esmaspäev, juuli 31, 2017

Päkapikke pole olemas

Ma arvasin, et mul hakkas tänasest puhkus, aga tuli välja, et hoopis homsest hakkab. Ega vahet pole, ma niikuinii pole juba ammu midagi asjalikku teinud, aga tunne on ikkagi kuidagi teine. Ah, et ei olegi puhkus. Mossitan siis.

Puhkuseasendaja andis ka hommikul teada, et ta täna ei tule, on haige. Ma kohe ei osanudki muud öelda, kui "ok". Õnneks meenus L.-le, et neiul oli eile ju sünnipäev. Ega 21 pole naljaasi, ma nüüd tõesti loodan, et tal on lihtsalt pohmakas, mitte mingi kõhugripp käsikäes kopsupõletikuga vms. Mul nimelt see viimane vist on, juba nädal aega köhin nagu tuberkuloosihaige. Miks mulle tundub, et see aasta on kuidagi eriti nõme olnud? Leidsin kapist mingeid ammuaegunud medikamente, tarbin neid, kuidagi imelik oleks suvel apteeki minna või kuidas?

Aga päkapikkudega seoses, loen parajasti lastele õhtuti mingit päkapikuainelist raamatut (kesksuvele sobilikult) ning seal oli peatükk, kus väideti, et päkapikud pesevad end ainult korra aastas. No milleks sellist jama kirjutada - üks kord aastas, kes seda usub! Pigem pidagu hügieenist korralikult kinni või ärgu pesku üldse, aga milleks see üks kord? Lastel oli ka hämming. Panin siis raamatu kinni ja hakkasin kardinaid ette tõmbama, kui Mikro järsku ütleb: "Päkapikke pole olemas!". Ma ei reageerinud eriti kuidagi, vist kohmasin mingi "ahah"-i, sest ma ei tea, kuidas 8-aastane Mini sellesse teemasse suhtub. Pärast hakkasin mõtlema, kas Mikro tõepoolest järgis seda loogikat, et kui üks asi loos on niivõrd üle võlli (pesevad korra aastas), siis ilmselt on terve lugu väljamõeldis? Mini seevastu küsis, et kas seal kirjas pole, mis kuupäeval nad end pesevad? Ohh jahh.

Muidu loen üht selle aasta raputavamat raamatut enda jaoks. Ma ei saa sellest kahjuks pikemalt kirjutada, kuna teema on äärmiselt isiklik ja selle loo peategelane on ise palunud, et see raamat ei ilmuks (ühest intervjuust lugesin), seega ei taha ka mina raamatule rohkem tähelepanu tõmmata. Hinnata ma seda raamatut ka ei oska, sest tegemist ei ole ju ilukirjandusega. Tegelased on päris, oma nimedega, otse elust ja naturalistlikud, pigem dokumentaal siis? Selline võiks olla mõni blogi, aga ükski blogija pole vist iial nõnda isiklikuks läinud va vist need, kellest keegi rääkida ei taha, aga kui nemad tegid kõiki oma tegusid negatiivses võtmes, siis raamat pole mu meelest ärapanemiseks kirjutatud. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt tüüpiline uudishimulik inimene, kellele meeldib teiste inimeste mustas pesus sorida, aga midagi selles loos on, mis mind köidab. Ma ise usun, et pigem pakub mulle huvi teada saada, kuidas teised inimesed päriselt mõtlevad ja miks tegutsevad nii, nagu tegutsevad. Et siis päriselu on ikkagi huvitavam kui väljamõeldised?

Puhkust peaks olema kuu aega, ilmselt jõuab isegi päriselt elada. Mitte, et mul miskit täpselt planeeritud oleks, meil ju "sõltub kõik ilmast" siin. Ja seda ilma ma sel aastal väga ei julge usaldada enam. /Köhides eemale/

esmaspäev, juuli 24, 2017

Martina Haag. Midagi on valesti.

Mu meelest universaalne raamat, kuigi teada tõde on ka see, et üks suurimaid vigu, mida inimene teha saab, on enda mõttemaailma ja tunnete teistele ülekandmine. Siiski julgen olla küünik ning arvata, et truudus on juhuse puudus. Mitte siis selles kõige labasemas käsitluses (a la kui ainult võimalus antaks, küll siis petaks!) vaid selles mõttes, et armumise eest ei ole meist keegi kaitstud. Armumise vastu me ei pruugi saada, kuid petmine, see on siiski teadlik otsus. Tavaliselt petetakse, ka selles loos, kuigi mulle jääb selgusetuks, miks. Täpselt sama ebameeldiv on lahkuminek ka siis, kui petmist veel toimunud pole (aga sa tead, et sinna suunas olukord liigub), päriselt pettes jääb ju endale veel kehvem positsioon ja tunne sisse (see viimane sõltub kindlasti inimesest).

Martina Haag räägib naisest, kelle mees jätab ta maha peale 15-aastast kooselu, abielu ja kahte last (koertest-kassist rääkimata). Ma ei ole selles olukorras olnud, kuid tunnen ennast ära. Autor valgustab meid ka teise poole käitumise suhtes ning ka seal tunnen ma ennast ära. Üks pool saab šoki, sest maailma, milles tema elas, ei olnud tegelikult juba ammu, teine pool loodab sellest kõigest kiiresti välja saada, sest tema on ju ometi armunud ega taha kannatada. Üks loodab, et kõik see on arusaamatus, teine aga, et kiiremini selgeks saaks -  kõik on läbi, ei mingit arusaamatust. Võib-olla on meestel kergem selliseid otsuseid vastu võtta, ehk nad on vähem alalhoidlikud ja valmis riskima, kuid kujutan ette, et uuesti armunud inimesel on soost hoolimata väga lihtne teisele sel kombel haiget teha - ta ei jõua ju süvenedagi, ta on armunud! Armastuses ja sõjas on kõik lubatud - saa juba üle, näe, mina küll sain! (Imelik, et ma selline empaat olen, sest samas ei ole ma nõus seisukohaga, et "/petja/ peab elu lõpuni kandma oma reetlikkuse koormat. Seda, et ta seadis iseennast esikohale." Keda siis veel esikohale seadma peaks (mees ei kadunud raamatus ju nelja tuule poole, vaid täitis oma kohustusi pere ees edasi)? Kas tõesti peaks oma tunded alla suruma ja teise nimel armastuseta suhtes edasi tiksuma?

Üldiselt näeme me sellised lugusid pidevalt kõrvalt, nii nagu näeb ka mina-tegelane: "Lähen Konsumisse. Õhtulehtede esiküljed hüppavad näkku: Muinasjutuline armastus sai otsa! Pilt, kus me Andersiga teineteisele naerdes otsa vaatame. Kujundaja on arvuti joonistusprogrammiga vaeva näinud ja hiirega hoolega klikkides meie pildi peale pika siksaki joonistanud, nii et tulemuseks on puruks rebitud süda. Täiskasvanud inimene, kellel on võib-olla ka endal perekond, on teinud seda oma tööajal. Ta sai selle eest palka." (lk 139) Mulle meeldib selle naise kuiv huumor.

Aga hoolimata sellest, et ta tundub olevat tore, ma tunnen ennast temas ära, ta ei ole seosetult halav abitu mehesõltlane, vajub ta mahajäetuse koorma all peaaegu kokku. Kas see võiks juhtuda ka minuga? Kas mina saaksin hakkama? Muidugi, jah, ilmselt küll. Aga, kurat seda teab?!

Lisaks lahkuminekule on raamatus aga ka teine liin, nimelt läheb naine eraldatud tundrumajakesse majavalvuriks. Sealne üksildus, ähvardav loodus, kummalised juhtumised, teevad raamatu hoopis meeldejäävamaks kui "lugu ühe mahajäetud naise kannatustest"  .  Mul oli pool raamatut tunne, et ilmselt tuleb kuskilt ikka mõni põhjamaine verdtarretav mõrv ka (eriti peale selle küüne leidmist), aga ses osas tuli pettuda (või pigem mitte, ega mulle laibad ei meeldigi nii väga...). Naljakas oli see, et raamatust kumas seisukoht, et norrakad on rootslaste jaoks umbes samasugused "ülbed ja ennasttäis vanemad vennad" nagu meile soomlased ja soomlastele rootslased.

Mis siis ikka valesti oli, kui pealkirjast vihjet otsida? Mulle väga meeldis see tõlgendus, mille peategelane ühest loetud krimkast leidis: "Kas sa tead, mis on intuitsioon? See on seni sorteerimata informatsioon, mis ei ole veel õiget vormi võtnud." (lk 94).*
Mulle tundus, et selles raamatus seesugust sorteerimata informatsiooni jätkus ning samuti leidus siin päris mitu vägagi tabavat järeldust. Aus raamat, iseasi, kas kellegi teise loost on üldse võimalik midagi õppida, lihtsalt tead, missugused kuristikud ja laukajärved endal võib-olla kunagi läbi tuleb käia.

* Täiesti teemaväliselt seoses intuitsiooniga - mis te arvate, kas need kaks "ma täna ikka ei saa tulla, äkki reedel?"-kandidaati lasid mu mõlemad reedel üle või jah?

kolmapäev, juuli 19, 2017

Vasaku jala kolmapäev

Mingi kahtlane tähtedeseis on vist jälle või vasaku jala päev (samas ma astun vist igal hommikul vasaku jalaga voodist, olen ju vasakukäeline ning magan voodis vasakul pool), sest lisaks sellele, et katki läks täpselt see pakiautomaat, kus minu pakk sees oli ja selle parandamisest mulle teada ei antudki nagu lubati (paki sain lõpuks ikkagi kätte) ja lõuna ajal leidis aset imelik intsident, kui söögikohta astus sisse Putini pildiga särgis musklimees, kes küsis juhatust vanglasse - tal olla üks roolijoodik üle anda, olin sunnitud täna lapsed kontorisse kaasa vedama.

Nimelt testime puhkuseasendajate kandidaate (neid, kellele ma veel endast joogiseid pilte pole saata jõudnud) ja ükski mu häbelik kolleeg ei ole nõus seda hirmuäratavat tööd minu eest ära tegema. Igatahes pidi esimene katsetaja tulema kell 11. Seitse minutit peale seda aega nägin, et tüüp on FB-s online ja küsisin, et mis toimub? Tuli välja, et öötöö ja magas sisse. Vabandas siiralt ja mul oli ausalt öeldes kahjugi talle ära öelda, aga vabu aegu ka justkui enam pakkuda polnud. Mõtlema pani seegi, kuidas ta niimoodi öötöö kõrvalt üldse vastu peaks. Pool tundi hiljem sain sõnumi järgmiselt, kella 13-selt tulla lubajalt - ma ikka täna ei saa, äkki saaks reedel. Reedesse ma asju enam jätta küll ei tahtnud, aga kuna inimene selle ise välja pakkus, siis olin nõus. Oleks see sissemagaja ka teist võimalust soovinud, oleksin ilmselt tallegi andnud, aga ta vabandas siiralt ja nõustus, et on oma šansid maha mänginud.

Kuna juba kaks inimest olid ära öelnud, võtsin oma järeltulijad ja vedasin nad koju, et kella 14ks tagasi tulla - saavad teistel kõrvad natukenegi puhata. Jõudsin koju, avasin arvuti, kella kahene kirjutab - ma ikka ei saa, äkki reedel? Mul korra kihvatas, et mis mõttes, lihtsalt ei saa, on mingi mõjuv põhjus ka või ning kuna mõlemad äraütlejad olid noored, siis kerkisid silme ette kõik need artiklid sellest, kuidas uus põlvkond ongi vastutustundetu. Ma isegi usun, et vaatan neid kerge eelarvamusega reedel (kui nad siis kohale suvatsevad tulla), sest puhkuseasendaja võiks ikka 100% usaldusväärne inimene olla (no minu puhkus ju sõltub temast). Arvasin, et olen karm ja ülekohtune oma hinnangutes, eks ikka võib elus asju ette tulla, aga kõik inimesed, kellele täna sellest rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et "mis krdi inimesed need sellised on, kes niimoodi kohale ei ilmu ega põhjenda?" Varasemate konkursside puhul pole meil sellist asja mitte kunagi ette tulnud.

Niisiis, olin juba üsna veendunud, et ega see poole neljane kandidaat ka kohale ei ilmu, kuigi tema oli vanema generatsiooni esindaja ja mul olid talle suured lootused pandud, kuna ta oli filoloog. Filoloog tuli, hakkas tegema ja mul oli tunne, et tal on hämming. Ma küll toonitasin mitu korda, et küsida on väga ok, küsida on isegi vajalik, aga tema poolt midagi ei tulnud. Käisin paar korda ise abi pakkumas, siis ilmnes, et ta oli programmis mingi mõttetu nüansi taha toppama jäänud, millest küsides kohe üle saaks, aga tema reaktsioon oli see, et "ma ei saa ikka üldse aru". Mitte tekstist, vaid programmist siis. Tekst, niipalju kui ma nägin, oli ideaalne. Mina tegin testi alla kümne minuti, eeldasin, et testijatel läheb kuskil pool tundi, poole testi peal on üks koht, kus kindlalt peab küsima, sest "üks imelik tabel tuleb ette", aga tund oli juba möödas ja ühtki küsimust tulnud ei olnud. Tahtsime ise ikka millalgi koju ka minna (ühe perfektsionistiga L. istus kunagi tund aega pärast tööaja lõppu, vigu oli vähe, aga no kuskil on mingi tasakaalupunkt kiiruse ja kvaliteedi vahel ikka ka) ja läksin uurima, mis värk on. Inimene ütles, et talle see töö ilmselt ikka üldse ei sobi ja jättis pooleli. Loomulikult, ei peagi sobima kõik tööd, aga mul oli kurb sellepärast, et ilmselgelt ta oleks kenasti hakkama saanud, programmi ära õppimine on aja küsimus, kui sa vaid julged abi paluda ja ise aktiivne oled, mitte keegi meist ei osanud seda linnulennult. Võib-olla muidugi ongi inimesi, kes suudavad perfektselt trükkida, kuid ei suuda majandada programmide puise loogikaga, kuigi mulle tundub, et sa ei saagi õppida, kui sa ei julge kahtluse korral küsida.

Oeh, homme jälle. Õnneks peavad lapsed kaasas olema ainult pool päeva, aga võib-olla on homme meil kontoris ka koer. Tähelepanu nõudev töö Segasummasuvilas.

teisipäev, juuli 18, 2017

Lõpuks kukkus toataimepostitus välja

Kõigepealt ikka õpetusi eluks, noh umbes selliseid nagu Rentsi kohtingunipid - kuidas jätta potentsiaalsele uuele kolleegile hea mulje endast ja ettevõttest, mida esindad - saada talle alustuseks foto endast, kus sa istud Ümarlaua baaris ja "naudid" Läti mustsõstrasiidrit. Ma olen alati imestanud inimeste üle, kes saadavad oma ülemustele endast kogemata poolpaljaid pilte või kellestki taga rääkides oma teksti just jutuaineks olijale edasi saadavad, aga no see paganama FB Messenger saadab paugust kopeeritud foto chatti edasi, pole vaja mingit entrit vajutada ega midagi! Õppetunnid: ära aja tööasju FB-s, ära kirjuta töö ajal blogi, vaata ometi, mis sul parajasti copys on, enne kui pastema kukud! Et mis ma tegin siis? Mis ma ikka tegin, ütlesin upsi! ja saatsin inimesele totralt naerva emoji, olgem ikka popid ja noortepärased. Pärast rahustasin end, et pole mõtet olematu maine pärast põdeda kah. Ega ta muidugi rohkem mulle ei kirjutanud, aga selles tuleks pigem süüdistada pakutavat palganumbrit :)

Aga muidu juhtusin lugema kommentaari, kuidas keegi on 20-aastane, aga ei viitsi enam absoluutselt väljas käia, see olevat noorte teema rohkem. Kodus külaliste võõrustamine olevat aga täiskasvanute teema. Meenus, et endal oli just teine festivalinädalavahetus, oleks ilma (rõhuga l-tähel siis) olnud, siis oleks kolmas. Teisalt lõi täna pähe mõte, kui mõttetu ruum see elutuba on - keegi seal aega ei veeda, meie oleme kõik oma magamistubades või siis arvutitoas, elutuba on põhimõtteliselt koridor eluruumidest kööki. Hmmm. Ei, külalisi võõrustada mulle eriti tihti ei meeldi tõesti, mis sest, et ise tavaliselt ei korista, seda enam on süümekaid. Ja mida sa seal kodus ikka niisama üksteisele otsa vahid? Ok, lauamänge võib mängida, aga juttu saab ajada ka huvitavamate tegevuste juurde, no näiteks muusika kuulamise taustaks. Kodus kõvasti muusikat kuulavad inimesed on aga hirmsad.
Ehk siis ma käin väljas ilmselt veidi teistel eesmärkidel ja ka veidi teistes kohtades, kui need, kes leiavad, et väljas käimine on noorte teema. Ma lähengi tavaliselt välja mingi ürituse pärast, niisama baari minna erilist mõtet pole. Eriti veel nii, et "lähme vaatame, mis toimub", see teema oli tõesti teismelisena ja ega kunagi midagi head ei toimunud. Oma seltskonnaga, oma üritusel, see on teine teema. Sõbrannaga ööklubisse on kõige nirum väljavaade - rääkida ei saa, vale muusika, ligitikkuvad lihaotsijad, kohustus tantsida jms. Ehk siis mu meelest ei lähe see veelahe kodusistujate ja väljaskäijate vahelt, vaid pigem sealt, mis on kellegi eesmärk ja huvid asja juures. Ega kodupidu võib ju ka olla stiilis "Viive 46"

Ja lõppu ikka midagi ilusat ka. Mul on üks posu kaktuseid, nimesid ega omadusi ei tea, mõned kasvavad, teised kiratsevad.  Üks, kes muidu kiratseb, ajas eelmisel aastal välja mingi karvase nutsaku, näe sellise, tegin õiehuvilise ämma jaoks pilti, tema ütles, et see on õienupp:
No lõpuks tõesti venis sealt ka mingi kohutavalt kole usjas asi välja, aga õit see küll ei meenutanud, oli teine lössis ja närtsinud moega. Mõtlesin, et ju polnud jõudu. Ka see aasta tekkis mitu karvast nutsakut, aga need kukkusid millegipärast üldse küljest. Eile vaatasin, et näe, ühest hakkab jälle see kole uss välja tulema, eks näis. Ning siis, täna hommikul:
Sihukesest koledast junnist tuli säärane ilus asi välja!:
Igatahes, jätkus seda ilu aga ainult mõneks tunniks, töölt koju tulles ootas ees samasugune lössis närtsinud õis nagu eelmisel aastal. Ilmselt õitses ta siis ka, aga ma lihtsalt ei sattunud peale. Kes ta on või miks ta nii teeb, ma ei tea.

Toalilled on üldse hämmastavad, vanas korteris ega ema juures ei elanud ükski pikka ega õnnelikku elu, siin lokkab siuke floora, et anna olla. Orhideed on nagu metslased, ei jõua enam ära toestada, paneks pildi ka, aga siis äkki tulevad fännid mulle akna alla. Ükspäev nägin pilti "imelisest aaloest, mis õitseb", pidada eriline haruldus olema, no mul õitseb iga aasta, õied laeni, igavene nuhtlus, pärast korja neid seemneid. Isegi kass ei jõua lilli piisavalt piirata. Ja ma ei väeta neid üldse, rääkimata taimedega vestlemisest või muust säärasest.


esmaspäev, juuli 17, 2017

Punkrock ja nostalgiabaar

Ka see nädalavahetus möödus festivalimeeleolus. Õnneks siin oma agulimiljöös, kuigi iga aasta leidub kurje inimesi, kes arvavad, et peaks ikka telgiga minema, muidu polevat õige. Minu jaoks on see ikka liigne kiusatus, kui ma tean, et kodu on jalutuskäigu kaugusel, aga mina pean ronima kuhugi külma ja niiskesse telki. Aga no maitse asi muidugi, eks ma olengi selline ärahellitatud linnainimene.

Igatahes Punk & Rock Festival 2017 Raadil siis. Esimesel päeval jõudsime kohale alles neljandaks bändiks, sest taaskord - mõned inimesed käivad tööl. Juba minek ise oli põnev, sest olin selga ajanud ühe seeliku, millest ma teadsin, et see veidi kipub üles kerkima. Noh, seekord selgus, et põhimõtteliselt pole võimalik sammugi teha, ilma et saba allapoole ei sikutaks. Ei olnud enam tahtmist testida ka, kas ta kerib end päris üles või jääb kusagil küsitavalt vulgaarse piiri peal pidama. Jalad olin unustanud ka ära plaasterdada, sest palava ilma (loe:+18) ja tankide koosmõjul hakkavad viimased hõõruma  - ehk siis pea iga festivali juurde käivad füüsilised ebameeldivused  - olemas. Eelmisel aastal oli ühel vennal kõhulahtisus, seega, mul läks isegi hästi.
Näe, ilus pilt tehti ka, kus pole isegi näha, et kuskilt kisub ja teisest kohast pitsitab:
No bändide juurde siis. Esimesena nägime Pedigreed, kes mu meelest laivis nii hästi ei kõla, kui plaadilt, aga võib-olla oli asi ka selles, et me istusime sel ajal lava külje peal, kus heli ehk moonutas. Järgmisena tuli Kurjam, mille ajal me ikka ette laulma ja tantsima ka läksime. L. pakkus end neile transaks ka, aga ei võetud teda. Seejärel pidi tulema Ziggy Wild, keda mina kordagi näinud ei olnud, aga kelle eest kolleeg mind hoiatas, et olevat Ammel neid eelmisel aastal näinud ja koo-huu-taav! Mina lugesin samal ajal, kuidas osa rahvast oli kurb, et nad ka sel aastal Ammel ei esinenud. Tagantjärele võin öelda, et meile kõigile täitsa meeldis. Hiljem kui L. lauljanna juukseid guugeldas, sain teada, et tegemist on sama neiuga, kes seeaastasel Eesti Laulul esitas lugu "Hey Kiddo" - vot see oli küll üks kole lugu, aga Ziggy Wild tundus palju toredam. Seejärel oligi aeg niikaugel, et lavale astus esimese õhtu peaesineja Herald, keda ma samuti kordagi näinud ei olnud ja vist isegi kuulnud mitte. Kui teised oigasid, et õudne klišeebänd ikka, ainult välgukujulised kitarrid veel puudu, siis minule meenutas veidi Iron Maiden'it, selline väga klassikaline hevibänd. Ei olnud üldse halb, pigem väga professionaalne, aga natuke igav. Samas fänne on sellisel muusikal palju.
Esimest korda Raadil toimunud festivalide ajaloos läksime koju taksoga, õnneks mitte minu initsiatiivil, aga siiski mu sügaval vaikival heakskiidul.

Teisel päeval teipisin jalad korralikult kinni, ajasin selga värske Iron Maideni särgi, mis osutus kleidiks ja mille Norra sõbranna mulle täiesti tasuta tõi, sest ma olin laikinud pilti stiilipeost, kus tal see seljas oli, aga tema sellele erilist kasutust ei leidnud - kasu kah sellest FB-st natuke. Juba eelmisel õhtul oli küpsenud plaan minna enne festivalile jõudmist läbi legendaarsest Ümarlaua Baarist. Me küll natuke petsime, sest kõhud sõime mujal täis ja heeringavõileib jäi maitsmata, aga elamuse siiski saime. Ümaras lauas istus mingi püsiklientide seltskond, kes meile rõõmsalt "Tere, noored!" hüüdis, me läksime tagasihoidlikult tagumisse ruumi. Joogivalik oli huvitavam kui tavabaarides, pakuti erinevat Läti toodangut. Interjöör jättis mulje ajamasinast (kuigi sellised nägid baarid välja ilmselt oluliselt enne seda aega, kui mina üldse mõnesse sattusin), huvitav disainielement oli konks baarilaes...Lõhnaga jõudis ka täitsa ära harjuda. Moodsate baaride eeskujul oli täitsa olemas suitsuruum, mis samuti omaette vaatamisväärsus - riidekappi meenutav ubrik, seinal käsikirjas hoiatus suitsetamise kahjulikkuse kohta.
Baarinoored:



Baarist liikusime kiiresti edasi kontserdipaika, sest üks inimene tahtis kangesti näha esimest esinejat kelleks oli Intrepid. Muidugi jõudsime kohale viimase loo ajaks, sest alati, kui sa loodad, et küllap see ajakava on nihkes, on ta täpne. Igatahes noorte meeste metalbänd on vist päris popp, nõnda palju rahvast pole ma esimese esineja (veel teise päeva esimese esineja) ajal ealeski lava ees näinud. Järgmisel bändil Münster juba publikuga nii hästi ei läinud, metalräpp pole vist enam in? Polnud kahjuks ka minu maitse. Järgmine bänd oli venekeelne Cube-A, keda ma ka varem näinud olin, selline täitsa tore slaavilik tantsitav rock-ska-funky. Peale seda tulid juba tuntumad pundid nagu Zahir tuntud headuses ja SS Robot, mis meie seltskonnale vist selle päeva põhibändiks jäi. Paar uut lugu tehti ka, mis ilmselt annab loota, et kunagi lähitulevikus on albumit oodata. (Ahjaa, mingi variant läks ju trükis vussi ja seda sai vahepeal soetada kui rariteeti). Seejärel tuli deja vu Amme Rockist, järjest esinesid Nyrok City ja Sibyl Vane, kaks neljast Ammel nähtud bändist.... Mulle meeldivad mõlemad, teisi tuli natuke veenda. Viimaseks esinejaks oli väljakuulutatud publikumagnet Vennaskond.
Tore oli, et hitte ei mängitud (Pille-Riini ja Hüperboloidi näiteks, ega ma pead ei julge anda muidugi, kontsert oli päris pikk), selle asemel kostitati hoopis vähemtuntumate lugudega (kui Vennaskonnal neid on). Ei tea, kas seda ette aimates või lihtsalt seltskonda peljates ei olnudki väga palju osse ja muud sellist rahvast end kohale vedanud. 

Koju läksime igatahes jalgsi, vihma ei sadanud kummalgi päeval, rahvast oli mu meelest rohkem kui varasemal ajal (sellele väitele järgnes küll vaidlus, olenes, mis bändi ajal enda ümber vaadati ilmselt), nägime rohkem bände kui tavaliselt kombeks - üsna suvine tunne tuli peale keset seda südasuvist sügiset.


reede, juuli 14, 2017

Et oleks rahu ja palju päikest...

Mu sõbranna elab Norras. Rääkisin talle eile, et äkki ma tuleks kunagi külla. Ta oli nõus, aga ütles, et peab enne endale uue elamispinna leidma, sest ütles vana üles ning uue otsimisega võib minna aega, sest tal on omad nõudmised ja neid on keeruline täita.

Ei, mitte selles mõttes, et balkon vaatega fjordidele või ainult ökoloogiliste materjalidega tehtud siseviimistlus - temal tuli nimelt mõte hakata pakkuma kriisiabikodu noortele, keda tuleb nende kodus valitsevate tingimuste tõttu sealt otsemaid eraldada, aga eelmine üürileandja sellega nõus ei olnud. Arusaadav tegelikult. Algul mõtlesin, et mis probleemidega lapsed need siis on  - alkohoolikute pered, koduvägivald jms. Hiljem tuli välja, et suur osa abivajajatest on sõjapõgenikud. Need lapsed olevat näinud oma elus selliseid asju, millest sõbranna rääkidagi ei tahtnud ning otse loomulikult on kõik kogetu ka nende psüühikat jms mõjutanud.

Teine teema, millest ta rääkis, oli nende samade põgenikest noorte tagasi saatmine kodumaale. Sellest teemast kirjutas ka J.H. Khemiri oma raamatus "Kõik, mida ma ei mäleta". Jah, loogiline, põgenik on ajutine põgenik, kui olukord vähegi lubab, võiks ta tagasi minna sinna, kus on tema kultuur ja juured. Paraku olevat reaalsus nende noorte puhul see, et tulnud Norrasse lastena, puuduvad neil igasugused seosed oma põliskodumaaga. Mida teeb see äsja 18-aastaseks saanud noormees, kes on harjunud moodsa ühiskonnaga, kusagil Afganistaanis, kus teda ei oota mitte kedagi, kus linna, kus ta kunagi sündis, enam olemaski pole? Ühte sellise saatusega poissi, keda sarnane tulevik ees ootaks, soovis mu sõbranna lausa lapsendada. Sest muud võimalust Norra riiki jäämiseks neil polegi - abiellu või saa lapsendatuks. Lapsendamisel tekkis aga sarnane takistus, mis isegi superstaar Madonna äärepealt kohtupinki oleks saatnud  - nimelt on nõutav tõend, et lapse pärisvanemad on surnud. Kus seda tõendit võtta aga täielikult laostatud maalt ja rusudeks pommitatud linnast? Mingeid muid tõestusi, et tegemist on "normaalse ühiskonnaliikme", mitte end täissöönud tulevase terroristiga, arvesse ei võetavat - ei soovituskirju tööandjalt, kiituskirju vabatahtlike keskusest ega muud sellist. Loomulikult, võib ka öelda, et mu sõbranna on naiivne, soojendab ussi põues, iga põgenik on potentsiaalne terrorist, see on juba rätipeade kultuuris - meiesuguseid vihata jne. Teisalt, natuke raske oleks armastada riiki, mis ütleb, et kõik meievahelised suhted ei loe, sa oled võõras, mine tagasi sinna, kust sa tulid, mitte miski muu ei loe. Jah, aga kes siis Afganistaani üles ehitab? Miks mitte selle poisi sarnased haritud ja teotahtelised noored mehed? Mida nad siin meie heaoluühiskonnas kopitavad? Paraku on ilmselt naiivne loota, et Afganistaani-suguse riigi ülesehitamiseks piisaks vaid noorte meeste heast tahtest ja käiste üles käärimisest.

Mul on kolleeg, Ugandast pärit Rootsi kodanik, tipptasemel programmeerija. Küsisin kunagi, et Ugandas oled käinud, kuidas seal elatakse? Ta imestas, et miks ma peaks sinna muldonnide keskele tagasi minema, kust juba mu vanemad ära tulid, ma olen pisikesest peale Rootsis elanud, ma olen rootslane, mind ei seo Ugandaga mitte miski. Temal muidugi vedas, ta tuli Rootsi enne suurt pagulaslainet, kohanes hästi, võeti omaks. Ma ei kujuta ette, kuidas tema seisukohtadele vaadataks Uganda poolt  - ülbe kodumaareetur? Mulle tundub, et Eestis oma kodumaaga sideme kaotanud väliseestlasi niimoodi vaadatakse. Ometi on üsna selge, et suurem osa inimesi võtab nii vähemalt kolmandaks pagulaspõlvkonnaks endale uue kodumaa identiteedi. Välja arvatud juhul, kui omasuguste diasporaa uues riigis on piisavalt suur ja kokkuhoidev. Ehk siis see, mida moslemite puhul kõige rohkem peljatakse - getod, mis hakkavad ühel hetkel meie kultuuri "ära sööma". Kuhu see piir tõmmata, kas üldse on kuidagi võimalik selliseid piire tõmmata, tundub olevat ületamatu probleem. Suure pildi ja üksikisikute lugude omavaheline vastuolu sinna juurde.

Paistab, et mingit kokkuvõtvat hinnangut või moraali selle teema lõppu lisada ei saagi. Oleks tore, kui kõikjal valitseks rahu ja küllus ning kõik rahvad saaksid elada oma kodumaal oma põhimõtete järgi? Või siis see mulle lapsepõlvest meede jäänud mõte peale piiblilugude lugemist, et miks ometi oli vaja seda Paabeli torni ehitama hakata  - ilma selleta oleksime kõik ühesugused, räägiksime sama keelt ja jagaksime sama kultuuri...Aga loomulikult peaks see ühesugune kultuur olema selline, mis mulle sobib...

teisipäev, juuli 11, 2017

Ma olen see, kelleks sa mind pead ehk süvafilosoofiat*

Ostsin meeltesegaduses kilo maasikaid. No ilmselt mõtlesin, et "kõik ju söövad neid", "küllap on ikka hea", "püüaks kordki normaalse inimese moodi tegutseda" vms. Kolm päeva tagasi ostsin, punnitan nüüd viimaseid sisse, eks osa ole juba vastikuks ja lössi ka läinud. Kolme päevaga ei suuda kahe peale kilo maasikaid ära süüa! Ega nad iseenesest vastikud pole, lihtsalt kuidagi see mõte on imelik, et sööks nüüd lihtsalt maasikaid. Lõuna ajal soolase salati sisse vahel panen küll mõne, aga selline söömisharjumuste muutmine on imelik. Ei ole harjunud magustoitu sööma. Mõtlesin lausa, et lõikaks käntsu juustu juurde, ilmselt siis tundub normaalsem süüa. Tuletab meelde kõiki neid rõõmsaid õhkamisi, kuidas suvel olevat nii lihtne alla võtta, sest muud peale puuviljade ju ei tahakski - "kilodega maasikaid" või kuidas see Nexus kunagi lauliski. Phäh.

Tegelikult pidin kirjutama hoopis sellest, kuidas täna tabas mind ilmutus. Nimelt on mulle ammust ajast sümpatiseerinud väljend "I am whatever you say I am". Meelde jäi see mulle Eminemi loost "The Way I Am" (Mansoniga versioon on mõnusam), mille teksti siin analüüsitakse (Genius.com on mu äsjaavastatud kullaauk, ma tahaks sinna kõrvuni kaevuda, kui ainult aega antaks!). Eminem olevat inspiratsiooni saanud Rakimilt ning seletatakse seda lauset umbes samamoodi nagu mina algselt mõtlesin ehk siis: "[P]eople started calling me shit, so I just became whatever they said I was." No selline pohhuistlik nentimine, et küllap ma siis olengi, aga väga ei huvita.

Aga täna avastasin, et sellel kõigel on hoopis sügavam tähendus kui järele mõelda. Inimesed tõepoolest teevad sinust selle, kelleks nad sind peavad ja seal su enda pohhuism väga ei mõjuta. Ehk siis, kui mulle ei oleks öeldud, et ma olen....no näiteks ütleme..."hoolimatu", siis ma ehk ei tuleks selle pealegi, et minu käitumist võiks sellisena iseloomustada. See teiste hinnang annab sõnale tähenduse, ma hakkangi arvama, et selline käitumine nagu minu oma, liigitub hoolimatuks. Enne olin õnnelik ja vaimust vaene, aga nüüd tehti mulle asi selgeks. Täiesti meelevaldne näide. No veel üks  - "sa käitud nagu lits!". Ehk olin ma enda arvates varem lihtsalt lõbus ja vabameelne, aga nüüd hakkan arvama, et ju siis kõlbab sellise käitumise iseloomustamiseks ka sõna "lits". Ehmatan ära, kuidas ma ise varem seda ei teadnud - teised inimesed liigitavad seda asja nõnda! Mul võib isegi oma peas olla mingi muu ettekujutus selle sõna tähendusest, aga kui piisavalt paljud on väitnud, et asjad on teistmoodi, hakkangi uskuma, et olen ise valesti aru saanud. Mina ei olnud enne "hoolimatu" ega "lits" - teised andsid mulle sellise sisu. Noh, üldiselt algab see protsess tõesti juba varajases nooruses pihta, kus hakatakse määrama, milliste sõnadega midagi iseloomustatakse. Häda on selles, et samad sõnad tähendavad erinevate inimeste jaoks erinevaid asju. No näiteks kui mulle on sünnist saati seletatud, et on hoolimatu teistelt teeneid paluda, siis ma elangi oma elu teades, et see on kole ja halb ning kannatan, et pean vahel säärane hoolimatu olema. Teisele pole aga seda kunagi öeldud ning ta ei tunne end eluilmaski halvasti, kui teistelt teeneid palub, sest ta ei tule selle pealegi, et selline asi võiks hoolimatuse alla liigituda.
 Ma olen ise mitu korda hämmastunud olnud, kui inimesed on mulle särasilmil soovitanud käitumist, mille kohta mina olen õppinud, et see on kohutav, kohatu ja hukkamõistu vääriv ning nende jaoks on see "väike asi". Täpselt samamoodi on mind süüdistatud täiesti lubamatus käitumises siis, kui ma ise pole aru saanudki, et midagi valesti tegin. Lastetubade, kasvatuse, elukogemuse erinevus ilmselt.

* Selguse huvides pean vajalikuks lisada, et tegemist on naljaga


esmaspäev, juuli 10, 2017

Endale tuhka pähe raputamas ehk siis mõttetu festivaliarvustus*

Mida teha kindlasti siis, kui lubab öökülma? Loomulikult minna telkima! Eriti siis, kui olete inimene, kes niigi iga keharakuga telkimist vihkab. Aga no vähemalt ei lubanud seekord ju vihma...

Niisiis, seadsime auto nina reede õhtul Vasula suunas, kus järjekordne Amme Rock toimumas oli. Amme Rock on (vist) ainuke tasuta rockifestar Eestis ja ma olen sinna ka varem sattunud, aga lihtsalt läbi käima, mitte kaheks ööks koha peale jääma. Eks ma leppisin algul ka kolleegiga kokku, et kui ta tuleb, siis saan temaga kenasti õhtul Tartusse tagasi, aga teisalt ei tahtnud nagu väga pussyt ka mängida ja ostsin igaks juhuks uue, kuni - 5 kraadini mõeldud magamiskoti endale. (Ääremärkuse korras, pole absoluutselt mitte mingit vahet, kas see - 5 kannatav uus või keskkooliaegne vana räbal, külm hakkab ikka, aga hea une saladus on hoopiski padi!).

Kohale jõudsime suhteliselt hilja, nii üheksa paiku, sest mõned inimesed pidid tööd ka tegema, õnneks mõned teised ei pidanud ja olid meile parklas suurema platsi välja vaadanud. Meid oli tulemas nii kolme telgi ja auto jagu, sellepärast. Päris telklasse me minna ei viitsinud, sest sinna autoga väga lähedale ei saanud ning pealegi oli seal eeldatavalt rohkem müra ja möllu, aga meie viisakate vanuritena (no sügavate mööndustega mõeldult) tahtsime ikka magada ka.

Nii, kui autost välja sain, hakkas kohe külm. Esimesest õhtust nii palju, et vaatasime ära Nyrok City ja Dead Furies'e, peale mida pidi tulema Revolver, kellelt ma kahjuks hindan vaid J.M.K.E. kaverlugu "Nad ei tea mu nime". Viimaseks esinejaks oli välja kuulutatud Evestus, keda ma õudselt näha tahtsin, sest juba kahel korral on läinud nii, et olen mingitel põhjustel nende esinemise nägemisest ilma jäänud. Noh, kahjuks tuleb nentida, et siinkohal oli samuti kolm kohtuseaduseks ja viimasteks helideks, mida ma enne magama jäämist telgis kuulsin, olid sõnad "There is no God!", aga Evestust ennast näha enam ei õnnestunud.

Enda arust ma magada üldse ei saanud, ilge külm oli, kusagilt kostis mingi vastik lärm ning peale pikemat vähkremist otsustasin minna ja korra majja lüüa. Kuidagi imelik oli, et väljas tundus valge olevat, aga mul oli targematki teha, kui selle fenomeni üle juurelda, valged ööd ja nii edasi, eks. Kedagi vaigistada ma ei suutnud ning sooja leidsin lõpuks autost, kuhu ma end tagaistme peale magama kerisin, kus magasin mõnusalt ja soojalt kuni hommikuni. Hommikul tehti mulle selgeks, et ma olevat siiski poole ööni üksinda telgis maganud ja alles vastu hommikut autosse ümber kolinud (ahhaa, sellepärast siis valge oligi!). Igatahes oli see lausa imeline, et ma olin selle jäise öö üle elanud. Tegelikult käis L. hommikul mind telki tagasi kutsumas  sest tal hakkas kah külm (kus sa, krt, siis olid, kui minul külm oli?), aga mina oma soojast autost ei lahkunud.

Hommik oli imeline, päike siras selges taevas ning ma teadsin ette, et ka järgmise öö veedan ma mõnes autos, soovitavalt aga sellises, kus ka jalad sirgu saab panna, meie auto tagaistmel see ei õnnestunud. Kuna kontsert jätkus alles peale lõunat, otsustasime juba hommikul oma muusika peale panna (ma vihkan, ma vihkan selliseid inimesi, kes tulevad kontsertidele parklatesse oma mussi kuulama! Aga noh, tuleb oma standardeid muuta, seekord olime meie need inimesed.) Ega algul ei olnudki hullu, sai Rammsteini kuulatud jms, aga mingi hetk tuli välja, et mul on ühe tüübiga täpselt 2 lemmiklugu, mida kõik ülejäänud vihkavad. No too tüüp on diskomees, aga mul on jälle haiglaselt lai muusikamaitse ja nii me siis terroriseerisime kõiki nende kahe looga (jube, mul tööl täna PÄEV otsa kummitasid, ehk siis "selle suve lood"):
Kohutav eks, tulevad rokiüritusele sellist asja laskma... No teises loos nad vähemalt teesklevad, et on rokimehed. A see on vist veel hullem patt.

Lõpuks läkski nii, et jõudsime lava ette veidi enne kümmet õhtul, kui esinema hakkas Sibyl Vane. No ütleme nii, et kaks inimest meist jõudis, kellest üks olin siis mina. Teised tegid telgi juures diskot edasi. Seejärel toimus veel mitmeid kaootilisi liikumisi, mille tulemusena leidsin ma end ainsana olevat huvitatud festivali viimasest esinejast Motörizerist, see on Leedu kaverbänd, kes teeb Motörheadi lugusid ning nimetab end ambitsioonikalt "parimaks Motörheadi kaverbändiks". Ma küll ühtki teist Motörheadi kaverbändi kuulnud pole, aga parimaks kaverbändiks ma Motörizerit kindlasti ei nimetaks, peale seda Amme esinemist vähemalt. Kui ma neid vaatamast tagasi laekusin  (jah, üksinda käisingi, nii tubli olen, tundsin ennast väga vaprana, ikkagi suisa neljas bänd ära näha 18 bändiga festivalil...), oli telkide juures õnnis vaikus ning kõik olid magama keeranud. Ma olin tegelikult juba enne diskomehe Mersu džiibi pakikale silma peale pannud ning kobisingi sinna magama. Ei mahtunud kahjuks ka seal täies pikkuses siruli viskama ning lisaks oli küljealune kõvem kui meie auto tagaistmetel, aga taaskord oli vähemalt soe. Õnneks avastasin ma alles hommikul, et pagasniku luuki seestpoolt lahti ei saa (või ei oska mina teha), võib-olla oleks ma seal klaustrofoobia hoo saanud, sest poleks pimedas selle peale tulnud, et üle istmete salongi ronida.

Igatahes hommik oli taas ilus, ärgates oli külmast kange telgirahvas juba üleval (ja said selle eest ka pahandada kõrvaltelgi rahva käest, mina autosse seevastu mingit kõnekõminat ei kuulnud) ning ka päike siras kõrgel. L. oli vahepeal puugi saanud. Käisime ka ujumas, mina muidugi mitte, sest isegi kogenumad väitsid, et vesi oli olnud nii külm, et silmamunadel oli seestpoolt valus hakanud. Sellise kogemuse järele ma ei igatse.

Ilmselt peaks ennast halvasti tundma, et ei andnud võimalust rockbändidele, kellest ma midagi eriti kuulnud ei olnud ja kuulasin selle asemel automakist uuemat rnb-d, aga kahju on siiski ainult Evestuse maha magamisest. Muidu oli tore, inimesed olid vahvad ning koht ilus.

*Huvitav seaduspära - mida vähem on öelda, seda pikem tuleb jutt...

teisipäev, juuli 04, 2017

Hea, et vähemalt puhkus pole

Kuidas see tänase päeva meeldivaim uudisepealkiri kõlaski: "Ilma paranemist juulis loota ei maksa".  Nädalavahetuse veetsin kodus end veendes, et "praegu oleks seal telgis absoluutselt kohutav, sa uluksid nutta ja anuksid, et keegi su koju viiks, aga mitte ühtki kainet inimest poleks kilomeetri raadiuseski!" Sooja toa ja kuiva voodiga harjunud mõistus tahtis aga muudkui korrutada, et "no ega väga ei sajagi ju, raudselt on Punk'n'Rollil jube lõbus, mis need paar magamata ööd ikka ära ei ole!" Reaalsus oli see, et isegi kui oli lõbus, siis L. laekus juba pühapäeva varahommikul, mis on selge märk sellest, et NII lõbus ka polnud, lisaks rääkis ta, kuidas ühes telginurgas oli oma 30 sääske ja teises sama palju veel ning omamoodi märk on seegi, et osalenud soovisid korraldajalt tungivalt t-särke kirjaga "I survived Punk'n'Roll 2017", mille too ka trükkida lubas...Ehk siis kusagil jookseb mingi piir ägeda ürituse nautimise ja kohutavate füüsiliste kannatuste vahel. Ma õnnetuseks ei ole see inimene, kes suudab magada, kus iganes külg maad puudutab ja ilma magamata olen ma mürgine. Muidugi, olen mõelnud sellelegi, et varustus võiks olla oluliselt parem, kui meil tavaliselt on (a la teravate nööpidega tagi padjaks, sentimeetrine matt kivikõva maad katmas jne).

Laulupidu läks must kah nagu mööda, ilmselt puhas kadedus, ma ise ju viisi ei pea ja seega oli võimalus kaare alla pääseda omal ajal null, mille tõttu muutuski laulupidu kuidagi "nende teiste" peoks. Ei lind ega loom, noh. Tantsurühma meil ka polnud ja üleüldse, igasugu sünkroonis tantsud, juba mõttest läheb selg higiseks.

Kirjutada tahtsin aga hoopis ühest huvitavast fenomenist, millele andis tõuke järgmine situatsioon: kolleegide ja sama maja muude töötajatega rõdul, iluteenindajast majanaaber ootab, kuni teised on lahkunud ja ütleb siis: "Tead, ma ei tahtnud enne teiste ees öelda, aga palun, ära kunagi värvi oma varbaküüsi selliseks, see jätab mulje nagu su varbad oleks räpased!" Tema jaoks oli see mingi detail, millele teise inimese puhul tähelepanu pöörata, minu jaoks lihtsalt see üks küünelakk kodus, mis veel ära kuivanud ei olnud, tõmban varbad sellega üle, suvi ju ikkagi, nii on kombeks.

Ma tihti imestan, kuidas inimesed pööravad tähelepanu asjadele, mis minu jaoks seda ei vääri ning taipan siis üllatusega, et mõni selline asi võib kellelegi minu kohta midagi väga olulist öelda. No näiteks ütleb kellegi jaoks juuksevärv rohkem kui muusikamaitse. Minu jaoks on juuksevärv suht suvaline detail, aga vot muusikamaitse, sellest võib ju inimese kohta asju välja lugeda!? Teise jaoks on see ilmselt absoluutselt ebaoluline - kuulan seda, mis raadiost tuleb, minu kohta ei ütle see midagi! Nojah, kõik on tore ja huvitav selle hetkeni, kui leitakse, et just see valikukriteerium, mida mina eelistan, ongi see ainuõige. Täna märkasin ühe spordifanaatiku seisukohta, et põhimõtteliselt kõik inimesed, kes jõusaalis ei käi, on laisad, lodevad ja lohakad, puhas rämps. Mingi niisama tilberdamine arvesse ei lähe - kui musklit ei kasvata, siis iseloomu pole! Tuleb ideaalkeha poole püüelda! Nojah, ega talle mõttekaaslasi just palju polnud, sest väljendusviis oli nõnda reljeefne, aga kindlasti leidubki neid, kelle jaoks väline raam on primaarne. Kuidagi ehmatav on selliseid sõnavõtte lugeda ning taibata, et mõne jaoks liigitud pelgalt biitsepsi ümbermõõdu põhjal idiootide klassi.
Või üldse selliste oma kriteeriumite otsene teistele üle kandmine: miks sa ei muuda oma välimust nii või naasuguseks, sa oleksid siis enda hoopis parem variant, miks sa ei õpi seda või toda, miks sa ei tegele selle või tollega, see teeks su paugust paremaks inimeseks! Äkki ma ei taha SINU silmis paremaks muutuda, äkki ma olen rahul sellega, mis juba on ja sinu kriteeriumid ei lähe mulle absoluutselt korda?
Millegipärast on need soovitused ka alati sellised pinnapealsed. Rohkem filosoofilist kirjandust ei soovita keegi lugeda vms. Äkki siis hoopis inimtüübi teema?

teisipäev, juuni 27, 2017

Jaanid Missos ja Lätis

Kahtlaselt palju joodikuid hakkas täna linnas silma, ilmselt äsja jaanidest toibumas, ma toibusin tegelikult varem, aga tööl on kiire olnud ja seega kokkuvõte alles nüüd (sest õige sotsiaalmeedlane tegi juba lõkke ääres oma otseülekanded ja Insta-postid ära, noh).

Suvilasse me minna ei saanud, sest vanem generatsioon laiutas ees, nemad käisid paraadil kah, olla igati kohane kogemus olnud - + 11 kraadi sooja, lõdin läbi talvejope ning mingi diviis olevat "Tervist härr...ptüi! proua President!" hüüdnud. Tagantjärele oleks end ilmselt Maakaitsepäevale vedanud, seal näidati, kuidas tankiga autost üle sõideti ja autosid vastu maad puruks visati ning muud kaunist, õnneks head inimesed olid kõike seda meelierutavat filminud, aga meile oli ootamatult broneeritud kohad Vetevana turismitalus Misso külje all Hino järve ääres. (GPS pidada valesti suunama, üks osa seltskonnast sattus selle abil ühe krapsaka vanadaami tallu, kes rõõmsalt teatas, et nad juba kümnes seltskond, kes sinna juhatatakse, aga netist leiab koordinaadid kenasti üles). Kuskil 3 kilomeetrit Läti ja 8 Vene piirist. Peale päris pikka teekonda kitsukesel metsateel leiad end sellisest taluhoovist:
Majakesi on territooriumil veel, esiplaanil on see maja, milles meie ööbisime. Neti väitel on voodikohti kokku 46, nii et päris mitu maja. Voodi eest küsitakse 10 eurot, seega väga soodne, selle raha eest sai ka paadiga sõita, igasugu söögivalmistamisasjad olid ka olemas. Suitsusaun oli eraldi tasu eest, aga me ei hakanud end seekord määrima seal. Enamik maju pidi läbi ajama eemal asuva kuivkäimlaga (siiski korralikuga) ja dušš oli samuti kaugemal, ühes majas oli vesi sees, seal ilmselt oli ka tasu veidi kõrgem (meie ajal oli see broneeritud, seega täpselt ei tea). Olime kaks ööd, jaaniõhtul oli koht rahvast täis, järgmisel olime ainult meie ja üks võõras seltskond, aga isegi jaaniõhtul oli üsna vaikne, olgugi, et peoplats oli otse meie akende all.
Järve peal:
Ilm oli ebaloomulikult ilus, õhtul siiski külm. Mul oli sooja saamiseks kaasas mu kosmonaudikostüüm, aga siis tuli meelde, et kuivkäimla ju...Iseloomustuseks üks lause lõkke äärest:
"Nüüd võiks karu tulla või midagi, selline suur ja must karu!" Üsna ürgmetsane tunne oli tõesti.

Järgmisel päeval otsustasime sõita Lätti viina järele turismi tegema. Nimelt asub piirist vaid paarikümne kilomeetri kaugusel selline linn nagu Aluksne, mida me kunagi külastanud polnud, sest "niikuinii mingi mõttetu väikelinn", aga sõber rääkis, et asi pole üldse nii. Tõepoolest, keset linna asus uhke järv, mille keskel saar koos sildade, paatide, jalutusradade, purskkaevude ja muu sellisega, kõik see üsna mägisel moel.
"Miks me siia üles pidime ronima, kui all nii ilus on?!"
Saare keskel asus ka vaatetorn, kust euro eest ümbruskonda kaeda sai:
See käis nii, et Minil hakkas poole torni peal hirm ja L.-l halb, mina pidin Mikroga vapralt tippu põrutama, sest muud võimalust ta mulle ei jätnud. Teda lihtsalt lummab treppidest käimine, sest nii kui ma lõpuks tudisevate põlvedega tippu jõudsin ja korraks istudes hinge tõmmata soovisin, tahtis tema kohe tagasi alla minema hakata - tühja sest vaatest, tähtis on teekond! Jalad olid järgmisel päeval igatahes valusad.
Läti on ses mõttes tore, et nii lähedal, aga samas täitsa teistmoodi. Näiteks on neil jaanide puhul autod tammeokstega kaunistatud. Läti jäätis on jätkuvalt hea ning joogigurmaanidele soovitan kohalikku ebaküdoonia-mee siidrit (must silt, rohekas-kollased ebaküdooniad peal, pilti ei taibanud teha). Kumb sulle rohkem meeldib - küdoonia või ebaküdoonia? Aga tsuuga või ebatsuuga? :)

Tagasiteel peatusime Haanjas Suure-Munamäe jalamil asuvas Suure Muna kohvikus, mis on kõvasti arenenud võrreldes mu eelmise külaskäiguga - kohalik värske toit, talupiim!, äge terrass, huvitav toidu- ja joogivalik, koogid!, hubane mängunurk lastele + mänguväljak ka õues ja meeldiv teenindus.

Üsna teistmoodi jaanipäev sai, polegi ammu seda kusagil "võõrsil" veetnud, ikka oma suvilas või kellegi tuttava juures. Noh, see oli ka uus, et ükski jaanipäev pole enne haige olnud ja mingi ime läbi põles mu näolapp ära, kuigi spf 20 kreem oli peal.

Nüüd võib siis rahus külmaks minna, sest paistab, et ongi nagu ennustati - jaanideni on jahe, seejärel läheb külmaks....


neljapäev, juuni 22, 2017

Kuidas olematute teadmistega kangeks katoliiklaseks saada ja muud

Tegin testi, FB-s jagati koos kommentaaridega, et selle teeb iga täiskasvanu 100% õigesti, muud võimalust pole. Jah, ma tegin ka, aga nende kommentaaridega ei nõustu. Ma olen tõesti õppinud aastakese ladina keelt, aga mitte neid väljendeid ning katoliku usust mul ka erilisi teadmisi pole, ometi tegin ära, kuid kui keegi ilma vastusevariantideta mult neid samu küsimusi küsiks, ma kõhkleks ning ilmselt vastaks mõnel juhul ka, et "ei tea". Ma ei ole kindel, et kõik täiskasvanud tuleksid selle peale, et eraldada vastusevariantidest kõigepealt ebatõenäolisemad, ma ei ole kindel ka selles, et see, mis minu jaoks on ebatõenäoline, on seda ka teiste jaoks. Ma olen näinud meie haridussüsteemi läbinud inimesi, kelle jaoks on (minu arvates) täiesti igapäevased teadmised midagi absoluutselt uut (Puškin on vene luuletaja, näiteks) ja ka ma ise olen oma võhiklusega teisi ahhetama pannud (õnneks ei tule näited meelde :P).

Alles hiljuti jalutasin Kadriorus mööda J. Köhleri tänavat ja imestasin, kui mu kõrval olev täiskasvanu ei teadnud, kellega tegu võiks olla. Ma ise pakkusin Köhleri eesnimeks millegipärast koguaeg Antsu...Ja ei, tegu ei ole sellega, et humanitaarklassis oleks Köhleril pikemalt peatutud või ma vähemasti ei mäleta, et oleks, ega ka selles, et ma ise oleks kunsti vastu sügavamat huvi tundnud või keegi oleks püüdnud minus seda kangesti äratada. Kuskilt on mingid teadmised aga kõvakettale salvestunud ja mingites imelikes situatsioonides tulevad need välja, näiteks vahel Kuldvillakut vaadates keerleb vastus mu peas ja kui pärast tuleb välja, et see oligi õige, siis ma ise ka imestan, et "ma ei teadnud, et ma seda tean!?" Samas, pane mind midagi praktilist tegema ja ma tõesti ei raali välja, kuidas seda kõige efektiivsem teha oleks ning mängin niimoodi väga tihti kilplast, alles siis, kui keegi mainib, et "aga miks sa seda nii ei tee?", tabab mind äratundmine, et tõesti-tõesti, nii oleks paljugi mõttekam. Mingi valgekrae sündroom? Suuga teeb suure linna jne? Mis kasu on sul sellest Puškinist, kui sa puid lõhkuda ei oska? Ah, krt, füüsiliste tegevuste puhul on lootus sellel, et harjutamine teeb meistriks, mingeid teadmisi punnitamise peale peast kätte ei saa, kui need eelnevalt sinna salvestunud pole.

Lugesin just Hanif Kureishi värvikat "Äärelinna Buddha", seal on sellised mõtted (minu poolt meelevaldselt tükeldatud): "...olin asjaolude tõttu avastanud, milline ignorant ma olen...Kui aga võrdlesin end mõttes inimestega Eleanori (inglise kõrgklassi võsuke) tuttavate hulgast, jõudis mulle kohale, et ma ei tea mitte kui midagi; olin täiesti lage, intellektuaalne tühik. ...Äärelinnas ei peetud haridust eriliseks eeliseks ning päris kindlasti ei saanud seda vaadata omaette väärtusena. Palju tähtsam oli noorest peast ärialale pääseda....Lobe jutt kunstist, teatrist, arhitektuurist, reisimisest; keeled, sõnavara, terves kultuuris orienteerumine - see oli hindamatu ja asendamatu kapital....Me olime uhked, et me ei jätnud kunagi midagi meelde peale jalgpallurite nimede, rokkbändide koosseisu ja "I Am the Walrusi" sõnade....Eleanori-suguste jaoks olid karmid sõnad ja sügavad mõtted olemas juba selles õhus, mida nad sünnist saadik hingasid, ja see keel oli valuuta, millega sai osta parimat, mida maailmal pakkuda oli."
Raamat on huvitav, see libiseb üle erinevate teemade 70. aastate Londonis, kuid keskendub just klassivahele. Mulle tundub, et sellest pole vaba vist ükski ühiskond. Jah, ka mulle tundub, et sellised Eleanori tüüpi sündinud intellektuaalsed aristokraadid olid olemas meil umbes samal ajal, minu kooliaega jäi vaid üksikuid sääraseid inimesi ja nüüd oleme juba otsapidi olukorras, kus ma siiralt ei usu sellesse, et lihtsad ladinakeelsed väljendid oleksid enamikule jõukohased ning arusaadavad. Ma ei taha üldse esitleda ennast kui lillekest selles pasameres, pigem mõtlen nagu Kureishi peategelane, et see keel, milles Eleanori tutvusringkond vabalt rääkis, saab minu puhul olla "üksnes teadlikult omandatud võõrkeel." Ma ei tea millestki mitte midagi ja mul on kehv tunne selle pärast, samas ehmatavad mind need, kes samuti ei tea, aga ei tunne vajadust ka. Ja mulle tundub, et põhjus, miks neid nõnda palju silma hakkab, on see sama Kureishi mainitud noorena ärialale pääsemise olulisus.

Kõik need, "õpi midagi praktilist, millest elus päriselt ka kasu on!" jutud sinna juurde. Aga vot, mulle meeldivad ikkagi rohkem kolme kõrgharidusega katlakütjad või koolist väljalangenud poeedid, mis sest, et neist "ühiskonnale mingit kasu pole". Äkki nad ise on rahul, äkki ei peaks ikka kogu elu rahas mõõdetav olema? Puhas eneseveenmine siin, noh.

esmaspäev, juuni 19, 2017

Miks mul on tunne, et keegi kuskil irvitab?

Seekordne suvi pidi nädalavahetusele sattuma, lõpuks pakuti lubatud kahe päeva asemel küll ainult ühte, aga asi seegi, igatahes suvilasse me kõige täiega põrutasime. Tavaliselt me sõidame ühe hooga, kui kass kaasas on, aga seekord pidime kohe kindlasti paar palki kaasa võtma ja selleks väikese lisapeatuse tegema. Paarist palgist sai paras palk, kui kuskil 10 minutit enne kohale jõudmist (täpselt niipalju aega võttis see lisapeatus), tundsime autos hingematvat lehka. Enne seda jõudsin veel kiita, kui tubli Tommy seekord on, istub vagusi ega kräunu peaaegu üldse - no ilmselt hoidis häda kinni, sellepärast. Lapsed öökisid ja röökisid taga, kass nende vahel, ületasime aknad lahti kiirust ka, mille peale kamp kohalikke osse end meile oma parsaga sappa haakis - vaatasid vist, et lahedad tüübid või siis konkurendid. Umbes viie minuti pärast hõikas Mikro rõõmsalt, et enam seda ei haisu ei ole! Eks inimese nina harjub kiirelt.

Kass oli koos oma hädaga transportkotis, instinkt sundis teda veel peale kraapima ka, mille käigus junnid igale poole laiali lendasid. Õnneks Tommy pesemist talub, ei küünista ega hammusta, häda oli aga selles, et suvilas tuleb soe vesi boilerist, mis tahab aega soojeneda, aga meil seda aega väga ei olnud. L. pesi teda külma vee all, ma küürisin kotti. Hakkasin kohe muretsema, et kass võib külma saada, saun samuti piisavalt kiiresti ei soojene. Tuli geniaalne idee kass vetsu, kui kõige kiiremini üles soojenevasse kohta, kinni panna. Mõtlesin, et äkki tahab peale šokki uuesti hädale ja panin talle kassivetsu sinna kaasa. Viis minutit hiljem läksin vaatama, mis toimub, olingi õigesti arvanud - terve wc oli kassiliivagraanuleid täis ja tagatipuks kass ise ka, eks ta oli seal märjana vetsus nende paakuvate graanulite keskel korralikult kaapinud. Mis seal ikka, külm dušš teist korda...Selleks ajaks oli saunas juba piisavalt kuum ja ma katsusin kassi ka kätepaberiga veidi tahedamaks saada. Eks etem ikka neid graanuleid wc-st kokku kraapida, kui kassikust.

Siiamaani pole kassil külmetuse tundemärke näha õnneks. Tagasiteel ma muidugi murdsin käsi iga väiksemagi viivituse peale, aga õnneks seekord midagi ei juhtunud. Tagasi kodus magas tüüp alustuseks ainult saunalaval, ilmselge vihjena suvilamõnudele, sest suvila on meil palgist ja saunalava kõige sarnasem koht sellele. Igatahes möödas on need ajad, kui saime rahuliku südamega kassi igale poole kaasa võtta, sest "oma kotti ta ju ei teeks". Ema hiljem uuris üksikasju ja üllatus, et "kas kassi kaka siis haiseb ka või?!" Mõni on elus veel vähem õppetunde saanud kui mina....Seoses kassikakaga sain esimese õppetunni siis, kui arvasin end lapsena liivakastis märja liiva juurde jõudvat, hiljem selgus, et tegemist oli kassi tekitatud "märja liivaga", hais ei läinud küünte alt ära ka peale ohtrat küürimist.

Aga rääkides külmetusest, siis kohe peale autost välja hüppamist sai mulle enda kohta selgeks, et kurk on imelik. Konditsioneer oli küll +21,5 peal, kuid ikka mõjub see mulle kehvasti. Nüüdseks on mingi ila ka ninast voolamas. Suvine aeg, mis muud. Aga positiivse poole pealt -  ma sain ujumas ära käidud, meres! Ma poleks seda iial arvanud, kogu eelmise suve oli meri liiga külm, et ma sinna sisse läinud oleks ja nüüd käisin ujumas enne jaanipäeva, mis on ikka eriline rekord. Algul ma muidugi mõtlesin, et niikuinii ei lähe, olgu see roheline lipp või mitte, niikuinii on külm, aga oli suisa nii soe, et peale vee nabani jõudmist, mis enamasti on kriitiline punkt, ei tundnud ma midagi õudset. Veetemperatuuri ei näidatud, aga mu arust pidi see vähemalt +20 olema, sest +19 on käidav, kuid tuntavalt külm ja nõuab eneseületust. Selle nimel võib vist seda kõriturset ka kannatada. Ükspäev oli suvi!

Lõpetuseks pilt suvesangarist, kes, hambad laiali, mul siin kõrval põõnab (panin jah meelega ebafotogeenilise pildi tast üles, paras!):


neljapäev, juuni 15, 2017

Blogiloos!

Hundi ulg kommenteeris eile tabavalt, et ma olen küll hilise arenguga, aga üldiselt ikka õigel rajal ning see pani mul peas pirni põlema - miks mitte? Aga tõepoolest, miks mitte? Ehk siis - on aeg üheks tõeliselt ahvatlevaks blogiloosiks!

Ei loosi välja üldse mingit oma vana manti, vaid absoluutselt uut kraami, sildidki täitsa küljes. Mulle toodi täna nimelt pakk! Headele blogijatele ju ikka tuuakse, mis seal imestada?! Noh, mulle tõi paki küll mu ema, aga ikkagi...

Mu vanemate maja on nimelt ammendamatu varasalv igasugu nõuka-ajal kokkukraabitud ning ära unustatud varanduse suhtes. Seekord oli ema samuti kilekotitäie moekaid hilpe kokku pannud, et ma lastega ikka trendikas olla võiksin, enamus oli selline meh-väärtusega kraam, aga koti põhjast tuli välja kolm paari tutikaid pantaloonesid:

Need kollased on eriti moodsad ja kõrge värvliga, sellisest mõnusast sügelemaajavast kunstmaterjalist. Teised kaks on aus Marati toodang, sildid puha küljes:


Ühe peal paistab küll pettus olevat, nimelt paberist silt väidab 100% puuvilla, pükste küljes olev aga hindab materjali sünteetikaks. Mu meelest on märkimisväärne see, et sildil on kiri "püksikud" - sõna, mille mu ema väitis jäleda uudissõna olevat. Jäle on see sõna küll, aga ju siis mitte nii uudne:
Mul on millegipärast tunne, et ma väga ei julge neid oma eelteismelisele jalga anda (mulle on need väikesed, mingi laste number, ilmselt ootasid mind, aga jäid hiljaks)...ERM neid vist kah ei soovi.

Huvitav, et ma olen alles viimastel aastatel aru saanud, et teistel inimestel ei vedelegi säärast kraami lademetes kodus kapis. Retrosipukaid ja jakikesi ma isegi kasutasin, kuid nende materjal oli enamasti siiski talumatu ja kinnised (trukkide asemel igasugu nöörid - praegu ju keelatud, huvitav palju lapsi tegelikult nende nahka läks?) tänapäevase mugavusega harjunule tüütud.

Teisest ooperist - ema andis mulle oma keskkoolilõpetamise kleidi - imeline siidi moodi materjal (äkki oligi siid, ma tõesti ei oska vahet teha), kohutavalt vaevaline nikerdustega õmblustöö (miljon nööbikest ja aasa). Praegusel ajal maksaks see kleit ilmselt sadu eurosid. Ehk siis - tehti palju halba, aga tehti ka väga palju head.


kolmapäev, juuni 14, 2017

Tootepostitus

Ostsin siin paar kuud tagasi endale suveks uue käekoti, sest Hong Kongist tellitud Guessi koopia nägi pärast pikaaegset kandmist juba väga räbaldunud välja. Uskuge mind, mul oli äge Guessi kott, mitte selline, nagu meil poodides müüakse, mul oli nimelt säärane, millist Guess ise iialgi tootnud pole.

Igatahes laikisin uue koti müüjafirmat ka ning eile jagas see ettevõte mulle linki ühe kohaliku populaarseima blogija Palja Porgandi postitusele, kus ta neid kotte reklaamib. No ja Saagim käis ka nende kotiga ringi ju. Ehk siis tuleb välja, et ma olen kogemata trendika eseme otsa komistanud! Siin minu arusaam tootefotost (pildil on muuseas ka sisustusfopaaks tunnistatud kass kott-tool, aga katsuge see kuidagi ära kannatada, mulle ta meeldib):
Ega ma kotti mandist tühjaks ei viitsinud teha pildistamise ajaks või kuidagi sättida, et ta kahtlaselt lopergune ei tunduks, seega panen ikka korraliku foto ka, et mõni ei mõtleks, et mu kott ongi selline põrsas:
Muidu tore kott, kerge ja pestav, aga tal on üks suur viga ka, nimelt puuduvad tal sisetaskud, seega kui ma varem lihtsalt ei leidnud oma kotist telefoni üles, siis nüüd ma enam isegi ei ürita seda leida.

Ehk siis ma ise oma kondiste kätega teenitud raha eest ostsin selle koti, täishinnaga ja puha, ei reklaami siin midagi, ei maini ühtki nime ega aadressi, kes soovib, see proovib, lihtsalt eputan. Absoluutselt ebaprofessionaalne! Mind hakkas kohe täitsa huvitama, kuidas teeks üks õige blogija (meile kõigile on ju selgeks tehtud, et õige blogija on ainult see, kes saab möla eest manti ega pea tööl käima või vähemalt püüdleb selle seisu poole). No võtame või selle postituse alguses mainitud staarblogija - tema väidetavalt nägi seda kotti kuskil salongis + Anu käevangus ning hüppas sinna poodi sisse ning voila! ongi professionaalsete fotodega sisuturundus olemas. Ta otsesõnu koti omandamist ei maini, aga jääks justkui mulje, et ühe koti sai ta endalegi, kas ostis või mitte, see jääb saladuseks. Aga mis jääb selle poodi sisse astumise ja blogipostituse vahele, seda me ju ei näe. Ilmselt see ongi see blogijate raske töö, millest räägitakse. Kas tõesti pead minema kuhugi poodi, väitma, et oled ilmatukuulus blogija see-ja-see, kaenla all kaustad blogistatistikaga (ok-ok, tänapäeval näitad nutikast ette) ning tehingut pakkuma? Väiksemad blogijad tavaliselt mainivad, et see firma saatis mulle paki, proovin nüüd siin ära jne, aga see pole kellegi stiilne sisuturundus ju! Teisalt mulle meeldivad need pakikesteproovijad kuidagi rohkem kui professionaalsed sisuturundajad, kelle puhul on tunne, et oled ostnud järjekordse naisteajakirja, milles on 75% reklaami ja sirvid seda.

Mis ma selle postitusega öelda tahtsin? Ah, ostke asju, asjad teevad õnnelikuks!

teisipäev, juuni 13, 2017

Linnalapse suvi

Äärepealt oleksin palunud Minil vanaema eest tõde varjata, aga tal läks õnneks meelest ära rääkida, kuidas ta sõbrannaga orienteerumas käis. Vihjeorienteerumine oli meil siin linnas, väidetavalt kõigile jõukohane, aga kui Mini helistas ja küsis mult "kuju Tartus, valmis aastal 1977", siis imestasin küll, kes ometi guugeldamata kõigi Tartu kujude valmimisaega teab? Õnneks oli ta nii kaval, et pildistas enamiku vihjeid üles ja nii sain teada, et tal lihtsalt funktsionaalne lugemisoskus veidi lonkab (loomulikult, tal ei peagi see täie võimsusega töötama veel) ning tegelikult oli tekstis vihjeid veel, selle konkreetse paiga kohta näiteks pikem jutt linna rahvaarvust. Teine keeruline koht oli tema jaoks see, kui mainiti parki, kus aastaringselt avalikult alkoholi pruukida lubatakse - ühelgi täiskasvanul selle vihjega ilmselt probleemi ei tekiks. Toime nad aga tulid ja raja läbisid, ma olin tõsiselt uhke, sest nad tegid iseseisvalt päris palju nutikaid otsuseid ning õppisid sealjuures nii mõndagi.

Miks siis vanaema eest seda varjama peaks? Sest "väikesed tüdrukud ei tohiks üksipäini ringi kõndida!" (väikesed poisid ilmselt võiksid, vähemalt mina tõlgendasin seda lapsepõlves nõnda). Hetkeolukord on aga see, et me elame peaaegu kesklinnas niikuinii, lastel on koolivaheaeg ning meil puhkust veel pole. Mida see väike tüdruk siin toas või hoovis väikese mänguväljaku peal päevast päeva teeb? Ma ei viska talle kümnekat pihku ega ütle, et mine hängi Kaupsis või midagi, aga linnas korraldatavatele üritustele olen teda siiski lubanud. Vajadusel saab meie juurest kontorist läbi tulla ning enamasti kutsub ta ka mõne (samamoodi hoolimatust perest pärit) sõbranna kaasa. Hiljuti olid just lastekaitsepäeva üritused (sai meisterdada, Getter Jaanit kuulata ning osaleda rekordilise võileiva tegemises, kus sai muuhulgas diplomi ja kõhu täis, Mini tõi meile kontorisse ikka ka) ning linnalooduse festival (mille käigus see orienteerumine ja veel harivaid ettevõtmisi).  Mulle tundub oma piiratuses, et sellest kõigest on lapse arengule mingi kasu ka, ehk isegi veidi rohkem kasu, kui karmist käsust toas püsida ja kodune raamatukogu läbi töötada (ta teeb seda muuhulgas ka ja siiani vabatahtlikult).

Ja veel kiuslikult - mida ma siis tegema peaks? Töölt ära tulema kolmeks kuuks? Minul jah oli kodune vanaema, aga millegipärast minu laste (minupoolne) vanaema koduseks ei kipu ja ma ei süüdista teda selles, kuid siis võiks ka näha minu olukorra kerget keerukust.  L. on väiksest kohast ja tema oli muidugi hommikust õhtuni õues (veekogu ja mets kõrval, need ju kah ohtlikud), kuid nüüd ta ikka imestab, kui väike Mini kogu selle linna taustal üksinda kõndides tundub. Eks me oleme arutanud ju ka, et kuidas sulle tundub, kas võiks? Me kumbki ei tea, mõlema jaoks uus olukord, aga teised võimalused tunduvad veel kehvemad - sundida laps koju või määrida ta vanavanematele pähe, kes just entusiasmist ei huilga (L.-i ema on kodune).  Võib-olla on see ainult minu probleem, sest ainsa lapsena olin ma tõesti pideva valve all, aga praegusel ajal jääb mulje, et meil on lademetes lapsi, kes omal jalal üldse ei käi, keda igapäevaselt maja eest kooli ette ja trenni sõidutatakse - mida nemad suvel teevad? Laagrid ei lähe arvesse, sest nädal on ikka üliharv ja ülipikk laager, mida tänapäeval välja pakutakse, ilmselt seetõttu, et pikematest ei käiks vanemate finantsvõimekus lihtsalt üle, ka nädalased laagrid on nii 200 ringi.

esmaspäev, juuni 12, 2017

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid

Tegelikult oli üks naine seltskonnas veel, aga kuna ma ei tea, kas ta soovib haneks nimetatud saada, siis salgan ma ta lihtsalt maha. Pealinna jõudsime pühapäeval juba kella kolmest ning parkisime auto Kumu tasuta parklasse. Sain end targana tunda, sest ilmselgelt on pealinn mulle omal ajal nõnda muljet avaldanud, et enam-vähem orienteeruda ma seal mõistan. Ülejäänutele valmistas raskusi isegi mere kaudse suuna kätte näitamine, rääkimata mingitest linnaosade nimedest või tänavatest. Seega parkimiskoha valisin mina, alguses küll kõlas kriitikanoote, et äkki ikka kusagil lähemal on ka, aga pärast kontserti me nägime neid õnnelikke lähemale parkinuid  - kui ikka jalakäijad massiga peale lendavad, ei pääse sa autoga kuhugi. Keegi kavalpea oli veel takso kuhugi Kadriorgu võsa äärde tellinud, see siis seisis seal inimvoolus, taksomeeter tiksumas, klient väga rõõmsa näoga just polnud.

Kogu tee oli näidanud temperatuuri +23, istusin maikas ja mõtlesin, kas üldse nahktagi kaasa tarima hakata, pintsak oli niigi olemas. Tallinnas autost välja astudes tervitas aga võigas tuul ning vihmapilvgi asutas end laiali kallama, tundus, et pintsakust ja tagist on selgelt liiga vähe abi.

Tegelikult oli ülejäänud seltskond juba varem kohal ning kellegi tuttav oli meile "mingis baaris" laua broneerinud. Kohale jõudes tuli välja, et tegemist oli ühe Eesti toidukohtade paremikku kuuluva Nop-iga. Laud oli broneeritud sisse, kus oli kohutavalt umbne ja palav, me jõudsime esimestena kohale ning otsustasime ebaviisakalt hoopis õue istuma asuda. Selleks ajaks kui broneerijad ise kohale jõudsid oli küll juba seenekat tulema hakanud, aga meil puu all üsna õdus olemine, neil aga oli külm ja niimoodi me seltskond kaheks jaguneski. Minu toit oli küll väga hea, teised loomulikult said ilkuda kõiksugu L, G, V märkide üle menüüs, erilist elevust tekitas "lilla vege väekauss" (no vihjena toiduainete värvusele siiski, mitte kellegi orientatsioonile), aga süüa sündis kõigil. Ok, üks tüüp, kes avalikult Mäki Big & Tastyst unistas, tellis küll kalleima prae ja jättis kõik peale liha järele, aga ta ongi selline pirtsakas poiss. Vihmasadu läks vahepeal päris tugevaks, samal ajal helistas ema ja teatas, et neil +25 ja kas lapsed ikka võivad ilma kreemita õues viibida. Nojah, lai Eestimaa.

Kuskil kuue paiku tuli päike taas välja ja asutasime end lauluväljaku poole teele. Pea kogu õhtu needsin ennast, et päikeseprillid autosse jätsin. Winny Puhhi vaatasime ära, seejärel läksin L.-le lauluväljakut tutvustama, sest tema nimelt pole elu sees selle ligidalegi sattunud. Jaa, leidub selliseid inimesi! Mustasch mulle eriti peale ei lähe ka. Tagasi tulime veidi enne üheksat, sest mulle jäi alguses kõrva, et Rammstein tulebki kell üheksa lavale, selgus, et pool tundi hiljem siiski.

Mis muljed siis? No kohe kui me sinna poole põndaku peale istume jäime, tekkis mul kahtlus, et see pole kõige parem valik. Fännipileteid meil polnud, aga no äkki ikka natukene ettepoole võiks minna? L. tegi paar "pistab Till kaenlas punuma" nalja kah, seega ma ei hakanud talle lootust andma, et nii lähebki. Või noh, olin viisakas, sest kellelgi teisel ei paistnud olevat tahtmist ettepoole pürgida. Ma olen kaks korda Metallica puhul seal taga passimist kirunud (toona vist polnud muidugi fännitsooni ka olemas), eks nüüd kirun siis kolmandat korda. Kuigi ilmselt minu pikkuse juures on see põndak parim koht, kuna ühtlase maa pealt ei näeks ma midagi. Igatahes lavale ma pmst ei näinud, visuaali pakkus ekraanipilt. Kontsert oli oodatult võimas ja ootamatult siivas, isegi need, kes varem Rammsteini näinud ei olnud, küsisid, et kuhu siis spermakahur jäi? No eks iga lõbu saab kord otsa. Jõudsin juba kiita, et sülelapsi ega koduloomi silma ei hakanud, aga siis vaatasin Postimehest ürituse galeriid... (10 punkti Postimehele Rammsteini nime valesti kirjutamise eest ning fotode eest, kus kujutati peamiselt "kilekotiga tädi aia taga" ja muid asjasse mittepuutuvaid igavalt riides tavainimesi). Meie ümber muidugi peaasjalikult sellised "tavainimesed" olidki, ilusamad ja ägedamalt riides tüübid ometi nii taga ei konutaks. Lugude valikust üllatas mind ehk kõige rohkem "Halleluja", mida ju ühelgi põhiplaadil pole, ainult "haruldaste lugude" kogumikul (Ok, "Stripped" samuti, kuid seda kui tuntud kaverit on nad Eestis ka varem mänginud). Kuskil ja kunagi on Rammstein laivis teinud ka Ramones´i "Pet Sematary" kaveri, aga selle ettemängimine muidugi väga loogiline poleks, mul endal selle looga lihtsalt "teatavad mälestused". Ega tänapäeval kedagi enam millegagi šokeeri, aga enda pommivööga laval "õhkulaskmine" kuulub küll ilmselt selliste "piiri peal" naljade nimistusse, stoilisi eestlasi see ilmselt väga ei morjendanud siiski. Muud trikid kuulusid üldiselt klassikasse - põlev süda, tulepuhumine, inglitiivad, Flake'i küpsetamine, tuldpurskavad kitarrid. L. arvas, et verine pea oli tööõnnetus, aga no mis sa naiivitarist tahad! Ütleme nii, et heli oli Saku Suurhallist parem, visuaal minu jaoks (mu enda süül muidugi) halvem. Rahvast oli natuke liiga palju, samas osa järjekordi tekkis lihtsalt teadmatusest a la tagumised vetsud olid kogu aeg vabad, toidusabades pidi lihtsalt pakkujaid valima, friikaid pakuti nii pooletunnise kui ka pooleminutise ooteajaga. Õllesabadega oli tõesti nutune jah, aga kes keelas viina eelmisel nädalal maasse kaevata, nagu Kojamees kunagi soovitas? :)

Linnast välja saime rekordiliselt kell 23.30, arvestasin kõvasti hiljem, tee oli ok, mõnel pool küll udu, aga see-eest ka imeline hiiglaslik täiskuu, kohati otse ees! Oma voodisse pugesin täpselt kell 2 (tegime vahepeal Kükital pissipeatuse, noh), magama sain millalgi hiljem, sest kõigepealt otsustas aju, et tema nüüd skanneerib kõik need nähtud inimnäod endale sisse ja teeb seda aja kokkuhoiu huvides veel enne kui ma unemaale jõuan (täiega käis silme eest erinevate võõraste nägude virr-varr läbi) ning kass arvas, et nii see küll ei lähe, et kooserdavad pool päeva kuskil ringi ja siis tulevad koju ning poevad põhku - tema tahab nüüd kõvahäälselt meile oma päevast jutustada! (Tagantjärele tuli välja, et jututeemat tal jagus - nimelt oli peale palavust siiakanti kole äikesetorm sattunud, ainult mingi ime läbi ei ujutanud meil tube üle, sest aken jäi lahti.)

Pilti kah, mina võitlemas päikesega, kõrval lamab võõras mees:

neljapäev, juuni 08, 2017

Louise O'Neill. Igavesti vaid sinu.

Sellest raamatust on raske kirjutada, sest see on üks äärmiselt ebameeldiv raamat. Lugeda on teda lihtne, ta haarab su endasse, aga sa loed seda umbes nii, et "ma tegelikult ei taha seda rohkem lugeda". See on düstoopia, ulme, kuid samas on selle juured niivõrd meie ümber ka praegu, et hakkab halb.

Raamatut on kritiseeritud kui Margaret Atwoodi The Handmaid's Tale´i kaksikut, Atwoodi loost on nüüdseks ka seriaal tehtud. Seriaalivaataja ma ei ole ja esimene kohtumine Atwoodiga ("Süda vaikib viimasena") osutus mu jaoks suureks pettumuseks, seega on mul O'Neill'i raamatu väidetava kaksikõega kokkupuude olemata. Niipalju kui ma kuulnud olen, siis sisu osas kokkupuutepunkte leidub. 

Niisiis, planeet on saastunud, tüdruklooteid enam ei sünni, neid disainitakse laborites. Kogu olemaolev maailm on jagatud tsoonideks kuplite all, mis neid hävinenud pärismaailmast eraldab. Valitseb keegi Algisa, kelle loodud geniaalne süsteem aretab tütarlapsi spetsiaalsetes koolides, kus neist vastavalt eeldustele saavad kas kaaslased, kes sünnitavad oma meestele (kes nad välja valivad) poegi, konkubiinideks või siis siivsateks, kes tulevasi neiusid koolitama hakkavad. Süsteemi sobimatud lähevad ümbertöötlemisele.

Raamatu sisu keskendubki koolile ning tüdrukute omavahelistele suhetele. Seda on nimetatud "Mean Girls"-i koopiaks (mida ma taaskord näinud pole), kuid mulle avaldas küll muljet see, kui hästi autor tunneb inimpsühholoogiat. Tegelased on küll eemaletõukavad, kuid vägagi reaalsed, täpselt sellised nagu seesugustes tingimustes üles kasvanud noored inimesed oleksidki. Need tingimused ei ole midagi utoopilist - kõige keskmes on väline veetlus, üksteise ületrumpamine, tunded on mahasurutud ning kõik on avalik. Selliseid "kestasid" jalutab juba praegugi märkimisväärne kogus ringi. 

Tüdrukute elu ainus mõte on olla populaarne koolis ning hiljem saada vastavalt sellele endale vääriline mees. Ei kõla siinkohal nagu eriti ulmekas ju? Raamatu parimad kohad ongi mu meelest mõrud pilked praeguse ühiskonna pihta - näiteks "Lobajuttude" telesaade, kus arutletakse selle üle, kuidas rinnaga mitte toitvad naised on halvad emad ("Niimoodi poleks vast vaja öelda, /.../Aga ma pean tunnistama, et mul on neist poegadest kahju.") Raamat nõretab naiselikust õelutsemisest, mis on suhkruvatti peidetud. Loo peategelane on oma rollis tülgastav, kuid ometi mõistetav, selle jubeda suhkruvatimaailma kõigile reeglitele alluv, kuid siiski oma inimlikkuses haavatav tüdruk, kes otsib mõistmist ja heakskiitu sealt, kus seda ei ole. Autor näitab selgelt, et seesuguses maailmas jääb ellu ainult see, kes oma inimlikkuse täielikult hülgab ning muutubki kõige täiega selleks, "kelleks ta on disainitud". Loo antikangelanna ütleb: "Ja ära hakka isegi mõtlema sellest, et ma olen igavene mõrd./.../See ei ole minu süü. Ma teen lihtsalt seda, milleks meid on koolitatud. Sellised me olemegi/.../ Sellisteks meid disainitigi." Meenuvad J.M.K.E laulusõnad "Ja kui sa kohaned selle ühiskonnaga, miskit väärt sa pole enam inimesena." 

Põhjendusena, miks selline ühiskonnakord loodud sai, põhjendab Algisa ellujäämist. Me jäime ellu, inimkond ei surnud välja nagu ennustati, selle nimel pole ükski ohver liiga suur. Raamat lõpeb mu meelest siiski tõdemusega, et mõnikord on surm reaalsusest etem. Karm raamat, ühesõnaga. 
O'Neill'i raamatute juures on raske see, et ta ei ilusta, pole mingeid õnnelikke lõppe, sa ei taha, et ta tegelased käituksid nii, nagu nad käituvad, kuid sisimas tead, et just täpselt niimoodi need inimesed päriselus käituksidki.

Autori eelmisest raamatust kirjutasin siin. "Igavesti vaid sinu" on tegelikult tema debüütteos, kuid ilmus eestikeelsena hiljem. Autor esines hiljuti ka Tallinnas toimunud kirjandusfestivalil Head Read, vestlust temaga kanti paar päeva tagasi ka ETV2-s üle ning järele saab seda vaadata siit. Ma ise ei ole vestluse algusosa näinud, aga ülejäänu keskendus pigem raamatule "Sai mis tahtis".

kolmapäev, juuni 07, 2017

Elu õied

Istusin kohvikus ja kuulsin selja tagant tahtmatult vestlust pealt. Vestlesid üks imikuga naine ja teine (vist) varsti emaks saav naine. Jutt käis koduloomadest.
Vist natuke rase: "Ma kardan, et äkki kass muutub tigedaks beebi peale!"
Imikuga: "No siis tuleb kassist loobuda lihtsalt!"
Vist natuke rase: "Oi, ma ei suudaks, õudne!"
Imikuga: "Kullake, kui sa juba lapse saad, siis suudad kõigest muust loobuda!"

Viimane kuuldud lause oli ausõna täpselt selline. Ma olin juba natuke siidrit joonud ja keerasin oma kõige hullema tapjapilgu selle emaduse etaloni poole, aga õnnetuseks ta vaatas sel hetkel mujale ja teist korda ma enam ei viitsinud.

Esiteks, mitte keegi ei saa mitte kellelegi ette öelda, kuidas ta elu olema hakkab "kui ta ükskord lapse saab".
Teiseks, sa ütled oma sõbrannale patroniseerival toonil "kullake", nagu päriselt?!
Kolmandaks, üliäge on olla sellise ema laps, kes sinu nimel "kõik" ohverdab, raudselt teab selline hiljem sulle kõik ohvriannid kronoloogilises järjekorras ka ette lugeda, et sa ikka tänulik olla oskaksid.
Neljandaks, mida õpetab lapsele see, et teisest elusolendist lihtsalt loobutakse? Tõelist armastust ja hoolivust?

Miks ma üldse keset päeva kohvikus siidrit jõin, põhjuseks see, et Mini lõpetas ja edukalt. Aasisin siis, et noh, topime kah su pildi koos kiituskirjaga Facebook´i või, võrdleme, kellel ikka kõige tublim laps kasvatatud on*? Mini tegi oksendamisele viitavat grimassi. Ega ma ka aru ei saa, miks mina seda tegema peaks. Ma saaks aru, kui laps ise ära teenitud kiitusega uhkustaks, aga miks peaks mina end võõraste sulgedega ehtima? Ei õppinud ju mina, ei õpetanud ka, juhuslik geenivalik ja soodsad keskkonnatingimused põhjustasid selle, et inimene osutus mingis etapis teatud normide järgi edukamaks kui teised. Mu vanemad arvasid muuseas sama, kunagi põhjustasid nad ebamugava viivituse kui kumbki üritas teist sundida järele minema kiituskirjale "tubli lapse kasvatamise eest", mida ootamatult mingil kooliüritusel jagati. Hiljem väitsid, et kasvatanud nad mind küll pole, eeskuju ja tingimuste loomine ehk, aga kasvatuseks seda nimetada oleks ikka liig. Pigem on lapsega vedanud, minu arust. No näiteks küsis Mini hiljuti sõbrannalt, mida ta sünnipäevakingiks soovib ja too vastas, et "vahet pole, peaasi, et mitte mingit raamatut!" Ma mõtlesin, et tänu taevale, minu oma selline pole, aga et need teised enda oma halvasti kasvatanud oleks, see küll pähe ei tulnud.

* Ma saan aru, et ollakse uhked oma lapse üle. Jah, loomulikult, kiida last, osta/küpseta talle kooki vms, aga miks seda niimoodi avalikult kuulutama peab? Lihtsalt niimoodi on tänapäeval kombeks, osa rahvast riputabki kõik enda elust teistele vaatamiseks üles. (Mis see blogimine teistmoodi on? Mu meelest on, FB infovoog jookseb kõigile ette, blogi lugemiseks peab spetsiaalselt vaeva nägema, üldiselt loevad kellegi blogi need, kes sellest huvitatud on.)

teisipäev, juuni 06, 2017

Sületants

Käisime nädalavahetusel ka ühel juubelil, L.-i kursavend sai 40. Eraldi teema on muidugi see, kuidas juhtus, et ümberringi hakkavad inimesed 40 saama! Alguses tuli juttu sellest, kuidas "alles hiljuti" sai samale mehele sünnipäevaks elus siga kingitud, siis aga meenus, et seal oli küljel rallinumber 30, ehk siis sünnipäev ise toimus ilmselt ikka 10 aastat tagasi, mitte "alles hiljuti". Seejärel meenus asjaosalistele, et ühele kursusele satuti täpselt...20 aastat tagasi! Seejärel avastati muidugi, et sellest ajast saati pole "s***agi muutunud", aga kuhu need 20 aastat ikkagi jäid? See on jõle pikk aeg ju tegelikult - 0st 20ni on justkui oluliselt pikem tee minna kui 20st 40ni!

Sünnipäev oli tore ja meeleolukas, kirjutada tahtsin aga sellest, et kohale oli kutsutud ka sületantsija. Ma polnud varem ühtki näinud, seega oli huvitav. Hirm, et kohale tuleb keegi lodeva ihuga, lubivalge ja kohmakas tädi, õnneks tõeks ei osutunud. Esituse salvestamine keelati rangelt ära, aga see oli mu hinnangul täitsa tasemel, midagi koledat või naeruväärset polnud. Ilmselt inimene teeb seda oma põhitöö kõrvalt, ei taha rambivalgusse sattuda. Aga feminism? On see siis kole naisterahva objektistamine ja ära kasutamine? Ma ei tea, pigem kasutati ära vaest sünnipäevalast, kes oma üllatavat olukorda kogu rahva ees "nautima" pidi. Esineja ei paistnud tööle sunnitud olema, tundus, et tema jaoks on see lihtsalt etendus ja hea võimalus oma ilusat välimust demonstreerida. Paljaid rindu saab tänapäeval igal pool näha, midagi šokeerivat selles polnud. Kuidas sünnipäevalapse naine seda lubas? Teda nimelt tunnustati selle lubamise pärast ja ka ta ise jälgis etendust pealt. Ma ei tea, mu meelest üsna silmakirjalik imestada sellise asja üle. Etendus ju ikkagi, mitte mingi avalik petmine. Pealegi on ta ise piisavalt kena naine, et end mitte ohustatuna tunda. Siit kiuslik küsimus - oleks sünnipäevalapse elukaaslane üks vormist väljas "parim enne" ületanud naisterahvas olnud (milline kena hinnang..), kuidas oleks üks skaala teises otsas asuva naisterahvaga "võimlemine" mõjunud? Kas siis oleks kohatu olnud? Või sõltub ikka asi konkreetse inimese enesekindlusest? Aga kõrvaltvaatajate arvamus, kuidas see siis oleks olnud? Et justkui otsene solvang näkku?

Praegusel juhul arutasid minu ümber istunud mehed hoopis selle üle, palju sihukese etendusega teenib...Mina jälle mõtlesin, kas ma suudaks sellist "tööd" teha. No ilmselgelt ma oma treenimata valge ihu ja loomupärase kohmakusega seda tegema ei hakkaks, aga nii, hüpoteetiliselt. Võõraste inimeste puudutamine...iuuuu! Ma arvan, et kindlasti saab oma kliente ka valida, aga iial ei tea ju, mis üllatuse keegi valmistab. Kukub käperdama, omab ebapiisavat hügieeni, osutub kunagiseks tuttavaks. Põhimõtteliselt täieliku turvalisuse tagamiseks peaks teadma lisaks sellele, kellele tantsu tehakse, ka kõigi peokülaliste taustu (no ei taha ju, et kellegi ämm osutub su endiseks matemaatikaõpetajaks...) ja kombeid. Küsisin L.-i käest, et tahad ka säärast üllatust juubeliks? Ta eitas seda kategooriliselt, ilmselt seetõttu, et ei tahaks sel kombel tähelepanu keskpunkti sattuda. Või noh, ilmselgelt ei tahaks ta üldse sellist suurt pidugi, rääkimata etteastetest, milles ta osaline peaks olema.

Tagantjärele mõtlen, et me oleme ikka jube silmakirjalikud. Kihistasime algul ukse taga, et äkki lähme tagasi ja istume kahekesi kodus küünla ümber, siin on nii palju võõrast rahvast, raudselt tulevad seltskonnamängud ka, siis me poeme kohe kindlasti laua alla. Lõpuks võtsime muidugi mängudest osa ja pidasime vapralt lõpuni vastu, isegi lõbus oli, kuigi me enamuse ajast omavahel suhtlesime ja sõime. Seda enam imestan ma inimeste üle, kes suudavad koos elada inimesega, kellega neil koos väljas käia on igav ja kellega millestki rääkida ei ole. Raudselt hullem väljakutse kui sületants.

esmaspäev, juuni 05, 2017

Ütle, kui abi vaja, ma senikaua magan

Feministeerium jagas linki ühele väga huvitavale ja mõtlemapanevale koomiksile. See on tegelikult väga lihtne lugemine, aga püüan siiski mõned peamised mõtted ka siia ümber panna.

Sageli on teemaks see, et üks pool perest rabeleb end hulluks mingi kodutöö juures ning teine küsib hämmeldunult: "Miks sa ei öelnud, et abi vajad?" Tundub hästi lihtne retsept - küsi abi! Koomiks aga ütleb, et niimoodi öeldes annab ütleja märku, et teine on majapidamistööde juht ja koordineerija, tema aga lihtne käsutäitja. Teadagi, koordineerimine on keerukas töö, enamasti nii keerukas, et palgatöö puhul teebki seda üks inimene, kes selle tõttu ülesannetes endis minimaalselt, kui üldse, osaleb. Seda kohustust kõike teada ja koordineerida nimetatakse koomiksis "vaimseks koormaks". A la, sa võid abi küsida ühes töö aspektis, kuid tegelik vastutus lasub ainult sinul, sest sina oled nö "manager" ja pead teadma tausta, millal mida jms. No näiteks võid paluda abi, et keegi viiks lapse arstile, aga seda, et teda sinna üldse viia tuleks, mis talle kaasa anda, mida arstilt küsida jms tead ainult sina. Kui ühel poolel on kindel ülesanne, mida täita ja muu üle ta pead ei vaeva, siis see koordineerija peab peas läbi ketrama kogu protsessi, et jumala eest miskit ära ei ununeks jms. Koduses elus on neid projekte päris palju ja selle kõige haldamine, meeles pidamine, on paras peavalu. Ajalooliselt on kujunenud välja, et enamasti just naised on kodused "managerid" (tänapäeval aga lisaks sellele, et paljud neist peavad olukordade juhtimisega ka töö juures tegelema) ning mehed heal juhul käsutäitjad, leidub ju neidki, kes oma nina "naise vastutusalale" üldse ei topi. Jah, loomulikult on palju naisi, kes väidavad, et nii ongi hea, mees ei sega, pärast pean tema tehtu niikuinii üle tegema jne. Selleks, et asjad muutuks, on vaja, et mehed mõistaks, kodune elu ei ole ainult "naise vastutusala", näiteks võimalus (mehel) väikelapsega kodus olla peaks seda soodustama. Samuti peaks kompromisse tegema naine - isegi kui asjad pole tehtud nii, nagu sina teeks, ei tohiks meest selle tõttu kodutöödest eemale jätta, ilmselgelt on see pikemas perspektiivis su enda huvides. Laste kasvatamine stereotüübivabas (kodu)keskkonnas muidugi ka.

Hakkasin mõtlema....Teate, kui mõnus ja mugav on sellest "vaimsest koormast" lahti öelda? Süütult küsida, et "miks sa nii närviline oled? Ma oleksin ju võinud aidata, kui sa küsinud oleks?!" Imelik, et nii vähesed naised (kõigi selliste teemapüstituste alusel) selle peale tulnud on või siis pole neil piisavalt paindlikke mehi. Ma ise olen küll sujuvalt suure osa kodutöid mehe õlgadele lükanud, vahel harva tekib see probleem, et "ma ise oleks paremini teinud", aga enamasti pole ma sugugi etem ekspert kui mees (st tunnistan endale julmalt, et naine ei olegi "loomupäraselt" kodustes töödes ja lapsekasvatamises andekam). Mismoodi lükata? No lihtsalt ei tee, annad hiljem järele, oled kõrgema valulävega kui teine. Kui tal siiber saab, küll siis ise tegema hakkab. Töötab edukalt va juhul kui teisel poolel on tõepoolest jubedalt pikk kannatus ja elategi lõpuks näljas ja räpasuses...Ma ei kujuta ette, et üksi oleks võimalik kõige eest vastutada (ma ei saa tõesti aru, kuidas üksikvanemad toime tulevad), no näiteks reisile minnes on meil kindlad vastutusalad kummalgi, et mida kaasa võtta, neisse teistesse kottidesse, mida mees pakib, ma absoluutselt ei süüvi, mul pole aegagi, ma pean keskenduma enda pakitavatele ja isegi siis juhtub enamasti, et miskit jääb ikka maha.

Eks ma vist kergelt vihkan igasugu koordineerimistööd ka. Reisimise puhul tekitab plaani välja mõtlemine mul kohe stressi  - kas lähme paketireisiga või siis lihtsalt sõidame sinna, kuhu rattad viivad ilma igasuguse plaanita, aga igasugune eelnev iseseisev reisiplaani kokkupanek tapab mu juba eos. Et oh kui mugav ja mõnus on kõike Internetis valmis planeerida? Oo ei!

Mingeid asju ma võin planeerida ja teha, aga enamik kodumajapidamises kohustuslikku kraami jääb ikka sinna lahtrisse, et "kodus vanemad tegid", praegu võiks ka nii olla, et keegi teine teeks ja mina siis lihtsalt jälgiks instruktsioone. Õnnelikud (?) on need, kellele mingisugune hoolitsemise, korrastamise ja korraldamise geen on kaasa antud, mulle ei ole.
Ajalooline patriarhaat on meestele kodustest ülesannetest lahti ütlemise palju kergemaks teinud (ma nägin kord noormeest, kes väitis, et puude lõhkumine on naiste töö, tema seda küll ei tee...), ma ei saa aru, miks me, naised, neist eeskuju võtta ei oska? Inimloom on ju oma loomuselt mugav ning laisk, tegutseb alles siis, kui teistmoodi enam ei saa? Või on naine kuidagi loomult korralikum? Naudib kodust rähklemist? Ehk kunagi, kui naisel muud väljundit üldse polnudki loota, võis ta tõesti oma võimu- ja eneseteostusvajaduse koduseid asju korraldades rahuldatud saada, aga tänapäeval? Kuhu need kodutöid tegevad robotid ometi jäävad?

Millegipärast on aga silma jäänud hoopis nö naiste märtriuhkus - viimast kuud rasedana, vanem laps seljas, kündsin üles kapsamaa, mees magas samal ajal võrkkiiges  - vot, olen mina alles tubli naine!

Saladuslik kohtumine

Meil on siin üks täitsa tavaline kõrvalmaja. Korterid ja üks tavapärane asutus sees. Eks seal asutuses käib rohkem rahvast ja ilmselt sellepärast on lisaks fonolukule uksel ka kaamerasilm, ei midagi ebatavalist. Ühel ööl ärkasime alarmi peale üles. Peaaegu nagu autoalarm, aga kõvasti valjema häälega, siis tuli meelde, et ka varem ühel korral on selle maja alarm pröökama pistnud. Kummaline küll, et ühel tavalisel majal säärane alarm, aga no ju siis ikka selle asutuse pärast.

Eile olid lapsed õues, L. niitis muru, mina istusin ilusa ilma puhul toas ja tegin näo, et koristan. Järsku tuli L. üles ja küsis, et "ei tea, mis korteež seal väljas seisab?" Vaatasin siis minagi aknast välja ning tõepoolest - mustad uhked autod, mustades ülikondades tõsise näoga mehed ümber, mikrofonid kõrvas. Põnev-põnev! Autode järgi (mingeid riiklikke tunnusmärke küljes polnud) pakkus L. et krt, president äkki? Seisin just akna juures, kui sellest tavalisest kõrvalmajast väljus kõigepealt keegi sportlikus riietuses meesterahvas, mustad prillid ees ja mikker kõrvas, ning tema järel jooksukostüümis pikk sale naine, kelles tõepoolest Kersti Kaljulaiu ära tundsime. "Sihuke pilbas ongi või?!" osatas L. Ilmselt oli tegu mingi eraviisilise käiguga, ametlikul puhul peaks ju riigivapp jms autol küljes olema. Ei hakanud uurima ka, kas eile meie kandis mingi rahvaspordiüritus oli toimumas.

President suundus sporti tegema ning mulle meenus paari aasta tagune juhtum, kus ma olin peaaegu kindel, et nägin sellest samast uksest väljumas eks-presidendiproua Evelin Ilvest. Mõtlesin toona, et ehk oli lihtsalt sarnane naine või siis käis Evelin lihtsalt kellelgi külas seal. Ilmselt on seal majas aga hoopis nende pesa.

Õhtul tuli korteež tagasi, ronisime siis ikka terve perega aknale, et lapsed ka presidenti näha saaksid (viisakalt kardina tagant piilusime, noh). Spordikott üle õla (näe, ei lasknud teistel oma kompse kanda) tuligi Kersti Kaljulaid ning läks autosse. Lapsed imestasid, et selline tavaline inimene ongi? Aga miks nad teda niimoodi valvama peavad? Tore ikka sellises väikses riigis elada, kus president su kõrvalmajja sattuda võib!

kolmapäev, mai 31, 2017

Väikeste linnade mutid on ....*

Käisin nädalavahetusel suvilas. Sinna on pikk ja ilus kergliiklustee rajatud, mõtlesin siis ka rattaga järele proovida. Kohe, kui metsa vahele keerasin, tuli vastu üks kurja näoga mutt, vaatas mulle pikalt tigeda näoga otsa ning käratas lõpuks: "Tere!" Ehk siis taaskord see teema, millest juba juttu on olnud ehk õpime teretama. Kommentaariumis Manjana küll tutvustas uusi teretus-reegleid ja ütles, et metsas tuleb üksteisele tere öelda. No see kergliiklustee minu jaoks metsa alla ei kvalifitseerunud päris, mets on ikka selline üsna inimtühi koht, kus seeni ja marju korjata, kergliiklustee läheb maantee kõrval, küll looduses, aga ikkagi.

Edasi sõites selgus, et vastu tulnud kümnest isikust või isikutekobarast (mõned olid mitmekesi, noh), ei tahtnud mind teretada ainult kolm. Üks rullsuusataja möödus kaks korda, teisel korral enam ei pidanud teretama. Hakkasin higistama, mõtlesin ärevusega, kas järgmise nurga tagant võib veel mõni teretaja välja ilmuda, kaalusin, kas järgmiste ilmudes peaks ise esimesena tere ütlema. Aga kui vastutulija on mitte-teretajate väiksest, aga meeldivast seltskonnast? Kogu aeg oli pinge peal, loodust nautida üldse ei saanud! Aga miks? Ma sain ise kohe aru, milles asi - selles esimeses kurjas mutis muidugi! Oleks ta mulle rõõmsameelselt tere hõiganud, poleks ma ennast halvasti tundma hakanud, aga oma käitumisega jättis ta mulle tunde, et olen valesti käitunud, mind on korrale kutsutud, ma oleksin pidanud teretama, ma olen reeglite vastu eksinud, mul peaks häbi olema! Just sellised väljapressitud tered ja pealesunnitud kombed on need, mis mulle vastu hakkavad. Muidugi ma ütlen tere, kui mulle öeldakse, võin vabalt esimesena ka öelda, kui selgub, et nõnda on kombeks, aga pole vaja oma terega mulle näkku hüpata! Ma ei ole taas lasteaiaeas, mil kurjad tädid võisid mulle sisistada milline halvastikasvatatud jõnglane ma olen!

Hilisem seos sama teemaga, käisin Miniga kaasas muusikakooli katsetel ja kui ta ruumist välja hakkas tulema, hüüdis keegi tädi sealt talle range häälega järele: "Head aega!". Ilmselgelt oleks Mini pidanud ise seda esimesena ütlema, aga ma loodan, et see "kasvatamatus" ei lähe tal nüüd kusagile kirja, sest laps oli lihtsalt närvis ja hajevil omadega. Muidugi olen ma seletanud, et ruumi sisenedes peaks ikka võõrastele tere ütlema ja väljudes head aega, aga vahel tal lihtsalt ununeb. Aga seda kasvatamist peaks mu meelest tegemagi nii, et lihtsalt ütled, "ole kena, tee teinekord nii, sest muidu on ebaviisakas", aga mitte sarkastiliselt "Tere!" või "Head aega!" käratades. Laps ei saa aru ja minusugune läheb trotsi täis.

Suvila juures oli kommunikatsiooniprobleeme mujalgi. Ära tulles viisime oma pakendiprügi selleks ettenähtud kogumiskonteinerisse. Seal kõrval on ka olmeprügikast, mis ette nähtud rannas tekkinud prügi tarvis, ehk siis mitte kodunt kaasa võetud olmeprügi jaoks, sellekohane silt peal. Prügikastide ümber luusis taas üks kurja näoga tädi, vaatas pikalt meie autot, ma keerasin ebamugavusest pilgu mujale, aga L. väitis pärast, et too tädi olevat (vist) meie autot pildistanud. L. ise midagi ei öelnud, mina tundsin küll kihvatust, et "mida hekki siis nüüd!?", aga kuna ma kindlalt pildistamise hetke ei näinud, ei hakanud ka kobisema, tädist mööda sõites oli tal "s***nuusutaja"-grimass** endiselt näos ja meist vaatas ta kramplikult mööda. Oli siis probleem või ei, ei saanudki teada, mul läks tuju muidugi ära. Vastikud kurjad maainimesed!

Kuulun ka selle asula FB-gruppi, sinna pole veel "prügireostajate" fotosüüdistust laekunud. FB grupis keeb muidugi samasugune elu - üks kohalik mutt (kole sõna, aga nende ussitajate kohta ei oska paremini öelda) pidas näiteks õigeks seda, et peale aastaringselt kohapeal elajate, võiksid ülejäänud  oma suu kohalikes küsimustes üldse kinni hoida. Sellesarnane suhtumine "omad-võõrad" kumab sageli läbi.  No mu isa kirjutas ennast nüüd suvilasse sisse, seega on ka mul täieõiguslik luba kobiseda.

* Ansamblil Koer on lugu "Väikeste linnade mehed on lollakad", see pealkiri siis sealt.
** Seoses "s***nuusutaja"-näoga meenus mu ainus kiusamisepisood kooliajast. Kus ma ise kiusajaks olin siis. Nimelt käis meist klass allpool (või umbes nii) üks plika, kellel see (s***nuusutaja) nägu minu ja ühe teise klassiõe meelest pidevalt ees oli. Tundsime end puudutatuna - midagi ei meeldi või? Ülbe oled või? Et tatikas, ne uvažaju või? (Mitte et me ise mingid ülbikud või kunnid oleks olnud üldse). Koolis sai teda vastu põrnitsetud ja ehk paar korda jalga taha panna üritatud....Aga ükskord läksin pimedas koolist koju ja avastasin, et too plika on minu ees, kahmasin maast hunniku lund, haarasin plikast kinni ja toppisin lume talle krae vahele...Miks? Mis ta mulle teinud oli? Miks ma teda ei sallinud? Näo pärast? Ilmselt. Õnneks rohkem mul selliseid lennukaid ideid ei tekkinud ja vimm haihtus kuidagi. Hiljem oli ta ühe mu tuttava sõpruskonnas, isegi siis ei tekkinud tunnet, et vabandaks oma lolluse pärast, sest...tal oli ikka see nägu ees! Hirmus. Milliseid musti tundeid võib tekitada kellegi nägu! Äkki need külamutid olid ka täitsa normaalsed, lihtsalt näod olid tigedad ees?

Närvide rahustuseks ilus pilt otse suvilaverandalt: