Murdsin lubadust

Paljud annavad endale uue aasta puhul lubadusi, ma suutsin üht vähestest, mille andnud olen, murda. Aga see pole üldse minu süü! Või noh, vist ikka on ka, aga ma ei suuda ikkagi uskuda, kuidas ma võisin oma armsa, pisikese kollase Nokia 3310 telefoni ära kaotada! Ja seda mitte purjus peaga vana-aasta õhtul ringi tolgendades, vaid 31. detsembri hommikul igati ontlikult aega veetes. Käisime hommikul sadamaraudtee äärsel kergliiklusrajal, üsna piiratud alal ja pärast seda Lõunaka Lidlis ning koju tulles avastasin, et kõhukoti lukk oli lahti ja kollane telefon kadunud. Muud asjad, nagu naviks kasutatav nutitelo ja pangakaart olid näiteks alles. Ma olin jummala kindel, et olin Nokia lihtsalt kuhugi taskusse vms kohta torganud, aga kodunt ei leidnud seda mitte kusagilt ega autost. Telefon muudkui kutsus, aga kus? Ok, ma vist jooksin paar sammu, äkki ikka rappus kotist välja (no sa oleks ju kuulnud!) või äkki siis kui ma puu all kükitasin (ei, ei pissinud puu all) libises välja. L. käis üksi ja meie Miniga pärast kaksi kogu hommikul käidud marsruudi läbi ja no mitte midagi. Kui keegi oleks leidnud, ta oleks ju telefoni vastu võtnud või siis hoopiski välja lülitanud? Aga telefon ikka kutsus. Minu tibu! Panin FB-sse kuulutuse, aga sealt ka ei midagi.

Lõpuks läksime esindusse, see oli imekombel õhtuni lahti, ja sain uue SIM-i. Nüüd telefon enam heliseda ei saa. Aga mul on endiselt tunne, et siin on mingi konks, ta on mul kuskil imelikus kohas, mille peale ma lihtsalt veel ei suuda tulla ja ühel hetkel tabab mind heureka-moment ja ma leian ta üles. Sest ma ei kaota niimoodi asju! Alati, kui ma arvan end midagi kaotanud olevat, leian ma selle asja mingist kummalisest kohast üles, kuhu ma selle meeltesegaduses susanud olen. Ok, va see sõrmus, mille ma UG-s ära kaotasin. Aga nüüd on mul nutitelefon, mida ma lubasin, et ma iiiiiiiialgi endale ei soeta, sest pmst oli ta mul olemas, kasutasin, kui navigeerida vaja ja ma ei näinud enam mõtet, miks topelt telefone pidada. Ega mul seal mingeid muid äppe väga pole. Messenger on ja see on hea, sest inimesed ju eeldavad, et kui nad kirjutavad sulle Messengeri, et nad täna ikka sinuga kohtuda ei saa, siis sa ei oota pool tundi kokkulepitud kohas vaid oled nende sõnumit näinud ega helista neile segaduses nagu mõni maavanaema. Aga nutitelefoni peab ju pidevalt laadima! Mingi üle päeva või nii! Nokia nõudis seda kord paari nädala jooksul. Ja kõik mu viimase 25 aasta kontaktid on ka läinud, mitte et ma nendega eriti kontakti oleks hoidnud, aga ikkagi.

Mis veel aastavahetusel põnevat juhtus? Meil oli kontoris üks vana punane vein. Villitud 2007, ma arvan, et meile kingiti ehk paar aastat hiljem. Seisis riiulis, küll külili, aga ikkagi toatemperatuuril, mis suviti ulatus +28ni vähemalt ja päevavalgus sai talle ka kenasti ligi. Kindel, et ammu äädikaks läinud. Vedasime siis lõpuks koju ära, kaua sa ikka hoiad, äkki saab sellega midagi marineerida või miskit. Aga kõlbas juua. Ma veiniekspert ei ole, päris Bollinot ka ei joo, aga mu meelest päris hea vein oli. Hoolimata valest säilitusmeetodist. 

Kängurusteiki sõin elust esimest korda. Lidlist sügavkülmutatuna ostetud. Ega sealt Austraaliast ta muul kujul siia ju ei jõuakski. Oli veel jaanalind ka valikus, aga L. valis känguru. Imekombel jäi see pannil söeks kõrvetamata ja maitses veidi pardilaadselt, üsna hästi. Me kunagi kodus pannil steiki ei tee, just seetõttu, et kardame ära kõrvetada. Ahjus on lihtsam liha teha, aga seekord läks õnneks.

Muidu avastasin, et 14 tundi ööpäevas magada on köki-möki. Ainult kass tundis vahepeal muret, kas elan veel või õigemini, kas toitlustus ikka töötab tavapäraselt. Ma ilmselt olen ka ise osaliselt kass, sest no 11-12 tundi on mul magamiseks absoluutselt tavapärane asi. Eriti, kui maailm näib enamuse ajast nagu selles fotol:

1. jaanuaril tahtsin vaadata Bondi filmi "Spekter", mille võtteplatsil mu ülejäänud jõulude ajal käisid, aga selgus, et ei Telia videolaenutuses ega Inspiras seda ei leidugi. Ainuke koht, kust videosid laenutada, mida tean, on raamatukogu, aga seegi oli 1. jaanuaril suletud. Nüüd ma ei teagi, mis värk on selle džiibiga seal 3000 meetri kõrgusel.

Head uut aastat!

Minu 2024. aastal loetud raamatutest parimad

Ega ma vist ei jõua ikka enam seda ühte raamatut läbi lugeda, et tuleks sama arv raamatuid kokku nagu eelmisel aastal - 112. Maksimumhinde sai ka muuseas täpselt sama palju raamatuid kui eelmisel aastal ehk siis 17. Miskipärast arvasin, et lugesin sel aastal oluliselt vähem, aga näed, ei. Uusi raamatuid oli küll sel aastal palju keerulisem raamatukogust kätte saada - ilmselgelt on lugejad hinnatundlikumaks muutunud ja uutel teostel on kogu aeg järjekord taga. Sellest hoolimata avastasin, et neist 17st lausa 7 kandsid ilmumisaastat 2024. Huvitav oli ka see, kuidas minu arvamus sel aastal ühtis päris palju ka kriitikute arvamusega, Lilli Luuk'i uut pole veel jõudnud lugeda ja Ulyssest väga ei julge, aga muus osas on mitmeid kattuvusi. Mingid paremustabelit ei teinud, esiotsa paigutasingi need 7 päris uut raamatut lugemise järjekorras ja peale neid teised ka, mis varasemalt ilmunud.

Iida Turpeinen "Surelikud" - Mu jaoks väga üllatav, et see raamat oli ka kriitikute tabelites väga võimsalt sees. "Punase raamatu" sarjast ainsana muuseas. Muidu tundus, et lugejatest läks see teos nagu kuidagi mööda. 

Mulle oli see tegelikult täitsa uus avastus, et inimesed ei tapnudki massiliselt loomi lihtsalt seepärast, et neil oli absoluutselt suva, vaid nad olid tänu ristiusule nii kangesti veendunud selles, et küll Jumal juba tasakaalu taastab, kui ta kogu looduse inimese jaoks loonud on ja et liikide väljasuremine oli tundmatu teema ja uskumatu fakt, pigem usuvastane tabu nagu evolutsiooniteooriagi.
Hariv, hästi kirjutatud ning värvikate tegelastega sügavalt empaatiline lugu. Aga ikkagi on nii raske inimestele kaasa tunda. 

Édouard Louis "Muutuda:meetod" - "Moodsa aja" sarjast siis taas üks ka kriitikute lemmik (koos Charlotte Weitze "Rosaariumiga"). Hakkasin lugema vist suisa eelarvamusega, sest keegi kuskil teatas, et minategelane tunduvat ülbe. Huvitav, et mina tajusin pigem vastupidist vaibi temas. Ma ei tajunud ka mingit viha või kättemaksuhimu, pigem olukorra paratamatusest tingitud kurbust. Me ju kõik jätame maha oma vanematekodu, kõik ilmselt mitte nii drastiliselt, aga siin tajusin ma eelkõige nostalgiat segatud jõuetusega midagi ses osas muuta. Kõige rohkem üllatas, kuidas selle raamatu sisu peeti ilukirjanduseks, et ei, selliseid klassivahesid ei ole tegelikult olemas, selliseid maakaid ei ole, ei-ei. Või siis sellisest maakast ei kasva iial kirjanduslikult võimekat indiviidi? Isegi eestikeelset tõlget ju iseloomustati kui sissevaadet Prantsuse kihistunud ühiskonda. Ma küll ei usu, et see meilgi mingi ennenägematu asi oleks. Matsipoisist kasvab kultuurne gei. 

Andri Krasnjaštšõhh "Jumal on. +/-" -  Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal mitu väga head asja, maksimumhinde said mult kaks neist, lisaks neile soovitan ka Bora Cosici "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta" ja ja Inga Gaile "Ilusad" - kõiki neid mainisid ka kriitikud. Krasnjaštšõhh rabas. Tegemist on kildudega, sest ümberringi ongi killud, pikemalt ei jõua, pole aegagi ja argielu läheb siiski edasi.  Samas siin on kindlasti olemas ka kirjanduslik mõõde, mõtleva inimese süvenev pilk, mis paneb olulist tähele. 

Karl Ove Knausgård "Igaviku metsa hundid" - Märkasin hiljuti, et autorit tehti maha põhjusel "mis ta ronib sinna Venemaale!" Et Skandinaavia autoritele tundub see Venemaa ikka selline müstiline paik, kuhu oma romaani tegevus viia, aga see ei kõlba kuhugi. Noh jah. Eks Knausgård kirjutas selle raamatu siiski enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja ma ei tea, kuidas ta sellesse teemasse ise suhtub ja kui palju see liin üldse järgmistes osades edasi läheb, aga ilukirjandusena siiski äärmiselt hea raamat mu meelest. 

Gregor Kulla "Peenar" - Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat ja kriitikute poolt hinnatud noor autor on mu koolivend, praegu Vikipeediast vaatan. Mis ma oskan öelda, järgmisena on mul tabelis kooliõde  - eks see vist ütleb, et päris hea kool oli, kus laste loovust suisa maha ei tambitud. Raamat on selline hästi tänapäevane, aga mitte tüütul moel, vaid ilusal ja isikupärasel. Ma arvan küll, et ma poetasin äratundmises pisara, ega ma naljalt neid raamatuid maksimumiga ei hinda, mis nutma ei aja. Jah, võib vist nii öelda küll.

Katrin Ruus "Prügimaja Dionysos" - Taas kriitikute tabelis mainitud ja asja eest.

Philip Roth "Nemesis" - Selle aasta viimane maksimumi saanu, Loomingu Raamatukogus ilmunud Philip Rothi viimaseks jäänud (lühi)romaan. Tema "Ameerika pastoraal" mulle erilist muljet ei jätnud, aga see meeldis väga. Korralik psühholoogiline romaan inimesest, kellel on tohutu vastutustunne. Ääretult usutavalt kirjutatud, samas empaatiliselt ja no teema ise on ka huvitav (lastehalvatus 40ndate Ameerikas) - kui hiljaaegu see kõik tegelikult oli.

Nüüd siis mõned varem ilmunud raamatud ka, mis sel aastal mulle kätte sattusid ja meeldivaks osutusid.

Jevgenija Ginzburg "Ränk teekond" - ilmunud küll 2023, aga ka kriitikute tabelis sel aastal äramainimist leidnud. 

Ginzburg on väga hea kirjanik ja eriti muljetavaldav on tema võime inimpsühholoogiat lahti harutada. Mulle tundub, et võrreldes Solženitsõni ja Varlamoviga on siin seda tahku kõige rohkem, meenutas natuke Primo Levi "Kas see on inimene" lahtiseletamise ja endale selgeks tegemise püüdu. Kuidas? Mismoodi? Miks? Materjali erinevate inimtüüpide näol jagus.
Pigem arenguromaan kui kuiv ülevaade toimunust. Räigeid ja detailseid vägivallakirjeldusi ei ole, see-eest on kaasahaarav lugu ja värvikad tüpaažid. No näiteks Ginzburgi tulevasse abikaasasse jõudsin ma ise juba enne ära armuda, kui sai selgeks, et ka Ginzburg temasse armus....
Ilmselt ka praktiliselt oluline raamat - miks nad sellised on, mida neilt oodata ja kuidas endal sarnases olukorras kõige targem tegutseda oleks. (Viimase vastus - taanduda kuhugi inimtühja kolkasse.)

Julia Kissina "Kevad kuu peal" - Kui enamikes lapsjutustajaga lugudes on see jutustaja kui väike täiskasvanu või siis selline, nagu täiskasvanu arust üks laps olla võiks, siis siin tajusin ma just seesugust ”kuu pealt kukkunu” mõttemaailma, mis mulle enda tollasest ajaperioodist meenub. Ilmselt kõigil inimestel see nii pole, aga mulle oli lugedes see kõik nii tuttavalt kodune. Ei mingit maagilist realismi, mida ma õigupoolest väga ei seedigi, vaid puhas teismelise tüdruku maailmataju.

 

Fred von Hoerschelmann "Tondilinn: lugusid Haapsalust" -  Täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud teos, mille ma arvasin olevat mälestusteraamatu, aga mis osutus hoopis novellikogumikuks, kus sees tõelised pärlid. Väga-väga hästi kirjutatud sisemise pinge ja osava karakteriloomega lood, kus rõhk peamiselt tegelaste psühholoogial. Kuidas kellestki keegi saab ja miks. Taustaks üks Eesti ilusamaid linnu, kui mitte see kauneim. 

 

Lisaks neile kümnele meeldisid veel vanemad asjad Mudlumilt, Julian Barnes'ilt, Õnnepalult, Kafkalt,  Ljudmila Ulitskajalt ja Kir Bulõtševilt ning Józef Mackiewiczi romaan Vilniusest. 

 

P.S. Mulle küll Goodreads mingit kokkuvõtet meilile ei saatnud. Arvestades, et ka Spotify mind oma wrappediga pettis, siis ega ei lootnudki. Ainult Rimi rõõmustas. 0 kilekotti ostetud ja 2 kilo banaani aastas.  

Segadus peas

Vabandust, mul on nüüd hirrrmus palju aega, et teid tülitada, tervelt aasta aega on blogis enam-vähem ikaldus olnud, nüüd siis kamaluga plära järgi.

Sattusin nägema ühe blogija pilti tema teismelise lapse sassis toast ja kommentaare avades ei pidanud pettuma, kohe esimesena viskas ette mingi isehakanud terapeudikese (ei, ma ei ole neid fakte kontrollinud, puusalt lahmin, sest tahan, kuna sellised inimesed ajavad mu kettasse), kes manitses, kuidas "teie, emana ei tohiks küll sellega leppida, kuna segadus toas peegeldab segadust teismelise peas!" vms. "Teie, emana" peale tahaks ma alati sülitada, sest sellele järgneb enamasti mingi alandav õpetussõna omaarust hoopis etema ema poolt. Ah et segadus toas peegeldab segadust peas? Mu arust on hoopis alarmeerivam, kui teismelise tuba näeb välja nagu askeetlik munga- või nunnatorn. Segadus toas peegeldab enamasti seda, et toa omanikul on muudki teha, kui tuba piinlikult korras hoida. Mainin igaks juhuks ära, et lausa ebatervislikke olukordi, kus võileivad madratsi all hallitavad, ei pea mina ka normaalseks, iseasi, et ma sellisel juhul lihtsalt ütleks toaomanikule seda, et tegemist on tervisele ohtliku olukorra, mitte mingi esoteeriamaigulise segadusega peas. 

Peale seda haarasin tolmuimeja ja koristasin korteri ära. Laste tuba ei puutunud ettekäändel, et kass oli just sinna varjunud (kas on kasse, kes ei karda tolmuimejaid va need, kes salamisi robottolmuimejatega sõitu naudivad? Ähh, ma ei leia enam seda toredat kassivideot, kus kassid pimedas roombadel reivivad...), aga ma olen ka see ema, kes laseb lastel oma segaduses marineerida. Toitu nad tuppa ei vii, tolmu ka vahel võetakse, lihtsalt lauad on lookas igasugu pahna all. 

Seejärel tegin kikerhernekarrit. Minust on saamas see inimene, kes retsepti ei järgi, ära sa märgi. Toppisin igasugu maitseaineid segamini pannile ja mu meelest sai täitsa korraliku karri, sama hea, kui mingit täpset retsepti või valmismaitseainesegu kasutades. Imelik, poleks uskunudki. 

Hiljem kuulen, et kass möllab vist nende "uute" pallidega, mille ma koristamise käigus mööbli alt ja tagant leidsin, aga kuna kassi osas ei või iial kindel olla, siis läksin ja vaatasin. No muidugi, tõhk oli leidnud selle ainsa tomati, mille ma karrist üle jätsin, et hommikul võileivale panna ja kasutas seda pallina. Pidasin kassile loengu lõpetades sõnadega: "Kuidas sul ometi häbi ei ole?!" Sain oma vanemlikke oskusi kassi peal rakendada, laste peal tavaliselt vaja ei lähe. Kasutegur on ilmselt sama mõlemil ehk siis ümmargune null.

Jõuluks kutsuti külla, aga kuna sama inimene konkreetselt sisises eile kaubanduskeskuses mustanahaliste peale ning kiitis, et Kaubamajas karusnahad müügil, mille peale kuulutas, kuidas kõik loomakaitsjad võiks sinnasamusesse kerida, siis ma veel natuke mõtlen selle peale. 

Võtke mind ka kaasa! Tegelt ma ei taha. Tahaks lihtsalt koti peal istuda.

Kordussaade

Läksin helges lootuses oma eelmise aasta sama aja blogisissekandeid lugema, sest raudselt kirjutasin selle kikerhernekarri retsepti üles ju ka, aga no tutkit. Jälle hakka jalgratast leiutama, nii minulik.  

Et siis jah, kõik ülejäänud kodused va kass, on siis taas Austrias, seekord suisa jõuluks. Iga kell valiks eelmise aasta -22 ja päikselise ilma, kui sellise õuduse, mis siin. Austrias on kah sombune, seega mägedes erilisi vaateid pole, aga sinna lubab alates 25ndast selget ilma, meil on sama saast kuni aasta lõpuni, vähemalt yr.no andmetel. 

Postkastist leidsin sellise üllitise:

See oli huvitav, et kui Minile näitasin, siis tema esiotsa ei saanud pihta. Kolm trükiviga Caps Lock tekstides, huvitaval kombel kuulutuse sisus enam ei olnud. Kas mina oma töö eripära tõttu märkan ja pööritan silmi - kui minu ettevõttele selline reklaam tehtaks, ma küll seda välja saata ei julgeks. Või ongi täiesti suva, sest inimese aju asendab äärmiselt efektiivselt. Suisa nii efektiivselt, et mind on see hakanud töös segama. A la kirjutan automaatselt mingist nimest populaarsema variandi, kui tegelikult on mingi muu kirjas. Aju arvab, et tema on targem ja tegutseb pmst autocorrecti vaimus. Milleks meile keeletoimetajad? L. väitis, et tema lugenud, kuidas kõigist meediaväljaannetest ongi keeletoimetaja ametikoht kaotatud ja kui peatoimetaja jõuab üle vaadata, siis jõuab, aga üldiselt pole probleemi, keegi ei kobise ja kopikas jälle kokku hoitud. 

Ennustamisest veel - ma olen ka osav meedium täitsa, pakkusin, et mu aasta plaatide esikümne kaheksas koht, Fontaines D.C. "Romance" on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees ning eile õhtul ilmuski ERRi suur koondtabel, kus antud plaat on nr 1. Kui veel sarnasusi tuua, siis Amyl and The Sniffers on ERR-i tabeli 22. koht, mul 27.

Aasta 2024 parimad plaadid, vol 1

Ongi aeg esikümne käes. Eelmised kohad leiab siit ja siit. 

10. Hey Violet - AFTERTASTE

USA pop rock bänd. Praegu infot otsides komistasin fakti otsa, et Aftertaste olevat olnud nende viimane plaat ja bänd olla laiali läinud. Mulle on nad lisaks muusikale, mis on hea, kõrva jäänud ka haigete laulusõnade poolest. "Guys My Age"'st ma kunagi vist juba kirjutasin, et veits nagu pedofiili unelm. Sellel viimaseks jäänud plaadil on lugu "Uncomplicated", kus samuti päris häiriv düsfunktsionaalse suhte ülistus refrääniga "it don't feel like love when you treat me well". Noh jah. Draamat selles muusikas jagub.

Ilmselt oli nende ebakindluses oma ehedus ja võlu:

9. P.O.D. - VERITAS

P.O.D.-d sai viimati kuulatud kunagi kakskümmend aastat tagasi, kui popp oli nende lugu "Youth Of The Nation". Kristlik nu metal bänd. Uue albumi esimeses loos teeb kaasa Randy Blythe Lamb of Godist (kelle esimene nimi oli Burn The Priest), seega ma ei tea, kui tõsine see kristlikkuse aura P.O.D. ümber ikka on. Blythe sissejuhatuseks, on plaat üldse üllatavalt kuri.

Plaadilt leiab ka koostöö Ukraina bändi Jinjer lauljatariga:

8. Fontaines D.C. - Romance

Pakun, et see plaat on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees, kuhu rockmuusikat üha harvem satub. See iiri post punk bänd on hetkel kuum teema. Mina sattusin neid kunagi kuulama oma aktsendiotsingutel ja julgen ka öelda, et see plaat on siiani nende parim. Väga palju väga eriilmelisi lugusid.

Ühte näidet on maru raske panna, sest päris mitu lugu sellel plaadil väärivad esiletõstmist. Noh, see "viga" suureneb nüüd tabelis iga järgmise kohaga muidugi...Panen siia video laivilt hoopis ja ühe aeglasema loo. Keegi mainib kommentaarides Lana Del Rey vaibi, kuule, täitsa on jah, ma ka nüüd märkasin. Aga ainult selles loos ehk. "Kurb hääl" jah, see on ka vist oluline, miks nad mulle meeldivad.

7. Kid Kapichi - There Goes The Neighbourhood

Jätkame aktsentidega. Aga seekord mitte enam kurbade häältega kohe kindlasti. Sotsiaalkriitikat Inglismaa töölisklassilt. Sellist mittedepressiivset, seda on ka vaja. Päris klassikaline punk ei ole, aga midagi sinnapoole.

Lauluke sellest, et nemad küll ei taha üksi saarele jääda:

6. Wunderhorse  - Midas

Mingi Spotify playlist viskas mulle ette nende loo "Arizona" ja see oli imeline. Hakkasin siis uurima, et mis bänd ja lõpetasin suu ammuli kogu diskograafia läbi kuulamisega. Kus ma elanud olin, et ma neist varem midagi ei teadnud?! Uskumatult hea bänd. "Midas" on nende teine album, esimene ja ka väga hea ilmus 2022, seega üsna uus muusika. Tuuritavad muide koos 8. koha omaniku Fontaines D.C.ga, sinna tuurile juba läheks. Aga piletid olla kõik välja müüdud. Inglased muidu jälle. Lisaks muusikale ka väga head laulusõnad.

Siin võib vist jälle öelda, et lauljal on "kurb hääl"

5. Käärijä - People's Champion

Esiviisiku avab lõbus põhjanaaber. Uskumatu, et ei olegi ainult ühe hiti ime. Korralik peoplaat ja kui ka veel kõigist sõnadest aru saaks, oleks eriti tore, sest igasugu toredaid keelemänge eestlasena alati läbi ei hammusta. Üks on näiteks plaadi nimiloos olev tšempioni ja šampinjoni kõrvutus. Selline soomlaslikult armas valehäbita lõbutsemine.

Panin selle video, sest antud lugu on mu meelest kõigist plaadi bängeritest see kõige kõvem, aga kommentaaridesse süüvides sain teada, et tegelikult on tegemist tõsise looga, mis räägib küberkiusamisest, mida Käärijä väidetavalt ülipalju saanud on. Ei teadnud sellest midagi, sest vähemalt Eestis on teda küll pigem kiidetud, pole näinud ühtki negatiivset kommentaari. Ja seda isegi muidu vägagi konservatiivsetelt inimestelt.

4. Body Count - Merciless

Ja nüüd, räige kannapööre. Isegi Body Counti kohta võika kaanekujundusega album. Õnneks väga suurelt siia ei tule, mulle endale sellised verised asjad ei meeldi visuaalselt. Kuulata on teine asi. Ok, sissejuhatust, kus psühhopaat räägib, kuidas ta piinamisest orgasmi saab, mitu korda ei kuula, aga lood on head. Ja sealjuures mõtlemapanevate tekstidega. David Gilmour (!) teeb plaadil kaasa. Lisaks Corpsegrinder ja Max Cavalera. Vanad, aga kurjad. Kusjuures Top 4 ongi vanad, tuntud ja kurjad.

Panen siia rahuliku loo, kaks legendi koos:

3. Ministry - HOPIUMFORTHEMASSES

Jätkame lombi tagant ja üsna samade muredega. Ministry väidetavalt viimaseks jääv plaat siis. Kahju, et viimaseks jääb lausa, kuigi ega need viimased kaks on üsna ühte auku olnud, aga siiski sellisesse, kuhu ka mind veab. "Goddamn White Trash" on mu meelest aasta parim lugu. Respekt, et Uncle Al ei ole vanas eas mingiks konserviks muutunud, vaid on noortega võrdselt radikaalne. Chello Biafra teeb ka plaadil kaasa, tema iroonilist vokaali on alati rõõmustav kuulata. Seda plaati kuulasin ma aastal 2024 konkurentsitult kõige rohkem.

Ülimalt vahva video on ka aasta parimale loole tehtud - "Harimatud, rünnakule!" Ja video lõppu tasub eriti tähelepanelikult jälgida - kes on see, kes tõelisele mehele lõpuks ainsana abikäe ulatab?

2. Marilyn Manson - One Assassination Under God - Chapter 1

Jätkame legendidega. Manson on tagasi. Tundub, et mõnel mehel õnnestuvad asjad paremini, kui ta on korralikult vihale aetud. Vahepeal ahistamis- ja vägistamissüüdistustega kohtu all olnud mees on süüdistustest prii ja ütleb, mida ta sellest kõigest arvab. Ausalt öeldes ma kohtuprotsessi detailideni ei jälginud,...Ok, hakkasin nüüd uurima ja aru sain ainult sellest, et Manson maksis Woodile kinni tema advokaaditasud ja võttis tagasi oma süüdistuse Woodi vastu, aga mis sai Woodi süüdistusest, ma kuskilt välja ei lugenud. Aga Manson on ju vaba? Kui sind 55 naist ahistamises süüdistab ja süüdi mõistetakse, lähed ju kinni? Oeh, lihtsam on rääkida muusikast, kui muusikute eraelust. 

Manson on igatahes tagasi juurte juures nii oma muusikas kui ka visuaalse külje pealt. Muuseas, mulle kohutavalt meeldib albumi kujunduseks olev Mansoni enda maalitud pilt. Mulle tundub, et ma vaatan viimasel ajal maailma kohati sarnase pilguga...Mulle meeldib, et Manson on kunstnik mitmes mõttes. Mulle meeldib, et tema laulutekstidesse peab süüvima, et need ei ole üheselt mõistetavad, aga neis on oma poeesia. Natuke ärevaks teeb see Chapter 1 plaadi nimes - ons vaja head asja lahjendama hakata?

Video valisin esteetiliselt kõige rohkem 90ndate Mansoniga resoneeeruva. 

1. Bruce Dickinson - The Mandrake Project

Esikohal teenitult plaat, mille kõik lood ma endale playlisti tõstsin. Ootamatult oli see aga üks plaat, mida Loudwire küsitluses aasta enim pettumustvalmistanud plaatidena nimetati. Et nimi justkui lubas midagi erilist, aga oli ikka vana hea Bruce. No ma ei tea, mulle sellest ilmselt piisas. Mu meelest on see väga hea plaat, lood on eriilmelised, kaasahaaravad, mingit niisama täidet pole. Bruce käis suvel Eestis ka, ma ei käinud vaatamas (pilet tundus kallis, aga tuleb välja, et meil nüüd sellised hinnad ongi), aga kontserti tehti ka ajakirjanduses maha. Mu meelest on tal jaksu ja hoogu küll, pole midagi halba öelda. Piisab ju sellest, et teed hästi seda asja, mida sa alati hästi teinud oled?

Selline klassikaline natuke tobe video nagu Bruce'l tavaliselt kombeks:

Selline see tabel siis saigi. Tipp oli rämedalt maskuliinne sel aastal, enamasti pole olnud. Vanad tegijad võidutsesid uute tulijate üle. No korralik aastale 2024 vastav tabel ju. Olen kah konserviks muutunud.

Aasta 2024 parimad plaadid, vol 2

Kohe teine tera on kirjutada, kui selgub, et inimesed ikka loevad ka :) Esimene osa, kohad 30-21 asub siin. 

20. Lady Parts - We Are Lady Parts

See üks kord, kui ma sattusin kuulama sellist stiili nagu taqwacore ehk siis moslemi punk ja avastasin sealt sellise superägeda bändi nagu Lady Parts, mis on tegelikult selline väljamõeldud bänd, sest on  pärit briti samanimelisest komöödiasarjast , kuigi noh, muusikat teevadki ikka samad inimesed, kes filmis näitlevad, ei ole mingi AI või valged keskealised mehed. Seriaal peaks ka väga tore olema, kahjuks ise pole näinud. Aga muusika on lahe ja lõbusate tekstidega. Väga õnnelik selle avastuse üle. Ütleme nii, et ülejäänud taqwacore enamasti ei kõnetanud.

Väike näide ka, tore oli, et Youtube sundis mind enne seda videot vaatama reklaami Harry Potteri Legodest :)

19. KXLLSWXTCH - BITTERSWEET

Oeh, mitu korda ma pidin seda esinejanime trükkima, enne kui õigesti sai. Taaskord, nagu kirjastiilist näha, noor ja popp esitaja. Jonathan Robert Whitmer (born July 17, 1999), professionally known as Kxllswxtch, is a Hispanic recording artist and songwriter from Orange County, California. He is known for his screaming vocals and horror-inspired visuals often featuring knives and fighting. Väliselt sarnane kodumaise Tommy Cashiga. Bipolaarsus, ärevus, depressioon, see kombo on siinkohal esindatud kõik, aga muusikaliselt mulle meeldib, poisil on ilus hääl (neis mulle meeldivates lugudes küll mingit karjuvat vokaali ei tuvastanud). Dark trap metal.

Tüüp teeb väga erinevat muusikat, kõik temalt mulle kindlasti ei meeldi, aga need ilusamad ja meloodilisemad on head.

18. Kittie - Fire

Kittie on Kanada all-female metalbänd, kelle viimane album ilmus 20 aastat tagasi, kuid kes sel aastal tegid võimsa comebacki. Armastasin neid juba varasemast ajast, ei uskunud, et enam kokku tulevad. Vahepeal on bändis koosseisumuutusi olnud, üks endine liige suri 31-aastasena, aga muusika on endiselt sarnane algusaegadega ja väga hea. Tõsiselt kurja häälega tšikid, kes end Onlyfansis ei müü.
 

17. FEVER 333 - DARKER WHITE

Jätkame kurjade bändidega. Stiiliks seekord rapcore. Ameerikast. Poliitilised, radikaal-vasakpoolsed, eeskujudeks Rage Against The Machine ja Public Enemy. Isegi kui ideoloogiliselt ei haaku, ja ilmselt see pole just valgetele suunatud muusika, siis äärmiselt kaasahaarav ikka.

Korralikku kirikumuusikat jõuluaega:

16. Huora - Neljä huoelenaikaa

Iga aasta olen ikka mõne Soome bändi ka tabelisse mahutanud, seekord siis naisvokaaliga punkbänd Huora. Hiljuti sai Soome punki Tartus ka näha (no vähesed said, väga vähe rahvast oli kohal) ja kui ma Kivesveto Go-Go lauljaga veits juttu puhusin, siis nad mainisid, et on Huoraga mitmeid kordi koos esinenud. Ega Soome punki siinmail palju vist ei kuulata, mind ennast segab, et ma alati tekstist aru ei saa, aga erinevalt Eesti pungist, on see tegelikult normaalne. See, kui ma kohalikust keelest sõnagi aru ei saa, häirib rohkem.

Siin laulus siis näiteks räägitakse sellest, kuidas viin on ikka see õige suvejook:

15. Kosmikud - Surm Lõuna-Saksamaal

Kosmikud ja soome bändid käivad kuidagi käsikäes, sel aastal tegid nad imehea kaveri soome bändi Viikate loost - "Põhjast toon vilja", aga seda lugu sellel plaadil pole. On ühel teisel, aga seda pole jälle Spotifys (lugu on, plaati pole) vaid ainult vinüülil ja vinüüli pole mul millegagi kuulata. Ei ole mu meelest kõige tugevam Kosmikute plaat, kuid aasta kohalik rocklugu tuleb küll selle plaadi pealt, nimelt "Kalmistu baar". Ja Kosmikute kontsertidel käisin sel aastal ilmselt kõige rohkem.

Aasta lugu räägib siis sõudemeeskonna treenerist, kelle meeskond paraku aalidele liiga pikaks külla läks:

14. Unto Others - Never, Neverland

Eelmisel aastal alanud gootiroki vaimustus jätkub. Seekord USA, Portlandi bändi Unto Others uue albumiga. Kui sulle meeldivad Type O Negative ja Sisters of Mercy, siis ilmselt meeldib ka see bänd. Palju eriilmelisi ja ühteviisi häid lugusid. Plaadil on ka väga hea Ramones'i "Pet Sematary" kaver.

Üks selle aasta kõige ilusamaid lugusid. Ilma irooniata. Imeilus sõnum ka mu meelest. 

13. Dead On A Sunday - Cold Red Sea

Jätkame ikka gootilainel. Jälle Ameerika bänd, Denverist, Coloradost. Muud infot ei leia väga. Andis sel aastal välja suisa kaks albumit, millest teine on kaverite album. "Cold Red Sea" on omalooming, kaveritest meeldib mulle nende kunagi varasem Britney "Baby One More Time" kaver, aga üldiselt on minu jaoks nende enda kraam etem. Lauljal lihtsalt on niivõrd omapärane hääl, et enamik kavereid mõjub liiga üheülbalisena.

Ametlikku videot ei olnud võimalik leida ühestki selle plaadi loost, ainult kaveritest, millest on kahju. Üldse ei aimanud, et nii underground bänd :) Leidsin siiski ühe fännivideo, mis mingi vana anime põhjal tehtud:

12. SIP€LGA x YOHAN - Tere Kaine Eesti

Ealeski ei oleks arvanud, et see on mu tabelis kõrgeim Eesti plaat. Ausalt öeldes polnud ma nende kahe trubaduuri loominguga varem üldse kursiski, kuni ilmus lugu "Jeesus" Genkaga koostöös ja kuna ma tema koostööd kuulan alati ära ja seegi oli hää, siis andsin plaadilegi võimaluse ning oma võimaluse ta ära kasutas. Uskumatu, aga inimestel on silmaringi ja riimiseadmisoskust ning otsesest labasusest suudetakse ka hoiduda. No joomine joomiseks, aga palun seletage mulle ära, mis on näiteks Valge Tüdruku fenomen, mida haritud kultuuriajakirjandus häbematult promob, aga mille peale mina natuke mallepärnastun. Kõrgkultuuri ei tasu "Tere Kaine Eesti" pealt ehk otsida, aga vähemalt lõbus kuulamine oli küll. Olukorras, kus enamik kohalikust muusikast paneb siiski piinlikkusest hambaid krigistama.

Korralik peotümakas ehk kõige kuulsam lugu:

11. Purple Negative - Megabee

Kujutage ette, Läti bänd on tabelis kõrgemal kohal kui kohalik, kus selle häbi ots! Naisvokaaliga psühhedeelne punk naabritelt, kuulama sattusin seetõttu, et koos Sibyl Vane'iga soojendasid nad suvel 2022 Siguldas Placebot ja nad olid ka laivis pagana ägedad. Nagu oleks 90ndate alguse Hole'i või Babes in Toylandi konsale sattunud. Laiv on Youtubest täitsa vaadatav muide. Tollest ajast on mu lemmiklugu "Happy Once A Year", aga uue ja ametlikult debüütalbumi peal on häid lugusid mitmeid. Kohe kahju, kui vähe me naabrite muusikast tegelikult teame. 

Selline päevapoliitiline lugu siis näiteks. On meil mõnda nii julgelt väljenduvat naislauljat?

Ja järgmiseks ongi aeg TOP 10 käes, kust naabritest leiame eest vaid ühe julge soomlase.

Aasta 2024 parimad plaadid, vol 3

Kui eelmisel aastal sai kuulatud 24 659 lugu, siis sel aastal tuleb rekordilised 28 000 ilmselt ära. Teen taas Top 30ne nagu eelmiselgi aastal. Aasta parimate plaatide tabeli kokkupanemiseks kasutasin sel aastal uut matemaatilist meetodit - nimelt jagasin plaadil olevate lugude arvu nende lugude arvuga, mille ma plaadilt oma playlisti võtsin. Selle tulemusena jäid edetabeli lõppu kaks plaati, mida oli väga raske teistega kõrvutada  - nende tohutu pikkuse tõttu. Ei ole Taylor Swift, aga palju puudu ka mitte.

30. Post Malone - F-1 Trillion: Long Bed

Posty sai lapse ja muundus täielikult. Tuleb ka meestel ette. Hakkas räpparist kantristaariks ning plaanib maale kolimist. Kirjutas tütrele loo ("Yours"), mida tollel ilmselt hilisemas elus piinlik kuulata on. Kantri murdis sel aastal üldse uksest ja aknast, kõik, kel vähegi majanduslikku mõtlemist, üritasid kas ise kantriplaadi teha või siis vähemalt mõne kantristaari enda plaadile kaastööd tegema meelitada. Taylor Swift meelitas näiteks Posty ja sellest sai tema plaadi parim lugu. Poliitikast ei tahaks ma rääkida, ma kuulan ainult muusikat ja kuna ma kantrit kuulama sattusin sel aastal enam-vähem esmakordselt siis eks osad teemad neis lugudes on tõesti veidi kummalised - ikka see arhailine valge ameerika farmer, teeb rasket tööd, sõidab suure autoga ja võtab naiseks naabritüdruku, kellega valge aiaga majas kari lapsi saada - eluuunistus vs naine jätab maha, joon end baaris surnuks  - reaalsus. Emotsiooni siin ju on, kes ei tahaks õnnelikku elu ja kes ei oleks kurb, kui ta maha jäetakse, eks ta selle pealt müüb. Mu lapsed näiteks j-ä-l-e-s-t-a-v-a-d seda uut kannapööret kantri poole. Mikro tegi Dasha loole "Austin" uued, valge farmeri raskest elust rääkivad sõnad: originaalis Did your boots stop workin'? Did your truck break down? asemel "Did your slaves stop workin'? Did your skin turned black?"

Aasta kõige popim lugu videona ka siis:

29. Morgan Wallen - Appikene, Morgani plaat tuli välja 2023 hoopis ja ma ei saagi teile rääkida, et seal on pagana 36 lugu peal ja sellest, kuidas kantrimeeste välimus, absoluutselt kõigi, on nii ebastaarilik kui olla saab ja see on pagana lahe tegelikult ja sellest, kuidas see muusika mus nostalgia käivitab, sest ma istusin kogu oma teismeliseea Manhattani baaris, kus hoolimata baari nimest, mängiti enamasti ainult kantrit. Oeh, milline valearvestus. Ei, Morgani plaat tabelisse ei saa. Vaat, kus lops. Kiire asendus, sest asendusplaate mul juba on  -The Offspring  - SUPERCHARGED. Ma olin kindel, et see plaat saab tabelisse, aga peaaegu oleks välja jäänud, sest tegelikult on seal tõesti vaid paar väga head lugu ja ülejäänu on selline käib kah kraam. The Offspring on siiski samuti lapsepõlvenostalgia ja sügiseks Riiga said piletid ka ostetud. 59 eurot olid, ei old 80 nagu Eestis kombeks.

28. 5MIINUST/Puuluup  - kannatused ehk külakiigel pole stopperit

Ega me sellest euroloost erilises vaimustuses polnud. Käis kah, noh. Aga selle plaadi maaeluesteetika läks nagu kuidagi hinge. Ei arvanud, et nad koos suisa 13-loolise plaadi suudavad valmis teha. Mingit imelikku jura oli seal plaadil ju ka, aga paar korralikku bängerit kaaluvad bilansi plussi.

27. Amyl and The Sniffers - Cartoon Darkness

Sellest toredast Austraalia punkbändist poleks jälle nii madalat tabelikohta oodanud. Põhilised albumihitid tulid aga juba alguses välja ja ülejäänu jäi pigem täitematerjaliks. Kuigi, need hitid on omaette tase. Amyli hääl on ikka niivõrd nunnu ja nende positiivne suhtumine kogu selle uuemas muusikas laiutava negatiivsuse kõrval on värskendav. Bikiinid selga ja pidutsema!

Tore kehapositiivne video ka teile vaatamiseks, ärge muretsege, sensitiivsed alad on musta kasti taha peidetud :)

26. Green Day - Saviors Kõigil vanadel poppungiisadel tuli tänavu plaat välja. Kõige õudsem oli Blink-182 oma, paduromantilis-nostalgiline löga. The Offspring jäi aga ootamatult Green Dayle alla. Olen küll lugenud palju paha selle plaadi kohta, aga mu meelest pole üldse nii hull. Mõned päris hea minekuga lood on siin, mis nagu Green Day klassikaline kraam, pikemaks kummitama jäävad.

25. Sea Girls - Midnight Butteflies

Seatüdrukud ei ole kantri, kui keegi kardab ja tegelikult ka tüdrukud mitte kui keegi sedagi kardab. Esmakordselt sel aastal kuulsin, kuigi juba mõned aastad vana UK pop-rock indie bänd. Ilusad laulud on neil. Oleks neile tabelis isegi kõrgemat kohta ennustanud, aga taaskord esimesed singlid uuelt plaadilt oligi põhiline kuld, ülejäänu enam mitte nii väga. Romantiline, aga mitte ilasel moel.

Olles hirmus seksist, panen video, kus bändi pole näha, sest laulja, noh, pole just kõige kaunim lilleke kimbus ja minu meelest see natuke rikub muusikalist elamust. Selliste pisiasjade tõttu ma enamasti videoid ei vaatagi.

24. Judas Priest  - Invincible Shield

Kuulamistiheduselt sel aastal kolmas plaat tegelikult. Judas Priest on Judas Priest, mida siin muud kommenteerida. Endiselt vormis, erilisi üllatusi ei sünni, küll aga kestvat kvaliteeti. Saad, mida eeldad.

23. The Libertines - All Quiet On The Eastern Esplanade

Ma ei olnud varem Libertinesi kuulanud eriti, teadsin, et seal laulab see Kate Mossi heroiini-peika Pete Doherty, aga muud midagi. Küll see Pete oli omal ajal nunnu poiss. Enam ei ole. Aga laulab ilusasti. Selline klassikaline inglise muusika.

Siin on videol mõte sees, täiendab kenasti muusikat.

22. PAIN - I Am

Paini plaati ootasin juba ammu, sest peale seda kui Till Lindemanni ja Peter Tägtgreni teed lahku läksid, on veidi uut materjali juba ilmunud. Suurem osa lugusid plaadil on korralikud industrial-tantsulood. Palju enesereflektsiooni nagu plaadi nimigi lubab. Peteri sisemised minad on korralikud vihased poisid, kuigi inimesena tundub ta pigem selline leebeke, käis ta meil suvel oma bändiga Hypocrisy HRL-il esinemas.

Üks vahva road-movie ka plaadilt ja pagan, Tägtgren tõesti meenutab Johnny Deppi teatud nurga alt.

21. NOAHFINNCE - GROWING UP ON THE INTERNET

Nagu plaadinimest, caps-lockist ja kirjastiilist (Noahfinnce - No offence) järeldub, on tegemist äärmiselt tänapäevase esinejaga. Internet ütleb, et NOAHFINNCE, real name Noah Finn Adams, is a twenty-five-year-old YouTuber and Instagram influencer from England who uses both his social media platforms as well as his music to provide an alternative take on LGBTQ+ issues. Mina ei tea, mis LGBTQ teemadest seal räägitakse, lauludest ma küll midagi erilist tuvastanud pole, aga no ega ma neid väga ei kuula ka. Tavaline poiss. Selline nunnu ja erinevalt enamikest tänapäeva noortest ka rõõmsameelne.

Üks igati värviline ja kaasahaarav video, mille alltekstist arusaamiseks peab ilmselt kakskümmend aastat noorem olema, aga no f*** it!

Stay tuned for part 2 and 1...

Aasta 2024 parimad EP-d

Sel aastal on lugemise ja kirjutamisega veidi ikaldus olnud, seevastu muusikaga on lood kõigi aegade parimad. Pole kunagi nii palju muusikat kuulanud, kui sel aastal. Mallgoth Rock Out Metalist Wild West Slow Dance Countrini - vähemalt nii iseloomustas mu muusikamaitset Spotify. Aasta parimate plaatide tabeli kokkupanemiseks kasutasin sel aastal uut matemaatilist meetodit - nimelt jagasin plaadil olevate lugude arvu nende lugude arvuga, mille ma plaadilt oma playlisti võtsin. Ainult üks plaat sai siin tulemuseks 1 ja eks see ka number üheks sai, sest kuulamiste arvu järgi otsustamine olnuks ebaõiglane, kui mõni plaat ilus jaanuaris ja teine detsembris. 

Avastasin aga, et olen lisanud playlisti tervelt neli sellist lühiplaati ehk siis EP-d, mis samuti skooriga 1 hiilgaks, aga kuidagi ebaõiglane oleks neid kõrvutada täismõõdus albumitega. Kantrialbumitest rääkimata - Morgan Walleni* viimasel plaadil oli 36 lugu näiteks, seda võrrelda mõne neljaloolise EP-ga oleks veidi ebaõiglane ju. Üldse, ülipikad albumid olid sel aastal teemaks ja neid oli veel omaette keeruline võrrelda tavaliste keskmiselt kümneloolistega.

Aga EP-de osas otsustasin kõik minu silmis väga head saavutused ära mainida, sest sageli oli tegemist ka minu jaoks uute artistidega, kes alles alustajad ning kellel võiks silma peal hoida, sest sealt võib midagi tulla.

Matt Sahadi - temalt ilmus ühes aastas lausa kaks EP-d: "Dreams That Kept Your Faith At Night" ja "Propagated Sins". Väga ilusaid laule tegev noormees Nashville, Ohiost.

  Greywind - Antidote. Iiri naisvokaaliga rockduo, kelle muusika meenutab mulle natuke The Birthday Massacre't.

Tommy Cash - High Fashion. Tema muidugi tutvustamist ei vaja, EP ilmus euroloo tuules, aga eurolugu siin peal pole, on teised, samuti nostalgilisena mõjuvad lood.

GEL - Persona. New Jerseyst pärit naisvokaaliga hardcore bänd, mille kohta netist ülivähe infot leiab, aga kui hardcore enamasti mulle väga peale ei lähe, siis nende muusika meeldib. Hästi kaasahaarav ja minu jaoks pigem meloodiline pröökamine kui nii võib öelda. Kõik tantsima!

LEAP - The Downfall. Jälle ei osanud infot leida, Indie Rock Sad Boys on kirjas Spotifys. Kodulehe põhjal on pärit Londonist. Korralik ja kvaliteetne rock, pigem tempokas kui kurb.

Chloe Slater - You Can't Put A Price On Fun. Üks rõõmustavamaid uue muusika leide mu jaoks sel aastal. Briti 21-aastane noor laulja-laulukirjutaja, erilist infot netist ei leidnud. Laulud räägivad enda eest ise. Lisaks EP-le ilmunud juba ka paar uuemat lugu, mis samuti väga head.

Lõpetuseks Chloelt üks uus video, mida sellel EP-l pole.

*Jajah, veel aasta tagasi võinuks ma öelda, et kantri on üks neist vähestest stiilidest, mida ma ei kuula, aga noh, sellel aastal oli kantrist ikka väga raske mööda vaadata.