Niisama elumärke

Nädalavahetusel käisime jälle Koplis, kuhu laevatäis Rootsi punkareid kohale toodi ilmarahvale imestamiseks. Sealjuures avastasime taas ühe hea söögikoha,  selline buffee-tüüpi, ma muidu ei salli frikadellisuppi (ärge küsige, miks ma siis selle tellisin üldse - meie siilid, olemegi ühed kummalised loomad), aga seal oli päriselt hea ja ma võtsin pool portsu, mis oli minu jaoks suur kausitäis. Tartus vist kuskil nii odavalt süüa ei saa kui pealinnas. Üldse avastasime, et see Kopli liinidepoolne on hirmus ilus kant, roheline, parke täis ja meri igalpool ümberringi. Boonuseks see, et ühistransport käib ülitihti. Need munakivitänavad olid eriti nunnud. Uued majad mitte nii väga, aga praegu on veel ilu alles. Ja putukaväil on nii lahe! Tõsiselt ilus linnaruum. Mida see kolbanäoga EKREmutt selle asemel tahtis  - neljarealist maanteed või? Paavlis üritasime kaltsukas ka käia, aga no ma endiselt ei suuda. Mismoodi tuvastada miski, mis mulle meeldida võiks? Ma olen kärsitu, mul ei jätku jõudu kogu selle angaari läbikäimiseks. Peaks päris paljas ja meeleheitel olema, kui sinna sukelduks. Ostangi uusi riideid Lidlist, sest seal mul tuleb parajasti pähe, et oot, pükse oleks vaja vms. Eraldi pükste ostmiseks poodidesse suunduda - ei mina viitsi. 

Vahepeal käisime jälle Lätis ka, seekord pakkus suurima elamuse selline koht nagu Sietiņiezis. 

Eestist nii võimsaid vaateid vist ei saagi. Liivakivipaljandeid meil muidugi on, aga sellist jõge nagu Koiva Cesise kandis, ei ole. Imestasime muidugi selle üle, mis sunnib hordide viisi inimesi oma nime liivakivisse uuristama. Mida see annab neile kirjutajatele peale selle, et muudab ümbruse inetumaks? Et kui sa kraabid kuhugi südame ja sinna sisse enda ja pruta initsiaalid, siis on kohe igavene arm garanteeritud või? Ma saaks aru, et paar lolli, aga no nii massiliselt. Õõvastav inimliku lolluse ja looduse majesteetllikkuse vastasseis. 

Hiljem avastasin pettunult, et olen oma rinnal ussi soojendanud. Miskipärast tuli kodus arutlusele H.Ibseni "Nukumaja", mida mõni aeg tagasi vaatamas käisime ja järsku L. lajatas, et no aga ikkagi, naine jätab oma kolm last maha?! Ma siis vaatasin teda suurisilmi ja vastasin, et nojah, sama tavaline asi, mida iga nii kolmas mees (ei olnud statistikat käepärast, puusalt tulistatud, aga tundub umbes nii olevat) teeb ju? Mille üle imestad? Ja L. tõesti ütleski, et ahjaa, tõesti, kui sa nüüd nii ütled. Kuidas on võimalik selline pimetähn?? 

Aga noh, inimese maailmapildi kitsus või laius on ka sageli üllatuseks. Samal õhtul rääkis L. mulle kellestki ilgest värdjast prantsuse aadlikust, kes nautis piinamist ja perverssusi ja ma siis täpsustasin, et oot-oot, sa räägid markii de Sadest, eks? Ta vastas, et "vist oli jah selline nimi" ja ma olin nagu wtf, ma teadsin varajases teismeeas juba, kes oli de Sade. Kuskohast, pole õrna aimugi ja miks, aga teadsin, kuigi oleks ilmselt hea olnud, kui poleks teadnud. 

Ostsime piletid Iron Maideni dokumentaalile "Burning ambition", Mini tahtis ka sõbrannaga tulla, küsisin Mikrolt, kas tema ka. Ta ei tahtnud. Ma küsisin, et kas ta muidu teab seda bändi üldse. Muidugi tean! Surkisin siis edasi, et kas sa seda ka tead, mida nimetus Raudne Neitsi tähendab? Ma küsisin seda küsimust firmaüritusel viktoriinis kunagi, keegi ei teadnud. Mikro teadis, seletas mulle täpselt ära ka. Ma ei küsinud, kuskohast ta teab. 
 

Järelehüüe ühele supile

Täna räägin teile sellest, miks ei maksa kunagi midagi täiuslikult teha. Küll te veel kahetsete seda. 

Lugu sai alguse septembris, kui meil oli vaja Geojahil punktide kogumiseks püüda ja fileerida vähemalt 40 cm pikkune kala. Püüdmisega me vaeva ei hakanud nägema, sest pooled punktid sai ka ainult fileerimise eest ja kuna L. oli Youtubest näinud, kuidas kõvad mehed seda mängleva kergusega tegid, siis ostsime ühe kena lõhe või forelli ning L. asus fileerima. Noh, paarisekundilise video asemel sain ma nii viieminutise, mida on päris valus vaadata, justkui loomapiinamine oleks. L. väidetavalt teritatud noaga seda vaest lõhelist rappimas. Tehtud see asi siiski sai. Tavaliselt me ostame poest peata kala, aga seekord andis pea pikkust juurde ja kuna see kala oli paganama kallis, siis ei tahtnud head pead raisku lasta (pun intended) ning L. otsustas, et keedab sellest puljongi, teeme kunagi suppi näiteks. 

Puljong läks sügavkülma ja ununes. Eks seal oli teisi totsikuid veel ja ükspäev tegime nuusutamise teel kindlaks, et pagan, kaks karpi lausa seda kalapuljongi külmikus, paar kartulit jäi ka mingist toidust üle - teeme selle supi siis ära. Retseptiks võtsin selle.  Aedviljapuljongi asemel oli mul kalapuljong ja lisaks panin värviks ühe porgandi ka sisse. Lõhefileed sai 400 grammi asemel umbes 250, sest jube, mis see maksab. Lisaks müüakse seda fileed nahaga ju ja kuidas ma selle maha saan? L. tuli appi ja kuigi see nii õudne välja ei näinud kui see septembrikuine kalarappimine, siis piisavalt oskusinõudev ikka ja mina oleksin oma kärsituses ilmselt selle kala enne vastu seina virutanud, kui see nahk talt maha kooritud sai. Kala tükkideks lõikumine tundus ka üsna iuuu, seda tegi kah L. Mina suutsin veel jäätunud puljongi sisaldava Tupperware topsi õlisesse potti pillata, kust ma seda hirmsa vandumise saatel välja püüdsin koukida - kõik oli libe, kõrvetav ja ebaprofessionaalne. Mingi odava Lidli valge poolmagusa valasin ka sisse. (Ülejäänu jõin õhtul ära, hommikuks oli jube peavalu nagu garanteeritult.) Potist tõusis nii meeldivat lõhna, et mul tekkisid isegi teatavad ootused selle toidu osas. Lõpuks kui vahukoor ja till ka lisandusid, nägi see supp päriselt söödava toidu moodi välja kah. Ja see lõhn!

Üllatus-üllatus - see supp oli parim lõhesupp, mida ma oma elus saanud olen, isegi võrreldes igasugu restoranide omadega. Häda oli selles, et terve potitäis söödi ühe korraga ära. Imet jätkus heal juhul kümneks minutiks. Ja kui palju vaeva tuli näha! Ma saan aru, et normaalsetel kokkajatel lendaks siinkohal kohv ninast välja, kui nad seda lugedes kohvi jooksid, aga no mina olengi see, kes poti kõrval keevaid kartuleid valvab ja muud sellist mõistlikku teeb. See supp oli tõeline šedööver. L. käskis pilti teha ja emale saata, et näidata - ükskord oled sinagi millegagi hakkama saanud, aga ma usun, et ema võtaks seda nina alla hõõrumisena - ma ei usu, et ta iial oleks kalasuppi keetnud oma elus. Tõtt öelda ei uskunud ma seda endast ka. Ja see õnnestus! Kas ma juba mainisin, et see õnnestus oivaliselt! 

See on ju täielik tragöödia, sest millal ma veel elus satun olukorda, kus olen kohustatud kalapeaga midagi ette võtma? Millal ma veel soostun ostma ülemõistuse kalleid koostisosi,  et need viie minutiga konsümeerida? Küllap söön ma ka tulevikus poolfabrikaate friikatega ja odavaid makarone,  sest traditsioonid - nii on alati tehtud ja rajalt kõrvale astuda on kohatu. Las jääda sellest supist kaunis mälestus. See postitus oli nekroloog.   

Läheks kuhugi välja?

Suur uudis tuli, et Hollykas pannakse kinni. Noored ei joovat. Noored ei pidutsevat. Hirmus.

Mäletan, kui käisin mõned aastad tagasi Norras ja seal oli õhtul baaris külastajate keskmine vanus üle kolmekümne. Norra sõbranna selgitas, et noored ei saa endale väljas käimist ju lubada. Siis olid seal kokteilid hinnaga 10 eurot ja õlu 6. Meil on praegu sama või natuke rohkem.

Ma ise käisin noorena iga päev baaris. Kõik käisid, istusid seal klaas ees ja ootasid, millal mõni tuttav tuleb, sest alati tuli. Praeguseks on see seltskond keskealised ja enam ei käi keegi niimoodi baaris, sest see oleks arulage raha põletamine. Poest saab terve pudeli kanget alkoholi ühe kokteili hinnaga. Kolm õlut ühe hinnaga. Minu meelest varem see suhe selline ei olnud. Oli natuke kallim, aga mitte üle poole. Laps sai endale ikka õlut lubada kooli söögiraha eest ja lausa mitut. Suitsupaki jaoks jäi ka üle. 

Klubiomanikud räägivad, kuidas rahvas tuleb ainult esineja ajaks ja pärast seda läheb kohe minema. Kas see näitab, et noored ei taha pidutseda? Ei, see näitab, et niisama aja veetmiseks on mõistlikumaid valikuid kui baaris raha põletamine. Vahepeal ju lükati esineja alustamist pikalt südaööst hilisemaks, et rahvas ikka baari käivet tõstaks, see vist pigem vihastas rahva välja. 

Mäletan ka seda, kuidas mõned aastad tagasi rootslased imestasid, et poes on meil asjad üsna sama hinnaga, aga vot väljas süüa-juua on neil oluliselt kallim. Norras olevat samuti, et tavainimene sööb väljas kui on mingi tähtpäev, mitte niisama. Hästi nukker trend, millega meil paraku kaasa on mindud. Kuigi hiljuti avastasin, et Tartu üks Michelini-restorane, Joyce, reklaamis ka üsna inimliku hinnaga lõunavalikuid, mida varem seal ei olnud. Ju siis ikka ainult tähtpäevade tähistamise pealt ära ei ela. 

Hinnad on muidu üldse imelikud. Tallinna vanalinnas sai lõunaprae oluliselt odavamalt (4,50) kui ma Tartus üheski kohas näinud olen. Üks jube putka Tartu kesklinnas pakub lõunavalikus soodukaga burks+friikad 9,99?!  

Ehk siis ma pakun, et juuakse-pidutsetakse küll, aga pigem kodudes, välja tullakse vaid paari joogi jaoks, mitte ei istuta pool päeva kõrtsis. Mis on ehk karskuse propageerijatele suur näiline võit, aga tegelikult pigem mitte - läbu on korteripidudel kindlasti rohkem ja väheneb oskus kultuurselt avalikus kohas alkoholi tarbida. 

Ma pole oma elus nii vähe väljas käinud kui viimastel aastatel (ja see ei ole "ma olen vana, ei viitsi enam"). Mul pole elu sees nii palju alkoholi kodus olnud kui viimastel aastatel. Enam ei lähe kontserdile, et vaadata, äkki on mõni bänd äge, lähed siis kui tead, et tahad konkreetselt mingit esinejat vaadata. 

 

Õiged toitumisprintsiibid

Hakkasin miskipärast juurdlema selle üle, kas teistel inimestel on ka nii, et nad kuidagi alateadlikult hoiavad au sees tasakaaluprintsiipi taldriku tühjaks söömises - et kõik asjad taldrikul+leib ja jook samal ajal otsa saaksid. Ei ole ju loogiline, et see alati niimoodi juhuslikult läheks, sest ikka on midagi rohkem kui teist, aga vähemalt mina arvestan alati, et kõik ikka lõpuks ühel ajal otsa saaks, aga ma ei tee seda kuidagi teadlikult. Kas see on mingi peen OCD tunnus või? Mikro näiteks sööb lemmikumad asjad viimasena - jätab kolm lihapalli taldrikule viimaseks. Mul on seda valus vaadata, kuigi põhimõttest saan aru. Ja söömisel on otse loomulikult ka kindel järjekord. Kõigepealt kartul/riis/tatar/makaron, seejärel liha/kala, siis salat, siis leib ja siis jook. See rituaalne järjekord on vääramatu, muudmoodi ei saa süüa. On muidugi ka "lihtsamaid" toite, igasugused kokkusegatud asjad nagu risotod, pastad jne, seal tuleb lihtsalt jälgida seda, et salat, kui on, tuleks peale põhitoitu ja siis leib/sai (sest riisi juurde käib ju sai, mitte leib) ning jook. Mõnel olla teooria, et juua tuleb alles siis, kui kõik söödud. Õudne. Ma ei suudaks. Mu kurk kisendaks joogi järele. Ja ilma leivata söömine on ka piinav, kuigi tehtav. Keegi väitis, et leiba ja liha söövad koos ainult ahned inimesed, ilmselt mingi vaeste eestlaste vanasõna. Ma väidaks vastupidi, et liha on võimatu ilma leivata süüa. Aga kala tuleb tingimata süüa saiaga, mitte leivaga. Välja arvatud mingid kilud jms, mida ma niikuinii ei söö. 

Isegi snäkkide puhul tuleb silmas pidada, et ei võtaks kaks korda järjest sama asja. Kui võtad juustu, võta vorsti vahele! Soovitatav järjekord: kõigepealt juust või vorst, seejärel puuviljake - oliiv/viinamari/ kirsstomat,/minikurk vms, siis teraviljatoode (kõrsik, küpsis, krõps) ja siis lonks veini või muud jooki. Kui eelmist ringi alustasid juustuga, siis järgmist alustad vorstiga. Ok, viina puhul käib vastupidi - jook ja seejärel üks toidupala, aga viina ma ei joo ka. 

Lihtne variant - söök ja jook ühes

Jätaks järgmise vahele

Aastanumbri vahetumine on mulle miskipärast oluline rituaal ja seda siis just üldine aastanumbri vahetumine, mitte enda sünnipäev. Lugesin hiljuti, et sünnipäeva mittetähistamine olla märk lapsepõlvetraumast. No mul küll ei ole, lapsepõlves olid täitsa toredad sünnipäevad, ainuke asi, et alati oleks nagu midagi enamat eeldanud. See vist ongi see "juurpõhjus" kui trendikalt väljenduda - ma suudan alati kõiki tähistamisi võimalikult glamuurselt ette kujutada (aga ise sihukest glamuuri korraldada ei suudaks) ja siis tegelik üritus tundubki kuidagi nõrk selle kujuteldava kõrval. Sama põhjus, miks ma väldin joonistamist, ühesõnaga.

Enne vana-aasta õhtut hakkasin ma ka passiiv-agressiivselt undama - mis me teeme, kus me lähme, kas sul sõpru pole (enda omi ju ikka tülitama ei hakkaks või ma ei tea ka, mis värk sellega on, viimasel minutil ennast peale pressida nagu ei sobi, kuigi võib-olla teised istuvad ka ja ootavad, et "keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea" - jaa, see laul tekitas juba lapsepõlves kahtlase igatsustunde, kuigi ma isegi ei teadnud, kes need valged maurid olid.). Küsisin lootusrikkalt ka teismelistelt, et noh, mis plaan on? Suuremal oli plaan varakult magama minna - noorus on ikka täitsa hukas! Kuidas meie omal ajal kuueteistaastaselt sõbrannaga käe alt kinni ootusärevalt Raekoja platsi poole kulgesime, et seal kangi all kellegi pudelist šampust lonksata ja oligi vist kõik tol korral, kogu glamuur, aga ikkagi kuidagi uhke ja täiskasvanulik tunne tekkis...Käratasin, et kes vana-aasta õhtul kodus istub, see vananeb järgmisel aastal kaks korda kiiremini, aga kedagi peale minu see nutma ei ajanud. 

Tegelikult vanemad käisid külas, sest jõulude ajal jäid meil ju kingid vahetamata ja selleks puhuks sai isegi sooja toiduga laud kaetud, pärast selgus, et jumal tänatud, Mikrol oli vaja jõululauast pilt teha kodundustunniks. Pilt sai tehtud, nüüd tema ülesandeks jääb juurde fantaseerida, mis see "tema panus" resultaadi saavutamisel oli. Ta ei saanud muuseas isegi aru, mida see tähendama peaks. Selline kasvatus meil. Samas mõtlesin, et kui tõenäoline on, et kõigil lastel tõesti kodus üks korralik jõululaud kaetakse? 

Jah, kuues taldrik on teisest komplektist, sest nii on lihtsalt, lina on triikimata, sest ma olen laisk ja viimasel hetkel selgus ka see, et jõulusalvrätikud on otsas ja said need sinised, mis pildil tunduvad lausa sobivat, aga tegelikus elus karjusid isegi mulle silma. 

Peale vanemate lahkumist tuli see hetk aastast, mil ma telekat vaatasin ehk siis Suurt Aaastalõpuviktoriini vaatasime ja pärast veidi Aastahiti gaalat ka. See viimane oli ikka jube. Esiteks täiesti tundmatud ja ilma igasuguse lavalise sarmita saatejuhid (nagu mataõps loeks viimase kontrolltöö hindeid ette) ja veel hullemad laulud. Hästi huvitav tegelikult, et kui mina teadsin eestikeelse top40 lugudest kahte (Tommy Cashi omi), siis ega mu lapsed palju rohkem ei teadnud - kes pagan see hääletas siis? Tipu moodustasid lood, mida omal ajal oleks ehk Märt Rannamäe saates mängitud, aga nö endast lugupidavates saadetes küll mitte (vaibakloppimine, mille taustaks kellegi sisutu möla, ei, mitte laulmine ega ka mitte räppimine). Huvitav, et Mini nimetas R2-te kõige nõmedamaks raadiojaamaks üldse - kahju, sest vanasti oli just vastupidi. "Ainult linnakad kuulavad selliseid laule!" Linnakad on siis ühtemoodi riides (must sulejopp ja hallid dressipüksid) noored, kes nurga taga veibivad ja istuvad Burger Kingis. Mingi selline normcore subkultuur. Lapsed nõudsid, et Aastahitt kinni pandaks ja nad saaks "My Kitchen Rules"´i vaadata, läksin lugesin tagatoas Varlam Šalamovit. 

Ma tahtsin tegelikult Ghost-i kontserti vaadata, aga selleks avanes võimalus alles pikalt peale keskööd, kui teised magama olid läinud. Vahepeal sai natuke lauamänge mängitud, Mini tegi teoks oma lubaduse enne südaööd magama minna, me vaatasime ülejäänutega rakette, samal ajal Mikrot rahustades, kes muudkui habises "oh vaesed, vaesed linnud!" ja siis vahtisime L.-ga 2007 aasta Kreisiraadio vana-aastaõhtut, mida me kumbki varem näinud ei olnud ja mis tegelikult eriti naljakas ei olnudki, aga ikka parem kui praegune ja arutasime, mis pagan selle Võrnoga küll juhtus, oli ta ju enne nii normaalne. 

Seejärel vaatasin üksi kella neljani Ghosti ja täitsa pidulik tunne tuli peale, nagu oleks kusagil käinud ja midagi näinud isegi. Mis on oluline, sest kõik ju teavad, et selline nagu oli su vana-aasta õhtu, tuleb kogu su järgnev aasta.

Ja siis. 1. jaanuari hommik. Ma lähen vetsu. Ma istun potile. Ma vaatan harjumuspäraselt üles lambi poole. Ja seal ta istub. Pagana paks ja pirakas ämblik. Ma jooksen (no enne ikka tegin teatavaid tegevusi ka, nii hull ma ka ei ole) ja karjun:" Peatage maailm! Ma ei taha seda aastat! Cancel! CANCEL!" Ma loodan, et 1. jaanuar äkki enam ei lähe järgmise aasta ennustuses arvesse? Kui läheb, ma jätaks hea meelega vahele. Mitte midagi head see tõotada ei saa. "Ämblikud on õnneloomad!" sosistab keegi paadunud optimist. 

HUA kõigile, loodetavasti on teil kõik ikka hästi!
 

Aasta lühim päev

Kuna eile sai väiksel kõnniringil käidud (29 000 sammu ja 21 kilomeetrit) pealinnas, siis nüüd tuleb kolmas päev ka suppi süüa - ei tundunud see 1,5 liitrit vett üldse ebareaalne, aga välja tuli ikka mingi 3 liitrit suppi või nii ja ma enamasti üle 300 ml-i ei söö. Ahjaa, kunagi vist hoiatati, et elus läheb matemaatikat vaja, see nüüd on vist see koht küll. 

Tallinnasse minnes unustasin kõik tähtsad asjad maha nagu UV lambi ja paberi, aga noh, esimese puudumisega tuli leppida ja teist ikka kuskilt leiab. Hirmsa pingepeavalu sain ka kohe muidugi, õnneks sai bussis tasuta kohvi ja sellega tableti alla. Üldse ei viitsi nii, et kui midagi toredat ees, siis pea arvab, et nüüd tuleks mingi pingepeavalu sisse lülitada. Varem oli seda kuidagi vähem. 

Buss oli toredalt tühi, olin endale soovituse kohaselt parima koha bronninud - selle laua ja jalaruumiga, aga loomulikult oli ühel mutil vanaproual sama mõte olnud ja kuigi mina istusin oma kohal varem, siis ta kavalalt kohe teatas minust mööda akna alla trügides, et "buss on nii tühi, et saab igale poole istuda". Ma olin nii naiivne, et ei saanud aru, et see oli käsk mulle. Ma ikka üllatun selliste peale. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, et mujale istuda, lihtsalt selline veenev nahaalsus ajab juhtme kokku. "Sa mutt, mine istu ise mujale, ma olin siin enne!" - no ei ole ju viisakas, aga niimoodi naeratades, sõbralikult, aga tungivalt, nii sobib. Ega ma kohe ei istunudki kuhugi, läksin kohvi tooma, läbi häda sain kurvis kallutavas bussis oma joogiga poole kanniga istmele ja kohvi hoidjasse (jajah, ma nägin alles pärast silti, et palun kasutatagu topsikaant, aga ega ma siis ka ei kasutanud  - kui on valida teise astme põletuse ja loodushoiu vahel, ma valin ikka viimase, isegi topsi käisin kaks korda täitmas, mida te veel ei taha!) kui mulle öeldi, et "nüüd saate minna mujale istuma!" Ja selline alandlik olevus olengi, et läksin. Uskumatu. Tagasiteel sai üks teine mutt ühest jõmmi välimusega tätoveeritud ja likööri limpsivast kalevipojastki nõnda lahti, et teatas - tal on lausa kaks kohta ostetud, et keegi ta kõrvale ei satuks. Tõeline eestlane! Kalevipoeg oli suvalise istme peale oma kannika toetanud, ei hoolinud numbritest. 

Rääkides tõelisest eestlasest, siis olgu tänatud mürasummutavad kõrvaklapid. Mingi kammaijaa käis tagasiteel minu taga istuvate rüblikute ja minu kõrval istuva koerakesega vene neiu vahel, vist isegi mingi sõnavahetus, aga ma ei pidanud millessegi süvenema ega ärrituma. Isegi sellest ei saanud aru, kui neiu minust mööda trügis enne lõpp-peatust, võib-olla ta ütles midagi, võib-olla mitte, kes seda teab, oo õndsust. Esimest korda elus ei võtnud klappe kõrvast ka bussist maha astudes ja võib öelda, et kui ma lubaks endale ettevaatamatust liikluses, võiks see lüke isegi elumuutvaks saada! Imeline! Aga ei, siiski.

Tallinnas oli rõlgelt külm ja tuuline nagu alati. Viimane etapp enne bussijaama läks pingeliseks, sest pimedus surus peale ja kui mult küsiti, et mis tööriista hoiab käes mees Lutheri vabriku rahvamaja fassaadil, siis minu silm seda küll enam ei seletanud. Õnneks on internet, aga sealtki tuvastasin ainult selle, et jumala poolt loodud tööriistade valikus sellist eset küll ei leidu. Vihjeks oli inglise keeles kolmetäheline. No ma pakkusin saagi, sest mööbel ju, puid ju saetakse, puust tehakse mööblit? Ei olnud. Viimases hädas küsisin otse kolmetähelist tööriista inglise keeles. Teine vaste tabas märki (kuigi visuaalselt mulle seda eset küll ei meenutanud) - ma guugeldan paremini kui ChatGPT. 

Tagasi kodus, tundus, et kass polnud mu väikest ärakäimist märganudki ja unustas samuti süüa küsida. Tallinnas ma sõin kiirelt Macis, kust anti posu paberit (ma ju ütlesin, et seda saab) ja eine kõrvale sai teed ka valida, mida ma enne oma elus polnud teinud, aga seekord kulus ära. Macis olid lauad rahvast täis, minu omasse pudenes kamp rootsi noormehi, kes pildistasid oma burkse hashtagiga "traditional estonian food." 

See aeg aastast

Selle aasta jõulud veedan nagu eelmisedki kassiga kahekesi, sest teised on mägedes suusatamas. No loodetavasti sel aastal ühtki kaheksajalgset külalist ei lisandu. Hissand, ma oleks võinud pea anda, et see vetsujama  oli eelmisel aastal, no pmst oligi, aga ma eeldasin, et detsembris 2024, mitte jaanuaris. Hämmastav. Igatahes keegi juba jõudis korteriuksele koputada, ühtki mõtet ka ei olnud, kes see nüüd olla võiks ja selguski, et keegi oli korrusega eksinud - esimest korda siin elamise ajaloos. 

Hommikul ärkasin imelise paduvihma peale, mis õnneks pärast lõunat vaibus ja tuli loll mõte poodi minna. No et sünnipäevaks saadud kinkekaardi eest lõpuks pesu osta. Olin seekord tark ja võtsin selle ainsa ideaalselt istuva rinnahoidja poodi kaasa. Selgus, et ühte sellist veel lausa tehaksegi, aga terves Eestis minu numbrit ei leidu. No tore. Tuleb uuesti tulla millalgi enne järgmist sünnipäeva, jube keeruline. Ahjaa, müüja üritas mulle ümbermõõtu 65 sokutada, sest "te olete nii kõhnaks jäänud!" Vaatasin teda selle peale kahtlustava pilguga, sest minu meelest me varasemast tuttavad ei olnud. 65 hoidvat kõik kenasti paigal - ma teadustasin, et aga ma tahaks hingata ka, selle peale müüja taandus. 

Poes oli hästi palju asju ja hästi palju inimesi, kui Kvartalis jõuluvana kohtasin, kes üle maja "ho-ho-hoo!" karjus - esimest korda nägin, et kohalik punavatimees midagi seesugust teeb, siis sain aru, et poodlemiseks on kõige valem nädalavahetus üldse. Ei ostnudki midagi, sest mul on peas kaks kaksikut, kellest üks on see tore ja vaimustuv, kes mõtleb - nii tore asjake, selle võiks küll kinkida, aga siis kohe sekkub see teine praktiline prouake, kes küsib "a mis ta sellega teeb, kus ta selle paneb?" Ja no enamike asjade puhul, mis pilku köidavad, ei suuda ma neile küsimustele väärikalt vastata. 

Mul ei olegi kellelegi kingitusi veel. Vanematele viime niikuinii mingit söödavat kraami, sellega aega on. Lastest on kahju. Mõlemad saavad mingid suured värviliste tintekate komplektid, sest neid nad kasutavad ja üks saab lisaks kalendri, mis pole ikka veel kohale jõudnud ja äkki ei jõuagi ning teisele sain ühest raamatust viimase eksemplari, mida ta nõudis. Vanavanemad muudkui pinnivad, et mida veel? Mida veel? Mida nad veel tahavad? Ja lapsed ütlevad, et ei midagi või siis võimatuid asju (Mini tahab rahvarõivaid näiteks...). Ja kohe tulevad laste sünnipäevad otsa - hõissaa! Ma võiks ju lihtsalt teha kinkekaardid nende laagrite kohta, kuhu ma nad saadan ja mida nad kõige rohkem ootavad, aga see oleks nagu pettus ju - jõulukink on ikka midagi üllatavat otse Lapimaalt (või vähemalt nii on mu aju pestud). Kamoon - nad on praegu vanavanemate raha eest Austrias - kas see ei ole juba jõulukink või? 

Mees tahtis šampooni. Täna olid Rimi jõulukalendris juuksehooldustooted soodukaga, mõtlesin, et kasutan ära. No ei. Miskipärast see kupong ei lugenud. Müüjaga mõlemad uurisime asja, aga välja ei uurinudki. Selline petukas. Ei ostnudki. Ostan kasvõi mujalt kallimalt, aga petta ennast ei lase!

Esimese iseseisva söögiteoga läks ka traditsiooniliselt. Tahtsin läätsesuppi teha. Loomulikult ei lugenud, et porgand tuleb hakkida, mitte viilutada ja kui tomatid suure sulpsatusega potti kukkusid, siis sain ka aru, et olin hakitud tomatite asemel kooritud võtnud. No mis seal ikka, blender oli abiks, sai püreesupi. Mulle maitseb Kaubamaja läätsesupp, see on hapukam ja tomatisem kui mul tuli. Sarnasuse saavutamiseks pritsisin taldrikuäärtele palsamiäädikakreemi, millega ma muidu midagi teha ei oska (ei ostnud ise seda asja), aga tundus, et sinna see sobis. Sisse sobis veel paremini kui äärtele, kraapisin kreemi taldrikusse. Kõik nägi välja väga kole ja ebaesteetiline, aga iseenesest söödav. Ikkagi võit.  

Kes selle kinni maksab?

Täna väga argisel teemal, kuidas teile tundub, et õige oleks, mina seda elu ei oska ja ei tea? Niisiis rääkis Mini mulle täna ühe varasema loo sellest, kuidas tal poes oli smuutipakk käest libisenud ja põrandale kukkunud, puruks. Selle peale oli kuskilt välja hüpanud müüja talle öelnud, et "selle pead sa nüüd kinni maksma, tead jah?". Mini vastanud, et "tean küll!" (sest teda oli müüja ründav toon pahandanud) ja maksiski. 

Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris mitu korda poes juhtunud, et pakend on katki, mitte minu süül küll, aga ega seda asja enam kellelegi müüa ei saaks ja siis on mul katkine toode lihtsalt ümber vahetatud. Ühel korral kukkus mul miski klaaspurk peale kassat puruks ja mulle tundub, et ma sain ka siis uue nö tasuta, aga ma ei ole selles päris 100% kindel, see oli ammu. Samas olen üsna kindel, et poes on arvestatud loomuliku kaoga ja kui keegi just meelega asju puruks ei loobi, siis pole nagu põhjust ostjat kohmakuse eest karistada. Ikka juhtub. Kas vanainimest oleks ka sunnitud maksma? Kui veel mõelda kogu sellele aeguma hakkava toidu hunnikule, mis sageli õhtuti valmistoidu letis poole hinnaga laiutab - enamik sellest läheb niikuinii prügikasti. Tundus lihtsalt lapse vastu ebaõiglane. Või tõesti arvestatakse kogu mahakantud kraam müüja palgast maha ja tal on täielik õigus vihane olla?

Oled see, mida sööd

Mõtlesin, et täna küll ei suuda kirjutada, pea valutas terve päeva. Ükski valuvaigisti ka ei aidanud enne kui õhtul, sest ma tean, et need ei aita siis, kui istuda pärast tabletivõtmist ekraani taha või heita pikali, aga muud võimalust kui ekraani taga passida, mul täna ei olnud. Õhtul enam ei pidanud ja siis mõjus ka tablett - milline imeline tunne on, kui kusagilt ei valuta! Mulle tundub, et peavalule aitab kaasa kontrast pideva hämaruse ja ekraani helenduse vahel, mu peavalu saab kuidagi alguse silmadest. Peab homme end kontorisse vedama, sest seal on päevasel ajal rohkem valgust ja kuidagi aitab ka see, et ma tööle kõnnin, mitte ei astu voodist arvuti taha nagu kodus. 

Aga vaatasin, et inimesed kirjutavad täna toidust. Ma lugesin ja ma vist ei julge. Ma söön igasuguste standardite järgi ainult saasta. Ma pole iial söönud mingeid mereande. Kalast söön korra kvartalis ehk lõhet. Muu valik on kalapulgad, mida vist normaalsed inimesed kalaks ei pea. Ma söön iga päev lõunaks paki kiirnuudleid, sest salatileti hinnatõus on olnud selline, et kui ma teen selle enda 150 grammi salatit, siis maksma läheb see varasema alla euro asemel üle kahe. Lõuna üle kahe euro on inimese röövimine. Hommikuks söön alati võileiva töö juures ekraani taga ja kuigi meie eelajalooline Jura andis lõpuks otsad ja peame filtrikohvi jooma, siis inimene harjub kõigega. Välja arvatud teega hommikul, mingi aeg proovisin, ei sobi kuidagi. Ja üldse mitte selles osas, et kohv teeks mu ärksaks või midagi, seda ma ei tunne. Ükspäev soojendasin eilset kohvi mikrokas ja jõin, ei olnud hullu midagi. Mina teen ainult presskannuga kohvi, filtriga on alati mingi jama, panen midagi liiga vähe ja saan pärast õiendada, parem ei jandi üldse nende masinatega. Pätikohvi ma ka ei tee, sest ei mina tea, kaua passima peab, mul ikka alati puru suus pärast. Selline kohvigurmaan olen :) Lihast kui seda nii võib üldse nimetada, sööme ainult Lidli või Maxima omamärgi seahakkliha, mis maksab 1.89, sellest teeme siis igasugu roogi või siis viineritest, pihvidest või kananagitsatest. Ok, vahel ostan kana rinnafileed ka, neid kontidega asju ei osta, ei oska nendega midagi peale hakata. Kartul, riis, tatar või makaron kõrvale. Salatit enamasti mitte. 

Magusat ma küll jah ei söö, aga ega puuvilju ka väga mitte. Lastele ostame. Jogurteid ei söö juba ammu või kohukesi või mingeid kohupiimakreeme. Haige, mis need maksavad. Kartulikrõpse söön see-eest tublisti, aga ainult äädikamaitselisi. Ja üksi söön neid arvuti taga hilisõhtul, ammu peale söögiaega. Muidu jah, söögiaegade (hommik, lõuna, õhtu) vahel midagi kunagi ei näksi, ei tule meeldegi, söön kui nälg. 

Vot mingeid energiajooke tõesti ei joo, see on noorte seas lausa epideemia, sest turundust tehakse neile korralikult. Mini rääkis, kuidas lõpureisil olid kõik kained, aga hommikuni üleval, sest põhitegijate kajuti laual oli hommikuks kümmekond purki Monsterit. Ma ütlesin, et palun, enne joogu alkoholi kui seda rämpsu. Õnneks ta ei joo neid, sest energiajook on ka pigem mingi seltskonna standard. 

Kasvasin ise teismelisena Saarioineni pitsade ja Rakvere pihvide peal, neid oli sügavkülmast alati võtta, et mikrosse panna. 

Sporti ma ei tee. Kõnnin niisama küll jah. Väljas söömas käin kõige tihedamini Hessis. Kui hinnad veel normaalsed olid, käisin mujal ka, enam tõesti ei käi. 

Maitseb õlu, vein, dzinn-toonik.  

Ju ma söön kokkuvõttes lihtsalt vähe. Üksi elaks, sööks veel vähem ja ilmselt ka tervislikumalt. Siis ma kaaluks ilmselt 49 kilo nagu pärast sünnitamist. Praegu oma 168 cm juures enamasti 57 kui kuskil kaalu ligidusse satun. 

 

 

 

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid, vol 2*

Käisime pealinnas peol, Koplis. Ma päris nii kaugel Põhja-Tallinnas ei olnudki käinud, kuigi sealt jäi päris poolsaare tippu veel hulga maad minna. 

Kõht oli tühi, proovisime algul Põhjala tehase ümbruses süüa leida, aga selgus, et laupäeva õhtul ei saagi midagi - saiad olid otsas, neist meile poleks piisanud ka, ja ainus sooja sööki pakkuv koht oli suletud või toimus seal eraüritus, ei tea, meid uksest edasi ei lastud. Lonkisime siis vihmasajus edasi ja ette jäi kahtlaselt viltune putka, aga silt grill oli peal ja astusime sisse. Noh, sisekujunduses domineerisid ka pigem üheksakümnendad ning ootused olid pigem madalad, aga üllatuslikult selgus, et hinna-kvaliteedi suhe oli täitsa paigas - pastat ei oleks jõudnud mina ära süüa, mehedki olid hädas, viieeurone seljanka oli väga korralik ja pitsa maitses samuti hästi. Tartus vist nii odavalt enam süüa ei saa. Pearoogadeks olnud šašlõkid olid küll tol päeval otsas, leti taga olnud meesterahva sõnutsi sõid ja jõid soomlased nad tol päeval paljaks. Õlu oli ka muidu neli eurot tõesti ja mingi happy hour õhtul, mille ajaks me küll juba lahkunud olime ega saanud teada, milles see seisnes. Meesterahvas leti taga oli ka ses osas üllatav, et rääkis puhast eesti keelt. 

Enne pealinna tulekut oli meil ju öömaja ka vaja ja seda soovitavalt kuhugi kontserdipaiga ligidusse. Air'BnB-ga oli nüüd vist järjest juba viies kord, kus meie broneerimissoovile ei reageerita. L.-l oli mingi teooria, et äkki ei toimi see asi siis, kui saadad oma soovi arvutis, mitte äpis, sest need 2 korda, mil me mingi vastuse saime, olid äpi kaudu, aga ma ei tea, kas see on reaalne. Varuvariandina käisin välja ühe läheduses tegutseva hosteli. Pealinnas elav sõber pani selle info peale irvitava emoticoni, mis minus alati ärevust tekitab, ei saa ju aru, mille üle naerdakse, uurisin siis, et kas tal mingit siseinfot - lutikad, kirbud, tarakanid? L. oli just hiljuti lugenud artiklit, et Leedus olla lutikate invasioon majutusasutustes, ei teagi nüüd, mis sellest augustikuisest Kaunaseplaanist saab. Pealinna sõber ei teadnud satikatest midagi, naeris vist niisama. No ega ma ka ei vaadanud, et see selline ühiselamutüüpi koht on, kus vets koridoris. Kohale minnes selgus, et vastuvõtus eesti keelt ei räägita, ka sildid seintel olid puha kirillitsas ehk siis täitsa väljamaareis. Pärast vetsus dešifreerisin, et pikk jutt uksel oli ilmselt eestikeelse nalja:  SÕLTUMATA PÜSTITATUD EESMÄRGIST JA SAAVUTATUD TULEMUSEST, TÕMMAKE ENDA JÄREL VESI PEALE! KUI TULEMUS ÜLETAS OOTUSI, KASUTAGE POTIHARJA! venekeelne vaste. Aga tuba oli aus ja puhas. Kuigi öösel meid sinna kohe sisse lasta ei tahetud, unine ja ülesaetud uksehoidja teatas, et meie numbris olla vaid kaks kohta, aga meid on ju kolm. Pärast alles jõudis mulle kohale, et ilmselt peeti mind prostituudiks, keda mehed sisse smugeldada üritavad. Fuih! Õnneks olin esimene, kes reageeris ja resoluutsel toonil teatas, et kolmene tuba on see! Uni oli aga lausa jumalik, õnnis vaikus ja rahu, kella viie ajal koridoris vetsus käinud L. muidugi mainis pärast, et une sügavus võis olla tingitud hoopis sellest, et me õhupuuduses viimsesse unne vajumas olime. Pärast akna avamist oli ka kajakaid paremini kuulda. 

Hommikueine konsumeerisime Sitsi trammipeatuses, see sama irvitava emoticoni pannud sõber sai taas aasida, et "rotid pealinnas". No mis teha, kui hommikul ühtki omletti pakkuvat einelat läheduses ei tuvastanud. 

Perverdid Krulli tehases

Peost ka siis veidi, üle pika aja sai näha Giuseppe Perverdi Big Bandi, mida ma absoluutselt ei kannata, aga hindan originaalsuse eest. Kunagi ärkasin Lelle Alternatiivil keset hommikut (see oli too aasta, mil bändid esinesid 24 tundi jutti) telgis üles, sest läbi une kostsid nii ebaterved laulusõnad, et ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Selgus, et oleks ikka võinud. Nagu pildilt näha, siis meil olid suisa loožikohad, mingist redelilaadsest trepist üles ronides oli 5-6 kott-tooli, mujal pidid vanainimesed kuus tundi püsti seisma. Esimest korda sai nähtud Freddyt laval vett rüüpamas, aga kuna ta olek oli veidi loppis, siis mõni kahtlustas ikkagi joovet. Krt, vend alustas setti sõnadega "Tervisi teisest ilmast!", toonitas, et kui ta pikali kukub, siis kutsutagu enne kiirabi kui filmima hakatakse ning kandis seljas särki tekstiga "Surin" - ei jäta fantaasiale ju palju ruumi? Keegi teadis rääkida, et tüüp olla eelmisel nädalavahetusel (sic!) Tõrva kontserdil rabanduse vms saanud, ma ei tea, kas see ka nii oli, aga selge see, et mingi meditsiiniline sekkumine seal olnud oli. Oehh. 

Juhtus veel selline seik, et esmakordselt elus nägin seal kontserdil oma geniaalset sõbrannat. Ma mõni aeg tagasi leidsin ta ootamatult Instagramist üles. Ta tundub hoopis normaalsem inimene kui mina. Muidugi ei julgenud ma temaga ühendust võtta ega ka kontserdil rääkima minna. Aga nii tore oli teda näha!

Vol 1 oli ammu.

Mina ei maksa!

Viimasel ajal on rahast rohkem rääkima hakatud. Ka selles võtmes, kuidas osa inimesi maksab silma pilgutamata igasugust hinda, sest nemad saavad. Ma ei tea, mul on eluaeg olnud tunne, et isegi, kui ma saan, siis ennast lolliks teha ma ei lase, sest kui ikka maksta millegi eest jubedalt üle, siis ei näita see seda kui rikas ma olen, vaid seda, et ma olen lihtsalt rumal. Mul on tunne, et mu üle naerdakse, ma olen samasugune tola nagu need, kes oma raha petturitele kannavad. 

Oli ju mingi vanasõna ka, et rikas on see, kes igasuguse jama peale raha ei kuluta? See vanasõna vist tänapäeva maailmas enam ei kehti? Kõige üllatavamaid hindu näeb sageli väiketootjate puhul - ma saan aru, et neil ongi raskem suurtootjatega konkureerida, aga ikka tekib küsimus, et kui hinnavahe nii meeletu tuleb, on sellel asjal siis mõtet? Ons mõtet ostjaga pahandada, et miks ei osta oma ja kodumaist? 17 eurot nelja küpsetise eest nagu Ritsikuga juhtus - see ei ole ju okei?! Kusjuures ma küsisin mehelt, palju ta pakub üüratuks summaks nelja pagaritoote eest - ta pakkus 8 eurot. Ma pakuks ka, aga ilmselt mul ongi teine mõõtkava, sest pagaritooteid ma ostan üliharva ja neil ei ole minu jaoks erilist väärtust niikuinii, viimati jätsime vastlakuklid ostmata, sest kamoon, ühe hind tuli 1,50 :) Ma ostan selliseid asju ainult tähtpäevadeks ja vastlakukleid tuli mõte kah vastlapäevaks hernesupi juurde osta, sest "mulle on traditsioonid olulised" (hahahaaa!), aga sama hästi võin ka neid mitte süüa.

Veel markantsem näide käis läbi mu suvituskoha FB grupist, kus keegi sattus kohaliku poe ees kokku hingehinnaga komme müünud onukesega - 300 grammi lehmakomme 23 eurot. Teemasse süüvides oli selge, et see oli veel hea diil - kodulehe andmetel maksab 500 grammi 50 eurot.  Aga koduleht on ju korralik? Usaldusväärne ning traditsioonidele tuginev ettevõte? Noh, FB grupis räägiti natuke muud, olla tuntud pettur see "lehmakommionu". Aga ega ta muidu seda äri ei jätkaks, kui ostjaid ei leiduks vist. 

Ma kahtlustan, et sellised hinnaküsijad omakorda tuimestavad inimesi, ostja ohkab ja mõtleb, et eks kõik ongi nii kalliks läinud, mis mul üle jääb. Jõululaadal mul isa olla kõva häälega mingit aroomimüüjat sarjanud, kes 35 eurot tillukese saunalõhna eest küsis - ma ei kujutagi ette, kas selline tegevus toob kedagi mõistusele või lihtsalt tekitab reaktsiooni "ole kuss, teed siin häbi inimeste ees!". Aga ikkagi, asi ei ole vaesuses, asi on kuidagi selles, et meie, endised vaesed ida-eurooplased peame osalt uhkuse asjaks üle maksta, mu meelest. Rootslasest tuttav käis kunagi Kaubamajas imestamas, kuidas on võimalik, et teie, pisikese ja vaese riigi kodanikud peavad Crocside eest maksma kolm korda rohkem kui tema kodulinna, rikka Stockholmi inimesed. Ta käis seda müüjate käest küsimas siis, ilmselgelt vale sihtgrupp, aga ikkagi. Maksame, sest on staatuse näitaja kanda koledaid ja ülehinnatud Crocse? Rootslane vajas neid muide aiatöödeks. 

Mõni aeg tagasi hurjutati jälle neid pahasid eestlasi, kes Hiinast kaupu tellivad - toetate orjakaubandust, ei toeta kodumaist ettevõtlust! Mitmed kommenteerijad osutasid, et väga paljud "kodumaised ettevõtted" ostavad täpselt neid samu asju Hiinast, mõnikord panevad oma kaubamärgi nime ka külge, vahel ei pane sedagi ja müüvad neid samu asju poole kallimalt. Võiks siis ju juba otse Hiinast tellida, mis vahet seal on. Eesti rahvusmustrites tennised, mäletate. 

Murdsin lubadust

Paljud annavad endale uue aasta puhul lubadusi, ma suutsin üht vähestest, mille andnud olen, murda. Aga see pole üldse minu süü! Või noh, vist ikka on ka, aga ma ei suuda ikkagi uskuda, kuidas ma võisin oma armsa, pisikese kollase Nokia 3310 telefoni ära kaotada! Ja seda mitte purjus peaga vana-aasta õhtul ringi tolgendades, vaid 31. detsembri hommikul igati ontlikult aega veetes. Käisime hommikul sadamaraudtee äärsel kergliiklusrajal, üsna piiratud alal ja pärast seda Lõunaka Lidlis ning koju tulles avastasin, et kõhukoti lukk oli lahti ja kollane telefon kadunud. Muud asjad, nagu naviks kasutatav nutitelo ja pangakaart olid näiteks alles. Ma olin jummala kindel, et olin Nokia lihtsalt kuhugi taskusse vms kohta torganud, aga kodunt ei leidnud seda mitte kusagilt ega autost. Telefon muudkui kutsus, aga kus? Ok, ma vist jooksin paar sammu, äkki ikka rappus kotist välja (no sa oleks ju kuulnud!) või äkki siis kui ma puu all kükitasin (ei, ei pissinud puu all) libises välja. L. käis üksi ja meie Miniga pärast kaksi kogu hommikul käidud marsruudi läbi ja no mitte midagi. Kui keegi oleks leidnud, ta oleks ju telefoni vastu võtnud või siis hoopiski välja lülitanud? Aga telefon ikka kutsus. Minu tibu! Panin FB-sse kuulutuse, aga sealt ka ei midagi.

Lõpuks läksime esindusse, see oli imekombel õhtuni lahti, ja sain uue SIM-i. Nüüd telefon enam heliseda ei saa. Aga mul on endiselt tunne, et siin on mingi konks, ta on mul kuskil imelikus kohas, mille peale ma lihtsalt veel ei suuda tulla ja ühel hetkel tabab mind heureka-moment ja ma leian ta üles. Sest ma ei kaota niimoodi asju! Alati, kui ma arvan end midagi kaotanud olevat, leian ma selle asja mingist kummalisest kohast üles, kuhu ma selle meeltesegaduses susanud olen. Ok, va see sõrmus, mille ma UG-s ära kaotasin. Aga nüüd on mul nutitelefon, mida ma lubasin, et ma iiiiiiiialgi endale ei soeta, sest pmst oli ta mul olemas, kasutasin, kui navigeerida vaja ja ma ei näinud enam mõtet, miks topelt telefone pidada. Ega mul seal mingeid muid äppe väga pole. Messenger on ja see on hea, sest inimesed ju eeldavad, et kui nad kirjutavad sulle Messengeri, et nad täna ikka sinuga kohtuda ei saa, siis sa ei oota pool tundi kokkulepitud kohas vaid oled nende sõnumit näinud ega helista neile segaduses nagu mõni maavanaema. Aga nutitelefoni peab ju pidevalt laadima! Mingi üle päeva või nii! Nokia nõudis seda kord paari nädala jooksul. Ja kõik mu viimase 25 aasta kontaktid on ka läinud, mitte et ma nendega eriti kontakti oleks hoidnud, aga ikkagi.

Mis veel aastavahetusel põnevat juhtus? Meil oli kontoris üks vana punane vein. Villitud 2007, ma arvan, et meile kingiti ehk paar aastat hiljem. Seisis riiulis, küll külili, aga ikkagi toatemperatuuril, mis suviti ulatus +28ni vähemalt ja päevavalgus sai talle ka kenasti ligi. Kindel, et ammu äädikaks läinud. Vedasime siis lõpuks koju ära, kaua sa ikka hoiad, äkki saab sellega midagi marineerida või miskit. Aga kõlbas juua. Ma veiniekspert ei ole, päris Bollinot ka ei joo, aga mu meelest päris hea vein oli. Hoolimata valest säilitusmeetodist. 

Kängurusteiki sõin elust esimest korda. Lidlist sügavkülmutatuna ostetud. Ega sealt Austraaliast ta muul kujul siia ju ei jõuakski. Oli veel jaanalind ka valikus, aga L. valis känguru. Imekombel jäi see pannil söeks kõrvetamata ja maitses veidi pardilaadselt, üsna hästi. Me kunagi kodus pannil steiki ei tee, just seetõttu, et kardame ära kõrvetada. Ahjus on lihtsam liha teha, aga seekord läks õnneks.

Muidu avastasin, et 14 tundi ööpäevas magada on köki-möki. Ainult kass tundis vahepeal muret, kas elan veel või õigemini, kas toitlustus ikka töötab tavapäraselt. Ma ilmselt olen ka ise osaliselt kass, sest no 11-12 tundi on mul magamiseks absoluutselt tavapärane asi. Eriti, kui maailm näib enamuse ajast nagu selles fotol:

1. jaanuaril tahtsin vaadata Bondi filmi "Spekter", mille võtteplatsil mu ülejäänud jõulude ajal käisid, aga selgus, et ei Telia videolaenutuses ega Inspiras seda ei leidugi. Ainuke koht, kust videosid laenutada, mida tean, on raamatukogu, aga seegi oli 1. jaanuaril suletud. Nüüd ma ei teagi, mis värk on selle džiibiga seal 3000 meetri kõrgusel.

Head uut aastat!

Segadus peas

Vabandust, mul on nüüd hirrrmus palju aega, et teid tülitada, tervelt aasta aega on blogis enam-vähem ikaldus olnud, nüüd siis kamaluga plära järgi.

Sattusin nägema ühe blogija pilti tema teismelise lapse sassis toast ja kommentaare avades ei pidanud pettuma, kohe esimesena viskas ette mingi isehakanud terapeudikese (ei, ma ei ole neid fakte kontrollinud, puusalt lahmin, sest tahan, kuna sellised inimesed ajavad mu kettasse), kes manitses, kuidas "teie, emana ei tohiks küll sellega leppida, kuna segadus toas peegeldab segadust teismelise peas!" vms. "Teie, emana" peale tahaks ma alati sülitada, sest sellele järgneb enamasti mingi alandav õpetussõna omaarust hoopis etema ema poolt. Ah et segadus toas peegeldab segadust peas? Mu arust on hoopis alarmeerivam, kui teismelise tuba näeb välja nagu askeetlik munga- või nunnatorn. Segadus toas peegeldab enamasti seda, et toa omanikul on muudki teha, kui tuba piinlikult korras hoida. Mainin igaks juhuks ära, et lausa ebatervislikke olukordi, kus võileivad madratsi all hallitavad, ei pea mina ka normaalseks, iseasi, et ma sellisel juhul lihtsalt ütleks toaomanikule seda, et tegemist on tervisele ohtliku olukorra, mitte mingi esoteeriamaigulise segadusega peas. 

Peale seda haarasin tolmuimeja ja koristasin korteri ära. Laste tuba ei puutunud ettekäändel, et kass oli just sinna varjunud (kas on kasse, kes ei karda tolmuimejaid va need, kes salamisi robottolmuimejatega sõitu naudivad? Ähh, ma ei leia enam seda toredat kassivideot, kus kassid pimedas roombadel reivivad...), aga ma olen ka see ema, kes laseb lastel oma segaduses marineerida. Toitu nad tuppa ei vii, tolmu ka vahel võetakse, lihtsalt lauad on lookas igasugu pahna all. 

Seejärel tegin kikerhernekarrit. Minust on saamas see inimene, kes retsepti ei järgi, ära sa märgi. Toppisin igasugu maitseaineid segamini pannile ja mu meelest sai täitsa korraliku karri, sama hea, kui mingit täpset retsepti või valmismaitseainesegu kasutades. Imelik, poleks uskunudki. 

Hiljem kuulen, et kass möllab vist nende "uute" pallidega, mille ma koristamise käigus mööbli alt ja tagant leidsin, aga kuna kassi osas ei või iial kindel olla, siis läksin ja vaatasin. No muidugi, tõhk oli leidnud selle ainsa tomati, mille ma karrist üle jätsin, et hommikul võileivale panna ja kasutas seda pallina. Pidasin kassile loengu lõpetades sõnadega: "Kuidas sul ometi häbi ei ole?!" Sain oma vanemlikke oskusi kassi peal rakendada, laste peal tavaliselt vaja ei lähe. Kasutegur on ilmselt sama mõlemil ehk siis ümmargune null.

Jõuluks kutsuti külla, aga kuna sama inimene konkreetselt sisises eile kaubanduskeskuses mustanahaliste peale ning kiitis, et Kaubamajas karusnahad müügil, mille peale kuulutas, kuidas kõik loomakaitsjad võiks sinnasamusesse kerida, siis ma veel natuke mõtlen selle peale. 

Võtke mind ka kaasa! Tegelt ma ei taha. Tahaks lihtsalt koti peal istuda.

Kordussaade

Läksin helges lootuses oma eelmise aasta sama aja blogisissekandeid lugema, sest raudselt kirjutasin selle kikerhernekarri retsepti üles ju ka, aga no tutkit. Jälle hakka jalgratast leiutama, nii minulik.  

Et siis jah, kõik ülejäänud kodused va kass, on siis taas Austrias, seekord suisa jõuluks. Iga kell valiks eelmise aasta -22 ja päikselise ilma, kui sellise õuduse, mis siin. Austrias on kah sombune, seega mägedes erilisi vaateid pole, aga sinna lubab alates 25ndast selget ilma, meil on sama saast kuni aasta lõpuni, vähemalt yr.no andmetel. 

Postkastist leidsin sellise üllitise:

See oli huvitav, et kui Minile näitasin, siis tema esiotsa ei saanud pihta. Kolm trükiviga Caps Lock tekstides, huvitaval kombel kuulutuse sisus enam ei olnud. Kas mina oma töö eripära tõttu märkan ja pööritan silmi - kui minu ettevõttele selline reklaam tehtaks, ma küll seda välja saata ei julgeks. Või ongi täiesti suva, sest inimese aju asendab äärmiselt efektiivselt. Suisa nii efektiivselt, et mind on see hakanud töös segama. A la kirjutan automaatselt mingist nimest populaarsema variandi, kui tegelikult on mingi muu kirjas. Aju arvab, et tema on targem ja tegutseb pmst autocorrecti vaimus. Milleks meile keeletoimetajad? L. väitis, et tema lugenud, kuidas kõigist meediaväljaannetest ongi keeletoimetaja ametikoht kaotatud ja kui peatoimetaja jõuab üle vaadata, siis jõuab, aga üldiselt pole probleemi, keegi ei kobise ja kopikas jälle kokku hoitud. 

Ennustamisest veel - ma olen ka osav meedium täitsa, pakkusin, et mu aasta plaatide esikümne kaheksas koht, Fontaines D.C. "Romance" on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees ning eile õhtul ilmuski ERRi suur koondtabel, kus antud plaat on nr 1. Kui veel sarnasusi tuua, siis Amyl and The Sniffers on ERR-i tabeli 22. koht, mul 27.

Üks päev Marca elus

 TT algatatud teema siis. 

Kesköö. Pissihäda. Tagasi voodisse ronides avastan, et L. on üle poole voodiruumist anastanud ja vedeleb häbitult üle keskjoone

Mina:"Hõss! Tagasi oma poolele! Ma ei mahu ära, vaata, kui palju ruumi sul on - sinna mahuks veel kolmas inimene ka ära!"

Tema: "Kes see kolmas inimene?"

Mina: "No ma ei tea...Aga kuule, võtaks kellegi? Mõne mehe? Pliiiis?!"

Tema: "Ei, ei taha mingit karvast meest, fui!"

Mina: "Ega ei pea ju siis kohe karvast võtma, siledaid mehi on ka! Pliiis?"

Ehk siis minu panus polüamooria teemasse ka. Edasi uni kuni kella 7.40-ni, mil ärkab Mikro, et 8.30-ks kooli minna. Koolitee võtab täpselt viis minutit, mina ei tea, miks ta nii vara ärkama peab, aga alati on ilgem paanika, kui keegi on enne teda vannitoas, sest "ma jään ju hiljaks!" Mingit unemõõtjat mul pole, ei taha ka, L-l on ja see väidab, et ta üldse ei maga, vererõhk on laes ja üleüldse surm silme ees, seega - mulle pole seda vaja. Äratus on kell 7.50, mis on ka häbematult vara, ma ei tea, miks, mina lähen tööle üheksaks, L. suundub samasse kohta, aga miskipärast 20 minutit varem. 

Hommikul ma ei söö kodus, sest omal ajal oleks see tähendanud seda, et lapsed oleks ka tahtnud ja kui nemad juba sööma oleks hakanud, ei oleks iial sinna lasteaeda jõutud. Teen võileiva kontorisse kaasa, pesen, riietun, söödan kassi ja koristan ta wc ära. Umbes viimased pool aastat ma ennast hommikuti ei  meigi enam. Umbes 8.25 uksest välja. Seejärel kõnnin kontorisse, tee peal tavaliselt näen midagi sellist ikka ka, mis mu totaalselt välja vihastab, no nii hommikuse äratuse eest. Pargitakse vöötrajal, kuskil vedeleb prügi keset teed, keegi tahab mu alla ajada, otsa joosta, ükspäev hüppas üks hull silla peal minu poole näiteks. See on see ennustamatu osa päevast -  võimalus kohtuda teiste inimestega. 

Kontorisse jõuan umbes 8.50, võtan kohvi ja söön oma võileiva ning seejärel istun arvutis. Teen tööd või muud. Punkt kell 12 ootan, mil L. läheb ja omale söögi valmis paneb. Ma nimelt ei kannata kellegagi koos süüa kontoris - tuleb täpselt planeerida need vahetused seal köögis. Kui keegi rütmi rikub, on päev tuksis kohe. Peale seda, kui L. on oma toidu tahenema pannud, lähen panen endale kiirnuudlid likku. Peale seda kui 100 grammi salati eest 2,50 hakati küsima, ma enam ei suvatse seda tsirkust kaasa teha. Kiirnuudlid. Võin neid vabalt nädal otsa süüa. 12.30 on üldjoontes söödud, seejärel tagasi arvutisse ja kell 16 arvuti kinni. Umbes 100 lugu jõuab Spotifyst kuulata selle ajaga.

Koju kõnnime L.-ga koos. Vahel on vaja poest läbi käia, vahel pole. Kui pole, siis tähendab, et eelmisel päeval tehtud sööki jäi üle ja täna ei pea süüa ka tegema - jessss! Mina kui vähemnõudlik teen tavaliselt makaroni- ja riisitoite, L.-i kraes on ülejäänu. Ahjaa, pelmeene keedan ka mina. Kõrvalepõige - käisin just kooli kokkutulekul, kus osa naisi uhkustas oma meestega, kes ei leidvat külmkappigi üles ega tundvat end omaenese kolmandate järeltulijatega ikka veel kindlalt, et naist kahe aasta jooksul õhtul välja lubada. Kuidas ja miks niimoodi elada, ma ei tea. Mul küll nii jõle elu ei ole. 

Sööme me kõik viisakalt koos enamasti enne kella 18. Mini on mõnel õhtul trennis ja ei saa seetõttu õhtusöögil osaleda, aga jah, ma ei tea, mis erinevus see on, et lõuna ajal tahaks nagu üksi süüa, aga õhtul on sama asi pühaduseteotus. Töö -ja eraelu lahushoidmine? 

Peale sööki ronin ma voodisse ja hakkan lugema. Kell 19 lähme L.-ga jalutuskäigule või siis hakkan ma pead pesema (pesen üle päeva siis). Peale seda tagasi voodisse lugema kuni lapsed magama lähevad ja ma vaatan arvutist üle, kas viimaste tundide jooksul on seal midagi huvitavat toimunud. Mingi 22.30 magama ära. 

Lia Virkus. Nostalgilised toidud 2

 

Raamatu esimesest osast kirjutasin siin. Seekordse raamatu kohta ütleb autor ka ise eessõnas, et siia on saanud rohkem vähetuntud retsepte kui eelmisse, sest nii mõnedki toidud, mis ühes Eesti otsas on tavalised, ei ole teises mitte. 

Minu esimene märkus oli ka, et nii palju kalatoite! Kuna autor kirjeldab enne igat retsepti ka enda isiklikku seost järgneva toiduga, siis ilmselt on üheks kalarohkuse põhjuseks see, et Lia Virkuse juured on rannarootslaste seas. Meil siin oskas vaid vanavanaema kala puhastada ja Tartu Turuhoone kalahalli mäletan kui teist hirmsat kohta pärast verevõtu kabinetti. 

Hiljuti just imestasin oma laste koolimenüüd vaadates, et mis pagana toidud on kalaseljanka, kalaguljašš ja kana-kala pikkpoiss?! Kas te olete kusagil kohvikus või restoranimenüüs sääraseid šedöövreid märganud? Mina kartsin suurde kooli minnes kõige rohkem, et sööklas pakutakse kala, sest meil lasteaia juures olnud 0-klassis oli vahel kalaseljanka, jube toit, millest ma ei saanud isegi leent süüa, sest kala oli ju selle sees olnud! Mu lastel õnneks seda häda küljes ei ole, et kala oksele ajaks, kalaseljanka läheb alla, lihtsalt suuri luiseid tükke ja nahka ei taha. Meil ei pakutud mu meelest kogu kooliaja jooksul mitte kordagi sööklas kala ja jumal tänatud. Teisalt fish&chips on üks mu lemmikuid ja lõhet ka söön. Lia Virkuse kokaraamatus on räimeseljanka sees. Ega ma seda tegema küll kohe kindlasti ei hakka, aga vähemalt on üks tõend sellest, et seesugune toit tõepoolest eksisteerib, mitte ei ole koolikokkade poolt ekstra laste piinamiseks välja mõeldud.

Keda sisukord huvitab, siis seda saab piiluda siit. Veel hämmastas, et Virkus kirjutab "lapsepõlve banaanitordist" - meil siin Lõuna-Eestis sai banaani ema käest viiludena, kui too oli Leningradist tulnud. Ananassid ja kalmaarid tunduvad ka sellised ebavanaaegsed eksoodid, mille kõrval jogurt lausa kahvatab, aga võib ju täitsa olla, et kui osa retsepte pärinevad kirjasaatjatelt, siis lihtsalt kellegi jaoks ongi juba ka need nostalgilised toidud. Õllepurgikana näiteks - minu lapsepõlves käis õlu veel klaaspudelis.

Minu jaoks olid kõige nostalgilisemad munadest ja tomatist kärbseseened, neid tegi mu vanaema alati peolauale, kui ma väike olin. Peale seda aega meil aga kunagi mingeid peolaudu ei olnudki ja seega pole ma neid seenekesi ikka aastakümneid kusagil kohanud. 

Piima-riisisupp on ka nostalgiline, ainult mina ei saa aru, miks peaks sinna suhkrut ja kaneeli sisse panema. Ega Virkus ise ka ütleb, et tema endale ei pane. Mu jaoks on ka see ikka soolane toit. Mille kõrvale selles jubedas 0-klassis kiluvõileiba pakuti. Õnneks võileivast lubati keelduda. Mõni juhmim kasvataja pakkus, et võib kilu ju leivalt ära võtta ja siis süüa - no kamoon - võil on ju kilu maitse ja lõhn juba juures!

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Söök, võrratu söök

Teen toidumeemi, kuni algavad lastevanemate koosolekud ja sealt pärle pudenema hakkab. Esimene juba tuli - Mini küsib mult, ega mul musta üle põlve seelikut või kleiti pole, vastan, et ei, pole eriti sage matustel käija. Temal vaja, muusikaõpetaja ütleb, et alla põlve seelikuga ei või aktusele tulla, sest "muidu poisid tulevad sinna teid vahtima!" Jaa-jaa, tüdrukud, kes oma minidega poisse üles kütavad ja poisid, kes ennast ise kuidagi kontrollide ei suuda. Lõpuks pani pikad mustad püksid, sest "ma identifitseerin end toolina ja toolil peavad jalad näha olema, need on oluline osa tooli identiteedist!"

Lapsepõlve lohutustoit:

- Pekk. Panni peal praetud seakamar, mõnus valge pekk otse kamara kõrvalt. Ükskord vanaema tõi seda mulle isegi voodisse mingil põhjusel. Pekki armastan siiani ja erinevalt enamikest teistest toitudest pole selle omadused ajas oma võlu kaotanud. Ahjupekk..mmm. Mu lapsed on normaalsed ja võdistavad selle peale õlgu, mina fännan täiega. Enam-vähem samasse kategooriasse läheb ka Turisti eine konservis olev rasv ja kallerdis. Inimesed viskavad seda minema! See on parim osa konservis!

Mul on üldse imelikud toitumisharjumused, näiteks magusat ma peaaegu ei taha. Ma võin šokolaadi, kommi ja kooki süüa kohvi kõrvale, aga niisama, vahepalaks küll ei taha. Magustoite mul lapsepõlves kodus tehti väga harva, vana-vanaema tegi vahest mannavahtu, aga näiteks mingist lumepallisupist ma polnud varem kuulnudki, kuni see järsku "nostalgilise lapselõlvetoiduna" kokaraamatutesse imbus. Ei küpsetatud meil ka, sest väidetavalt oli gaasiahi selleks liiga äkiline. Nii, et selliste asjadega mul mingit nostalgiat olla ei saa. Ahjaa, kunagi 90ndate alguses avastas mu vanaema pitsa ja see on parim pitsa, mida ma saanud olen ja enam kunagi ei saa ja noh, itaallane minestaks siinkohal, aga mu vanaema tegi pitsat nii, et ostis mingi teatud liiki suure saiapätsi, sellist enam ei müüda vist, lõikas pooleks ja pani peale vorsti, juustu, tomatit, midagi äkki veel ja seejärel ahju. Pmst rohkem nagu soe võileib, aga vanaema nimetas seda uhkelt pitsaks. 

Mida enam ei taha:

-  Ei olegi vist sellist asja, ikka tahan neid asju, mida varemgi tahtnud olen. Ei ole nagu millestki isu täis söönud. Ja need, mis varem ei maitsenud, ei maitse siiani. No kui siis magusat, lapsepõlves sai ikka ostetud jäätist jms, aga tänapäeval on enamus magusast ilge pettumus. Tavalist Regati jäätist pulga otsas näiteks ei ole enam, on ainult igasugu kellade ja viledega jäätised, aga neid ma ei taha. 

- Sprotte, vanasti nagu sõin, nüüd ajavad pigem oksele. Eriti need Riias tehtud, mis haisevad.

Mida enam kunagi ei saa:

- Mäletan, et varajases lapsepõlves sai koogelmoogelit, seda ei saanud enam nii kümnendast eluaastast vist, sest kuskil lahvatas salmonella-skandaal ja ema enam ei lubanud midagi seesugust süüa. Olen miskipärast sellest keelust üle kolmekümne aasta kinni pidanud. 

- Kapitalismi algusjärgus müüsid inimesed toonase bussijaama juures täidetud ja kaunistatud vahvleid. Neid enam ei saa. Mingid mullivahvlid on nüüd, aga ma pole neid kunagi söönud, ei tundu nagu see olevat. 

- Pingviini jäätist. Mulle maitses eriti mustikamaitseline. Ükski jäätis tänapäeval ei maitse nii.  

- Vanaema maksakastet. Mu mees ei oska nii head teha ja ma ise ei hakka parem proovimagi. Maksa tuleb osata osta, meie ei oska. Vanaema ostis turult, meie ei oska turult üldse osta. Ahjaa, koolis oli ka megahea maksakaste, kuigi enamik kaasõpilasi kartis sedagi kui tuld. 

- Üks supp, mis tegelt peaks olema nõgesesupp, aga mu vanaema tegi seda rabarberilehtedest. Keedumuna käis sisse. 

- Paradiisiõuna kompott. Meil kasvas vanasti puu aias, tänapäeval pole enam üldse kuskil näinud paradiisiõunu ega sellest tehtud toite. See oli selline soolase roa juurde käiv asi siis. 

Mis ei maitse nagu vanasti:

 - Mitte miski, või noh, enamik asju. No näiteks kotletid, võib-olla on tõesti asi selles, et enam ei kasuta searasva praadimiseks? 

- Banaanid maitsesid oluliselt paremini, kui ema need noaga viiludeks lõikas, sest see oli ju harvaesinev delikatess.

Mida ei söö:

- Heeringas ja kilu. Konkreetselt okse tuleb peale. Üldse kalaga tuleb ettevaatlik olla, võib ka muidu süütul lõhel see "kalamaitse" juures olla. Mereannid üleüldse ei vaimusta. Austreid pole söönud, merikarpi ja kaheksajalga on proovitud, aga täitsa möh? 

- Kanamaks. Ükskord sõin kogemata grillkana seest selle ära ja niiii rõve oli. Peaks delikatess olema. Mingid rupskid tekitavad ka tõrget, aga võib-olla kui ei teaks, siis sööks. Iiri karjasepirukat sõin ükskord, mu meelest mõte oli koledam kui maitse. 

Milline toiduga seonduv mälupilt lapsepõlvest esimesena kajastub?

- Pika lauaga suured sünnipäevad, selliseid enam ei tehta, pool suguvõsa koos. 

- Ise toidu kasvatamine eramaja aias, kõik tegid seda. Kartulid, kapsad, peedid, herned, oad. Tomatist, kurgist, sibulast ja marjapõõsastest rääkimata. Naabritel olid kanad, haned, küülikud. Kõlakad käisid, et kellelgi kuskil on lehm ka. Tartus, Tammelinnas. Kasvuhoone lõhn. Tahtsin selle pärast aiandust õppima minna, õnneks ei läinud.

 - Vannitäis seeni hoovis ja pärast vanaema neid poole ööni kupatamas. Seente kupatamise lõhn. Ise ei oska muud kui kukekaid korjata...

Mis võrreldes lapsepõlvega igapäevaseks saanud:

- Kiirnuudlid 

- Vee joomine - ma jõin ka lapsena ikka morssi või moosivett, kui limonaadi parasjagu polnud, sest no vesi, see on ju mõttetult maitsetu!

- Maailma köökide road

- Kartulikrõpsud, kuigi meil siin Eestis on väga harva äädikaga varianti saada, muud mind väga ei ahvatle. Miks arvatakse, et eestlane sööb peamiselt hapukoore-ja sibulamaitselisi? Miks muudes riikides on alati äädikas ka põhivalikus, aga meil mitte?

 

Mees jättis maha, sest kartulid olid kõvad

Mõtlesin siin eelmise teema jätkuks ja otsapidi kujutlusvõime teemaga, kuidas vähemalt internetis on lademetes indiviide, kes leiavad, et paarisuhte aluseks on mingisugused konkreetsed oskused. Hiljuti jagas FB mulle lahkelt tarkust selle kohta, mis meest naisega suhtes hoiab. See kuldne nelik on siis söögitegemine, nõudepesu, suuseks ja niisama seks. Tuhandeid laike ja jagamisi, sekka ontlike neidude õhkamisi - mina, mina just seda kõike tegin ja näe, saingi tanu alla! Päriselt. Samas üks mu tuttav kunagi tõsimeeli oigas, miks ometi mees ta maha jättis - tegi ta ju suisa kaks korda päevas sooja toitu?! 

Me justkui ei ela enam keskajas, aga paljude jaoks on abielu (või kooselu) siiski ainult teenuste vahetamise leping. Lepingut rikutakse, kui üks või teine osapool ei täida oma kohustust. Naise kohustusi sai juba mainitud, mehe kohustus on vist eelkõige rahavoogude eest hoolt kanda, vähemalt mina eeldan, et seesugust lepingut au sees pidavate inimeste meelest. See on ju ka huvitav, kuidas mõnda meest tituleeritakse "kuldsete kätega" meheks. Naise kohta ei ütle keegi nii - järelikult on mehe puhul kuldsed käed boonus, naise puhul loomulikkus. 

Ma mõtlen, et igasugu kuldsed käed ja muud oskused on paarisuhtes pigem tore boonus, kui suhte algpõhjus. Muidu ma oleks ju ka kokkade ning koristajate hulgas ringi vaadanud. Ma ei eelda, et teine peab neid asju tegema, tore on kui teeb, aga ometi on palju neid, kes siiralt usuvad, et kui korralikult süüa ei tee, siis jätab mees maha. Täpselt nagu mu sõpra (meessoost) hoiatati suhte alguses väljas käies arve pooleks jagamise eest - naine jätvat kohe maha sihukese koonri! 

Kas inimestel on oma sõpradele samasugused nõudmised kui potentsiaalsetele elukaaslastele? Mõnel kindlasti on, aga enamasti vast ikka mitte. Aga miks? Miks nähakse paarisuhet kuidagi selle mätta otsast, et vorst vorsti vastu? Sõna "abielu"? Mulle meeldibki sõna "kooselu" rohkem. Abielu oleks nagu mingi töösuhe, võtsin selle, kellest mulle kõige rohkem abi on, koos olla temaga aga eriti ei tahakski.

Solgisööja

Ei tule see üksi elamine ikka kuidagi välja mul. Kaks korda (!) olen pidanud toitu ära viskama! Mina, kes ma olen samuti tuubipoolitajate auväärsest soost! Eile viskasin ära veerand pakki tatramöginast üle jäänud šampinjone, sest need haisesid võikalt ja ajasid mingit eemaletõukavat löga välja. Ise veel mõtlesin, et äkki kui ära praadida? Lõikasin ühe haisva seene isegi juba tükkideks sel eesmärgil. Pärast oli tükk tegu, et seda lehka lõikelaua küljest ära saada. Õnneks tuli mõistus koju. 

Kapsa-porgandisalati olin ka ostnud puhtast haledusest, see oli seal "vaesteletis" nagu Kasemaa nimetab, aga ta (ma tahan salatit isikustada miskipärast, aga siin jääks mulje, et Kasemaa on mu lemmiksalat) see on mu lemmiksalat ja kuidas sa jätad, olgugi, et liiga suur kogus korraga ära söömiseks. Lasin veel kuupäeva ühe päeva võrra ülegi, pealtnäha polnud häda. Sööma hakates aga miskit...noh....venis seal karbis. See oli veidi võigas, aga kuna maitset ei mõjutanud, siis sõin edasi. Kõike ikka ei jõudnud, panin veel karbi külma tagasi, et õhtul tuleb lõpp peale teha. Õnneks! Õnneks hakkas peale söömist kõht valutama ja sundisin end salatit ära viskama. Hiljem nägin unes, kuidas seened ja porgandid mind etteheitva pilguga vaatasid - kas me tõesti sündisime vaid selleks, et otse prügikasti minna?! 

Liha vältimine on ka tagasilöögi andnud, ei hakanud ennast enam värskega jändamisega vaevama ja ostsin valmispelmeenid aedvilja täidisega. Need mõnusad krõbedad Jaapani pelmeenid gyozad siis. Ma ei tea, mis jälkust nad sinna aedviljade nime all sisse olid pannud, aga no see oli tõsiselt vastik. Sõin ära loomulikult. Seekord aitas allaminekul Worchesteri kaste, sojast ei piisanud. Ahjaa, hummust ostsin ka, aga seda, mis kindlalt hea on (Marta pagari oma, kusjuures kõik selle pagari küpsetised on vastikud, aga hummus on hea, nad peaks end ümber nimetama mu meelest), poes ei olnud, ostsin mingit muud ja seegi osutus arusaamatuks maitsetuks möginaks. 

Ämblikurindel on patiseis, kumbki alla ei anna. Ema helistas, tal on hiir, ma olin lahkelt nõus vahetama. Paraku ma ei usu, et ema selle lambi sealt vetsulaest kätte saab, äkki lõhub veel äragi - mitte et ma lampi taga nutaks, aga ämblik võib selle käigus põgenema saada...Mõtlesin lausa vahelduseks ema juurde rahunema minna, aga siis ta jõudis oma jutuga sinnani, kuidas temal tulevad ka kuskilt elutoa seina seest ämblikud - no ikka sellised "võimsad!". Tänan, ei, kui keegi kasutab ämbliku kohta sõna "võimas", ma hoian heaga eemale.

Õudne aasta see....2024

Alanud aastast minul küll midagi head oodata ei tasu ja selles tuleb süüdistada mu sõbranna ema, sest no mis ema see on, kes kingib tütrele joomisruleti?! Õnneks oli minu oma väimehele kanepiteed kinkinud ja uskuge või mitte, 1. jaanuari õhtul kell seitse sai sellest justkui abi. Jaa-jaa, kõik normaalsed inimesed käisid sel päeval kümnekilomeetristel rabamatkadel. Ma olin vist 4 tundi ärkvel. Ausalt, ma ei tea, kust see uni võetakse, kell 16 ärkasin, kell 20 läksin magama ja kell 8.30 ronisin voodist ainult seetõttu välja, et tööpäev. Kui on pime, siis magatakse. 

Täna päike paistab, aga on nii külm, et välja ikkagi ei kisu, õnneks ei pea minema ka, süüa veel jagub. Vahemärkusena - see tatra-porgandi-seenemögin on teise päeva toiduna üsna rõve ikka. Eriti kui hapukoort ka pole, aga avastasin, et asja ajab ära sojakaste. Worchesteri oma ei sobi, ärge sellega proovige! Ma proovisin. Ja noh, sojakaste sobivus sõltub ilmselt ka sellest, kuidas te varasemalt oma tatart maitsestanud olete. Mina kipun kõik toidud magedaks jätma, välja arvatud juhtudel, mil ma need võikalt üle soolan. Viimasel juhul sojakastme lisamisest midagi paremaks ei lähe. Sojakaste oli mul muide aegunud aastal 2019, äkki seepärast oligi nii hea. 

Kuna tatralöga sai otsa, siis jätkan ühe lollikindla retseptiga lihtsaks, aga maitsvaks salatiks: 

Tuunikala-kodujuustu salat röstsibulaga

Sain seda Kaubamaja salatiletist ja tegin järele. Vaja läheb frillise salatit (ilmselt sobib muu ka, aga see on hea krõmps), tuunikala soolvees, kodujuustu (kuivemat, ilma hapukooreta) ja röstsibulat, mis on peamine efektiandja. Segada kõik segamini ja ongi valmis. Ma isegi ei maitsesta seda. Röstsibulat sain purgiga Lidlist, siis olid vist küll Ameerika päevad seal, aga ehk saab mujalt ka. Prismast saab, guugeldasin. Ilmselt võiks ise ka röstida, aga pole proovinud. Igatahes maru hea salat, mulle vähemasti maitseb. 

Seoses toiduga tahaks ka ühineda nende kriitikutega, kes ei salli uusi joogipakendite korke. Peale keefiri avamist näen välja nagu beebiemme - terve rinnaesine valge, sest no pritsib. Suurt mahlapakki ei saa külmikusse külili panna, sest välja võttes pakki veidi pigistades lendab korgi vahelt pool kööki mahla täis. Ja kogu see jama selle pärast, et väidetavalt mingid inimesed loobivad neid korke laiali kuhugi loodusesse. No mismoodi? Kes viskab eraldi ära korgi, mida tal pakendi sulgemiseks vaja on? Loogiline on ju pakend koos korgiga ära visata?! 

Pulmareisilt klassikat ka - pidin ma neid videoid vaatama, mida L. üles pani! "Ei ole midagi hullu!", "Lähme sealt küljest, seal ei ole nii järsk...ehk". Isegi minu silmale oli näha, kuidas ühes videos ollakse mäel, kus on palju rahvast ja laugjad nõlvad ja siis teisel kuskil kuristiku kohal, kus kiirus enam-vähem nagu autol, muud rahvast väga ei paista ja kümneaastane piiksatab kaamerasse: "Ma kardan seda jääd!" Vaatasin järele, et oldi kõigest punasel rajal (intermediate raskusaste), mitte mustal mäel. Selgituseks siis, et plikad on mõlemad 5+ aastat slaalomitrennis käinud tegelikult, algajad ei ole, aga esimest korda suurtel mägedel. 

Õhtul sain siis teada, et Mini olla käntsu käinud...mitte suusatades, vaid õhtul kelgutama minnes. Õnneks oli kiiver peas, aga pea ikka tuikab, nii et nüüd juba teist päeva toas istunud. L. saadab mulle muudkui pilte, kus Mikro peal, kirjutan siis talle vastu, et "üks on alles, saan aru jah!" 

EDIT: Vot SEE veel puudus! Vetsus on ämblik. Kuid pole olnud ja nüüd selline täpne ajastus. Õnneks jäid vanaemast mõned mähkmed alles. 

Update hommikul - Magasin halvasti. Ärkasin juba 7.45 mõttega, et varsti peab pissile minema. Pool tundi vähkresin. Utsitasin kassi esimesena vetsu sisenema, ta alati kangesti tahab kaasa tulla. Täna ei taht - tark loom. Ämblik endiselt lambi sees, ma jätsin terveks ööks tule põlema, et äkki grillib ära või miskit. Ei miskit. Elekter on hetkel kallis, minu poolt tõeline ohverdus. Kriisi tõsidusest annab märku see, et ma ei kirjutanud mehele: "TULE KOHE TAGASI! WC-S ÄMBLIK!" vaid mõtlesin, et säästan teda sellest - hakkab teine muidu väga muretsema...(Looda sa!)

Sai oli kah hallitama läinud. Väljas endiselt -22, nokin saiast hallitust välja, sest poodi ei taha minna ja ootan hirmuga, mil jälle WC tung tabab. Milline võluv aasta algus.