Lehtla, V osa

Hommikul, kui Marju kardinad eest tõmbas, nägi ta esimese asjana Piibet, kes must prügikott käes, lehtlast peo jäänuseid koristas. Sõnatult läks Marju appi, meenusid stseenid lapsepõlvekodust, ka seal oli ema alati vaikides isa tekitatud segadust klaarinud. Vaikus oli siiski võimestav, see näitas ära, kes tegelikult peremees oli – võidi siin ju märatseda, kord võis käest ära minna, aga lõpuks jäi viimane sõna ikka sellele, kes vana vaikelu taastas. Väikesed korratused seda turvalist maailma kahjustada ei saanud, kus valitses tugevate naiste alalhoidlik võim. Marju tundis end selles maailmas küll võõrkehana, aga siiski tajus ta, kelle selja taha end hoida. Nagu ei saanud toetada isa, öeldes, et eks lõbutsema peab ju ka ja peo käigus ikka juhtub, ei saanud ta Piibelegi tunnistada, et tegelikult olid nemad valearvestuse teinud, kui eeldasid, et kõigi inimeste lehtlapeod on just sellised nagu Piibe unistustes. „Me peame ühistu listi kirja saatma ja lehtla kasutamise reeglid paika panema“ ütles Piibe toonil, mis andis aimu, et tema end veel lööduks ei luba pidada.

Loodusjõudude vastu paberile pandud reeglitega siiski ei saa. Sumedad suveõhtud jätkusid ning lehtla tõmbas õuepidude meki suhu saanud üürnikke nagu sulanud suhkur kärbseid. Muusika mürtsus, roppused kaikusid ning hommikuti jooksid Piibe ja Marju mustade kilekottidega ringi ja korjasid viinapuu väätide vahelt suitsukonisid. Viinapuu edenes visalt. Kuni ühel ööl said peod väärilise pauguga otsa. Marju ärkas kiljete ja kahtlase praksumise peale. Leedi haukus ärevalt. Kui Marju aknast välja vaatas, oli lehtla juba üleni leekides. Ehmunud peolised ei suutnud teha muud, kui kallata oma siidripudelite sisu leekide peale, millest aga mitte mingit nähtavat kasu ei tõusnud. Marju võttis telefoni ja valis stoiliselt päästeameti numbri. Tuletõrjujad kustutasid leegid kiirelt ja efektiivselt, keegi kannatada ei saanud, ainult lehtlast ei jäänud peale mustava söehunniku mitte midagi järele. Tagantjärele meenutades ei mäletanud Marju, et ta tol öösel Piibet kordagi märganud oleks.

Ta nägi Piibet alles nädalapäevad hiljem, kui maja ees peatus kolimisfirma auto. Marju vaatas kardina vahelt, kuidas Piibe, koer kaenlas, oma maist vara autosse sikutas. Ta tundis, et neil kahel pole omavahel enam midagi öelda. Selge oli, et Piibe ei suutnud elada edasi kohas, mis valusalt tema unistuste jalge alla tallamist meenutas. Lehtlast jäänud must kõrbenud kuhil ei kadunud kuhugi. Leedi armastas selle peale pissida. Üürnikest naabrid olid koridoris vaikselt teretama hakanud. Marju lootis, et vähemalt mõneks ajaks on kõigil  ühiselulistest avantüüridest isu täis ja ta saab rahulikult diivanil lesida. Enne, kui saabub järgmine, kes aia kujundamise kõigi hüvanguks ette võtab. See lühike hingetõmbeaeg enne järgmist sõda.

 

Lehtla, IV osa

Viimane etapp jäi taimede korraldada – kui nemad ainult kasvama läheksid! Piibe vedas toast mitu potti nõelköisi ja luuderohtu, aga selgus, et üks neist ei kannata päikest ning teine on üldse mürgine. See viimane selgus peaaegu tüli hinnaga, sest Piibe arvas, et luuderohi ei edene, kuna Marju laseb oma Leedil selle poti peale jalga tõsta, kuigi tegelikult oli ta oma koer see, kes taime närida armastas ja pärast loomaarsti juures magu loputamas käima pidi. Appi tõttas üks tore vanem proua esimese korruse korterist, kes õigeid õuetaimi soovitada oskas, aga hoiatas, et ega need veel esimesel suvel piisavalt varju anda ei pruugi. Piibe ei lasknud end sellest heidutada, vaid ostis lihtsalt topelt valguskette ning riputas need turritavate talade peale üles. Välja nägi see natuke nagu kunagine legendaarne Rakvere jõulupuu. Huvitav vaadata, aga hubasusest jäi puudu ning lehtlasse, mis pigem laudla nime oleks pidanud kandma, istuma eriti ei kutsunud.

Alguses seisiski lehtla keset hoovi nagu elav etteheide ja sümbol sellest, kuidas taheti head, aga välja kukkus nagu alati. Marju tegelikult väga ei kurtnudki, oli mis oli, vähemalt ei pidanud ta enam vaeva nägema, mööda poode kappama ja ehitustööga tegelema, vaid võis rahulikult diivanil lösutada ja mitte millegi tegemisest rõõmu tunda. Piibele seevastu täitumata unistus rahu ei andnud, temal oli valus aknastki välja vaadata. Oma mõtetes serveeris ta roheluses külalistele orgaanilist kohvi, aga tegelikkus irvitas paljaste laudade näol otse näkku, ei olnud lootustki, et see kohvikupäeva ajaks viinapuuga kaetud saab.

Ühel sumedal suveõhtul sundis aga mõlemat naist aknast välja kiikama sealtsamast hüljatud lehtlast kostev jutukõmin ja muusika. Iseasi, kas seda tümakat ja valju ropendamist üldse niimoodi nimetama oleks pidanud. Lehtla-laudla oli rahvast täis ja pidu käis täie hooga, Marjule justkui tundus, et mõnda peolist oli ta koridoris mööda vilksatamas näinud, ilmselt üürnikud viimaselt korruselt. Juba piiksataski Messenger ja ekraanile ilmus Piibe sõnum: „Näed jah?“ Eks Marju nägi küll, kuid ei osanud seisukohta võtta. Kas lehtla oli nende oma? Kas sel ajal, kui nemad seda ei kasutanud, ei võinud teised seda teha? Põhiline oli siiski see, et nad ei olnud ette näinud, et lehtlat just niimoodi kasutama hakatakse. Juba kostiski koputus ja Piibe hüppas uksest sisse. „Me peame midagi tegema! Nad lagastavad meie lehtla ju niimoodi ära! Ega me seda lehtlat mingitele ossidele läbustamiseks ei ehitanud!“ Marju oli alati konflikte vihanud ja tahtis nüüdki piiksatada, et äkki nad lähevad varsti lihtsalt ise ära, aga Piibe otsustav näoilme ei lubanud tal midagi seesugust öelda, pealegi aimas ta isegi, et ega ei lähe küll. Iseasi, kas Piibestki piisab, et neid lahkuma sundida. Piibe ise endas ei kahelnud või kui sisimas kahtleski, siis välja seda igatahes näha ei olnud. Ta sammus, pea uhkelt kuklas, otse hävingu keskmesse ja teatas kindlal häälel, et parasjagu on öörahu, tegemist on võõra varaga ja hakatagu aga heaga lõpetama. 

Paraku leidus seltskonnas Piibele võrdne vastane. Üks pikk sõjakas blondiin kolme triibuga dressides astus ette ning osatas: „Või muidu? Mis te, tädi, teete? Ma arvan, et kui ma siin majas elan, on mul samamoodi õigus aias istuda? Mis võõrast varast te üldse räägite? Aed on üldkasutatav!“ Tundus, et Piibe ei olnud vasturünnakuga arvestanud ja oskas öelda vaid seda, et lehtla on nende ehitatud. Selle peale vaatas võõras blondiin teatraalselt enda ümber ringi ja teatas, et tema siin küll mingit lehtlat ei näe, lihtsalt mingi puust lobudik, mille peale on hea ennast ja pudeleid toetada, aga no kui proual on tõesti nii sentimentaalsed tunded seoses kõnealuse ehitisega, eks nad siis püüavad veidi vaoshoitumalt tegutseda. Ilmselt ei olnud Piibelgi tahtmist politseid tülitama hakata ja muusika pandi tõepoolest veidi vaiksemaks ju. Vaikides taganesid Piibe ja Marju oma korteritesse, kust nad enne hommikut välja ei tulnud.

 

Lehtla, III osa

Piibe jaoks oli korter selles linnamajas lihtsalt üks vältimatu vaheetapp. Tema suur unistus oli oma aiaga maja, kus valguskettide all glamuurseid aiapidusid korralda. Aias kasvasid igati orgaanilised aedviljad, peenarde vahel siblisid igati intelligentsed ja koolitatud vabapidamiskanad, kes Piibe unistustes iialgi peenarde peale siblima ei sattunud, elurikkus möllas oma lopsakaimas kuues. Ainus häda oli selles, et ühtki sobivat maja sobiva hinna eest linnas müügil ei olnud ja maale kolima Piibe siiski nõus ei olnud. Tema piinlik saladus oli kolmekordne põrumine sõidueksamil. See kõik ei andnud aga põhjust käed rüpes istuma jääda, sest Piibe teada soosivat õnn vaid tegusaid.

„Ma arvan, et me peaksime rajama oma aeda lehtla! See aitaks kaasa kogukondlikkuse kasvule! Mõtle, kui tore oleks seal majarahvaga istumisi korralda, samuti saaks sinna luua kena kohviku linnaosa kohvikupäevade ajaks! Teeks ära, mis arvad?“ Selline üleskutse potsatas ühel kenal kevadpäeval Marju Messengeri. Esmalt lõi peast läbi mõte, et midagi head sellest küll tulemas ei ole, aga ta sundis end positiivsusele – äkki ikka tuleks võimalustest kinni haarata, ehk ei peaks olema see tüütu pidur, kes pärast mossis näoga teiste pidutsemist pealt vaatab ja kahetseb, et käsi külge ei pannud ja seetõttu ei oma moraalset õigust peost osa võtta? Majarahva käest võib ju ometi arvamust küsida, ilmselt see läbi ei läheks niikuinii, lisas Marju mõttes juurde.

Koosolekul saadi kvoorum ootamatult isegi kokku. Üürikorterite asunikud muidugi kohale ei tulnud, aga tuli üks omanik, kes leidis, et ehk lehtla isegi tõstaks tema kinnisvara väärtust. Paar vanainimest noorte soovile vastu ei olnud, kui see just palju raha ei võta ja nende ehitusse kaasamist ette ei näe. Piibe lubas, et maksma ei lähe see värk peaaegu mitte midagi, sest praegu on ju taaskasutus moes ning nii lehtla karkassi kui ka mööbli saab vabalt euroalustest kokku klopsida. Ronitaimi olevat tal aga tuba täis, asi sealt siis mõni kasv näpistada ja aeda kasvama panna. Sellega saigi lehtla ehituse plaan korteriühistu poolt rohelise tule.

Järgmisel kuul leidis Marju end koos Piibega taksos sõitmas kuhugi ladude vahele, et kohtuda paari kahtlase mehega, kes neile tasuta euroaluseid olid lubanud, seejärel helistamas mitmetele tuttavatele ja vähemtuttavatele meestele, et nood aitaksid euroalused äärelinnast koju transportida. Seejärel leidis ta end lugemas erinevaid netilehekülgi, kus kirjeldati „lihtsaid võtteid, kuidas euroalustest aiamööblit valmistada“, kondamas mööda ehituspoode, et leida erinevaid tööriistu, mida ta varem iial kasutanud ega näinud ei olnud. Lõpuks kasutamas neid samu tööriistu. Plaasterdamas oma näppe. Isegi ema tundis Marjule kaasa ja nentis, et „see nüüd küll mingi naistetöö ei ole!“ Piibe aga ei andnud alla ega lubanud Marjulgi seda teha. Mingisugune karkass sai lõpuks valmis ka. Meenutas see Marjule veidi kileta kasvuhoonet, aga Piibe kinnitas, et kõik saab imeline olema, kui taimed kasvama lähevad ja nende vahele mõned valgusketid riputada.

Lehtla, II osa

Marju käis Leediga igapäevaselt pargis jalutamas ja ühel sellisel päeval astus temaga samal ajal maja välisuksest välja üks teine temavanune naine oma sarnase tillukese koeraga. Naine tundus esmapilgul sõbralik, tundis huvi Marju koera vastu, imestas, et nad on ilmselt naabrid, aga ei olegi varem kohtunud. Tegelikult oli Marju väga rõõmus, ega tal siinkandis ühtki tuttavat tegelikult ei olnud. Ta oli vaikne tüdruk, kellegagi ise suhtlust otsima ei kippunud, aga samas oli õnnelik, kui seda talle pakuti. Ta ei olnud inimene, kes oleks ennast kellelegi peale surunud.

Erinevalt Piibest. Piibe teadis, kuidas asjad peavad olema ja läks ning sättis need selliseks. Mitte ainult asjad, mis teda ennast puudutasid, Piibe tahtis õigesse vakku suunata ka kõigi teiste elud, sest Piibe teadis, kuidas on õige. Piibe oli eeskujulik tegudeinimene, alati leidus midagi, millega toimetada, energiast temal puudu ei tulnud. Alguses mõjus Piibe loomus Marjule tiivustavalt, sest tema energilisusega just hiilata ei saanud. Koera võtmise üheks ettekäändeks oligi olnud see, et tekiks põhjus end diivanilt üles ajada. Diivanil ei vedelenud Marju aga mitte eluväsimusest ega ka seetõttu, et ta millestki tülpinud oleks olnud, vaid lihtsalt seepärast, et diivanil vedeleda oli mõnus. Oma kodus avanes lõpuks tal ometi see võimalus. Muidugi oli neil emakodus ka diivan olemas, aga ema nähes sellele istumine toimis kurja kohale kutsumisena – peale sellist hooletut tegu sai mitu pikka minutit kuulata, kuidas korralikul naisterahval ei peaks küll olema aega diivanil lösutada, sest tegemata töid on terve ilm täis. Sinna juurde veel traditsioonilised „mina küll omal ajal“ ja „meestele sellised tüdrukud ei meeldi“. Marju kuulas nagu ikka vaikides, ta sai aru, et ega ema siis paha pärast, teda oli ju nõnda kasvatatud ja ta andis oma parima, et teadmised üle põlve edasi anda. Nende õigete teadmiste ellu rakendamisega oli emal endal küll kuskil midagi viltu läinud, aga ega selles õpetussõnu ju süüdistada saanud, need ei öelnudki, et niimoodi peab õnnelikuks saama. Marju oli juba sellest põlvkonnast, kes leidis, et õnn on inimõigus ja kuna ta oli vähenõudlik, siis oma pisikese korteri ja koeraga leidis ta õnne juba päris kohal olevat.

Õnnelikud inimesed on aga teadagi ettevaatamatud ja nii Marju ühel oma avameelsushetkel Piibele poetaski, et tema on eluga rahul. Piibe vaatas selle peale Marjut kui eilesündinut: „Sa tahad öelda, et võiksid elu lõpuni niimoodi elama jääda?“ Marju nentis, et tõepoolest oleks see stsenaarium talle täiesti vastuvõetav. Milleks parandada seda, mis pole katki – hingerahu soosiv tarkusetera, mis talle kusagilt kõrvu oli jäänud. Piibe ei öelnud otsesõnu midagi, aga alates sellest vestlusest, hakkas ta üha rohkem enda unistustest rääkima, ja neid unistusi Piibel juba jagus.

Lehtla, I osa

Marju oli teadlikult kesklinna kolinud. See oli olnud demonstratiivne žest ajal, kui enamik temaealisi unistas eramajast valglinnastumise käigus tekkinud linnalähedases asulas. Marju sai seda endale lubada, tal ei olnud illusioone pehmest muruvaibast, kuhu otse verandalt astuda, lillepeenardest, kus oskuslikult valitud õied sind pea aastaringselt rõõmustaksid ega imelisest iseolemise tundest, mis sind eramajas tabama pidi. See oli tema jaoks läbitud etapp,  mis koosnes lõputust niitmisest, istutamisest, rohimisest ja aianaabritega võitlemisest. Tõsi küll, ta ei olnud seda ise läbi teinud, vaid ainult kõrvalt näinud, aga sellest piisas täiesti. Ema oli kirunud, aga peenraid edasi kaevanud, juba jõuetunagi niidukit käima tõmmanud, sest muudmoodi ei olnud võimalik – mida teised neist muidu mõtleksid?! Marju rolliks oli olnud kahetsemine, ema monoloogide kuulamine: „Kahju kohe, et sind ilu kohe üldse ei huvita! Pole antud inimesele seda ilumeelt, mis teha, eks see mu oma viga, kadunud August, ei see pidanud ka ümbritsevast midagi. Aga no tütarlaps, võiks ikka enda ümber ilu loomisest huvitatud olla! Missugune mees sind niimoodi tahab, oled sa sellele üldse mõelnud?“ Kui ema kord hoo sisse võttis, ei olnud teda lihtne peatada ja Marju oli hea tütar, kuulas alandlikult. Tema vastupanu oli vaikne. Ta lihtsalt ei võtnud reha kätte, ei ostnud kevadel seemneid, vaatas tuimalt pealt, kui ema niidukit käivitas.

Lõpuks, kui kesklinnas see uus maja valmis sai, võttis Marju laenu ja ostis sinna korteri. Uues majas ei olnud ohtu, et naabriks satuvad maksejõuetud ja peolembesed alkohoolikud, loodetavasti on ka ehituskvaliteet võrreldes varasema ajaga paranenud ja pistikukontaktidest ei saa naaberkorterisse piiluda. Haljastuse eest hoolitseb selleks palgatud ettevõte, kes tahab, võib muidugi oma peenra ka valmis kaevata, aga see pole kohustuslik. Lehed riisutakse ja lumi lükatakse kokku – „laisa inimese unistus“ nagu ema ütleks. Marju ei viitsinud vaielda, et asi pole laiskuses vaid prioriteetides, tema omad olid lihtsalt mujal.

Marju oli rahul ja õnnelik, teda ümbritsesid viisakad ja vagurad korterinaabrid, soetatud kinnisvaraga ei kaasnenud mingeid tüütuid kohustusi. Linnakeskus oli jalutuskäigu kaugusel, samuti kena park, aknastki paistis loodust piisavalt – ei olnud tunnet, nagu oleks end kuhugi kiviplokkide vahele barrikadeerinud. Marju võttis koera. Väikese valge krantsikutsika. Ema käis külas ja ohkas küll, et „see ka mõni koer“, aga Marjule meeldis just selline tilluke puhas toaloom. Ema teatas, et koera mõte on ikka kodu ja aeda kaitsta, koer peab olema õues ja valvama, muidu tullakse ja viiakse kasvõi pojengid minema, nagu ükskord kakskümmend aastat tagasi juhtus. Marju ei hakanud seletama, et ajad on muutunud, see oleks emale ainult kütet juurde andnud, sest aegade muutumine oli üks neid asju, mida ema absoluutselt ei talunud. Paraku sai väiksest valgest Leedist just muutuste algataja, ja selliste muutuste, mis Marjulegi vastukarva olid.

Kummiga või kummita?

Kuna ma magan hästi igas voodis, siis üldiselt ma voodipesusse eriliselt ei investeeri ning erilist luksust taga ei aja. Jah, puuvillast peab kindlasti olema (viimasel ajal üritatakse inimesi petta nimedega puuvillasatiin ja puuvillaflanell, mis on täielik jama*) ja lina ei tohi olla kummiga. Varem selle viimasega probleemi ei olnud, aga nüüd on kummiga linad nii populaarseks saanud, et tavalisi aja tikutulega taga. Jyskis näiteks ei olnud. Kodulehel on, aga kui hakata täpsemalt uurima, siis on kõigi normaalsete linade taga märge "laost otsas". Varem olen ka Rimist ilma kummita linu leidnud, täna ei olnud seal enam ühtegi, ainult kummiga variandid laiutasid riiulitel. See on see, et naised enam kodutöid ei tee ja linu ei triigi, eks! Kuhu me nii jõuame! Sest mismoodi sa seda kummiga lina triigid või kokku lapid või kuivatad? Ainult voodis saad selle kenasti sirgu tõmmata, aga muidu? Mina oma tavalisi linu ka muidugi ei triigi, aga vähemalt on neil inimlik kuju, mitte mingid tüütud voldid, mis tolmu täis lähevad. Mul on nimelt mingi madratsikate kummiga, selle pealt tean. Viimati muidugi nägin poes, et see asi, mida ma madratsikatteks pean, oli ka juba linaks ristitud. Nojah, eks ma võin ka käteräti peal magada, sest just sarnasest materjalist see hõlst on.  

Ega mulle lukud ka voodipesu puhul väga ei meeldi, sest enamasti lähevad need ruttu katki ja jätavad üldse kuidagi odava mulje. Rikas inimene laseb ikka teenijatel nööpidega möllata. Ja magab pilutatud linade vahel. Tänapäeval enam koolis pilutamist ei õpetatagi! Oo õudu! Kuigi ilma naljata oli see üks väheseid asju, mis mul seal enam-vähem talutaval tasemel iseseisvalt õnnestus. 

Varem oli üldse lust ja lillepidu voodipesuga kui Kreenholm veel seda tootis. Mööda turge ja poeesiseid käisid mingid halturnikud Kreenholmi jääke müümas. Me saime pahaaimamatult ühe sellise suure lina, mis kodus lahtipakkimisel selgus kolmest väiksest linast kokkuõmmelduks näiteks. Aga mis siis, vastu pidas see ikka aastaid. 

Huvitav, kas häda ongi selles, et ma liiga harva seesuguseid asju juurde ostan ja siis avastangi šokeeritult, et vahepeal on maailm edasi läinud ja seesuguseid asju nagu veel kümme aastat tagasi müüdi, enam ei olegi? No nagu nende konnadega, keda aeglaselt keedeti ja harjusid vs need, kes ootamatult kuuma vette visati?    

P.S. Ma ikka maru pikalt mõtlesin, mida selle postituse pealkirjaks panna kuni lõpuks aru sain, et siin on ju vaid üks variant. Oehh! 

*Miks jama? Lähevad elektrit täis ja kiirelt topiliseks.  

Kes selle kinni maksab?

Täna väga argisel teemal, kuidas teile tundub, et õige oleks, mina seda elu ei oska ja ei tea? Niisiis rääkis Mini mulle täna ühe varasema loo sellest, kuidas tal poes oli smuutipakk käest libisenud ja põrandale kukkunud, puruks. Selle peale oli kuskilt välja hüpanud müüja talle öelnud, et "selle pead sa nüüd kinni maksma, tead jah?". Mini vastanud, et "tean küll!" (sest teda oli müüja ründav toon pahandanud) ja maksiski. 

Ma hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris mitu korda poes juhtunud, et pakend on katki, mitte minu süül küll, aga ega seda asja enam kellelegi müüa ei saaks ja siis on mul katkine toode lihtsalt ümber vahetatud. Ühel korral kukkus mul miski klaaspurk peale kassat puruks ja mulle tundub, et ma sain ka siis uue nö tasuta, aga ma ei ole selles päris 100% kindel, see oli ammu. Samas olen üsna kindel, et poes on arvestatud loomuliku kaoga ja kui keegi just meelega asju puruks ei loobi, siis pole nagu põhjust ostjat kohmakuse eest karistada. Ikka juhtub. Kas vanainimest oleks ka sunnitud maksma? Kui veel mõelda kogu sellele aeguma hakkava toidu hunnikule, mis sageli õhtuti valmistoidu letis poole hinnaga laiutab - enamik sellest läheb niikuinii prügikasti. Tundus lihtsalt lapse vastu ebaõiglane. Või tõesti arvestatakse kogu mahakantud kraam müüja palgast maha ja tal on täielik õigus vihane olla?