neljapäev, oktoober 19, 2017

Tasuta lõunaid ei ole

Mina arvasin nooremana küll, et absoluutselt kindlasti on. Õnn võib sulle iga hetk sülle kukkuda, sest sa oled seda väärt. Kõik inimesed on head, keegi ei taha sulle halba ja sa meeldid kindlasti kõigile, keda oma elus kohtad. Mitte keegi ei ürita sind kuidagi ära kasutada, sest sa oled ju tore ning inimesed lihtsalt ei ole nõnda alatud.

Nagu ma juba maininud olen, siis oli mul igati kaitstud lapsepõlv. Elu lõi mingid mõrad küll sellesse kujutelma, kuid need olid enamjaolt sellised "ta ju lubas tulla, aga ei tulnud" või "kuidas ta sai seda naljana mõelda!" stiilis ehmatused. Mäletan näiteks eredalt seda kohutavat ebaõiglustunnet, kui Tartu Raadios räägiti, et nad jagavad kõigile soovijatele tasuta Scootri kassette, tulge ainult kohale ja võtke, aga mu isa keeldus autole hääli sisse ajamast, sest juhtumisi oli ka 1. aprill. Mitte keegi ei teeks ju säärast julma nalja?! Ma keeldun seda uskumast! Tuli välja, et ma polnud ainuke ja päris palju rahvast käis raadio ukse tagant läbi, aga siiski oli paraku tegemist naljaga. Häbi raadioonudele tagantjärele :)

Selle juhtumi võtmetegelaseks oli isa - keegi, kes oli juba oma vitsad kätte saanud ja oskas inimesi umbusaldada. Praeguse kupeldamisskandaali valguses tundub, et paljudel noortel inimestel on selline inimene elus puudu olnud, kuidas muidu seletada seda, et neiud läksidki lihtsa ja suure raha ootuses väljamaale "lihtsalt pidutsema", sest kutsuja oli ju tuntud inimene (mis sest, et ettepanekud tehti täiesti mitteametlikult läbi Facebooki vigaselt kirjutatud sõnumite*). Ma ei räägi siis neist, kes aimasid, millega tegu ja nõus olid, vaid nendest, kes nüüd on rääkinud, kuidas tegelikkus neid üllatas.

Ilmselt on "vatis kasvamisel" oma oluline plusspool, ma olin ikka ammu täisealine kui vanemad uurisid, millistele töökohtadele ja mis tingimustel ma kandideerin. Praegusele töökohale kandideerimine oli veidi segane ning värbajad välismaalased, seega panid vanemad mulle toona kindlasti südamele, et ma millelegi kahtlasele alla ei kirjutaks ning ka esimesele komandeeringule minnes sain igaks juhuks juhtnöörid kaasa, mida teha, kui "midagi on". 

Selge on, et igasugu ärakasutajad ja ahistajad otsivadki inimesi, kel igasugune turvavõrgustik puudub. Ehk siis, lollideks litsideks sõimamise asemel võiks mõelda, kas enda lähedastel on selline võrgustik olemas ja kas naiivsus on lihtne lollus või pigem kehva elukogemuse puudumine. Tundke vähemalt oma laste elu vastu huvi, sest isegi kui nad teid selle eest ülemõtlejatest kontrollifriikideks peavad, võib sellest kasu sündida.


*Ma olen vist nüüdseks usu inimestesse kaotanud, aga hiljuti otsis keegi FB-s "serjaali" osatäitjaid ja kuigi kuulutaja märkuste peale vihastas, et ega ta mingi filoloog pole ja võiks ikka sisu näha, mitte grammatikapede olla, siis ma ei suudaks iial sellist tööpakkumist tõsiselt võtta.

Keskendumisraskused

Inimestel on ikka komme seltskondliku suhtluse käigus küsida, kas sa seda või teist asja eile telekast nägid. Ma pean alati vastama, et kahjuks mitte. Ok, eelmisel nädalal vaatasin etteplaneeritult dokfilmi Amy Winehouse'st ja reedeti on traditsiooniline Kuldvillak, aga muud pole küll juba kuid vaatama sattunud. Mis mul siis viga on?

Ma lõpetasin telekavaatamise ära siis, kui sain esimese lapse. Ei olnud mingi teadlik lapse säästmine ekraanidest, mille poolt ma küll kahe käega olen, vaid lihtsalt minu meelest on VÕIMATU lapse kõrvalt telekat vaadata. Ma ei tea, kuidas teised inimesed seda teevad, ma olen isegi kuulnud imestamist selle üle, et mida ma seal lapsega kodus üldse tegin siis, kui ma telekat ei vaadanud?! Kõik titemammad ju istuvad terve päeva teleka ees ja vahivad seriaale, tundub, et selline on klišee. Ilmselt on mul keskendumisraskused või olen ma oluliselt kehvem rööprähkleja kui muud, aga laps ju segab süvenemist. Laps ei istu sul vaikselt kõrvalt ega vaata ekraani nagu viisakas kinokaaslane (ok, päris väike imik välja arvatud), vaid seletab midagi, kolistab asjadega, nõuab vetsu, süüa, juua - mismoodi saab jälgida veel telekas toimuvat? Teised on mõnikord imestanud, kuidas ma suutsin laste kõrvalt kodus raamatuid lugeda  - aga see on ju hoopiski lihtsam, kui laps sind katkestab, paned järjehoidja raamatu vahele ja kõik on korras. Telekal stoppnuppu pole (uuel digiTV-l vist on tõesti mingid salvestusprogrammid, aga L. väidab, et uus menüü on idiootide tehtud ja keeldub seda uuendamast enne kui vana variant päris kinni pannakse, mida lähiajal vist küll tehaksegi). Laps ei ole tasa, isegi igareedese Kuldvillaku ajal lähevad mõned küsimused-vastused lootusetult kaotsi ja milleks ennast niimoodi piinata.
Oot, see oli vist Kender, kes ühes oma raamatus pani tegelasele suhu sõnad, et ainult idioot vaatab filmi, mille algust ta näinud ei ole - ma täitsa nõustun, mis mõtet on vahtida mingeid osi, kui tervikut kätte ei saa? Ilmselt osa saadete puhul polegi tervik oluline, mõnikord ei juhtu pool saadet mitte midagi märkimisväärset ja siis seda, mis oluline, korratakse seitse korda üle, aga selliseid asju ei suuda ma niiehknaa vaadata. Ma tahan kogu infot, kohe siin ja kiiresti! Ritsiku juures oli seoses youtuberitega sellest juttu ning see kiiks pole mul ainuke - lugedes saan infot palju kiiremini ja efektiivsemalt kui visuaalselt kellegi esinemist vaadates.

Arvutis ei istu ma laste nähes samuti, sest sellelt on erinevalt raamatust palju keerulisem ümber lülituda. Ma ei tea, miks see nii on, aga virtuaalse ühenduse katkestamine rikub tuju ära. Mida see päriselu segab, ah! Vähemalt mulle mõjub ekraan uimastavalt - oot, ma vaatan selle asja veel ära, siis tulen - ja ongi märkamatult pool tundi jälle möödas. Lugedes paberilt ei möödu aeg iialgi nii kiiresti. Ma tõesti ei mõista inimesi, kellel on sõltuvus iga viie minuti tagant oma mobiili kontrollida (viimati istusin kinos ühe sellise kõrval, ei olnud tore) - kas nad ei tunne end seevõrra reaalsusest äralõigatuna või kuidagi poolikult selle tõttu, et ei keskendu mitte millelegi. Ma ei usu, et ma väga mäletaks üritust, kus ma pool ajast virtuaalses maailmas ringi rändasin. Kuigi võib-olla nad ei olegi kunagi millelegi väga keskendunud ja nende jaoks on ühelt asjalt teisele hüplemine normaalne olukord. Ma kohe kindlasti rööprähkleja ei ole, kuigi seda omadust just naistele rohkem külge poogitakse. Ma ei kirjutanud ju oma magistritööd teise käega last kussutades, ma kirjutasin siis, kui laps magas, isegi blogi saatsin selleks ajaks puhkusele ja prokrastineerimine mõjub mulle äärmiselt närvesöövalt, sest üks asi korraga, isegi kui see teine asi on vaid mõttena kuklas. No näiteks mõttetöö taustaks ma muusikat kuulata ei saa, sest ilmselt keskendub mingi osa minust ka kuulamisele, mitte ei võta muusikat kui tausta.

Ilmselt pärineb mu luksus keskendumisele keskenduda üksikust lapsepõlvest - ei tulnud kellegagi ruumi jagada, kellegi kisa kuulata, õppida samal ajal kui vanem vend samas toas kõlaritest heavy metalit kuulas. Oma lastele ma sellist luksust pole võimaldanud. Igasugu mobiilsed töökohad, avatud kontorid ja üleüldine rööprähklemise kohustus ilmselt annavad eelise neile, kes hoolimata kõigest keskenduda suudavad või siis vastupidiselt ei näe vajadustki seda teha.

kolmapäev, oktoober 18, 2017

Piljard on üks ohtlik mäng

Üks mu meessoost sõber mängis kord pahaaimamatult piljardit, kui talle lähenes selja tagant üks tütarlaps, krahmas strateegilisest piirkonnast ja sosistas kõrva: "Sa tripperit ei taha saada vä?" Ma ausalt öeldes ei tea, mismoodi sõber täpselt reageeris, kuna ta oli üks väga viisakas ja rahumeelne noormees, siis ilmselt vastas kohmetult, et "Tänan, ei!" Igatahes jäi see juhtum sõbrale aastateks meelde ja me arutasime, mis sel tüdrukul ometi arus oli, et ta nõnda tegi. Kas see oli mingi eriti originaalne, aga tõsimeelne lähenemiskatse või soovis tüdruk poissi lihtsalt mõnitada. Sageli nähakse ahistamist kui seda, et sulle tikub ligi keegi, kes sulle ei meeldi. No et ligitikkuja motiivid on iseenesest igati üllad, aga lihtsalt sina oled see, kelle maitsele too tüüp ei vasta. Selline pigem kurb pilt ahistajast siis. Kui mina mõtlen ahistajast, siis kujutan ma ette hoopis tüüpi, kes tahab mind miskipärast alandada ja oma üleolekut näidata.

Lugesin Rentsi ülihead ahistamisteemalist postitust ja mõtlesin sellele, kuidas ma ise olen ka varem mõelnud pigem nagu Kirsti Timmer, et miks sa ometi vastu ei hakanud? Ma olin küll kuulnud, kuidas mõni saab rünnaku all olles šoki ega suuda piiksugi teha, aga et see võiks kuidagi kasvatusega seotud olla, ma ei mõelnudki. Meil kodus kindlasti ei olnud sooneutraalne kasvatus, kuid sellest hoolimata õpetati mind, et rünnaku korral tuleb alati vastu astuda, karjuda, lüüa, kui vaja. Mulle meenub isegi, kuidas ema rääkis loo, kuidas ahistaja oli vedanud tüdruku kuhugi trepikotta ja sundinud teda oraalseksile, tüdruk aga hammustanud meest "sealt" ning pääsenud. Mäletan, et juurdlesin, kas ma oleksin selleks võimeline, aga teadsin, et alati tuleb midagi teha. Siiski ei kao ka minul kuhugi ära see mõte, et "viisakas peab eelkõige olema".

Näiteks meenus mullegi üks piljardimäng mõne aasta tagant. Olime vist sinna kuidagi ootamatult sattunud, sest mul oli seljas lühike seelik ja kuigi all olid paksud mustad sukkpüksid, leidis keegi mees kõrvaltlauast, et on hea idee mulle sihtimise ajal kii jalgade vahele torgata. Ma võtsin enda kii ja andsin tüübile pikku pead. Mitte jõuga, vaid lihtsalt nii, et ta aru saaks, see ei olnud aktsepteeritav, mida ta tegi. Mingit reaktsiooni ei järgnenud, keegi ei sõimanud, kakluseks ei läinud. Samas tundsin ma kohe, et minu tegu oli taunitav (ja miks ma pidin üldse seelikuga mängima minema, oleks võinud ju niisama lauas istuda ja pealt vaadata, sest sobiv riietus puudus). L., kes seda kii torkamist pealt ei olnud näinud, tuli pahaselt ütlema, miks ma talle ei olnud öelnud, et see mees mind ahistas. Kõigepealt selle pärast, et ma enne teen, siis mõtlen, teiseks, kui ma ka järele mõtlen, siis oht kakluseks on palju suurem, kui sellist intsidenti asuvad lahendama mehed omavahel.

Ehk siis üldiselt ma reageerin, sest minu kogemuse kohaselt saab ainult niimoodi ahistamist peatada. Kasvõi selle hinnaga, et sind peetakse "selleks hulluks tüdrukuks, kes kallale tuleb". Ahjaa, põhikooliajast meenub veel mingi seik, kus millegipärast mingi õpetaja (see koht on mälus hägune) seletas, kuidas tüdrukutel ei sobi ärbelda (millegipärast oli see seotud riietuse teemaga) ja üks kah karmim neiu käis välja olukorra, kus keegi ahistab tüdrukut, kellel on seljas lühike seelik ning kui too tüübi jalaga rivist välja lööb (no karate oli toona popp teema), kas siis on suurim mure see, et aluspüksid korraks välkusid? Vist ei saanud ta mingit vastust, aga ma mõtlesin, et hea point , ja see jäi mulle aastateks meelde.

Viimane kord, kus ma ei reageerinud, oli seotud sellega, et üks väga paks ja kole ning kibestunud purjus mees krabas klubis mu tissi. Esimene reaktsioon oli kõrvakiil, aga kuna me just olime sõbranna soovil sinna klubisse saabunud, me seisime keset üsna tühja tantsuplatsi kõigile nähtaval, pidu alles algas, siis ma mõtlesin, et raudselt nad viskavad mu ründamise pärast välja. Pärast lohutasin end sellega, et tüübi peale pole mõtet ärrituda, ta on nii mõttetu kuju. Kordagi ei mõelnud ma sellele, et saaksin oma kõrvakiilu käperdamisega põhjendada (see "kõigile nähtaval" kehtinuks ainult minu löögi, mitte mehe krabamise kohta). Löömine on ju ikka kordi hullem kui kerge ahistamine. Ma tean, et tuleb reageerida ja enamasti jõuliselt, sest muu ei aita, aga ma ikkagi tunnen end süüdi selle pärast, et "korralikud tüdrukud nii ei tee/ära tekita tühjast probleemi". Võeh. Ja mu meelest ei tule see siinkohal kasvatusest vaid üldisest ühiskondlikust suhtumisest. EDIT: Ilmselt omas selles episoodis tähtsust ka fakt, et mees oli mu sõbrannale tuttav inimene.

Ükspäev tuli Mikro lasteaiast koju, silm sinine, üks poiss oli lusikaga virutanud. Ma küsisin, mis õpetaja sellest arvas, too oli öelnud, et anna vastu. Esimene reaktsioon oli jälle, et kuidas siis nii, head lapsed ju ei löö. Alles teine mõte see, et hea ei pea paha türanniat kannatama ja ega elus muu pahatihti aitagi, kui vasturünnak. Ahjaa, lasteaias võeti isegi sooneutraalne kasvatus jutuks, keegi oli küsinud, õpetaja ütles, et sellega on neil kõik korras, kedagi raamidesse ei suruta. Alles hiljem mõtlesin, äkki too küsija (anonüümselt, küsitluses) pidas silmas, et ega ometi sooneutraalsust ei juurutata.

P.S. Kui konkreetselt Rõiva juhtumist rääkida, siis minu meelest see vastuhakkamise teema polegi oluline, sest isegi kui naine hakanuks vastu (ma pole kuskilt selgeid fakte kuulnud, kas hakkas või mitte, räägitakse ainult seda, et miks tormas ajakirjandusse, miks ei andnud vastu kõrvu), tuleks sellise kaliibriga tegelase puhul asi avalikuks teha, sest ei ole normaalne, et sellise moraali ja käitumisega inimene esindab Eesti riiki. Rõivas ise on ju tunnistanud, et käitus nõmedalt, mida iganes selle all siis mõista. Muidugi, avalik häälekas vastuhakk annab alati sellises olukorras rohkem võimalust enda väiteid tõestada.

teisipäev, oktoober 17, 2017

Vähe minu lapsepõlves oli päiksekiiri, sest mul polnud Playstation kahte ja mobiili

Aktuaalsetel teemadel jõhverdamist ka siis ikka. Lugesin erinevaid allikaid ja imestasin, kui erinevalt inimesed ühest ja samast tekstist aru saavad ning mida samade sõnade tagant välja loevad. Ei saa salata, et tekkis mõte "milleks üldse see kõik?", aga noh, karavan peab ikka edasi minema ja üldse, niisama on igav.

Räägitakse vastutusest ja sellest, kuidas kodused olud meid hilisemas elus mõjutavad. Ei salga mõju, aga samas ringi vaadates on see kõik ka nii individuaalne. Isegi samas peres, samades tingimustes kasvanud lapsed mäletavad sageli lapsepõlve erinevalt (loomulikult võidigi peres lapsi erinevalt kohelda ka) ning saavad sellest erinevalt mõjutatud. Seesama materiaalne kindlustatus -  on neid, kes tulevikus ennast mõõdutundetult premeerivad (kõik peab firmamärgiga olema, sellised, kes kraaksuvad, et "sellised, kes kaltsukatest asju ostavad, ei peaks lapsi saama!"), on selliseid, kes mõõdutunde säilitavad. Laste mittesaamisel materiaalse poole põhjuseks toojad (mõtlen siis neid, kes tegelikkuses endale keskklassi elu lubada saavad) kasutavad seda pigem ettekäändena, sest millegipärast on jube taunitav see, kui sa ütled, et sa lihtsalt lapsi ei soovi või ei soovi neid praegusel hetkel. "Me ei tule majanduslikult toime" on selline kena ebameeldiva teema lõpetamine, sest rahalises seisus üldiselt ei sorita, erinevalt muudest isiklikest teemadest.

Aga see vastutuse osa. Mulle tundub, et see vähemalt mu enda puhul sõltub taustast. Ma julgen vastutustundetult käituda, sest kunagi pole ju midagi juhtunud. Küll kõik läheb hästi nagu alati. Kui keegi teine tuleb näppu viibutama, et arvesta ikka halva variandiga ka, mõtle läbi, analüüsi, siis mina lähtun ikkagi oma kõhutundest, sest ma tean, et mul on olukorra kohta rohkem informatsiooni (mis põhineb kõhutundel, eks) kui sellel tüütul manitsejal, kelle arusaam põhineb statistilisel keskmisel või tema kogemusel. Aga mina ei ole ju statistiline keskmine ja mul ei ole ka tema kogemust, mul on minu enda kõhutunne ja kogemus, et kõik läheb enamasti ikka hästi ja sellest tulenevalt minge teie oma jutuga üldse kassisabaalla, sest mina teen ikka nii, nagu mina tahan. Ma ei tahaks uskuda, et ma selles ainus olen. Ma oskan halba kahtlustada ikka ainult seal, kus seda isiklikust kogemusest karta tean. Mulle tundub, et isiklik positiivne kogemus soodustab uljust.

Palju räägiti ka isiklikust lapsepõlvest ja selle taagast. Mind kasvatati üldiselt "vati sees" nagu vanaema ütles, mu ainus probleem lähtus sellest, et teismelisena pidasin seda kõike kuldpuuriks. Aga üks asi, mille ilmsest lapsepõlvekogemusest lähtuvaks võin vist pidada, on omadus vestluspartneriga nõustuda, isegi siis, kui räme kognitiivne dissonants tekib ja tegelikult virutada tahaks. Ma kasvasin koos kolme kange naisega, keda ma kõiki omamoodi armastasin, aga kes enamasti omavahel erimeelsusi omasid ning neid siis minuga arutasid ja oma vaatepunktile toetust ootasid. Mina kui armastav laps ei tahtnud aga neist kedagi reeta, niimoodi siis kiitsin ja laitsingi asju vastavalt vestluspartnerile. See ajab mind siiamaani hulluks, sest täiskasvanuna ma end tunda ei oska ja seetõttu läheb alati enne kõvasti aega, kuni ma aru saan, mida ma ise tegelikult mõtlen või tahan. Ma võin pikalt suhelda kellegagi, kelle seltskonnas ma end hästi ei tunne, temaga kaasa noogutada jne, kuni lõpuks jõuab kätte hetk (enamasti koos PMS-iga, eks), mil ma saan aru, et meil pole mitte midagi ühist, ta pole ka mu veresugulane ja mina pole laps ning kuna on juba liiga hilja asju mõistlikult paika panna, siis ma enamasti plahvatan ja saadan kõik kukele. Teine pool enamasti ei saa aru, ahmib õhku ja imestab, mis mul viga hakkas. Ja loomulikult olen mina siis kahepalgeline ja kergestiärrituv. A ma ju nii kaua kannatasin, eks. Mingi täiesti nõme, kahjulik suhtlemismudel ja üsna kindlasti lapsepõlvest pärit.

Lapsepõlv mõjutab, aga mu meelest ei saa siin mingeid selgeid reegleid välja tuua. Miks me sageli leiame, et ei taha kunagi käituda, nagu meie vanemad kunagi, aga hiljem leiame endas just selliseid jooni nagu neil? Miks enamasti saavad alkohoolikute lastest alkohoolikud, kuigi nad ilmselt lastena purjus vanemaid ei nautinud? Miks mõnest siiski alkohoolikut ei tule? Miks mõni allasurutu jääbki end madalamaks pidama, teine aga leiab just selles jõudu vastupidist tõestada? See geenide ja keskkonna kombinatsioon on huvitavam. Ma enamasti ei näe näiteks enda puhul seost igasugu lihtsate (pseudo)psühholoogiliste seletuste juures, kus tuuakse välja seoseid lapsepõlve ja hilisema isiksuse vahel. Kombinatsioone erinevatest tüüpidest, seda ehk, aga kindlasti mitte puhtaid tüüpe.



kolmapäev, oktoober 11, 2017

Kuidas meeldida lollidele ja labastele meestele?

Kes siis seda ei tahaks, eks? Missuguseid mehi ma siis silmas pean? No ikka selliseid, kes annavad sulle teada, et tõmmaku sa uttu, sest nad tahavad su ilusa sõbrannaga rääkida käperdada (vahet pole, kas sõbranna ka tahab), panevad sulle seltskonnas välimust halvustava hüüdnime, küsivad, mida sinusugune peolt otsib jne. Koleda eide traagika, eks? Kannata ära, oled siis nii kole? Ma olen tegelikult ju täitsa nõus, et igaühel meist on oma ilukriteeriumid, teistele neile mittevastavust ette heita on aga matslik, samuti peaks normaalse kasvatusega mees viisakalt kohtlema teda huvitava naisterahva sõbrannasid (ja sõbrannad võiksid seda ka eeldada, mitte meelitatud olemisest hea naljaga kaasa kihistama, aga see on juba teine teema).

Aga mida siis teha, et sellistele mitte hambusse jääda? Peale selle, et katsu jobudest eemale hoida (arvestades nende hulka, kogu elu jooksul üsna võimatu ettevõtmine) ja väldi ööklubisid ning mainstream teismeliste üritusi (keeruline, kui oled täiesti tavaline teismeline), sest ainult sellistes kohtades olen "koleda sõbranna" teemaga kokku puutunud. Elu jooksul on olnud võimalus katsetada ühte head varianti sellistele meeldimiseks ja teise variandi edukuses on tulnud ka veenduda, aga õnneks mitte enda peal.

Kuidas meeldida igale jobule reegel nr 1: kasvata juuksed pikaks ja värvi blondiks. Mingid šatäänid jms soga ei loe, konkreetselt blond tuleb olla. See oli tegelikult päris õudne, kui paljude peal see minu puhul töötas. Jobud, kes enne mind märkamagi ei olnud teinud, tulid nüüd meelitusi rääkima ja kui ma üritasin neid veenda, et me oleme juba tuttavad, ma ei meeldi sulle, ma lihtsalt värvisin vahepeal juukseid, siis seda nad ei uskunud. Tegelikult eelistab tõesti enamik, ka džentelmene, blonde, kasvõi salaja, sest sellel on lihtne põhjus - blond lakk paistab õhtupimeduses lihtsalt kõige paremini silma. Need, kes väidavad end suuresõnaliselt blonde eelistavat, leiavad end hilisemas elus sageli brüneti kõrvalt (ja toonitavad siis, et tema on lihtsalt erand). Mõni muidugi jääbki juuksevärvi või mõnesse muusse välisesse parameetrisse kinni ja imestab hiljem, miks ta suhted kuidagi püsida ei taha, miks üksteisest kiirelt võõrandutakse ja millestki rääkida pole.

Ok, aga kui blondiks tõesti ei taha, juuksed ei kasva või tundub, et blondist üksi ei piisa, sest oled ikka liiga kole, aga nii kangesti tahaks iga jobu tähelepanu saada, siis reegel nr 2: ole kergesti kättesaadav. Täiesti lollikindel variant. Siin ei loe enam miski muu, kui ikka annad iga keharakuga märku, et siit saab, ei tule ükski pirtsakas poiss sulle ütlema, et sa liiga kole oled. Ok, muidugi, mõni erand võib keelduda, aga ilmselt pole ta siis ka piisavalt loll. Matside põhipostulaat on aga siiski "auk on auk" (vabandage väljendust, noh).

Ehk siis, tõelisi mölakaid, kes sind avalikult inetuks sõbrannaks peavad, ei tasu enda enesehinnangu kallale lasta (ma tean, kah üsna võimatu, aga tagantjärele saan juba aru). Usu, sa ei taha neile meeldida ja neile meeldida on oluliselt lihtsam kui enda välimust muutma hakata. Kui ringi vaadata, siis on selge, et välimus pole kohe kindlasti see faktor, mis segaks kedagi endale kaaslast leidmast. Kehv enesehinnang võib aga seda takistada küll, seega palun ära kunagi usu, kui keegi ütleb sulle, et sa oled kole!

teisipäev, oktoober 10, 2017

Hanya Yanagihara. Inimesed puude võras.

Ma kirjutasin umbes pool arvustust valmis ja kustutasin seejärel ära, sest ma ei suutnud öelda midagi etemat, kui on kirjas juba olemasolevates arvustustes. Nii et kui tahate saada raamatust head ülevaadet, siis lugege sehkendaja blogist, ERR-i portaalist ja Päikesejänku lugemispäevikust.  Samas hoiatan, et tegemist on tõelise spoileriga (sai sellele sõnale ometi eestikeelne vaste või mitte?!), ma ise lugesin taustast mitte midagi teadmata ja tegelikult oli see "mida krdit ma ometi lugesin?!" kaant sulgedes päris värskendav.

Et siis üks noor Hawaii päritolu naine on võtnud kätte ja kirjutanud loo homoseksuaalse pedofiilist valge vanamehe silmade läbi. Ma kunagi tahtsin ka provokatiivne olla ja kirjutada loo, mille minategelane on gaymees, aga sain toona aru, et ikka liiga raskeks läheb. Võib-olla polnud ka lihtsalt piisavalt eneseusku. Hanya Yanagihara on mu meelest selle keeruka ülesandega väga hästi hakkama saanud (ma ei teadnud lugema hakates midagi ka autori soost, eeldasin, et mees), ta on liha luudele kirjutanud tegelikkuses eksisteerinud inimesele. Ma ei tea, miks ma lugema hakates eeldasin, et see pedofiilia osa on väljamõeldis - ilmselt saaks päris kopsaka kohtuasja kaela, kui olemasolevale isikule säärase kombe külge kleebid...

Igatahes, mulle väga meeldis (selle raamatu kontekstis on meeldimisest muidugi raske rääkida, ka mõned Goodreadsis arvustajad panid loole hindeks ühe pelgalt teemavaliku tõttu, samas see on mu meelest veidi silmakirjalik, raamat on ju osavalt kirjutatud) see, kuidas lugu oli üles ehitatud ja mismoodi lugejat lollitati. Kõigepealt sissejuhatus, kirjutatud ühe nö jüngri poolt, mille tõttu jääb mulje, et süüdistused ongi laest võetud ning loole tõsiseltvõetavust lisavad allmärkused, mis siiski kunagi ei puuduta lugejale silmahakkavaid kahtlasi kohti. Samas, ka peategelase prototüübiks olnud mehe Nobeli-lehel keskendutakse kuivalt tema suurtele saavutustele.

Lugedes hakkab silma aga muudki, millest kui loomulikust üle libisetakse (suhted perekonnas, halvastivarjatud misogüünia, emotsioonitu suhtumine uurimisalustesse jne), välja arvatud siis viimane "puändi-peatükk", mille sissejuhatuse autorist jünger "lugeja huvides" välja jätab. Lõpus saame muidugi teada, miks. Autor ise seda tsenseerinud poleks, enda silmis ei teinud ta midagi valesti.

Pedofiiliat kõrvale jättes on ju raamatu suureks teemaks kultuuride konflikt. Kuidas lääne tsivilisatsioon hävitab ainulaadse eksootilise külakese. Kahju, kole, sadu kordi ajaloos juhtunud. Siinkohal on teemaks aga ka see, mida teha kultuuriga, mille tõekspidamised tänapäevase moraaliga kohe kuidagi ei haaku? Peategelane ei näe selles probleemi - nende kultuur, nende kombed, mida on meil siin ohkida? Kas on nii, et omal maal tehku, mida tahavad, peaasi, et meile seda peale ei suruta? Vägagi aktuaalne ka praeguses maailmas. Kas me peaksime sallima meie jaoks ebainimlikke initsiatsiooniriitusi või püüdma teisi harida? Ka siis, kui on selge, et selle harimise tulemusena kaob üks unikaalne kultuur täielikult? Taaskord, parem kui me sellest kõigest midagi ei tea?! Las müttavad seal oma džunglis ja elavad kui loomad, mis meil sellest või vastupidi, misjonäri kombel - toome ka neile õnnetutele valgustuse. Misjonärid üldises plaanis võitsid nagu ajaloost teada, iseasi, kas ainult sel põhjusel või pigem omakasu tõttu. Aga kas sealt ei saanudki "kogu jama" alguse? Oli meil vaja neid koloniseerida?!

Eks kõik need tundmatusse džunglisse tungimise lood lõpevad üsna ühtmoodi ja õnnetult.

esmaspäev, oktoober 09, 2017

Oh, magus iroonia!

Mini läks loodusringi, sest loodus on ju tore. Vastandub igasugusele kõvera kaelaga nutiseadmes istumisele ja umbses ruumis kükitamisele. Loodus on palsam hingele!

Nii teisel päeval kilkab: "Jee, järgmine tund on parim, siis hakkame tahvelarvutitega töötama!"
Nojah, eks ta ole. Ilmselt on tänapäeval tõesti seente ja samblike määramine äppi kolinud. Mis seal ikka.

Täna: "Aga meie tegime täna endale Instagrami kontod!"
 ??? Oot, selleks saatsin su LOODUSringi või?

Tegelikult tehti muidugi konto ringile, kuhu siis oma tegemisi jäädvustatakse, aga selleks, et seda kontot näha, peab ju soovijal endal ka Instagram olema. Mini selle endale telefoni tõmbas ja tark Google andis talle kohe ka isikliku konto. 

Et siis hakkab pihta? Siiani tal erilist huvi nutimaailma vastu pole, Youtubest vaadatakse vahel videosid, aga sedagi pigem harva koos sõpradega, mitte igapäevase rutiinina. Facebook on nende jaoks mingi vanainimeste jura, Snapchati vist olid ka kellegagi vaadanud (seal nägusid teinud), aga mänge nad ei mängi näiteks põhimõtteliselt, sest praeguses vanuses käib "sugudevaheline sõda" ja mänge mängivad poisid ning nood on ju lollakad. Oli ka just uuring, et ca 90% lastest kasutab Internetti ainult telekana ning ma tõesti ei leia, et see neile kuidagi kasulik oleks. Ära ka muidugi keelama ei hakka, panin uue Insta-konto privaatseks ja seletasin veidi põhimõtteid. Kõige rohkem paelus teda võimalus kaamera ees jänesekõrvu proovida jms. Ütlesin, et ära endast pilte üles pane. Insta oli talle juba soovitanud sõpru, üheks oli ta sõbranna ema, kellel avalik konto ja seetõttu sai Mini vist ka aru, et kõik pildid, mida sa telefoniga teed, ilmuvad Instasse. Ega ta sellest vahest vist väga aru ei saanud. Või sai, ma ei oska hinnata. Ma ise arvasin mitu aastat, et Internet ongi Neti.ee ja selle alamlehed...Ma olin siis 16 või midagi.

Ma saan aru, et osa inimesi kingib oma lastele selles eas isikliku arvuti ja loodab, et nad sellega seoses eakaaslaste ees haridusliku eelistuse saavad. Mina loodan, et see Instagrami-vaimustus (ega ta nüüd NIII vaimustunud ka ei olnud) kiiresti üle läheb. Näitasin igasugu koledaid pilte talle ka, hoiatasin, et niisama ringi surfates võib sellise jama peale sattuda (mul on hea näidata, ma ise jälgin Rob Zombiet, Mansonit jms, sealt ikka viskab kolle vahele...). Võib-olla mul ongi imelik laps, mingil põhjusel sai ta ju emaili konto ka, aga ikka saadavad sõbrannadega tigupostiga üksteisele pakikesi ja kirju - tundub põnevam.

P.S. See postitus ei olnud absoluutselt selleks, et ringiõpetajate kallal kraaksuda. Rühmakonto on tore vaadata, lihtsalt laps oleks võinud enne pool tundi oodata ja endale mitte kontot teha (sest mul on ju olemas) ning selles pole üldse õpetaja süüdi.


kolmapäev, oktoober 04, 2017

Taustamüra

Inspireeritud Ritsiku postitusest ja kommentaariumist, Madis Seppami följetonist*, Brigitta Davidjantsi "Minu Armeeniast" ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikajast".

Istun autos koos keskealise valge mehega. Keset maanteed tekib järsku tropp, keegi sõidab aeglaselt.
Tema: "Nojah, jälle mingi eit ees! Jajah, ongi, juuksepahmakas paistab juba!"

Mõni aeg hiljem, samas kohas, samade tegelastega.
Tema: "Sa pole muidu enam mõelnud lube teha?"
Mina, äsjane arvamusavaldus veel selgelt meeles, läbi hammaste: "Ei, ma ei taha saada teiste inimeste liiklusraevu ohvriks, ma ei taha, et mind eideks sõimatakse."
Tema: "No ega siis kõik sõiduõpetajad ühesugused pole!"
Märkusena, jah, mu esimene sõiduõpetaja oli siga, aga minu kommentaar ei käinud ju üldse tema pihta.

Veel hiljem, sama auto, samad inimesed. Juttu tuleb ühest välismaisest tuttavast, valgest keskealisest mehest, kelle abielu järsult purunes ja kes sai selle käigus ka lähenemiskeelu oma naisele. Jutu sees selgub, et naine on Aasia päritolu.
Tema, rõõmsalt ja teadjalt: "No muidugi! Need pilukad pididki sellised olema, vanas eas neil eided lähevad lihtsalt lolliks mingi hetk ja ongi! Ma olen enne ka kuulnud sellest!"

Loen täna Las Vegase tulistajast - rikas valge keskealine mees, pealtnäha normaalne, mingeid kahtlasi märke varem ei esinenud. Suur osa kommentaare kahtlustab vandenõud - surnule on lihtne püssi kätte panna, midagi seal susiseb, jälle mätsitakse miskit kinni! Ma pakun, et surnud Ahmedi või Mohammadi puhul ei tuleks kellelgi selline variant pähegi. Kahtlaselt palju pühendatakse uudistes tähelepanu faktile, et tulistaja elukaaslane oli võõramaist päritolu, olgugi et teda kuriteoga ei seostata.

Veel üks hetk. Mina ja välismaine keskealine valge mees.
Tema: "Aga miks sa Eestis elada tahad?" (Küsimusest õhkub hinnangut Eesti kui perspektiivitu kolka kohta. Miks ometi, miks?)
Mina, kohmetult, selle asja peale varem pikemalt mõtlemata: "Eee, no ma olen siit pärit, siin on mu kodu ja..."
Tema, mõtlikult, kuid mitte eriti veendunult, pigem üllatunult: "Nojah, seda küll, niimoodi võib mõelda jah."

Siis veel üks vestlus, kus ma ütlen teisele inimesele enda meelest täiesti loogilise ja üldkehtiva asja - inimene olemine tuleb enne eestlaseks olemist ning tema vastab, et ei, tema on eelkõige eestlane ja alles siis inimene. Ma siiamaani kahtlustan, äkki ta ikka lihtsalt provotseeris, aga päris kindel ma pole. Et loomulikult saab laulda "Eestlane olla on uhke ja hää!" aga  näiteks somaallane olla uhke ja hää ei ole, sest no me lihtsalt oleme rahvusena neist etemad? Üha enam tundub, et rahvuslus on sääraste võitlevate rahvuslaste poolt kaaperdatud, kes otsivad rahvuste hierarhiat ja panevad isekeskis paika ka selle, kes on kõige õigem eestlane. Nende õnnetuseks olen ma mõlemat suguvõsaliinipidi peaaegu puhas mats, üks vanavanaisa oli sakslane, aga see on rahvuste hierarhiat silmas pidades vist pigem pluss. Üks vanaisa oli mul Eesti Leegionis, ilmselt oleks ta päris nördinud, kui saaks teada, et ta mõne meelest nats oli või et Hitler tänapäeval veel kellelegi sümpatiseerib.
Peale "Minu Armeenia" lugemist näib, et me pole selles "õige rahvusluse" otsimises üksi, Mutt vaatleb rahvuslust läbi erinevate kõõrdpilkude, millest ükski just meeldiv pole. Ma ei oskagi seisukohta võtta - kas mittevõitlev rahvuslus on üldse võimalik, kas rahvusluse essents ongi see, et "tegelikult oleme meie kõige paremad", see põhimõte jookseb ju läbi pea kõigi rahvaste müütidest - nemad kui maailma kese. Kas mittevõitlev rahvuslus on säärane nagu Mutil tõelise kosmopoliidi Pedro Ylgemi "tsiviliseeritud rahvuslus" - "säärane, kus on vabaõhumuuseumid ja rahvuspargid, folkbändid ja pärimusfestivalid, rahvusliku loomemajandusega tegelevad idufirmad ja vastav know-how.". No kellele need ei sümpatiseeriks, eks? Aga "kõige tähtsam on näha ennast ja oma ajalugu üldises raamis ja teiste vaatevinklist." Paku ainult seda, mida turist näha tahab, muu salga maha ega ära pea ennast unikaalseks. Soovitan soojalt Mutti lugeda, selline hea raamat, tõstatab ebamugavaid teemasid ega paku neile lihtsaid lahendusi.

Ja nüüd see, et ma tõepoolest ei tea, keda valida. Tegin nagu Ritsikki seda Tartu valimiskompassi, tulemuski sai meil sama (IRL ja Reform), aga tegelikult oli mul nendega vist miski 50% kattuvust, vähim ühisosa EKRE ja Vasakparteiga oli 41% , ehk siis tegelikult on kõigiga pea ühtemoodi vähe ühist. IRL ja Reformi kõrval oli mul sama ühisosa muidu ka selle Meelis Kaldalu hullude valimisliiduga, mõtlesingi, et kasvõi protestiks, aga nii vist ikka ei kõlba...Ei ole ju nagu millegi vastu protestida ka, ma ei tea, et meil siin linnas midagi väga oluliselt viltu oleks (va see, et lasteaiatasu on võrreldes muu Eestiga jõhker ja kõik uued majad, mis ehitatakse on koledad, aga see on ka mujal Eestis nii). Programmid on ka sellised, et võta üks ja viska teist, iga mõistliku ettevõtmise kohta on paar kasutut ja mõni päris loll. Üritatakse enda kraesse kirjutada asju,  mis valimiste tulemustest hoolimata toimuvad või siis tahetakse teha midagi samasugust, mis juba on, aga kolm korda suuremalt.

*Följetoniga oli ka aega iseloomustav lugu, nimelt jagati seda FB-s koos tähelepanekuga, et ERR toimetus lisas loole märke "följeton" seetõttu, et inimesed ei saanud muidu aru, et tegemist on naljalooga, aga probleeme olevat ikka. Ma ei saa aru, miks nad mõtlesid, et inimene, kes ei saa aru, mis on huumor, teab, mis on följeton.

teisipäev, oktoober 03, 2017

Kuidas saab nii valesti elada?!

Peale rohkem kui kümmet aastat blogimist sain minagi eile lõpuks teada, et on olemas selline asi, nagu blogietikett, mis näeb ette, et kui sa sissekandega nõus ei ole, siis kommentaari ei kirjuta vaid lähed kirjutad oma blogisse pika sõimu lolli autori kohta. Ma olen jätnud oma erineva arvamuse enda teada ainult siis, kui ma, noh, natuke nagu kardan blogiautorit (te ei kujuta ette, kui paljusid blogijaid ma tegelikult pelgan!). Teise hoovi möllama ei julge justkui minna, enda omas on hea ja turvaline märatseda ja üle aia pori loopida. Ja mina veel mõtlesin, kui normaalsed kõik mu blogilugejad on, ei sõimata kommentaarides ega midagi (need populaarsed blogid, mis sõimu saavad, on justkui rohkem avalik territoorium, aga isegi neid pekstakse rohkem Perekoolis). Teinekord võib ikka sõimata, mitte et ma seda naudiks, aga vererõhk on mul madal, see aitab tõsta ehk.

Eile aitas Rents mul vererõhku tõsta näiteks. Ega ma esialgu ei saanudki üldse aru, millest kogu see teema, aga kuna kohalik blogimaastik (mis ilge väljend, kust see pärit on ja miks ta end minugi näppude alt välja pressib?) on nõnda ahtake, siis aimasin mõtlema hakates kohe ära, kellega võiks tegu olla, kuigi ma selle blogiga muidu üldse kursis ei ole. Pmst käis see tuletamine umbes nii, et keegi rääkis Ritsiku juures lahutusest, pakuti, et äkki on see autor ja kuna nüüdne teema sellega haakus, siis pakkusin, et äkki sama inimene. Oligi. Ma väga ei taha teemast rääkidagi, lihtsalt millegipärast tuleb mul kohe kõhe tunne peale ja käed kisuvad iseenesest rusikasse, kui keegi teise eraelu kommenteerima hakkab. Eriti stiilis "kunagi ta rääkis nii, nüüd teeb naa, see tähendab, et ta on selline inimene, keda vaevavad need ja need kompleksid". Ei taha üldse öelda, et jube madal, mina küll teiste elu kohta arvamust ei avalda ega midagi, aga mu meelest on vahe selles, kas ma vaikselt oma peas liigitan inimesi kastidesse "lollid, ei oska elada" või teen seda avalikult näppu viibutades. Mul vajuksid küll jõuetuses käed rippu, kui keegi mind lahkama asuks - ei saa ju nõustuda ega vastu vaielda, ütleja ei tea siiski mitte midagi minu elust ja motiividest. Puhas Perekool minu jaoks - võtame kellegi elu üksipulgi lahti, eks alati leidub neid, kes juba kõnealuse kodaniku vaarisa patte teavad üles lugeda, küll meie juba teame, kuidas on ja kuidas olema peaks.

Las inimesed elavad oma elu ja teevad oma otsuseid, mis see teistesse puutub. Aga - lapsed ju! Think about the children! nagu kõõksatas Maude Flanders. Ma ei taha nüüd kuuluda sellesse kampa, kes leiab, et lastekaitsjad tulevad varsti meie kõigi lapsi ära võtma (ja neid geidele lapsendada andma), aga ma siiralt kahtlen seisukohas, kuidas lapsed tuleb suhtes alati esikohale seada. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt viib see alati lastele kehvema lahenduse suunas, sest lapsed on siiski suhte tulemus, mitte vastupidi ning sellest tulenevalt peaks neid sellega kohandama, mitte suhet laste järgi vormima. Mul on muidugi hea rääkida, ma ei ole vanemate lahutust üle elanud (aga vaadake milline ma sellest olenemata välja kukkusin, täiesti väärastunud elupõhimõtetega, vastutustundetu ja lapsemeelne). Mulle tundub, et inimesed on oma lastele paremad vanemad, kui nende enda vajadused on rahuldatud. Vajadus armastatud olla on mu meelest oluline vajadus. Kas peaks oma võimalikust elu armastusest loobuma selle tõttu, et lapsi säästa, selle pärast, et kõik teised leiavad, et äkki see ikka on vaid lohutussuhe. Aga äkki ei ole? Meenub siinkohal keegi kommentaator, kes hurjutas VVN-i lapsesaamissoovi - aga kui sinuga midagi juhtub, jääd haigemaks, läheb halvemaks? Aga kui läheb hoopis paremaks? Lapsesaamine on niikuinii egoistlik ja vastutustundetu tegu ning nagu enamikku tegusid, ei saa selle tagajärgi eelnevalt ette näha. Mina pean küll tunnistama, et olen elus palju otsuseid julmalt enda tahtmisest sõltuvalt ja ehku peale teinud - et näha, mis välja tuleb. Ei ole täiskasvanulik, ei ole vastutustundeline - aga kas kõike ikka on võimalik ette planeerida, kas etteplaneerimine teeb tulemuse kindlalt paremaks? Õel võiks öelda, et äkki mõnel ei olegi sellepärast suhet ega lapsi, et ta liiga palju ette planeerib? Äkki ta on hoopis kade, et vastutustundetud õnne on leidnud? (Ma ei mõtle seda Rentsi kohta, lihtsalt analoogia, kuidas maailmavaated põrkuvad.)

Meenub, kuidas mulle vihjates on öeldud nii seda, kuidas "igasugused saavad tänapäeval ülikooli" kui ka "igasugused saavad lapsi", vihjega sellele, kuidas mina olen justkui lulli lüües asju kergelt saanud, teine on korralikult tööd teinud, planeerinud, arvestanud, teoorias kõik läbi mõelnud, aga tulemust ei midagi. Küllap avalduvad minusuguste järglaste väärastunud jooned alles hilisemas elus ja kus ma siis alles kahetsen. Ega ma ise ka pubekana oma ema ei sallinud, aga nüüd tunnen, et oskus enda vajadused esimeseks seada on päris kasulik omadus, mida pärida.

Kas lahutust mitte kõrvalt näinutel on õigust lahutuse teemat kommenteerida? Või lastetutel laste kasvatamist? (Ma arvan, et on, aga nimesid nimetamata ja teiste eraelu lahkamata). Las teooria jääb teooriaks, päriselu kipub teooriat liiga sageli eirama.

esmaspäev, oktoober 02, 2017

Maarja Kangro. Klaaslaps.

Mis paneb lugeja loetust kirjutama? No hea küll, vajadus elamust jagada muidugi ka, aga kõige rohkem ikka see, kui sa leiad, et tahaksid varasematele arvustajatele vastu vaielda. Siis kohe ei saa kirjutamata jätta. Kui teistega samal nõul oled, võid vabalt ju neil rääkida lasta.

Maarja Kangro "Klaaslaps" siis. Kõigepealt see, et nõrganärvilistele ei soovitata. Vabandage väga, ma olen äärmiselt nõrganärviline, aga siin ei tundnud ma küll kordagi, et viskaks raamatu käest või midagi. Pigem julgen öelda, et mühatasin paaris kohas naerda, sest mu meelest on Kangro võrdlused ja kujundid kohati ülimalt tabavad ja mulle meeldivad pigem need, kes halvas huumorimeele säilitavad, kui need, kes halale üle lähevad.
Hala ei ole. Mulle tundub, et mõne lugeja jaoks on see ka probleemiks - ei suutvat samastuda, kliiniline, emotsionaalsel tasandil puudulik, liiga otse, liiga ebaviisakalt. Ma suudan 100% samastuda, jälle tuleb meelde see, kui luuleringis käratati, et ma ei suutvat armastada seetõttu, et ei oska paatosega luulet esitada. Kadri Kõusaar heidab näiteks Goodreadsis Kangrole ette, miks pole tausta - "Miks peategelane just sellisel moel rasestuda tahab ja/või peab? St üksikemana, geisõbrast doonori läbi. Mis traumad või kannatused selle valiku taga peituvad? Või kas ta üldse tahabki klassikalist, väikekodanlikku perekonda, mis ehk võib piirata ja tiibu kärpida? Kas ta on kunagi kedagi armastanud ja tahtnud just Temaga last saada?" Oo, see viimane küsimus on täpselt sihitud, eks? Ega selline ei saagi ju kunagi kedagi armastada? Kaitsen jah autorit - mu meelest on see tausta mitte avamine loo kõige tugevam külg, muidu oleks see taaskord olnud "ühe inimese õnnetu lugu koos vürtsikate detailidega", praegusel kujul omab aga Kangro isiklik lugu palju laiemat kandepinda. See ei ole kohe kindlasti vaid "ühe inimese isiklik traagika", nagu keegi väidab, mul tekib isegi tunne, kas niimoodi arvanu üldse raamatut luges. Kõik need eetilised dilemmad, kogu see tunnete-kommete vaakum, millesse Kangro satub, kogu see krempel, annab koledal kombel mõtteainet ka neile, kes sarnast olukorda iialgi läbi elama ei pea. Mis muidu kogu loo mõte oleks olnud? Isikliku teraapia tarbeks saab ka sahtlisse kirjutada.

Tabuteema, loomulikult. Kangro räägib ka ise kolmest ahvist, kes halba kuulda, näha ega rääkida ei taha ja peab neid totakateks. Aga miks see on tabuteema? Lihtsalt selle pärast, et me ei taha kuulda maailma ebaõiglusest, kannatustest, see häirib meie mugavat oleskelu - ära tule oma probleemidega, eks, saa üle, vaikselt! Sama teema, mis ohvri süüdistamisega põhimõtteliselt. Ja ma ei räägi sellest, nagu igaüks peaks oma muredest kõigile kuulutama, ma räägin sellest, et kui keegi tunneb vajadust seda teha, siis ei ole ilus teda materdada. Jube, mõtle, pani Facebooki sellise asja! Sinna ju ei panda, sinna pannakse ainult ilusaid asju, et teistel ikka hea oleks ja mugav vaadata! 

Et miks on vaja sonkida säärases õnnetuses? Kangro ise seletab seda Medusale silma vaatamisega. "Kuidas muidu kui mitte vapustust hoolega jälgides saab paotuda avaus tähenduse, kosmilise valemi juurde."  Me vaatame ja surgime, sest me loodame midagi teada saada. Äkki pole mul kolme ahvi kummardamise kommet seetõttu, et mu ema on meedik ja mäletan juba varajasest lapsepõlvest, kuidas ta mulle seletas, mis on väärarengud ja millised need olla võivad. Ei olnud seal mingit "see on kõik karistuseks joomise, suitsetamise ja liiga hilja emaks saamise eest!", mis toona ametlik seisukoht oli ja mis põhjustas omakorda negatiivset suhtumist puudega inimestesse ning nende olemasolu eitamist. Mulle tundus, et ta rääkis seda kõike just nimelt aukartusest elu-  ja selle hämmastavate keerdkäikude eest.

Näiteks kirjutab Kangro mulle kui enneaegse sünnitanule tuttaval teemal: "Mu laps nägi välja palju täiskasvanum kui elusolevad 3-4-aastased mütakad. Väike piiriala olend. Lootena on inimene veelgi tõsisem kui äsjasündinud beebina, kuigi ka vastsündinu on oma vaikusehetkedel veel sünge piiriala tegelane."  Ma ei oleks ise osanud seda kuidagi sõnastada, aga just see oli asi, mis mul oma enneaegset esimest korda nähes kõige rohkem raputas. See "piiriala olend" olemine. Absoluutselt erinev tunne ajalisest lapsest. Loode, aga mitte beebi. Tajusin aga, et seesugust väljaütlemist oleks kohatuks peetud. Ei tohi niimoodi mõelda - sellist asja pole olemas! No vabandust, ma lihtsalt teoretiseerisin, edaspidi olen rõõmus ja rõõsa nagu olema peab! 

Lapsesaanu ei tohi justkui surma mainidagi ja see, keda säärane sündmus kõigest hoolimata tabanud on, peab seda samuti vaka all hoidma. Sest lapsed ei sure, ei sünni koledate väärarengutega, pole vaja potentsiaalseid noori emasid hirmutada. Tõde on aga see, et selliste kogemustega naised eksisteerivad meie hulgas siiski. Ja ma arvan, (ma isegi ei arva, ma tean, ma suhtlesin haiglas nii mõnegagi), et neil on lihtsam oma eluga edasi minna ja uuesti jõudu leida, kui nad soovi korral oma lugu niimoodi rääkida saavad, et avalikkus õudusest silmi-kõrvu ei sule ega käsi vait jääda, sest nii on kombekas. "Või halagu siis vähemalt emotsionaalselt, aga ilma detaile avaldamata!" 

P.S. Vihaseks ka ei sobi saada. Aga nagu Kangro ilmselt kõige emotsionaalsemas peatükis mainib: "Viha võidab kõik!"  Ma tundsin konkreetselt, kuidas mul vererõhk selle "tubli täta" (geniaalne nimetus!) sõnavõttude peale tõusis. No mida kuradit!? Kahjuks pole sellised meditsiinitöötajad meil sugugi haruldased (ka täna lugesin ühest mitte suu peale kukkunud "tätast" - no sünnitajad on ju nii vastikult abitud, kohe tekib tahtmine midagi sarkastilist poetada selles olukorras), mul ilmselt vedas, et sattusid malbed inimesed. Aga sünnitusvaludes joosta ja kükke teha - müts maha!


teisipäev, september 26, 2017

Sattusin moraalipolitsei küüsi

Kõigepealt juhtus paar päeva tagasi see, et töö juures majakaaslane ahhetas (pimedas) koridoris: "Kas sul mees lubab sul niimoodi tööl käia või!?" aga kuna ma sellest "kas mees/naine lubab" fenomenist aasta tagasi juba kirjutasin (küll veidi teise nurga alt), siis ei viitsinud väga siia ohkima tulla. Pealegi ma ju tegelikult tean, et ta teeb oma arust komplimendi ja nalja (vist, eksole, ma olen oma peas niimoodi otsustanud) ning on varemgi selliseid kilde loopinud. Lisaks sain vastata täiesti tõtt, et mees mulle need sukkpüksid ostiski. Olid sellised sukatripi-imitatsiooniga, kandsin koos lühikeste pükstega. Ma olen ju praktiline inimene, kui kingitakse, tuleb kanda. Mõni arvab, et selliseid asju võiks vist ainult omaette kodus jalga panna, aga niimoodi ei kulu need ju sugugi ära. Ma panin lühikesed püksid jalga ja läksin tööle - mille jaoks need tripi-imitatsioonid sinna tehtud on siis, kui välja ei või paista?

Täna oli ka ilus ilm, läksin seelikuga ja kandsin täiesti tavalisi ülevalt kummiga sukki. Keset linna kuulsin äkki, et keegi selja taga tahab tähelepanu: "Vabandage!" Oli selline kena noor neiu, ütles, et mul sukaääred paistavad. Ma ei osanud öelda muud, kui et jah, need peavadki seal olema?! Ma saan aru, ta arvas vist, et see on kuidagi häbiväärne fakt ja tõlgendas minu vastust ilmselt ülbusena, aga mida ma oleks teha saanud, et tema silmi mitte riivata? Sukki ülespoole sikutama hakata? Keset linna? Ma kardan, et see oleks veel rohkem silma riivanud. Teiseks ei olnud ma tõepoolest selle peale tulnud, et see on enam-vähem samasugune fopaa, kui jooksvad sukasilmad. No jooksvaid sukasilmi teatud subkultuuride juures isegi aktsepteeritakse. Aga need sukaääred - need on ju ka sellised meelega ilusaks ja pitsiliseks tehtud? Kas nendega on sama teema, mis aluspesuga, et pesu näitamine on jube porno, sama põhimõttega rannariietega võid vabalt inimeste silme alla sattuda?

Kolmas mõte oli kohe see, et issand, äkki ma olen juba seniilne! Noh, selles eas, mille kohta nooremana öeldakse, et "palun, andke mulle ausat tagasisidet, kui mina ka sellises vanuses säärane välja tahan näha", mõnd naeruväärselt nooruslik olla üritavat tädi nähes. Üldiselt vist jagunebki rahvas kaheks - ühed jagavad soovitusi, mida keegi mingis vanuses kandma mitte ei peaks ja teised arvavad, et see pole kellegi asi. Ma ise kuulunud muidugi sellesse viimasesse, sest konservatiivne kontorirõivas, mis esimeste meelest tuleks peale 25ndat eluaastat selga tõmmata, ei meeldi mulle kohe üldse. Mingit kehatüüpide asja ma ehk isegi usuks, aga kuna ma ise ei suuda ka seda järgida, siis üldiselt püüan teistegi suhtes tolerantne olla. Ma olen juba nii vana, et pole mõtet ka ulguma hakata, kuidas ma ikka üldse riides ei oska käia ja tulge aidake - ilmselgelt olen ma võimetu seda kunsti õppima, sest naisteajakirjad on kogu mu elu neid nippe täis olnud ja seega jääb üle ainult rõõmsalt oma puuet tunnistada ning uhkelt ebanormaalselt riietuda. Pealegi, meil on siin märsilohistajatest hipide ja muude linn, ma ükskord neutraalse pilguga vaatasin enda ümber ringi ja märkasin, et tänaval põhimõtteliselt iga neljas on mingi subkultuuri esindaja või riietub väljaspool neid kuidagi keskmisest erinevalt. Ju ma siis lihtsalt nägin selline välja, kes justkui peaks normaalne olema, aga mingi üksik asi on kogemata valesti läinud ja seetõttu püüti mind aidata, edaspidi peaks ikka riides käima nii, et oleks kohe aru saada - kõik möödalasud on tahtlikud!

neljapäev, september 21, 2017

Vedel nisa

Ei tule juttu imetamisest või laktoositalumatusest, Hannes Võrno väljaütlemisest see väljend pärit hoopis. Aafriklaste käepigistus olla lõtv kui vedel nisa ja sellepärast mehiste käepigistustega harjunud Võrno seda vastu ei võtagi. Ei ole siin mingit lugupidamatust taga, lihtsalt pole õige mees ja kätt ei suru sellisel!

Lugesin just hiljuti "Minu Tansaaniat"  - väga tore raamat ja mis eriti hingekosutav - hinnanguvaba. Seal kirjeldatakse sama fenomeni - tõesti, meiesugused pole lõdva käepigistusega harjunud ning aafriklastel tõepoolest selline komme on. Huvitav muidugi, et "Minu Tansaania" autor on naine, temal ilmselt ka Võrno kätt ei suruks - no ei ole ju mehekäsi! Või kehtib väljend "mehekäsi" siin olenemata soost, peaasi, et aafriklane poleks? "Minu Tansaanias" üritatakse aga selle kombe taha näha - Aafrikas on kole palav, äkki seetõttu on ebamugav teise higist kätt võimalikult kaua enda haardes hoida? Hügieeniprobleemid ja arstiabi kehv kättesaadavus? Olgu, kuidas on, tegemist on kombega ja sealjuures mitte kuidagi kellegi heaolu kahjustavaga. Meie tugeva käepigistuse puhul täheldab "Minu Tansaania" autor aga hoopis seda, et sageli on see ebamugav ning tundub mingitsorti võimumänguna  - olen nii kõva mees, et sul kondid ragisevad, kui kätt surun! Võrno ilmselt seda hindaks ja noh, mis käesurumise hindaja see õrn naisterahvas niikuinii on.

Meil oli ka üks tuttav kunagi, mees, soomlane, kes "otsekui surnud kala pihku poetas", vähemalt mu ema väitis nii. Tuleb ikka korralikult suruda, sellised on meie kombed. Aga kas pole lugupidamatu teise terekäest mööda vaadata lihtsalt seetõttu, et ta teeb seda teistmoodi kui meie harjunud oleme? Ega mulle see põskedele suudlemise (teesklemise) komme ka väga ei meeldi, aga kui teise poole jaoks on see viisakuseavaldus, teen ikka kaasa, mitte ei kärata, et "meil pole nii kombeks!". Ma võin isegi öelda, et pole kombeks, aga ilma igasuguse seletuseta viisakusavaldusest keeldumine on selge lugupidamatus ja enda tähtsamaks pidamise demonstratsioon. Öelda, et siin taga pole mingit lugupidamatust on selge vale või nartsissismist tekkinud pimedus.

Loomulikult ei pea kõigi kommetega kaasa minema, ei pea toorest lehmaverd jooma või end ümberlõigata laskma - need üleminekud toimuvad mõnel sama kergesti kui kooseluseadusest nekrofiilia seadustamiseni jõudmine, aga käesurumine ei peaks küll ületamatuks kultuuriliseks erinevuseks tõusma.

teisipäev, september 19, 2017

Kehalisest vabastust ei ole

Ma olen ikka päris õnnelik, et sain käia koolis ajal, mil polnud olemas ekooli ega arenguvestlusi või muid kooli ja kodu koostööle suunavaid ettevõtmisi. Vanemad elasid õndsas teadmatuses sellest, mida lapsed koolis tegid või kas nad seal üldse viibisid...Mis tund oli koolis kõige parem? Vahetund? Ei! Parim tund koolis oli ikka see, kui olite sõbrannadega kambakesi kehalisest vabastatud ja võisite sel ajal, kui teised higihaisuses võimlas nõrkemiseni rahvastepalli mängisid, kooli kohvikus saiakesi pugida ja klatšida. Isegi selle rõõmu on nad lastelt nüüd röövinud!

Nimelt olevat haridusministeerium ikka vaadanud, et lapsed üldse ei liigu, on paksud ja laisad - teeme nii, et ka need, kes on vanemate käest kehalisest vabastuse välja nuianud (perearstid sellega ju enam ei tegele, lapsevanem peab ise tervise hindamise ekspert olema), peavad tunni mööndustega kaasa tegema, mitte niisama tunnis kaasas loksuma (rääkimata kuskil kohvikus aja parajaks tegemisest). Hetkel on Minil näiteks kaks korda nädalas ujumine - need, kes on nö "vabastatud", ujuvad lihtsalt veidi vähem? Või külmetavad ujumisriietes kolmveerand tundi basseiniäärel?

Loomulikult, haige laps ei peaks koolis olemagi ja sel juhul langeb see probleem ka ära, kuid "minu ajal" oli nii, et peale haigust jäeti laps mõneks ajaks kehalisest ikka kõrvale. Ilmselt seal mingi ratsionaalne põhjendus ka taga oli, miks perearstid selle vabastuse kirjutasid. Nüüd peavad õpetaja ja lapsevanem selle otsuse enda kanda võtma, arvestades seda, et pole erilist vahet, kas laps on vabastatud või mitte, kolmveerand tundi basseiniserval kügelemist on ilmselt kahjulikumgi kui veidi vees sooja saada. Kindlam on last üldse mitte kooli saata. Aga noh, juba toona armastas meie õpetaja toonitada, et enamik vabastatutest on niikuinii simulandid, arst on ära ostetud (mul kirjutas tõendeid ema, kes juhtumisi oli nii minu kui ka mõne teise pereõde, seega kindel korruptsioonimaik asjal, vähemalt õpetaja silmis) ja tema imeline tütar käis kahepoolse kopsupõletikuga ujumas ning polnud häda midagi...Eraldi teema on see, mis saab nendega, kel vabastuse põhjuseks punane M täht, nagu meil kooliajal oli. Siis seda aktsepteeriti, kuigi ühele klassiõele, kel M-i "kahtlaselt sageli" esines, pakkus kehalise õpetaja, et lasku end kontrollida, äkki on mõni kasvaja...Ma küll ei oleks tahtnud sel ajal isegi "natuke" tunnis kaasa teha. Äkki nüüd peab täpsemalt seletama hakkama, milliseid harjutusi ja miks sa teha ei saa? Ehk siis kõik oleneb sellest, milline kehalise õpetaja sulle satub ning millegipärast pole nende maine läbi aegade just parim olnud (leidub erandeid, loomulikult).

Klassijuhataja pakkus ujumistunni dilemmale mõeldes välja geniaalse lahenduse: "Loodame lihtsalt, et keegi haigeks ei jää ja peame need ujumistundide nädalad vastu!" Perearstid on aga kindlasti õnnelikud, et nemad enam puudumistõenditele mõtlema ei pea. Las jagelevad seal koolis ise.

esmaspäev, september 18, 2017

Autoriteet

Olin just töö juures lõpetanud Mart Juure uue raamatu lugemise (mu meelest tulevad tal kõige paremini välja naistegelased, eriti vanamutid...suudan samastuda paremini kui A-M. Penu peategelasega?) ja otsisin midagi uut, millega meelt lahutada, kui avastasin, et paljud blogijad on mingit isiksustesti lahendama asunud. Mõtlesin siis, et teen kah. Linki ei jaga, sest see oli kõige lollem test, millega ma kunagi kokku olen puutunud, no vähemalt neist, mis üritavad endast tõsiseltvõetavat muljet jätta. Ma sain tulemuseks vist, et olen "optimistlik aktivist" või midagi säärast jõledat...brrr. Hinnatavad väited olid muidugi ka sellised nagu "kellegi juttu kuulates noogutan tavaliselt kaasa/vaidlen vastu" - eee..see oleneb ju täielikult sellest, kes ja mida räägib?!

Mis mind sulge haarama  klaviatuuri (appi, ma trükkisin kõigepealt "klaviaator" ja hakkasin siis guugeldama, kas selline sõna ikka eksisteerib...) peksma sundis, oli aga viimane väide selles testis, mis kõlas umbes nõnda: "ülemus on minust tähtsam ainult tööl, muul ajal sõltub olukorrast" vs "ülemus on minust tähtsam alati ja igas olukorras". Oot, mismoodi?! Kus on see vastus, et inimestena oleme me alati ja kõikjal võrdsed, erinevad on vaid meie tööülesanded?

Ma hakkan kohe vahutama säärase koogutamise peale! "Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga,  ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga!" Minu silmis on selline mõtlemisviis, kus ülemust endast tähtsamaks peetakse, täielikult vale ja taunimisväärt. Eks ma olen näinud selliseid küll, kes oma puhkuse ajast ülemusele rannas kreemi käivad peale määrimas, aga see on üldiselt siiski selline edukas pugemise taktika ja sõltub ülemusest, kuidas talle tallalakkujad meeldivad. Minusuguse jaoks on kole kuulata, kuidas keegi teist lipitsevalt ülemusekski kutsub, ma ütlen alati "juhatuse esimees, juhataja" või muu konkreetse ametinimetuse, mitte aga ülemus või boss. Keel ei paindu, noh. 

Ei meeldi mulle hierarhiad, ma aktsepteerin erinevaid tööülesandeid, mis aga ei tähenda, et need mõjutaks kuidagi inimese positsiooni sotsiaalses läbikäimises. Juhataja jaotab tööülesandeid, kuid ei kamanda. Mulle öeldi kunagi, et sellise suhtumisega on maru keeruline elus läbi lüüa (st head töökohta saada). Ma sellistes tingimustes "läbi lüüa" ei tahagi, kus ma edu nimel kellegi ees koogutama peaks. Tähtsas Ministeeriumis oligi tavaline praktika, et "madalamad" hoidsid suu kinni ja raputasid endale tuhka pähe (mulle öeldi konkreetselt seda väljendit kasutades, kuidas käituda, kui kellegi teise viga sinule omistatakse), sel ajal kui ülemused lõugasid ja ülbitsesid. Pärast imestati, et kuidas küll selliste isikuomadustega inimesed nii kõrgele on jõudnud. Ma ei tea, mis seal imestada, ise te ju sillutate selliste teed!? 

Õnneks, õnneks, igal pool sellist organisatsioonikultuuri ei kohta, seetõttu ma ei saagi aru, miks mõned inimesed vabatahtlikult neid isehakanud või pukkipandud autoriteete kummardavad. Tiitel "ülemus" ei tee kedagi teistest ülemaks.

Üks teemakohase konkreetse sõnumiga laul kah siia lõppu:
 

pühapäev, september 17, 2017

Olgu pühitsetud abort!?

See ei ole raamatuarvustus, mul on viimasel ajal üldse nii, et raske on mingit korralikku arvustust kirja panna, pigem tõukuvad loost muud mõtted ja tahaks neist rääkida. No kõlab tõesti nagu see legendaarne "milleks raamatuid lugeda, mul on endalgi mõtted peas" ehk siis minu puhul veidi kergem variant - lugeda ju võin, aga räägin ikka sellest, mida ise mõtlesin. Anna-Maria Penu "Eesti veri" siis.

Tausta pean veidi ikka avama, muidu ei saa - tulevik, aga mitte eriti kauge, mõnede daatumite järgi isegi pigem paralleelaeg praegusega, Eestis on võimul padukonservatiivne rahvuslik partei, mis muuhulgas on keelustanud abordi. See kõik jääb raamatus siiski pigem taustaks põhiloole - naine, endiselt abielus, aga armunud teise mehesse, jääb tollest rasedaks. Oldaks justkui õnnelikud, maimukesele nimigi valmis mõeldud, aga naisel jääb kripeldama ikka see, et päris nagu pole sellest eelmisest üle saanud. Äkki see eelmine suhe oli ikka see õige, äkki praegune pole, ma oleksin pidanud ju eelmisega lapse saama jne. Vaadatakse koos mingit kehva filmi, kus paarike üritab üle saada oma ühise lapse surmast. Mees küsib peale filmi naiselt - kas meie elaksime sellise asja üle? Naine ei usu. No ja siis ta lähebki ning teeb aborti. Et näha kas nende suhe elab selle üle? Raamatus võrreldakse abordivõimalust vabadusega.

Otse loomulikult pooldan ma seda, et naistel oleks võimalik aborti teha ja seda ükskõik, millise põhjendusega, aga see konkreetne lugu raamatus, mis näitena kirjas, mõjub mulle küll üdini võõralt. Umbes nagu kunagi Anna Karenina - lugesin ja imestasin, et kuidas nii saab, kas tõesti selliseid inimesi on olemas - tahab kedagi, saab tolle kätte ja hakkab seejärel kahetsema. Karenina ei armastanud oma "patusuhtest" sündinud last, "Eesti vere" peategelane loobub lapsest eos. Ta mõtiskleb varasemale ajale tagasi mõeldes: "Sest kui ütlesime, et jäime rasedaks, sest kondoom läks katki või hormoontabletid vedasid alt, meid lunastati. Vangutati pead, tunti kaasa, manitseti järgmisel korral ettevaatlikum olema, aga meile andestati. Inimesel ikka juhtub. Kuid midagi hoopis muud on öelda, et esialgu tahtsime last ja siis ühel hetkel enam mitte. Et mõtlesime ümber, ükskõik miks, kas siis isiklikul, poliitilisel või ideoloogilisel põhjusel. See on vastuvõetamatu. Võim otsustada ise, niivõrd lihtsalt, kelleltki teiselt nõusolekut vajamata, oma keha ja elu üle tegi naistest, ja teeb endiselt, koletised. Aga see ei tundu mitte kellelegi kummaline ega hirmus."

Novot, minu mõistus jookseb siin kokku. Ma olen täiesti võimeline "algul tahtsime ja pärast enam mitte"- tüübid hukka mõistma, sest minu jaoks on see enam-vähem sama kui "võtsime suveks kassi, aga linnas teda pidada ei saa, seega jätsime metsa"-teguviisiga. Vabadus vabaduseks, jah muidugi on mul õigus teha oma kehaga seda, mida ise tahan, aga mõned teod on justkui mõistlikumad kui teised. Ma ei suuda mõelda peategelasest kui kellestki, kes nüüd mingit suurt vaba tahte triumfi väljendas. Ilmselt ma olen konservatiiv selle koha pealt, aga loode, kes muidugi pole laps, on võimalus. Võimalus nii mulle kui ka talle endale. Äkki ma tõesti usun elusse nii palju, et igal juhul on võimalus ellu jääda väärt ära kasutamist ja kuidagi ebainimlik tundub kellelegi teisele seda võimalust keelata? Loomulikult, kui on oht elule, vägivald, äärmuslikud elamistingimused vms, aga kui on lihtsalt see oma mina, see, kes ilmselt kipub pigem üle mõtlema stiilis - äkki ei olnud see õige inimene, see õige aeg? Kas see pole siis pigem mitte egoism, kui inimesele loomulik vajadus vabaduse järele? Veelkord, ma ei soovi millegi keelamist, ma ei sõima ka kedagi näost-näkku mõrtsukaks, aga mu suhtumine sellisesse teguviisi on umbes samasugune, kui keegi ütleb, kuidas ta ei salli loomi. Selle kõige juures saan ma aru, et igaühel on ja peabki olema õigus enda valikute üle otsustada, aga teised ei pea neid ka heaks kiitma ning eriti küsitavatel põhjustel tehtud valikud ei ole minu silmis inimeste vabaduse parimad näited. 

neljapäev, september 14, 2017

Valikuvabadusest ja subjektiivses maailmas objektiks olemisest...või vastupidi

Tartus on säärane tore asi nagu kaasav eelarve, mis tähendab seda, et inimesed saavad välja pakkuda oma ideid linnaelu paremaks muutmiseks ning nende hulgast hääletab rahvas kaks parimat, mis siis linna eelarvest raha saavad. Päris toredaid asju on saanud selle abil ära teha. Seekord tuleb hääletusele ka üks idee, mis otseselt mind puudutab ning teeks toetuse saamisel elu paremaks.

Ma ei olnud aga endale teadvustanud, mida see "rahvahääletus" endast tegelikult kujutab. Mõtlesin naiivselt, et ideed võistlevad ja parim võidab. Ma ei tea, miks ma reaalsest elust nõnda võõrdunud olen, praegusel valimiseelsel ajal peaks ju näha olema, et võidab ikka see, kelle molu kõige suuremalt linna kohal kõrgub ja kes kõvemini karjub, mingid ideed ei huvita kedagi. Täpselt sama lugu on ka kaasava eelarve rahvahääletusega. Selle mind puudutava idee meeskond saatis kirja ja no andke andeks, see on puhas ja vastik agitatsioon. Käskivas kõneviisis ja vastuvaidlemist mitte kannatav, räägitakse "häälte püüdmisest" ja sellest, kuidas tuleks võimalikult palju värvilist reklaamipahna toota, et idee ikka kõigile silma jääks. Mulle hakkab see kohe koledasti vastu, hoolimata sellest, et plaanitav projekt on igati hea ja kasulik. Vahi, või talle ei meeldigi demokraatia, eks....Muidugi, mulle meeldiks, et raha oleks nii palju, et kõik kenad projektid toetust saaks.

Mulle meeldiks, kui inimesed ei peaks enesepromoga tegelema, mulle meeldiks, kui magavale kassile jookseks hiir suhu, talendid avastataks ilma nendepoolse pingutuseta. Ju ma olen konservatiivne selle koha pealt, lähtun vanasõnast "kes koera saba kergitab". Ma saan aru tähelepanust peale seda, kui "muna on juba munetud", aga igasugu konkursid ENNE seda kui asi tehtud, mis põhinevadki enesepromol, sellel, kui palju sõpru on ja palju laike saad. Mingid polaarretkedele kandideerimised, Orissaare tammed või kaunimate imikute valimised...Milleks see kõik, see pole ju objektiivne! Vot, objektiivne peab minu meelest olema, otsima lõplikku tõde. Mis Miss Universum? Kuidas me teeme kindlaks, et universumis tõepoolest mitte ühtki kaunimat olendit ei leidu? Ei taha ikka kuidagi leppida sellega, et elu ongi subjektiivne ning kogu maailm on su enda peas.

Oot, täiesti teemaväline, aga TT arvas hiljaaegu, et kes ei tahaks seksobjekt olla. Mu meelest on siin see vahe, mille Mai Loog "Minu Tais" välja tõi - kas seksobjekt või sekssubjekt. Objekt on justkui see, kelle teised välja valivad ja siis omatahtsi pjedestaalile tõukavad, seksobjektist mõeldes kangastub mulle alati see, kuidas mingid koledad ilatsevad vanamehed sulle nilbusi pilluvad ja käperdama tikuvad. Sekssubjekt on see, et sa saad ise oma olukorra valida - ilatsevatele nõmedikele ütled stopp! teie jaoks ma ei ole mingi seksobjekt, olen sekssubjekt neile, kes mulle meeldivad! Teie mind pjedestaalile ei tõuka, hüppan sinna ise kui tahan! Unelm, muidugi, katsu sa reaalsuses sikke lammastest eraldada, aga vähemalt oma peas võid seda teha ja öelda ei sellele, et justkui peaksid kõigile ilastamiseks väljas olema, kui juhtumisi seksobjektina paistad.

Kui valikuvõimalus ära võetakse, hakkab kohe paha. Isegi, kui eesmärk on hea, ei taha ma kuhugi silte kleepida, kogu suguvõsa ja tuttavaid hääletuskastide juurde vedada, kohe kindlasti esimesel päeval hääletada (ma ei saagi aru, mida see annab - ehk selle, et kui inimesed näevad, et mingil ideel on kohe alguses palju hääli, siis nad hääletavad ka selle poolt, sest pole mõtet oma häält raisku lasta - õudne idee, ma olen valimistel tihti oma hääle raisku lasknud ja hääletanud erakonna või kandidaadi poolt, kel pole erilist lootust valitud saada  - kui kõik ainult turvalisi variante eelistaks, mis mõte ülejäänutel siis üldse proovida oleks).

neljapäev, september 07, 2017

Slipknot - Day of the Gusano

Ma isegi ei mäleta, millal sain teada, et kinos kontserte näidatakse. Ma teadsin, et oopereid ja ballette ning kunagi oli The Doors ka, aga mõtlesin, et see erijuhtum. Eelmisel sügisel avastasin Rammsteini ametlikult kodulehelt koha, kus sai vaadata, kus esilinastub nende kontsertfilm "Pariis" ja seal pakkus Tartu Ekraani. Mõned kuud hiljem juhtus sama asi Black Sabbathi viimase tuuri kontsertfilmiga, mis peaks nüüd kuu lõpus esilinastuma ainult ühel õhtul kinodes üle maailma sh Ekraanis. Huvitav oli vaadata, kuidas mingid suurriikide fännid olid pettunud, et nende kodu lähedal ei näidatagi. Eesti väiksuse puhul on hea see, et ükski koht ei ole liiga kauge ja Foorum Cinema on olemas lausa kolmes linnas, kus siis need üheõhtuüritused toimuvad. Igatahes läksin mina üleeile kino kodukale vaatama, kas piletid on juba müüki tulnud ning avastasin, et järgmisel päeval on Slipknoti kontsertfilmi maailma esilinastus. Ja neid kontserte oli seal veel, David Gilmore ja Pearl Jam näiteks ehk siis tasub pilk peal hoida. Ma parem ei taha mõelda, mitu head asja ma võin olla maha maganud niimoodi...

Slipknot jäi õnneks maha magamata. "Day of the Gusano" on üles filmitud Mexico City kontserdil, kuhu bänd ühe viimase suurlinnana lõpuks esinema jõudis. Lõuna-Ameerikas on raskem muusika väga populaarne, paljudel bändidel on sealkandis üles võetud hiiglaslike mõõtmetega staadionikontserte, mis siinkandis lihtsalt võimalikud ei oleks. Kui Rammsteini "Paris" on üles võetud tipprežissöör Jonas Åkerlundi poolt ning äärmiselt lihvitud, professionaalne ning seetõttu ehk liigagi steriilne, siis "Day of the Gusano" sisaldab lisaks kontserdile ka klippe lavatagusest, käib kaasas fännidega ning vestleb bändimeestega. Kui veel neid kahte kontsertfilmi võrrelda, siis üldiselt kõlab Rammstein üsna sarnaselt sellega, milline ta on ka stuudioplaatidel, Slipknoti kõla on aga kõvasti toorem. Ei teagi, kas asi on taotluses, Slipknoti puhul kehvemas helikvaliteedis või mus endas, kes ma Rammsteini lihtsalt paremini tean. Slipknoti filmi autor on üks bändiliikmetest, lavapersoonina Kloun, Shawn Crahan. Ausalt öeldes paistab see muidugi filmist välja ka, vähemalt mulle tundus, et see mees oli kaadris kõige rohkem. Eks ta ole oma lavakujuga vaeva ka näinud (mitte, et teised ei oleks) ja kes see ikka koera saba kergitab jne. 

Kui keegi ei tea, siis Slipknot on bänd, kes kasutab laval nö alter egosid, maskidega tegelasi, keda tähistatakse numbritega ning kes kõik kannavad erinevaid, erinevas õõvastusastmes maske või näomaalinguid. Need on aja jooksul ka muutunud ning vanu kostüüme sai näha Slipknoti muuseumis, mida esitleti Knotfestil, mis siis on Slipknoti liikmete algatatud festival, mis on toimunud aastast 2012 erinevates asukohtades ning mis toimus "Day of the Gusano" filmimise ajal ka Mexico Citys. Filmi ajal oli mul Corey Taylorit vaadates pidevalt "ma olen seda kusagil näinud"- tunne ja siis välgatas, keda tema seekordne mask mulle meenutas - muidugi Lornet ehk Krevlornswath'i Deathwok'i klannist ehk saatejuhti Joss Whedoni sarjast "Angel" :) 

Tegelikult ma Slipknoti teisi tüüpe (keda on kokku lausa 9) peale laulja Corey Taylori väga ei teagi. Mul oli algusaegadel suur eelarvamus selle bändi suhtes, sest see läks järsku jube popiks ning loo "People = Shit" alusel eeldasin, et tegemist on mingi emo-juraga...Hiljem avastasin enda jaoks Taylori teise bändi Stone Sour ja sealt kaudu jõudsin tagasi Slipknotini, mille mitmed lood mulle vägagi sümpatiseerivad. Filmis hämmastas mind seegi, et tüübid ei ole sugugi enam esimeses nooruses, vaid päris mitu on sellist korralikult ülekaalulist habetunud vanameest, keda pigem kuskil Pandikunnide või Jääraja rekkameeste (ärge küsige, miks ma neid tean) saates ette kujutad. 
Fänniks ma ennast ei loe, kuid kuna see bänd siiakanti ilmselt iialgi ei satu (no mine sa tea, muidugi) ja lavashow on neil vinge, siis miks mitte kinolinalt seda kaeda. Pealegi enamasti on kontserdil osalemine ja selle ekraanilt vaatamine kaks väga erinevat asja. Kohal olles ei pruugi sa mitte midagi laval toimuvast näha (eriti kui sa oled kämbu nagu mina) ning kogemus on pigem füüsiline. Corey Taylori hääl on siiski absoluutselt võimas ning selle puhtus ja ulatus sai kogu selle lärmi taustal eriti selgeks.

Lisaks kontserdile näidati filmis ka fänne. Slipknoti fänne kutsutakse koondnimetusega "Maggots", mis oli kino kodukal "ussikesteks" tõlgitud. Mu meelest on see naljakas, meenub kohe kunagine vahva arvutimäng "Worms". Ma tõlgiks Maggotid siiski vakladeks. No sisu on sama, aga tunnetus erinev : "Liha oli ussikesi täis" vs "Liha oli vaklu täis". Igatahes pole raske aimata, millest see nimetus tulnud on, nimelt meenutavad lava ees mäslevad fännidehordid ülalt vaadates üsnagi vingerdavaid vaklu.  

Fännid olid armsad - üks oli endale terve bändi käsivartele tätoveerinud - üheksa venda, see pole mingi naljaasi! Teisele tahtsid vanemad autot kinkida, aga poiss tahtis selle asemel Slipknotti näha ning ostis auto raha eest piletid, lennukipiletid ja ööbimiskoha Mexico Citys - meil siin ei pea keegi omal maal kontserdi nägemiseks sellises ulatuses väljaminekut tegema. 
Selline südamlik filmike oli, mu kõrval istunud turske noormees pühkis paar korda häbelikult nägugi, minul pärast kõrvad veidi valutasid.

kolmapäev, september 06, 2017

Elu on ebaõiglane ja sina pole selles süüdi

Hakkasin täna süütunde põhjuste üle mõtisklema. Et millest see ikkagi tuleb, et inimesed kipuvad neid tabanud halbade asjade juures sageli iseendal süüd nägevat, kõike enda vigade tagajärgedeks pidama. Ma ei oska muidugi kõigi eest rääkida, aga mulle tundub, et see pole sugugi mingi erandlik tundmine.

Kui mõelda tagasi lapsepõlve, siis meenub kohe, kuidas mingi ebaõigluse puhul täiskasvanutele kaebama minnes, küsiti alati kavalalt sult endalt: "Aga mida sina tegid?" ning siis selgus alati, et just sina olid see, kes midagi valesti oli teinud - kas enne ebaõiglust seda välja kutsudes või siis pärast, juhtunule adekvaatselt reageerimata. Mida see laps sellest õppis? Kes õppis seda, et ju ta siis ongi ise süüdi, kes õppis seda, et vanematelt pole mingit õigluse paikapanemist loota. Õnnekombel õppisin mina ainult viimast, olin lihtsalt loomu poolest endast heal arvamusel ja trotslik plika. Samas, nüüd vanemana, mida ma ise teen - ütleme, et laps kõrvetab käe vastu pliiti, millest ma tal mitmeid kordi eemale olen palunud hoida. Jah, panen jahedat peale, aga samal ajal kaagutan: "Mida ma sulle sada korda rääkinud olen?"

Siit mu meelest kaks põhilist asja, mis seda süütunde omaks võtmist süvendavad:
1. Uskumine maailma tasakaalu ja loogilisse ülesehitusse - ükski halb asi ei juhtu põhjuseta, igas asjas on alati kaks poolt.
2. Tagantjärele targutamine. Selles oleme me kõik äärmiselt osavad. Aga see on absoluutselt kasutu.

Millegipärast on see nr 1 inimestele nii südamelähedane. Uskumused ja religioonid on sellele üles ehitatud - karma, taevas ja põrgu, ohverdamised, esoteerika. Ükski asi ei juhtu niisama. Ma ei ole Maarja Kangro "Klaaslast" veel lugenud, aga intervjuudest on kõlama jäänud ütlus: "Vahel on si** lihtsalt si**".

Teisalt, loomulikult on igas asjas alati kaks poolt, see ei tähenda ju aga automaatselt seda, et mõlemad on süüdi. Jah, purjus peaga miniseelikus pimedal tänaval kooserdamine toob kaasa selle, et on keskmisest suurem oht vägistatud saada, kuid see ei tähenda, et need oleksid põhjused, miks vägistati või see kuidagi vägistaja süüd vägistatu peale lükkaks. Samamoodi ei kergenda ju vägistaja süüd see, kui tuleb välja, et tal endal oli raske lapsepõlv ja ta langes ahistamise ohvriks. See ei ole kellegi vastu sümpaatia tekitamine või "saatana advokaadi" mängimine vaid lihtsalt tausta avamine mu jaoks.
Aga just siin tuleb mängu nr 2 - inimestel on tohutu vajadus tagantjärele targutada, asi enda jaoks selgeks teha, hakatakse ahastama stiilis: "Kui sa ometi poleks nii palju joonud! Seda seelikut selga ajanud! Üksinda pimedas kooserdanud! Kus, kurat, su mõistus oli!" Millegipärast ei öelda, et "Poleks sa ometi seda maniakki kohanud! Miks ta pidi just sel ajal seal kohas olema!" Ei öelda ilmselt seetõttu, et seda poleks keegi saanud kontrollida, see oli niikuinii meie käeulatusest väljas, erinevalt kokteiliklaasist või seelikust.

Kuidagi on need asjad omavahel segamini läinud ja tulemuseks on see, et ohver on ise süüdi selles, mis temaga juhtus. Halvad asjad lihtsalt juhtuvad inimestega, seekord oli halbade asjade kokkulangemise tõttu see inimene tema, aga süüdi on siiski see, kes halba tegi ning tagantjärele targutamine ei aita mitte kedagi.

Samas ei ole ma ka selle poolt, et üldse mitte joomise või pimedas ringikäimisega seonduvaid ohte tutvustada, kuna see justkui paneks vastutuse ainult võimalikule ohvrile ning rääkida ainult seda, kuidas vastu kellegi nõusolekut ei tohi midagi teha.  Mu meelest veidi liiga ohtlikult ekstreemne lähenemine, eriti arvestades seda, et enamik kurjategijatest teadis ilmselt niigi väga hästi, et nende soovid ei kattu ohvri omadega.

Elu ebaõiglus saab mu meelest kõige rohkem selgeks igasugu loodusfilme vaadates, loodusliku valiku mehhanisme tundma õppides, loodust jälgides - millegipärast arvab aga suur osa inimesi, et nende kohta looduses toimuv ei käi...

esmaspäev, september 04, 2017

Aru saamise vägi. Kalevi Kulli mõtteid.

Ilmselt kohalikku teadustraditsiooni au sees hoides õpetati kõigile minuga samal ajal TÜ sotsiaalteaduskonda sisseastunutele kohustuslikus korras sissejuhatust semiootikasse. Tõele au andes ei teadnud mina keskkoolist tulnuna sedagi, et seesugune teadus üldse olemas on ning vaatasin aukartusega noori semiootikatudengeid - nemad ilmselt taipasid, millega end sidusid.

Juba esimestest kokkupuudetest semiootikaga sai selgeks, et see on midagi hoopis teistsugust, kui ülejäänud mulle kui tulevasele riigiametnikule õpetatavad ained. Ma teen siin kindlasti mõnele neist liiga, kuid üldjoontes õppisime ajalugu: kes mida kunagi arvas, millise teooriaga välja tuli ja mis sellest kõigest mõjutatud sai. Teooriad ise endas midagi uut ei kätkenud, lihtsalt ajajoon sai selgemaks. Semiootikas aga ei saanud niimoodi kaasa noogutada: "ahah, väga loogiline, eks ma seda üldjoontes mõistsin ennegi, paneme nüüd aastaarvu ja nime ka juurde". Nagu ütleb Kalevi Kull siinsamas raamatus: "Arusaamine semiootikas ei ole /siis/ niivõrd avastus, kui avanemine." (lk 32). Tõepoolest, semiootika selliselt ka mõjus - sinu ees avanesid täiesti uued maailmad, mille olemasolust sul varem aimugi polnud. Ma ei olnud kunagi tulnud selle peale, et maailma selle pilguga vaadata. Tõeline Ahhaa-elamus.

Loomulikult tekkis mul sellest sissejuhatavast kursusest edasine huvi teema vastu ning eriti paelus  biosemiootika osa. Just Kalevi Kull oligi minu toonane biosemiootika õppejõud. Zoosemiootikat andsid nad Aleksei Turovskiga kahasse. Ma ei usu, et teistel tulevastel riigijuhtidel nii põnev oli kui mul (kõik need olid vabaained loomulikult).

"Aru saamise vägi" sisaldab endas Kalevi Kulli omapäraseid mõttelõike erinevatest artiklitest, intervjuudest, publikatsioonidest, need on omakorda teema põhjal osadeks jaotatud, leiab mõtisklusi teadusest, elust, bioloogiast, Eestist, looduse tasakaalust, selle kõige mõistmisest. Väga roheline raamat, ka kujunduselt  - imelised M. S. Meriani joonistused aastast 1705! Millegipärast mõjuvad need fotoeelsed ülitäpsed loodusjoonistused mulle palju rohkem kui tänapäevased tuunitud fotod. Sobib kauniks kinkeraamatuks (kinkida võib ju endalegi) igale loodusesõbrale, puutepunkt semiootikaga pole lugejale sugugi kohustuslik, sest mõtteid iseloomustab eelkõige loodushuvi, loodusarmastus ning roheline maailmapilt, mis näeb inimest looduse osana, mitte sellest eraldiseisvana või kuidagi kõrgemana. Paneb mõtlema isegi linnainimese, kes kõigega ehk nõustuda ei suuda, kuid kes pole loodusest veel ka päris võõrandunud. Meenutab Mikitat, aga on rohkem looduse poole kaldu.

Juhtus nii, et loen samal ajal lastele Eno Raua "Naksitralle". "Aru saamise vägi" võiks sobida heaks näiteks Sammalhabeme elufilosoofiast ja kes siis Sammalhabet ei armastaks?!

pühapäev, september 03, 2017

Jälle mingi eitede pseudoteema!

Ega ma vastu ei vaidle, ongi pseudoteema nagu enamik igapäevasest olmejamast, millest me end siin arenenud maailmas läbi peame närima. Räägin õpikute-vihikute kaanetamisest siis, millest kirjutab Ebapärlikarp ja just sattusin samasisulise postituse peale ka FB-s. Selle erinevusega siis, et FB-s just kurdeti, milline õudne kohustus see on, Ebapärlikarp väidab omast kogemusest vastupidist.

Teema teemaks, see mis minu valvefeministi tähelepanu köitis oli see, et Ebapärlikarp adresseerib juba pealkirjas (ilmselt alateadlikult) kogu teema emadele ning ka selles FB vestluses lugesin ridu nagu "Mul tegi ema, kas sulle ema ei õpetanud" jms.  Et siis selgelt puhtalt naiste probleem ? Mehed ennast selle jamaga ei vaeva? Isadel pole laste kooliminekuga mingit teemat?

Ja no miks see mu tähelepanu köitis, oli see, et ma olen tõepoolest üks uskumatult saamatu naisterahvas, eriti käelistes asjades ja kuna erinevas suuruses kilekaante olemasolu minu universumisse veel jõudnud ei olnud, siis meil tegeles paberite ja kleepuva kilega meespool. Ausõna, eelmisel aastal üritasin ise ja ei tasunud vaeva see paberi ning kile raiskamine, närvidest rääkimata. Ennast kiites võin öelda, et vihikutele võin ma pabereid ümber panna küll, aga paksema seljaga raamatud tekitavad nõutust, samuti on ulmeline see kleepkile (õnneks selgus Ebapärlikarbi kommentaariumist, et ses osas pole ma ainuke).

Arutasime just hiljuti emaga seda teemat, tema on nimelt ideaalne pakkija ja paberdaja, ta leidis, et küllap ma tema ämmasse läinud olen, vanaemal on ka alati kõik pakid käkerdised olnud...Pakkimisega on tänapäeval lihtne, saab kasutada lollikindlaid kinkekotte või teenuse sisse osta ega pea ennast vanaema kombel õigustama, et "tähtis on ju see, mis sees, mitte välimus!" Ema pidas seda esteetilise mandumise märgiks, mina võiksin vabalt õiguse ka vanaemale jätta. Lohakus, nagu mulle eluaeg korrutati. Jõhker patt.

*********************************************************************************

Kuna postitusele sai juba nii geniaalne pealkiri pandud, siis lisan siia hoopis teise teema veel juurde, selle pealkirja alla saab ju absoluutselt kõik panna! Nimelt üks mu tänapäevaseid muusikalemmikuid, Hands Off Gretel kirjutab oma Instagrami lehel nõnda:

"thanks to everyone who rocked out with us at LOUD WOMEN festival yesterday... we had such a fun time!! 🌸🌸⭐️💖 I would however like to say a massive SORRY to our male fans at the event that were humiliated by certain girls onstage in bands and in the crowd that felt the need to tell them to "get to the back, only girls to the front". Like WTF IS THAT? Who in their right mind thinks that is ok? That you can stand there and be applauded for being everything you stand against which is judgemental and sexist. I deeply apologise to a certain man in particular who was harassed by a woman in the crowd who told him to "get to the fucking back" assuming he was what? A creep? And then going and throwing his hat to the back of the room while other girls laughed. This is bullying... straight up bullying and we won't stand for that shit, feminism is wonderful, but it's women like this that give it a bad name for all of us. It's an embarrassment. FEMINISM = EQUALITY. Nobody should have to feel uncomfortable for their gender or the way they look. To be judged because they are male... can you imagine this the other way around? Could you imagine a guy telling a girl to fuck off down the mic just for enjoying his show? No never...😑 it's important for me to say this because I don't want anyone to lump us in what that sort of toxic feminism, can we even call it feminism? It's just elitist bullshit and everything we should be fighting against... fuck the divide! All gender, no gender.. who gives a shit! Music is for everyone and NOBODY should be cast aside. LOVE TO THE FRONT, HATE TO THE BACK? How about that?... *DROPS MIC*"

Girls To The Front oli tegelikult liikumine, mille algatas Kathleen Hanna omal ajal selleks, et pungikontserditel oleks ka naistel võimalik end turvaliselt tunda, mitte aga selleks, et öelda "Naised ette! Mehed kobige taha!" Seda loosungit niimoodi kasutades on täielikult muudetud selle sisu. Mitte arvestagem ka teistega, vaid eelistame ühte. Mulle tundub, et just seesuguse käitumise tõttu (mis tundub üha rohkem pead tõstvat) ei tahagi end keegi feminismiga seostada, sest selline feminism pole kindlasti võrdsus. Aga selle Hands Off Greteli postituse puhul rõõmustas mind see, et ka nemad näevad ideaalina soopimedust - mis vahet seal on, mis soost sa oled. Mu meelest on see kõvasti elutervem suhtumine kui erisust tähtsustav sooteadlikkus, mida palju propageeritakse (mis ei tähenda, et kohati seda vaja ei oleks, aga lihtsalt kõikjal küll mitte).

kolmapäev, august 30, 2017

Puudulik sotsiaalne kapital

Lugesin Ritsiku kokkuvõtet tema kangelaslikest (ei ole üldse iroonia siin, täiesti tunnustav märkus hoopis) tööotsingutest ja hakkasin mõtlema selle sotsiaalse kapitali peale.

Oeh. Ma olen seda hästi palju kuulnud, et enamik (häid) töökohti liigub ainult tutvuste kaudu. Ma ise olen siin üldiselt erand, sest oma esimese töökoha (mis muidugi andiski hea aluse järgnevatele) sain küll tutvuse kaudu, aga kahele järgnevale (rohkem mul neid ette näidata polegi) kandideerisin läbi konkursi. Minu vanuses võiks seda sotsiaalset kapitali juba tekkinud olla, kuid mu viimase (peaaegu 12-aasta) töökoht on olnud täiesti suletud süsteem st mul ei ole tööalaselt mitte mingeidki kontakte väljaspool enda mikroettevõtet, mis tähendab ühtlasi seda, et mitte keegi ei tea, millega ma tegelen, milles ma hea olen või kuhu sobida võiksin. Polkovnikule ei kirjuta keegi, et näe, tule meile tööle, sinu varasema kogemuse põhjal võiks meil pakutav sulle sobida! Mulle millegipärast tundub, et professionaalne areng just nõnda toimub?! No intervjuudes ju ikka mainitakse, et "ja siis kutsuti mind sellesse ettevõttesse seda ja toda tegema".

Ainus mingisugune professionaale ühendav võrgustik, millega ma olen oma tööelus kokku puutunud, oli Pare (Eesti Personalijuhtimise Ühing), mille liikmeks oli Tähtis Ministeerium ja mille üritustele-koolitustele mind siis maksumaksja raha eest saadeti. Ausalt öeldes oli see üks meeldivamaid (kui lausa mitte kõige meeldivam) osa mu tööst. Muidugi, mingeid tihedamaid suhteid sealt kellegagi mul oma lühikese tööperioodi tõttu ei tekkinud.

Lugesin ühest hiljutisest KesKusest intervjuud Rein Langiga, kes seal samuti sotsiaalse kapitali olulisuse välja toob - kuidas tekkisid suhted malevas ja kuidas need hiljem igasugu tööde ja asjameeste otsimisel ära kulusid - esimesena pöörduti ikka nende poole, keda juba teati. Sama teemat olen ma kuulnud ka korporatsioonide kohta ülikoolis (mõneti põhjendatakse sellega ka meeste suurt osakaalu juhtide hulgas - ollakse samast korporatsioonist välja kasvanud) või isegi kursustega. Ma ei tea, kuidas mujal ülikoolides praegusel ajal on, kuid Tartu Ülikooli igati tervitatav võimalus ise endale õppeplaan kokku panna, lõhestas teisest küljest tugevalt seda oma kursuse tunnet. Vaid alguses olid mõned suured sissejuhatavad massloengud, seal istusid koos poole ülikooliga, ja hiljem spetsialiseerus igaüks oma rada. Vähe oli neid, kes lähemalt suhtlema jäid.

Ilmselt võib sotsiaalset kapitali kasvatada ka igasugu ühishuvilistes ringides, trennides, huvigruppides jms. Aga kui su huvialad pole avalikku laadi? Või on pigem sellised, mis tööalases elus kuidagi kasuks ei tule?

Huvitav, et ma ise olen üsnagi selle vastu, et tuttavaid ja sõpru tööle võtta. Mu meelest on see kindlam viis suhted lõpetada, kui kellelegi raha laenamine. Ma alati imestan, kui mõne tuttava nime kandideerijate hulgast leian - kas ta tõesti ei näinud, et mina olen sellega seotud, kas ta tõesti kujutab ette, et mul on mugav teda juhendada, talle tööülesandeid jagada, palka määrata? Tahab ta tõesti mulle alluvaks tulla? Mina ise küll ei tahaks. Sarnasele tööpostile tuttavaga samasse ettevõttesse, miks mitte, aga ülemuse-alluva suhet ei iial. Siin on vist see asi ka, et kedagi tutvuse poolest tööle võttes, ma enda arvates kaudselt ka vastutan selle tegelase eest. Ja siis ma olen tõesti selline, et "appi, mida ta jälle mökutab? Nüüd kõik näevad, et mina smugeldasin selle loodri siia teistele nuhtluseks!"

teisipäev, august 29, 2017

Puhkusemuljeid vol 3 - Virumaa

Peale Pärnuskäiku jäid ilmad päris pikaks ajaks ilusaks, no nii paariks päevaks suisa ja me mõtlesime, et oma suvilas on ju samuti rand kohe kiviga visata, ei pea koristamismaksu maksma ega midagi ja nii me rohkem kui kaheks nädalaks sinna maandusimegi. Väikeste kõrvalepõigetega.

Nendest kõrvalepõigetest siis nüüd täpsemalt.
Näiteks käisime ära Eesti mandri kõige põhjapoolsemas tipus Purekkari neemel. Olime juba varemgi seal vaatamas käinud, aga siis katkestas paduvihm meie tee. Ligiduses on ka RMK telkimiskohad, mis mõlemal korral olid rahvast täis, lisaks rannikule iseloomulik mahajäetud sõjaväelinnak ning mingisugune arusaamatu kolmnurksete suvilate matmispaik vms (neid oli seal koos oma paarkümmend metsa all).
Tüüpiline kibuvitsane ja kivine pilt neemelt. Leidsime ka surnud ja pooleldisöödud hülge, aga pilt jäi millegipärast tegemata..
Avastamata kohti otsides meenus ka Toila Oru park, kust me tihti mööda oleme sõitnud, aga ajapuudusel on alati minemata jäänud. See viga sai seekord parandatud. Kuna territoorium on suur ja vaadata-jalutada palju, siis läbisõidukohaks see väga ei sobigi. Eks ta muidu veidi kurb vaatamine olnud, aga pankrannik ja sealsed vaated võluvad mind alati.
Tagasiteel oli minu ettepanek külastada Liimala rannas asuvat Tulivee rannarestorani ning seekord vähemalt mu plaanil ühtki puudust ei ilmnenud. Restoranist teadsin ma üldse seetõttu, et see kuulub ühele mu kursavennale ja seetõttu olen ma sealt päris põnevaid pilte näinud FB-s. No näiteks eelroaks räim tomatis, mis serveeritaksegi konservikarbis. Koht oli väga ilus, kohe restorani tagant algas rand, lastele meeldis üliväga kohalik lastenurk, kus igasugu vahvaid puust mänguasju (näiteks kokkupandav auto- või rongitee), vähemalt lapsed nõudsid kindlasti tagasitulemist. Ka lastepraad oli mõistlik (ei olnud viinerid ja friikad) ning meiegi toidud maitsvad. Oma õlu on neil ka. Kodukal on menüü ja muu info olemas, kui kedagi huvitab. Ausõna, ei tee tutvuse poolest reklaami :)

Karepa rannas käisime ka, kuhu varem pole sattunud. Huvitav on see selle poolest, et otse rannas suubub jõgi merre. Selline huvitav igamehe spa jalavann, kus ühes kohas on vesi hästi külm ja teises soe. Need valged taamal on suur parv luiki (st fotol pole pooltki tervest kambast).
No ja siis ühel päeval ringi sõites nägime, kuidas otse tee ääres kõndis keegi ja ämber oli silmini siiga ääreni kukeseeni täis. Et kui see ikka nii lihtne on, peab see meilgi õnnestuma! Mõeldud-tehtud. Ma avastasin endas Mikita mainitud jooni ja tõelise korilase olemuse. Imeline! Seeni saime ka muidugi ja esimest korda elus maitses üks enda tehtud toit sama hästi kui gurmeeroog restoranis. Kusjuures hiljem sügavkülmutusse pandud seentest tehtud kaste enam nii hea ei olnud (jaa, ma lugesin, et selle kohta on miljon teooriat, soolaga-võiga-ilma millegita-keeda-kuivata jne). Aga mets oli tõesti imeline, ma isegi jõudsin mõelda, et näe, midagi vanaema geenidest on ikka mulle ka pärandunud. Noh, seejärel meenus muidugi, et seente tundmist geenidega vist siiski edasi ei antud ja et vanaema tasemele küündida peaks ikka muid seeni peale kukekate ka ära tundma....
Siis jõudis aga pärale selle suve siiani viimane päev ehk 19. august, mil korraliku 30 kraadi välja viskas. Me otsustasime millegipärast rannas viimase võtmise asemel jälle ringi sõita ning alustasime Kunda lähedal asuvast Hobuvärava talu miniloomaaiast. Enne talu juurde pööramist jäi ette aga Malla mõis, milles tundsin kohe ära kuulsa filmi "November" olulise võttepaiga (sealt madalalt katuselt see mõisapreili alla kukkus):
Peale loomade vaatamist (talu peremees tegi huvitava ringkäigu) suundusime Lontova seiklusparki. Ütleme nii, et mind see puude latvades kõlkumine üldse ei tõmba. Ma tean ette, et ega ma hakkama ei saa ja nägin päris paljusid, kes rajad pooleli jätsid. Me ise ronima ei hakanud, lasime lastel lastealal paar tundi möllata. Mitte et see lasteala nii tohutu oleks olnud, aga lapsed ikka leiavad endale tegevust. Park ise on muidu ilus ja korras, kenad vaated ja võimalus ka niisama lebotada ning kohvikus passida.

Kundas ei saanudki "Gunnar Grapsi rusikaid tunda", lahkudes tegime peatuse võimsa vaatega Kukerpallimäel:


Vahepeal lugesin siin teiste blogijate kogemusi seoses erinevate spadega ja pean ikka sellest ka kirjutama. L. läks nimelt korraks koju tagasi, et laudpõrandat õlitada ja ma mõtlesin, et lähen siis selleks ajaks lastega Rakvere Aqva-sse. Pühapäeval vastu esmaspäeva on seal kliendikaardi omanikele öö 65 eurtsi standardtoas. Meie tuba nägi näiteks välja selline (kass on isiklik ega kuulu standardvarustusse ja see tekst fotol on minu viga):
Ehk siis puhas luksus. Kui ma nüüd võrdlen seda näiteks tolle Jurmala viietärnikaga, millest siin blogis pilte nägin, siis ma olen õnnelik, et seal omal ajal 180 euro eest tuba ei võtnud (paar aastat tagasi oli selline letihind). "Slaavi maitse" ütles isegi L. nende piltide kohta, eriti need vannitoaplaadid. Ma ei tea, ma ei ole eriline snoob, aga no viis tärni sisustuse eest, mis ootab sind pmst igas suvalises paneelika korteris?! Aqva tube saab piiluda siit. No on ju vahe?

Ahjaa, veel tahaks imestada selle üle, kuidas, KUIDAS suudavad nii paljud inimesed oma lastega ühes voodis magada?! Mulle piisas sellest ühest, peaaegu magamata ööst, sest Mikro mu kõrval väänles igas võimalikus poosis, ma pidin kogu aeg peale passima, et ta voodist alla ei veereks (voodi oli nii kõrge, et meetrisel oli raskusi sinna peale saamisegagi), ta vehkis kätega, norskas, rääkis unes jne. Mini otsustas magada lahtikäival tugitoolil, kuigi oleks ka vabalt voodisse mahtunud, aga tema juba teadis, et ta öistele vähkremistele teevad lõpu ainult kindlad ääred ümber (kodus meil on nari ja seal ei ole neil kummalgi erilisi väänlemisvõimalusi ja mis peamine, mina teise tuppa ei kuule seda). Mini seevastu tegi läbi une selliseid hääli, et ma pidin kaks korda tule põlema panema, et näha ega ta voodit täis pole oksendanud (no nagu ta Pärnus tegi) - ta näeb vist pidevalt und söömisest või ma ei tea, miks ta sedasi mäletseb...Õudne!

Ja siis mingi hetk jõudis kätte mu sünnipäev. L. õnnitles hommikul sõnadega "Palju õnne juubeli puhul", mida mul sel aastal siiski ei olnud, aga no jõuad sa neid numbreid meeles pidada. Ma saan aru, et mu kingituste hunnik ei avalda kellelegi muljet (päev peale enda sünnipäeva nägin ühe minuga samal päeval sünnipäeva pidava 4-aastase kingituste fotot, kus segaduses mudilane paistab vaevu välja lilledemerest ja umbes 30 suure kingikoti vahelt...), aga siiski:
Lilli ma ei tahtnud, sest kass ei kannata konkurente, L. kinkis Freddy luulekogu, mille soovist ma eelnevalt kenasti teada andsin. Pärast kinkis ta selle kollase Nokia 3310 ka, sest algselt ma seda ikka ei tahtnud, aga no poodi olid kollane ja punane ka müügile tulnud ja kollast oli suisa see ainuke eksemplar! Värviline telefon, saage aru! See on ainuke, mis loeb, no nagu autodegi puhul, et mis värvi ta on. Napakad telefoniarendajad teevad ju kõik telefonid ühtviisi kobakad ja mustad, mina aga tahan pisikest ja värvilist.
Houellebecq-i olen kaua otsinud, aga see on kõikjalt otsas, nüüd "kolkapoest" leidsin ja tegin endale kingituse (arvustus: hea mõjus fänniteos, ma ei saanud pelgalt nende Lovecrafti lõikude tõttu korralikult magada - no taustaks olid meremüha ja pime mets ka muidugi, aga muidu - päris hästi avab mu meelest ka Houellebecq-i enda tausta). "Grammatika ülistuse" ostsin ka endale kingiks, ma loodan, et see on nii hea nagu räägitakse.

Ja oligi nagu kõik selle puhkusega, kuu aega tõhusalt raisatud!