Ei, ma ei ole vaeva näinud

Kunagi ajas keegi meesterahvas mu sõbrannale ligi lausega: "Oo, mis kena neiu - mida te teete, et nii heas vormis olete?" Sõbranna vastas, et joon ja suitsetan. Mulle see vastus nii meeldis, aga hiljem selgus, et sõbranna vastas nõnda kõigest seepärast, et too meesisend talle vastumeelne oli, sest nüüd käib ta regulaarselt trennis. 

Kooliajal oli mu suurim hirm ja jälestus see, kui keegi arvas, et mu head hinded tulevad suurest õppimisest.  

Hiljuti oli veel selline juhus, kus üks meist nii kümme aastat noorem naisterahvas saabus seltskonda otse kosmeetiku juurest ja kui siis selgus, et meie, vanamutid, ei käigi regulaarselt kosmeetikus, imestas ta, et kuidas te siis nii normaalsed välja näete? No ja nüüd ütlevad inimesed, et tegelikult on keemiliselt ja kirurgiliselt kohendatud inimesi meie ümber ikka palju rohkem kui ainult need silmnähtavalt võltsid tegelased. Kurat. See tekitab ju võimaluse, et jälle vaadatakse heade geenidega inimesi kui vaeva näinud inimesi? Sest vaeva nägemine on see, millest ma elus kategooriliselt keeldun. Jah, muidugi võib ju mulle öelda, et no kuule, sinusuguse morda puhul küll keegi ei kahtlusta, et sa ennast korrigeerinud oled, aga mulle pole antud oskust sellist asja uskuda :) 

Mõtlesin ka sellele paabulinnusabale - "ma saan seda endale lubada". Pakun, et päris paljudel, kes ennast nähtavalt tuunivad - hiiglaslikud huuled, tagumikud jms, on see strateegia. Ehk ei olegi ilus, aga see on märk, et mul on piisavalt ressurssi, et ennast sedasi "kaunistada". Minu "ma saan seda lubada" on hoopis vastupidine - vaadake, mul on piisavalt head geenid ja ma saan endale lubada vaeva mitte nägemist. Kas see oleks loogiline? Kas see paabulinnusaba üldse kehtib mitte fertiilses eas olevate isendite puhul? Äkki kooseluliste loomade puhul ikka kehtib, sest ka vanaduspõlve on etem kahekesi veeta? Räsitud välimusega isend visatakse suurema tõenäosusega karjast välja? 

Ahjaa, ja kas see, välimuse tuunimine implantaatide abil, on esimene samm inimtehiste tekkeni, millest ulmekad jutustavad ja varsti meil ongi kaks rassi - rikkad ja lisamoodulitega ning vaesed pärisinimesed? Kui heade geenidega inimesel on praegu veel võimalik "ära petta" ja esineda tehislikult tuunitud rikka ja ilusana, siis tulevikus muutuvadki mutatsioonid üha enam silmapaistvateks, et pettus võimalik ei oleks?  

***********************************************************************************

Teine enesetuunimisega seotud teema minu jaoks on valu. Kui see ei eeldaks valu, kas ma teeks? Ma ei tea, sest ma välistan asjad, mis võivad teha valu. Ma olen selline tupsununnuke. Näiteks välistan tätoveerimise ja augustamise. Mitte mingitel muudel põhjustel kui et ma ei kannata välja. Püsimeik mul ju on ja see oli piisav piin. Ma ei eeldanud, et nii vastik võiks olla. Kõrvaaugud said ka ettevaatamatusest tehtud, ei teadnud, et nii jube. Oli jube jah. Vabatahtlikult endale valu teha lasen ainult siis, kui ilma selleta oleks kannatus veel suurem. Näiteks tarkusehambad lasin välja tõmmata kui need valu tegema hakkasid. 

***********************************************************************************

Kolmas teema on äkilise muutusega harjumine. Vananed sa järk-järgult, aga muu sekkumine toimub ju üleöö. Ma mäletan, kui meil koolis üks õpetaja lasi hambad korda teha - no ei olnud enam see inimene. Paljude tuntud inimeste väiksemad näomuudatused on kummalised vaadata. Kui enda nägu oleks, ma kardan, oleks palju hullem. Ju siis paljude jaoks see probleemiks pole, nad tahavadki muutust. No näiteks Courtney Love on oma ninaoppidega nii kuus-seitse erinevat inimest olnud. Aga ta on ka öelnud, kui õnnelik ta oli, kui enam oma isa lõusta peeglist vastu vaatamas ei näinud. Mul sellist probleemi pole. Häda on ju selles, et sa ei tea, kuidas miski mõjub. Püsimeik joonistati enne näkku, sai katsetada, aga eemalda kuskilt mingi korts, kaldun arvama, et täpselt varasemat olukorda sa tagasi ei saa ja inimese näos loeb iga millimeeter, muidu ei oleks ju võimalik, et sama skeemiga on võimalik tekitada miljardeid erinevaid nägusid. 

Uhke ülalpeetav

Eile näitas FB mulle mingit "naljavideot", kus peenelt riides ja mukitud mimm kõlgub kontsadel ümber mingi hurtsiku otsides selle sissepääsu ja video pealkiri on: "Kui lähed külla sõbrannale, kes abiellus armastusest". Video all oli kommentaar: "Kas see video tundub naljakas ainult slaavi tüdrukutele?"

Enne seda lugesin pealtkuuldud vestlust noore neiu ja vanema härrasmehe vahel, kus siis neiu needis igasugu vastikuid liberaale ja feminatse, kelle ennastsalgava töö tulemusena ei leia tema enam meest, kes teda ülal pidama nõustuks. Mehed eeldavat, et naine käib tööl! Jõle!

Ma olen vist lapsest peale paranoiline, aga mulle on alati tundunud olukord, kus ühe poole materiaalsed võimalused teise omast kõvasti üle on, turvalisusriskina. Mitte siis just turvalisusena nagu paljud näevad. Abiellu rikka mehega, siis on su elu kenasti kindlustatud vs abiellu rikka mehega, ta saab sind iga kell piirata ja käsutada. Vaene, aga võimukas nagu pole väga usutav. Et keeran selle rikka mehe niimoodi ümber sõrme, et too ei piiksu ka ja kirjutab kogu vara minu nimele? Ei ole nagu usku sellesse (endasse?).

Ükspäev mõtlesin veel sellele, et kui see raha on tulnud näiteks lotovõidust või pärandusest, oleks minu meelest ok, aga kui isikliku ambitsioonikuse tulemusena, siis ei. Siis meil lihtsalt ei oleks mitte millestki rääkida ma arvan. Aga sa oled laisk nagu porikärbes, kuid ootamatult sülle sadanud õnne tõttu saad nüüd ühiskonnale ninanipsu anda? Lahe! Tõeline aristokraat, mitte mingi yuppiejumalast karjerist. 

Meelis Lao elulooraamatut lugesin, muuseas väga hea raamat, vist naisterahva kirjutatud (trollime),  leidsin selle ilukirjanduse osakonnast, mitte aimest, kuhu elulood tavaliselt paigutatakse. Aga mõtlesin ka, et mis pagan küll tõmbab naisi selliste meeste poole? Ma tahaks ise olla Meelis Lao*, aga mitte iialgi naisena suhelda sellise mehega. Täielik paralleelmaailm minu jaoks, kuhu ilmaski sattuda ei tahaks, kõrvalt vaadata on muidugi huvitav, aga tundub uskumatu, et kellegi jaoks on see päriselt ihaldusväärne. Jõhker alaväärsuskompleks nagu Lao või variautor raamatu lõpus ise tunnistab. Ma mõtlesin ka lugedes kogu aeg selle peale, et mis muu see sunnib. Ja mis muu see sunnib ka armastuse asemel majanduslikult kindlustatud abikaasat valima?

 *Nii hüpoteetiliselt, kui peaks valima. Olla ikka peategelane, mitte mingi kõrvalosatäitja. "Do not hurt yourself, destroy yourself, mangle yourself to get the football captain. Be the football captain. That's it. " Courtney Love

Tõtt ka ei või enam rääkida

Mõni päev tagasi andis Courtney Love seoses oma BBC-s algava raadiosaatega väikese intervjuu ning nüüd muud ei näegi, kui sotsiaalmeedia pommitab mind artiklitega, kuidas "C.Love kutsus Taylor Swifti igavaks ja ebaoluliseks!" Ausalt, ma lugesin selle artikli kohe ilmudes läbi ja mulle väga meeldis selle tasakaalukas stiil. Seda enam oli suur mu imestus, kui avastasin Courtney enda fännigrupist sajatusi "mis talle nüüd sisse on läinud?" 

Tsiteerin artiklit: "Generally, she is positive about the way female artists have come to the fore in recent years. ‘It’s great that there are so many successful women in the music industry, but lots of them are becoming a cliché,’ she says. ‘Now, every successful woman is cloned, so there is just too much music. They’re all the same. If you play something on Spotify, you get bombarded with a lot of stuff that’s exactly the same. I mean, I like the idea of Beyoncé doing a country record because it’s about Black women going into spaces where previously only white women have been allowed, not that I like it much. As a concept, I love it. I just don’t like her music.’" 

Mis siin valesti või halvasti öeldud on? Puhas tõde ju? Taylori ja Lana "mahategemine" on siis siin:

"‘Taylor is not important. She might be a safe space for girls, and she’s probably the Madonna of now, but she’s not interesting as an artist.’ And she’s even tiring a little of Lana Del Rey: ‘I haven’t liked Lana since she covered a John Denver song, and I think she should really take seven years off. Up until ‘Take Me Home Country Roads’ I thought she was great. When I was recording my new album, I had to stop listening to her as she was influencing me too much.’

Minu jaoks oleks mahategemine see, kui öeldaks "olematu lauluhääle ja talendiga kole lehm", mis on mu meelest üsna tavapärane üksteise mahategemise stiil, aga Courtney ju ei ütle otseselt mitte midagi teiste lauljannade kohta, ta kritiseerib, ja mu meelest õigustatult, nende loomingut ning sealgi ei ütle ta, et see oleks halb, lihtsalt "pole huvitav" ja "minule ei meeldi".

Ok, me võime vaielda, et kas siis, kui midagi head öelda ei ole, üldse peab midagi ütlema, aga ma arvan, et üldise meeletu vaimustuse kõrval on siinkohal mõned kriitilisemad noodid kasulikud. Mis mind kõige rohkem ärritab, on paljud sõnavõtud stiilis "aga naised peavad naisi toetama!" Ma mõtlesin, et see ei ole asi, mida sõna sõnalt võtta, aga selgub, et ikkagi võetakse. Kas ma peaks kiitma takka igale edukale naisele, ükskõik, mida ta teeb, lihtsalt seetõttu, et meil on eeldatavasti samad kromosoomid? Kas iga mees maailmas toetab iga teist meest maailmas, sest see on mees? Ei toeta ju! Miks naised selleks kohustatud on? Miks teised naised neid selleks kohustavad? 

Naismuusikutest rääkides on minu jaoks hoopis intrigeerivamad kui need peavoolu superstaarid, igasugu naisräpparid, kes emantsipeerumise ikoonidena poole oma sissetulekust OnlyFansi kaudu teenivad. Ma isegi ei tea, mida sellest arvata. Kuhu see viib? Kas tõesti on tõde see, et enamik tahab oma iidoleid lihtlabaselt k****da nagu see enam-vähem oli Pelevini "iPhuck 10"-s? Igasugu staarideteemaline päris- ja valeporr on ju populaarne küll. AI ajastu annab sellele ilmselt veel rohkem hoogu juurde. Muuseas, Courtney ise on kunagi tabavalt maininud, et naised ju leiutasid rock'n'rolli - "Women - we invented rock and roll, and sexualized men so that we could go and scream at these unattainable football captains." Kas kõik taandub tõepoolest vaid sellele?

Lastelood

Mikro harjutas terve eelmise nädala omaette etluskonkursiks mingit proosapala. Täna mainin, et homme siis konkurss, jah? Aa, ei, õpetajale ei meeldinud minu lugu, ma ei lähe.

Kuna sama õpetajaga oli see roppuseskandaal, siis mõtlesin muidugi esimesena, et raudselt kättemaks. Küsisin siis Mikrolt tema teksti näha ja kui ma natuke olin seda kõva häälega lugenud, hõikas L. taganttoast, et "sa oleksid ikka pidanud mõne lasteraamatu võtma!" Tegelikult oligi tegemist lasteraamatu looga, ainult et mina sain kohe aru, miks õpetajale see lugu sugugi ei meeldinud. 

Taustaks siis see, et Mikro klassijuhataja on selline...kuidas ma ütlen...puhta põllega tubli tüdruku musternäidis. Suhkrust, jahust ja maasikavahust peavad olema tehtud pisikesed tüdrukud, aga mitte tiigrist, konnast ja kutsikahännast nagu minu oma. (Ääremärkusena - ma vihkasin seda laulu kirglikult juba lapsepõlves!) 

Mikro valitud loos pöördub üks laps teise poole sõnaga "lollpea!", seejärel nimetab kellegi väikevenda pärdikuks ning tagatipuks otsivad lapsed kapist viina (ausalt, mul vajus ka siinkohal suu veidi ammuli): "Vaatame külmkappi ka, sõbra issi hoidis seal!", "Fuih, see haiseb, kuidas suured inimesed viina küll juua saavad!". Siinkohal oli õpetaja käskinud Mikrol lugemine lõpetada. Oleks edasi loetud, oleks teada saadud, et lapsed ei kavatsenud kokteilipidu korraldada, vaid viina oli vaja surnud hiire prepareerimiseks.

Olgem ausad, mina ei oleks seda lugu kindlasti etluskonkursile valinud. Lapse meelest oli see aga üks ääretult naljakas lugu. Ma siis ääriveeri selgitasin, et tuleb natuke oma auditooriumi tunda, kõik parimad püstijalakoomikud valivad oma naljad publiku reaktsiooni järgi otsustades ja sina ju ometi teadsid, mislaadi tekstid võiks meeldida õpetajale.

Praegu meenus, kuidas noor Courtney püüdis Mickey Mouse Clubi (miski Ameerika lastesaade) saada Sylvia Plathi luuletust esitades - arvake, kas sai.

Teismeline mina kirjutas samuti kord kirjandi noorest neiust, kes süüdistatakse nõidumises ja kes vangitornis ootab koidikul toimuvat poomist. Või oli see põletamine. Toona oli õpetajal nii palju taktitunnet, et ta mainis ära "kole teema!", aga pani hindeks ikkagi viie. 

Mis see loo moraal on? Ma mõtlen, et mingi põlvkondade konflikt on sellistesse konkurssidesse sisse kirjutatud, kui eeldatakse, et noored loevad lilledest, liblikatest ja helgest tulevikust. Kui sellist tulemust tahta, tuleb ilmselt tekstid ette anda. Iseasi, mida selline konkurss siis noorte enda loomingulisuse kohta näitab.

Käed eemale Madonnast!

Jõulupühade saabudes võiks ju ikka Madonnast ka natuke rääkida?

Täna viskas mulle list ette selle loo, mille eest juba ainuüksi võib Madonna kõigist muudest pattudest puhtaks arvata, sest see on lugu, mis ka lugu on. Kõik - sõnad, see, kuidas Madonna loo tekstiosa loeb, ülikõva video. Oeh, üks mu tõsiseid lemmikuid! Kusjuures, muusika selle loo puhul väga oluline polegi, sest sellest loost on nii erinevaid versioone, kiireid, aeglaseid, kuidas ise soovite:

Mul võtab alati pisara silma, nii lahe. Ma tahan olla selle video Madonna. Ah et mismoodi on olla tüdruk - niimoodi ongi, enamasti, sageli. See laul annab mõista, et sa ei ole ainuke, kuigi arvad, et ilmselt oled. Kui isegi Madonna end vahepeal, mõnikord, alati niimoodi tunneb, siis ammugi võid nii tunda sina. Kusjuures alles täna panin tähele selle vanadekodu nime seal :) Ma arvan, et mu vanaemale oleks see meeldinud, ta fännas vormelit. Küsisin kunagi, et miks? Vanaema vastas erutatult: "No see hääl, mida need masinad teevad!" 

Aga Madonnast, mu jaoks on ta alati selline turvalistes piirides mässaja olnud. Ok, ta võib teha peavoolule šokeerivaid asju, aga ta on sealjuures alati olnud väljapeetud, stiilne, ilus ja seksikas. Ta ei ole mingi hullumeelne hatt olnud. Mitte nagu...noh, Courtney Love. Vaatame siinkohal üht nende kahe daami eepilist kohtumist: 

See on siis 95 aasta MTV muusikaauhindade pidu, kus saatejuht parajasti "särava tähe" Madonnaga intervjuud teeb, kui sisse sajab "lahtine kahur" Courtney (need on hilisemad saatejuhi iseloomustused). Courtney loobib tähelepanu saamiseks Madonnat oma puudritoosiga ja kui saatejuht sarkastiliselt nendib, et see on ju "kõigi lemmik" Courtney, kutsume ta üles, vastab kergelt paanikas Madonna, et "palun, ei!". Mõlemad on vägagi auahned naisterahvad, aga kui üks hoolib vägagi oma austusväärsest kuvandist, siis teine absoluutselt mitte. 

Madonna võib suudelda laval Britneyt või ameleda videos musta Jeesusega, aga ta vaatab väga hoolikalt, et ta ei paistaks naeruväärne. Jama on selles, et showbisnesis muutud sa teatud ea möödudes ikkagi naeruväärseks (jestas, ma nägin eelmine nädal, et juba juleti irvitada ka Dolly Partoni üle, kes kantri-ikoonina on alati kõige selle jaoks puutumatu tundunud, aga vot piisas 77-aastasel vaid ergutustüdruku kostüümis laval lipata, kui ei jäetud ka teda kriitikast puutumata!). Katke end kinni ja vananege väärikalt! Madonna on oma TikToki videote eest ikka kõvasti puid alla saanud. Mu meelest, armas taevas, tehku, mida tahab! Ta on Madonna, ta on lõpuks ometi saavutanud võimaluse teha seda, mida tahab, sest ta on avalikkuse silmis niikuinii naeruväärne. Vanad inimesed peaks surnud olema, mitte videotes tantsima, eks. 

Huvitav on see, et Courtney on vananedes just väga konservatiivseks muutunud - eakohased riided, daamilik stiil, kodu Inglismaal, koerakesed ja hobused. Kes oleks seda arvanud! Aga võib-olla saab ka tema nüüd ennast vabaks lasta ega pea nui neljaks oma mainet üleval all hoidma? 

Avalik naine on ikka maru keeruline olla!

Püüa olla - Barbie ja King-Kong

Käisin siis ka reedel Barbiet vaatamas, kaasblogijad olid ootused väga madalaks ajanud, seega sai paar-kolm koksi (saate aru, joogid maksavad tänapäeval 11 eurot pisike pokaal!) enne tehtud ja kuigi kartsime, et uni tuleb peale ja piss püksi, siis vastu igasuguseid ootusi oli meil absoluutselt lõbus. Ok, ma alguses vaatasin, et mu sõbrannad ongi need infantiilsed, kes ainsana naeravad, aga pärast ma ise lausa nutsin, seega oli vist nagu pigem hea film. Jaa, ma nutsin Barbie filmi vaadates, imeline mina!

Muidu mind tegelt tõmbas täitsa käima see Katarina poolt tõstatatud teema: karjäärinaised vs pereemad, sest no loomulikult on muid variante ka ja mind iseenesest häirib selline pendli ühest äärmusest teise lennutamine. Aga no filmist ma seda välja ei lugenud. See alguse beebinukkude rappimine oli ju otsene viide Stanley Kubricku "Kosmoseodüsseiale", isegi muusika oli stseenis sama, kus ahvidele see must obelisk ilmub ja nad uuest rabatuna järsku vägivaldseiks muutuvad. 

Mu meelest oli filmi sõnum selgelt see, et ärgem olgem stereotüüpsed mehed ja naised, olgem igaüks see Mees ja see Naine, kes te olla tahate. Tuues sisse ka praegusel ajal kuuma soovoolavuse teema - kas pole ehk nii, et kui soosurvet vähem oleks, oleks ka vähem soovahetusi, sest väheneks ebamugavus olla ebatüüpiline oma soo esindaja?

Üks sõbranna, kes kinno ei läinud, ütles, et ega jah, mehega ei saa seda filmi koos ju vaatama minna, pärast lähete veel lahku...Ei kommenteeri. 

*********************************************************************************

Stereotüüpidest. Töö situatsioonis oli mul ja L-l kohtumine ühe võõra meesterahvaga, sellise meievanuse, pigem nooremaga ja jutt läks miskipärast kohvimasinatele. Täiesti tühja koha pealt viskab härra killu - "jah, see masin on tõesti sama kapriisne kui minu naine! Höhöhöhööö!" Või oli see kapriissem kui minu naine, vat ei mäleta, aga see verbaalne p*** lõi mu kergelt tummaks, et päriselt ajad sa täiesti võõraste inimeste juuresolekul midagi sellist suust välja?! Kui end mehe lahkumise järel kogusin, küsisin L-lt, et panid tähele, mida ta ütles ja L. imestas  - ütles või? Ma ei tea, ei pannud tähele...Tüüpiline. Ma saaks aru, et mehed saunas omakeskis, sest no eks naiste hulgas ole ka selliseid omast arust naljahambaid, kes viskavad, et palgatõus oli sama väike, kui mu mehe noks, aga mis sunnib võõras seltskonnas selliseid elutõdesid laiali laotama? Ilmselgelt vaid see, et sa tõepoolest arvad, et need on üldlevinud seisukohad ja täiesti normaalsed sõnakõlksud. 

*********************************************************************************

Virginie Despentes'i "King Kongi teooria" lugesin ka läbi ja see oli võimas. Esimest korda tegin seda jõledust, et tõmbasin raamatus lausetele jooni alla. Isiklik raamat siiski, mees sünnipäevaks kinkis. Koos pesupoe kinkekaardiga.

Mõned jutupunktid sealt, mida tahakas kommenteerida.

See jube ja niivõrd levinud ning toetatav enda väärtuse nägemine läbi meestele meeldimise.  - "Samamoodi tasuks naistel pigem paremini läbi mõelda kasutegurid, mis kaasneks aktiivsema isadusega, mitte lihtsalt nautida võimu, mida neile poliitiliselt emainstinkti ülistamisega omistatakse. Isa pilgus lapsele peitub võimalik revolutsioon. Ennekõike saavad isad tüdrukutele mõista anda, et nad on iseseisvad isiksused ka väljaspool võrgutamisturgu ja et neil võib olla füüsilist jõudu, ettevõtlikku vaimu ja iseseisvust ning et nad võivad seda jõudu väärtustada, ilma et peaks kohe karistust kartma. Nad saavad poegadele märku anda, et macho-traditsioon on lõks, räige emotsioonide piiramine sõjaväe ja Riigi kasuks. " Normaalne isa on õnnistus lapsele, ma olen seda alati arvanud. See kõlab jõle antifeministlikult vist? Justkui etteheitena naistele, kellel normaalset meest lapse isaks ei ole, aga mu meelest, kui suuta seda võtta mitte isiklikult ja suures plaanis, siis see on kibe tõde. 

Meestest veel: "Aga kui kuulata nende kaebusi, kuidas naised ei anna piisavalt keppi, ei armasta seksi nii, nagu peaks, ei saa kunagi millestki aru, tekib paratamatult küsimus: miks nad juba üksteist ei truki?" Täpselt. Mu meelest ka tekib see küsimus lausa paratamatult. Kuidas neil Andrew Tate'i fännidel ja incelitel seda pähe ei tule ometi? "Hirm olla pede." Ahjaa, see, muidugi. 

Stigmatiseeritud seks. Mu meelest nimetavad osad Despentes'i "radikaalfeministiks" just nimelt tema keelekasutuse, mitte ideede pärast. Head tüdrukud seksist ei räägi, või kui, siis läbi lillede. Naise seksuaalsusel on justkui kolm võimalikku varianti - krõhva, keda keegi ei taha panna (siin toob autor näiteks Houellebecq'i, kelle puhul tema (tegelaste) naistevaenulikkust võetakse kui omapära ning keegi ei tule aasima, et vaadaku, milline autor ise välja näeb, pole ime, et sellist misogüüniat toodab, naised teda ju ei taha, samas kui naiste puhul tuleb välimus alati jutuks.), lits, keda kõik panevad (Despentes kui seksitööstuses osalenu ilmselt teab, millest räägib - mehed, kes põlgavad naisi, kes teevad seda, mida need samad mehed ihaldavad.) ja siis korralik naine, kellegi omand, kes seksib ainult abielus olles, veits vastu tahtmist, ainult laste saamiseks ning pimedas ja teki all. Ime ka, et see seks nii keeruline on, sest no pagan, ei ühildu need rollid ju kuidagi. Lisaks mainib Despentes ära masturbeerimise, millest ma ammu sarnaselt mõelnud olen: "Kui lihtsalt minna ja naistelt masturbeerimise kohta küsida: "Üksi mind see ei huvita", "Ma teen seda ainult siis, kui pole pikalt meest saanud", "Mulle meeldib rohkem, kui keegi minuga tegeleb", "Ma ei tee seda, ei meeldi"./.../Ma saan aru küll, et see, mida tüdrukud üksi oma kliitoritega teevad, pole minu asi, aga see ükskõiksus masturbeerimise suhtes mul natuke siiski kripeldab: millal siis naised veel oma enda fantaasiatele ligi pääsevad, kui nad end üksi olles ei katsu? Mida nad teavad sellest, mis neid tõeliselt erutab? Ja kui inimene enda kohta sedagi ei tea, siis mida ta enda kohta üldse õieti teab? Milline side saab tal endaga olla, kui tema isiklik suguelund on järjepidevalt kellegi teise käsutuses?" Iseasi muidugi, et mehed, kes justkui rohkem endaga tegelevad, ei ole sellest ka väga kasu saanud, pigem tekitab see paljudes lisasegadust ja piinlikkust, sest ei suudeta seda külge endast taluda. "Me tahame olla korralikud naised. Kui fantaasia tundub häiriv, räpane või põlastusväärne, tõukame selle eemale. (Ma pakun, et mehed teevad sama või siis süüdistavad naisi, kes neis need räpased ihad esile on kutsunud) Väikesed eeskujulikud tüdrukud, koduhaldjad ja tublid emad, loodud teisi teenima, mitte enda sügavustes sonkima. (not me, baby, not me) Meid on programmeeritud vältima kontakti oma metsiku poolega. Ennekõike sobituma, mõtlema teiste heaolule. Kui selle nimel peab endas midagi maha vaikima, mis seal ikka. Meie seksuaalsus on ohtlik, selle tunnistamine võib tähendada selle kogemist ja iga seksuaalne kogemus viib grupist väljatõrjumiseni." Ma pakuks, et üldjoontes kehtib see sooüleselt, kuigi jah, naistele söödetakse seda siivsa naise kuvandit oluliselt rohkem - poisid jäävad ikka poisteks. 

King-Kongi teooria räägibki sellest, kuidas aktsepteerida endas seda King-Kongi, kes ei mahu ideaalse naise kuvandi alla, sest paraku seda ideaalset naist - vaikset, alandlikku, hoolitsetut, head ema, oskuslikku majapidajannat ja ablast seksikiisut ühes isikus ja ilma igasuguste kõrvalekalleteta ilmselt olemas ei ole.

Despentes suudab ära nimetada ka selle nähtuse, mille üle ma olen ikka pead murdnud, et kas on või ei ole. Ta nimetab naisi, kes õhinal patriarhaati toetavad, Stockholmi sündroomi all kannatajateks. No selliseid, nagu ma siin kirjeldan - jess, poisid kiusavad kedagi teist, mitte mind, mina meeldin poistele, ma olen heaks kiidetud! Lihtsam on poiste poole hoida, sest nende käes on võim.

Mis siis on see imeline ja ligipääsmatu naiselikkus?

"Pärast mitmeid aastaid tublit, õiglast ja ausat uurimist olen ikkagi jõudnud järeldusele: naiselikkus on hoorus. Orjameelsuse kunst. Seda võib nimetada võrgutamiseks ja pöörata millekski glamuurseks. See on profisport ainult väga harvadel juhtudel. Massiliselt tähendab see lihtsalt harjumist allaheitliku käitumisega. Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida. Mitte rääkida liiga kõva häälega. Mitte väljenduda kategoorilisel toonil. Mitte istuda, jalad harkis, ehkki nii on mugavam. Mitte väljenduda autoriteetsel toonil. Mitte rääkida rahast. Mitte tahta võimu haarata. Mitte tahta autoriteetset positsiooni hõivata. Mitte prestiiži aga ajada. Mitte liiga valjusti naerda. Mitte olla ise liiga vaimukas. Meestele meeldimine on keerukas kunst, mis nõuab kõige jõulise kustutamist. "

Oojaa, seepärast ma vihkan. VIHKAN sõna naiselikkus. Naiselikkus on vaenlane. Ma ei osanud olla naiselik, ma olin jutukas, kõvahäälne, naljakas ja väljapaistev, aga õnneks, oo õnneks, olin ma ilus, seega see - "Astuda sisse, vaadata, kas mehi on, püüda neile meeldida." kehtis ikka. Ma sain käed puusa panna ja hõisata, et mina küll naiselik ei ole, aga meestele ma meeldin! Jube, jube noorus, kus võitja on see, kes meeldib rohkematele meestele. Stockholmi sündroom, vaata ülal. Ma olin täpselt see "Vaata, kui püss naine ma olen, hoolimata oma iseseisvusest, haritusest, intelligentsusest püüan ma ikka ainult sulle meeldida", milliseid Despentes mainib. 

Julgus mitte olla ilus, Despentes oli noorena punkar ja talle korrutati aina: "Miks sa ennast nii inetuks teed? Ära häbene ennast, ole ilus, küll sa meeldid poistele!" Ma pakun, et absoluutselt kõigile teadlikult ilukaanoneid eiravatele õrnas eas tütarlastele on seda öeldud. Mulle küll. Sul on üks töö - olla ilus ja sa ei suuda isegi seda?! Pange ennast põlema! 

Kirsiks tordil ütleb Despentes: "Õnneks on olemas Courtney Love. Eriti tema. Ja üleüldse punkrokk. Kalduvus armastada konflikti. Ma tulin blondi pea varjus tagasi mõistusele. Koletis minus ei jäta asja nii." Täpselt minu kogemus. Ma ei saa seda raamatut mitte armastada. 

P.S. Ainus asi, millega ma raamatu puhul rahul ei ole, on see köide - mis mõttes laguneb raamat juba esimese lugemise poole peal lehtedeks? Ei, ma ei masturbeerinud sellega, höhöhööö.

Credit in the Straight World*

Ma tavaliselt taskuhäälinguid ei kuula, sest ma ei suuda. Eesti omadest Juurt ja Kivirähki kuulan tegelikult, muude vastu pole huvi tundnud, aga just ingliskeelsed on mu meelest nii kummalised. Mul on enamasti neid kuulates piinlik tunne, et rääkija on tohutult "self-obsessed", no ikka mingil sellisel tasandil, mida ma kohalike inimeste puhul ettegi ei kujuta. Ju vähene kogemus, mis muud. Kui võrrelda, siis blogid on minu jaoks nagu inimeste sisekõne, taskuhäälingud aga eneseesitlus.

Aga Courtney jagas Instas sellist saatesarja nagu "60 lugu, mis defineerivad 90ndaid" ja kuigi ma olen sealt kuulanud ainult seda ühte

ja ma isegi ei teadnud varem, kes on see Rob Harvilla, siis soovitan soojalt kõigile, kes on muusikast, ja eriti 90ndate alternatiivist sama huvitatud kui mina.

Ma isegi ei salga, et pisar tuli mitu korda silma, sest appi, kellelegi on veel olulised täpselt need samad asjad, mis mulle! Keegi on sama kirglikult lummatud kui mina! Sest ma päriselt ei tea kedagi päriselust, kes oleks. 

Igatahes, sisu juurde siis. See konkreetne osa räägib tegelikult mitte ainult Hole'i loost "Doll Parts" vaid laiemalt Courtney'st ja tema bändi muusikast. Ajaloost, taustast, suhetest jne. 

Koht, mille ma aga lausa üles kirjutasin, on see, kus räägitakse Courtney ja rriot grrl liikumise vastasseisust. Eestis viimane pole peaaegu üldse tuntud va mõnede muusikaentusiastide jaoks, seega paari sõnaga oli see feministlik DYU suunitlusega muusikaliikumine, sai alguse ülikoolidest, hüüdlauseks "Tüdrukud etteritta!", mis soovis siis rohkem naisi alternatiivmuusikasse, kus traditsiooniliselt domineerisid mehed. Paraku, suur osa neist bändidest ei hiilanud erilise muusikalise virtuoossusega. Paljusid neist oli suisa valus kuulata. Kuulsaim rriot grrl bänd oli Bikini Kill, mille esinaist Kathleen Hannah't Courtney ühel festivalil näkku lõi (põhjuste üle on erinevalt spekuleeritud). Ka Hole'i lugu "Olympia" algab Courtney itsitamise ja paari katkenud noodiga, mis meenutavad rriot grrl bändide lugusid ("hihihii..ega me tegelt väga hästi mängida ei oska") ning wikipedia ütleb selle kohta nii: "The track lyrically mocks the riot grrrl music scene of the Evergreen State College in Olympia, Washington, criticizing "the hive mind of the Olympia scenester...  nonconformist outsiders... [who] ended up in a culture of homogeneous punk conformity."^[44] Alternate mixes of the song that later were released as B-sides included even more satirical lyrics, such as "we took punk rock, and we got a grade."^[44]

^{Samas on Hole samuti erand tollases meestekeskses rockimaailmas - miks nad siis ometi omavahel sellist vaenu pidasid? Saates öeldakse: "She (Courtney) wanted to rule the world, not to change the world" Ma hakkasin mõtlema, et eks pmst ongi kaks viisi, kuidas elus edasi jõuda - kas mängida selle reeglite järgi või püüda maailma muuta. Courtney on rohkem rokkstaar kui mõni mees, ta ei vajanud mingit reeglite muutmist, ta suutis edukas olla täpselt samade reeglite järgi, mida järgisid mehed. Seda talle muidugi andeks ei antud, "pole naisele sobilik" jne. Ta oli hirmuäratav, ka meestele või eriti neile. Courtney ütleb oma loos "Mono" :}

Well they say that rock is dead
And they're probably right
Ninety-nine girls in the pit
Did it have to come to this?

Ei mingit solidaarsust, ma ei ole teiesugune lihtsalt seetõttu, et ma olen ka naine. Ma võistlen meestega. Loos "Be A Man" ütleb ta otse:

I think I can, I think I can
I'm big enough to be a man
Tell you the truth, I'm jealous, yeah
Give anything to be a man

Ma ei taha eraldi mingit naiste liigat!

Saates räägitakse ka Courtney meessuhetest, mis baseerusid samuti ausal konkurentsil (Billy Corganiga Smashing Pumpkinsist ja Kurt Cobainiga siis), mitte aga domineerimisel. Courtney on alati vihastanud, kui arvatakse, et mõni mees on tema eest ta lood kirjutanud - ta ei oleks lasknud, see oleks alandav olnud.

Ma mõtlesin, et see on nii tuttav, see ausa konkurentsi ja "parem kui mees"-teema. Mulle oli see nooremana ääretult oluline. Ma pean olema parem kui mõni poiss just nimelt asjus, milles poisse heaks peetakse. Konkureerida tüdrukutega tüdrukute asjades ei tulnud mulle pähegi. Kas seepärast, et olla parim tüdruk ei tähenda ikkagi mitte midagi, sest maailmas on olulised need asjad, milles poisid head on? 

Tähendab, mingi ajani ma arvasin, et nii on võimalik, aga ühel hetkel sisenesin ma päris maailma ja sain aru, et need reeglid, mis kehtisid selles poiste maailmas - ehk parim võidab - ei kehti tegelikult. Enamasti. Mingit konkurentsi objektiivsetel alusel ei eksisteeri. Ainsaks võimaluseks jäi mitte püüda maailma reeglite järgi mängida, sest reegleid ei ole ja kõik muu, mis edu peaks tooma ("Me press trigger, me no press people button.") ei ole minu jaoks, ja teiseks mitte soovida maailma muuta, sest see oleks lootusetu.

Mis ei tähenda, et ma ei austaks neid, kes üritavad. Nii maailmale kohta kätte näidata ennast tippu välja murdes, kui ka maailma muuta püüdes. Aga mul on tunne, et mõlemad variandid põletavad su lõpuks läbi. Niisamuti nagu eemale hoidmine võib su kibestunuks muuta. Ma ei tea, kas tegelikult ikka on "it's better to burn out than to fade away". Kas maailm on seda väärt, et me läbi põleksime?

* "I got some credit in the straight world
I lost a leg, I lost an eye
Go for credit in the real world
You will die
Yeah " Hole

Huumorist muusikas

Eile sai keegi pungigrupis solvunuks selle peale, et Mihkel Raud olla mingis telesaates pidanud nimetama  kolm mitte laulda oskavat lauljat ja öelnud, et Volmer, Villu ja Munk. Mõni vihjas küll ka sellele, et tegemist on omameeste tögamisega, naljaga, mitte millegi sellisega, mida peaks kusagil arutama ja tõestama hakkama. Mulle tundub alati kummaline, kui keegi punki äärmiselt tõsiselt võtab. Kuidas saab üldse punk meeldida, kui huumoritaju puudub? Võtta punki samadel alustel nagu proget, mille tõsiseltvõetavusele vastukaaluks see üldse tekkis? Mulle hakkas punk eelkõige meeldima just nimelt selle tõttu, et see oli naljakas, ei lauldud mingist äraleierdatud õnnetust armastusest. "Lähen ja naeran" Vennaskonna esituses võiks esindada seda vaatenurka, millena mina punki nägin. Ohh, vabandust, Vennaskonda ei või seoses pungiga üldse mainida, see on üks jube süldibänd ja pungiga ei ole sellel mitte mingit seost, mitte mingit, ma kordan! Kõike seda sain teada pungigrupist, seal on eksperdid koos. 

Enne uut aastat vaatasin Vahur Kersna dokki "Onu Bella. Uude maailma minek". Soovitan soojalt, üks väga hästi tehtud eluloofilm. Muidugi jõudis Madli vihje mulle alles siis kohale, kui teda juba suurelt ekraanilt näidati. Et ikka vinguda, siis ainuke asi, mis mind filmi juures häiris, oli see, et Aarne Valmis ostis burksi ja jättis selle söömata - see on vist mingi filmitrikk, mida alati tehakse, kasutatagu butafooriat, ma ei või toidu raiskamist vaadata! :) Igatahes, Mart Juur räägib filmis samuti huumorist muusikas, öeldes, et enamasti on huumor muusikule edus takistuseks. Ta toob näitena Bella suure lemmiku Zappa, kes oli küll hea muusik, kuid keda oleks ilmselt tõsisemalt võetud, kui ta poleks ise huumorile suurt rõhku pannud. Täitsa õudne kohe. Mulle küll kangesti meeldib, kui nalja tehakse, minu jaoks see ei tee esinejat lolliks vaid näitab pigem, et tegemist on sümpaatse tegelasega, kes ei võta ennast ja elu liiga tõsiselt. 

Courtney on kunagi öelnud, et "Only dumb people are happy", millega ma üldse nõus ei ole, kuigi ma saan aru, et ta mõtleb ilmselt midagi sellist nagu "Ignorance is bliss". Minu jaoks kaldub see kahtlaselt sinnapoole, et nalja teevad ainult lollid. Ega grunges naljalt nalja ei tehtud küll. On Hole'l mõni lõbus lugu? Hmm, mingi mõru iroonia või nostalgia ehk ainult. Nirvana ka väga nalja ei teinud. Huumoriga on vist see lugu, et selle praktiseerimine on riskantne, õudselt kerge on öelda "see pole ju üldse naljakas! see on hale!" ja sellele midagi vastu öelda väga ei oska. Tola etendada julgevad ainult kõige tugevamad. Ok, tola on tegelikult vale sõna. Mulle meeldib kui asi on vaimukalt naljakas, tola tähendab vist lihtsalt veiderdamist. Kas saab siia näiteid tuua? Vist mitte päris selliseid, millega kõik nõustuksid, et "jah, see on naljakas, mitte labane". Samas selle tõttu on huumor ka heaks lakmuspaberiks inimeste hindamisel - on minu inimene või mitte. Miskipärast õudselt ärritab, kui naerdakse asjade üle, mis minu meelest üldse naljakad ei ole ja vastupidi minu naljade peale tühja pilguga otsa vaadatakse. 

Melomaaniast ja veidi ka muudest kummalistest hobidest

Spotifys on nüüd olemas uued listid, mis sisaldavad parimat iga aasta parimat rockmuusikat ja ma olen imestusega avastanud, et pea kõik minu suurimad lemmikud tegid olulisi asju aastal 1994. Isegi kui see kohati tundub kokkusattumusena ja häid albumeid jagub igasse aastasse, siis "best of rock 1993" või "best of rock 1995" erilist tunnet minu jaoks ei anna. 1994 ilmus minu jaoks olulisim album üldse, Hole'i "Live Through This". Huvitav on ka see, et kui Offspringi "Smash" ja Green Day "Dookie" olid mul juba tol ajal teada, siis enamus sellest, mis mulle hilisemalt korda läks, osutus alles tagantjärgi 1994. aasta loominguks. Aastal 1994 ei teadnud ma neist veel tuhkagi. Või ei pidanud neid millekski, nagu näiteks britpopi.

Mis otsapidi viib meid selleni, et reedel ilmus Offspringi uus plaat, mis liigutas mind viimase juuksekarvani, sest noh, esiteks nostalgia, teiseks, nad on ikka täpselt minu inimesed, nad ei ole muutunud ja suudavad ikka luua häid kombinatsioone meloodiast ja tekstist. Ning siis ma loen, kuidas nad oleks pidanud ikka kohe peale "Americanat"  pillid kotti panema, sest viimaste plaatide "produktsioon on sitt". Mis paganama produktsioon? Mida see teile annab? Mis kuradi asi see üldse on? Mind ei huvita see, mind huvitab ainult, kuidas muusika mulle mõjub, kuidas ma tajun inimest selle taga. Mis pani mu omakorda mõtlema sellele, miks mulle ei lähe korda instrumentaalne, klassikaline või elektrooniline muusika. Sest seal ei ole seda kombinatsiooni meloodiast ja tekstist, põhimõtteliselt ma kuulan muusikat nagu luuletusi vist. Paradoksina ma vihkan, kui luulet kõva häälega ette loetakse. See ei ole muusika, noh. Ma tajun muusikat kui mingit inimeselt-inimesele avaldust ja hindan kõrgeimaks seda, kui kogu kompott autentsena tundub. Miks mulle meeldib Hole - sest ma tajun esitajate hinge, nende valu, läbielamisi läbi muusika, see on midagi niisugust, mida enamik esinejaid anda ei suuda. Courtney on laval hirmuäratav, sest ta on ehe, tema viha ja äng on päris, ta ei näitle. See on kuidagi ilus. See on raamatutes, blogides, filmides sama muidugi. Teisalt oli mul üks sõber, kes väitis, et talle meeldib just suhkruvaabaga pop, sest see ei urgitse haavades ja on positiivne ning elujaatav. See oleks umbes sama, et ma eelistaks filtritega kaunistatud Insta-suunamudijate maailma ehedatele päriselukogemustele, sest nii on lihtsalt puhtam ja kuivem tunne. See on ilmselt inimeste loomuses kinni, kes mida näha tahab. Ma tahan maailma põlemas näha. Paradoksaalne on see, et tunnet, mida tekitab muusika, ei saa eriti hästi sõnades edasi anda, sõnadeta muusika aga minus erilisi tundeid ei tekita.

Veel muusikast, lugesin Müürilehest pikka intervjuud Mihkel Kleisiga. Mõned "ahhaa"-elamused tekkisid seoses melomaaniaga. No näiteks põhjendab ta oma harrastust "vajadusega korduva mustriga meeldiva tegevuse järele". Jaa, täpselt, mul on ka see vajadus tugevalt sees! On mida oodata, saab jälle maha istuda ja playlisti käima panna, otsida uut, katalogiseerida, taasavastada vana. Oh, äkki mõni teine saaks kasutada sama väljendit näiteks koristamise kohta? Õudne :) Lisaks mainib Kleis, et tema "loomuses on pigem olemasolevaga harjuda ja kohaneda kui otsida järjest paremat". Seda ta mainib seoses oma elukohaga. Muuseas on ta ka töötanud 15 aastat samas kohas (muuseumi (öö)valvurina) - ma ei saaks öelda, et ma poleks õndsalt ohanud, et see tundub mõnus - ju siis ongi olemas inimtüüp, kes tavapärase pürgimise asemel - lennukas karjäär, suurem eluruum, rohkem asju, leiab oma suurima rahulduse just neis korduva mustriga meeldivais tegevusis. 

Selle viimase kohta nendib Kleis kaunilt: "Ma elaks nagu piiritult laienevas raamatukogus, kuhu lisandub üha uusi teoseid ja mille sügavusest ilmub pidevalt välja seni avastamata riiuleid." Vot mulle meeldib ka just sedapidi laieneda, sügavuti minna ja avastada vastukaaluks inimestele, kellele meeldib kuulata/lugeda vaid ühte lemmikumat žanrit. Ju nende jaoks avaneb elu kuidagi muudmoodi. 

Kaunist nädalavahetusest ka, kolasime ümber Kahala järve, seal on kohati täiesti müstiline maastik, mis meenutab oma kadakate ja kiviste põllumaadega Saaremaad. Tohutud haneparved laiutasid mööda põlde. Muuksi linnamäe juures klindil on väga ilusa vaatega matkarada, läheduses asub ka Turjekeldri juga, mille juurde me täitsa esmakordselt sattusime (eelmine kord olid seal lambad ja me ehmatasime ära, et ligipääs vist kellegi eramaa ega julgenud edasi minna, seoses koroonaga on rahvast looduslikes kohtades rohkem ja kui mitu autot ees, siis on ikka julgem uudistama minna). 

Ajasin mehe puu otsa ehk meie kahtlased hobid

Mare Kandre. Naene ja dr. Dreuf

Pilt osta.ee-st

Viimasel ajal on juhtunud kuidagi nii, et raamatud, mida teised soovitavad, mulle kuidagi ei lähe. "Kassandra ja hunt" näiteks, jätsin pooleli, sest ei saanud mitte midagi aru, minu jaoks täiesti arusaamatu ja loetamatu teos. Jälle see teema, kuidas mulle reaalse ja maagilise omavahel sidumine üldse ei istu.

Fantaasiad ja muinasjutud teevad ettevaatlikuks. Raamatukogus midagi otsides märkasin riiulil Mare Kandre raamatut "Naene ja dr. Dreuf", mis juba pealkirja põhjal ohustab millegi maagilisega, aga meenus, et sama autori 2019. aastal eesti keeles avaldatud "Kurat ja Jumal" on üks neid väheseid mütoloogiaga vürtsitatud teoseid, mis mulle väga meeldinud on. 

"Naene ja dr. Dreuf" ilmus Loominu Raamatukogus aastal 2006 ja on ilmne ikaldus, et teda peale nende kahe raamatu eesti keelde üldse tõlgitud polegi. Mõlemad raamatud on minu jaoks nagu rusikas silmaauku (mis loll väljend iseenesest). Originaalis on teos kirjutatud aastal 1994 ja ma tahaks nii kangesti teada, kas sellel on mingisugunegi seos või mõjutus 1993 aastal ilmunud Nirvana plaadiga "In Utero" või Hole'i 94nda aasta "Live Through This" albumiga, sest minu jaoks on need niivõrd sarnased. Kogu see alateadvuse teema, tillukesed looted piirituses, lahtilõigutud naisekehad - võrdluseks In Utero tagakaane kollaaž, mille Kurt ja Courtney valmistasid või lugu "Doll Parts" Hole'i "LTT" albumilt. Kuna Kandre oli enne kirjutama hakkamist tegev ka muusikas, täpsemalt pungis, siis poleks üldse ime, kui need teosed omavahel päriselt ja mitte ainult minu peas seost ei omaks.

Miks ma alati võpatan, kui keegi mind naiselikuks kiidab? Sest see on kellegi väljastpoolt antud hinnang sellele, kuidas ma etteantud vormi sobin. Sama hea, kui õlalepatsutus "tubli!", said hakkama, oled õigesti. Nagu see, et koer on parem loom kui kass, sest koer täidab inimese käsku. Kandre olevat sarkastiline ja vihane. Ma sain seda lugedes aru, et viha on just see, mis mind defineerib ja alati defineerinud on. Miks, ma ei tea, peaks ka mõne dr. Dreufi otsima, kelle diivanile viskuda ja võimalik, et jõuaks samuti Eedeni aeda välja...Ma ei ole üldse nõus, et see raamat ei ole enam aktuaalne, ühiskond on arenenud ja koledad ajad minevikku jäänud - see ei loe üldse, sest viha on alles ja viha on ürgne. Me kanname kõike seda siiani kaasas, minevik mõjutab, kuidas me saame öelda, et see ei oma enam tähtsust, kui me mööname näiteks seda, et inimeste reaktsioon rottidele on põhjustatud meie ajaloolisest kokkupuutest nende loomadega. Rääkimata ämblikest, jah. See ämbliku osa siin raamatus pani mu isegi mõtlema, et ehk ongi ämblik üks valestimõistetud elukas, ka minu poolt :)

Mulle meeldis, kuidas see raamat on vihane, sarkastiline, pessimistlik ja selle kõige juures gootilikult kaunis. Tsiteerides Marin Pärteli järelsõna: "Vastates küsimusele, mis näib talle (M. Kandrele) inimeses kõige ilusam, vastab ta: huumor. Huumor, sest see on täiuslik intelligentsus." Kui see ei ole tõde, ma ei tea, mis veel on.

Panen oma MM-i pildiga koti põlema nüüd?

Kui ma Ameerikas elaks, siis vist pandaks minu eest. Ma üldse ei viitsi sellest teemast rääkida, sest tundub, et enamik on täiesti must-valgel seisukohal ja terendab oht peksa saada, aga mul on niigi halb tuju, tahakski kakelda, sest ma jäin ju neist Dr Martensitest ilma, millest ma siin suure häälega hõiskasin. Kõik müüakse hõlma alt oma tuttavatele, niikuinii!

Ehk siis eilse päeva suur uudis (kitsas sootsiumis siis pigem, onju) - mees, kellele Evan Rachel Wood 2018. aastal vihjas kui oma ahistajale, on nüüd selgesõnaliselt välja öeldud. Marilyn Manson. Nagu enne ei oleks olnud võimalik seda 90% tõenäosusega öelda, kui veidikenegi faktidele otsa vaadata. 

"Kohe näha, et normaalne see mees ei ole ju!" (sellega ma olen tegelikult ju täiesti nõus, pole võimalik vastu vaielda), "Vastik, ma pole teda kunagi sallinud!" (aga mida see siia puutub?). Ma sain oma põhiinfo jälle Courtney Love'i grupist, kust see lõim praeguseks ära on kustutet, ilmselt läks liiga veriseks. Seal oli põhiline "hämming" osadel sellest, et Courtney oli alles mõni aeg tagasi postitanud MM-i sünnaks selle:

View this post on Instagram

A post shared by Courtney Love Cobain (@courtneylove)

(juhuks kui see Insta post maha läheb, siis Courtney kirjeldab seal olukorda, kuidas MM ta ahistavast suhtest päästis ning tänab teda selle eest.)

Osa rahvast oli üllatunud, et kuda siis nõnna saama?! Ma ei saa aru, mida on siin aru saada? Inimesed on nii kinni oma muinasjutu stereotüüpides, kus paha on kole ja loll, igas olukorras õel ning sadistlik ning hea siis vastupidi plekkideta ingel. Mitte keegi ei ole seesugune! Inimene, kes kodus naist peksab, võib vabalt olla hea sõber, tore kolleeg, armastav isa. Tal, noh, käivad lihtsalt vahel need hood peal. Mu meelest on enamik meist vastuolulised tegelased. Me teeme nii head kui ka halba. Ja me pärast ratsionaliseerime oma halba, samamoodi nagu hindame ümber oma suhteid. Ma oleksin olnud rahul, kui MM oleks end süüdi tunnistanud ja vabandanud, seda ta ei teinud, ütles vaid, et need suhted olid mõlemapoolsel nõusolekul. Mulle tundub, et on raske seda teise inimese eest väita. Kui tuleb välja, et teine nii ei tundnud, siis võiks vabandada. 

Vabandamisest jälle paraku ei pruugi aidata. Mu meelest Kevin Spacey seda ka tegi, aga mina seostan "MeToo" liikumise algust just temaga, kuigi paradoksaalselt ei ahistanud tema ju ühtegi naist. (Ta üritas kunagi noorena ja purjuspäisena üht noormeest voodisse vedada ega mäletanud seda mitukümmend aastat hiljem, aga vabandas ikkagi. Mu meelest loogiline). Kevin Spaceyga sai mu meelest alguse ka Cancel-kultuur, mis tähendab siis ebaeetiliselt käitunud tegelaste ignoreerimist kuni selleni välja, et nende varasemad teosed lähevad põlu alla või lõigatakse nad sealt välja. Hetkel käib sarnane jant J.K. Rowlingu ümber. See on asi, millest ma aru ei saa. Ma mõistan, et ehk ei maksaks neile olukorra selginemiseni anda mingit riiklikult olulist ülesannet (Ojasoo juhtum) või Nobeli-Grammy vms nominatsiooni, aga varasema loomingu kallale minek on mu meelest ikka liig. Inimene ja tema looming on ikkagi kaks ise asja või ei? Ma saan aru, kui keegi isiklikult ei taha enam selle inimese loomingut tarbida, aga üleüldine käsk nõnda talitada on mu meelest lollus. Või olen ma lihtsalt mugav? Hea kott on see MM-i pildiga...

Ma ei usu, et sa oleksid parem kui mina

Mina, kes ma olen mitmest kohast vildakas ja valesti. Ma ei suuda uskuda, et leidub neid, kes on igapidi korras, lahked, alati andestavad, keeravad teise põse ette, naeratavad ega vihasta. Ingel võib säärane olla, aga mitte inimene (kuigi minu jaoks on inglidki alati ähvardavad tundunud). Inimene on ekslik ja enese jumalaks pidamine peaks ju patt olema. Aga nüüd roomab iga kivi alt välja neid, kes leiavad, et ropu sõna ütleminegi on selline vägivald, mida kindlasti tolereerida ei saa. Vagatsejad, ma ütlen - silmakirjateenrid! Ma ei usu teid! Võib-olla on see inimese nõrgaks ja pigem negatiivseks pidamine lihtsalt enesekaitse- ja õigustus? Kui mina ei suuda, ega siis teised paremad pole. Suudab ju enamik kurjategijaid oma teod endale ära põhjendada ja talutavaks muuta - ah, küllap ka nemad minu olukorras, mis see siis ära ei olnud jne. Äkki ma olen ka selline? Vabalt võitegi nii arvata, sest ma ise ju tean, et isegi kui ma käitun sotsiaalselt ebasoovitavalt, siis ma tegelikult südames halba ei soovi, ma olen heade poolel, ausõna, vahel lihtsalt ei saa muudmoodi kui jalgu trampides ja p.... saates! Myyiu kirjutas nii kenasti - mida sa argumenteerid viisakalt inimesega, kelle jaoks sinu argumendid on juba eos null and void, sest sa oled vanuses x, haridusega y või soost z? No ongi ju, noh. Kas ma peaks end eemale hoidma siis? Küllap vist, aga ma ei saa, sest minu jaoks on "tõde" tähtsam kui mingisuguse kujuteldava maine hoidmine. Ma ei saa suud kinni hoida. See sööb mu seest ära, kui ma vait olen. Näe, ma blogin, kuigi peaks vait olema. (P.S. Saate onju aru, et minagi samastan end kohati Pärnitsaga, nagu VVN - et kui ma ometi oleks nii julge kui tema, VVN ilmselt ongi...)

Ma ju ei tahtnud sellest üldse kirjutada, sest see ei muuda midagi. Aga ma lugesin ka seda, mida Indigoaalane kirjutas ja kuigi ma olen üldjoontes nõus, siis hakkasin mõtlema, et mulle küll ei tundu blogijad hästi erinevate inimeste kambana. Ja ma loen ikka väga paljusid blogisid. Mulle tunduvad blogijad üsna ühtne ja turvaline kamp, erinevalt FB-st näiteks. FB-s mina ei julge lõugu lõksutada. Ükskord lõksutasin küll ja siis lihtsalt keegi ei reageerinud, aga ikka, igaks juhuks ei torgi seda ussipesa. Kas ma olen siis see inimene, kes püsib turvaliselt omas mullis ja julgeb arvamust avaldada ainult siis, kui päriselt peksa ei saa? Vist küll jah. Päriselus kusjuures on teistmoodi, ehk seetõttu, et seal aitavad miimika jms sõnumi edastamisel kaasa, netis sellele loota ei saa. Päriselus saab ka ära joosta, netis jääb jälg maha. Või et mulle ei meeldigi erinevad arvamused, üritan enda oma peale suruda? Mu meelest on arvamusel ja arvamusel vahe - kui sa ütled, et jäätis on parem kui mannavaht või et sulle meeldib teistsugune muusika kui mulle või isegi tümitad mulle armsaid paiku, siis las ta jääb, see ongi maitse asi ja arvamus, aga mõned asjad on minu jaoks "tõde" ja "vale". Need mõned asjad võiksid justkui kõigile olla, aga ikka räägitakse arvamuste paljususest, no mida, mu meelest on selge näiteks see, et noh, vägivald on ikka veits midagi muud, kui kellegi pikalt saatmine. Kuidas te, vagatsejad, ometi aru ei saa, mida see teie kirutud Pärnits ütles üldse ja keerlete mingi välise vormi ümber? See on see, "krt, ma lähen nii närvi, et te nii lollid olete ja ma tean ka, et mul ei õnnestu teid ümber veenda, aga ikka üritan ja lähen veel rohkem närvi ning teil veab, kui ma teid lõpuks sinnasamusesse ei saada, kuigi siis te saate jälle käsi kokku lüüa ja öelda M.O.T.T. - oligi üks halb ja paha inimene, sest näe, ropendas!"

Veel üks dilemma - kas ma olen Pärnitsa poolt juba lihtsalt sel eeldusel, et ta eristub? Kunagi kui mulle teismelisena hullult meeldis Faith No More'i "Epic", siis isa, kelleni trendikas metal-rap veel jõudnud ei olnud ega kunagi jõudnudki, teatas, et mis seal imet - lapsele ikka meeldib kui on teistmoodi, vilgub ja värviline! Mäss on minu teema! Aga kas ainult poosi pärast? Mulle tundub, et ma ise pole võimeline seda adekvaatselt hindama. Aga ausõna, mulle tunduvad ikka päris paljud asjad selles "normaalsete täiskasvanute" maailmas nii veidrad, arusaamatud, ebavajalikud ja silmakirjalikud, et see ei saa ainult poos olla.

Eile juhtusin vaatama järgnevat videot, kus kajastatakse kohtuprotsessi Courtney üle, kes olevat väidetavalt löönud kontserdil oma fänni. Vaadates seda videot, ma ei usu süüdistajaid. Miks? Ma usun Courtneyst halbu asju, ta ei ole mingi ingel, aga miks ma neid teisi ei usu? Need tädid, kes räägivad, tunduvad mulle ilged vagatsejad, "fännid" näevad välja nagu KuKluxKlani näidisliikmed. Mulle tundub, et pressitakse raha välja, kuna Courtney on teada tuntud "pahalane", kellest võib kõike oodata. Loomulikult tuleb ära ka see kuulus "aga kui mees oleks naist löönud, siis oleks kõik teistmoodi!" Et siis, kui palju mängib inimese valikute puhul kaasa tema eelnev häälestatus? Kõvasti, ma kahtlustan. Kellele ei meeldi mees kleidis, kellele ei meeldi "hull naine", kellel tekitavad võõristust patroniseerivad tüübid jne. Kui palju üldse loeb see, mida need konkreetsed tüübid suust välja ajavad? Me oleme nõus nendega, kes meile meeldivad ja vabandame neid välja, harva, kui tõesti kelleski pettume ja nad teise lahtrisse paigutame, kus on need, kes on lollid, pahad ja ajavad rumalat juttu. Nõme iseenesest, aga inimene vist ongi pigem selline lihtne loom.

Ma kahetsen

Lubasin eelmine kord kahetsemisest pikemalt kirjutada. Ma siis nüüd püüan kahetseda. Mida ma ehk peaksin?
- seda, et ma ei saanud nooremana aru suhtlusvõrgustiku olulisusest, ei loonud "õigeid" suhteid, mis minu isiklikule "edule" kaasa oleksid aidanud. Mulle ju räägiti, et ülikooli ei mind mitte õppima, vaid just seda võrgustikku üles ehitama.
- seda, et ma ei valinud endale teadlikult elukaaslast "võitjate põlvkonnast", no kasvõi mõni edasipüüdlikum kursavend oleks ju sobinud. Ma tahtsin, et inimene mind siin ja praegu naerma ajaks ega osanud tema tulevikuperspektiivi üldse kaaluda. Ma ei vaadanud mehi üldse "õige" pilguga!
- seda, et ma ei püüdnud pealinnas Tähtsas Ministeeriumis hambad ristis karjääri teha, vaid andsin alla.
- seda, et ma tulin tagasi "kolkasse" - mind hoiatati sõna-sõnalt: "vaadake, et te peale ülikooli siit vehkat teete, muidu on varsti mees ja lapsed ning teie elul kriips peal!" Ma pole kunagi vanemaid ja targemaid kuulata osanud.

Need on ilmselt asjad, mida ma peaksin kahetsema, kui võtta etaloniks keskmine "eduka inimese" definitsioon. Päriselt kahetsen ma ehk ainult veidi seda suhtlusvõrgustiku asja, sest noh, tahaks küll tunda jah igasugu toredaid inimesi. Aga ma ei tea, kuidas. Ma arvan, et oma eluvalikuid saab kahetseda siis, kui nendega rahul ei ole. Teisalt isegi siis ei tea sa ju, millega sa siis rahul ei oleks, kui teised valikud teinuks. Ma arvan, et täielikku lusti ja lillepidu ei saavuta mitte ühegi valikuga. Tagantjärele sa ei tea ka, millised plussid ja millised miinused mingi valikuga kaasnenud oleks. Seega - miks kahetseda? On nagu on. Ela sellega. Ju siis sa ei osanud paremini. Äkki hoopis tegidki enda jaoks ideaalsed valikud? (Ma enda puhul parematel päevadel seda vargsi kahtlustan...)

Kindlasti on igaühel aga mingeid pisiasju, mida kahetseda. No umbes see, et pidin ma ometi nii hilja sündima, et kui Motörhead Eestis käis, olin ma liiga titt, et kontserdile minna. .... Appi, see tuli pika mõtlemise peale ainsana meelde praegu. No ei kahetse ma ühtegi nõmedat hilpu, mille ma ostnud olen, nii nõmedad need ju ka ei ole olnud jne. Ikka siis idioot või mitte-inimene? (sellest tsitaadist lähtuvalt siis noh).

Üks asi, mis mõnikord maad mind neelama soovida sunnib, on minu isiklik vastuolu oma arvamuse avaldamise ja suhete rikkumise hirmu vahel. Ma ikka mõnikord mõtlen, et olgu see ometi viimane kord, kui ma inimeste sekka lähen ja suu lahti teen! Unenägudes on samuti üks korduv motiiv see, et ma olen teinud/öelnud midagi nii andestamatut, et kõik ütlevad minust lahti ja must saab lindprii. Õudne on see sisemine sund arvamust avaldada ja veel hullem on see, et ma olen õppinud seda mingi piirini kinni hoidma, mille tulemuseks on see, et vimm koguneb ja kui see lõpuks plahvatab, siis hoopis inetumas vormis, kui algselt plaanitud. Ja ma ometi ei vihka neid inimesi, kelle arvamused mu sajatama panevad. Ok, võib-olla viis minutit vihkan ka, aga kui asjad välja öeldud, siis võiks nagu sõbralikult edasi minna ju? Noh, et su arvamused on ikka täieliku sitapea omad, aga inimesena ma sind ei vihka ju. See on kuidagi seedimatu kombo enamikule. Mida te nii isiklikult võtate, eks?

Ma ise võtan kõike äärmiselt isiklikult muidugi. Siia sobiks üks tsitaat, mille ma Katarina von Bloggeri juurest kunagi üles kirjutasin: "Avalik blogimine on müstiline segu hirmust hukkamõistu ees ja lootusest mõistmise järele." Mulle tundub, et üldse igasugune avalik enda avamine ja arvamuse avaldamine on seda. Ma nii õudselt kardan, et keegi teeb mulle haiget selle tulemusena! Teisalt, ma ei saa vait ka olla, sest siis teen ma ise endale haiget. No ja siis mõnikord ma kahetsen, et oli mul vaja. Aga just, oligi vaja, ei saanud ju teisiti. Tegelikult olen küll üsna harva kõrvetada saanud ja sageli ilmselt kujutan ette, et olukord on hullem (kõrvaltvaatajad ei ole alati konflikti näinudki seal, kus ma kahtlustan, et äkki sai suu liiga laialt lahti tehtud). Ja mis peamine, hästi kummaline on näha, et kui minu arvamus ei meeldi, siis püütakse peaaegu eranditult rünnata minu välimust, sugu või päritolu  - "kehvasti värvitud juustega Ida-Euroopa lits!" (kokkuvõte erinevatest reaalsetest solvangutest minu suhtes). Ses suhtes sümptomaatiline selle viimase Alvar Loogi solvu(a)misjuhtumi taustal - naistel karatakse alati välimuse kallale (sest see on määrav, see otsustab, kas oled ka midagi väärt, kõik ju ometi teavad, et naise saab kõige paremini ära nullida teda koledaks nimetades, või kui tõesti väga kole ei ole, siis raudselt on müüdav, ja odavalt), ainult mees võib imestada, kui tema välimus kellelegi hambusse jääb. "Narri naist, aga mitte tema soengut?"

Aga ikkagi, ma võin ju korra kahetseda, ometi on see selline "enam iialgi ma ei joo" pohmaka-lubadus, mis kiiresti ununeb.

Just you try to hold me down 
Come on, try to shut me up  (vist mu kõige lemmikum lugu Hole'lt, ideaalne kombo tekstist, energiast, vihast, kitarr, mida ma pean mängima õppima, aga ilmselt ei viitsi - seda võiks juba ette kahetseda)

Kaja Kann. Tänavatüdruk

Kuidagi pelutav oli selle raamatu kirjeldus: "/../ keel on otsekohene, sageli liialt mustvalge, kuid see-eest terav." Mulle ei löönud kohe pähe, et niimoodi võib keskmine kõrvaltvaataja iseloomustada just üht äärmiselt normaalset inimest. Ma oleks pidanud rohkem süüvima järgmisse lausesse: "Tema tegevust on võrreldud mänguga: ta nagu mängib tsirkust, mängib muusikat, mängib, et tantsib, mängib, et kirjutab raamatut." Ma mängin näiteks, et ma olen täiskasvanu, see oleks kohe üks puutepunkt. Peategelasele öeldakse raamatus samuti, et ta on 14-aastane 40-aastase kehas.

Mulle igatahes väga sobis selle raamatu keel ja stiil - umbes, et näe, ka teiste inimeste mõttevoog võib olla selline nagu mul. Et on veel täiskasvanud inimesi, kes tajuvad oma peas teravalt imelikke sotsiaalseid situatsioone, reageerivad üle ja alla ning lepivad sellega ja julgevad selle kõik veel raamatussegi kirjutada. Ei käitu alati "normaalselt", täiskasvanulikult, kainelt kaalutlevalt jne. Tulistavad puusalt ja tunde pealt.

Natuke meenutas Maarja Kangrot, aga kui Maarja on pigem elitaristlik bitch (positiivses mõttes muidugi), siis Kaja, jah tõesti, tänavatüdruk. Siis ma juhtusin vaatama fotot Kajast ja kohe tuli pähe Courtney. Muidugi. "On jube raske olla nii intensiivne naine!" ohkas keegi Courtney kohta. Jah, just, intensiivne naine see vist ongi, mis ka Kaja iseloomustab. Tugev sisemine sund millekski, mida mõistus ja ühiskondlike normidega arvestav alalhoiuinstinkt heaks ei pruugi kiita. No näiteks raamatus need kirjad, mida Kaja õppejõududele kirjutab ja pärast enam tagasi võtta ei saa. Et ta ütlebki õpetajale "sitapea" ja põhjendab sinna juurde (otse õpetajale muidugi) , et ta teisiti lihtsalt ei saa ja see ei tähenda, et õpetaja hea ei oleks. Õpetajana hea, inimesena sitapea. Kas see toob talle kaasa kohutavaid tagajärgi, see sisemise sunni järgi talitamine? Ei too tegelikult. Jah, teatud ühiskonnaliikmete halvakspanu ehk (meeldejäävad stseenid politsei ja verekeskusega), aga Kaja see ei peata. Siinkohal meenus veel intervjuu Mait Vaiguga, mida eile lugesin ja tema sõnad, et "Kahetseda on tegelikult paljut ja inimesed kes ütlevad, et nad ei kahetse suurt midagi -- järgnev ei ole minu mõte, aga ma nõustun täielikult -- on kas idioodid või ei ole nad inimesed." Ma ilmselt kirjutan sellest veel pikemalt, sest puudutas, aga ma mõtlen pigem nii, et on nagu on ja läks nagu läks. Mis sest enam?

Tänavatüdruk on vaba hing, kes kompromissile ei lähe. Teeb asju omadel tingimustel ja normidesse end ei painuta. Võib-olla kedagi šokeeribki, aga mu meelest on hea, et "imelikke" (see staatus määratakse raamatus Kajale kohe mitu korda) inimesi ikka leidub. Mu meelest on hoopis kummaline, et leidub inimesi, kes ongi päriselt normaalsed täiskasvanud ühiskonnaliikmed, mitte ei nikasta ennast pidevalt ära neid mängida püüdes.

Tegelikult räägib see raamat filosoofiaõpingutest Tallinna Ülikoolis.

Naerata - sa oled metsloomakaameras!

Mul on tekkinud kergelt skisofreeniline tunne, et praeguses olukorras peab kohe erakordselt tundlik olema, sest vähimgi arvamus võib kellelegi isikliku solvanguna tunduda (ma ise pole mitte erand, olen jõudnud solvuda küll ja veel, aga õnneks siiani suud pidanud, kuni viie minuti pärast solvumine üle läks). Seega, ma mingeid arvamusi üldse loopima ei hakka, aga mõtlesin siiski, et positiivseid elamusi võib ju ometi jagada?! Ma saan aru, et selleks peab praegusel hetkel privilegeeritud olema, et midagi positiivset kogeda st saad liikuda, ei ole kaotanud tööd, oled terve, ei ole üksildane jms, aga ma loodan, et "minu imelist koroonapuhkust" nina alla hõõrumisena ei võeta.

Tõeliselt tänulik peab olema geopeitusele, mis on kättesaadav meelelahutus olukorras, kus kõik muu on keelatud. Minu erilised hetked on näiteks see, kus ma pärast ekslemist mingis üüratus võsas jõuan välja lagendikule, kus kitsede toidu"majakesed" (no raudselt on neil puust harkjalgadel mingi nimi ka), tükk soola ja miski jalgadel hoone, millest siis loomi vaadelda või püssiga lasta, ei mina tea. Vahin siis seal ringi, sest paistab, et GPS juhib mu võssa, kui avastan mingi kummalise tehnilise instrumendi - jõllitan seda, sest noh, geopeituses tuleb selliseid kummalisi peidikuid ikka aeg-ajalt ette, kus vaja mingi kood sisestada või muud teha. Asja olemusele pihta ei saa ja liipan edasi võssa. Hiljem küsib L., kes samasse kohta peale mind sattus, et huvitav, kust sealse loomakaamera pilti näha saab...No selge siis, millega tegu oli - juhm linnaloom jõllitas otse kaamerasse, saamata aru, millega tegu. Loodetavasti keegi seda ülekannet ei vaata...

Rääkides kummalistest peidikutest, siis ühes teises võsas on näiteks selline, millest ripuvad välja kummist voolikud ja neid peaks idee poolest puhuma. "Ega ma loll ei ole, praegusel ajal!" ohhetab L. Mul juba voolik hambus, sest no ma tahan ju teada, mismoodi see värk töötab, kui suur on tõenäosus, et ma just sellest voolikust mingi nakkuse saan? Mis te arvate, kas ta pärast minu algatust jäi oma arvamusele kindlaks või ei? Muidugi, puhusime mõlemad nagu lollid, aga kasti lahti paraku ei saanudki. Nakkuste osas peaks veel peiteaeg kestma.

Igasugu võsades on lõbus see, kui palju sinna eksib ära mingit überuhke tranduletiga rahvast. Madala põhjaga bemmid ja mersud on eraldi teema, aga ehk on nemad ka meeleheitel geopeiturid (peale meie autosaagat ma veidi pelgan tema pärast ja käime pigem pikema maa jala). Mingi äsjapestud miljon maksva džiibiga (L. teadis rääkida) vend oli nii lahke, et pakkus meile lausa küüti. Pidi tema ikka üksik olema, kui leidis mingi puu otsas turniva (ma jään alati vahele, noh) ahvipere normaalseks kaaslaseks sobivat. L. vastas viisakalt: "Tänan, aga ei, meil on siin veel tegemist!" Huvitav, mida täpsemalt arvatakse sind otsivat pärapõrgust mitte eriti atraktiivsest võserikust? "Matavad laipa!" oleks minu esimene pakkumine.

Koroonastyle: Fatima haukab pirukat, taustaks Kunda sadam

Kellel ligipääs loodusele puudub, siis meelelahutuseks mu meelest parim asi, mille isolatsioon siiani meile kinkinud on - Post Malone'i tribüüt Nirvanale:

"Not performing "Smells Like Teen Spirit" is probably the most Nirvana thing ever." Ja ma üldse ei salli neid kodukontserte muidu, aga see on äge. P.S. Palun ärge vaadake seda lollakat vestlusakent, eriti peale seda, mis toimub siis, kui Posty tervitab otse-eetris Courtneyt, kes salvestusele muuseas oma õnnistuse andis. No ja et inimesed ei saa aru, miks nad kleitides on ja muu selline "peksan peaga vastu lauda" lollus.

Ja "Minu geniaalse sõbranna" teine hooaeg on ka ETV2-s! See on veel parem kui esimene, nagu mu meelest ka raamat. Ma ei tea, kas järgmised hooajad ka tulevad, sest neid raamatuid eesti keeles veel pole, aga ma vist ikkagi vaatan, sest see seriaal on tõesti tore.

Fredrik Backmani "Ärevil inimesed" on imeline raamat! Ma pole "Ove" lugenud, aga see on veel parem kui "Vanaema saatis mind ütlema..." ja "Britt-Marie"! Minu meelest. Algus ei lähe üldse käima, aga siis järsku läheb ja see räägib kõigest olulisest, aga läbi soojuse ja huumori ning ajab nutma ja naerma. Nagu raamat peab. Ma panen ainult paar tsitaati, aga üldse see tekst on kuldmune täis:
"Kõik suudavad kasvatada müüti iseendast kui neil on piisavalt väetist, nii et kui rohi paistab teispool aeda rohelisem, siis arvatavasti seetõttu, et see on sitta täis".

"Me tegelikult ei taha, et meie lapsed liiguksid oma unistuste poole või käiksid meie jälgedes. Meie tahame käia nende jälgedes, kui nemad meie unistuste poole liiguvad."

"Öeldakse, et inimese isiksus on tema kogemuste summa. Aga see pole ju tõsi, mitte päriselt, sest kui meid määratleks meie minevik, ei suudaks me end iialgi taluda. Me peame saama ennast veenda, et me oleme midagi enamat kui eile tehtud vead. Et me oleme ka kõik meie järgmised valikud, kõik meie homsed."

Lõpetuseks ka irooniaannus elult - sain täna kõne, et olen võitnud 50 eurose Piletilevi kinkekaardi...Millal veel, kui mitte nüüd! Mina, kes ma olen üks väheseid, keda avalike ürituste ärajäämine sügavalt morjendab. 

Noorus on ilus aeg...

Sain kirja, kus otsiti erinevate elualade esindajaid keskkoolinoortele oma erialast jutustama. Mõtlesin, et läheks. Meenus kohe ka see tore saade, kus Urmas Vadi käis töövarjuks tööpõlgurile. Nimekirjas juutuubereid ja blogijaid siiski ei olnud, aga riigiteadlane näiteks küll. Oi, ma võiks rääkida kui igav, tüütu ja mõttetu oma naba nokkimine see on. Praeguse "keskkonnakatastroofi" valguses veel eriti - isegi populismipunkte ei viitsita Lõuna-Eestisse korjama minna, saagu ise seal perifeerias hakkama, meil pole aega. Uskumatu isegi, kohaliku noortekeskuse ette viitsitakse küll piketeerima tulla, sest seal tegeldavat homopropagandaga, aga selle peale ei tule, et minna Põlvamaale suppi ja sooje tekke jagama sealjuures rõõmsalt kaamerasse naeratades. Kõvad PR- geeniused.

Tegelikult ma tänapäeva e-koolis enam hakkama küll ei saaks. Minu peamine õppetund koolis oli ju olulise ja ebaolulise eristamine ehk kuidas oma elu mugavalt elades miinimumpingutusega maksimumtulemus saada. Ja väga tänulik olen selle eest! Praegu ei saa ju enam niimoodi laveerida, puudumised jooksevad lapsevanemale telefoni ja tegemata tööd tuleb järele teha (kusjuures selle üle on isegi mu eakaaslased imestanud, aga mina mäletan just, et kui ikka puudusid mingi nõmeda töö ajal, siis nii oli ja järele tegema ei pidanud). Ma arvan, et ma siiski ei lähe laste illusioone purustama, las arvavad, et töö teeb õndsaks.

Illusioonidest, mul lähevad küll kõik unistused täide, isegi need, mis on üsna võimatud. Nimelt näen ma neid unes ja kuna mu unenäod on äärmiselt realistlikud, siis erilist vahet pole. Hiljuti istusin Rammsteiniga backstage's näiteks. Pärast tuli välja, et L. oli samal ööl sama und näinud, ainult selle vahega, et tema unes olin seal mina ka, minu unes teda mitte. Egoist. Courtney Love'ga jõime tema mansionis teed, oli õdus. Õnneks on neis unenägudes täiesti õige kogus ebamugavust nagu ilmselt ka päriselus oleks, sest no ma võin ju neid hulle langenud naisi imetella, aga tegelikkuses ikka kardan ka.

Vist ei peaks, täna avastasin, et teised kardavad mind veel rohkem. Nimelt on mul tööle tulles üks kitsas koht ees, kust läbi minnes kellegagi kohtudes tuleb tee äärde tõmmata ja tuleb välja, et alati muudab oma trajektoori esimesena vastutulija, mitte mina ja no ma ei kõnni neile ülbelt otsa, nad lihtsalt juba kaugelt astuvad eest. Mingi eriline naistank ma ju pole. Kuigi, vaatasin just oma koolilõpu videot 18-aastasest endast. Püha taevas, milline püss! Nüüd ma saan aru, mida mõtles see paralleelklassi ahvinimene, kui olevat kommenteerinud, et mul ei lähe jalad ülevalt kokku. Ei läinudki, ilma igasuguse tagamõtteta, ma pole nii peenikesi koibi ammu näinud! Kuidas vanemad lubasid mul selga ajada liibuva glitterroosa megamini koos kahemeetriste kontsadega, ma ei tea, aga üldmulje oli nagu äsjasündinud Bambi. Milline armas naiivne tütarlaps! Ja nad räägivad, et me läheme vananedes paremaks. Vale, ma tahaks küll selline nunnu olla. Aga hästi kalestunud hingega. Praegu olen vanem, paksem, tigedam kui Rein Raua moodi väljenduda. Naistank.

Tegelikult ma tulin siia, et muusikast kirjutada, aga ei saanud jälle mölaga pidama. Igatahes, kuulake, on ju ilus?!:

A kes too laulab nõnna kenaste? Tegemist siis noore Tobias Forgega, praeguseks tuntud kui Ghosti esimees Cardinal Copia. Leidsin torust ka toreda video, kus näeb Tobiase erinevaid stiilikatsetusi läbi aegade, mu meelest tore vaadata noort inimest tema eneseleidmise teekonnal :)

Riot Grrrl - kes nad olid ja miks neid enam ei ole?

Vahel harva käsitletakse meedias ka neid teemasid, mis on olulised kogu maailma toimimise heaks mind huvitavad. Näiteks eile oli Aimar Ventsel riot grrrl-ist kirjutanud. Mu mäletamist mööda oli viimane kord, kui sellest muusikastiilist põhjalikumalt juttu oli, aastal 2011 Punkpolitseis (tänu oma blogile tean nii täpselt)...

Ventsel ütleb: "Netis otsides leidsin ma ka seda, et diskussioon teemal, kes ja kuidas on Riot Grrrl, on väga segane. (Siin lauses on midagi puudu, aga jätsin kirjaviisi muutmata) On bände, kes minu mäletamist mööda olid väga Riot Grrrli liikumise ikoonid, keda aga mõnes artiklis selleks üldse ei peeta." Seda tahtsingi kommenteerida. Nimelt sattusin ka mina riot grrrlini läbi Hole´i ja L7, kellest esimene on end liikumisest kindlalt distantseerinud ja teist peetakse grungebändiks. Ka Babes In Toyland, kellelt Ventsel oma pisiku sai, ei ole kirjade järgi riot grrrl, vaid punk/noise rock.

Hole´iga on muidugi olukord eriti komplitseeritud, andis ju Courtney Bikini Killi (mida peetakse riot grrrl-i esibändiks) esinaisele Kathleen Hannale suisa vastu lõugu. Sellest sündmusest on mitmeid erinevaid versioone liikvel igatahes, selge on aga see, et need kaks üksteist ei sallinud ega salli siiani. Nagu ma aru saan, peab Courtney riot grrrle pigem diletantide kambaks, kes küll karjuvad kõvasti, aga kellel õiget sisu ei ole. Eks ta ole, Bikini Killi on tõepoolest keeruline kuulata (see Ventsli artikli juures ära toodud lugu "Rebel Girl" on üks enim muusikat meenutavaid) ja päris mitut teist kiljuvate naiste punti ka. Ilmselt leidis Courtney, et kui tahta olla märgatud meestekeskses rockimaailmas  tuleb siiski olla ka muusikaliselt tõsiseltvõetav, mitte lihtsalt kisada, et "tüdrukud lava ette". Oma loos "Mono" küsib ta lausa, et "99 girls in the pit - Did it have to come to this?" 

Teine teema on sellega, et Courtney on paranduskooli taustaga streetwise , Kathleen aga noor haritud naine, kes olla enne seda virutamise intsidenti Courtneyle karjunud, et ma esitan sulle väljakutse osaleda feminismiteemalises debatis ükskõik millises Ameerika ülikoolis! Courtney on sellele teemale reageerinud lausega: "Look, you've got these highly intelligent imperious girls, but who told them it was their undeniable American right not to be offended? Being offended is part of being in the real world. I'm offended every time I see George Bush on TV!" Ehk siis tema lähenemine on pigem näidata koht kätte ilma igasuguse kolmanda laine feminismita, ilma mingite teooriateta, mis tunduvad pigem elitaarsed ja ühe kitsa grupi huve esindavatena - riot grrrl kui kõrgharidusega valgete neiude akadeemiliselt motiveeritud protest.*


Miks riot grrl nii kiiresti välja suri? Ma näen siin just muusikalist põhjust - enamik neid bände ei arenenud mitte mingis suunas. Kaua seda lo-fi kisa aga kuulata ei kannata. Hole'il oli nende enda sõnul kuulamatu vaid esimene plaat (ma vaidleks siin vastu, aga vähemalt üks mu karastunud kõrvaga peamiselt punki kuulav tuttav väitis sama), kolmandaga aga jõuti juba täiesti kvaliteetse raadiorokini välja:

Jah, muidugi võib öelda, et just nemad müüsid ennast maha, läksid kommertsiks kätte, aga ometi mõjutasid nad läbi selle minu hinnangul muusikat rohkem kui riot grrlid, kellel oli küll sõnum, aga väljapoole oma skenet (ja ülikoole) see väga ei kajanud. 

Lisaks tahtsin kommenteerida seda kinderwhore värki.  "Kui keegi mäletab, siis 1990ndate alguses oli moes n-ö kinderwhore’i riietus. Alaealise prostituudi stiili ikooniks oli Courtney Love – Kurt Cobaini naine ja Hole’i laulja. See oli segu 60ndate beibemoest mingi ebamäärase koduperenaise riietusega." Tegelikult käis õudne sõda endiste sõbrannade, Courtney ja Babes In Toylandi Kat Bjellandi vahel, et kes selle stiili esmaleiutajaks siis on. Taaskord, Courtneyt mäletatakse rohkem, sest tema sai kuulsamaks. Kat sellega väga rahule ei jäänud, selle märgiks on ka Ventseli artikli juures olnud "Bruise Violet"-i video, kus Kat´i jälitab keegi temaga sarnane ning ka laulu sõnad on Courtneyle "pühendatud".

Kui L7 juurde tulla, siis neilt tuli sel aastal uus plaat, üle kahekümne aasta muideks. Tehke järele või makske kinni, plaat on äge! Erinevalt enamikest end riot grrrl-ks nimetavatest bändidest on nende fookus olnud alati rohkem muusikal. See aga omakorda ei pea tähendama, et nende lugude sõnum ei võiks olla motiveeriv, julgustav, omanäoline. Nad olid (ja on) just sellised iseteadliku suhtumisega ühiskondlikke norme lammutavad ägedad naised, kes aga ei kandnud endal silti "riot grrrl".

Mu meelest igasugused sildid siiski kammitsevad ja sisaldavad endas lisaks sobivatele assotsiatsioonidele alati ka ebasobivaid. Mitte keegi ei vasta definitsioonile ideaalselt. Mulle näiteks ei istu kuidagi see soospetsiifiliste festivalide idee. Mulle ei meeldi segregatsioon ja punkt. Tütarlastegümnaasiumidest Saudi- Araabia sugusid lahutava süsteemini - ma ei tea ühtki põhjust, miks see peaks töötama ja asja paremaks tegema. Ägedaid naisi on muusikamaailmas siiski mitmeid ja nad esindavad täiesti erinevaid stiile, pole põhjust neid mingi ühisnimetaja alla koondada. Teisalt, riot grrrl tegi siiski suure teene tutvustades tüdrukutele võimalust osaleda käredama muusika loomisel ja fännamisel, ilma nendeta oleks rockiskene ehk veelgi meestekesksem. 
Meile Eestisse see teema muidugi üldse ei jõudnud. 

P.S. Leidsin riot grrrl bändide kohta veel sellise lause: As media attention increasingly focused on Grunge and Alternative Rock in the early nineties, the term "Riot Grrrl" was often applied to less political female or female-fronted alternative rock acts such as Babes in Toyland, The Breeders, The Gits, 7 Year Bitch, Hole, Lunachicks, Dickless, L7, PJ Harvey, Liz Phair, Veruca Salt, and even No Doubt . Ehk siis, riot grrrl oli eeskätt poliitiline, mitte muusikaline termin. Kahjuks olid kõik selles eelnevas lauses nimetet bändid oma muusika kvaliteedilt tõelistest, padufeministlikest riot grrrl bändidest etemad. Ma arvan, et sinna ongi koer maetud. 

*Teemaväliselt, hetkel loen Elena Ferrante Napoli tetraloogia teist raamatut "Lugu uuest perekonnanimest". Mainin igaks juhuks, et tegemist on tõeliselt eepilise looga, mis mujal maailmas palju kajastust saanud, meil aga räägivad raamatutest peamiselt vaid blogijad, kelle häält pole väga kuulda. Tõeliselt nukker lugu sel teemal Krista Kaeralt. Igatahes on selle loo suureks teemaks just "kuidas muudab haridus naisterahva positsiooni patriarhaarses ühiskonnas" - ei, üldse mitte kuiv lugemine. Peategelasteks on seal kaks töölisklassi neiut, kes on keskmisest edasipüüdlikumad ja nutikamad, kuid kellest üks jõuab elus edasi tänu õnnele jõuda ametlikku akadeemilisse ringkonda, teine aga võitleb oma võitlused väljaspool seda. Mu meelest nende olukord natuke illustreerib seda riot grrrl-i ümber toimunut - "kes sees, kes väljas" olukorda.

"Te olete kõik siin idioodid!"*

Üldiselt läheb suuremas osas Facebooki gruppides mingil hetkel andmiseks. Olgu see siis kassikasvatajate grupp, blogijate või Virginia Woolfi oma. Ma olen näiteks olude sunnil (tahaks ikka infoga kursis olla) oma suvilarajooni inimeste grupis - enne sellega liitumist poleks ma aimanudki, millised õelad, kitsarinnalised ja võitlushimulised inimesed seal elavad! Kohe kõhe on nüüd külavahel liikuda...Loomulikult on neid "hulle" grupis vaid käputäis, aga tooni annavad just sellised.

Virginia Woolfist tulin ka üsna ruttu tulema, sest seal oli veel see teema, et täiesti rahumeelsed, kuid kellegi jaoks sobimatud (ei ühtinud üldise etteantud suunaga) teemaarendused kustutati moderaatorite poolt ära ja inimesi blokiti minu silmis põhjuseta. Ühesõnaga, mõtete vahetamise grupi asemel tekkis justkui sekt, kus teatud teemade tõstatamist absoluutselt ei tolereeritud ning igasugune teisitimõtlemine sai trolli sildi kaela. Ma enda arust tunnen trolli ära ja see, kui kellelgi on veidi erinev seisukoht, annab mõttearendusele sageli isegi huvitavama suuna. Mis me ikka üheskoos kõik takka kiidame, ise teades, et need, kes kahtlevad on lihtsalt vait, sest muidu riskivad grupist eemaldamisega.

Ega see ainult eestlaste teema ei ole, täna just avastasin sarnase asja Hole & Courtney fännide grupis, kus keegi seab kahtluse alla Courtney inspireerivuse ning osutab pigem sellele, kuidas tema käitumine ikka varem sugugi adekvaatne ei olnud. Tundidepikkused hilinemised, laamendamine ja kokkulepete eiramine pole ka minu meelest mingi kena toon. Tüüp diskuteerib täiesti viisakalt, rääkides, kuidas muusikatööstuse reaktsioonil Courtneyle on olnud siiski ka tõsised põhjused, ta on ise palju sildu põletanud ja teistsuguse käitumise juures oleks ta palju olulisem inspireerija võinud olla. Noh, grupiliikmete reaktsioonid olid pigem sellised, et mis sa, värdjas, siit grupist üldse otsid, kui sa meie Kuningannat ei austa ega armasta?! Tüüp siis seletas, et ta väga armastab Courtney muusikat, kogub seda, on käinud kümnetel kontsertidel, aga tundis teda põgusalt ka tema pöörasematel aegadel ega kiida seda lihtsalt sajaprotsendiliselt heaks. See ei ole eeskuju, see on pigem hoiatav eeskuju! Mille peale tuleb veel hullem sõim, et sa kuradi teeskleja, teise najal enda upitaja, kõige jälgim limukas, kes ise veel artisti tundes teda seljatagant pussitab. "Misogüüniline ja stereotüüpiline trollimine!" tuli ka nüüd ära, lahe. Mu meelest inimene lihtsalt avaldas veidi teistsugust seisukohta kui sealne "All Hail The Queen!" kombeks on ja ausalt öeldes on see täitsa adekvaatne tähelepanek. Aga ei ole lubatud, ainult mõõdutundetu kiitmine on. Pool Internetti on täis arvamusi "Courtney tappis Kurti!" ja "Kurt kirjutas kõik Hole´i hitid" ("Teise plaadi omad kirjutas Billy Corgan!".."Eeee...esimene plaat oli lihtsalt sitt/ju selle ka keegi mees kirjutas") - see on mu meelest mõttetu trollimine, aga faktidel põhinev arvamus, et äkki siiski ei teinud ta kõike õigesti?

"She is a survivor, a mentor, a mother, queen, and goddess." Mis põhjusel inimesed selliseks muutuvad ja seesugust piinlikku teksti kirjutavad? Nalja tipuks, kaks jumalanna-kummardajat said teineteisest valesti aru ja üks nüüd lahkus ise uksi paugutades grupist. Põnev. Ilmselt kustutatakse see teema varsti ära ja rauge Courtney kultus saab edasi minna, ilma et keegi ebamugavaid teemasid tõstataks või millegi sisulise üle arutleks. Great success! Pangu siis kohe grupi kirjeldusse, et siin konkreetselt ainult jumaldatakse ning igasugune arutelu on rangelt keelatud. 

Laiemalt on vist tegemist kaitsereaktsiooniga "mina tahan uskuda ja sina palun ära mu usku kõiguta, muidu ma ei tea enam ise ka, mida teha!" Mõnes mõttes ma omasuguste ringi kapseldumisest saan täiesti aru, enesekaitseks ongi mugavam, ma ka ei taha oma heaolu igasuguse saastaga rikkuda ja imetlen nende vaprust, kes huvi pärast, et vaenlast tunda, Objektiivi lugemas käivad. Aga kuskil seal on mingi piir, millest alates saab ühiste huvide ja sarnase maailmavaatega inimeste grupist sekt, millegipärast juhtub see internetikommuunides kohe eriti kergesti. Ilmselt on üheks seda soodustavaks jõuks moderaatorite piiramatu võim.

*Sellist tabavat konstateeringut juhtusin lugema ühe artikli kommentaariumist, mis üllatus-üllatus, ei rääkinud sugugi päevapoliitilisel või muidu tundlikul teemal, vaid kõigest kõrvitsaseemnete kasulikkusest - ka sellest võib mäsu alguse saada!