Tööpäev ehk minu kannatused

Õnnepalu on oma tööpäeva juba kuulsaks kirjutanud ning valgekraed saavad šokeeritult lugeda, kuidas see füüsilise töö tegemine siis päriselt välja näeb. Ma hüppan ka siis sellele vankrile. Minu füüsilise töö päev kestis küll vaid poolteist tundi, aga kõik me teame, kuidas aeg tööl venib, seega kärab küll. 

Talgud toimusid. Ilmataat halastas. No kuidas võtta eks, st ilm oli alguses parem kui lubati ja töödega sai täiesti pihta hakata. Üks kavalam oli küll viilid ka kaasa võtnud, et soovijad viilida saaks, aga paraku on ainus viil, mida ma kasutanud olen, küüneviil. L. kargas muidugi kohe puuriida kallale, mulle tundus see puuhalgude ühest kohast teise kandmine üsna mõistliku tegevusena kuni meenus, et riitade vahele armastavad pugeda ämblikud. Leidsin kusagilt reha ja toetusin sellele. Kuna keegi otseseid töökäske ei jaganud, läksin vaatama, mida teised inimesed rehaga ette võtavad. Selgus, et tuli ülelennanud hanede kakat, lambapabulaid ja eelmise aasta heina kokku riisuda. Esimesed kaks, ok, aga see viimane tundus mulle imelik - just nii ilus ju teine seal aia ääres, aga no kui kõik teised inimesed otsustavad, et see peab kaduma, ju siis peab. Ma ei tea, kas ma olen tõesti kuidagi erakordne koba või satuvad mulle kõige kehvemad töövahendid, aga no kui teiste reha roobitses heina kenadesse kuhjadesse, siis minu oma kogus seda vaid oma harude vahele. Õudselt piinlik. Peamine mure oli muidugi, et võõrast reha ära ei murraks, sest mul on kombeks töövahenditega jõuliselt ümber käia. Ikka täie jõuga tuleb riisuda, nii et käed valusad! Isegi L. pani eemalt tähele, et ma olla ikka "tööd murdnud". No vot ei oska mõõdukalt. Pilt ka, zoomige näoilmet, kohe on näha, et inimene kannatab jõuliselt!

Mingi hetk tuli mõte, et pabulaid saaks kätega paremini kätte. Mõeldud-tehtud. Ei saanud, kükitada ja pidevalt tõusta oli äärmiselt tüütu, peod mahutasid palju vähem kakat kui arvasin. Hiljem kui mu nägu juba igalt poolt valutas (ilmselt tuulest hangitud närvipõletik), hakkasin mõtlema, kas ma ometi nende guaanoste kinnastega suud ei puudutanud ja kes need sümptomid ei viita mitte linnugripile nagu loogiline oleks. Nii ma siis riisusin seal. Põnev oli vaadata, kuidas teised inimesed tegutsesid. Oli väga virku ja oli selliseid, kes kaugusesse vaadates rehale toetusid. Neid viimaseid ma kadestasin, mina ei julgenud isegi telefonist kella vaadata. Mõni käis üldse niisama ringi - küll on julged inimesed! Julguse puudumise tõttu jäin ilma lambapügamisest, mida oleks võinud vaatama minna, aga kus siis mina, tööeesrindlane, eks. Tööpõld laiutas ees lõputu, mõeldagi ei tahtnud, kuni järsku üks virk proua, kelle tublidust ma hardalt jälgisin, põrutas, et ega me ju lõppu niikuinii ei jõua, jätame ääred tegemata üldse! Mul jäi suisa suu lahti - ei peagi lõpuni tegema? Ma poleks selle peale tulnudki! Ühel hetkel hakkas rühmamisest hoolimata kõle ja ka taevaluugid avanesid. Märkasin, et L. oli joogipunkti juurde läinud ja mõtlesin, et kui tema julgeb, lähen, kurat, mina ka! Seal kohtasime korraldusliku poole eest hoolitsejat, kes lahkesti supile ja kringlile kutsus. Juba?! Ilm olla kole ja juba tehtud ka palju. Ei peagi täpselt kellani tegema? 

Võtsime kumbki kaks tükki kringlit, me tavaliselt üldse magusat ei himusta.

Õhtul käed valutasid nagu tahaks küljest kukkuda. L. küsis mingeid tobedaid küsimusi, et kas ma olin kogu aeg ühes asendis ja kas ma ikka poolt ka vahetasin jne. Oleks tahtnud karjuda, et mind ei instrueeritud! Aga noh, nii loll ma ka päris ei ole, vahetasin jah poolt ja kätt, aga ikkagi. 

Mis järeldused me teeme? Negatiivse poole pealt: töö teeb paksuks ja vigaseks. Positiivset: tööd ei pea ühe korraga lõpuni tegema ja töö võib ootamatult ära lõppeda. 
 

Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

Tõnu Õnnepalu. Tööpäev

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama. 

Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha? 

Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru. 

Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm. 

Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?

"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!
 

Pettus!

Eile oli uudis, kuidas Eesti inimesed on aastaga petturitele kaotanud 23 miljonit eurot. Muljetavaldav. Ma alati imestan kui tuleb jälle teade mingist uuest petuskeemist ja jutud, et oi-oi kui kaval see on  - no kunagi ei ole olnud, alati üsna läbinähtavad teised. Rusikareegel, et kõik mis tundub liiga hea ja/või ootamatu, on kahtlane. 

No see nutva ema lugu näiteks. "Pojake/tütreke, minuga juhtus Lätis avarii, ise olin süüdi, sõitsin kellelegi autoga ette, nüüd olen igalt poolt katki, saada raha!" Keegi tabavalt märkis, kuidas ta siis vastas, et oi kui hirmus, aga emake, mis ajast sinul load? Helistaja ei kaotanud külma närvi, vastas, et sa lapseke ei tea, ma kunagi nooremana tegin, pole sellest rääkinud lihtsalt. Jessas kui usutav, eks. Aga ju on, kui sellist juttu kasutatakse. Kui mu ema ütleks, et tal pool elu load olnud, salaja, mis on omaette juba imelik, ja nüüd võttis järsku kätte ja hakkas sõitma ning põrutas kohe lausa üksi Lätti esimese hooga, ma küll ei usuks. Huvitavad peresuhted peavad olema, kui sellised asjad läbi lähevad. L.-le ka korra see nuttev proua helistas, vene keeles halises, L. siis vastas "tševoo?" et äkki siis ei visata kohe toru ära, saab natuke nalja, aga tema näitlejameisterlikkus ei olnud piisaval tasemel, "emake" katkestas kohe kõne. 

Viimati oli uskumatu lugu tööandja juures. Võeti neil keegi uus noormees tööle, täisealine meesterahvas 20ndates eluaastates. Ühel päeval siis too istub äraseletatud näoga kontoris, tööd ei tee. Parasjagu oli neil kiire ka, kolleeg siis küsima, et mis viga, miks sa niisama istud? Noormees vastab, et ta ei saa öelda, aga tal on eriline salajane ülesanne ülemuste poolt, tema täna tavatööga ei tegele. Kolleeg mõtles, et pagana imelik, aga tol hetkel ei olnud aega süveneda, töö pidi tehtud saama, ei olnud aega veidrikku pinnida ja no äkki tõesti. Kuigi miks keegi pidanuks just talle, kõige uuemale töötajale mingi eriülesande andma ja salatsemine pole nagu ka tavapärane praktika. Kiired asjad tehtud, läks kolleeg ikka ülemuse käest uurima, et uus tüüp tööd ei tee, väidab, et sa talle mingi "erimissiooni" määranud? Ülemus pööritas muidugi silmi - tema küll midagi ei tea. Selleks hetkeks aga oli uus tüüp üldse kontorist kadunud. Ju missioonile. Paari tunni pärast ilmub tagasi. Koos emaga. Jah, just. Poisile olevat see asi ikka kahtlane tundnud, keegi oli talle ülemuse nime alt meili saatnud, et mine osta poest Amazoni kinkekaarte ja pane need postkontoris posti - suur üllatus meie toredatele töötajatele, ära sa ainult üllatust ära riku! Mida siis teha? Kutsuda ema, otseloomulikult. Tänu emale jäi raha alles. Ma ei tea, mis see soovitus teistele kergeusklikele siit oleks? Always tell your mommy?!

Lasterikkus

Eile nägin jälle üht või isegi mitut iibeteemalist kraaksatust, ei vaibu see teema meil ikka iial. Sigige, seltsimehed, sigige! Seekord keskenduti sellele, kuidas lasterohkus peaks saama loomulikuks elunormiks.  See tõi mulle meelde ühe suvise vestluse sõbrannaga, kes elab Norras ja töötab sealses lasteaias.

Tema rääkis, et Norras olla lasterohkus trendikaks muutunud. Seda eelkõige majanduslikult heal järjel olevates peredes märgina sellest, et "meie saame seda endale lubada!". Mis paraku tähendab ka seda, et lapsi saavad needki, kes lastesse muul moel panustada ei soovi/oska/taha kui vaid rahaliselt. Sest trend on selline ja trende peab jälgima. Naabrid jõuavad küll viit laste ülal pidada - ega meie kehvemad saa olla. Ehk siis individualistlik maailmapilt käsikäes lasterohkusega ei tõota midagi head. Kuidas seda maailmapilti muuta? Unustada ära isiklikud vabadused, luksuslikud paarireisid, õhtused olengud, kvaliteetaeg endaga. Ma ei usu, et muudmoodi saaks kui sunniga. No ja see ei tõota kohe midagi head.

Igatahes tagasi Norra juurde. Seal olevat pere- ja tööelu ühildamiseks vastu võetud seadus, et lapsevanem peab kaks nädalat oma puhkusest välja võtma ajal, mil tema lastel on puhkus. Et keegi ei seisaks probleemi ees, et lastehoid on puhkusel, aga lapsevanem peab tööl olema. Et anda võimalus ühiselt perega aega veeta. Tööandjate poolt polevat nurinat kosta olnud. Selle seaduse kaevas kohtusse hoopis üks lapsevanem - mis mõttes sunnib riik teda oma lastega koos olema?! Sõbranna ütleski, et ega suvel siis lasteaias vähem lapsi pole, emad-isad rannas, lapsed lasteaias olevat üsna tavaline. Kohtuvaidlus tolle vestluse ajaks veel käis, ei tea, mis tulemusele jõuti.

Teiseks rääkis sõbranna, kuidas lasteaialapsed ei oskavat jutustada, mida nad kodus koos vanematega teevad. Ühele võimalikule selgitusele jõudis ta kui küsis ühe ema käest, mis kell ta laps õhtul magama läheb. Too vastas, et kell 18. Sõbranna imestas, et oot - kell 16 tulete talle järele, sõit koju võtab ka mingi aja, siis ilmselt sööte ja kohe magama? Te ei saagi ju siis lapsega üldse koos olla? "Mul on ju vaja aega iseenda jaoks!" oli too naine iseenesestmõistetavalt vastanud. 

Kindlasti on need mingid äärmuslikud näited, aga juba nende olemasolu selgitab, et lasterikkus elunormiks ei ole mingi võluvits. Laste saamine ja mittesaamine on ikka niivõrd individuaalsed valikud, et minu meelest on vale neid mingiteks trendideks kujundada. 

See oleks võinud olla sina, Aiku

Järgnev ei ole kellegi õigustamiseks ega paku mingeid lahendusi, lihtsalt teatud analoogiad hakkasid silma seoses Lasnamäe kanali surmakutsari looga, kellelt riik plaanib ära võtta elamisloa.

Keskkooliajal suhtlesin igasuguste kuttidega. Enamikul neist oli lõpetamata keskharidus, puudusid load, aga olid kõige uuem bemm ja rahutu iseloom. Ühte neist legendaarsematest võiksime nimetada näiteks Aikuks. Aiku läks ajalukku sellega, et kihutas Tartus Turu tänaval otse "mendile radarisse" ja rääkis sellest alati kui "Üheksakend, ei..ei! Sada! Sada oli sees!" See jäi meil mingil ajal siseringi killuks. Miks Aiku nii tegi? Sest keegi tuli foori taga tema kõrvale ja "sättis ennast joonele", mida ta siis tegema oleks pidanud? Tõeline mees võtab alati väljakutse vastu! Me muidugi naersime, et lollakas, Turu tänaval siis, otse politseile sülle - haa-haa-haa! Kas me mõtlesime, et Aiku on loll sellepärast, et seadis niimoodi inimeste elud ohtu? Ei. Kas me mõtlesime, et nii oleks võinud õnnetus juhtuda? Ei. Mitte keegi ei mõelnud, et võiks õnnetus juhtuda. Mitte keegi ei tahtnud kedagi vigaseks või surnuks sõita. 

Kõrvalepõikena, juhilubade testis oli lausa küsimus, et mida teed, kui keegi tuleb foori all su kõrvale oma autoga mõõtu võtma, paarutab ja kutsub duellile? Loomulikult vastasid, et jään rahulikuks ja sõidan normaalselt edasi. Kes vastaks, et "võtan väljakutse vastu" või "veendun, et tee on tühi ja olukord ohutu ning alles siis võtan väljakutse vastu"? No need poisid vist oleks vastanud. Aga neil ei olnud lube. Miks? Sest neil oli muudki teha ja neil oli pagana kõva pea. Sellepärast oli kooligagi läinud nagu läks. Aga nad ei olnud mingid halvad poisid. Noh, vahepeal ehk kaklesid  - mees peab oma au kaitsma ju! Pitsi keegi ei sülitanud ja mõni julgem oli paar tabletti ka võtnud, aga kes ei oleks siis. Mis neist saanud on? Enamik töötab Soomes. Kurjategija ei ole keegi. Nad on need mehed, kes sulle Tinderis enda uhkes autos tehtud selfisid saadavad :) 

Räägime veel natuke võõra riigi kodakondsusest. Mul on see olnud kahel tuttaval ja kummagi puhul tuli see mulle suure üllatusena, sest mõlemad on läbinud eestikeelse põhikooli. Aga kumbki ei olnud just kõige teravam pliiats. Kui nendega rääkida, pole kummalgi isegi aktsenti, aga seda eksamit nemad ära ei teinud. Kukkusid läbi. Ma ei tea, mismoodi. Ma arvan kui see eksam oleks olnud suuline, oleks nad läbi saanud. Neil oli lihtsalt kõva pea. Mul oli vene keele tunnis pinginaabriks kakskeelsest kodust tüdruk. Tal olid nii eesti- kui ka vene keel koolis kahed. Ma vahel küsisin ta käest, et kuidas mingi sõna vene keeles on. Ta teadis, aga kui ma küsisin, et kuidas sa seda kirjutad, vastas ta, et "hui ma seda tean!" Mis temast praeguseks saanud on? Töötab Soomes, sealne keel on suus. 

Ma ei tahtnudki midagi öelda sellega, lihtsalt sellised mõtted tekkisid. 

 

Uhke ülalpeetav

Eile näitas FB mulle mingit "naljavideot", kus peenelt riides ja mukitud mimm kõlgub kontsadel ümber mingi hurtsiku otsides selle sissepääsu ja video pealkiri on: "Kui lähed külla sõbrannale, kes abiellus armastusest". Video all oli kommentaar: "Kas see video tundub naljakas ainult slaavi tüdrukutele?"

Enne seda lugesin pealtkuuldud vestlust noore neiu ja vanema härrasmehe vahel, kus siis neiu needis igasugu vastikuid liberaale ja feminatse, kelle ennastsalgava töö tulemusena ei leia tema enam meest, kes teda ülal pidama nõustuks. Mehed eeldavat, et naine käib tööl! Jõle!

Ma olen vist lapsest peale paranoiline, aga mulle on alati tundunud olukord, kus ühe poole materiaalsed võimalused teise omast kõvasti üle on, turvalisusriskina. Mitte siis just turvalisusena nagu paljud näevad. Abiellu rikka mehega, siis on su elu kenasti kindlustatud vs abiellu rikka mehega, ta saab sind iga kell piirata ja käsutada. Vaene, aga võimukas nagu pole väga usutav. Et keeran selle rikka mehe niimoodi ümber sõrme, et too ei piiksu ka ja kirjutab kogu vara minu nimele? Ei ole nagu usku sellesse (endasse?).

Ükspäev mõtlesin veel sellele, et kui see raha on tulnud näiteks lotovõidust või pärandusest, oleks minu meelest ok, aga kui isikliku ambitsioonikuse tulemusena, siis ei. Siis meil lihtsalt ei oleks mitte millestki rääkida ma arvan. Aga sa oled laisk nagu porikärbes, kuid ootamatult sülle sadanud õnne tõttu saad nüüd ühiskonnale ninanipsu anda? Lahe! Tõeline aristokraat, mitte mingi yuppiejumalast karjerist. 

Meelis Lao elulooraamatut lugesin, muuseas väga hea raamat, vist naisterahva kirjutatud (trollime),  leidsin selle ilukirjanduse osakonnast, mitte aimest, kuhu elulood tavaliselt paigutatakse. Aga mõtlesin ka, et mis pagan küll tõmbab naisi selliste meeste poole? Ma tahaks ise olla Meelis Lao*, aga mitte iialgi naisena suhelda sellise mehega. Täielik paralleelmaailm minu jaoks, kuhu ilmaski sattuda ei tahaks, kõrvalt vaadata on muidugi huvitav, aga tundub uskumatu, et kellegi jaoks on see päriselt ihaldusväärne. Jõhker alaväärsuskompleks nagu Lao või variautor raamatu lõpus ise tunnistab. Ma mõtlesin ka lugedes kogu aeg selle peale, et mis muu see sunnib. Ja mis muu see sunnib ka armastuse asemel majanduslikult kindlustatud abikaasat valima?

 *Nii hüpoteetiliselt, kui peaks valima. Olla ikka peategelane, mitte mingi kõrvalosatäitja. "Do not hurt yourself, destroy yourself, mangle yourself to get the football captain. Be the football captain. That's it. " Courtney Love

Võtame kah sappa

Unustage AI, mul oleks kiipi ajju vaja. Mul ei ole aega oma mõtteid kirja panna ja kui lõpuks aega on, siis pole enam tuju. Imeline oleks, kui miski peas need väärt mõtted kõik salvestaks ja minu rolliks jääks need vaid pärast välja trükkida. Noh, seda võiks AI ka teha muidugi. 

Üldiselt olen aga aru saanud, et ma olen ilma igasuguste oskusteta andetu käkk. Veidi nagu vihjati ka sellele, no et mul pole ühtki spetsiifilist oskust, mida mingis ametis vaja läheks, aga nüüd olen aru saanud, et mul pole vist ikka mitte ühtki isegi mittespetsiifilist oskust. Tegin LinkedIni konto, aga ei suuda profiili täita, sest seal on alajaotus Skills ja ma ei suuda välja mõelda, mida sinna kirjutada. See on see, kui lapsena kirjutad ausalt igale poole, et meeldib magada ja süüa - jäädki selliseks elu lõpuni. Mida kauem ma seda profiili vaatan, seda enam tunnen, et tahan ma jee tegelikult mingit tööd teha - ma tahan ju lihtsalt palka saada. Niikuinii lastakse varsti kõik ülejäänud "oskustega" inimesed ka lahti, eks siis vaatame, mis edasi. Majanduslik kollaps ja muu selline, noh. 

Kui te veel aru ei saanud, siis ma üritan ka blogimisega ree peale saada, Kristallkuul siin käis väljakutse idee välja.

Eile avastasin, et ma olen jälle elu aeg ühte laulu valesti kuulnud - ei ole  "Give me all your PMS-s" on hoopis "Give me opium masses"...Ma pole isegi kunagi kahelnud selles vales variandis ja eile siis järsku kuulsin, et MM ütleb selgelt opium masses seal. Ma ei saa MM-i mitte kuulata, ei oska häbeneda ka. Ta on liiga suur osa minust, kogu see lyrics (millest ma valesti aru olen saanud, peaks Genius.com-i ette võtma ja läbi töötama, aga no ei ole aega kunagi ju) on nii tähtis mu jaoks. (S)Aint on "ei lind ega loom" hümn ju. Mu viimane normaalne telefon (jah, mul on nutitelefon nüüd) jäi kuhugi põõsasse seda lõugama aegade lõpuni. Hmm, ma isegi ei tea, kas nutitelefonis saab muusikapala helinaks panna? Vanasti olid kõik sellised pisiasjad identiteedi loomiseks primaarsed, praegu ei viitsi enam üldse. Kes oleks võinud arvata? 

Eile mul vedas ka. Sain täiesti juhuslikult endale Keenid poole hinnaga. Üks paar, täpselt minu suurus. Ma isegi ei plaaninud sinna poodi sisse astuda. Juhhei! Küll on ikka hea, kui su jalanumber on 37 (teise lapsega mul suurenes 37-ni, enne oli 36), tänapäeval on kõigil palju suuremad ja väiksed on tihti allahindluses, sest keegi ei osta. Mu lapsed on mõlemad omas klassis (ja Mikro on sealjuures 12, eks ja tal on juba jalg 36) kõige pisemate jalakestega. Täiesti ulme. Miks inimeste jalad sedasi suurenevad? 

Kokkuhoiu meistriklass

Raamatupostituse all sai natuke AI teemal arutatud ja kuna raamatupostitusi ju eriti lugema ei satuta,  siis mõtlesin sellest natuke pikemalt kirjutada. Ma ei oleks ealeski selle peale tulnud, et AI teeb võidukäiku just loovusega seotud aladel, mitte aga nüride, korduvate jms ülesannete lahendamisel. Praegu näiteks blogin olude sunnil tahvlist ja see pakub mulle sõnu ette - nii on mugavam trükkida (ma vihkan puutetundlikku klaviatuuri), aga ta ju siiski ennustab ka sisulise poole pealt ja iga kord kui ma tunnen,  et pagan, tema soovitatud sõna on isegi etem kui ma ise valinud oleks, jään kangekaelselt oma valiku juurde. 

Ma töötan  OCR ehk optical character recognition tehnoloogiaga.  Kui guugeldada, siis peamine teema, mis sellega seoses esile kerkib,  on AI ja kas see on OCRi välja vahetanud. Kunagi ammu oli TTga juttu sellest, kuidas AI on käekirja lugemises peagi inimesest üle. Ma olen täitsa nõus praeguseks, siis vist väga veendunud veel polnud. (Vahemärkusena - sain nüüd arvutisse tagasi, mulle kui kaheksa tundi päevas trükkijale on tavaklaviatuur ikka otsatult kiirem ja mugavam töövahend kui telefoni või tahvli oma, isegi kui see sõnu ette ennustab.) Aga kas ma olen selle tulemusena töö kaotanud? Ei, mul on tööd hetkel rohkem kui kunagi varem, sest AI lisamine OCR-ile on kallis ja odavam on pidada mingit üleharitud ja alamakstud ida-eurooplast kui osta endale tehnoloogia. Hiljuti aga lisandus üks uus projekt, mis on lausa idiootlikult naljakas ja samas ka otsatult kurb. Tegemist on trükitud isikukoodidega, millel on kontrollvalemgi peal ehk siis vale väärtuse põhjal tõstab programm kisa ja neid valesid väärtusi eriti pole, sest dokumendid on aastast 1980 ja siis veel viitsiti kvaliteedile tähelepanu pöörata (tänapäeval on iga kümnenda pangadokumendi isikukood vale). Ainuke häda on selles, et meie programm on niivõrd kiviaegne, et ta ei suuda seda trükitud numbrit õigesti välja lugeda kui dokument on natuke nihkes, natuke kulunud vms. Ja neid dokumente on miljoneid. Ma kujutan ette, et korralikul programmil kuluks selle jaoks mõni minut ehk? Tunnike? Me nüüd teeme kuude kaupa seda jama käsitsi. Trükime ümber trükitud isikukoode, sest programmikene loeb kahe seitsmeks, kui number vastu alumist joont trükitud on. Põhimõtteliselt selline Homer Simpsoni töö, kes ka lõpuks üleskeeratava linnukese enda asemel nuppu toksima pani. Ülemused on paanikas, sest seadsid ikka liiga optimistliku tähtaja, nende meelest on nende vana programmike ülivõimas, maksid ju eluaegse litsentsigi selle eest kinni, mis ei tähenda, et viimased 15 aastat keegi midagi arendanud oleks ja nüüd tuleb välja, et ei ole ja kolm ida-eurooplast ka ei jõua, sest neil on muud tööd selga kuhjunud. Neljas sai just vastu suve ära koondatud, nende jaoks oli ennekuulmatu, et väikelapse vanemat ei võigi meil esimesena ära koondada, mingis heaoluühiskonnas elame siin või? A ma tegin selle ära, nii tubli tšikk olin, kuigi vahepeal tahtis nii mõni muugi ära minna, aga siis öeldi, et mõni muu küll koondamishüvitist ei saaks kui omal soovil läheb. Ahjaa, koristaja koondasime ka ära, nüüd juba paar kuud tolmurullid nurgas kogunevad, aga vat seda tööd ma tõesti enda peale võtma ei hakka. Vaatame, kes esimesena murdub. Mina see ei ole. 

Ah et miks meil koondati, kui tööd on rohkem kui varem? Emafirmal kadus mingi klient ära, kes meid ei puudutanud, aga kes maksis neile kõige paremini. Ja meie oleme kõige suurem kulutus, sest neil saab läbi Töötukassa tasuta töötajaid, riik maksab peale kui mõne töövõimetu omale võtad. Eks nad vett ja vilet nendega näevad, aga no tasuta on siiski tasuta. 

No igatahes, kandideerisin riigiametisse. Mingi aeg vastati, et kuna neile tuli ootamatult palju avaldusi (no ei tea, miks, te panite ju palganumbri juurde!), siis nad pikendavad konkurssi, et kõiki dokumente läbi lugeda. Tegin järelduse, et suurt töökoormust seal ilmselt pole. Meil otsitakse uusi töötajaid ikka viimases hädas ja soovitavalt homseks, kui tuleb hirmus palju kandidaate (sest me ei pannud palganumbrit ja nad eeldavad valesti), siis on nagu seal anekdoodis, kus pooled prügikasti lendavad, sest "õnne peab ju inimesel ka olema!" (Kusjuures, suure saladuse avaldan, kuidas ristsõnade puhul võitjad loositakse, mitte küll kohalike ristsõnade puhul, aga üks meie klient viskabki 90% vastustest otse prügisse ja siis me skännime sisse ainult 10% ning võtame nende hulgast selle käputäie võitjaid, seda, kas vastused ka õiged on, ei kontrolli keegi. Ja ometi, saime hiljuti signaali, et üks provva olla liiga tihti võitma hakanud. Keegi ei raali välja, mis müstikat ta rakendab, aga no on inimesele alles õnne antud!)

Valitsussektori elust veel - seoses hiljutiste valimistega soovis ämm üht inimest valida põhjusel, et tollel on elus tulnud igasugu vintsutusi taluda - las nüüd saab ka sooja koha peale! Ma arvan, et see on enamiku arusaam valitsussektori töökohtast, kas keegi arvab tõega, et oh sa vaeseke, peab seal alles tööd rügama hakkama?

Ole oma sõnadega ettevaatlik!

Pagan küll, hiljuti sai just Kristallkuuli juures poetatud, kuidas mul pole lootustki, et keegi tutvuse kaudu kuhugi tööle kutsuks, kui kohe hakkas juhtuma. Ja otse loomulikult vastupidises suunas sellele, mida mina mõtlesin ehk siis tuleb tõesti oma sõnadega väga ettevaatlik olla. 

Tuli siis pakkumine, et tuleks see virelemine ikka ära lõpetada ja normaalsele tööle minna, mis see siis olgu, vana inimene juba, oleks aeg vastutavale tööle asuda ja teiste ootusi õigustada. Mitte keegi ei saavat nii madalat palka kui mina - häbi peaks olema! Mis ma oskan kosta - suur palk on ju tore küll, aga paraku minu meelest ei saa see olla ainuke motivaator.

Praegu pakuti mulle vastutavat kontoritööd tootmisettevõttes kümmekond kilomeetrit linnast väljas täistööajaga 8-17ni. Esiteks pole selles töös mitte midagi huvitavat. Teiseks, viga minu töös võib põhjustada seisaku tehase töös - imeline väljavaade ja minusuguse pedandi jaoks tunde öösel voodis vähkremist, et kas see asi ikka sai tehtud õigesti või mitte, kas äkki jne? Kolmandaks - "ma olen sots ja vihkan autosid" - ma tõesti ei kaalu töökohti, mis eeldavad auto orjaks muutumist. Praegu ma teen tööd seal, kus tahan ja enam-vähem millal tahan vs kindlad töötunnid rahvast täis kontoris kusagil linnast väljas põllu peal. Koju jõuaks 16.30 asemel 18.30 ilmselt. Ärkama peaks 7.50 asemel 6.50. Ma ei tea, mitmendaks - seal on ülemus ja kolleegid, praegu on mu ülemused kuskil kaugel maal, ma ei ole neid aastaid näinud ega nendega suhelnud, kolleegid aga on pereliikmed, kellega ei pea normaalset inimest teesklema. Millal ma muusikat kuulan ja loen kui ma 8 tundi päevas teesklema pean? Normaalselt riides peaks käima ja jalad tagumiku all ei sobiks istuda. Aga need peaks kõik pisiasjad olema suure(ma) palga nimel. Ma isegi ei küsinud, mis see palk oleks siis, sest kuigi mul lubati lahkelt pakkumise üle mõelda, siis ma tõesti ei näe mitte ühtki kaalutavat plussi, ainult miinuseid. Kas ma paistan tõesti nii meeleheitel või peaksin olema? Toon oma pereõnne ohvriks isiklikule laiskusele? No ausõna, lapsed ei ole näljas ja paljad. Jah, kui küsimus oleks ellujäämises, siis ma ilmselt oleksin sunnitud ka seesuguse töökoha vastu võtma, aga kas ma olen mõtlematu, et kohe "võimalusest ei haara" ja tiksun edasi praegusel perspektiivitul töökohal? 

A mis muidu? No ma hetkel olen ametis Geojahiga, mis kestab kuu aega ja mille käigus on vaja erinevaid ülesandeid sooritades meeskonnana punkte koguda. (Hääl saalist, mis on juba ka kõlanud: "Miks sa tegeled selliste lapsikustega?"). Olen juba peaaegu harjunud enda videopildist vaatamisega, suutsin isegi viis minutit stand-up-i üles lindistada, tagantjärele selgus, et kaamera oli fookusest väljas ja kõik tuleb uuesti teha, sest tagantjärele fookuse korrigeerimine on keerukas ja aeganõudev protsess, mis loomulikku lõpptulemust ei taga. Aga täitsa tore on niimoodi mugavustsoonist välja tulla. (Pinisev hääl saalist: "Aga selle eest ei maksta ju raha!") Jah, vot, olen nõus isegi peale maksma, kui piisavalt lõbus on!

Suvepäevadest

Veidi aega tagasi kirjutasid mõned blogijad oma kogemustest suvepäevadega, ma siis hüppan ka veel sellele lahkuvale rongile.

Esimeses töökohas, tootmisettevõttes, oli meil suvepäev. Toimus see tootmisettevõtte taga tühermaal, kus praegu asub muuseas mu kodu - hea kokkusattumus iseenesest. Püstitasime tühermaale telgi, mängisime mingeid sportmänge, grillisime ja muusika mängis. Möödujad vahtisid eemalt, aga eestlaslikult keegi lähemale ei julgenud tulla, kuigi vabalt võis mulje jääda, et tegemist on mingi avaliku üritusega. Kultuuriline apsakas oli see, et olime varunud joogiks veini ja õlut, mis eestlastest kontoripoolele oli väga ok, aga vene enamusega tootmispool niheles nukralt. Kuni hakkajamad panid rahad kokku ja tõid poest Belõi Aisti ja viina, kusjuures suur enamik neist olid noored naised, aga isegi nemad ei joonud alla 40 kraadiseid jooke. Mingeid joodikuid meil ei olnud, kõrgharitud noored venelannad. Kõrgharitud siis mingites toonastes Annelinna erakõrgkoolides kalli raha eest. Kui meil raamatupidaja plaanis lahkumist, otsisime asendajat just nende neiude hulgast, sest paberid neil ju olid, aga neiud värisesid kõik kobaras koos üksteise kaisus ja piiksusid haledalt, et ei-ei, meie küll ei taha sõbrannasid maha jätta ja tootmisest kontorisse tulla! Hästi huvitav suhtumine. Lõpuks leidsime ühe kutseharidusega eesti tüdruku, kes raamatupidajaks tuli ja ka ametisse jäi. Suvepäevadest rääkides mäletan, et rootslasest ülemus ja venelannast vahetusevanem suudlesid pimedas, mõlemad abieluinimesed. Fuih! Mingi aeg käis ülemus ka mind pinnimas, et läheks Atlanti edasi, aga ma juba kujutasin seda edasist ette ja keeldusin. Hilisem suhtlus ülemuse ja vahetusevanema vahel jätkus professionaalsel tasandil. 

Tähtsas ministeeriumis olin mina see, kes suvepäevade korraldamise eest vastutas. Juba ette sooviti sellega õnne, sest kollektiiv koosnes uskumatutest pirtspersetest. Panin siis mingi puhkeküla kinni, oli bänd, olid mingid mängud, oli söök-jook (2 ühikut alksi näo kohta) ja ööbimisvõimalus. Ahjaa, suveseminar oli asja õige nimi. Raul Rebane esines meile, väga huvitav oli. Selle eest tahtsin 100 krooni nina pealt saada, mis muidugi peo eelarvet ära ei katnud, aga abiks ikka ja lisaks ei saanud avalikkus iniseda, et ainult maksumaksja raha eest pidu peetakse. Toona oli meil keskmine palk kindlasti üle 15 000 krooni kuus, aga see 100 pani ikka väga paljud silmi pööritama. Kindlasti ei olnud osalemine kohustuslik. Pidu õnnestus igati, keegi ei tulnud peo ajal millegi üle vinguma ja tundus, et inimestel oli meeldiv olla. Kummaline oli vaadata ainult, kuidas pimeduse varjus lahkujad omale teistest üle jäänud jooke hõlma alla krabasid. Tagasi kontoris, oli vaja tagasisideankeedid välja saata. No ja siis hakkas tulema. Põhimõtteliselt lamedamat pidu ei oleks saanud ollagi. Ilmselt mittevingujad ei pidanud vajalikuks kirjutada, aga vingujad seda enam. Ja ei olnud nii, et "järgmisel aastal võiks olla veel see ja too, aga üldjoontes oli tore." Ikka konkreetne kiun. Mismõttes oli mingi imeliku maitsega kartulisalat laual? Oleks võinud ikka väheke pingutada normaalse toiduga, liiga labased söögid! Ise te, koonrid, ei raatsinud sottigi maksta ja mina pangu mingid peened pipstükid lauale? Kogu "labane söök" söödi muuseas ära. Igatahes mulle jäi sellest korraldamisest küll maru mõru maik suhu. 

Praeguses kohas olen nii pikalt olnud, et kõiksugu üritusi ei mäleta, neid ikka on olnud. Otseselt suvepäevi mitte, aga ettevõtte sünnipäevi oleme püüdnud soojal ajal või soojas kohas tähistada küll. Barcelonas ja Ateenas käisime, Rootsis külastasime mingit mõisa (ma ei tea, miks ma toona ei uurinud, mis koht see täpsemalt oli), erinevaid ühisettevõtmisi (muuseumid, kardisõidud, merekruiisid, põgenemistoad) on olnud. Need olid siis konkreetselt meelelahutusüritused, mitte mingid pool pidu-pool töö üritused. Meil on nii väike kollektiiv, et midagi piinlikku või ebameeldivat neist üritustest meelde ei ole jäänud, keegi pole end kompromiteerinud ega midagi. Oleks ainult rohkem väljasõite rohelusse! Sügisel tuleb meil suur ümmargune juubel, aga praeguse eelarve valguses ei toimu ilmselt mitte midagi. Ei aja üldse ootusi kõrgeks. Kui emafirmal sama numbriga juubel oli, lennutati kogu kollektiiv soojale maale, meil äkki lubatakse kringel tellida vms. Sellised ajad on saabunud. 

Sünnipäevaunenägu

Nii, 55 lugemata blogipostitust veel - võrreldes alguse 275-ga on edasiminek märgatav. Ja paistab, et enamik postitusi on Gambrinuse õllepäevikult ja fotoblogidest - seega, millestki überolulisest vist ei olegi ilma jäänud. Mul oli siin nimelt kuu aega puhkust, millele eelnes veel kaks nädalat suvilakontorit, mil ma feedlysse ei pääsenud ja sain ligi vaid neile blogidele, mis mulle meilile tulevad (Epp, Katarina ja Maarja).

Vahepealsest ajast, mida ma nüüd tagantjärele lugenud olen, tahaks eelkõige südamest tänada W.-d  tema tööelu postituse eest. Mulle oli seda väga vaja. Mingi vastik sisemine hääl on pea viimase aasta sisistanud, kuidas tuleks häbi tunda oma madala palga pärast ja kuhugi pürgida. Õnneks ei paista kõrgemat palka eriti kusagil (helistati näiteks suurest rahvusvahelisest firmast, kuhu kandideerisin 5000 inimese personaliandmeid haldama ja nad olid väga tõrjuvad kui mingist keskmisest palgast rääkisin - see ei olevat kuidagi võimalik). Ja ma tegelikult ei kujuta ette, et peaks peale nelja tööd tegema või enne üheksat või kellegagi suhtlema või kedagi ülemuseks pidama. Hiljutises vestluses isaga teatas ta, et 10000 kuus palka saav inimene nüüd küll mingi rikas ei ole - rikas inimene elab millestki muust kui palk. Prioriteedid on inimestel erinevad ja mõnes mõttes ma usungi, et on valik rahu ja raha vahel. 

Oot, aga mul on täna sünnipäev ju! Ja kuigi ma tean, et teiste unenäod ei huvita kedagi, siis mul oli täna selline huvitavalt teemakohane uni.

Mul oli unes ka sünnipäev. Ja erinevalt päriselust ma isegi tähistasin seda  - mingi rendiruum oli pika laua ja karja tibidega, kellest ma mõnes tundsin ära oma kooliaegsed sõbrannad. Hakkasime just klaase kokku kõlistama ja preilnad võtsid järtsu, et mind kallistama kukkuda, kui järsku avanes uks ja sisse vajus kamp keskmises joobes tölle, viinakastid nende vahel. Sellised pigem ähvardava olekuga paadialused, elus karastunud eided ja pässid. Kast viinaga heideti minu kaunilt kujundatud sünnipäevalauale ja lällamine algas. Kuidas olukorda päästa, mõtlesin? Ei meist nõrkadest naisterahvastest neile elajatele vastast ole ning mõistlikku juttu nad ilmselt ka ei kuula. Tulin siin geniaalsele mõttele mikrofon haarata ja laulma hakata, et näidata - meie lõbu te juba ei sega! Ja ühtlasi töllidele märku anda, et nemad on väga vales kohas. Laulsin ma ikka nii nagu ma laulan, ei mingit viisipidamist või lauluhäält polnud mulle isegi unes antud mitte. Piinlik oli. Selgus, et piinlik oli ka kõigil mu sõbrannadel, joodikud jõid rahumeeli edasi ega pannud minu esinemist isegi mitte tähele. Edasi järgnes kaos. Purunesid kallid klaasid-taldrikud, sõbrannad tõusid vastikust tundes püsti, vabandasid ja läksid koju, parmude pidu võttis aina tuure üles. Lõpuks üks mees vajus pingi alla ja hakkas verd oksendama. Unes oli mul mu kollane nuputelefon, millega siis püüdsin 112 helistada. Sealpool võttis aga toru hoopis keegi väsinud häälega naisterahvas, kes teatas, et tegemist on tema mehega ja tol ongi kombeks niimoodi käituda, ärgu ma üldse muretsegu. Mingil hetkel saabus hommik, kõik oli lagastatud, kole, pinkidel lääbakil parmud. Kogusin kokku viimased terveks jäänud nõud ja mõned katkirebitud kingipakendid ning astusin kõledasse hommikusse. Mulle järgnesid kaks väikest roosat siga. Sain aru, et paar joodikut olid end sõna otseses mõttes seaks joonud, aga möönsin, et nad on selles olekus hoopis kenamad. Läksin siis, sead sabas, läbi külma, teravalt peksva vihma. Sead, vaesekesed, kiunusid külmast ja ebameeldivusest. Ühel hetkel möödusime mingist ööpäevaringselt avatud olevat putkast. Järsku olid sead kadunud. Vaatasin otsivalt ringi ja tuvastasin, et sead olid putkast viina ostnud ja taas-inimesestunud-parmustunud. Kahju, mõtlesin ja kiirustasin koju. 

Ajakirjandus a la Marca

Vanurite päevikute juures jagas Morgie üht vana meemi minu blogist aastast 2010. Lugesin siis ise ka ja ehmatasin selle koha juures, kus kirjutan, kuidas tellin paberlehte Postimees. Kujutate seesugust asja ette praegusel ajal? Jaa-jaa, konservid ja harjumuste orjadest vanainimesed ikka tellivad veel, aga muud? Ma isegi ei loe nende veebilehte, va kohalike uudiste portaali. Maailm on ikka muutunud küll selle 15 aastaga. Kuigi Kurt Cobain kandis juba 90ndatel särki kirjaga "Corporate magazines suck"

Ma nii tahtsin ajakirjanikuks saada. Ainult, et ma teadsin juba siis, et minu arvamus ajakirjandusest ei ühti absoluutselt sellega, mis ajakirjandus tegelikult on. Ma ei tahtnud võõraid inimesi intervjueerida ega välismeediat monitoorida. Minu arusaam ajakirjandusest pärines lapsepõlvest, mil ma andsin üksi, oma kulu ja kirjadega, kogu oma südameverega välja nii umbes 3-4 "zine"´i. Kirjutasin kõik rubriigid, tegin kõik illustratsioonid jne. Ja olin enamvähem ainus lugeja ka, vahel deklameerisin naabriplikale ette (talle õudselt meeldis, ei piinanud ma endast nooremat!). Minu unistus oli kooli seinaleht. Ilmselt Jaan Rannapi "Koolilugude" eeskujul? Igatahes pioneerindusest vabas koolis ei olnud enam ei punanurka ega seinalehte. Meenub, et vist mingi "klassileht" isegi käis käest kätte ringi, aga see oli ajutine nähe ega rahuldanud mu ajakirjandusvajadust. Igatahes need kodused lehed olid mul mahukad, mitmed eri rubriigid, aiandus, kokandus, uudised otse loomulikult, järjejutt ja ristsõnad. Erinevad ajalehed olid erinevate sihtgruppide jaoks. Üksikul lapsel oli aega küll, et neid välja anda. Üks leht oli näiteks sipelgate jaoks, mis kajastas nende jaoks olulisi teemasid. Ja üks oli UFOdest...Kui ma hilisemas elus kuulsin välismaa noorte "fanzine"´dest, siis tundsin teatavat ühisosa neis ja minu lapsepõlve hobides.

Ükskord puutusin kokku ka pärisajakirjandusega. Nimelt võitsin Meie Meeles olnud Mr. Lawrence'i plaadiarvustuse kirjutamise võistluse. Pika puuga võitsin, nagu žürii ja bänd mulle mainisid, olla niivõrd selgelt eristunud. Noh, mu sajaks isiksuseks kehastumise võimest oli kasu, ma nimelt kirjutasin arvustuse kui pseudo-intervjuu hulga erinevate inimestega, kes siis plaadist justkui arvamust avaldasid - mida arvaks 65-aastane Maali, mida 16- aastane Cäthlyn jne. Auhinnaks sain Mihkel Raua põlve peal istuda ja selles poosis Meie Meele kaanele. Enne seda tipphetke käisime aga Meie Meele toimetusest läbi ja mulle jättis kustumatu mulje toonane peatoimetaja Üllar Ende ja tema töö. Vot seda kõike tahan mina ka teha! Täiskasvanud inimesel nii lahe töö?! Terve kontor oli täis välismaiseid noorteajakirju, postreid, kaastöid jms. Imeline! Mulle jäi mulje, et peatoimetaja ikka enam-vähem ainuisikuliselt vedas kogu seda vankrit. 

Aga jah, mis on praegune ajakirjandus selle kõige kõrval? Mis sellest üldse järele on jäänud? Noh, mingid nišiajakirjad meil veel tegutsevad küll, aga ilmselt on see kõik ikka väga perifeeria. Õudselt tahaks mingis suures muusikaajakirjas töötada. Aga oot, meil neid enam-vähem polegi olnud...Mu meelest on see kõik üks kadunud maailm praeguseks, millest mul on kaunid mälestused, aga millest mu oma lapsed ei oska undki näha. Noh, et ootad iga nädal, millal sulle ajaleht või ajakiri postkasti potsatab, lõikad sealt pilte välja ja kleebid seinale. Täheke ja Hea Laps meil varem käisid küll, aga see oli ka kõik ja erilist vaimustust ma ei täheldanud. Ja ma olin ise see, kes Heas Lapses postreid vahtis ja lapselt lunis, et "vaata kui lahe, äkki paned  seinale?" Too ei saanud hästi aru, miks peaks. 

Kuidas ma ahvi armusin (ja muu vähem oluline)

Millal see lõputu küünlapäev ükskord lõp(p)eb*? Kui aasta lõpus oli nii palju tööd, et sai paar ületundigi kirja ning ootasime pikisilmi vanemapuhkuselt tagasitulevat töötajat, siis nüüd on terve kuu tööd olnud umbes-täpselt ühe poole kohaga töötaja jaoks, aga meid on neli täiskohaga. Jaanuaris pidi tulema üks projekt, mille jaoks vaja lausa kahes vahetuses tööl käima hakata, sest me luuserid ju lahkume neljast, aga Rootsiga on ajavahe ja neil siis alles kell kolm, aga tolle töö tähtaeg kukub kell viis. Kui me vastasime, et küll vaatab jooksvalt, ei hakka kohe midagi muutma, siis hoiatati, et niimoodi need asjad ikka ei tohiks käia, kindlad reeglid peaks olema. Me jäime jäärapäisteks eestlasteks ja noh, nüüd on siis näha - see projekt võtab meilt umbes 10 minutit tööaega, tahaks näha seda, kes istub kaks tundi tühja selle kümne minuti pärast. Siiani pole veel kordagi need failid peale nelja tulnud, aga noh, sellise planeerimisega oleme me juba kahekümne aastaga ära harjunud, nii need asjad käivadki. Kohe tuleb, meeletult palju, oo õudu, hakkame aga värbama  - aa, tegelt ei tulnudki, küll on hea, et te ette värbama ei hakanud. Seda viimast keegi muidugi ei ütle, ma ise tänan ennast ettenägelikkuse eest. 

Aga jah, 20 aastat saab sel aastal täis siin imelises ettevõttes. Kahel inimesel neljast, kolmandal 19 ja neljandast ma ikka täiesti siiralt imestasin, et ta peale vanemapuhkust siia tagasi tuli. Sellele ma polnud absoluutselt panustanud, olin enam-vähem välistanud lausa. A ju meil on siin midagi tabamatut. Ma nüüd mõtlesin, et ise ma enam ära ei lähe, ma tahan oma koondamistasu saada. Kui see kulude kokkuhoiu teema siin neljanda töötaja dekreeti mineku ajal tõusis, olid rootslased siiralt imestunud, et mismõttes meie seadused ei luba väikelapse vanemat koondada? Neil küll nii ei olevat - kes viimasena tuli, see esimesena läheb. Iseenesest saab alati ju ametikoha koondada, aga ma arvan, et mina see inimene ei taha küll olla, kes niimoodi noa selga lööb. Kohe meenuvad isa (sic!) õpetussõnad mu personalitöötaja "karjääri" alguses - neid noori naisterahvaid ei tasu küll tööle võtta, niikuinii jäävad kohe rasedaks ja siis pärast ei saa neist kuidagi lahti! Häda selles, et tänapäeval saavad naised üha hilisemas vanuses lapsi, parem naised tööpaigal üldse välistada. Ja no mehed pole ju ka enam mehed - mõni meeski võib vanemapuhkusele jääda, oo õudu! 

Hiljuti oli sotsiaalmeedias väljakutse, et ela nagu penskar - midagi 700 euroga kuus siis. Vahva väljakutse. Klausel oli veel, et jah, penskaril enamasti pole kaelas pangalaenu ja kulutusi lastele. Mõtlesin siis, et kui ma võtan ära pangalaenu ja kulutused lastele, mul jääbki see 700 midagi kätte ju. Mis ma teen sellega? No viimasel ajal olen lennupileteid ostnud ja majutusi kinni pannud näiteks. Lähiriikidesse seda küll, aga kuidagi kergem on hingata kui ees ootavad piletid kuhugi. Tegelikult oli vaja Prahasse minna, seal toimub sel suvel Geocaching Giga üritus nimelt, aga oma vaesusest hoolimata olen ma ikka hirmus mugav - enne kaheksat ärge mind lennujaama paluge! No ja seal oleks pidanud tagasilend hommikul pool kuus olema...Tallinnast veel kuidagi, aga võõras kohas selleks ajaks lennujaama jõuda on minu jaoks liig mis liig. Pärast sai räägitud veel ühe sama ürituse huvilisega ja temagi ütles, et paraku tuleb see ots tal autoga odavam ja mugavam. Seda ütles siis mees, kes muidu käib niisama spordiüritustel Kanadast Austraaliani. Et siis Baltikum on lennupiletite osas ikka õudne perifeeria, kust normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ei saa isegi lähiriikidesse. Meil paraku nii palju aega ei oleks, et autoga Prahasse sõita, see on ikka paras ettevõtmine paaritunnise lennu kõrval ja mina ju kardan alati, et auto läheb katki vms. Lennuk juba alla ei kuku, seda ma ei karda.

Aga ahv. Oo jaa! Ma armusin ahvi, kes on maailma kõige südantsoojendav olevus ning vaatan nüüd iga päev tema videoid. Tiibeti makaak Xing Xing, pange otsingusse ja tuleb igasugu nunnusid videoid temast. Ta on nii armas tötsakas, aga samas hämmastavalt kiire vanaproua ja tema miimika on lihtsalt nutmaajavalt armas ning väljendusrikas. Video Xing Xingist ja tema sõbrast kassist, üks mu lemmikuid:

Vat niimoodi me siin elamegi.

*Mõlematpidi on õige , mulle meeldib kahega rohkem.

Üks päev Marca elus

 TT algatatud teema siis. 

Kesköö. Pissihäda. Tagasi voodisse ronides avastan, et L. on üle poole voodiruumist anastanud ja vedeleb häbitult üle keskjoone

Mina:"Hõss! Tagasi oma poolele! Ma ei mahu ära, vaata, kui palju ruumi sul on - sinna mahuks veel kolmas inimene ka ära!"

Tema: "Kes see kolmas inimene?"

Mina: "No ma ei tea...Aga kuule, võtaks kellegi? Mõne mehe? Pliiiis?!"

Tema: "Ei, ei taha mingit karvast meest, fui!"

Mina: "Ega ei pea ju siis kohe karvast võtma, siledaid mehi on ka! Pliiis?"

Ehk siis minu panus polüamooria teemasse ka. Edasi uni kuni kella 7.40-ni, mil ärkab Mikro, et 8.30-ks kooli minna. Koolitee võtab täpselt viis minutit, mina ei tea, miks ta nii vara ärkama peab, aga alati on ilgem paanika, kui keegi on enne teda vannitoas, sest "ma jään ju hiljaks!" Mingit unemõõtjat mul pole, ei taha ka, L-l on ja see väidab, et ta üldse ei maga, vererõhk on laes ja üleüldse surm silme ees, seega - mulle pole seda vaja. Äratus on kell 7.50, mis on ka häbematult vara, ma ei tea, miks, mina lähen tööle üheksaks, L. suundub samasse kohta, aga miskipärast 20 minutit varem. 

Hommikul ma ei söö kodus, sest omal ajal oleks see tähendanud seda, et lapsed oleks ka tahtnud ja kui nemad juba sööma oleks hakanud, ei oleks iial sinna lasteaeda jõutud. Teen võileiva kontorisse kaasa, pesen, riietun, söödan kassi ja koristan ta wc ära. Umbes viimased pool aastat ma ennast hommikuti ei  meigi enam. Umbes 8.25 uksest välja. Seejärel kõnnin kontorisse, tee peal tavaliselt näen midagi sellist ikka ka, mis mu totaalselt välja vihastab, no nii hommikuse äratuse eest. Pargitakse vöötrajal, kuskil vedeleb prügi keset teed, keegi tahab mu alla ajada, otsa joosta, ükspäev hüppas üks hull silla peal minu poole näiteks. See on see ennustamatu osa päevast -  võimalus kohtuda teiste inimestega. 

Kontorisse jõuan umbes 8.50, võtan kohvi ja söön oma võileiva ning seejärel istun arvutis. Teen tööd või muud. Punkt kell 12 ootan, mil L. läheb ja omale söögi valmis paneb. Ma nimelt ei kannata kellegagi koos süüa kontoris - tuleb täpselt planeerida need vahetused seal köögis. Kui keegi rütmi rikub, on päev tuksis kohe. Peale seda, kui L. on oma toidu tahenema pannud, lähen panen endale kiirnuudlid likku. Peale seda kui 100 grammi salati eest 2,50 hakati küsima, ma enam ei suvatse seda tsirkust kaasa teha. Kiirnuudlid. Võin neid vabalt nädal otsa süüa. 12.30 on üldjoontes söödud, seejärel tagasi arvutisse ja kell 16 arvuti kinni. Umbes 100 lugu jõuab Spotifyst kuulata selle ajaga.

Koju kõnnime L.-ga koos. Vahel on vaja poest läbi käia, vahel pole. Kui pole, siis tähendab, et eelmisel päeval tehtud sööki jäi üle ja täna ei pea süüa ka tegema - jessss! Mina kui vähemnõudlik teen tavaliselt makaroni- ja riisitoite, L.-i kraes on ülejäänu. Ahjaa, pelmeene keedan ka mina. Kõrvalepõige - käisin just kooli kokkutulekul, kus osa naisi uhkustas oma meestega, kes ei leidvat külmkappigi üles ega tundvat end omaenese kolmandate järeltulijatega ikka veel kindlalt, et naist kahe aasta jooksul õhtul välja lubada. Kuidas ja miks niimoodi elada, ma ei tea. Mul küll nii jõle elu ei ole. 

Sööme me kõik viisakalt koos enamasti enne kella 18. Mini on mõnel õhtul trennis ja ei saa seetõttu õhtusöögil osaleda, aga jah, ma ei tea, mis erinevus see on, et lõuna ajal tahaks nagu üksi süüa, aga õhtul on sama asi pühaduseteotus. Töö -ja eraelu lahushoidmine? 

Peale sööki ronin ma voodisse ja hakkan lugema. Kell 19 lähme L.-ga jalutuskäigule või siis hakkan ma pead pesema (pesen üle päeva siis). Peale seda tagasi voodisse lugema kuni lapsed magama lähevad ja ma vaatan arvutist üle, kas viimaste tundide jooksul on seal midagi huvitavat toimunud. Mingi 22.30 magama ära. 

Ärimaailm

Meil on kodu lähedal paar pisikest üüripinda pidevalt vahetuvate üürnikega. Kesklinnast veidi eemal, parkida pole kusagil, sellised kohad. Ei ole ka kõrval teisi ärisid, et noh, ühe soojaga käin vaatan, mida siin ka pakutakse. Ja pakutakse maru imelikke asju, mida näiteks minul ei tuleks pähegi vajada. No näiteks spetsiaalselt õhupallidele ja neist tehtud "taiestele" pühendunud pood. Pisike kassikaupade äri (kui mul on lihtsam oma kassikaubad kaasa haarata kas veterinaari juurest või suurest kaubanduskeskusest). Šokolaadist maasikate kohvik. Vahepeal oli mulliteebaaride buum. Enamik neist on vastu pidanud äärmiselt lühikest aega ja mingit tunglemist pole ma neis kohtades kohanud. Mullitee jäi alles ainult selles kõige suuremas kaubanduskeskuses olevas ketis, kõik teised surid välja. Sest asukoht. Ja kas kellelegi peale eelteismeliste see asi üldse peale läks? Äriidee oli muidugi võimas, Mikro käis ühel sünnipäeval, mis maksis korraldajale rohkem kui sünna batuudikeskuses või bowlingus ning selle hinna eest sai kuulata loengut (!) mullitee ajaloost ning igaüks valmistada ühe mullitee. Ülejäänud aeg istuti kohvikunurgas. Väga glamuurne. Money well spent, ma ütleks. 

Mind hämmastab see alustajate optimism. Ma ei tuleks selle pealegi, et panna hakkama hunnik raha, otsida Hooandjast toetajad vms ning eeldada, et mu pisiäri käima läheb ja mingisugust sissetulekut tootma hakkab. Hästi palju on muidugi Ukrainast pärit naisi, kes üritavad. Eks neil on lihtsam siin võõras kohas suurelt unistada, mulle tundub küll, et turgu on ainult kõige suurematele, kettidele ja lähemalt vaadates kuuluvad ka kõik edukad väiksemad tegijad mingisse suuremate gruppi. Kõik need elurajoonides paiknenud ökopoed on kinni läinud, alles on vaid Biomarket kesklinnas. Ökokraami saab ka tavalistest toidupoodidest ning enamikul pole ökoga jändamiseks ei motivatsiooni ega rahagi. Pakendivaba pood läks isegi Kvartalis üsna pea kinni. Nišitoodete jaoks pole kriitilist massi ostjaid. Enamik raha kulub tavalises toidupoes. Vahepeal avati mingeid kohaliku disaini poode ka suuremates keskustes, mu meelest on need nüüdseks kõik kinni. Disainkingitusi saab Apollo ketist ka. 

Ma olen kehv tarbija ka, kus on nüüd kõik need Kuma liblikad ja Nominationi käevõrud? Viimase pood pandi kah kiirelt kinni, ei ole enam trendikas. Ilusalongide valik on muidugi hämmastav. Tuttav just kaebas, et omanik on raske olla, sest kõik tahavad omanikud olla, töötajaid otsi ilusalongi tikutulega taga. Igaühele oma salong! Ma pole aastaid üheski ilusalongis käinud ja ega ma väga suurt tunglemist kuskil ei näe ka, aga ometi millelgi see äri püsib. Hiljuti kümme aastat noorem inimene imestas, et ooooot, mismõttes teie, vanamutid (mina ja mu sõbranna), ei käigi korra kuus salongis näohoolduses või? Kuidas te siis veel nii normaalsed välja saate näha?! Et mõned naiivikud tõesti usuvad kosmeetika võlujõudu? Sõbranna kaevas selle peale välja pildi enda kohutavalt paistes näost, mille ta sai oma ainukesel näohoolduse külastusel kui mõtles lasta end spas veidi "hellitada". Tulemuseks oli tundmatu allergia tundmatu aine vastu ja tundmatuseni moondunud nägu. 

Ma arvan, et harjumusest käiakse ilusalongides. Lisaks üks hea võimalus end hästi tunda - keegi tegeleb sinuga, räägib meeldivalt (loodetavasti), pakutakse tasuta kohvi. Kui tegemist pole harjumusega, on väga raske end kuhugi tavatrajektoorilt kõrvale pöörata - näe, seal mingi uus asi, lähme vaatame. Ja et peale seda ühekordset külastust veel teistki korda tulla, on veel keerulisem saavutada. 

A mis ma ka tean ärielust, tegin ka seda Indigoaalase blogist leitud "kelleks saada"-testi ja muidugi olen seal samas kõrgel paremal uhkes üksinduses koos teiste blogijatega. Kuidas on üldse võimalik midagi muud saada? Ega mul oli juba põhikooliajal kutsenõustamises, et sobivad ametid - kirjanik, kunstnik, muusik. No tore - sobiv materjal ilmakuulsuseks, ainus häda see, et pole annet ja veel suurem see, et ei tunne õigeid inimesi, kes ka andetust saia teeksid.

Kuidas toimid sina?

Ärkad hommikul, lähed kööki kohvi tegema ja käigu pealt tõmbad üles köögiakna ruloo ning avastad, et öösel on pagana kajakal jälle kõhulahtisus olnud. Mida sa teed?

Variant üks ehk normaalse, korralikult ühiskonnastatud (Justiitsministeeriumis on taasühiskonnastamise talitus - sarjast suuri sõnameistreid..) inimese oma - võtad lapi ja puhastad akna ära. Sinna alla läheb vast ka variant - nutad ja puhastad akna ära või vannud ja puhastad akna ära. Depressioonis inimene võib linnusitta aknal üleüldse mitte märgata. Süvapohhuist ilmselt ka. ATH-ga kodanik haarab lapi, aga seejärel hõivab miski muu ta tähelepanu ja aken jääb puhastamata või siis vastupidi, lisaks aknale saab puhtaks ka kogu korter ning kohv jääb joomata. See viimane sobiks ka bipolaarse häire puhul maniakaalses faasis.

Mina tõmbasin ruloo uuesti alla ja mõtlesin, et äkki see sitt läheb niimoodi minust mööda. Äkki ma saan üllatust teeselda, kui keegi teine ruloo üles tõmbab - "ai-ai, vai-vai, või et linnuke akna täis teinud, ei märganudki mina seda enne!" ja äkki see keegi teine puhastab akna ära ka? Noh, esmaleidnu kohustusena või nii. Ma kuidagi näen selliseid asju ainult ja ainult kohustustena, mis mu väärtuslikust ajast tükke ampsavad, aga mitte midagi vastu ei anna. Ma lihtsalt ei taha ja miks ma peaks? Kusjuures, kui keegi kõrvalt näeks, et ma akent puhastaks, siis sellest juba oleks midagi kasu ka: "näe, vaadake kui tubli ma olen - suisa märter!" Aga niimoodi hommikul omaette - pärast on ju juba meelest läinud, et kekutada: "Teate, mis õudus hommikul juhtus - lind oli akna täis teinud, mingi Tšernobõli kajakas, hiiglaslik - no ikka täiesti äärest ääreni, välja ei näinud üldse ja kuis mina siis seda küürisin, küüned kõik puha tagurpidi, medal tuleks mulle anda!" Kas ilma kiituseta on mõistlik tööd teha? Töö pidada ise kiitma - no kiidab ta jee! Minu töö küll selline ei ole, pigem näitab ta selle peale ette, mis kõik veel teha tuleks.

Ah, pärastlõunal pidi suur sadu tulema, loodetavasti köögi poolt. 

Kõik eelnev ei tähenda üldse seda, et mul mingil hetkel piisavalt igav ei hakka ja ma puhtast igavusest selle akna ka ära puhastan. Mõnikord tuleb tuju ka näiteks koristada. "Heida pikali, küll üle läheb!" - soovitavad sel puhul muidugi klassikud.

Magamisest

Viimasel ajal on silma jäänud, et blogijatel on magamisega probleeme (ja ainult Indigoaalase probleemid on minu omaga sarnased, lihtsalt mina ei pea probleemiks seda, et võiks lõputult magada) ning ka FB-s jagati uneteadlase artiklit, kus ta paneb ette, et lõunauni on mõttetu ning kool võiks alata hiljem.

Mul on mõned mõtted sel teemal, mis puudutavad aspekte, millest ma väga märganud pole, et räägitakse. Alustangi sellest viimasest artiklist siis. Ma ise pole lasteaias käinud, ma ei tea, kas ma seal maganud oleks, aga pakun, et mitte. Samas leian, et täiskasvanuna on lõunauinak absoluutselt tore ja kiidetav asi. Aga kas te magaksite ühes suures ruumis paarikümne võõra inimesega? On neid, kes magaks, mingid seljakotimatkajate paarikümne voodiga ühismagalad on ju kellegi jaoks olemas, aga pakun, et enamik igapäevases olukorras mitte. Mind ei sega magamast valgus ega kellaaeg või ka tuttavad hääled kõrvaltoas, aga ma pean tundma ennast magades turvaliselt. Võõrad hääled on kindel ei turvalisusele. Neis lasteaia-debattides vaadatakse sellest aga kuidagi mööda mu arust.

Üks asi, millest veel mööda vaadatakse, on kooli algusaja puhul kooli ja kodu vaheline kaugus. Tuleb 6.45 ärgata, et kaheksaks kooli jõuda. Mina ärkasin omal ajal 7.40 ja jõudsin ikka kaheksaks kooli. Ok, mõni armastab hommikuti molutada, aga mulle oli uni tähtsam, seega, mida vähem kohustuslikku teel olemise aega, seda parem. Mulle tundub, et enamik inimesi ei arvesta sellega üldse kolides kuhugi linnalähedasse eramajade magalasse ja toonitades, kui tore on lapsel oma aias üles kasvada. Minu jaoks on esmane asukoha puhul järele uurida, kui kaugele jääb sellest kool, töö, lasteaed, toidupood. Ma saan aru, et kõik ei saa seda arvestada, aga enamik neid "kaks maasturit peres" lähivaldade elanikke ju saavad. Inimesed arvestavad vaikimisi sellega, et kõikjale tuleb minna autoga. Ulme minu jaoks. See võtab ju nii palju aega! Muidugi, kõik ei saa elada kõigest jalutuskäigu kaugusel, aga mulle tundub, et enamik ei arvagi, et see üldse võimalik võiks olla. 

Üldisest magamatusest rääkides siis minu meelest on see teatud elustiili puhul paratamatu. Ma mõtlen siin ameteid, kus määramatus on igasse päeva sisse kirjutatud. Mitte, et meil kõigil ei oleks mingil määral, aga no ma mõtlen siin igasugu vastutajaid, korraldajaid jms. Ma ei saaks iial teha sellist tööd nagu samuti olla ka nt raamatupidaja, kus ma vastutan mingite numbrite eest, mille üle pool ööd pead murda, et "kas ma ikka panin sinna kaks nulli või sai äkki kolm?" Enamik inimesi magab kehvasti ja ärevalt enne suuri sündmusi, aga kui su terve igapäevaelu on täis väikesi sündmusi, mille eest sa vastutad, siis pole ju ime, et aju seda kogu aeg töötleb ja ette planeerib. Vähemalt minu kogemust mööda magavad paremini need inimesed, kes pärast tööpäeva ukse enda järel sulevad ega pea vabast ajast töömõtetega oma pead vaevama. Eks need inimesed saavad selle võrra vähem palka ka tavaliselt, aga noh, igal heal asjal on oma hind. 

Suurejooneline pettus

See on küll juba paari nädala tagune artikkel, aga ma ikkagi jagan, juba sellepärast, et mismõttes kaotavad artiklid, blogipostitused jms oma aktuaalsuse enam-vähem järgmisel päeval peale avaldumist?! Teiseks, need on absoluutselt minu mõtted, aga kenasti ja arusaadavalt ritta seatud ja mismõttes inimesed ei tundu sellest üldse aru saavat ning kehitavad ikka õlgu ja muudkui tarbivad kõike, mida reklaam käsib.

Mõni aeg tagasi üks inimene, kes on varem kurtnud oma majandusliku olukorra üle, pahandas, et mismõttes maksab see paganama Prime'i mürgijook, mida lapsed nõuavad, mingi 12 eurot, see ei ole ju normaalne, aga ma pean seda ostma, sest laps tahab.  Ma tahaks ülbelt küsida, et kas su suuorgan ei tööta või? Kas sa ei ole võimeline oma lapsele seletama, et see ei ole normaalne? Kas sa ei adu, mis mõtteviisi sa nuumad? Einoh, ma tõesti olengi selline ema nagu olevat Merca olnud omal ajal, kelle tütar ütles, et Barbie on s***! Miks ma pean tõtt varjama? Selleks, et mu laps jumala eest mingiks autsaideriks ei jääks ja ikka massi sulanduks? L. oli ükspäev hästi naiivne, kui Mini rääkis, kuidas kõigil poistel on ühesugused..olid vist Air Jordani tossud vms. L. siiralt arvas, et no ega need siis neil originaalid pole, kes see ikka ostaks kasvueas lapsele ülesotaseid tosse? Ma hirsatasin naerma - otse loomulikult ostetakse nui neljaks kasvõi kõhu kõrvalt kokku hoides need originaal Air Jordanid, kui laps tahab. See on ju hea vanemluse etalon. Ainult halb lapsevanem selgitab, et see on skämm raha välja petmiseks ja ostab sulle mingid muud poole odavamad tossud. Lapse heaks ei tohi millestki kahju olla! Nagu Mikro sõbranna kuulutas - aga minu emmele meeldib raha kulutada! Aega tal kahjuks väga pole, rabab kahe koha peal tööd teha. Prioriteetide küsimus otse loomulikult, ma ei tea, mis mul viga on, et ma asju ei väärtusta ja eelistaks vähem aega tööl veeta. Jaa, osalt ma tean, privileegipimedus, mul oli materiaalselt kindlustatud lapsepõlv, aga ma ikkagi tean täpselt samast perest inimesi, kellest üks käib ainult Gucci-muccis ja elab rahateenimise nimel, et unustada puuduses veedetud lapsepõlv ja teine on nagu mina. 

Mida need asjad teile annavad? Oh, mu ema helistab mulle ka enamasti selleks, et rääkida, mida uut ja uhket ta kaubandusvõrgust soetanud on. Miks mulle asjad üldse rõõmu ei tee? Ma sisemiselt veritsen kui klassijuhatajale tahetakse kolme soti eest raamat ja ehtepoe kinkekaart kinkida - mu jumal, raamatuid saab raamatukogust ja selle ehte hinna eest saaks juba reisile ju minna! Pean sundima end rahulikuks, mina olen imelik, normaalsed inimesed tahavadki kalleid ehteid, nipsasjakesi ja kinkeraamatuid, mida riiulile aukohale seada. Uus normaalsus on see, et kogu aeg korruta endale - asi on sinus, mitte teistes. 

Palju on räägitud, et miks mitte tarbida, kui rahakott kannatab ja see asi su õnnelikuks teeb, aga mu meelest peaks edasi küsima, miks see ometi su õnnelikuks teeb? Juba kooliajal tundus reklaamipsühholoogia mulle õudse ja kurjakuulutava õppeainena, enamik nägi aga selles põnevat väljakutset. Tarbimine ei ole valik. Igasugu prügi sorteerimine, taaskasutus ja muu sarnane on mõttetu arvestades tootmise ja reklaami mõjuvõimuga. Keynes unustas oma mudelis inimpsühholoogia ja selle manipuleeritavuse. "Selle asemel, et rakendada tootlikkuse tõusu inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, nende vajaduste rahuldamiseks, tootmise vähendamiseks ja tööaja lühendamiseks – andes meile seeläbi tõelise vabaduse oma elu üle – kasutas meediatööstus tootlikkuse kasvu hoopis selleks, et panna inimesed rohkem tarbima."Ja enamik ei nurise ega pane tähelegi. 

Naljakas, et kui võtta kaks suhtumist, siis enamikul jääb peale "Inimesed austavad mind, kui mul on palju uhkeid asju!", aga mitte "Keegi ahne värdjas saab mu vaevaga teenitud papi endale!". Mul jääb küll viimane. Ilmselt seepärast, et normaalne inimene on karjaloom, mina aga olen nahkhiir multifilmist "Ei lind ega loom".

Kõõmast ja kinnisvarast

Oma peapesu saagat olen siin korduvalt lahanud - kõige hullemini tunneb peanahk end miskipärast just hilistalvel-varakevadel - mõistlik ka, see ongi kõige jõledam aeg aastast ju. Igatahes on pea juba pesujärgsel päeval ebameeldivalt rasvane, sügeleb, seda juba kohe peale pesu ja peanahka katab valge rasvane kõõm. Samamoodi ketendab ja sügeleb samal ajaperioodil ka mu ülejäänud nahk, aga see on kuidagi kergemini üleelatav ega paista niimoodi silma, kuna keha on ju külmal ajal kaetud. Ilmselt on nahal lõplikult siiber saanud sellest temperatuuride ekstreemsest vahetumisest toa ja õue vahel ning kütmisest tingitud kuivast õhtust. Mis mind aga üllatab, on see, kuidas meil on poodides sadu erinevaid šampoone, mis lubavad küll juukseid kohevdada, küll tugevdada, küll värvi säilitada jms, aga peaaegu puuduvad need, mis lubavad pea lihtsalt puhtaks pesta ja soovitavalt seda puhtust mõneks ajaks ka säilitada. Millal te muidu pead pesete - kas siis kui juuksed pole piisavalt kohevad, tugevad, värv ei sära või lihtsalt siis, kui pea must on? No vot, seda minagi. 

Kuna ma olen arvanud, et tavalise kõõmaga mul otseselt tegemist ei ole, sest kõõm tekib ka kuiva peanahaga ja on aastaringne probleem, mul on pigem lihtsalt ärritunud peanahk, siis pole ma varem Nizorali kasutanud. Nüüd lõpuks meeleheites ostsin. Kui te arvate, et edasi tuleb mingisugune edulugu, siis arvake uuesti. Ei. Ma olen nüüdseks seda Nizorali, mis lubab rahustada ärritunud peanahka, kaotada sügeluse ja nähtava kõõma juba esimesel kasutuskorral, kasutanud paar nädalat ja ausalt öeldes on see olukorra ainult hullemaks teinud. Mulle tundub, et see ei pese üldse pead puhtakski. Toidupoe mõneeurone suvašampoon suudab vähemalt seda. Ma olen täiesti reklaami ohvriks langenud. Miks te müüte apteegis sellist saasta, mis ei õigusta ennast üldse? Juuksuris vähemalt öeldi mulle otse, et nemad tegelevad juustega, peanaha probleemide korral vaadaku ma apteegi poole. 

Ma vihkan oma juukseid peanahka! Ja siis on inimesed, kes ahhetavad ja ohivad, et mul olla nii ilusad ja pikad juuksed, lust vaadata, küll nemad on kadedad! Ma valiks iga kell mõne muu juusteprobleemi, kui see tüütu sügelus. Hea meelega lõikaks juuksed maha, aga mul on lühikesed kunagi olnud ja seetõttu ma tean, et mulle tõesti ei sobi absoluutselt lühikesed juuksed, mul on suuuuur ja neljakandiline nägu. Pealegi eeldaks lühikesed juuksed regulaarset juuksuriskäiku, mis on tüütu. Ega ma tegelikult ei teagi, kas lühemad juuksed aitaks kuidagi, lihtsalt pesta oleks lihtsam. Juuksur pakkus ka, et võiks juuksed ära värvida, see kuivatab peanahka. See tähendaks aga taas üht tüütut kohustust väljakasvu värvida ja ma püüan sellest nii kaua, kuni halli veel ei paista, mööda hiilida. Kusjuures, olen avastanud, et kui pead peale pesemist kohe föönitada, siis püsib justkui natuke kauem puhas, kui õhu käes kuivada lastes. Aga föönitamine on tüütu ja rikub juukseid.

Suvel kuidagi probleem leeveneb. Eelneva postituse valguses - vales kliimas elan? Ahjaa, urtikaaria tuli ka tagasi. Vist hea paar aastat tegi pausi.

Teemavahetus - meil ikka osatakse äri ajada siin. L. ei taha korteriühistu esimees olla, ma ka ei tahaks, aga ma pole nii pehme ka, et oleks üldse lasknud ennast ära rääkida. Nüüd teeb siis tasuta tööd. Ma küsiks vähemalt raha, aga tema arvab, et kui raha makstaks, siis oleks õigus veel rohkem nõuda. Ma siis pakkusin, et on ju ometi firmasid, kes seda tööd teevad. Vaatasime siis nende pakutavat. Võimas! Lipu heiskamine ja maha võtmine - 40 eurot. Kolleeg arvas, et noh eks aasta peale neid lipupäevi ikka on ka. Ma siis täpsustasin, et naiivik, see 40 eurtsi on kord, mitte aastahind. Äkki on suisa nii, et üks 40 heiskamine, teine 40 maha võtmine? Iga liigutus maksab. Meil naabermajas käivad paar flegmat onu kinnisvarahooldusettevõttest - pealelõunal, mil majaelanikud juba ammu ise lume on ära ajanud, tulevad nemad ja pühivad paar korda luuaga üle. Sügishommikutel kell 8 ajavad undava puhuriga kahte puulehte taga. See on umbes nagu meil kontoris koristamisega - varem tegi kolleeg sota eest kuus ise, aga ta läks ära, peale seda sai firma võetud, kes maniakaalselt hõõrub läikima köögi kraanikausi, aga söögilaud ja WC-kabiini seinad on mingeid kahtlasi plekke täis, neid koristaja ei näe ja ämblikuvõrgud ripuvad samuti. Hind tõuseb see-eest regulaarselt. Kontori kinnisvarahooldus on ka tasemel, ventilatsioon ei tööta normaalselt juba aastaid, käivad erinevad "eksperdid", räägivad erinevaid asju, laiutavad käsi. Samas arverida ventilatsiooni kohta on parajalt priske, arvetega on üldse kogu aeg jant - mingid imelikud numbrid, imelikud põhjendused ja alati kui aru pärid, saadetakse kommentaarideta uus arve, kus hoopis teistsugused numbrid kui varasemal. Tundub, et neid numbreid määrab sinna keegi ennustaja stiilis "vaatame, kas läheb läbi". Kontaktisikut pole iial võimalik kätte saada, sest ta suusatab/päevitab/jookseb maratoni kuskil eksootilises riigis - nii tore edukas ärimees!