pühapäev, august 12, 2018

Poola roadtrip

Kokku sai sõidetud veidi üle 2000 kilomeetri. Miks just Poola sihtkohaks sai? No alguses oli jutt sellest, et sõbral on seal kohalikust sõber ning kuna kohalik on alati parim giid, siis tundus hea plaan olevat. Muidu on Poola ju selleks õnnetuks "läbisõidumaaks" olnud alati. Sõitu alustades selgus aga, et too sõbra sõber elunevat hetkel Gdanskis, mis meie sõbra meelest kaugeks ja ülerahvastatuks kujuneks ning ta pidas targemaks ise ringi vaadata Poola kirdeosas, kus palju toredaid järvi asuvat. Meie kui plaanitud polnud vastu ja sattusime lõpuks veel juhtauto rolli ka, sihtmärgiks Augustowi ümbrus, kus kohaliku sõbra andmeil mitmeid kämpinguid asuvat.

Esimesel päeval alustasime suhteliselt hilja, üheksa ajal hommikul Tartust, eesmärgiga õhtuks Poolas olla. Eks me muidugi peatusime ka vahepeal, Leedus käisime ristimäge vaatamas näiteks, aga õhtupäikeses jõudsimegi Poola Suwalki linna, kus ostsime toiduvaru ja asusime kämpingut otsima. Suwalki ise on rekasid täis transiitlinn, seega tahtsime eemale loodusesse. Kohe Suwalki juures algab Wigry rahvuspark, kus keset järve poolsaar, millel klooster ja mitu kämpingut. Pane Google'i pildiotsingusse Wigry ja näed. Külas endas olevat 30 püsielanikku aga hoovid olid avatud igas elamises. Mõnes rohkem, teises vähem, me leidsime ühe sellise, milles kohe eriti vähe rahvast, pildil meie autod ja ega rohkem kedagi ei tulnudki:
Keskel olevas aedikus elutsesid metssead ning puude taga algas järv. Väga privaatne paik, pererahvas pidas väravas ka baari, aga seal oli vaikne, veega wc-d olid olemas, ainult dušše mitte. Ei jäänud küll muljet, et mingi puhkuste hooaeg oleks.

Järgmisel päeval suundusime Augustowi linna, mille ümber samuti palju järvi ja mis kohalik turismikeskus. Jalutasime vanalinnas ning sõime kanali ääres. Linnud Augustowi kanalist, luik püüdis Mikrot ära süüa.
Ööbimiskoha otsinguil sattusime aga hoopis järgmisse linna nimeka Elk, kuhu kaart juhatas meid telkima otse kesklinna, kus samuti suur järv. Enne seda käisime parajas portsus ägedates kämpingukohtades, ühes näiteks üle 90 majakese - kõik hõivatud, üks koht oli nagu Narva-Jõesuu hotell, selline veidi ajahambast puretud, aga looduskaunis kohas - ka seal väitis üsna umbkeelne teenindaja, et vabu kohti pole, kuigi meile jättis koht üsna inimtühja mulje ja kahtlustasime, et keelebarjääri tõttu ei viitsitud meiega lihtsalt jännata. Elk paistis selline heal järjel värskelt renoveeritud linnake olema, jäimegi sinna. Tegemist oli küll peamiselt matkaautodele mõeldud peatuskohaga, aga saime ka telkida. Plussiks oli dušivõimalus. Avastasime, et riietuskabiinide puudumine pole mitte ainult looduses asuvate randade teema, ka linnarannas ei oldud neid ette nähtud. Rand ise oli igati korras ja varustatud erinevate agregaatidega alustades ujumisradadest ja lõpetades rattakummipumpadega.

Kuna igahommikune +28 kraadis (ja seda juba kaheksast hommikul) telkide kokkupanemine mõjub nüristavalt, otsustasime, et järgmiseks otsime kämpingu, kus mitu päeva puhata. Suundusime taas lähimate järvede poole, neid ikka tõesti oli, sihtkohaks Nowe Guty. See paistis esimene tõeliselt populaarne kuurort, kogu rannaäär erinevaid majutusi täis, selle koha eelis oli ilmselt liivarand, mujal järvede ääres seda niipalju ei näinud. Tegime ühe hotelli juurest ülevalt pilti ka:
Sõitsime edasi, sest kuidagi liiga massturism tundus ja enamik ööbimiskohti ka täiesti lageda taeva all st ilma puudeta lagedatel platsidel, selle palavuse juures tundus enesetapp. Seejärel leidsimegi mõned kilomeetrid eespool järve äärt mööda edasi koduse männise metsaaluse a la RMK Lemme ning seal tundus ka kohti olevat. Enamik teisi külastajaid olid kohalikud, aga olemas olid nii dušš kui korralikud wc-d (mitte võrrelda Lemme võika kuivkäimlaga), kohvik, nõudepesukoht, pesumasin ning oma väike liivane privaatrand.
Mis kõige üllatavam oli aga vaikus. Mitte võrrelda Lemmega. Mitte keegi ei lõuga, mitte keegi ei kuula autost või krapist tümakat, kell 22 on spontaanne öörahu, inimesed räägivad poolihääli. Nägime õlut joovaid inimesi, kuid keegi ei olnud purjus ega lällanud. Slaavlased. Mõlemad ööd olid niimoodi, tullakse puhkama, mitte pidu panema. Äkki oli juhus, aga muljetavaldav. Magada oli ülimõnus, vaikne tuuleke, männid varjasid päikese, vesi oli puhas ja soe. Muidu oli +32. Idüll.

Järgmisel päeval tahtis sõber minna lähimasse suurlinna  Olsztyni, seal olevat mingi hea outlet. Olsztyni oli veidi üle 100 km-i, läksime mõõda väikseid teid, asjad jätsime laagriplatsile, neid muidugi keegi ei puutunud. Kaubanduskeskus oli suur ja igav, ma ei ostnud midagi. Ei täheldanud ka erilist hinnavahet. Outletis ei viitsi ma sobrada, see on nagu kaltsukas, ma olen mugav, tahan selget ülevaadet. Külastasime KFC-d, kellelegi peale minu see väga peale ei lähe, viimati sõime seal Barcelonas. Ega mulle ka vist väga ei maitse, aga no tundub selline rariteetsem koht millegipärast. Kohalikku toitu sõime ka, mingis pisikeses mõisas, kuskil karupees, väikse tee ääres. Tsepeliine (pmst suur pelmeen, aga vist kartulijahust ja liha on ka etem kui hakkliha seal sees, valatakse üle rasvakõrnetega, mitte just suvesöök) ja käsitööpelmeene. Näevad välja koledad, aga maitsevad hästi. Vist enamiku rahvusroogade probleem.

Tagasiteed me ühe jutiga ei planeerinud, käisime enne läbi ka Mauerwaldist või siis Mamerkist kohaliku nimega. Natsiriigi kunagised punkrid (Hitleri hundikoobas), kus muuhulgas plaaniti Barbarossat. Koht ise oli ajalooliselt huvitav, samas väljapanekuga oldi mu meelest veidi puusse pandud - milleks see feik-merevaigutuba ja feik-allveelaev, kui asi ise on piisavalt muljetavaldav?


Põhimõtteliselt on seal jala maha pannud pea kõik tolle aja kõvemad mehed alates Hitlerist ja  Göringist ning lõpetades Mannerheimiga. Sünge värk. Aga kui päris aus olla, siis meenutas eelkõige seda põgenemistuba, kust me minema saime...

Punkrid olid jahe vaheldus üldisele kuumale, mis pidi päädima äikesetormiga järgmisel ööl, seetõttu soovisime järgmist majutust kindla katuse alla. Bookingu abiga leidsime korteri Kaunase vanalinnas, kuhu suundusimegi.

Kaunasesse soovitan tulla aasta-paari pärast, sest seal käivad suured ehitustööd, parandatakse promenaadi, ehitatakse maju. Iseenesest paljulubav linn, aga palju on ka veel tegemata. Näiteks ei kasuta nad absoluutselt ära oma jõge, voolab teine seal uhkes üksinduses, me eeldasime ikka kohvikuid jms. Kesklinna kohta oli ülimalt vaikne, isegi meid aeti lastega kõrtsist minema, ei olevat lubatud, kuigi kell oli alles kümne ringis. Korter oli vanas kõrgete lagedega majas, aga see ei päästnud palavast. Ausõna, oleks eelistanud telki! Akendest tuli õhu asemel sääski, kes sõid ainult mind. Äikesetormi asemel saabus jahedus kerge vihmasabina vormis, nii et saime veel ka hommikul linna vahel jalutada. Peamine vaatamisväärsus, promenaadi lõpetav kirik (taga paistab nõukaaegne haigla, kiriku ümber seisis veel ka üks laudadega kinni löödud akendega mahajäetud maja, aga muidu selline lõuna-euroopalik vaib).
Tagasiteel sadas ja nüüd on juba lausa külm. Reedel helistas puhkuseasendaja ja teatas, et tema enam ei suuda (pikk jutt, tal oli see varem planeeritud lahkumine, aga siiski mitte enne meie puhkuse lõppu). Poolteist nädalat vist ongi selline keskmine eestlase puhkus ju? Ma küll ei suuda. Vot ei katkesta puhkust ja teen hoopis selle asemel puhkuse ajast natuke tööd, hiljem võtan lisatundidena välja. Kurikaval idaeurooplane.

Ahjaa, tagasiteel Poolas sattusime Tescosse. Käru sai täis, peamiselt söödavat-joodavat, olgem ausad, viimast rohkem ja ka näiteks pesupesemisgeeli. Kokku läks umbes 50 eurot. Mõni asi on ikka odavam ka. Muidugi, sealt ostsid kärudega ka kohalikud.

Ehk siis nägime ära pisikese tüki hiiglaslikust Poolast. Eelkõige järvedemaa, mida rohkem väga ei olevat, kuurort ka kohalike jaoks. Ülipopulaarne on kajaki-kanuusõit, selleks on eraldi kanalid. Väikseid teid pidi sõita on toredam, ei mingeid rekkaid. Teed on korras, ei mingeid auklikke radasid, kus hobuvankritega võistlema peaks nagu mõned head aastad tagasi. Üldse on maastik teistmoodi, künklik, alles alates Leedust algab meile tuttav avarus teede kõrval. Liiga suur riik, et midagi üldistavat öelda.



pühapäev, august 05, 2018

Hoolimatu hipi Intsikurmul

Mini rattamatk hakkis veidi meie plaane ja olime nädalavahetuseks sunnismaised Lõuna-Eestis, siis aga tegi sõber täiesti plaanivälise pakkumise Intsikurmu festivalile minna, sest paar alghinnaga passi olid omanikuta jäänud. Muidugi olid need alghinnaga passid kallimad kui meie tavaürituste passide väravahinnad, aga no tekkis tahtmine see hype ära näha siis.

Miks just hype? Mulle nagu oli selline mulje jäänud - vähem muusikat ja rohkem elustiili ehk täpselt vastupidine hüüdlause, mis iseloomustab näiteks Skeneraatorit. Noh, tegelikult mulle käsitööõlu maitseb ja vegantoidu vastu pole ka midagi, lihtsalt see muusika pole päris minu nišš. Tegelikult esines ju üks selline bänd ka, mis mulle meeldib ja mille viimase plaadi ma Soundcloudist ostsin (how hipster is that onju)  - Zahir.

Koht ise oli väga äge, ei olnud seal Intsikurmus varem käinud, ka kõik kunstilised lahendused ja valgusinstallatsioonid avaldasid muljet. Muusika, selle osas lähevad arvamused lahku, teadagi. No liiga palju sõnatut tümakat ütleks ma ja liiga palju sellist liftimussi, mida võib kuskil taustaks kuulata, aga lava ette hüppama ei kutsu. Ahjaa, see ju ongi festival, kuhu tekkidega tullakse, mitte vastupidavate jalatsitega... Veidi kinnitas mu teooriat - vähem muusikat, rohkem elustiili ka see, et telklast roomas rahvas karjadena välja vaid Reketi pärast. Kuulsin esmakordselt, ei avaldanud mingit muljet, mulle ikka meeldib, kui räppival kodanikul ka räppimiseks sobiv hääl on. Reket mõjus pigem Metsakutsuna. Kuulsaks saab see, keda promotakse, Reketit pidavat promotama, ei tea, kohalikke raadiojaamu ei kuula, aga ju siis. Mulle meeldib pigem vana kool (Genka) ja siis päris metsa poole värk (Tommy Cash).

Lugesin ühest kontserdiarvustusest, et keskmine Intsikurmu külastaja olla umbes 20-aastane. Pakkusime sama ise, jube kummaline oli mitte kohata muusikafestivalil ühtki tuttavat va neid, keda sa iial muusikaga ei seostaks ja neidki enamasti koos peredega. Viimasest patust ei olnud ka meie puhtad. Ööbisime muuseas telklas.  Raske oli, aga jäime ellu. Pidev bass käis kuskil kella viieni, see mind ei seganud. Esimesel ööl hoidis mind üleval hoopis keegi antinarko propaganda alla sobituv tibi, kes tundide kaupa täiesti tühja juttu suust välja ajas. Purjus peaga pead ikka umbjoobes olema, et pool tundi vaimustuda sokkide jalgapanemise mõnususest, aga noh, väikesed rõõmud, eks. L. arvas hommikul, et ju oli see pea ikka ka ilma tablettideta sama tühi. Lõppes kõik muidugi oodatult: "Mulle meeldib nagu narksiga eksperimenteerida, saad aru onja. Sa paistad selline tore inimene, sa saad aru. Mu kallim ei saa, ma olen mõelnud, et nagu täiega puistaks südant, ta nagu ükskord võttis mu vahele ka, et no, musi, räägi ära, mis värk ja ma nagu täiega mõtlesin, et räägin, aga siis ikka sain aru, et ta ei saaks aru (kõlab nagu korralik püsisuhe, eks), aga sina saad, onja?! Sa paistad nagu täiega normaalne! Kuule, suudleme!" Tegelikult ma luiskan, peale seda ei jäänud neiu sugugi ootuspäraselt mõneks ajaks vait, lõbus vadin jätkus. Ah et mida meespool rääkis? Ei tea, ei kuulnud kordagi, et ta midagi oleks öelnud.

Meeldis väga panditaara süsteem - maksid klaasi eest, mida lasid siis taastäita ja kui enam juua ei jaksanud tahtnud, viisid kõrtsmikule tagasi ja lunastasid pandiraha. Hoidis ära palju prügi festivalialal. Telklas võis juua oma jooke (vist?!) ja seal oli läbu veidi rohkem, kuid isegi seal olid töös nö prügikontrolörid, kes seisid prügikastisüsteemide juures (jaa, mitu erineva sildiga kilekotti) ja instrueerisid rahvast, mis kuhu käib. Müts maha selle eest! Õllehind ei tapnud - 4 eurot iseloomuga õlle eest ei tundu nii suure röövimisena kui sama summa vaadi Saku või ALeCoqi eest. Toite oli ka igale maitsele, kuskil küll kurdeti, et alla 7 euro wrappi või burksi ei saanud, aga mina nägin mereannisuppi näiteks 4 eest ja sõime Noodleboxis vegan jaapani (?) toite kuueka eest ning need olid supermaitsvad, ka mehed sõid ja kiitsid. Lastele ostsime kamba peale (meil oli lisaks enda omale veel üks + lastealalt lisandusid sujuvalt  ka mõned) kohalikku kiviahju pizzat, 8 euriga ning see tundus ka hõrk. Lastele oli jah lausa oma ala - Lastekurmu, esimesel päeval oli meil ainult Mikro ja tema põlgas selle ära kui titeka (tol hetkel käis just mingi beebidele suunatud tegevus), teisel päeval lisandusid suuremad lapsed ja siis nad möllasid küll seal ringi.

Kindlasti poleks ma tohtinud lapsi niimoodi omaette mängima jätta, aga tuleb leppida, et ma olen üks hoolimatu hipiema vist. Vähemalt täna sain pragada, ehk siis jalgrattamatka juurde - 45 km sõitsid päevaga, vahepeatustega, Mini ei kurtnud muud kui valusat kanni, mis tavaline asi. Miinus oli see, et tema trennisõbrannad jäid tulemata ja ta oli enamvähem teismeliste (14-15) kambas, kus suurem osa poisid va üks temast paar aastat noorem poiss.  Aga kuna ta ise selle peale silmi ei pööritanud, siis ma ei hakanud ka tänitama, et "sina kui väike tüdruk" jne. Tegi ära, oli rahul. Täna sain siis kuulda, kuidas ma olen ikka täiesti hoolimatu - "küllap need, kes ei tulnud, ikka mõtlesid veidi rohkem" ja üleüldse, 9-aastane ei võivat normide järgi rohkem kui 10 km sõita, sest see on eluohtlik! Ülekoormuse tõttu 1 laps kunagi juba suri ära! See treener on mingi kuradi isehakanud hull! Õnneks katkes kõne ära ja ma tagasi ei hakanud helistama.

No kes siis niimoodi muusikat kuulab, ega see mingi GunsNRoses pole, et kilomeetri kauguselt kaetakse!