kolmapäev, oktoober 24, 2007

Rahamaias eestlane?

Laupäevases Postimehes on Pärnu juhtimiskonverentsil esinenud Ameerika juhtimisteadlase Margaret Wheatley essee "Maailm koosneb suhetest". Ma ei räägiks sellest pikemalt, mind huvitab ainult üks idee: "Ülemus otsustab hinnata mõnda konkreetset alluvat tolle panuse eest, andes talle märkimisväärset preemiat või tõstes palka. Töötajad aga keelduvad sellest, sest nad teavad, et individuaalne esiletõstmine mõjutab nende suhteid kolleegidega."; "Üks kõige hämmastavamaid näiteid on Inglismaalt, kus juht otsustas pakkuda silmapaistvate ideede eest kuni 25 000 dollarit preemiat. Mõne kuu pärast palusid töötajad sellest loobuda, sest see hakkas segama nende suhteid. Kui ülemus oli šokist toibunud, küsis ta, mida nad siis tahaksid raha asemel. Töötajad tahtsid lihtsaid asju: tänusõnad, väljategemine kõrtsis, tahvel šokolaadi.";"Uuringutes, kus võetakse vaatluse alla, mida inimesed hindavad tööl kõige enam, selgub ikka ja jälle, et head suhted kolleegidega on alati esikolmikus. (Töötasu ja raha jäävad märksa kaugemale. Peamisteks motivaatoriteks on veel uute kogemuste omandamine ja võimalus anda oma panus.)"
Kas te usute seda? Mina ja kõik mulle lähedased inimesed, kelle arvamust küsisin, vastasin eitavalt.(Võimalik muidugi, et olen end ümbritsenud endaga sarnaste külmade ja kalkide inimestega :)) Minu mõte ei ole selles, et suhted mulle olulised ei oleks või et ma materiaalseid rikkusi elus kõige kõrgemalt hindaksin. Nii omale kogemusele toetudes kui ka teiste minu omadest rikkalikumatele kogemustele toetudes julgen väita, et eesti inimest motiveerib raha. Just nimelt eesti inimest, mitte tingimata ameeriklast või rootslast. Eestlasele on nii kuradima oluline olla "naabrist parem", sõita kõige uhkema autoga, kanda firmariideid, lugeda lehest keskmise palga tõusust ja viibutada rusikat. See võib vabalt tulla sellest, et meil ei ole kaua aega midagi olnud ja nüüd ongi loomulik kõike krabada. Me ei ole heaoluühiskond, kus inimese jaoks on tähtis eneseteostus, meile on ikka veel tähtis ellujäämine.
Kumb teid rohkem motiveeriks, kas see kui töö juures makstakse kinni teie jõusaalitšekid või see kui raha antakse teile peo peale, et sellega siis tervise eest hoolt kannaksite? (Eeldusel, et te ei fänna just eriti sporti, nagu mina :)) Kunagi oli jutuks see, kuidas parandada töötajate töökvaliteeti - välismaalane väitis, et tuleb kiita, eestlane väitis, et tuleb kanda rahalist vastutust eksimuste eest. Sest mitte miski muu ei aita. Teine eestlane ütles, et see ka ei aita, sest siis inimesed sülitavad ja lähevad üldse töölt ära. Tema leidis, et aitaks see kui võimalusel kehvad kohe lahti lasta.
Ei mingit võrdsust, mis motiveeriks, see tekitab pigem pingeid. Mina ka ei oleks nõus aitähi eest tööd tegema kui teen teistest rohkem või paremini. (Muuseas, väljend "aitähi eest tööd tegema" on eesti keeles ka ju sarkastilise maiguga). Mõnitamise või ärakasutamisena tunnetaks seda.
Kui ma kunagi oma esimesel töökohal olin ja kaebasin, et raske on, siis vastas vanem ja kogenum mulle, et pole midagi teha, 75% inimestest ei tee oma tööd vaimustusega, vaid raha pärast. Ülejäänud on ehk tõesti need õnnelikud, kes käivad tööl "heade suhete pärast kolleegidega, uute kogemuste omandamiseks ja enda panuse andmiseks". Või siis on asi ka selles, et kui keegi minult küsiks, mis on tööl käimise juures oluline, siis ma vastaks ka enne midagi muud kui raha - see oleks liiga iseenesestmõistetav ju.

esmaspäev, oktoober 22, 2007

Muna õpetab kana

Sain taaskogeda emotsiooni, mida tundsin kunagi algklassis kui klassijuhataja ei saanud aru, mida võiks tähendada sõna „paavian“ ja terve klass asus sellele „trükiveale“ seletust otsima. Mina ei julgenud suud lahti teha – kes oleks ühte väikest ja lolli last ikka uskunud?
Niisiis väitis tark vanem põlvkond taaskord, et olen kirjaoskamatu. Ilma näideteta ma sellele vastu ei vaidle – grammatikareegleid pole ma kunagi õppinud ja seetõttu jäävad mulle kaugeks kõik reeglipärased asjad, mis minu keeleloogikaga ei haaku. Võib-olla oleks ma targem kui mind õpetatud oleks, kuid ülikool ei pidanud millegipärast vajalikuks tulevastele riigiametnikele riigikeele õpetamist. Täpsustades, kõigi keelte õppimine oli meil täiesti rangelt vabatahtlik – kui aega leidsid, siis palun väga.
Näiteid nähes tabas mind aga hoopis valusam üllatus – minu keeleoskamatus seisneb selles, et kirjutan sõna „mõttetu“ kahe t-ga. See oli muidugi kõige markantsem näide, kuid ka kõigis teistes mulle esitatud süüdistustes annab 2006. aasta ÕS mulle õiguse. „Sattuks“ ja „satuks“ on võrdselt õiged, „ennem“ on sünonüümiks sõnale „pigem“. Tähelepanuväärne on see, et ÕS-i kättevõtjaks olen alati ainult mina, kes süüdistusterahe all endas kahtlema lööb. Suured ja targad ei vaevu iialgi ühtegi tõestusmaterjali üles otsima – mina olen loll, sest kuulun lollide põlvkonda.
Üle viskab. Tookord kui mulle kihlvedu pakuti sõna „tušš“ (see, millega kirjutatakse) kirjapildi üle, oleks pidanud selle ikka vastu võtma.
Aga kuidas sa siis vastad inimesele, kui ta usuks su juttu ainult siis, kui sa filoloogiat õppinud oleksid? Et mis mõttes – lihtsalt tead? Kui sa pole seda kursust nende ainepunktide ulatuses läbinud, siis ei saa olla mitte mingitki võimalust, et sa tead!
Kuivõrd on mul nüüd usku neisse sisulistesse kommentaaridesse, mis lisaks „ortograafilistele probleemidele“ arvajate tähelepanu köitsid? Kuigi jah, mu bakalaureusetöö retsensiooni pealkirjaks oli ju ka „retsensjoon“, kuid õnneks ei oldud siis võetud vaevaks vormistuse üle kobiseda. Nagu ühel teisel korral, kus õppejõud tahvlile „effektiivsus“ kirjutas ja hiljem töödes punkte vähemaks võttis, kuna töö mõlemad ääred ei olnud ühelaiused.

neljapäev, oktoober 18, 2007

Õnnetud väikesed inimesed

Käisin teatris ka vahepeal. Vanemuises "Suurema kurbuseta" vaatamas.
Hea etendus oli. Kui sa ei otsi teatrist ainult kerget meelelahutust ja sind ei šokeeri realism, ropendamine ning tabuteemad, siis soovitan.
Esimene vaatus on veel üsnagi lootustandev, et ehk läheb kõik veel hästi, kuid teine lajatab ikka täiega. Inimesel, kes selliseid elusid ette kujutada ei oska, võib lausa paha hakata. Huvitav, et pärast etendust kosteti, et eks selline see Soome elu seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel tõepoolest olla võiski. Kas midagi sarnast ei või toimuda ka tänapäeval ja mitte ainult põhjanaabrite juures? Võib-olla on tõesti joovad naised ja hullud naised pigem feministlik teema ja seda seostatakse rohkem Skandinaaviaga? Lõppude lõpuks hakkab ju kahju mehest, kes naiste kiuste lapsi siiski kasvatada püüab. Tegelikult ei kuma kusagilt välja seda, et lastest keegi ei hooliks. Võib-olla ainult jämesooleprobleemides vaevlev kasuvanaema, kellele oma tütre saatus võõrastest lastest tähtsam on - ja see ei ole ju ka mõistetamatu. Isegi laste joomatõvest vaevatud ema kasutab neid ära vaid oma haiguse tõttu, südames ennast vihates. Ometi suudab see kentsakas kamp laste tulevase elu korralikult ära märgistada. Ei, neist ei saa joodikuid, vargaid ega mõrtsukaid, neist saavad täiesti tavalised inimesed, ainult et õnnetumad. Ma arvan, et sellised õnnetuid inimesi on tegelikult väga palju ja enamik ei saa arugi, et see mingi probleem oleks. Igalühel on ju omad probleemid ja kui nende lahendamiseks kas jooma hakatakse või depressiivseks muututakse siis on see ju inimese enda mure. Tegelikult ei tee ju kõike, mida teed ainult endale. Keegi ei jõua mõelda, et vanemate patud nuheldakse ikka laste kaela.

teisipäev, oktoober 16, 2007

Tegelikult tahtsin millestki muust kirjutada, aga ajuloputus on teinud oma töö

Ma olen muidu tagasi ja parem kui varem. Ma isegi ei tea, miks ma kohe nii õel olen, sest tavaliselt olen ma nii õel ainult koduseinte vahel. Ehk siis nö popp postitus, juba sissejuhatuse põhjal.
Tantsud tähtedega on kõige jõledam saade, eespool isegi igasugustest laulusaadetest. Selleks, et saate jaoks tehtud kulutused tagasi teha promotakse saadet oksendamiseni nagu Keskerakonda. Eriti koomiline on Reporter, mis veel oma saatestki pool tantsutähtedele kulutab. Ja rahvas vahib mokk töllakil uhkeid kleite ja piruette, põhiseaduse pilsner ees ning tunneb ennast kultuursena. Levinud on ju arusaam, et see ja muusikalid on mingi kõrgkultuur, mille vahtimisega ennast tarkade klubisse lunastatakse. Nagu kivisildnik kunagi käratas, et enne jõule on raamatupoed igasugu pööblit täis. Muusikalid ja eriti eesti muusikalid on sama puhas kommerts nagu Maie ja Valduri suvetuur, viimane selle poolest sümpaatsem, et ikka kodukootud värk ega ürita ennast kuhugi pressida, kuhu ta ei kuulu. Muusikalipublikule mõeldes meenub millegipärast üks tädi, keda mu tuttav Vanemuises piletijahil kohtas ja kes küsis kumb see oligi, kus rohkem lauldi – ooper või operett ja kes lõpuks otsustas, et tegelikult polegi midagi vaadata, ta kõike juba näinud. Ah jaa, tantsud. Isegi kui seda saadet igast august peale ei pressitaks, ma ei leia ka peotantsus midagi eriti kultuurset – võltsnaeratused ning kilode kaupa krohvi ja litreid. Kui palju on sellel seost üldise ballitantsuoskusega? Muidugi oleme ebakultuurne rahvas – olen ka kunagi (kirjutasin siia esmalt „nooruses“ aga siis kustutasin ära, jube, kas tõesti juba nii!) kõiki neid tantse õppinud, kuid kasutada pole mul olnud neid juhust vist mitte kordagi.
Ja mida see Ojuland seal teeb? Kohtub valijatega? Väitis ju, et riigikogulane töötab 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas ja 365 päeva aastas.
Vaesest Dag Harteliusest on ka kahju – kõigepealt Rootsi Vabariik, siis Soome Vabariik ja veel keegi kohtlane Cosmotüdruk kõrva karjumas „Kas said aru?“.

reede, oktoober 05, 2007

Appi! Hurraa!

Mis siis nüüd toimub??
Kõik kohad on täis mingit emotsionaalset segadust, südamete purunemist, südamelt ära rääkimist. Mingisugune magnetväli, halb tähtede seis või lihtsalt märkan ma seda rohkem tänu enda labiilsele olekule?
Raadiost tuli Rob Thomase „This is How a Heart Breaks“. That’s it, nagu. Istud käed higised ja lihtsalt peksad pead vastu lauda, et nutma ei hakkaks. Mina olen ju ebanormaalne, ratsionaalne ja tunneteta inimene, kes seetõttu luuleringi ukse taha jäeti! Mulle on võõrad kõik emotsionaalsed draamad, ma oskan ennast sellistest inimsuhetest kilomeetri kaugusele hoida. Ja nüüd siis? Viimati oli selline segadus ehk 10 aastat tagasi. Jama on selles, et erinevalt 10-aasta taguse ajaga pole nüüd kellelegi kurta. Tuttavad ei suudaks asja enam objektiivselt näha ja võõrastele ma ka üksikasju lahkama ei hakka. Tegelikult on üle pika aja tunne, et elan ja see ei olegi nii halb…
Ma muidugi usun, et see asi ei lahene kuidagi vaid läheb lihtsalt üle. 10 aastat noorem tahaks olla, siis jooks ennast avalikult täis ja saaks mingi kohutava lollusega hakkama ning ikkagi oleks aega see kõik ära unustada.

neljapäev, oktoober 04, 2007

Ristirahvas värisege!

Kõigepealt külastab meid Pimeduse prints ja seejärel juba härra Antikristus ise. Sobiv teema eelmisele jätkuks.

See on küll Marilyni selle halva plaadi tuur aga kui keegi on kõigi oma halbade plaatide juures teinud ka „maailma parima plaadi“, siis ma ju pean teda nägema. Isegi siis kui ma tean, et tema laivid ei ole suuremad asjad. Laivsalvestuste põhjal on selline mulje jäänud.
Huvitav, et maailm teab ju päris palju koledaid bände nagu „Mädanev Kristus“ ja „Lahkamine“ näiteks, kuid Ameeriklased kardavad siiski kõige rohkem Marilyni. Kas see teeb ta nagu kuidagi popiks nüüd? Poiss ütles lihtsalt 18-aastaselt, et tema ongi see Nostradamuse ennustatud Antikristus ja pani valged läätsed ette.
Mind isegi häirib, et Marilyni puhul väline külg rohkem tähelepanu saab kui muusika. Marilyni ennast see ma arvan ei häiri. Imelik on lugeda Postimehe arvamust, kus kohe alguses nenditakse, et „Ma pole elu sees ühtki Marilyn Mansoni plaati läbi kuulanud ja ilmselt on see nii ka päris paljude teistega.“ Normaalne oleks sealjuures jätkata sellega, et Marilyn on rõve, kuid tegelikult läheb vastupidi. Muusikat ei kuulaks, aga muidu on ta ju tore. /Mismõttesnagu, keerutab blondiin juuksekiharat/