reede, oktoober 12, 2018

Kui kujutlusvõime elamuse ära rikub

Märkasin täna üht huvitavat artiklit, mis seletab ilmingut, mis mulle silma on hakanud, aga millele ma siiani teistelt kinnitust ei ole saanud, nimelt - teiste tehtud toit tundub alati parem kui oma valmistatud. No ma olen ikka põhjuseks pidanud enda oskamatust, aga midagi on seal alati veel olnud, juba toidu valmistamise protsessi ajal tunnen ma üsna tugevalt, kuidas isu kaob ja väga nagu enam ei tahakski.  Ja ei, asi pole piimas hulpivates kärbestes ega kastmest paistvates kassikarvades kui keegi seda arvab...Ilmselt on see tunne inimestes erineva tugevusega esindatud ja näiteks hiljem, kui toit on juba valmis ja ma seda nö värskelt serveerituna näen, siis vastumeelsus enam ei avaldu. Aga muidu on ikka nii, et näh, siukest vaeva pidin sinuga nägema ja niikuinii ei vasta sa mu ootustele! Ma olen ju ette kujutanud, kuidas see asi maitsma peaks, mis üllatust ja ootust siin enam. Veel üks meelevaldne edasiarendus artikli teooriast - väiksema kujutlusvõimega inimesed suudavad omatehtud toitu rohkem armastada?!

Joonistamisega ja muidu isetegemisega on mul üsna sarnane suhe - asi mu vaimusilmas on niivõrd imeline, et tegelikkus ei küündi selleni iial - milleks siis üldse kogu see vaev? Kirjutamisega on muuseas teine lugu, ma enamasti ei näe tulemust ette, hakkan otsast peale ja vaatan, kuhu see mind viib. Ma vihkasin kooliajal mingeid nõmedaid kirjandikirjutamise "abivahendeid", mandalaid ja muid värke, kuhu pidid oma plaanitava loo eskiisi kõigepealt valmis kavandama - tegelased, võtmesündmused jne. Kes siis niimoodi kirjutada saab? Ma kardan, et paljudes loovkirjutamise õpitubades tegeldakse sellega ja no kui miski loovuse kraanid kinni pigistab, siis need on sellised asjad. Kui ikka ei tule, siis ei tule, mu meelest. Mingid kavandid jms võivad küll sundida inimest asjaga tegelema, aga mu meelest sunnitud asi pole väga tegemist väärt. Jaa, ma ei sallinud väga ka ülikoolis igasugu tööde kavandeid, proovikaitsmisi jms, õnneks meil nõuti neid vaid formaalselt, kuid oli ka teaduskondi, kus sellise saastaga end tõepoolest eksitama ja pidurdama pidid. Mu mõlema lõputöö järeldused olid mulle endale üllatuseks, ma tõesti ei teinud nii, et kõigepealt meil on hüpotees ja siis hakkame seda tõestama, niimoodi saab kõik ära tõestatud, pakun.

Järelikult peaks süüa samamoodi tegema - hakkama otsast peale ja vaatama, kuhu välja jõuab? No see meenutab mulle ühte lapsepõlvemängu "Sea piim" (nimi tuli mingitelt kommidelt nimega Big Milk, aga me ei olnud veel inglise keeles eriti kodus...), kus oli eesmärgiks kallata ühte anumasse kokku erinevaid vedelikke ja vaadata, mis välja tuleb. Tulemus enamasti haises kohutavalt. Meenub näiteks üks jälk kombo sinepist ja naabriplika suure venna deodorandist...Teooriat kinnitab muuseas see, et mulle meeldib täitsa teha püreesuppe ja salateid, nende puhul niiväga tulemust ette teada ei ole ja samuti saab sujuvalt mingeid osiseid teistega asendada. Häda on selles, et mõned meist siin püreesuppe ja salateid toiduks ei pea...Nii kui aga kerkib silme ette ideaalselt läbiküpsenud liha, kaunistet kook või kasvõi mõni argitoit, millel siiski kindel vorm ja maitse - ei tea, kas ongi enam seda isukest. Aga isegi püreesuppide ja salatite puhul eelistaks ma iga kell varianti, et need on keegi teine teinud. Keegi oskaja siis muidugi, mitte mõni selline ettevõte, kus millegipärast arvatakse, et osatakse süüa teha, aga tegelikkus seda ei kinnita. Aga see on juba maitseasi ning ma nimesid ei hakka nimetama.

reede, oktoober 05, 2018

Nothing Else Matters

Osaliselt autoteemal jätkates, nädalavahetusel toimus Motoshow, ma ise ei käinud, aga L. läks koos sõbra ja mõningate lastega. Ütleme nii, et võrdõiguslikkuse valdkonnas on isegi positiivseid arenguid, ilma kobisemata müüdi perepilet. Ehk oleks varemgi müüdud, aga mehed poleks taibanud küsida? "Meie esindame uutmoodi peremudelit!" olid suisa öelnud. Vilksamisi märkasin, et mingid tädid olla protestinud ühe pildi üle perekonnaõpetuse õpikus, kus olla kaks naist ja laps peal olnud. Nägin eelmainit artiklit seetõttu, et tuttav kommenteeris seda FB-s, polevat tegu millegi uuega, juba 15 aastat tagasi olla selline pilt perekonnaõpetuse õpikus olnud. Ma ise ei mäleta, aga eks see propaganda liibubki varjatult ligi, ega muidu noorte hulgas nõnda palju toleraste poleks! Ilmselt toona ei olnud veel moodne "traditsioonilist" perekonda kaitsta ja keegi ei pidanud seda pilti siis millekski eriliseks.

Aga autode juurde tagasi. Avastasin, et mul on väiksest peale üks unistus olnud, mille ma nüüd sujuvalt Minile edasi olen pärandanud, nimelt matkaauto. Minil on isegi margid ja mudelinumbrid teada, millist vaja oleks. Muidugi maksavad need autod ühe korraliku korteri hinna ja eks ta ole praegusel ajal täiesti ebapraktiline ka. Aga nii äge on! Miks ebapraktiline? No ta seisaks kuskil kolmveerand aastat ju lihtsalt. Meil pole garaaži ka. Siis ma avastasin veel sellegi, et matkaauto puhul oleks mul ju veel üks köök, kraanikauss ja wc, mida koristada! Oo õudu! Äkki mees kasiks? Naiste autod ju olla nagu peldikud, sest nende jaoks on see transpordivahend, mehed lakuvad oma autosid seest ja väljast. Täiesti paikapidamatu stereotüüp muidugi. Igatahes matkaauto on selline edasilükatav unistus.

Täiesti teemaväline, veidi ehk stereotüüpidega seonduv, leidsin netist selle pildi ja naersin korralikult, no täitsa mina:
Ainult ma pole mees ja see ei puuduta ainult date'e vaid ka tavalisi sõpru. Istusime suvel ühe sõbraga pool ööd üleval ja vahutasime põlevilsilmi: "A sa seda lugu ka tead, eks!?"
"Jaaaa, nagu täiega hea!"
"No ma räägin, oot, oot, ma kohe otsin selle üles, aa ja vot see ka veel!"
"Oot-oot, ma lasen sulle seda!!"
Äkki see oligi üks möödunud suve rahuldustpakkuvamaid hetki? Ikka inimesed, ikka ekstravert vist. A õiged inimesed peavad olema.

Mitu inimest sinu FB sõbralistist Metallicat vaatama plaanib minna? Mul mingi üle 20-ne. Palju neid, kes muidu 2Quick Starti ja Patust Poolt kaemas käivad. Krt, on see mõni laulupidu või? Mingi massi-rahvaüritus? On, muidugi on. Ma võin endale õlale patsutada ja öelda, et lähen hoopis Ghosti kaema. Kui ettenägelik ma siin neist kirjutamisega olin! Mitu lugu sa Ghostilt tead? Mitu lugu sa viimase aasta jooksul Metallicalt kuulanud oled? Mina olen viimase aasta jooksul kuulanud 57 korda Ghosti ja 138 korda Metallicat. Snoob selline. "Vaata galeriist, kes külastasid Metallica kontserti Tartus!"; "Lähme ka, kõik ju lähevad!"

Siis veel selline kiuslik mõte mugavustsoonist väljumisest. Mõeldakse ju selle all ikka mingite uute väljakutsete vastuvõtmist, kuhugi pürgimist jne. Aga vot kui väljun mugavustsoonist ja lähen näiteks hoopis miinimumpalga eest 12-tunniseid vahetusi tegema (küll leidub selliseidki kohti)? Kas ma siis karastun kui teras? Saab minust parem inimene? Ma arvan, et need mugavustsoonist väljuda tahtjad-utsitajad mõtlevad siiski üsna piiratud raamides. Enamasti. No on muidugi neid ka, kes lähevad alasti džunglisse ellu jääma (L. vaatab mingit säärast saadet nimelt), aga enamasti neil eriti lõbus seal pole ja suur osa annab ka alla.

Ahjaa, mõtlesin, et panen blogisse kirja ka kuupäeva, mil kaetakse asfaldiga teelõik, millele ma hiljuti ohverdasin ühe oma plätu ja väärikuse. Täna, nimelt täna see juhtus. Käpuli käisin 21. septembril, täna on 5. oktoober, enne minu fopaad oli see koht ikka üsna mitu nädalat samas seisus. Kuu aega enam-vähem siis. Ma ei tea, on see halb või hea, pigem ikka halb vist, kui võtta mitmed kingad seal ilmselt kahjustada said. See oli nii statistika mõttes siis.

neljapäev, oktoober 04, 2018

Autondusest

Aktuaalne teema niisiis. Mul teatavasti lube pole, ma isegi ei leia, kas ma olen siin sellest saagast pikemalt ka kirjutanud, aga hetkel ei viitsi. Eks mulle on ikka hiljem ka tihti meelde tuletatud, et no tee ikka ära, mis see siis on, aga ma selgelt ei kavatsegi ses osas midagi ette võtta va kui midagi tõesti ekstreemset juhtuma peaks. No näiteks kui ma peaks mingis meeltesegaduses maale kolima.

Õudne mõelda, aga ma kunagi arvasin, et kõik "korralikud" inimesed kolivad suurest peast oma majja kusagil põllu peal, võtavad kuldse retriiveri ja veedavad oma nädalavahetused ehituspoodides lilleistikuid valides. Ma ei tea, miks ma arvasin, et minust kuidagi, sõrmenipsuga säärane inimene saama peaks. Mina, kes ma alati kadestasin oma korterites elavaid sõbrannasid, sest neil ei olnud seda "nõmedat aeda", millega tegelema pidi ega ka nõmedalt palju tube, mida koristada tuli. Me isegi käisime linnast väljas mingeid paarismaju vaatamas, aga õnneks selgus, et sealne arendaja läheb kohe pankrotti ja mingitest kommunikatsioonidest, valgustusest ja teedest võib seal ilmselt unistama jäädagi. Ma ei tea, mida ma seal teinud oleks. Vaadanud koos imikuga aknast mööduvaid autosid? Sellises kohas elamiseks on ilmtingimata autot vaja. Õnneks tuli mõistus koju ja elame kesklinna ääres, korteris. Aed on, aga selle korrashoiu on hõivanud majanaabritest pensionärid, õnneks.

Auto on ka, aga seda me kasutame ainult nädalavahetusiti pikemateks käikudeks või kui poest rohkem kraami vaja. Olen mõnikord sattunud neisse ummikutesse, mis õhtusel ajal linnast välja lähevad (ja ilmselt hommikuti sisse ka tulevad) - jube! Ma saan aru, et mõni rahulikum inimene ehk kasutab seda aega mediteerimiseks vms (enamasti kasutatakse küll ninanokkimiseks) aga no mina olen see roadrager ja ega L. parem pole. Tema on see "süstin sellest ja sellest mööda, krdi mökutajad, tõmban sinna ka vahele, jess, kaks sekundit kiirem, krt, selle vilkuvaga veel jõuab". Kohale jõudes on närv must ja selg higine.

Ma päriselt imestasin kui Lõunakeskuses avati see Apollo kino - no kes seal pärapõrgus ometi käima hakkab? Autoga kinno - kes seda enne näinud!? Tuleb välja muidugi, et hoopis mina olen see imelik, rahvas käib küll, olevat hea ligi pääseda ja parkimiskohti jagub. Täiesti võõras mõtlemine minu jaoks. Autoinimene mõtleb sihtkohtadest teistmoodi. Ma kasutan neid kohti, mis kõndimistrajektooril kodu-töö ette jäävad, nemad kasutavad neid, kus parkida saab. Parkida muidugi enamasti ei saa.

Tegelikult ma väga ei saa aru neist, kes Tartus elades kesklinna autoga tööle käivad. Aga võib-olla nemad ei käigi, äkki on see valglinnastumine juba nii suur, et kesklinna täidavadki linnaümbruse ja lähivaldade elanike autod? Parkimiskohti ei jagu, nüüd tahetakse teha raekoja platsi kõrvale korrusmaja tüüpi parkla, mu meelest oleks see jõle. Parkla vanalinnas! Hetkel pargitakse, kuhu saab. PRIA kolimine Karlova külje alla tähendas näiteks seda, et kõik parklad ja hoovid on täis PRIA töötajate autosid, vahepeal mõned agressiivsemad karlovalased loopisid neid värviga ja rebisid peegleid küljest....Tasulist parkimisala muudkui laiendatakse. Minu jaoks halb lahendus on ka riigiasutuste põldudele kolimine - autoinimeste jaoks mõistlik lahendus, mahub parkima. No näiteks nn passilaud on kaugel, sinna peab spetsiaalselt autoga sõitma, pool päeva kulub (sest paistab, et kõik sertifikaate mitte uuendanud inimesed leidsid nüüd, et ikka oleks pidanud ja netis registreerides sai septembris aja panna novembriks).

Tallinn. Seal mul juhtus ka vedama, sain tööle bussiga paar peatust sõites, enamikul nõnda ei vea. Suurem osa mu kolleege tulid kuskilt valdadest, sättisid ennast võimalikult vara tulema, muidu jäid ummikusse kinni. Üks mu tuttav elas Lasnakal ja töötas Õismäel, ärkas pool kuus, et ühistranspordiga kohale jõuda, üle aasta ta sellel töökohal vastu ei pidanud. Muidu Tallinna ühistransport oli ok, võrreldes Tartu omaga. Kui siin bussist maha jääd, ootad mõnikord 45 minutit, pealinnas üle 10-ne üldiselt mitte. Tartus ma pole ausalt öeldes ühistransporti enam aastaid kasutanud ka, jalgsi saab kiiremini, sest meil ju ühistranspordile eraldi radasid pole ja Riia mäel ummikus istud koos autodega.

Mu emal ka lube ei ole, vanaemal see-eest olid. Tema sõidueksamiks oli sõit Raekoja platsilt turuhoone juurde...Vanaema siis enam ei sõitnud, kui väimees majja tuli, kuigi ta leidis alati, et "sõita ta ju võib, aga tegelikult sõita ta ei oska!" Ilmselt pidas ta isa roolis ebakindlamaks kui ise oli. Isaga olen ühe korra avariis olnud, vene ajal sõitis Kohtla-Järvel liinibussile tagant sisse. Ega seal suurt liiklust toona ei saanud olla, ma ei tea, mis värk oli. Nüüd sõidab isa ilmselt kõvasti rohkem kui keskmine autojuht - iga nädal Narva ja Tallinn, kord kuus Vilnius jne. Ja sõita temale meeldib, eriti öösiti. Ilmselt on see tema jaoks selline aeg iseenda jaoks nagu mul tööl - kuulab muusikat ja mõtleb oma mõtteid. Maanteel saab seda teha, linnas on auto mu meelest pigem nuhtlus.

Jaa, muidugi ma olen silmakirjalik, sest meil ju siiski on auto! Ilma autota oleks ka paha, muidugi. Linnast välja ei saaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette lastega bussis-rongis reisimist, ilmselt kättevõtmise asi lihtsalt, aga neid asju, mida kätte tuleks võtta, oleks lihtsalt väga palju! Sõna otseses mõttes siis. Põhiline on see, et bussid-rongid kõikidesse kohtadesse ei käi. Näiteks meie suvilasse muul ajal kui suvel ei saa kuidagi muidu kui häälega. Asjade tassimine käe otsas pole ka kõige toredam. Mäletan, kuidas me Tallinnasse kolides ostsime mingis meeltesegaduses (ah, ostame kõik kohe ühest kohast ära!) Sikupillist ämbri ja mopi (muuhulgas) ning siis nendega trammi ja bussiga Pelgulinna kolistasime...