teisipäev, november 13, 2018

Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 4. raamat

Kummaline, et alles neljas osa, tundub kuidagi rohkem loetud teda, aga sellest pole midagi - mulle meeldis just see neljas osa senistest enim. Eelmistest kirjutasin siin ja siin.

Miks ta mulle rohkem meeldis kui eelmised? Sest mul ei olnud enam nii piinlik lugedes, mis on omaette irooniline, on ju mitmed arvustajad selle osa keskseks teemaks pidanud erektsiooniprobleeme...Aga piinlik ei olnud mul selles mõttes, et "MIKS sa ometi niimoodi käitud?", mida ma esimesi osi lugedes tihti tundsin - selles osas on peategelane mulle hoopis mõistetavam. Mis sest, et mul pole kunagi olnud erektsiooniprobleeme.

Millegipärast on murdeealistest rääkivad raamatud enamasti populaarsed, see iga, kus inimesest saab täiskasvanu tundub inimestel kuidagi sarnaselt kohatu olevat - tagantjärele me mõistame ja noogutame kaasa, jah, sai isegi oldud ja tehtud. Enamik meist käitub siis üsna inetult, aga me anname selle andeks. Täiskasvanu meile arusaamatut tõmblemist me nii kergelt mõistma ei tõtta.

Knausgård on endale omaselt aus ega kohku tagasi paljastamast endast neidki külgi, mida enamik meist ei teeks. Enda nõrkuste paljastamine muudab inimese teistele sümpaatsemaks ja kuidagimoodi on just teismeliseiga see aken, milles me teistes enda ebakindluse kõige kergemini ära tunneme. Teate te mõnd enesekindla ja õnneliku teismeliseeaga inimest? Isegi kui neid on, raamatuid neist ei kirjutata ja ega keegi vist lugeda ei tahaks ka. Nostalgia seostub ju samuti just selle eaga, enamik inimesi pidavat kinni jääma oma sel ajal kuulatud muusikasse, nähtud filmidesse jne. Tagantjärele "kuldaeg", mis toona läbielatuna seda kindlasti ei olnud. Ilmselt tunnevad sel ajal Norras elanud inimesed seda veel eriti selgelt, raamatus on palju märkusi erinevate tolleaegse kultuurielu ilmingute kohta. Välja arvatud mõned ülemaailmse tuntusega bändid, jäi see osa natuke kaugeks, ma isegi ei tea, kas mingid tõlkija kommentaarid vms oleks kaasa aidanud, ühe kohas oli üks laulujupike ära eestindatud, see kõlas mulle pigem kohatult.

Seekordse osa puhul mõjus mulle aga kirjeldatud loodus palju ehedamalt, sest suvel ise Norras käinuna suutsin vähemalt midagigi sellest endale ette kujutada ja põhjaosa kaamos oli kindlasti üheks oluliseks osatäitjaks selles raamatus. Mingil määral võib seda muidugi ka praegu aknast välja vaadates aduda, seega hea ajastus lugemiseks.

Kriitika, et tegemist on tüütu looga "valge mehe heteroseksuaalsetest seiklustest", oehhh. Mu meelest pole vähemalt selle raamatu puhul küll mingit seesugust üleolevat vaatenurka näha, kes tahab muidugi näeb, aga pigem tundusid mulle isegi kõik väga episoodilised naistegelased väga elusad, tahtejõulised ja omapärased. Põhja-Norra naised muidugi ongi karmides oludes karastunud, aga mulle see mingi ühtlase tibidegalerii muljet küll ei jätnud. Märkasin ka üht muidu harvaesinevat vaatenurka mehe poolt - kui kipud armuma välimusse, jääd enamasti jänni, pigem tekib klapp muul pinnal. Mitte et Knausgård seda teadlikult jälgida suudaks muidugi.

Sellest raamatust on üsna raske kokkuvõtlikult kirjutada, siin on väga palju kohti, mille üle mõelda ja mida välja tuua. Joomine. Väga ilmekalt tuuakse välja, miks see nii tohutult tõmbab, aga ei salata ka selle teist poolt. Kuna ajatelg on sassis, siis me teame, kuhu Knausgårdi isa joomine lõpuks välja viib. Ei ole mingit filosoofiat, käibetõdesid, on ainult tavaline elu, mis on nagu on - ühest vaatepunktist üks, teisest teine.

Knausgårdi kirjutamine, kogu see tema nooruse uljus ja ambitsioonikus, kas temast tõesti sai kirjanik tänu sellele? Pigem mitte, enamik meist peab sellises vanuses end oma tegemistes avastamata geeniuseks. Kogu see 18-aastase elutarkus, ma eeldan, et mingis vormis on see meis kõigis olemas (olnud).

Kui ma Knausgårdi esimese kahe raamatu puhul kirjutasin, et tema võlu on see, kuidas ta näitab kui erinevad on inimesed, siis nüüd ütleks ma täpselt vastupidi. Vähemalt mingil hetkel elus võib inimene, kes sinust esimesel vaatlusel täielikult erineb, sinuga üsna ühesugune olla.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

kolmapäev, november 07, 2018

Mind ei taha ükski mees

Urve Palo ei saa aru, kuda nii saama, et on lapsed, aga pole abielu, eks ma siis püüan natuke valgustada seda enda mätta otsast.

Teate, miks on vaja abielluda? Aga selleks, et saaks selle küsimusega lihtsalt ühele poole, et oleks kaelast ära, et keegi ei saaks sinusse ebakindlust süstida. Ma päriselt ei näe mitte ühtki muud vajadust. Kedagi koos see ei hoia, ühist perekonnanime ei ole sageli ka abielus inimestel, mingeid erilisi lisahüvesid see samuti ei too, lisaks tunneks mina end sellises olukorras nagu pulmad tähelepanu keskpunktis väga ebamugavalt ning eelistaks abielluda ainult kahekesi. "Abielu annab naisele kindlustunde" väidab Palo, ma väidan vastu, et just säärased artiklid ja väljaütlemised seda kindlustunnet röövivad, mitte aga fakt, et ollakse vabaabielus. No umbes nii, et muidu üksindus väga ei häirigi, aga kui pidevalt mehe ja laste järele küsitakse, hakkab ebamugav küll.

Eks kommentaariumis pannakse asjad tavaliselt paika ju ka - mehed abielluvad ikka ÕIGETE naistega, kui sinuga ei ole abiellutud, järelikult oled vale. Oma eksiga olin ma koos üle 8 aasta, tal on nüüd uus naine ja lapsed - ja ka seda naist pole ta "ausaks" teinud. Ootab ikka seda õiget või? Mu praegune suhe saab peagi 11 aastat täis, kui pikalt see keskmine abielu statistiliselt kestabki, aga no ju siis ma olen ikka veel ooterežiimil. Üdini vale naine, lühikeste jalgadega, never the bride, nagu Courtney rõivakollektsioon.

Kogu selles kindlustunde teemas on veel üks tore konks - sa ei saa ennast ju ise päästa ka, mismoodi sa teed ise ennast "ausaks" naiseks, see tähendaks ju enda pealesurumist mitte mehe valikut, jääd igaveseks selleks, kes teise "abiellu meelitas". Ikka naine peab ootama ja mees välja valima, õigeks tunnistama. Isegi kui teised ei tea, et sina ettepaneku tegija olid, ilmuvad ikka need arvamuslood, kus valijaks on alati mees ning mõtled salamisi "äkki ma tõesti olin varuvariant?". Tundub ju, et mingid muud tõendid armastusest ei loe, ainult see ametlik paber?

Mida see Palo provotseeriv küsimus paremaks teeb? Et võtan artikli pisarsilmil näppu ja viin mehele nina ette - "vaata, isegi Urve Palo ütleb, et sa ei pea minust lugu! Ma tean, sa tegelt ei taha mind, aint laste pärast oleme koos, ma olen liiga vana, liiga kole, liiga rumal, liiga tark, liiga klammerduv, liiga iseseisev...Ütle mulle ometi, mis mul viga on, et sa mind ei taha!!! ÜÜÜÄÄÄÖÖÖÖÜÜÜ!!" Raudselt see viib ettepanekuni, eks?

Mõnedele küsimustele vist sobib ikka vastuseks ka "aga mis see sinu asi on?". Mõned isegi on hakanud vaikselt aru saama, et laste järele pärimine võib teistele ebamugavust põhjustada, ei ole nii, et kui tahad lapsi, siis ka kohe saad. Äkki jätaks selle abiellumise-mitteabiellumise ka sinna samasse kategooriasse - isiklik asi? Üldse, intelligentselt saab arutada mu meelest iga teema üle, ilma, et peaks mängu tooma personaalsed etteheited stiilis "ühiskondlikult kahjulik element" või "naine, keda mees ei austa piisavalt".

Mulle on mulje jäänud, et abiellumine on pigem nö maitseküsimus - on inimesi, kes abielluvad, kui vaja, siis ka mitu korda, ning on inimesi, kes ei abiellu, isegi kui nad ühe ja sama inimesega pikemat aega koos püsivad. Kindlustunde või laste heaoluga seda kuidagi seostada on äärmiselt meelevaldne. Oma laste kaaslaste järgi vaadates, kaugelt rohkem on kärgperesid ja üksikvanemaid kui nn tuumikperekondi, see lihtsalt on nii ja ma ei usu, et abielu populariseerimine seda kuidagi vähendada suudaks.

Kommentaarides palun lahkelt mind haletseda, eks.

Järgnev laul sobib mu meelest kenasti teemaga kokku, ma ise laulsin seda pidevalt "I´m a pitiful snowflake", aga seda ta tegelikult üldse laulus ei ütlegi.
P.S. Meg Myers on üks mu viimase aja häid leide muusikas. Mulle meeldib õudselt ka tema esikalbumi kaanepilt (sama, mis videol taustaks) - ta ongi selline kergelt ähvardava loomuga tütarlaps, kes isegi oma laulusõnu pigem sülitab välja, kui laulab. Selline, kellega abielluda ei julgeks.


teisipäev, november 06, 2018

Eluvaatlusi

Vaatasin just Instasse, Feministeerium oli jaganud:
Avastasin, et ma olen ikka jõhker optimist, lugesin sealt välja hoopis selle, et kui sul on kätel külm, mõtle parem naistele, kes külma ilmaga seelikutes ringi käivad! Ära virise, ole tugev nagu seelikukandja! Ma vist eksisin, eks?

Aga muidu, Rammstein tuleb Lätti ja kuna neil kevadel uus plaat ilmub, mida ka viimaseks ennustatakse, siis võiks ikka selle uue show ka ära kaeda, äkki rohkem ei saagi? Huvitav, kas pileteid üldse jagub, pole Lätis kunagi kontserdil käinud? Lisaks ei julge Bookingusse vaadata, kas ööbimist ka ehk kusagil oleks. Enne ei vaata, kui piletid olemas. Eestist läheb Metal Travel Agency ka sinna, aga no Tallinnast läbi Pärnu (neil ööbimine hinna sees)...Kui saaks kuhugi auto jätta Pärnus või Tallinnas, aga meil kõik tuttavad mõlema linna keskosast kaunis kaugel. Mis siis, kui piletid olemas, ööbimised otsas ja MTA reis ka välja müüdud? Huh, ma ikka vihkan planeerimist!

Alice in Chains tuleb ka muuseas Tallinna, aga see nii väga ei tõmba vist, et minna, pealegi Rock Cafes, kus kohti niigi vähe, ma ei hakka tõsiste fännide eest ruumi ära võtma. Bon Jovi ei huvita. Aga varsti tulevad juba suvised festarid ka otsa ju! Mulle meeldib see ootus, et oh, äge, tahaks minna, aga samas kohe sinna järele "ei tea, kas ikka saab, äkki miskit ei klapi" ja vot seda ma vihkan.

Jõulud ka. Oh jummel, juba inimesed helistavad, jätaks äkki sel aastal need kingitused ära, ilge jant, üldse ei taha, äkki tõmbame üldse Eestist minema selleks ajaks, ei pea pead vaevama. Nii kaugele on see sunnitud kingihullus inimesed viinud. Mul endal ei ole midagi erilise jõulude vastu, pigem masendab see, et teised neid nii valulikult võtavad. Äkki hakkab miskit muutuma, kui suurem osa inimesi jõule pigem jõuluhulluseks pidama hakkab? Põhimõtteliselt etendatakse meil seda janti ainult laste pärast. Mul üsna suva, mida mulle kingitakse, aga näiteks ema käest sain juba pahandada, et mismõttes kinkigu ta mingi kinkekorv söödavate asjadega, ei sobivat ju, raha ka ei sobi, kinkekaardid ka mitte - mingi asi peab olema! Kas sul tõesti ühtegi kreemi vaja ei ole?! Uut lõhna?! Vat asjadega on küll kõigil nii, et kui hetkel just šampoon või seep otsa ei hakka saama, kell katki pole läinud vms, siis pole mitte midagi tahta.

Tähelepanekuid ka, nädalavahetusel sai öösel kolme ajal kesklinnas viibitud. Magamine on vist enamiku meelest ülehinnatud - rahvast sama palju kui südapäeval, sõideti ruladega, pargipinkidel polnud ühtki vaba kohta jne.

esmaspäev, november 05, 2018

Intervjuu lugemisest

Mini pidi kooli jaoks lugemise teemal intervjuu tegema. Ma olin siis intervjueeritav (sest ma olen staar, mitte mingi blogija, et te ikka mõistaksite, onju...*). Kolm esimest küsimust andis õpetaja ette, ülejäänud mõtles ta ise välja. Selgus, et mul on jube keeruline neile vastata, ma tahaks ikka enne mingit protsentuaalset statistikat vaadata, et mida ma siis tegelikult kõige rohkem lugenud olen jne, sest esimesed ettejuhtuvad vastused ei pruugi ju sugugi "õiged" olla, aga ma sundisin ennast mõtlema, et see on siiski kõigest tähtsusetu intervjuu, mitte panus teaduslikku uurimistöösse ja sain kuidagi vastatud. Siin ma muidugi nii pealiskaudne olla ei suuda ja lisan sulgusesse kommentaarid ka.

Mis on su lemmikraamat?
Mul on palju lemmikraamatuid. (Ma ei tea, miks sellelaadsed lemmikute-uurimised nii levinud on, kui on teada, et ühe vastuse põhjal antakse sageli hinnang inimesele tervikuna. Vali ainult üks tähendab, et sa pead hoopis otsustama, milline sa välja tahad paista, mu meelest just seetõttu vastatakse siin pigem "Väike prints" kui "Kummitarzan".)

Kes on sinu lemmikautor?
Remarque, Murakami, Eestist Maarja Kangro. (Ma nüüd vaatasin Goodreadsist oma enimloetud autoreid ja no kus on  Kivirähk (liiga etteaimatav vastus vist?), Juur (huumor ei ole ju tõsiseltvõetav kirjandus!), Bukowski-Kender-Sauter (arvata on, miks neid siin pole), Dan Brown (kelleks nii mind peetakse!), Houellebecq´i unustasin ära, tema kui trendikas oleks ju sobinud. Ehk siis taas puhas mainekujundus.)

Mis žanri raamatuid sulle meeldib lugeda?
Klassika, tänapäevased ja ajaloolised romaanid. (See on üsna hea küsimus ja annab rohkem aimu inimese eelistustest kui mingid nimed mu meelest. Iseasi, kui täpne see žanrite määratlus on.)

Kui vanalt hakkasid lugema?
Mu ema väidab, et 4-aastaselt. (Tegelikult väidab mu ema, et hakkasin 3-aastaselt lugema, aga ma ei julgenud seda panna, sest mitte keegi ei usuks ja see kõlab eneseupitamisena. Mu enda lapsed on 5-aastaselt lugema hakanud ja see paistab selline "keskmine" normaalne iga olevat ka, kui lapsed üldiselt lugema õpivad. Jah, ma olen näinud ka videot, kus tõepoolest kolmene laps loeb, aga see tundus mullegi täiesti hämmastav. Äkki ma olin hämmastav kolmene? Ma ei tea ju.)

Mis raamatut lugesid kõige esimesena?
Ei mäleta. (Küsisin Mini käest, et sul on nüüd neli aastat lugemisstaaži, sa mäletad, mida esimesena lugesid või? Ta ei mäletanud. Noh, mul on oluliselt pikem see staaž, ma tõesti ei oma halli aimu ka. Aga kui mäletaks, oleks kindlasti huvitav teada. Kusjuures, õpetaja neil väitis, et tema oli lugenud Miki Hiire koomikseid - hmm, võttes arvesse, et õpetaja on ehk ca 10 aastat minust vanem, kas siis oli meil üldse selliseid asju? Üks paksude kaantega kogumik ilmus ka nõuka ajal, aga kas tõesti juba tollal? Või olen ma õpetaja vanusega väga mööda pannud...tal on täiskasvanud laps, selle järgi arvan, et ca 10 aastat vanem, samas mul oli kursaõde, kes minu vanuses juba vanaema oli (ja ei tema ega tema laps saanud alaealisena lapsevanemaks), ei või iial teada.)

Mis oli väiksena su lemmikraamat?
"Lugu kahest vereliblest" (Autor Pilvi Üllaste. Tema "Avatud pähklipuu" oli teine lemmik. Üsna ebatraditsionaalne vastus vist. Üldse mingid inimese ja looduse sisemisi toimimismehhanisme tutvustavad asjad, multikatest Meemeistrite linn ja Operaator Kõpsi lood, need huvitasid oluliselt rohkem kui mingid muinaslood ja lastejutud.)

Kas sina oled kunagi ise ka raamatut kirjutanud?
Jah, sahtlisse ikka. (Lapsena ma kirjutasin umbes raamat nädalas + igapäevaseid perioodikaväljaandeid.)

Mida enda loetud raamatutest soovitaksid teistele?
Lastele "Dr Dolittle´i lood" ja suurtele "Päeva riismed". (Üldiselt pole mõtet soovitada, sest inimeste maitsed on niiiii erinevad. Dr Dolittle tundus mulle lapsena jube äge, ma ei tea, kuidas nüüd. Totu raamatud olid ka toredad, aga kui nüüd püüdsin ühte lastele ette lugeda, tundus kohutavalt igav. Kazuo Ishiguro "Päeva riismed" sai juhuslikult kirja, kuna oli viimane mult 5 tärni saanud loetud raamat tollel hetkel. Noh, Ishiguro sai Nobeli ka, siis vist võib soovitada. )

*Ma igaks juhuks mainin, et see on iroonia ühe säärase arvamuse kohta.

kolmapäev, oktoober 31, 2018

Ema kooli!

Nojah siis, poleks nagu oodanudki seda, täitsa hämming kohe.

Helistab Mini, nutab toru otsas - leidsin oma enne vaheaega kooli unustatud vihmavarju üles, aga rõivistutädi väidab, et see on vihmavari, mis seisab omanikuta juba eelmisest aastast! Ausõna, see on minu oma! Klassijuhataja ütles, et mu mäletamised on kahtlased ja sa pead nüüd homme kooli tulema vihmavarju tuvastama!

No ma ei tea, kas ei oleks lihtsam see vihmavari talle kätte anda, eriti veel arvestades seda, et juba väidetavalt aasta otsa pole keegi selle vastu huvi tundnud? Kui ka ei ole meie oma, toome ausõna tagasi ju?

See "su mäletamised on kahtlased" tõukub ilmselt aga ühest teisest hiljutisest episoodist kui Mini unustas kilekoti koos esinemiseks vajaliku tavaariga koju, aga väitis koolis, et tema meelest oli tal see kott tänaval käies veel käes, mis on küll ebaloogiline, aga noh...See näitab, kui kerge on mainele plekk juurde saada - ah, ega sinu mälu ei saagi ju usaldada!

Eks ma pean siis nüüd kooli vedama ennast. Raudselt saan noomida, et vihmavarjul nimesilti küljes ei olnud. No ununes, noh. Nagu tütar, nõnda ka ema. Ebausaldusväärne perekond.

teisipäev, oktoober 30, 2018

Ropendamisest

Ma ei hakka siin muidugi lahkama kellegi teise personaalküsimust, vaid ikka iseennast ja seda põhjusel, et Manjana postituse kommentaariumis küsis ning pakkus nii omalt poolt kui ka teadusartiklitest mõned võimalused, miks inimesed ropendavad. Mu meelest aga need variandid vähemalt minu puhul ei päde. Jaajaa, tulgem kapist välja, ka mina olen selline rõve ja ropp eit, aga ma tegelen siin blogis ikkagi mainekujundusega, eks. Tegelikult ma võiks vist ikka kedagi sinnasamusesse saata ka, aga pole piisavalt põhjust antud. Must-valgel ropendamine kuidagi ei istu ka, käsi ei tõuse kohe, isegi p***e ja s*** tulevad tärnidega, muust rääkimata. Aga vot päriselus, seal...

Koduse kasvatusega mul justkui probleemi pole, kodus ei ropendatud. Kuigi jah, olen kohtunud ka inimestega, kelle jaoks juba ekskrementide nimetamine muudmoodi kui pissi-kaka on kohutav, niivõrd puritaan meie kodus ei oldud ja mu meelest on see ka normaalne (mis ei tähenda, et kogu aeg oleks rõvetsetud, eks, lihtsalt mingitel momentidel on sitahunnik tabavam kui kakahunnik, kui saate aru, mida ma mõtlen). Lapsena oli vähemalt minul osasid sõnu välja öelda väga piinlik ka, kuigi ma teadsin, et need eksisteerivad.

Ma arvangi, et murrang tekkis kunagi siis, kui keegi, ilmselgelt vastassoost, (sest ma ei võistelnud kõva olemises kunagi tüdrukutega vaid just poistega, sest poisid olid ju need, kes üritasid sulle selgeks teha, et sa oled eit - seevõrra nõrgem, mõttetum jne.) üritas mind oma suuvärgiga paika panna. Ma olin ja olen äärmiselt trotslik kui mulle väljakutse esitada, seega otse loomulikult pidin ma ka tookord näitama, et ma olen "more man than a man", ma ropendan veel mitu korda rõvedamalt kui mõni poiss seda teeks. Üldiselt see ehmatas neid. Tuled oma "nukukese"-jutuga ja vastu saad hoopis voorimehe. "Poistele ei meeldi ropendavad tüdrukud!" - oo ma ei tahtnudki ühelegi sellisele stereotüüpsele töllile meeldida. Ropendamine osutus heaks kaitsestrateegiaks ebameeldivate inimeste endast eemale hoidmisel ("Ma peeretan, kui sa kohe ära ei lähe!" nagu ähvardas üks mu sõber esimeses klassis..) Nõme hakkas siis, kui tuli välja, et tegelikult tõepoolest inimestest suurel osal ongi mingi tõsine eelarvamus ropendajate suhtes.  Mingid "esteet-kusipead" olete või? Mulle meeldis šokeerida. Mulle ei meeldigi teie viisakas, klanitud ja puhtasuine maailm, ma ei kavatsegi selle normidele alluda ja mind absoluutselt ei huvita, mida teie sellest arvate:

"Ei ole, tyra, teie asi, mida mina teen!"

Lugu Psychoterrori peatselt ilmuvalt plaadilt "Käärid", loo nimi "Vastuhakk". Kui ma seda lugu esimest korda kuulsin oli tõeline vau!- elamus. Täpselt, kõik on ära öeldud nende väheste vahenditega. Umbes nii, et kui oleks vaja tätoveerida midagi kuhugi, siis see. Ilma selle neljatäheliseta seal vahel ei oleks sõnum niivõrd selge ja lööv.

See, et kellegi meelest on ropendamine kole, seostub mulle eelkõige võltsvagadusega. Need on ju lihtsalt sõnad, mingi kokkulepe, ühiskondlik tabu - sama hästi võime kokku leppida, et me keegi ei ütle "kana" ja lüüa tohutult lärmi selle ümber, mis tegelikult mingit sisu ei oma. Lisaks olen tähele pannud, et mõne üksiku sõna üle pööritavad silmi sageli need, kes ise läbi lillede kaugelt hullemaid asju ütlevad. Meenub ka see, kuidas mu ema (sic!) vaatas Osbournide seriaali, kui see meil jooksis ja siis keegi ta kolleeg põlgas, et fuih, seal ju iga teine sõna fuck. Ema vastas, et on jah, aga samas pereliikmete omavaheline suhtlus on sügavamale vaadates hoopis soojem kui keskmises poliitiliselt korrektses eesti peres. Kas ropendamise taunimisel on ka mingi sisuline põhjendus või on see lihtsalt üks stigmatiseeritud tegevus nagu suitsetamine, tätoveerimine jms? (See oli siis küsimus notsule, ta tavaliselt teab selliseid asju :)

Ainuke mure on see, et ma tegelikult ei taha alati haavata inimesi, kelle jaoks ropendamine kole on, selliseid leidub ka mulle oluliste hulgas. Tõmbasin just kogemata kõrvaklappide juhtme arvuti tagant ära ja sisisesin omale nina alla "Fuck, raisk!" Täiesti mõttetu reaktsioon, möönan. Peaks nii mitte tegema. Aga vot on sisse harjunud. Asendan millegi muuga? "Ah sa pühadevahe!" (ühes lasteraamatus oli see jäneseema "vandesõna") Millegipärast ei taha need asendused üldse nii hästi töötada...

AGA...Ropendamisel ja ropendamisel on mu jaoks suur vahe. Mingit nalja pärast roppuste ritta ladumist ma absoluutselt ei kannata. Muusika juurde tagasi pöördudes, on ju meilgi bände, kes teevad roppe laule vaid selleks, et šokeerida, ilma mingi sõnumita, vist on lihtsalt naljakas rõvetseda  - ma ei suuda selliseid asju üldse kuulata. Nõme, madal, lame. No näituseks see.  Minu jaoks on siin selge vahe, aga ma ei tea, kas teiste jaoks ka. Kõik taandub minu silmis ikkagi olukorrale ja inimesele, kes ropendab, miks ja kuidas - ma võin küsida, et "na***i sa mu v*** saatsid??", ma ei hakka aga lisama, et "ropendamine iseenesest on nii rõve".

Lõpetuseks üks teemakohane tsitaat Courtneylt ka - kui temalt küsiti, miks ta pea igal fotol keskmist näppu näitab: "Oh, that's just a natural state of my hands!"

esmaspäev, oktoober 29, 2018

Kuidas ma kunsti nimel kannatasin

Eelmine postitus sai inspiratsiooni Lars von Trieri uue filmi "Maja, mille Jack ehitas" arvustustest, vahepeal ilmus üks veel. Põnev oli aga lugeda üht kommentaari selle viimase all, kus nenditi, et alles see arvustus sai õigesti pihta loo tuumale, sellele, mida režissöör tegelikult öelda tahtis.

Hakkasin mõtlema, et päris julge arvamus. Muuseas mulle istus ka see viimane arvustus eelmistest rohkem, aga ma pole ise filmi üldse näinudki. Aga oletada seda, kes kui hästi autori eesmärgile pihta sai, ma küll ei julgeks. Ma ehk julgen üldse väheseid asju, muidugi.

Samas on ju kuidagi nii, et on meelelahutus ja on kunst, millega tahetakse mingile laiemale tendentsile, probleemile tähelepanu osutada. Kuna see on aga üpriski lai ja käsitlematu temaatika, siis lähen kohe konkreetseks ka.

Ma olen üks neid väheseid imelikke, kellele nüüdiskunst meeldib rohkem kui klassikaline. Klassikalist vaatan ma pigem kui lihtsalt meisterlikult teostatud taiest, sest probleem, mida see (ehk) kajastab on minu jaoks minevik. Tänapäevakunsti imelike taieste puhul meeldib mulle aga just püüda neid lahti mõtestada (mitte segamini ajada tõe otsimisega, sellele ma küll ei pretendeeri). Ma ei ole samas üldse kindel, et alati kunstil mingi mõte on. Miks ei võiks lihtsalt teha asja, mis näeb lahe välja?

Tartus toimus nädalavahetusel valgusfestival. Me otsustasime külastada linnas hajali asetsevaid taieseid koondnimetusega Valgusrada. Kui kõik normaalsed inimesed tegid seda neljapäeval, reedel või kasvõi pühapäeva õhtul, siis meie asusime teele laupäeval, mil algul sadas laia lund, mis aga kiiresti muundus lausvihmasajuks. Esimesi sahku nägime alles siis, kui koju pöörduma hakkasime ning ilm oli enam kui ilge. Ma pole elu sees varem tundnud, et mu jope laseks vett läbi ja L. väitis, et ta saabas on ülemise ääreni vett täis, kodus avaldus, et Mikrol oli sama lugu, aga tema vähemalt ei vingunud. Kunsti nimel pressisin muudkui edasi, kuigi teistes erilist entusiasmi ei märganud. Osa väljahõigatud asju üldse ei toiminudki, vist seetõttu, et oleksime pidanud veidi hiljem alustama või siis töötasidki need perioodiliselt või oli lihtsalt liiga kohutav ilm. Käisime läbi Emajõe kaldad, Mänguasjamuuseumi, Pirogovi platsi, Raekojaesise ja Holmi pargi, aga ma tahtsin nii väga minna Jakobi tänava algusesse, sest olin Postimehes näinud seda fotot (autor Margus Ansu):
Mu meelest on see üks ägedamaid fotosid, mida ma üldse näinud olen! Täielik "Minu Tartu" essents - see sügisõhtune Toomemägi ja lagunenud maja, mis gräffitiga kaetud. Ma tunnen seda pilti vaadates kõdunevate lehtede lõhna ja sigaretihõngu ning natuke jahe hakkab ka. Nii-nii ilus pilt! Kodune selline. Mitte et ma skvotiks kuskil Toome nõlval lagunevas tondilossis, eks.

L. pani mulle nii palju mõistust pähe, et nii kaugele läksime siiski autos - eks ma hakkasin Mänguasjamuuseumi juurest ikka jala marssima, enne kui ta käratas, et "kuhu kurat me nüüd üldse läheme ja miks?!". Põhimõtteliselt olen ma ikka väääga eesmärgile orienteeritud kui eesmärk seda väärt on.

Tegelikult pole fotolt seda kunstiteost üldse väga hästi näha. See on see mägi seal eks, ma isegi ei saanud aru, kas see oli seal enne juba olemas gräffiti kujul, sel juhul on see väga lahe kahe kunstiliigi ühendamine (EDIT: vist siiski mitte, kunstniku kodukal on video samast tööst nö stuudioversioonis ja seal on ta ise mäe joonistanud) ja seal on see tekst "Keep running up that hill" Kate Bushi loost, mis mulle seostub küll peamiselt Placebo versiooniga ning mida fotol näha ei ole, on pisikesed mehikesed, homunkulused, kes jooksevad mäest üles, veerevad sellest alla ning asuvad siis uuesti ronima. Nende liikumine on hästi sipelgalik, nunnu, äge vaadata. Me seisime seal päris kaua, enne kui tahavaatepeeglisse kellegi auto tuled tekkisid. Vot see oli äge, see kompenseeris niiskuse, märjad riided ja varbad!

Tulin koju ja uurisin asja lähemalt, sain teada, et tegemist on Taani kunstniku Jacob Tækkeri tööga, mille kohta festivali kodukas ütleb nii:
Jacob Tækker
õppis Kuninglikus Taani Kunstiakadeemias ja on osalenud näitustel nii Taanis kui välismaal. Ta tegeleb videokunstiga, mille teemadeks on emotsionaalsed seisundid, eksistentsi rutiinne olemus ning see, kuidas inimene hakkamasaamiseks neid tajub ja mõtestab. Tækker pöörab erilist tähelepanu lihtsale ja humoorikale liikuvale pildile, luues teoseid, mis sisaldavad nii komöödia kui tragöödia elemente, mistõttu ei saa neid vaadates kunagi kindel olla, kas nutta või naerda.
Oma tööde juures on Tækker korraga peategelane, lavastaja, kaameramees ja stsenarist.

www.jacobtaekker.com
Installatsioon: Jookse ikka mäest üles
püüab hulk väikeseid Jacob Tækkereid jõuda suure mäe tippu. Sel hetkel, kui nad sinna jõuavad, nad kukuvad ja veerevad tagasi alla vaid selleks, et võimatu ülesanne uuesti ette võtta. Teos näitlikustab, kuivõrd raske võib olla sissejuurdunud rutiinidest väljamurdmine.
”Sa võid kogu öö üleval olla ja teha suurejoonelisi plaane oma elu muutmiseks. Aga kui sa üles ärkad, teed sa seda, mida ikka. ” – Jacob Tækker. (See viimane lause - täpselt!)

Ehk siis äge asi, aga sama palju on selles ka mõtet sees. Noh, eks ma aimasin seda ka neid jooksvaid ja kukkuvaid inimesekesi vaadates. Ma ikka kipun arvama, et tagamõte annab asjale midagi juurde. See on parem, kui vaadata mingeid kujusid ja mõelda, et no äge on, aga mis sellega öelda tahetud on, aru ei saa. Näiteks käisin ma kunagi ühel lesbilise S&M kunsti näitusel, millest ma kirjutada ei osanud, sest noh, ma ei saanud enamikest asjadest seal lihtsalt üldse aru.

Tagasiteel küsis Mikro, et mis see kunst üldse on? Hmm, see on ses mõttes väljakutse, et vastama peab kiiresti, lihtsalt ja esimese mõtte põhjal, lapsel pole aega ja tahtmist keerulisi heietusi kuulata. Ma vastasin, et kunst on see, mis vaatajas mingeid tundeid tekitab, nii häid kui halbu. Mis on muidugi eksitav, sest tundeid tekitavad meis ka hoopis muud asjad, mis sugugi kunst ei ole. Aga ju siis on just see tekkivate tunnete osa mulle olulisim. Kunagi õppisin kunstiajalugu ja seal meile ikka räägiti katarsisest, ma ei saanud üldse aru, mis see olla võiks, sest no ma võin ju vaadata mõne klassiku meistriteost, aga ainus emotsioon, mis tekib on see, et "nojah, oskas joonistada küll, mina ei oskaks". Pigem tekitavad "vau!"-emotsiooni just sellised uuema kunsti teosed, mille puhul tajud nende seoseid ümbritseva maailma, enda tunnete-mõtete ja muu sellisega ning lisaks on ka teostus lahe. Ma ei tea, on see siis katarsis või?

reede, oktoober 26, 2018

Ma ei taha seda vaadata!

Mikro kisab alati nõnda, kui kuhugi mingi väike kriimustus tekib. Õudseks läheb asi alles siis, kui on avastatud, et põrutada saanud põlvest ka verd tuleb, enne seda on lihtsalt halb, siis läheb aga paanikaks. Eks ma olen üritanud selgitada, et inimese sees ongi veri ja selles pole miskit õudset, aga no keda ma petan, ise olen ka ju selline nõrganärviline. Muidu võiks ma vabalt olla kolmanda põlve meditsiinitöötaja, aga see on välistatud.

Siis käib meil aga kodus (see käib meil kodus tegelikult nö ajakirjaringluse käigus - ühed tellivad, loevad läbi, annavad meile, meie omakorda anname edasi ja ausõna see ei ole ilustav nimetus teiste postkastidest näppamise kohta) ajakiri "Imeline Ajalugu", mis minu poolest võiks kanda hoopis nime "Ilge Ajalugu". Lapsed loevad ja vaatavad seda huviga, kui mõni peab oma lapsi telefonist eemale meelitama, siis mul on vahel tunne, et peidaks need ajakirjad kuhugi ära. See pole muidugi lahendus, piisas mu emal vaid millegi kohta öelda, et ära sa seda loe, ma kohe haarasin selle kätte, va "Mumuu", selle puhul ma adusin, et tegemist on tõeliselt õõvastava ja ahastamapaneva looga, mitte nagu raamat "Inkvisitsioon", mis omamoodi ikka põnev ka oli....

Mikro on näiteks neist ajalooajakirjadest õppinud sõdureid kartma. Ma olen üritanud selgitada, et need Kaitsekolledži mehed, keda linnas ikka näha võib, ei ole mitte sõdurid, vaid riigikaitsjad. See omakorda on kaasa toonud selle, et iga sõduri puhul on tarvis teada, kas see oli hea või paha sõdur, seda kaasaarvatud kõigi sõjamonumentide juures...Mis on omamoodi keeruline, sest ma hakkan keerutama, et no sõltub ju vaatenurgast, oli ta meie või nende, samas ega sõdur ise ole paha või hea, teda on sõdima saadetud jne. Saab nüüd laps sellest aru?! L. igatahes arvab, et vallutaja on paha, oma riigi kaitsja hea - a kas alati ikka saab nii must-valgelt öelda?

Igatahes, nüüd tuli välja see Lars von Trieri hirmus film, mida ma iial vaadata ei suudaks (ma ei mõtle, et "issand kui rõve", vaid ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda), aga arvustusi on ikka huvitav lugeda. Silma on jäänud arvamus, et Trier näitab kui trivialiseeritud on vägivald, kuidas rahvas nõuab verd ja soolikaid. Huvitav, ses osas ma olen vist vähem "inimlik", sest seda soovi minus absoluutselt ei ole. Ma vist tõesti ühtki hukkamist vaatama ei läheks, olgu need inimajaloos nii populaarsed kui tahes.
Kaur hiljuti arvustas Goodreadsis väärtkirjandust, "Punast sorgot" ja no hea oli, et arvustas, ma tean, et seda ma kätte võtma ei hakka. Veri, soolikad ja elusalt nülgimine pole kohe üldse minu teemad. Võib öelda, et ka ma ise trivialiseerin vägivalda, sest eemalt mahalaskmisega mul jah seda emotsiooni pole.

Rassistlikult rääkides, mulle tundub, et nende hiinlastega ikka mingi teema on. Vanasti mul isa vaatas neid jõledaid Hiina filme ja isegi tema tunnistas, et sealkandis on vägivald kuidagi eriti fantaasiarikas. A la "Hiina piin", eks. Hullem on aga see, kuidas mind tegelikult häirib see, kui teised inimesed seesuguseid jõledusi tuima näoga vahivad. Mul lähevad käed rusikasse ja tahaks küsida, kuidas vaatajale meeldiks, kui ma talle raudlatiga vastu pead annan või fantaasiarikkalt vägistan - naudid kohe säärast värki või, kuidas sa seda vaadata suudad?! Liigne empaatia vist? Mingi enesekaitserefleks?

Räägib inimene, kes hetkel loeb doktor Mengelest. Seal õnneks midagi väga detailselt ei kirjeldata, pole sellise suunitlusega raamat. Millega seoses meenub mulle huvitav kogemus näitemängupäevadelt, kus me paar korda (keskkooli)klassi näiteringiga esinesime. Me vaatasime teiste etendusi ka ja siis oli seal üks trupp, juhendajaks noor ja ärgas meesterahvas, õpilastele kindlasti meeldis ja siis nemad olid teinud oma etenduse...arvake ära, millest? Koonduslaagritest ja doktor Mengele huvitavast tegevusest seal! Tsementi täis valatud emakas oli üks huvitav episood näiteks. Igatahes detailseid võikusi laoti seal vaatajate ette üksteise järel. Ma ei tea, kust lavastaja selle teksti ammutanud oli, mulle nii võigast koonduslaagrite elu kirjeldust ühestki ajalooraamatust ei meenu. Auhinnatud nad selle näitetüki eest minu arust ei saanud, saalis oli kahtlaselt vaikne ja ebamugavus hõljus õhus. Kas lastega peab midagi sellist tegema? Vatis elamist ei propageeri, aga tol hetkel tundus see kõik siiski vale, oksendada tahtnuks, aga võib-olla tõeline kunst peabki selline olema. Lapsi pole vaja sellest säästa.

"Ei kannata jälkusi" - huvitav, kas see on mingi diagnoos? Trieri juurde tagasi tulles, kas ühiskonnas on vägivalda tõepoolest nii palju, et me seda enam tähelegi ei pane? Ma ei tea, ma ei vaata Youtubest peade maha lõikamise videoid. Ükskord üks sõber oli postitanud mingi peata laiba FB-sse mingisse toredasse gruppi, kus kaadrite järgi filme pidi ära arvama ja õnnetul kombel ilmus see tema postitus ka minu FB seinale, ma tõesti tahtsin ta roppude sõnadega läbi sõimata. Ja ma ükskord raporteerisin FB-le ühest gorecore tibist, kelle kontole ma kogemata kombel sattusin ja mis mul südame pikaks ajaks pahaks ajas. Jajah, jätke mulle mu roosa maailm, karvaste jänkukeste ja vikerkaari peeretavate ükssarvikutega! Ja inimese sees on maasikalimonaad.

Ahjaa, tulenevalt sellest "inimkeha puutumatusest", mida ma hindan, ei kannata ma ka absoluutselt igasugu S&M värki, isegi niisama nalja pärast tehtu tekitab kerget õõva. Ära pane minu nähes punast palli suhu!


neljapäev, oktoober 25, 2018

Ei saanud jälle hakkama

Mina olengi see naiivitar, kes internetist ostes paljaks varastatakse, jah.

Ma olen praegu nii hämmingus.

Niisiis, saabumas on taas see õudne päev, millele järgneb veel palju õudseid päevi, mil inimestele kingitusi teha tuleb. Ärge saage valesti aru, mulle täiesti meeldiks neid teha, aga probleem on siis, kui inimes(t)ele lihtsalt ei sobi need kingid, mida mina neile talle kingin. Ok, me räägime siin ühest konkreetsest isendist eelkõige. (Olles jäiselt aus, siis vice versa ka - kas ma ikka seda Hitleri-raamatut mainisin? Et noh, ootad kulda, karda ja ambroosiat, midagi õrna ja naiselikku ning saad raamatu Hitlerist :))

Igatahes, olles mitu õhtut tujutult madratsil vähernud, lõi mulle järsku pähe üks blogipostitus Ebapärlikarbilt ning mu suu venis naerule. Ei-ei, mitte see hotelliosa ja enda hertsoginnana tundmine, vaid ikka see vabisevate põskedega koerake. Sinna ma ta saadangi! Uurisin igaks juhuks, ega neil vanuse ülempiiri ei ole ka enne muidugi...

Tore koduleht, inglise keeles ka ja puha, online-broneerimine ja kinkekaardid. Väga hea! Valin siis kinkekaardi ära, suundun maksma, endal id-kaart kohusetundlikult lugejas ja puha. Ning siis mingi kahtlane blankett, et sisesta aga oma krediitkaardi andmed. Lasteaias vist juba seletatakse, et see on väga rumal tegu. Aga mis sa hädaga teed, kingitust on ju vaja, noh umbes sama loogika, mille põhjal mõni härrasmees kuskil parklas sulidele lahkelt 3000 ära maksis ja pärast kodus mõtles, et vist polnud päris aus vahetus...No ma vaatasin ka, et tabaluku märk justkui oli ja noh, mingi secure paymendi sõna vist ka. Arvuti veel ausalt hoiatas, et pole turvaline, kolmandad osapooled võivad kiigata. A mul suva, vast nad ei vaata, pöidlad pihku ja enter. Muidugi tuli välja, et nad mu makset üldse ei aktsepteerigi, ilmselt seetõttu, et mul on moodne krediitkaardi võimalusega tavakaart. Ma küsin kus on Paypal, kus on pangalingid? Kas Lätis selliseid asju ei eksisteeri?

Mis ma nüüd teen siis? Ikka vana hea "trussikud ja šampoon" läheb käiku? Joonistan ise selle tuuletunneli kaardi peale, maalin hinna juurde ja luban, et ausõna maksan ise kinni? Millal mu pangakonto nüüd tühjaks tehakse?

Tundus nii lihtne lahendus olevat ja nüüd nõndapalju vastamata küsimusi...Muidugi, hea naine alustaks kingituse oma kätega valmistamist juba aasta ette, mitte ei üritaks loetud päevad enne sünnipäeva mingi kinkekaardiga oma südametunnistust vaigistada. Häbi peaks olema.

kolmapäev, oktoober 24, 2018

Eestikeelne- ja meelne ülikool, ainult eestlastele, ainult kohalikust teadusest (sest see on lihtsalt parem)

Taaskord postitus sellest, kuidas mina olen ikka tark ja tubli ning teised kõik...Tegelikult ajendas hoopis üks artikkel, mis on maksumüüri taga, seega ei hakka linkima, aga nii palju kui lugeda sai (täiesti ammendav selleks, et igasugu järeldusi teha, eks..), siis tundus olevat teema selles, kuidas eesti rahvas on jälle ohus, ülikoolides ei saa enam emakeeles õppida! Ehk siis Maaülikoolist olla keegi peale kahte nädalat dokumendid välja võtnud, sest biokeemia loengud olnud keerulises aktsendiga inglise keeles ning sisseastumisel sellest ei teavitatud.

Meenutades oma ülikooliaegu, siis tuleb tuttav ette küll. Meil olid inglise keeles makromajandus, mitu avaliku halduse ainet, mitmed huvitavad kõrval- ja vabaained ning tõepoolest, ükski neid lugenud õppejõududest ei olnud puhas inglane, sai kuulda nii saksa-, taani-, kui ka itaaliapärast aktsenti, ilmselt mõnda veel, mis hetkel ei meenu. Samuti ei teavitanud keegi sellest meid sisseastumisel. Kuskilt oli aga selgeks saanud see, et 95% teadusartiklitest, mida ülikoolis lugema peab, on niigi inglisekeelsed, lisaks need üksikud erialaõpikud, mida üldse kätte saada oli. Jah, hiljem ma küll kohtasin paari inimest, kes väitsid, et nemad neid artikleid lihtsalt lugema ei hakka, saab kuidagi ilma ka hakkama, aga isegi sel juhul pidi keegi sul valmis kirjutama lõputöö võõrkeelse kokkuvõtte. Tõele au andes, neist ütlejatest küll ükski nii kaugele ei jõudnud. Halduses kirjutasid mitmed ka lõputöö inglise keeles, enamasti küll kohalikud venelased, kes niikuinii sihtisid koduvabariigi piiridest kaugemale, aga ka paljud eestlased, kelle lõputööteema oli niivõrd läbi imbunud inglisekeelsetest terminitest, et tõlkimine oleks suurem vaev olnud. Sealjuures ei pea ma kindlasti õigeks NÕUET kirjutada kõik lõputööd võõrkeeles, jah, me elame siiski Eestis, kuid ma ei pea vajalikuks ka püüda iga hinna eest ainult emakeelt kasutada, sest selge on see, et enamik rahvusvahelisest teaduskeelest on inglisekeelne. Mu kursaõde küsis alati huvi pärast iga teema kohta saksakeelset materjali, iga nii viienda kohta üks artikkel ka leiti...

Ehk siis mu meelest on üsna naiivne kujutada ette, et ülikoolis saaks hakkama inglise keelt oskamata. Jah, loomulikult tuleb erialakeeles ette tundmatuid mõisteid, aga see, kui loeng on ikka nii keeruline, et üldse aru ei saa, näitab siiski keeleoskuse puudulikkust. Minu esimene reaktsioon oli muidugi ka, et "oh my God!", aga tegelikult arendas võõrkeelsete loengute kuulamine tohutult keeleoskust ning kindlasti olid kõik neid aineid lugenud õppejõud oma ala professionaalid, kelle rahvusvaheline kogemus andis palju juurde. Võib-olla tõesti loevad kuskil loenguid mingid suvalised inglisekeelsed töllid, kes lihtsalt glamuuri mõttes tööle võetakse ja vanad head kodumaised lektorid lastakse lahti? Mh, ma vist hästi ei usu. Kuigi jah, torkamise mõttes, kunagi kui Maaülikool veel Eesti Põllumajandusülikooli nime kandis, nägin bussis üht neidu, kel oli käes referaat Eesti Põllumajandus Ülikoolile teemal Eesti rahvarõivad. Pööritasin veidi silmi, sest no ok, kooli nimi on tõesti pikk ja keeruline, aga referaatide kirjutamine ülikoolis? See on nii keskkool ju?!

Ma muidugi ei tea, kuidas antud teema nüüd üldse ajakirjandusse jõudis, kas läbi tudengi, kes dokumendid välja võttis või kuidagi kaudsemaid teid pidi, aga üllatav, et see üldse teemaks tuli. Ja teemaks tuli see muidugi hoopis selle külje pealt, et "eurookupatsioon"! Sunnivad sealt ülevaltpoolt meie kalevite kangele rahvale oma väärastunud eurokombeid peale! Diplomivabrik, raisk! Eks see inglise keel ole ainult selleks, et meile igasugu murjaneid sisse smugeldada! Isegi nõukogude ajal ei olnud nisukest asja, et meie oma Eesti ülikoolis ei saanud emakeeles õppida! Ptüi! /Lugege artikli kommentaare, kui ei usu.

Ma lihtsalt tuletan meelde, et Eesti ei ole saar, mis saaks end muust maailmast täiesti eraldada ja loota, et meie keelest võiks saada üldkasutatav teaduskeel on vist ka veidi utoopiline. Võrreldes varasema ajaga on maailm palju avaramaks saanud ning lisaks kõigele hirrrrrmsale, mis sealt tuleb, ei saa eitada, et ka mujal maailmas on olulist teadust tehtud, millest siinmaalgi kuulda võiks.


reede, oktoober 19, 2018

Tööd ei karda me, juhhei! - hakkame kõik homme pihta!

Jagan siia ka linki artiklile, mida notsu paaris kommentaariumis jagas, äkki keegi pole lugenud veel, kuigi tundub, et samad inimesed loevad ja kommenteerivad samu blogisid. Mind pani aga natuke imestama üks konkreetne lõik sellest artiklist, nimelt:

"Mulle ei meenu, et oleksin kohanud mõnd äriõiguse spetsialisti, kes ei arvaks, et tema töö on mõttetu. Sama kehtib enamiku eespool jutuks olnud uute tööde kohta. On tohutu hulk palgalisi spetsialiste, kes – kui satud nendega peol rääkima ja ütled, et teed midagi, mida võiks huvitavaks pidada (oled näiteks antropoloog) – tahavad iseenda tööst rääkimist vältida. Ja pärast paari jooki peavad nad pikki tiraade sellest, kui mõttetu ja tobe nende töö tegelikult on."

Mulle tundub, et kõik oleks üpriski talutav, kui see nõnda oleks. Mida mina olen kohanud, on aga hoopis vastupidine - inimesed püüavad kõigest hingest oma arutut sebimist põhjendada, õigustada, tähtsustada. Äkki meil on lihtsalt liiga vähe seda kapitalismikogemust? Taaskord see 1000 aastat orjaaega?

Kõik on nii tõsimeelsed, et mul hakkab kõhe. Mu sõbranna töötas loovagentuuris, kus pidi punktipealt 8 tundi kohal passima ja Facebook oli arvutis blokeeritud. Ma saan aru, et see on ilmselt erand, aga mu meelest kõnekas näide, kus isegi loovtööd võetakse äärmiselt tõsiselt. Ma kujutan ette, et ma lähen reklaamiagentuuri üsna suvalisel kellajal, suvalistes hilpudes ning hakkan siis koha peal lõõpima sellest, kuidas lambakarjale uut mõttetut toodet vahana pähe määrida. See oleks mu meelest normaalne, arusaadav ja lõbus. Miks peab toonitama, et ei-ei-ei, see on väga tähtis töö, olulised on meie missioon ja visioon, kõike teeme vastavalt tunnustatud teooriatele jne?! Ka Tähtsas Ministeeriumis pidi mul kohv ninast välja lendama, kui kolleeg teatas, kuidas ta tunneb, et saab siin "midagi ära teha" - tema töö oli istuda koosolekutel ja paika panna tööplaane ning arengukavu, mida mitte keegi kunagi ei vaadanud, sest nelja aasta pärast tuli uus juht ja alustas kõike otsast peale. Aga tööd tehti tõsiselt ja karmilt, ületunnid olid igapäevased - kui mina viiest koju lähen, kukub Eesti riik kokku! Ma algul arvasin, et see on hea nali, pärast enam nii kindel ei olnud, et üldse oli nali. Palka maksti selle töö eest nii palju, et mul oleks julgelt 90% sellest iga kuu üle jäänud. Olekski siis mõned aastad "tööd rüganud" ning seejärel jalad seinale tõstnud - sai kah seda riiki teenitud, aga kus sa sellega, siiamaani need õnnetud stressavad seal ületunde teha. Ilmselt minusugustega kukukski süsteem kokku, sellepärast.

Kas inimesed võtavad neid "mõttetuid" töid seepärast nii tõsiselt, et muidu on oht lahti lastud saada ja äkki siis peaks minema mõnele kehvalt tasustatud, aga päriselt vajalikule tööle? Et nad tegelikult teaavad, aga petavad end meeleheitlikult? Mis juhtuks, kui me tunnistaksime, et ongi mõttetu jura, aga no vähemalt soe kontor ja makstakse heldelt? Eelmainit artikli põhjal ei muutuks sellest ju midagi. Pole lihtsalt viisakas niimoodi? Lugupidamatu? Lugupidamatu nende suhtes, kes päristööd teevad, kehvades tingimustes ja niru palga eest? Silmakirjalik ei ole natuke või?

Viimasel ajal on ilmunud päris mitmeid raamatuid nõukaaegsest tööelust - kuidas meediatöötajad poolest päevast kohale ilmusid, pintsaku tooliseljale tõendiks jätsid ja seejärel puhvetisse kadusid. Kas me üritame end nüüd sellest kangesti distantseerida, et nüüd on oma riik ja selle nimel ikka teeme korralikult tööd, mitte ei vea seanahka võõra võimu eest? Ma kahtlustan, et niimoodi arvates me alahindame inimese laiska loomust.

Liigne tõsidus ja soov tõsiselt võetud saada on mulle kuidagi väga võõras.

Ma ise muidu aitan oma töös robotit ehk siis arvutit. Võiks ka olla inimesest sõltumatu töö, aga paraku mulle tundub, et kui kvaliteedis just jõhkraid allaandmisi ei tehta, siis inimfaktorist sõltuvate asjadega arvuti siiski hakkama ei saa. Mis me räägime arvutitest, isegi paljud inimesed ei saa, lollikindlaid lahendusi ei ole, sest lollid on uskumatult leidlikud. Võtame või näiteks valimissedelid, mida peaks üsna lihtne olema masinaga kokku lugeda. Alati on neid, kes suudavad numbreid loetamatult kirjutada, numbri jaoks mõeldud kasti teksti kirjutada jne ning kõik nad ei tee seda sugugi mitte ainult trotsist. Mõelge siis, kui palju võimalusi on erinevalt interpreteerida oluliselt keerukamaid blankette. Ok, Eesti on üks hirmus maa, kus nad kõike digitaliseerivad, aga mujal kasutatakse endiselt paberit mingitel meile tagurlikuna tunduvatel põhjustel.

reede, oktoober 12, 2018

Kui kujutlusvõime elamuse ära rikub

Märkasin täna üht huvitavat artiklit, mis seletab ilmingut, mis mulle silma on hakanud, aga millele ma siiani teistelt kinnitust ei ole saanud, nimelt - teiste tehtud toit tundub alati parem kui oma valmistatud. No ma olen ikka põhjuseks pidanud enda oskamatust, aga midagi on seal alati veel olnud, juba toidu valmistamise protsessi ajal tunnen ma üsna tugevalt, kuidas isu kaob ja väga nagu enam ei tahakski.  Ja ei, asi pole piimas hulpivates kärbestes ega kastmest paistvates kassikarvades kui keegi seda arvab...Ilmselt on see tunne inimestes erineva tugevusega esindatud ja näiteks hiljem, kui toit on juba valmis ja ma seda nö värskelt serveerituna näen, siis vastumeelsus enam ei avaldu. Aga muidu on ikka nii, et näh, siukest vaeva pidin sinuga nägema ja niikuinii ei vasta sa mu ootustele! Ma olen ju ette kujutanud, kuidas see asi maitsma peaks, mis üllatust ja ootust siin enam. Veel üks meelevaldne edasiarendus artikli teooriast - väiksema kujutlusvõimega inimesed suudavad omatehtud toitu rohkem armastada?!

Joonistamisega ja muidu isetegemisega on mul üsna sarnane suhe - asi mu vaimusilmas on niivõrd imeline, et tegelikkus ei küündi selleni iial - milleks siis üldse kogu see vaev? Kirjutamisega on muuseas teine lugu, ma enamasti ei näe tulemust ette, hakkan otsast peale ja vaatan, kuhu see mind viib. Ma vihkasin kooliajal mingeid nõmedaid kirjandikirjutamise "abivahendeid", mandalaid ja muid värke, kuhu pidid oma plaanitava loo eskiisi kõigepealt valmis kavandama - tegelased, võtmesündmused jne. Kes siis niimoodi kirjutada saab? Ma kardan, et paljudes loovkirjutamise õpitubades tegeldakse sellega ja no kui miski loovuse kraanid kinni pigistab, siis need on sellised asjad. Kui ikka ei tule, siis ei tule, mu meelest. Mingid kavandid jms võivad küll sundida inimest asjaga tegelema, aga mu meelest sunnitud asi pole väga tegemist väärt. Jaa, ma ei sallinud väga ka ülikoolis igasugu tööde kavandeid, proovikaitsmisi jms, õnneks meil nõuti neid vaid formaalselt, kuid oli ka teaduskondi, kus sellise saastaga end tõepoolest eksitama ja pidurdama pidid. Mu mõlema lõputöö järeldused olid mulle endale üllatuseks, ma tõesti ei teinud nii, et kõigepealt meil on hüpotees ja siis hakkame seda tõestama, niimoodi saab kõik ära tõestatud, pakun.

Järelikult peaks süüa samamoodi tegema - hakkama otsast peale ja vaatama, kuhu välja jõuab? No see meenutab mulle ühte lapsepõlvemängu "Sea piim" (nimi tuli mingitelt kommidelt nimega Big Milk, aga me ei olnud veel inglise keeles eriti kodus...), kus oli eesmärgiks kallata ühte anumasse kokku erinevaid vedelikke ja vaadata, mis välja tuleb. Tulemus enamasti haises kohutavalt. Meenub näiteks üks jälk kombo sinepist ja naabriplika suure venna deodorandist...Teooriat kinnitab muuseas see, et mulle meeldib täitsa teha püreesuppe ja salateid, nende puhul niiväga tulemust ette teada ei ole ja samuti saab sujuvalt mingeid osiseid teistega asendada. Häda on selles, et mõned meist siin püreesuppe ja salateid toiduks ei pea...Nii kui aga kerkib silme ette ideaalselt läbiküpsenud liha, kaunistet kook või kasvõi mõni argitoit, millel siiski kindel vorm ja maitse - ei tea, kas ongi enam seda isukest. Aga isegi püreesuppide ja salatite puhul eelistaks ma iga kell varianti, et need on keegi teine teinud. Keegi oskaja siis muidugi, mitte mõni selline ettevõte, kus millegipärast arvatakse, et osatakse süüa teha, aga tegelikkus seda ei kinnita. Aga see on juba maitseasi ning ma nimesid ei hakka nimetama.

reede, oktoober 05, 2018

Nothing Else Matters

Osaliselt autoteemal jätkates, nädalavahetusel toimus Motoshow, ma ise ei käinud, aga L. läks koos sõbra ja mõningate lastega. Ütleme nii, et võrdõiguslikkuse valdkonnas on isegi positiivseid arenguid, ilma kobisemata müüdi perepilet. Ehk oleks varemgi müüdud, aga mehed poleks taibanud küsida? "Meie esindame uutmoodi peremudelit!" olid suisa öelnud. Vilksamisi märkasin, et mingid tädid olla protestinud ühe pildi üle perekonnaõpetuse õpikus, kus olla kaks naist ja laps peal olnud. Nägin eelmainit artiklit seetõttu, et tuttav kommenteeris seda FB-s, polevat tegu millegi uuega, juba 15 aastat tagasi olla selline pilt perekonnaõpetuse õpikus olnud. Ma ise ei mäleta, aga eks see propaganda liibubki varjatult ligi, ega muidu noorte hulgas nõnda palju toleraste poleks! Ilmselt toona ei olnud veel moodne "traditsioonilist" perekonda kaitsta ja keegi ei pidanud seda pilti siis millekski eriliseks.

Aga autode juurde tagasi. Avastasin, et mul on väiksest peale üks unistus olnud, mille ma nüüd sujuvalt Minile edasi olen pärandanud, nimelt matkaauto. Minil on isegi margid ja mudelinumbrid teada, millist vaja oleks. Muidugi maksavad need autod ühe korraliku korteri hinna ja eks ta ole praegusel ajal täiesti ebapraktiline ka. Aga nii äge on! Miks ebapraktiline? No ta seisaks kuskil kolmveerand aastat ju lihtsalt. Meil pole garaaži ka. Siis ma avastasin veel sellegi, et matkaauto puhul oleks mul ju veel üks köök, kraanikauss ja wc, mida koristada! Oo õudu! Äkki mees kasiks? Naiste autod ju olla nagu peldikud, sest nende jaoks on see transpordivahend, mehed lakuvad oma autosid seest ja väljast. Täiesti paikapidamatu stereotüüp muidugi. Igatahes matkaauto on selline edasilükatav unistus.

Täiesti teemaväline, veidi ehk stereotüüpidega seonduv, leidsin netist selle pildi ja naersin korralikult, no täitsa mina:
Ainult ma pole mees ja see ei puuduta ainult date'e vaid ka tavalisi sõpru. Istusime suvel ühe sõbraga pool ööd üleval ja vahutasime põlevilsilmi: "A sa seda lugu ka tead, eks!?"
"Jaaaa, nagu täiega hea!"
"No ma räägin, oot, oot, ma kohe otsin selle üles, aa ja vot see ka veel!"
"Oot-oot, ma lasen sulle seda!!"
Äkki see oligi üks möödunud suve rahuldustpakkuvamaid hetki? Ikka inimesed, ikka ekstravert vist. A õiged inimesed peavad olema.

Mitu inimest sinu FB sõbralistist Metallicat vaatama plaanib minna? Mul mingi üle 20-ne. Palju neid, kes muidu 2Quick Starti ja Patust Poolt kaemas käivad. Krt, on see mõni laulupidu või? Mingi massi-rahvaüritus? On, muidugi on. Ma võin endale õlale patsutada ja öelda, et lähen hoopis Ghosti kaema. Kui ettenägelik ma siin neist kirjutamisega olin! Mitu lugu sa Ghostilt tead? Mitu lugu sa viimase aasta jooksul Metallicalt kuulanud oled? Mina olen viimase aasta jooksul kuulanud 57 korda Ghosti ja 138 korda Metallicat. Snoob selline. "Vaata galeriist, kes külastasid Metallica kontserti Tartus!"; "Lähme ka, kõik ju lähevad!"

Siis veel selline kiuslik mõte mugavustsoonist väljumisest. Mõeldakse ju selle all ikka mingite uute väljakutsete vastuvõtmist, kuhugi pürgimist jne. Aga vot kui väljun mugavustsoonist ja lähen näiteks hoopis miinimumpalga eest 12-tunniseid vahetusi tegema (küll leidub selliseidki kohti)? Kas ma siis karastun kui teras? Saab minust parem inimene? Ma arvan, et need mugavustsoonist väljuda tahtjad-utsitajad mõtlevad siiski üsna piiratud raamides. Enamasti. No on muidugi neid ka, kes lähevad alasti džunglisse ellu jääma (L. vaatab mingit säärast saadet nimelt), aga enamasti neil eriti lõbus seal pole ja suur osa annab ka alla.

Ahjaa, mõtlesin, et panen blogisse kirja ka kuupäeva, mil kaetakse asfaldiga teelõik, millele ma hiljuti ohverdasin ühe oma plätu ja väärikuse. Täna, nimelt täna see juhtus. Käpuli käisin 21. septembril, täna on 5. oktoober, enne minu fopaad oli see koht ikka üsna mitu nädalat samas seisus. Kuu aega enam-vähem siis. Ma ei tea, on see halb või hea, pigem ikka halb vist, kui võtta mitmed kingad seal ilmselt kahjustada said. See oli nii statistika mõttes siis.

neljapäev, oktoober 04, 2018

Autondusest

Aktuaalne teema niisiis. Mul teatavasti lube pole, ma isegi ei leia, kas ma olen siin sellest saagast pikemalt ka kirjutanud, aga hetkel ei viitsi. Eks mulle on ikka hiljem ka tihti meelde tuletatud, et no tee ikka ära, mis see siis on, aga ma selgelt ei kavatsegi ses osas midagi ette võtta va kui midagi tõesti ekstreemset juhtuma peaks. No näiteks kui ma peaks mingis meeltesegaduses maale kolima.

Õudne mõelda, aga ma kunagi arvasin, et kõik "korralikud" inimesed kolivad suurest peast oma majja kusagil põllu peal, võtavad kuldse retriiveri ja veedavad oma nädalavahetused ehituspoodides lilleistikuid valides. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minust kuidagi, sõrmenipsuga säärane inimene saama peaks. Mina, kes ma alati kadestasin oma korterites elavaid sõbrannasid, sest neil ei olnud seda "nõmedat aeda", millega tegelema pidi ega ka nõmedalt palju tube, mida koristada tuli. Me isegi käisime linnast väljas mingeid paarismaju vaatamas, aga õnneks selgus, et sealne arendaja läheb kohe pankrotti ja mingitest kommunikatsioonidest, valgustusest ja teedest võib seal ilmselt unistama jäädagi. Ma ei tea, mida ma seal teinud oleks. Vaadanud koos imikuga aknast mööduvaid autosid? Sellises kohas elamiseks on ilmtingimata autot vaja. Õnneks tuli mõistus koju ja elame kesklinna ääres, korteris. Aed on, aga selle korrashoiu on hõivanud majanaabritest pensionärid, õnneks.

Auto on ka, aga seda me kasutame ainult nädalavahetusiti pikemateks käikudeks või kui poest rohkem kraami vaja. Olen mõnikord sattunud neisse ummikutesse, mis õhtusel ajal linnast välja lähevad (ja ilmselt hommikuti sisse ka tulevad) - jube! Ma saan aru, et mõni rahulikum inimene ehk kasutab seda aega mediteerimiseks vms (enamasti kasutatakse küll ninanokkimiseks) aga no mina olen see roadrager ja ega L. parem pole. Tema on see "süstin sellest ja sellest mööda, krdi mökutajad, tõmban sinna ka vahele, jess, kaks sekundit kiirem, krt, selle vilkuvaga veel jõuab". Kohale jõudes on närv must ja selg higine.

Ma päriselt imestasin kui Lõunakeskuses avati see Apollo kino - no kes seal pärapõrgus ometi käima hakkab? Autoga kinno - kes seda enne näinud!? Tuleb välja muidugi, et hoopis mina olen see imelik, rahvas käib küll, olevat hea ligi pääseda ja parkimiskohti jagub. Täiesti võõras mõtlemine minu jaoks. Autoinimene mõtleb sihtkohtadest teistmoodi. Ma kasutan neid kohti, mis kõndimistrajektooril kodu-töö ette jäävad, nemad kasutavad neid, kus parkida saab. Parkida muidugi enamasti ei saa.

Tegelikult ma väga ei saa aru neist, kes Tartus elades kesklinna autoga tööle käivad. Aga võib-olla nemad ei käigi, äkki on see valglinnastumine juba nii suur, et kesklinna täidavadki linnaümbruse ja lähivaldade elanike autod? Parkimiskohti ei jagu, nüüd tahetakse teha raekoja platsi kõrvale korrusmaja tüüpi parkla, mu meelest oleks see jõle. Parkla vanalinnas! Hetkel pargitakse, kuhu saab. PRIA kolimine Karlova külje alla tähendas näiteks seda, et kõik parklad ja hoovid on täis PRIA töötajate autosid, vahepeal mõned agressiivsemad karlovalased loopisid neid värviga ja rebisid peegleid küljest....Tasulist parkimisala muudkui laiendatakse. Minu jaoks halb lahendus on ka riigiasutuste põldudele kolimine - autoinimeste jaoks mõistlik lahendus, mahub parkima. No näiteks nn passilaud on kaugel, sinna peab spetsiaalselt autoga sõitma, pool päeva kulub (sest paistab, et kõik sertifikaate mitte uuendanud inimesed leidsid nüüd, et ikka oleks pidanud ja netis registreerides sai septembris aja panna novembriks).

Tallinn. Seal mul juhtus ka vedama, sain tööle bussiga paar peatust sõites, enamikul nõnda ei vea. Suurem osa mu kolleege tulid kuskilt valdadest, sättisid ennast võimalikult vara tulema, muidu jäid ummikusse kinni. Üks mu tuttav elas Lasnakal ja töötas Õismäel, ärkas pool kuus, et ühistranspordiga kohale jõuda, üle aasta ta sellel töökohal vastu ei pidanud. Muidu Tallinna ühistransport oli ok, võrreldes Tartu omaga. Kui siin bussist maha jääd, ootad mõnikord 45 minutit, pealinnas üle 10-ne üldiselt mitte. Tartus ma pole ausalt öeldes ühistransporti enam aastaid kasutanud ka, jalgsi saab kiiremini, sest meil ju ühistranspordile eraldi radasid pole ja Riia mäel ummikus istud koos autodega.

Mu emal ka lube ei ole, vanaemal see-eest olid. Tema sõidueksamiks oli sõit Raekoja platsilt turuhoone juurde...Vanaema siis enam ei sõitnud, kui väimees majja tuli, kuigi ta leidis alati, et "sõita ta ju võib, aga tegelikult sõita ta ei oska!" Ilmselt pidas ta isa roolis ebakindlamaks kui ise oli. Isaga olen ühe korra avariis olnud, vene ajal sõitis Kohtla-Järvel liinibussile tagant sisse. Ega seal suurt liiklust toona ei saanud olla, ma ei tea, mis värk oli. Nüüd sõidab isa ilmselt kõvasti rohkem kui keskmine autojuht - iga nädal Narva ja Tallinn, kord kuus Vilnius jne. Ja sõita temale meeldib, eriti öösiti. Ilmselt on see tema jaoks selline aeg iseenda jaoks nagu mul tööl - kuulab muusikat ja mõtleb oma mõtteid. Maanteel saab seda teha, linnas on auto mu meelest pigem nuhtlus.

Jaa, muidugi ma olen silmakirjalik, sest meil ju siiski on auto! Ilma autota oleks ka paha, muidugi. Linnast välja ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette lastega bussis-rongis reisimist, ilmselt kättevõtmise asi lihtsalt, aga neid asju, mida kätte tuleks võtta, oleks lihtsalt väga palju! Sõna otseses mõttes siis. Põhiline on see, et bussid-rongid kõikidesse kohtadesse ei käi. Näiteks meie suvilasse muul ajal kui suvel ei saa kuidagi muidu kui häälega. Asjade tassimine käe otsas pole ka kõige toredam. Mäletan, kuidas me Tallinnasse kolides ostsime mingis meeltesegaduses (ah, ostame kõik kohe ühest kohast ära!) Sikupillist ämbri ja mopi (muuhulgas) ning siis nendega trammi ja bussiga Pelgulinna kolistasime...

reede, september 21, 2018

Käpard

Noh, mille piinlikuga te täna hakkama olete saanud? Mina näiteks käisin just ülekäigurajal käpuli, uhke džiibi ja bussitäie rahva ees. Selles kõiges on süüdi Tartu Linnavalitsus. Ma saan aru, et pealinnas on üsna sama olukord teedega, seega olge hoiatatud.

Igatahes läksin mina lühikese seeliku lehvides ja ilusat ilma imetledes (kamoon, 21. september ja + 23 sooja!) oma toiduportsjoni järele. Eile õhtul muuseas just mõtlesin sellele, kuidas kusagil oli kirjas, et varbavaheplätud on garanteeritud moefopaa. No vabandust, aga kõik suvekingad on lihtsalt mu jalgade surm, üle viie aasta õnnestub mõnikord leida paar selliseid, mis jalgu puruks ei hõõru, viimasel paaril aastal pole see õnnestunud. Niisiis, mu teele jääb selline tore lahtise killustikuga teelõiguke, mida võib-olla kunagi ka asfalteerima plaanitakse hakata, aga keegi väga ei kiirusta sellega. Ilmselt oleks kontsadega selle läbimine veel suurem risk. Kohe peale killustikku algab vöötrada, õnnelikul kombel olid autod selle ees isegi seisma jäänud, hakkan mina siis teele astuma ja ja ja jalg jääb kuhugi kinni ning üle aastate tekib tuttav tunne - nüüd ma siis kukun maha! Õnneks põlvi katki ei tõmmanud, käed said ainult põrutada. Üritasin siis oma väärikuse riismeid üles korjates ja kramplikult autode poole mitte vaadates oma teekonda jätkata, aga taas tekkis takistus - king plätu ei tulnud millegipärast kaasa. Kiire vaatlus tuvastas, et purunenud oli varvastevaheline rihm. Kooberdasin väärikust unustades kuidagimoodi üle tee, kiskusin seal plätud jalast, ootasin kuni autod uuesti seisma jäid ja tippisin paljajalu sama teed kontorisse tagasi. Killustiku peal on paljajalu vastik. Kontori rõdu peal olid mutid rinnuli, sai showd. Ega jah, ses osas võib mulle ikka loota. Võib-olla nägid nad tagantpoolt tagumikku ka, ei tea kindel olla, seeliku äärest kinni ei taibanud haarata...Jube lugu. Mehed kontoris üldse ei imestanud, kui neile oma üleelamistest pajatasin, nähtavasti loomulik minusuguse hädapätaka puhul...

Einoh, tagantjärele on naljakas, aga tegelikult oleks ma võinud ju surma ka saada! Juhul kui mõni autojuht oleks otsustanud mu nina alt ikka läbi lipsata (mida nad sageli teevad) ja ma sel hetkel teele oleks kukkunud.

Samal ülekäigurajal sõideti mõni aasta tagasi üks tädike surnuks. Õudne oli see, et me veel möödaminnes nägime, et avarii oli toimunud ning ohvrit talutati kiirabiautosse, pärast lehest lugesime, et naine suri. Äkki kui ei oleks niimoodi talutatud? Äkki oli sisemine vigastus?

Hea, et mul töö juures teised plätud on, ei pea paljajalu koju minema.

neljapäev, september 20, 2018

Lapsevanemarõõmud

Niih, kohe kui sa lähed lastevanemate koosolekule, on sul midagi, mille kohta ennast välja elada. Ma käisin eile kolmel lastevanemate koosolekul, juhtus selline "tore" päev olema.

Esiteks - uus andmekaitseseadus. Me ei tee enam lastest pilte, isegi kui lapsevanema luba on olemas, me ei saa garanteerida, et mõni lapsevanem seda edasi ei jaga, pildil võib ju olla ka teisi lapsi. Huvitav, mis ametlikest klassi/rühmapiltidest saab, hakatakse nii tegema, et näed ainult enda lapse nägu, ülejäänud on musta kastiga kaetud? Sest seda pilti ju saab ka edasi jagada. Facebookis ju sageli jagatakse vanu klassipilte ja tõesti, on üksikuid huumorimeeleta inimesi, kes leiavad, et nende lapsepõlv oli nii kohutav, et sellest jäädvustusi olla ei tohiks. Teate ju seda pilti noorest pungihuvilisest Keit Pentusest, ma küll ei tea, kuidas tema selle foto levimisele reageerinud on, aga mõne jaoks oleks see vist tõeline oma näo kaotus ja blamaaž...Kahjuks me ei saa kõike reguleerida ja ära keelata selliste inimeste huvides. Küsi palju allkirju tahad, keela ja kustuta, kuskilt imbuvad sellised asjad ikka välja, sa ei saa elada täies kindluses, et nüüd lõpuks on saavutatud see, et sinu minevik on korralikult kalevi all ja keegi selles surkida ei saa. Aga selle soovi pärast peab kannatama enamik, kes lihtsalt oma lapse minevikust mälestusi sooviksid (ja äkki mõnest ta lasteaia/kooli sõbrast ka seal juures).

Teiseks - univormilembus. Ma saan aru, et teatud ametites peab olema vorm, et oleks aru saada - tegemist on selle ameti esindajaga - politseinik, sõjaväelane, meditsiinitöötaja. Ma mõistan, et sageli on poodides vajalik eristada personal klientidest, muidu võiks keegi suvaline leti taha istuda ja abi ei oskaks ka kelleltki küsida, aga ma ise ei tahaks sellises ametis töötada. Piirav kuidagi. Pealegi ainus kena univormi osa, mida ma kunagi näinud olen, oli see nõukaaegne suurte tüdrukute sini-puna-ruuduline seelik, mida ma endale iial ei saanud, sest minu sellesse suurusesse jõudmiseks oli vormiaeg möödas. Mul olid sinised viigipüksid ja sinine vest - täielik õuduste tipp. Ema kartis ilmselt põiepõletikku ja eks selle pihikuga oli pusimist ka...Igatahes tundub, et univorm teeb jõulist comebacki - pakun, et prestiižsete eliit- ja erakoolide eeskujul.

Millega selle vajalikkust siis põhjendatakse? Tekitab oma kooli tunde, ühtekuuluvustunde, kambavaimu jms. Hmmm...on see alati ikka positiivne? Äkki KKK valged kapuutsid tekitasid ka? Nali naljaks, aga meie-tunde vastandväärtuseks on alati ka see teiste-tunde tekkimine. Me oleme sellised, aga teie sellised. Pea kõigis düstoopiates on inimgruppidel univormid või mingid tunnusmärgid, mille alusel oma ära tunda ja teistest eristada. Mu meelest on see selline küsitava väärtusega pluss.
Kaob ära eristamine riietuse alusel - sellel on kallid riided, sellel odavad. Mu meelest on see pigem koduse kasvatuse teema, mitte riietes kinni. Ilmselgelt räägitakse sel juhul kodus, et näe, on olemas korralikud, kvaliteetsed poed, kust asju osta, neil on firmalogod peal ja siis on saast, kaltspoed, kust ostavad vaesed, lollid, hoolimatud inimesed.
Kaob ära see, et osa lapsi käib koolis ebasobivalt riides. Mis see sinu asi on, kuidas keegi riides käib? Puhtus on eraldi teema, aga see, et kellelgi on seljas normist eristuvad hilbud, ei peaks küll tema õppeedukust mõjutama. Muidu mõõdame jälle joonlauaga seelikuid nagu kunagi oli. Ah et tulevasel töökohal läheb raskeks, kui inimene ei oska "viisakalt" riides käia? Kõik inimesed tõepoolest ei tahagi seesuguste normidega ametites töötada, tänapäeval on hulgim ettevõtteid, kus sinu välimusest mingit numbrit ei tehta.
Naljakas on see, et Mini leidis kohe sellest teemast kuuldes, et öäkk. Mõni jälle räägib, kuidas lapsed on vaimustuses sellest, et saavad kõik ühtemoodi välja näha?! Äkki see on individuaalne teema, ongi olemas inimesed, kes tahavad massi sulanduda ja teised, kes soovivad eristuda?! Mina näiteks ei näe vormil mingeid positiivseid omadusi - peale selle, et saab visuaalselt erinevaid mustreid moodustada (eestlaste laulu-tantsupeo hullus?). Saab mustaks, pese kohe ära, ei saa võtta suvalist riideeset kapist asenduseks jms praktiline jama sinna juurde.

Kolmandaks - müstilised probleemid. Koolilastel on päeva lõpus nälg, sest söögivahetund on liiga vara (tegelikult selgus, et paljudel on nälja põhjuseks siiski see, et lõunat ei sööda kui see ei meeldi). Leidub aga selliseid klassikaaslasi, kellel on probleemi leevenduseks pool kotti komme ja krõpse täis. Nende laste vanematel tekkis aga probleem - teised lapsed, kurivaimud, manguvad seda head-paremat nende võsukeste käest! Õpetaja soovitas snäkid võileivaga asendada, mille peale üks lapsevanem ahastas; "Aga minu laps absoluutselt ei söö võileibu!" Eee...öööö... kelle mure see peaks olema? Ma arvan, et me kõik mugiks hea meelega ainult kooke, komme, krõpse, õlut, aga meile on kuidagi suudetud selgeks teha, et see pole väga mõistlik ja me suudame leppida ka kartuli-kastmega. Sama lapsevanem ahastas ka jõulude ajal kui plaaniti klassi kingitust heategevuse vormis, et tema laps tahab küll korralikku pakki saada. No tõesti probleem ju kui laps tahab, vanema kohus on ju kõik need soovid täita, mitte näiteks lapsele mõningaid maailma asju seletada...

Muud hullu ei olnudki, väga igavad koosolekud olid, ei tahetud kuhugi hoolekogusse värvata ega midagi.

kolmapäev, september 19, 2018

Alvydas Šlepikas. Minu nimi on Marytė.

Masendavat lugemist päikselisse päeva, hoiatan kohe ette.
See ei ole raamatuarvustus. Mu meelest ei anna seda raamatut ei hinnata ega arvustada, veel vähem kellelegi soovitada. Sa ei soovita ju kellelgi teisel midagi jõletut kaema minna? Asi ei ole raamatus, asi on teemas ja selles, et tegemist on tõestisündinud looga. Keegi kommenteeris, et tegelikkus oli veel hullem. Mismoodi sai olla veel hullem?

Kui ma olin väike ja targutasin stiilis "kõige õudsemad asjad maailmas on ämblikud!", vastas ema mulle enamasti, et ei, kõige õudsem asi maailmas on sõda. Ta ütles seda tõsise näoga ning keeldus igasugustest täpsustavatest kommentaaridest. Aga ma tahtsin teada, tahtsin detaile, tahtsin oma nina kõige selle õõva sisse pista nii, nagu ma kartsin ämblikke, aga ometi piilusin neid nurga tagant. Siis ma avastasin raamatud, mõne kohta oli ema öelnud, et neid ma lugema ei peaks, need on liiga koledad. Ja ma sain üldjoontes teada, mida ema nende sõjaõuduste all mõtles. Alustades sõduritest ja lõpetades tsiviilelanikkonna kannatustega. "Blokaad" jäi lugemata, sest seda meil kodus ei olnud ja neid oli ikka mitu paksu köidet. Esmane uudishimu vahetus üsna ruttu laiema infovajadusega - kuidas see kõik võimalik oli, kuidas need inimesed, kes olid nagu meie, seda teha ja taluda suutsid ning mis kõige tähtsam - kuidas käituda, kui see kõik korduma peaks.

Miks ei peaks korduma? "Sest ajalehed ütlevad sõjale raudse ei" nagu laulab Villu Tamme? Inimesed on ühed õnnetud olendid - me unustame kohutavalt ruttu, me usume naiivselt helgesse tulevikku ning meil on uskumatu elutahe. Teate seda muinaslugu naisest, kes tahab väga last, aga ei saa ja läheb lõpuks nõia juurde, kes ütleb talle, et saan su soovi täita, aga see on konksuga lahendus - nimelt on 50% võimalus, et sinu lapsest saab rikas, edukas, armastatud inimene, kelle kogu elu möödub õnnetähe all, kuid samas on sama suur võimalus, et seda last ootavad elus vaid kohutavad kannatused ja ei mingit lootust. Naine otsustab oma soovist laps saada loobuda. Päriselt inimesed nii ei tee, enamik meist usub helgesse tulevikku, selle mõtte, et äkki meie lastega nii hästi ei lähe, matame me kusagile sügavale ega piilugi sinna. Iga ratsionaalselt mõtlev inimene peaks laste saamisest loobuma. Kui on väikseimgi võimalus, et su lapsel läheb nii nagu lastel raamatus "Minu nimi on Marytė", tuleks laps saamata jätta. Kes saab aga öelda, et seda võimalust ei ole?

Mida tähendab elutahe? See on ju positiivne asi? Tegelikult on see kahe otsaga asi. Raamatu sündmused näitavad selgelt, et elutahe hõlmab üldiselt vaid inimest ennast ja heal juhul ta veresugulasi - enamik võõraid ei riski selle nimel kellegi teise lapse päästmise, isegi aitamisega. Mis sest, et ta on laps. Jah, on erandeid, aga sõjatingimustes saab selline erandlikkus enamasti karistada.
Ainus mõistlik lahendus on surm. Sa võtad omad kaasa ja tapad ennast ära. Ometi leidub alati neid, kes kõigest hoolimata loodavad ja lootus hoiab neid elus. On see mõistlik? Selle inimese seisukohast võttes pigem mitte. Mõned haavad ei parane iial ja mõned mälestused ei tuhmu. Jah, meil on vähemalt inimesed, kes selle kohutava loo edasi on andnud, teistele hoiatuseks, aga ka raamatu autor tunnistas, et mitte keegi tegelikult ei mäleta, ei tea ega taha rääkida. Inimlik on see peatükk lukku panna, seda pole olnud, keegi ei taha sellest teada, see on liiga ebameeldiv. Milleks neid kannatusi välja kiskuda, kui me niikuinii mitte midagi ei õpi? Või tõesti keegi usub, et õpime?

Me teame, et kunagi kuulus Kaliningradi oblast Preisimaa koosseisu ja seal elasid sakslased, nüüd elavad seal venelased. Võtame selle teadmiseks ega hakka uurima, kuidas see vahetus seal tegelikult toimus ja mismoodi. Juhtus selliseid asju siis ja juhtub nüüdki, loodetavasti mitte meie lähikonnas. Rohkem ma ei taha teada.

Ma ei tea, miks mina tahan. Ei ole nagu adrenaliin, kuigi jah, raamatu lugesin ühe jutiga läbi. Adrenaliini pärast võiks ju õudukaid, krimkasid ja ulmet lugeda (mitte et need enamasti ei baseeruks päriselul, aga nad siiski on turvalisemad). Mini loeb alati suure õhinaga Imelist Ajalugu, seal suures osas ebameeldivad lood, ma pole pidanud vajalikuks teda keelata, äkki on realistlik pilk inimloomusele siiski kuidagi kasulik? (Et teada, millal on mõistlikum eluga lõpparve teha - see vist isegi ei ole must huumor siinkohal, see ongi minu arvamus...). Olen hedonist, elu peaks olema meeldiv, mitte iga hinna eest oma geenide edasiandmine.

laupäev, september 08, 2018

Sõstrasilm

Hommikul ärgates vaatas mulle peeglist vastu üks väga tuttav nägu. Jah, muidugi, oma paistes süsimustade silmalaugudega nägin ma välja täpselt nagu Cardinal Copia ansamblist Ghost:
Kirjutasin ma sellest bändist pikemalt siin. Hiljuti nägin muide üht väga ägedat videot, kus ühed andekad mehed teevad töötlusi mitmetest tuntud lugudest ja seda just nimelt Ghost-i stiilis. See on päriselt ka vinge, lingin video siia ja soovitan vaadata. Samas paneb muidugi veidi muigama ka, et no nii lihtne siis ongi või? Head jäljendajad on mulle alati meeldinud. Sellel jäljendajal tüübil, Anthony Vincentil on muide oma Youtube kanal ka, kus ta igasuguseid lugusid kõikvõimalikest žanritest järele teeb, nimi on "Ten Second Songs", ta paistab päris tuntud olevat, mina muidugi ei olnud kuulnud varem.
Silmade juurde tagasi tulles, avastasin, et olen kordustätoveerimise aja (mh, mis te mõtlesite, et 2,5 tunnist piisas või?) pannud täpselt päevaks enne L.-i suurt juubelit. Ilmselt oli mingi segadus, omast arust panin muu aja, aga kinnitus tuli just selleks kuupäevaks. Huvitav, kas on väga imelik juubelil säärane koll välja näha? Ah, suva, mehed ei märka niikuinii midagi.

reede, september 07, 2018

Saudi-Araabia teeb seda õigesti!?

Lugesin seda artiklit ja noh, ei saa mölisemata jätta, privileegipime nagu ma olen. Võiks muidugi lihtsalt käega lüüa ja öelda, et inimesed, käige normaalsetel festivalidel, seal teid ei ahistata, sest no tõesti, öelda, et see on üritustel nii valdav (artiklis kasutatakse sõna "harilikult"), ei saa.  Mul ikka täitsa on seda festivalidekogemust.

Ma ei ütle, et mainitud artiklis on kõik üdini vale ja halb, paljud põhimõtted on täiesti arusaadavad, nii mitmedki vastikud mustrid töötavad, aga no üldiselt lugedes jäi mulle küll selline väga-väga mürgine toon silma. Ja mitte ainult meeste kui selliste suunal, vaid üleüldse. No võtkem või see lõppjäreldus: "...naiste ruumikasutus muutub, kui mehi ei lasta sisse: kaob õpitud abitus, pihiku pingutamine ja tähelepanu kulgeb võrdselt kõigile ruumis olijatele ja naistele endale, mitte ei kitsene laserkiirena kohalviibivatele meestele, keda emotsionaalselt või söödavaga teenindama kukutaks." See, kui palju keegi oma "pihikut pingutab" ja kelle pärast, ei tohiks küll ühe feministi probleem olla. Tehku inimesed, mida tahavad. Päästame naised nende endi käest? Veel enam: "...(oli) tugevaks kontrastiks tüüpiliste muusikafestivalide telklaagrite alade poolmagamata ja loppis näolappidele. Statement oli linnafestival, mitte mudas müttamine, ent siiski viib tusailmete puudumine mõtted põhjustele nende elutute nägude taga. Kas festivalid juuakse enda jaoks talutavaks? On ahistamist turvalisem naljaks pöörata? Sunnitud intiimsust mäluauku peita?" Kõigepealt liiga pingul pihikud ja siis juba loppis näolapid - ei saa üldse ilma teiste välimust kritiseerimata? Kellegi näoilme ja joomisharjumuste järgi otsustada tema ahistamiskogemuse üle??? Eks me, muusikahuvilised, käime jah festivalidel masohhistlikust rõõmust, ja vastuse küsimusele "miks Lible joob", saab ainult tema varasemast ahistamiskogemusest....Olen ka üleolev, jaah.

Ah et mehed toetasid sellise festivaliformaadi elluviimist? Ilmselgelt toetaks seda ka Saudi-Araabia (ok, muid vähemusi välistades), kas ka sealse segregatsioonipoliitika (ja üldse kõigi selliste kogu maailmas) üks põhjendusi pole mitte "nii on naistele endile parem/turvalisem"? No näed, isegi Skandinaavia feministid tõestasid ära, et naistel ongi omakeskis parem. Naised ju tahavadki üheskoos naisteasju teha, eks?

Ma ei taha. Ma olen end alati segakollektiivides paremini tundnud. Naistest koosnevates seltskondades (ma mõtlen siis võõraid naisi, mitte endale lähedasi tuttavaid) on alati kirvena pea kohal oht, et hakatakse rääkima üldtunnustatud naisteteemadest ja üksteist siis selle alusel hindama - palju sa eile küpsetasid, mitu last sünnitanud oled, mitu  tundi päevas koristad jne. Ilmselt algklassidest pärit trauma - kui ikka kummikeksu ei oska, siis mängu ei saa. Uskuge mind, väikesed tüdrukud on grupist väljaarvamisel palju osavamad. Meeste hulgast aga ikka mõne leiad, kellega millestki rääkida.

Arvan, et see on üldse selliste võõraste ühesooliste seltskondade teema - ilmselt on meeste hulgas ka alati keegi, kes kangesti staar tahab olla ja oma ühekülgse, aga kõlava lobaga teiste peo ära rikub. Segaseltskondades sellised "staarid" tavaliselt taltuvad - nad üritavad vastassoole muljet avaldada ja jätavad oma sookaaslased rahule. Naistel on sama lugu, enamik ülitüütuid naisi on meeste seltskonnas vagurad kui lambukesed - nemad juba teavad, kuidas meestele meeldida. Oleks tore kui mõlema soo ülitüütud üksteist leiaksid ja normaalsed inimesed rahule jätaksid, sageli nii ka juhtub. Vastassugu on pingemaandamiseks vajalik. Iseasi, kas seda peab tegema labasel ja ahistaval moel. Ma arvan, et pigem labaselt käituvaid harida, kui mehed kollektiivselt mölakateks tembeldada ja taraga naistest eraldada.


neljapäev, september 06, 2018

Kuidas mulle silmad ette tehti

Eks igaühel peab mingi hullus olema, eks. Ma ei tea, kuidas teie täna oma päeva veetsite, aga mina näiteks lasin kaks ja pool tundi enda silmalauge nõelaga torkida. Ei, need ei ole Kapo uued võtted riigireeturite jaoks. Pakkuge, milline neist võiksin olla mina:



Ma hetkel valiksin number ühe, aga muidu number 3 on vist kõige imelisem....Aga kui tõsiselt rääkida, siis käisin lihtsalt lainerijoont tegemas püsimeigis. Neetud olgu see inimene, kes internetis teadustas, et ebameeldiv on küll, aga õnneks kestab ainult 15 minutit. Ma ei tea, mida talle selle 15 minutiga tehti muidugi.

Miks üldse inimene peaks endaga midagi sellist teha laskma? Alustades algusest, siis mina avastasin enda jaoks musta silmalaineri umbes 20 aastat tagasi ja võib julgelt öelda, et ilma selleta on möödunud mul vaid üksikuid päevi, viimasel ajal küll rohkem, sest millegipärast hakkas ühe silma kohalt lainer pidevalt laiali minema. Toodetakse kehvemaid lainereid tänapäeval või tõesti....gravitatsioon hakkab mõjuma? Ilmselt see viimane siiski, kuigi ausõna, mingeid rippuvaid silmalauge ma endal (veel) ei tähelda. Variandid oleks olnud siis kas käia ringi nagu pandakaru, loobuda lainerist või lasta lainer endale näkku tätoveerida. Normaalne inimene loobuks, eks? Hmm...sellega on nii, et kui oled asjaga nii harjunud kui mina, siis ilma lainerijooneta näen ma enda jaoks välja umbes selline nagu oleksin endal kulmud žiletiga nulli ajanud ja neid mitte musta pliiatsiga veel ette jõudnud joonistada (been there, done that...). Ma täiesti usun, et teised ei pruugi vahet mitte märgatagi. Loodan ainult, et vananemine mind nõnda ootamatult ei taba, et ühel päeval end enam peeglist ära ei tunne, äkki lasen siis veel näo ringlõikuse ka teha või midagi...Õnneks pole mul selleks raha ja valutundlikkus on ka selline nagu on. Tänagi küsis kosmeetik, et kui sa oleks teadnud, et säärane ikaldus, oleks ikka teinud või? Oleks küll, nii hull ka ei olnud.

Muidugi pakuti täna välja ka seda, et äkki teeks mul kulmud ka üle. Hakkasin blogist uurima, millal mul kulmud tehti ja loen 10 (!) aasta tagusest postitusest, et Püsimeik - üks neist teenustest, millega ise rahul olen, kuid ka seal on mitu aga. Mina lasin endale nö tätoveerida kulmud (muuseas võrreldes tätoveerimisega on püsimeik, üllatus-üllatus, kallim) ja kuna nende sümmeetriline joonistamine on igapäevaselt üsna suur nuhtlus, siis olen mugavuse koha pealt rahul. Püsimeik peaks üldjuhul peal püsima 3 aastat, kuid erandid sõltuvad kliendist nagu ka see, kui tume meik jääb. Kulmude puhul ehmatab algul väga tume värv, kuid tegelikult kulub see ruttu normaalseks, mille tõttu ka mul tehti järgmistel kordadel (jah, ühest protseduurist ei piisa, mul läks kirja 3, õnneks ei pea ülejäänute eest maksma) tumedama värviga kui eelmistel. Samas olen näinud ka püsimeigitud laukontuuri ja mina seda küll esmapilgul ei märganud...Valu koha pealt on tegemist suhteliselt valutu protseduuriga, vähemalt kulmude puhul. Silmalaud tunduvad mulle kuidagi jubedamatena :) (HAAA!!)

Kahtlustan, et see blogist leitu on kirjutatud esimese korra kohta, kunagi hiljem lasin veel teha, aga oma 6-7 aastat on mul kulmud püsinud küll. Ok, hallikad on nüüd, mitte mustad, aga mulle ei meeldi ka see uus "karvatehnika", millega eriti loomulik tulemus jäävat. Fui! Kui ma loomulik olla tahaks, ma ei meigiks ennast ju?! Seega lainerijoone lasin ka korralikult musta ja jämeda teha, mitte mingi "loomuliku ja hajutatu". Loen nüüd kaasaantud juhendist, et need püsimeigid, mis kestsid 5-7 a on minevik! Ei saa teha ilusat, loomulikku, heledat püsimeiki, mis kestaks 5 aastat.  Aga kes ütles, et peab olema loomulik ja hele?! On ikka inimestel imelikud soovid...Katsugu mul ainult 1-2 aastat vastu pidada!

reede, august 31, 2018

Ära loe neid raamatuid - hangi endale päris elu!

Kuskilt hakkas silma kellegi kraaksatus selle kohta, et lugemine olla asendustegevus - nina raamatust välja ja hakka elama! Mu meelest on sellega nagu kõigi "hangi endale elu" soovitustega - soovitaja vaatab teisi enda silmadega ning peab oma motivatsiooni teistele ülekantavaks.

Mida peaks see soovitus elama hakkamiseks tähendama? Mida siis siiani tehtud pole? Mulle ei meenu näiteks ühtki inimest, kes veedaks kõik oma päevad raamatuid lugedes, ühiskonnast, tööst ja suhetest irdununa. Seevastu tean ma päris paljusid inimesi, kellel on panustamist nõudev töö, kena kodu, toredad lähedased, kes tegelevad veel paljude hobidega ning kõige selle kõrval loevad ka. No näiteks hakkas mulle Instagramis silma Lauri Räpp, kes alustas oma selle aasta sajanda raamatu (!) lugemist ja kes muuhulgas on reisiv ning kirjutav ärimees. Ma ei tunne teda, aga selle põhjal, mida ma Instagramis näen (jajah, vot sealt näed sa tõde, eks), ei tundu ta just mehena, kellele sobiks soovitada elu hankimist. Kui inimesel on tehtud tema töö, olemas rahuldustpakkuvad inimsuhted, turvaline keskkond ümberringi, miks ta ei võiks siis näiteks raamatut lugeda, oma vabast ajast?! Kas vaba aega ehk ei tohikski olla? On inimesi, kes väidavad, et neil seda ei olegi, mul on neist pigem kahju, mitte ma ei mõtle "oh, küll alles see oskab elada!" Peaks siis veel rohkem tööd rügama, niisama, inertsist kuhugi suure augu kaevama, mõnda parteisse astuma, sebima, siblima?

Ma eeldan, et need elu soovitajad seda päris silmas ei pea. Nad peavad silmas pigem seda, et kui neil oleks vaba aeg, siis nemad küll seda raamatu lugemisele ei raiskaks. Prioriteedid on erinevad, see on täiesti normaalne, ilmselt on normaalne ka see, et sinu prioriteete mitte eelistavad tegelased tunduvad sinu meelest millestki ennast puudu jätvat. No ausõna, ma ka ehmatan ära, kui vestluspartner leiab, et raamatuid lugeda on ajaraisk. Teine ehk ei saa aru, mis mõttes ma kiirendusvõistlustel ei käi - ma jään ju niimoodi kõigest heast ilma. Igaühel on üldiselt ju enda teenitud raha, mida ta enda soove silmas pidades kulutab, aga ikka jääb kõrva, et öeldakse: "Oleks mul niipalju raha, ma seda küll ei ostaks/reisile küll ei läheks jms". Enamasti mitte neutraalsel toonil siis, vaid just stiilis "on alles loll!" Sõbral läks suhe lörri, hiljem tunnistas, et ta oleks pidanud kohe taipama, kui inimene tuli tema tuppa ja ohkas: "Sul on nii palju plaate ostetud! Mõtle, kui palju raha sa ära raiskasid ja mida kõike selle eest osta oleksid võinud!" No mida sa teed sellisega, eks.

Tundub, et pigem saavad sellise kriitika osaliseks nö vaiksete, individuaalsete hobide harrastajad - hakka elama, ära istu nina raamatus, ära vahi arvutis, telekas - mine välja, kohtu inimestega, aja asju! Isegi see tuli kunagi ära, et miks ometi sõita tsikliga omaette, kui võiks mõne klubiga ühineda?! Selle peale tekkis spontaanselt Kosmikutest inspireeritud nimega pseudo-motoklubi "Vaid hirm meid hoiab koos" :) Blogimine on ka muidugi üks haige värk, millega tegelevad ainult need, kellel endal elu üldse ei ole, arutlevad Perekooli käod päev läbi. Mitte ei tule selle peale, et äkki mõnele lihtsalt meeldib, umbes samapalju, kui käole hommikul foorum lahti teha (foorumitest võib hullusti sõltuvusse jääda, seega ma ei parasta üldse, läbitud etapp, õnneks mitte see kõnealune koht). Äkki millegi meeldimine ei pea tähendama, et midagi kuskilt puudu oleks?

neljapäev, august 30, 2018

Appi, lõokesi diskrimineeritakse!

Inimesi jagatakse teatavasti vastavalt nende energilisusele kaheks: lõokesed, kes ärkavad meelsasti vara ja on tegusamad päeva esimeses pooles ning öökullid, kes aktiviseeruvad alles õhtul. Ilmselt see asi nii must-valge ei ole, ma ise olen pigem kassi tüüpi inimene - võin vabalt laiselda, millal tahan või kui lindude juurde jääda, siis peoleo - kui on põhjust ärkvel olla, siis ma ei pirtsuta. Kui aga ainult kahe vahel valida saaks, võtaks ma lõokese, sest kohe kindlasti ei kuulu ma nende hulka, kes regulaarselt keskööni üleval passiksid.

Vaatlused aga kinnitavad, et ma vist olen vähemuses oma kümnest magamaminekuga. Ja ma ei ärka väga vara, pool kaheksa olen sunnitud ärkama, sest Mikro peab hiljemalt pool üheksa lasteaias olema, muidu jääb hommikusöögist ilma. Ma võiks seda talle muidugi ise ka pakkuda, aga mul on menüüs umbes 2 erinevat putru, mida ma mikrolaineahju abiga teeks ja mulle tundub, et lasteaias on see kokandus ikka paremini arenenud, lisaks sööb ta nii kaua (ei ausõna, mitte selle tõttu, et mu söögid niiii õudsed oleks...), et me ei jõuaks tööle. Tööaeg on meil vist kirjas alates üheksast, me siis jõuame lihtsalt pool tunnikest varem, iseenesest väga normaalne, kaheksa tunduks mulle liiga vara.

Nii, nüüd silmakirjalikuks. Loe eelmise lõigu viimast lauset, eks. Saime Mini uue tunniplaani - kõigil päevadel nädalas kooli teiseks tunniks. No mida?! Miks me niimoodi aega raiskame? Esiteks, meie, lõokeste hommikuse nõrga unega on garanteeritud see, et Mini ei saaks ikkagi kauem magada kui poole kaheksani, sest meie hommikused toimetused äratavad ta üles. Ilmselt istub selle üleliigse tunni teleka ees, meie ei tea ju, lähme tööle, jube edukas ajakasutus küll. Teiseks, nüüd lõpevad tal tunnid mitmel päeval nädalas 14.45 - päris karm andmine võrreldes sellega, et veel üleeelmisel aastal saadi eranditult 12 koju. See omakorda tähendab aga olukorda, kus ta kas ei jõua või jõuab väga napilt huviringidesse, kusjuures alles eelmisel aastal toonitati, kuidas lapsed kaebavad huviringis tühja kõhtu, pole aega, et vahepeal süüa ning söögivahetund koolis on enne keskpäeva. Mini varem jõudis alati süüa, aga meil on hea asukoht ka, paarsada meetrit kooli ja sama palju ringidesse. Mida teevad need, kes kaugemal elavad? Ok, nad ei pea ehk enam kell kuus ärkama, et kaheksaks kooli jõuda, aga nokk kinni saba lahti olukord peaks see neilegi olema. Mis kell meil talviti pimedaks läkski?

Võib-olla on see kokkusattumus, et meil ringid nii vara algavad, ei olda arvestatud, et selles konkreetses koolis on nüüd tunnid kauem, tuleb tähelepanu juhtida jne. Jee, asjaajamine, mu "lemmik"valdkond - asjad võiks sujuda ilma selletagi. Kuidas inimesed tulevad toime selle logistika ja aegade sobitamisega kui neil on n+1 last ja igaühel mitu huviala? Sealjuures kooli tunniplaan avaldatakse ikka kõige viimasena. Lisaks ei kujuta ma ette, et mul endal selline tihe graafik oleks!

Mis see lahendus siis olla võiks? Minu mätta otsast vaadatuna võiks kompromissina kool alata 8.15 - 8.30. Et laps ei ajaks oma hommikuse sagimisega meid üles ja meie teda.

P.S. Ma ise käisin algklassides õhtuses vahetuses (täielik saatana leiutis nagu kirjutatakse nüüd, kui sama teema jälle õhus on) ega mäleta midagi erilist. Olid ilmselt mingid ringid, mis hakkasid päris hilja, sest mõnes ma ikka käisin, kodus passisin lõunani, aga selles erilist vahet ju polnud, praegu passivad algklassilapsed enamvähem sama aja üksi tundide lõppemise ja vanemate töölt tulemise vahel.

kolmapäev, august 29, 2018

Kõik inimesed on ilusad ja head, aga noored on hukas

Ebameeldiva inimtüübi kirjeldus: sa kohtad teda elus esimest korda ja ta tuleb sinuga vennastuma  õestuma sõnadega: "Meie, naised ju oleme/teeme/mõtleme niimoodi!" Esiteks, te ei näi mulle olevat tuttav inimene. Ma ei ole teiega käinud koos karjas jne (Winny Puhh, Usinad külalised). Mulle tundub, et seesuguse käitumise taga on tegelikult ebakindlus, soov endale seltskonnas liitlane leida, kasvõi kohe esimese silmapaistva tunnuse järgi - kah emane! Aga kahjuks I press trigga, I don't press people button (Robyn, Cobrastyle). Selles inimeste nupu pressimises olen ma kohe väga kehv käsi kahjuks. Minu meelest seda annabki ainult pressida, mitte sujuvalt vajutada, sest kõik on siiski indiviidid. Ma ei ole müügimees, kelle jaoks "kõik on ühtemoodi äraräägitavad". Kõik võivad olla äraräägitavad, aga kindlasti mitte ühtemoodi. 

Ja kõigi nende "inimeste-inimeste" jutud sellest, kuidas oma tahtmise saamiseks tuleb suhteid hoida, jutuajamisi siluda, teiste emotsioone peegeldada, asjaga kaasa minna, siis läheb kõik hästi, sujuvalt, tuled elust läbi nagu nuga sulavõist. Ma ju võin seda teha, aga minu jaoks on see halva mängu juures hea näo tegemine, enda maha salgamine, valetamine - miks ma naeratan, kui sisimas tahaks (r)öökida?! Mõelda vaid, hoidsin konflikti ära, talitsesin ennast, olin hiiglama tubli ja aktsepteeritav, aga siis lähen koju ja tunnen ennast sama kehvasti, sest tegelikult oleks tahtnud kõik näkku paisata, saast jääb ikka sisse vinduma. Kõige mõistlikum on üldse sellistest olukordadest hoiduda, aga kui sõnnik ikka otse õuele tuuakse, siis pole mu meelest mõtet seda lilledega katma hakata, sest "nii on viisakas". On ju küllalt selliseid "hea sõna võidab võõra väe"-jutlustajaid, kes kogu elu seljataga teisi kritiseerivad, sest no näkku öelda ju ei saa, aga hirmsasti kripeldab see koorem ning lõpuks ongi kõik teised juba ette idioodid, sest vahet ju pole, suheldes tuleb niikuinii mask ees hoida. Sageli nad ongi suhtlemises osavad, nad meeldivad inimestele, sest on sellised sõbralikud ja armsad, ideaalsed müügimehed, nad ei märka su vigu, nad vajutavad ainult neid nuppe, mis sinus positiivseid emotsioone välja kutsuvad. Aga mul on ikka ja alati selliseid kohates karvane tunne, et nad teesklevad, lähevad lõpuks koju, viskavad maski maha ja kiruvad kõike ning kõiki. Nagu see tore kolleeg, kes su artikli alla vastikut isiklikku laadi laimu kirjutas, ilmselt oli teil mõlemal ebamugav, kui tõde välja tuli (selliseid juhtumeid on mitmeid olnud, mitte minul siis).

Üldse on ju palju lihtsam inimestest eemale hoida, kui neile kõigile pugeda?! 

No aga mõnikord teeb otseütlemine ka tuska. Näiteks ortodontia puhul. Eks selle vajadust saab mitmetmoodi esitada, mind ähvardati muuseas ka sellega, et alumised hambad viilivad ülemised läbi ja need murduvad lõpuks ära, aga enamjaolt keskendutakse siiski esteetikale. Tahad ilusaks saada või mitte!? Kas see motiveerib puberteeti, kes niigi ennast halvasti tunneb? Mul tekkis küll pigem trots - ega junni ikka läikima ei löö ju, piinake mind palju tahate! Tagantjärele jah, ilmselt sai etem küll, kuid teisalt mõtlen praegu, et ometi ei olnud ma väärt selle arstitädi tähelepanekut, et oi, sinu tunnen ma bussis alati selle alalõua järgi ära! Ega ma nüüd nii pentsik ikka ka välja ei paistnud, tõesõna. Ennast tõepoolest kauniks pidavatel inimestel seda dilemmat ilmselt ei teki - milles küsimus, ikka kaunis kaunimaks, kuidas muidu! Teisalt, palju neid sisimas vankumatult enesekindlaid teismeliste hulgas ikka on. Mu tähelepanekute kohaselt endas kahtlemine ka kasvatab inimest, muudab kuidagi meeldivamaks ja empaatilisemaks kui seda on sünnist saati prints(ess)id. 

Aktuaalsetest teemadest niipalju, et see noorema põlvkonna kallal kaagutamine hakkab juba tüütuks muutuma - lollid, lumehelbekesed jne. Kas need ütlejad seda ka tajuvad, et neil oli selle põlvkonna üleskasvatamisel oma osa? Vaadaku peeglisse! Vana probleem, et kui lapsed ei ole täpselt sellised nagu me eeldasime, siis ju nad on valesti ja selles on keegi kuskil süüdi, keegi teine. See kõiki ühe homogeense massina nägemise teema ka muidugi.