teisipäev, juuni 27, 2017

Jaanid Missos ja Lätis

Kahtlaselt palju joodikuid hakkas täna linnas silma, ilmselt äsja jaanidest toibumas, ma toibusin tegelikult varem, aga tööl on kiire olnud ja seega kokkuvõte alles nüüd (sest õige sotsiaalmeedlane tegi juba lõkke ääres oma otseülekanded ja Insta-postid ära, noh).

Suvilasse me minna ei saanud, sest vanem generatsioon laiutas ees, nemad käisid paraadil kah, olla igati kohane kogemus olnud - + 11 kraadi sooja, lõdin läbi talvejope ning mingi diviis olevat "Tervist härr...ptüi! proua President!" hüüdnud. Tagantjärele oleks end ilmselt Maakaitsepäevale vedanud, seal näidati, kuidas tankiga autost üle sõideti ja autosid vastu maad puruks visati ning muud kaunist, õnneks head inimesed olid kõike seda meelierutavat filminud, aga meile oli ootamatult broneeritud kohad Vetevana turismitalus Misso külje all Hino järve ääres. (GPS pidada valesti suunama, üks osa seltskonnast sattus selle abil ühe krapsaka vanadaami tallu, kes rõõmsalt teatas, et nad juba kümnes seltskond, kes sinna juhatatakse, aga netist leiab koordinaadid kenasti üles). Kuskil 3 kilomeetrit Läti ja 8 Vene piirist. Peale päris pikka teekonda kitsukesel metsateel leiad end sellisest taluhoovist:
Majakesi on territooriumil veel, esiplaanil on see maja, milles meie ööbisime. Neti väitel on voodikohti kokku 46, nii et päris mitu maja. Voodi eest küsitakse 10 eurot, seega väga soodne, selle raha eest sai ka paadiga sõita, igasugu söögivalmistamisasjad olid ka olemas. Suitsusaun oli eraldi tasu eest, aga me ei hakanud end seekord määrima seal. Enamik maju pidi läbi ajama eemal asuva kuivkäimlaga (siiski korralikuga) ja dušš oli samuti kaugemal, ühes majas oli vesi sees, seal ilmselt oli ka tasu veidi kõrgem (meie ajal oli see broneeritud, seega täpselt ei tea). Olime kaks ööd, jaaniõhtul oli koht rahvast täis, järgmisel olime ainult meie ja üks võõras seltskond, aga isegi jaaniõhtul oli üsna vaikne, olgugi, et peoplats oli otse meie akende all.
Järve peal:
Ilm oli ebaloomulikult ilus, õhtul siiski külm. Mul oli sooja saamiseks kaasas mu kosmonaudikostüüm, aga siis tuli meelde, et kuivkäimla ju...Iseloomustuseks üks lause lõkke äärest:
"Nüüd võiks karu tulla või midagi, selline suur ja must karu!" Üsna ürgmetsane tunne oli tõesti.

Järgmisel päeval otsustasime sõita Lätti viina järele turismi tegema. Nimelt asub piirist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel selline linn nagu Aluksne, mida me kunagi külastanud polnud, sest "niikuinii mingi mõttetu väikelinn", aga sõber rääkis, et asi pole üldse nii. Tõepoolest, keset linna asus uhke järv, mille keskel saar koos sildade, paatide, jalutusradade, purskkaevude ja muu sellisega, kõik see üsna mägisel moel.
"Miks me siia üles pidime ronima, kui all nii ilus on?!"
Saare keskel asus ka vaatetorn, kust euro eest ümbruskonda kaeda sai:
See käis nii, et Minil hakkas poole torni peal hirm ja L.-l halb, mina pidin Mikroga vapralt tippu põrutama, sest muud võimalust ta mulle ei jätnud. Teda lihtsalt lummab treppidest käimine, sest nii kui ma lõpuks tudisevate põlvedega tippu jõudsin ja korraks istudes hinge tõmmata soovisin, tahtis tema kohe tagasi alla minema hakata - tühja sest vaatest, tähtis on teekond! Jalad olid järgmisel päeval igatahes valusad.
Läti on ses mõttes tore, et nii lähedal, aga samas täitsa teistmoodi. Näiteks on neil jaanide puhul autod tammeokstega kaunistatud. Läti jäätis on jätkuvalt hea ning joogigurmaanidele soovitan kohalikku ebaküdoonia-mee siidrit (must silt, rohekas-kollased ebaküdooniad peal, pilti ei taibanud teha). Kumb sulle rohkem meeldib - küdoonia või ebaküdoonia? Aga tsuuga või ebatsuuga? :)

Tagasiteel peatusime Haanjas Suure-Munamäe jalamil asuvas Suure Muna kohvikus, mis on kõvasti arenenud võrreldes mu eelmise külaskäiguga - kohalik värske toit, talupiim!, äge terrass, huvitav toidu- ja joogivalik, koogid!, hubane mängunurk lastele + mänguväljak ka õues ja meeldiv teenindus.

Üsna teistmoodi jaanipäev sai, polegi ammu seda kusagil "võõrsil" veetnud, ikka oma suvilas või kellegi tuttava juures. Noh, see oli ka uus, et ükski jaanipäev pole enne haige olnud ja mingi ime läbi põles mu näolapp ära, kuigi spf 20 kreem oli peal.

Nüüd võib siis rahus külmaks minna, sest paistab, et ongi nagu ennustati - jaanideni on jahe, seejärel läheb külmaks....


neljapäev, juuni 22, 2017

Kuidas olematute teadmistega kangeks katoliiklaseks saada ja muud

Tegin testi, FB-s jagati koos kommentaaridega, et selle teeb iga täiskasvanu 100% õigesti, muud võimalust pole. Jah, ma tegin ka, aga nende kommentaaridega ei nõustu. Ma olen tõesti õppinud aastakese ladina keelt, aga mitte neid väljendeid ning katoliku usust mul ka erilisi teadmisi pole, ometi tegin ära, kuid kui keegi ilma vastusevariantideta mult neid samu küsimusi küsiks, ma kõhkleks ning ilmselt vastaks mõnel juhul ka, et "ei tea". Ma ei ole kindel, et kõik täiskasvanud tuleksid selle peale, et eraldada vastusevariantidest kõigepealt ebatõenäolisemad, ma ei ole kindel ka selles, et see, mis minu jaoks on ebatõenäoline, on seda ka teiste jaoks. Ma olen näinud meie haridussüsteemi läbinud inimesi, kelle jaoks on (minu arvates) täiesti igapäevased teadmised midagi absoluutselt uut (Puškin on vene luuletaja, näiteks) ja ka ma ise olen oma võhiklusega teisi ahhetama pannud (õnneks ei tule näited meelde :P).

Alles hiljuti jalutasin Kadriorus mööda J. Köhleri tänavat ja imestasin, kui mu kõrval olev täiskasvanu ei teadnud, kellega tegu võiks olla. Ma ise pakkusin Köhleri eesnimeks millegipärast koguaeg Antsu...Ja ei, tegu ei ole sellega, et humanitaarklassis oleks Köhleril pikemalt peatutud või ma vähemasti ei mäleta, et oleks, ega ka selles, et ma ise oleks kunsti vastu sügavamat huvi tundnud või keegi oleks püüdnud minus seda kangesti äratada. Kuskilt on mingid teadmised aga kõvakettale salvestunud ja mingites imelikes situatsioonides tulevad need välja, näiteks vahel Kuldvillakut vaadates keerleb vastus mu peas ja kui pärast tuleb välja, et see oligi õige, siis ma ise ka imestan, et "ma ei teadnud, et ma seda tean!?" Samas, pane mind midagi praktilist tegema ja ma tõesti ei raali välja, kuidas seda kõige efektiivsem teha oleks ning mängin niimoodi väga tihti kilplast, alles siis, kui keegi mainib, et "aga miks sa seda nii ei tee?", tabab mind äratundmine, et tõesti-tõesti, nii oleks paljugi mõttekam. Mingi valgekrae sündroom? Suuga teeb suure linna jne? Mis kasu on sul sellest Puškinist, kui sa puid lõhkuda ei oska? Ah, krt, füüsiliste tegevuste puhul on lootus sellel, et harjutamine teeb meistriks, mingeid teadmisi punnitamise peale peast kätte ei saa, kui need eelnevalt sinna salvestunud pole.

Lugesin just Hanif Kureishi värvikat "Äärelinna Buddha", seal on sellised mõtted (minu poolt meelevaldselt tükeldatud): "...olin asjaolude tõttu avastanud, milline ignorant ma olen...Kui aga võrdlesin end mõttes inimestega Eleanori (inglise kõrgklassi võsuke) tuttavate hulgast, jõudis mulle kohale, et ma ei tea mitte kui midagi; olin täiesti lage, intellektuaalne tühik. ...Äärelinnas ei peetud haridust eriliseks eeliseks ning päris kindlasti ei saanud seda vaadata omaette väärtusena. Palju tähtsam oli noorest peast ärialale pääseda....Lobe jutt kunstist, teatrist, arhitektuurist, reisimisest; keeled, sõnavara, terves kultuuris orienteerumine - see oli hindamatu ja asendamatu kapital....Me olime uhked, et me ei jätnud kunagi midagi meelde peale jalgpallurite nimede, rokkbändide koosseisu ja "I Am the Walrusi" sõnade....Eleanori-suguste jaoks olid karmid sõnad ja sügavad mõtted olemas juba selles õhus, mida nad sünnist saadik hingasid, ja see keel oli valuuta, millega sai osta parimat, mida maailmal pakkuda oli."
Raamat on huvitav, see libiseb üle erinevate teemade 70. aastate Londonis, kuid keskendub just klassivahele. Mulle tundub, et sellest pole vaba vist ükski ühiskond. Jah, ka mulle tundub, et sellised Eleanori tüüpi sündinud intellektuaalsed aristokraadid olid olemas meil umbes samal ajal, minu kooliaega jäi vaid üksikuid sääraseid inimesi ja nüüd oleme juba otsapidi olukorras, kus ma siiralt ei usu sellesse, et lihtsad ladinakeelsed väljendid oleksid enamikule jõukohased ning arusaadavad. Ma ei taha üldse esitleda ennast kui lillekest selles pasameres, pigem mõtlen nagu Kureishi peategelane, et see keel, milles Eleanori tutvusringkond vabalt rääkis, saab minu puhul olla "üksnes teadlikult omandatud võõrkeel." Ma ei tea millestki mitte midagi ja mul on kehv tunne selle pärast, samas ehmatavad mind need, kes samuti ei tea, aga ei tunne vajadust ka. Ja mulle tundub, et põhjus, miks neid nõnda palju silma hakkab, on see sama Kureishi mainitud noorena ärialale pääsemise olulisus.

Kõik need, "õpi midagi praktilist, millest elus päriselt ka kasu on!" jutud sinna juurde. Aga vot, mulle meeldivad ikkagi rohkem kolme kõrgharidusega katlakütjad või koolist väljalangenud poeedid, mis sest, et neist "ühiskonnale mingit kasu pole". Äkki nad ise on rahul, äkki ei peaks ikka kogu elu rahas mõõdetav olema? Puhas eneseveenmine siin, noh.

esmaspäev, juuni 19, 2017

Miks mul on tunne, et keegi kuskil irvitab?

Seekordne suvi pidi nädalavahetusele sattuma, lõpuks pakuti lubatud kahe päeva asemel küll ainult ühte, aga asi seegi, igatahes suvilasse me kõige täiega põrutasime. Tavaliselt me sõidame ühe hooga, kui kass kaasas on, aga seekord pidime kohe kindlasti paar palki kaasa võtma ja selleks väikese lisapeatuse tegema. Paarist palgist sai paras palk, kui kuskil 10 minutit enne kohale jõudmist (täpselt niipalju aega võttis see lisapeatus), tundsime autos hingematvat lehka. Enne seda jõudsin veel kiita, kui tubli Tommy seekord on, istub vagusi ega kräunu peaaegu üldse - no ilmselt hoidis häda kinni, sellepärast. Lapsed öökisid ja röökisid taga, kass nende vahel, ületasime aknad lahti kiirust ka, mille peale kamp kohalikke osse end meile oma parsaga sappa haakis - vaatasid vist, et lahedad tüübid või siis konkurendid. Umbes viie minuti pärast hõikas Mikro rõõmsalt, et enam seda ei haisu ei ole! Eks inimese nina harjub kiirelt.

Kass oli koos oma hädaga transportkotis, instinkt sundis teda veel peale kraapima ka, mille käigus junnid igale poole laiali lendasid. Õnneks Tommy pesemist talub, ei küünista ega hammusta, häda oli aga selles, et suvilas tuleb soe vesi boilerist, mis tahab aega soojeneda, aga meil seda aega väga ei olnud. L. pesi teda külma vee all, ma küürisin kotti. Hakkasin kohe muretsema, et kass võib külma saada, saun samuti piisavalt kiiresti ei soojene. Tuli geniaalne idee kass vetsu, kui kõige kiiremini üles soojenevasse kohta, kinni panna. Mõtlesin, et äkki tahab peale šokki uuesti hädale ja panin talle kassivetsu sinna kaasa. Viis minutit hiljem läksin vaatama, mis toimub, olingi õigesti arvanud - terve wc oli kassiliivagraanuleid täis ja tagatipuks kass ise ka, eks ta oli seal märjana vetsus nende paakuvate graanulite keskel korralikult kaapinud. Mis seal ikka, külm dušš teist korda...Selleks ajaks oli saunas juba piisavalt kuum ja ma katsusin kassi ka kätepaberiga veidi tahedamaks saada. Eks etem ikka neid graanuleid wc-st kokku kraapida, kui kassikust.

Siiamaani pole kassil külmetuse tundemärke näha õnneks. Tagasiteel ma muidugi murdsin käsi iga väiksemagi viivituse peale, aga õnneks seekord midagi ei juhtunud. Tagasi kodus magas tüüp alustuseks ainult saunalaval, ilmselge vihjena suvilamõnudele, sest suvila on meil palgist ja saunalava kõige sarnasem koht sellele. Igatahes möödas on need ajad, kui saime rahuliku südamega kassi igale poole kaasa võtta, sest "oma kotti ta ju ei teeks". Ema hiljem uuris üksikasju ja üllatus, et "kas kassi kaka siis haiseb ka või?!" Mõni on elus veel vähem õppetunde saanud kui mina....Seoses kassikakaga sain esimese õppetunni siis, kui arvasin end lapsena liivakastis märja liiva juurde jõudvat, hiljem selgus, et tegemist oli kassi tekitatud "märja liivaga", hais ei läinud küünte alt ära ka peale ohtrat küürimist.

Aga rääkides külmetusest, siis kohe peale autost välja hüppamist sai mulle enda kohta selgeks, et kurk on imelik. Konditsioneer oli küll +21,5 peal, kuid ikka mõjub see mulle kehvasti. Nüüdseks on mingi ila ka ninast voolamas. Suvine aeg, mis muud. Aga positiivse poole pealt -  ma sain ujumas ära käidud, meres! Ma poleks seda iial arvanud, kogu eelmise suve oli meri liiga külm, et ma sinna sisse läinud oleks ja nüüd käisin ujumas enne jaanipäeva, mis on ikka eriline rekord. Algul ma muidugi mõtlesin, et niikuinii ei lähe, olgu see roheline lipp või mitte, niikuinii on külm, aga oli suisa nii soe, et peale vee nabani jõudmist, mis enamasti on kriitiline punkt, ei tundnud ma midagi õudset. Veetemperatuuri ei näidatud, aga mu arust pidi see vähemalt +20 olema, sest +19 on käidav, kuid tuntavalt külm ja nõuab eneseületust. Selle nimel võib vist seda kõriturset ka kannatada. Ükspäev oli suvi!

Lõpetuseks pilt suvesangarist, kes, hambad laiali, mul siin kõrval põõnab (panin jah meelega ebafotogeenilise pildi tast üles, paras!):


neljapäev, juuni 15, 2017

Blogiloos!

Hundi ulg kommenteeris eile tabavalt, et ma olen küll hilise arenguga, aga üldiselt ikka õigel rajal ning see pani mul peas pirni põlema - miks mitte? Aga tõepoolest, miks mitte? Ehk siis - on aeg üheks tõeliselt ahvatlevaks blogiloosiks!

Ei loosi välja üldse mingit oma vana manti, vaid absoluutselt uut kraami, sildidki täitsa küljes. Mulle toodi täna nimelt pakk! Headele blogijatele ju ikka tuuakse, mis seal imestada?! Noh, mulle tõi paki küll mu ema, aga ikkagi...

Mu vanemate maja on nimelt ammendamatu varasalv igasugu nõuka-ajal kokkukraabitud ning ära unustatud varanduse suhtes. Seekord oli ema samuti kilekotitäie moekaid hilpe kokku pannud, et ma lastega ikka trendikas olla võiksin, enamus oli selline meh-väärtusega kraam, aga koti põhjast tuli välja kolm paari tutikaid pantaloonesid:

Need kollased on eriti moodsad ja kõrge värvliga, sellisest mõnusast sügelemaajavast kunstmaterjalist. Teised kaks on aus Marati toodang, sildid puha küljes:


Ühe peal paistab küll pettus olevat, nimelt paberist silt väidab 100% puuvilla, pükste küljes olev aga hindab materjali sünteetikaks. Mu meelest on märkimisväärne see, et sildil on kiri "püksikud" - sõna, mille mu ema väitis jäleda uudissõna olevat. Jäle on see sõna küll, aga ju siis mitte nii uudne:
Mul on millegipärast tunne, et ma väga ei julge neid oma eelteismelisele jalga anda (mulle on need väikesed, mingi laste number, ilmselt ootasid mind, aga jäid hiljaks)...ERM neid vist kah ei soovi.

Huvitav, et ma olen alles viimastel aastatel aru saanud, et teistel inimestel ei vedelegi säärast kraami lademetes kodus kapis. Retrosipukaid ja jakikesi ma isegi kasutasin, kuid nende materjal oli enamasti siiski talumatu ja kinnised (trukkide asemel igasugu nöörid - praegu ju keelatud, huvitav palju lapsi tegelikult nende nahka läks?) tänapäevase mugavusega harjunule tüütud.

Teisest ooperist - ema andis mulle oma keskkoolilõpetamise kleidi - imeline siidi moodi materjal (äkki oligi siid, ma tõesti ei oska vahet teha), kohutavalt vaevaline nikerdustega õmblustöö (miljon nööbikest ja aasa). Praegusel ajal maksaks see kleit ilmselt sadu eurosid. Ehk siis - tehti palju halba, aga tehti ka väga palju head.


kolmapäev, juuni 14, 2017

Tootepostitus

Ostsin siin paar kuud tagasi endale suveks uue käekoti, sest Hong Kongist tellitud Guessi koopia nägi pärast pikaaegset kandmist juba väga räbaldunud välja. Uskuge mind, mul oli äge Guessi kott, mitte selline, nagu meil poodides müüakse, mul oli nimelt säärane, millist Guess ise iialgi tootnud pole.

Igatahes laikisin uue koti müüjafirmat ka ning eile jagas see ettevõte mulle linki ühe kohaliku populaarseima blogija Palja Porgandi postitusele, kus ta neid kotte reklaamib. No ja Saagim käis ka nende kotiga ringi ju. Ehk siis tuleb välja, et ma olen kogemata trendika eseme otsa komistanud! Siin minu arusaam tootefotost (pildil on muuseas ka sisustusfopaaks tunnistatud kass kott-tool, aga katsuge see kuidagi ära kannatada, mulle ta meeldib):
Ega ma kotti mandist tühjaks ei viitsinud teha pildistamise ajaks või kuidagi sättida, et ta kahtlaselt lopergune ei tunduks, seega panen ikka korraliku foto ka, et mõni ei mõtleks, et mu kott ongi selline põrsas:
Muidu tore kott, kerge ja pestav, aga tal on üks suur viga ka, nimelt puuduvad tal sisetaskud, seega kui ma varem lihtsalt ei leidnud oma kotist telefoni üles, siis nüüd ma enam isegi ei ürita seda leida.

Ehk siis ma ise oma kondiste kätega teenitud raha eest ostsin selle koti, täishinnaga ja puha, ei reklaami siin midagi, ei maini ühtki nime ega aadressi, kes soovib, see proovib, lihtsalt eputan. Absoluutselt ebaprofessionaalne! Mind hakkas kohe täitsa huvitama, kuidas teeks üks õige blogija (meile kõigile on ju selgeks tehtud, et õige blogija on ainult see, kes saab möla eest manti ega pea tööl käima või vähemalt püüdleb selle seisu poole). No võtame või selle postituse alguses mainitud staarblogija - tema väidetavalt nägi seda kotti kuskil salongis + Anu käevangus ning hüppas sinna poodi sisse ning voila! ongi professionaalsete fotodega sisuturundus olemas. Ta otsesõnu koti omandamist ei maini, aga jääks justkui mulje, et ühe koti sai ta endalegi, kas ostis või mitte, see jääb saladuseks. Aga mis jääb selle poodi sisse astumise ja blogipostituse vahele, seda me ju ei näe. Ilmselt see ongi see blogijate raske töö, millest räägitakse. Kas tõesti pead minema kuhugi poodi, väitma, et oled ilmatukuulus blogija see-ja-see, kaenla all kaustad blogistatistikaga (ok-ok, tänapäeval näitad nutikast ette) ning tehingut pakkuma? Väiksemad blogijad tavaliselt mainivad, et see firma saatis mulle paki, proovin nüüd siin ära jne, aga see pole kellegi stiilne sisuturundus ju! Teisalt mulle meeldivad need pakikesteproovijad kuidagi rohkem kui professionaalsed sisuturundajad, kelle puhul on tunne, et oled ostnud järjekordse naisteajakirja, milles on 75% reklaami ja sirvid seda.

Mis ma selle postitusega öelda tahtsin? Ah, ostke asju, asjad teevad õnnelikuks!

teisipäev, juuni 13, 2017

Linnalapse suvi

Äärepealt oleksin palunud Minil vanaema eest tõde varjata, aga tal läks õnneks meelest ära rääkida, kuidas ta sõbrannaga orienteerumas käis. Vihjeorienteerumine oli meil siin linnas, väidetavalt kõigile jõukohane, aga kui Mini helistas ja küsis mult "kuju Tartus, valmis aastal 1977", siis imestasin küll, kes ometi guugeldamata kõigi Tartu kujude valmimisaega teab? Õnneks oli ta nii kaval, et pildistas enamiku vihjeid üles ja nii sain teada, et tal lihtsalt funktsionaalne lugemisoskus veidi lonkab (loomulikult, tal ei peagi see täie võimsusega töötama veel) ning tegelikult oli tekstis vihjeid veel, selle konkreetse paiga kohta näiteks pikem jutt linna rahvaarvust. Teine keeruline koht oli tema jaoks see, kui mainiti parki, kus aastaringselt avalikult alkoholi pruukida lubatakse - ühelgi täiskasvanul selle vihjega ilmselt probleemi ei tekiks. Toime nad aga tulid ja raja läbisid, ma olin tõsiselt uhke, sest nad tegid iseseisvalt päris palju nutikaid otsuseid ning õppisid sealjuures nii mõndagi.

Miks siis vanaema eest seda varjama peaks? Sest "väikesed tüdrukud ei tohiks üksipäini ringi kõndida!" (väikesed poisid ilmselt võiksid, vähemalt mina tõlgendasin seda lapsepõlves nõnda). Hetkeolukord on aga see, et me elame peaaegu kesklinnas niikuinii, lastel on koolivaheaeg ning meil puhkust veel pole. Mida see väike tüdruk siin toas või hoovis väikese mänguväljaku peal päevast päeva teeb? Ma ei viska talle kümnekat pihku ega ütle, et mine hängi Kaupsis või midagi, aga linnas korraldatavatele üritustele olen teda siiski lubanud. Vajadusel saab meie juurest kontorist läbi tulla ning enamasti kutsub ta ka mõne (samamoodi hoolimatust perest pärit) sõbranna kaasa. Hiljuti olid just lastekaitsepäeva üritused (sai meisterdada, Getter Jaanit kuulata ning osaleda rekordilise võileiva tegemises, kus sai muuhulgas diplomi ja kõhu täis, Mini tõi meile kontorisse ikka ka) ning linnalooduse festival (mille käigus see orienteerumine ja veel harivaid ettevõtmisi).  Mulle tundub oma piiratuses, et sellest kõigest on lapse arengule mingi kasu ka, ehk isegi veidi rohkem kasu, kui karmist käsust toas püsida ja kodune raamatukogu läbi töötada (ta teeb seda muuhulgas ka ja siiani vabatahtlikult).

Ja veel kiuslikult - mida ma siis tegema peaks? Töölt ära tulema kolmeks kuuks? Minul jah oli kodune vanaema, aga millegipärast minu laste (minupoolne) vanaema koduseks ei kipu ja ma ei süüdista teda selles, kuid siis võiks ka näha minu olukorra kerget keerukust.  L. on väiksest kohast ja tema oli muidugi hommikust õhtuni õues (veekogu ja mets kõrval, need ju kah ohtlikud), kuid nüüd ta ikka imestab, kui väike Mini kogu selle linna taustal üksinda kõndides tundub. Eks me oleme arutanud ju ka, et kuidas sulle tundub, kas võiks? Me kumbki ei tea, mõlema jaoks uus olukord, aga teised võimalused tunduvad veel kehvemad - sundida laps koju või määrida ta vanavanematele pähe, kes just entusiasmist ei huilga (L.-i ema on kodune).  Võib-olla on see ainult minu probleem, sest ainsa lapsena olin ma tõesti pideva valve all, aga praegusel ajal jääb mulje, et meil on lademetes lapsi, kes omal jalal üldse ei käi, keda igapäevaselt maja eest kooli ette ja trenni sõidutatakse - mida nemad suvel teevad? Laagrid ei lähe arvesse, sest nädal on ikka üliharv ja ülipikk laager, mida tänapäeval välja pakutakse, ilmselt seetõttu, et pikematest ei käiks vanemate finantsvõimekus lihtsalt üle, ka nädalased laagrid on nii 200 ringi.

esmaspäev, juuni 12, 2017

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid

Tegelikult oli üks naine seltskonnas veel, aga kuna ma ei tea, kas ta soovib haneks nimetatud saada, siis salgan ma ta lihtsalt maha. Pealinna jõudsime pühapäeval juba kella kolmest ning parkisime auto Kumu tasuta parklasse. Sain end targana tunda, sest ilmselgelt on pealinn mulle omal ajal nõnda muljet avaldanud, et enam-vähem orienteeruda ma seal mõistan. Ülejäänutele valmistas raskusi isegi mere kaudse suuna kätte näitamine, rääkimata mingitest linnaosade nimedest või tänavatest. Seega parkimiskoha valisin mina, alguses küll kõlas kriitikanoote, et äkki ikka kusagil lähemal on ka, aga pärast kontserti me nägime neid õnnelikke lähemale parkinuid  - kui ikka jalakäijad massiga peale lendavad, ei pääse sa autoga kuhugi. Keegi kavalpea oli veel takso kuhugi Kadriorgu võsa äärde tellinud, see siis seisis seal inimvoolus, taksomeeter tiksumas, klient väga rõõmsa näoga just polnud.

Kogu tee oli näidanud temperatuuri +23, istusin maikas ja mõtlesin, kas üldse nahktagi kaasa tarima hakata, pintsak oli niigi olemas. Tallinnas autost välja astudes tervitas aga võigas tuul ning vihmapilvgi asutas end laiali kallama, tundus, et pintsakust ja tagist on selgelt liiga vähe abi.

Tegelikult oli ülejäänud seltskond juba varem kohal ning kellegi tuttav oli meile "mingis baaris" laua broneerinud. Kohale jõudes tuli välja, et tegemist oli ühe Eesti toidukohtade paremikku kuuluva Nop-iga. Laud oli broneeritud sisse, kus oli kohutavalt umbne ja palav, me jõudsime esimestena kohale ning otsustasime ebaviisakalt hoopis õue istuma asuda. Selleks ajaks kui broneerijad ise kohale jõudsid oli küll juba seenekat tulema hakanud, aga meil puu all üsna õdus olemine, neil aga oli külm ja niimoodi me seltskond kaheks jaguneski. Minu toit oli küll väga hea, teised loomulikult said ilkuda kõiksugu L, G, V märkide üle menüüs, erilist elevust tekitas "lilla vege väekauss" (no vihjena toiduainete värvusele siiski, mitte kellegi orientatsioonile), aga süüa sündis kõigil. Ok, üks tüüp, kes avalikult Mäki Big & Tastyst unistas, tellis küll kalleima prae ja jättis kõik peale liha järele, aga ta ongi selline pirtsakas poiss. Vihmasadu läks vahepeal päris tugevaks, samal ajal helistas ema ja teatas, et neil +25 ja kas lapsed ikka võivad ilma kreemita õues viibida. Nojah, lai Eestimaa.

Kuskil kuue paiku tuli päike taas välja ja asutasime end lauluväljaku poole teele. Pea kogu õhtu needsin ennast, et päikeseprillid autosse jätsin. Winny Puhhi vaatasime ära, seejärel läksin L.-le lauluväljakut tutvustama, sest tema nimelt pole elu sees selle ligidalegi sattunud. Jaa, leidub selliseid inimesi! Mustasch mulle eriti peale ei lähe ka. Tagasi tulime veidi enne üheksat, sest mulle jäi alguses kõrva, et Rammstein tulebki kell üheksa lavale, selgus, et pool tundi hiljem siiski.

Mis muljed siis? No kohe kui me sinna poole põndaku peale istume jäime, tekkis mul kahtlus, et see pole kõige parem valik. Fännipileteid meil polnud, aga no äkki ikka natukene ettepoole võiks minna? L. tegi paar "pistab Till kaenlas punuma" nalja kah, seega ma ei hakanud talle lootust andma, et nii lähebki. Või noh, olin viisakas, sest kellelgi teisel ei paistnud olevat tahtmist ettepoole pürgida. Ma olen kaks korda Metallica puhul seal taga passimist kirunud (toona vist polnud muidugi fännitsooni ka olemas), eks nüüd kirun siis kolmandat korda. Kuigi ilmselt minu pikkuse juures on see põndak parim koht, kuna ühtlase maa pealt ei näeks ma midagi. Igatahes lavale ma pmst ei näinud, visuaali pakkus ekraanipilt. Kontsert oli oodatult võimas ja ootamatult siivas, isegi need, kes varem Rammsteini näinud ei olnud, küsisid, et kuhu siis spermakahur jäi? No eks iga lõbu saab kord otsa. Jõudsin juba kiita, et sülelapsi ega koduloomi silma ei hakanud, aga siis vaatasin Postimehest ürituse galeriid... (10 punkti Postimehele Rammsteini nime valesti kirjutamise eest ning fotode eest, kus kujutati peamiselt "kilekotiga tädi aia taga" ja muid asjasse mittepuutuvaid igavalt riides tavainimesi). Meie ümber muidugi peaasjalikult sellised "tavainimesed" olidki, ilusamad ja ägedamalt riides tüübid ometi nii taga ei konutaks. Lugude valikust üllatas mind ehk kõige rohkem "Halleluja", mida ju ühelgi põhiplaadil pole, ainult "haruldaste lugude" kogumikul (Ok, "Stripped" samuti, kuid seda kui tuntud kaverit on nad Eestis ka varem mänginud). Kuskil ja kunagi on Rammstein laivis teinud ka Ramones´i "Pet Sematary" kaveri, aga selle ettemängimine muidugi väga loogiline poleks, mul endal selle looga lihtsalt "teatavad mälestused". Ega tänapäeval kedagi enam millegagi šokeeri, aga enda pommivööga laval "õhkulaskmine" kuulub küll ilmselt selliste "piiri peal" naljade nimistusse, stoilisi eestlasi see ilmselt väga ei morjendanud siiski. Muud trikid kuulusid üldiselt klassikasse - põlev süda, tulepuhumine, inglitiivad, Flake'i küpsetamine, tuldpurskavad kitarrid. L. arvas, et verine pea oli tööõnnetus, aga no mis sa naiivitarist tahad! Ütleme nii, et heli oli Saku Suurhallist parem, visuaal minu jaoks (mu enda süül muidugi) halvem. Rahvast oli natuke liiga palju, samas osa järjekordi tekkis lihtsalt teadmatusest a la tagumised vetsud olid kogu aeg vabad, toidusabades pidi lihtsalt pakkujaid valima, friikaid pakuti nii pooletunnise kui ka pooleminutise ooteajaga. Õllesabadega oli tõesti nutune jah, aga kes keelas viina eelmisel nädalal maasse kaevata, nagu Kojamees kunagi soovitas? :)

Linnast välja saime rekordiliselt kell 23.30, arvestasin kõvasti hiljem, tee oli ok, mõnel pool küll udu, aga see-eest ka imeline hiiglaslik täiskuu, kohati otse ees! Oma voodisse pugesin täpselt kell 2 (tegime vahepeal Kükital pissipeatuse, noh), magama sain millalgi hiljem, sest kõigepealt otsustas aju, et tema nüüd skanneerib kõik need nähtud inimnäod endale sisse ja teeb seda aja kokkuhoiu huvides veel enne kui ma unemaale jõuan (täiega käis silme eest erinevate võõraste nägude virr-varr läbi) ning kass arvas, et nii see küll ei lähe, et kooserdavad pool päeva kuskil ringi ja siis tulevad koju ning poevad põhku - tema tahab nüüd kõvahäälselt meile oma päevast jutustada! (Tagantjärele tuli välja, et jututeemat tal jagus - nimelt oli peale palavust siiakanti kole äikesetorm sattunud, ainult mingi ime läbi ei ujutanud meil tube üle, sest aken jäi lahti.)

Pilti kah, mina võitlemas päikesega, kõrval lamab võõras mees:

neljapäev, juuni 08, 2017

Louise O'Neill. Igavesti vaid sinu.

Sellest raamatust on raske kirjutada, sest see on üks äärmiselt ebameeldiv raamat. Lugeda on teda lihtne, ta haarab su endasse, aga sa loed seda umbes nii, et "ma tegelikult ei taha seda rohkem lugeda". See on düstoopia, ulme, kuid samas on selle juured niivõrd meie ümber ka praegu, et hakkab halb.

Raamatut on kritiseeritud kui Margaret Atwoodi The Handmaid's Tale´i kaksikut, Atwoodi loost on nüüdseks ka seriaal tehtud. Seriaalivaataja ma ei ole ja esimene kohtumine Atwoodiga ("Süda vaikib viimasena") osutus mu jaoks suureks pettumuseks, seega on mul O'Neill'i raamatu väidetava kaksikõega kokkupuude olemata. Niipalju kui ma kuulnud olen, siis sisu osas kokkupuutepunkte leidub. 

Niisiis, planeet on saastunud, tüdruklooteid enam ei sünni, neid disainitakse laborites. Kogu olemaolev maailm on jagatud tsoonideks kuplite all, mis neid hävinenud pärismaailmast eraldab. Valitseb keegi Algisa, kelle loodud geniaalne süsteem aretab tütarlapsi spetsiaalsetes koolides, kus neist vastavalt eeldustele saavad kas kaaslased, kes sünnitavad oma meestele (kes nad välja valivad) poegi, konkubiinideks või siis siivsateks, kes tulevasi neiusid koolitama hakkavad. Süsteemi sobimatud lähevad ümbertöötlemisele.

Raamatu sisu keskendubki koolile ning tüdrukute omavahelistele suhetele. Seda on nimetatud "Mean Girls"-i koopiaks (mida ma taaskord näinud pole), kuid mulle avaldas küll muljet see, kui hästi autor tunneb inimpsühholoogiat. Tegelased on küll eemaletõukavad, kuid vägagi reaalsed, täpselt sellised nagu seesugustes tingimustes üles kasvanud noored inimesed oleksidki. Need tingimused ei ole midagi utoopilist - kõige keskmes on väline veetlus, üksteise ületrumpamine, tunded on mahasurutud ning kõik on avalik. Selliseid "kestasid" jalutab juba praegugi märkimisväärne kogus ringi. 

Tüdrukute elu ainus mõte on olla populaarne koolis ning hiljem saada vastavalt sellele endale vääriline mees. Ei kõla siinkohal nagu eriti ulmekas ju? Raamatu parimad kohad ongi mu meelest mõrud pilked praeguse ühiskonna pihta - näiteks "Lobajuttude" telesaade, kus arutletakse selle üle, kuidas rinnaga mitte toitvad naised on halvad emad ("Niimoodi poleks vast vaja öelda, /.../Aga ma pean tunnistama, et mul on neist poegadest kahju.") Raamat nõretab naiselikust õelutsemisest, mis on suhkruvatti peidetud. Loo peategelane on oma rollis tülgastav, kuid ometi mõistetav, selle jubeda suhkruvatimaailma kõigile reeglitele alluv, kuid siiski oma inimlikkuses haavatav tüdruk, kes otsib mõistmist ja heakskiitu sealt, kus seda ei ole. Autor näitab selgelt, et seesuguses maailmas jääb ellu ainult see, kes oma inimlikkuse täielikult hülgab ning muutubki kõige täiega selleks, "kelleks ta on disainitud". Loo antikangelanna ütleb: "Ja ära hakka isegi mõtlema sellest, et ma olen igavene mõrd./.../See ei ole minu süü. Ma teen lihtsalt seda, milleks meid on koolitatud. Sellised me olemegi/.../ Sellisteks meid disainitigi." Meenuvad J.M.K.E laulusõnad "Ja kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena." 

Põhjendusena, miks selline ühiskonnakord loodud sai, põhjendab Algisa ellujäämist. Me jäime ellu, inimkond ei surnud välja nagu ennustati, selle nimel pole ükski ohver liiga suur. Raamat lõpeb mu meelest siiski tõdemusega, et mõnikord on surm reaalsusest etem. Karm raamat, ühesõnaga. 
O'Neill'i raamatute juures on raske see, et ta ei ilusta, pole mingeid õnnelikke lõppe, sa ei taha, et ta tegelased käituksid nii, nagu nad käituvad, kuid sisimas tead, et just täpselt niimoodi need inimesed päriselus käituksidki.

Autori eelmisest raamatust kirjutasin siin. "Igavesti vaid sinu" on tegelikult tema debüütteos, kuid ilmus eestikeelsena hiljem. Autor esines hiljuti ka Tallinnas toimunud kirjandusfestivalil Head Read, vestlust temaga kanti paar päeva tagasi ka ETV2-s üle ning järele saab seda vaadata siit. Ma ise ei ole vestluse algusosa näinud, aga ülejäänu keskendus pigem raamatule "Sai mis tahtis".

kolmapäev, juuni 07, 2017

Elu õied

Istusin kohvikus ja kuulsin selja tagant tahtmatult vestlust pealt. Vestlesid üks imikuga naine ja teine (vist) varsti emaks saav naine. Jutt käis koduloomadest.
Vist natuke rase: "Ma kardan, et äkki kass muutub tigedaks beebi peale!"
Imikuga: "No siis tuleb kassist loobuda lihtsalt!"
Vist natuke rase: "Oi, ma ei suudaks, õudne!"
Imikuga: "Kullake, kui sa juba lapse saad, siis suudad kõigest muust loobuda!"

Viimane kuuldud lause oli ausõna täpselt selline. Ma olin juba natuke siidrit joonud ja keerasin oma kõige hullema tapjapilgu selle emaduse etaloni poole, aga õnnetuseks ta vaatas sel hetkel mujale ja teist korda ma enam ei viitsinud.

Esiteks, mitte keegi ei saa mitte kellelegi ette öelda, kuidas ta elu olema hakkab "kui ta ükskord lapse saab".
Teiseks, sa ütled oma sõbrannale patroniseerival toonil "kullake", nagu päriselt?!
Kolmandaks, üliäge on olla sellise ema laps, kes sinu nimel "kõik" ohverdab, raudselt teab selline hiljem sulle kõik ohvriannid kronoloogilises järjekorras ka ette lugeda, et sa ikka tänulik olla oskaksid.
Neljandaks, mida õpetab lapsele see, et teisest elusolendist lihtsalt loobutakse? Tõelist armastust ja hoolivust?

Miks ma üldse keset päeva kohvikus siidrit jõin, põhjuseks see, et Mini lõpetas ja edukalt. Aasisin siis, et noh, topime kah su pildi koos kiituskirjaga Facebook´i või, võrdleme, kellel ikka kõige tublim laps kasvatatud on*? Mini tegi oksendamisele viitavat grimassi. Ega ma ka aru ei saa, miks mina seda tegema peaks. Ma saaks aru, kui laps ise ära teenitud kiitusega uhkustaks, aga miks peaks mina end võõraste sulgedega ehtima? Ei õppinud ju mina, ei õpetanud ka, juhuslik geenivalik ja soodsad keskkonnatingimused põhjustasid selle, et inimene osutus mingis etapis teatud normide järgi edukamaks kui teised. Mu vanemad arvasid muuseas sama, kunagi põhjustasid nad ebamugava viivituse kui kumbki üritas teist sundida järele minema kiituskirjale "tubli lapse kasvatamise eest", mida ootamatult mingil kooliüritusel jagati. Hiljem väitsid, et kasvatanud nad mind küll pole, eeskuju ja tingimuste loomine ehk, aga kasvatuseks seda nimetada oleks ikka liig. Pigem on lapsega vedanud, minu arust. No näiteks küsis Mini hiljuti sõbrannalt, mida ta sünnipäevakingiks soovib ja too vastas, et "vahet pole, peaasi, et mitte mingit raamatut!" Ma mõtlesin, et tänu taevale, minu oma selline pole, aga et need teised enda oma halvasti kasvatanud oleks, see küll pähe ei tulnud.

* Ma saan aru, et ollakse uhked oma lapse üle. Jah, loomulikult, kiida last, osta/küpseta talle kooki vms, aga miks seda niimoodi avalikult kuulutama peab? Lihtsalt niimoodi on tänapäeval kombeks, osa rahvast riputabki kõik enda elust teistele vaatamiseks üles. (Mis see blogimine teistmoodi on? Mu meelest on, FB infovoog jookseb kõigile ette, blogi lugemiseks peab spetsiaalselt vaeva nägema, üldiselt loevad kellegi blogi need, kes sellest huvitatud on.)

teisipäev, juuni 06, 2017

Sületants

Käisime nädalavahetusel ka ühel juubelil, L.-i kursavend sai 40. Eraldi teema on muidugi see, kuidas juhtus, et ümberringi hakkavad inimesed 40 saama! Alguses tuli juttu sellest, kuidas "alles hiljuti" sai samale mehele sünnipäevaks elus siga kingitud, siis aga meenus, et seal oli küljel rallinumber 30, ehk siis sünnipäev ise toimus ilmselt ikka 10 aastat tagasi, mitte "alles hiljuti". Seejärel meenus asjaosalistele, et ühele kursusele satuti täpselt...20 aastat tagasi! Seejärel avastati muidugi, et sellest ajast saati pole "s***agi muutunud", aga kuhu need 20 aastat ikkagi jäid? See on jõle pikk aeg ju tegelikult - 0st 20ni on justkui oluliselt pikem tee minna kui 20st 40ni!

Sünnipäev oli tore ja meeleolukas, kirjutada tahtsin aga sellest, et kohale oli kutsutud ka sületantsija. Ma polnud varem ühtki näinud, seega oli huvitav. Hirm, et kohale tuleb keegi lodeva ihuga, lubivalge ja kohmakas tädi, õnneks tõeks ei osutunud. Esituse salvestamine keelati rangelt ära, aga see oli mu hinnangul täitsa tasemel, midagi koledat või naeruväärset polnud. Ilmselt inimene teeb seda oma põhitöö kõrvalt, ei taha rambivalgusse sattuda. Aga feminism? On see siis kole naisterahva objektistamine ja ära kasutamine? Ma ei tea, pigem kasutati ära vaest sünnipäevalast, kes oma üllatavat olukorda kogu rahva ees "nautima" pidi. Esineja ei paistnud tööle sunnitud olema, tundus, et tema jaoks on see lihtsalt etendus ja hea võimalus oma ilusat välimust demonstreerida. Paljaid rindu saab tänapäeval igal pool näha, midagi šokeerivat selles polnud. Kuidas sünnipäevalapse naine seda lubas? Teda nimelt tunnustati selle lubamise pärast ja ka ta ise jälgis etendust pealt. Ma ei tea, mu meelest üsna silmakirjalik imestada sellise asja üle. Etendus ju ikkagi, mitte mingi avalik petmine. Pealegi on ta ise piisavalt kena naine, et end mitte ohustatuna tunda. Siit kiuslik küsimus - oleks sünnipäevalapse elukaaslane üks vormist väljas "parim enne" ületanud naisterahvas olnud (milline kena hinnang..), kuidas oleks üks skaala teises otsas asuva naisterahvaga "võimlemine" mõjunud? Kas siis oleks kohatu olnud? Või sõltub ikka asi konkreetse inimese enesekindlusest? Aga kõrvaltvaatajate arvamus, kuidas see siis oleks olnud? Et justkui otsene solvang näkku?

Praegusel juhul arutasid minu ümber istunud mehed hoopis selle üle, palju sihukese etendusega teenib...Mina jälle mõtlesin, kas ma suudaks sellist "tööd" teha. No ilmselgelt ma oma treenimata valge ihu ja loomupärase kohmakusega seda tegema ei hakkaks, aga nii, hüpoteetiliselt. Võõraste inimeste puudutamine...iuuuu! Ma arvan, et kindlasti saab oma kliente ka valida, aga iial ei tea ju, mis üllatuse keegi valmistab. Kukub käperdama, omab ebapiisavat hügieeni, osutub kunagiseks tuttavaks. Põhimõtteliselt täieliku turvalisuse tagamiseks peaks teadma lisaks sellele, kellele tantsu tehakse, ka kõigi peokülaliste taustu (no ei taha ju, et kellegi ämm osutub su endiseks matemaatikaõpetajaks...) ja kombeid. Küsisin L.-i käest, et tahad ka säärast üllatust juubeliks? Ta eitas seda kategooriliselt, ilmselt seetõttu, et ei tahaks sel kombel tähelepanu keskpunkti sattuda. Või noh, ilmselgelt ei tahaks ta üldse sellist suurt pidugi, rääkimata etteastetest, milles ta osaline peaks olema.

Tagantjärele mõtlen, et me oleme ikka jube silmakirjalikud. Kihistasime algul ukse taga, et äkki lähme tagasi ja istume kahekesi kodus küünla ümber, siin on nii palju võõrast rahvast, raudselt tulevad seltskonnamängud ka, siis me poeme kohe kindlasti laua alla. Lõpuks võtsime muidugi mängudest osa ja pidasime vapralt lõpuni vastu, isegi lõbus oli, kuigi me enamuse ajast omavahel suhtlesime ja sõime. Seda enam imestan ma inimeste üle, kes suudavad koos elada inimesega, kellega neil koos väljas käia on igav ja kellega millestki rääkida ei ole. Raudselt hullem väljakutse kui sületants.

esmaspäev, juuni 05, 2017

Ütle, kui abi vaja, ma senikaua magan

Feministeerium jagas linki ühele väga huvitavale ja mõtlemapanevale koomiksile. See on tegelikult väga lihtne lugemine, aga püüan siiski mõned peamised mõtted ka siia ümber panna.

Sageli on teemaks see, et üks pool perest rabeleb end hulluks mingi kodutöö juures ning teine küsib hämmeldunult: "Miks sa ei öelnud, et abi vajad?" Tundub hästi lihtne retsept - küsi abi! Koomiks aga ütleb, et niimoodi öeldes annab ütleja märku, et teine on majapidamistööde juht ja koordineerija, tema aga lihtne käsutäitja. Teadagi, koordineerimine on keerukas töö, enamasti nii keerukas, et palgatöö puhul teebki seda üks inimene, kes selle tõttu ülesannetes endis minimaalselt, kui üldse, osaleb. Seda kohustust kõike teada ja koordineerida nimetatakse koomiksis "vaimseks koormaks". A la, sa võid abi küsida ühes töö aspektis, kuid tegelik vastutus lasub ainult sinul, sest sina oled nö "manager" ja pead teadma tausta, millal mida jms. No näiteks võid paluda abi, et keegi viiks lapse arstile, aga seda, et teda sinna üldse viia tuleks, mis talle kaasa anda, mida arstilt küsida jms tead ainult sina. Kui ühel poolel on kindel ülesanne, mida täita ja muu üle ta pead ei vaeva, siis see koordineerija peab peas läbi ketrama kogu protsessi, et jumala eest miskit ära ei ununeks jms. Koduses elus on neid projekte päris palju ja selle kõige haldamine, meeles pidamine, on paras peavalu. Ajalooliselt on kujunenud välja, et enamasti just naised on kodused "managerid" (tänapäeval aga lisaks sellele, et paljud neist peavad olukordade juhtimisega ka töö juures tegelema) ning mehed heal juhul käsutäitjad, leidub ju neidki, kes oma nina "naise vastutusalale" üldse ei topi. Jah, loomulikult on palju naisi, kes väidavad, et nii ongi hea, mees ei sega, pärast pean tema tehtu niikuinii üle tegema jne. Selleks, et asjad muutuks, on vaja, et mehed mõistaks, kodune elu ei ole ainult "naise vastutusala", näiteks võimalus (mehel) väikelapsega kodus olla peaks seda soodustama. Samuti peaks kompromisse tegema naine - isegi kui asjad pole tehtud nii, nagu sina teeks, ei tohiks meest selle tõttu kodutöödest eemale jätta, ilmselgelt on see pikemas perspektiivis su enda huvides. Laste kasvatamine stereotüübivabas (kodu)keskkonnas muidugi ka.

Hakkasin mõtlema....Teate, kui mõnus ja mugav on sellest "vaimsest koormast" lahti öelda? Süütult küsida, et "miks sa nii närviline oled? Ma oleksin ju võinud aidata, kui sa küsinud oleks?!" Imelik, et nii vähesed naised (kõigi selliste teemapüstituste alusel) selle peale tulnud on või siis pole neil piisavalt paindlikke mehi. Ma ise olen küll sujuvalt suure osa kodutöid mehe õlgadele lükanud, vahel harva tekib see probleem, et "ma ise oleks paremini teinud", aga enamasti pole ma sugugi etem ekspert kui mees (st tunnistan endale julmalt, et naine ei olegi "loomupäraselt" kodustes töödes ja lapsekasvatamises andekam). Mismoodi lükata? No lihtsalt ei tee, annad hiljem järele, oled kõrgema valulävega kui teine. Kui tal siiber saab, küll siis ise tegema hakkab. Töötab edukalt va juhul kui teisel poolel on tõepoolest jubedalt pikk kannatus ja elategi lõpuks näljas ja räpasuses...Ma ei kujuta ette, et üksi oleks võimalik kõige eest vastutada (ma ei saa tõesti aru, kuidas üksikvanemad toime tulevad), no näiteks reisile minnes on meil kindlad vastutusalad kummalgi, et mida kaasa võtta, neisse teistesse kottidesse, mida mees pakib, ma absoluutselt ei süüvi, mul pole aegagi, ma pean keskenduma enda pakitavatele ja isegi siis juhtub enamasti, et miskit jääb ikka maha.

Eks ma vist kergelt vihkan igasugu koordineerimistööd ka. Reisimise puhul tekitab plaani välja mõtlemine mul kohe stressi  - kas lähme paketireisiga või siis lihtsalt sõidame sinna, kuhu rattad viivad ilma igasuguse plaanita, aga igasugune eelnev iseseisev reisiplaani kokkupanek tapab mu juba eos. Et oh kui mugav ja mõnus on kõike Internetis valmis planeerida? Oo ei!

Mingeid asju ma võin planeerida ja teha, aga enamik kodumajapidamises kohustuslikku kraami jääb ikka sinna lahtrisse, et "kodus vanemad tegid", praegu võiks ka nii olla, et keegi teine teeks ja mina siis lihtsalt jälgiks instruktsioone. Õnnelikud (?) on need, kellele mingisugune hoolitsemise, korrastamise ja korraldamise geen on kaasa antud, mulle ei ole.
Ajalooline patriarhaat on meestele kodustest ülesannetest lahti ütlemise palju kergemaks teinud (ma nägin kord noormeest, kes väitis, et puude lõhkumine on naiste töö, tema seda küll ei tee...), ma ei saa aru, miks me, naised, neist eeskuju võtta ei oska? Inimloom on ju oma loomuselt mugav ning laisk, tegutseb alles siis, kui teistmoodi enam ei saa? Või on naine kuidagi loomult korralikum? Naudib kodust rähklemist? Ehk kunagi, kui naisel muud väljundit üldse polnudki loota, võis ta tõesti oma võimu- ja eneseteostusvajaduse koduseid asju korraldades rahuldatud saada, aga tänapäeval? Kuhu need kodutöid tegevad robotid ometi jäävad?

Millegipärast on aga silma jäänud hoopis nö naiste märtriuhkus - viimast kuud rasedana, vanem laps seljas, kündsin üles kapsamaa, mees magas samal ajal võrkkiiges  - vot, olen mina alles tubli naine!

Saladuslik kohtumine

Meil on siin üks täitsa tavaline kõrvalmaja. Korterid ja üks tavapärane asutus sees. Eks seal asutuses käib rohkem rahvast ja ilmselt sellepärast on lisaks fonolukule uksel ka kaamerasilm, ei midagi ebatavalist. Ühel ööl ärkasime alarmi peale üles. Peaaegu nagu autoalarm, aga kõvasti valjema häälega, siis tuli meelde, et ka varem ühel korral on selle maja alarm pröökama pistnud. Kummaline küll, et ühel tavalisel majal säärane alarm, aga no ju siis ikka selle asutuse pärast.

Eile olid lapsed õues, L. niitis muru, mina istusin ilusa ilma puhul toas ja tegin näo, et koristan. Järsku tuli L. üles ja küsis, et "ei tea, mis korteež seal väljas seisab?" Vaatasin siis minagi aknast välja ning tõepoolest - mustad uhked autod, mustades ülikondades tõsise näoga mehed ümber, mikrofonid kõrvas. Põnev-põnev! Autode järgi (mingeid riiklikke tunnusmärke küljes polnud) pakkus L. et krt, president äkki? Seisin just akna juures, kui sellest tavalisest kõrvalmajast väljus kõigepealt keegi sportlikus riietuses meesterahvas, mustad prillid ees ja mikker kõrvas, ning tema järel jooksukostüümis pikk sale naine, kelles tõepoolest Kersti Kaljulaiu ära tundsime. "Sihuke pilbas ongi või?!" osatas L. Ilmselt oli tegu mingi eraviisilise käiguga, ametlikul puhul peaks ju riigivapp jms autol küljes olema. Ei hakanud uurima ka, kas eile meie kandis mingi rahvaspordiüritus oli toimumas.

President suundus sporti tegema ning mulle meenus paari aasta tagune juhtum, kus ma olin peaaegu kindel, et nägin sellest samast uksest väljumas eks-presidendiproua Evelin Ilvest. Mõtlesin toona, et ehk oli lihtsalt sarnane naine või siis käis Evelin lihtsalt kellelgi külas seal. Ilmselt on seal majas aga hoopis nende pesa.

Õhtul tuli korteež tagasi, ronisime siis ikka terve perega aknale, et lapsed ka presidenti näha saaksid (viisakalt kardina tagant piilusime, noh). Spordikott üle õla (näe, ei lasknud teistel oma kompse kanda) tuligi Kersti Kaljulaid ning läks autosse. Lapsed imestasid, et selline tavaline inimene ongi? Aga miks nad teda niimoodi valvama peavad? Tore ikka sellises väikses riigis elada, kus president su kõrvalmajja sattuda võib!

kolmapäev, mai 31, 2017

Väikeste linnade mutid on ....*

Käisin nädalavahetusel suvilas. Sinna on pikk ja ilus kergliiklustee rajatud, mõtlesin siis ka rattaga järele proovida. Kohe, kui metsa vahele keerasin, tuli vastu üks kurja näoga mutt, vaatas mulle pikalt tigeda näoga otsa ning käratas lõpuks: "Tere!" Ehk siis taaskord see teema, millest juba juttu on olnud ehk õpime teretama. Kommentaariumis Manjana küll tutvustas uusi teretus-reegleid ja ütles, et metsas tuleb üksteisele tere öelda. No see kergliiklustee minu jaoks metsa alla ei kvalifitseerunud päris, mets on ikka selline üsna inimtühi koht, kus seeni ja marju korjata, kergliiklustee läheb maantee kõrval, küll looduses, aga ikkagi.

Edasi sõites selgus, et vastu tulnud kümnest isikust või isikutekobarast (mõned olid mitmekesi, noh), ei tahtnud mind teretada ainult kolm. Üks rullsuusataja möödus kaks korda, teisel korral enam ei pidanud teretama. Hakkasin higistama, mõtlesin ärevusega, kas järgmise nurga tagant võib veel mõni teretaja välja ilmuda, kaalusin, kas järgmiste ilmudes peaks ise esimesena tere ütlema. Aga kui vastutulija on mitte-teretajate väiksest, aga meeldivast seltskonnast? Kogu aeg oli pinge peal, loodust nautida üldse ei saanud! Aga miks? Ma sain ise kohe aru, milles asi - selles esimeses kurjas mutis muidugi! Oleks ta mulle rõõmsameelselt tere hõiganud, poleks ma ennast halvasti tundma hakanud, aga oma käitumisega jättis ta mulle tunde, et olen valesti käitunud, mind on korrale kutsutud, ma oleksin pidanud teretama, ma olen reeglite vastu eksinud, mul peaks häbi olema! Just sellised väljapressitud tered ja pealesunnitud kombed on need, mis mulle vastu hakkavad. Muidugi ma ütlen tere, kui mulle öeldakse, võin vabalt esimesena ka öelda, kui selgub, et nõnda on kombeks, aga pole vaja oma terega mulle näkku hüpata! Ma ei ole taas lasteaiaeas, mil kurjad tädid võisid mulle sisistada milline halvastikasvatatud jõnglane ma olen!

Hilisem seos sama teemaga, käisin Miniga kaasas muusikakooli katsetel ja kui ta ruumist välja hakkas tulema, hüüdis keegi tädi sealt talle range häälega järele: "Head aega!". Ilmselgelt oleks Mini pidanud ise seda esimesena ütlema, aga ma loodan, et see "kasvatamatus" ei lähe tal nüüd kusagile kirja, sest laps oli lihtsalt närvis ja hajevil omadega. Muidugi olen ma seletanud, et ruumi sisenedes peaks ikka võõrastele tere ütlema ja väljudes head aega, aga vahel tal lihtsalt ununeb. Aga seda kasvatamist peaks mu meelest tegemagi nii, et lihtsalt ütled, "ole kena, tee teinekord nii, sest muidu on ebaviisakas", aga mitte sarkastiliselt "Tere!" või "Head aega!" käratades. Laps ei saa aru ja minusugune läheb trotsi täis.

Suvila juures oli kommunikatsiooniprobleeme mujalgi. Ära tulles viisime oma pakendiprügi selleks ettenähtud kogumiskonteinerisse. Seal kõrval on ka olmeprügikast, mis ette nähtud rannas tekkinud prügi tarvis, ehk siis mitte kodunt kaasa võetud olmeprügi jaoks, sellekohane silt peal. Prügikastide ümber luusis taas üks kurja näoga tädi, vaatas pikalt meie autot, ma keerasin ebamugavusest pilgu mujale, aga L. väitis pärast, et too tädi olevat (vist) meie autot pildistanud. L. ise midagi ei öelnud, mina tundsin küll kihvatust, et "mida hekki siis nüüd!?", aga kuna ma kindlalt pildistamise hetke ei näinud, ei hakanud ka kobisema, tädist mööda sõites oli tal "s***nuusutaja"-grimass** endiselt näos ja meist vaatas ta kramplikult mööda. Oli siis probleem või ei, ei saanudki teada, mul läks tuju muidugi ära. Vastikud kurjad maainimesed!

Kuulun ka selle asula FB-gruppi, sinna pole veel "prügireostajate" fotosüüdistust laekunud. FB grupis keeb muidugi samasugune elu - üks kohalik mutt (kole sõna, aga nende ussitajate kohta ei oska paremini öelda) pidas näiteks õigeks seda, et peale aastaringselt kohapeal elajate, võiksid ülejäänud  oma suu kohalikes küsimustes üldse kinni hoida. Sellesarnane suhtumine "omad-võõrad" kumab sageli läbi.  No mu isa kirjutas ennast nüüd suvilasse sisse, seega on ka mul täieõiguslik luba kobiseda.

* Ansamblil Koer on lugu "Väikeste linnade mehed on lollakad", see pealkiri siis sealt.
** Seoses "s***nuusutaja"-näoga meenus mu ainus kiusamisepisood kooliajast. Kus ma ise kiusajaks olin siis. Nimelt käis meist klass allpool (või umbes nii) üks plika, kellel see (s***nuusutaja) nägu minu ja ühe teise klassiõe meelest pidevalt ees oli. Tundsime end puudutatuna - midagi ei meeldi või? Ülbe oled või? Et tatikas, ne uvažaju või? (Mitte et me ise mingid ülbikud või kunnid oleks olnud üldse). Koolis sai teda vastu põrnitsetud ja ehk paar korda jalga taha panna üritatud....Aga ükskord läksin pimedas koolist koju ja avastasin, et too plika on minu ees, kahmasin maast hunniku lund, haarasin plikast kinni ja toppisin lume talle krae vahele...Miks? Mis ta mulle teinud oli? Miks ma teda ei sallinud? Näo pärast? Ilmselt. Õnneks rohkem mul selliseid lennukaid ideid ei tekkinud ja vimm haihtus kuidagi. Hiljem oli ta ühe mu tuttava sõpruskonnas, isegi siis ei tekkinud tunnet, et vabandaks oma lolluse pärast, sest...tal oli ikka see nägu ees! Hirmus. Milliseid musti tundeid võib tekitada kellegi nägu! Äkki need külamutid olid ka täitsa normaalsed, lihtsalt näod olid tigedad ees?

Närvide rahustuseks ilus pilt otse suvilaverandalt:

teisipäev, mai 30, 2017

Kazuo Ishiguro. Maetud hiiglane.

Ishiguro sattus mulle esmakordselt kätte siis, kui avastasin, et jaapani raamatud meeldivad mulle oluliselt rohkem kui jaapani filmid. Nagu ükskõik, millised raamatud vs filmid siis, aga aasia omad kohe eriti (ilmselgelt on kogu aasia ühte patta panemine äärmiselt arukas tegu muidugi). Igatahes selgus siis, et Ishiguro on vaid päritolult jaapanlane, tegelikult aga Briti Kuningriigi alam ja Jaapanit tema teostest leida ei pruugigi. Minu esimene raamat temalt oli "Ära lase mul minna", mis räägib maailmast, kus internaatkoolides kasvatatakse kloone, keda hiljem organidoonorluseks pruukida. "Maetud hiiglane" viib meid aga hoopiski haldjate ja draakonite maailma, kus toimetavad ringi rüütlid ja mungad ning kuningas Arthur on alles eilne päev. Ehk siis kaks väga erinevat maailma ühe autori teostes.

Lugesin, et autorit on selle raamatu puhul süüdistatud selles, et ta loob fantaasiamaailma ainult selleks, et edasi anda oma üldisemat ideed mälust ja selle olulisusest. Ma ei ole küll fantaasiakirjanduse püsilugeja, aga kas see on siis kuidagi miinuseks, kui lihtsalt ei iluleta loodud maailma ümber, vaid püütakse sellega ka mingit mõtet edasi anda? Ilmselt sõltub vaatenurgast, Tolkieni lugudel on mu hinnangul ka laiem tähendus, kui lihtsalt seiklus. Ishiguro puhul on häda ilmselt selles, et Tolkieni-vaimus seiklust siin iseenesest pole. "Tundub, nagu liiguks kogu maailm kahe vanainimese sammude tempos" - nii on kirjas raamatu tagakaanel. Eks otsustage ise, ajab see teile hirmu nahka, või mitte. Minu jaoks oli raamat põnev. Goodreadsis leidub palju neidki, kelle jaoks polnud. 

Kogu see arhailine kõnepruuk, kõhedust tekitavad paigad, müstilised tegelased ja pidev udu moodustasid minu jaoks huvitava tausta, mille mõttest ma lootsin raamatu lõpuks selgust saada. Mälu on iseenesest intrigeeriv teema, autor muudab selle oma looga konkreetseks - kas mäletamine külvab eelkõige teineteisemõistmist või vihavaenu? Kes ja miks panid raamatumaailmale unustamise needuse - või on see üldse needus? Kuigi raamat räägib hoopis varasemast ajast, tekkis mul lugedes päris mitu korda paralleel Teise maailmasõjaga - kas ajaloo kordumise taga pole samuti mälu ja see, et vana vaen ei unune?

Samas üksikisiku tasandil on mälu kaotamine üldjuhul siiski tragöödia. Hiljuti lugesin ka seda Alzheimerist kirjutatud raamatut. Siinses loos tekkisid seosed dementsete paranoiahoogude ja kuninglike sõdurite ning külaelanike asjatu vägivallaga - kui täpselt ei mäleta, on alusetud kahtlused kerged tekkima. Ka Ishiguro toob mängu armastuse (Lisa Genova "Alice"-is leiab samuti, et sõltumatu eluarmastus jääb alati alles), leides, et tõeline armastus suudaks ehk kahtlustest üle olla - kui südames tunned, et armastad, ei ole seal ruumi kahtlusteks, et äkki ma lihtsalt ei mäleta, milline lurjus teine olla võis. Raamatu lõpp jätab selle võimaluse lahtiseks. Ma usun, et ilmselt see nii ongi - isegi kui me hinges usume, et on armastus, ei jäta kahtlused meid kunagi maha (isegi siis, kui mälu alles on, sest mälu petab meid niikuinii alati). Inimene on loodud aga seda valelikku mälu usaldama ega suuda jääda rahule enne, kui "tõe" teada saab. Meenus, et olen lugenud sellist raamatut nagu Elina Hirvonen "Et tema mäletaks sedasama" - paradoksaalne, et ma ei mäleta, millest see raamat rääkis...Igatahes soovivad ka Ishiguro "Maetud hiiglase" tegelased mäletada, aga isegi kui me mäletame, ei mäleta me iialgi teisega sedasama.

Mulle meeldis selle raamatu puhul, kuidas autor tegeleb mälu teemaga mõlemal tasandil - nii üksikisiku- kui ka ühiskonna vaatepunktist. Põhimõtteliselt saaks toreda graafiku teha ühe ja teise plussidest ning miinustest, maaliline jutustus sinna juurde - mu meelest meeldiv lugemine.

P.S. Avastasin just, et ei pannudki tekstianalüüsiga vist väga mööda, autor on oma raamatu kohta öelnud nii: "Ta tunnistas, et on ammu tahtnud kirjutada sellest, kuidas ühiskonnad mäletavad ja unustavad ning kui erinev on see sellest, kuidas üksikisikud ebamugavate mälestustega tegelevad."

kolmapäev, mai 24, 2017

Mehed ei salli naistegelasi?

Kõndisin täna uuest Wonderwomani filmiplakatist mööda ja mulle meenus üks nädalatevanune artikkel (ok, artikliks on seda muidugi palju nimetada...), mis mind mõtlema pani ja pigem selles võtmes, et tahaks vastu vaielda. Emma Watson on nimelt feministide hulgast üsna palju kajastust leidnud näitlejanna, ma ta muude sõnavõttudega kursis pole, aga see "meestel lihtsalt on mingi barjäär, mis paneb nad ütlema: ma ei taha tüdrukuga samastuda.", kõlab mu meelest ikka totralt, umbes samahästi nagu "naised lihtsalt kuuluvad pliidiäärde, lastetuppa ja kirikusse".

Ma nimelt ei usu, et asi oleks selles, et meestel oleks võimatu end samastada naistegelasega ning naistel see probleem puudub. Näitena tuuakse ära, et "viimased „Star Warsi“ filmid ja hiljutine uusversioon filmist „Tondipüüdjad“ said naissoost peategelaste tõttu hulga viha ja halvakspanu osaliseks". Ma pole muidugi neid kumbagi näinud, aga kas Star Warsis polnud mitte mustanahaline (mees)peategelane? Tondipüüdjad olla aga lihtsalt saast film. Kas Mad Maxi uus, naispeaosalisega film sai ka sellise kriitika osaliseks? IMDB hinnangud vastavalt 5,3 vs 8,1, kusjuures isegi Tondipüüdjate vana versiooni hinnang on madalam kui uuel Mad Maxil.

Laiemalt võttes on mu meelest probleem ainult teatud filmidega, kus naised on rollides, millega isegi nende sookaaslased samastuda ei suuda. Tomb Raider, Sõjaprintsess Xena - need on samasugused tüübid nagu Herakles või barbar Conan, loodud mitte selleks, et keegi nendega samastuks, vaid lihtsalt meelelahutuse mõttes, noortele, kellele pakub madin põnevust. Kas mehed samastavad end Arnoldi (mitte Rüütli, vaid selle austerlasest kuberneriga siis, nimi on liiga pikk, et välja kirjutada, selle asemel kirjutan veel pikema kommentaari...), Chuck Norrise või mõne teise sarnasega? Ma ei usu, need on lihtsalt toredad tapamasinad, kelle tekitatavat kaost on lahe vaadata. Ebausutav tapamasin ajab naerma, need naistapamasinad on aga paraku veel ebausutavamad, kui mehed. Eriti kui neile on sealjuures mingid imelikud naiselikud jooned külge poogitud. Nagu sadul sea seljas, või kuidas see oligi.

Ma ei taha sellega öelda, et naisi action ei huvitaks või nad sellega tegeleda ei sooviks. Minigi käis just Militaarkeskuses laserlahingut pidamas ja on nüüd täiega vaimustuses ja ootab oma sünnipäeva, et saaks ka seda seal pidada ja oma sõpru tulistada. On olemas ka hoopis teistsuguseid action-tegelasi, kes hoolimata oma ebaloomulikust jõust jäid ikkagi inimesteks  - no näiteks minu vana iidol Vampiiritapja Buffy. Buffy looja Joss Whedon on muidugi veendunud feminist ka ise ning nägi vaeva, et mitte luua lihtsalt tegelast, kes on küll "saja mehe jõuga, aga samas tissidega" - Buffyle saab kaasa elada, sest ta on oma olemuselt inimlik, normaalne. Selleks, et kellegagi samastuda ei pea ju välja nägema nagu see persoon. Ma suudan näiteks samastuda Bukowski vana koleda joodiku Henry Chinaskiga, sest olenemata meie erinevustest, on meil siiski palju ühiseid üldinimlikke jooni (mõelge ise, mis need olla võiksid, vihjeks, et täis ma end ei tee, vein väga ei maitse, naistega suhteid ei oma ning hobused ei huvita üldse).

Ehk siis mu meelest ei sõltu samastumine mitte tegelase välistest tunnustest, vaid sellest, kui palju liha neile luudele on kirjutatud (piltlikult, noh), palju on neil karakterit, inimlikke jooni. Paraku kui me asetame mingisse tühja rolli lihtsalt naise, paneme talle petteks ehk paar naiselikku joont ka külge (no et nutab salaja või vaatab moeajakirju), siis sellest midagi head ei sünni.  Pärast leiame, et nüüd sai võrdõiguslikkusele lähemale küll ju ega saa aru, miks ikka rahul ei olda ja süüdistame otse loomulikult patriarhaati.

Just selles osas on mul erimeelsusi kolmanda laine feminismiga, mis sugu kangesti tähtsustab. Mu meelest oleks ideaal hoopiski soopimedus, mida nemad pahaks peavad. Tehakse häid ja halbu filme, on olemas palju häid filme, kus mängivad naised ning mida vaatavad ka mehed. Muidugi, neid võiks rohkem olla, aga mingisugune kunstlik - "võtame meesosatäitjatega filmi ning paneme lihtsalt naised asemele", ei täida seda eesmärki kuidagi, pigem jätabki võhikule mulje, et "naine filmis, film metsas." Miks rõhuda igas asjas soole, kui on selge, et nii ühekülgne nagu "naised suudavad vastassoost tegelastega samastuda, meestel tuleb barjäär ette" see tegelikkus kindlasti olla ei saa.

Räägi mulle oma minevikust!

Seoses selle Pulkkise "Tõega" meenus veel üks mu meelest märkimisväärt asjaolu. Nimelt selgub seal, et ka lapselapsel on mingi draama minevikust, mis teda painab ning neil tekib elukaaslasega sel teemal tüli: "Miks sa seda varjad? Miks sa mulle midagi ei räägi?" ja raamat lõppebki sellega, et naine hakkab mehele oma "tõde" ära rääkima. Kuna see ongi raamatu päris lõpp, siis võikski justkui seda moraaliks pidada (iseasi, kas alati peab mingi moraal üldse olema) - siis kui lõpuks kedagi usaldama hakkad, räägid talle kõik ära ja hakkab kergem. Iseenesest see draama tolle tegelase elus pole midagi sellist, millest õigluse huvides rääkima peaks (no näiteks midagi kuritegelikku), vaid lihtsalt raske lahkuminek. Mind pani imestama, miks on kirjaniku meelest nii oluline, et ta sellest oma uuele elukaaslasele räägiks? Mida see annab?

Samal ajal sattusin kuulama paari muusikapala The Weeknd-ilt, kes mulle üllataval kombel päris meeldima on hakanud, kus ta laulab samuti, kuidas uus armastus tahaks eelmistest kõike teada, muidu ikka pole asi õige. True Colors loo nimi, justkui see "tõde" olekski siis need "tõelised värvid". Teine lugu temalt, As You Are, räägib aga sellest, et "näita mulle oma arme ja murtud südant, armastan sind ikka sellisena, nagu sa oled!". Aga miks siis üldse midagi näitama peaks, kui sa armastad teist sellisena nagu ta on? Miks peab kõik teise ette lagedale lööma, kas muidu on pettus?

Mu meelest ei ole, minevik võib vabalt sinna jääda, kui see su praegusesse ellu enam ei kuulu (mitte muidugi sellised tõsiasjad, et sul on kari lapsi, sa oled paar inimest maha tapnud vms). Aga mingid eelmised suhted, milleks neist on vaja hakata aru andma? Isegi kui lugu lõppes murtud südamega, mida see uus kaaslane selle teadmisega peale peaks hakkama? Niikuinii soovib tema ju sind õnnelikuks teha ja kui ta seda ei suuda, pole ju vahet, kas põhjuseks on "ma ei ole eelmisest siiski üle saanud" või "me lihtsalt ei sobi".

Vahepeal oli naisteajakirjades ka mingi poleemika "selle numbri" (no et mitmega noh) üle, et kas tasuks teada või mitte ja kuidas ise reageerida, kui küsitakse. Ehk oleks tõesti imelik, kui keegi seda paaniliselt varjata püüaks, aga küsimisel ma ei näe ka muud mõtet kui statistika tegemine. Et kui teate üksteisest kõike, olete justkui veel lähedasemad? Et kui teine ei küsi, siis järelikult ei huvita sa teda piisavalt? No ma ikka ei ole see "me teeme kõike koos" paarikeste fänn, kus üks istub potil ja teine peseb samal ajal hambaid...

Mõne jaoks on see minevikust kõige teadmine oluline, sest "meil ei ole teineteise ees saladusi", mulle jälle sellised asjad eriliste saladustena ei tundu. Lihtsalt pole nagu erilist huvi kellegi minevikku üksipulgi lahti harutada ega tunne suurt puudust ka sellest, kui keegi minu oma ei haruta. Ah mis, ma ilmselt tunneksin kõhedust, kui keegi mulle mu "tõelistest värvidest" laulma rääkima hakkaks ja psühhoanalüüsi püüaks teha! Seostub kuidagi selle kontrolli-teemaga, mis otsapidi suhtevägivalda suubub.

Huvitav, kas ma oleks ka seda tüüpi (müütiline) naine, kes ütleb lahkumineku põhjustest rääkides, et "mees tahtis koguaeg ainult rääkida!"? Ei tea, pole sellist meest tegelikult kohanud, siinkandis sellised ilmselt haruldased ka (stereotüüp, ma tean, ilmselt neid ikka leidub).

Kuna muusikast oli juttu, siis lõppu üks võrratu laul ka, siin on The Weeknd koos Lana Del Reyga, mu meelest on nende muusikas tõesti miskit sarnast (üks nimetab end Stargirliks ja teine Starboyks ka). Ma olen küll kaugel sellest, et näha neid romantilise paarina (The Weeknd peaks koos olema Selena Gomeziga, Lanast ei tea üldse, kas ta on vallaline või ei - milline hooletus oma iidolite vastu mul) nagu paljud nende fännid nüüd selle loo põhjal otsustasid - "nad peaksid koos olema!"

teisipäev, mai 23, 2017

Surmani armastades

Lugesin nüüd Riikka Pulkkise "Tõe" ka läbi. Ikka morbiidselt edasi! Hämmastav, kuidas autor suudab surmast eraldi tegelase vormida, sellise kauni ja poeetilise. Surm justkui olekski inimese elu kõige tähtsam sündmus, see, mis paneb punkti ja annab mõtte, võtab kõik kokku. Enne seda on justkui mingi arutu sebimine, aga alles surma veerel selgub, millised olid terad, millised sõklad.

Raamat keerleb kahe naise elu ja surma ümber. Üks neist lahkub vanana, teine noorena, neid seob armastus ühe ja sama mehe vastu, mis ühe hukutab ning teisele maksab kätte läbi tema lapse. Lunastust ja ilu on samuti, kuid tundub, et autor tahtis romaani pealkirjaga öelda seda, et armastus ongi "tõde", elu mõte ja sisu. Armastus määrab kõik, kogu su elu ja saatuse. Armastuse nimel elatakse ja surrakse, sellest saadakse inspiratsiooni, selle pärast tehakse tööd. (Teine teooria selle "Tõe" kohta on mul see, et loo tegelased tegelevad nö tõe välja selgitamisega  - mida see minevikus tehtu teadasaamine meile annab? Samas oskab autor väga tõepäraselt selgitada (vana)vanemate ja laste omavaheliste suhete tagamaid. Mida me üldse oma vanematest teame ja miks me võõrdume vanavanematest, kes meile kunagi lapsepõlves väga lähedased olid?)

Hakkasin mõtlema, kas armastus võib tõepoolest hukutada? Ühe vähese meeldejäänud sõnasõnalise õpetusena mäletan oma ema ütlevat: "Mitte keegi ei ole sinu elu väärt!" Seda ütles ta ilmselt siis, kui jõuti sellesse ikka, mil end armastuse pärast tapma hakati. Tõesti, enamus enesetappe või selle katseid, mida tean, on olnud seotud õnnetu armastusega. Oli neid, kes bluffisid ("Nüüd teavad kõik, et mind ei tasu maha jätta!" - täpselt nii teatas üks uhke neiu peale maoloputust - üsna jube väljavaade, et sinuga ollakse koos vaid sellepärast, et ei taheta su surma enda hingele...), oli neid, kes tõsiselt mõtlesid, aga ebaõnnestusid ja neidki, kel õnnestus endale lõpp peale teha. Ilmselt on siin seos jälle minu kiire ülesaamisvõimega, aga endale ei tulnud kunagi pähe, et vot kui teda ei saa, siis tulgu lõpp. Enesehinnang oli ka selline, et no seda rõõmu - "ta minu pärast tegi seda" ei tahaks ma küll kellelegi jätta. Esimene armastus väitis mulle mõni aeg peale lahkuminekut, kui ma mõneks ajaks "ära kadusin", et "tead küll, mis mõtted mulle pähe tulid!", siis mõtlesin, kui hea, et ta mu maha jättis, ta ei tundnud mind ju üldsegi, kui arvas, et võin endale tema pärast käe külge panna!

Kunagi ütles üks proua mulle, et tema poeg tapvat end ära, kui ma ta maha jätan. Ma ei mäleta, mis ma prouale ütlesin, aga pojale rääkisin ära, too sai vihaseks, imestades, kuidas lihane ema teda nõnda vähe tunneb, nii rumalaks ja nõrgaks peab. (Võib-olla ei ole ilus teistele selliseid lugusid välja rääkida, aga mina olen seda alati teinud, erand oleks ilmselt see, kui räägitav teadasaajale kohutavat piinlikkust põhjustaks, nagu see lugu kui ühe tütarlapse ema tuli tolle tuttava noormehe pähe auku rääkima, et noormees tütarlapsele lapse teeks - "ega sa ei pea teda kasvatama ega kuidagi panustama, tee lihtsalt ära, sa kena poiss ja saad aru, bioloogiline kell tiksub!" Milline hea ja hoolitsev ema, eksole...)

Liiga uhke, et ennast ära tappa? Teate küll, Indias lesed viskuvad oma mehe tuleriidale. On see siis tõeline armastus? Courtney Love väitis ka, et inimeste viha ja põlgus tema vastu said alguse sellest, et ta "ei leinanud korralikult" - ei kadunud orbiidilt ega laulnud vaid kurbi leselaule, vaid ehitas oma karjääri uuesti üles, ei jäänud vait ja elas edasi. Lugupidamatu? Kas tõelise armastuse pärast peab surema? Tundub ju romantiline kui vanapaar sureb üksteise järel paarinädalase vahega - näe, ei suutnud teineteiseta elada!

Ma olen nõus, et armastuseta on elu ilmselt üsna nukker, aga no et see ilma selleta ikka täiesti võimatu oleks, ma ei tea. Pealegi ei või ju kindel olla, et tõeline armastus sind alles ees ei oota. Vaadates mõningate paaride vanusevahet (ei irvita siin Prantsuse esipaari üle, oot, mismõttes see vaid seoses nendega esile kerkib, Trumpidel ju sama vahe, ainult erinevad sood!), siis võib loota, et sinu "elu armastus" pole ehk veel sündinudki!

esmaspäev, mai 22, 2017

Ma vihkan jalanõusid! Vol sada või midagi

No ausõna. Ma saan aru, et on inimesi, kellel on igaks hooajaks kingapaaride vahel valida, mul ei ole. Mul on pikad talvesaapad, kevad-sügiskingad, kinnised suvekingad, lahtised suvekingad, botased on ka ja tangid. Ehk siis, kui üks neist otsad annab, tuleb kohe uued muretseda, sest ilma ei saa. Ahjaa, kummikud on mul samuti. Tegelikult on mul mitu paari "pidulikke" kingi ka, aga neid ei kanna ma peaaegu kunagi ja need sinna vajalike jalavarjude lahtrisse ei lähe. Miks ma neid ei kanna? Sest need on küll kenad, aga ebamugavad, ilma autota inimene peab jala käia saama, mitte lihtsalt ilulema. No põhimõtteliselt saab mingi aja ühe lahtri jalanõusid teisega asendada (kinnised kingad lahtiste asemel), aga see on hirmus ebamugav. Eelmisel suvel lagunesid mul ära lahtised kingad. Need on sellised jalavarjud, mida ma pmst kolm kuud jutti kannan, läbides neil üsna arvestatavaid vahemaid.
Need viimased puruläinud ostsin kaubanduskeskuse kingapoest, enne seda oli mul paar E5P-st tellitud hiinakaid, mis pidasid oluliselt paremini vastu. Ilmselt olid küll ka need kaubanduskeskuse omad Made in PRC.

Kuna kingi on kohe vaja, ei hakanud E5P-st tellima ja suundusin taas poodi. Mõtlesin, et ostaks natuke kõrgemad kui päris maadligi plätud, ikkagi sihvakus ja jalad ja muu möga. Olid ühed sellised, pealt laiade kummidega, tundusid mugavad. Nüüd istun siin kontoris, jalad valutavad pealt niimoodi nagu elevant oleks neil seisnud. Ma ei tea, kuidas need pehmed kummid jalad pealt nii valusaks suutsid teha, aga see polnud nende ainus viga, lisaks libises kanna peal olnud kumm pidevalt alla ja ma pidin keset tänavat kurge mängima. Ja need raiped maksid rohkem kui E5P omad, oleks ikka pidanud sealt mitu paari tellima. Huvitav, kas ma harjun ära või jäängi terveks suveks invaliidiks? Ega ma ju nii kergelt alla ei anna.

Samal ajal ostis ema endale uued Gaborid. Ma ei kujuta isegi ette, mis sellised maksavad, sest ma ei julgeks iialgi osta nii kalleid kingi, kui ma pole 150% kindel, et need on ka mugavad ja peavad vastu, pealegi on kallite kaubamärkide kingamudelid enamasti väga konservatiivse maitsega kandjale tehtud (vähemalt nende, mida meil müüakse), ma tahaks rohkem kiiksu oma kingadesse. Igatahes proovis ema poes väljas olnud mudelit, mis sobis, aga need, mis ta karbis koju tõi, osutusid kahtlaselt väikesteks. Läks ja viis siis poodi tagasi. Imelik, et number suurem sobis, aga no kui nii, siis nii. Kodus vaatas kingi täpsemalt ja avastas, et kingadel oli ninas mingi paksust vahtkummist junn, mis pidi nina vormis hoidma, sama asja ülesannet täidab odavatel kingadel paberinutsak. Ema oli enda peale nii vihane, ei hakanud enam poodi tagasi vahetama minema (no need eelmised oleksid ju parajad olnud, kui ta oleks märganud selle kummijulla ninast ära võtta, poes proovimiseks väljas olnutel oldi see ilmselt välja võetud) ja jättiski selle junni kingade ninna.

Ja last sai ka väärkoheldud seoses jalanõudega. Mikrol olid nimelt eelmisest suvest ühed lahtised sandaalid, küsisime, et kas saad käia, ei ole väikesed? Jaa, saan küll! Peale paaripäevast kandmist avastasime, et Mikrol kannad kaetud umbes minu pöidla suuruste katkiste vesivillidega...Mismoodi ta käis ja kannatas, jäi selgusetuks. Muidu ta füüsilise valu suhtes väga tundlik, see pidavat enneaegsetele omane olema, tal vaesekesel imikuna kogetud kanüülidest siiani armid kehal...Igatahes tormasime poodi ja avastasime, et uued kingad tuli osta neli numbrit suuremad...No ilmselt oli seal siiski numeratsiooni erinevus, aga ikkagi.

reede, mai 19, 2017

Normaalne inimene hoiab ennast?

Lugesin viimati noore Soome kirjaniku Riikka Pulkkise esikteost "Piir", mille autor kirjutas 26-aastaselt ning mille kaanel öeldakse: "Teose ilmumise järel on üha uuesti küsitud, kuidas üks noor naine on osanud mõelda ennast nii erinevate inimeste kehasse, kust võtab ta kogemuse, et neid mõista?"  Ilmselt mõni inimene lihtsalt on loomu poolest "uskumatult elutark" (fraas samuti kaanelt). Mulle see raamat meeldis, oli hästi kirjutatud, huvitav, tegeles oluliste teemadega, päris vau-efekti polnud, aga see tekib enamasti vaid siis, kui mul teosega mingi isiklik side on, selle puudumises autorit ju süüdistada ei saa. Enamasti sirvin ka arvustusi. Goodreadsis on vist see süsteem, et ettepoole satuvad need arvustused, millele on rohkem reageeringuid ja sageli reageerivad inimesed pigem negatiivsele. Igatahes jäi mulle silma hunnik kuni paaritärnilisi soomekeelseid arvustusi, ühest lugesin, et "seesugune surmaiha kõigil tegelastel pole väga normaalne". Tolles arvustuses oli muudki (minu jaoks) imelikku, kuid meelde jäi just see. 

Raamatus ei taha kõik tegelased end heast peast maha tappa. Ühe aastatepikkune abikaasa on Alzheimerisse kuhtumas ning soovib, et naine talle lõpu peale teeks, teine on teismeline, keda kasutab ära vanem mees.  Surmaiha kui sellise üle imestamist kohtasin esimest korda ülikooli psühholoogialoengus, kui meile räägiti Freudist ja tema poolt mainitud elutahte ja surmaiha omavahelisest võitlusest ning õppejõud väitis ausalt, et tema küll aru ei saa, misasi see surmaiha on, mida Freud silmas peab. Ma ikka tõesti imestasin, mina enda arust küll sain. 

On ju inimesi, keda vältimatult tõmbab elu tumedam pool, võimalus hukka saada, mäng selle võimaluse piirimail. Enamasti on need karismaatilised, tundlikud, kunstnikuhinged, sageli nad jõuavadki enneaegselt teispoolsusse, tihti otseselt või kaudselt enda käe läbi. Teiselt poolt on surmaiha omane paljudele teismelistele, kes selle mõttega mängivad, sageli mitte soovist just surra, sageli ka soovist saada tähelepanu, kaastunnet vms. Kes ei oleks mõelnud, et "tapan ennast ära, vot siis nad märkavad mind, nutavad mu haual!" - või ei ole? Kättemaksuks raibetele, kes sust muidu ei hooli? Ega keegi niimoodi mõelnu tagantjärele vist julge küll ristikest teha sinna psühholoogi ukse taga kätte jagatavasse küsimustikku, kus küsitakse ega teil pole suitsidaalseid mõtteid olnud või äkki ehk isegi olete katsetanud? Äkki panevad siis kohe luku taha, selle lapsepõlve "süütu mängu" pärast? 

Minu jaoks palju üllatavamad on inimesed, kes surma ja sellega kokkupuutumist iga hinna eest väldivad. Mul oli üks tuttav, kellel varajane kurb kogemus lähedase lahkumisega ning kes saadud trauma tõttu ei käinud iialgi ühelgi matusel ning elas kogu elu kõikvõimalikke ohte vältides ("Suits ja viin tapavad! Pime tänav varjab mõrtsukaid!"). Alati imestasin, et milleks pidada säärast mõttetut võitlust? Surm saab ju su lõpuks ikkagi kätte. 

Et surmaiha pole normaalne? No palun, defineerige "normaalne"! Ma sain teismelisena päris tihti kuulda, kuidas muusika, mida kuulan, pole normaalne, filmid, mis mulle meeldivad, ei meeldi ühelegi normaalsele inimesele, et see, kuidas ma käitun, pole omane normaalsele. Eks ma saan aru, et ühtpidi oli see kaitserefleks - normaalsetel on elus kindlasti lihtsam, teisalt toona pidasin seda vanemate enda näo kaitsmiseks - peaasi, et sa meile häbi ei teeks, ole ometi normaalne! Mingit efekti sel ütlusel ju niikuinii pole, ma ei mõelnud, et "oh, kui õudne, peaks ikka püüdma normaalne olla!".

Raamatus on sarnane normaalsusele rõhuv tegelane haige abikaasaga naise õde ja teismelise ema. "Mis sul viga on, võta end kokku, räägi, panen sulle psühhiaatriaja!", selline tarmukas tegutseja-tüüp, kelle jaoks on probleemidele lahendused, pikemalt pole mõtet neid nämmutada. Kes pahandab suitsiidiku ja enesevigastaja peale: "Kuidas sa said midagi niisugust teha! Mul ei ole ju selle jama jaoks aega! Sa tekitad ainult probleeme! Kuidas sa ometi ei saa normaalne oldud?!" Teised inimesed ja nende mured on tüütud. Kuidas saab kellelgi olla midagi nii lolli nagu surmaiha? Maailmas on ju niipalju muud, mida teha!

Ma ei saa midagi teha, mulle meeldivad need teised, ebanormaalsed, surmaihalejad, probleemidega inimesed rohkem. Nojah, Courtney on ju ka öelnud, kuidas inimestele meeldib vaadata, kuidas teised ereda leegiga tuhaks põlevad...Ma loodan, et ma päris selline pole. Vaatasin Olev Remsu alkovastast filmi, kus ka äsjalahkunud Arvo Kukumägi intervjuu annab, mulle jubedalt Kuku vastused meeldivad, samas mõni teine võib öelda, et see kõik on puhta kibestumus. Eks see film oli ju ka vastuolusid täis. Näe, Chris Cornell (väidetavalt) tappis ka ennast eile ära. Ju siis olid ebanormaalsed inimesed, minu meelest lihtsalt inimesed, inimlikud, nõrkuses ja kahtlustes on seda inimlikkust kuidagi rohkem kui elurõõmus ja entusiasmis.

neljapäev, mai 18, 2017

Käed eemale minu taldrikust!

Ma nüüd reklaamin siin teise inimese postitust, aga mu meelest on see teema, millest Ebapärlikarp kirjutab, äärmiselt aktuaalseks muutunud.

Ühel päeval ohkas ema mulle tüdinult, kuidas ta ei saa enam rahus ühtki naisteajakirja lugeda (no võib-olla see polegi kõige halvem tagajärg, aga mingid madalad rõõmud peavad inimesel ju ikka olema), sest igal teisel leheküljel õpetab keegi teda sööma. Eriti napakad on nipid stiilis "näe välja nagu see või too staar", kuigi selge on, et sellisena välja nägemiseks on vaid üks kindel abinõu, nimelt Photoshop. Samamoodi olen ise tahtnud FB seinal kraaksatada, et kas pole mingit filtrit, mis eemaldaks mu seinalt kõik toidu ja trennipildid, aga karta on, et siis kaoks pea pool sisust. Normaalsete toidupiltide vastu polegi mul midagi, kole tihti viskab aga vahele mingeid sponsoreeritud terviseedendajate reklaame stiilis "patuvabad maiustused" jne. Toidust on saanud patt!

Rääkimata ortoreksiast, milleni see kõik välja võib viia, on inimesed lihtsalt niivõrd kaasa haaratud sellest tervislikkuse teemast. Mu ema on muide meditsiiniõde ja ka tema kogemus ütleb, et see teema on viimastel aastatel eriti hoogsalt ülesmäge rühkinud. Just tema näeb seda näilise kontrolli ihalemist, millest Ebapärlikarbi postituses ka juttu on - kui ma söön õigesti, siis ma ei jää haigeks ning elan õnnelikult igavesti. Selle "tõe" teadmine tõstab inimese muidugi ka teistest kõrgemale ning annab õiguse end paremaks pidada ja seda usku teistelegi kuulutada.

Nii kõrini on sellest, kui keegi tuleb arvustama seda, mida mina suhu panen! Kuidas me varem sõime kõik makarone ja jahukastet, aga nüüd tuleb keegi ütlema, et see pole mitte mingi toit. Jah, ilmselt on tänapäeval toitudes rohkem lisaaineid, kasutuid rasvu jne, kuid oma toidulaua eest vastutan ma siiski ise. Ma võin samuti silmi pööritada selle peale, kui keegi söödab oma lapsele pakkide viisi krõpse ja laseb liitrite viisi limonaadi peale juua, aga pole minu asi sekkuda. Ilmselt ei leidu tänapäeval enam kedagi, kes ei teaks, et selline toitumine pole parim valik, kuid ometi on see nende valik ja kes olen mina, et epistlit lugeda. Minu jaoks on piir kusagil seal, et ma võin üllatunult öelda  - "teie lapsed joovad juba Coca-Colat?", aga kui ma saan vastuseks "nojah, natuke, nad ainult maitsevad, see ei tee midagi", siis ma ei hakka edasi suruma, et "kas te ikka teate, et seal sees on need ja need ained, kas te teate, mida need teie lapse organismiga teevad! Ma olen näinud videosid, kus piimahambad Coca-Colas lahustuvad!" See on mu meelest juba liig ning tekitaks vähemalt minus küll trotsi, mitte soovi ennast parandama hakata. Me kõik oleme ju täiskasvanud, ei pea teisi kasvatama. Oma lapsele erinevate toitude mõju selgitamine on teine asi. Teiste lauas pirtsutamine on aga lihtsalt ebaviisakas.

Ilmselgelt on elu nii hea ja probleemivaba, et saab tegeleda selliste pseudoteemadega. Ma ei ole see, mida ma söön. Minus on palju muid tahke, mille järgi mind hinnata kui see, mida ma oma seedekulglas kannan. Või noh, miks üldse kedagi mingite omaduste põhjal lahterdada. Selle viimasega seoses meenub L.-i jutt, kuidas üks alkoholisõltlasi nõustama õppiv neiu talle analüüsi püüdis teha. Et noh, Lible, miks sa jood? Sul peab olema kuskil mingi probleem, mingi sõlm, mis lahti harutada ja vot peale seda sa enam ei jooks. On sind ahistatud, on sul enesehinnanguga probleeme, vaevab sind miski? Lõpuks läksid peaaegu tülli, sest L. ei tahtnud olemasolevatesse lahtritesse mahtuda ja neiu ei suutnud seda aktsepteerida. Elus ei ole enamasti võimalik näha põhjus-tagajärg seost, ka toitumine pole selleks võluvitsaks, mis kõik probleemid lahendab.

teisipäev, mai 16, 2017

Sööme prügikastist ja kanname kaltse

Notsu postitusega seoses meenus, kuidas tulin ükspäev koju ja avastasin (oma köögi) prügikastist paar korda hammustatud õuna. Tõstsin õuna välja, kahetsusega möönsin, et ikka liiga karvane ja mingi kahtlase ollusega koos, et järelnoppida, aga skandaali korraldasin ikka. "Misasi see peaks olema!? Mida see siin prügikastis teeb!?" Mini süüdlaslikult "Eee, ma ei jõudnud rohkem süüa seda..." No igatahes seletasin, et kui ei jõua süüa, siis lõikad järatud osa ära (ei tea miks, mõtlesin hiljem  - selleks, et tekkiks ideaalne võimalus endale sõrme lõigata või?) ning paned õuna külmkappi. Võib-olla see pole väga tavapärane reaktsioon siis, kuskilt tuli välja, et keskmine eestlane viskavat aastas ikka kilode kaupa toitu ära (mis muidugi ei konkureeri nende tonnidega, mida poed minema loobivad). Kunagi üks kolleeg väitis ka, et neil ikka jääb sageli kohupiimakreeme kahe silma vahele külmkapis ja tuleb neid minema loopida, ju meil siis on üsna hõre külmkapp.

Igatahes ma olen ka allergiline raiskamise suhtes. Notsu mainitud tiigriraamatut ma lapsena lugenud ei ole, aga mingi sisemine tunne on tõesti selline, et "asjad, mis on loodud kasutamiseks, ei taha niisama seista". Muuseas olen sellist põhjendust ka taaskasutusgruppides näinud  - a la "kleit tahab ennast näidata, aga mulle enam selga ei lähe, kes pakuks lauale uut kodu" jne. Isikustatud asjad. "Mis see üksik kartul seal potis nutab!" - räägiti vist tõesti kodus kunagi nõnda.

Paar päeva peale "õuna-intsidenti" tuli Mini klassiekskursioonilt ja seletas, kuidas keegi laps ei olnud jõudnud oma jäätist lõpuni süüa, viskas selle prügikasti, ja siis tuli üks onu, võttis selle sealt ära ja hakkas sööma! Iuuuu! Ma ütlesin, et "iuuu" oli hoopis see, kes toidu minema viskas, mitte see, kes selle üles korjas, sest kõigil inimestel pole võimalik niimoodi laristada, võib-olla sellel onul polnudki muud süüa kui see jäätis. Etteennustatav oli muidugi ka see, et väljasõidu tipphetkeks kujuneski kollektiivne poekülastus, õpetaja oli öelnud, et andke lapsele jäätiseraha kaasa, aga nagu ma ennustasin, oli nii mõnegi arusaam jäätisehinnast teistsugune kui neil, kes lapsele paar eurot kaasa andsid. Ehk siis osteti hulgi igasugu jama kokku (Tictaci suuvärskendajaid näiteks!?). Ilmselt osadel lastel ongi juba esimeses klassis kindel taskuraha, mida nad siis vanematelt heas usus saavad ning loodetakse, et ehk õpib laps niimoodi raha koguma. Mulle tundub siiski, et ilma vanema seletuseta nii väiksed raha väärtusest iseenesest sotti saama ei hakka.

Peale nädalavahetust otsustasin südame rindu võtta ja talveriided kappi ära panna (täna hommikul välja vaadates tundus see siiski viga olevat...). Selle käigus ujus kapist välja päris mitu tõelist kaltsu, mida ma sildi all "kodus kandmiseks" säilitanud olin. Nüüd hakkas aga juba tunduma, et enamik kapis olevatest riietest tuleks selle sildiga varustada....Kuna neid väljaveninud kaltse enam kuhugi pakkuda poleks viisakas olnud (isegi viisakaid asju ei taheta paraku), siis otsustasin minema visata. Tuli Mini, kukkus ohkima - "ära seda viska, see on nii äge, ei ole mulle suur, ei kuku seljast ära, tahan endale!" Käbid ja kännud, noh. Ei kuulanud lapse hullu juttu. Hiljem avastasin, et kantavaid riideid enam väga polegi ja raha uusi osta ka mitte.

Pool tundi hiljem helistas ema, et ta olla kapist paar vintage-kleiti leidnud, tulgu ma vaatama. Käbid ja kännud ikkagi.

neljapäev, mai 11, 2017

Millal te viimati oma pärasoolt kontrollida lasite?

Ma korra mõtlesin isegi, et see on mingi tüngakõne, aga tavaliselt vanemaealised naisterahvad neid ei tee.
"Jaa, Marca kuuleb!?"
"Tere, Marfa! Ma helistan teile mingist erakordselt keeruka ja mittemeeldejääva nimega ettevõttest. Kas te teate, et pärasoole seintel võivad kasvama hakata polüübid ja need võivad tõsiseid vaevusi põhjustada? Millal teie viimati oma pärasoolt kontrollida lasite, armas Marfa?"
Pikk vaikus, mille ajal ma pungitan silmi ja keerutan oimukohas näppu, lõpuks pahvatan: "Ei ole lasknud kontrollida ja ausalt öeldes ei huvita see teema mind absoluutselt!"
Jäiseks muutunud hääl teisel pool toru: "Nojah, head päeva siis!"

Oot, misasi see oli nüüd?! Päriselt küsis võõras inimene minu käest telefoni teel seda, kuidas mu pärasool elab? Põhimõtteliselt delikaatseid terviseandmeid, seekord kohe üsnagi delikaatseid, mitte mingit üldist väsimust ja muud sellist. On see normaalne? On see üldse seaduslik? Kas leidub inimesi, kes tõepoolest telefoni teel sellistest teemadest võhivõõraga rääkida sooviksid?

Loomulikult ohin ma nüüd, kui helistati mulle, aga paar kuud tagasi püüdis keegi L.-le telefoni teel maha parseldada testi, millega enda eesnäärme seisundit hinnata. "Ah olete alles alla 40-ne, pole viga, mida varem, seda parem!" Pange ainult oma veri ümbrikusse, saatke meile ja saategi vastuse teada! Mulle tundub sellise värgi Omniva hoolde usaldamine üsnagi riskantse ettevõtmisena. Kui L. siis viisakalt keeldus ja ütles, et laseb end vajadusel perearstil kontrollida, vastas inimene toru otsas, et sinna on järjekord vähemalt kuu aega! On või? Mu meelest saab perearstile umbes päevaga, aga mingi eelise oma meetodile peab ju välja mõtlema.

Eesnäärmeteste olla mõni kergeusklik juba ostnud ka. Üks tõi uhkelt arstile näha, et te nüüd õpetage, kuidas seda kasutada! Arst imestas, et milleks teile see, me ju alles pool aastat tagasi võtsime teilt selle proovi veeniverest! Ahsoo, seda ma ei teadnudki...Teisel, noorel mehel, osutus test vale-positiivseks. Näpuverest võetud testidega pidigi see häda olema, et nad võivad reageerida ka selle peale, mis teil seal näpu peal varem olnud on, kui te just väga korralikult oma käsi ära ei ole puhastanud.

Aga äri on äri. Kui leidub piisavalt inimesi, kes usaldavad oma isikuandmed suvaliste kätte, kes nendega postkasti vahendusel suhtlevad, küllap ka sellised kõned jätkuvad. Ega ma ei kadesta ka seda tädi, kes päevast päeva peab võõraste inimestega nende pärasooltest vestlema.

Hunnik raamatuid

Isegi raamatutega on viimasel ajal nõnda juhtunud, et mitte ükski loetutest pole eriliselt vaimustanud. Pole nagu arvustadagi osanud neid. Tulid ja läksid. Kohusetundest Goodreadsi ees üritan paar sõna kirja panna. Vahi, millise hala lajatasin siia tund aega tagasi, peale postituse valmis kirjutamist vaatasin (mitte et ma seda postitust tund aega kirjutanud oleks muidugi) üle ja mõtlesin, et no mida? Täitsa head raamatud olid ju peaaegu kõik! Ehk siis taaskord tõestus kirjutamise positiivsest mõjust.

Alessandro Baricco "Noor mõrsja" - Baricco on huvitav kirjanik, ma olen temalt 9 raamatut lugenud (enamik neist on sellised lühikesed, pigem novellid kui romaanid). Tema huvitavus seisneb selles, et iial ei tea, mida oodata. Kõik lood on stiililt, teemalt, ajastult väga erinevad. "Mr Gwyn" meeldis mulle tohutult, aga see "Noor mõrsja"...Kui vaadata Goodreadsi, siis näeb esimesena nelja itaaliakeelset ühetärni-arvustust, ma kahjuks itaalia keelt ei oska, aga ilmselt neile ka ei meeldinud. Ma panin kaks tärni, sest näiteks need hommikusöögikirjeldused olid tõeliselt isuäratavad...Aga muidu, mingid arusaamatud masturbatsioonistseenid, vihjed intsestile ja muu selline ajavad tekkinud isu kohe ära.

Céline Curiol "Suletud hääl" - mulle meeldis selle raamatu stiil, kuid ma ei osanud kuidagi sellele naisele kaasa elada, nii võõrad olid tema probleemid ja käitumine mulle. Mulle meeldib ka erinevaid rolle välja mõelda, aga mitte sellepärast, et ma enda elu üldse ei elaks. Ma ei tea, kas oli see lugu ehk posttraumaatilise stressi kirjeldus. Peategelane ei olnud mulle sümpaatne, loo lõpp oli etteaimatav klišee. Aga igav seda raamatut lugeda ei olnud.

Mareike Krüger "Minu isa tütar" - see raamat oli alguses päris vahva, aga vajus seejärel kuidagi ära. Mulle meeldis autori must huumor, kuid tundus, et lugu ei jõuagi kuhugi välja. No miks see käe-lugu üldse sisse oli toodud, kui seda edasi ei arendatudki? Samuti jäi segaseks naabritüdruku teema - justkui põnev tegelane, aga jäigi lihtsalt statistiks. Muidu selline armas raamat (kui mõned kohad välja jätta), aga üsna mittemidagiütlev.

Tanel Saimre "Minu Norra" - ei ole väga Norra, pigem ühe inimese lugu, kes juhtumisi Norras elab. Aga mulle täitsa meeldis. Algab tüüpilise noore tudengi eduloona, mida me selles sarjas juba mitmeid kordi näinud oleme, aga siis keerab ära. Nimelt selgub, et tubli humanitaarist antropoloogi keegi töömaailmas väga ei vaja. Mind üllatas inimese julgus seda olukorda ausalt kirjeldada ning see, kuidas ta alla ei andnud, vaid haaras kinni sellest, mida elu pakkus. Elu pakkus Norras tööd, mida meil siin ilmselt üldse ei leidu - nimelt nn töökaitsevoliniku oma, kes peab jälgima, et ükski ehitaja töökohal ohtu ei satuks. Meil naerdaks suure häälega sellise asja peale - mis mõttes turvalisus ennekõike, pole meil aega sellise jamaga tegeleda! Aga näe, heaoluriigis saavad humanitaarid sedaviisi tööle rakendatud! Nali naljaks, muhe lugemine oli, ei peagi olema kohutav tragöödia kui erialasele tööle ei saa ja oled elu jaoks ülekvalifitseeritud. Seosed enda isikliku elu ja kogemusega sel teemal muidugi ka...Positiivsust süstiv raamat ja seda mitte läägel moel. Muuseas, peategelane satub elama (ühte) maailma kõige ilgema kliimaga linna, kus pmst kogu aeg vihma sajab, mõjub hetkel kosutavalt.

Anna Sundberg "Ma armastasin terroristi" - see on raamat, kus pidevalt mõtled "no mida ometi?!"; "mismoodi?!"; "kas see naine on napakas?!" Ei saa öelda, et ma peale lugemist oskaksin öelda, mis teda ometi sellele teele tõukas, miks ta ometi ohumärke tähele ei pannud, kuidas ta ometi selle kõik välja kannatas. Anna on keskmisest jõukamast perest pärit kena tüdruk, kes ühel päeval kohtab tänaval moslemimeest, kes ta nö "ära pöörab". See sündmus jääbki raamatu kõige arusaamatumaks kohaks - oli see siis tõesti religioosne kogemus? Hüpnoos? Mingite juhuste kokkulangemine? Hilisemat suudab Anna epiloogis kokku võtta kui iseendalt vastutuse ära lükkamist - on ju lihtsam elada kui kõik on ette määratud. Anna imestab koolis koraanist kuuldes, et "kas pole imeline, et on olemas raamat, kus on Jumala sõna täpselt kirjas?" Ehk siis ta igatseb elu järele, millel on manuaal kaasas. Kuidas ta selle käigus igasuguse oma tahte ja vastutuse täielikult minetab, on mulle müstika, ega tal muidugi muud üle ei jäägi ning Anna on väga hea kohaneja. Nojah, häda teeme ämbrisse, mis seal ikka, ega siit burka alt väga ei näe ja palav on ka, aga noh, mis seal ikka, lastel on täiad peas, aga vaata kui elegantselt naabrinaine oma lastelt neid püüda oskab! See on kindlasti joon, mida minus grammigi pole - see suurema eesmärgi nimel vaikides kannatamine, ma olen kärsitu, mis mustus, täid ja ebamugavused! Ma ei laseks iialgi asjadel nii kaugele minna, ma ei suudaks sellistest "pisiasjadest" mitte välja teha. Mingi piirini on teistest sõltumine kindlasti mugav, aga seda just "mingi piirini", Anna valib täieliku "see no evil, hear no evil, speak no evil"-variandi. Kusjuures, ma saaks asjast kergemini aru, kui tegemist oleks olnud sügava armumisega, seda aga Anna loos ei olnud. Igatahes intrigeeriv lugemine.

Tiina Laanem "Pildilt kukkujad" - Eesti ajaloo murrangulised sündmused läbi erinevate inimeste isikliku traagika, kas see teema sai peale "Puhastust" popiks? Mulle kuidagi tundub, et päris mitu sarnast raamatut on mulle viimasel ajal kätte sattunud - Mart Sanderi lõbumaja-triloogia, Kai Aarelaiu "Linnade põletamine". "Pildilt kukkujad" tegeleb sama teemaga. Eraldi märkimist väärib kunstnikukutse ja selle mõju lahkamine romaanis. Kui muusa on su välja valinud, kuidas jääda talle truuks, kui elu seda ei soosi? Iseenesest huvitav raamat, aga ei eristu väga. "Vanemuine" peaks praegu mängima ka raamatu põhjal valminud lavastust.

Paavo Matsin "Gogoli disko" - raske on tunnistada, et sulle ei meeldi ja sa ei suuda lõpuni lugeda raamatut, mis on saanud Kulka aastapreemia + EL-i kirjandusauhinna. Aga no ausus ikka ennekõike. Olen loll, siis olen. Korüfeed kaanel kiidavad, Kender ütleb, et ei suuda valida selle ja Ruitlase "Vee peal" vahel. "Vee peal" oli väga hea raamat, aga "Gogoli disko" ei kõneta mind üldse. Algab isegi paljutõotavalt - mitte eriti kauge tulevik, Viljandi, taaselustatud Vene tsaaririik on alla neelanud Balti riigid, tsensuur on karm jne. Aga edasi tulevad mingid tüütud blatnoi-romantika mehed, biitlitevaimustus ja stiljaagad, kes ükski teisest ei eristu. Mulle tundub, et mul on mingi allergia sellise "süvavene-värgi" vastu. Kohe kui tegelastel on isanimi kirjas, annab mu aju mulle signaali, et tal hakkab nüüd igav. Mingi koolikirjanduse mõju? Liiga keerulised raamatud liiga varases eas? Eks ta segane raamat olnud, nendivad ka mõned teised arvustajad, aga siiski kiidetakse originaalset stiili. Mulle hakkas just stiil vastu. Raamat võib ju hea olla ja meisterlikult kirjutatud, kuid lihtsalt mitte minu maitse.