teisipäev, mai 22, 2018

Vahur Afanasjev. Serafima ja Bogdan

Istusin ühes väikses mereäärses külakeses palkmaja teisel korrusel ja lugesin juba teist õhtut öölambi valgel. All plaanisid inimesed kuhugi õhtut veetma minna ja ootasid, millal ma nende sekka naasen, aga ma ei tulnud, juba teist õhtut järjest. Ma vedasin neid alt, ma ei saanud kuhugi lõbutsema minna, mul ei olnud tuju, mu peal oli must masendus just sellest raamatust, aga ma ei saanud seda ka käest panna. Igavene vastik, närutav ja sa tead, et ega paremaks ei lähe, aga ikka loed. 

Ei, ma ei taha öelda, et see halb raamat oleks olnud, sugugi mitte, aga ma ei saa ju ka öelda, et see raamat oleks mulle meeldinud! Meeldinud selles mõttes nagu meeldivad ilusad lilled, ükssarvikud ja vikerkaared. See raamat on allakäik, pimedus, veri ja soolikad. Ma ju teadsin seda ette, mu meelest peaks iga lugeja seda ette aimama, seetõttu ma ei saagi aru, kui mõnes arvustuses heidetakse autorile ette, et ta ainult negatiivsele keskendus. No loomulikult, alati on igas asjas ka head, aga raamatus ei saa ju kõike  hõlmata - visata 560 leheküljele veel samapalju juurde, et näidata - oli palju halba, aga oli ka head? Mu meelest on Afanasjev raamatu õhkkonna just väga meisterlikult üles ehitanud - kõduhõng saadab lugu ju algusest peale, märgid on olemas, aga seesugust, tõepoolest Tarantinolikku verepulma ikkagi ei oota. "Nad kõik surevad koledat surma, enne seda veel koledamini kannatades." Võiks vist nõnda kokku võtta küll? Kui Kivirähk jätab kadunud maailma jaoks koopasse vähemalt Põhja Konna, siis Afanasjev ei jäta kivi kivi peale ka mitte.

Tunnistan, poole raamatu peal ma oleks seda eepost veel viie tärniga hinnanud, aga alates peatükist, mida illustreerib raamatu kaanepilt, tahtsin algul lausa kaks tärni vähemaks võtta. Ei ole lihtsalt üldse minu maitse. Mulle tundub, et seal on ka mingi murdepunkt - alguses täiesti realistlikust loost saab järsku julm ja segane psühhedeelne muinasjutt. Loomulikult oli ka Serafima isa ja vendadega toimunu kole ja julm, kuid siis oli tuttav kontekst - sõda, ja üks konkreetne paha tegelane, kes koletuid tegusid tegi. Millegipärast muutub lugeja rahulolematuks, kui selgub, et headeks peetud osatäitjad on samasugusteks tegudeks võimelised kui pahad. Tahaks ikka ilusat muinasjuttu, kuidas nüüd kirjanik kõik ära rikub!? Mismõttes reaalses elus nõnda ongi? Ma ju loen raamatut, eks! Siinkohal autorilt ju väga meisterlik pööre, aga tehes seda, riskib ta raamatu meeldivusega (nõrgemanärvilistele nagu mina).

Ilma selle sammuta, üldise kaoseta, ei oleks raamat aga sugugi nii meeldejääv. Pahad saaksid paraja palga ja head peaksid pidu? Meid on vist lapsepõlves liiga palju selliste lugudega harjutatud, ikka veel ei taha tunnistada, et tegelikult ju asjad nii ei käi. Raamatus tehakse jälke tegusid nii jumala nimel kui teda salates, inimesed kasutavad usku ja ideoloogiat oma madalate eesmärkide nimel. Raamatu lõpus küsib Kanaonu Sergei oma pojalt, kes teoloogiat õppima tahab minna, et miks? Miks ei võiks lihtsalt niisama hea inimese kombel elada, tegemata teistele seda, mida ei tahaks, et endale tehakse? Mulle tundub, et siin on raamatu üks tähtsamaid mõtteid, mille läbi saab selgeks ka see, millest lugu põhiliselt räägib, nimelt kättemaksust. Kättemaks jumalalt, kättemaks inimeselt, ikka ja jälle korduv vajadus maailmas õiguse mõistmine enda kätesse võtta. Nagu näha, ei sünni sellest iialgi midagi mõistlikku. Revolutsioon söövat oma lapsi, sama teeb kättemaks.

Kust tuleb see, et me alati usume - halvad teod saavad elus karistuse? Karistab karma, jumal, mingi abstraktne elu tasakaal? Et õiglus peab olema ja kui ei ole, siis õige mees paneb oma õigusega õigluse maksma? Et soost tõuseb sõjaaegne tank ja teeb kõik pahad maatasa? (Mulle õudselt meeldis see tanki-kujund raamatus. Võib-olla oli see mingi laiemalt levinud müüt, mida räägiti ka minu lapsepõlves?) Ükskord tuleb Kalev koju? Põhja Konn ärkab üles? Tuleb Taevariik? Ja kõik see, kõik need lood, müüdid, uskumused panevad meid tõepoolest unustama, kui palju ebaõiglust tegelikult meie ümber lokkab? Eks raamatuski arutasid uskmatud, et jumal peab olema kas kuri või hull. Ega usklikud ju samuti selle näruse argielu fakti vastu ei saanud, nemad aga tulid geniaalsele lahendusele - jumal on siiski hea, kõik paha on hoopis kuradist. Kahjuks lõppes seegi, nagu enamik vastandumisi kõigile kehvasti.

Kuidas maailma seletada - võiks pidada ka selle eepilise vanausuliste saaga taustküsimuseks. Kõige mõistlikum tundub sellega üldse mitte tegelema hakata ja püüda argieluga võimalikult valutult hakkama saada. Inimene seda enamasti ei suuda ja võib-olla just see meist inimese teebki?

Raamatut lugeda soovitan. Lugu jookseb ladusalt läbi põlvkondade, mitmete perede, paljude inimsaatuste, mis omavahel põimuvad, kuid milles orienteerumine vähemalt mulle küll keeruline ei olnud. Vanausuliste külad läbi aastakümnete, pärastsõjaaegne Tartu - kõik need on nauditavalt ja äratuntavalt kirja pandud. Kohalikest kommetest ja kultuurist saab nii mõndagi teada. Pildid on vinged. Külma kõhtu koledate kohtade tarvis - osa asju on ikka päris detailselt paberile pandud, võivad võikalt silme ette kerkida. Mitte lugeda masendunud meeleolus.

reede, mai 18, 2018

Kaks meest, kaheksa naist

Mu eelmise postituse kommentaariumist selgub, et tegelikult on siin tegemist ühe keskealiste haigete inimeste kogunemispaigaga. Tahtsin jube originaalne olla oma haigustega, aga tundub, et teised on veel tõbisemad...Muuseas, vahepeal hakkas mulle silma, et palju klikke siia blogisse tuli Hundi ulu juurest, mis oli veidi kummaline, sest mõnda aega valitses sealses blogis ju vaikus. Selgus tuli aga kellegi vihjest Perekoolile, nimelt olla seal keegi blogisoovituste all nimetanud Hundi ulu blogrolli, millele siis üks krapsakas Kägu kohe lisas, et phäh, seal ju ainult keskealised sokikudujad! Soki kudus mul kooliajal üks vanaema sõbranna valmis (vanaema vist ka ei osanud), aga muus osas hakkame vaikselt kvalifitseeruma  - ma pole nüüd mitu päeva vabast ajast arvutisse saanud, sest mingi närvipõlendik on külge hakanud. Algas seljast, ikka nii, et käsi surises ja oli kasutu ning on nüüd kanda kinnitanud mu paremas õlas. Mäletan, et kunagi pööritasin ema peale silmi, kui see iga tuulehoo puhul ennast kinni kattis, paistab, et polegi siin enam midagi naerda.

Aga tegelikult tahtsin kirjutada lihtsalt ühe tüütu muusikapostituse. Nimelt möödus hiljuti 24 aastat mu lemmikplaadi - Hole'i "Live Through This" ilmumisest ja selle puhul tehti Spotifysse üks huvitav list erinevatest esitajatest, kes ennast LTT-st mõjutada on lasknud. Ma muuseas avastasin sealt enda jaoks Marina and The Diamondsi, see lugu albumilt Electra Heart käib hetkel mul pikemat aega korduse peal:
Otsustasin aga välja otsida kõik need plaadid, mis minu jaoks peale "Live Through This"-i kõigi aegade parimate plaatide nimekirjas järgmistel kohtadel ette tulevad. Jätsin välja kogumikud ja sama esitaja muud plaadid (muidu oleks esikümnes umbes 5 eri esitajat ainult). Igalt plaadilt püüdsin otsida selle kõige-kõigema loo, kuigi nende plaatide puhul on see raske, sest need on kõik sellised "defineerivad" teosed :) Kasutasin Last.fm-i statistikat, ehk siis plaadid, mida ma alates 2006 sügisest kõige rohkem kuulanud olen.

Kohe peale LTT-d tuleb (ja veel kahte Hole'i ning ühte CL-i sooloplaati) Shampoo - We Are Shampoo. 
Shampoost ma olen varem ka kirjutanud. Nende olemust reedab vist kõige paremini see fakt: kui  tšikkide käest küsiti, et mis on nende lemmikjook, siis nad vastasid, et Strawberry shake ja vodka.

Kolmas koht Bitch Alert - I Can Feel Your Bones.  Parim Soome bänd üldse. Punkt. Ja oi, ma nüüd vaatasin seda videot, mida ma kohe siia uploadima hakkan ning kui see ei ole Hole-i "Live Through This"-ist mõjutatud, siis ma ei tea, mis üldse on! Miss-printsess plaadi kaanelt (Hole-i lugu Miss World) kiikumas sarnaselt Courtneyga nende Violet'i videost. Kui miski mu südant rahuldusega täidab, on erinevate vihjete ja ühendusniitide tajumine mu lemmikbändide vahel!
Koht neli L7 - Bricks Are Heavy, ("Ära tassi kiva, kiva raske", meenub ühe klassivenna nali, pärast tuli välja, et see vist "Armastusest kolme apelsini vastu" - ma olen muide ainus eestlane, kes seda kunagi näinud pole). Plaadi hitt on kindlasti "Pretend We're Dead", millenimelist bändi dokumentaalfilmi olen üritanud juba pikemat aega kusagilt alla tõmmata. "That was the real MTV!" nagu keegi video all kommenteeris:
Viies Nirvana - Nevermind, see on iseenesest üllatus mulle, mitte et plaat halb oleks. Lihtsalt kuidagi täiesti mainstream valik. Mu kõige lemmikum lugu on aga sellelt plaadilt "Breed":
Kuues Marilyn Manson - The Golden Age of Grotesque. Mina avastasin MM-i (ja Rob Zombie) Matrixi filmist, millest ma muidu halligi aru ei saanud. Kõvemad fännid ütlevad, et selle albumiga oli MM juba alla käinud ja ma täiesti tunnustan ka tema eelnevaid albumeid, aga siiski-siiski, see on KÕIGE parem. Ma toppisin nende lugude tsitaate oma Rate piltide sügavamõttelisteks pealkirjadeks, ma tsiteerisin neid üldse kõikjal, kus võimalik. (s)AINT on hümn, see on siiani mu telefonihelinaks - I don't care if your world is ending today I wasn't invited to it anyway. Aga näe, videot ei olnudki ma kunagi näinud. Ma muuseas laikisin ka kellegi kommentaari kuskil selle kohta, kuidas videod on muusika kõrval täiesti teisejärguline värk, milleks üldse? Kui ma saaks, paneks ka ainult audiolinke siia, aga ma möönan, et enamikule teistele vilkuv pilt meeldib. Marilyn videos tõmbab Piibli pealt triipu, kepib ja veristab ennast, aga ma ikkagi ei viitsinud lõpuni vaadata.
Õnnelik seitsmes Lana Del Rey - Born To Die. Vist kõige uuem plaat siin tabelis. No Lana on muidugi ka üks väheseid tõelisi pärle viimase aja muusikas minu jaoks.
Kaheksas The Distillers - Sing Sing Death House. Brody Dallel on veel teisigi projekte  - soolokas ja Spinnerette, mis mulle väga meeldivad, Distillers kindlasti kõige kurjem ja ka tuntuim. Pidavat sel aastal uuesti kokku tulema. Ilus naine ägeda häälega.
Üheksas taas üks äge naine Jack Off Jill - Clear Hearts Grey Flowers. Bändi liider Jessicka Addams tegutseb nüüd peamiselt kunstnikuna, on teinud ka teist ägedat bändi Scarling. Veriste tampoonidega kõrvakaid kellelegi? Ta ongi selline nunnu ja samas õõvastav, ka muusikas:
Viimasena jõuab tabelisse Civet  - Love & War. California bänd, paistab, et see album jäi neile viimaseks. Väga vinge häälega laulja taaskord.
Lõpetuseks mõtlesin panna mõne Live Through This-i loo, aga seda on liiga raske teha st ühte välja valida. Panen siiski Violeti, sest mu meelest on just selle loo esteetilisest poolest väga paljud inspiratsiooni saanud.





 





kolmapäev, mai 16, 2018

Müün oma naha maha

Avastasin umbes aasta tagasi imeliku seaduspärasuse  - töölt koju tulles ja aktiivsemalt suheldes (tööl ma püsin vait üldiselt), hakkas nahk jubedalt sügelema. Eriti näiteks nõusid pestes, kui käed märjad ja ennast sügada ei saa. Umbes poole tunniga see jama kadus. Teine pooletunnine hoog saabus õhtul magama minnes - aju hakkas jälle aktiivsemalt tööle (mul vähemalt on nii, kohe kui voodisse heidan, tulevad kõik need "head mõtted", mida peaks tegema) ja nahk sügelema. Niisama ta ei sügelenud, nõgeslööve tuli iseenesest peale, mõnikord näiteks justkui piitsaarmidena - pikad sirged punased nahast kõrgemad triibud. Selgitasin siis välja, et tegemist on urtikaariaga, millel tuhat eri põhjust - umbes tomatisöömisest vähini, kõige iseloomulikum aga lausa "teadmata põhjusega urtikaaria". Muuseas, taaskord peamiselt naistel (ok, täpsustatult "keskealistel"...) esinev häda. Kuigi mu emal on meespatsient, kellel kontakturtikaaria seljakotile (raudselt tegemist matkahuvilisega...)

Kuna lõpuks viskas see värk ikka ära, hakkasin allergiarohtu võtma, korra võtan, aitab paariks päevaks, seejärel uuesti. Muuseas, tavalist allergiat mul pole ei ühegi allergeeni vastu ega ka toiduallergiat. Mulle endale tundus, et mu urtikaaria ongi närvidest  - selle vallandab aktiivne ajutöö. Täiesti napakas diagnoos, aga see on ainus asi, millega oskan lööbe tekkimist seostada.

Igatahes, nüüd siis avastasin, et lisaks sellele on mul tekkinud ka üks väga harva esinev urtikaaria vorm, nimelt päikeseurtikaaria (Esineb harva. Sagedamini haigestuvad naised). Piisab kui ma lähen viie minutiga kontorist poodi, kui mu katmata käsivartele tekib nahast kõrgem erepunane valusalt sügelev lööve, tunne on selline nagu päikesekiired torgiksid nahka sõna otseses mõttes. Lugesin, et üldiselt annab see päikesega harjudes järele. Samas Nendel patsientidel (kellel on päikeseurtikaaria) on oht haigestuda teistesse füüsikalise urtikaaria vormidesse, näiteks külmaurikaariasse, mille puhul reaktsiooni tekitab madal temperatuur. Ok, ma saan aru, et soojamaareis keset talve on minu jaoks riskantne ja ma lepin sellega, aga madal temperatuur - see on meil ju oma 9 kuud jutti!

On ikka nahk küll! Lisaks sellele on ta ju mul veel lubivalge, ketendavalt kuiv ja metsikult sünnimärke täis. Nahk on meie suurim organ, muide. Õnn ja rõõm. Kui kasutada seda teooriat,  mis väidab, et haigused tahavad meile midagi öelda, siis ma pakun, et mu nahk soovib mulle öelda, et ma püsiks toas teki all ega suhtleks inimestega. Ma põhimõtteliselt seda teengi, aga paistab, et talle pole ikka küllalt...

Väljasviibimisest ja nahast veel  - igasugu mutukad ja sääsed äestavad mind ka korralikult. Hetkel olen ma peale kahte grilliõhtut punaseid punne täis, ühelgi teisel samadel üritustel viibinud inimestest mingeid selliseid probleeme pole. Ma ei usu, et hammustajad valivad oleksid, pigem ei teki teistel säärast reaktsiooni. Mul tekivad kublad ca 24 tundi peale hammustust (st jõuan veel õndsalt ohata enne, et näe, sääski polnudki) ja sügelevad seejärel oma nädalakese. Sellised kaunid punased jurakad mööda valget ihu laiali. Suht nutune värk ühesõnaga. Mina olengi see printsess herneteral.

kolmapäev, mai 09, 2018

Millal maksan memme vaeva?

Ehk siis traditsiooniline emadepäevapostitus. Emadepäeva üle olen varasemalt kaevelnud siin ja siin, isadepäevavigin (kus ei saa mööda ka emadepäevaviginast) siin. Kuna need postitused on üsna ammusest ajast, võib arvata, et vahepeal mu antipaatia lahjenes. Põhimõtteliselt jah, mul pole midagi oma emaga kohvitamise-koogitamise ega ka väikelapse toodud lillede vastu. Nüüdseks on Mini aga piisavalt suur, et ma hakkan märkama mingeid mulle mitte sobivaid mustreid selle püha traditsioonides.

Mini pidi koolis ära õppima emadepäevaluuletuse. See kõlas nii:
KAS KA SINU PERES EMA?
Lotta Seisler
KAS KA SINU PERES EMA
AINSANA TEEB PAHANDUST?
MIKS SIIS MUIDU AINULT TEMA
KRAAMIB TEISTE VARANDUST?
KAS KA SINU PERES EMA
AINSANA SÖÖB TOITU TA?
MIKS SIIS MUIDU AINULT TEMA
NÕUSID PESEB-LOPUTAB?
KAS KA SINU PERES EMA
ON JÕULU AJAL PARIM LAPS?
KAS SIIS SELLEPÄRAST TEMA
ROHKEM KINKE SAAB KUI PAPS?

Mini ütles, et nemad sõbrannaga hõikasid iga küsimuse vastuseks "EIII!" Ema ei ole see, kes ainsana koristab, nõud peseb ja pühade ajal isa poolt (seda nüanssi tabasin küll ainult mina) kingitustega üle külvatud saab. Kui ma seda luuletust otsisin, sattusin teistegi samasuguste peale  - ema on "köögis, aias või poes", ema "UKSI-AKNAID PÜHIB, TREPINURGAS TOLMU NÜHIB, HILJEM KASTRULEID POLEERIB,VÄRSKEID KURKE MARINEERIB.AINA KÜPSETAB JA KEEDAB,
KÖÖGIS KAUA AEGA VEEDAB."


Ja mulle jõudis äkitselt kohale, miks emadepäev sellisel kujul mulle juba lapsena nii suurt võõristust tekitas. Mul ei ole elu sees sellist ema olnud! Selline ema oli Bidstrupi koomiksis - ema rätt peas põlvili põrandat küürimas, higisena pliidi ees ja lõpuks kurnatult tugitoolis, kui viimaks külalised saabusid. Mulle seostusid sõnaga "ema" hoopis teistsugused asjad. 

Ema oli minu jaoks naiserolli eeskuju - täiskasvanud naine, kes võis teha seda, mida tahtis. Käia linnas, poodides, pidudel, tööl, osta omale ise šokolaadi (ja see lapse eest kappi ära peita), omada sõbrannasid, kanda ilusaid riideid jne. Ema põhiroll ei olnud ükski neist, mida neis ema-luuletustes esile tõstetakse. Ema rollid olid peamiselt väljaspool kodu ja oo, kuidas ma ka selliseks emaks saada tahtsin! Kas keegi tahab suureks saades saada inimeseks, kes muud ei tee kui koristab ja vaaritab? Miks emadepäevaluuletustes rõhutatakse just seda poolt? Hea, et ma ise omal ajal luuletusi eeskujuks ei võtnud ja elavast näitest juhindusin, muidu oleksingi äkki ühiskonna ootustega kaasa läinud! Mis on lahedat selles, et emadus on vaev, kas me sellega ei pane väikseid tüdrukuid masendavasse olukorda?! (Jah, Mini ütles täna, et ta ikka oleks väga hea meelega hoopis poiss.) Miks me ei võiks rääkida, et täiskasvanud naine ja ema on päris tore olla? Traditsiooniliselt üks õige ema ongi vaevatud memm?! 


teisipäev, mai 08, 2018

Kaltsusõltlased*

Istusin täna arsti ooteruumis ja sattusin lugema ühest sealsest "naistekast" intervjuud Anu Saagimiga. Ma ei tea temast midagi muud arvata kui et head geenid, intervjuu oli ka tüüpiliselt igav stampteemadel. Muudkui ikka pürgige ja elage samal ajal harmoonias, kellelegi ei tule pähegi, et need asjad võiksid erinevate inimeste jaoks erinevalt kätte tulla ja mingeid retsepte selleks anda ei ole võimalik. No Saagim räägib endast muidugi, sellest kuidas tegelikult ikka väljanägemine annab sisemusele rõõmu juurde ja kuidas tema küll mitu päeva samade riietega käia ei suuda, kuigi jah, on isegi juhtunud (omg! hoiame hinge kinni, megapaljastus tulemas!), et ta käib nädal aega sama teksatagiga, ainult särki seal all vahetades, aga no see on küll viimne piir ja pärast seda läheb tagi teenitud vanaduspuhkusele taaskasutuses ning Anu vaigistab oma uue asja ostmise valu sageli H&M-s.

Teame, ma usun, et see on vist mingi küti-korilase kompleks, aga millegipärast nii on, et uued asjad teevad inimese rõõmsaks. Mitte tingimata hilbud siis. Hilbud on selline enamlevinud sõltuvus. Sama hästi võiks sisemist hedonisti rõõmustada igapäevase koogitükiga, aga selle puhul ollakse päris teadlikud, et lõppkokkuvõttes see head ei tee. Mis kook, osta parem uus kleit! Muidu lähed paksuks ja see on kole. Anu ka pakse ei salli, paha vaadata kohe. Miskipärast on toidu või joogiga enda premeerimine halb, aga asjade kokkuostmine kõlbab. Võib kenasti öelda, et sa lihtsalt hindad ilu enda ümber (ja vaikselt ridade vahelt mõista anda, et väheostlejad ilmselt ei hinda siis).

Mu meelest peaks siinkohal veidi enam laiale pildile mõtlema. Kiirmood on siiski räme raiskamine, mood üldse on. Aga sa saadad ju kõik oma hilbud taaskasutusse? Ma arvan, et on vale arvata, et taaskasutuse riideid on kellelegi vaja (ok, väga vähest osa sellest on) - seal ostlevad täpselt samasugused kaltsusõltlased, ainult väiksema eelarvega. Nad ostavad täpselt samal põhimõttel, mis sina - et oleks midagi uut, et päev paremana paistaks. Taaskasutus on loomulikult positiivne, aga vaadates selle mastaape (Tartusse just alustati riidekonteinerite paigaldust ja esimestel päevadel tuli neid tühjendada mitu korda päevas, lisaks on tohutu kirbukate buum, pluss hulk gruppe FB-s, kus kaltsumüügi/vahetusega tegeldakse), tekib küll masendav tunne - nii palju hilpe on kokku ostetud, mida mitte keegi ei vaja.

Ma absoluutselt ei taha ennast esile tõsta kui mingit arukat tarbijat, igasugu masendavat saasta on riidekapis, aga vähemalt ei taha ma seda juurde ja isegi kui on vaja, siis praeguste müügil olevate toodete kvaliteet ei kannata mingit kriitikat. Oleks teadnud, et eluks ajaks samasse suurusesse ei jää, oleks võinud 10 aastat tagasi riided valmis osta...Aga kilgata, kuidas tarbida on lahe ja rohkem tarbida veel lahedam, no ma ei tea. Eluunistuseks walk in garderoob. Tahan olla elusuuruses ilus nukk.

*Ema mul mõtles selle kategooria välja, tal mingid kolleegid, kes tormavad mööda uute kirbuturgude avamisüritusi.

esmaspäev, mai 07, 2018

Kott pähe!

Kuna Ritsikut huvitas, mis mul kosmeetikakotis leidub, üritasin pilti teha ja no ausõna, püüdsin, aga välja tuli täpselt sama jube nagu need pildid, mida L. oma peegelkaameraga teeb. Ta nimelt ostis kunagi bitcoinide eest fotoka (nüüd saaks nende eest ilmselt maja...), mille ma puruks viskasin (ikka juhtub...), ostsin siis uue, kingiti veel fotograafiaõpik ka lisaks, aga tema süüdistab endiselt, et lihtsalt fotokas pole tasemel...Mõtlesin puhtalt trotsist pildistamise ära õppida, aga no see tõesti absoluutselt ei huvita mind (miks, oo, miks see kõiki teisi huvitab? Mu meelest rikub kaamera taga olemine igasuguse ürituse ära ja ma tahan ikka kogeda vahetult, mitte pärast piltidelt kaeda). Parimaid pilte teevad jätkuvalt meie peres telefonid (mitte küll kahjuks minu Nokia), seejärel mina oma seebikaga (need konkreetsed siin lihtsalt ei õnnestunud) ja kõige kindlam altminek on Nikoni väljavõtmine.

Aga kosmeetikakott siis. Kõigepealt tegelikult külmkapp, sest kreeme hoian ma siiski seal.
Vasakult silmakreem, Yves Rocheri oma, ema kinkis. Ma muidu kasutan Dermoshopi Q10, see praegune on selline keskmine - ei kuiva väga kiiresti (kui ma tahan kohe meikima hakata, siis see on natuke segav) ja üks rullikutest lasi ka tuubi küljest jalga. Muidu peaks jahutama küll, aga mul õnneks kottis silmaalustega probleemi pole. Kuigi eelmisel nädala ärkasin hommikul silm täitsa kinni paistetanud - põhjuseks kulmu alla tekkinud hiiglaslik valus mädapunn. Nii imelikus kohas polegi veel punne näinud.
Keskmine on mu talvine näokreem, mida hetkel peale sauna ja öösiti kasutan, kah Dermoshop. Ma tellin seal päris palju, sest tooted sobivad ja on hea hinna-kvaliteedi suhtega. Ema kolleegid tellivad minu kaudu ja siis saan sageli osa asju üldse tasuta. Igatahes oli mul aastaid see teema, et kevad-talvel läks nahk nii kuivaks, et meiki oli pea võimatu peale panna, nahk ketendas otsa eest võimatult, igasugu kreeme sai proovitud, aga see kombo Dermoshopi öökreemist, Bionike päevakast ja L'Oreali CC kreemist oli ainuke, mis mu naha korras hoidis, nüüd olengi kahel viimasel talvel nende juurde jäänud.
Paremal siis ongi päevakreem Bionikelt (Defence XAge),  see on apteegikosmeetika, tõeliselt hea kreem ja kui nad just teda tootmisest maha ei võta, siis jään selle juurde. Ega ma üldiselt ei tea, mida reklaam selle kreemi kohta lubab, mulle on oluline ainult see, et ta ei jäta nahka kestendama.
Seerumit, D'difference (vana nimega Domina Elegans) oma, kasutasin kriitilisemal talveajal ka, seda müüdi vahepeal soodukaga, hetkel on ka, aga ainult suur pudel ja see on päris krõbeda hinnaga. Paistab, et see konkreetne läheb tootmisest maha (nagu kõik, mis mulle sobib). Miks kasutasin? Lootuses, et niisutab sügavuti ja ennetab kuivust.

Kosmeetikakott siis, seal mul tegelikult mingeid imetooteid pole (peale ühe) ja üldiselt ma väga ei vali ka, kogemuse põhjal peaks meigipõhi korralik olema, muud vahendid erilist vahet ei oma. Sama tõde oli ka kirjas raamatus "Ausalt ilust" - kreemide, puhastusvahendite jms juures on kvaliteet oluline, muude toodete peale pole alati mõtet raha raisata, odavam kärab ka. Meie poodides on mulle üldse tunduma hakanud, et kallimad tooted (ripsmetuššidega selline kogemus) jäävad letile liiga kauaks seisma ja võivad ostes hoopiski kuivanud või aegunud olla.
See ainuke asendamatu on siin pildil see L'Oreali CC kreem - imeline kerge nahatooni ühtlustav toode. Ja nagu ikka, see asendati nüüd mingi "uudistootega". Sama firma BB kreem näiteks oli ülim saast, mida ma kunagi proovinud. See müügilt kadunu oli ka üks väheseid, mille kohta teistelgi inimestel ainult kiidusõnu jätkus, aga loomulikult tuli L'Orealil töötavat lahendust parendama hakata, sest rahvas nõuab muudkui uut. (Ja üldse, ma ei taha väga L'Oreali kasutada, nende loomkatsete teema on kahtlane).

Vasakul Maybelline mingi läikevastane pulk, sain tasuta kingiks, kasutan hoopis peitepulgana. Käib kah, etem kui need vedelad peitjad, mis tavaliselt liiga tumedad ja paksud. Mida peidan? Punne ja tumedaid silmaaluseid.

See väike must tuub on Germaine de Cappuccini huuleõli, väidetavalt suurendav, sellepärast ema selle mulle ära andiski, ta kardab sääraseid asju. Mul huuled piisavalt suured, kasutan lihtsalt niisutava läikena, sellena toimib hästi. Huuli suurendab muuseas alati see, kui ülemise huule kohale (keskele üles, noh, olen jube hea kaardilugeja) veidi läiget kanda, vahet pole, millist.

Päikesepuuder on Manhattani oma, võtsin poest nimme kõige odavama, pole mingit vahet neil mu meelest. See pole vähemalt kohatult sädelev.

Kõige ülemisem must pulk on Dermoshopi lauprimer, mul nii rasvased laud, et päeva peale kulub maha.

Järgmine must on Art Deco lainer. Must ja veekindel. Olen andunud lainerdaja (korralikku lainerijoont ei oska siiski siiani teha) ja tahan, et lainer oleks pintsliotsaga, mitte vildikaotsaga. Vildikale tuleb ju peale vajutada ja minu silm hakkab küll sellest võbelema.

Läikiv pulk on Art Deco ripsmetušš. Ühtki head ripsmetušši pole ma veel elu sees kohanud, vähemalt minu ripsmeid miski paremaks ei tee. Samas varjab lainer mul ripsmed niikuinii, seega vahet pole.

Eks mul on muid tooteid ka, aga neid ma igapäevaselt ei kasuta. Huuleläiked on tüütud, juuksed ja kärbsed jäävad neisse kinni, huulepulgad kuivatavad kõik suud. Lauvärvid vajuvad laiali. Silmapliiatsiga ei oska ma midagi teha (kuigi terve teismeea toimetasin agaralt). Kulmud on mu au ja uhkus, need on pähe tätoveeritud, ei pea nendega mässama ja piisavalt mustad on ka. Mis niiditamistehnika, mis loomulik tulemus? Mu jaoks on just oluline, et loomulik ei oleks.

Kunagi ülikooliajal keegi küsis, et kus ma meikima õppisin? Ma ei saanud hästi aru, et mis mõttes "kus"? Kodus, oma toas, peegli ees? Tuli välja, et osa inimesi maksis pappi ja käis koolitustel, kus õpetati "õigesti jumestama"! Päris jube kontseptsioon mu arust. Ma tegin alati nii nagu mulle meeldis, vahet pole, kas see sobis mu näoga või mitte. Eks seda nägu pidid ju ikka teised vahtima, mitte mina! Professionaalsest jumestusteenusest olen siiani edukalt eemale hoidnud. Kellelegi teisele pole ka kunagi meiki teinud ega tahtnud teha. Mind saab süüdistada ainult oma enda elu ära rikkumises.


laupäev, mai 05, 2018

Mees, kes teadis ussisõnu Vanemuises

Ma olen viimasel ajal teatrisse sattunud ainult lasteetendusi vaatama, aga "Mees, kes teadis ussisõnu" tahtsin kohe kindlasti näha*. Kui ma raamatut lugesin, mõtlesin kohe, millise võimsa ekraniseeringu sellest teha saaks, noh, siis kui oleks umbes sama palju raha kui "Sõrmuse isanda" tegemiseks läks. Seda teatris lavastada tundus üsna hullumeelse ettevõtmisena. Kui ma nüüd lisan siia, et Saša Pepeljajev lavastas kogu maailma põhimõtteliselt ainult nelja elementi - ämbreid, toikaid, spiraaltorusid (raudselt neil on mingi tehniline nimetus, no need, mida ventilatsioonitorudena kastutatakse tavaliselt) ja toidukilet kasutades, siis saan aru, kui küündimatu ja kastis kinni minu arusaam oli.

Millegipärast tuli sellele mõeldes meelde vvn ja tema "Lihtsad valikud", mida osa arvustajaid kritiseeris vähese maailma ülesehituse kirjeldamise eest - et no mismoodi mõtle ise juurde?! Selline lähenemine vist kas sobib või mitte. Mulle sobib, aga näiteks on mul kodus üks viieaastane, kelle jaoks peab kõik olema "õigesti" - ei mingit kujuteldavat, väljamõeldut ega võimatut! Mitte et ma tahaks fantaasiavastased vähearenenutega võrdsustada, no vahel ikka kuningas ongi alasti, aga mu meelest on suur saavutus see, kui sa suudad skemaatiliste vahenditega luua ka teistele kaasaelatava maailma. No mitte nii siis, et seletad, "see post siin on jõulupuu", aga keegi teine vedu ei võta.

Käisime teatris neljakesi ja pooled meist olid eelnevalt raamatut lugenud, pooled mitte. Need lugenud pooled olid seda samuti aastaid tagasi teinud. Lugu läks väga kenasti käima, järk-järgult hakkas loetu silme ette kerkima. L., kes lugenud ei olnud, väitis, et alguse "Nõiutud saart" (te ju ometi teate seda omaaegset õudus-multikat) meenutav lavapilt ehmatas ta natuke ära, aga hiljem tuli tekstiosa üha juurde. Kindlasti ei olnud see klassikaline rollikeskne lavastus, pigem visuaalsele üldpildile rõhuv, kuid samas oli ka ühtne lugu olemas. Sai nii tegevusele kaasa elada kui ka kunsti nautida.

Absoluutselt geniaalsed olid mu meelest rästik (kogu tema liikumine - saad aru, et see on uss, mitte inime), Alo Kurvits, eriti siilina (ausalt see oli ägedam isegi kui tema põhiroll vanaisana, aga ilmselt seetõttu, et ma teadsin vanaisarolli veidi ette), muidugi Mõmmi (ma armusin temasse juba raamatus, aga seal ju öeldaksegi, et inimnaised on karude ees relvitud...). Kirikuisa Johannese rolli tekstiline pool oli samuti huvitavalt üles ehitatud. Ainukesena jäi mulle segaseks Meeme, alles etenduse lõpus jagasin ära, et "ah, see on Meeme!" - minu arusaam Meemest raamatu põhjal oli "üks tõeline flegma".

Praktilise näpunäitena ütlen kõigile, kes kavatsevad Vanemuise väiksesse majja etendusele tulla, et võimalusel tuldagu rannariietes, sest saalis valitses ikka jõhker saun. Eriti valus oli kontrast laval lõõtsuva tuulega, millest saali ei jagunud iilikestki.

Väga hea tõelise asjatundja arvustuse lavastuse kohta leiab Danzumehe blogist. Lisaks ainult niipalju, et võrreldes esikaga oli muutunud see, et vanaisa tundlad olid muutunud tõelisteks äratuntavateks mürgihammasteks.

Etenduse pikkus (3:20) mu jaoks liig ei olnud, teine vaatus oli pealegi oluliselt lühem, ainult see palavus.

P.S. Mõtlesin, et ma vist ei olegi kunagi ühtegi halba etendust vaatamas käinud. Kooliajal oli üks kolmevaatuseline sürr "Tarelkini surm", mille kontrolletenduselt peale esimest vaatust sai ära tuldud, aga hiljem selgus, et see nülitigi vaatusevõrra lühemaks. Vanemad tihedamate teatrikülastajatena seevastu on küll tihti pettunud olnud, aga nad käivad ka sageli komöödiaid või suisa farsse (ema nüüd lubas pühalikult, et ei iial enam ühtki farssi) kaemas. Kui nali ikka naerma ei aja või suisa labane tundub, ei ole tõesti meeldiv.

* Pärnu Endlas lavastas samaainelist lugu Johannes Veski, aga seda ma kahjuks ei näinud (isegi ei teadnud sellest midagi), mu vanemad see-eest käisid ja oli ka tore olnud.

reede, mai 04, 2018

Loomulik ilu on lühianekdoot

Kõlgutasin niisama jalga nagu tavaliselt ning mõtlesin kah igavusest need EBAlased üle vaadata. Mul on muidu feedlys 64 erinevat blogi, ok, paljud neist küll varjusurmas, aga ikkagi tundus põnev, et EBA-l oli neist esindatud nii umbes 5. Ei kurda, avastaks ehk uusi blogisid hoopis?! Kõigepealt võtsin ette arvamused ja kultuuri, kust lootsin kõige enam lugemismaterjali leida (snoob, noh).  Mmmm, minu arvates oli seal arvamuste all üks pudru ja kapsad. No näiteks toidukohtade arvustajad oleks ma hoopis toidublogide alla pannud. Paar inimest kirjutasid valdavalt ainult terviseteemadest, kah pigem tervis ja sport, ma leian. Üks blogi oli üldse vahepeal kinni pandud. Ühesõnaga, midagi uut ja lugemisväärset ma ei leidnud. Kultuuriblogides oli olukord veidi ühtlasem, aga sealt ma ei leidnud jälle kedagi päris uut.

Tegin kannapöörde ja võtsin ette ilublogid. (Lisan taaskord, et vähemalt 4 linki minul ei avanenud.) Minu jaoks on ilublogide fenomen arusaamatu. Põhimõtteliselt tehakse ju ainult reklaampostitusi, blogijatele saadetakse täpselt samu asju ning samal ajal reklaamitakse kõike seda veel eraldi igas naisteajakirjas. Kellele? Ok, noored ehk ajakirju ei osta. Ma kujutan ette, et oleks omal ajal selline võimalus olnud, ma oleks ka raudselt ilublogijaks hakanud, sest no, meiki ja potsikuid pole kunagi küllalt! Enam ma nii ei arva. Eks praegu hakkas ka silma, et kõik ilublogijad on ühes ja samas vanusegrupis väääga sarnase stiiliga tšikid, ei mingit üllatust kusagil. Ja kõik kirjutavad ühtemoodi justkui mingid naistesaate juhid: "Täna siis vaatame, kuidas toimib selle firma totsik!" Ilmselt on nende põhilugeja blogijast endast mõned aasta noorem plika, kes unistab, kuidas tallegi paari aasta pärast L'Oreal hunnikutekaupa ripsmetušše saadab. Maksejõuline tarbija vaevalt blogidesse satub. Mu ema on näiteks maksejõuline tarbija. Ta ei osta iial mingit laiatarbekosmeetikat, sest seda reklaamitakse mingite äsja teismeeast väljasaanud neiukeste peal ning tema nahal on hoopis peenemad nõudmised kui paari punni peitmine. Shiseido, Biotherm, Estee Lauder jms on temasuguste teema. Kodumaist kosmeetikat ei usaldata, sest see on kahtlaselt odav. (Jah, siis tuleb muidugi Manjana, kes peseb nägu veega ja ostab kuskilt turuputkast vene kosmeetikat, nägu säramas peas, aga me keegi ei usu teda, eks?! :P)

Mulle meenub nõudlikumale seltskonnale tõsiseltvõetava ilublogijana ainult Stella K. Wadowsky oma Stellariumiga. Ma saan aru, et võrrelda Stellat kooliõpilastest asjaarmastajatega on ebaõiglane, aga kui midagi teha, siis teha korralikult, eriti kui see puudutab seesugust visuaalselt nõudlikku ala nagu ilu. Ses mõttes on minu arvates natuke mööda need "soovitused algale blogijale" jms, mida näiteks Marimell on avaldanud, kus põhirõhk on auditooriumi püüdmisel (tee kõike lähtuvalt lugejast). Kui ikka kirge pole ja ise jõhkralt ei panusta, siis ei tule ka auditooriumi. See on väga läbi näha, kui inimene peab blogi väljast tulenevatel põhjustel, mitte "seepärast, et ta teisiti ei saa". Põlve otsas nikerdatud fotod tasuta saadud asjadest koos pastakast välja imetud kolmerealise kommentaariga ei ole vaeva väärt. Tõeline iluhuviline sellega ei rahuldu ometi?!

Iluteemaga on see häda ka, et asi, mis sobib ühele, ei pruugi absoluutselt sobida teisele, seega võiks olla rohkem erinevaid ilublogijaid. Või tõepoolest arvataksegi, et see teema peale teismeliste kedagi muud ei huvita? Pakun, et praegu kasutan ma küll rohkem kosmeetikat kui teismelisena, mil huulepulga jaoks pidi kõhu kõrvalt kokku hoidma ning juhtus ka, et ostsid hoopis valge ripsmetuši, mis kanda ei kõlvanud, sest nägid välja nagu mädase silmapõletikuga jänes.

Mu tavaline hommik näiteks: mitsellaarveega molu puhtaks. Seejärel:
Seerum
Silmakreem
Niisutav näokreem
CC-kreem
Peitekreem
Ripsmekoolutaja
Primer silmalaugudele
Lainer
Vastavalt hooajale põsepuna või päikesepuuder
Huuleläige
Ripsmetušš
Meigikinniti (ok, selle viimase sain mingi tootega tasuta kaasa ja kohustusest kasutan, mingit efekti ei näi andvat)

Miks, oo, miks, küsite? Ma pakun, et harjumus, mida Juku juba õppis, seda Juhan ei unusta. Meie sõbrannadega olimegi need, kellest räägib Psychoterrori "Sügis '86" (meie puhul pigem 96):
plikad pisikesed on
näod paksult värvitud
valjult ropendavad
üksteist putsi saadavad
mängib mingi muusika
süda läheb pahaks
plikad suitsetavad
oksendada tahaks 


Toona oli meik protest (vähemalt minu oma, sest ilusamaks see küll ei teinud), saadeti koolis nägu pesema ja puha. Praeguseks on see saanud lihtsalt osaks minust. Ega protest pole ka kuhugi kadunud, isa (!) soovitas just mul kulmud paksemaks kasvatada, mõtlesin, et looda ainult! Ja olgem ausad, sel nädalavahetusel Supilinnapäevadel pidin käsitööpuskarit hinge alla heitma, sest meigi puudumise tõttu arvas sõber, et ma olen külmast näost sinine...Olen jube kahvatu tõesti. Koolist saadeti ka ükskord koju selle pärast, ma olla nähtavalt haiglane välja näinud, no ei olnud aega peale ujumist nägu ette joonistada...


Aga kreemid ja seerumid? Vot mul on nii kuiv nahk, et ilma nendeta ei vea kuidagi välja, ma ei saa isegi pead pesta nii, et pärast nägu valusalt ei kisuks ega ketendaks. Ja muuseas, ma olen elav tõestus sellest, et korraliku hüaluroonhappe seerumiga saab selle kurikuulsa "kurjusekortsu" kõvasti siledamaks. Süstima ma end iialgi ei hakkaks. Sest see on valus.

Ole parim variant endast, see muidugi ka.

Oeh, avastasin, et lisaks muusikale on kosmeetika teine teema, millest ma võin lõputult jahuda...

P.S. Ma ise Stellariumi lugeja ei ole, liiga igavalt glanz & glamuur minu maitse jaoks, aga ma loeks hoopis sellist ilublogi, mida peaks keegi huumorisoonega tüüp, kes iluteemadel kastist välja mõelda oskaks. Mõnda ingliskeelset olen säärast näinud, kahjuks enamasti vlogi kujul (ma tõesti ei viitsi neid vaadata). Dragqueenidel on lahedad iluvlogid näiteks. Meilt meenub ainult Rentsi kunagine All the pretty people, mille Pärnits hiljem üle võttis, see ei olnud küll mingi klassikaline ilublogi, aga midagigi siin ikalduses vaevleval ilumaastikul.

neljapäev, mai 03, 2018

Ühed esimese maailma probleemid* asenduvad sujuvalt järgmistega

Teate seda anekdooti poissmehest, kes ei suuda kuidagi isegi kokaraamatu järgi süüa teha, sest kõik retseptid algavad sõnadega: "Võtke üks puhas anum"? Mul on sama teema igasugu soovitustega, mis algavad käsuga mõelda välja, mida te üldse saada tahate. Sinna võrku mu mõtted tavaliselt suubuvadki - et no mida ma siis õigupoolest tahan?! Põhimõtteliselt tahan ma kõike, aga kui ei saa, siis pole ka probleemi. Mõnes mõttes ju stressivabam kui "ma tahan seda ja kui ei saa, siis suren ära!", teisalt aga jälle stressitekitav. Sest noh, kui there's a will, there's a way, mul on neid teid hirmus palju ja ei tea ju, mis seal tee lõpus ootab. Äkki mõni teine tee oleks parem?

Neid asju, mida ma kohe kindlasti absoluutselt ja vastuvaidlematult tahtnud olen, on üsna vähe olnud (peaks nimekirja tegema, aga ma oma peas juba tegin ja see tuli välja piinlikult aus, paljastades mu pealiskaudsed prioriteedid halastamatult). Sel juhul ma lähen sirgjoones kasvõi läbi seina, mitte miski ega keski ei takista. Aga need on erakordsed hetked, enamus ajast kulub sellele, et lasen end elu voolul üllatada. Kuidas ma sean endale mingi eesmärgi, võib ju selguda, et mõni teine eesmärk oleks hoopis parem? Peale laste saamist on igasugu soovidega veel see häda ka, et no ma võin ju planeerida, aga raudselt jääb laps haigeks vms. Ohtlik on see, kui lased end luhtumistega ära harjuda. Üks asi on see halbade võimalustega arvestamine, mis teatud piirini on kasulik, mul on mingi usk sellesse, et juhtuvad just need asjad, mida sa ette aimata ei ole osanud, aga teisalt see "niikuinii ei õnnestu" muudab apaatseks. No mis ma siis ikka üritan. Keegi võiks midagi garanteerida, eks? Et ilm oleks ilus, et vihma ei hakkaks sadama, et oleks tore ja huvitav, et ei kahetseks, et keegi ei rikuks tuju ära, et keegi ei peaks kannatama, et ei selguks, kuidas teistmoodi oleks ikka parem olnud.

Et nagu - mida ma oma kuuajase puhkusega ette peaks võtma? Andke inimesele vabadus ja ta ei oska sellega mitte midagi ette võtta. Terve nädalavahetuse molutada, sest ei oska otsustada, mida peaks tegema, pole probleemi, aga kuu aega tüütab lõpuks ennastki ära. Ma olen aru saanud, et päris palju inimesi võtabki just selle tõttu ainult maksimaalselt kaks nädalat puhkust - ei osata midagi teha. Eile siis alustasin (ilmselt selgelt liiga hilja, puhkuseplaane tehakse vist umbes aasta enne või nii) ja tõesti, kõik soovitused ütlevad, et kõigepealt otsusta, mida sa saada tahad. Puhkust, seda et meeldiv oleks?! Oh, oleks ometi keegi, kes tuleks, võtaks käest ja juhataks! Parim oli L.-i repliik selle kohta, kuidas seltsis oleks segasem (ilmse vihjega sellele, et temagi tahaks vastutust jagada), aga mõned, kes ehk kaaspuhata võiksid, on hoopis sellised kogenematud juhmakad, kelle pärast veel lõpuks ise vastutama pead hakkama, sellised, kellele sina pead olema see käest kinni võtja ja juhataja! Hoidku selle eest!

Kuidas ometi saab puhkuse planeerimine midagi meeldivat olla?! Või üldse planeerimine. Ma saan aru, et päris ilma plaanita on ka nadi, aga selle plaani võiks keegi teine teha ja siis mulle tutvustada ning mina kas noogutan või raputan pead. Üldiselt ma noogutan. Isemõtlemine viib ainult lõpututesse kõhklustesse ja kahtlustesse.

Aga varsti seisab ees esimene puhkuse osa, millega peaks hästi olema, sest Iron Maidenile ja Stone Sour'ile ma ju ometigi TAHAN* minna, seal pole küsimustki, isegi nii kange olen, et SS-le lähen suisa üksinda (keegi muuseas müüb enda piletit põhjendusega, et sõbranna ei saa tulla ja kuigi tahaks, siis üksi ometi ei hakka minema). Lisaks nende vahele üks väike reisike, kus ma saan ühendada meeldiva kasulikuga ehk siis lähen sõbrannale külla, kes mh mulle kohalikke vaatamisväärsusi tutvustab. Ma ei pea määrama sihtkohta, otsima marsruute jms. Kuidagi on aga nii juhtunud, et mujal maailmas ühtki sõpra ees ei oota, kellele end kaela määrida, täiesti hämmastav iseenesest, arvestades välis-eestlaste suurt hulka.

* Sest näe, sellest ma sain ju jagu! Ok. Ütleme täie tõe huvides, et kui ma poleks avastanud, et SS jääb umbes-täpselt samasse aega, mil ma niikuinii Tallinnas viibin ja kui ma poleks sõbrannalt öömaja lunimisele positiivset vastust saanud, siis ma ilmselt puhtalt tahtmise pealt läinud ei oleks.

P.S. Avastasin just, et see vist ongi punk. "Ma ei tea, mida ma tahan ja ei tea ka vist, kuidas seda saada." J.M.K.E. "Paneme punki" sõnad. Pungiga saab kõik ära põhjendada nagu mainis ka Freddy...

kolmapäev, mai 02, 2018

Melanhooliaminutid

Lugesin siin blogisid ja Ritsiku kooliteema all jäi silma Klari kommentaar, kus kirjas sõnad: "pärismaailma asjad mulle huvi ei paku", mõtlesin, et nii täpselt naelapea pihta. Noh, ülejärgmises kommentaaris seisis küll ka "üleharitud suunatajuta udupea" ja eks ma noogutasin sellegi peale natuke.

Mul on pärismaailma sees üks teine maailm, see milles aeg jäi seisma kuskil aastal 94 ja kuhu saab suvalisel hetkel sisse astuda. Üldiselt läbi muusika ja lõhnade (Mikita kirjutas mitmiktajust). Just selle pärast elangi ma keskmisest raskemalt üle iga tollase aja muusikat mõjutanud isiku surma. Millegipärast on mul ikka lootus, et "kusagil on see kõik veel alles", no ja ajalugu korduvat ju. Ma saan aru, et enamik ei tervita 90ndate naasmist ovatsioonidega ja ega ilmselt minagi seda ei teeks, lihtsalt mälestused tollest ajast tunduvad läbi filtri lahedad. Filter peab kõva olema, sest tegelikult ei ihanud ma toona midagi muud kui täiskasvanuks saada, aga paistab, et seda ma ei saanudki. Igatahes, kui keegi lõplikult lahkub, on kuidagi eriti teravalt aru saada, et ajad on siiski muutunud ja "Must Q ei tule enam kunagi kokku*." Minu maailma tuleb üks auk sisse ja seda ei täida enam millegagi ära.

Meenub üks lugu ülikooliajast, inimese arengu loengust (see oli peale geneetika teine loeng, kuhu ma viitsisin hommikul kaheksaks kohale minna, tuletagem meelde, et õppisin toona avalikku haldust...10 punkti erialavalikule, eks), seal räägiti kellestki kõbusast 90-aastasest, kes kaevanud, kuidas pole kellegagi suhelda, sest all my friends are dead. Kõrvalseisjad imestanud, et no on ju vanainimeste suhtlusklubisid ja vanureid ikka leidub. Selle peale ühmanud too vanur, et kamoon, need teised on ju  70-aastased! Tollane moraal oli selles, et kuidas meie suhtuksime sellesse, kui meid endast 20 aastat noorematega samasse põlvkonda arvataks. Mitte et suhelda ei saaks, aga on teatud asjad - mälestused, naljad jms, mis ikka oluliselt erinevad. Just selle "ühiste mälestuste aja" vähenemist saab tunda, kui keegi sellest mälestuste maailmast ära sureb. Et kõik need, keda meie mäletame, on juba surnud. Otsast nad on viimastel aastatel surema hakanud, tuleb tunnistada.

Sõbranna väitis, et enda vananemisest saab aru oma laste kaudu. Mina ei saa näiteks, vananeb ju laps, mitte mina. Mina jään ju ikka samaks, laps tuleb lihtsalt kiiremini järgi! Varsti oleme sama vanad! Ärasurijatega on teisiti. On aeg enne ja on aeg pärast neid. Ma siiamaani mõtlen vahel, et ahaa, seda peaks vanaemale rääkima jne, ja alles siis tuleb pähe, et on aeg peale teda. Ja see aeg on raudselt millegipoolest vaesem kui aeg, milles tema olemas oli. Sellest tundest ma ka järeldan, et ajaga jääbki elu tühjemaks. Paljud meist ikka vanusega üha rohkem lähedasi ja kogemusi omandavad? Ja isegi kui omandad, neid varasemaid sa tagasi ei saa.

Morbiidsel lainel jätkates, "kevadel valget liblikat näha ei tohi" - öelge mulle, et must liblikas on tegelikult kirju liblikas altpoolt vaadates? Mul õnnestus nimelt kolme(!) esimese liblikana sel kevadel musta näha.

Noh, saite piisavalt masendatud? Ma hoiatasin ju, et mingit praktilist kasu siit ei saa, ainult tülikad emotsioonid, millega päriselus midagi peale hakata ei ole. Welcome to my life!

*Ilmselgelt olen ma selle leinaga siiani eitusfaasis.

esmaspäev, aprill 30, 2018

Mu magamistoa aknast paistab keemiakombinaat

Kombinaat paistab tegelikult küll, aga seda elutoa aknast ja päris keemiakombinaat see pole, kuigi keemiat kasutatakse seal kindlasti. Kunagi, kui ma sealses sööklas lõunat söömas käisin (põnev fakt: ma töötasin kunagi enda praeguse elukoha kõrval ja meie suvepäevad toimusid sellel samal platsil, kuhu hiljem meie tulevane maja kerkis), nägin tõelist Tšernobõli ämblikku seal, oma pool aastat peale seda ei julgenud sööklasse jalga tõsta, hiljem häda ikka ajas, normaalseid söögikohti toona linnaosas ei leidunud.

Igatahes, astusin täna koduuksest välja ja vastik kassikuse hais lõi näkku. No tore, mõtlesin, keegi on mul ukseesise kassikusega ärr tsurkinu (Winny Puhhi stiilis), aga astusin edasi ja hais maha ei jäänud. Vahepeal jõudis nina juba ära harjuda, aga kui lasteaia uksest välja tulin, ründas hais taas endise intensiivsusega. Tööle jõudes küsisin igaks juhuks kolleegi käest üle, kas ta ka tundis. Ta ei tundnud, aga talle meenus, et Soome rajatud tselluloosi ptüi! puidu väärindamise tehas pidavat justnimelt kassikusehaisu levitama.

Lõuna ajal läksin välja ja õnneks hais enam ninna ei karanud. Kõndisin poe poole ja järsku ründas lehk taas  - avastasin, et olin just sillani jõudnud, vaatasin vette - see vahutas kahtlaselt. Et siis tegelikult on see tehas ammu valmis ja töös? Muu jutt on lihtsalt pinna sondeerimine ja suitsukate nagu parimates vandenõuteooriates?

Ja ausõna, ma nuusutasin ikka ennast ka kõigepealt üle, kuigi Tommy tuppa kusta ei tavatse ja riietesse veel vähem, aga mine sa tea. Kunagi seisin sõbranna kõrval ja sain veel viimasel hetkel sõnasabast kinni, kui tahtsin pahvatada, et "krt, kust see jube kassikusehais küll tuleb!?". Nimelt sain aru, et hais tuleb sõbranna küljest. Aususe hindajatele selgituseks, et ta ilmselgelt teadis oma kassi kusikukommetest ja sellekohane informatsioon poleks teda targemaks teinud, ilmselt oleks ainult tuju ära rikkunud.

Sügisel, kui uue auto ostsime, kamandati mind ka korraks sisse istuma ja oma hinnangut andma, registreerisin kohe ära, et automüüjal on ilmselt kodus kass. Mõni aeg hiljem, kui juhtus samasugune ilus ilm olema nagu autoostupäeval, tekkis deja vu tunne - jälle see hais! Selgus, et haisenud ei olnud mitte automüüja, vaid lehk tuli kuskilt katuseluugi vahelt (koleda ilmaga oli luuk kinni, ei haisenud). Mingi väike karvane tõbras oli oma territooriumi eriti geniaalsel viisil märgistanud...

Kogu see jutt oli lihtsalt selleks, et saaks ühe ilusa kassipildi siia panna oma tupsununnukesest.

pühapäev, aprill 29, 2018

Lapsepõlv kui põrgu

Vahel on ikka hämmastav lugeda, millisest põrgust mõned inimesed on pidanud läbi tulema. Kätlin ja Hanneleele Kaldmaa kahasse kirjutatud raamat "Kaks armastuslugu" on pooleldi ülimalt helge, teiselt poolt aga julmalt masendav lugemine. Nii ongi - kole minevik ja helge olevik. Mis mulle siiski tekitas tunde, et äkki ikka ongi praegune aeg sutsuke parem, sest hoolimata Kätlini loo erakordsusele (ma siiralt loodan seda), tundus tema minevik üldjoontes ka laiemalt kohandatav.

Alustaks siis sellest, mis ilmselt kõigile tuttav - nõukogude kool. Koht, kus kõige hullemateks kiusajateks ei olnud mitte kaasõpilased vaid hoopis õpetajad. Koht, kus lapsed olid lõplikult kastidesse jagatud - head ja halvad, ning kastist välja saada ei olnud võimalik mitte mingil moel. Ma tean. et kõik õpetajad sellised ei olnud, aga mullegi sattus säärane just algklassidesse, kus õpetajal on ääretult oluline roll väikese inimese isiksuse kujunemisele. Mina olin see hea laps, aga ma ei ütle siiani sellele vanamoorile tere, sest ta hävitas nii paljude teiste tulevikuväljavaated - sa oled loll, sa pole midagi väärt, sinust ei saa mitte midagi ja ükskõik, kui palju sa ei pingutaks, leian mina alati mõne koha millest kinni hakata! Miks ometi selline inimene lastega töötada soovis, kui ta ilmselgelt suurt osa neist kirglikult vihkas? Toona seletati mulle seda faktiga, et peale sõda oli õpetajatest suur põud (näiteks minu vanaema, kes oli õpetajaks õppinud, sellesse ametisse ei sobinud kui "ideoloogiliselt kõlbmatu element") ning ametisse võeti neidki, kes olid läbinud peale külakooli kuue klassi ainult lühikese koolituse.

Mis aga pani üht ema vihkama oma lapsi? Kindlasti on omal kohal ka see, et mõnel inimesel lihtsalt on sadistlikud kalduvused (raamatu-ema käitumine viitab sellele selgesti), aga ma pole kunagi rahuldunud seletusega, et osa inimesi on halvana sündinud. Millegipärast loetakse teistsugust arvamust sageli kurjategija õigustamiseks, aga ma ikka otsin põhjuseid, miks teatud iseloomuomadused avalduvad (ma ei usu ka seda, et mõni on inglina sündinud, mingi osa halba on meis kõigis). Nõukogude aja üks paratamatus oli ka see, et oma haridus- ja karjäärivalikutes ei olnud inimesed vabad (võrreldes tänapäevaga, mitte absoluutse vabadusega siis, seda niikuinii ei eksisteeri). Mida tunneksid sina, kui võimete ja huvide poolest sobiksid ülikooli, aga maandud hoopis väikekolhoosi? Mida sa teeksid, kui peaksid olude sunnil igal aastal sünnitama, sest muud vahendid pole lihtsalt kättesaadavad? Jah, mõned inimesed hävitavad ennast, aga väga paljud hävitavad ka kõiki teisi enda ümbert.

Kas seda saab ainult kultuuri teisenemisega seletada, et tänapäeval lastekasvatus enamasti teisiti käib kui toona? Ma mäletan selgesti, kuidas mulle tehti selgeks, et ma peaks õnnelik olema, et mind kodus ei peksta - teised vanemad teeks küll nii. Mingist hetkest mäletan ka seda, kuidas mainiti, et maal ikka veel pekstakse, linnas enam mitte. Linnas olid korterid, seinad kostsid läbi? Hiljem, täiskasvanuna asja uurides olen aimu saanud, et kõik see oli üldjoontes ka tõsi. Tõepoolest, enamikku peksti. Ja enamiku nahatäite põhjuseks oli pigem lapsevanema jonn ("sa ei teinud seda asja nii, nagu mina tahtsin"), kui mingi tõeliselt kohutav väärtegu, mille laps sooritanud oli. Pigem olid lapsed ventiiliks, kättesaadav ja legaalne vahend pingete maandamiseks. Enamasti peksis ema või siis isa ema mahitusel. Noh, isadel oli muid legaalseid ventiile veel, millega pingeid maandada (joomine).

Ses osas me oleme ju ometi tänapäeval arenenumad?! Või noh, enamasti põhjustab käitumise muutumise (vt ka eelmist postitust hügieenikommetest) mitte üldine teadlikkuse kasv (laste peksmine on halb ja neid traumeeriv) vaid hirm üldsuse hukkamõistu ees (nad peavad meid barbariteks kui tuleb välja, et me lapsi peksame, kuigi iseenesest peaks ja võiks). Äkki ikka on kibestunud ja oma elus pettunud täiskasvanuid praegu kuidagi vähem? Aga miks peaks, nõukaaegsed režiimi poolt seatud piirangud võib ju hõlpsalt asendada isiklike purunenud unistustega? Osalt kindlasti nii ongi, aga ma ikka panustaks sellele, et võimaluste avardumine tõi kaasa ka muutuse positiivsuse poole.
Vähemalt lastekasvatuse valdkonnas.

Samas ma ei tea ju tegelikult mitte midagi, sest see on valdkond, millest räägitakse väga vähe, see on iga pere siseasi, seda ei arutata, ei kommenteerita. Said ju ka tollased lastepeksjad aru, et see pole asi, millega seltskonnas praalida.

kolmapäev, aprill 25, 2018

Räpane ja haisev

Tänu Mae haaravale tutvustusele asusin ka ise lugema H. Pärdi "Eesti argielu" ja ütleme nii, et kohati on see minusugusele empaat-esteedile ikka karastav lugemine. No eile näiteks panin raamatu ikka korraks käest, sest süda läks pahaks ja suhu tuli s*** maitse (see tädi, kes end vetsus näpuga pühkis ja osatas, et muid vahendeid kasutavad pirtspersed).

Lugeda saate ise ka, ega see mingi šokiraamat ei ole, mind pani ta aga mõnesid asju ümber hindama. Näiteks olen ma alati arvanud, et vastikustunne räpasuse, haisude jms osas on instinkt. Olen justkui kuulnud, et rasedatel areneb tugevam lõhnataju välja just sel põhjusel, et endale mitte midagi roiskunut sisse süüa (ilmselgelt teavad ka instinktid, et naine ilma lapseta pole midagi väärt?), mõtlesin, et küllap see on muudelgi nii. Kuigi jah, olen imestanud, kuidas inimesed istuvad bussis mõne haisukoti kõrval nii et silm ka ei pilgu, mina samal ajal tunnen, kuidas sissehingamine tapab ja silmist jookseb vett. Ju olen hoopis mina erandlik. Või on inimesi nii 50-50 - ühed, keda räpasus häirib ja teised, keda mitte. Eks oli ju seal Pärdi raamatus samuti enam-vähem samast ajaperioodist erinevaid näiteid. Siiski, see mismoodi elati taludes, tundub (vist) praeguse aja inimestele ikka absoluutselt talumatu. Ja see muutus on toimunud ju nii lühikese ajaga! Hämmastav.

Teine asi, mida ümber hindama asusin oli karjamentaliteet. Eks see nimi peaks juba vihje andma, aga mulle millegipärast tundus, et see "kõik peavad olema ühesugused" on kuidagi nõukaaja ja vahistamishirmuga seotud. Külaühiskonnas oli see tendents aga vaat et tugevamgi ning raamatus lisatakse, et homogeensus (võõras vs oma) on just hõimuühiskondadele omane. Loogiline muidugi. Ma ise ilmselt nii kaugele ei mõelnud lihtsalt. Libahundi Tiina ometigi!

Huvitav on mõelda, kui palju meie juurtest avaldub siiski ka tänapäeva inimestes ja kui palju me sellest hoolimata muutunud oleme. No ja see ka, et ega see evolutsioon pole sirgjooneline olnud ju. Antiikaaja termid vs must keskaeg. Kuhu need inimlikud omadused (puhtusepidamine praeguse aja normide järgi oleks justkui üldinimlik) kadusid nii? Huvitav märkus raamatus on see, et kui muslimid Euroopasse tungisid, siis nendel oli kombeks end (usulistel põhjustel) sageli pesta, kuna aga kristlased vastandusid muslimitele, leidsid nad, et ka see pesemise komme on neile võõras ja vaenulik, seega õige kristlane oli toona vastukaaluks võimalikult räpane. Pigem siis kultuuriline fenomen kui mingi üldinimlik loomadest eristumine. No mõelge, kuidas seda loomadest erinemist puhtuse puhul just eriti toonitatakse - "must nagu siga", "tuba must nagu laut", kuigi tegelikult suur osa loomi hoolitseb vägagi enda ja oma ümbruse puhtuse eest. Muuseas, omal ajal olla sead "hoolitsenud" välikäimlate puhastamise eest (jälle see okserefleks annab endast märku...)  - äkki peetakse neid seetõttu räpasteks loomadeks? Iseenesest siga ju must loom pole. Et siis jälle meie vs nemad suhtumine inimese poolt: meie hõim - inimesed, teised hõimud - loomad, mitte aga otseselt loomariigist eristumise mõttes vahetegemine.

Ega puhtuse pidamise peamiseks motivaatoriks olevat ju ka olnud teiste hukkamõist, mitte mingid objektiivsed põhjused. Kui räpasus peaks taas moodi tulema, küll me siis kõik pesemise kenasti ka ära unustame ja kuulutame, et see ongi inimese loomulik olek ja instinkt, pesemine on loomuvastane. Inimene tundub olevat rohkem kultuuriline konstruktsioon kui mingi ühesuunalise bioloogilise evolutsiooni tulemus. Ei arene me sihiteadlikult paremaks, targemaks, puhtamaks. (Ma saan täiesti aru, et ilmselt on enamik inimesi ammu selle peale tulnud, ma lihtsalt enda jaoks sõnastasin ära...)

neljapäev, aprill 19, 2018

Kuidas oma elu keeruliseks elada - minu stiilis

Mis on teie meelest selline igapäevane tegevus, milleta ei saa, aga mis on ometi tüütu ja aeganõudev ning takistab teid tegelemast sellega, mida tegelikult tahaks? Millele te suure osa oma elust raisanud olete? Ma avastasin enda "piduri" ja see oli tegelikult päris üllatav. Vahemärkusena mainis kunagi üks mu teismeea sõbrannadest, kuidas tema meelest oleks ideaalne, kui söömise saaks asendada mingil kujul vajalike toitainete manustamisega. Ma loodan, et see oli tal mingi läbimõtlemata avaldus, sest no söömine ju, see on ikka pigem nauding kui toitainete manustamine. Äkki tal tehti kodus halba toitu lihtsalt? Sunniti teda ennast seda tegema? Ta polnud head toitu saanud - ega toona ju peeneid restorane meil väga ei olnud?

Mina ei tahtnud aga sugugi söömisest või isegi toidutegemisest rääkida, hoopis proosalisem asi tuli meelde, nimelt juuste pesemine. Ma pesen pead üle päeva. Ma ei kujuta ette, et ma peaks seda igapäevaselt tegema, sest praegu on nii, et esmaspäeva õhtu on vaba, teisipäeval aga kuhugi minna ei saa, sest juuksed on mustad ja vajavad pesu, seejärel mitu tundi kuivamist (suvel seda probleemi õnneks pole, saab ka märja peaga õue minna). Kolmapäev on jälle lust ja lillepidu, neljapäev aga kinni. Reede jee! Laupäeval, kui on ennelõunale mingi käik planeeritud, tuleb ärgata võimalikult vara, et juuksed ära kuivaksid, eriti nõme on seda teha siis, kui reede õhtul kauem kuskil väljas oldud. Kui kuhugi minekut pole, saab laupäeval rahulikult magada, aga üldiselt tähendab see seda, et väljaminek on ikka takistatud, sest juuksed on ju mustad. Õhtul pesemine on ka üsna mõttetu raiskamine, sest pühapäev on niikuinii saunapäev, mis tähendab, et õhtupoolik on sellele reserveeritud ja välja ei saa. Ja te imestate, kust ma selle aja võtan, et raamatuid lugeda - ma kuivatan juukseid!

Juuksed on mul pikad ja paksud, kuivavad õudse aja. Lõigaku ma maha? Mulle ei sobi lühikesed juuksed, olen proovinud, lisaks on nad mul nii paksud, et lühikese lõikuse puhul peaks ma iga kord mingi soengu tegema või mõnd möginat pähe uhama, sest vastasel juhul näen ma välja nagu elektrit saanud heinasaad. Pealegi jätaks mu mees mu siis maha. Ei naera, sõbranna jäeti vikerkaarevärviliste afrode pärast maha, päriselt. Mitte et mu mees nii pealiskaudne oleks (ma loodan, eks), aga ma tean, et talle oleksid lühikesed juuksed murekoht.

Imelik on kuulata, kui inimesed räägivad, kuidas mul on vedanud, et sellised toredad pikad ja paksud karvad peas kasvavad, mõelda vaid, saan nendega igasugu soenguid teha ja puha. Oskaks ma siis! Ma ei oska nende karvadega midagi ette võtta! Ja alati kui juuksuris tuleb juttu mingist toredast lõikusest või soengust, mida mulle teha annaks, siis ma küsin, et aga pärast kodus, kuidas ma siis seda asja hooldan, saan vastuseks, et oi, ega ilma hoolduseta ei saa jah, aga näe, meil on siin tooted - see ja see - pane pähe, näed välja nagu salongist tulnud. Krt, ei näe! Ma olen ostnud neid potsikuid, ma ei oska, ma olen absoluutne 0 igasuguses käelises tegevuses, noh. Kõige hooldusvabamad on siiski lihtsalt pikad juuksed, mis oma raskuses allapoole hoiavad, mitte ei tiri sajasse suunda nagu lühikesed (mul). Ok, päris kiilas oleks ka variant, aga ma tõesti tegin seda testi joonlauaga, kus pidi vist lõua ja kõrvanibu vahelise pikkuse ära mõõtma ning isegi see ütles, et ei, sulle lühikesed juuksed ei lähe.

Minu tegelik probleem ei ole ju aga juuste pesemine, see võtab mõned minutid, vaid hoopis nende tundide pikkune kuivamine. Ja teate mis, mul tuli eile pähe, et teised inimesed vist teevad seda asja kuidagi teisiti. Neil on vist föönid ja nad kasutavad neid! Heureka! Föönid on kahjulikud, kuivatavad juukseid ja muu selline, aga aega aitaksid nad kokku hoida. Äkki peaks proovima seda asja? Ainus asi, et ka föönid on kergelt käsitööhõngulised - nimelt kui mina föönitan, siis on tulemuseks taaskord heinasaad. Kui föönitab juuksur, on juuksed pärast sirged ja siledad ning selle asja nimi on "föönisoeng", isegi raha küsitakse sellise eest. Ma tean, et peaks vist ülevalt alla suunama õhujoa ja rullharjaga tirima, aga mu meelest on märgade juuste kammimine nende surm. Miks peab see elu nii raske olema??!!

Ma olen aru saanud, et suure osa naiste jaoks on juuksed võimalus. Mõned inimesed mässavad oma karvadega rõõmsalt tunde ja naudivad seda. Minu jaoks on juuksed üks tüütu kohustus. Mul on muuseas üks tobe harjumus ka, nimelt krutin ma sõrmede vahel parema peapoole juukseotsi. Sealsed karvad on mul mitu sentimeetrit lühemad. Juuksur alati imestab, et mida ja miks ma ometi teen. Ma ei oska teisiti mõelda ega keskenduda. Nüüd hakkasin mõtlema, et äkki on see hoopis alateadlik kättemaks?

kolmapäev, aprill 11, 2018

Kohustuslik vaba aeg lastega

Mõni aeg tagasi räägiti mitmes blogis sellest, kuidas mõnel on kogu aeg kiire ja nüüd lugesin ma aja teemal üht väga huvitavat raamatut Stefan Kleinilt, kelle raamatud üldiselt kipuvadki põnevad olema. Igatahes soovitan lugeda "Aeg. Aine, millest koosneb elu", üldiselt see küll vaid kinnitab neid arusaamu, mis mul ennegi olid (näiteks seda, et ajapuudus on legaalne põhjendus tegelikule motivatsioonipuudusele) ja on osaliselt vananenud (aga selle tõttu ka rohkem ettenägelikuna tunduv, no näiteks räägitakse raamatus palju sõltuvusest e-maile jälgida, mis nüüdseks on ju asendunud veelgi üldisema sõltuvusega nutiseadmest FB voogu vaadata). Relatiivsusteooriat pole ka veel keegi mulle nii lihtsalt ära seletada suutnud (ma loodan, et see ei peleta nüüd mõnda hoopis raamatust eemale...).

Kirjutama ajendas mind aga hoopiski üks uuring ja selle tulemused, mis raamatus ära toodud on. Nimelt intervjueeris Prantsuse sotsioloog Nicola Le Feuvre 150 ema, et uurida välja, mis on nende meelest "vaba aeg". Ta avastas, et see mõiste sõltub tugevalt vastajate haridusastmest. Madalama haridustasemega naistele, sõltumata sellest, kas nad töötasid või mitte, tähendas vaba aeg aega koos oma lastega - nendega mängimist, kohvikusse minekut vms. Töölkäimine tundus neile tüütu kohustusena, mis hoidis neid eemal ajast koos lastega.

Kõrgema haridustasemega naised ütlesid, et ka neile meeldib lastega koos olla, kuid nägid seda kohustuse, mitte vaba ajana. Vaba aeg oli nende jaoks üksi või partneriga veedetud aeg. Samuti nägid need naised töös vaheldust, mitte kohustust.

Põhjendusi sellisele erinevale suhtumisele välja toodud ei oldud, sest taheti lihtsalt näidata, kuidas ühte ja sama tegevust "laste eest hoolitsemine" võib näha nii kohustuse kui vaba ajana, samuti ka tegevust "kutsetöö". Esmalt oli selline vahe just seoses haridustasemega mulle üllatav, siis hakkasin seletusi välja mõtlema.

1. Madalama haridustasemega naised on sunnitud tegema vähem rahuldustpakkuvamat tööd. Ja vastupidi.
2. Naised, kelle eluunistuseks on olla ema, ei pinguta nii väga hariduse ega parema töökoha nimel. Seevastu karjääriunistus tavaliselt pereelu ei välista (sellist mõtlemist lausa taunitakse - karjäär võib olla, aga ema pead olema!).
3. Madalam haridustase on seotud konservatiivsusega ja seeläbi jäigemate soorollidega. Pered, kus hinnatakse haridust, ei kipu naisi ainult emadena nägema. Kui naine võrdub alati ema, siis saabki tema vaba aeg olla ainult koos oma lastega, muul juhul on naise vaba aeg tema enda aeg.
4. Kõrgema haridustasemega naistel on laiem silmaring, nad unistavad suuremalt ja teavad soovida ka muid meelelahutusi lisaks lastega tegelemisele. Madalama haridusega naine ei pruugi osata unistadagi teatriõhtust, väitlusseltsist, reisimisest jne.
5. Madalama haridustasemega naisel pole finantse, et suurelt unistada (parem kui ta seda ei tee ja lepib oma hingerahu huvides jäätisega liivakastiäärel). Kõrgema haridustasemega naisel on kõrgemad nõudmised vabale ajale, sest ta saab seda endale lubada.

Tegelikult raamatus hiljem ka räägiti sellest, kuidas paremad võimalused teevad inimese pahatihti rahulolematuks. See oli seal küll rikaste kontekstis ja stiilis, et "seisus kohustab" - sa pead kulutama oma aega igasugu luksusega ja positsiooniga seonduvatele tegevustele (a la teenijad, heategevusõhtud, erinevad kohtumised). Muidugi sa ei pea, aga väga suur osa inimesi läheb sellise seisuse survega kaasa, eks sellest ka need mõttekäigud, et mida vähem asju, seda muretum elu.

Omalt poolt lisaks, et "kvaliteetaeg koos lastega" sõltub kõvasti ka lastest ja nende vanusest. Lastega koos veedetud aeg ei ole alati kohustus, kuid ometi leidub vaba aja veetmise võimalusi, mida on rahuldustpakkuvam veeta lasteta, üsna loogiline mu meelest. Lastega veedetud aeg parima meelelahutusena tundub siiski nišitoode ka naiste puhul (konservatiivide kurvastuseks) ja samas oleks karm selles alati ja ainult kohustust näha.


teisipäev, aprill 03, 2018

Saaks lihtsalt jonni ajada

Eile siis saime viimase hoiatuse Telialt, kaua võib kannatada, mismõttes te uutmisega kaasa ei tule? L. oli neilt varemgi kõnesid saanud, et vahetage ometi oma iganenud pakett uue Telia TV vastu ära, aga ta vastas alati nipsakalt, et ei taha, meile meeldib just see vana. Esimene variant sellest uuest Telia TV-st oli näiteks selline, et puldil puudusid muud klahvid peale ühe suure nupu, millega siis menüüdes ringi surfata, selline asi nagu numbri järgi kanali valimine puudus üldse. Sellest veast said nad õnneks ise ka peagi aru, aga põhiline on see, et meil pole seda uut "kellade ja viledega" varianti lihtsalt vaja. See surutakse peale põhjendusega, et kaasajastame, kuigi iseenesest midagi katki ei ole. Lisaks tuleb kõik seadmed välja vahetada ning see on tülikas ja raha küsitakse otse loomulikult ka.

Põnev oli aga kirjas see, et Telia väitel on 99% klientidest juba uue Telia TV poolt "otsustanud". Huvitav, kas tõesti õnnestus meil selle viimase 1% kangekaelsete hulka kuuluda? 1. maist pannakse nüüd pood kinni ja kui ikka ei taha, eks siis lõpetage leping ära - lausa ilma leppetrahvideta! L. irvitas selle peale, et mismõttes - leppetrahvideta? Tahate öelda, et tv lepingu ülesütlemisel tuleks muidu mingit leppetrahvi maksta või? Tegelikult sellist asja ei ole, aga nüüd justkui tehakse omaarust teene ja pakutakse leppetrahvivaba lepingu lõpetamist.

Mis ma siis nüüd head saan selle kaasajastamise tulemusena? Midagi ei saa. "Salvestamisvõimalus ja Lastejaam tuleb eraldi tellida". L. küll väitis, et salvestamisvõimaluse tellimine on tasuta, aga mulle tundub see kahtlane, sest miks ta siis juba vaikimisi sees pole, kui ta niikuinii tasuta oleks? Ega ma ei salvestaks ka, ETV ja ETV2 kodukalt saab niikuinii filme järelvaadata ju. Kas oli nii, et muude kanalite saateid saab salvestamise puhul reklaamivabalt vaadata? Ma reklaamide pärast muid kanaleid vaadata ei suuda. Kuigi ega ma vist ei vaataks niikuinii. Võõrdunud olen. Teadlikult võõrutasin, sest kui ma vaataks telekat, teeksid seda sama ka lapsed ja esiteks ei saa laste kõrvalt telekavaatamisele keskenduda ning teiseks ei taha ma, et mu lapsed mingit mitteeakohast jama vahiksid ja pärast a la Padjaklubi fännid oleksid. Lapsed vaatavad telekast lastesaateid, L. vaatab hilisõhtuti välismaiseid kanaleid, ma ise vaatan mõnikord, kui kõik teised magavad või kodus ei ole, muusikavideoid. Ükspäev oli meil üks teismeline külas, tulime koju, tema istus kinnise teleka ees, ninapidi telefonis - ma eeldan, et noorema põlvkonnaga nii lähebki ja telekas jääb pensionäride meelelahutuseks.

Ma olen täna üldse kuidagi vastalises tujus. Hommikul oleks mind äärepealt alla aetud, pistsin siis kisama, et "liikluseeskirju ei tunne vä?!", teine pool siis selgitas oma vaatanurka, mõtlesin natuke ja tekkis tunne, et hoopis temal vist oli õigus...Kes neid eeskirju ikka kõiki mäletab ja üleüldse - mitte ühelgi teisel autojuhil sellega probleeme olnud ei ole, mis sest, et võib-olla neil oleks ka olnud õigus üle mu varvaste sõita. Varsti olen nagu mu vanavanaema: "Ega ta alla mind ajada ikka ei või!" Konflikt lõi vere käima vähemalt. (Mitte et ma teadlikult liikluseeskirju rikuks ja risti-rästi autode vahel jookseks, ma olin lihtsalt päris kindel, et selles situatsioonis oli minul õigus, aga vist ei olnudki).

pühapäev, aprill 01, 2018

Seltsimees laps

Käisin siis ka eile kinos, vahetult kirjutada ei saanud, sest pea valutas sellest nutmisest. Mu kõrval istus üks suur vana mees, kes ka kahtlaselt kõõksatas vahepeal ja selle koha peal, kus väike Leelo sinimustvalge medali endale kaela jätab, kui Varik majja astub, ohkas ta lausa kuuldavalt. Teisel pool istus üks kohalik macho, kes ka kahtlaselt tihti ninaga tõmbas, aga ma viisakusest ei vaadanud, kas tal oli lihtsalt nohu või tõesti on ka tema sisimas tundeinimene. Ehk siis jah, käisin üksinda kinos ja vahelduseks oli päris hea teada, et ma polegi ainus piripill.

Aga filmist siis. Ma ilmselt muidu ei kirjutaks, aga Indigoaalane tahtis teada. Huvitav, et meil on sama lähtepunkt - raamatud loetud, aga aastaid tagasi, ent minu jaoks varjutas see fakt filmi päris kõvasti. Raamat oli lihtsalt nii palju parem. Ma saan aru, et filmis ei saagi edasi anda kogu seda nüansirohkust, väikesi sündmusi, kuid ma küsiks ka pigem nii nagu filmi lavastajalt juba on küsitud: "Kuidas sul õnnestus nii naljakast raamatust nii tõsine film teha?". Mitte et raamat ei oleks ju ka tegelikult naer läbi pisarate olnud, aga sealses tekstis oli seda soojust minu jaoks rohkem. Iseasi nüüd muidugi palju seda enda mälu usaldada saab, äkki lihtsalt "siis oli rohi rohelisem" efekt.

Mis veel? Helena Maria Reisner mängib ikka ülihästi, aga Tambet Tuisk Leelo isa rollis oli minu jaoks veidi kentsakas. Eks ikka sellepärast, et raamatut lugedes kujutasin ma isa hoopis teistsugusena ette. Tuisk seostub mulle siiski hoopis enam negatiivsete tegelaskujudega. Kusjuures ise ta ütleb Sirbi intervjuus, et "Tahakski soovitada, et vaadake kõigepealt ära „Mina olin siin“ ja siis tulge vaatama „Seltsimees last“." Just see "Rass-Rass - pederast!" ei tahagi mul meelest minna. Puhtalt minu probleem muidugi.

Lähtun nüüd teemadest, mida Indigoaalane puudutas. Pioneerid - minu jaoks seostub pioneerinostalgiaga kõik suur ja võimas, "Seltsimees lapse" maakooli pioneerisalgakeses minu jaoks midagi sellist paeluvat ei olnud. Samas ega nõuka-aeg ei olnud ju mingi pikk ühtne periood, viiekümnendad on mulle ju tegelikult võõrad, sellest ajast ei tea ma midagi, raamatute põhjal oli tollane aeg kõvasti karmim kui hilisem "sula" periood, millega minu vanemate pioneerilood alguse said.
Kuna mul käis laps seda filmi klassiga vaatamas, siis oskan nimetada ka kohad, mis talle selgusetuks jäid ja minupoolset selgitust vajasid - Einole pakkide saatmise teema ja see, kuidas Leelo ema lõpuks ikkagi koju sai (Stalini surm nimetatakse filmis ära, aga temale ei öelnud see "kood" midagi).

Venelased - vot see on natuke keeruline. Mulle tundus filmi algul, et mu ees istuvad kaks vanemaealist naist räägivad omavahel vene keeles. Peale filmi kuulsin, et ikka eesti keeles, tundsin millegipärast kergendust. Mu ema ja vanaema pidasid kõiki venelasi ja slaavilikku halvaks ja seda avalikult. Vanaema mees, emaisa sai Siberist tagasi samuti koos Stalini surmaga ja ega sellega tagakiusamine ju ei lõppenud. Kui mõni venelane millegi positiivsega hakkama sai, siis nenditi, et jah, mõni võib ju olla, aga see on vaid erand. Samas mu vanavanaema, tsaariaja laps, rääkis venelastest hästi, sest ta venna pruut olnud venelanna, imeilus lahke blond naine. Nagu ikka põhinevad kõik meie järeldused suurtel üldistustel isiklike kogemuste pinnalt...Mina kartsin seepärast lapsena venelasi väga, igasugu hirmujuttudele vanemalt põlvkonnalt lisandusid taasiseseisvumisele eelnenud pinge ja oht, et linna saadetakse vene tangid. "Vene sõdurile ei tohi kunagi silma vaadata, siis ta laseb su maha!" rääkisid suuremad tüdrukud teadjalt. Hiljem, venelastega päriselt kokku puutudes sain aru, et inimesed nagu teisedki, nende maailmapilt on neile samuti rinnapiimaga sisse kasvatatud, eks nad sageli veidi teise "mentaliteediga" on, aga mis parata. Eesti venelase nahas olla ei tahaks, raske oleks. Seepärast mind vast natuke ehmatabki see "tiblatamine" - liigse empaatia probleem.

Filmi kontekstis võib ju veel küsida, et kas vene rahvus tegi kellegi "tiblaks"? Kuritegeliku režiimiga jooksis kaasa ju ka osa eestlasi - Paul Varik ei olnud venelane.  Kommunistlik režiim (ka Hiinas, Kambodžas) hävitas kõige rohkem oma rahvast, natsid seevastu aga teisi. Miks ei arvata, et sakslased kui rahvus on üdini halb? Saksamaa tunnistas tehtud vigu, venelased pole seda kunagi teinud. Veel olen kuulnud, et pahad polnud mitte päris-venelased, vaid need igasugu "kitseni***jad", kes steppidest siia saadeti ning kes kultuuri näinud polnud. Võta siis kinni.
Ehk siis ma ei usu, et mingi rahvus on halb. Asi on Venemaas, mitte venelastes. Kas nii saab olla?
Tulles aga praeguse aja konteksti, ma ei poolda kindlasti kõigile kodakondsuse andmist, vene keelt teiseks riigikeeleks vms. Ma usun, et ilma Vene propagandamasinata oleks ehk veidi lihtsamalt läinud, aga praegu on meil tegelikult suur seltskond identiteedita rahvast. Venemaal ei oota neid tegelikult keegi, sealset olukorda teades ei soovigi nad sinna, kuid nad ei tunne ka mingit seost Eesti Vabariigiga, sest neile on kogu aeg pähe taotud, et see on mingi ajutine moodustis, kus nende kui suurrahva õigusi ahistatakse. Ma ei oska muud teha, kui kaasa tunda. Jah, need impeeriumimeelsed sõjaväepensionärid surevad maha, aga mida võtta ette idast tuleva propagandaga? Ma ei tea, mis tundega vaataks filmi eesti-vene laps, kas ta tunneks kaasa eestlastele või hoopis trotsi oma rahvuse pahadena kujutamise pärast? Kas mu meelest oleks pidanud olema "poliitiliselt korrektne"? Ei, elu ongi keeruline, kui asja mõistusega võtta, peaks sellest solvumisest üle saama.

laupäev, märts 31, 2018

Pasharahe

Näe, värvisime kah mune, täitsa head said. Sibulakoori ei pidanudki ostma hinnaga euro kott nagu Lätis tehti, me varusime neid juba varakult koos sibulatega.

Seoses pühadega on nüüd pikk puhkus, kuna teistes riikides jääb ka esmaspäev vabaks ja meil kliendid kõik sealt, siis esmaspäevgi prii, läksin aegsasti vaatama, et kaua täna raamatukogu lahti, sest kuidagi ootamatult juhtus nii, et eile said kõik raaamatud loetud. Ja nüüd, pommuudis - raamatukogu on esmaspäevani kinni! Pean nüüd ikka selle Võrno Missiooni kätte võtma, mis mul etteheitvalt raamaturiiulil passib või? Kardan, et ma ei suuda seda juba eelarvamuse tõttu. Lehes oli küsitlus, kas ka meil võiks esmaspäev puhkepäev olla, enamus pooldas - no ma ei tea, mu meelest on see ikka silmakirjalikkus. Isegi Iirimaal tühistati Suurel Reedel pubides alkoholi müümise keeld. Teistpidi võttes pole muidugi vahet, millal need puhkepäevad on, niikuinii leidub vähe inimesi, kes neid "sihtotstarbeliselt" kasutavad. Peaasi, et vaba päev, vahet pole, mis ettekäändel.

Pealkirjas olev kalambuur on pärit Keiti Vilmsilt, samuti ka üks teine päevakohane, mis mu suu muigele võttis: "Ükskord läinud mehed Kolgata mäele keha kinnitama". L. ei saanud esimese hooga üldse pihta. Mul tulid selle peale veel mõned vanad kalambuurid meelde, mida ka kõrvalseisjad alati läbi ei hammustanud. No näiteks naersime me klassiõega kõhud kõveras, kui leidsime muusikaõpetuse konspektist lause: "Sealt sai ta ka oma lauluhääle". No see võis küll omaette elamus olla...Veel oli ühes etteütluses lause: "Kõikjal sügavad hanged". Lisaks veel üks, mille oli küll keegi teine avastanud, aga ma vahepeal võimaluse korral kasutasin: "Palun, kas võiks mööda? Jah, muidugi, minupärast möö palju tahad!"

Kas teie teate sellist asja, et jänesed poetavad õue šokolaadi(st mune) ja siis lapsed peavad neid otsima? Ma esimest korda kuulsin, Mini väitis, et neil klassist "kõigil" on niimoodi. "Eks kevadel sulab ju igasugu jama lume alt välja" arvas L. seletuseks. Õhtul lugesin mingit munapühadeteemalist lasteraamatut lastele ette ja seal oli täpselt sama asi, ainult et jänesed viisid värvitud mune lastele põõsaste alla. Ma teadsin, et jänesed lihtsalt toovad värvitud mune. Kuidagiviisi on see komme kokku sulanud tänapäevase šokolaadist nänni rohkusega munapühade kandis? Ma nägin muuseas ka lihavõttekalendrit müügil, sama põhimõttega nagu jõulukalendrid, et iga luugi all on komm.

Aga pashat näiteks pole ma kunagi söönud. Ega kulitšit (vaatasin käänamise ÕS-ist järele, sest nii võõras sõna mu jaoks).

kolmapäev, märts 28, 2018

Enam kui elu

Käisime siis eile esikal, vaatamas Taavi Aruse ja Indrek Spungini filmi Psychoterrori lauljast Freddyst. Kohal olid ka filmitegijad ja Freddy ise.

Ma tervest filmist väga rääkida ei tahakski, peamised asjad on erinevates arvustustes juba ära öeldud. Ma kirjutan sellest, mis minuga haakus. Esiteks, Freddy küll mingis telesaates (Hommiku TV - eksisteerib selline asi?) kritiseeris, et liiga palju klišeesid - röökimist ja joomist, aga Tartu esika ajaks oli ta ka ise ses osas leebunud. Mina nägin samuti rohkem muud, võib-olla ka seetõttu, et ma olen selle "taustafooniga" harjunud. Ilmselt suvaline inimene tänavalt paneb sellist asja rohkem tähele, kes punk- ja üldse rockmuusika skenega kokku puutunud ei ole. Kas see inimene peaks üldse seda filmi vaatama? Oleneb inimesest ma ütleks. Oleneb silmaringist ja silmaklappidest. Mulle meeldis see, kuidas Freddy toob välja elutunnetuse ühe võimalusena "kurva õnnelikkuse". See ei ole päris melanhoolia, see on ...midagi muud. Courtney on öelnud, et "only dumb people are happy", millega ma päriselt nõustuda ei saa, sest olgugi, et elu on ebaõiglane ja nõme, intelligentsel inimesel on raske sellest mööda vaadata, siis hoolimata selle teadvustamisest on ka õnnelikkus võimalik, just see "kurb õnnelikkus", mida kuuleb Psychoterrori ja Freddy lugudest.

Muusika! Mulle üliväga meeldis, et kasutati muusikat PT ja Freddy erinevatest ajajärkudest. Mind ajavad alati marru töllid, kes röögivad kontsertidel, et "laske seda õiget PT-t ka!". Enamik vanu punkbände esineb vana rasva peal ja paistab, et rahvale läheb säärane nostalgia peale. PT seevastu on ajas arenenud. Nad teevad küll "rahva rõõmuks" oma hitid ära, aga alati võib kuulda ka uut materjali. Mind on hitid ära tüüdanud. Vahemärkuseks, mulle sageli tundub, et osa publikust võtab neid lugusid nt "Mehed ja meri" kuidagi otsesõnu, irooniata, minu jaoks on "Mehed ja meri" üks kõige mõtlikumaid ja melanhoolsemaid lugusid üldse, mitte mingi "jõmmide hümn". Mulle õudselt meeldivad PT ingliskeelse ajajärgu lood. Sellega seoses ka suurim üllatus minu jaoks filmist.

Nad ei olnud kunagi Saksamaal päriselt kuulsad. See oli Müili kui ajakirjaniku osav manipulatsioon. Noh, samasse auku läksid filmis ka ilmselt need kaadrid "keikkast" Soomes. Tüübid imestavad isegi, et "no siin küll mingit esinemist olla ei saa", aga on, keset põldu kuskil Outokumpus, pehmelt öeldes kummalisele publikule kummaliste kaasesinejatega. Freddy ei lase ennast häirida. Ei tee rockstaari, et mis krdi koht ja mina siin ei laula.

Mille üle me peale filmi arutlema jäime, oli just see Freddy ettearvamatut käitumist illustreerima mõeldud (ma eeldan nii) lõik, kus ta Tartus Rockika lava taga enne/peale esinemist joob ja siis kargab sisse üks noor pungihuviline, kes familiaarselt Freddyt tervitama asub, sealhulgas talle põsele patsutades/kerge kõrvakiilu andes. Freddy väänab selle peale tüübi põrandale. Mis mõttes see on see koht, kus ilmub "purjus ja kuri Freddy"? Mida ta oleks pidanud siis sellises situatsioonis tegema? Selge #MeToo case ju - keegi tuleb sind ilma sinu nõusolekuta käperdama, sellistele töllidele tulebki koht kätte näidata, ole sa purjus või kaine.

Filmis mainitakse, et vastik on vaadata bände, kes poevad oma publikule. Minu meelest on täpselt sama vastik vaadata fänne, kes poevad oma bändile. Mis toimub nende inimeste peas, kes kargavad tuntud inimestele ligi, mängivad suurt sõpra ja pärast kuulutavad, kuidas nad "on Freddyga joonud"? Ma võin imetleda mõnd esinejat, kuid ma ei üritaks iial talle isiklikus plaanis hõlma alla pugeda. Ma ei suudaks, see oleks piinlik ja läbinähtav. Oleks väga vinge, kui ma kuidagi juhuslikult nendega tuttavaks saaks, aga ma ei teeks ekstra midagi selleks, et seda saavutada.

Freddy oli esikal kah purjakil ja mul tuli pähe huvitav sõnamäng - isegi pehme keelega suudab olla teravkeelne- ja meelne. Filmis on ju ka osaliselt ära toodud üks ülipiinlik saatelõik sarjast "lahkame surnud punki", oli mingi Vikerraadio vestlusring pungist, klišeeküsimusi küsis Sten Teppan ja vastasid korüfeed Villu, Trubetsky ja Volkonski. Ma vaatasin seda kunagi täispikkuses, oli ikka nõme küll. Saate päästis purjus Freddy, kes oli kutsutud kui esineja ja kes suutis saate tegelikult omastada. Pähe tuli võrdlus kuninga narriga, kellel on ainsana voli ja julgust mingi püha asi pilbasteks võtta ja selle sisemist saasta kõigile näidata.

"Teile on see trummid ja kitarrid, minule aga kogu elu!" ütleb Freddy filmis oma bändikaaslastele. Mulle tundub, et Freddy on osanud oma elust vähemalt midagi teha. Iseasi, kuidas see kellelegi paistab. Ma filmist täpset tsitaati ei oska öelda, aga sama mõtet lugesin just Katrina Kalda raamatust "Maa, kus puudel pole varju": " Et elul iseenesest pole mingit väärtust; et väärtus on vaid sellel, mida me oma elust teeme, sellel, mida me leiutame, sellel, mida me loome." (lk 15)

reede, märts 23, 2018

Ma lähen nüüd salaja sööma

Eile sattusin Internetis sellise reklaami peale: "Seda leiba ei pea salaja sööma!" Kuidas saab midagi sellist kellegi meelest ok olla? Samasse auku jookseb ühe poeketi reklaam, mida ma müügisaalis sageli kuulen: "Maksa iseteeninduses, siis ei saa teised teada, et sa toitud ka muust peale salatilehtede!"

Häbene seda, mida sa sööd! See on õige tee tervislike eluviiside poole. Söömine pole enam ammu nauding, sotsiaalne tegevus ega keha energiavajaduse rahuldamine - Suur Vend vaatab, mida sa suhu pistad ja häbistab kui vaja! Sul peaks häbi olema - sa oled paks, treenimata, ebatervislike eluviisidega ja sinna juurde sööd sa veel leiba! Võeh! Sinusuguseid on tülgastav vaadata!

Hiljuti lugesin vaatasin kosmeetikatööstuse konsumerismi toetavatest strateegiatest, kus põhiline on just seesama "sa oled ebatäiuslik"-mantra, mille kaudu üritatakse maha parseldada kõikvõimalikee totsikuid-potsikuid, millega seda ebatäiuslikkust varjata. NB! Mitte segi ajada sellega, et kosmeetika on paha-paha! Paha on see, kui sa kasutad seda alaväärsuskompleksist, kosmeetikat võib kasutada ka kunstieesmärgil, oma lõbuks jms. "Make up" vs "War paint" nagu laulis kunagi Shampoo. Ehk siis "tee end ilusaks" asemel "tee sellega, mida ise tahad!" Millegipärast rõhutatakse aga just seda esimest, võimalikult isikupäratut ühiskonna iluideaaliga sobituvat kasutusviisi. Ilmselt see müüb paremini, keskmine tarbija ei taha eristuda vaid olla üks "õigetest".

Panen lingi ka, kui kedagi huvitab. Youtuber Kimberly Clark - neile, kes ei karda dragqueene :)
Tagasi toitumise juurde. Kas see, kui reklaamid annavad märku, et salaja söömine on justkui täiesti tavaline asi, ei toida omakorda toitumishäirete tekkimist, mis niigi juba suur probleem on? Ei toeta pidevat üksteisega võrdlemist, mis on peamine enda õnnetuna tundmise põhjus paljude uuringute põhjal? Samal ajal räägib vähemalt see leiba promov ettevõte tervislikkusest...Kas vaimne tervis sinna alla ei lähe? Kõik need "patuvabad" küpsetised  - söömine kui patt. Meil on juba põlvkond, kes jälgib sünnist saati kaalu, võib-olla oleme meie viimased, kes seda imelikuks peame? Meenus see raamat.

Ma ei taha öelda, et tore oleks ühiskond, kus kõik ainult burgereid pugiksid, aga selline streteegia tervislikkuse promomiseks, kus inimesi ennast halvasti tundma ja teistega võrdlema õpetatakse ei meeldi mulle kohe üldse.

neljapäev, märts 22, 2018

Nostalgianeljapäev - London

Vaatasin just (täna viimast päeva järelvaadatav!) dokki britpopi aastatest ja nostalgiahoog tuli peale. Toona ma olin ju teismeline ega saanud britpopi hullusele üldse pihta - ok, Damon Albarn oli vähemalt ilus, aga Oasise-vennad? The Stone Roses? Pulp? Jube, kuidas sellise välimusega üldse kuulsaks võis saada?! Praegu on hea naerda, aga teismelisele oli selline asi väga tähtis (nojah, paljud ei saagi sellest muidugi kunagi üle). Igatahes tore nostalgiline film, vaadake, kui jõuate! Vahvad on ka kõik need erinevad inglise keele aktsendid, mida filmis kuuleb. Alan McGee, vaatasin nüüd järele, on šotlane ja no see tema räägitav keel on esmakuulmisel ikka selline, et inglise keelt väga ei meenuta. Ega noorem Gallagher ka palju maha ei jää.

Endal on mul UK-ga selline vastuoluline suhe. Euroopas on kaks linna, kuhu mind kohe kuidagi ei tõmba, üks neist on üllatus-üllatus Pariis ja teine London. Miks? Sest eelkõige seostuvad mulle nendega pime keskaeg, katk, giljotiinid, veriste kätega monarhid, vaesus-nälg-vägivald. Miks? Hüljatud, Prints ja kerjus, Oliver Twist jne. Pariisi ei olegi siiani sattunud ja ka Londonisse jõudsin üsna hilja, 17-aastaselt ning vastu tahtmist (arvutasin just mitukümmend aastat tagasi see oli ja pidin üle kontrollima, liiga müstiline number tuli, aga paraku viga ei teinud...). Kohe seletan. Ma olin nimelt see õnnelik laps, kelle vanemad kõigile oma reisidele kaasa võtsid. Algasid need kohe peale piiride avanemist ning nii ma olingi juba 90. alguses käinud näiteks Tenerifel, mis oli toona suur eksootika, ühtki kaasmaalast seal kohata oleks olnud erakordne juhus, samuti sai läbi sõidetud pea kogu mandri-Euroopa. 17-aastaselt oli mul kõigest kopp ees. Jälle vanematega reisile? Oo ei, tahaks olla kodus ja sotsialiseeruda normaalsete inimestega. Päris nutu äärele viisid mind jutud Inglismaale kolimisest, millegipärast sellest asja ei saanud, aga mina omakorda ei mõistnud, kuidas teised võisid arvata, et see oleks lahe (no koolis klassiõed arvasid). Ma isegi ei tea, kas vanemaid said aru, kui ohtlik see mu igatsetud sotsialiseerumine olla võinuks või lihtsalt omasid siirast soovi mu silmaringi avardada (mõlemat ilmselt), ma oleks vabalt võinud ka koju jääda, sest vanaema oli kodus aga kaasa mind alati võeti.

Juba lennukis kirjutasin mahajäänud peikale pikki kirju (mida ma kunagi üle ei andnud, sest ta poleks iial viitsinud neid lugeda) kui nõme see reis ikka on. Peatusime Londonis jõulude paiku ja ega see parim aeg reisiks just polnud - pime, külm, tuuline, vihmane. Mu kõrvad läksid maandumisel lukku ja seetõttu keeldusin ma esimesel päeval üldse hotellist välja minemast (palju õnne, teismelisega on nii tore reisida, eks..). Millegipärast ongi mul eredamalt meeles siseruumides toimunu, kuigi käisime ka peamised vaatamisväärsused, Big Ben, Westminster Abbey, London Bridge, läbi. Siseruumides "veeti mind" vaatama muusikale Cats ja Hüljatud. Esimese jaoks oli lausa eraldi teater ehitatud ning laul Memory mulle päris meeldis, kuid kõige enam on meeles see, kuidas meie ees istus latiinode pere ja sealne minust mitu aastat noorem peretütar musitas kogu etenduse oma peikaga, mõtlesin kui ebareaalne see meie ühiskonna puhul oleks...Hüljatud oli siis täpselt see sama muusikal, mida praegu meil Vanemuine esitab, isegi reklaamplakat on sama. Seda etendav teater oli klassikaline ja väga võimas - palju rõdusid, punane samet kõikjal, hiiglaslikud kroonlühtrid. Meelde jäi see, et meie ees istus lesbipaar. Ega jah, maailmapilt avardus.

Tegelikult on mul kõige võimsama elamusena siiski ka midagi harivat meeles, nimelt The British Museum. Käisime seal isaga kahekesi, ilmselt emal oli minu vingumisest halb tuju tekkinud, ja tundus, et olimegi isaga enam-vähem ainsad külalised selles võimsas hoones.  Kõike me läbi käia ei jõudnud, sest sulgemisaeg lähenes ja muuseum on tõesti suur, aga meeles on eelkõige Egiptust käsitlev osa oma muumiatega ning Lindow mees, kelle laipa sai klaaskastist vaadata. Eks ma olen pigem muuseumiinimene ka kui muusikalifänn (vastupidiselt emale).

Igatahes olen ma seda meelt, et reisimine kindlasti on lapsele arendav (vanemale kui ütleme, 3-4 aastat siis), kuid miks minust endast erilist reisiselli kasvanud pole? Äkki sama teema - vanemad organiseerisid, vastutasid, olin sellega harjunud, ise korraldamise peale ei osanud nagu tullagi? Eks iseloom ka loeb muidugi, mäletan, kui käisime siis juba vastsete täisealistena suurema seltskonnaga (jälle, mina ei pidanud midagi orgunnima) reisil läbi Itaalia ning ööbisime erinevates kämparites. Seal oli üks neiu, kes iga õhtu läks välja ümbrusega-inimestega tutvuma ning imestas, kuidas meie küll ei tule. Meie sõime ja heitsime magama, et järgmiseks päevaks planeeritud käikudeks puhanud olla. Nüüd elab see neiu ammu Californias. Mina ütlesin üles oma stipendiumi Erfurtis, sest noh, kaugel ju ja igasugu ootamatusi võib ette tulla, ma ei tunne seal kedagi ja üldse, maa on külmand, kärss kärnas.

Põhiprobleem on vist siiski selles, et üksi! L. ei ole samuti eriline organiseerimisfanaatik (minu huvi reisida ei kaalu üles minu tahtmatust organiseerida) ja seetõttu ma kunagi isegi heietasin ketserlikku mõtet, et oh, oleks mul mõni selline sõbranna, kes mu kaasa kutsuks. Tegelikult isegi oli/on, aga ka tema elustiil on hetkel nii palju muutunud, et reisida ei ole võimalik. Saladuskatte all võin küll öelda, et sel aastal võtsin vastu otsuse proovida ja reisingi päris üksi, pehmendavaks asjaoluks see, et kohapeal ootab sõbranna ees (mis omakorda välistab võimaluse, et ma peaks end SÜÜDI tundma, et ei võta kaasa lapsi ega meest).

kolmapäev, märts 21, 2018

Küll ma su juba paika panen!

Näe, jälle leidsin koondteema mitmetele hetkel aktuaalsetele "probleemidele" - nimelt kirjutas Morgie, kuidas enesedefineerimine on kurjast ja mulle lõid pähe kohe kõik need tarbijaküsitlused, kus tahetakse su hinnangut väidetele stiilis "see toode on inimestele nagu mina". Lisaks enesedefineerimisele läbi mingite üksikute, ebaoluliste ja tavaliselt pikemal kaalumisel (seda ilmselgelt ei tehta) ka vastuoluliste faktide, armastatakse teatud ringkondades (defineerigem need!) ka teisi lahtritesse suruda - sussilohistajad-sahistajad, esimene ja teine eesti jms.

Ma ei heida üldse ette seda, et inimesi poleks võimalik oma peas mingitesse kastidesse lahterdada. Minu jaoks on hoopis kahtlasem selle juures mingeid tunnuseid välja tuua. Esiteks need tunnused ei tööta kunagi 100% ning teiseks, sellega piiratakse koledal kombel iseenda elu. Inimesed, kes seda teevad, on sunnitud elu väga tõsiselt võtma, nad ei tohi enda kuvandist libastuda. Mul oli kunagi kolleeg, kes saladuskatte all tunnistas, et vahel talle täitsa meeldib süüa "matsitoitu", teha kodus kartulit ja hakklihakastet - niiiii piiiinlik! Meenuvad ka muud seigad elust, kus mõned kodanikud ei saa teatud asutustesse siseneda, sest seal käivad ju hipsterid/ossid/karvased/peded jne. Ilmselt ma olen väga põhimõttelage ja sõgedalt uudishimulik, aga mul sääraseid hirme ei esine. Pigem on mul hirm millestki ilma jääda, kui millegi häbiväärsega oma mainet rikkuda.

Mind on näiteks defineeritud läbi mu boyfriendi auto (te kõik saate ju aru, millisest margist on jutt? mis taaskord näitab, kui haiglaselt levinud selline käitumine on)  - loll ja pealiskaudne olin ju ikka mina, mitte see inimene, kes automarki isiksust määratleva argumendina kasutas. Et säärane defineerimine on lollide lõbu? Ei ole, sugugi mitte, ülikooliajast mäletan samuti, kuidas auväärt õppejõud seletas, kuidas ainult selle kooli teatud erialade tudengid on kõrgharitute nime väärilised, ülejäänud on mingid "kassikoolid", kust tulevad "lapsajakirjanikud ja juuksuritädid". Amet defineerib inimese kohe kindlasti, ei saa ju olla, et lihttöötegija midagi inimesena väärt oleks?! Punkar ei saa õppida doktorantuuris, punkar on loll joodik!?

Kastiühiskond on nõme, aga ometi kui ringi vaadata, tekib mulje, et enamasti suhtlevad inimesed endasarnastega. Loomulikult, sarnased huvid mõjutavad. Ainult et, vahepeal on mul tunne, et mingid inimesed suhtlevad endasarnastega justnimelt ainult selle enda kellenagi defineerimise eesmärgil, umbes nagu need "ilusate inimeste klubid". Endale mõeldes (hakkab pihta see enesedefineerimine jah?) ma mingit homogeenset gruppi suhtlusringkonnana ei näe - ei ole mingi kindla kooli vilistlased, ei ole mingi kindla elamurajooni elanikud, ei ole sama vanade lastega pered, ei ole sarnase töö tegijad. Ainuke argument vist, et võiks elu vastu huvi tunda, saaks koos kontserdil, kinos, teatris, reisil, matkamas käia. Aga see vahemik, kus käiakse on küll väga lai - alates ossipubidest kuni peente restoranideni, välikäimlaga metsataludest luksushotellideni. Kus või missugune ei määra seda, kes.