kolmapäev, juuni 19, 2019

See peen vestluskunst

Hiljuti kirjutas Madli introvertsusest ja Manjana võõrastega lobisemisest ning kuigi ma pigem tunnen end sarnaselt viimasega, siis päris ekstraverdiks ei tahaks end ikka ka kuulutada. Ma olen väga nõus sellega, mida samuti Manjana öelnud on, et kui ise end mingi sildiga esitled, siis teised sind sellena ka näevad.

Mulle tundub, et üksiolemisaega vajavad kõik inimesed ning suhtlemismugavus mingis seltskonnas sõltub suuresti just sellest seltskonnast, mitte inimese loomuomasest intro/ekstravertsusest.

Hiljuti oli just kaks väga erinevat kogemust. Saime nädalavahetusel mõne blogija ja ühe lugejaga kokku ning oli väga tore. Teisalt ma ju enam-vähem teadsin, millise mõttemaailmaga inimestega võiks tegu olla, va lugeja puhul siis, aga ka temast võis eeldada, et ta teistega haakub.
Eile aga oli kokkusaamine teiste lastevanematega, kellega mind seob ainult üks asi ehk siis see, et meil on kõigil laps(ed). Istusin õhtu otsa vaikides ja kuulates, ainus kord, mil oleksin tahtnud vahele iitsatada oli siis, kui keegi lõi õhates käsi kokku "aga selline see lapsevanema elu kord on!" ja mul oli kange kihk öelda, et mul vist küll kunagi lapsi pole olnud, sest teie jutus ei tule midagi tuttavat ette.

See on vist kuidagi nii, et blogijad tegelevad eneseesitlusega blogides, tavaline inimene peab sellega tervet seltskonda tüütama. Blogi saad kinni panna, ei pea lugema, aga seltskonnas teiste juttu kuuled ikka.

Teine asi  - osa inimesi kipub jutlustama, ilma igasuguse seltskonnapoolse õhutamiseta. Kas teie ikka teate, kui ohtlik on see või teine asi? Kas te ikka teate, kui kasulik on teha nii ja tarbida naa? Kuidas te ometi targaks saate, kui mina ei räägi!? Ma olen aru saanud, et enamik inimesi ei salli igasugu veganeid ja ökoinimesi just selle kombe pärast - nad jutlustavad oma elustiili ilma küsimata, kas teine pool sellest ka huvitatud on. Muuseas, leidub ka teistsuguseid eksemplare, kes suudavad kenasti öelda näiteks "jah, ma olen vegan", kuid ei lisa sinna juurde "aga kas te üldse teadsite kui kasulik/kahjulik on veganlus/lihasöömine?". Kui sa ise huvi tunned, siis räägivad. Mu meelest on see hoopis mõjusam lähenemine kui misjoniga sisse sõitmine, mis valdavalt kaitsereaktsiooni tekitab. Inimesed on üldiselt uuest ja teistsugusest huvitatud ja kui sa sööd steviat ja jood mandlipiima, siis tõenäoliselt tekib ka neil huvi, et mis see on ja miks.

Samas, äkki ma siiski tajun jutlusena ainult selliseid sõnavõtte, millega ma nõus ei ole ja mis minuga ei haaku? Vabalt võib olla. Oleks keegi äkki oma muusikalistest eelistustest pajatanud, ma oleks kaasa läinud? Ma ei tea, sõltub sõnavõtu stiilist ka, kas see on mõttevahetusele kutsuv või otseselt "mina räägin teile, kuidas asjad olema peaks". Aga see on juba kõvasti tunnetuse küsimus vist - on mulle öeldud, et mina just nii teen ja olen ise teiste puhul tundnud ja teised on seda salanud. Mingi sisemine tunne liigitab osa rääkijaid ebameeldivaks ja vaenulikuks? Kindlasti, on ju inimesi, kes paljudele "hirmuäratavad" tunduvad ja on neid, kes ainult osadele selliselt mõjuvad. Mind see sisetunne üldiselt ei peta ka, ähvardava inimesega tuleb varem või hiljem mingi konflikt. Mis võib ju jälle olla tingitud just sellest, et ma olen ise ette turris selle inimesega kohtudes.

Inimsuhtlus on üle mõistuse keeruline ja peab tänama õnne, kui oled leidnud vähemalt mõned inimesed, kellega sa (kuidagiviisi) kokku sobid. Ma mõtlen sellele alati tänutundega peale sääraseid pingelisi õhtuid nagu see eilne lastevanematega kohtumine. (Mõelda vaid, kui minu mees seltskonnas säärast piinlikku iba ajaks!)

Ritsikule keegi nõustaja ütles ju ka, kuidas blogisõpruskond on tegelikult ainulaadne positiivne fenomen - inimesed, kes enam-vähem näevad maailma sinuga sarnaselt ja kellega sa saad asju arutada asukohast sõltumata. Ma ei olnud ka ise sellele nõnda vaadanud, aga tõepoolest, on palju positiivset, mida blogimine mulle andnud on ning ilmselt selle tõttu otsustasin inimestega ka päriselt kokku saada. Loomulikult, see mõte ikka oli, et tegelikkus äkki väga erineb kirjapandust, aga ei olnud sugugi nii.

neljapäev, juuni 13, 2019

Ilukirjanduse lugemisest

Mini suvelugemise juhendis on kirjas: "Palun läbi lugeda 3 raamatut (maht umbes 300-400 lk)."

Mini, kes alustas just Harry Potteri kõigi osade lugemisega, nendib selle peale nukralt - "Nojah, kahjuks need esimesed siis arvesse ei lähe, alles viiendas osas on üle kolmesaja lehekülje!" Huvitav, paljud veel palehigis üle 300-leheküljelisi telliseid otsivad? Peale Harry Potteri nagu palju ei meenugi? :)

Elena Ferrante "Lugu uuest perekonnanimest" ehk siis Napoli tetraloogia teine raamat on imeline. Ma ei oskagi öelda, mida see meenutab  - terava skalpelliga lahkamist äkki? Tegelikult täiesti tavaline lugu, terve hunniku tegelastega, kes võivad omavahel sassi minna, aga raamat on kenasti tegelaste loendi ja nende suhete ning varasemates osades (see on küll alles teine) toimunuga varustet, aga mingil hämmastaval moel suudab Ferrante lihtsalt looga, ilma igasugust omapoolset moraalitsemist, seletamist, targutamist, appi võtmata, välja tuua olulisi seoseid, üldistusi, seaduspärasusi. Raamat, mis väga lihtsalt viisil maailma toimimist selgitab. Kõik tegelased on oma ekstravagantsusteski inimlikud, kõik on usutavad, kõik on põhjendatud. Tundub, et autor on suutnud loo mängleva kergusega kirja panna, mingit konstrueeritust kuskilt ei paista. Goodreadsis on sellel üsna muljetavaldav keskmine hinne ka, 79500st lugejast üle poole on andnud maksimumi. Muuseas, esimesena lugesin ma kunagi samalt autorilt "Üksilduse päevi" ja panin sellele minimaalse hinde. Lisaks on tegemist pseudonüümi kasutava autoriga, loomulikult on spekuleeritud, et kirjutajaks on hoopiski mees.

Minu poolt mugandatud (eemaldasin otsesed vihjed konkreetsele situatsioonile, milles lause öeldud) tsitaat, mis mul lausa silma märjaks võttis, pole ammu nii head ja veel kulumata mõtet lugenud:
"Maailmas ei olegi midagi võita, elu on tulvil mitmesuguseid tobedaid juhtumusi, aeg lihtsalt libiseb mõttetult minema, aga on tore teineteist aeg-ajalt näha, kuulmaks ühe aju hullu häält kajamas vastu teise aju hullus hääles." (lk 393) See on sõprusest siis.

Rääkisime enne Kauriga veidi kirjandusest ja sellest, kuidas enamik inimesi loeb tänapäeval juhtimisõpikuid, inspireerivaid elulugusid, "kuidas saada rikkaks ja õnnelikuks"-raamatuid, aga mitte ilukirjandust. Ma mõtlesin, et peamine põhjus, miks mind selline lugemisvara üldse ei tõmba, on pessimism. Kui ma algklassides mingi kiituskirja sain, kaasnes sellega ka raamat "Lehepoisist miljonäriks" või midagi sarnast, see oli vist viimane kord, kus mulle esimene miljon vaid kättevõtmise asi tundus. Hiljem on elu näidanud, et sirgjoonelist liikumist ei ole, on eeldused, valikud, juhused, takistused, loobumised. Eneseabi tundub naiivne lootus. Juhtimisõpikud? Sa ei saa elada raamatu järgi, sul tuleb see kas loomulikult või sa kannatad. Edu on kangesti kitsalt määratletud ja pigem väliste faktoritega. Kas tõesti on kõik inimesed nii sarnased, ühtede ja samade soovidega? Elu ja ilukirjandus näitavad midagi muud, maailma selles laiemas spektris, samal ajal kui eneseabi keskendub vaid ühele kindlale valdkonnale. Niisama aimeraamatud on toredad, aga kohe, kui hakatakse lugema selleks, et raamatust mingit konkreetset kasu saada, hakkab asi mulle vastu. Ma usun, et inimene ei saa elu enda heaks ära kasutada, elu keerab sulle alati, sa saad vaid elu vastu huvi tunda ilma kasusaamise lootuseta. 

Teiseks, ma ei ole praktiline inimene. Üldse. Ma leian paralleeli ilukirjandus vs inspireeriv eneseabi näiteks haridusest, kui küsitakse, mida praktilist mingil erialal õpetatakse ja leitakse, et olulised on praktilised oskused, mitte niisama mula. Õõk. Minu jaoks seostuvad praktilised oskused kohe tööga, sellisega, mida tehakse millegi saamiseks, kellegi heaks. Midagi ebapraktilist seostub aga võimalusega maailma avardada, uusi asju avastada, mõnusalt mõtteid mõlgutada. Praktiline kapseldab su olemasolevasse maailma, kohandab su sellega. Aga see on üks üsna hirmus asi mu meelest. Ainus vabadus on su peas, aga kui sa oma pead sunnid tegelema ainult praktiliste, kasulike, garanteeritult edutoovate asjadega,  muutub ka see vangikongiks, sa ei oskagi enam muud näha. Aju ühendusteed lähevad kinni, kui neid ei kasutata. Aga teate küll neid vandenõuteooriaid - Neile on kasulik, kui meie enam oma peaga mõelda ei oska, vaid Nende kujundatud maailmaga lepime!

kolmapäev, juuni 12, 2019

Riot Grrrl - kes nad olid ja miks neid enam ei ole?

Vahel harva käsitletakse meedias ka neid teemasid, mis on olulised kogu maailma toimimise heaks mind huvitavad. Näiteks eile oli Aimar Ventsel riot grrrl-ist kirjutanud. Mu mäletamist mööda oli viimane kord, kui sellest muusikastiilist põhjalikumalt juttu oli, aastal 2011 Punkpolitseis (tänu oma blogile tean nii täpselt)...

Ventsel ütleb: "Netis otsides leidsin ma ka seda, et diskussioon teemal, kes ja kuidas on Riot Grrrl, on väga segane. (Siin lauses on midagi puudu, aga jätsin kirjaviisi muutmata) On bände, kes minu mäletamist mööda olid väga Riot Grrrli liikumise ikoonid, keda aga mõnes artiklis selleks üldse ei peeta." Seda tahtsingi kommenteerida. Nimelt sattusin ka mina riot grrrlini läbi Hole´i ja L7, kellest esimene on end liikumisest kindlalt distantseerinud ja teist peetakse grungebändiks. Ka Babes In Toyland, kellelt Ventsel oma pisiku sai, ei ole kirjade järgi riot grrrl, vaid punk/noise rock.

Hole´iga on muidugi olukord eriti komplitseeritud, andis ju Courtney Bikini Killi (mida peetakse riot grrrl-i esibändiks) esinaisele Kathleen Hannale suisa vastu lõugu. Sellest sündmusest on mitmeid erinevaid versioone liikvel igatahes, selge on aga see, et need kaks üksteist ei sallinud ega salli siiani. Nagu ma aru saan, peab Courtney riot grrrle pigem diletantide kambaks, kes küll karjuvad kõvasti, aga kellel õiget sisu ei ole. Eks ta ole, Bikini Killi on tõepoolest keeruline kuulata (see Ventsli artikli juures ära toodud lugu "Rebel Girl" on üks enim muusikat meenutavaid) ja päris mitut teist kiljuvate naiste punti ka. Ilmselt leidis Courtney, et kui tahta olla märgatud meestekeskses rockimaailmas  tuleb siiski olla ka muusikaliselt tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt kisada, et "tüdrukud lava ette". Oma loos "Mono" küsib ta lausa, et "99 girls in the pit - Did it have to come to this?" 

Teine teema on sellega, et Courtney on paranduskooli taustaga streetwise , Kathleen aga noor haritud naine, kes olla enne seda virutamise intsidenti Courtneyle karjunud, et ma esitan sulle väljakutse osaleda feminismiteemalises debatis ükskõik millises Ameerika ülikoolis! Courtney on sellele teemale reageerinud lausega: "Look, you've got these highly intelligent imperious girls, but who told them it was their undeniable American right not to be offended? Being offended is part of being in the real world. I'm offended every time I see George Bush on TV!" Ehk siis tema lähenemine on pigem näidata koht kätte ilma igasuguse kolmanda laine feminismita, ilma mingite teooriateta, mis tunduvad pigem elitaarsed ja ühe kitsa grupi huve esindavatena - riot grrrl kui kõrgharidusega valgete neiude akadeemiliselt motiveeritud protest.*


Miks riot grrl nii kiiresti välja suri? Ma näen siin just muusikalist põhjust - enamik neid bände ei arenenud mitte mingis suunas. Kaua seda lo-fi kisa aga kuulata ei kannata. Hole'il oli nende enda sõnul kuulamatu vaid esimene plaat (ma vaidleks siin vastu, aga vähemalt üks mu karastunud kõrvaga peamiselt punki kuulav tuttav väitis sama), kolmandaga aga jõuti juba täiesti kvaliteetse raadiorokini välja:


Jah, muidugi võib öelda, et just nemad müüsid ennast maha, läksid kommertsiks kätte, aga ometi mõjutasid nad läbi selle minu hinnangul muusikat rohkem kui riot grrlid, kellel oli küll sõnum, aga väljapoole oma skenet (ja ülikoole) see väga ei kajanud. 

Lisaks tahtsin kommenteerida seda kinderwhore värki.  "Kui keegi mäletab, siis 1990ndate alguses oli moes n-ö kinderwhore’i riietus. Alaealise prostituudi stiili ikooniks oli Courtney Love Kurt Cobaini naine ja Hole’i laulja. See oli segu 60ndate beibemoest mingi ebamäärase koduperenaise riietusega." Tegelikult käis õudne sõda endiste sõbrannade, Courtney ja Babes In Toylandi Kat Bjellandi vahel, et kes selle stiili esmaleiutajaks siis on. Taaskord, Courtneyt mäletatakse rohkem, sest tema sai kuulsamaks. Kat sellega väga rahule ei jäänud, selle märgiks on ka Ventseli artikli juures olnud "Bruise Violet"-i video, kus Kat´i jälitab keegi temaga sarnane ning ka laulu sõnad on Courtneyle "pühendatud".

Kui L7 juurde tulla, siis neilt tuli sel aastal uus plaat, üle kahekümne aasta muideks. Tehke järele või makske kinni, plaat on äge! Erinevalt enamikest end riot grrrl-ks nimetavatest bändidest on nende fookus olnud alati rohkem muusikal. See aga omakorda ei pea tähendama, et nende lugude sõnum ei võiks olla motiveeriv, julgustav, omanäoline. Nad olid (ja on) just sellised iseteadliku suhtumisega ühiskondlikke norme lammutavad ägedad naised, kes aga ei kandnud endal silti "riot grrrl".


Mu meelest igasugused sildid siiski kammitsevad ja sisaldavad endas lisaks sobivatele assotsiatsioonidele alati ka ebasobivaid. Mitte keegi ei vasta definitsioonile ideaalselt. Mulle näiteks ei istu kuidagi see soospetsiifiliste festivalide idee. Mulle ei meeldi segregatsioon ja punkt. Tütarlastegümnaasiumidest Saudi- Araabia sugusid lahutava süsteemini - ma ei tea ühtki põhjust, miks see peaks töötama ja asja paremaks tegema. Ägedaid naisi on muusikamaailmas siiski mitmeid ja nad esindavad täiesti erinevaid stiile, pole põhjust neid mingi ühisnimetaja alla koondada. Teisalt, riot grrrl tegi siiski suure teene tutvustades tüdrukutele võimalust osaleda käredama muusika loomisel ja fännamisel, ilma nendeta oleks rockiskene ehk veelgi meestekesksem. 
Meile Eestisse see teema muidugi üldse ei jõudnud. 

P.S. Leidsin riot grrrl bändide kohta veel sellise lause: As media attention increasingly focused on Grunge and Alternative Rock in the early nineties, the term "Riot Grrrl" was often applied to less political female or female-fronted alternative rock acts such as Babes in Toyland, The Breeders, The Gits, 7 Year Bitch, Hole, Lunachicks, Dickless, L7, PJ Harvey, Liz Phair, Veruca Salt, and even No Doubt . Ehk siis, riot grrrl oli eeskätt poliitiline, mitte muusikaline termin. Kahjuks olid kõik selles eelnevas lauses nimetet bändid oma muusika kvaliteedilt tõelistest, padufeministlikest riot grrrl bändidest etemad. Ma arvan, et sinna ongi koer maetud. 

*Teemaväliselt, hetkel loen Elena Ferrante Napoli tetraloogia teist raamatut "Lugu uuest perekonnanimest". Mainin igaks juhuks, et tegemist on tõeliselt eepilise looga, mis mujal maailmas palju kajastust saanud, meil aga räägivad raamatutest peamiselt vaid blogijad, kelle häält pole väga kuulda. Tõeliselt nukker lugu sel teemal Krista Kaeralt. Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas" - ei, üldse mitte kuiv lugemine. Peategelasteks on seal kaks töölisklassi neiut, kes on keskmisest edasipüüdlikumad ja nutikamad, kuid kellest üks jõuab elus edasi tänu õnnele jõuda ametlikku akadeemilisse ringkonda, teine aga võitleb oma võitlused väljaspool seda. Mu meelest nende olukord natuke illustreerib seda riot grrrl-i ümber toimunut - "kes sees, kes väljas" olukorda.

esmaspäev, juuni 10, 2019

Mind söödi

Ma tahaksin praegu Kalevipoeg olla. Ses mõttes, et jalutu. Räägitakse, et maal olla rahvast vähe, mul on oma teooria selle kohta - maainimesed on lihtsalt ära söödud. Igasuguste sääskede, kihulaste ja muude jõledate mustade mutukate poolt.

Käisime nädalavahetusel Barbar Feastil ja ma esimesel õhtul täiesti naiivselt seletasin, kuidas need väikesed lendlevad pisilased üldse ei hammusta, vaid niisama lendavad jalgade ümber. Noh, õhtu jätkudes ilmnes, et ma olen loomulikul teel saavutanud enam-vähem selle tulemuse, mille ma kunagi oma tattoo-ideena välja käisin, nimelt verepritsmed reitel, ilmselgelt need kihulased ikkagi toitusid minust ja edukalt. Kõige hullema löögi all olid labajalad ning katsuge te öösel magada nii, et need kuhugi vastu ei puutuks või päevasel ajal kingadega kõndida!

Kui me kunagi ammu need festivalipassid ostsime, mõtlesin kohe, et ööbima ma ei jää - juuni algus ju, raudselt öökülmad! Seekord oli muidugi hoopis teistpidi, et õhust tuli puudu. Meie saabudes oli telkla nii täis ka, et sinna vaevu mahtus. Kuuldused rocki surmast olid ilmselgelt ennatlikud, kuigi telklarahva puhul tekib sageli küsimus, kas nad ikka üldse on muusika pärast kohale tulnud. Festival toimus ise esimest aastat, aga tundus, et potentsiaali on, nii head korraldust polegi varem näinud st wc-d koristati, kätepesuvett ja isegi kuivatuspaberit jätkus, prügikaste tühjendati - peaaegu ime! Üritus toimus Wildcards MC motoklubi valdustes ja kuigi motoklubid on sellised veidi kummalised kohad (no näiteks mõeldi meil siin kambas kunagi välja üks ütlemata tabav motoklubi hüüdlause "Vaid hirm meid hoiab koos!" - inspireerituna Kosmikutest siis), midagi ette heita ei olnud.

Muuhulgas sai end tätoveerida ja ma nägin esmakordselt elus täpselt sellist kavandit, mida mul vaja oleks. Ah et mida? No tiibadega konna muidugi! Kes ei tahaks endale tiibadega konna, eks?! Kummalisel kombel jäi see festivali lõpuni vakantseks, eelistati mingeid pealuid ja muud klassikalist kraami. Aga konn! Tiibadega! Konn on mu lemmikloom ja tiibadega konn vihjaks justkui Põhja Konnale, mis teadagi viib Kivirähkini. Ma ei teinud seda, sest sularaha polnud kaasas ja järgmisel päeval ma ka ei võtnud seda kaasa, üldse mitte selle tõttu, et äkki festival ei ole see koht, kus tätokat teha ja üldse ka mitte selle pärast, et L.-le need ei meeldi. Ei, ma kardan oma ema. Mul on raudselt selle koha pealt mingi trauma. No ma räägin ju siiani "emme" ja "issi" ka, mis ilmselgelt on pea 40-se puhul kummaline. Ja tätokas mitte nähtaval kohal pole üldse teema. Ma tahan oma konna iga päev imetleda. Nii kurb iseenesest. Ainus lohutav asi on see, et vähemalt jään ma ka valust ilma.

Tore oli see, et ma sain festivalilt kaks Metro Luminali plaati. Nende vanemat muusikat ei saa ju mitte kusagilt, mul on mingid poolikud salvestised ainult, kellegi kassetilt kopeeritud ja raadiost lindistatud. Nüüd sain "Coca Cola" ja "Ainult..." plaatidena, mis 2003-2004 uuesti välja anti (ega need olid algselt vaid kassetid ju). Huvitav avastus oli see, et tööl meil uued arvutid ei osanud nende plaatidega mitte midagi teha, näitasid, et tühi plaat ega hakanud rippima. Õnneks mul on kodus vana läpakas, sellega sain hakkama. Uskumatu, et varsti polegi enam võimalik vanu plaate arvutisse saada.

Üks tore pilt ka siia illustratsiooniks, ei vihma küll ei sadanud, voolikust kasteti inimesi - paistab, et erinevalt enamikust ma seda eriti ei nautinud. Foto autor Lochlainn Warren:
Pühapäeval oli Tommyl sünna, sai teine neljaseks. Üllatuskingina lendas läbi sääsevõrgu varblane, kes jäi siis akna ja võrgu vahele lõksu. Kass kepsles hullununa akna taga, vaene linnuke tegi end teisel pool klaasi hirmust täis. Hea, et kodus olime, sai linnuke ära päästetud, vast ei surnud šoki kätte. Mismoodi ta läbi putukavõrgu lendas, ei tea.

Ehk siis postitus vastavalt eelmise kommentaariumis Epu poolt tabavalt ära toodud "langeva puu teooriale" - räägi sellest ja tee pilti, sest muidu seda ei juhtunud.

reede, juuni 07, 2019

Laps kui aksessuaar

Juhtusin siin just üht kummalist kommentaari lugema ja ehmatasin ära, et ma pole mitte kunagi selle peale tulnud, et inimestel võiks seesugune seisukoht olla. Et siis laste pilte jagatakse selleks, et teised näeksid, KUI kena lapsuke mul ikka on.

Mu meelest on nii, et iga vanema jaoks on just tema laps armas ja teised on, noh, lihtsalt lapsed ning kui nende pilte palju saab, siis juba tüütud lapsed. Kas keegi on kunagi vaadanud mõnd võõrast titepilti mõttega: "Oh, milline ilus laps, palju kaunim kui minu oma!" Ma loodan, et mitte. Mina eeldan, et mitte kedagi ei huvita mingi võõras titt. Ok, kui ta just sündis, siis infoks võib jagada - näe, sain tite! Aga iga päev, igas asendis, tüütu, keda huvitab. Enda jaoks muidugi tehakse pilte, aga eeldada, et ka võõraid huvitab?! Võib-olla siis, kui su laps midagi erilist korda saadab, aga niisama "käputame ja käime potil!" (elust enesest) - oehh. Huvitav on see, et loomadega justkui seda teemat ei ole - võõrad loomad on sama toredad vaadata kui enda omad. Kassi-koera-jänesepilte palun lahkesti jagada. Ämblikupildid võite endale hoida, aitäh.

Ei kujuta ju ette, et keegi jagaks pilte oma elukaaslasest-abikaasast mõttega "vaadake kui nunnu ta mul on, raudselt etem kui sinu oma!" Äkki tehakse seda ka, ma pole lihtsalt pihta saanud? Äkki inimesed tõepoolest võrdlevad nii, sest kui ma hästi meenutan, siis tuleb tõesti ette mingeid pealtkuuldud vestlusi stiilis "ei tea, miks ta nii koledaga käib?" aga need jäid siiski teismeliseikka. Elukaaslase suhtes ollakse justkui leppinud sellega, et ilu on vaataja silmades (kuigi kõige kaunim mees on ikkagi Till Lindemann, eks), aga lastega on siis justkui see topeltmoraal, et "kõik lapsed on armsad" (kuigi tegelikult kõik küll ei ole ja minu oma on ikka raudselt tulevane supermodell). Ja need, kes oma laste pilte ei jaga - neil on ilmselt eriliselt inetud järeltulijad?

Kardetavasti ma lihtsalt eeldan valesti, et inimesi võõraste väljanägemine ei huvita, sest hiljuti Ritsiku juures tuli jutuks see teema ja kuna Ritsik mind ei mäletanud, siis ma jagasin kommentaariumis linki ühele pildipostitusele ning sellest lingist tuli mu blogisse vähemalt 100 klikki. Õudne.

Objektiivselt võttes ei ole sinu lapsed, elukaaslane, kass-koer, kodu, elu jne kaunimad kogu maal, aga hea, kui sulle endale nii paistab. Peakski ideaalis paistma. Aga mind sa ikkagi ei veena ja parem, kui sa ei püüakski mind selles veenda. Ok, samm sellest edasi on inimesed, kes püüavad teisi veenda, milline nende teiste lastest kõigist kaunim on. Kah nähtud.

Teisalt, mulle tunduvad igavad ka igasugu elublogid. Mind huvitab pigem, mida inimene arvab, mitte see, mida ta vabal ajal kodus teeb, mida sööb, mis tal seljas on ja mis värviga ta seina värvib. Ok, siin on mingi tasakaal ka - kui inimene on muidu mulle huvitav, siis ma võin lugeda ka tema argielust, aga lihtsalt ainult argielu - ei! Pmst sama teema, millest VVN kirjutas seoses peovestlustega, et on inimesi, kellega võib ka kohvihinnast rääkida, aga neid on selgelt vähemus. Niisama jälgida, mida mingi täiesti suvaline inimene seljas kannab - no milleks? Aga sinnapoole see sotsiaalmeedia vist tüürib. 

Oma laste ega mehe pilte ma ei jaga, sest see on MINU blogi, mitte mingi pereäri. Ma saan aru, et paljudel ongi blogimine mingi perekondlik värk, et sugulased loevad ja kommenteerivad ning vahel räägivad mees-lapsed ka, aga mul on selgelt ISIKLIK asi. Mees-lapsed on mul lihtsalt nii toredad, et kui ma nad letti lööks, kes siis mind enam tahaks?!

neljapäev, juuni 06, 2019

Tabatud põgenemiskatselt

Novembris kirjutasin: Ma varem ikka suhtusin veidike kõhklevalt inimestesse, kelle kodukass kaduma oli läinud - ju siis ikka üsna lohakad inimesed, aga olen pidanud oma eelarvamusi korrigeerima.

Korrigeerime nüüd veidi veel. Naabrite laps koputas uksele, küsis, kas see koridoris kükitav kass kuulub meile. Tuli omaks tunnistada. Keegi polnud kassi puudumist märganud. Kass ei tahtnud tagasi tulla ka muidugi. Pärast tagasitoomist kaapis jälle välisukse tihendit ja lõi lärmi.
Välja sai kass ilmselt siis, kui L. läks Mikrot õuest tuppa laskma ja jättis korteriukse paokile ega kontrollinud peale seda, kas kõik, kes enne olid sees, on sees jätkuvalt. Kassil iseenesest oli vist üsna ükskõik, et uks selja taga kinni langes. Mina, rumal, veel nunnutasin, et otsa vaeseke, pidid seal üksi kükitama, pererahvast hüljatu, näljas ja paljas, mida su hing küll mõelda võis!

Huvitav, et ta jookseb alati trepist üles, mitte alla. No nagu need rumalad õudusfilmides, kes lõpuks end katuselt lõksust leiavad. Ülemisel korrusel on kellelgi viirpapagoid või kanaarilinnud, nägime ükspäev, kuidas neile toitu osteti, äkki tunneb seda? Samas, linnud ei pälvi kassilt pooltki sellist tähelepanu, kui tema silmis hunnitud olendid, looduse kroonid, ainukesed olevused, kellega ta pikki vestlusi peab - kärbsed. Hetkel on see õnneaeg, mil aknad lahti ja mõni hinnaline tiivuline ka tuppa pääseb kassile tähtsaid uudiseid tooma. Kassid olla ju mingi teooria kohaselt ufode spioonid, kes jälgivad inimeste tegevust ning seda siis oma isandatele edastavad. Kärbes seinal on samuti spioneerimise sümbol. Kokkusattumus?

Tõre põgenik peitis end seljakotti:

kolmapäev, juuni 05, 2019

"Mulle üldse ei meeldi vinguvad naised!"

"Valge inimene kaanib Eviani vett, istub palavaga kontoris, seljas sulab pekk". Kas kõik teie, kes te töötate mõnusates tänapäevastes klaasist kontorihoonetes, kus aknad lahti ei käi, tunnete end selles Kurjami laulus ära? Ma tunnen, aga see on juba nii vana lugu, et ma enam ei mäletagi, millal see alguse sai. Ja üheksal kuul aastas on kõik ju korras ning siis ei tule meelde. 

Igatahes on meil mingi jant ventilatsiooniga. Iga suvi, aastast aastasse, käivad erinevad targad mehed ja laiutavad käsi. Kõigepealt teatati, et viga on juhtimispuldis, mis tõesti paistis välja suur kobakas ja klikiaegne, uut ootasime Saksamaalt mingil suvel oma kolm kuud (arvutame, kui pikk üks suvi keskmiselt on). Pult tuli kohale, ilus ja värvilise ekraaniga, selge see, et nüüd on asi korras.  

Järgmisel suvel selgus, et vist ikka ei ole. Vent viskas errorit ja lülitas end välja. Käisid mehed, vahtisid katusel ja mujal ja leiti, et see on nii vana vent, sellest elulooma ei saagi. Meil on toas oma väike kliimaseade, mis varem puhus osadele töötajatele jäist õhku kraevahele, aga kuna nüüd on meil töötajaid vähem, siis sellega sai probleem murtud. Ventilaator keerutab ka sooja õhku ringi, abiks seegi. Pealegi ei ole meie aknad päikesepoolsel küljel. Saame hakkama. Teisalt on meie majas ka kolm ilusalongi, kõigi aknad seal päikesepoolsel küljel, teate neid ilusalonge - lokivedelikud, juuksevärvid, küünelakid - lämmatab. Mõned kliendid neil veel käivad, aga üldiselt on olukord hapu. Ilusalongi juhataja muudkui helistas ja püüdis majahaldurit või omanikku survestada ning lõppes see sellega, et ühel hetkel astus meile sisse noor ja tegus mees, tutvustades end kui uut omanikku - mis teil siin vaja, teeme investeeringud, kõik saab hästi olema!

Kevadel vahetatigi põrandakatted, tehti koridoris remont - ilus iseenesest, aga mitte hädavajalik. Nüüd siis, teadagi mis - äkki vaataks seda vendiasja? Kutsuti uued mehed, seekord vist isegi veidi teadjamad, avastasid, et vent ei loobi lühist mitte vanadusest, vaid sellest, et miski katusel on hoopis ära kärsanud  - kuidas need eelmised brigaadid seda ei avastanud, mina ei tea. Igatahes tunnistati, et vent veel puhub, aga konditsioneeriga on küll lõpp. Mis ühtlasi tähendab seda, et katusel miski ei jahuta ja vendist tulebki õhku, mis on sama soe, kui katus ise. Kunagi väideti meile, et uus pult tuleb osta, sest programm jääb suviti kütmise peale ja uue puldita ei saa seda ära muuta. Tegelikult ei jäänud ta mitte kütmise peale, vaid kui kont ei jahutanud, siis ta lihtsalt saatis meile katuselt kuuma õhku, mingit kütmist polnud vajagi. Vent välja lülitada on ka paha, sest aknad ju lahti ei käi. Eks siis saame vendist päikese poolt soojaks köetud õhku, mida toas pisikese kondiga jahutada püüame. Saame hakkama. Aga ilusalongi omad ei saa, nende lokaalsed kondid tilguvad ammu vett ülekasutamisest, töötajad ähvardavad lahkuda, kliendid minestavad. 

Ilmselgelt on uus omanik korraliku portsu otsa sattunud, sest kogu kupatuse välja vahetamine käis üle jõu juba eelmisele omanikule, aga ta suutis selle vähemalt maha parseldada. Mida siis ette võtta? Mina näiteks tunnistaks ausalt, et olukord ongi s*** ja üritaks koos rentnikega sellele mingi lahenduse leida. Mida tegi tema? Ütles ilusalongi juhatajale, et talle lihtsalt üldse ei meeldi vinguvad naised ja otsigu nad endale muu koht, kui siin ei meeldi. Selgelt strateegia selline, et küll saame uue lolli, rendihind on ju soodne, kui ei meeldi läheb ära, tuleb uus - peaasi, et ise midagi investeerima ei pea. Kapitalism.

Tervisekaitse? See teeb ettekirjutuse ettevõtte juhtidele ehk siis sellele samale "vinguvale naisele". 
Survestage teda kõik koos? Ülejäänud on meil need "vinguvad naised" ju kõik ning meie mees on rahulik ning harjunud kannatama. Ta on muidugi öelnud kui küsitakse, aga ta ei ole see, kes iga päev helistaks ja pinda käiks, ta on "mõistlik mees" ja mitte "vinguv naine". Ma mõnikord mõtlen ka, et tahaks olla mõistlik, aga enamasti mitte. Ma tahaks olla see, kes lööb rusika lauale ja asjad hakkavad liikuma, aga ma olen see ainult oma peas.

teisipäev, juuni 04, 2019

Rock Is Dead

Ma tänaste uudiste valguses ei hakka pealkirjale isegi küsimärki taha toppima. Kusjuures me tahtsime sinna minna, aga ei saanud lapsehoidjat. Ilmselt oleksime siis olnud need ainsad kaks tartlast, kes end kohale vedasid. Kahju, et ma artiklit lõpuni lugeda ei saa, tahaks väga teada, mida nad ise tekkinud olukorrast arvavad. Varem sai lehetellijana lugeda, mu vanematel käib paberleht, aga nüüd saab ka tellijana vaid soodsamalt, mitte tasuta.

Dead Furies on muuseas ausõna üks ägedamaid Eesti laivbände, aga ka nende eelmisel plaadiesikal, millest kirjutasin siin, oli häbiväärselt vähe rahvast. Nad on vist rohkem end välisturule suunanud (ja seda ei saa neile ka pahaks panna). Teisalt on välisturule suunatud ju ka Tommy Cash, aga temal ei ole kodumaalgi publikust puudus. Žanri populaarsuse erinevus (kuigi tõele au andes on Tommyt juba raske mingi žanri alla paigutada)? Rockstaaridest kollane ajakirjandus ei räägi, sest ta ei tea, kes rockstaarid olla võiksid, parimal juhul ületavad uudiskünnise Jaagup Kreemi teod. Staarid on youtuberid, influencerid, pilveräpparid ja lihtsalt ilusad inimesed. Millega nad kuulsaks said? Vahet pole, nad on kuulsad, sest on kuulsad.

Teisalt ei saa nagu öelda, et rockmuusikal üldse kuulajaid ei oleks, skene siiski eksisteerib, kuigi kokkukuivanumal kujul. Heal juhul kuulavad noored ekstreemsemaid rockmuusika alaliike, selline puhtakujuline rock'n'roll nagu DF teeb, tundub ehk liiga turvaline. Mis omakorda sageli tähendab seda, et mingisse subkultuuri ei kuuluta mitte muusika, vaid muu välise atribuutika tõttu (vaata nt õllepunkarid). Samuti on subkultuurid omavahel üsna eristunud, näiteks Tartus käib mingi osa raskema muusika fänne ühes klubis, aga teise tõstetakse harva jalga, sest maailmavaatelised erinevused (pikk jutt). Noortel pole eriti raha ka ja väljas joomine käimine on kallis.

Rockiklubis maksab õlu 4 eurot ja sissepääs oli viimati 10. Genklubis on sissepääs samasse ringi, keskendutakse käsitööõllele, aga Sassi saab siiski kolmekaga kätte. Kroksi klubisse võib tulla oma joogiga, kui see pole klaastaaras. Rockikas ja Kroks asuvad perifeerias, Gen kesklinnas. Genis on enamasti palju rahvast, kuid suur osa neist istubki ka kontsertide ajal ainult all baaris ega kipu saali, teisalt kui saalis on mõni hittbänd (Kosmikud, Winny Puhh), siis ei pruugi piletitki saada või siis pileti saad, aga saalis pole õhku hingata (J.M.K.E.). Vaieldamatult on asukoht ülioluline. Kroksil on oma külastajaskond-sõpruskond, ilmselt neid asukoht ei sega, tavakülastaja sinna ei satu. Rockikas pigem sama lugu, ainult meele teeb mõruks see, kuidas hinnad üha tõusevad ja klubikaardist pole enam mingit tolku (sorry, meil arvuti ei tööta täna, jälle), mis tekitab olukorra, kus rahvas ilmub kohale kesköösel ja on end kodus täis tõmmanud. Ju siis on arvestatud, et odavam pilet ja kärakas ei too ikkagi nii palju rahvast kohale, et asi ära tasuks. Samas kui suvise kahepäevase festari soodusmüügi pilet on 15 eurot ja saab aia taga õlut juua, aga sisehooajal maksa 10 ühe õhtu eest ja sees juua ka ei saa, siis ilmselt tundlikuma rahakotiga inimene otsustab mitte tulla. Viimati oli Rockikas J.M.K.E.- dki ülivähe rahvast kaemas, pakun, et Gen-i oleks nad rohkem inimesi kokku toonud.

Ma päris ülevaadet ei oma kõigest, aga samuti tundub, et Tartus üritatakse Gen-is ja Rockikas pigem kutsuda esinema üldtuntud nimesid, mis peaks rohkem rahvast kokku ajama, teisalt veidi nagu tüütab, et uusi asju eriti ei kuule. Uusi asju ei tulegi peale? Kroksis on eksperimentaalsem esinejate valik, samas ma ei tea, palju sellised bändid rahvast kokku toovad. Dead Furies pole Tartus ammu esinenud, aga rahvast ikka ei huvitanud. Kontserdikorraldaja tahab kasumit, seega on nutikam sisse osta Termikas  ja Vennaskond, kui vähetuntumatega katsetada. Aga õudne kui igavaks niimoodi läheb. Mis me vingume, mõtleks, mis olukord veel väiksemates asulates on, kui isegi Tartus rahvast kodunt välja ei saa. Ja enamik inimesi ei pane niikuinii tähelegi, et mingi probleem oleks, sest nad lihtsalt ei kuula (rock)muusikat.

Puhastest muusikaüritustest kordi popimad on tänapäeval igasugu elustiilifestivalid, kus muuhulgas ka muusikat kuuleb.

esmaspäev, juuni 03, 2019

"Te olete kõik siin idioodid!"*

Üldiselt läheb suuremas osas Facebooki gruppides mingil hetkel andmiseks. Olgu see siis kassikasvatajate grupp, blogijate või Virginia Woolfi oma. Ma olen näiteks olude sunnil (tahaks ikka infoga kursis olla) oma suvilarajooni inimeste grupis - enne sellega liitumist poleks ma aimanudki, millised õelad, kitsarinnalised ja võitlushimulised inimesed seal elavad! Kohe kõhe on nüüd külavahel liikuda...Loomulikult on neid "hulle" grupis vaid käputäis, aga tooni annavad just sellised.

Virginia Woolfist tulin ka üsna ruttu tulema, sest seal oli veel see teema, et täiesti rahumeelsed, kuid kellegi jaoks sobimatud (ei ühtinud üldise etteantud suunaga) teemaarendused kustutati moderaatorite poolt ära ja inimesi blokiti minu silmis põhjuseta. Ühesõnaga, mõtete vahetamise grupi asemel tekkis justkui sekt, kus teatud teemade tõstatamist absoluutselt ei tolereeritud ning igasugune teisitimõtlemine sai trolli sildi kaela. Ma enda arust tunnen trolli ära ja see, kui kellelgi on veidi erinev seisukoht, annab mõttearendusele sageli isegi huvitavama suuna. Mis me ikka üheskoos kõik takka kiidame, ise teades, et need, kes kahtlevad on lihtsalt vait, sest muidu riskivad grupist eemaldamisega.

Ega see ainult eestlaste teema ei ole, täna just avastasin sarnase asja Hole & Courtney fännide grupis, kus keegi seab kahtluse alla Courtney inspireerivuse ning osutab pigem sellele, kuidas tema käitumine ikka varem sugugi adekvaatne ei olnud. Tundidepikkused hilinemised, laamendamine ja kokkulepete eiramine pole ka minu meelest mingi kena toon. Tüüp diskuteerib täiesti viisakalt, rääkides, kuidas muusikatööstuse reaktsioonil Courtneyle on olnud siiski ka tõsised põhjused, ta on ise palju sildu põletanud ja teistsuguse käitumise juures oleks ta palju olulisem inspireerija võinud olla. Noh, grupiliikmete reaktsioonid olid pigem sellised, et mis sa, värdjas, siit grupist üldse otsid, kui sa meie Kuningannat ei austa ega armasta?! Tüüp siis seletas, et ta väga armastab Courtney muusikat, kogub seda, on käinud kümnetel kontsertidel, aga tundis teda põgusalt ka tema pöörasematel aegadel ega kiida seda lihtsalt sajaprotsendiliselt heaks. See ei ole eeskuju, see on pigem hoiatav eeskuju! Mille peale tuleb veel hullem sõim, et sa kuradi teeskleja, teise najal enda upitaja, kõige jälgim limukas, kes ise veel artisti tundes teda seljatagant pussitab. "Misogüüniline ja stereotüüpiline trollimine!" tuli ka nüüd ära, lahe. Mu meelest inimene lihtsalt avaldas veidi teistsugust seisukohta kui sealne "All Hail The Queen!" kombeks on ja ausalt öeldes on see täitsa adekvaatne tähelepanek. Aga ei ole lubatud, ainult mõõdutundetu kiitmine on. Pool Internetti on täis arvamusi "Courtney tappis Kurti!" ja "Kurt kirjutas kõik Hole´i hitid" ("Teise plaadi omad kirjutas Billy Corgan!".."Eeee...esimene plaat oli lihtsalt sitt/ju selle ka keegi mees kirjutas") - see on mu meelest mõttetu trollimine, aga faktidel põhinev arvamus, et äkki siiski ei teinud ta kõike õigesti?

"She is a survivor, a mentor, a mother, queen, and goddess." Mis põhjusel inimesed selliseks muutuvad ja seesugust piinlikku teksti kirjutavad? Nalja tipuks, kaks jumalanna-kummardajat said teineteisest valesti aru ja üks nüüd lahkus ise uksi paugutades grupist. Põnev. Ilmselt kustutatakse see teema varsti ära ja rauge Courtney kultus saab edasi minna, ilma et keegi ebamugavaid teemasid tõstataks või millegi sisulise üle arutleks. Great success! Pangu siis kohe grupi kirjeldusse, et siin konkreetselt ainult jumaldatakse ning igasugune arutelu on rangelt keelatud. 

Laiemalt on vist tegemist kaitsereaktsiooniga "mina tahan uskuda ja sina palun ära mu usku kõiguta, muidu ma ei tea enam ise ka, mida teha!" Mõnes mõttes ma omasuguste ringi kapseldumisest saan täiesti aru, enesekaitseks ongi mugavam, ma ka ei taha oma heaolu igasuguse saastaga rikkuda ja imetlen nende vaprust, kes huvi pärast, et vaenlast tunda, Objektiivi lugemas käivad. Aga kuskil seal on mingi piir, millest alates saab ühiste huvide ja sarnase maailmavaatega inimeste grupist sekt, millegipärast juhtub see internetikommuunides kohe eriti kergesti. Ilmselt on üheks seda soodustavaks jõuks moderaatorite piiramatu võim.

*Sellist tabavat konstateeringut juhtusin lugema ühe artikli kommentaariumist, mis üllatus-üllatus, ei rääkinud sugugi päevapoliitilisel või muidu tundlikul teemal, vaid kõigest kõrvitsaseemnete kasulikkusest - ka sellest võib mäsu alguse saada!

kolmapäev, mai 29, 2019

Kunst on lahe

Tundub, et Mini käib kuidagi eriliselt elitaarses koolis, igatahes teatas ta, et tahab suvel Kumusse ja Arvo Pärdi keskusesse minna.

Nädalavahetuseks lubas kehva ilma, otsustasime siis Kumust alustada. Ma ise käisin seal viimati oma 10 aastat tagasi, on kuidagi nii, et pealinn puhkusesihtkohana jääb vaeslapse ossa, sinna ei satu kohe kuidagi ja seetõttu ma parem ei nimetagi, kus ma üldse käinud ei ole.

Seekord oli mineku üheks põhjuseks ka see, et ma tahtsin kindlasti Tommy Cashi ja Rick Owensi ühisnäitust näha ning nõukaaegset moodi. Tegelikult selgus, et enim meeldis mulle hoopiski see väljapanek , kuidagi hoopis eriline vaatenurk arhitektuurile, mida ma varem kusagil kohanud ei ole. Jah, seal oli kogu aeg "lugu" ka juures ning mulle ilmselt sobivadki asjad, kust saab midagi välja lugeda. Niisama pildi peale kipun ma sageli õlgu kehitama.

Tommylt oli kõige ägedam mu meelest graffitibatuut, millel oli minu jaoks jällegi enim "lugu" taga. Lapsepõlv kuskil kivist getos graffiti vahel vs turvaline tänapäeva täispuhutud lapsepõlvemaailm. Üldiselt on Tommy teosed pea kõik ka netist leitavad. Osa Tommy ja Owensi ühisvideost on siin,  see oli ka üks ägedamaid asju. Muuseas, esmakordselt nägin galeriis hoiatust, et mingid taiesed lastele ei sobi - no need konkreetsed seksivad hobused või rase Tommy mu meelest küll kuidagi šokeerivad ei olnud. Mu lapsed olid sõnakuulelikud ega vaadanud. Owens oli ägedam kui Tommy, ikka hullult vinge. Selliseid asju võiks vabalt seljas kanda, aga õnneks hindu juures ei olnud.

Mini leidis hoopis, et see on rõve. Ma ausalt öeldes ei teadnudki seda performance´t enne ja arvasin, et Martin Helmele kaela riputet samasisuline plakat oli mingi ühekordne aktsioon. Püsiväljapanek osutuski väga lahedaks, nii uuem kui vanem osa, seal oleks tahtnud ikka palju kauem aega veeta, aga jalad väsisid ära ja pidevalt sagisid ringi mingid ekskursioonigrupid, kellega ka kõigiga liituda oleks tahtnud, et juttu kuulata, aga paraku kõike ei saa, eriti kui oled koos lastega. Mu lemmikmultikas oli ka eksponeeritud, lingin siiagi:

Lapsed muuseas pidasid uut kunsti liiga imelikuks ja Tommyt arusaamatuks, Minile meeldisid kõige rohkem...nõukaaegsed kitlid. Ok, tegelikkuses olid need nõukaajast inspireerit hilbud.

Muuseas leidsin üles oma keskkooliaegse kunstimapi. Meile kui "süvahumanitaaridele" andis kunsti kohe päris kunstnik, Imbi Kruuv ja tagantjärele mõeldes oli see üks igati äge ja silmiavav üritus, samas teismeline mina oli niivõrd hõivatud kõige muuga, et kunst küll mu huvisfääri ei kuulunud. Kunst nõudis ju aega, aega on mul nüüd, aga mitte siis. Vaadates seda mappi - nii ägedaid asju tegime! Siin kollaaž tammetõru värvivarjunditest:





Varalahkunud Keith Flint erinevates tehnikates - mu lemmik, seejärel pildid suvisest kunstilaagrist, millest mul on ainult fotod, sest originaalid olen ära visanud...Täitsa üllatusega vaatan, sest omaarust ei oska ma üldse joonistada. Järelikult oleneb ikka väga palju juhendajast.

reede, mai 24, 2019

Perfektne puder*

Räägitakse, et perfektsionism olla paha, ma olin üldjoontes sellega nõus, aga kui võitlus jõudis minu õuele, siis tekkis järsku uus vaatenurk.

Minu jaoks oli koolis hinne neli kõige vastikum. Miks? Kolm tähendas seda, et ilmselgelt ma teemat ei vallanud, aga olin õnnekombel rahuldava kätte saanud. Kolme ei saadud iialgi asja eest, mida mõisteti või mis huvitas. Nelja seevastu ei saadud kunagi õnnekombel, neli oli kaotus, mingi nurjatu möödalask milleski, mida ma tegelikult enam-vähem valdasin. Nii vähe jäi puudu! L. vaidles vastu, et mis vahet seal on, kõik said ju sellest hoolimata aru, et sa oskad, keda see paar pisemat möödalaskmist huvitas. Mind huvitas, ma ei jäänud ise endaga rahule. Ei pea selline perfektsionist olema, arvas tema. Aga mis üldse on perfektsionism?

Mulle tundub, et see on taaskord prioriteetides kinni. Mina olen kellegi jaoks perfektsionist ainult neis valdkondades, mis teisele olulised ei ole, aga mulle on. Tema vastupidi võib nõuda täpsust ja korda seal, kus mulle see pähegi ei tule. Kas on inimesi, kes on perfektsionistid kõiges? Äkki on, aga mulle ei tule ühtegi ette.

Ma väidan, et ma ei ole perfektsionist, vaid mulle on oluline teha asju korralikult neis valdkondades, mis on mulle tähtsad ja meeltmööda. Kõiges muus võin ma vabalt käega lüüa. Valdkondi, kus ma seda teen, on kaugelt rohkem, kui neid, kus ma püüan anda oma parima ega salli vigu ja pahandan endaga, kui neid teen. Lihtsalt, standardid on inimestel erinevad. Ilmselt on mõne jaoks loomulik korrapära see, mis minu jaoks ilge pingutusega saavutatud olukord, teise jaoks punnitan mina valedes kohtades. Võib-olla kõnnib kuskil ka tõelisi perfektsioniste, kes ajavad ideaali taga tööl-koolis-puhkehetkel, aga ma kahtlustan, et täielikke pohhuiste, kes kõike üle jala teevad, on ikkagi rohkem.

Konkreetsemaks minnes, näiteks mäletan ma lapsepõlvest, kuidas ema vahtis mingit riidehilpu vastu valgust - "eks ju, siin on üks plekk, ei seda ikka ei saa selga panna, peab veel leotama", mina ei näinud mitte mingit plekki, heal juhul kerge värvivärelus kusagil, mille nägemiseks pidi asja luubiga uurima. Ma ise olen pigem selline, et "ah, on jah siin plekk, aga põhimõtteliselt kaugelt pole seda nähagi, kes see lähedalt ikka uurib, käib kah!". Mu emal oleks piinlik minusuguse pärast. "Teiste ees piinlik" on ilmselt ka üks perfektsionismi hoobadest, teisalt mulle tundub, et seda kasutatakse liiga kergekäeliselt - no näiteks mõni koogutab päevi peenarde kohal, sest muidu naabrid vaatavad, et kole ja käest lastud aed - ma keeldun uskumast, et asi on ainult selles. Kui aiandus ikka üldse ei istuks, küllap sa seal ei koogutaks ka. Muru maha ja asi vask. See on pigem imetluse kerjamine - küll sina oled ikka tubli, muudkui rügad!

Mulle vist ei istugi just nimelt need teiste nimel tehtavad pingutused ideaalne olemiseks - riietuda nii, et teistel ei oleks valus vaadata, näha "korrektne" välja, hoida enda eluruum ja selle ümbrus korras, et teistel oleks ilus kaeda. Pigem tegelen ma nende teemadega siis, kui endale häirivaks muutuvad. See nö valulävi on muidugi igaühel erinev, aga seda ei saa kuidagi "teiste arvamusele" rõhudes tõsta ka, tulemuseks on minu jaoks pigem see, et ma ei pinguta teiste jaoks, ma lihtsalt hoian neist eemale, et mitte hukkamõistu osaliseks saada. No selliseid on teisigi - "ma ei saa kedagi külla kutsuda, sest kodu on sassis". Ma muidugi ei tea, kumb on ettekääne, äkki kasutatakse korratust sellena, et suhtlemist vältida, võib ka niipidi. Igatahes, ainus, mida teiste arvamusele rõhudes saavutatakse, on mu meelest häbi. Häbi on aga paha.

Teisalt, ma ei mõista inimesi, kes annavad välja trükivigadega raamatuid (ma ei räägi üksikutest vigadest), ei suuda su meilidele konkreetselt vastata, eiravad tähtaegu, ei kontrolli fakte jms. Nende jaoks on ilmselt need "ah, keda huvitab, peaasi, et midagi sai tehtud"-asjad. Ei ole vaja neis asjus ideaali taga ajada! Peaasi on korrektne välja näha. Mulle tundub nii, ilmselt olen lihtsalt õel. Ja üldse tundub, et kirjutasin praegu pudrust ja kapsastest, asjadest, mis tegelikult omavahel sellises seoses sugugi pole ja perfektsionism jäi kah korrektselt defineerimata. P.S. Väljend "pudru ja kapsad**"  on kah siinkohal väär - puder ja kapsad käivad omavahel kokku küll.

* Rääkides pudrust, Kätlin Kaldmaa avaldab oma raamatus "Õnn on otsuse küsimus" perfektse pudru keetmise õpetuse, see oli vist suisa mitu lehekülge pikk. Ma teen nii - natuke helbeid veega kaussi, see mikrokasse, 2 minutit, maitsesta soola ja hapukoorega ning aja endale sisse. Ja mul tõesõna ei lähe alla need imelised piimaga keedetud ja puuviljadega maitsestatud Instagrami-väärilised sooritused.
**Grammatiliselt korrektne oleks "puder ja kapsad", aga mu meelest öeldakse seda just "pudru ja kapsad".

neljapäev, mai 23, 2019

Kaval kass ja puterdajast inimene

Kahe eelneva postituse süntees ehk siis loomade käitumise eripärad vs inimese halb mälu*.

Mini saadab koolist tulles pildi - kassi kauss põrandal kildudeks, krõbinad laiali. Kuidas see juhtuda sai? Kassi kausi koht on ju põrandal, niimoodi kildudeks minna saab see ainult kõrgelt kukkudes. Ma täidan kaussi enamasti köögileti peal, kust ma selle siis pärast täitmist põrandale asetan. Ju ma siis ei asetanud, jätsingi letile. No aga kuidas Mini seda kooli minnes ei märganud, ta oleks pidanud võtma letilt (ärge muretsege endale koju letti, see on ideaalne koht, kuhu koju tulles kõik asjad käest panna ja siis sinna jättagi, nii et see muutub võimalikust kohvilauast suvalise rämpsu hoidmise kohaks) telefoni ja võtmed? Ahaa, Mini läks ju kooli sel päeval enne, kui meie tööle. Kuidas ma sain kassi kausi lihtsalt leti peale jätta? Kas keegi segas mind täpselt nende kahe tegevuse - kausi täitmise ja maha tõstmise vahepeal, et ma viimase tegemata jätsin? Muudmoodi ei ole see mõeldav, kui just..noh jälle see sageneva unustamise/tähelepanematuse häiriv teema...

Miks kass kausi aga maha lükkas? See olla küll kasside tavaline käitumine endale tähelepanu tõmbamiseks käpaga asju kõrgetelt kohtadelt alla lükata, netis on sadu videoid, aga ma ei ole oma kassi veel kordagi selliselt tegevuselt tabanud. Ta lükkab asju maha ainult eesmärgiga need kätte saada. Niisiis, kassi kauss oli vales kohas, aga kass tahtis süüa. Leti peale mineku oleme tal ära keelanud, samuti nagu söögilauale või köögi tasapindadele hüppamise. De Waal muuseas tähendab, et see seostub kassile lihtsalt ebamugavusega, mitte mingisuguse keeluga - ta käib "keelatud" kohtades ainult siis, kui meie ei näe, sest tüütu on, kui see suur loom kisab ja käsi plaksutab. Leti peal pole kass harjunud sööma, lisaks on seal ka kitsas. Vabalt võis olla, et kass tahtis kausi lihtsalt õigesse kohta lükata, aga ei arvestanud sellega, et kauss kukkumisel puruneb ja toidu laiali paiskab. Ma ei tea, kuivõrd kass oskab sellega arvestada? Kass aga kausi kõrvale kukkunud krõbinat üldjuhul ei puutu, see ei kvalifitseeru toiduks, sest pole õiges kohas. Millegipärast muu toit, mis on põrandale kukkunud, aga ei ole spetsiaalne kassitoit, siiski toiduks kvalifitseerub. Kassi reeglid on kindlad, inimene on aga räpakas, tema söök sobib ka põrandalt? Mahakukkunud pala on põnev erand?

Kui ma kassi kaussi leiba või piparkooki paneks, siis ta ilmselt ei sööks, aga lapse looduslootunni katseleib, millele oli vaja hallitust peale kasvatada, sobis söögiks küll, see kougiti käpaga katseanumast välja ja järati pooleldi ära, enne kui selgus, et siiski leib kõigest. Piparkooki varastati ka kausist. Nädalavahetusel olime pikemalt ära, kassil sai toit enne otsa ja ta otsustas olukorra lahendamise oma käppadesse võtta. Ta teab küll, kus krõbinaid hoitakse, aga enamasti ainult hõõrub end selle korvi vastu, seekord oli aga kraapinud augu toidukotti ja selle kaudu krõbinad kätte saanud, oluline on aga see, et niimoodi ei avanud ta mitte oma regulaar(dieet)krõbinate pakki, vaid lapse ostetud kassimaiuste paki, ehk siis ikka selle maitsvama. Kui koju tulin, sain oma kümme minutit kassisõimu ka muidugi. Sõimab ta üldiselt ainult mind kui toitjat. Üldse suhtleb peamiselt minuga. Ja enamasti taunivas toonis. No näiteks, kui ma tal keelan kuhugi ronida või midagi teha, siis ta vastab sellele spetsiaalse kätsatava tooniga ma eeldan et midagi "ole sina vait, kui mina tahan!"-stiilis. Seoses sellega, läksin mina ükspäev midagi riidekapi pesuriiulist võtma, meil sellised korvi stiilis riiulid, kui järsku silmanurgast registreerin ära, et miski ühes teises korvis liigutab. Mul on esimene reaktsioon alati kiljuda, lapsed eeldavad sellest, et emme nägi ämblikku. Ei olnud ämblik, kass vahtis pesu vahelt. Pean nüüd magamistoa ukse kodunt lahkudes kinni panema, sest pikad mustad karvad aluspesul pole väga kaunid. Huvitav, et varasemad kolm ja pool aastat ei ole ta pesukapi vastu mingisugust huvi üles näidanud, nüüd on aga kohe jaol, kui uks kogemata lahti jääb.

Inimene üldiselt arvab, et kui kass talle surnud hiiri ukse ette toob, siis see on a la kingitus ülemusele, tegelikult pidavat see olema pigem kassidele omane komme hoolitseda hädisemate kaaslaste eest - see suur kohmakas loom küll hiirepüügiga hakkama ei saa, eks ma viin siis talle kah.

P.S. Kirjutasin selle postituse eile ja lugesin täna üle, leidsin mitu sõna, mis olid valed - no ses mõttes, et kirjas oli õigele sõnale sarnane sõna. Kohutav. Ega ma ju ei kirjuta seda teksti ka kuskil vaikses nurgakeses, enamasti ikka avatud kontoris muu tegevuse kõrvalt, raadio mängimas. Muuseas, lugesin Veiko Märka "Elu on sõna" ja seal ta põhjendab ka meie ajakirjanduse kehva taset suurte avatud kombinaatkontoritega. Ainsad mõttega kirjutet artiklid on arvamusartiklid, mille sageli kirjutavad mitte ajakirjanikud, vaid sellised inimesed, kes saavad kuskil omaette süveneda. Meil on ses osas veel hea, et meid on kõigest neli ja enamasti ollakse vait. Ja me ideeliselt ei tegele loova tööga.

*Vist peaks pigem ütlema "tähelepanuhäired"


kolmapäev, mai 22, 2019

Frans de Waal. Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?

Kõik, kes ei ole sellised nagu meie ega oska meiega sama hästi asju, mida meie oskame, on lollid. Mul läks näiteks vaja oma silmaga veendumist, enne kui taipasin, et düsgraaf ei pruugi olla ebaintelligentne, ta ei ole lihtsalt mingil põhjusel võimeline reeglitekohaselt kirjutama. Ta on teistsugune, aga mitte tingimata rumalam kui mina.

Loomade kohta on sääraseid müüte hulgim. Loom ei oska rääkida, loom olla üldse vaid instinktide kogum, loomadel pole kultuuri, loomad ei tunne end peeglis ära, loomadel puudub eneseteadvus jne. Frans de Waal näitab siin raamatus, kuidas need müüdid sugugi tõele ei vasta ja siin pole isegi erilist ohhoo! efekti, pigem vangutad pead, et loogiline ju, teisiti polekski võimalik. Lihtsalt väärõpetus on meie nooruses vohanud ja see on oma jäljed jätnud.

Saame aru, et lihtinimene võib olla taipamatu, aga uskumatu on see, kui paljud teadlased samasugused on olnud. No näiteks leiti pikka aega, et üks inimahvide alaliik on teistest rumalam, sest nemad millegipärast tööriistu ei kasuta. Lõpuks tuldi selle peale, et nende käe ehitus on veidi teistsugune kui teistel ning neil lihtsalt ei olnud füüsiliselt võimalik kasutada neid abivahendeid, mida uurijad neile pakkusid. Abivahendid vahetati sobivamate vastu ja ahvid võtsid need kohe kasutusse.
De Waal näitabki, kui palju väärarusaamu on tulnud valest küsimusepüstitusest või siis mingi asjaolu eiramisest. Peamine asjaolu, mida eiratakse on muidugi see, et raske on pidada võrreldavaks katseid, mida inimesed teevad võrdlevalt inimlaste ja loomadega - inimesed on siiski inimestega samast liigist. Sageli seda erinevust aga millekski ei pandud, no näiteks inimkatsealustega suheldi, loomi püüti võimalikult vähe segada, lisaks hoiti loomi sageli "tõeste tulemuste" saamiseks näljas, väsimuses jms, mis pidavat tagama, et nad on keskendunud. Samas, kas inimene on õppimisvõimelisem puhanu ja rahunenuna või kurnatuna? Millegipärast loomadele see uurijate meelest ei laienenud.

Põhiline erinevus, miks me üksteist ei mõista, ongi see, et me oleme erinevatest liikidest ja seetõttu on meil üksteisest arusaamine raskendatud. Paraku ka sedapidi, et inimene ei mõista looma, kuigi arvab enda mõistuse ülimusliku olevat. De Waal räägib umwelt´i ehk omailma mõistest, mis erineb igal liigil sõltuvalt tema ehitusest ja keskkonnast - evolutsioonilistel põhjustel oleme kõik efektiivsed omaenda maailmas täites liigile vajalikke ülesandeid ning kui mingit oskust otseselt vaja ei ole, siis seda ka välja ei arene. Ei ole nii, et inimeste oskused on selgelt üle loomade omast. Meil isegi puuduvad paljud oskused, mis on loomadel. Teoreetiliselt peaks keerukaimateks loomadeks olema hoopis elevandid (neil on suurim aju) ja kaheksajalad (neil on lausa mitu aju), aga me lihtsalt ei oska nende võimekust uuridagi. De Waal toob ära ka Wittgensteini tsitaadi "kui lõvi oskaks rääkida, ei saaks me temast aru." Kõrvalepõikena meenus siinkohal üks hea kodumaine novell antud teemal, õnneks on see netiski üleval.

Me oleme niivõrd harjunud loomi alamateks pidama, et liigsel inimesesarnasusel tekib suisa nö õõvaorg (uncanny valley), mille näiteks toob de Waal raamatus inimahvid, keda õpetati ühes loomaaias külastajate rõõmuks teepidusid korraldama. Loomad õppisid selle nii filigraanselt ära, et külastajad hakkasid hoopis nurisema - käituvad ju nagu inimesed, õudne vaadata! Talitajad õpetasid siis ahvid toitu loopima ning külastajad olid rahul - näe, ahvid ikkagi! See on mu meelest ilmselt raamatu uskumatuim näide. Inimene tahab olla looduse kroon, ta ei taha mitte mingi hinna eest olla erioskustega ahv. Miks? Sest muidu tekitab liigselt südametunnistusepiinu, et me oma vendi enamasti üsna inetult kohtleme?

Selleks, et uurida erinevaid loomi kui iseseisvaid liike ja püüda aru saada, missugune on elu nende omailmas, tuleb enda paremaks pidamisest ja vaid enda oskuste silmas pidamisest üle olla. Paraku pidada ka loomauurijad sageli takerduma tarbetutesse vaidlustesse stiilis "minu varesed on targemad kui sinu ahvid!" Keegi pole kellestki targem või parem mingil üldisel skaalal, sest seda lihtsalt ei ole, igaüks on parim omaenda maailmas, selline on paraku evolutsiooni tulem. Teistsugusel juhul oleksime kõik arenemas üheks ja samaks, parimaks liigiks. Oot, või inimene seda teiste liikide väljasuremist soodustades just teebki? De Waal leiab siiski, et väljastpoolt vaadates (UFO seisukohalt näiteks) ei pruugi Maa edukaimaks asukateks sugugi inimesed olla. Sipelgad on näiteks äärmiselt organiseerunud rohkearvuline liik, mida me aga endi jalge all enamasti tähelegi ei pane. Miks peaks aga UFO olema just tingimata inimesesarnane?

Raamat, mida võiks oma maailmapildi avardamiseks või vähemalt egotsentrismi kinni jäämise vältimiseks kindlasti lugeda. Ja anda lastelegi lugeda, et nad tulevikus samasse "loll nagu loom!" võrku ei takerduks. Milleks valida lihtsustatud maailm, kus inimene on looduse kroon ja kõige mõõdupuu, kui võib hoopis rohkem võimalusi avastada?

teisipäev, mai 21, 2019

Kui aju alt veab

Ma olen varem ka kirjutanud sellest, kuidas aju ei saa usaldada. Kindlasti paneks mõni nüüd selle järgneva episoodi täiskuu arvele, aga mulle tundub, et see on pigem iseloomulik näide selle kohta, kuidas aju asju filtreerib arvestades nende olulisust ajuomaniku jaoks ning kuidas ta info kuhjudes vahel ka üsna ebamõistlikke otsuseid teeb.

Kuidas saab olla nii loll, et lased oma pangakaardi ära blokeerida? Paned kolm korda valet PIN koodi? Ei ole ju nii tuhm, saad ju aru, et on vale ega pane tuima järjekindlusega kolm korda järjest valesti? Ma arvasin ka nii.

Meil on ju nüüd viipemakse. Ma kasutan seda päevas mitu korda, hea ja mugav. Aga siis juhtus selline erandlik olukord, et mul oli automaadist sularaha vaja võtta. Seal ei ole ju viibet. Seisan siis ja imestan. Oot, see käsi käis klaviatuuril ju kuidagi nii, aga kood? Oli ju raudselt mingi ümmargune number ja teine osa umbes pool sellest, aga mitte päris? 5035? 6025? Proovisin mõlemaid. Üks katse veel, seejärel sööb masin kaardi ära. Ei riskinud.

Loomulikult ei mäletanud ma pärast enam, mis kombinatsioone ma seal proovinud olin, aga 95% olin ühes neist kindel. Läksin poodi, sest sealne terminal kaarti ära ei söö. "Teie PIN on blokeeritud" Jah, koodi sisestades tundus mulle tõesti, et viimati see käsi küll neid nuppe pidi ei käinud. Ma teadsin, et käsi tegelikult teab, aga aju ei suuda kätte saada seda kohta, kust käsi oma infot ammutab. Ajul on meeles mingid kombinatsioonid, aga ta ei ole enam üldse kindel, mis on ID kaardi PIN, mis suvila valve PIN ja mis pangakaardi oma ning mis üldse mingid muud kaunilt kõlavad kombinatsioonid. Kas ma sellist aju tahtsin?

Igatahes otsustasin, et mina seda häbi üle ei ela, uut kaarti tellima ei hakka, veel rahagi maksma oma lolluse pärast ja lasen edaspidi kogu raha L.-i arvele kanda, kes selle siis mulle automaadist välja võtab. No hüvasti iseteeninduskassad, aga ilmselgelt peab loll elustiilis järeleandmisi tegema. (Igaks juhuks lisan, et liialdamine on mu lemmikspordiala) Hiljem kodus avastasin, et PIN koodi saab panga kodukalt tasuta vaadata (miks ma seda ometi enne kolmandat korda PIN-i vajutamist ei teinud? Mul oleks pool päeva aega olnud? Sest ma olin ju kindel, et ma tegelikult ikka tean seda PIN-i peast). Vaatan ja see ehmatas mu täitsa ära. See PIN kood ei olnud ligilähedanegi mu peas olnud valemiga 5035 või 6025 või midagi sarnast. Täiesti võõras number. 5035 oli ilmselt olnud mingi mu varasema kaardi PIN ja see uus, mida olin küll juba pool aastat kasutanud, oli täiesti ajust välja lõigatud, tühi koht, ebavajalik info. Ma poleks seda justkui kunagi varem näinud, aga ometi pidi see õige kood olema.

Ega ma kaarti ikkagi kasutada ei saanud, pidin panka minema, kust teenindaja helistas peakontorisse ("Mul siin on klient...jah, kolm korda sisestas koodi valesti, jah, poes, mitte automaadis"/kõnekas vaikus - ilmselgelt teises otsas ohatakse, et jälle üks imbetsill, jah?) ja alles seejärel sain kaarti uuesti kasutama hakata. Ainus õnn, et raha ei kulunud, nii palju oidu oli olnud, et mitte automaadis kolm korda järjest eksida. Igatahes lähen ja sisestan siis selle õnnetu koodi masinasse ning käsi tunneb kohe ära, et just niimoodi ta pidigi liikuma, kuidas aju seda ometi ei teadnud. Ilmselgelt õige kombinatsioon, mida ma varem kogu aeg olin kasutanud.

Aju viskab ära kolikambrisse kõik, mida kasutajal tema hinnangul enam vaja ei lähe ning lisaks kaotab ära ka kambri võtme. Lugedes vanu blogipostitusi eelistab ta isegi jalgratta pigem iga kord nullist leiutada, kui kasutada kunagi varem omaks võetud põhimõtteid.  Ainult mingi kõhutunne (?) ütleb sulle, et kuidagi tuttav tunne on, me oleme siin vist varem ka olnud. Aju vaikib kangekaelselt. Mida rohkem infot läbi käib, seda kindlamalt suurem osa sellest kolikambris maandub. Sellest võiks ilmselt järeldada, et lisaks asjadest mõtlemisele tuleks neid ka aktiivselt päriselus rakendada. Kuidas see välja võiks näha? No et ei kirjuta oma geniaalseid mõttevälgatusi ainult üles, vaid jutlustad neid aktiivselt kõigile vastutulijatele? Siis jääks ilmselt endale ka meelde. Ilmselt sellega populaarsust just ei koguks ja õnneks on loodus andnud ka teistele samasuguse unustamisvõime - loed kellegi teise sada korda korratud mõtet iga kord kui uut. Ehk siis kuidas blogida üle kümne aasta ja sellest mitte ära tüdineda.

Ja kui mul nüüd viie aasta pärast Alzheimer on, tuletage mulle meelde, kuidas ma selle esimeste märkide puhul asja üle nalja tegin...Kuigi noh, siis on juba hilja.

esmaspäev, mai 20, 2019

Rammstein - Rammstein (2019)

Kui see oleks kontseptsioonalbum, siis teemaks ilmselt "Armastuse erinevaid vorme". On vaja ainult ühte tikku, et süüdata leek, kui albumikaant tõlgendada. (Alternatiivse tõlgenduse annab üks youtuber, saksa keelt valdajatele link siin,  kes näeb albumit kui ühe ahistaja elutsüklit* - ma ise sellega 100% nõus ei ole, aga huvitav vaatenurk sellegipoolest)

Rammsteini armastatakse üldse palju tõlgendada, kuigi kõigepealt oleks üldse vaja aru saada, mida nad seal laulavad. Õnneks on nüüd olemas Genius.com, kus juba esimesel päeval sai lugeda laulusõnade tõlkeid nii inglise, vene kui ka hispaania keeles. Mu meelest on tore, et leidub inimesi, kel on huvi ja kes viitsivad midagi sellist käigus hoida. Ilmselgelt kuulun ma sellesse kontingenti, keda huvitab ka vanade bändide puhul uus looming ning pigem ärritavad need, kes kontsertidel vanu hitte nõuavad ja pidevalt teatavad, kuidas vanasti oli ikka rohi rohelisem.

Esimene singel uuelt plaadilt oli Deutschland, millest ma kirjutasin siin. Mu meelest see lugu hälbib  ahistaja-kontseptsioonist ning räägib pigem sellisest armastuse liigist nagu kodumaa-armastus ("siinkohal vaatame slaide!" nagu oli ühes anekdoodis).

Teisena ilmunud singel Radio kuulutati enamasti fännide poolt nõrgemaks, kui esimene, kuid mulle isegi meeldis see veidi rohkem. Selline Kradftwerkilik vaib on sellel mu meelest, lisaks on see pea ainuke "rõõmus" lugu plaadil, kuigi räägib ju loo üsna nukrast perioodist ajaloos, mida meiegi hästi teame - ainult läbi raadio sai salaja kuulata helisid väljastpoolt Suurt Kodumaad. Ahistamine, kui on, siis riigiaparaadist tulenev ja mitte seksuaalne, armastus aga elu ja selle rõõmude vastu.
Ülejäänud lood olevat küll enne plaadi ametlikku ilmumist kuhugi lekkinud, aga mina kuulasin ausalt ja õigeaegselt Spotifyst.

Kolmas lugu "Zeig Dich" oli väga tugevaks täienduseks kahele esimesele. Salvestatud ilmselt Valgevenes koos Minski kooriga, räägib see deemonite elustamisest kiriku müüride vahel. Jah, siin võib kindlasti näha vihjet pedofiiliale, aga ka muudele pimedatele tegudele. Minu jaoks on teatud kirikukooride laulud alati veidi kõhedusttekitavad olnud ning siinne "needmine" koos õelalt väljasülitatud "Zeig Dich"-iga (ilmselt kõla järgi valitud pealkiri?) kõlab tõeliselt kurjakuulutavalt. Needmissõnu on püütud muide netis ka dešifreerida, aga pigem ongi see lihtsalt pseudo-ladina keel, mis sobivalt kõlab, ma ise guugeldasin, sest huvitav tundus termin "murisuri", mis ilmselt on lihtsalt parafraseering "surimuri"-st, millele etümoloogiasõnaraamat annab sellise vaste. Võimalik mõjutaja siis alamsaksa keel ka meil, huvitav, kust Rammstein selle välja kaevas? Meenutab Ghosti parimaid palu - kõlekaunis õelus.

Plaadi neljas lugu "Ausländer" on üks otsituma tekstiga Geniuse statistika põhjal. Pole ilmselt ime, miks. Ka minult küsiti alles hiljuti, et "eks, see Rammstein on ikka noh, veidi natsibänd?". (Ega inimese hinge ju ei näe, aga ma pigem leian, et nad on intelligentne trikster-bänd, selle asemel, et olla halvasti varjatud natsibänd). Seega eeldatakse loost "Ausländer" ilmselt mingit rassismi. Aga seda ei ole. Lugu räägib hoopis keskealistest valgetest meestest, kes käivad kolmandates riikides oma seemet külvamas, seksituristidest, nemad on selle loo välismaalased. Osav lüke, mu meelest. Muusikaliselt ehk mitte nii särav, kui kolm esimest.

Järgmine lugu "Sex" räägib...seksist. Sellest, kuidas maailm on seksist üleküllastunud, kuidas see ronib sisse uksest ja aknast, mõjub groteskselt, on muutunud täielikult asjaks iseeneses, lahus tunnetest ja inimlikkusest. Ajab juba oksele, aga teeme seda veel! Korduv motiiv Rammsteinil, ka muusikaliselt selline üsna mittemidagiütlev. (St lugeda seda siiski "endiselt parem kui ükski eurolaul")

Kuuenda loo, "Puppe", puhul olin juba ette lugenud, kuidas see on väidetavalt parim Rammsteini lugu üldse ja asi, mille pärast tõepoolest tasus kümme aastat oodata. Algab see kui tavaline Rammsteini ballaad, aga refräänini jõudes on selge, mis "Puppe" niivõrd eriliseks teeb. Inimesed tahavad näha päris valu, nad tahavad, et kunst nad ära petaks, nad tahavad, et kunstnik oleks veenev ja Till Lindemann selles loos seda kõike kindlasti on. Sa usud, kui ta röögib jõuetus vihas, sa usud, et ta teab, mis tunne on sellel väikesel poisil, kelle õde kõrvaltoas vägistatakse ja kes samal ajal oma nukku tükkideks rebib. See valu ja vihkamine selles loos toovad kananaha ihule, see ei ole mingi tilu-lilu kollitamise pärast, sest sa ju tegelikult tead, et sellised väikesed poisid on olemas. "Puppe" seostub ses osas "Ausländeriga", sest enamikul neist seksituristide poolt "tarbitavatest" töötavatest neiudest on kusagil väikesed õed-vennad või lapsed, sageli tõepoolest ka kõrvaltoas, kelle maailma rikkad onud purustavad. Laps vihkab neid onusid täpselt samamoodi nagu ta muutub tundetuks oma ärakasutatava lähedase suhtes ja rapib oma nukku, et end välja elada. Rohkem kui teema ise, vapustas mind Lindemanni ehedus, ma ei usu tõesti, et Rammsteinil oleks teist nii mõjuvat lugu.
Sarnaste momentidena artisti ja loomingu lahutamatusest meenuvad näiteks Psychoterrori Freddy sõnad: "Teie jaoks on see bänd, minu jaoks elu!" või see kuidas Courtney laulis kunagi staadionitäie rahva ees "Someday you will ache like I ache", rahvas röökis kaasa ja siis mingil äkilisel selgushetkel vaatas Courtney neid ning küsis "Do you really think that you can ache like I ache!?" Ma ei tea Lindemanni isiklikust kogemusest antud teemaga, aga igal juhul on tal võrratu sisseelamisvõime.

"Was Ich Liebe" räägib taaskord armastusest, taaskord düstoopilisest -  kõik, mida armastan, selle pean hävitama. "Diamant" stiilipuhta ballaadina ühepoolsest armastusest, pigem sõltuvusest. "Weit Weg" kättesaamatust, keelatud armastusest. "Tattoo" enesearmastusest, kus teised on vaid dekoratsioonid  - kui su kehale on tätoveeritud kallima nimi ja teie teed lahku lähevad, siis leiad lihtsalt uue, kellel on sama nimi. "Halloomann", mis plaadi lõpetab, vaatab maailma läbi maanteeperverdi silmade nagu seda enne on teinud näiteks Nirvana loos "Polly" või Therapy? loos "Diane". Jah, seda võib võtta kui tsüklit lapsepõlves kogetud ahistamisest, sellest tulenevast külmusest ja võimetusest armastada, mille lõpetab ise ahistajaks hakkamine. Vihjeid sellele võib leida "Halloomannis" mainitud roosikrantsist, mis justkui viiks tagasi kirikuteemale.

Muusikaliselt on kõik need lood siiski üsna meeldejäämatud. Mulle tundub, et Rammstein maadleb selle sama nö geniaalsuse taagaga, millega mu meelest näiteks Mansongi - ideid on, aga need üritatakse ideaalseks viimistleda, mis omakorda muudab lood kuidagi igavaks, konstrueerituks, ei ole enam seda "nooruse uljust", et teeme nagu torust tuleb ja vaatame, mis saab. Osa lugusid ongi pärliks vormitud, teised aga mitte. Kas on vajagi, ilmselt Rammsteinil küll mitte, neil on piisav pärand ammu olemas. Seoses sellega -  mu meelest on Rammsteini puhul nende saksa keel plussiks muutunud, nad on niivõrd kuulsad, et inimesed viitsivad uurida, mis neil ka öelda on, samal ajal kui ingliskeelse muusika puhul eeldatakse, et sõnadest saab niigi aru, pole vajadust mingeid varjatud sõnumeid otsida (va osa bände, kes ka inglise keeles krüptilisi sõnumeid edastavad). Teisalt vähem tuntud võõrkeelset bändi eriti kuulata ei viitsita (samuti saksamaalt Oomph!-i selleaastane plaat "Ritual" on mu meelest väga hea, aga tunduvalt vähemkuulatud kui Rammstein).

Igatahes õnnestus mul uut Rammsteini plaati lisaks kõrvaklappidega intensiivsele kuulamisele kuulda ka reede õhtul klubis, kus "Zeig Dich", "Ausländer", "Sex" ja "Puppe" kahe bändi vaheajal ette mängiti. Ütleme nii, et oli hoopis raskem vaimustuda. "Zeig Dich" veel tõmbas kuulama, aga ülejäänute ajal oli mul ikka raskusi enda kõrval istuvat tüüpi süvenema sundida (stiilis "Ghas thäid võib gäperhdada?" "Hõss, pagan küll, jäta juba, kuula laulu ma ütlen sulle, saa aru, see on Rammsteini uus plaat, praegu on väga tähtis, et sa seda kuulaksid, hiljem ma analüüsin sulle ja eeldan ka sinu aktiivset panust, ei-ei nicht käppen!"). Noh, põhimõtteliselt taaskord see "Me explaining things"-meem, õnneks mul on blogi, kus saan  segamatult vahutada ega pea nägema, kuidas kuulajad haigutavad ja nina nokivad. Kokkuvõttes, see plaat nõuab süvenemist, aga enamik seda ei suuda.




* He thinks that the album could be about the full life story of one human being by describing the curve from being sexually abused to do it oneself. It could be a kid that has experienced sexual abuse in the church (“ZEIG DICH”), maybe the son of a foreigner who just had an one-night stand (“AUSLÄNDER”). Early experiences of sexual abuse often lead on to hypersexualization but without feeling joy while having sex which could be the reason why the song “SEX” displays sex in a weird way. In “PUPPE”, the kid has another traumatic experience which leads to the kid not daring anymore to have feelings or to bind to another person or thing in any way (“WAS ICH LIEBE”, “DIAMANT”).
The kid becomes an emotionally stunted man which nevertheless pines for a closeness and caring which he cannot get because he is too broken (“WEIT WEG”).
He tries to handle his emotional brokeness with his tattoos (“TATTOO”) and at the very end it is possible that the victim becomes an abuser and the circle rewinds (“HALLOMANN”).

reede, mai 17, 2019

Store My Kids! *

Eile oli mul üliraske tööpäev, äärepealt oleks pingepeavalu saanud rööprähklemisest, aga tulemus on teie ees. Nimelt kuulasin ja kommenteerisin töö kõrvalt Eurovisiooni. Visuaalselt materjali ei vaadanud, Spotifys on kenasti kõik lood playlistina (kas selle eestimaine teisend on tõesti ainult "esitusnimekiri" - sõnaus, auu!) olemas. Detailne aruanne allpool, võib vabalt lugemata jätta.

Mina sain tõuke kuulata Madli ja Kristallkuuli blogidest, samas lapsed on kodus täielikult Eurovisioonilainel (ja mees piinleb). Minile meeldivad kõige rohkem (peale Victor Crone´i siis) Kreeka ja Prantsusmaa, kõige õudsemaks peab Islandit (!), Portugali ja San Marinot (nende kahe viimase osas samal meelel). Muuseas, Victor Crone on tore, ta kirjutas Minile vastu (või oli see tema assistent) Instagramis.
Mulle vist meeldisid Suurbritannia, Holland, Šveits, Sloveenia, Leedu, Poola, Tšehhi ja Island. Ausalt öeldes ühtki päris sellist lugu, mida enda playlisti jätta, küll ei olnud. Sloveenia esitajate plaati kuulasin, aga midagi erilist see polnud.

Aga täna ilmus Rammsteini kümme aastat oodatud seitsmes stuudioalbum, Lana Del Reyl ja Slipknotil uued lood - tõotab taas raske päev tulla.


1. Holland  - Duncan Laurence "Arcade" - ilus laul, võiks vabalt kuulata
2. Šveits - Luca Hänni "She Got Me" - normaalne raadiolugu, paneb jala tatsuma küll.
3. Itaalia - Mahmood "Soldi" - ei läinud nagu käima, kuigi itaaliakeelsed lood mulle üldiselt meeldivad.
4. Küpros - Tamta "Replay" - selline tümpsu taustal hale naisulg, nagu meil Eesti Laulule ikka saadetakse.
5. Rootsi - John Lundvik "Too Late For Love" - hale meesulg, nii igav lugu...Rootsist ei oleks oodanud sellist jama.
6. Norra - Keiina "Spirit in the Sky" - 90ndate disko, kummaline ja kergelt piinlik, aa ok, nüüd algas see joigu osa, piinlik, piinlik. Mitte, et joigumine piinlik oleks, võtke Enigmast eeskuju, seal näiteks pole.
7. Aserbaidžaan - "Truth" - meeldejäämatu lugu, kõlatu, sõnad nagu läbi mingi vati, rütm tuim. Vabalt võib olla see valem selliseks looks, mis pidevalt pähe tambituna lõpuks meeldima hakkab.
8. Prantsusmaa  - Bilal Hassani "Roi" -  laulda ta (tundub, et tegemist transuga) oskab, aga see keelte vahetamine loos loob liigse segapudru ja laul justkui ei toimi.
9. Malta  -Michela "Chameleon"  - jälle mingi veiderdamine rütmi ja häälega täiesti igava loo juures, et popp oleks. Ei aita.
10. Hispaania  - Miki Nunez "La Venda" -  vähemalt korralik rahvamuusika, Zorro ja kappavad hobused. Traditsioonide juurde tagasi,  mitte mingi lahjendatud eurokompott. Kuulata väga ei kannata muidugi.
11. Kreeka - Katerina Duska  - "Better Love" - iseenesest põnev hääl, aga tobe paatosega lugu, siuke õhkamine ja jookseme lippude lehvides paremasse tulevikku. Eurokas.
 12. Venemaa - Sergey Lazarev "Scream" - euroklišee meesulg, booooring.
13. Eesti
14. Suurbritannia - Michael Rice "Bigger Than Us" - kes oskaks mulle öelda, miks mõni meesulg tundub hea ja ilus, teine ajab haigutama? See siin mulle meeldib. Ilus laul ju, mida siin ohkida? Holland ja britid ilusad meesulud, Rootsi ja Venemaa nõmedad. Nii on. Võiks öelda, et see laul on suisa võimas. Meeldejääv. Siiani parim lugu. Või on asi selles, et käisin vahepeal lõunal ja "kõht täis, meel hea"?
15. Belgia - Eliot "Wake Up" - mehi sel aastal kuidagi silmatorkavalt palju? See jääb jälle lahjaks, pole mingit eristuvat tugevat refrääni, rütm ei voola.
16. Leedu  -Jurijus (Jurij Veklenko) "Run with the lions"- veel meesulge. Refräänis üks koht meenutab The Weekndit, mu suurt lemmikut, aga kahjuks ülejäänud laul seda väga ei toeta ja läheb liiga tüüpilist Eurorada. Muidu tundub huvitava häälega mees.
17.  Valgevene  -ZENE  "Like It" - igav tibudisko, väikeste tüdrukute muusika. Ilmselt jääb kummitama ja hakkab lõpuks meeldima.
18. Läti  -Carousel "That Night" - etno-indie inin. Habiseva naisvokaaliga nagu meil siin ka paar trendikat bändi. Meenutab väga seda Go Away Birdi, kes meilgi Eesti Laulul osales ja paar head lugu tegi, aga terve nende plaat jäi siiski liiga ühetaoliseks mu jaoks.
19. Tšehhi - Lake Malawi "Friend of a Friend"- päris lahe gaydiskolugu. Selline õhuline.
20. Austraalia - Kate Miller-Heidke "Zero Gravity" - esimene lugu, mida ei tahaks lõpuni kuulata. Totakas hääleväristamine, lõpuks tümm ka taha, et ikka kõigile midagi. Vastik lugu. Huvitav, kuidas nad nii ilmselgelt meie eelmise aasta loost šnitti on võtnud?
21. Iirimaa - Sarah McTerman "22" - eee, tundub, nagu ta ei oskaks väga hästi laulda, leitud selline lihtne lastelauluke, mis eriti võimeid ei nõua. Kummaline valik. Midagi lihtsale inimesele lõkke ääres kaasa laulmiseks.
22. Taani - Leonora "Love Is Forever" - no pmst sama, mis eelmine - võtame kätest kinni ja kõigutame end "üten rütmin". Mingi lastefilmi soundtrackiks sobiks. Ja nüüd kõik koos kõigis Euroopa keeltes ka muidugi.
23. Armeenia - Srbuk "Walking Out" - jälle mängime rütmiga ja laseme lauljal imelikke hääli teha vahepeal, see peaks peale minema praegu vist? Ei päästa seda igavat lugu. Tüütu meeldejäämatu eepos.
24. Sloveenia - Zala Kralj & Gašper Šantl "Sebi" - Muuseas, ERR-i Eurovisioonilehel on meeslaulja perenimest tehtud laulu pealkirja osa. Häbi. Ilus mõtlik lugu, selline "traagiline slaavi hing". Aru ei saa millestki, aga kõnetab.
25. Rumeenia - Ester Peony "On A Sunday"  -võib-olla on tekstist mitte arusaamine teeneks, sest selle laulu tekst on nii klišeelikult nõme, et tõmbab kohe ootused maha. Laul ise on ka igav ja mõttetu. Sellise haleda inina peale küll ükski mees su juurde tagasi ei tule.
26. Saksamaa - S!sters "Sister" - no vabandust, aga see mahajäetud naiste inin pole ka kuidagi inspireeriv või "väestav". Piinlik.
27. Iisrael - Kobi Marimi "Home" - ajast ja arust Eurovisioonilik meesballaad, järgmine palun.
28. San Marino - Serhat "Say Na Na Na"  - päriselt siuke lugu? 80ndate disko, mõmisev meesvokaal, taustaks tädid, tekstiks mingi pläma? Kõlab nagu paroodia, aga vist ei ole. Ahjaa, Eurovisioon ju.
29. Soome - Darude feat Sebastian Rejman "Look Away" - Darude tegi vanasti ikka korralikku tümakat, nüüd mingi küündimatu lahja tümps. Laulja hääl ei vea ka kõrgemaid noote välja. Jama.
30. Island - Hatari "Hatrid mun sigra" - hah, ma sain kohe esimestest taktidest aru, et see vist see Islandi lugu, sest kõlas koheselt teistmoodi. Üldse ei meenuta Rammsteini mulle. Pigem mingit elektroonilisemat asja, Pain´i näiteks. Iseenesest pole väga minu teetassike, aga midagi värskendavat ja tantsitav lugu ju ka.
31. Ungari - Papai Joci "Az En Apam" - vilistamisega lood lähevalt üldiselt inimestele peale vist? See osa loost on kõige kaasahaaravam, muu jääb natuke liiga eksootiliseks. Meloodiat iseenesest on, aga niisama nananaa tundub kuidagi liiga labane.
32. Makedoonia - Tamara Todevska "Proud"  - klassikaline naisballaad, igav, järgmine palun. Pmst Iisraeli naisversioon.
33. Portugal - Conan Osiris "Telemoveis" - ee, mis **** see veel on? Oleks nagu kutse palvusele? Aga taustaks keegi ohib? Miks?
34. Horvaatia - Roko Blaževic "The Dream"  - jälle klassikaline Eurovisiooni paatoslik meesulg, erinevad keeled ja me kõik unistame armastusest, ühendagem käed jne.
35. Serbia - Nevena Bozovic "Kruna" - ballaadile lisatud veidi kitarri, aga muidu tüüpiline Euroballaad seegi, jälle mitmekeelne.
36. Albaania - Jonida Maliqi "Ktheju Tokes" - veidi põnevam ballaad, aga ei miskit erilist, häält lauljannal iseenesest on. Balkani ulg.
37.  Poola - Tulia "Fire Of Love" - rahvamuusikat taas, noored setu memmed? Algul tundus võõrastav, aga samas täitsa rütmikas värk ja kokkuvõttes ei häiri, võib kuulata täitsa. (Ausõna, ma ei hääletanud omal ajal "Tii" poolt, aga ega ta mind väga ei tülgastanud ka)
38.   Austria - Paenda "Limits" - mul on valus, kui inimesed nii kõrge häälega laulavad. Lily Alleni viimane plaat ei kõlba minu jaoks selle tõttu kuulata. Asi on ilmselt minus, kellegi jaoks kindlasti ilus laul, aga mul ei kannata kuulata. Pea hakkab valutama selle kõrge väreleva häälekese peale.
39. Georgia - Oto Nemsadze "Keep On Going" - pealkirjast hoolimata pole tegu ingliskeelse looga. Jube äge keel! Eriti need kõrihäälikud ja muidugi meeskoor seal taga. Võimas lugu. Mulle meeldib. EDIT: Kuulasin teist korda veel, enam ei meeldinud.Võta siis kinni...
40. Montenegro -  D-Mol "Heaven" - Kindlasti tublid muusikud kõik, aga laul on selline mittemidagiütlev nagu meil oli see "High Heels In Neighbourhood". Ei häiri, aga lemmikuks ka ei pretendeeri.
41. Moldova - Anna Odobescu "Stay" - võimsa häälega naine, meloodiat ka on, aga kuidagi liiga klišeelik lugu, ei jää millegagi meelde.


* "Store My Kids!" on siis Eesti euroloo kõla Mikro suust. Teadmatutele, originaalis "Storm Like This".



neljapäev, mai 16, 2019

Teenage Whore

Lugesin Kerrangist Hole´i Violet´i video analüüsi ning seal on see lõik: There’s a bleak, compelling, heartbreaking central idea in using skills learned in gleeful ballet lessons in adulthood to titillate a leering, exploitative audience. Lapsepõlves õpime balletti, et tulevikus olla tublid stripparid. Mu meelest on see päris tabav ja jõuline sümbol selles videos (mille niimoodi tõlgendamiseni ma ise ei ole tulnud). Igatahes seostus see mulle kohe igasuguse "süütuse aja" kontseptsiooniga ja millegipärast meenus üks tõestisündinud seik, mis tõestab teravalt kui erinevalt näeb maailma teismeline mina võrreldes praeguse, kalestunud normaalse reaalsustajuga minaga.

Olin mina umbes 15* ja kõndisin palaval päeval mööda tänavat. Sellise õhukese kleidikesega, mida ikka sooja ilmaga kantakse. Trillallaa-trullallaa, Punamütsike kepsleb, eks. Järsku peatub minu kõrval üks uhke, lahtise katusega auto, kus istub sees üks onu. Mitte mingi paks ja kole perv, vaid üsna tavaline, meeldiva välimusega täiskasvanud meesterahvas. Ja kutsub mind kaasa, et kui õige läheks tema autoga mõnda looduskaunisse kohta, ilus ilm ja puha, ostaks miskit kaasa ja mis ma arvan? Täiega haige pervert, eks? Last meelitama! Teame küll, mida sa tegelikult tahad! Eee...no eks ma olin toona ka muidugi kuulnud, et võõra inimesega kaasa ei minda ja igasugu koledaid asju juhtub, aga kamoon, ma olin teismeline, sel juhul juhtub halbu asju ainult teistega, mina olen võitmatu, minuga juhtub ainult lahedaid seiklusi!

Kuidas ma tegelikult mõtlesin? (Jaajaa, mälu petab, see ongi toimunud sündmuse meelevaldne konstruktsioon, üldse ei sunni uskuma, et just nii oligi) OMG! See täiskasvanud inimene, mees, pani mind tähele! Ta märkas mind, järelikult on minus midagi head, mis silma jääb! Äkki ma olen isegi tema meelest ilus!? OMG, koolis ei pane keegi mind tähele, aga näe, tema pani! Appi, kui lahe, kui praegu teised seda näeks! Ma olen märgatud, ma olen keegi! Tegelt on veits mark ka, raudselt teised ei saaks aru, ütleksid, et sa nägid välja nagu mingi lits, ta vaatas sind ainult kui lihakeha. Ma ei usu, ta lihtsalt nägi mind kui huvitavat inimest. Mõtle, kui me lähekski kuskile piknikule, siis ma räägiks talle igasuguseid asju oma elust ja koolist ja kui nõme mul kodus on ja siis ta saaks nagu täiega aru ja kuulaks ja siis me saaks nagu parimateks sõpradeks ja ta saaks mind aidata ja kui mul jälle nõme oleks, siis ma helistaks talle ja me sõidaks koos tema autoga minema ja kõik oleksid kadedad ja ema nutaks! See oleks nagu täiega lahe! **

Aga õnneks olen ma sellest kõigest tabatuna oimetu ja suudan kohutavalt punastades vaid keelduda, sest see on sellises olukorras kindlam võimalus segadusttekitavast situatsioonist pääseda. Onu sõidab ära. Näen varsti üht klassiõde ja räägin talle kohe "kujuta ette, mis minuga just juhtus!". Ta jääb reserveerituks ja väidab, et ma näen halb välja - "sul on vist päikesepiste, sa oled näost nii punane, pead vist vett jooma või midagi". Loll, raudselt on kade. Tal on muidugi hea ükskõikne olla, tema on ju ilus ja meeldib alati kõigile. Loll olin, et rääkisin üldse, nüüd veel haletseb mind. /Pettunult, aga siiski kergelt kõrvust tõstetuna koju/


Moraal? No see, et ei tasu imestada, miks teismelised igasugu onudega kaasa lähevad, nende mõttemaailm ongi teistsugune, isegi kui nad ohtusid teavad, on muud kaalutlused neist olulisemad. Nad on naiivsed, sest usuvad endaga vaid toredaid asju juhtuvat (kodu ja kool on nõmedad, ülejäänu lihtsalt peab lahe olema!).

Epiloog. Pool aastat hiljem istus mu sõbranna ühte autosse, millega lubati teda klubisse peole viia, aga auto sattus avariisse, juht sai surma ning mu sõbranna vigastada. Ta oli enne minekut lootnud ka mind kaasa kutsuda, aga ei saanud kätte. Ma ohkasin, et mõtle, kui ma oleks kaasa tulnud, äkki ma oleks surma saanud? Tema lootusrikkalt vastu - aga äkki me oleks siis hoopis klubisse jõudnud?!

*Jah, olingi hilise arenguga, 14-aastaselt mängisin veel tasodega, mitte ei käinud pidudel.
** Mu meelest olid teismelistel endast vanemad peikad just neil samadel kaalutlustel - et ära pääseda maailmast, milles sind endiselt titeks peetakse.

reede, mai 10, 2019

Head emadepäeva!

"Aga naistele ju meeldivadki pätid?!" naeris mul siin üks lähikondlane ükspäev. See tõi mulle meelde ühe uskumuse, mis mul endalgi päris pikalt oli, nimelt ei suutnud ma aktsepteerida, et kõik lähisuhted ei põhinegi vastastikusel meeldimisel. Ok, romantiline armastus, see isegi veidi tundus ainult minusuguste õnnelike pilvedes elajate kriteerium olevat, aga olla koos inimesega, kes kohe tõesti isegi ei meeldi, on vastik, tekitab tülgastust, viha, hirmu?

Ilmselt olen ma elanud niivõrd head ja turvalist elu, et see ei mahtunud lihtsalt mu maailmapilti. Ma ei ole kunagi nõustunud olema halvas olukorras, sest mul on olnud võimalusi neist välja tulla. Ma jätan selle suhte katki, sest mul on kuhu minna, sissetulek, millest elatuda, inimesed, kes mind toetavad. Miks ma peaksin kannatama?! Ma ikka seletasin inimeste kohta, kes oma elukaaslasi mustasid, et küllap nad mingi nurga alt ikka ka neile armsad on, miks siis muidu. Sa jätad ju nõmeda inimese maha?! Muidugi, on ka selliseid, kes niisama kobisevadki ja kui neile öelda, et jäta see vastik mees/naine ometi maha siis, saavad hoopis sinu peale vihaseks, et kuidas sa julged nende musikest solvata.

Olen kuulnud, et kõigil on alati valikuvõimalus. Aga kui valikud on ikka nii nigelad, et minusugune ei oska neid ettegi kujutada? Kui eelnevast elukogemusest tingituna ei osata valikuid näha? No näiteks olen ma lugenud lugusid naistest, kelle pea esmane valik töö kaotamisel on prostitutsioon, mis aga ei tähenda, et nad "loomult litsid" oleksid, vaid lihtsalt seda, et nende keskkonnas on selline valik loomulik, mitte aga näiteks ülikooli minek vms. Aga kunagi sai arutatud küll, et no kuidas, mis inimene nii teeb, see oleks ju mõeldamatu, enne nälgin. Lihtsalt meie jaoks on see nii, sest me oleme teistsugused inimesed. Keeruline on omaks võtta, et teistsuguste tingimuste korral, teises elus võiksime me ise vabalt olla ohvrid. "Ei-ei-ei! Ikka ise teed oma valikud, kõik, mis mul on, olen ma oma hea iseloomu ja tugeva tööga saavutanud!" Jama. Jah, muidugi on üksikuid erandeid, kes on end slummist salongi võidelnud, aga ka seal tuleks tunnistada soodsaid juhuseid ja õnne. *

Mõni inimene ongi harjunud kannatama ja see ei ole tegelikult tema enda valik. "Vähemalt on mul mees..."; "Eks kõik naised on samasugused"; "Kõik tööd on rasked ja vastikud".

Ma muuseas ei tahtnud seda paljujagatud vägivallaartiklit lugeda, sest juba tsitaatidest läks mul vererõhk kõrgeks. Lugesin, kuidas paljusid ajas nutma, mind ajas vihale ning õhutas omakohtule. Mul on ikka see "mina olen Buffy"- tunne, et lähen ja maksan nüüd neile vägivalduritele personaalselt kätte. Huvitav, kas noorest peast igasugu õiglaste kangelaste filmide vahtimine on tekitanud minus võltskujutelma, nagu oleks võimalik ka päriselus õiglus jalgele seada ja kannatajate eest kätte maksta? Näiteks häbi ei kujuta ma ka hästi ette, mul on valdavam tunne see, "krt, kuidas ta julges, nüüd ma lähen ja räägin kõigile", sest mul on millegipärast ettekujutus, et mind kuulatakse. Mulle tundub, et see "sina oled oluline"- mõtteviis on üks tähtsamaid asju, mida oma järeltulijatele edasi anda.

 * See on vist see koht, kus ma kõige enam olen kõrvale pööranud teest, mida mulle kogu aeg õpetatud on - see "sina ise ainult vastutad", mis on kohati õige, aga viib pahatihti välja järeldusteni, et kehvas olukorras olijad on ainult ise süüdi. Kas see on tulnud sellest, et mulle ju ometi ennustati niivõrd lennukat tulevikku, aga nende ennustajate silmis pole ma endale pandud ootusi täitnud? Et kui ma ikka juba Brüsselis oleks, siis ma sellist "kaastundlikku" juttu ei ajaks? Võib-olla. Ja see, et ma praegu ütlen, kuidas ma tõesti olen tänulik, et Brüsselis pole, on lihtsalt hapud viinamarjad? Brüsseli seletuseks niipalju, et mainisin, kuidas üks mu kursaõde seal on (neid on seal tegelikult mitmeid) ja siis ema torkas vahele, et "aga miks sina ei ole?!"

P.S. Teemasse mittepuutuvalt lisan siia lihtsalt ühe mõtteavalduse, mida eile kuulsin. See ei ole välja mõeldud. Ma ei oska kommenteerida, kuulates ma ka vist lihtsalt naeratasin debiilselt, sest no kuulge, ei ole ju võimalik?! Aga on.
"Tead, ma nägin eile jälle neegrit! Meie väikses poes! Selline väike junn neegripoiss oli! Vaatasin kohe, et ei tea, mis ta siin teeb, varastab või?! Aga kassapidaja rääkis temaga täitsa eesti keeles?!" 

neljapäev, mai 09, 2019

Minu geniaalne sõbranna*

Enne kui me kuus aastat tagasi praegusesse elukohta kolisime, olime umbes kuu aega kodutud ja elasime mu vanemate juures. Sellest ajast saadik on mingid kolimisel kaasa võetud asjad seal seisnud. Nüüd siis sai selgeks, et varsti vaja lastele oma tuba vanavanemate juures ööbimiseks ning need maha jäänud asjad tuleks ära sorteerida. Igasugu põnevaid asju tuli välja, näiteks mu vana fotokarp.

Siin ma juba kirjutasin, kuidas mul oli omal ajal terve hunnik kirjasõpru, nüüd siis leidsin sealt karbist pildid enamikust neist. Mõtlesin, et tahan ühest kirjasõbrast pikemalt kirjutada. See oli see tüdruk, keda ma pidasin ülimalt ilusaks, aga kes alati oma fotod ära sodis - ma toona arvasin, et ebakindlusest, nüüd mõtlen, et äkki hoopis kaunistamissoovist. (Millegipärast on ju levinud arusaam, et naised meigivad end ebakindlusest, kuigi see on sageli samamoodi eneseväljendus nagu riietumisstiil ja seda ei kahtlusta justkui keegi, et sa kannad riideid, sest häbened end paljalt näidata...).

Kirjutas ta mulle siis, kui otsisin endale Meie Meele kaudu sõbrannat Tartust, kellega koos suvetuuridel käia (ma tean, haletsusväärne üksiklane olin), tema aga elas ühes väikses külas mitme maakonna kaugusel. Me ei kohtunud kunagi, aga hoolimata sellest oli ta mu pikaaegseim kirjasõber. Ja lemmikuim. Ta ei kirjutanud kunagi...normaalselt, vaid alati läbi kõrverpeegli ja huumori, pigem maagilist realismi kui suvalist teismelise ängi. Siis me muidugi nimetasime seda lihtsalt lollitamiseks. Eks ma algul olin vist ka veidi nõutu, aga kuidagi see inspireeris mind ja hakkasime koos lõõpima, ikka mitu kirja nädalas, sest meie tekstid ei sõltunud üksteisest, vaid andsime, nagu torust tuli. Mäletan üht korda, kui talle (ka tal oli kirjasõpru tohututes kogustes) oli keegi kirjutanud "kas sul on oma poiss? kas sa oled kunagi mõne poisiga maganud?" ja siis me irvitasime ühiselt selliste triviaalsuste kirjutamise üle. Me ei rääkinud kunagi midagi seesugust, meil olid üle võlli seiklused igapäevaelu koomilistes koridorides. Ma arvan, et ma võtsin talt palju üle, sest ma olin temast paar aastat noorem - no näiteks hakkasin igasugu küsitlusankeetides (toona olid need populaarsed, umbes nagu blogimeemide moodi asjad) "vaimutsema" ning mõtlema välja erinevaid naljalugusid tavasündmuste "keel põses" kirjeldamiseks. Igal juhul tekkis meil oma maailm, mida kõrvaltvaataja ebanormaalseks võis pidada.

Mu ema näiteks leidis, et sellise tütarlapsega ei peaks mina küll mitte suhtlema, kes ümbrikutele igasugu nägusid ja nende keskele meeste suguorganeid kleebib. Kõik meie kirjad olid kunstiteosed, eks vahest sattus ka säärast kraami sisse jah. Samas need "stiilivääratused", mida ette tuli ja mis minugi kohati kohmetuks tegid, ei vähendanud mu vaimustust just nimelt seetõttu, et "korralikud tüdrukud nii ei tee". Ega alati meie ümbrikud tõesti tsensuuri ei läbinud, sest me tegime need ise (osalt kulude kokkuhoiust, osalt isetegemisrõõmust) ja ka marke kasutasime nii, et kleepisime neile peale kile, mille pealt sai näpuga postitempli maha nühkida ja seejärel marki taaskasutada.  Tema sai vist ühe korra sides selle eest noomida kah, kuna väikses kohas pidi oma kirjadel personaalselt järel käima (ta vist sel juhul elaski seal enam-vähem). Mäletan ka seda, et tahtsin talle kunagi Kihnu saarel olles kindlasti sealt ka kirja saata ja mõtlesin, kas oleks võimalik kuidagi surnud kala ümbrikusse sokutada...Me saatsime üksteisele ikka igasugu pahna. Ka orgaanilist.

Pärast ta abiellus ühe punkariga ja sai lapsed. Kuidagi möödaminnes tuli see pigem jutuks, ta kirjutas mulle viimati kui ma bakas õppisin, vahepeal oli mitu aastat paus. Seejärel jäi suhtlus katki. Muidugi olen ma teda guugeldanud, kuskilt FB-st teda ei leia, aga muidu elab täiesti tavalise inimese elu. Ei ole ohtlik hull nagu mu ema püüdis mind veenda. Ma ei tea, miks me kunagi kokku ei saanud. Ma isegi ei kujuta ette, milline ta inimesena olnud oleks, sest põhimõtteliselt tundsin ainult tema loomingut. Aga ta on mulle meelde jäänud, sest erines kõigist teistest kirjasõpradest kardinaalselt. Täiesti väljastpoolt kasti nagu värske tuulehoog. Selline sõber, nagu enamasti on vaid need väljamõeldud tüübid a la Pipi või Karlsson. Huvitav, kas ma kunagi ütlesin talle, et ta on äge? Ilmselt mitte.

P.S. Maimu Bergil on "Meie hingede võlgades" üks valus, aga tõene lause: "Sõprust ongi kergem taga igatseda kui elus hoida." (lk 40).

*Jah, Elena Ferrantel on sellenimeline raamat, olen teadlik. Kui keegi selle kohta arvamust otsib, siis minu meelest oli see hea raamat, palju parem kui "Üksilduse päevad".