Eesti Laul 2026

Kuskilt jäi silma, et avalikustatud on järgmise aasta Eesti Laulu kandidaadid. Proovisin siis seekord kuulata, et ei läheks nii nagu eelmisel aastal. Sel aastal olin vist lihtsalt tublim, sest suures osas samasse auku see värk läks, selle erandiga, et isegi Tommyt ei olnud. Vähemalt tundus, et ka lugusid oli seekord vähem, ei pidanud pikalt piinlema...

ANT x Minimal Wind "Wounds (Don't Wanna Fall)" - Mitut täpselt sama sõnumiga laulu ma juba kuulnud olen oma elus? Kas tõesti läheb selline asi veel kellelegi korda või tundub uudne ja värske? Imelik on ka see, et superstaari saate võitja (?) - osaleja ei taha lauldes suud eriti lahti teha või no vähemalt selline tunne kuulates on. Tahaks käratada nagu inglise keele õpetaja, et "Speak up!" See ninahäälne ümin on vist jäänuk mõminaräpi kuldaegadest, mis ka muudesse žanritesse levinud. Või on kõigil ravimata adenoidid?

Clicherik & Mäx "Jolly Roger"  - noh, selline koolipeo talendishow tase. Nagu päriselt - see on asi, mis lõppvalikusse sobima peaks või? Riimid on ka nii kehvad, et nutma ajab. Tõsine virts. Päris piinlik oleks, kui selline asi kuskil Eestit esindaks.

Getter Jaani "The Game" - hmm, meenutab mulle miskipärast Taylor Swifti, mis pole paha, aga see refrääni häälitsus-mõmin tõmbab liiga slaavilikku võtmesse kogu loo. No et Taylor Swift muutub järsku Ruslanaks. Ma ei ole kindel, et see mulle meeldib. 

Grete Paia "Taevas jäi üles" - liiga pingutatult võlts-erootilise häälega laulmine on ka mu meelest räme cringe. Muusikaliselt 90ndad, tibi kiunub tümaka taustal. Täpselt see, mida meilt, Ida-Euroopalt, ikka oodatakse. Tubli, istu, viis. Ptüi, kaks.

Laura Prits "Warrior" - mulle tundub jälle, et nad on laulja häälele mingi efekti külge pannud ja mulle ei meeldi see. Laul kõlab nagu läbi mingi segava karvase kasti. Ma ei tea, äkki on mu kõrvadel midagi viga? Tahaks nagu puhtalt kuulata seda lugu, praegu ei saa eriti aru. 

Marta Pikani "Kell kuus" - selle laulu teeb kehvaks see, et ta on eesti keeles ja ma saan aru kui nõmedad need sõnad on. Muidu äkki nii hull ei olekski. Muusika iseenesest on kaasahaarav.

NOËP "Days Like This" - algus on paljulubav isegi või noh, lubab vähemalt olla natukenegi huvitavam kui eelnevad, aga refrääniosa kisub ikka sinna tavapärasesse "kuuldud-nähtud" sängi. Selline turvaline ja igav. Vähemalt pole piinlik - siiani saab seda vaid väheste kohta öelda ehk siis kompliment. 

OLLIE "Slave" -  ok, laulu sõnad on nõmedad, aga kui lauldakse inglise keeles, siis see nagu ei häiri nii väga. Ei pea neid lugema ju. Ollie on mulle varem ka meeldinud. Seekord on ka täitsa ok. Parem kui eelnevad lood. Vähemalt on lool rütm ja hoog sees. Mitte et see üldse eurolugu oleks, aga niisama kui raadiost tuleb, siis jaama ei vaheta.

Robert Linna "Metsik Roos" - miks mulle tundub, et see peaks olema see "intelligentsete inimeste rock"? Minu jaoks algas muusikaliselt huvitavalt, aga nii kui laul lisandus, oli selge, et ei siit midagi tule. Mingi kiunumine ainult, aga selline ambitsioonikas. Hipsterite indie? Ma ei tea, miks mulle selline muusika alati asjatu ilulemisena tundub. Et no päriselt ei saa ju selline asi kellelegi meeldida, eksju, onju? Aga tegelt meeldib massidele.

STOCKHOLM COWBOYS "Last Man Standing" - kollektiivi nimega tuli kohe meelde Rootsi bänd Rednex ja noh, muusikaliselt ka väga mööda ei pannud, paraku oli Rednex vähemalt omamoodi ja eristuv. See siin on liiga viimistletud ja klanitud, et kuidagi mõjuda. Selline eurolavale rihitud toode.

ULIANA "Rhythm of Nature" - tänavune kohustuslik etnolugu. Seekord siis ukraina rahvamuusika ainetel, lisaks eestikeelne refrään ja taustaks mahe tümakas. Ei noh, rahvaste sõprus ja kõik, aga ega see laulu ikka heaks ei tee. Äkki eurolaval on see temaastika ikka moes veel? Peab proovima sellega, mis ammu äraproovitud on.

Vanilla Ninja "Too Epic to Be True" - kui on mõiste "dad-rock", kas see on nüüd siis "mom-rock" või? Igati kvaliteetne, eks. Ilmselt favoriit ka. Mul ei ole midagi ta vastu. See "Oops, I did it again"ist inspireerit vaheklipp on ka täitsa vaimukas. Lihtsalt, ei üllata. Tegid oma asja ära ja tegid hästi, midagi muud neilt ei oodatudki. Vähemalt ei ole piinlik - selle aasta põhikompliment. 

Lõpetuseks seda, et vahepeal tuli näiteks Sibyl Vane´lt uus lugu välja, mis ei ole mingi Eesti Laul ja kohe näha, et mitte selle jaoks kokku klopsitud. Nii kukub enamasti kõigil palju paremini välja:

 

 

Spotify Wrapped 2025

 See aeg jälle käes. Spotify arvestab siis aastat eelmise aasta detsembri algusest, võrdlesime lastega.

Mikro: "Õu mai gaad, kui palju!"

Mini: "Kamoon, ta käib ju tööl"

Jälle oli üle 300 erineva stiili mul, enda top viiest saan vähemalt aru. Mini omast väga mitte. Näiteks kuulab ta palju glitchi. Ma polnud kuulnudki sellisest stiilist. 

Minil oli...45 (ta on 16). Muusikalises mõttes olen lapsest aastaid noorem. Mini kuulavat kõige rohkem 90ndaid. 

Enimkuulatud lood on mul jah kõik viimase aasta omad, aga kuidas ma siis muidu oma aastalõpu edetabeli kokku paneks kui ma uut muusikat ei kuulaks? "Man Made of Meat" on üks toredamaid lugusid muidugi ka, selline, kus sõnadel ikka mõte ka sees on ja saab kaasa noogutada.

  

See oli kummaline, et kui mina kuulasin aasta jooksul 225 albumit, siis Mini kuulas...9. Ehk siis enamik tema poolt kuulatavat muusikat ei ole ilmunud ühelgi albumil vaid ainult singlitena. Mis on täielikult viimase aja trend ju ja seetõttu ma väga ei taipa, kuidas ta muusikaline vanus 45 saab olla. Mul on mõnusalt eklektiline albumite valik muidugi rave-punk-metal-country-hardcore. Nii kui Mikro kuskil Morgan Wallenit nägi, tegi kohe oksendamise häält :)

Posty ronis esimeseks tänu eelmise aasta lõpule ilmselt. Mini Top1 oli näiteks Lil Darkie. Pidin guugeldama. Populaarseimad lood on tollel "Genocide" ja "Holocaust" - ju räägib ajalooteemadel..Aga viiendal kohal oli tal Limp Bizkit. Väga segane värk ühesõnaga.  
 

Lehtla, V osa

Hommikul, kui Marju kardinad eest tõmbas, nägi ta esimese asjana Piibet, kes must prügikott käes, lehtlast peo jäänuseid koristas. Sõnatult läks Marju appi, meenusid stseenid lapsepõlvekodust, ka seal oli ema alati vaikides isa tekitatud segadust klaarinud. Vaikus oli siiski võimestav, see näitas ära, kes tegelikult peremees oli – võidi siin ju märatseda, kord võis käest ära minna, aga lõpuks jäi viimane sõna ikka sellele, kes vana vaikelu taastas. Väikesed korratused seda turvalist maailma kahjustada ei saanud, kus valitses tugevate naiste alalhoidlik võim. Marju tundis end selles maailmas küll võõrkehana, aga siiski tajus ta, kelle selja taha end hoida. Nagu ei saanud toetada isa, öeldes, et eks lõbutsema peab ju ka ja peo käigus ikka juhtub, ei saanud ta Piibelegi tunnistada, et tegelikult olid nemad valearvestuse teinud, kui eeldasid, et kõigi inimeste lehtlapeod on just sellised nagu Piibe unistustes. „Me peame ühistu listi kirja saatma ja lehtla kasutamise reeglid paika panema“ ütles Piibe toonil, mis andis aimu, et tema end veel lööduks ei luba pidada.

Loodusjõudude vastu paberile pandud reeglitega siiski ei saa. Sumedad suveõhtud jätkusid ning lehtla tõmbas õuepidude meki suhu saanud üürnikke nagu sulanud suhkur kärbseid. Muusika mürtsus, roppused kaikusid ning hommikuti jooksid Piibe ja Marju mustade kilekottidega ringi ja korjasid viinapuu väätide vahelt suitsukonisid. Viinapuu edenes visalt. Kuni ühel ööl said peod väärilise pauguga otsa. Marju ärkas kiljete ja kahtlase praksumise peale. Leedi haukus ärevalt. Kui Marju aknast välja vaatas, oli lehtla juba üleni leekides. Ehmunud peolised ei suutnud teha muud, kui kallata oma siidripudelite sisu leekide peale, millest aga mitte mingit nähtavat kasu ei tõusnud. Marju võttis telefoni ja valis stoiliselt päästeameti numbri. Tuletõrjujad kustutasid leegid kiirelt ja efektiivselt, keegi kannatada ei saanud, ainult lehtlast ei jäänud peale mustava söehunniku mitte midagi järele. Tagantjärele meenutades ei mäletanud Marju, et ta tol öösel Piibet kordagi märganud oleks.

Ta nägi Piibet alles nädalapäevad hiljem, kui maja ees peatus kolimisfirma auto. Marju vaatas kardina vahelt, kuidas Piibe, koer kaenlas, oma maist vara autosse sikutas. Ta tundis, et neil kahel pole omavahel enam midagi öelda. Selge oli, et Piibe ei suutnud elada edasi kohas, mis valusalt tema unistuste jalge alla tallamist meenutas. Lehtlast jäänud must kõrbenud kuhil ei kadunud kuhugi. Leedi armastas selle peale pissida. Üürnikest naabrid olid koridoris vaikselt teretama hakanud. Marju lootis, et vähemalt mõneks ajaks on kõigil  ühiselulistest avantüüridest isu täis ja ta saab rahulikult diivanil lesida. Enne, kui saabub järgmine, kes aia kujundamise kõigi hüvanguks ette võtab. See lühike hingetõmbeaeg enne järgmist sõda.

 

Lehtla, IV osa

Viimane etapp jäi taimede korraldada – kui nemad ainult kasvama läheksid! Piibe vedas toast mitu potti nõelköisi ja luuderohtu, aga selgus, et üks neist ei kannata päikest ning teine on üldse mürgine. See viimane selgus peaaegu tüli hinnaga, sest Piibe arvas, et luuderohi ei edene, kuna Marju laseb oma Leedil selle poti peale jalga tõsta, kuigi tegelikult oli ta oma koer see, kes taime närida armastas ja pärast loomaarsti juures magu loputamas käima pidi. Appi tõttas üks tore vanem proua esimese korruse korterist, kes õigeid õuetaimi soovitada oskas, aga hoiatas, et ega need veel esimesel suvel piisavalt varju anda ei pruugi. Piibe ei lasknud end sellest heidutada, vaid ostis lihtsalt topelt valguskette ning riputas need turritavate talade peale üles. Välja nägi see natuke nagu kunagine legendaarne Rakvere jõulupuu. Huvitav vaadata, aga hubasusest jäi puudu ning lehtlasse, mis pigem laudla nime oleks pidanud kandma, istuma eriti ei kutsunud.

Alguses seisiski lehtla keset hoovi nagu elav etteheide ja sümbol sellest, kuidas taheti head, aga välja kukkus nagu alati. Marju tegelikult väga ei kurtnudki, oli mis oli, vähemalt ei pidanud ta enam vaeva nägema, mööda poode kappama ja ehitustööga tegelema, vaid võis rahulikult diivanil lösutada ja mitte millegi tegemisest rõõmu tunda. Piibele seevastu täitumata unistus rahu ei andnud, temal oli valus aknastki välja vaadata. Oma mõtetes serveeris ta roheluses külalistele orgaanilist kohvi, aga tegelikkus irvitas paljaste laudade näol otse näkku, ei olnud lootustki, et see kohvikupäeva ajaks viinapuuga kaetud saab.

Ühel sumedal suveõhtul sundis aga mõlemat naist aknast välja kiikama sealtsamast hüljatud lehtlast kostev jutukõmin ja muusika. Iseasi, kas seda tümakat ja valju ropendamist üldse niimoodi nimetama oleks pidanud. Lehtla-laudla oli rahvast täis ja pidu käis täie hooga, Marjule justkui tundus, et mõnda peolist oli ta koridoris mööda vilksatamas näinud, ilmselt üürnikud viimaselt korruselt. Juba piiksataski Messenger ja ekraanile ilmus Piibe sõnum: „Näed jah?“ Eks Marju nägi küll, kuid ei osanud seisukohta võtta. Kas lehtla oli nende oma? Kas sel ajal, kui nemad seda ei kasutanud, ei võinud teised seda teha? Põhiline oli siiski see, et nad ei olnud ette näinud, et lehtlat just niimoodi kasutama hakatakse. Juba kostiski koputus ja Piibe hüppas uksest sisse. „Me peame midagi tegema! Nad lagastavad meie lehtla ju niimoodi ära! Ega me seda lehtlat mingitele ossidele läbustamiseks ei ehitanud!“ Marju oli alati konflikte vihanud ja tahtis nüüdki piiksatada, et äkki nad lähevad varsti lihtsalt ise ära, aga Piibe otsustav näoilme ei lubanud tal midagi seesugust öelda, pealegi aimas ta isegi, et ega ei lähe küll. Iseasi, kas Piibestki piisab, et neid lahkuma sundida. Piibe ise endas ei kahelnud või kui sisimas kahtleski, siis välja seda igatahes näha ei olnud. Ta sammus, pea uhkelt kuklas, otse hävingu keskmesse ja teatas kindlal häälel, et parasjagu on öörahu, tegemist on võõra varaga ja hakatagu aga heaga lõpetama. 

Paraku leidus seltskonnas Piibele võrdne vastane. Üks pikk sõjakas blondiin kolme triibuga dressides astus ette ning osatas: „Või muidu? Mis te, tädi, teete? Ma arvan, et kui ma siin majas elan, on mul samamoodi õigus aias istuda? Mis võõrast varast te üldse räägite? Aed on üldkasutatav!“ Tundus, et Piibe ei olnud vasturünnakuga arvestanud ja oskas öelda vaid seda, et lehtla on nende ehitatud. Selle peale vaatas võõras blondiin teatraalselt enda ümber ringi ja teatas, et tema siin küll mingit lehtlat ei näe, lihtsalt mingi puust lobudik, mille peale on hea ennast ja pudeleid toetada, aga no kui proual on tõesti nii sentimentaalsed tunded seoses kõnealuse ehitisega, eks nad siis püüavad veidi vaoshoitumalt tegutseda. Ilmselt ei olnud Piibelgi tahtmist politseid tülitama hakata ja muusika pandi tõepoolest veidi vaiksemaks ju. Vaikides taganesid Piibe ja Marju oma korteritesse, kust nad enne hommikut välja ei tulnud.

 

Lehtla, III osa

Piibe jaoks oli korter selles linnamajas lihtsalt üks vältimatu vaheetapp. Tema suur unistus oli oma aiaga maja, kus valguskettide all glamuurseid aiapidusid korralda. Aias kasvasid igati orgaanilised aedviljad, peenarde vahel siblisid igati intelligentsed ja koolitatud vabapidamiskanad, kes Piibe unistustes iialgi peenarde peale siblima ei sattunud, elurikkus möllas oma lopsakaimas kuues. Ainus häda oli selles, et ühtki sobivat maja sobiva hinna eest linnas müügil ei olnud ja maale kolima Piibe siiski nõus ei olnud. Tema piinlik saladus oli kolmekordne põrumine sõidueksamil. See kõik ei andnud aga põhjust käed rüpes istuma jääda, sest Piibe teada soosivat õnn vaid tegusaid.

„Ma arvan, et me peaksime rajama oma aeda lehtla! See aitaks kaasa kogukondlikkuse kasvule! Mõtle, kui tore oleks seal majarahvaga istumisi korralda, samuti saaks sinna luua kena kohviku linnaosa kohvikupäevade ajaks! Teeks ära, mis arvad?“ Selline üleskutse potsatas ühel kenal kevadpäeval Marju Messengeri. Esmalt lõi peast läbi mõte, et midagi head sellest küll tulemas ei ole, aga ta sundis end positiivsusele – äkki ikka tuleks võimalustest kinni haarata, ehk ei peaks olema see tüütu pidur, kes pärast mossis näoga teiste pidutsemist pealt vaatab ja kahetseb, et käsi külge ei pannud ja seetõttu ei oma moraalset õigust peost osa võtta? Majarahva käest võib ju ometi arvamust küsida, ilmselt see läbi ei läheks niikuinii, lisas Marju mõttes juurde.

Koosolekul saadi kvoorum ootamatult isegi kokku. Üürikorterite asunikud muidugi kohale ei tulnud, aga tuli üks omanik, kes leidis, et ehk lehtla isegi tõstaks tema kinnisvara väärtust. Paar vanainimest noorte soovile vastu ei olnud, kui see just palju raha ei võta ja nende ehitusse kaasamist ette ei näe. Piibe lubas, et maksma ei lähe see värk peaaegu mitte midagi, sest praegu on ju taaskasutus moes ning nii lehtla karkassi kui ka mööbli saab vabalt euroalustest kokku klopsida. Ronitaimi olevat tal aga tuba täis, asi sealt siis mõni kasv näpistada ja aeda kasvama panna. Sellega saigi lehtla ehituse plaan korteriühistu poolt rohelise tule.

Järgmisel kuul leidis Marju end koos Piibega taksos sõitmas kuhugi ladude vahele, et kohtuda paari kahtlase mehega, kes neile tasuta euroaluseid olid lubanud, seejärel helistamas mitmetele tuttavatele ja vähemtuttavatele meestele, et nood aitaksid euroalused äärelinnast koju transportida. Seejärel leidis ta end lugemas erinevaid netilehekülgi, kus kirjeldati „lihtsaid võtteid, kuidas euroalustest aiamööblit valmistada“, kondamas mööda ehituspoode, et leida erinevaid tööriistu, mida ta varem iial kasutanud ega näinud ei olnud. Lõpuks kasutamas neid samu tööriistu. Plaasterdamas oma näppe. Isegi ema tundis Marjule kaasa ja nentis, et „see nüüd küll mingi naistetöö ei ole!“ Piibe aga ei andnud alla ega lubanud Marjulgi seda teha. Mingisugune karkass sai lõpuks valmis ka. Meenutas see Marjule veidi kileta kasvuhoonet, aga Piibe kinnitas, et kõik saab imeline olema, kui taimed kasvama lähevad ja nende vahele mõned valgusketid riputada.

Lehtla, II osa

Marju käis Leediga igapäevaselt pargis jalutamas ja ühel sellisel päeval astus temaga samal ajal maja välisuksest välja üks teine temavanune naine oma sarnase tillukese koeraga. Naine tundus esmapilgul sõbralik, tundis huvi Marju koera vastu, imestas, et nad on ilmselt naabrid, aga ei olegi varem kohtunud. Tegelikult oli Marju väga rõõmus, ega tal siinkandis ühtki tuttavat tegelikult ei olnud. Ta oli vaikne tüdruk, kellegagi ise suhtlust otsima ei kippunud, aga samas oli õnnelik, kui seda talle pakuti. Ta ei olnud inimene, kes oleks ennast kellelegi peale surunud.

Erinevalt Piibest. Piibe teadis, kuidas asjad peavad olema ja läks ning sättis need selliseks. Mitte ainult asjad, mis teda ennast puudutasid, Piibe tahtis õigesse vakku suunata ka kõigi teiste elud, sest Piibe teadis, kuidas on õige. Piibe oli eeskujulik tegudeinimene, alati leidus midagi, millega toimetada, energiast temal puudu ei tulnud. Alguses mõjus Piibe loomus Marjule tiivustavalt, sest tema energilisusega just hiilata ei saanud. Koera võtmise üheks ettekäändeks oligi olnud see, et tekiks põhjus end diivanilt üles ajada. Diivanil ei vedelenud Marju aga mitte eluväsimusest ega ka seetõttu, et ta millestki tülpinud oleks olnud, vaid lihtsalt seepärast, et diivanil vedeleda oli mõnus. Oma kodus avanes lõpuks tal ometi see võimalus. Muidugi oli neil emakodus ka diivan olemas, aga ema nähes sellele istumine toimis kurja kohale kutsumisena – peale sellist hooletut tegu sai mitu pikka minutit kuulata, kuidas korralikul naisterahval ei peaks küll olema aega diivanil lösutada, sest tegemata töid on terve ilm täis. Sinna juurde veel traditsioonilised „mina küll omal ajal“ ja „meestele sellised tüdrukud ei meeldi“. Marju kuulas nagu ikka vaikides, ta sai aru, et ega ema siis paha pärast, teda oli ju nõnda kasvatatud ja ta andis oma parima, et teadmised üle põlve edasi anda. Nende õigete teadmiste ellu rakendamisega oli emal endal küll kuskil midagi viltu läinud, aga ega selles õpetussõnu ju süüdistada saanud, need ei öelnudki, et niimoodi peab õnnelikuks saama. Marju oli juba sellest põlvkonnast, kes leidis, et õnn on inimõigus ja kuna ta oli vähenõudlik, siis oma pisikese korteri ja koeraga leidis ta õnne juba päris kohal olevat.

Õnnelikud inimesed on aga teadagi ettevaatamatud ja nii Marju ühel oma avameelsushetkel Piibele poetaski, et tema on eluga rahul. Piibe vaatas selle peale Marjut kui eilesündinut: „Sa tahad öelda, et võiksid elu lõpuni niimoodi elama jääda?“ Marju nentis, et tõepoolest oleks see stsenaarium talle täiesti vastuvõetav. Milleks parandada seda, mis pole katki – hingerahu soosiv tarkusetera, mis talle kusagilt kõrvu oli jäänud. Piibe ei öelnud otsesõnu midagi, aga alates sellest vestlusest, hakkas ta üha rohkem enda unistustest rääkima, ja neid unistusi Piibel juba jagus.

Lehtla, I osa

Marju oli teadlikult kesklinna kolinud. See oli olnud demonstratiivne žest ajal, kui enamik temaealisi unistas eramajast valglinnastumise käigus tekkinud linnalähedases asulas. Marju sai seda endale lubada, tal ei olnud illusioone pehmest muruvaibast, kuhu otse verandalt astuda, lillepeenardest, kus oskuslikult valitud õied sind pea aastaringselt rõõmustaksid ega imelisest iseolemise tundest, mis sind eramajas tabama pidi. See oli tema jaoks läbitud etapp,  mis koosnes lõputust niitmisest, istutamisest, rohimisest ja aianaabritega võitlemisest. Tõsi küll, ta ei olnud seda ise läbi teinud, vaid ainult kõrvalt näinud, aga sellest piisas täiesti. Ema oli kirunud, aga peenraid edasi kaevanud, juba jõuetunagi niidukit käima tõmmanud, sest muudmoodi ei olnud võimalik – mida teised neist muidu mõtleksid?! Marju rolliks oli olnud kahetsemine, ema monoloogide kuulamine: „Kahju kohe, et sind ilu kohe üldse ei huvita! Pole antud inimesele seda ilumeelt, mis teha, eks see mu oma viga, kadunud August, ei see pidanud ka ümbritsevast midagi. Aga no tütarlaps, võiks ikka enda ümber ilu loomisest huvitatud olla! Missugune mees sind niimoodi tahab, oled sa sellele üldse mõelnud?“ Kui ema kord hoo sisse võttis, ei olnud teda lihtne peatada ja Marju oli hea tütar, kuulas alandlikult. Tema vastupanu oli vaikne. Ta lihtsalt ei võtnud reha kätte, ei ostnud kevadel seemneid, vaatas tuimalt pealt, kui ema niidukit käivitas.

Lõpuks, kui kesklinnas see uus maja valmis sai, võttis Marju laenu ja ostis sinna korteri. Uues majas ei olnud ohtu, et naabriks satuvad maksejõuetud ja peolembesed alkohoolikud, loodetavasti on ka ehituskvaliteet võrreldes varasema ajaga paranenud ja pistikukontaktidest ei saa naaberkorterisse piiluda. Haljastuse eest hoolitseb selleks palgatud ettevõte, kes tahab, võib muidugi oma peenra ka valmis kaevata, aga see pole kohustuslik. Lehed riisutakse ja lumi lükatakse kokku – „laisa inimese unistus“ nagu ema ütleks. Marju ei viitsinud vaielda, et asi pole laiskuses vaid prioriteetides, tema omad olid lihtsalt mujal.

Marju oli rahul ja õnnelik, teda ümbritsesid viisakad ja vagurad korterinaabrid, soetatud kinnisvaraga ei kaasnenud mingeid tüütuid kohustusi. Linnakeskus oli jalutuskäigu kaugusel, samuti kena park, aknastki paistis loodust piisavalt – ei olnud tunnet, nagu oleks end kuhugi kiviplokkide vahele barrikadeerinud. Marju võttis koera. Väikese valge krantsikutsika. Ema käis külas ja ohkas küll, et „see ka mõni koer“, aga Marjule meeldis just selline tilluke puhas toaloom. Ema teatas, et koera mõte on ikka kodu ja aeda kaitsta, koer peab olema õues ja valvama, muidu tullakse ja viiakse kasvõi pojengid minema, nagu ükskord kakskümmend aastat tagasi juhtus. Marju ei hakanud seletama, et ajad on muutunud, see oleks emale ainult kütet juurde andnud, sest aegade muutumine oli üks neid asju, mida ema absoluutselt ei talunud. Paraku sai väiksest valgest Leedist just muutuste algataja, ja selliste muutuste, mis Marjulegi vastukarva olid.