid Escaperi toad intrigeerivatele teemadele üles ehitatud olevat - hullu kelder, mahajäetud maja ja natside saladused ning kuna liftiteema oli päris tõetruult lavastatud, siis eeldan, et ka teised toad on samasugused. Igatahes kolisevas, rappuvas ja otsi andvas liftis olime seekord neljakesi, sooline tasakaal oli ka täiesti paigas ning õnneks selgus, et vähemalt liftist õnnestus meil ka välja saada. Tekkis küll mõte, et kas oleks võimalik see tunnike ka lihtsalt seal kinni istuda? Ilmselt oleks, aga sel juhul ehk ei kirutaks enda juhmust, vaid tahetaks raha tagasi saada ja seetõttu on põgenejad ikka raadiosaatjaga varustatud.

Liftist välja saades oli rõõm aga üürike, sest loodetud läbu asemel sattusime valele korrusele liftimehaanikute tööruumidesse. Tore küll, eks! Kurk kuivab, kere hele, aga pead mingite paranoia käes vaevlevate töömeeste mõistatusi lahendama hakkama, sest varuväljapääs on kinni ning onkel on koodi ära muutnud andes kukalt sügama panevaid instruktsioone, mis jätavad mulje, et tegemist on riigisaladusega. Ega muidu välja ei saa, kui pead kaasa mängima hakkama. Lahendused olid tegelikult päris mängulised ja vahepeal helistas ka lauatelefonile üks abivalmis inimene, paaris kohas õnnestus ikka piinlikult lolliks ka jääda ja endale otsa ette laksatada. 

Võib-olla oli asi ka selles, et pooled meist olid varem põgenemistoas käinud, aga olukorda, et "äää, mis ma siin üldse tegema peaks?" ei tekkinud. Saime pihta, kust lahendusi otsida, aga nende leidmine ei läinud alati kõige libedamalt. Tõele au andes tuleb öelda, et meestest oli selle toa juures rohkem kasu, sest osa ülesandeid olid üsna tehnilised (no ma ei tundnud peale vaadates ära asju nagu relakas ja laserlõikur näiteks) ja ma pole väga kindel, et ilma meesteta üldse välja oleks pääsenud, aga kokku võttes saime (peaaegu) hakkama, sest olgugi, et meil läks 4 minutit üle aja, ilmselt olime lahendusele väga lähedal ja meil lasti välja jõuda. Vaja läks päris erinevaid oskusi ja ka kastist välja poole mõtlemist, sest enamik asju, mis esmapilgul rasked tundusid, olid tegelikult lihtsad (matemaatika näiteks). Edetabelisse sai meist umbes pool tundi kiirema ajaga, aga eks selleks peab ilmselt ka laiemat kogemust omama erinevate põgenemistubadega (või siis tõestage, et on ka täiesti kogenematul võimalik nutikuse pealt see asi poole tunniga ära teha, ilma algaja õnne abita).

Huvitav on see, et iga põgenemistoa puhul olen alati mõelnud, et kuidas lapsed siin hakkama saavad, aga ju siis saavad, sest lapsi (ok, teismelisi) on neis alati. No eks ma vaatan Rakett 69 saadet ka selle sama imestusega, et no kuidas?! Lapsed on leidlikud. Aga endalegi annab põgenemistuba toreda eduelamuse  - tundus keeruline, aga hakkama saime! Kahekesi väga minna ei tahaks, siis pole kedagi süüdistada/kellelegi loota :)

neljapäev, jaanuar 11, 2018

Fatacceptancecore

Selle pealkirjaks oleva väljendi pätsasin ma ühelt Trumpi pilti avatarina kasutavalt netitrollilt, kes sellega üht bändi kommenteeris. Mitte et seal üldse mingit erilist seost oleks olnud (peale selle, et bändi moodustasid naised, kes ei omanud just supermodellivälimust, aga kindlasti mitte mingi paksude punt, muidu täiesti keskpärane ansambel), aga ma naersin päris korralikult. Igasugu spetsiifilisi muusikažanre on ju olemas, miks mitte siis ka selline?

Igatahes, et pealkirja ka sisuliselt õigustada, lugesin juhtumisi üht Rentsi spordipostitust (ausõna, ma tahtsin ainult lollidest meestest lugeda, aga kuidagi tuli hoog sisse ja panin lõpuni välja), kus räägiti spagaadist ja mulle jõudis kohale, et ma olen sellest alati hoopis teisiti mõelnud (mitte et ma üldse spagaadist jõle palju oma elus mõelnud oleks). Näiteks väitis Mini mulle mõni aeg tagasi, et ta on vist oma klassist ainus tüdruk, kes spagaati maha ei saa. Ma imestasin kohe selle üle ja pakkusin, et ju siis on nende klassi kuidagi eriliselt painduvad tüübid sattunud, sest igaüks ei saagi saama seda spagaati ju?! Vähemalt enda lapsepõlvest ma nii mäletan - ma käisin pubekaeas ikka mitu aastat võimlemas ja seal oli seltskond, kes sai spagaadi maha ja teised, kes ei saanud. Mina kuulusin muidugi sinna teise rühma ja olgu öeldud, et toona ma olin üks ilgelt kondine alakaalus plika. Me pidime seda iga trenn tegema ja ma ei ütleks, et mu oskused ses osas kuidagi aastatega paranenud oleks. Olin algusest peale see laps, kes rühmakavades tagumisse ritta ära peideti, aga esineda mulle iseenesest meeldis ja ära ka keegi otseselt ei ajanud. Profimate jaoks oli Jaanika Mölder ja iluvõimlejad, selle rühma kohta räägiti jutte, et kui laps nutab, et tema enam kõrgemale jalga tõsta ei saa, siis Jaanika tuleb ja tõmbab jala raksti! veel kõrgemale. Ma ei tea, kas see ka tõele vastas, proffideks me ei kippunud ju ka ega polnud lootustki. Meid jäeti oma trennis üldiselt rahule - proovi, aga kui ei saa, siis ei saa. Äkki oleks lihtsalt pidanud rohkem pingutama? Öeldakse ju, et kõik on õpitav, millegipärast olen ma selle painduvuse osa kaasasündinud oskuste alla liigitanud. Jah, kindlasti, mingil määral arendatav, aga ma ikkagi ei usu, et mina eluilmaski spagaadi maha oleks saanud (ilma rebenditeta).

Näiteks käidi meie klassist ka balletiklassi jaoks lapsi välja sõelumas ning neid, kes ei paindunud, lihtsalt ei kaalutudki. Võib-olla nad läksid lihtsalt kergemat teed - lihtne oli võtta kohe need lapsed, kellega suurt vaeva nägema ei pidanud, aga mina arvasin ikka umbes nii, et kui eeldusi pole, siis baleriiniks ei saa. Ei ole nii, et kui väga tahad, küll siis ka saad.

Ma ei tea, kas tippsportlane on saanud mõnest sellisest, kel eeldusi ei olnud? (Ok, spagaadi maha saamine pole mingi tippsport). Samas ma usun, et on küll kunstnikke, keda kooli joonistamistundides ei kiidetud ja kirjanikke, kes kirjandite eest kahtesid said. Sellised valdkonnad on laiemad kui sport, mis minu jaoks liigitub rohkem sinna "on või ei ole"-kategooriasse. Mis iseenesest on imelik, sest sportlased ju treenivad ennast kogu aeg ja "harjutamine teeb meistriks". Aga tuleb välja, et ma tegelikult seda ei usu, et igaüks, kes harjutada viitsib, saab ka meistriks. Seda igal alal, mitte ainult spordis isegi.