Festivalimelu (agulimiljöös)*

Varakevadel vaatasin, kas meie kanti on esinema tulemas bände, keda päriselt näha tahaks. Viagra Boys näiteks esineb Stockholmis Gröna Lundis, natuke kauge ja natuke kallis, aga pagan. Siis järsku tuli uudis, et nad esinevad Tartus. Aajeee, karate, Riia loomaaed ja bidee!** Seejärel muidugi selgus, et tegemist on festivaliga (bändid teeavad tavaliselt lühendatud kava) ja algul ühepäevapileteid üldse polnud, teised esinejad maru meh ja pilet ühe bändi jaoks kole krõbe. Aeg läks edasi, meh-bände lisandus. Tehti loosikampaania somes, piletivõiduks kirjuta, keda festivalilt näha tahad, 90% vastas Viagra Boys. Juba siis tundus, et millegagi on korraldajad siin vist mööda pannud. Ehk siis pole vist vaid minu kiiks, et väga paljud esinejad on lihtsalt tapeet, kellel fännibaasi eriti pole, keda võib taustaks kuulata, aga kas just selle raha eest. Välja arvatud Tommy Cash siis, aga teda ma olen laivis juba näinud ja ma ei ütleks, et see nii väga midagi erilist oleks olnud. Ja too esinemine oli tuuri raames, mitte festivalil teiste seas. Üleüldse linnafestival kui fenomen. Ma ei saa sellest hästi aru. Võimalikult laiapõhjaline, et oleks midagi emale, vanaemale ja mässumeelsele teismelisele, aga natuke kalliks läheb see tervele vahmiilile kahepäevapasside soetamine ja nii tundubki, et linnafestivalid on neile, kes muusikast eriti ei hooli ja kelle jaoks on teemaks FOMO. Peaasi end igal üritusel näidata, äkki muidu jääd millestki ilma. Ma mõtlesin, kas lisan, äkki paistan kibestunud ja lastevaenulik, aga...vanemad käisid eelmisel suvel Stingi vaatamas, pilet pea sada eurot, allahindlusi polnud ja siis lavaesine täis ringisiblivaid kolmeaastasi. Ma saan aru, et lapsi on tarvis viisaka seltskonnaga harjutada ja muusika sobib igas eas, aga pagan, sajaeurone pilet lapsele, kes konkreetsest artistist essugi ei pea  - mu jaoks üle võlli. Ja ma olen ise sülelapsega pungifestaril käinud. Tööstuslikud kõrvakad olid tal peas ja sisse sai tasuta. Ja ma saan aru metalheadidest, kes oma järelkasvu HRL-ile viivad, ju olen normiede suhtes lihtsalt silmakirjalik. Puusalt pakun, et lastelt täishinda nõuavad ainult suured mainstreamile suunatud kontserdid.

Skenepõhised festivalid on kõvasti loogilisemad minu jaoks. Tümakafest, hip-hop fest, metalfest ja ooperipäevad. Aga isegi neile ei osta ma piletit enne ära kui esinejatenimekirja näen. Festivalimelu festivalimelu pärast ei ole minu jaoks. Ju on geenides, siiani mäletan, kuidas me ema-isaga Pori Jazzil püüdsime Phil Collinsit kuulata, kui mingi umbjoobes jorss selga vajus ja nõudis, et kukaa se laulaa?! Mu isal kui andunud fännil sai mõõt täis ja vist lasime isegi jalga sellise pühaduseteotuse peale. No ma olen ka see tüüp jah, kes autost enne ei välju kui hea laul läbi saab. Ja oi ma mäletan siiani austusega seda sõpra, kes Iron Maideni konsa ajal tilkagi ei joonud, sest "muidu oled pelleri järtsis kui järsku Run To The Hills kõlama hakkab!" Loogiline. 

Maidenist rääkides, käisime eile uut dokki "Burning Ambition" vaatamas. Pmst oli meil pereseanss - mina, L, Mini, Mini sõbrants ja siis üks võõras daam. Ma ei uskunud, et Tartus nii vähe Maidenifänne elab (ja nad kõik on naised, L. oli minu poolt kaasa veetud kaaslane). Ma olen ikka õnnelik inimene, sest nagu teadlased on uurinud, siis vaid vähestel tekitab muusika füüsilisi reaktsioone nagu näiteks kananahk tuleb ihule. Mul see tavaline. L. väidab, et pole iial sellist asja kogenud. Ilmselt sama, mis mul trenniga - vihu palju tahad, mingeid endorfiine ei nõrise, paljas pingutus ilma tasuta. Kuigi igaühe jaoks pidi oma ala leiduma. Ju mul on male, lihtsalt pole seda ära õppinud.  

Filmist pidin rääkima. Ega üllatusi ei olnud, ehk vaid see koht, kus nad Poolas pulma sattusid, aga muidu meeldis see Bruce'i põhjendus nende laulusõnade kohta, et kui enamik laulab triviaalsetest asjadest - pidu, naised, viin ja narko, siis kas pole need kõigile kättesaadavad nii ehk naa ja paremad reaalis kui lauluna? Nemad eelistavad laulda olukordadest, mida elus ette ei tule - kuidas oli Pachendale'i lahingus, vangistatuna jääpankade vahele või iidse meresõitjana tundmatuil vetel. Paraku on nad vist suures vähemuses, aga mina olen nende poolel. Miinusena tooks välja muusikastiilide omavahelise vastandamise. Jajah, sellega ma justkui räägin vastu enda varasemale tekstile skenepõhiste festivalide osas, aga no nii on. Kui te panete mulle lavale igast žanrist need õiged artistid, siis ma tuleks teie festivalile küll, aga paraku on selle tõenäosus väga madal. Või noh, kui raha oleks jalaga segada, siis muidugi, alati on võimalik avastada artiste, keda sa varem ei teadnud, aga paraku tuleb praegu veel prioriteete seada. 

Ma vist ei lähe see suvi ühelegi kontserdile ega festivalile, uskumatu. Kosmikud ja Tharaphita Kolga mõisas tundub väga hea, aga sõltub...asjadest. L. läheb Käblikule, sest festivalimelu..pfff. 

* Kurjam "Kuumalaine Stroomi rannas" 

 **Cool D varajasest varasalvest 

 

Kellele keskmist näppu?

Käisime siin hiljuti kinos vaatamas filmi "Õnn on elada me maal", mis räägib ansamblist Velikije Luki. Täitsa tore film oli, sain nii mõndagi uut teada, aga üks asi jäi kripeldama. Osa filmi kaadreid ei ole mitte dokumentaalsed, vaid on filmitegijate poolt tänapäeva inimestega taaslavastatud ja alati ei saanudki pihta, kumb on kumb. Aga mulle tundus, et need kaadrid olid kõik uued, kus punkarid näitasid kaamerasse keskmist näppu. Arutasime L.-ga mõlemad, et kas tõesti 80ndate alguses teadis keegi keskmist näppu näidata? Meie meelest mitte. Näidati rusikat või trääsa. Selle viimase - kahe sõrme vahele pistetud pöidlaotsa näitamise - on keskmine sõrm tänapäeval pea täielikult asendanud. Äkki pealinnas, kus Soome TV-d nähti, osati ka näppu näidata? L. väidab, et meie kanti lõunapoole levis see just nimelt lääne filmidest nähtuna. Minu meelest tulid need näpud ja fakid ka ehk üheksakümnendatel alles. Kas keegi mäletab ehk paremini?

Üks "tule taevas appi, kui pikad need juhtmed olla võivad"-moment tänasesse päeva ka lisaks. Mäletate, kunagi hallil ajal, mitu aastat tagasi käisid 5Miinust ja Puuluup Eurovisioonil oma lauluga narkootikumidest, millest nad midagi ei tea? No vot. L. siis kurtis, et ei saa tema aru, millest seal juttu on, misasi "lase kotti ära?". Ma kuulsin ka, et "lase kotti ära", aga tõlgendasin umbes nii, et "pane oma narko kotti tagasi". Loomulikult seletasin seda suure suuga nagu teadjam inimene muiste. No ja täna siis kuulan seda lugu jälle ja järsku käib krõks ära: "a see kott vii ära" mitte "lase kotti ära". Ahah, et siis mu selgitus oli vähemalt enam-vähem õige. 

Lapsi pole ka mõtet kasvatada, sellest olen aru saanud. Nad teavad niigi ja ilmselt need, kes ei tea, noh, need jäävadki igaveseks pimedusse neist saavad tulevikus somes targutavad idioodid. Mikro kurtis, kuidas on rämedalt piinlik, kuidas ta alaarenenud klassivennad teevad oma Epsteini-nalju ja praalivad vägistamisega. "Ilmselgelt nad isegi ei tea, mida see vägistamine tähendab!" Kuna mina ka omal ajal ei teadnud ja kui küsisin, siis seletati nii keeruliste sõnadega, et ma ikka aru ei saanud, siis kontrollisin, et Mikro ise ikka saaks. Selgus, et saab küll ning lisab sinna veel sedagi, et vägistamisel pole mingit pistmist iha või meeldivusega, veel vähem sellega, mida keegi seljas kandis või kuidas käitus. "Ja siis öeldakse mulle, et sinu vanuses tüdrukud juba...ja peaks panema midagi katvamat selga...ja kui niimoodi ujulasse lähed, siis võivad vanamehed vahtida! Nagu see minu probleem oleks!" Eks ma siis üritasin selgitada, et selliselt rääkivad täiskasvanud püüavad tegelikult hoolimist üles näidata, kuigi see ilmselt jah süvendab vaid ohvrisüüdistamist. Aga no huvitav on, kuidas ta seda kõike nö puusalt tulistab, keegi pole talle ju loengut pidanud sel teemal. Ja meie, täiskasvanud, peame muudkui arutlema sel teemal ja teavitama ja kampaaniaid tegema. Teemal, mis tundub nii iseenesestmõistetav, et lapski aru saab. Aga ometi ei ole. Kuskil on mingid inimesed, kes on hoopis teisest maailmast. Ja me arvame, et kui rääkida, siis nad saavad aru. Mul jälle mõistus tõrgub uskumast, et asja, mis ühtedele on ilmselge, saab teistele sõnadega selgeks teha kui neile see ilmselge ei ole. 

 

 

Viimased võidud

Nii, hakkaski pihta - kõige võikam aeg aastast. Jõudsin kontorisse, saapad täis kivikesi ja märga loppa, püksisääred põlveõndlani pasased. Libe oli kah. Vähemalt külili ei käinud, võit seegi. 

Ootamatuid positiivseid arenguid juhtub vastukaaluks. Kunagi õppis Mini muusikakoolis kitarri. Kaks aastat õppis, aga siis saime järsku kirja, et ta ähvardatakse sealt välja visata, kuna muusikaajalugu vastamata. No põhimõtteliselt see minu korduva unenäo stsenaarium, kus ma saan kirja Tartu Ülikoolist, et teil jäid mingil aastal mingid punktid saamata, teie kõrgharidus tühistatakse. Igatahes Mini kui korralik lapseke sai sellest kirjast korralikud krambid ja keeldus muusikakooli tagasi minemast, sest nii piinlik. Ta oli selle muusikaajaloo lihtsalt ära unustanud või ei saanud aru, et peab seda ainet ka võtma vms. Lisandus veel seegi, et tema kitarriõpetaja läks sellest koolist ära ja Mini uut õpetajat ei tahtnud. Kuna mulle tunduski, et ta käib koolis pigem toreda õpetaja pärast, siis ma ei hakanud teda sundima. Kool jäi pooleli. Aastaid ei võtnud ta kitarri kättegi. Ja nüüd järsku on ta kõik taasavastanud, "Enter Sandman" ja "Nothing Else Matters" harjutamine käib igapäevaselt, sest tal on klassis üks neiu, kes mängib ka kitra ja teine kes taob trumme ja nad plaanivad esinemist. Nii äge! Ma poleks arvanudki, et see oskus tal mööda külgi maha ei jookse. 

Viimase külma aja võiduna käisime meie aga ära Viljandi Mädajärve peal, mis on muul ajal üsna ligipääsmatu paik kui sa just ekstreemne muda/mädasukelduja pole. Tegemist siis Tänassilma jõe esimese seitsme kilomeetriga enne kui temasse peale Vana-Võidut Ärma jõgi voolab, selline vahva tüma soonik Tänassilma oru põhjas. Kuni 18. sajandini, mil Tänassilma jõgi Viljandi juures muutus veelahkme kohal laevatamiseks liiga madalaks, kulges tähtis Pärnu ja Pihkva vaheline kaubatee mööda Pärnu jõge, Raudna jõge, Viljandi järve, Tänassilma jõge, Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsi järve. Hiljemgi on korduvalt peetud plaane selle muistse veetee taastamiseks. Ehk et kunagi sõitsid siin laevad, praegu pole kanuugagi midagi teha. Meie lähenesime Viljandi Metsakalmistu poolt, lasime mööda nõlva tagumiku peal alla (no mina lasin) ja asusime kausi keskosa poole teele. Kõikjal oli vaid pilliroog ja hundinuiad, suvisel ajal on siin üle inimese pea džungel, selline sobiv paik krokodillidele. Meie isegi ei tajunud, et jalge all võiks põhjatu muda olla. Ühe koha peal jää kumises küll kahtlaselt, aga sealt ma astusin kiiresti üle. Vaated olid ägedad.

Keset järve

Ma arvan, et pole iial sellises looduskeskkonnas viibinud. Huvitav kogemus igatahes. Vat sinna nüüd enam ei saa kuiva jalaga, tuleb järgmist külma talve oodata. 
 

Jätaks järgmise vahele

Aastanumbri vahetumine on mulle miskipärast oluline rituaal ja seda siis just üldine aastanumbri vahetumine, mitte enda sünnipäev. Lugesin hiljuti, et sünnipäeva mittetähistamine olla märk lapsepõlvetraumast. No mul küll ei ole, lapsepõlves olid täitsa toredad sünnipäevad, ainuke asi, et alati oleks nagu midagi enamat eeldanud. See vist ongi see "juurpõhjus" kui trendikalt väljenduda - ma suudan alati kõiki tähistamisi võimalikult glamuurselt ette kujutada (aga ise sihukest glamuuri korraldada ei suudaks) ja siis tegelik üritus tundubki kuidagi nõrk selle kujuteldava kõrval. Sama põhjus, miks ma väldin joonistamist, ühesõnaga.

Enne vana-aasta õhtut hakkasin ma ka passiiv-agressiivselt undama - mis me teeme, kus me lähme, kas sul sõpru pole (enda omi ju ikka tülitama ei hakkaks või ma ei tea ka, mis värk sellega on, viimasel minutil ennast peale pressida nagu ei sobi, kuigi võib-olla teised istuvad ka ja ootavad, et "keegi tuleb ehk külla, keegi kauge ja hea" - jaa, see laul tekitas juba lapsepõlves kahtlase igatsustunde, kuigi ma isegi ei teadnud, kes need valged maurid olid.). Küsisin lootusrikkalt ka teismelistelt, et noh, mis plaan on? Suuremal oli plaan varakult magama minna - noorus on ikka täitsa hukas! Kuidas meie omal ajal kuueteistaastaselt sõbrannaga käe alt kinni ootusärevalt Raekoja platsi poole kulgesime, et seal kangi all kellegi pudelist šampust lonksata ja oligi vist kõik tol korral, kogu glamuur, aga ikkagi kuidagi uhke ja täiskasvanulik tunne tekkis...Käratasin, et kes vana-aasta õhtul kodus istub, see vananeb järgmisel aastal kaks korda kiiremini, aga kedagi peale minu see nutma ei ajanud. 

Tegelikult vanemad käisid külas, sest jõulude ajal jäid meil ju kingid vahetamata ja selleks puhuks sai isegi sooja toiduga laud kaetud, pärast selgus, et jumal tänatud, Mikrol oli vaja jõululauast pilt teha kodundustunniks. Pilt sai tehtud, nüüd tema ülesandeks jääb juurde fantaseerida, mis see "tema panus" resultaadi saavutamisel oli. Ta ei saanud muuseas isegi aru, mida see tähendama peaks. Selline kasvatus meil. Samas mõtlesin, et kui tõenäoline on, et kõigil lastel tõesti kodus üks korralik jõululaud kaetakse? 

Jah, kuues taldrik on teisest komplektist, sest nii on lihtsalt, lina on triikimata, sest ma olen laisk ja viimasel hetkel selgus ka see, et jõulusalvrätikud on otsas ja said need sinised, mis pildil tunduvad lausa sobivat, aga tegelikus elus karjusid isegi mulle silma. 

Peale vanemate lahkumist tuli see hetk aastast, mil ma telekat vaatasin ehk siis Suurt Aaastalõpuviktoriini vaatasime ja pärast veidi Aastahiti gaalat ka. See viimane oli ikka jube. Esiteks täiesti tundmatud ja ilma igasuguse lavalise sarmita saatejuhid (nagu mataõps loeks viimase kontrolltöö hindeid ette) ja veel hullemad laulud. Hästi huvitav tegelikult, et kui mina teadsin eestikeelse top40 lugudest kahte (Tommy Cashi omi), siis ega mu lapsed palju rohkem ei teadnud - kes pagan see hääletas siis? Tipu moodustasid lood, mida omal ajal oleks ehk Märt Rannamäe saates mängitud, aga nö endast lugupidavates saadetes küll mitte (vaibakloppimine, mille taustaks kellegi sisutu möla, ei, mitte laulmine ega ka mitte räppimine). Huvitav, et Mini nimetas R2-te kõige nõmedamaks raadiojaamaks üldse - kahju, sest vanasti oli just vastupidi. "Ainult linnakad kuulavad selliseid laule!" Linnakad on siis ühtemoodi riides (must sulejopp ja hallid dressipüksid) noored, kes nurga taga veibivad ja istuvad Burger Kingis. Mingi selline normcore subkultuur. Lapsed nõudsid, et Aastahitt kinni pandaks ja nad saaks "My Kitchen Rules"´i vaadata, läksin lugesin tagatoas Varlam Šalamovit. 

Ma tahtsin tegelikult Ghost-i kontserti vaadata, aga selleks avanes võimalus alles pikalt peale keskööd, kui teised magama olid läinud. Vahepeal sai natuke lauamänge mängitud, Mini tegi teoks oma lubaduse enne südaööd magama minna, me vaatasime ülejäänutega rakette, samal ajal Mikrot rahustades, kes muudkui habises "oh vaesed, vaesed linnud!" ja siis vahtisime L.-ga 2007 aasta Kreisiraadio vana-aastaõhtut, mida me kumbki varem näinud ei olnud ja mis tegelikult eriti naljakas ei olnudki, aga ikka parem kui praegune ja arutasime, mis pagan selle Võrnoga küll juhtus, oli ta ju enne nii normaalne. 

Seejärel vaatasin üksi kella neljani Ghosti ja täitsa pidulik tunne tuli peale, nagu oleks kusagil käinud ja midagi näinud isegi. Mis on oluline, sest kõik ju teavad, et selline nagu oli su vana-aasta õhtu, tuleb kogu su järgnev aasta.

Ja siis. 1. jaanuari hommik. Ma lähen vetsu. Ma istun potile. Ma vaatan harjumuspäraselt üles lambi poole. Ja seal ta istub. Pagana paks ja pirakas ämblik. Ma jooksen (no enne ikka tegin teatavaid tegevusi ka, nii hull ma ka ei ole) ja karjun:" Peatage maailm! Ma ei taha seda aastat! Cancel! CANCEL!" Ma loodan, et 1. jaanuar äkki enam ei lähe järgmise aasta ennustuses arvesse? Kui läheb, ma jätaks hea meelega vahele. Mitte midagi head see tõotada ei saa. "Ämblikud on õnneloomad!" sosistab keegi paadunud optimist. 

HUA kõigile, loodetavasti on teil kõik ikka hästi!
 

Elu edetabelid

Täna köitis mu tähelepanu üks Müürilehe artikkel, kus räägiti aastalõpule sobivalt erinevatest logimisplatvormidest. Ma ju ka avaldan siin aasta lõpus statistikat - mul on Goodreads, mul on Last.fm, mul on Spotify wrapped ja Rimi wrapped ka. Mehel on Untappd. Väga huvitav teemapüstitus mu meelest, samas on tunne, et kuidagi kauge kaarega mööda läheb see kõik või tundub mingi teise seltskonna (aga millise? Ma ei tea kedagi selliste probleemidega) teemana. Esiteks eneseesitlus. Siin ehk on tõesti asi vanuses - mind ja ma pakun, et enamikku minuvanuseid ei huvita absoluutselt, mida arvavad teised sellest, kui ma kuulan "nõmedat" muusikat, vaatan "nõmedaid" filme, joon odavat õlut vms. Ok, ma tegelikult eeldan siin, aga tundub kuidagi nii kummaline mõelda, et keegi teeks oma "elu edetabeleid" teistele hindamiseks. Vaadake, kas ma ikka olen aktsepteeritav inimene ja tarbin õigeid asju. Keegi ju ei jaga neid asju ka eriti (peale blogijatelt blogijatele kogukonna). Minu jaoks on nende aastakokkuvõtete mõte sageli selles, et need üllatavad mind - ah vaata, saia olen Rimist kõige rohkem ostnud, vaata, aga vaata, õige ebatervislik! Aga mitte et OMG, ma olen aasta otsa saia järanud, mida inimesed küll minust niimoodi arvata võivad, seda küll postitada ei saa! Ja ei ole nii, et vaadake, ma lugesin niiii palju raamatuid, kõik poolelijäetud sopakad panin ka sisse, et statistika ikka rohkem näitaks, küll ma olen ikka tubli. Mu jaoks on tavaline lugeda üle saja raamatu aastas, samas ma ei vaata peaaegu ühtki filmi ega seriaali, nii lihtsalt on ja see ei ole mingi "ma olen parem inimene kui sina" värk. Ausõna. Kuskil mujal kui blogis ma neid kokkuvõtteid ei jaga ka. Ja jagan ka selle mõttega, et äkki keegi saab mõne hea idee, kuna mina teiste arvustustest sageli saan. Või et mingi asi "ei passi mu imagoga" - bitch please, ma olen ammu aru saanud, et see imago, kui seda üldse on, eksisteerib vaid konkreetsete inimeste peas ja minu võimalused seda mõjutada on imeväikesed. Jah, ma mäletan, oli perioode elus, mil see tõesti oli väga oluline, et mis signaali mingi asi minu kohta saadab, aga nüüd on kõik see möödas, jumal tänatud. Nobody cares, my friend! Õnnis keskiga on saabunud. 

Minu reliikvia on vabadus - siit jõuamegi teise teema juurde, mida ma kritiseerida tahaks, nimelt eesmärgid. Kui ma kuulen sõna "eesmärk" kobab mu käsi kabuuri järele. Otseselt nõuab eesmärkide püstitamist mu logimisplatvormidest vaid Goodreads ja ma ignoreerin teda alati. Miks ma peaks endale mingi arvulise eesmärgi seadma, ma ei saa lihtsalt aru. Et ma nagu tegelt ei taha üldse lugeda ja siis see eesmärk sunnib mind pingutama? Kui ma midagi ei taha, siis ma seda ei tee, isegi kui see on prestiižne tegevus. Punkt. Eesmärgid hävitavad spontaansuse ja vabaduse.

Kriitika massidesse koha pealt tuleb küll nõustuda, olen ka tähele pannud tendentsi, kuidas "noorte seas on arvustusteks põhiliselt nn one-liner’id, mis pakuvad küll muhelemis- või samastumishetki, kuid mitte arutlevat, analüüsivat või kirjeldavat kirjatükki." Goodreadsis on tekkinud päris mitmeid ühe lausega arvustajaid, kelle "arvustused" palju pöidlaid saavad ja siis esilehele pääsevad. Vahel on need jah päris tabavad, aga ainult neile, kes raamatu juba eelnevalt läbi on lugenud. Kuigi, ega ma enamasti enne neid ei loe ka. Seega, lihtsalt huvitav tähelepanek, mitte otseselt kriitika. Ega see teine, peamiselt välismaiste arvustajate stiil, kus arvustus on megapikk ja varustatud erinevate vilkuvate GIF-idega kah alati sisuliselt parem pole. 

Et jah, tegelikult huvitav artikkel, aga ma ikka mõtlen, et palju neid omast arust influentsereid, kes kõike ainult mulje jätmise ja klikkide nimel teevad, ikka on. Või on, aga mitte minu jälgitavate inimeste hulgas? Mulle endale lihtsalt meeldib statistika, meeldivad nimekirjad, meeldivad graafikud - mulle meeldib see osa logimisplatvormidest. Mis mulje see jätab või kuidas ja kas mu käitumist ja valikuid mõjutab on äärmiselt teisejärguline. Kas ma kasutaks neid siis ka kui kokkuvõtteid mitte kusagil jagada ei saaks? See on nüüd trikiga küsimus ja eeldab analüüsi selle kohta, kellele ma blogin - kas iseenda jaoks või lugeja jaoks. Ma puusalt pakun, et eelkõige enda, aga lugeja on ka siiski oluline. Muusikaedetabeli ma ehk teeks, aga raamatusoovitusi pigem ei jagaks - mis ma ikka soovitan endale raamatuid, mida ma juba lugenud olen.

Aasta 2025 parimad plaadid, esikümme

Tagumised kümme ja üldine sissejuhatus on siin.

10. LEAP - Entropy

LEAP oli üks neid bände, kelle EP-d ma eelmisel aastal kiitsin. Kui EP sisaldas kuut väga head lugu, siis sel aastal ilmus neil 11 looga debüütalbum, mis on samuti väga hea. Huvitav kohe, miks nad kuulsamad pole, sest nad isegi näevad suht efektsed välja. Korralik rock, mis pole veel jõudnud igavaks minna või eksperimenteerimise sohu ära eksida. 

9. Headstones - Burn All the Ships

Kanada rockbänd aastast 1989, mis läks 2003 laiali ja tuli uuesti kokku 2011. Mina olen neilt ainult uuemat kraami kuulanud, sest vanemaid asju lihtsalt Spotifys pole ja seetõttu ma ei teadnudki, et tegemist on nii vana ansambliga. Ise oleks üldse pakkunud, et iirlased, miski neis meenutab iiri punki mulle, kasvõi see sagedane meretemaatika nende lugudes. Laulja hääl on super. Meenutab natuke Walking Papersit, keda ma alati ette kujutan ülbelt oma lauluteksti välja sülitamas. Kui ma oleks mees, peaks mul selline hääletämber olema või ei oleks mingit mõtet mees olla. Üks osa minust kujutab muidugi ette ka, et ta näebki välja nagu Headstonesi laulja või siis see teine kurja näoga mees sealt bändist. Bänd kui egotripp ühesõnaga.  

8. The Good The Bad and The Zugly - November Boys

Ajakohast Norra punki. Mu meelest nii tore bänd, aga kui ma oma "November boy"le mõnda nende lauluteksti tõlkida üritasin, siis too ainult mühatas. Kindel märk, et novembris sündinud...Mulle küll infantiilne nihilism meeldib - süsimust huumor ja Euroopa parimad laulupealkirjad nagu nad ise end iseloomustavad. Videosid neil eriti pole, vähemalt uutest lugudest, panen ühe live-lindistuse, mis muidugi kuigi hea kvaliteediga pole, aga melu annab edasi. 

7. The Birthday Massacre - Pathways

Taas üks mu vanu lemmikuid, kelle iga plaat on oodatud. Seekordne oma kaheksa looga on päris lühike, aga siiski äratuntavalt The Birthday Massacre. Nende võlu vist ongi see, et saad, mida eeldad. Kanada elektroonilist gooti-rocki. Aga ega ma nende plaatidel vahet küll ei teeks, kui keegi küsiks, et mis plaadi lugu on. Jällegi, ühegi uue loo videot ei leidnud, panen live-esinemise. Lauljatar Chibi on muide 48, kui kedagi huvitab tema vanuse ja seeliku pikkuse korrelatsioon :)

6. Ministry - The Squirrely Years Revisited

Võib ju vaielda, kas see on ikka uus album, sest tegemist on tegelikult Ministry esimese, 1983. aastal välja antud albumi reinkarnatsiooniga, aga kui teada, missuguseid kavereid Ministry teiste lugudest teinud on, siis võib arvata, et nad enda omadelgi ei jäta kivi kivi peale. Eriti veel sellest albumist, mida Al ise aastaid vihkas, sest see oli plaadifirma arusaam Ministryst (kui kenast klanitud boybändist), mitte aga tema enda tahtmine. Vahepeal sai Al vanaks ja otsustas minevikuga rahu teha ning esitas neid lugusid uues kuues lausa live's. Kui mina suutsin vanas versioonis neist ainult ühte (I'm Not An Effigy) kuulata, siis suure käbiga orava (vihje albumikaanele) versioonis kõlab kõik hoopis paremini. 

Mulle nii meeldib, kuidas Ministry on selle, algselt ilmselt lihtsalt armastusest rääkiva loo kenasti poliitiliseks keeranud.

5. Niis - NIIS WORLD

Üks uutest avastustest sel aastal. Arvasin miskipärast, et ka sealt Aussiepungi listist, aga hoopis L.A.-st pärit punkaritega tegu. Naisvokaaliga vanakooli hardcore. Väga hea, väga värske ja kaasahaarav.  

4. Morgan Wallen - I'm The Problem

On küll probleemne jah kui tüüp laseb välja järjekordse 37 looga plaadi ja kohe peale selle veel paar singlit, mis "plaadile ei mahtunud", siis ikka tuleb sealt vähemalt ühe normaalse plaadi jagu väga head muusikat. Lapsed öögivad, et ema seda õudset rassisti kuulab ja no ma isegi tegin veidi uuringut internetis, kuid nagu ikka, otse kellelegi näpuga näidata ei oska ja kuulan süüdimatult edasi, sest muusikat ta teha mõistab, sellist, mis korralikult kummitama jääb.  

3. Ghost - Skeletá

Jätkame siis vihatumate bändide sektoris. Ei, mina ei tea, miks. Sleep Tokeni menust ma tõesti aru ei saa, Taylor Swift on uus Lana ja väga hea, et on, aga tabelisse mahtus neist siiski vaid Ghost. Minu meelest on see suurepärane album. Siin on huumorit, siin on õõva (make Latin scary again!) ja see on suursugune. 

2. Viagra Boys - viagr aboys

Viagra Boysi armastasid kriitikud ka, nii et siin pole õnneks midagi häbeneda. Kas võib öelda, et nende kõige kommertslikum plaat, sest siin on mu meelest vähem sellist eksperimenteerimist, mida üldse kuulata ei kannata? Muusika redditi ussiaukudest ja jäneseurgudest. Kes veel teeks loo sellest, kuidas ta kaaslane rabalaiba peale armukade on? "Man Made of Meat" on üks mu selle aasta hümnidest (teine on Panic Shacki "Lazy"). 

1. ALT BLK ERA - Rave Immortal

Õed Nyrobi ja Chaya Nottinghamist, Inglismaalt. Ei ole ilmselt rave üldse, ega ma mingit reivi ei kuula siis. Mõjutusi arvukatest stiilidest: pop, rock, elektroonika, DnB. "Rave Immortal" on nende debüütalbum. Selline värskendav, otsapidi 90ndad, aga samas ka tänapäev. Paneb jala tatsuma küll. Isegi Wheatus tegi ühel nende loo versioonil kaasa. Segu mingitest asjadest, mille kohta sa ei teadnudki, et need kokku sobida võiks. Täiega bänger album. 

Vot selline aasta siis seekord. Ikka täitsa toredaid asju tehti. 

Aasta 2025 parimad plaadid, kohad 20 - 11

Teate, ei olnud nagu kõige edukam muusika-aasta mu meelest. Eelmine aasta oli muidugi siiani ajaloo edukaim ka nii kuulamiste kui suure hulga meeldimiste poolest, sellega oligi raske rinda pista, aga ikkagi. Vaevu sain 20 lemmikplaati kokku. Kuulasin kuni tänaseni 25 628 lugu ehk keskmiselt 71 lugu päevas, eks neid natuke jõuab veel lisanduda. Võrdlesin nagu ikka oma lemmikuid ka kriitikute omadega ja kui paar asja ka klappisid, siis hästi palju oli sellist, mida ma küll kuulasin, aga mis mingit muljet ei jätnud. Ma nimesid ei nimeta, aga see tõesti üllatas. Mul oli aasta, mil isegi varem meeldinud artistide uued üllitised enamasti ei liigutanud, üksikute eranditega. Palju oli plaate, kus paar väga head lugu, aga ülejäänu jättis täiesti külmaks. Neist mõni sai tabelisse, mõni ei saanud, valik oli selline üsna juhuslik. Eesti muusika osas tuli sel aastal täielik nulliring. Areen nimetas punkbändi Skoone albumi lausa aasta parimaks plaadiks. Aga noh, hakkame siis pihta.

20. mgk - lost americana

Vist kõige popilikum plaat nimistus. Endine räppar Machine Gun Kelly, hilisem pop-punkar mgk (sest nimi olla mõnedele liiga vägivaldne tundunud), kes vahepeal taas räppima püüdis hakata, on nüüd kuhugi sinna vahepeale maandunud ja rohkem poppi kui punki tegema hakanud, aga natuke lunastab teda viie aasta taguse läbilöögialbumi "Tickets To My Downfall" uus väljalase, mille peal olnud kolm uut lugu viiest lisanduvad "lost americana" headele lugudele ja upitavad mgk tabeli 20. kohale. 

19. Spiritworld - Helldorado

Las Vegasest pärit kõrbehevikate kolmas album ei üllata enam nii palju kui kaks eelmist, aga on sellegipoolest väga hea. Cowboy-metal. Sobiks kenasti mõnesse Tarantino filmi. Vaadata neid muidu hästi ei kannata, mingi häiriv vastuolu on tüüpide välimuse ja muusika vahel, mida nad teevad, aga võib-olla see on taotluslik. 

18. Arch Enemy - Blood Dynasty (Expanded  Deluxe Edition)

Ma avastasin Arch Enemy enda jaoks alles sel aastal ja otse loomulikult teatasid nad kohe peale seda, et laulja ja bändi teed lähevad lahku.  Tegu siis peaaegu 30 aastat vana Rootsi meloodilise death metal bändiga, mille algne vokalist oli mees, aga peale teda on olnud kaks naislauljat, kellest viimane siis aastast 2014 kuni 2025. Mulle meeldis just viimase aja kraam ja iseäranis viimase plaadi laiendatud versiooni lisalood (seepärast see ka eraldi ära märgitud albumi nimes). Ausalt öeldes ei saanud ma algul isegi pihta, et tegu võiks olla naisvokalistiga. On ikka mõnele häält antud. Mulle meeldib, et on meloodiline ja et sõnadest saab aru. Aeglasemad lood ei paku väga pinget.

17. Bush - I Beat Loneliness

Bush on mu vana lemmik, kelle kuulsaim plaat ilmus legendaarsel 1994. aastal ja kuigi ERR-i tabelis kirjutati, kuidas olla ikka piinlik vanu bände fännata, aga isegi sinna tabelisse mahtusid sel aastal plaadi ilmutanud Pulp ja Suede ära (keda ma mõlemat kuulasin, aga kes meelde ei jäänud), siis mina tooks "vanuritest" esile hoopis Richard Ashcrofti, kelle uue plaadi mõned lood olid väga head, aga tabelisse mahtus mul neist vaid Bush.  Ei ole nende parim plaat, aga on siiski hea. 

16. Creeper - Sanguivore II: Mistress of Death

See imelik surmast inspireerit inglise bänd, kelle ma paar aastat tagasi avastasin ja kelle toonasele albumile sel aastal teine osa ilmus. Ma ei ütleks üldse, et nende muusika on punk, aga last.fm-is ta miskipärast horrorpungiks nimetet on. Hirrmus hea ja samas ka ilmselt cringe. Gooti emo, kes pihku irvitab?

15. HEALTH - CONFLICT DLC

 L.A. noise bänd HEALTH avaldas oma uue albumi alles detsembris. Senini pidasin selle aasta parimaks väljalaskeks antud stiilis HEALTHiga koostööd teinud SIERRA VEINSi ja tema albumit, aga HEALTHi album on siiski ühtlasemalt tugeva kvaliteediga. Õõnes ja õudselt ilus muusika. 

14. MUDRAT - Social Cohesion 

Aasta algul sattusin Austraalia pungi playlisti peale ning avastasin sealt palju head, muuhulgas MUDRATi, kelle muusikas põimuvad punk, hip-hop ja sotsiaalsed teemad. Sel aastal ilmus tema debüütplaat, mille energia mulle väga meeldib. Lisaks on tal väga toredalt provokatiivne hääl, millega "free free Palestine!" karjuda ja muud.  

Kuna MUDRATil videosid väga pole, siis panin siia ühe tema live-esinemise, kus on näha ka tore viipekeeletõlk. Millal te viimati mõne bändi laval viipekeeletõlki nägite? :)

13. VIIZERO7 - Cemetery Scum

Veel põrandaalust muusikat. Kui Spotify mulle seda VIIZERO7 mängima hakkas imestasin isegi, et kes see veel on. Siis selgus, et tegemist on artistiga "formerly known as Deijuvhs". Mitte et teie tedagi teadma peaks, aga no mina olin seda Deijuvhsi varem kuulanud (ja mõelnud, mida lolli esinejanime...mitte et VIIZERO7 parem oleks). Instas on tüübi nimi Big Narco hoopis - võta sa nüüd kinni. Inglise hoodpunk ütleb noormees ise enda kohta. Et siis jah, nii underground mees, et on kohe. Ja laulab sellistel gootiteemadel üldiselt. Aga täitsa kenasti laulab. 

Vaatan, et oma uue plaadi ainsa video on ta ikka vana nime alt veel teinud. 

12. Turnstile - Never Enough

See on siis üks neist plaatidest, mis ka kriitikutelt kiitust sai. Mulle meeldis nende eelmine plaat rohkem. Õigemini sellelt viimaselt plaadilt meeldisid mulle väga ainult kolm lugu, aga neid sai kuidagi nii palju kuulatud, et kuulamiste topis oli Turnstile lausa top10-s sees. Ma olen teda palju kuulanud, aga ma ei mäleta rohkem kui kolme lugu? 

11. Sodom - The Arsonist

Esikümnest esimene väljajääja on vana hea saksa thrash legend Sodom. Mulle on nad ikka meeldinud ja kuigi nad vist üldse mingi huumoribänd pole, siis näiteks üks mu lemmiklugusid neilt on Jabba the Hut, mis on ju ometi nii nunnu. Noh, siis vaatad bändi fotot ja enam nii nunnu ei ole. Aga viimane plaat on korralik andmine ometi. 

Kümme esimest järgmisel korral!

Eesti Laul 2026

Kuskilt jäi silma, et avalikustatud on järgmise aasta Eesti Laulu kandidaadid. Proovisin siis seekord kuulata, et ei läheks nii nagu eelmisel aastal. Sel aastal olin vist lihtsalt tublim, sest suures osas samasse auku see värk läks, selle erandiga, et isegi Tommyt ei olnud. Vähemalt tundus, et ka lugusid oli seekord vähem, ei pidanud pikalt piinlema...

ANT x Minimal Wind "Wounds (Don't Wanna Fall)" - Mitut täpselt sama sõnumiga laulu ma juba kuulnud olen oma elus? Kas tõesti läheb selline asi veel kellelegi korda või tundub uudne ja värske? Imelik on ka see, et superstaari saate võitja (?) - osaleja ei taha lauldes suud eriti lahti teha või no vähemalt selline tunne kuulates on. Tahaks käratada nagu inglise keele õpetaja, et "Speak up!" See ninahäälne ümin on vist jäänuk mõminaräpi kuldaegadest, mis ka muudesse žanritesse levinud. Või on kõigil ravimata adenoidid?

Clicherik & Mäx "Jolly Roger"  - noh, selline koolipeo talendishow tase. Nagu päriselt - see on asi, mis lõppvalikusse sobima peaks või? Riimid on ka nii kehvad, et nutma ajab. Tõsine virts. Päris piinlik oleks, kui selline asi kuskil Eestit esindaks.

Getter Jaani "The Game" - hmm, meenutab mulle miskipärast Taylor Swifti, mis pole paha, aga see refrääni häälitsus-mõmin tõmbab liiga slaavilikku võtmesse kogu loo. No et Taylor Swift muutub järsku Ruslanaks. Ma ei ole kindel, et see mulle meeldib. 

Grete Paia "Taevas jäi üles" - liiga pingutatult võlts-erootilise häälega laulmine on ka mu meelest räme cringe. Muusikaliselt 90ndad, tibi kiunub tümaka taustal. Täpselt see, mida meilt, Ida-Euroopalt, ikka oodatakse. Tubli, istu, viis. Ptüi, kaks.

Laura Prits "Warrior" - mulle tundub jälle, et nad on laulja häälele mingi efekti külge pannud ja mulle ei meeldi see. Laul kõlab nagu läbi mingi segava karvase kasti. Ma ei tea, äkki on mu kõrvadel midagi viga? Tahaks nagu puhtalt kuulata seda lugu, praegu ei saa eriti aru. 

Marta Pikani "Kell kuus" - selle laulu teeb kehvaks see, et ta on eesti keeles ja ma saan aru kui nõmedad need sõnad on. Muidu äkki nii hull ei olekski. Muusika iseenesest on kaasahaarav.

NOËP "Days Like This" - algus on paljulubav isegi või noh, lubab vähemalt olla natukenegi huvitavam kui eelnevad, aga refrääniosa kisub ikka sinna tavapärasesse "kuuldud-nähtud" sängi. Selline turvaline ja igav. Vähemalt pole piinlik - siiani saab seda vaid väheste kohta öelda ehk siis kompliment. 

OLLIE "Slave" -  ok, laulu sõnad on nõmedad, aga kui lauldakse inglise keeles, siis see nagu ei häiri nii väga. Ei pea neid lugema ju. Ollie on mulle varem ka meeldinud. Seekord on ka täitsa ok. Parem kui eelnevad lood. Vähemalt on lool rütm ja hoog sees. Mitte et see üldse eurolugu oleks, aga niisama kui raadiost tuleb, siis jaama ei vaheta.

Robert Linna "Metsik Roos" - miks mulle tundub, et see peaks olema see "intelligentsete inimeste rock"? Minu jaoks algas muusikaliselt huvitavalt, aga nii kui laul lisandus, oli selge, et ei siit midagi tule. Mingi kiunumine ainult, aga selline ambitsioonikas. Hipsterite indie? Ma ei tea, miks mulle selline muusika alati asjatu ilulemisena tundub. Et no päriselt ei saa ju selline asi kellelegi meeldida, eksju, onju? Aga tegelt meeldib massidele.

STOCKHOLM COWBOYS "Last Man Standing" - kollektiivi nimega tuli kohe meelde Rootsi bänd Rednex ja noh, muusikaliselt ka väga mööda ei pannud, paraku oli Rednex vähemalt omamoodi ja eristuv. See siin on liiga viimistletud ja klanitud, et kuidagi mõjuda. Selline eurolavale rihitud toode.

ULIANA "Rhythm of Nature" - tänavune kohustuslik etnolugu. Seekord siis ukraina rahvamuusika ainetel, lisaks eestikeelne refrään ja taustaks mahe tümakas. Ei noh, rahvaste sõprus ja kõik, aga ega see laulu ikka heaks ei tee. Äkki eurolaval on see temaastika ikka moes veel? Peab proovima sellega, mis ammu äraproovitud on.

Vanilla Ninja "Too Epic to Be True" - kui on mõiste "dad-rock", kas see on nüüd siis "mom-rock" või? Igati kvaliteetne, eks. Ilmselt favoriit ka. Mul ei ole midagi ta vastu. See "Oops, I did it again"ist inspireerit vaheklipp on ka täitsa vaimukas. Lihtsalt, ei üllata. Tegid oma asja ära ja tegid hästi, midagi muud neilt ei oodatudki. Vähemalt ei ole piinlik - selle aasta põhikompliment. 

Lõpetuseks seda, et vahepeal tuli näiteks Sibyl Vane´lt uus lugu välja, mis ei ole mingi Eesti Laul ja kohe näha, et mitte selle jaoks kokku klopsitud. Nii kukub enamasti kõigil palju paremini välja:

 

 

Spotify Wrapped 2025

 See aeg jälle käes. Spotify arvestab siis aastat eelmise aasta detsembri algusest, võrdlesime lastega.

Mikro: "Õu mai gaad, kui palju!"

Mini: "Kamoon, ta käib ju tööl"

Jälle oli üle 300 erineva stiili mul, enda top viiest saan vähemalt aru. Mini omast väga mitte. Näiteks kuulab ta palju glitchi. Ma polnud kuulnudki sellisest stiilist. 

Minil oli...45 (ta on 16). Muusikalises mõttes olen lapsest aastaid noorem. Mini kuulavat kõige rohkem 90ndaid. 

Enimkuulatud lood on mul jah kõik viimase aasta omad, aga kuidas ma siis muidu oma aastalõpu edetabeli kokku paneks kui ma uut muusikat ei kuulaks? "Man Made of Meat" on üks toredamaid lugusid muidugi ka, selline, kus sõnadel ikka mõte ka sees on ja saab kaasa noogutada.

  

See oli kummaline, et kui mina kuulasin aasta jooksul 225 albumit, siis Mini kuulas...9. Ehk siis enamik tema poolt kuulatavat muusikat ei ole ilmunud ühelgi albumil vaid ainult singlitena. Mis on täielikult viimase aja trend ju ja seetõttu ma väga ei taipa, kuidas ta muusikaline vanus 45 saab olla. Mul on mõnusalt eklektiline albumite valik muidugi rave-punk-metal-country-hardcore. Nii kui Mikro kuskil Morgan Wallenit nägi, tegi kohe oksendamise häält :)

Posty ronis esimeseks tänu eelmise aasta lõpule ilmselt. Mini Top1 oli näiteks Lil Darkie. Pidin guugeldama. Populaarseimad lood on tollel "Genocide" ja "Holocaust" - ju räägib ajalooteemadel..Aga viiendal kohal oli tal Limp Bizkit. Väga segane värk ühesõnaga.  
 

Laulusõnadest

Võiks kihla vedada, et eile just oli üks uuem artikkel ka sellel laulusõnade vaesumise teemal, aga no ei leia.  Huvitav iseenesest: Analüüs näitas, et kui kõiki laule kuulati üldjoontes ühtviisi palju, siis laulusõnade lugemiste arvus haigutavad žanrite ja perioodide vahel käärid. See viitab, et näiteks roki- ja räpisõpru huvitavad laulusõnad rohkem kui popifänne. Uuringus tuli välja ka mõni kindlale žanrile omane trend. Näiteks eelistavad rokifännid pigem vanade laulude sõnu, samas kui kantrikuulajad otsivad just uute palade tekste. 

Tavaliselt kuulame autos minu Spotifyd, aga vahepeal sõidetakse autoga ka ilma minuta ja siis on vahel Rock FM menüüs peale jäänud. Kui tulevad välismaa lood, pole probleemi, aga kui mõni uuem kohalik pala, siis tuleb ruttu Spotify peale panna, sest no ei kannata kuulata. Just sõnade osas. Muusika on sageli väga hea, aga nii kui suu lahti tehakse, tuleb nutt peale. Loomulikult on kohalik popmuusika enamasti veel hullem, aga selle peale ma eriti ei satu. Mis need õudused on - Hellad Velled, Respekt, Kurjad Plaanid, Patune Pool? Sellised käivad me kodulähedases pubis esinemas. Arutasime just hiljuti, et mis paneb inimesed selliseid asju kuulama? L. arvas, et turvaline ja arusaadav keskpärasus, tuttavad tunded ja kitsas silmaring. Ta arvas, et kui sellistele inimestele näiteks J.M.K.E.-d lasta, siis nad lihtsalt ei saa aru, et mismõttes külmale maale? Kuhu? Mis? Miks? A kes too desertöör on? "Ma tahan sind, sa vajad mind" on hoopis selgem. 

Sellenädalases Rahva Oma Kaitses lasti Punkentsefaliiti, see on ka selline õnnetu bänd. Pillimehed nagu mängida oskavad (pungistandardite järgi, noh), laulja laulda ei oska, aga seda ei oska paljud teised ka, kuid eriti ebaõnnestunud on just tekstid. Tahetakse justkui nalja teha, aga no ei kuku välja ja mingeid järeldusi sellest ka ei tehta. Pange kasvõi Kurjamiga kõrvuti. Ühel on annet nalja teha ja teine küll koledasti pingutab, aga välja tuleb ainult piinlikkus. Tahtsin näite ka panna, aga no milleks. Ikka see silmaringi probleem tundub.

Räpis sama teema. Genka tekste kuulad huviga, seal on andekad vihjed, ei laulda "elust enesest", näha on, et inimene on midagi lugenud-kogenud ka. Siis võtad mingi Triibupasta kõrvale...Küsisin lapse käest, et kas keegi kuulab ka seda või? Ta väitis, et ainult "linnakad" (ühisnimetaja teatud noorte subkultuurile, kes käivad kõik ühtemoodi riides, hängivad Burger Kingis ja tõmbavad kimu). Samas ERR peab vajalikuks neist pikk artikkel kirjutada. On nad seda väärt? Äkki võiks vaiba alla lükata nagu näiteks Punkentsefaliidi, jääks puhtam ja kuivem tunne? 

Üldse on huvitav, et kust see muusikamaitse tuleb. Mul on näiteks mõlemad lapsed hullud melomaanid. Ja väga laia ampluaaga, ei kuula üldse seda, mis raadiost tuleb vaid igasugu kummalist muusikat, mida mina ei tea ja sekka sellist, millest mina arvan, et nemad ei tea. Ja mina neile midagi ette söötnud pole, autos nõuavad oma kõrvaklappe, ei kuula kunagi seda, mida meie. Samas L.-l on oma väike sugulane, keda tema igati muusikaliselt harida püüdis nooremana, aga too on täielik raadio Elmar.  

Kontserdi ärajätmisest

Pean vajalikuks oma ühe varasema postituse valguses teavitada, et ma pean igati heaks otsust Limp Bizkiti kontsert Eestis ära jätta. See ei tähenda samas, et mina isiklikult nende muusikat enam ei kuulaks, aga avaldunud info valguses lugedes kommentaare, mida too esimene Välisministeeriumi avaldus sai, siis ei, vot selliste inimestega ("oligi õige mees!", "muusika mulle ei meeldi, aga kõva mees, et Putinit kaitseb!", "krdi värdjas riik meil, mina tahan muusikat kuulata, pistke p**** oma poliitika!") mina ühes ruumis kontserti kuulata küll ei tahaks. Jumal tänatud, et meie riigil jätkus otsustavust mitte lihtsalt ähvardada, vaid ka oma sõnade juurde jääda. Seda need kommenteerijad ilmselt ei eeldanud. 

Selline koer siis olengi

Sain endale miski uue Victoria või vana koroona kaela, teeks panuse viimasele, sest sümptomid on väga kummalised. Kui eile valutas kõik põlvedest üleval ja seljast allpool, siis täna valutab pea. Kurk on kuidagi kummaline ja vahel ajab köhima, aga samas nohu, mis mul tavaliselt iga külmetusega on, ei ole praegu üldse. Sellest hoolimata käisid täna külalised, õnneks mees koristas toad ja valmistas kõik toidud, ta ongi mul selline, mitte ainult seetõttu, et mina päev otsa voodis sirakil vedelesin. Nüüd läksivad külalistega luuleõhtule, ma kähvasin, et ärgu tagasi tulgu, ma tahan rahus magada. Olen ma alles üks ideaalne abikaasa. Katastrophy Wife, nagu ühe bändi tabav nimi. 

Vahepeal planeerisin juba järgmise aasta Limp Bizkiti kontserti, isegi Mini tahtis kaasa, ja siis tuli nagu välk selgest taevast, et Durst olla putinist. Ma ausalt, ei teadnud mitte midagi sellest. Ja hakkasin siis mõtlema, natuke ka praeguste erimeelsuste tõttu mõnede blogijate vahel, et ma olen vist ka paraku see inimene, kes iial sildu ei põleta ja ilmselt mitte eriti üllatel põhimõtetel. Jah, Durst on vaieldamatult nõme olnud, aga no ta on ju ameeriklane, ega ta neist muu maailma asjadest ilmselt väga ei jaga ning tal oli selle venelembuse ajal venelannast elukaaslane. Ta on ennegi nõmedustega silma paistnud. Aga Limp Bizkit tegi mingid olulised lood minu elus olulisel ajal ja seda mult ära võtta ei saa. Ma olen seda enne ka tundnud seoses mõne muu artistiga, et autori teod ei väära minu tundmusi seoses autori loominguga. Hästi üllatas mind näiteks see, kui viimati üritasin raamatukogust Sergei Lukjanenko raamatut laenutada ja mulle öeldi, et ei saa, sest putinistide loomingut ei laenutata. Mis mu meelest on imelik, sest kuidas me muidu mõistaks, et ka putinist võib olla muus osas täitsa ok inimene, kirjutada hästi ja oma loomingus mõistlikke ideid avaldada. Et putinist ei ole ainult mingi gopniku dressides pätt või hambutu baaba. Pangu mingi hoiatus juurde või selgitus, aga niisama ära keelata, ajaloost kustutada - natuke vale mu meelest.

Mul on FB sõbralistis mitu inimest, kes jagavad oma seinal puhast pa***. Ma olen nad oma voost välja arvanud, sest ma ei taha ennast ärritada. Vahest lähen käin ja vaatan, kas nad on ikka veel hullud või vahepeal rahunenud. Aga ma ei bloki neid ära ega keeldu suhtlemast. Ma arvan, et neutraalsetel teemadel olen nendega suheldes sõbralik ja lahke. Päriselus ju konflikte nii lihtsalt ei teki. Ja ma ei näe mingit mõtet neile internetis oma tõde kuulutama minna, sest no see ei toimi ju. Ma lihtsalt tean, et nad on sellised. 

Kunagi oli mul sõbranna, kes lasi tänu minult saadud infole ähvardada mu vanaema. Võib-olla ta ise ei lasknudki seda teha, olukord eskaleerus temast sõltumata, aga igatahes oli see info saanud lekkida ainult läbi tema ja pärast hakkas ta minust eemale hoidma. Ma ise oleks vabalt talle andeks andnud, lihtsalt hiljem ettevaatlikum olnud, aga jah, mul oli isegi kahju, et sõbrast ilma jäin. 

Samamoodi nagu see sõbranna, kes teadis, kuidas ma ämblikke kardan ja siis karbitäie ämblikke mulle peale viskas, niisama lõbu pärast. Hiljem tõukas ta mu ühele poisile selga, kellest ta teadis, et too mulle meeldib. Ma jäin ta sõbraks edasi, lihtsalt olin teadlik, et ta on kiusajat tüüpi. Ta oli üles kasvanud karja õdedega, kelle vahel puhas õelus, ju siis leidis, et see on normaalne omavaheline suhtlemine. Aga mina pidasin teda ikka oma sõbraks. 

Ja ma ei saa aru, kui öeldakse, et oma sugulastega ei pea ju suhtlema. Ma ei oskaks nii. Mul on koera hing. Näost näkku konfliktis võin ma väga agressiivne olla, aga ma eeldan, et me pärast läheme ikka sõbralikult edasi. Mingi horoskoop kunagi kinnitas mulle, et ma olla inimene, kes mingi piirini jõudes lõikab oma suhted väga otsustavalt läbi, juba siis mõtlesin, et ei tule nagu ette ja ei tea, kas tulebki. Ei ole siiani ette tulnud. Minuga on küll jah ja ma siiani siiralt imestan, et kuidas nad selleks motivatsiooni leidsid...

Ennast ei saa usaldada

Kuulasin ükspäev ühte plaati, mis oli välja tulnud 31. jaanuar 2025 ja mõtlesin, et huvitav, kuidas selle ilmumine minust nii mööda on läinud - juba paar kuud plaat väljas ju. Mingi kümme minutit läks mööda, kui meenus, et kuule, mis paar kuud  - oktoobri lõpp on, mitte aprill. On kuidagi selline tunne, et alles see aprill oli. 

Aga aastal 2022 (see oli ka mingi eile ju?!) ilmus plaat, millest ma lausa eraldi sissekande tegin. Witch Fever - Congregation, mis mulle hirmsasti meeldis siis ja meeldib nüüdki. Sel aastal ilmus nende teine album ja ma ei suuda seda kuulata! See EI meeldi mulle. Mulle enam ei sobi laulja hääl. Ma saan sellest peavalu. Olen kolme aastaga raugastunud või?! Muidugi, teise plaadi needus on vana tuntud asi, aga enamik arvamusi on siiski kiitvad ja väidavad pigem, et uus plaat on võrreldes eelmisega edasiminek. Minu jaoks oli eelmine plaat kuidagi...süngema ja madalama kõlaga, rohkem bassi, nüüdne on pigem veniv ja kiunuva vokaaliga. Ja ma ei saa aru, kas see on objektiivne tunne või lihtsalt mingi kokkusobimatus antud hetkes. Kuulasin järjest vana ja uut plaati ja no häirib see uus, vana meeldib endiselt. Vaatasin nende intervjuust, et ise nad väidavad, et kui vana album oli rohkem punk (ma ei ütleks, et üldse punk..), siis nüüd on rohkem gothic/doom. Üldiselt gothic mulle sobib, doom mitte. Mul on üksikute muusikutega veel seda olnud, et mingi plaat meeldib täiega ja siis sealt edasi enam mitte üks põrm. Ma ei tea, kas midagi muutus, mõõt sai täis vms. Ja eriti minu puhul, kes ma olen enamasti nii hirmsasti lojaalne, on see üllatav.

Ajatajuga seoses veel - üritasin arvutada, mitmes pulma-aastapäev meil nüüd on, mõtlesin, et noh, eelmisel aastal me ei abiellunud, ju siis kolmas. Pärast sain aru, et see vist ikka ei olnud väga adekvaatne järeldus. 

Võtame kah sappa

Unustage AI, mul oleks kiipi ajju vaja. Mul ei ole aega oma mõtteid kirja panna ja kui lõpuks aega on, siis pole enam tuju. Imeline oleks, kui miski peas need väärt mõtted kõik salvestaks ja minu rolliks jääks need vaid pärast välja trükkida. Noh, seda võiks AI ka teha muidugi. 

Üldiselt olen aga aru saanud, et ma olen ilma igasuguste oskusteta andetu käkk. Veidi nagu vihjati ka sellele, no et mul pole ühtki spetsiifilist oskust, mida mingis ametis vaja läheks, aga nüüd olen aru saanud, et mul pole vist ikka mitte ühtki isegi mittespetsiifilist oskust. Tegin LinkedIni konto, aga ei suuda profiili täita, sest seal on alajaotus Skills ja ma ei suuda välja mõelda, mida sinna kirjutada. See on see, kui lapsena kirjutad ausalt igale poole, et meeldib magada ja süüa - jäädki selliseks elu lõpuni. Mida kauem ma seda profiili vaatan, seda enam tunnen, et tahan ma jee tegelikult mingit tööd teha - ma tahan ju lihtsalt palka saada. Niikuinii lastakse varsti kõik ülejäänud "oskustega" inimesed ka lahti, eks siis vaatame, mis edasi. Majanduslik kollaps ja muu selline, noh. 

Kui te veel aru ei saanud, siis ma üritan ka blogimisega ree peale saada, Kristallkuul siin käis väljakutse idee välja.

Eile avastasin, et ma olen jälle elu aeg ühte laulu valesti kuulnud - ei ole  "Give me all your PMS-s" on hoopis "Give me opium masses"...Ma pole isegi kunagi kahelnud selles vales variandis ja eile siis järsku kuulsin, et MM ütleb selgelt opium masses seal. Ma ei saa MM-i mitte kuulata, ei oska häbeneda ka. Ta on liiga suur osa minust, kogu see lyrics (millest ma valesti aru olen saanud, peaks Genius.com-i ette võtma ja läbi töötama, aga no ei ole aega kunagi ju) on nii tähtis mu jaoks. (S)Aint on "ei lind ega loom" hümn ju. Mu viimane normaalne telefon (jah, mul on nutitelefon nüüd) jäi kuhugi põõsasse seda lõugama aegade lõpuni. Hmm, ma isegi ei tea, kas nutitelefonis saab muusikapala helinaks panna? Vanasti olid kõik sellised pisiasjad identiteedi loomiseks primaarsed, praegu ei viitsi enam üldse. Kes oleks võinud arvata? 

Eile mul vedas ka. Sain täiesti juhuslikult endale Keenid poole hinnaga. Üks paar, täpselt minu suurus. Ma isegi ei plaaninud sinna poodi sisse astuda. Juhhei! Küll on ikka hea, kui su jalanumber on 37 (teise lapsega mul suurenes 37-ni, enne oli 36), tänapäeval on kõigil palju suuremad ja väiksed on tihti allahindluses, sest keegi ei osta. Mu lapsed on mõlemad omas klassis (ja Mikro on sealjuures 12, eks ja tal on juba jalg 36) kõige pisemate jalakestega. Täiesti ulme. Miks inimeste jalad sedasi suurenevad? 

The Offspring ja Riia

Geojahi autasustamisele (kõik said diplomi ja kamba peale kruusi, kuhu jäädvustatud nende etteastete tipphetked) ma ei jõudnud, sest sõitsime Riiga Offspringi kontserdile. Postimehes on päris hea arvustus, kel pakett, saab lugeda ja vaadata ka (mul on ämma jagatud). Sealt arvustusest sain teada ka selle vaheajashow kohta, mille ma ise maha magasin, sest olin vaheajale läinud..

Ma ei olnud varem seal Xiaomi Arenal (Arena Riga oli varem nimeks) käinud, aga no etem on ta tõesti kui Saku Suurhall (see uus nimi ei kinnistu talle kuidagi, pidin guugeldama, et mis ta nüüd oligi - Unibet Arena jajah). Rohkem sissepääse, rohkem ruumi, rohkem vetse, riidehoide, söögi-joogilette ja pehmed toolid saalis, mitte paljas plastmass. Ja kõlab ta ka paremini, ei mingit plekiplärinat, laulude sõnadki olid arusaadavad, mida ma Sakus enamasti kogenud ei ole. 

Soojendas, või pigem peaks vist ütlema, et andis eelkontserdi Simple Plan Kanadast. Kui meenutada, siis ma paari nende lugu tean, aga üldiselt on nad minu jaoks ikka väga meh bänd olnud. Samas laiv oli neil väga tore - nad suhtlesid rahvaga, kolmanda loo ajaks oli rahvas püsti, refrääne lauldi kaasa ja trummar tegi crowdsurfingut! Seda ei julge enamasti peaesinejadki teha...Kogu kontserti iseloomustaski väga tugev sünergia lava ja publiku vahel. Ma ei ole seda varem suurtel kontsertidel eriti kohanudki. Sama jätkus ka peaesineja puhul, kes alustas küll suure hooga ja ilma igasuguste pausideta, aga pärast läks juba ka rahvaga suhtlemiseks ja naljatamiseks. Ma pole küll Offspringi varem laval näinud, aga millegipärast ma neid nõnda ette kujutasin. Ametlikult oli tegemist küll viimase albumi tuuriga, aga sellelt tehti vaid 2 lugu. Noh, ilmselt enamiku meelest hea valik. Kõige üllatavam oli kolme kaveri esitamine - 2 Black Sabbathit, 1 Ozzy ja 1 Ramones. See oli nii lahe üllatus! (Ma ei maininud siin PM arvustuses olnud E. Griegi "In The Hall of Mountain King'i", sest see on Offspringil varem albumil ilmunud). Pärast arvasin, et olen mingi batsilli saanud, aga selgus, et kurk oli lihtsalt kaasaröökimisest valus...Välja ja üleriided kätte saime vaid mõne minutiga, väga sujuv korraldus. Pool üksteist oli pidu läbi, aga no magama saime ikka alles peale keskööd, sest omavahel oli muljetada ka vaja.

Esmaspäeva hommikul startisime Riiast otse Tartusse tööle. Meie ööbimine oli enne jõge ja kesklinna, üsna Arena lähedal, aga ikka kulus linnast välja saamiseks 23 minutit. Ja kogu selle aja oli vastassuunas ummik. Kuni linnast välja mõned kilomeetrid, mitu rida ummikut. Täiesti kohutav, ja see on ilmselt paljudele seal igapäevane reaalsus  - paar tundi ummikut iga päev. Nojah, mis seal autos viga, külm ei ole, märjaks ei saa, kuulad raadiot või taskuhäälingut, aga minu jaoks ikkagi tekitab just ummikus istumine klaustrofoobiat - mitte kuhugi keerata ei saa, pean siis seisma, sest teisiti ei ole võimalik, väga ärritav olukord. Niisama sõita kaks tundi poleks jah probleem, aga just see sabas passimine. 

Meie ööbimiskoht oli ka imetore. Selline väljast räämas maja, kus trepikotta astudes oli täielik déjà vu - ma nimelt elan unes enamasti sellise trepikojaga majas, ainult see vanaaegne puuriga lift oli veel puudu, aga isegi lõhn oli õige! Korter ise oli hubane, korras ja viimase moe järgi. Lihtsalt kogu see õhkkond meenutas mu masendavat üheksat kuud Tallinnas, kus mul oli sama keskkond (siin õnneks puudusid lõugavad narkaritest naabrid), isegi süüa sai keset tuba laias voodis ja akna taga oli lõputu vihm ja pimedus. Esimesel õhtul vihm veel puudus ja siis põrutasime pimeduse saabudes kohe Riia vanale kalmistule, mis on pigem üksikute mausoleumidega park nagu Tallinnas Koplis, kus ka edumeelne kommunism vanad hauad ära üritas unustada. Igatahes üks tore koht jalutamiseks. Ümberringi oli ka selline Kopli vaib - mõned majad juba korras, enamik veel mitte, aga elanikkond üldiselt juba gentrifitseerunud. Tegime nalja, et koledamad kohad meenutavad meile Berliini ja ülesvuntsitud paigad Varssavit. Pange Google-i fotodesse Meness iela Riga, hästi palju iseloomulikke pilte sellest piirkonnast. Meil vist sellises lagunemisastmes maju enam nii palju ei näe? Sügisene aeg sobis sellise ümbruse külastamiseks kuidagi eriti hästi. 

Pühapäeval enne kontserti sadas pea terve päeva, hommikul püüdsime vihmavarju toel natuke linnalähedast metsa vallutada, aga mu veekindlad matkasaapad vedasid alt esimese viie minutiga, lisaks tundus, et siinsetes metsades on samuti maru kõrge militaristide kontsentratsioon, mis tahtmatult ärevaks teeb. Kesklinna seekord ei jõudnudki.

Hinnad Lätis olid üldiselt kallimad kui Eestis, väheste eranditega nagu alkohol. Võtsime võrdluseks sama reklaamlehe Eesti ja Läti Lidlist. Kütus on oluliselt kallim. Kontserdipilet oli see-eest vaid 59 eurot kui eelmisel aastal ostsin, meil siin vähemalt 20 eurot kallimad kõik suuremad üritused. 

 

AI ja luule

Manjana kirjutas sellest, kuidas ta AI abiga luulet kirjutas või pigem siis õpetas AId luulet kirjutama. Ma olen ilmselt täpselt see ratsionaalne inimene, kellest Manjana kirjutab, sest mind üldiselt hämmastab, milleks inimesed seda AId pruugivad. No et vestlevad maast ja ilmast, lasevad endale ennustada, teevad  endale psühholoogilisi analüüse jne. Mitte et mul selle vastu midagi oleks, lihtsalt ise ei tuleks selle pealegi. Ma kasutan AId, et ta õpetaks mulle mingeid asju, mida ma ise ei oska ja teeks minu eest otsinguid. Kasutanud olen ainult ChatGPT-d ja kuigi Manjana räägib, et too ei saa luuletamisega sugugi nii hästi hakkama kui tema kasutatud programm, siis mul on täitsa positiivsed kogemused.

Ma ei lasknud AI-l küll luuletust kirjutada, vaid seda analüüsida, ise ma sellega hakkama ei saanud, sest luuletus on saksakeelne ja ma ei oska saksa keelt. Tegemist oli Rudi Carrelli lorilauluga "Goethe war gut", mille mõte on siis selles, et ilmselged riimuvad sõnad, mida aga pole kõige viisakam välja öelda, asendatakse teiste viisakate, kuid riimi mittesobivatega. 

Originaal:

Klaus Hinrich war Bauer
Kam niemals zur Ruh'
Versorgte die Schweine
Den Stier und die - Oma
Die meinte: Du weißt doch genau:
Ein lediger Landwirt
Der braucht eine - Fräse
Beim Dorfball sah er voller Lust
Ein Mädchen mit ein phantastischen - Brille
Sie tanzten nicht eng
Aus dem Grund
Er roch so nach Mist und sie roch aus dem...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Goethe war gut !

Sie kam aus der Stadt und sie hatte Niveau
Besonders gefiel ihm ihr kräftiger - Hunger
Und was sie versprach
Fand er nett
Sie war bestimmt einsame Spitze im - Kochen
Er wußte zwar
Was jedermann weiß
Die Ehe ist letzlich doch der größte - Segen
Und sie litt an jenem Komplex:
Männer woll'n immer nur eins
Und zwar...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Goethe war gut !

Er sagte zu ihr: "Du, mein Name ist Sepp
Ich seh' zwar so aus
Doch ich bin gar kein - Lehrer
Bin Bauer
Der heiraten muss"
Darauf gab sie ihm einen ganz heißen - Kaffee
Der dünn war
Doch Liebe macht blind
Er nahm sie in's Heu und sie kriegte ein' - Schnupfen
Deshalb bat er um ihre Hand
Bald kamen Babies am laufenden...

Goethe war gut
Mann, der konnte reimen
Wenn ich es versuch'
Schwitz' ich Wasser und Blut
Und ich merke jedesmal:
Verdammt nochmal, der Goethe war schon schon stark

AI analüüsis mulle nii:

1. „Versorgte die Schweine / Den Stier und die Oma“

   • 🔄 Asendatud sõna: Kuh (lehm)

   • 📜 Põhjendus: loetelu loomadest – "Schweine", "Stier", "Kuh"

   • 🔗 Riim: „Oma“ ei riimu millegagi; "Kuh" sobiks rütmiga ja teemaga

---

2. „Ein lediger Landwirt / Der braucht eine Fräse“

   • 🔄 Asendatud sõna: Frau

   • 📜 Põhjendus: naljakas asendus – mees vajab elukaaslast, mitte tööriista

   • 🔗 Riim: „Fräse“ riimub „...“, aga "Frau" oleks sisuliselt loogiline

---

3. „Ein Mädchen mit einer fantastischen Brille“

   • 🔄 Asendatud sõna: Figur või Brust

   • 📜 Põhjendus: „Brille“ (prillid) asendab kehaosa – tõenäoliselt vihje rindadele

   • 🔗 Riim: „Lust“ rida enne, nii et „Brust“ sobib väga hästi

---

4. „Er roch so nach Mist / und sie roch aus dem...“

   • 🔄 Puuduv sõna: Mund

   • 📜 Põhjendus: riim "Mist" → „... roch aus dem Mund“

   • 🔗 Riim: „Grund – Mund“ oleks loomulik paar

---

5. „Besonders gefiel ihm ihr kräftiger Hunger“

   • 🔄 Asendatud sõna: Busen või Po

   • 📜 Põhjendus: sõna „Hunger“ viitab ebatäpselt füüsilisele külgetõmbele

   • 🔗 Riim: rida enne – „Niveau“ → seega „Po“ sobib paremini kui „Busen“

---

6. „Sie war bestimmt einsame Spitze im Kochen“

   • 🔄 Asendatud sõna: Bett

   • 📜 Põhjendus: vihje seksuaalsele võimekusele, mitte toidule

   • 🔗 Riim: rida enne – „nett“ → „Bett“ oleks täpne riim

---

7. „Die Ehe ist letztlich doch der größte Segen“

   • 🔄 Asendatud sõna: Betrug või Fehltritt

   • 📜 Põhjendus: iroonia – see pole "Segen" (õnnistus), vaid pettumus

   • 🔗 Riim: Sõna „Segen“ riimuks "wegen", aga see koht tundub rohkem sisuliselt vahetatud kui riimi pärast

---

8. „Männer woll’n immer nur eins, und zwar...“

   • 🔄 Puuduv sõna: Sex

   • 📜 Põhjendus: fraas on teada-tuntud; lõpetamata, sest sõna on otsene

   • 🔗 Riim: üksildane fraas – teadlik paus efekti loomiseks

---

9. „Ich seh zwar so aus, doch ich bin gar kein Lehrer“

   • 🔄 Asendatud sõna: Trottel või Depp

   • 📜 Põhjendus: „Lehrer“ (õpetaja) kasutatakse naljaka võrdlusena; tegelik sisu viitaks pigem „Depp“-ile

   • 🔗 Riim: sellele järgnev rida ei paku selget riimi, kuid mõte kannab irooniat

---

10. „Darauf gab sie ihm einen ganz heißen Kaffee“

• 🔄 Asendatud sõna: Kuss

• 📜 Põhjendus: „Kaffee“ (kohv) kui „Kuss“ (suudlus) asendus – romantiline žest

• 🔗 Riim: rida enne lõpeb sõnaga „muss“ → „Kuss“ riimub ideaalselt

---

11. „Er nahm sie ins Heu / und sie kriegte ein’n Schnupfen“

• 🔄 Asendatud sõna: Kind

• 📜 Põhjendus: iroonia – tulemuseks polnud nohu, vaid laps

• 🔗 Riim: eelnev rida "blind" → „Kind“ sobib hästi

---

12. „Bald kamen Babys am laufenden...“

• 🔄 Puuduv sõna: Band

• 📜 Põhjendus: väljend „am laufenden Band“ tähendab pidevas voos

• 🔗 Riim: eelnev sõna „Hand“ → „Band“ on loomulik lõppriim

   

  Mulle tundub kõik õige va 7., kus AI on miskipärast valinud vale rea, peaks riimuma hoopis reaga "Was jedermann weiß", mille puhul isegi mina aru saan, et see riimuv sõna on scheiß. Aga võib-olla on AI lihtsalt viisakas. Need sõnad, mille tähendust ma ei teadnud, tõlkisin ära ka ja tundub kõik sisuliselt klappivat. Muljetavaldav on, et AI kasutab oma analüüsis nii iroonia ära märkimist kui ka märget "teada-tuntud fraas". Kas keegi saksa keele oskaja oskab öelda, on siin mingeid vigu või mitte?

 

Kuidas hani ja mehed Tallinnas käisid, vol 2*

Käisime pealinnas peol, Koplis. Ma päris nii kaugel Põhja-Tallinnas ei olnudki käinud, kuigi sealt jäi päris poolsaare tippu veel hulga maad minna. 

Kõht oli tühi, proovisime algul Põhjala tehase ümbruses süüa leida, aga selgus, et laupäeva õhtul ei saagi midagi - saiad olid otsas, neist meile poleks piisanud ka, ja ainus sooja sööki pakkuv koht oli suletud või toimus seal eraüritus, ei tea, meid uksest edasi ei lastud. Lonkisime siis vihmasajus edasi ja ette jäi kahtlaselt viltune putka, aga silt grill oli peal ja astusime sisse. Noh, sisekujunduses domineerisid ka pigem üheksakümnendad ning ootused olid pigem madalad, aga üllatuslikult selgus, et hinna-kvaliteedi suhe oli täitsa paigas - pastat ei oleks jõudnud mina ära süüa, mehedki olid hädas, viieeurone seljanka oli väga korralik ja pitsa maitses samuti hästi. Tartus vist nii odavalt enam süüa ei saa. Pearoogadeks olnud šašlõkid olid küll tol päeval otsas, leti taga olnud meesterahva sõnutsi sõid ja jõid soomlased nad tol päeval paljaks. Õlu oli ka muidu neli eurot tõesti ja mingi happy hour õhtul, mille ajaks me küll juba lahkunud olime ega saanud teada, milles see seisnes. Meesterahvas leti taga oli ka ses osas üllatav, et rääkis puhast eesti keelt. 

Enne pealinna tulekut oli meil ju öömaja ka vaja ja seda soovitavalt kuhugi kontserdipaiga ligidusse. Air'BnB-ga oli nüüd vist järjest juba viies kord, kus meie broneerimissoovile ei reageerita. L.-l oli mingi teooria, et äkki ei toimi see asi siis, kui saadad oma soovi arvutis, mitte äpis, sest need 2 korda, mil me mingi vastuse saime, olid äpi kaudu, aga ma ei tea, kas see on reaalne. Varuvariandina käisin välja ühe läheduses tegutseva hosteli. Pealinnas elav sõber pani selle info peale irvitava emoticoni, mis minus alati ärevust tekitab, ei saa ju aru, mille üle naerdakse, uurisin siis, et kas tal mingit siseinfot - lutikad, kirbud, tarakanid? L. oli just hiljuti lugenud artiklit, et Leedus olla lutikate invasioon majutusasutustes, ei teagi nüüd, mis sellest augustikuisest Kaunaseplaanist saab. Pealinna sõber ei teadnud satikatest midagi, naeris vist niisama. No ega ma ka ei vaadanud, et see selline ühiselamutüüpi koht on, kus vets koridoris. Kohale minnes selgus, et vastuvõtus eesti keelt ei räägita, ka sildid seintel olid puha kirillitsas ehk siis täitsa väljamaareis. Pärast vetsus dešifreerisin, et pikk jutt uksel oli ilmselt eestikeelse nalja:  SÕLTUMATA PÜSTITATUD EESMÄRGIST JA SAAVUTATUD TULEMUSEST, TÕMMAKE ENDA JÄREL VESI PEALE! KUI TULEMUS ÜLETAS OOTUSI, KASUTAGE POTIHARJA! venekeelne vaste. Aga tuba oli aus ja puhas. Kuigi öösel meid sinna kohe sisse lasta ei tahetud, unine ja ülesaetud uksehoidja teatas, et meie numbris olla vaid kaks kohta, aga meid on ju kolm. Pärast alles jõudis mulle kohale, et ilmselt peeti mind prostituudiks, keda mehed sisse smugeldada üritavad. Fuih! Õnneks olin esimene, kes reageeris ja resoluutsel toonil teatas, et kolmene tuba on see! Uni oli aga lausa jumalik, õnnis vaikus ja rahu, kella viie ajal koridoris vetsus käinud L. muidugi mainis pärast, et une sügavus võis olla tingitud hoopis sellest, et me õhupuuduses viimsesse unne vajumas olime. Pärast akna avamist oli ka kajakaid paremini kuulda. 

Hommikueine konsumeerisime Sitsi trammipeatuses, see sama irvitava emoticoni pannud sõber sai taas aasida, et "rotid pealinnas". No mis teha, kui hommikul ühtki omletti pakkuvat einelat läheduses ei tuvastanud. 

Perverdid Krulli tehases

Peost ka siis veidi, üle pika aja sai näha Giuseppe Perverdi Big Bandi, mida ma absoluutselt ei kannata, aga hindan originaalsuse eest. Kunagi ärkasin Lelle Alternatiivil keset hommikut (see oli too aasta, mil bändid esinesid 24 tundi jutti) telgis üles, sest läbi une kostsid nii ebaterved laulusõnad, et ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Selgus, et oleks ikka võinud. Nagu pildilt näha, siis meil olid suisa loožikohad, mingist redelilaadsest trepist üles ronides oli 5-6 kott-tooli, mujal pidid vanainimesed kuus tundi püsti seisma. Esimest korda sai nähtud Freddyt laval vett rüüpamas, aga kuna ta olek oli veidi loppis, siis mõni kahtlustas ikkagi joovet. Krt, vend alustas setti sõnadega "Tervisi teisest ilmast!", toonitas, et kui ta pikali kukub, siis kutsutagu enne kiirabi kui filmima hakatakse ning kandis seljas särki tekstiga "Surin" - ei jäta fantaasiale ju palju ruumi? Keegi teadis rääkida, et tüüp olla eelmisel nädalavahetusel (sic!) Tõrva kontserdil rabanduse vms saanud, ma ei tea, kas see ka nii oli, aga selge see, et mingi meditsiiniline sekkumine seal olnud oli. Oehh. 

Juhtus veel selline seik, et esmakordselt elus nägin seal kontserdil oma geniaalset sõbrannat. Ma mõni aeg tagasi leidsin ta ootamatult Instagramist üles. Ta tundub hoopis normaalsem inimene kui mina. Muidugi ei julgenud ma temaga ühendust võtta ega ka kontserdil rääkima minna. Aga nii tore oli teda näha!

Vol 1 oli ammu.

Ajakirjandus a la Marca

Vanurite päevikute juures jagas Morgie üht vana meemi minu blogist aastast 2010. Lugesin siis ise ka ja ehmatasin selle koha juures, kus kirjutan, kuidas tellin paberlehte Postimees. Kujutate seesugust asja ette praegusel ajal? Jaa-jaa, konservid ja harjumuste orjadest vanainimesed ikka tellivad veel, aga muud? Ma isegi ei loe nende veebilehte, va kohalike uudiste portaali. Maailm on ikka muutunud küll selle 15 aastaga. Kuigi Kurt Cobain kandis juba 90ndatel särki kirjaga "Corporate magazines suck"

Ma nii tahtsin ajakirjanikuks saada. Ainult, et ma teadsin juba siis, et minu arvamus ajakirjandusest ei ühti absoluutselt sellega, mis ajakirjandus tegelikult on. Ma ei tahtnud võõraid inimesi intervjueerida ega välismeediat monitoorida. Minu arusaam ajakirjandusest pärines lapsepõlvest, mil ma andsin üksi, oma kulu ja kirjadega, kogu oma südameverega välja nii umbes 3-4 "zine"´i. Kirjutasin kõik rubriigid, tegin kõik illustratsioonid jne. Ja olin enamvähem ainus lugeja ka, vahel deklameerisin naabriplikale ette (talle õudselt meeldis, ei piinanud ma endast nooremat!). Minu unistus oli kooli seinaleht. Ilmselt Jaan Rannapi "Koolilugude" eeskujul? Igatahes pioneerindusest vabas koolis ei olnud enam ei punanurka ega seinalehte. Meenub, et vist mingi "klassileht" isegi käis käest kätte ringi, aga see oli ajutine nähe ega rahuldanud mu ajakirjandusvajadust. Igatahes need kodused lehed olid mul mahukad, mitmed eri rubriigid, aiandus, kokandus, uudised otse loomulikult, järjejutt ja ristsõnad. Erinevad ajalehed olid erinevate sihtgruppide jaoks. Üksikul lapsel oli aega küll, et neid välja anda. Üks leht oli näiteks sipelgate jaoks, mis kajastas nende jaoks olulisi teemasid. Ja üks oli UFOdest...Kui ma hilisemas elus kuulsin välismaa noorte "fanzine"´dest, siis tundsin teatavat ühisosa neis ja minu lapsepõlve hobides.

Ükskord puutusin kokku ka pärisajakirjandusega. Nimelt võitsin Meie Meeles olnud Mr. Lawrence'i plaadiarvustuse kirjutamise võistluse. Pika puuga võitsin, nagu žürii ja bänd mulle mainisid, olla niivõrd selgelt eristunud. Noh, mu sajaks isiksuseks kehastumise võimest oli kasu, ma nimelt kirjutasin arvustuse kui pseudo-intervjuu hulga erinevate inimestega, kes siis plaadist justkui arvamust avaldasid - mida arvaks 65-aastane Maali, mida 16- aastane Cäthlyn jne. Auhinnaks sain Mihkel Raua põlve peal istuda ja selles poosis Meie Meele kaanele. Enne seda tipphetke käisime aga Meie Meele toimetusest läbi ja mulle jättis kustumatu mulje toonane peatoimetaja Üllar Ende ja tema töö. Vot seda kõike tahan mina ka teha! Täiskasvanud inimesel nii lahe töö?! Terve kontor oli täis välismaiseid noorteajakirju, postreid, kaastöid jms. Imeline! Mulle jäi mulje, et peatoimetaja ikka enam-vähem ainuisikuliselt vedas kogu seda vankrit. 

Aga jah, mis on praegune ajakirjandus selle kõige kõrval? Mis sellest üldse järele on jäänud? Noh, mingid nišiajakirjad meil veel tegutsevad küll, aga ilmselt on see kõik ikka väga perifeeria. Õudselt tahaks mingis suures muusikaajakirjas töötada. Aga oot, meil neid enam-vähem polegi olnud...Mu meelest on see kõik üks kadunud maailm praeguseks, millest mul on kaunid mälestused, aga millest mu oma lapsed ei oska undki näha. Noh, et ootad iga nädal, millal sulle ajaleht või ajakiri postkasti potsatab, lõikad sealt pilte välja ja kleebid seinale. Täheke ja Hea Laps meil varem käisid küll, aga see oli ka kõik ja erilist vaimustust ma ei täheldanud. Ja ma olin ise see, kes Heas Lapses postreid vahtis ja lapselt lunis, et "vaata kui lahe, äkki paned  seinale?" Too ei saanud hästi aru, miks peaks.