teisipäev, august 20, 2019

Kuum Vilnius ja teised paigad

Ving ja hala viivad sihile ehk siis sellest, kuidas meil pärast ebaõnne õnn õitsema hakkas. Auto sai eeldatavast kiiremini valmis ja isegi raha võeti vähem (sest ilmselgelt tehti mustalt nagu ikka) ning ootamatult seisime olukorra ees, kus kõik teed on lahti, aga kuhugi ei tea tormata. Andsime siis hoopis ohjad käest, sest üks lisandunud reisiseltsiline tahtis lõunapoole minna. (Peale neid näruseid ilmu mina ka).

Just hiljuti vastasin mingile netiküsitlusele, et Daugavpils oleks küll see linn, mis turismisihtkohana kohe kuidagi ei ahvatle, aga otse loomulikult just sinna saigi sihtima hakatud. Või õigemini Läti idasuund, kus enne käidud ei oldud, et siis sealt edasi Vilniusse põrutada, kus ma samuti käisin viimati põhikooliajal ja millest vaid head mälestused. Vilnius oli siiski salasihtkoht, ema ei lubanud minna, sest leetrid. Me oleme muuseas (re)vaktsineeritud, aga ikkagi.

Veidi nägime Valgevenet ka, tee läks sealt äärest aga autosid sõitis Ida-Lätis siiski tunduvalt vähem kui Riia ligidal, samas teed ise olid oluliselt paremad. Esimeseks peatuseks sai kirjade järgi Läti vanim linn Ludža - kenasti järvede vahel ja küngastega kaetud, lootsime seal mõnes kena vaatega toidukohas einestada. Tegelikkus osutus siiski selliseks, et kuna rahakraanid on sellest piirkonnast kaarega mööda läinud, siis oma ajalugu ja loodust pole kuidagi suudetud ära kasutada ning lahenduseks jäi improviseeritud piknik linnusevaremetes.

Ööbima mõtlesime minna lähedal asuva Razna järve äärde samanimelises rahvuspargis. Järv ise on igavene lahmakas, aga Bookingus öömaju sirvides jäid silma enamasti vaid lähedastes asulates paiknevad korteri tüüpi elamised, vaid üks koht tundus olevat järve rannas. Sinna suundudes selgus, et tegemist on ilmselt piirkonna ainsa rahajõmmi asutusega - tõeline rannas asuv palkmajadega kuurort, ilus, puhas, tänapäevane, ainuke häda - broneeritud korralikuks vene pulmaks. Vene pulmas kontvõõrana oleks kindlasti omaette elamus olnud, aga seda me seekord ei soovinud. Mööda ranna äärt edasi sõites jäi silma veel üks puhkelaagri silt, mida Bookingust ei leidnud. Selgus, et tegemist tõelise retro-laagriga:


Kuuikute kiik
Sealjuures täiesti tühja laagriga. Millegipärast tutvustati meile vaid kahte maja, ju ülejäänud olid ilma veevärgita või siis lihtsalt vammi täis. Ühes uuemas kivimajas resideerus küll laste spordilaager, aga kogu ülejäänud kompleks (ja see oli tohutu!) seisis niisama. Asukoht absoluutselt super - kõrgel kaldal maalilise järve kohal männimetsas. Nelja kümpsiga saime maja ja tormasime siis padavai järve äärde ujuma. Siis aga selguski valus tõde - kogu suure järve ümbrus on kaetud kõrkjatega ja järv on pigem vaatamiseks kui muuks. Ühe meetrise augu olid nad suutnud ikka kaevata laagrilaste tarbeks ja vesi oli mõnus, aga ilmselge, et ilma rannata ei taha keegi säärases kohas puhata. Ei tea, kas põhjuseks on rahapuudus või rahvuspargi ranged reeglid (kuigi seal pulmi võõrustanud kompleksis need justkui ei kehtinud). Igatahes omapärane elamus, meil on säänsed kompleksid a la Alajõe Peipsi ääres, kus ma lapsena aega veetsin,  ammu maha lammutatud või renoveeritud ja ära erastatud.

Hommikul edasi sõites sattusime uue terava elamuse otsa - tee ääred olid kilomeetrite viisi täis Sosnovski karuputke-metsasid!
Pilt ei anna õõva edasi - tõeline Trifiidide päev! Suured kuivanud jõndakud kõikjal põlluservades püsti. Ehk oli seal lähedal mingi katsefarm olnud, aga need jõletised on nii laialt levinud nüüdseks, et otsa neile vaevalt peale teha annab. Lugesime Wikist infot, et Sosnovski karuputke olla lisaks silole ka ilutaimena kasvatatud. No on ikka ilumeel mõnele antud!

Daugavpils tõesti erilist elamust ei jätnud, kindlusealal käisime ära, nõukaajal kenasti Hruštšovkasid täis ehitatud. Jõgi voolab taaskord omaette, ei kasutata seda kuidagi ära. Tagasiteel selgus ka kibe tõde, et Läti on ikka meeletult Riiakeskne - jah, idas saab Daugavpilsi kaudu ka riigist läbi, kuid keskelt mitte kuidagi. Kõik teed suunduvad Riia tammile, sest ülejäänud on lihtsalt kruusakad. Isegi kui su paberkaart (ma armastan neid!) leiab, et tegemist on tema mõistes suure maanteega.

Jõudes Leetu ja kõigepealt Zarasaisse oli mulje kohe parem. Väikelinnas turistide laevatuurid, Eurorahadega ehitatud äge promenaad jne.
Sealtkandist Vilniusse minev tee on aga jubedus! A14 nime kannab teine ja on tehtud plaatidest nagu Raadi lennuvälja ruleerimisrada. Ainus pluss on see, et logistav tee paneb su lakkamatult omavahel kraaklevad lapsed magama. ("Olgu see viimane kord teiega reisida, kuulete, jah!?")

Niisiis, Vilnius, mu arm. Veidi olime enne guugeldanud ka, vaatasime välja ühe ägeda hosteli vanalinna piiril. Koha peal muidugi selgus, et ammu välja müüdud. Surfame siis Bookingus ja sõber imestab, et vist mingid valed parameetrid või midagi - ainult neli kohta annab ja need kaheks ööks hinnaklassis 400-1000 eurot. Refreshib siis korra ja näeb - otse vanalinnas, imeline korter, oma terrassiga, 150 eurot kaks ööd. Ruttu bronn ja helistame. Kõnele vastanud vene neiu veidi hämmeldunud, et oot, millal te nüüd bronnisite siis? Selgus meie tuline õnn - korter oli 5 minutit üleval jõudnud olla, tegelikult oli enne kinni, aga üürinu lasi päev varem jalga ja ühe päeva eest oli juba makstud ning kogu Vilnius oligi välja müüdud, sest palju üritusi. Korter ise oli otse vanalinnas, 100 meetrit keskväljakust, keset jalakäijate tsooni, kuhu me oma autoga siis sisse manööverdasime, sest parkla asus sisehoovis. Mida veel tahta? Korter linnamüüri ääres, UNESCO maailmapärand jne, paksud seinad, täielik vaikus sees, vanalinnamelu värava taga. Sees kõik mugavused, nõudepesumasina ja pesumasinaga lõpetades, kamin ja lühtrid stiil. Üürileandja oli muidugi vastav Gucci+botox, kes muretses eelkõige selle üle, et meid oli viis ja tal vaid neli kohta, ega me nüüd paha arvustust ei kirjuta, et ruumi vähe. Me olime muidugi vastupidi üliõnnelikud selle leiu üle.
Ülemiste naabrite kiisu tahab teada, mis me oma terrassil teeme:
Ja Vilnius! Tõeline lõunamaa - päeval + 28, öösel pole jakki vaja. Melu, baarid, arhitektuur, inimesed, lõhnad! Vaimustav. Järgmisel päeval selgus, et üks ülerahvastatuse põhjuseid oli Balti keti 30. aastapäev, mida tähistati vanatehnika rongkäiguga Vilniusest Tallinna, start 100 meetrit meie korterist.





Rongkäiku ennast vaatasime Gediminase tornist ülevalt, oli täitsa ülev tunne!
Loomulikult kooberdasime pea terve vanalinna läbi, eriti pikalt otsides Zappa ausammast:

Aga ka traditsioonilisemad vaatamisväärsused olid toredad. Üldse üks ütlemata lõunamaine linnake siin meie vahetus läheduses, kus suurlinliku vaibi rohkem kui rubla eest.

Reisi lõpetasime Koiva jõe ääres, sest selgus, et see on kõige optimaalsem peatuskoht tagasiteel, kui sa just ei plaani Riiat külastada. Ööbisime taram-taraa  - suusamäel (Ozolkalns). Milline ootusärevus mõnel ja milline kole eelaimdus peagi saabuvast mõnel teisel.






neljapäev, august 15, 2019

Long Live Rock

Selle totaalselt "Made In Ämerica" tiitlit kandva dokumentaali maailma esilinastus toimus muuseas Tartus. Ega see head ei tõota :) Režissöör oli kaugelt maalt kohale lennanud, aga me lasime (ja me ei olnud üksi) ikkagi enne küsimuste-vastuste vooru saalist jalga. Ma hästi ei usu ka, et kohalik publik väga entusiastlikult ameerikamaa onule küsimusi oleks esitanud, aga ehk ma eksin. Kahtlustan seda nii kohalike temperamendi kui ka selle tõttu, et ruumis viibis palju inimesi, keda rockmuusika pigem üldse ei kõneta. Jah, hindangi kaane järgi, aga mitmed lasid ikka poole seansi pealt jalga kah, kui olid aru saanud, et tasuta ei kannatagi kõike vaadata.

Film ise siis lubab süvasukeldumist rockimaailma, kuid selle asemel saame ampsukese siit ja tükikese sealt ning vähemalt minu jaoks jäid need osad küll korralikult kokku sidumata. Äge oli Ameerika suurfestivalide pool - kaameravõtted otse lava eest, crowdsurfingust, moshpitist, wall of deathist (ei hakka eestindama, niikuinii teadjad saavad aru ja muudel pole kasu) ning turvameeste töö köögipoolest. Samuti sai näha ja kuulda palju ilusaid ja vähemilusaid (Taylor Momsen, mis sinuga juhtunud oli?!) staare, kuid fännide osa jäi kuidagi ühekülgseks. Keskenduti peamiselt välisele - vahi, kristlased rockfestil, näe, ratastoolis naine või siis mingile puudusele kellegi elus - pätt, üksildane, õnnetuse ohver jne, aga ma kaldun arvama, et selliseid inimesi on kõigi hulgas, mitte ainult rockifännide seas. Või oligi eesmärk näidata, et näe, need kah tavalised inimesed, polegi kõik saatanakummardajad? Mmm, ameerika puhul võis see tõesti teemaks ka olla? Kui see oli aga tavalistele inimestele suunatud film tolereerimaks rockisõpru, siis milleks neid rockstaare üldse näidata? Aa, et nemad ka täitsa viisakad tüübid, ega jah Mansonit (ameeriklaste suurim hirm) tõesti  ei näidatud.

Nö tavainimeste poolel figureeris veel see "16 and Pregnant" (seda sarja ju ometi on kõik inimesed näinud?) saatest tuntud moraliseeriva isakese häälega telepsühholoog, kes püüdis ka raskemuusikakuulajaid kuidagi paika panna - õnnetud, üksildased inimesed, kes tahavad kuhugi kuuluda ja rockstaare, kes langevad narko küüsi, sest laval armastab neid miljon inimest, aga tavaelus tuleb üksildust ja deprekat kannatada. Öäkk, seda onu ma niikuinii ei salli, aga no milleks sellised üldistused? Publik tahab aru saada ja muidu ei saa, kui keegi ei manspleini? No ja siis pandi veel see pirn ka otsa, et rocki marginaliseerumise põhjustas grunge, sest rahvas tahab näha rockstaari, mitte suvavenda, kes päeval teeb tööd ja astub siis sama kampsuniga lavale. Näe, nüüdse aja rockstaarid on räpparid, sest nemad elavad glamuurset elu! Mu meelest räägitakse sellega aga risti vastu filmi peamisele hüpoteesile, et rock on justkui outsiderite pärusmaa. Rocki hiilgeaegadel ju ei olnud? Kas siis oli mingi muu rock? Kas see rock, mis on praegu, enam ei ole õige rock? Kas ainult grunge ei olnud õige ja vaikselt ehk saame raja peale tagasi? Kas rock peab olema staaride paraad? Mu meelest on rocki juures olulisem sisu (muusika ja sõnad) kui väline imidž, ses mõttes mulle grunge väga meeldi(s)b. P.S. Räpist - aga lo-fi mõminaräpp? Mumst on ainult USA-s see räpparite tohutu rikkuse "probleem".

No ja siis kõik need rasside ja sugude teemad, mis on omakorda nii mitmetahulised, et midagi paikapanevat on ühe filmikese paari intervjuuga ikka päris võimatu öelda. Milleks siis üldse neid puudutada, kui oht totrana näida on kõvasti suurem, kui miskit ära seletada? Üldse oleks tahtnud rohkem muusikat ja vähem loba. Mu meelest need kontsertide kaadrid andsid asja olemust palju adekvaatsemalt edasi, kui kellelegi nina alla torgatud mikker ja küsimused, miks te seda teete.

teisipäev, august 13, 2019

Vicky Halls. Kasside varjatud elu

Meil kõigil on ju see üks unelm - elada koos sadade kassidega, olla kassidest kaetud, olla kassidest maetud, aga selle raamatu vahendusel selgub, et ilmselt täitumatuks see unistus jääbki. Oot, mis mõttes, teil ei olegi sellist unelmat kunagi olnud? Mis inime teie siis selline olete?

Igatahes tundub mulle nüüd, et minul ja kassidel on hoopis rohkem ühist kui vaid ürgne soov puhata ja mängida. Mis on kassi jaoks põhiline stressiallikas? Teine kass. "Humans are tricky" ütles mulle kunagi mu siiani ainus nn mentor ja see on vist üks parimaid vihjeid, mille ma elus saanud olen. Ehk siis kõige suurem väljakutse on leida enda jaoks õiged inimesed, muu on selle kõrval köki-möki.  Kass ei ole karjaloom, kass on individualist ja tema heaolu on väga suuresti seotud sellega, kellega ta koos elab või kokku puutub, ei-ei, mitte inimestega, vaid teiste kassidega. Tal on oma maailm, see lihtsalt eksisteerib meie oma kõrval.. See osa raamatust meeldis mulle väga.

Kõige kindlam on elada koos ühe kassiga, eriti siis, kui ta väljas ei käi ja maja ümber muid kasse ei luusi. Kassidel puudub hierarhia (ma armastan teid selle eest, pisikesed loomad, te olete palju, palju targemad kui enamik inimesi, kes hierarhiateta elada ei suuda!) ja nad lähenevad konfliktidele olukorrapõhiselt. Selle tõttu on aga ka muret rohkem, sest kui hierarhiat ei tunnista, jääb üle vaid endast tugevamat karta ja see soodustab igasugu psühholoogiliste ja sealt edasi juba ka füüsiliste hädade teket. "Mingi jõrm elukas luusib ümber maja ja ma ei julge enam pissile minna, sest äkki ta ründab mind - ei jää muud üle kui tuppa lasta.." Ei ole nii, et jõrm elukas otsustab oma territooriumi kuidagi armulikult nõrgematega jagada - lahendused kasside elus on üsna must-valged. Muidugi võib juhtuda (nagu ka inimeste maailmas mõnikord), et erinevad kassid sobivad omavahel rahulikult ning suurem lootus on selleks omavahel suguluses olevatel kassidel. Ja sõbraks saab lõhna alusel - kui su südamesõber käis korra arstil ja tal on võõras lehk juures, võib vabalt tappa saada (mm.. see osa on ju ka hämmastavalt sarnane inimestele - mina valin ka mehi lõhna järgi ja ilmselt saaks tappagi, kui võõra lõhnaõliga koju tuleks...)

Muus osas on tegemist siiski pigem käsiraamatu, kui populaarteadusliku teosega kasside salaelust, mille tõttu mul raamatu lõpus veidi igav hakkas. Nipid on pigem õues käivate kasside omanikele, kes elavad väga kokkuhoidvas kogukonnas. Samuti jäi sageli mulje, et autori ees on olnud ka ülemäära raske ülesanne - kassi ei saa taltsutada ja seetõttu on ka ühtse manuaali kaasa andmine stiilis "ta teeb nii, sest tunneb naa" sama hea, kui üritada anda manuaali iga erineva vastutuleva inimesega toimetulemiseks. "Meie siilid kassid, oleme lihtsalt ühed kummalised loomad" nagu öeldakse ühes jaburas anekdoodis. Iga kass omaette eripärane, kuid siiski armas. Üksteisest nad aga niivõrd vaimustunud ei ole.

Aitäh Varrakule raamatu eest!

pühapäev, august 11, 2019

Alusetu ving ja hala

Esimene puhkusenädal on möödas, aga tunne on selline, nagu oleks juba kuu aega vegeteerinud. Ja ma olen alati olnud see inimene, kes ei mõista, kuidas on võimalik ära elada vaid kahe järjestikuse puhkusenädalaga aastas.

Asi on lihtsalt selles, et niisama vegeteerin ma niikuinii enamuse oma ajast ja puhkuse ajal eelistan ma sellest rutiinist väljuda. Mitte et ma puhkust kuidagi eriti aktiivselt sooviksin veeta, a la remonti tehes ja 24 tundi kurke soolates ning moose keetes, aga ma ei oska olla niisama kodus, see meenutab mulle neid jubedaid aastaid, mille ma lastega kodus veetsin, eriti kui ilm on ka selline, nagu ta hetkel on. Neli seina ja 0 põgenemisvõimalust.

Et miks ma siis midagi ei tee? Ahhaa! Sest selle paganama panni, mis mind ringi vedama peaks, turbo lendas Riiast tulles 30 kilomeetrit enne Tartut ribadeks. Jah, iseenesest hea ajastus, 30 km enne Riiat oleks oluliselt kehvem variant olnud, aga ikkagi. Siinkohal ei kehti see "shut up and take my money" ka kuidagi, sest otse loomulikult ei vasta mingid remonditöökojad meilidele iial, telefoniga helistada siin majas kellelegi ei meeldi ja alles peale utsitamist tuleb teade, et no eks järgmisel nädalal vaikselt vaatab seda asja, meil on järjekorrad jne. Mis kõik tähendab seda, et peab ise linnas olema, vaatama, millal ja kuidas asjad liikuma hakkavad ja muud sellist tüütut. Ma loomulikult juba sirvisin mingeid viimase minuti reisipakkumisi ka, aga avastasin, et reisifirmade jaoks on viimane minut enamasti kahe nädala kaugusel, mis minu jaoks on pigem igavik. Ma ikka julgen eeldada, et selleks ajaks on sõiduvahend korras (iseasi, kas temaga kodurajoonist kaugemale tihkab sõita) - eeldamine, teadagi, on kõige kurja ema.

Aga, kus sulgeb üks uks, avaneb teadagi teine ja tegelikult on meil isegi hästi läinud, sest just mõni aeg tagasi avastasime me, et maailma sees on teine maailm ehk siis geopeituse. Ma tegelikult teadsin sellest asjast ammu, taaskord tänu blogimaailmale (Lassie) , aga toona oli see asi suuresti GPS seadmete põhine ja minul seda asja ei ole. Nüüd on aga nutitelefonid ja äpid (mul muidugi mitte, aga ma hoian selliste ligi) ning elu on lihtne! Täna tegime ära ka oma esimese questi ehk siis mitmest alaülesaandest koosneva otsingu ja ma arvan, et see asi jääb mulle meeldima. Me oleme ikka säänseid huviväärsusi kohanud säänsetes pärapõrgutes, et hoia ja keela! Kuigi jah, linnas on ikka veidi igavam kui võõral maastikul, aga mis teha.

Lisaks jõudsime ka meie lõpuks siis kodulinna VSpas ära käia, see vist vahepeal suisa remondi juba läbinud. Täitsa nitševoo oli, kõige ägedam oli paduvihmaga õues mullivannis, aga seda ei saa alati garanteerida. Tegelikult oli väike fopaa, sest soolamaailm osutus piinarikkaks kogemuseks, kuna kass oli pooli meie pere liikmeid alles hiljuti veristanud ja mul oli õnnestunud end žiletiga vigastada - hambad tangis ulpisime seal surnumerebasseinis, raha ju makstud, Mini veidi nuttis ka...

Riias käisime Rammsteinil muidugi, olin kinni pannud hotelli linnulennult kontserdipaika, aga selgus, et osad sillad on ikka ainult rongidele ja teised autodele ning inimesed peavad tegema 4,5 kilomeetrise ringi. Tagasi tulles rammiti massiga julmalt üle autosilla ikkagi, kuigi ka see sild oli juba nii pikk, et erilist võitu ei andnud. Kontsert läks veits nihu, ma ütlen, pikkade inimeste keeld võiks ikka ära tulla ja külgedel paraku ei olnud ekraane kah. Emotsioon oli muidugi võimas, aga ma arvan, et järgmisel suvel Tallinnas kordan. Mingi error on ka, sest setlists väidab, et oli ka B lava, millelt Engeli klaveriversiooni mängiti bändi soojendanud Duo Jatekoki poolt, kust siis enamikel teistel tuuri konsadel Rammsteini liikmed kummipaatides suurele lavale "sõudsid", aga Riias ei olnud seda, no ausõna ei olnud! L. ka ei näinud ja ühtki pilti pole ka veel leidnud sellest momendist. Aga tõesti, ma üha enam armun Riiasse! Olgugi, et seekord me sattusime sööma bussijaama puhvetisse, kuhu me algselt võimaliku kena jõevaate pärast läksime, sest seal paistis terrass, aga meid takistas kuri nõukaaegne sööklatädi, kes teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et terrassile saavad ainult need, kes kooki ja kohvi tarbivad, mitte aga sooja toidu sööjad. Ma ei tea, mis loogika seal oli  - neil liiga tülikas nõusid tagasi sisse viia, kuigi see kohustus oli niigi sööjate õlul või meelitab kajakaid ligi? Hotell asus muuseas sõna otseses mõttes keset avaturgu, aga magada oli absoluutselt vaikne ja mõnus hoolimata sellest, et turg avati kell 7. Aga kraanist tuli atsetoonilehalist vett, kuigi ilmselt on see piirkonna, mitte hotelli probleem.

Nii tundub, et esimese nädala kohta on täitsa piisavalt emotsioone ja ei mingit toas passimist? Imelik.

esmaspäev, juuli 29, 2019

Kevin, viina tahad vä?

...pröökab teismeline eufoorilises meeleolus tšikk mu isale otse kõrva. "Purjus tüdrukud.." ohkab tema, ma ei viitsi isegi algatada diskussiooni teemal purjus tüdrukud vs purjus poisid, põlvkondade erinevus on liiga suur.

Need tüdrukud, kes rannaliival kahe peale pudelit Jack Danielsi ära lahendasid, olid ju üsna stiilsed?

Teisel päeval rannas istudes astub minu juurde sümpaatne teismeline paarike, käes pooleliitrine Mrnaja ja liitrine mahlapakk ning palub seisval pilgul kenasti mul oma asju vaadata seniks kuni nad ujumas ära käivad. Kui tahan, võin lonksu ka võtta, aga pudelis on vaid pöidlajagu sees.
"Emme, miks sa selle mahlapaki randa kaasa oled võtnud?" pärib Mikro veest välja tulles. "Ja viina?" küsin vastu. Ujumast tagasi tulles (ma isegi mõtlesin, kas peaks igaks juhuks kahe lapse asemel nelja valvama, aga rahvast oli vees nii palju, et kaotasin noorpaari silmist) võtavad noored viimased lonksud, mahlapakile antakse jalaga hoog sisse ning see lendab mere poole.

Kolmandal päeval rannas viskavad lapsed jälle kompsud vanasse kohta maha ega hooli sellest, et ühel pool pikutab konstantselt amelev paarike ja teisal neli ossitunnustega noormeest. Õnneks lähevad lapsed vette ära, ega kuule noormeeste omavahelist vestlust, mis koosneb enamjaolt neljatähelistest sõnadest, mingi hetk tuleb siiski Mikro ja imestab, et miks suured onud käituvad nad väikesed lapsed. Nad põhimõtteliselt ongi, mõtlen, ka tüübid ise unelevad, kuidas tahaks tagasi lasteaeda va see vastik õppimistund, aga muidu oli sitaks lahe. Huumor stiilis: "Pihkur, hähähähaää! Õu, pihkur, kuule ä! Hähähähäää, käsitöömeister, nah, sinuga räägin, hähähäää!" Kuni üks hakkab seletama, kuidas ta oma lapsega kuskil seikluspargis käis, kus oli jälle sitaks lahe olnud...Varsti lähevad poisid ära, et midagi ägedat teha, näiteks savu osta ja jetidega sõitma minna. Aga korjavad oma konid ja taara enne viisakalt kokku.

Rannast lahkudes märkan piitspeenikest neiut, kes koni värisevate näppude vahel, telefoniga kedagi kätte saada püüab, näos selged rusikajäljed...

Kohalik rahvas on netis marus - see on ju sulaselge läbu ja korralagedus, kes vastutab, kes koristab, miks iga-aasta sama jama, liitriste viinadega alaealised parklas 24/7 tümakat kuulamas, aedadesse urineerimas ja oksendamas?! Neil noortel, kellel piletiraha ei ole (peamine läbustav kontingent ilmselt festivaliväravast sisse ei jõuagi), on ju kah vaja kohta, kus ennast välja elada? Mis te penskarid, mölisete, et turist ei tule - Phuketis on siuke möll kogu aeg ja ikka rahvas käib! Ehk siis sai kah kohalik Phuket ära nähtud, rannailma meil paraku pikalt ei jagu.

Mu meelest on huvitav näha, kuidas inimgrupid erinevate ürituste vahel jagunevad  - kes käis nädalavahetusel folgil, kes Jõgevatreffil, kes Ooperipäevadel, kes Tuletorni kontserte kaemas, kes 90ndate festivalil ja kes kohalikus Phuketis. Kuidas mingi, iseenesest neutraalne üritus, just seesuguse kontingendi kohale meelitab. Täpsustusena, ma ise "ei käinud" kusagil, ma lihtsalt juhtun sealkandis suvitama, kus ühel nädalavahetusel aastas see tõeline Phuket lahti pääseb.


neljapäev, juuli 25, 2019

Rumal nali

Huumor on keeruline teema. Kuigi räägitakse huumorisoonest kui millestki üldkehtivast, siis tegelikult sõltub nalja mõistmine siiski eelkõige naljataja ja nalja vastuvõtja omavahelisest suhtest. Kas ta saab aru? Kas ta saab õigesti aru? On neid, kellele sa võid igasugu piiripealseid nalju rääkida, sest nad tunnevad sind ja teavad, et sa tegelikult ei arva, et teiste inimeste üle irvitamine lahe oleks, lihtsalt mõnikord tahaks ennast väiksemas seltskonnas välja elada, räntida, oma kaaslasega samal lainepikkusel olemist kinnitada, lihtsalt tajuda, et maailmas on ka inimesi, kellega suhtlemisel ei pea oma harjumuspärasest mullist väljuma (Aro Velmet. Maarja Kangro kehtestab tõe). Sellisel juhul on ehmatav, kui vestluskaaslane kukub ohkima, et kuidas sa nõnna ikka võid?! Teistsuguste suhete (või pigem igasuguste isiklike suhete puudumisel) on teada, et selline reaktsioon tuleb ja "oma labasususe" demonstreerimisest võiks hoiduda.

Keerulisem on asi siis, kui sa auditooriumi väga hästi ei taju. Internetis kirjutades näiteks. Blogilugejad sind isiklikult ei tunne ja kuigi enamasti on vähemalt mul kommentaarid positiivsed olnud, siis ajab ikka harja punaseks küll, kui mõni üldse asjast aru ei saa (VVN kirjutas pmst samast asjast hiljuti - täiesti nõus, mismõttes mind ei mõisteta?!). Tegelikult võib aga mittemõistjaid olla palju rohkem kui mõistjaid, nad lihtsalt ei ava oma suud, vaid vangutavad omaette pead, seda muidugi ka päriselus - kuulavad su jutu ära, saavad ei-tea-kuidas aru ja panevad su oma peas paika. Sellepärast ma enam ei taha osata inimeste mõtteid lugeda, nagu ma lapsena igatsesin - midagi head sellest ilmselt ei tuleks.

Pole hullu, kui sa oled selline tavaline hall hiireke kusagil netiavarustes, hoopiski õudne on siis, kui saad millegipärast tuntuks ja inimesed oma interpretatsioonid sinust tabloidide esikaantele paiskavad. Lugesin just Lily Alleni raamatut, kus ta enamjaolt räägib sellest, kuidas on tavalisel kogenematul inimesel järsku rambivalgusse sattuda. Õudne on. Lily kirjutab, kuidas algul oli üksikuid valesid fakte, aga kuidas varsti tegutses ajalehtedes (ma olen Briti tabloide lugenud, need on kordades jäledamad kui meie omad, muide) keegi tema nimega tšikk, kes ajas suust välja hülgemöla, laamendas ja labatses ning tema ise sai vaid suu ammuli pealt vaadata ja ennast sellest isikust distantseerida, sest mismoodi sa selle masinavärgiga võitled? No näiteks arvas ta end ühel festivalil mingi noormehega flirtimas olevat, kui too küsis, et kuidas siis pealaval esinemist tähistad ja Lily vastas naerdes ja silma pilgutades, et ei noh, koti kokaiini ostan! Järgmine päev oli lehes pealkiri: "Lily Allen sattus kokaiinitsüklisse!". Seleta siis, et oot, see pidi nali olema, rumal nali, aga ikkagi!

Ma ise pidin ka kunagi aastaid ühe sarnaselt visatud lause tõttu kannatama. Nimelt rääkisime  seltskonnas tulevastest elukutsetest ja ma siis millegi peale viskasin, et "no jaa, kindel see, et strippariks tahan saada!". Aastaid peale seda, igal kohtumisel, pidas aga üks seltskonnas viibinud "naljahammas" mind nähes kohaseks üle ruumi karjuda, et näe, see tšikk tahtis meil kunagi strippariks saada! Ma ei tea siiani, mis tema motivatsioon oli.

Niisiis, kontekstist välja rebitud lausete juurest jõuame tagasi esimesena viidatud artiklini. Mis on minu meelest väga huvitav ja hästi kirjutatud, muuseas. Aga seal on ka üks õudne koht, mis mu taaskord häbist punastama võttis:
A) Teoste kiitmiseks ühiskondlikel või isiklikel põhjustel: "seletab lahti … selle virvatulukeste maailma telgitagused, mis moodustavadki kirjandusilma" (Peeter Helme); "mu meelest üks igavesti vinge raamat ja mitte ainult selle pärast ei ütle ma seda, et minu tagasihoidlik isik on seal ka äramainimist leidnud (vahtisin oma nime must-valgel, ahmisin õhku ja läksin kõrvuni punaseks)" (blogija Marca).

Mulle kõlab see mind puudutav osa umbes sellisena, nagu keegi kirjeldaks mingit kunstinäitust ja siis peamine asi, mille ta kiiduväärt leiab olevat, on see, et ta ise kuskil pildil vilksatas. Öäkk! See on ju lihtsalt üks ebaõnnestunud nali, enda üle veel samuti, mitte Kangro raamatu peamine pluss!

Eks selliseid momente tekib paratamatult, kas sellest, et sind mõistetakse valesti või siis sellest, et teisel on oma eesmärkide jaoks kasulik, et sina oleksid niimoodi öelnud. No selline kergem ärakasutamise vorm, mida blogijad ju väga sageli teevad - oma postituseks saadakse inspiratsiooni kelleltki teiselt, kelle öeldut aga võidakse hoopis teises kontekstis kasutada ja tulemus on ikka see, et algne postitaja jääb kehvemasse olukorda. Ega seda vist vältida annagi, ainult läbi täieliku erakluse, ikka jääb inimese osaks see "miks mind ometi õigesti ei mõisteta?!"



esmaspäev, juuli 22, 2019

Sündmusi kronoloogilises järjekorras

Vahepeal on nii palju puhata saanud ja puhkus ise alles nädalate kaugusel (dramaatiliselt).
Alustuseks oli Raadil iga-aastane Punk & Rock fest, mille tähelepanuväärseim osa oli sel aastal hoopis järelpidu UG-s, kuhu me juba enne Metsatölli esinemist  minema hakkasime. Metsatölli saabumisest andsid aimu dressides perekondade saabumine ja tavalise festivalipubliku enamiku lahkumine (liialdades muidugi, aga terake tõtt ka sees). UG pidu meenutas nostalgilisi Helli aegu, kus palavus, õhupuudus, suitsuvine ja inimmass, mis nüüd Heavenis pahatihti laiali hajub. Igatahes lahkusin ma sealt siidrist tilkuvate juuste, tagi ja käekotiga, kuna inimesed seisid diivanitel püsti ja jooki lendas laias kaares. Ja mind isegi ei vaimusta J.M.K.E. oma vanade lugude (kahju, et nemad üldse uut materjali kontsertidel ei tee, erinevalt näiteks Psychoterrorist, keda publiku nõudmised enamasti külmaks jätavad) ja hääletu Villuga.

Pühapäeva hommikul ärkasin aga täiesti kinnise ninaga ja päeva peale läks asi ikka nii hulluks, et olin kindel, et siit üks kangem põskkoopapõletik tuleb. Ilm ka just ei hellitanud ja tuju kadus täitsa ära. Suvi või asi! Esmaspäeval teatas Norra sõbranna, et võiks kokku saada ja pakkus selleks välja Tartu kõige peenema restorani Hõlm. Korra olin pärast (netist restorani menüü ja hindade vaatamist) veidi meeleheitel ka, sest no mida ma lähen peent maitseelamust saama, kui nina on kinni? Õnneks õhtusöögi päevaks oli seis enam-vähem talutav. Mis ma oskan öelda? Jah, toit oli hea, kuid mulle jäi meelde pigem teenindus kui toit, sest see oli harukordselt meeldiv, mitte pealetükkiv, aga jättis tõesti tunde, et oleme olulised ja oodatud külalised. Toiduga oli see häda, et ma oleks tahtnud kõike maitsta (ja arvestades koguseid, oleks see ehk isegi jõukohane olnud, küll aga oleks pärast nutnud rahakott). Pigem siis elamuse saamise, kui niisama söömise koht.

No ja siis Metallica. See oli naljakas, kuidas me kell neli kontorist välja astudes nägime inimhorde - siin Tartu kesklinnas, mõelda vaid! Meil oli mingi naaivne lootus, et sööme siinpool jõge ära ja jalutame vaikselt Raadile. Kaks tundi ja kolm söögikohta hiljem võtsime ERMi ees seisnud toidulavkadest wrappe, sest Ülejõe toidukohtades oli kõigis ooteaeg minimaalselt tund.
Tegelikult olin ma juba ette natuke frustreeritud sellest, kuidas enne kontserti küsiti mult korduvalt, et mis bändid need soojendajad on ja kuda ma neid tean? Hmm, ma tavaliselt käin ka festivalidel esinejatelisti läbi, kuigi seal on täiesti arusaadav, et tullakse melu pärast, aga 70 eurot maksta pileti eest, et vaadata kolmest bändist ainult seda ühte - no ma ei tea? Kuigi, kohapeal seda Guessi särgi ja valge tossu rahvast väga silma ei paistnud, ilmselt tehti palju ka nö "metalpesu" (analoog "rohepesule" siis ehk püüdele näidata mingit mitteöko asja ökona - laename tagi ja musta t-särki ikka kapis leidub). Bokassa kõlas üllatavalt hästi, kuigi olin kuulnud, et nende laiv on (oodatult) nõrgim. Hakkasin neid vaatama minnes kuskil keskelt lava poole tüürima ja üllatavalt kiiresti tuli fänniala aed ette, natuke kirusin ennast, aga mõtlesin, et Ghosti vaatab kuidagi ära, Metallica polegi seekord väga teema. Hiljem avastasime, et külgedelt näeb oluliselt paremini kui otse ja ka fänniala on sealt kaugemal, seega Miserere Mei (jah, loomulikult ma uurisin järgi, mis introlugusid iga esineja kasutab) kõlades kablutasin sõpru maha jättes läbi rahva minema. Mingi hetk saabus see piir ette, millest alates edasi polnud mõtet enam trügida, sest eespool üle peade ei näinud, aga mõnede õlgade vahelt veel nägi. Tunnen kaasa kõigile, kes pidid mu kohutavat lauluhäält kannatama, aga ilmselgelt massiefekt sel hetkel toimis, niiet isegi minul ei olnud piinlik. Ainult üks vanem mees mu selja taga oskaski kaasa laulda, pidime ju neile amatööridele näitama. Ghost oli äge, kurb ainult, et tänu päikesele sel ajal veel ekraanidelt miskit näha ei olnud. Hääl kähe, õudne janu, üritasin siis peale Ghosti sõpru jälle üles leida, helistada, kus nad paiknevad - imekombel sain ühe ka kätte, olevat mulle sõnumeidki saadetud, need jõudsid alles paari tunni pärast. Enamasti jäid telefonid tummaks, sest noh, kõigil oli ju vaja live-streami edastada ja võrku koormata. Joogi sain ka kätte sekunditega, sest enamik inimesi maandus olukorda hindamata mingitesse sabadesse, kui kõrvalt kohe leti ette sai. Tüüpiline.

Metallica ise oli parem kui ma eeldasin. Noh, jah, "Nothing Else Matters" tehti ka muidugi ära, "One" oli kuidagi lahjem, kui ma viimati nägin ja uue plaadi lugusid teadsin jälle ainult mina kaasa möirata. Kontserdi tipphetk saabus aga siis kui Trujillo "Insener Garini hüperboloidi" hakkas mängima ja minu taga üks minust vanem meesterahvas oma prouale sõnas: "Ohhoo - see on ju see Tuberkuloited! Lilleke rohus!" No johhaidii. Muidugi, netist leidsin ma hiljem veel tabavama vestluse stiilis: "Näe, ameeriklane õppis eesti keele ära!" "Lars Ulrich ei ole ju ameeriklane, vaid sakslane!" "Sakslane? Äkki taanlane ikka?" "Vahet pole, mitte ameeriklane igatahes" "Mis Lars Ulrich, laulab ju Hetfield hoopis?" Mõte siis selles, et konkreetse loo ajal ei olnud ei Ulrichi ega Hetfieldi kumbagi lavalgi....
Eks see iseenesest väga kuulsaks saanud bändide saatus ongi, et tullakse vaatame mingit hype´i, mitte asja ennast. Nirvana näiteks sõdis selle vastu kõvasti, sest see rahvas, kes vaatas neid staadionitel ei olnud üldse mitte see, kes neid Seattle´i rockiklubides kuulas. "In Bloom" räägib neist tüüpidest, aga kas see midagi muutis?

See näitab ka kenasti seda, kui erinevad infoväljad inimestel on - et kuidas mina tean mingit Ghosti? Samas, kuidas ma Nublu uut lugu ei tea? Metallica-sugustel on see "häda", et neid teavad kõik, vähemalt nime on kuulnud.

No ja siis käisime veel Avatud Talude Päevadel, suisa kahel päeval ja seitsmes kohas. Algus oli täielik läbikukkumine. Lumehelbeke vedas oma sotsiaalselt tundliku närviga lapse pmst karusnahafarmi, mis loomulikult lõppes ühelt poolt pisaratega ja teiselt poolt sisemise dilemmaga - kuidas ma sain nii naiivne olla, mis me siis nüüd teeme - saboteerime ja avame puurid või tunnistame külmalt, et nii need asjad käivad? Tagantjärele tunnen, et laps on ikkagi parem inimene kui mina, ma tegin liiga ilusat nägu sellele tädile ja vabandasin lapse pärast, kuigi nägin, et see on tõesti üks kole ja kalk mutt sisimas (ausõna, selles osas mu elukogemus veel petnud ei ole!). Me nägime ka pärast talusid, kus peeti loomi ja ikka hulga inimlikumates tingimustes (isegi, kui nad pärast ära söödi), aga see koht ei olnud kena. Nimi ei ole meeles. Aga nagu mida paganat ma küülikufarmis näha lootsin siis? Mida nad nende küülikutega minu meelest teevad seal? Kasvatavad lemmikloomadeks? Loll. Aga koti külge saba? See on ikka tõsiselt jäle ju?!

Kõige ägedam leid oli see:



Nii, sai enam-vähem kirja, mis vahepeal tehtud-nähtud. Lapsed jõudsid ära käia Värska SPA-s, Ahhaas, Hiiumaal, Lottemaal, spordilaagris, maal vanaema juures, Haapsalus (ja nägid kõiki neid ilusaid autosid, mida ma ka vaadata tahaks, aga kordagi pole jõudnud sel ajal sinna), Viljandis. See siis selleks, et mõni ei arvaks, et meil lapsed kuskil puuris kinni sel ajal, kui ise mööda festivale kondame.

teisipäev, juuli 09, 2019

Minu laulupidu

Nädalavahetusel proovisin järgi, mismoodi on olla normaalne inimene ja päev otsa teleka ees passida. Jube oli, pea paks ja uimane otsas, aga ära tegin. Peaaegu terve rongkäigu ja terve pühapäevase kontserdi, enne seda vaatasime lastega ära ka reedese tantsupeo. Miks ma ennast nõnda piinan? No Minil oli tema esimene laulupidu.

Mul pole ühtegi olnud, sest teatavasti on karu mulle kõrva peale astunud. Muidu oleks hirmsasti minna tahtnud - just see melu ja ööbimine ja vabadus ja massid. Pealtvaatajana olen korra käinud, ilmselt 1994. aasta laulu- ja tantsupeol, aga mu meelest pealtvaatajana erilist lõbu ei ole. Mäletan häguselt Kalevi staadionit, vist istusime ka liiga all, et mustreid näha, telekast palju parem ülevaade ja laulupeost mäletan enda piinlikkust, kuidas "suured inimesed ja laulavad niimoodi avalikult!", mu meelest lauldi "ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad". Põhimälestus laulupeost on aga hoopis lauluväljaku peldikud - kui olime emaga ilmatu pika rivi ära seisnud, sattusime kohutavalt haisvasse ruumi, kus põranda sees augud ja mu meelest, kas vaheseinad olid või ei, aga uksi mu meelest küll mitte (see on isegi usutav, Lemme telklas ei olnud veel eelmisel aastalgi kabiinide ees uksi). See oli, noh, elamus.

Mini saabus tagasi esmaspäeva varahommikul kell 1 ja esimese asjana teatas, kui jube pikad olla olnud vetsusabad ja kui sisse said, siis ei olnud mõnes isegi paberit! Heh-heh, no vähemalt oli pott ja uks ees.

Rongkäigust jooksis Mini kaadrist läbi, õnneks on nüüd see järelvaatamine, kerisime tagasi ja tegime ekraanist pilti, kokkuvõttes saigi sellest ainuke jäädvustus, kõigil ametlikel on plika kellegi teise varjus. Laulupeol teda samuti ei paistnud, aga mulle jäi kuidagi silma, et nende kostüümidega sarnane "jõuk" oli kõige kõrgemal kaare all, kuhu kaamerasilm ei ulatunud. Pärast leidsin Postimehest foto, mis seda tõestas - olidki kõige kõrgemal pead vastu kaareserva. Ilmselt oli vaade uskumatu, aga teisalt nii kõrgel võis päris hirmus ka olla. Igatahes äge! Kuigi Mini võtab asju hoopis külmema kõhuga kui mina, kes muudkui käib ja susib: "Onju oli vinge! Kas te seda ka nägite/tegite?! Ah, noh, kuidas oli? Räägi!" See on see, kui enda unistused aetakse lapse kaela.

Plikad kalpsasid seal omapäi 100000 inimese hulgas ringi, ostsid hirmkalleid näkse ja ära ei kadunudki keegi.  Ausalt, selles osas on ikka piinlik, topsitäis (ca 5-6 viilu) arbuusi 4 eurot, toika otsa aetud pool kartulit 2 eurot jne, aga lastel oli kõht tühi, sest said ainult lõunat, millegipärast lubatud õhtusööki pühapäeval ei antudki ja ole sa niimoodi poole ööni, kaasaantud toit oli ka teiseks päevaks otsas ju. Minil vedas, leidis prügikasti alt 5 eurot...Ta on mul kokkuhoidlik ka, keegi õnnetu oli ostnud 9 "iga loos võidab"-piletit. Sai mitu kärbselapatsit, hunniku postkaarte ja muud sellist. Nojah, hea, et mitte sina, sai ikka korrutatud. Ses mõttes vist tasub kokkuhoid eeskujuna ära, Mini pikalt seletas, kuidas ta valis parima hinna ja koguse suhtega friikaid endale...

Muudest kaebustest, mis hiljem ajakirjandusest leitud (teeme selle südamliku ühislaulmise ruttu ära, siis saab jälle üksteise maksa kallale nokkima asuda) - no mismoodi see 300000 sinna ära oleks mahtunud, visuaalselt ju oli aru saada, et seisti külg-külje kõrval? Kihiti? Et "pagana politsei", keelas piletimüügi ära? No aga kui oleks paarsada inimest laiaks tallutud, siis oleks ju jälle politsei süüdi, et mis lasi nii palju rahvast sisse. Miks vihastada, et sisse ei saanud, ilmselt tõelised fännid ostsid piletid juba eelmüügist ära ja need, kes mõneks viimaseks tunniks sisse tahtsid saada, olidki pigem juhukülalised, kui andunud laulupeoaustajad, kes aasta tippsündmusest ilma jäid. Pagana lapsevanemad oma kuramuse kärudega? Oma mugavuse nimel niimoodi teisi materdada on kole, samas ma ise ei oleks väikelapsega kindlasti sinna läinud. Enda mugavuse ja ohutuse pärast, liiga palju rahvast ja teada ju, et suur trügimine. Ainus asi, mis mind veidi häiris, oli see, kuidas kaameraga püüti neid nö "staare" tabada, mu meelest oleks võinud ikka pigem lauljaid näidata (st minu last, eks). Ei taha kaunil päeval neid poliitikute molusid vahtida.

Miks ma ise koha peale minna ei plaaninud, oli see, et oma last niikuinii ei näe, pigem ei näe üldse midagi ja selline mass pigem pelutab tänapäeval, kui tekitab mingit ühistunnet minus. Pluss laulda niikuinii ei oska. Telekast nägin üllatavalt palju tuttavaid isegi suures plaanis ära. Ja see ülevalt vaade pisikesi sipelgaid täis laululavale, taamal meri ja suur valge laev ning taustal Tallinna vaade ägedate tornidega - seda kah koha peal kuidagi ei näe. Ja hullem vedamine ikka ilmaga - meil sadas terve laupäeva lausvihma ja oli ca +10 kraadi ning ega pühapäevgi vihmata jäänud. Mini uued valged tossud ei saanudki mudaseks. Tore oli ikka see, kuidas ma enne minekut korrutasin, kuidas kindlasti tuleb minna sissekäidud jalatsitega ja lõpuks sai ikka päev enne minekut uued tossud ostetud, millega enne rongkäiku sammugi käidud ei oldud. Ei hakanud hõõruma. (See on muidugi õige koht, kus riskida, jajah).

teisipäev, juuli 02, 2019

Golnaz Hashemzadeh Bonde. Sellised me oleme

Raamatu minajutustaja on Nahid, keskealine naine, põgenenud veidi üle kahekümnesena Iraanist Rootsi. Ta saab loo alguses fataalse vähidiagnoosi. Nahid ei tundu olevat eriti meeldiv naisterahvas, ta paistab vihane, ärritatud, põhjendamatult vaenulik. Jah, muidugi, ta on just saanud teada, et sureb, see on hirmus, kuid ikkagi tundub tema käitumine arstide ja lähedastega sobimatuna.

Vähehaaval koorub lahti kogu Nahidi elu ja saab ka selgeks, miks ta on seesugune nagu ta on ja miks minusugusel lumehelbekeselgejal teda keeruline mõista on.

"Mida ma ei teadnud, mida ma siis ei mõistnud, oli, et ka meie surime tol päeval. Olime kakskümmend aastat vanad ja meie elu oligi nüüd mitmel viisil otsas. Kõik, mis hiljem tuli, olid vaid kohmakad katsed hüvitada see, mis me tol päeval kaotasime./.../Me oleksime pidanud surema tol ööl ja kõik aastad, mis järgnesid, olid laenatud." (lk 78)

Kui sinuga juhtub katastroof, mis su elu purustab, kuidas siis edasi elada, eriti juhul kui tead, et sinu naiivsete tegude tõttu said hukka süütud inimesed? Kas mingisugune normaalne tulevik on üldse võimalik? Nahid ei teinud midagi halba tahtlikult, ta läks lihtsalt kaasa nooruse uljusest, paraku muutus olukord hoopis tõsisemaks kui ta ette oskas kujutada ja olles valel ajal vales kohas hävitas ta kogu oma võimaliku helge tuleviku. Kas saab seda endale andestada, isegi kui sa mõistad, et mängus oli juhus? Teisalt oli Nahidis olemas ka see pool, mis endale kaasa tundis ja armastust ning mõistmist otsis. Kokku paras rollikonflikt - elu, mida sa vihkad, millest sa rõõmu ei oska tunda, kuid ometi igatsed õnne järele, sest leiad, et sul peaks ka sellele õigus olema.

Autor näitab, kuidas kohutavad elusündmused hävitavad isegi armastuse. Ema, kes tütrele andestada ei suuda, kunagi armas ja turvaline olnud mees, kes ei oska muud, kui enda frustratsiooni naise peale välja valada, tütar, kellelt nõutakse rohkem, kui ta on võimeline andma. Mulle jäi veidi võõraks idee sellest, kuidas me saame oma lapsed eelkõige enda jaoks, enda vajaduste rahuldamiseks. Jah, muidugi, laps ei vali omale vanemaid, aga kas tõesti võib emaarmastus olla nii lämmatav ja omakasupüüdlik? Oh, kindlasti võib, eriti juhul, kui kedagi teist pole armastuseks võtta. Kui palju on neid lapsevanemaid, kes oma lastelt armastuse välja nõuavad? Nahid on nii üksi, kõigist ära lõigatud, tema vajadus mõistmise järele on inimlikult arusaadav, kuid ta tütre õlgadel on liiga raske koorem. Kuidas on elada, kui su lähedased on nii katki? Loo lõpp annab siiski lootuse, et mõni põlvkond hiljem võib juba olla võimalik oma kodumaa ja lähedaste kaotamise katastroofist üle saada. Mis omakorda on ju kahjuks märk sellest, et vägivalda isiklikult kogenud sõjapõgenik ei saa oma traumast iialgi üle ja annab selle edasi ka oma lastele. Mis omakorda muudab meile, rahus elanutele, selliste inimeste täieliku mõistmise keeruliseks ning neile meiesugustega kohanemise raskeks. Ja Nahid oli esimese laine põgenik, sellest ajast kui põgenikke oli vähem, Euroopa ei olnud neist veel jõudnud üleküllastuda. Elanud mitukümmend aastat Rootsis, leiab Nahid siiski, et kauneid mälestusi on tal sellest ajast vähe - ta ei eita, et Rootsi on ilus, rahulik maa, kuid tema sisemus on liiga katki, et seda märgata ja ta kaalub isegi ehk olnuks elu diktaatorlikul, sõjast räsitud maal, kuid ometi lähedaste keskel siiski kergem, kui väljakistud juurtega, üksinduses võõral maal. Kumb on olulisem  - vabadus või lähedased? Kas keegi üldse teeb valikuid või on see kõik vaid juhus?

Vajalik raamat, kuid eeldab, et lugeja suudab end sundida kõndima kellegi teise katkistes kingades, mille tahaks pigem jalast visata ja öelda, et "ma ei taha sellest kõigest midagi teada, ma ei taha seda mõista!"

Aitäh Varrakule raamatu eest!


esmaspäev, juuli 01, 2019

Aga äkki nad ei tule sulle appi?

Selgitasin siin ükspäev just lastele, et loomad, sh inimesed, omavad instinkti aidata võõraid hättasattunud järglasi, aga lugedes Mikk Pärnitsa lugu meenus mullegi, et inimeste osas panin vist suures osas mööda.

Pärnits selgitab enamiku passiivsust patriarhaadiga, ma ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, sest mulle on jäänud mulje, et minu lähikonnas ei ole ühtegi inimest, kes ebaõigluse vastu välja ei astuks. Mitte ühtki meest ega naist. Kõik normaalsed inimesed teeksid ju sellises olukorras suu lahti? Ma saan aru, kui bussi kargaks keegi relvaga vehkiv ja räuskav ambaal, siis ehk jah poleks arukas kangelast mängida, aga üks suvaline jorss, kes terroriseerib alaealisi tüdrukuid? Jajah, ka temal võib olla relv, aga kui tõenäoline see on? Miks sa kardad ja mõtled vaid sellele, et "peaasi, et ta mind ei tülita"?  Ütlen midagi, ütleb mulle vastu? Hmm, ma oleks meelitatud, kui selline ahv minu peale pahandaks, sest enamasti nad tõesti vastuhakku ei eelda, nad imestavad ja lähevad endast välja kui keegi vastu haukuda julgeb.

Äkki on inimesed lihtsalt väga mugavad? Mäletan, kui ema tuli bussilt vihasena, keegi neiu oli palavuses ära minestanud ja rahvas vajus kahte lehte laiali - keegi ei tahtnud olla see, kes oma käsi peab kulutama, las kukub parem bussipõrandale vigaseks end. Ema siis aitas ja turgutas, imestas, et ülejäänutel oli suva. Ma libisesin ka kunagi jää peal, vastu tuli keegi noormees, mul oli esimene reaktsioon temast kinni haarata, aga põikas kõrvale sunnik, ei vaadanud tagasigi, kui maha prantsatasin, abistamisest rääkimata. Milleks mulle kellegi võõra probleemid, saagu ise endaga hakkama! Ma ei saa nii, minu jaoks on suurem kannatus see, kui pean pärast elama mõttega, et ma ei reageerinud, kui see, et äkki pean paar minutit teisele kulutama või saan mõne ahistaja käest ise sõimata. Seega, mul on esimene reaktsioon reageerida, see ei ole üldse "oi kui julge sa oled!", sest ma ei pea end selleks kokku võtma. Ma saan aru, et grupis ilmselt toimib see "äkki keegi teine teeb?" mõtlemine, aga mul on isegi sel juhul, kui keegi teine teeb, enda ees piinlik, et miks mitte mina esimesena.

Patriarhaat? Kas tõesti suurema osa jaoks on sissejuurdunud traditsioon "naine olgu vait" tugevam kui normaalne inimlikkus? Kunagi rääkis üks õppejõud meile oma reisist mingisse Aasia riiki ja sellest, kuidas ta nägi tänaval meest, kes peksis tooliga oma naist ning mitte keegi ei sekkunud, kuna kohaliku kombe kohaselt on sellises olukorras peks ohvrile valutum kui sekkumine  - teeme näo, et seda pole olnud, siis ta vähemalt säilitab oma väärikuse. Noh, võib-olla lüüakse surnuks ka, aga kombed ikka kõigepealt. Ega see õppejõud siis vist ka ei sekkunud. Mul on seda raske uskuda. Mu meelest ei peaks ebainimlikke kultuuritraditsioone toetama.

Ehk on sama nende bussis röökivate ahistajatega - ah, see meie küla Lembit, ta on kogu aeg selline olnud, mis sa ikka ära teed, ega ta päriselt ohtlik ei ole! Kannatame viisakalt ära. Jääks justkui meile väärikus alles, vanasõnagi ütleb, et s**** ei tasu puutuda. Aga mu meelest kui s**** ei puudu, siis ta kukub vohama, kuskil on sallimise piir, ei pea sallima seda, mis ükskord sust endast üle sõidab, kui on piisavalt jõudu kogunud. Siis on veidi hilja avastada, et oleks pidanud sellele mölakale ikka alguses päitsed pähe panema.

Ilmselt on minu "ebamõistliku" sekkumisvalmiduse taga siiski õnnelik ja turvaline minevikukogemus - asjad lähevad paremaks, kui ma sekkun, keegi ei tule mulle kallale, ma jään terveks ja säilitan oma väärikuse.

Jaanipäeval külastasime üht üritust, kus igasugu jõustruktuurid ennast ja oma vahendeid tutvustasid. Seal oli mingi test, et mida teha, kui oled üksi pimedal tänaval ja sulle tundub, et sind jälitatakse. Vastusevariantideks a) püüan kahtlase tüübiga rääkida ja välja selgitada, mis värk on b) helistan politseisse c) vajadusel karjun ja püüan pöörduda abi saamiseks teiste inimeste poole. Küsisin, et mis see parim variant oleks, vastati, et c. Hmm, mina ei oleks nii kindel. Lihtne on halba mitte kuulda, mitte näha, ennast mingisse võõrasse jamasse segada.

reede, juuni 28, 2019

Andrus Kasemaa. Vanapoiss

Kas võib olla võimalik, et olles pealtnäha heteronormatiivset elu elav naisterahvas, peitub minu sees siiski ka üks homoseksuaalne vanapoiss? Ei ole siin ilmas midagi võimatut!

Ma olen siin ennegi öelnud, kuidas mu hingeloom on see nõukaaegsest multikast pärit nahkhiir, kes vedeleb üksi koopas ja käratab, et ei tema ole lind ega loom, sest lihtsalt ei viitsi mingeid lillekesi kokku tassida ja jääd sulatada. Käige kuradile oma peoga, ei tahtnudki sinna!

Ja mu lemmikbändi nimi Hole ei tähenda sugugi mingit ihuavaust nagu irvitajad arvavad, vaid hoopis "tühjust meie kõigi hinges", seda põhjatut musta auku, kuhu keegi vaadata ei julge. Kasemaa raamatu kohta ütleb Vilja Kiisler Sirbis, et "igaüks saab ära tunda oma sisemise vinguviiuli ja ärgu tuldagu ütlema, et leidub mõni, kelles seda pole."

Ma tegelikult kahtlustan siiski, et päris kõigil sellist nukrat tegelast hinges ei ela, aga enda kohta julgen küll tunnistada, et mõnikord saab teda ikka mõnuga kuulatud. No päriselt ei ole ju see maailm normaalne? Inimesed on suures osas lollid ja koledad, planeet on pekki keeratud, riigist rääkimata, kõik on halvasti ja FB-sse tahaks kirjutada, et käige te kõik ka ... . Aga sa ei tee seda, sest noh, teisest küljest vaadates... Selle pärast mulle "Vanapoiss" väga meeldiski, et ta oli reaalne, ta sattus vabalt endaga konflikti, rääkis oma sõnadele vastu ja sattus jutuga ummikusse - nagu meist igaüks. Põhimõttekindlad oleme vaid üürikese hetke  - siis kui on vaja kellegagi vaielda. Et muidugi, tahaks üht korralikku konflikti, mis saasta maa pealt pühiks, aga siis tuleb meelde, et vägivald tegelikult ei meeldi või roniks kuhugi metsa elama, mis sest, et maatöö konti murrab. Juhtub igaühega, aga tunnistada ei tahaks. Vanapoisil on vähemalt ausust seda tunnistada. Temast ei sõltu miski ja oma maine pärast ta muretsema ei pea. (See on kohutav patt ja kõigi hädade algus, nagu ütles mulle kunagi psühhiaater ja no selle raamatu valguses on tõepoolest näha, kuhu selline ühiskonnaga mitte ühte jalga käimine välja viib!)

Eriti südamelähedased olid see kleidiga sõjaväkke minek ja enda vabalt tappa laskmine  - imeline, ma aplodeerin!, ja kahekesi soosaarele põgenemine - kes meist, no ausalt, ei oleks seda plaaninud?! Ma loodan, et minu ümbruses selliseid ei leidugi! Muuseas, mingite külajuttude põhjal olevat L.-i suguvõsa just loos mainit Nava talust pärit, ilmselt soovunelm kah. Kas päriselt on olemas inimesed, kes selle maailma korraldust ja igapäevaseid väikseid rõõme südamest naudivad?! Kole mõeldagi.

Vanapoisi käest saavad koosa kätte kõik - ta on gei, kes vihkab geisid, naisi, sotse, rahvuslasi, liberaale, sõjaväge, Eesti presidenti. Ja selle kõige juures jääb ta täiesti sümpaatseks tegelaseks, päriselt. Ma arvan, et kui sulle on südamelähedased teised elus pettunud vanamehed nagu näiteks Houellebecq ja Bukowski, siis meeldib sulle ka "Vanapoiss". Ainus asi, mida pidevalt lugedes meelde tuletada, on see, et tegelikult on see üks igati noor vanapoiss. Mul oli sellega omajagu pusimist.

P.S. Tegelikult see ei ole mingi ihhihii-ahhahhaa lõbus raamat, loo taustal kooruvad välja ka põhjused, miks vanapoiss on just selline nagu ta on.

kolmapäev, juuni 19, 2019

See peen vestluskunst

Hiljuti kirjutas Madli introvertsusest ja Manjana võõrastega lobisemisest ning kuigi ma pigem tunnen end sarnaselt viimasega, siis päris ekstraverdiks ei tahaks end ikka ka kuulutada. Ma olen väga nõus sellega, mida samuti Manjana öelnud on, et kui ise end mingi sildiga esitled, siis teised sind sellena ka näevad.

Mulle tundub, et üksiolemisaega vajavad kõik inimesed ning suhtlemismugavus mingis seltskonnas sõltub suuresti just sellest seltskonnast, mitte inimese loomuomasest intro/ekstravertsusest.

Hiljuti oli just kaks väga erinevat kogemust. Saime nädalavahetusel mõne blogija ja ühe lugejaga kokku ning oli väga tore. Teisalt ma ju enam-vähem teadsin, millise mõttemaailmaga inimestega võiks tegu olla, va lugeja puhul siis, aga ka temast võis eeldada, et ta teistega haakub.
Eile aga oli kokkusaamine teiste lastevanematega, kellega mind seob ainult üks asi ehk siis see, et meil on kõigil laps(ed). Istusin õhtu otsa vaikides ja kuulates, ainus kord, mil oleksin tahtnud vahele iitsatada oli siis, kui keegi lõi õhates käsi kokku "aga selline see lapsevanema elu kord on!" ja mul oli kange kihk öelda, et mul vist küll kunagi lapsi pole olnud, sest teie jutus ei tule midagi tuttavat ette.

See on vist kuidagi nii, et blogijad tegelevad eneseesitlusega blogides, tavaline inimene peab sellega tervet seltskonda tüütama. Blogi saad kinni panna, ei pea lugema, aga seltskonnas teiste juttu kuuled ikka.

Teine asi  - osa inimesi kipub jutlustama, ilma igasuguse seltskonnapoolse õhutamiseta. Kas teie ikka teate, kui ohtlik on see või teine asi? Kas te ikka teate, kui kasulik on teha nii ja tarbida naa? Kuidas te ometi targaks saate, kui mina ei räägi!? Ma olen aru saanud, et enamik inimesi ei salli igasugu veganeid ja ökoinimesi just selle kombe pärast - nad jutlustavad oma elustiili ilma küsimata, kas teine pool sellest ka huvitatud on. Muuseas, leidub ka teistsuguseid eksemplare, kes suudavad kenasti öelda näiteks "jah, ma olen vegan", kuid ei lisa sinna juurde "aga kas te üldse teadsite kui kasulik/kahjulik on veganlus/lihasöömine?". Kui sa ise huvi tunned, siis räägivad. Mu meelest on see hoopis mõjusam lähenemine kui misjoniga sisse sõitmine, mis valdavalt kaitsereaktsiooni tekitab. Inimesed on üldiselt uuest ja teistsugusest huvitatud ja kui sa sööd steviat ja jood mandlipiima, siis tõenäoliselt tekib ka neil huvi, et mis see on ja miks.

Samas, äkki ma siiski tajun jutlusena ainult selliseid sõnavõtte, millega ma nõus ei ole ja mis minuga ei haaku? Vabalt võib olla. Oleks keegi äkki oma muusikalistest eelistustest pajatanud, ma oleks kaasa läinud? Ma ei tea, sõltub sõnavõtu stiilist ka, kas see on mõttevahetusele kutsuv või otseselt "mina räägin teile, kuidas asjad olema peaks". Aga see on juba kõvasti tunnetuse küsimus vist - on mulle öeldud, et mina just nii teen ja olen ise teiste puhul tundnud ja teised on seda salanud. Mingi sisemine tunne liigitab osa rääkijaid ebameeldivaks ja vaenulikuks? Kindlasti, on ju inimesi, kes paljudele "hirmuäratavad" tunduvad ja on neid, kes ainult osadele selliselt mõjuvad. Mind see sisetunne üldiselt ei peta ka, ähvardava inimesega tuleb varem või hiljem mingi konflikt. Mis võib ju jälle olla tingitud just sellest, et ma olen ise ette turris selle inimesega kohtudes.

Inimsuhtlus on üle mõistuse keeruline ja peab tänama õnne, kui oled leidnud vähemalt mõned inimesed, kellega sa (kuidagiviisi) kokku sobid. Ma mõtlen sellele alati tänutundega peale sääraseid pingelisi õhtuid nagu see eilne lastevanematega kohtumine. (Mõelda vaid, kui minu mees seltskonnas säärast piinlikku iba ajaks!)

Ritsikule keegi nõustaja ütles ju ka, kuidas blogisõpruskond on tegelikult ainulaadne positiivne fenomen - inimesed, kes enam-vähem näevad maailma sinuga sarnaselt ja kellega sa saad asju arutada asukohast sõltumata. Ma ei olnud ka ise sellele nõnda vaadanud, aga tõepoolest, on palju positiivset, mida blogimine mulle andnud on ning ilmselt selle tõttu otsustasin inimestega ka päriselt kokku saada. Loomulikult, see mõte ikka oli, et tegelikkus äkki väga erineb kirjapandust, aga ei olnud sugugi nii.

neljapäev, juuni 13, 2019

Ilukirjanduse lugemisest

Mini suvelugemise juhendis on kirjas: "Palun läbi lugeda 3 raamatut (maht umbes 300-400 lk)."

Mini, kes alustas just Harry Potteri kõigi osade lugemisega, nendib selle peale nukralt - "Nojah, kahjuks need esimesed siis arvesse ei lähe, alles viiendas osas on üle kolmesaja lehekülje!" Huvitav, paljud veel palehigis üle 300-leheküljelisi telliseid otsivad? Peale Harry Potteri nagu palju ei meenugi? :)

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab  - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista. Goodreadsis on sellel üsna muljetavaldav keskmine hinne ka, 79500st lugejast üle poole on andnud maksimumi. Muuseas, esimesena lugesin ma kunagi samalt autorilt "Üksilduse päevi" ja panin sellele minimaalse hinde. Lisaks on tegemist pseudonüümi kasutava autoriga, loomulikult on spekuleeritud, et kirjutajaks on hoopiski mees.

Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.

Rääkisime enne Kauriga veidi kirjandusest ja sellest, kuidas enamik inimesi loeb tänapäeval juhtimisõpikuid, inspireerivaid elulugusid, "kuidas saada rikkaks ja õnnelikuks"-raamatuid, aga mitte ilukirjandust. Ma mõtlesin, et peamine põhjus, miks mind selline lugemisvara üldse ei tõmba, on pessimism. Kui ma algklassides mingi kiituskirja sain, kaasnes sellega ka raamat "Lehepoisist miljonäriks" või midagi sarnast, see oli vist viimane kord, kus mulle esimene miljon vaid kättevõtmise asi tundus. Hiljem on elu näidanud, et sirgjoonelist liikumist ei ole, on eeldused, valikud, juhused, takistused, loobumised. Eneseabi tundub naiivne lootus. Juhtimisõpikud? Sa ei saa elada raamatu järgi, sul tuleb see kas loomulikult või sa kannatad. Edu on kangesti kitsalt määratletud ja pigem väliste faktoritega. Kas tõesti on kõik inimesed nii sarnased, ühtede ja samade soovidega? Elu ja ilukirjandus näitavad midagi muud, maailma selles laiemas spektris, samal ajal kui eneseabi keskendub vaid ühele kindlale valdkonnale. Niisama aimeraamatud on toredad, aga kohe, kui hakatakse lugema selleks, et raamatust mingit konkreetset kasu saada, hakkab asi mulle vastu. Ma usun, et inimene ei saa elu enda heaks ära kasutada, elu keerab sulle alati, sa saad vaid elu vastu huvi tunda ilma kasusaamise lootuseta. 

Teiseks, ma ei ole praktiline inimene. Üldse. Ma leian paralleeli ilukirjandus vs inspireeriv eneseabi näiteks haridusest, kui küsitakse, mida praktilist mingil erialal õpetatakse ja leitakse, et olulised on praktilised oskused, mitte niisama mula. Õõk. Minu jaoks seostuvad praktilised oskused kohe tööga, sellisega, mida tehakse millegi saamiseks, kellegi heaks. Midagi ebapraktilist seostub aga võimalusega maailma avardada, uusi asju avastada, mõnusalt mõtteid mõlgutada. Praktiline kapseldab su olemasolevasse maailma, kohandab su sellega. Aga see on üks üsna hirmus asi mu meelest. Ainus vabadus on su peas, aga kui sa oma pead sunnid tegelema ainult praktiliste, kasulike, garanteeritult edutoovate asjadega,  muutub ka see vangikongiks, sa ei oskagi enam muud näha. Aju ühendusteed lähevad kinni, kui neid ei kasutata. Aga teate küll neid vandenõuteooriaid - Neile on kasulik, kui meie enam oma peaga mõelda ei oska, vaid Nende kujundatud maailmaga lepime!

kolmapäev, juuni 12, 2019

Riot Grrrl - kes nad olid ja miks neid enam ei ole?

Vahel harva käsitletakse meedias ka neid teemasid, mis on olulised kogu maailma toimimise heaks mind huvitavad. Näiteks eile oli Aimar Ventsel riot grrrl-ist kirjutanud. Mu mäletamist mööda oli viimane kord, kui sellest muusikastiilist põhjalikumalt juttu oli, aastal 2011 Punkpolitseis (tänu oma blogile tean nii täpselt)...

Ventsel ütleb: "Netis otsides leidsin ma ka seda, et diskussioon teemal, kes ja kuidas on Riot Grrrl, on väga segane. (Siin lauses on midagi puudu, aga jätsin kirjaviisi muutmata) On bände, kes minu mäletamist mööda olid väga Riot Grrrli liikumise ikoonid, keda aga mõnes artiklis selleks üldse ei peeta." Seda tahtsingi kommenteerida. Nimelt sattusin ka mina riot grrrlini läbi Hole´i ja L7, kellest esimene on end liikumisest kindlalt distantseerinud ja teist peetakse grungebändiks. Ka Babes In Toyland, kellelt Ventsel oma pisiku sai, ei ole kirjade järgi riot grrrl, vaid punk/noise rock.

Hole´iga on muidugi olukord eriti komplitseeritud, andis ju Courtney Bikini Killi (mida peetakse riot grrrl-i esibändiks) esinaisele Kathleen Hannale suisa vastu lõugu. Sellest sündmusest on mitmeid erinevaid versioone liikvel igatahes, selge on aga see, et need kaks üksteist ei sallinud ega salli siiani. Nagu ma aru saan, peab Courtney riot grrrle pigem diletantide kambaks, kes küll karjuvad kõvasti, aga kellel õiget sisu ei ole. Eks ta ole, Bikini Killi on tõepoolest keeruline kuulata (see Ventsli artikli juures ära toodud lugu "Rebel Girl" on üks enim muusikat meenutavaid) ja päris mitut teist kiljuvate naiste punti ka. Ilmselt leidis Courtney, et kui tahta olla märgatud meestekeskses rockimaailmas  tuleb siiski olla ka muusikaliselt tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt kisada, et "tüdrukud lava ette". Oma loos "Mono" küsib ta lausa, et "99 girls in the pit - Did it have to come to this?" 

Teine teema on sellega, et Courtney on paranduskooli taustaga streetwise , Kathleen aga noor haritud naine, kes olla enne seda virutamise intsidenti Courtneyle karjunud, et ma esitan sulle väljakutse osaleda feminismiteemalises debatis ükskõik millises Ameerika ülikoolis! Courtney on sellele teemale reageerinud lausega: "Look, you've got these highly intelligent imperious girls, but who told them it was their undeniable American right not to be offended? Being offended is part of being in the real world. I'm offended every time I see George Bush on TV!" Ehk siis tema lähenemine on pigem näidata koht kätte ilma igasuguse kolmanda laine feminismita, ilma mingite teooriateta, mis tunduvad pigem elitaarsed ja ühe kitsa grupi huve esindavatena - riot grrrl kui kõrgharidusega valgete neiude akadeemiliselt motiveeritud protest.*


Miks riot grrl nii kiiresti välja suri? Ma näen siin just muusikalist põhjust - enamik neid bände ei arenenud mitte mingis suunas. Kaua seda lo-fi kisa aga kuulata ei kannata. Hole'il oli nende enda sõnul kuulamatu vaid esimene plaat (ma vaidleks siin vastu, aga vähemalt üks mu karastunud kõrvaga peamiselt punki kuulav tuttav väitis sama), kolmandaga aga jõuti juba täiesti kvaliteetse raadiorokini välja:


Jah, muidugi võib öelda, et just nemad müüsid ennast maha, läksid kommertsiks kätte, aga ometi mõjutasid nad läbi selle minu hinnangul muusikat rohkem kui riot grrlid, kellel oli küll sõnum, aga väljapoole oma skenet (ja ülikoole) see väga ei kajanud. 

Lisaks tahtsin kommenteerida seda kinderwhore värki.  "Kui keegi mäletab, siis 1990ndate alguses oli moes n-ö kinderwhore’i riietus. Alaealise prostituudi stiili ikooniks oli Courtney Love Kurt Cobaini naine ja Hole’i laulja. See oli segu 60ndate beibemoest mingi ebamäärase koduperenaise riietusega." Tegelikult käis õudne sõda endiste sõbrannade, Courtney ja Babes In Toylandi Kat Bjellandi vahel, et kes selle stiili esmaleiutajaks siis on. Taaskord, Courtneyt mäletatakse rohkem, sest tema sai kuulsamaks. Kat sellega väga rahule ei jäänud, selle märgiks on ka Ventseli artikli juures olnud "Bruise Violet"-i video, kus Kat´i jälitab keegi temaga sarnane ning ka laulu sõnad on Courtneyle "pühendatud".

Kui L7 juurde tulla, siis neilt tuli sel aastal uus plaat, üle kahekümne aasta muideks. Tehke järele või makske kinni, plaat on äge! Erinevalt enamikest end riot grrrl-ks nimetavatest bändidest on nende fookus olnud alati rohkem muusikal. See aga omakorda ei pea tähendama, et nende lugude sõnum ei võiks olla motiveeriv, julgustav, omanäoline. Nad olid (ja on) just sellised iseteadliku suhtumisega ühiskondlikke norme lammutavad ägedad naised, kes aga ei kandnud endal silti "riot grrrl".


Mu meelest igasugused sildid siiski kammitsevad ja sisaldavad endas lisaks sobivatele assotsiatsioonidele alati ka ebasobivaid. Mitte keegi ei vasta definitsioonile ideaalselt. Mulle näiteks ei istu kuidagi see soospetsiifiliste festivalide idee. Mulle ei meeldi segregatsioon ja punkt. Tütarlastegümnaasiumidest Saudi- Araabia sugusid lahutava süsteemini - ma ei tea ühtki põhjust, miks see peaks töötama ja asja paremaks tegema. Ägedaid naisi on muusikamaailmas siiski mitmeid ja nad esindavad täiesti erinevaid stiile, pole põhjust neid mingi ühisnimetaja alla koondada. Teisalt, riot grrrl tegi siiski suure teene tutvustades tüdrukutele võimalust osaleda käredama muusika loomisel ja fännamisel, ilma nendeta oleks rockiskene ehk veelgi meestekesksem. 
Meile Eestisse see teema muidugi üldse ei jõudnud. 

P.S. Leidsin riot grrrl bändide kohta veel sellise lause: As media attention increasingly focused on Grunge and Alternative Rock in the early nineties, the term "Riot Grrrl" was often applied to less political female or female-fronted alternative rock acts such as Babes in Toyland, The Breeders, The Gits, 7 Year Bitch, Hole, Lunachicks, Dickless, L7, PJ Harvey, Liz Phair, Veruca Salt, and even No Doubt . Ehk siis, riot grrrl oli eeskätt poliitiline, mitte muusikaline termin. Kahjuks olid kõik selles eelnevas lauses nimetet bändid oma muusika kvaliteedilt tõelistest, padufeministlikest riot grrrl bändidest etemad. Ma arvan, et sinna ongi koer maetud. 

*Teemaväliselt, hetkel loen Elena Ferrante Napoli tetraloogia teist raamatut "Lugu uuest perekonnanimest". Mainin igaks juhuks, et tegemist on tõeliselt eepilise looga, mis mujal maailmas palju kajastust saanud, meil aga räägivad raamatutest peamiselt vaid blogijad, kelle häält pole väga kuulda. Tõeliselt nukker lugu sel teemal Krista Kaeralt. Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas" - ei, üldse mitte kuiv lugemine. Peategelasteks on seal kaks töölisklassi neiut, kes on keskmisest edasipüüdlikumad ja nutikamad, kuid kellest üks jõuab elus edasi tänu õnnele jõuda ametlikku akadeemilisse ringkonda, teine aga võitleb oma võitlused väljaspool seda. Mu meelest nende olukord natuke illustreerib seda riot grrrl-i ümber toimunut - "kes sees, kes väljas" olukorda.

esmaspäev, juuni 10, 2019

Mind söödi

Ma tahaksin praegu Kalevipoeg olla. Ses mõttes, et jalutu. Räägitakse, et maal olla rahvast vähe, mul on oma teooria selle kohta - maainimesed on lihtsalt ära söödud. Igasuguste sääskede, kihulaste ja muude jõledate mustade mutukate poolt.

Käisime nädalavahetusel Barbar Feastil ja ma esimesel õhtul täiesti naiivselt seletasin, kuidas need väikesed lendlevad pisilased üldse ei hammusta, vaid niisama lendavad jalgade ümber. Noh, õhtu jätkudes ilmnes, et ma olen loomulikul teel saavutanud enam-vähem selle tulemuse, mille ma kunagi oma tattoo-ideena välja käisin, nimelt verepritsmed reitel, ilmselgelt need kihulased ikkagi toitusid minust ja edukalt. Kõige hullema löögi all olid labajalad ning katsuge te öösel magada nii, et need kuhugi vastu ei puutuks või päevasel ajal kingadega kõndida!

Kui me kunagi ammu need festivalipassid ostsime, mõtlesin kohe, et ööbima ma ei jää - juuni algus ju, raudselt öökülmad! Seekord oli muidugi hoopis teistpidi, et õhust tuli puudu. Meie saabudes oli telkla nii täis ka, et sinna vaevu mahtus. Kuuldused rocki surmast olid ilmselgelt ennatlikud, kuigi telklarahva puhul tekib sageli küsimus, kas nad ikka üldse on muusika pärast kohale tulnud. Festival toimus ise esimest aastat, aga tundus, et potentsiaali on, nii head korraldust polegi varem näinud st wc-d koristati, kätepesuvett ja isegi kuivatuspaberit jätkus, prügikaste tühjendati - peaaegu ime! Üritus toimus Wildcards MC motoklubi valdustes ja kuigi motoklubid on sellised veidi kummalised kohad (no näiteks mõeldi meil siin kambas kunagi välja üks ütlemata tabav motoklubi hüüdlause "Vaid hirm meid hoiab koos!" - inspireerituna Kosmikutest siis), midagi ette heita ei olnud.

Muuhulgas sai end tätoveerida ja ma nägin esmakordselt elus täpselt sellist kavandit, mida mul vaja oleks. Ah et mida? No tiibadega konna muidugi! Kes ei tahaks endale tiibadega konna, eks?! Kummalisel kombel jäi see festivali lõpuni vakantseks, eelistati mingeid pealuid ja muud klassikalist kraami. Aga konn! Tiibadega! Konn on mu lemmikloom ja tiibadega konn vihjaks justkui Põhja Konnale, mis teadagi viib Kivirähkini. Ma ei teinud seda, sest sularaha polnud kaasas ja järgmisel päeval ma ka ei võtnud seda kaasa, üldse mitte selle tõttu, et äkki festival ei ole see koht, kus tätokat teha ja üldse ka mitte selle pärast, et L.-le need ei meeldi. Ei, ma kardan oma ema. Mul on raudselt selle koha pealt mingi trauma. No ma räägin ju siiani "emme" ja "issi" ka, mis ilmselgelt on pea 40-se puhul kummaline. Ja tätokas mitte nähtaval kohal pole üldse teema. Ma tahan oma konna iga päev imetleda. Nii kurb iseenesest. Ainus lohutav asi on see, et vähemalt jään ma ka valust ilma.

Tore oli see, et ma sain festivalilt kaks Metro Luminali plaati. Nende vanemat muusikat ei saa ju mitte kusagilt, mul on mingid poolikud salvestised ainult, kellegi kassetilt kopeeritud ja raadiost lindistatud. Nüüd sain "Coca Cola" ja "Ainult..." plaatidena, mis 2003-2004 uuesti välja anti (ega need olid algselt vaid kassetid ju). Huvitav avastus oli see, et tööl meil uued arvutid ei osanud nende plaatidega mitte midagi teha, näitasid, et tühi plaat ega hakanud rippima. Õnneks mul on kodus vana läpakas, sellega sain hakkama. Uskumatu, et varsti polegi enam võimalik vanu plaate arvutisse saada.

Üks tore pilt ka siia illustratsiooniks, ei vihma küll ei sadanud, voolikust kasteti inimesi - paistab, et erinevalt enamikust ma seda eriti ei nautinud. Foto autor Lochlainn Warren:
Pühapäeval oli Tommyl sünna, sai teine neljaseks. Üllatuskingina lendas läbi sääsevõrgu varblane, kes jäi siis akna ja võrgu vahele lõksu. Kass kepsles hullununa akna taga, vaene linnuke tegi end teisel pool klaasi hirmust täis. Hea, et kodus olime, sai linnuke ära päästetud, vast ei surnud šoki kätte. Mismoodi ta läbi putukavõrgu lendas, ei tea.

Ehk siis postitus vastavalt eelmise kommentaariumis Epu poolt tabavalt ära toodud "langeva puu teooriale" - räägi sellest ja tee pilti, sest muidu seda ei juhtunud.

reede, juuni 07, 2019

Laps kui aksessuaar

Juhtusin siin just üht kummalist kommentaari lugema ja ehmatasin ära, et ma pole mitte kunagi selle peale tulnud, et inimestel võiks seesugune seisukoht olla. Et siis laste pilte jagatakse selleks, et teised näeksid, KUI kena lapsuke mul ikka on.

Mu meelest on nii, et iga vanema jaoks on just tema laps armas ja teised on, noh, lihtsalt lapsed ning kui nende pilte palju saab, siis juba tüütud lapsed. Kas keegi on kunagi vaadanud mõnd võõrast titepilti mõttega: "Oh, milline ilus laps, palju kaunim kui minu oma!" Ma loodan, et mitte. Mina eeldan, et mitte kedagi ei huvita mingi võõras titt. Ok, kui ta just sündis, siis infoks võib jagada - näe, sain tite! Aga iga päev, igas asendis, tüütu, keda huvitab. Enda jaoks muidugi tehakse pilte, aga eeldada, et ka võõraid huvitab?! Võib-olla siis, kui su laps midagi erilist korda saadab, aga niisama "käputame ja käime potil!" (elust enesest) - oehh. Huvitav on see, et loomadega justkui seda teemat ei ole - võõrad loomad on sama toredad vaadata kui enda omad. Kassi-koera-jänesepilte palun lahkesti jagada. Ämblikupildid võite endale hoida, aitäh.

Ei kujuta ju ette, et keegi jagaks pilte oma elukaaslasest-abikaasast mõttega "vaadake kui nunnu ta mul on, raudselt etem kui sinu oma!" Äkki tehakse seda ka, ma pole lihtsalt pihta saanud? Äkki inimesed tõepoolest võrdlevad nii, sest kui ma hästi meenutan, siis tuleb tõesti ette mingeid pealtkuuldud vestlusi stiilis "ei tea, miks ta nii koledaga käib?" aga need jäid siiski teismeliseikka. Elukaaslase suhtes ollakse justkui leppinud sellega, et ilu on vaataja silmades (kuigi kõige kaunim mees on ikkagi Till Lindemann, eks), aga lastega on siis justkui see topeltmoraal, et "kõik lapsed on armsad" (kuigi tegelikult kõik küll ei ole ja minu oma on ikka raudselt tulevane supermodell). Ja need, kes oma laste pilte ei jaga - neil on ilmselt eriliselt inetud järeltulijad?

Kardetavasti ma lihtsalt eeldan valesti, et inimesi võõraste väljanägemine ei huvita, sest hiljuti Ritsiku juures tuli jutuks see teema ja kuna Ritsik mind ei mäletanud, siis ma jagasin kommentaariumis linki ühele pildipostitusele ning sellest lingist tuli mu blogisse vähemalt 100 klikki. Õudne.

Objektiivselt võttes ei ole sinu lapsed, elukaaslane, kass-koer, kodu, elu jne kaunimad kogu maal, aga hea, kui sulle endale nii paistab. Peakski ideaalis paistma. Aga mind sa ikkagi ei veena ja parem, kui sa ei püüakski mind selles veenda. Ok, samm sellest edasi on inimesed, kes püüavad teisi veenda, milline nende teiste lastest kõigist kaunim on. Kah nähtud.

Teisalt, mulle tunduvad igavad ka igasugu elublogid. Mind huvitab pigem, mida inimene arvab, mitte see, mida ta vabal ajal kodus teeb, mida sööb, mis tal seljas on ja mis värviga ta seina värvib. Ok, siin on mingi tasakaal ka - kui inimene on muidu mulle huvitav, siis ma võin lugeda ka tema argielust, aga lihtsalt ainult argielu - ei! Pmst sama teema, millest VVN kirjutas seoses peovestlustega, et on inimesi, kellega võib ka kohvihinnast rääkida, aga neid on selgelt vähemus. Niisama jälgida, mida mingi täiesti suvaline inimene seljas kannab - no milleks? Aga sinnapoole see sotsiaalmeedia vist tüürib. 

Oma laste ega mehe pilte ma ei jaga, sest see on MINU blogi, mitte mingi pereäri. Ma saan aru, et paljudel ongi blogimine mingi perekondlik värk, et sugulased loevad ja kommenteerivad ning vahel räägivad mees-lapsed ka, aga mul on selgelt ISIKLIK asi. Mees-lapsed on mul lihtsalt nii toredad, et kui ma nad letti lööks, kes siis mind enam tahaks?!

neljapäev, juuni 06, 2019

Tabatud põgenemiskatselt

Novembris kirjutasin: Ma varem ikka suhtusin veidike kõhklevalt inimestesse, kelle kodukass kaduma oli läinud - ju siis ikka üsna lohakad inimesed, aga olen pidanud oma eelarvamusi korrigeerima.

Korrigeerime nüüd veidi veel. Naabrite laps koputas uksele, küsis, kas see koridoris kükitav kass kuulub meile. Tuli omaks tunnistada. Keegi polnud kassi puudumist märganud. Kass ei tahtnud tagasi tulla ka muidugi. Pärast tagasitoomist kaapis jälle välisukse tihendit ja lõi lärmi.
Välja sai kass ilmselt siis, kui L. läks Mikrot õuest tuppa laskma ja jättis korteriukse paokile ega kontrollinud peale seda, kas kõik, kes enne olid sees, on sees jätkuvalt. Kassil iseenesest oli vist üsna ükskõik, et uks selja taga kinni langes. Mina, rumal, veel nunnutasin, et otsa vaeseke, pidid seal üksi kükitama, pererahvast hüljatu, näljas ja paljas, mida su hing küll mõelda võis!

Huvitav, et ta jookseb alati trepist üles, mitte alla. No nagu need rumalad õudusfilmides, kes lõpuks end katuselt lõksust leiavad. Ülemisel korrusel on kellelgi viirpapagoid või kanaarilinnud, nägime ükspäev, kuidas neile toitu osteti, äkki tunneb seda? Samas, linnud ei pälvi kassilt pooltki sellist tähelepanu, kui tema silmis hunnitud olendid, looduse kroonid, ainukesed olevused, kellega ta pikki vestlusi peab - kärbsed. Hetkel on see õnneaeg, mil aknad lahti ja mõni hinnaline tiivuline ka tuppa pääseb kassile tähtsaid uudiseid tooma. Kassid olla ju mingi teooria kohaselt ufode spioonid, kes jälgivad inimeste tegevust ning seda siis oma isandatele edastavad. Kärbes seinal on samuti spioneerimise sümbol. Kokkusattumus?

Tõre põgenik peitis end seljakotti:

kolmapäev, juuni 05, 2019

"Mulle üldse ei meeldi vinguvad naised!"

"Valge inimene kaanib Eviani vett, istub palavaga kontoris, seljas sulab pekk". Kas kõik teie, kes te töötate mõnusates tänapäevastes klaasist kontorihoonetes, kus aknad lahti ei käi, tunnete end selles Kurjami laulus ära? Ma tunnen, aga see on juba nii vana lugu, et ma enam ei mäletagi, millal see alguse sai. Ja üheksal kuul aastas on kõik ju korras ning siis ei tule meelde. 

Igatahes on meil mingi jant ventilatsiooniga. Iga suvi, aastast aastasse, käivad erinevad targad mehed ja laiutavad käsi. Kõigepealt teatati, et viga on juhtimispuldis, mis tõesti paistis välja suur kobakas ja klikiaegne, uut ootasime Saksamaalt mingil suvel oma kolm kuud (arvutame, kui pikk üks suvi keskmiselt on). Pult tuli kohale, ilus ja värvilise ekraaniga, selge see, et nüüd on asi korras.  

Järgmisel suvel selgus, et vist ikka ei ole. Vent viskas errorit ja lülitas end välja. Käisid mehed, vahtisid katusel ja mujal ja leiti, et see on nii vana vent, sellest elulooma ei saagi. Meil on toas oma väike kliimaseade, mis varem puhus osadele töötajatele jäist õhku kraevahele, aga kuna nüüd on meil töötajaid vähem, siis sellega sai probleem murtud. Ventilaator keerutab ka sooja õhku ringi, abiks seegi. Pealegi ei ole meie aknad päikesepoolsel küljel. Saame hakkama. Teisalt on meie majas ka kolm ilusalongi, kõigi aknad seal päikesepoolsel küljel, teate neid ilusalonge - lokivedelikud, juuksevärvid, küünelakid - lämmatab. Mõned kliendid neil veel käivad, aga üldiselt on olukord hapu. Ilusalongi juhataja muudkui helistas ja püüdis majahaldurit või omanikku survestada ning lõppes see sellega, et ühel hetkel astus meile sisse noor ja tegus mees, tutvustades end kui uut omanikku - mis teil siin vaja, teeme investeeringud, kõik saab hästi olema!

Kevadel vahetatigi põrandakatted, tehti koridoris remont - ilus iseenesest, aga mitte hädavajalik. Nüüd siis, teadagi mis - äkki vaataks seda vendiasja? Kutsuti uued mehed, seekord vist isegi veidi teadjamad, avastasid, et vent ei loobi lühist mitte vanadusest, vaid sellest, et miski katusel on hoopis ära kärsanud  - kuidas need eelmised brigaadid seda ei avastanud, mina ei tea. Igatahes tunnistati, et vent veel puhub, aga konditsioneeriga on küll lõpp. Mis ühtlasi tähendab seda, et katusel miski ei jahuta ja vendist tulebki õhku, mis on sama soe, kui katus ise. Kunagi väideti meile, et uus pult tuleb osta, sest programm jääb suviti kütmise peale ja uue puldita ei saa seda ära muuta. Tegelikult ei jäänud ta mitte kütmise peale, vaid kui kont ei jahutanud, siis ta lihtsalt saatis meile katuselt kuuma õhku, mingit kütmist polnud vajagi. Vent välja lülitada on ka paha, sest aknad ju lahti ei käi. Eks siis saame vendist päikese poolt soojaks köetud õhku, mida toas pisikese kondiga jahutada püüame. Saame hakkama. Aga ilusalongi omad ei saa, nende lokaalsed kondid tilguvad ammu vett ülekasutamisest, töötajad ähvardavad lahkuda, kliendid minestavad. 

Ilmselgelt on uus omanik korraliku portsu otsa sattunud, sest kogu kupatuse välja vahetamine käis üle jõu juba eelmisele omanikule, aga ta suutis selle vähemalt maha parseldada. Mida siis ette võtta? Mina näiteks tunnistaks ausalt, et olukord ongi s*** ja üritaks koos rentnikega sellele mingi lahenduse leida. Mida tegi tema? Ütles ilusalongi juhatajale, et talle lihtsalt üldse ei meeldi vinguvad naised ja otsigu nad endale muu koht, kui siin ei meeldi. Selgelt strateegia selline, et küll saame uue lolli, rendihind on ju soodne, kui ei meeldi läheb ära, tuleb uus - peaasi, et ise midagi investeerima ei pea. Kapitalism.

Tervisekaitse? See teeb ettekirjutuse ettevõtte juhtidele ehk siis sellele samale "vinguvale naisele". 
Survestage teda kõik koos? Ülejäänud on meil need "vinguvad naised" ju kõik ning meie mees on rahulik ning harjunud kannatama. Ta on muidugi öelnud kui küsitakse, aga ta ei ole see, kes iga päev helistaks ja pinda käiks, ta on "mõistlik mees" ja mitte "vinguv naine". Ma mõnikord mõtlen ka, et tahaks olla mõistlik, aga enamasti mitte. Ma tahaks olla see, kes lööb rusika lauale ja asjad hakkavad liikuma, aga ma olen see ainult oma peas.

teisipäev, juuni 04, 2019

Rock Is Dead

Ma tänaste uudiste valguses ei hakka pealkirjale isegi küsimärki taha toppima. Kusjuures me tahtsime sinna minna, aga ei saanud lapsehoidjat. Ilmselt oleksime siis olnud need ainsad kaks tartlast, kes end kohale vedasid. Kahju, et ma artiklit lõpuni lugeda ei saa, tahaks väga teada, mida nad ise tekkinud olukorrast arvavad. Varem sai lehetellijana lugeda, mu vanematel käib paberleht, aga nüüd saab ka tellijana vaid soodsamalt, mitte tasuta.

Dead Furies on muuseas ausõna üks ägedamaid Eesti laivbände, aga ka nende eelmisel plaadiesikal, millest kirjutasin siin, oli häbiväärselt vähe rahvast. Nad on vist rohkem end välisturule suunanud (ja seda ei saa neile ka pahaks panna). Teisalt on välisturule suunatud ju ka Tommy Cash, aga temal ei ole kodumaalgi publikust puudus. Žanri populaarsuse erinevus (kuigi tõele au andes on Tommyt juba raske mingi žanri alla paigutada)? Rockstaaridest kollane ajakirjandus ei räägi, sest ta ei tea, kes rockstaarid olla võiksid, parimal juhul ületavad uudiskünnise Jaagup Kreemi teod. Staarid on youtuberid, influencerid, pilveräpparid ja lihtsalt ilusad inimesed. Millega nad kuulsaks said? Vahet pole, nad on kuulsad, sest on kuulsad.

Teisalt ei saa nagu öelda, et rockmuusikal üldse kuulajaid ei oleks, skene siiski eksisteerib, kuigi kokkukuivanumal kujul. Heal juhul kuulavad noored ekstreemsemaid rockmuusika alaliike, selline puhtakujuline rock'n'roll nagu DF teeb, tundub ehk liiga turvaline. Mis omakorda sageli tähendab seda, et mingisse subkultuuri ei kuuluta mitte muusika, vaid muu välise atribuutika tõttu (vaata nt õllepunkarid). Samuti on subkultuurid omavahel üsna eristunud, näiteks Tartus käib mingi osa raskema muusika fänne ühes klubis, aga teise tõstetakse harva jalga, sest maailmavaatelised erinevused (pikk jutt). Noortel pole eriti raha ka ja väljas joomine käimine on kallis.

Rockiklubis maksab õlu 4 eurot ja sissepääs oli viimati 10. Genklubis on sissepääs samasse ringi, keskendutakse käsitööõllele, aga Sassi saab siiski kolmekaga kätte. Kroksi klubisse võib tulla oma joogiga, kui see pole klaastaaras. Rockikas ja Kroks asuvad perifeerias, Gen kesklinnas. Genis on enamasti palju rahvast, kuid suur osa neist istubki ka kontsertide ajal ainult all baaris ega kipu saali, teisalt kui saalis on mõni hittbänd (Kosmikud, Winny Puhh), siis ei pruugi piletitki saada või siis pileti saad, aga saalis pole õhku hingata (J.M.K.E.). Vaieldamatult on asukoht ülioluline. Kroksil on oma külastajaskond-sõpruskond, ilmselt neid asukoht ei sega, tavakülastaja sinna ei satu. Rockikas pigem sama lugu, ainult meele teeb mõruks see, kuidas hinnad üha tõusevad ja klubikaardist pole enam mingit tolku (sorry, meil arvuti ei tööta täna, jälle), mis tekitab olukorra, kus rahvas ilmub kohale kesköösel ja on end kodus täis tõmmanud. Ju siis on arvestatud, et odavam pilet ja kärakas ei too ikkagi nii palju rahvast kohale, et asi ära tasuks. Samas kui suvise kahepäevase festari soodusmüügi pilet on 15 eurot ja saab aia taga õlut juua, aga sisehooajal maksa 10 ühe õhtu eest ja sees juua ka ei saa, siis ilmselt tundlikuma rahakotiga inimene otsustab mitte tulla. Viimati oli Rockikas J.M.K.E.- dki ülivähe rahvast kaemas, pakun, et Gen-i oleks nad rohkem inimesi kokku toonud.

Ma päris ülevaadet ei oma kõigest, aga samuti tundub, et Tartus üritatakse Gen-is ja Rockikas pigem kutsuda esinema üldtuntud nimesid, mis peaks rohkem rahvast kokku ajama, teisalt veidi nagu tüütab, et uusi asju eriti ei kuule. Uusi asju ei tulegi peale? Kroksis on eksperimentaalsem esinejate valik, samas ma ei tea, palju sellised bändid rahvast kokku toovad. Dead Furies pole Tartus ammu esinenud, aga rahvast ikka ei huvitanud. Kontserdikorraldaja tahab kasumit, seega on nutikam sisse osta Termikas  ja Vennaskond, kui vähetuntumatega katsetada. Aga õudne kui igavaks niimoodi läheb. Mis me vingume, mõtleks, mis olukord veel väiksemates asulates on, kui isegi Tartus rahvast kodunt välja ei saa. Ja enamik inimesi ei pane niikuinii tähelegi, et mingi probleem oleks, sest nad lihtsalt ei kuula (rock)muusikat.

Puhastest muusikaüritustest kordi popimad on tänapäeval igasugu elustiilifestivalid, kus muuhulgas ka muusikat kuuleb.