reede, detsember 06, 2019

Lil Peep - kõigile kõik

Kindlasti on kõik näinud seda unenägu, kus nad on tagasi keskkoolis ja püüavad märkamatuks jääda, et teised aru ei saaks - sina oled umbes kakskümmend aastat vanem. Mul läks eile korda seda situatsiooni päriselus kogeda, nimelt käisin ma vaatamas filmi "Everybody's Everything" 21-aastaselt üledoosi surnud räpparist Lil Peep'ist. Kui te arusaamatult õlgu kehitate, siis teadke, et filmi esimesed seansid Tallinnas ja Tartus müüdi läbi juba 2 nädalat enne linastust ning mõlemas linnas lisati seansse juurde. Ehk siis totaalne tänapäeva fenomen, kus keegi on Internetis osa inimeste jaoks ääretult tähtis, aga peavoolumeediasse ei imbu temast sõnakestki, vähemalt meil siin. Ometi on maailm sedavõrd globaalne, et info jõuab noorteni igas kolkas. Ilma igasuguse promota, ametliku plaadita, käis tüüp esinemas näiteks Moskvas, kus 3000 inimest mahutanud saal oli välja müüdud ja leidus fänne, kes olid kohale saabunud näiteks Kasahstanistki. Meie Tommy Cash on ju sarnane fenomen.

Kui Tommy tundub selline lõbus trikster, siis Lil Peep oli pigem kurva kuju rüütel. Ta ei laulnud lõbusatest pidudest nagu enamik räppareid, vaid ängistusest hinges. Minu jaoks oli tema muusikas erilist ehedust, samas meloodiliselt olid need äärmiselt kaasahaaravad. Ilus ja kurb muusika ühesõnaga, mida räpi kohta üldiselt öelda ei saa. Tegelikult avastasin ma Lil Peepi vist üldse bubblegothide muusikalistist (iseloomustuseks siis äkki roosa nukker nätsumullimusa?), enamasti kirjeldatakse tema stiili kui emo trapi, mis sisaldas endas mõjusid nii räpist kui ka rockist. Täpsemalt saab lugeda suisa eestikeelsest Vikipeediast (väga vähestel artistidel on nii põhjalik biograafia seal).

Mida ma filmist lisaks teada sain? Ühe kurva, kuid klišeeliku loo liiga hea südamega poisist, kes ühiselu reeglitele alla jääb, sest ei oska ennast kaitsta ja öelda ei. Väikelinna poiss on omamoodi andekas ja karismaatiline ning saab ühtäkki kuulsaks. "Ma lähen suurde linna ja saan kokku inimestega, kellega ma netis kohtusin!"  - see Lil Peepi lause kõlas enam-vähem sellisena nagu mina suvel enne blogijatega kokkusaamist poetasin, kuid tänapäeval see elu just niimoodi käibki. Lil Peep aga ei taha üksinda rambivalgusse lennata, tunneb end isegi süüdi - miks mina ja teised mitte, ning hoolitseb igal hetkel oma vähemate vendade eest, isegi siis, kui enam ei jõua ega taha. Kui sõpru tekib nii palju, et näod enam tuttavad ette ei tule. Tema ideaaliks ongi kommuunielu, kus kõigil on võrdselt ja kõigil on tore, aga nagu näha ei tule see kunagi kellelgi välja. Ühes kaadris on poisi seinal suisa Lenini pilt ning samas räpib ta oma kallites hilpudes, kuidas kapitalism on paha. Noore inimese võitlused. Ette rutates sureb Lil Peep üksinda rahva sees oma tuuribussis ja kui "sõbrad" avastavad, et ta on surnud, siis hiljem selgub, et juba neli tundi...Kui ei oska enda eest seista, siis astutakse sinust üle. Elton John muide, mainib seda omas raamatus, et noored räpparid, ma saan aru, et te tunnete kohustust toetada oma "perekonda", kuid ärge vedage neid endaga kõikjale kaasa, sest kahjuks on igaühel sellises olukorras küüned vaid enda poole, tekivad intriigid, mis su enda lõpuks kurnavad, sest sina oled justkui ainsana see, kes hoolib ja vastutab. "Tahan olla kõigile kõik" on Lil Peep'i enda lause, millest sai ka filmi pealkiri. See ei ole võimalik, aga ilmselt on nii mõnigi kaunis hing sellest unistanud.

Huvitav oli ka see, kuidas Lil Peep endast ise outsideri vormis, nagu filmis mainiti. Ta oli üks esimesi, kes oma nägu tätoveerima asus, kuigi kõik ütlesid, et sisimas oli tegu tagasihoidliku noormehega, keda järelevahtivad pilgud tänaval häirisid. Tegi ta seda aga selleks, et välistada enda jaoks koht "normaalses" maailmas - näotätoveeringutega ei saa sa iial normaalset tööd. Mulle, muuseas, näotätoveeringud väga meeldivad, mõtlesin, et teeks endalegi mõne, kui juba vana ja kortsus olen, aga nüüd tundub see justkui ühiskonnareeglitega leppimisena - vanana võid kõike teha :) Täitsa lõpp, kuidas see Barbari tiibadega konn mul kripeldama on jäänud! Ja rääkides moest, vot Lil Peep'i stiil mulle ka meeldib, ta figureeris veidi ka moemaailmas (taaskord, nagu Tommy Cashgi), selliseid riideid ma ostaks (kui mul oleks narkari närb keha):
Natuke häiris see, et film oli kirjutatud eelkõige Lil Peep'i ema poolt, kellega poisil oli ka väga lähedane suhe ning ühe "kurja juurena" käsitleti tema suhet isaga, samas isale sõna andmata. Lisaks oli Lil Peep'il äärmiselt soe ja erakordne suhe oma vanaisaga. Kurb mõelda, et isegi, kui sa oled oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud nagu filmist mulje jäi, siis vanemate lahutus õrnas eas võib su ikkagi musta auku tõugata. Depressioon ja ärevus olid Lil Peep'i ellu just sel ajal saabunud. Ses osas oli palju kokkupuutepunkte Kurt Cobaini eluga, kellega Peep end ka kõrvutanud on. Mõni võib öelda, et krdi lumehelbekesed, kuid ilmselt tundlikumaid natuure mõjutab perekonna lagunemine ikka väga tugevalt. Ma arvan, et sellised filmid võiks panna inimesi rohkem sellele mõtlema. Mitte nii, et ära jumala pärast lahuta, mis sest, et endal on paha, aga kuidagi...ma ei teagi kuidas.

Filmi lõppu oli raske jälgida, sest suur osa saalist kõõksus häälekalt nutta. Mina seekord ei nutnud üldse, ei olnud sellist tunnetki, et tahaks. Mulle tundub, et ma pigem mõtlesin ja mõtlemise ajal on raske nutta, nutmine on konkreetselt tunnetega seotud. A la siis kui vaatasime perega "Lammas Shaun. Farmigeddon" ja seal pisike tulnukas vaatab oma võõrale planeedile maha jäänud emme ja issi pilti - mul oli kohe nutt lahti...Täiesti kummaline teema selle nutuga.

Igatahes oli huvitav heita pilk maailma, kuhu enam päriselt sisse ei pääse. Hommikul ostsin Judas Priestile piletid ära, eakohasem. Lisaks oli peale filmi kohe selline tunne, et viskaks endale peotäie tablette sisse ja loputaks viinaga alla  - "Anna veel üks Rivotril!" nagu räpib Genka. Samamoodi astusime peale Kukumäe filmi kinost välja ja sõber ohkas: "Täitsa lõpp, kus tahaks viina!" See on vist jälle see "õnneks olen mina elus ja selle peale võtame!"-fenomen. Allakäiku lähedalt näha on kummaliselt paeluv.

Ilu on vaataja silmades, aga kas te teate mõnd inimest kombinatsiooniga blondid juuksed + pruunid silmad (loomuomaselt, mitte värv+läätsed), kes ei näeks paeluv välja? Lil Peep'i artistinimi tuleneb samuti tema silmadest ja oli ema hüüdnimi väikesele Peep'ile.

Üks iseloomulik video ka siia lõppu, hästi mõtlemapanevad on need kommentaarid selle all  - ta oli meie generatsiooni hääl, ma tunnen, et ta oli justkui minu parim sõber, kui me suureks saame, peame tegema nii, et meie lapsed teaksid, kes oli Lil Peep, et tema pärand elaks igavesti:

neljapäev, detsember 05, 2019

Mu jälgedes käivad mu imelised lapsed*

Hiljuti küsis psühholoog mu käest, mis mulle enda lapses kõige rohkem meeldib. Ei, kõik on absoluutselt korras, lihtsalt rutiinne arenguvestlus, mille käigus tuvastasime, et laps on tubli. See küsimus aga ehmatas kuidagi ära, päris ootamatu oli. No kuidas sa vastad sellele? Mu meelest on imelik leida mingi asi, mis meeldib kõige rohkem, sest loogiline on ju see, et enda laps on tervikuna ideaalne. Vähemalt minu laps minu jaoks on. A miks? Sest ta on täpselt nagu mina! Aga no nii ju ei ütle, nad ehmataks ära, ei hammustaks läbi, et alasti tõde. Ei mäletagi, mida ma ütlesin. Ilmselt midagi nii, et inimesena suurepärane. Eelkõige inimene, suure tähega.

Mõni aeg tagasi tegi sõber sellist testi, et ütle ühe sõnaga, kuidas iseloomustaksid oma kaaslast. Ma ütlesin "lahke" ja mulle öeldi, et "lahe". "Lahe" tundub esmapilgul vist etem, sest no mõelda vaid, kui ta oleks "ilus", "tark" või midagi hullemat - "usin" näiteks, öelnud, ma oleks kohe pea otsast hammustanud. Minu "lahke" tundub selle kõrval üsna hale vist. Aga ma seletan, mida ma mõtlesin. Lahke, see ongi üldiselt inimlik inimene, südames hea, mitte mingi mölakas, kes seljataga urgitseb, teenindajat mõnitab, kui tuju tuleb, või nõrgema üle irvitab. Vastand õelale inimesele. Mu meelest oli see kuskil blogis, aga mälu petab, kus räägiti inimestest, kelle kohta öeldakse:" Ta tundub jah ülbe ja vastik, aga kui sa teda tundma õpid, siis ta omadega on tegelikult tore ja lahke." Et siis sellised inimesed on siiski kõike muud kui toredad ja lahked, nad on hoopis silmakirjalikud õeluskotid, kes teavad, kellega võib oma tõelisel palgel "särada lasta" ja kellega on kasulikum suhteid hoida.

Ma võin ju mõelda, et õel inimene on sellepärast õel, et temaga on oldud õel, aga ikkagi püüan eemale hoida. On inimesi, kes iga hinnaga väldivad konflikte, on selliseid, kes konflikte ei salli, aga teatud nuppude vajutamisel ikkagi käima lähevad (mina) ja on mu meelest selliseidki, kes konfliktide nimel elavad. Ma ei tea, on see loomuomane või oludest tingitud käitumine, aga minu jaoks on see hirmutav ja ohu märk - hoia eemale! Oli vist Doris Lessing see, kes kirjutas, et sõjad on inimkonnas vältimatud, sest olgem ausad, mingile osale inimestest lihtsalt meeldibki sõdida, nad ei taha rahu, nagu me millegipärast kõigile omistada oleme püüdnud. Ilmselt on see seotud sooviga saada võim teiste üle ja järelikult peaks see olema ka üks ohumärk, millise vajadusega inimestest eos eemale hoida. "Keelab, käseb, poob ja laseb" nagu mu vanaema armastas öelda.

Ja ometi on päris ilma võimuta võimatult raske. Tulles tagasi Mikro juurde, kellest alguses juttu oli - tema omapära olevat see, et ta on emotsionaalselt tundlik inimene. Üllatus, üllatus, eks, kust ta küll selle pärinud on. Mina oleks pigem mures, kui ta külmaverelise mühaka omadusi kannaks. "Kas ta kodus ka kergesti ärritub?" Ei ärritu, sest meie oleme omad ja omasugused. Lasteaias on aga teatud tüüpe, kohe konkreetseid, kes ta käima tõmbavad, kahtlustan, et sageli ka teadlikult, sest noh, oma kogemus. "Miks nad siis on sellised?! Käituvad halvasti, siis läheb mul ka tuju ära ja käitun ise ka halvasti!" ahastab Mikro. Kuidas seletada, et sul ei ole ega saagi olema võimu muuta teiste inimeste käitumist enda soovidele vastavaks. Seletan, muidugi seletan, aga taaskord oma kogemusest tean, et abi ei ole muust kui eemale hoidmisest ja lõpuks omasuguste leidmisest. Kollektiivis on alati teatud kogus ebameeldivaid tüüpe. Tulebki püüda kogu elu väikestesse, meeldivatesse kollektiividesse kuuluda (ülikeeruline) või siis püüda mingi emotsionaalne sein "nende" ja "enda" vahele tekitada (raske ja tervistkahjustav).  Teisalt, muutuda ise "nende"sarnaseks - veel hullem variant. Ainus, mida mina praegu teha saan, ongi vist see, et öelda  - olla sina on igal juhul etem, kui olla "nemad", mina olen sinu poolt.

Eile näiteks tundus mulle, et midagi on vähemalt õigesti ka läinud. Mini helistas endast üsna väljas olles isale: "Ma helistasin just politseisse!" Nimelt olla mingid "suured, umbes 18-aastased kiilakad poisid" 30 meetrit tema ja sõbranna ees mingi tossupommilaadse asjanduse lõhanud. Ei tea, kas eesmärgiga just neid hirmutada või siis nad lihtsalt ei märganud lähenevaid väikseid tüdrukuid, jõmakas oli kole olnud. Ma kahtlustan, et minus poleks olnud 10-aastasena niipalju otsustavust, et politsei number valida. Ega häirekeskus ilmselt seda kõnet kuhugi ei suunanud, mis sa ikka enam teed, otsest kahju ju ei sündinud ja kaagid ammu laiali jooksnud, aga pahandada Mini ei saanud, tänati teatamast. Ma ei hakka ju tänitama, et mida sa tüütad tähtsaid politseionusid oma pisikeste probleemidega, oluline on ju just, et sa julged mingi jama tekkides endale abi otsida. Mina oleks ilmselt emmele-issile helistanud (ja nutnud). Muidugi, piir tuleks tõmmata sinna, kus inimene hakkab otsima probleeme, millest "organitele" teatada, stiilis "naabril lumi lükkamata, tuleks neile trahvi teha!". See läheb juba sinna "otsin konflikte"-inimeste iseloomustusse ja ma loodan, et mu lastel seda soolikat ei ole.

*J.M.K.E. "Lõputu laupäev"

kolmapäev, detsember 04, 2019

Triviaalsetel teemadel

Ma seda riietemeemi ei hakka tegema, sest liiga palju oli küsimusi, millele ma vastata ei oleks osanud. Teiste vastuseid lugedes sai aga selgeks see, et mul ei ühegi riideeseme või värvi suhtes erilist tõrget ja kohe kohmetuma pani, kui paljud täiesti normaalseid asju sinna "iial ei kannaks"-lahtrisse seadsid. Neid Manjana loetletud riietumistüüpe lugedes ka ükski päris sobiv ei tundunud. Asi ei ole selles, et mulle riietumine üldse korda ei läheks, kuigi teiste puhul ma tõesti haruharva midagi märkan, mul on pigem see asi, et mulle meeldivad tõeliselt üsna vähesed asjad, aga kuna nudistina on külm, siis midagi ajan ikka selga. Seepärast ei salli ma ka poodlemist - seal ei ole ju asju, mida mina tahaksin! Ja õmmelda ma ei oska. Mu lemmikdisainer on Vivienne Westwood, ta on muidu ka vinge mutt ja temalt ma tõesti ostaks, kui rahakott kannataks. Mu ema armastab muuseas ülekõige moodi ja poodlemist. Ta võiks päevad läbi Fashion TV-st kõrgmoodi kaeda, aga mulle millegipärast see nakkunud pole. Kuigi, lapsepõlve ühed kaunimad hetked, tuleb totralt tunnistada, möödusid koos emaga väljamaa kaubamajades. Muuseas, oli selline õudne komme, et endisest idablokist pärit turistid tegid sealse küllusliku kaubavaliku taustal suisa pilte, piinlik. Fotosid pidi siis ju veel jaopärast tegema, sest käibel oli 24 või 36 kaadriga filmid, mitte digikad ja seega tundusid need klõpsud toona ilmselt olulised.

Mida ma tõesti ei kannaks, on surnud rebased ja analoogid. Klaassilmad ja käpakesed küljes, kellegi kaelas. Juba lapsena tundus see rõlge, siis nägi seda "trendi" ikka tihedamini. Samas mu enda armsal vanaemal oli ka miski naarits justkui. Ja pärisnahast karvamüts, kuhu oli nii hea oma nina sisse pista, kui vanaema sellega just pakase käest tulnud oli. Naha suhtes säärast tõrget ei ole, sest sigu ja veiseid ei peeta ainult naha pärast. Nahk on praktiline, karusnahk ainult ilu pärast. Ostsin just kunstmaterjalist dubljonka (näe, selle ) ja väga ilus on ning imeliselt pehme sisuga (nagu 500 kassi, kommenteeris Mikro). Iseenesest on see nüüd üks viimase aja kallimaid oste ka, kuigi ostsin Mustal Reedel ja sain letihinnast ikka alla. Mantlisaaga algas sellega, et kevadel jäi mu sulejope krae keemilisse, avastasin selle novembri lõpus ja keemilises ei mäletanud enam keegi ööd ega mütsi. Ilma kraeta on see jope nagu Orissaare seenelise oma, samas üle kahe aasta kantud ja sulgi ka juba lendas. Uue krae eest küsiti 30 eurot pluss materjal. Kappasin siis pigem midagi uut soetama - Zara veebipoes kenad mantlid, klikid peale, saadavus Eestis 0. Koha peal poes mannekeeni seljas ilus mantel, enda seljas...hommikumantel, sest keegi geenius oli pannud talvemantlile ainult ühe nööbi ja arvas, et vöö ajab asja ära.

Muidu üks ekstravagantsemaid ja kallimaid oste oli kunagi 800 krooniga ostetud Derhy kleit. Kahjuks ei leidnud ühtki pilti sellest, aga see oli kootud hall kleit (kõlab õudselt, onju), rinna ees kivikesed, pärlid ja ketid, seelikuosa satsiline ja seljal tekst Romantic Rock. Ma ikka kandsin seda aastaid pidevalt, kuni kivikesed irdusid ja kette sada korda uuesti külge õmblesin. Viimati võtsin selle kapist välja ja avastasin, et olen teda mingis meeltesegaduses sinise niidiga parandanud, ilmselt eeldasin, et ega keegi lähedalt ei vaata. No paistab kaugelt ka. Õudne lugu.

Aga muidu, kuna Kristallkuul lisas omalt poolt meemi pesuteema, siis minu puhul on raudselt proportsionaalselt kõige kallim riietuse osa pesu. Viimati ostsin Changest neli paari 90 euro eest, sest neil oli 1=2 soodukas. Ja siis on need, kes krahmavad suvalisest poest proovimata kolm rinnakat ja kannavad edukalt või saavad netist pesu tellida. Minu jaoks on pesu ostmine tõesti väljakutse. Viimati sobis mulle Changes suurus 70J ja müüja tunnistas, et see on poes ainuke ja suuremaid enam ei ole. Helistasin emale ja hirnusin telefoni õuduse summutamiseks. Change ja Triumph müüvad minu teada Eestis ainukesena kvaliteetseid suuri numbreid, aga Triumph on viimastel aastatel mutilõigetele üle läinud. Ülejäänud firmad kipuvad arvama, et üle E korvi ei osta keegi ja sel juhul peaks ka ümbermõõt 90 olema. Tegelikult pole asi isegi numbris, number võib sobida, lõige enamasti aga mitte, seega netist ostmine jääb samuti ära. Välismaale kaubareisile pesu ostma?

Lisaks tahtsin mainida dekoratiivkosmeetika osas seda, et kunagi keegi küsis mult, kus ma meikima õppisin. Pööritasin selle peale silmi, sest küsija oli selline, kes ilmselt eeldas, et meikimiseks on üks õige tee, mis selgeks õppida, aga minu jaoks oli meik alati eneseväljendus, mitte mingi kohustuslik enda õigeks tegemise moodus. Möönan nüüd, et koolituselt võib saada ka häid nippe, mitte ainult seda "õiget" moodust, aga õppinud ma seda ametlikult siiski ei ole, ikka oma kogemusest. Mis kohati oli ilmselt kõrvaltvaatajale valus kaeda - ma näiteks siiani leian, et huulevärvist tumedam huulepliiats on lahe, kuigi teatud vanusest (ma juba vist olen selles) muutub groteskseks. Ehk siis tehke, mis tahate, ärge arvake, et kuskil on mingi ainus õige tee. Ainuke asi, mis mind meigi puhul imestama paneb on see, kui inimesed kasutavad meigipõhja, mis nende näol koorub, ketendab või laikudena paikneb. Miks? Sa ju näed, et see nahahaiguse mulje jätab ja ilmselgelt ei ole ükski oma naha omadus meigita hullem. Et lihtsalt peab panema seda puuderkreemi, nui neljaks?

P.S. Mitte keegi ei ole veel kirjutanud, seega kahtlustan, et emotsioon on sama - Eesti Laul 2020? Mis õudus see sel aastal on ometi? Päriselt, täiesti uskumatu ila! Üle viie laulu, mille pidin poole pealt või enne seda piinlikkusest kinni panema, nii halb oli. Enamik neid tundmatuid esitajaid olid alla igasuguse arvestuse, suur enamus tuntuid lihtsalt igavad nutulaulud ilma igasuguse ideeta. Ainukesed laulu moodi olid kaks Laurat - Põldvere ja Prits (Ziggy Wild). Ma rohkem sellest jamast ei kirjuta ja üritan unustada.

teisipäev, november 26, 2019

Aasta täis draamat

Reedel kinost tulles olin ma täis õhinat ja mõtteid, mida kirja panna, aga samas oli emotsioon kuidagi toores, panin ainult pealkirja "paberile". Kirjutama jõuan aga alles täna (teisipäev), kusjuures vahepeal toimus kooli kokkutulek, palju uut infot, emotsioone jne. Väga raske on ajust välja sikutada nüüd neid mõtteid, mis seal reedel värsketena olid. Seostub ju see teema ka otseselt filmi endaga  - peategelane Alissija pidi kirjutama igast nähtud lavastusest arvustuse, millega ta vahepeal hätta jäi ja sai seejärel tähtaja, et 24h jooksul peab arvustus kirjutatud saama. Ma leian, et tema töö oli väga raske. Jah, mulle meeldib kirjutada, aga selle eest palga saamisega tekib kohustus ning kui mulle omal ajal pakkus naudingut kirjutada mingi ilukirjanduslik tekst ükskõik millise etteantud teema kohta, siis arvamusavaldustega on teine lugu. Kui ikka mingit tunnet ei teki, siis saab asjast ainult pastakast välja imetud kirjutise. Kirjandid muutusid kohe tüütumaks, kui omaloomingu asemel arutlust nõudma hakati. Puškini ma jätsin näiteks vahele, sest tema luule ei öelnud mulle toona absoluutselt mitte midagi, ma ei saanud sellest aru. Kalevipoja-teemalise kirjandi kirjutasin julmalt eepose järelsõna pealt maha (ja sain viie). Teismelise jaoks mõttetu arhailine loba, mida kuidagi millegi arutlustväärivaga siduda ei osanud.

Alissija oli väga eriline leid, üks neid väheseid potentsiaaliga inimesi, kelle avanemine seisab ainult sobiva juhuse taga. Valel ajal vales kohas sündinu. Näidati ju filmis ka mõnd teist kandidaati ja oli selge, et neist poleks mitte midagi tulnud, kandideeriti vaid igavusest ja palgasoovist, teatrist kirjutajaid neist ei oleks olnud. Huvitav olnuks teada, oli siis peale Alissija veel mõni tõsiseltvõetav kandidaat üldse? Tegelikult ma ei saanud aru, miks inimesed seda filmi niivõrd taevani kiidavad, just ses osas, et uskumatu - ollakse siis tõepoolest nii stereotüüpides kinni? Alissija erilisus ilmneb ju lihtsalt selles, et ta ei ole stereotüüpne (väikelinna vene) tüdruk. Ma isegi ei saanud aru, mis erilisest emotsionaalsusest tema puhul räägiti - normaalne noor inimene ju?! Aga noh, siin tuleb jälle mängu mu enda isiksus ja need küsimused, et kas ma mitte venelane ei ole. Ehk meil ongi peas kinni see, et kui venelane, siis raudselt emotsionaalne ja kindlasti rohkem kui keskmine eestlane. Aga siin jälle see "erinevused grupi sees on tegelikult suuremad kui gruppide vahel".

Film paneb mõtlema sügavalt selle üle, kui palju mõjutab meie elu ikkagi päritolu. Enne filmi rääkisin just sõbraga, kes mainis, et ei saanud suurde linna kooli sisse selle tõttu, et ta polnud teadlik sisseastumiskatsete kuupäevadest, lisaks ei saanud ta endale lubada ilma stipi ja ühikata kooli. Minu jaoks kerkivad siit kohe küsimused - aga su vanemad? Kas nemad siis ei aidanudki sul karjääri planeerida? Täiesti naiivne küsimus, saan aru. Paljudes peredes on perspektiivid hoopis teised - ongi Maxima ja rikas mees, mitte mis eriala ülikoolis valida. Isegi siis, kui potentsiaali oleks. Teisalt on ülikoolides hulganisti rahvast, kes tulid ainult paberit saama. Alati ei saa lootma jääda võimalusele, et küll elu asjad paika paneb, sageli on oma tõelise kutsumuse avastamise hetkel juba liiga hilja. Vähesed noored inimesed on sedavõrd ettevõtlikud ja enesekindlad, et suudavad ilma välise tõuke ja mentorita aktiivselt oma unistuste poole püüelda. Sa võid tahta oma väikeasulast ära, aga iseseisvalt tegutsedes võid lõpetada kordi hullemas kohas kusagil välismaal, sest usaldasid inimesi, sul ei olnud kogemusi jne.

Teine asi, mida filmi puhul vau-elamusena välja toodi, oli see vana hea "iga inimene on universum"-teema. Jah, mis seal üllatavat, ongi ju, selge see. Mu meelest viib see mõte aga palju süngemani - mõelda vaid, kui palju erilisi inimesi meil surnuaedadel on. Veelgi enam, ristideta haudades kusagil sõjaväljadel. Õudne. Elu traagika on see, et paljude inimeste potentsiaal jääbki avastamata ja kasutamata.

Teater. Seda filmis palju ei olnud ja selgeks sai see, et maitse on kaasa sündinud. Ilma igasuguse varase kogemuseta leidis Alissija, et "tordiga näkku" komöödiad ei ole see, mis teater tema jaoks olla võiks. Ilma eelteadmisteta oskas ta eelistada kunsti. Ma kujutan ette, et paljud teised kandideerinud inimesed oleksid ehk just hinnanud tükke, mis rahva naerma ajasid, sest olgem ausad, ka suurem osa pidevaid teatriskäijaid eelistab just seda. Et saaks nalja ja oleksid ilusad kostüümid.

P.S. Enne filmi näidati kahte treilerit nii halbadest filmidest, et ma panin vahepeal silmad kinni. Üks oli mingi ülilabane komöödia tuletõrjujatest ja teine klišeelik romantiline jõululugu. Õõh, kas tõesti leidub inimesi, kes säärast asja vaatavad? Miks nad seda teevad? Miks nad sihukesed on?
P.P.S. Enne tüütuid treilereid saad nüüd kinolinal kaasa elada sellele, kuidas mõned saalisistujad oma telefoniäpiga suurel ekraanil mingit telekamängu mängivad. Kes selle välja mõtles? Miks? Mis tal arus oli? Pärast saatis kino mulle rahuloluküsitluse, kus tahtis teada, miks ma ometi snäkki ei ostnud, varianti "ei tahtnud" ei olnud ette nähtud. Järeldus: suurte kinokettide eesmärk on selgelt ainult meelelahutus, mõttega filme peaks ilmselt vaatama minema nišikinodesse (a la Elektriteater Tartus).

reede, november 22, 2019

Elton John. Mina

Vahel öeldakse mõne raamatu kohta, kuidas see "saabus mu ellu täpselt õigel ajal", enamasti on sellistel juhtudel tegemist mingisuguse eneseabiraamatuga. Ma lõpetasin just Elton Johni biograafia "Mina" ja ütlen seda sama nüüd - see on tõeline eneseabiraamat! Heas mõttes! Mul on alati olnud hirm, et äkki ma oleks mehena sündides olnud mingisugune jõletu naisepeksjast macho, sest noh, mul lendab kaas kergelt pealt ja samas alandlikkust ei talu ma silmaotsaski. Aga ei, mehena sündides oleksin ma lihtsalt üks ekstravagantne homo. Ma olen nii rõõmus ja kohe selgitan ka.

Ma ei oleks ilma Mart Juure tutvustamiseta Elton Johni biograafiat lugema hakanudki, sest tema muusika  mind väga köitnud ei ole, Sacrifice on imeline laul ja mõni veel, aga üldiselt on minu arvamus temast umbes sama nagu ühel mu sõbral, kes ütles, et Elton on tema jaoks lihtsalt "maailma kõige geim gei". Raamatu algus ongi suhteliselt tüütu, sest tuleb välja, et Elton on sõjaaja laps (!) ning suurem osa tema noorusest möödus enne minu sündi ja seetõttu mulle toonased nimed ja olukorrad miskit eriti ei ütle. Minu jaoks on Elton alati selline eatu tegelane olnud, tuli täitsa üllatusena, et ta on päris vana mees juba.

Raamatu essentsi võtab minu jaoks kokku aga järgmine episood: Elton kutsub lähedased oma villasse, aga otsustab keset koosviibimist, et oleks hoopis õige aeg end dramaatiliselt tappa. Ta ilmub ülakorruselt basseini äärde öeldes, et on sisse võtnud hunniku tablette ja nüüd on kõik, hüpates pea ees basseini. Vees olles avastab ta aga, et seljas olev kasukas hakkab teda tõepoolest põhja tirima, vaene Elton rapsib vees, püüdes basseini ääreni jõuda, tema huultelt kostub hädine "Appi!". Selle peale kuuleb ta oma basseini ääres istuvat vanaema kõlavalt ohkavat. Ühel teisel korral pistab ta näiteks pea praeahju, olles enne hoolikalt avanud kõik aknad ja hoolitsedes, et kõik korterikaaslased ikka kodus oleksid. Draamakuninganna, ühesõnaga. Ma saan aru, et hirmus paljudes tekitab selline tüüp tülgastust, aga mina tahaks tal lihtsalt pead paitada ja öelda: "Ma tean, ma saan sust täpselt aru!"

Elton vaatab oma raamatus samuti tagasi ja saab aru, et käitus sageli üsna talumatult ja lollisti. Aga ta tunnistab, et ei saanud sinna midagi parata. Aegamisi ta õppis (no näiteks seda, et kui märatseda, siis püüda hoiduda hingele kallite asjade hävitamisest, püüda vabandada jne), kuid ekstsentrilisus oli lihtsalt osa temast. Muuseas, sageli arvatakse, et see on lapsepõlves ärahellitamise tulemus, lugedes Eltoni lapsepõlvest, tema mingite hellituste osaliseks ei saanud. Pigem võib leida, et tema käitumine oli variant vanemate omast, kes olid samuti äkilise loomuga, lihtsalt Eltonil jätkus vahendeid, et tõeliselt diivatseda. Sellise inimese kahjuks on maailmas vähe neid, kes julgevad/tahavad säärase fassaadi taha vaadata (ja ma siin veel imestasin, miks ma noorena vastassoo hulgas ebapopulaarne olin - kui norm on malbe, siis sellest erinevat loogiliselt peljatakse ju!).

Mulle meeldib Eltoni huumorimeel, tema eneseiroonia, tema lai joon! Mida siis teha, kui staadionitäis jalgpallimachosid röögib sulle, et sa oled vana pede? Eks ikka naerata ja lehvita, mida muud! Elton võitleb raevukalt, kui teda milleski alusetult süüdistatakse, kuid neelab mõru pilli alla, kui avalikkuse ette ilmub mõni piinlik seik tema elust, mis paraku ongi tõsi. Selles osas on ta vastand oma emale, kes paistab nautivat vastasseise, kui asja iseeneses, Elton tülisid kardab ega salli, kuid vahel sa lihtsalt ei saa teisiti. Miks see nii tuttav tundub, oeh. Mullegi tundub, et see asi käib geenides, hetkel tegelen pea iga nädal probleemiga, "miks muidu nii andekas laps vahepeal täiesti arutult käitub!". Ehk siis ka lapse kasvatamise koha pealt rahustav raamat. Näiteks leiab Elton, et enamikul loomeinimestest on tume pool olemas, nende värvid lihtsalt ongi eredamad. See on nagu umbes see teooria, miks mõned alati joodikutesse armuvad - nad ei armasta joomist, vaid joomine käib sageli kaasas mõne positiivse joonega (nt tundlikkus), millesse need õnnetud armuvad ja joomise saavad nad kauba peale nagu Brežnevi pakikesest.

See machode teema veel. Mehelikuks peetakse julgust ja vaprust, aga samas irvitavad machod enamasti nende üle, kes julgevad karjast eristuda. Mu meelest on selleks ju hoopis suuremat vaprust vaja?! Nii Elton, kui ka paljud tema loo kaastegelased  - Rod Stewart, Freddie Mercury, John Lennon jt julgesid end avalikult nö lolliks teha, olla eneseiroonilised, loovad ja lõbusad. Mõnel teisel aga on hirmus ora tagumikus kogu aeg, ei tohi libastuda, naeruväärne tunduda. Kuidagi sümptomaatiline tundub, et George Michael end peale tõsiseltvõetavaks hakkamist narkost surnuks tarbis. Elton kahtlustab, et ka Michael Jacksonil oli sama probleem - ületamatud ootused, kui end ikka popi kuningaks tituleerid, siis sa ei saa vääratada. Vana Elvis, kes oli sunnitud end vastavalt tekkinud legendile ülal pidama. Jah, kõrvaltvaataja võib imestada, mis neil staaridel küll ometi puudu on, et nad normaalsed ja kained ei suuda olla, aga ilmselt on see inimpsüühikale siiski hoomamatu koorem. Õnneks ei ole Eltoni lugu kokkuvõttes nii kurb, oma eksimusi suudab ta huumoriga võtta, vahel käsi laiutada, et mida ma ometi mõtlesin, kuid kõlama jääb siiski see, et oma elu on suutnud ta iseendaga rahujalal olles elada. Olen jah friik, aga selliseks mind loodi ja eks ma püüan hakkama saada. Vabandan, kui teid häirisin, aga teisiti ma ei saa. Südamlik ja aus raamat, ja loomulikult, gay as hell.

teisipäev, november 19, 2019

Sõidan üksinda Venemaale

Vaatama seda, kuidas sakslane ja rootslane Peterburis müdistavad. Jagasin eile FB-s ka, aga ootuspäraselt ei saanud ühtki reageeringut. Lindemanni Soome kontsert müüdi välja paari tunniga, mõtlesin selle peale ka, aga Metaltravel pakub bussireisi Peterburi paketina kontsert+ linnareis, mis on põhimõtteliselt ideaalne ses osas, et ise organiseerimine on minu jaoks õudne piin, linnareisid mu lemmikud ja boonusena saab ka Lindemanni näha.

Ma ei ole mitte kunagi Venemaal käinud. Kooliajal korraldati ekskursioon Peterburi, aga ema ei lubanud mul minna, olevat astaroožna. Samas ma näen unes nii umbes korra kuus, kuidas ma Neeva kallastel jalutan. Ilmselt see on modifikatsioonidega Emajõgi, aga unes ma tean, et olen Piiteris. Seega, ma tahaks Peterburi päriselt ka ära näha ja nüüdsest saab ju sinna viisata. Ega mul passi ka ei ole, aga dokumendid aeguvad mul sobivalt jaanuari alguses, seega pean niikuinii tegema.

Loomulikult otsisin alguses ainult põhjuseid, mis mul minna takistaksid. Kõige kaalukamad olid muide need, et kuidas saada hommikul Tartust trajektoorile Tallinn-Ida-Viru ja tagasitulekupäeval Tallinnast tagasi Tartu. Selgus aga, et varahommikused ja hilisõhtused bussid on kirjade järgi täiesti olemas. Aga et üksi? Nojah, ainuke jama on sellega, et ilmselt peab siis kellegi võõraga 3 ööd tuba jagama, aga kui ta ei norska, siis ehk saab hakkama? Loodetavasti on see võõras ka naine. Kuigi kõrvalpõikena, esimesele tööreisile saadeti mind peale nädalast töötamist nii, et pidin meeskolleegiga aknata kajutit jagama. Algul kavatsesime end üksmeelselt ebamugavuse vältimiseks täis juua, aga esiteks hakkas laev kõikuma ja ma kartsin, et oksendamine teeks olukorra veel piinlikumaks ja lõpuks selgus, et joodud siider ajas hirmsasti pissile, aga wc-s tekkis ummistus. Sai vaid õndsalt ohatud, et vähemalt ei ajanud pott junne üle ääre. Magavat kolleegi ma üles ei ajanud, et tule nüüd, ole mees ja otsi pump, hommikuks oli vesi kuhugi ära imbunud. Lisainfona, viimased 12 aastat elame selle meeskolleegiga nüüd koos, kuigi romanss küll kohe peale kajutiintsidenti ei alanud. Samas olen veendunud, et inimeste raskes olukorras kokku panemine tekitab päris sageli romantilisi tundeid vt ka Stockholmi sündroom.

See meeskolleeg ikka imestas, et lähengi niimoodi suisa üksi, aga no ma mõtlesin, et aitab juba sellest, et ma asju, mida tegelikult tahan, tahaplaanile surun lihtsalt sellepärast, et "keegi ei tule kaasa". Korra turgatas isegi pähe, et äkki see ongi keskeakriisi tõeline definitsioon - lõpuks on saabunud aeg, mil sul on teiste arvamusest suva ja julged teha asju, mida kogu elu edasi lükanud oled. Lihtsalt teistele tundub see kahtlasena, kuna "varem sa ju selline ei olnud". Kust nemad teise hinge nägid?

Igatahes, kui kedagi huvitab, ma olen nõus koopereeruma ehk siis, kui keegi tahab minuga ühes toas magada, andku teada. Lisaks on teretulnud igasugu info Peterburi ja Venemaa kohta. No näiteks ei kujuta ma ette, palju raha peaks kaasa võtma. Hommikusöögid on hinna sees, aga palju muu toit maksab? Kas kaardiga maksta on turvaline (ma tean, aga kui sind eluaeg on Venemaaga hirmutatud, siis mõjub)? Kas hotellides on lutikad? Kas mind värvatakse spiooniks?

reede, november 15, 2019

Mu aju on desertöör, ptüi, sabotöör


Järgneb õuduslugu: laman mina kenasti voodis, käed teki peal ja ootan und, kui äkki ütleb aju oma külma häälega, mis juhtkui vihjaks sellele, et ta küll elab minu peas, aga muud meil ühist pole: "Tead, sa kirjutasid oma viimases postituses materiaalne jotiga? Kaks korda."

No ma tõesti ei viitsinud enam arvutit sisse lülitada, niikuinii olid kõik seda juba näinud ka, igatahes see on jälle üks huvitav asi, mida analüüsida. Ma, muuseas, mäletan, kuidas mõtlesin, näed "materjal" käib jotiga, "materiaalne" mitte, ning kirjutasin seejärel kaks korda selle sõna just jotiga. Miks? Ilmselt haaras aju esimesest seosest kinni ega vaevanud end teisega. Umbes nii nagu sa poest tulles paned alati võtmed ühte kindlasse kohta, aga ühel päeval on mingi takistus ja mõtled, et korra toetan nad siia kaminasimsile hoopis, küll mul meelde jääb, et siia said. Pärast poolt tundi tuuseldamist ja kirumist ning lõpuks võtmete leidmist meenub tõesti, et nii sai mõeldud. Ajul on omad tegemised, ära sega teda.

Otsapidi see automaadi teema, millest eilegi kirjutatud sai. Kõige ohtlikum olla lasta end opereerida vanal ja kogenud kirurgil, tõenäosus, et tema apsaka teeb olla suurem kui noorel, kes piinlikult ennast jälgib (eeldusel, et tegemist ei ole noore, lolli ja kohmakaga), sest vana on juba automaat. Niisamuti on mul tööl - meil on siin isikukoodid, mida ei saa on raske valesti sisestada, sest kontrollvalem on peal. Jah, avastasime, et seda saab petta, lollikindel valem ei ole, aga kui ikka vale numbri paned, siis annab häiret ja selle peab käsitsi maha võtma st see on asi, mida sa märkad peaksid märkama. No ja siis ma vahel ikka kontrolli käigus näen valesid isikukoode, mis on kuidagi sellest kontrollist läbi pääsenud ja lõppfaili jõudnud. Eeldasin, et ju siis on need just sellised üksikud juhtumid, kus kontrollvalem on ära petetud ja häiret ei olegi tulnud. Mingite numbrite asendamisel, kui arvutuse tulemus sama välja teeb, võib nii juhtuda. Aga ei, proovin mina seda valesti sisestatud koodi ja ilusti viskab häire. Järelikult keegi toksis vale koodi, nägi häiret, aga võttis selle tuimalt maha ja toksis vägisi edasi. Kes see jobu nõnda teeks? Avastasin, et vahepeal ma ise ka. Algul mulle enda tehtud vigu silma ei jäänud ja siis vaatasin haletseva pilguga kolleege. Aga ega arvuti ei valeta mulle, kui näitab minu nime vigase rea taga, siis ju nii on. Tegelikult ma ei suuda siiani 100% uskuda, et see ikka mingi süsteemi vimka pole, sest no kuidas ma saan häire käsitsi maha võtta, ilma seda endale teadvustamata? Ju saan.

Kogu aeg ennast kontrollida ilmselt ei saa, aga hirmutav on teadvustada, et jah, ka siis, kui teadvust kodus ei ole, laseb aju automaadil edasi, sinu asi on pärast killud kokku korjata. Umbes nii nagu mõnel purjus või pilves peaga, aga siis on see arusaadav, niisama lolliks minna ei ole üldse nii aktsepteeritav.

Nii piinlik on vaadata, kuidas su aju omaette toimetab. Rumal ja klišeedes kinni on teine, ei tahaks üldse omaks tunnistada. Kui ma Kivirähkist kirjutasin, mainisin tema "Tilda ja tolmuingli" nimelist raamatut, mis te arvate, mida ma tegelikult kirjutasin? Muidugi "Tilda ja tarakanid", sest ma loen sellenimelist blogi ja ilmselt on see sõnapaar mul tihedamalt silme ees. Kustutasin "tarakanid" ära ja asendasin "tolmurullidega"...Miks? Sest mu laps oli hiljuti tolmurullidest raamatu kirjutanud. Õudne sabotöör on see aju. Õnneks mul on see häda küljes, et ma kaua piinlikkuses praadida ei viitsi ja kavatsen ikka oma mula edasi kirjutada. Antagu andeks.

neljapäev, november 14, 2019

Luule, Lana ja teised hullud naised

Ma siin jälle lugesin igasugu asju, muuhulgas näiteks intertekstuaalsusest ja hakkasin mõtlema, kuidas sellel on tegelikult erinevad kategooriad. Üldiselt vihjatakse, viidatakse ikka mingeid teisi kirjandusteoseid või siis mõnel juhul ka filme, aga muusikat mu meelest tunduvalt vähem. Kuigi, muusikal on ka sageli tekst, ütleme kohe välja, et ilma tekstita muusikat suudan mina vaid vähesel määral välja kannatada. Filmimaailm on minu jaoks üsna võõras ja sellele viitamisega meenub alati klassivend, kes pidevalt filme tsiteeris ja keda mina jõle vaimukaks pidasin, teadmata, et killud, mida ta kasutab, pole sugugi ta enda peakesest pärit.

Ristkasutatakse enamasti üldtuntud asju. Muusikat on aga väga palju, see on oluliselt rohkem diferentseeritud ja on palju vähem inimesi, kes teaksid samu laule, kui neid, kes on lugenud samu raamatuid. Raamatutest tsiteeritakse ju enamasti vaid klassikat ja kultusteoseid, muusika aga nii ei jagune. Kõige populaarsemates lugudes on sageli vähe tsiteerimisväärset. Mulle meeldivad laulud, mis mõjuvad kui luule, samas luule mulle enamasti ei mõju üldse. Ebaloogiline. Oluline on lisaks tekstile ka esitus. Võib-olla peaks luuleõhtutel käima? Samas on väga väike võimalus, et satud just sellisele luulelugemisele, mis meeldib. Muusikat saad väiksema vaevata suurtes kogustes kuulata.

Ehk siis ma pidevalt tsiteerin mingeid laule ega hooli väga sellest, et keegi teine aru ei saa. Kuigi tore oleks, kui saaks. Mul on märkmik ka, kuhu ma üksikuid meeldivaid lauseid üles kirjutan. Enamasti lauludest, vahel ka ilukirjandusest või niisama kuuldud arukusi ja arulagedusi. Mitmed populaarsed laulja-laulukirjutajad on ju tuntud ka luuletajatena. Istusin just hiljuti kell 2 öösel baaris ja üritasin kõigile Leonard Coheni ingliskeelsest luulekogust värsse ette kanda, ikka umbes nii, et "kamoon, olge nüüd vaid, siit tuleb VÄGA oluline koht, keskenduge, gaad dämmit!"* No ja siis ma järgmisel hommikul suundusin poodi, et see luulekogu endale osta, aga seda ei olnud, selle asemel oli hunnik teisi, aga kõigi nende ostmiseks oleks juba liiga palju raha kulunud, nii ta jäi, ootan ande Universumilt.

Seda ma olen juba kirjutanud, kuidas ma iial midagi taustaks ei kuula vaid keskendungi korralikult kuulamisele. Näiteks praegu kui ma seda kirjutan, on mul klapid niisama peas, et välisilma summutada ja arvutimänge mängides ei suuda ma samuti muusikat hoomata, kuulan siis lihtsalt vanu lemmikuid, aga mu iganädalaseks missiooniks on ikkagi ka muusikasse süveneda ja uut avastada, seda ma saan teha ainult töö taustaks, millegipärast see mind muusikale keskendumast ei sega, kuigi ei saaks öelda, et ma oma tööd ilma mõtlemata teha saaks. Kuigi äkki tõesti? 14 aastaga inimene ehk tõesti õpib ka mõttetegevust nõudvat tööd automaatselt tegema?

Eile näiteks avastasin ma väga põneva (minu jaoks, noh) nüansi, kuulasin Motörheadi 90-00ndate loomingut üle ja kõlas lugu "Them Not Me" aastast 1996, kus on read:
When I see those flashing lights
And hear the sirens moan
See the smile on my face
I grab my mobile phone
It was them, it wasn't me


Dr. Google teab, et filmivad  mobiilid tulid turule aastal 2002 ja aastal 1996 vaevalt keegi ette nägi, et õnnetust pealt nähes on tulevikus esimeseks reaktsiooniks sellest moblaga video teha. Motörhead aga nägi. Väga huvitav.

Ma tahtsin tegelikult jagada hoopis ühte videot, mis on küll Lanalt ja laul ise ka väga hea, aga see on üks üliväheseid näiteid, kus visuaal on mulle tähenduslikum kui lugu ise. Nimelt, vaadake see maja seal, ma tahan sinna. See on selline ideaalne unenäo maja, koht väljaspool reaalsust. Koleda arhitektuuriga, kusagil otse kiirtee ääres, samas vaade otse merele, täiesti müstiline asukoht, ilmselt varsti vajubki merre. Seest ei mingit glamuuri, tuul ulub lahtistest akendest, üsna mööblivaba, isegi voodit ei ole, aga vaade! Antimaterialistlik unelm? Samas materialistlik, endale seda sara kindlasti lubada ei saaks. Muuseas, mul on korra õnnestunud päris väljamaa miljonäri majas käia ja see oligi umbes sarnane - ilma mööblita tühjad toad, kõle, keset põrandat mittemidagiütlev vaip, aga ilmselt kunstnikutöö, ainueksemplar, igas vaibanurgas kassipissiloik (neil oli hulk kasse, kõik tõupuhtad, aga poolmetsikud). Mitte nii, et lõpuks mul on raha, saan igasugu kulda ja karda osta, vaid pigem, mul on raha, kogu aeg on olnud, ja siis (ikka olen hull)?



 

*Kui ma saaks euro iga korra eest, mil mind seesuguse kirgliku suhtumise eest venelaseks peetakse, oleks mul juba oma viis eurot koos vähemalt. Niipalju, kui ma suguvõsa uurinud olen, siis mingit vene verd ei tule mitte kusagilt sisse, aga nagu me hiljuti ühe samasuguse õnnetu "kas sa oled venelasega?" arutasime, siis õige eesti naise panus vestlusse võrdub üldsuse silmis vist tõesti vaikiva naeratuse ja söögi lauale kandmisega.

teisipäev, november 12, 2019

Andrus Kivirähk. Sinine sarvedega loom

See on üks hiiglama kaunis raamat. Kaunis niimoodi nagu on seda lauluread: "no mis võiks olla ilusam kui elu? no mis võiks olla parem veel kui surm?" Metro Luminalilt. 

Kivirähk on kuulsam oma humoorika poole pealt, kuid ka tema lüürilist külge ei tasuks alahinnata. "Sinises sarvedega loomas" on need mõlemad meisterlikult esil. Peategelase mõttelend manab hetkega silme ette mõne Kivirähki lasteraamatu-väärse loo, kuigi jah, esimesena meenus see, kus naabrinaine liiga kauaks vetsu istuma oli jäänud ning see oleks ilmselt lasteraamatusse liig, aga Kivirähk tõesti puistab selliseid lugusid nagu pintsakukäisest. Eriline inimtüüp? Eriline on ka raamatu peategelane Oskar Kallis, "ei lind ega loom", kummaline külaline, kes kuidagi ei sobitu tavalisse halli argimaailma. Ei ole see ju mingi õige eestlane, kes kulm kipras rasket tööd ei rühma ega elu kiru?! Sai ju Kivirähkki kunagi Valli baari püsikundede käest riielda, et miks eesti rahvast nõnda valesti kujutab, meie oleme ikka tõsised inimesed, mitte mingid naljahambad, kes pahupidi kasukas seljas ja seep suus, arutult mööda laant silkavad.  Kui sa ei sobitu, tunned ju, et lihtsam oleks olla kusagil mujal. 

Raamatu peategelane selle "kusagil mujal" ka avastab. Võiks ehk nuriseda, et argielusekeldused veidi pikaks venivad enne raamatu suurt ja lüürilist finaali, kuid eks elu tikubki vahele tulema. Aga see lõpp...Mind veidi ehmatas Kivirähk "Tilda ja tolmuingliga", sellega, kuidas ta suutis mu peaaegu nutma ajada (tema? naljamees?) imeilusa ja südamliku elu ringkäigu ideega, looga, mis muudab surma arusaadavaks osaks elust ka lapsest lugeja jaoks. Et see ei ole midagi õudset, mida karta, vaid surmas saab ka elu ilu näha. Sama teeb Kivirähk nüüd "Sinises sarvedega loomas", aga täiskasvanute jaoks. Ma ei tea, kas ta on seda teadlikult teinud, võtnud oma missiooniks elu seda tabuks peetavat tahku mõtestada, aga mu meelest tänuväärne tegu. Ma ei ole kunagi usaldanud religioone, sest nende tehtav on läbinähtav - pakkuda lootust, et maine elu on vaid kübeke ringkäigust ja sellele järgneb miskit paremat. No muidugi, inimesed ju kangesti tahaksid seda. Igasugu religioonide teispoolsusega on aga see häda, et need on kellegi teise poolt paika pandud maailmad - sada neitsit või lõvi kaisus talleke. Aga kas me oleme lõpuni rahul kellegi teise disainitud paradiisis? Kivirähki tegelased (Oskar ja vanaema) disainivad oma teispoolsuse ise. Ühel on selleks armastus, teisel Jeesus ja Neitsi Maarja. Sa lahustud enda fantaasias. Kas see pole mitte tore ega omamoodi stiimul mõelda kauneid mõtteid? Mulle tundub "Sinine sarvedega loom" ilusa ja lohutava loona. Võib-olla, et keegi teine loeb sellest hoopis midagi muud välja ega ole üldse nõus? Mulle ikkagi näib, et on õige - ainus vabadus on sinu peas. Kasuta seda.

reede, november 01, 2019

Sellistest asjadest meil ei räägita

Mini käis eile spordimuuseumis, kus neile oli räägitud muuhulgas ka dopinguprobleemidest ning "tädi seletas, kuidas üks naissportlane sõi neid noh, dopinguid, nii palju, et muutus lõpuks meheks!" Eks ma siis seletasin lastele veidi hormoonidest, nii nõukogude naissportlaste näitel, kes ilmselt pigem teadmatusest endaga meditsiinilisi eksperimente lasid teha, aga rääkisin ka sellest, kuidas mõnel juhul ongi hormoonid sassi läinud ja väliselt mees võib tegelikult suguelunditelt naine olla või vastupidi. Ja et soovahetusoperatsioonid on olemas. Mõtlesin, et oleks vist võinud teemale läheneda ka umbes nii, et "soovahetusoperatsioonid on moodi läinud", aga mitte kuidagi ei suutnud ette kujutada, kuidas võiks sellist asja "moe pärast" teha. Kuidas saaks arvata, et on tore tunda end vales kehas? Arvestades seda, kuivõrd viltu vaadatakse ühiskonnas igasugu keskmisest erinemistele, siis mis moepärast homoks hakkamised ja soovahetused? Ma ei usu, et meil nõnda palju masohhiste oleks.

No ja tulen siis mina tööle ning esimese asjana loen lehest, kuidas EKRE kavatseb Raekoja platsile piketeerima tulla ning mõni agaram ühe noortekeskusegi maha põletada, sest seal räägitakse noortele homoseksuaalsusest. Muidugi samal trajektooril ja enam-vähem samal ajal kui meil koos väliskülalistega sinna asja on. Nojah, eks näevad siis, et meil ka demokraatlik ühiskond ja protesteeritakse täiel rinnal. Lõik Postimehe artiklist...Ohoo! PM ei lase enam kopeerida, ok ütleme ümber siis, et põlemapista soovija ei saa aru, miks peab üldse homodest sellistest asjadest rääkima, mille peale ajakirjanik uurib, et mis vanuses tema arvates oleks sobiv avalikustada, et homoseksuaalsed inimesed on olemas, millele saab vastuse, et nördinud kodanik juba on oma viieaastasele pojale selgeks teinud, mis on mis. Huvitab kohe, mismoodi see asi selgeks tehti, ilmselt veidi teistmoodi, kui mina omas kodus neid asju seletanud olen. Kuigi minu meelest on hobipüromaani vastus üsna silmakirjalik, viieaastasele homodest rääkima! Isegi kui laps küsib, tuleb näost punaseks minna ja jutt mujale viia, siis lapse huvi teema vastu kaob.

Kas millestki rääkimine võrdub koheselt selle asja propageerimisega? Meenub üks minu jaoks häirivaid seiku koolipõlvest, kui mind, muidu tublit kirjandikirjutajat, pandi avalikult häbiposti selle eest, et julgesin oma kirjandis põhjendada, miks mingi novelli tegelane vägivaldsele teele astub. Olevat vägivalla õigustamine. Tohib ainult hukka mõista ja punkt. Taaskord vist mingi fundamentaalne mõtlemise erisus. Vahel ju meil ka ilmub artikleid sellest, miks mõni kurjategija astus kurjale teele, avatakse niiöelda tausta ja seal all on eranditult alati kommentaare, et miks õigustada igasugu retse. Mina hoopis leian, et sarnaste juhtumiste ärahoidmiseks, ennetamiseks on kasulik teada, mis on nende tekkimise mustrid. Äkki saab kusagil midagi ära teha? Oletus, et sündis kurjana ja nii on, tundub lihtsalt asja kalevi alla lükkamisena. Sama asi homoseksuaalsusega - kui me sellest ei räägi, siis nad kaovad ära? Lihtsalt mõned lapsed tapavad end ära teadmata, et nendesuguseid on veel ning neil on võimalik leida toetust. Mõne meelest ilmselt tõesti jah, nii olekski parem. Parem surm kui homo.

Hakkame ometi normaalseteks, eks? Püüame vähemalt. Unustage ära oma moodsad väljamõeldud probleemid! Kas vanasti oli homosid või depressiivikuid?! No mõned külahullud olid, aga need loobiti korralikult kividega surnuks või istusid kodus ahju taga ega seganud kedagi! Armas, kitsas maailm, tahan seda tagasi!


neljapäev, oktoober 31, 2019

Ian McEwan. Operatsioon "Maiasmokk"

Ega ma alguses ei tahtnudki mingit arvustust kirjutada, pidin lihtsalt kraaksatama, kuidas "igaüks jäägu oma liistude juurde", aga raamatu lõpplahendus keeras vinti veel peale ja tegelikult oleks kena põhjendada, miks ma selle raamatu kohta "ei meeldinud" arvasin, sest iseenesest pole tegemist halva raamatuga.

Ian McEwan on päris viljakas kirjamees, eesti keeles peaks minu andmetel olema ilmunud seitse tema teost, millest kõik mul ka praeguseks loetud on. Lugema hakkasin teda peale "punase raamatu"-sarjas ilmunud "Päikesest" lugemist, sest see oli väga vinge. Ometi on "Päikesest" McEwani raamatutest Goodreadsis üks vähemhinnatuid ja märkasin ka kommentaari, et kirjanik raudselt vihkab oma lugejaid. See mulje võib täitsa jääda, sest "Päikesest" peategelane oli tõesti antikangelane, aga usutav ja võluv. Karakteriloome on McEwanil kuidagi omapärane, aga just see mulle "Operatsioon "Maiasmoka"" puhul vastu hakkaski.

Mulle jäi nimelt raamatust üsna arrogantse manspleiningu mekk man. Esialgu. Nimetage mulle palun mõni naiskirjanik, kes on tõsimeelselt maha saanud teosega, kus peategelane, kelle kaudu tegevust edasi antakse, on mees, ning kirjeldamata ei jäeta ka tema suguelu? Ma kunagi mõtlesin midagi seesugust teha, kirjutada homoraamatu nimelt, olemata homo, aga see ambitsioonikas idee jäi õnneks teostamata. Nooruspõlve hullud unelmad, kes meist poleks midagi sellist plaaninud, eks...Igatahes oli mul raamatut üsna ebamugav lugeda, kõik need kirjeldused olid kuidagi...mmm...libedad? Kõik mehed sellised ebamehelikud tüübid, et ma isegi korra guugeldasin ega autor ise ometi homo ole, sest no ükski naine ometi selliseid mehi ei ihaldaks?! Jaa-jaa, ma tean, maitsed on erinevad, aga no "lapsekeha" ja "peast eemale hoidvad kõrvad"? Ma kõlan nagu paras konservatiiv siin ("kõik naised tahavad ikka machosid ja siledad mehed on kõik homod"), aga mulle see raamat kummalise mulje jättis.

Nüüd aga spoilerdamise juurde ehk siis tegelikult oli raamat veel imelikum kui alguses paistis. Nimelt selgub loo lõpus, et meil ongi tegemist ebausaldusväärse jutustajaga. Minategelane on küll naine, aga autor pole teps mitte tema. Kogu jutt tuleb tema meessoost armukese suust, kes kirjutab oma naisest raamatut. Puänt selles, et juhul kui naine ikka armastab teda, siis avaldatakse käsikiri paarkümmend aastat hiljem, aga kui ei, siis põletagu naine käsikiri ära. Ilmselgelt käsikiri avaldamist leidis, aga palun, kujutage endale nüüd ette, et teile armas inimene kirjutab teist raamatu läbi oma silmade ja nii, et teie olete peaosas. Põhimõtteliselt poeb teile pähe ja saba alla. On see romantiline või pigem õudustäratavalt võigas? Ma pakuks viimast varianti. Mingi mees seletamas, kuidas mina end tundsin, kui tema mind pani?

Tegelikult on McEwan romaani väga andekalt kokku pannud. Tehniliselt tasemel, niiöelda. Ma ei hakanud üle lugema, kas kõik see, mida armuke naise kohta teadis, talle tõepoolest ka infona kättesaadav oli, aga ilmselt oli autor selle üle kontrollinud. Lugu räägib paljuski ka raamatute kirjutamisest ning sisaldab mitut erinevat juttu, mille autoriks siis väidetavalt see sama armuke, kusjuures mulle tundusid need lood isegi paljulubavamad kui "Operatsioon "Maiasmokk" ise. Sisse on toodud ka maitsete erinevuse teema, kas mingi raamat saab kuulsaks, sest on hea ja kui palju mängib kaasa oskuslik turundus. Kui midagi palju kiidetakse, hakkab lõpuks meeldima. Minu meelest huvitavalt jätab McEwan lahti ka selle, kas naispeategelane ikka suutis adekvaatselt raamatute headust hinnata. Vihkas ta ju algul armukese kirjutatud auhinnalist teost, kas sellest võib järeldada, et "Operatsioon "Maiasmokk"", millele ta rohelise tule andis, on tegelikult kehv? Kas ta andis sellele rohelise tule armastusest, enesearmastusest (tahaks ikka end raamatulehekülgedel näha) või kirjanduslikel kaalutlustel? Mina jään siiski seisukohale, et ta lihtsalt ei oleks saanud sellisele asjale rohelist tuld üldse anda. Aga võib-olla ma lihtsalt ei mõista, kuidas saavad naised mõne mehe meelest sellised olla.

P.S. Huvitava mõtte raamatu kohta leidsin siit blogist: "Kuna raamatu autor on mees, pole tegu ilmselt klassikalises mõttes armastusromaaniga." Ma küll ei tea, mida blogija sellega täpselt mõtles, aga minu lemmikarmastusromaan on just mehe kirjutatud (Daniel Glattauer "Hea põhjatuule vastu"), seega ma ei julgeks öelda, et mehed armastust kuidagi fundamentaalselt teisiti tajuksid kui naised. 
Sekselust soovitaks ma siiski eemale hoida, ses mõttes, et mitte kirjeldada elundite funktsionaalsusest, mida endal küljes ei ole.

Kultuuritarbija60+ blogist ka üldisemat sisu avav arvustus. Ian McEwani kuulsaim teos on ilmselt "Lepitus", millest filmgi tehtud, mida ma isegi üllatuslikult näinud olen. Pean tunnistama, et nii raamatus kui filmis mind ka selle teose armastajad häirisid. Filmi on osatäitjad väga hästi valitud, täpselt raamatust tekkiva kujutluspildi alusel. Ju siis pole lihtsalt minu maitse.

kolmapäev, oktoober 30, 2019

Noorus on ilus aeg...

Sain kirja, kus otsiti erinevate elualade esindajaid keskkoolinoortele oma erialast jutustama. Mõtlesin, et läheks. Meenus kohe ka see tore saade, kus Urmas Vadi käis töövarjuks tööpõlgurile. Nimekirjas juutuubereid ja blogijaid siiski ei olnud, aga riigiteadlane näiteks küll. Oi, ma võiks rääkida kui igav, tüütu ja mõttetu oma naba nokkimine see on. Praeguse "keskkonnakatastroofi" valguses veel eriti - isegi populismipunkte ei viitsita Lõuna-Eestisse korjama minna, saagu ise seal perifeerias hakkama, meil pole aega. Uskumatu isegi, kohaliku noortekeskuse ette viitsitakse küll piketeerima tulla, sest seal tegeldavat homopropagandaga, aga selle peale ei tule, et minna Põlvamaale suppi ja sooje tekke jagama sealjuures rõõmsalt kaamerasse naeratades. Kõvad PR- geeniused.

Tegelikult ma tänapäeva e-koolis enam hakkama küll ei saaks. Minu peamine õppetund koolis oli ju olulise ja ebaolulise eristamine ehk kuidas oma elu mugavalt elades miinimumpingutusega maksimumtulemus saada. Ja väga tänulik olen selle eest! Praegu ei saa ju enam niimoodi laveerida, puudumised jooksevad lapsevanemale telefoni ja tegemata tööd tuleb järele teha (kusjuures selle üle on isegi mu eakaaslased imestanud, aga mina mäletan just, et kui ikka puudusid mingi nõmeda töö ajal, siis nii oli ja järele tegema ei pidanud). Ma arvan, et ma siiski ei lähe laste illusioone purustama, las arvavad, et töö teeb õndsaks.

Illusioonidest, mul lähevad küll kõik unistused täide, isegi need, mis on üsna võimatud. Nimelt näen ma neid unes ja kuna mu unenäod on äärmiselt realistlikud, siis erilist vahet pole. Hiljuti istusin Rammsteiniga backstage's näiteks. Pärast tuli välja, et L. oli samal ööl sama und näinud, ainult selle vahega, et tema unes olin seal mina ka, minu unes teda mitte. Egoist. Courtney Love'ga jõime tema mansionis teed, oli õdus. Õnneks on neis unenägudes täiesti õige kogus ebamugavust nagu ilmselt ka päriselus oleks, sest no ma võin ju neid hulle langenud naisi imetella, aga tegelikkuses ikka kardan ka.

Vist ei peaks, täna avastasin, et teised kardavad mind veel rohkem. Nimelt on mul tööle tulles üks kitsas koht ees, kust läbi minnes kellegagi kohtudes tuleb tee äärde tõmmata ja tuleb välja, et alati muudab oma trajektoori esimesena vastutulija, mitte mina ja no ma ei kõnni neile ülbelt otsa, nad lihtsalt juba kaugelt astuvad eest. Mingi eriline naistank ma ju pole. Kuigi, vaatasin just oma koolilõpu videot 18-aastasest endast. Püha taevas, milline püss! Nüüd ma saan aru, mida mõtles see paralleelklassi ahvinimene, kui olevat kommenteerinud, et mul ei lähe jalad ülevalt kokku. Ei läinudki, ilma igasuguse tagamõtteta, ma pole nii peenikesi koibi ammu näinud! Kuidas vanemad lubasid mul selga ajada liibuva glitterroosa megamini koos kahemeetriste kontsadega, ma ei tea, aga üldmulje oli nagu äsjasündinud Bambi. Milline armas naiivne tütarlaps! Ja nad räägivad, et me läheme vananedes paremaks. Vale, ma tahaks küll selline nunnu olla. Aga hästi kalestunud hingega. Praegu olen vanem, paksem, tigedam kui Rein Raua moodi väljenduda. Naistank.

Tegelikult ma tulin siia, et muusikast kirjutada, aga ei saanud jälle mölaga pidama. Igatahes, kuulake, on ju ilus?!:
A kes too laulab nõnna kenaste? Tegemist siis noore Tobias Forgega, praeguseks tuntud kui Ghosti esimees Cardinal Copia. Leidsin torust ka toreda video, kus näeb Tobiase erinevaid stiilikatsetusi läbi aegade, mu meelest tore vaadata noort inimest tema eneseleidmise teekonnal :)


teisipäev, oktoober 29, 2019

Punupatsidega Rootsi plika

L. teatas siin ükspäev, et tema küll lapsena Pipit lugenud ei ole, sest ta poleks iialgi kätte võtnud raamatut, mille peategelane on tüdruk. Oh, well. Kuna tema puhul ei ole tegemist mingisuguse veendunud machoga, siis ju nii oli täiesti tavaline mõelda. Olla tüdruk on alandav. Mina seevastu lugesin kõiki neid J. Verne'e ja K. May'sid nagu temagi ning püüdsin unustada seda, et kõik peategelased on mehed ning minusugune sobiks neis raamatutes pigem kellelegi teed serveerima. Üldiselt võttis mu toonased tundmused hästi kokku vist Lohejooksjast pärit ütlus, kus poiss nendib oma õe kohta, et "tal lihtsalt ei olnud õnne poisina sündida."

Aga Pipi ei olnud siiski sugugi minu kangelane, mis sest, et üks väheseid tüdrukuid! Fuih, Pipi ei meeldinud mulle kohe üldse! Pipi oli lugupidamatu täiskasvanute suhtes, Pipi valetas, Pipi ei austanud koolikorda ja oli üldse igapidi vastutustundetu. Ta jäi ju ometi rumalaks niimoodi!? Ma ei tea, miks, aga mina armastasin lapsena reegleid. Reeglid olid vanemad kui meie ja ma mõistsin alati teravalt hukka kõik, kes neid ei järginud. Lapsed peavad reeglitele alluma ja nii on, muidu neist ei saa tulevikus korralikke ühiskonnaliikmeid. Ma oleks aru saanud, kui Pipi oleks maailma muutnud sellega, et ta oleks kõigile küsimustele õiged vastused andnud, tubli ja hoolas olnud ning läbi selle tippu tõusnud. Õnneks ma ei tulnud selle peale, et tegelikult asjad nii ei käi ja õigesti käitudes saad olla Annika, aga mitte Pipi. Et parimal juhul oledki Annika, see on lagi. Et Pipi oligi ebareaalne.

Alles kunagi vanemana tulin selle peale, et reegleid ei pea järgima. Ja see on lõbus.

Seoses selle reeglite ja korra teemaga olen märganud arvamusi, et lastega peredel olla raske üürikorterit saada, sest lapsed lagastavat. Huvitav on see, et minu lapsed on selle reeglitearmastuse vist geenidega kaasa saanud ja avastavad ka alles hiljem, et hammaste pesemise asemel võib lihtsalt harja märjaks teha jne, aga nad ei ole tõesti iial lagastanud. Nad pigem küsivad suurte silmadega, et miks peaks toiduga mängima või seinale kirjutama - see on ju vale?! On ju lausa teooriaid, et lapsel tuleb lasta mäkerdada, kuidas ta muidu õpib jne. Vot mina ei suutnud seda, ma tõesti toitsingi lapsi nii kaua, kuni nad lusika pealt midagi maha ei ajanud. Olen kuulnud arvamust, et see ju õudne piin, lihtsam on lasta lapsel ise toimetada. Ei! Minu jaoks ei olnud, piin oleks olnud laga koristamine. Sööma nad on igatahes õppinud. Ekstreemsema poole pealt, ma võisin mõlema lapsega vabalt sel ajal magada, kui nemad toas mängisid, sest nad tõepoolest mängisidki kogu selle aja vaikselt oma asjadega, mitte ei pööranud elamist segamini. Ausalt, mitte ühtegi pahandust ei meenu, kus ma oleksin saanud hüüda, et kuidas sa ometi millegi sellise peale üldse tulla said! Või ongi hoopis nii, et need, kel lapsena pidurit peal ei ole, tekib see tunnetus suuremana, aga minusugustel on just siis probleeme korrast kinni pidamisega? Ükskord ma näiteks peksin mingi võõra auto aknad telliskiviga sisse, sest noh, lihtsalt tuli tuju ja kedagi ei olnud nägemas...Mina, valge põllekesega puhas plika, kelles Pipi reeglitest üleastumised tülgastust tekitasid. Ilmselt jõudis mulle Pipi ebareaalsus alles siis kohale ning ma otsustasin iga hinna eest päriselus Pipist šokeerivam olla. Valge põllekese minevikust oli sealjuures suur kasu, sest mitte keegi uskunud, et minusugune mõneks pahateoks võimeline oleks.

neljapäev, oktoober 17, 2019

Ma ei aimanudki, et mul veel see häda ka küljes on!

Kui ma olin 17, jäi üks minust veidi vanem sõbranna lapseootele ja meelitas mindki - mõtle, kui lahe oleks kahekesi kärutada! Õnneks võitis terve mõistus või siis arvestasin lihtsalt kainelt sellega, et sõbranna elas teises linna otsas, keeruline olnuks kokku saada. Võttes arvesse, et ilmselt ei juhtunud selline lugu ainult minuga, võib arvata, et inimesi, kes sõbranna survel rasedaks on jäänud, täiesti eksisteerib.

Nüüd ongi imeline Delfi-debiilik ära tõlkinud ühe Ameerika blogija artikli ja ma sain alles praegu teada, millise hirmsa kriisi ma endale teadvustamata üle olen elanud! Tsiteerin: "Ilma sõbrannadeta emme olla võib olla kohati väga emotsionaalselt laastav. Sulle võib kergesti mõtteisse hiilida kahtlus, nagu oleks sul midagi viga või puudu/../" Hirmus küll, hea, et ma seda varem ei teadnud. "Kui ka sina oled mingil põhjusel emme-sõbrannadest ilma ning proovid mõistatada, kuidas eluga toime tulla, siis usu, see on täiesti elatav/.../" Ju siis ma end ikka kuidagi sellest kohutavast olukorrast läbi vedasin...Ellujääja!

Nali naljaks, aga ilmselt see ameerikalik elustiil, mis tuttav igasugu naistekatest, kus mommy-squad möllab, tungib ka meile vaikselt sisse. Naised suhelgu ikka naistega, mehed meestega, nagu leiab ka esialfaisane Jesper Parve - neil on omad teemad. Ja lastega naine vallalisega suhtlema ka hästi ei sobi, sest nagu meenutab eelmainit artikkel: "Pead ainult sellega arvestama, et su mitte-emmedest sõbrannad ei taha tõenäoliselt mitte midagi kuulda su beebi kakamisest, oksendamisest või tujutsemistest, säästa neid sellest." Millest muust aga üks beebiemme rääkida tahaks, eks?

Tuleb tunnistada, et esimest korda last oodates käisin ma küll ühes "kevadbeebid 2009" foorumis (toona olid veel foorumid aktuaalsed, mitte FB grupid), kuid peale lapse sündi jäi see asi soiku. Mulle tundus, et rasedus, eriti esmakordne, oli midagi sellist, milles teiste inimeste sarnased lood ja kogemused mulle mingit tuge ja infot andsid, lapseootus kulges enamikul üsna sarnaselt. Seevastu lapse sündides oli selge, et imikud on väga erinevad ning ka moodused, kuidas oma kodune elu korraldada, kuidas beebit toita-riietada-kasvatada samuti ja seal pole teiste kogemusel enam erilist kaalu. Pealegi ei olnud väga aegagi, et foorumis möllata ning sageli oli sealne õhkkondki teravam kui varem ja tekkisid vastuseisud stiilis: "sina kasvatad oma last ikka puha valesti!"

Ei mäleta, et oleksin teiste beebiemmede seltskonnast meeletult puudust tundnud, pigem igatsesin seltskonda, kus räägitaks muudel teemadel kui lastest, sest see teema ümbritses mind ju toona niigi. Pealegi oli lastehoiust saati selge, et beebiemmed pole mingi armastav-toetav seltskond, oo ei! Tegemist oli enamasti hoopis võistlusega stiilis: "Mina kasvatan oma järglasi kõige õigemini!" Igasugu kõrvaltvaatajate nõuanded tundusid mulle toona aga kõige hullema piinana üldse. Mul olid ju ometigi ema ja ämm olemas! Võib-olla kulub sarnaste muredega sõbranna ära siis, kui oled absoluutselt üksi - mees ei toeta, ema on kaugel, kellegagi rääkida ei saa, aga pigem on mulje jäänud, et suhtlust endasugustega otsitakse siiski vajadusest mõttekaaslaste järgi, et ise oma elust rääkida. Inimene on ju egoist. Pole mul su nõu vaja, kuula parem, mida mina arvan!

Tegelikult ei saa ma aru, kuidas ma peaksin klappima inimestega, kellega mul on ühine ainult see demograafiline tunnus, et oleme samal ajahetkel väikelapse vanemad. Täpselt samasugune on ju tõenäosus, et klapin inimesega, kellel lapsi ei ole. Või eeldataksegi, et alates lapse saamisest keerlebki kogu elu lapse ümber ning muu ununeb päevapealt? (Jah, eeldataksegi, sa ohmu!) See on päris ohtlik perspektiiv mu meelest, sest lapsed kasvavad üllatavalt ruttu.

Loomulikult võib inimene leida sünnitusmajast või beebigrupist endale hingesugulase kogu eluks (ma ei mõtle siis beebit, vaid mõnd eakaaslast, eks), aga sama tavaline peaks ju olema ka see, et ei leia. Imeda sellest välja probleem, on pehmelt öeldes kummaline. Veel üks põhjus tunda end läbikukkununa, mille on tekitanud ajakirjandus? Kui sul sõbrannasid-beebiemmesid ei ole, on see probleem, millega tegeleda.  Ei ole.

kolmapäev, oktoober 16, 2019

Jälle see listeeria

Siinsetest blogipostitustest loetuim on siiani see lugu, kuidas ma endale listeeria sain ja mis edasi juhtus. Aeg-ajalt seda ikka Perekoolis jagatakse ja väga hea, viimastel nädalatel on taas ilmselt guugeldamisega selleni jõutud. Sest väidetavalt on meil nüüd "listeeriapaanika".

Märkasin eile FB-s linki artiklile, mida ma küll lugeda ei saanud, aga seal kirjeldas tuntud telemees Vahur Kersna enda kogemust listeeriaga. Samuti on oma loo rääkinud loomakasvataja Kadri Täht. Seda viimast lugu turundati meedias küll pigem sensatsioonina ning eks seesugune lähenemine ilmselt ongi põhjustanud reaktsiooni, mida ma FB-s Kersnast rääkiva artikli all kohtasin - mingi arusaamatu paanika, puudutab ainult üksikuid inimesi, mis nüüd ei või kala kah enam süüa või, kollektiivne kambakas vaesele ausale kalandusettevõtjale! Ma saan aru, mida on tahetud teha - kala söömisest listeeria saanuid pole intervjuuks leitud ja selleks, et haiguse olemust paremini tabada, on räägitud muudmoodi sellesse nakatunutega, kuid see on osades lugejates hoopis nördimuse tekitanud, justkui seostataks kõiki neid juhtumeid konkreetse kalafirmaga. Ma ise teemat puudutanud Pealtnägijat ei vaadanud, aga tean, et ka enneaegsete grupist otsiti saatesse intervjuuks inimesi, kes haigusega kokku on puutunud. Mina sellest huvitatud ei olnud, sest hoolimata olemas olevast kogemusest tundsin, et tegelikult on seekord teema fookus siiski kalandusfirmal, mitte haigusel endal.

Ilmselt on tekkinud olukorras, kus paanika üle naerdakse, süüdi nii meedia, kes on asjale veidi viltuse nurga alt lähenenud, kui ka inimesed, kes avaldavad arvamust teemasse süüvimata. Listeeria on siiski äärmiselt tõsine haigus, olgugi, et täie rauaga tabab ta enamasti vaid nõrgemaid  - lapsi, vanureid, rasedaid, nõrga immuunsusega inimesi. Tore, kui inimesed peavad end nii tugevaks, et neid see ei puuduta ning usuvad, et ka nende lähedaste hulgas pole kedagi, kellele nad haiguse puhul kaasa tunneks. Mulle ju ka öeldi, et listeeriasse nakatub tühine arv inimesi, aga kui sa ise juhtud selle tühise arvu sisse, siis enam nii ükskõik siiski ei ole. Rääkimata sellest, mu meelest üdini rumalast arvamusest, et kui sul on "ette määratud" haigestuda, siis nii on ja midagi teha ei ole mõtet. Äkki on mul määratud auto alla jääda ja selle tõttu polegi mõtet üle tee minnes enda ümber vaadata? 100% midagi vältida tõesti ei saa, aga ettevaatusest täiesti loobuda tundub ka natuke naiivne. Mõistliku artikli on siinkohal avaldanud ERR, aga ilmselt on see liiga pikk ja laialivalguv, et seda viitsiksid lugeda need, kelle meelest must ja valge on ainsad värvid.

Tegelikult ma lihtsalt ei saa aru inimestest, kes pröökavad stiilis: "Keelame nüüd kalasöömise üldse ära jah?! Omal ajal sellist asja küll ei olnud!" Mis kohaga need inimesed mõtlevad? Võib-olla on siin kaudselt süüdi kõik need artiklid, kus kirjutatakse, mida kõike peaks viis korda päevas pesema, kus sind kodus miljon pisikut varitseb ja kuidas niisamagi oleks hea kord kuus kogu elamisest leegiheitjaga üle käia, et mitte nakkust saada.

teisipäev, oktoober 15, 2019

Andrus Kivirähk. Tont ja Facebook

Ma ei ole täpseid definitsioone vaadanud ja ilmselt on see liigitamine nii ehk naa üsna meelevaldne, aga ulme peaks vist olema see, kui loo tegevus toimub väljamõeldud reaalsuses, maagiline realism aga see, kus muidu tavalises maailmas juhtub asju, mida tegelikkuses ette ei tule. Mul on selle viimasega probleeme, olen ilmselt sättumuselt skeptik ja maagia väljailmumine mõjub mulle kui kergema vastupanu teed minek.

Lasteraamatutega on aga pahatihti just see probleem, et need segavad reaalsust fantaasiaga ikka väga heldelt, sest suured inimesed arvavad, et lapsed maailma just sedasi näevadki. Kõige hullemad on raamatud, kus arvatakse, et võluvägi on piisav, lugu ennast ei peagi olema ja lapsed lähevad ikkagi liimile. "Kõik lapsed armastavad muinasjutte!" Kõheldes julgen väita, et ma ei tea ühtegi sellist last, kes klassikalisi muinasjutte üle kõige armastaks. Muinasjutud on pahatihti moraliseerivad, puhta õudsed ja vägivaldsed või siis just liiga roosamannaks võõbatud.

Kui lasteaias kästi lemmikraamat kaasa tuua, siis olevat kõik lapsed toonud midagi Andrus Kivirähki loomingust. Lapsed tahavad päriselu, mitte muinasjutte, aga nad tahavad päriselu veidi vürtsikamas kastmes. Ma arvan, et just selles ongi Kivirähki trump, et tegelikult kirjutab ta ju päris tavalistest lastest nende igapäevases keskkonnas, kuid suudab seda teha piisavalt köitvalt ja nii et paneb pigem naerma, kui nördinult ohkama, et nii ju tegelikult ei ole ega saa! Sest kõik saavad juba alguses aru, et mingile tõele või tarkuseterale ei pretendeeritagi, tähtis on ainult lugu ise. Ometi meeldisid mulle siiski kõige rohkem need lood, kus maagilist maailma üldse ei puudutatud - ei tonte ega näkke, saabastega supist rääkimata. See, kuidas ohtlikust kuldsete kätega meistrimehest lahti saadi näiteks või Eesti Vabariigile frikadelle kingiti. Äkki ma olen juba selles eas, et mulle tunduvadki lapsed ise maagiliste olenditena? Selline natuke totaka naeratusega tädi, kes lapsi "pisikesteks päkapikkudeks" kutsub ja heldinult nende mängu pealt vaadata armastab? Ei...no ei, siiski. Nõudlik kuldnokk näiteks oli ka väga tore lugu, suurtele inimestele meeldib ju ikka rumalate loomade üle naerda.

Raamatust rääkides ei tohiks kindlasti mööda minna Heiki Ernitsa panusest illustratsioonide näol, mu meelest oskab ta imeliselt erinevaid emotsioone edasi anda, eriti totraid. Lastele muidugi meeldis, kuigi tegelikult oli suurem osa lugusid juba varasemast Tähekese kaudu tuttavad. Ettelugemiseks on ka hea, saab erinevaid naljakaid hääli teha (minu spetsialiteet) ja algajaid lugejaid samuti ei kohuta, sest tekst on suur ja jutud piisava pikkusega.

Ainult raamatu pealkirjaga on veidi mööda pandud - Facebook on täielikult vanainimeste teema! Lapsed ei tea üldse, misasi see Facebook on! Lapsed teavad Instat, Snapchati ja veel mingeid arusaamatuid kohti, mida mina ei tea, aga Facebooki nad oma nina ei topi. Aga kuna Kivirähki ennast Facebookis ei kohta, siis võib sellise asjatundmatuse andeks anda - teinekord katsugu ikka jääda teemade juurde, mida ta perfektselt valdab (loomade, lindude, putukate ja toiduainete elu näiteks).

Aitäh Varrakule raamatu eest!

neljapäev, oktoober 10, 2019

Kas peab sundima?

Ma alati imestan, kui loen kellegi kohta, kuidas too on tänulik, et vanemad lapsepõlves sundisid teda treenima/harjutama vms tegelikult hobiga tegelema.

Ma olen muidugi üsna jäle hedonist ka, ei saa aru, kuidas enesesundimine võiks lõppkokkuvõttes õnne õuele tuua. Punnitamisest sünnib üksnes rohkem punnitamist, hiljem oled end lihtsalt niivõrd võrku mässinud, et ei saa enam arugi, kuidas asjad võiks ka teistmoodi toimida.

Et mingit arengut ei tule, kui päevas kuus tundi ei harjuta või treeni? Nojah, ju siis nii on, aga kui ennast selleks ikka sundima pead, äkki polegi vaja? Ma justkui tunnistan ainult sünnilt geeniusi? Enamik geeniusi pidi tegelikult avastamata jääma, väga vabalt võib tuntuks saada andetum, aga töökas. Kas aga inimene on ikka õnnelik, kui edu taga on 5 % andekust ja 90 % tööd ning ülejäänu on puhas vedamine? Ok, täiskasvanu puhul võib töö tähendada ka seda, et asi pakub siiski naudingut. Töötan, sest meeldib. See on tore ja sobib, nii võiks olla. Aga laps? Kui laps ikka tõesti ei tunne vajadust kogu ärkveloleku aja treenida ja harjutada lootuses, et ühel päeval tuleb läbimurre ja asi hakkab päriselt meeldima ning välja tulema? Või on see siis lihtsalt piisavalt sisseharjunud?

Kas lapsepõlves sundimine on hädavajalik? Kas ei või olla, et avastad meeldiva tegevuse enda jaoks ise ja ilma sunnita? Või kehtib see ainult sõltuvusttekitavate ning ebatervislike tegevuste puhul?

Kui mu laps on rahul sellega, et saab võistlustel viimase koha ega leia, et selle vältimiseks peaks rohkem treenima? Kui ta harjutab pilli ainult etteantud harjutuste raames, heal juhul pool tundi päevas, kas siis peaks ähvardama, et sellisel asjal pole üldse mõtet ja mina su muusikakooli rohkem kinni ei maksa? Ma kaldun pigem sinnapoole, et las teeb hea tujuga palju tahab, sunnitult millegagi tegelemine ei anna mingit lisamotivatsiooni. Sel juhul on see samasugune töökasvatus nagu sõstarde korjamine, milleks lapsevanem sunnib, sest "laps peab harjuma, et töö on raske ja vastik, siis on tal elus kergem", kuigi sõstramoosi iseenesest vaja ei ole ja mis kokkuvõttes õpetab ainult niipalju, et laps ei taha elus sõstramoosi süüa, sest see meenutab talle nüri korjetööd. Võib-olla töötavad teised inimesed teistmoodi, võib-olla tõustakse tõesti just läbi raskuste tähtede poole, võib-olla laps tõesti tulevikus tänaks, et ma sundisin? Aga kui see on minu laps, minu geenid ja minu suhtumine, siis ma kahtlustan, et pigem mitte. Meil oli üks pool-psühhopaadist õpetaja kunagi koolis, kes meenutas heldimusega oma vanemaid, kes teda ikka korralikult peksnud olid väikeste koerustükkide eest - ainult tänu sellele kasvas minust korralik inimene, muidu oleksin ilmselt ammu noortevanglas (ok, see viimane oli minu liialdus ikkagi)! Ma kaldun arvama, et see on pigem enesesisendus - et no sellest kehvast kogemusest pidi ju ikkagi midagi kasulikku tulema, muidu oleks eriti nukker. "Igal asjal siin elus on põhjus!" - ei ole ikka küll, põhjused mõtlevad inimesed ise tagantjärele välja lihtsalt.

Läheb nagu läheb. Sellest, kes rohkem harjutab, ei pruugi tulla tippu, aga võib. Kas mingi asjaga tegeleda tasub ainult maksimumi peale välja minnes - täie raha eest? Kui meenutada neid lugusid, kus lapsevanemad laste trennides röögivad ja üksteisele kallale lähevad, siis tundub, et osa inimesi tõesti nii leiab. "Oleks mul sinu vanuses sinu võimalused olnud - oi, ma oleks kõigest viimast võtnud!"  - kui saaks oma elu ometi algusest peale uuesti elada, praeguste teadmiste ja võimalustega muidugi. Mu meelest natuke liiga suur koorem oma lapse õlgadele panekuks. Mina lubaks lapsel trenni/ringi pooleli jätta, kui talle seal ei meeldi.

Ma ise käisin kõigis oma trennides ja ringides alati ainult seltskonna pärast. Koolis käisin ka hea meelega ainult selle pärast. Meenub kohe sõna "ekstravert", aga millegipärast öeldes "ekstravert" kerkib silme ette keegi Krista Lensini sarnane tegelane, kellesuguste eest ma kiiruga põgenen.

P.S. Eelnev ei tähenda seda, et ma lapsele ei selgitaks, kuidas treenimine ja harjutamine peaks meistriks tegema ning üleöö imet oodata ei tasu. Lihtsalt, ma ei pane last konkreetselt tuppa kinni, sest "pilli on vaja harjutada" või "kõhulihaseid teha".

kolmapäev, oktoober 09, 2019

Tõsine tõlketüli

2020. aasta aprillis esilinastuva 25. Bondi-filmi eestikeelne pealkiri on "007: Surm peab ootama" ("No Time to Die").

"Mismõttesnagu? No Time to Die ei ole surm peab ootama, see on "pole aega surra" #¤%&!!"

Mina, kulme kergitades ja "mis inimestega ma ühes ruumis pean viibima ometi!"-näoga: "Ei tõlgita sõna-sõnalt, vaid teksti mõttest lähtuvalt!"

"Just tõlgitakse sõna-sõnalt! Peab tõlkima! Mõte läheb ju kaduma muidu!"

Mina, korruta eelmine reaktsioon kahega: "Palun, inimene, kes ütleb, et tõlkida tuleks sõna sõnalt ei vääri õhku, mida ta hingab! Mismoodi see mõte siin siis kaduma läheb? See, et surm peab ootama tähendabki sõna sõnalt seda, et pole aega surra, muud asjad on vaja enne ära teha ju?!"

"Ei, ei, ei! Surm peab ootama tähendab hoopis muud, see on selline alandlik lähenemine, et istud näiteks kogu aeg keldris, et surma vältida! No näiteks Predatoris ütleb ka see n**** seal helikopteris, et tal pole aega veritseda, "no time to bleed!" mitte et "veritsemine peab ootama!"

"Ma ei saa aru, kustkohast sa selle alandliku lähenemise välja võtad, mina ei näe neil kahel lausel mingit vahet, sul on mingi imelik tunnetuse küsimus ilmselt, aga lauses saab muidugi öelda, et "mul pole aega veritseda", pealkirjana ja ilma tegijata on see aga ülimalt totter. "Pole aega surra" ei ole normaalne lause, see on mingi jupp kuskilt, eesti keeles nii ei räägita! Pealkirjana võiks olla "Bondil pole aega surra" vms. "

"Aga surm peab ootama ja pole aega surra ei ole üks ja seesama! "

"On küll!"

"Ei ole!"

Jne.

P.S. "Die Another Day" tõlkimine "Surra veel üks päev" on mu meelest just selle tõttu imelik, et eesti keeles niimoodi ei öelda. Muuseas Naisteka foorum teab rääkida, et just selle Bondi osa soomekeelne tõlkepealkiri olnud "Surm peab ootama"! Lisaks ka seda, et tegelikult sõltub "Die Another Day" tõlge mu meelest sellest, mida originaalis mõeldud on (ja seda ma ei tea, pole filmigi näinud) - kas mõeldi "sellel päeval mitte suremist", siis oleks eestikeelne tõlge vale ja soomekeelne õigem või siis tõesti nagu ka keegi foorumis pakub, et "veel ühte päeva kannatusi" ehk siis mitte edasi elamist vaid edasi suremist, sel juhul oleks eestikeelne pealkiri keelemänguna "ela veel üks päev vs sure veel üks päev" isegi aktsepteeritav.

P.P.S. See viimase Kuldvillaku lõpuküsimus oli niiii lihtne ju?! See Bondi kohta. Kuidas inimesed, kes igasugu muid fakte teavad, niimoodi mööda panevad? Ok, üks ei pannud, aga ikkagi.

P.P.P.S. Ainus Bond, keda ma ekraanil näinud olen, on Roger Moore ja seetõttu mulle ka see uus viimane Bond meeldib. Pierce Brosnanit ma kuskilt ekraanilt küll vaadata ei tahaks (ei taha ka nt Hugh Granti ega George Clooneyt, sorry naised, aga päriselt - need olla kenad mehed?!) Sean Connery on ka kuidagi liiga ätt selleks rolliks mumst.

teisipäev, oktoober 08, 2019

Süsteem on vanem kui meie

Jõudsin peale D. Lipskerovi "Sellest ja liblikatest" läbi lugemist taas seisukohale, et maagilist realismi paluks mulle mitte pakkuda, ei saa aru, pole ette nähtud mulle ilmselt. Kui teha fantaasiat, siis ikka nii, et on, mitte mingit poolpidust maailma, kus iga nurga taga on mingid mulle arusaamatud vihjed ja juhtuvad asjad, mida üheski "normaalses" fantaasias juhtuda ei saaks!

No ja siis võtsin kätte Strugatskite "Miljard aastat enne maailmalõppu" ning vot on alles raamat! Naljakas on see, et enamik Goodreadsi lugejaid on lugenud Mirabilia sarja varianti, kus ühtede kaante vahel koos nii "Miljard aastat..." kui ka kuulsam vend "Väljasõit rohelusse". Viimast olen ma kunagi lugenud, aga erilist muljet ei jätnud. Paraku on enamiku ulmelugejatega jälle vastupidi - "Miljard.." olla üsna igav tegevuseta soigumine "Väljasõidu" kõrval. Halloo?! Mingid lapsed olete vä? Kes tahab mingit actionit kui sul on valida teadlased filosofeerimas paneelmaja köögilaua ümber? Ja kass, kass muidugi ka, kes käib tsementpõrandat lakkumas ja on muidu ütlemata kena vaadata. Ei saa mina inimestest aru! No igatahes koorub see üldinimlik point seal lõpus nii kenasti välja, et suisa pisara võtab silma (ja siis kirjutab keegi, et lõpus pointi polnudki - halllooooo!!!).

Tegelikult lugesin siia otsa just Weinsteini filmi arvustust, mis on väga hea. Kohe seostuski "Miljard aastat..." looga. Et siis meil ongi jah selline paganama lollakas süsteem, et enamik inimesi tahab lihtsalt rahus elada, et oleks pere ja koduloomad ja soe kommunaalkorter ning siis on see teine osa, kes tahab midagi enamat. Tore, kui see on universumi saladuste lahtimuukimine, aga enamasti tahetakse maiseid asju, peamiselt võimu nende teiste, tavaliste kommunaalkorteriga isendite üle. Ja enamasti see õnnestub, sellised inimesed tõusevadki karjääriredelil, neist saavad lugupeetud inimesed ja kui mitte seda, siis vähemalt kardetavad  ja rikkad. Suur osa suuri juhte on psühhopaadid, vana tõde. Ilmselt normaalne inimene leiab, et kõrge mäng ei ole küünlaid väärt. Paha lugu on aga see, et samas seesugust süsteemi aktsepteeritakse. "Kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena!" - arvatakse, et Villu laulab seda nõukogude süsteemi kohta, aga minu meelest kehtib see hoopis laiemalt. Selleks, et meie, lihtsad inimesed, saaksime rahus leiba teenida, peamegi arvestama, et tipus on mölakad, kes võivadki meie peale karjuda, meid lüüa ja vägistada, mis me ikka teha saame. Nende käes on võim ja raha. Ja nii paljud usuvadki, et see ongi ainuvõimalik süsteem, nii asjad käivadki, on alati käinud ja pole meie asi küsida, mis võiks pildil valesti olla. Sellepärast meil ongi sellised kaunid sõnad nagu ülemus ja alluvad. Minu meelest tähendabki alluv seda, et sa küsimata teed kõike, mida sul kästakse ning oled igas mõttes alam inimene. Suur osa ülemusi saab sellest täpselt niimoodi aru. Ja kui sa üritad selgitada, et tegelikult saab teistmoodi ka, siis oled lihtsalt lumehelbeke.

Mulle siiski vahel tundub, et ka meil siin see süsteem mingist otsast kõvasti rappub, just selle tõttu paljud hingelt ülemused nii hirmsasti suud pruugivadki, et näevad, kuidas status quo käest libisema kipub. Sellepärast me näemegi, kuidas Henn Põlluaas kutsub üles "normaalse korra juurde naasma". Noh, oli ehk jah mõnedel veidi kehv, aga enamikul oli täitsa okei elu ju? Keegi ei võtnud suud pruukida, tehti rahulikult tööd, alluti. Kellele ei sobinud, läks vaikselt ära. Miks me nüüd hakkame asju muutma ja urgitsema?

Iseasi, kas asemele tuleb midagi paremat või asenduvad ühed võimujanus psühhopaadid lihtsalt teistega, sest rahuarmastav inimene sobib harva tippu ja teiste juhtimine ka erilist naudingut ei paku. Kõige totram oleks vist siiski lolli süsteemiga rõõmsalt küsimata kaasa minna ja seda veel takkagi kiita, sest näe, ollakse sellest hoolimata endale hea soe koht välja võidelnud. Reeglid on sellised, mina olen neid järgides ilusasti hakkama saanud - pole minu asi neid reegleid küsimärgi alla seada!

esmaspäev, september 30, 2019

Look what you* made me do!

Sellega on siis nüüd korras, sain lastele ära öeldud, et päkapikke ei ole olemas. Ah et miks ma ometi säänse "aasta ema" väärilise tükiga hakkama sain? Vot selle pärast, et -

Mikro kurdab sel aastal jälle (ma saan aru, et on september, aga ju siis on hooaeg juba alanud), kuidas osadele lastele toob päkapikk enam-vähem uusi iPhone'e, aga tema saab ainult komme ja millegipärast saavad hinnalist manti just need lasteaia kõige hullemad väikesed saadanasigitised. Mis ma ütlen siis - päkapikud ongi ühed igavesed ebaõiglased tüübid? Mis on saanud sellest, et päkapikk piilub ja premeerib kena käitumist, mitte ei jaga kingitusi ette selle jaoks, et ehk väike Cevyn-Brändon siis ei karju oma emale avalikus kohas "värdjas, ma vihkan sind!" (nimi muudetud, aga elust enesest muidu) ja on üldse paar tundi vait ning näpib uut lelu? Ma tean, et mu ema oleks sellises situatsioonis mind hindava pilguga vaadanud ja lausunud pead vangutades, et tegemist on primikate perekonnaga ja loodetavasti ei võta ma seesugustest inimestest eeskuju. Ma muidugi tean ka seda, et selle tulemusena pidasin ma teatud eas just nimelt neid primikate perekondi parimaks kasvukeskkonnaks üldse...

Tõe hambahaldjate kohta avaldasin ma juba eos, seega päkapikkudega ei saanud ka niiväga üllatust tulla. Mu südame rahustuseks teatas Mini, et tema juba teadis seda, ma ise siiani ei olnud kindel. Mikro võttis selle samuti rahulikult teadmiseks ja ma oma tigedas südames isegi loodan, et ta levitab oma teadmisi teistelegi.

Ma päriselt ei saa aru, kust tuleb see totaalne empaatiapuudus või isegi "trumpame nad üle!"-mentaliteet. No, et kui lepitakse kokku jõulukingituseks üks raamat, siis keegi paneb enda võsukesele ikka kaks tükki pakki või ostab 10 eurose kingi asemel 50 eurose. See, kuidas söödetakse enda lapsele teiste laste nähes kommi näost sisse (selle jaoks pidi lasteaed suisa eraldi reegli tegema, sest mõni ei saanud muidu aru) või hõisatakse, et jah, muidugi, homme lähme kohvikusse Mäkki-loomaaeda-lõbustusparki (lasteaias keelati ürituste-teemaparkide-muuseumide käepaeltega käimine).

Eks see ole ajast aega teema olnud, et lastele meeldib kangesti eputada. Üldiselt peaks vanemad selleks olema, et selgitada, miks see tegelikult tore ei ole, aga samas meil on ka palju täiskasvanuid, kes eputamises midagi halba ei näe ja neid tekib aina juurde. Nagu neidki, kes leivad, et lastele mingitegi piiride seadmine on kuritegelik ja lapsevanema kohus ongi täita lapse kõik soovid. Omal ajal keelati mul kategooriliselt ära enda kodusest ainelisest olukorrast rääkimine, eputamise nõmedus ehk ei olekski peatanud, aga kuna olid karmid ajad, siis hirmutati röövimisohuga. Igatahes ühel hetkel ma enam vastu ei pidanud, kui koolis surve liiga suureks läks, ja plartsatasin välja: "aaaga meil on videomakk ja muusikakeskus!" Tulemus oli kesine, sest kuna ma muidu olin selline tagasihoidlik olnud, siis mind lihtsalt ei usutud...Mis tulemust ma lootsin - ikka staatusetõusu teiste silmis, mida muud. Kui sul on asju, on sul kohe ka sõpru ja noh, sõpru mul just lademetes ei olnud. Samas hiljem oli tegelikult natuke nukker vaadata neid, kes omale sõpru ostsid ja keda siis seljataga ikkagi naerdi.


* selguse huvides, "you" all ei mõtle ma lapsi.

teisipäev, september 24, 2019

Ela mu sõnade, mitte tegude järgi!

Mina, kui osav endast väärmuljete jätja (tuletagem siinkohal meelde seda korda, kui mulle öeldi: "oh, ma vaatasin algul, et jälle mingi l*** istub siin, aga siis märkasin, et hoopis sina oled!") - "kas teie ei sooviks vanematekogu liikmeks saada, teil on alati asjadest arvamus olemas ja oskate ka väljendada seda?" Peaaegu oleksin vastanud, et vaadake, mina olen "suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi"-liiki inimene, aga selle oleks ilmselt saanud pareerida väitega, et nad kõik seal vanematekogus on sellised (ei ole, ma tean, seal on ikka tublid inimesed). Igatahes punastasin üle pika aja kõrvuni (seda ei olnud õnneks väga näha, sest nägu nõretas krohvist - ma olen nimelt ka seda tüüpi inime, kes kasutab viimseni ära kõik talle tasuta kätte juhtunud tootetestrid, isegi kui need absoluutselt ei sobi...) ja piiksatasin, et "a ma´i taha, kohe üldse mitte!"

Õnneks tegi järgnevalt vea suu lahti teha üks meeskodanik, kes muuhulgas kasutas sõna "sooneutraalne" positiivses kontekstis ja kuigi mul jätkus hooletust jälle suud pruukida ning teda toetada, siis otsustati seekord see meeskodanik vanematekogule ohvriks tuua. Tegelikult meeskodaniku mure oli minu hinnangul isegi õige - jõudiski kätte aeg, mil poisid-tüdrukud koolis lahutati ning ühtedele hakati õpetama käsitööd ja kodundust ning teistele kõlava nimega tehnoloogiat. Meeskodanik leidis mu meelest täiesti õigustatult, et üks neist on selline hobiteema, teine aga elus päriselt vajalik asi. Vastulausena leidis enamasti naistest koosnenud kuulajaskond, et aga tüdrukud ise on ometigi rahul - jah, olen nõus ja see on tegelikult õpetaja teene (mina omal ajal küll ei olnud rahul, mis, ma vihkasin käsitööd, aga seal oli suur roll perfektsionistist õpetajal, kes igasuguse asjaarmastajaliku suhtumise eos summutas ja ainult ideaalseid töid kiitis), aga see ei puutu väga asjasse, et naela seina lüüa nad pärast ikkagi ei oska. "No aga te õpetage ise kodus!" hõikas üks sõnakamaid daame. Ma vastasin, et õpetaks, aga ei oska, mindki õpetati kõigest kuduma. Noh, sinna see jäi ja ilmselt jääbki.

Kui minna kohe päris feministlikuks kätte, siis kas tegelikult see "oh, ega tüdrukuid endid huvitavadki rohkem pehmed teemad!" ei maksa hilisemas elus kurjalt kätte? Unustades siinkohal ära, et ma ei oska kududa-heegeldada-pilutada ka, siis eluks vajalike remonditöödega mina küll hakkama ei saa. Ma pole elus lambipirnigi pidanud vahetama. Selge, et ma absoluutselt sõltun meesterahvastest, sest see on mulle iseenesestmõistetav olnud. Ju kõik mehed oskavad, ju nad sündisid nende teadmistega. Hale ja abitu mutt. Hea, et ma elus pole kokku sattunud ühegi lumehelbekesega (vaataksime kahekesi läbipõlenud pirni ja nutaksime käsikäes, sest kumbki ei teaks, mida nüüd teha?) või siis kurja traditsionalistiga, kes leiab, et vastutasuks pirni vahetamise eest peaks minu roll olema umbes selline:"Ideaalne naine on nagu tarakan, teda näed ainult kas öösel või köögis" (laenasin selle lause siit, ausalt, pole ammu nii head kildu lugenud, kas see teeb ka minust Onu Heino?).

Selleks, et enda järeltulijaid vastassoost sõltumatuks muuta (see eesmärgina on raudselt juba saadanast niigi) peaks ilmselt ise kodus asju parandama hakkama (mitte, noh, sõna-sõnalt, seda ma endiselt ei oska, ikka suuri sõnu oskan ainult teha...). Tegelikult ju lapsi huvitab nii söögitegemine kui see, kuidas asjad töötavad? Mind näiteks enam eriti ei huvita, ma tahan, et asjad lihtsalt töötaksid ja et vandumine nad uuesti tööle paneks, kui ei tööta, aga ma olen vist nukker erijuhtum.

kolmapäev, september 11, 2019

Inimene on imelik

Ma, ausalt, hoidun enamasti Postimeest lugemast, aga see viimane kõmuline kontratseptiivide vastane arvamuslugu hakkas mulle silma Postimehe Tartu osast, mida ma kohalike uudistega kursis olemiseks ikka vaatan. Iseenesest on hea näitaja, et ka niivõrd peavoolust erinevad arusaamad meedias kajastust leiavad, ikkagi demokraatia, kedagi ei suukorvistata, kuid ma hästi ei usu, et toimetajad ise asjale läbi huumoriprisma ei vaadanud. See selleks, seegi oleks okei, kui oma suhtumine endale jätta, aga miskipärast tuli sama päeva õhtul (kuigi jah Elu24-st, kus miskit niikuinii oodata ei ole, aga mulle kuvas seda uudist taas Tartu Postimees) uudis, mille sisuks olid Twitterisäutsud eelnimetet artikli kohta. Klikimagnet missugune - kõigepealt kirgi küttev artikkel, seejärel naerame sama asja üle, mille ise avaldasime, kaks kärbest ühe hoobiga. Mis mind tegelikult ohkama pani oli lause: "loe vaimukamaid stiilinäiteid!" ja taaskord, huumoritaju on erinev, aga enamikes säutsudes nägin mina küll ainult labasust, mis nende autoreid küll kuidagi paremas valguses ei näidanud kui artikli autorit. Pean silmas eriti just neid "vaimukusi", mis käisid autori välimuse pihta - madalaim tase üldse.

Millegipärast on kuidagi nii, et "loll" on kohutav sõna, mida kuuldes kõik kangesti solvuvad, aga "kole" ei ole, kuigi lolluse vastu saab enamasti midagi ette võtta, välimuse osas on inimese oma süüd vähe. Ja ka lollid on tegelikult ideed, mitte inimesed (analoogia lasteaiast - paha ei ole laps, pahad on vahel tema teod, eks), kuigi meie meedia on varemgi harrastanud ilkumist vaimselt vähemvõimekate üle (a la Oksmaa, kes osales ju puuetega inimeste Eurovisioonil) ning siis me imestame, et kust see koolikiusamine ometi tuleb? Öäkk, ausalt. Ja ma ei ole siin mingi silmakirjateener, ise olen ka omavahel olles mõne isendi kohta arvanud, et loll ja kole, aga tegelikult on isegi siis pärast endal vääritu tunne. See ei ole mingi selline "avameelsuse uhkus", et niikuinii kõik räägivad nii, mõni vapram ütleb otse välja, kuidas asjad on. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas mõnda inimest üldse ei häiri kellegi teise välimust negatiivselt puudutavad kommentaarid ja ta need ilma filtrita avalikuks teeb. Ilmselt see näitab mu enda sisemist ebakindlust, eks, kardan, et keegi minu kohta midagi ütleb?

ERR-ist lugesin rahustuseks Sveta Grigorjeva luuletust, mis mulle meeldis ja avastasin, et küllap ma siis ikka loll pean olema, sest luule avaldab mulle muljet ainult siis, kui see on realistlik (ma isegi ei tea, kas see on õige sõna) nagu Grigorjeval või siis toreda riimiga a la lasteluule ja Contra. Ilmselt ma jälle tegin sel ajal koolist poppi kui luulest räägiti, aga ma ei tea siiani (humanitaarklass!), misasi on näiteks sonett ja kuidas luulet üldse hindama peaks. Ses osas ma pole vist vähemuses, luulet loetaksegi üldiselt vähe, aga ikkagi kuidagi piinlik on, kui loed Underi või Viidingu väidetavalt meisterlikku luulet ega saa üldse aru, milles kühvel. Ma isegi kahtlustan, et siin võib olla mingi seos sellega, kuidas ma ka tavasuhtluses mõistan vaid otseöeldut, igasugu tagamõtted ja tundevirvendused jäävad mu jaoks püüdmatuks. Luules võib mingi metafoor mind puudutada ainult siis, kui mul endal tekib sellega mingi assotsiatsioon, mälupilt isiklikust kogemusest, muidu mitte. Taaskord - on see empaatia puudumine? Pigem mingi "sisemise lüürilisuse" puudumine, mida mulle kunagi ka ette heideti stiilis - ei oska luulet õige rõhuga lugeda, järelikult ka ise tundetu. Kõrvalepõikena - luulet ette kandma mind sellest hoolimata sunniti (ma tõesti ei sallinud seda, sest ei mõistnud), kuna algklassides olin ma üks väheseid, kes seda suutis ja hiljem oldi juba harjutud, et kui olen kogu aeg lugenud, loen edasi. Kuni siis ühel hetkel tuligi õpetaja poolt see pettumus, et ma ikka ei suuda luulet õigesti lugeda.

Teisalt, reedel käisin ma vaatamas balletti Don Juan (soovitan soojalt, ma absoluutselt tantsukunsti ei tunne, aga seda tundmatagi oli lahe vaadata. Väidetavalt olla selline pikantne lavastus, aga mu meelest punastama võis seal miskit ajada küll vaid tõelisi puritaane. Ja me istusime päris esimeses reas, nii et nägemata ei jäänud miskit! Kujundus ja kostüümid olid fantastilised, näiteks kabeliaia stseen on mu meelest üks stiilsemaid, mida ma lavalt üldse näinud olen, selline peen gooti-romantika, kuigi, riivatu nunn meenutas kahtlaselt Lady Gagat...Seekord mängis kõige tähelepanuväärsemat, Diavolo ehk saatana osa Alexander Drew, mitte Brandon Alexander, keda võis näha varasemal hooajal ja ka etenduse plakatil. Mu meelest sobis Drew isegi paremini sellesse rolli, sest Brandon Alexander jätab fotodel väga leebekese mulje, kuigi ka tema osatäitmist väga kiideti. Aga jah, päris musta saatanat enam ei näe, selle asemel on teistest peajagu pikem imposantne põrguvürst. ), laupäeval aga põrandaalust punki, kohe päris põranda all, sest Hell tehti üle pika aja lahti ja peaesinejaks oli peavoolu-kriitiline Moskva punkbänd Rat's Eyes. No ja see meeldis mulle ka väga, kuigi elamused erinevad üksteisest nagu siga ja kägu.
Pildil Soome punt Cockbox