Kokkuhoiu meistriklass

Raamatupostituse all sai natuke AI teemal arutatud ja kuna raamatupostitusi ju eriti lugema ei satuta,  siis mõtlesin sellest natuke pikemalt kirjutada. Ma ei oleks ealeski selle peale tulnud, et AI teeb võidukäiku just loovusega seotud aladel, mitte aga nüride, korduvate jms ülesannete lahendamisel. Praegu näiteks blogin olude sunnil tahvlist ja see pakub mulle sõnu ette - nii on mugavam trükkida (ma vihkan puutetundlikku klaviatuuri), aga ta ju siiski ennustab ka sisulise poole pealt ja iga kord kui ma tunnen,  et pagan, tema soovitatud sõna on isegi etem kui ma ise valinud oleks, jään kangekaelselt oma valiku juurde. 

Ma töötan  OCR ehk optical character recognition tehnoloogiaga.  Kui guugeldada, siis peamine teema, mis sellega seoses esile kerkib,  on AI ja kas see on OCRi välja vahetanud. Kunagi ammu oli TTga juttu sellest, kuidas AI on käekirja lugemises peagi inimesest üle. Ma olen täitsa nõus praeguseks, siis vist väga veendunud veel polnud. (Vahemärkusena - sain nüüd arvutisse tagasi, mulle kui kaheksa tundi päevas trükkijale on tavaklaviatuur ikka otsatult kiirem ja mugavam töövahend kui telefoni või tahvli oma, isegi kui see sõnu ette ennustab.) Aga kas ma olen selle tulemusena töö kaotanud? Ei, mul on tööd hetkel rohkem kui kunagi varem, sest AI lisamine OCR-ile on kallis ja odavam on pidada mingit üleharitud ja alamakstud ida-eurooplast kui osta endale tehnoloogia. Hiljuti aga lisandus üks uus projekt, mis on lausa idiootlikult naljakas ja samas ka otsatult kurb. Tegemist on trükitud isikukoodidega, millel on kontrollvalemgi peal ehk siis vale väärtuse põhjal tõstab programm kisa ja neid valesid väärtusi eriti pole, sest dokumendid on aastast 1980 ja siis veel viitsiti kvaliteedile tähelepanu pöörata (tänapäeval on iga kümnenda pangadokumendi isikukood vale). Ainuke häda on selles, et meie programm on niivõrd kiviaegne, et ta ei suuda seda trükitud numbrit õigesti välja lugeda kui dokument on natuke nihkes, natuke kulunud vms. Ja neid dokumente on miljoneid. Ma kujutan ette, et korralikul programmil kuluks selle jaoks mõni minut ehk? Tunnike? Me nüüd teeme kuude kaupa seda jama käsitsi. Trükime ümber trükitud isikukoode, sest programmikene loeb kahe seitsmeks, kui number vastu alumist joont trükitud on. Põhimõtteliselt selline Homer Simpsoni töö, kes ka lõpuks üleskeeratava linnukese enda asemel nuppu toksima pani. Ülemused on paanikas, sest seadsid ikka liiga optimistliku tähtaja, nende meelest on nende vana programmike ülivõimas, maksid ju eluaegse litsentsigi selle eest kinni, mis ei tähenda, et viimased 15 aastat keegi midagi arendanud oleks ja nüüd tuleb välja, et ei ole ja kolm ida-eurooplast ka ei jõua, sest neil on muud tööd selga kuhjunud. Neljas sai just vastu suve ära koondatud, nende jaoks oli ennekuulmatu, et väikelapse vanemat ei võigi meil esimesena ära koondada, mingis heaoluühiskonnas elame siin või? A ma tegin selle ära, nii tubli tšikk olin, kuigi vahepeal tahtis nii mõni muugi ära minna, aga siis öeldi, et mõni muu küll koondamishüvitist ei saaks kui omal soovil läheb. Ahjaa, koristaja koondasime ka ära, nüüd juba paar kuud tolmurullid nurgas kogunevad, aga vat seda tööd ma tõesti enda peale võtma ei hakka. Vaatame, kes esimesena murdub. Mina see ei ole. 

Ah et miks meil koondati, kui tööd on rohkem kui varem? Emafirmal kadus mingi klient ära, kes meid ei puudutanud, aga kes maksis neile kõige paremini. Ja meie oleme kõige suurem kulutus, sest neil saab läbi Töötukassa tasuta töötajaid, riik maksab peale kui mõne töövõimetu omale võtad. Eks nad vett ja vilet nendega näevad, aga no tasuta on siiski tasuta. 

No igatahes, kandideerisin riigiametisse. Mingi aeg vastati, et kuna neile tuli ootamatult palju avaldusi (no ei tea, miks, te panite ju palganumbri juurde!), siis nad pikendavad konkurssi, et kõiki dokumente läbi lugeda. Tegin järelduse, et suurt töökoormust seal ilmselt pole. Meil otsitakse uusi töötajaid ikka viimases hädas ja soovitavalt homseks, kui tuleb hirmus palju kandidaate (sest me ei pannud palganumbrit ja nad eeldavad valesti), siis on nagu seal anekdoodis, kus pooled prügikasti lendavad, sest "õnne peab ju inimesel ka olema!" (Kusjuures, suure saladuse avaldan, kuidas ristsõnade puhul võitjad loositakse, mitte küll kohalike ristsõnade puhul, aga üks meie klient viskabki 90% vastustest otse prügisse ja siis me skännime sisse ainult 10% ning võtame nende hulgast selle käputäie võitjaid, seda, kas vastused ka õiged on, ei kontrolli keegi. Ja ometi, saime hiljuti signaali, et üks provva olla liiga tihti võitma hakanud. Keegi ei raali välja, mis müstikat ta rakendab, aga no on inimesele alles õnne antud!)

Valitsussektori elust veel - seoses hiljutiste valimistega soovis ämm üht inimest valida põhjusel, et tollel on elus tulnud igasugu vintsutusi taluda - las nüüd saab ka sooja koha peale! Ma arvan, et see on enamiku arusaam valitsussektori töökohtast, kas keegi arvab tõega, et oh sa vaeseke, peab seal alles tööd rügama hakkama?

The Kids Are Alt-Right

Ma tegelikult pikalt mõtlesin, kas ma ikka tahan sellest kirjutada, aga tunnen, et äkki peaks. Ega ma ei tahtnud ju valida ka, aga seda ilmselt ka ikka peaks. Eks seekord tundsid ilmselt väga paljud, et erakondadest on kõrini ning üle Eesti tegid parima tulemuse valimisliidud. Meil siin Tartus tõsiseltvõetavaid valimisliite ei olnud. 

Tegin oma otsuse sel aastal valimiskompassi järgi (jaa jaa, seal puudutati palju mitte-KOV teemasid, aga üldise telje positsioneerimiseks oli see ju oluline) ning üllatavalt sai vist lausa esimest korda mu valitud kandidaat ka volikokku sisse. Valimiskompass tuvastas, et ma olen radikaalsem kui mu 12-aastane.

Nii nii, liigume põhiteemale lähemale. Täna hommikul teatas Isamaa, et nad viskavad härra Kärneri oma fraktsioonist välja, kuigi too sai nende nimekirjas (sealt ei saanud teda enam välja visata) isikumandaadi ja üle 1500 hääle. Kes ta on ja kust ta tuleb? Ma päris aru ei saanudki, sest tavameedia temast midagi eriti ei tea ja muud lingid viivad kõik sellisesse SoMesse, mida ma ei kasuta. TikToki ei kasuta mul lapsed ka, sest seal levivat igasugu saast nagu Kärner, mu 12-aastane teda teadis küll. Et temavanused poisikesed fännavad, sest tüüp lubab kõik teised seina äärde panna ja mustad Eestist välja saata. Tüdrukutele ta peale ei lähe väga, sest pole ka neile suunatud oraator ja tüdrukud olla üldse enamjaolt targemad. Ma ei lähe selle lausega kaasa, aga mingi tohutu positiivse eeskuju puudus hakkab poiste puhul silma küll. Enne vaimustas Sinine Äratus, nüüd Kärner, Andrew Tate'st rääkimata. Mu tuttava poeg keeldus peale üheksandat edasi õppimast, sest milleks? Haridus on eitedele, eided kandku talle ette ja ümmardagu, temast saab kuulus sportlane või vähemalt tugitoolisportlane. Ma oleks paremsirge virutanud sellisele pojale, siiralt. Mini käib Treffneris, neil on klassis kuus poissi ka. Mul oli ka omal ajal kuus, aga ma käisin humanitaarklassis, Mini käib looduses, kus keemia-füüsika, aga poisse ikka pole. Kus poisid on? VoCos? Hea kui sealgi vist. Mini räägib, et paralleelis on keegi hull traditsionalist, kes kannab koolitunnis piiblit ning Tõde ja õigust kaasas. Mind ka hirmutaks selline. Mini ise käis valimisdebatil ja pärast väitlusklubiga EKRE telgis aru nõutamas, miks nad räägivad oma plakatil sellest, kuidas Tartu peaks olema Eesti üliõpilaste linn, mitte väljamaa vägistajate sihtkoht? No see rendivangla teema siis. Sellele, mis loogikal põhineb info, et tulevaste vangide sõbrad-sugulased tulevad ka kõik siia elama, olevat siiralt vastatud, et aga räägitakse ju, et nii on! Ma ei usu, et Mini  seltskonnast keegi Kärnerit valinuks, seetõttu on natuke ka solvav see kiun, kuidas "aga noored valisid ju ta!" nii toetajate kui ka vaenajate poolt. Noori on igasuguseid. Normaalseid ja elust informeerituid on ka kindlasti väga palju, aga nemad ei torma karjana ühe kindla kandidaadi taga. 

Miks sellest alt-right sissetungist poiste ajudesse nii vähe räägitakse? Ma arvan, et Kärneri meeletu edu tuli enamikule üllatusena. Jah, see tuli ilmselt EKRE arvelt, mis on ehk osaliselt hea - lihtsam on ühe hulluga toime tulla kui tegeleda karja matsidega, kes arvavad, et nad on järsku parketikõlbulikud. Ma ei ole Eestis näinud erilist radikaalfeminismi - no et oleks keegi eriti butch liider, kes imbuks noorte neidude meigi- ja suhtenurkadesse ning seletaks, et unusta mehed ja osta vibraator. Poiste nurkades möllavatest traditsionalistidest  räägitakse vähe, aga sa küsi mõne nende eakaaslase tüdruku käest, palju neid Tate-i jüngreid neil tundides jaurab! Jah, ja teevadki ettekandeid Tate'st koolitööde raames ning kannavad klassi ees ette, õpetaja maigutab taustal suud. Ja lastevanemate koosolekul istuvad poiste isad peaaegu nagu üks mees telefonides. Sel ajal kui õpetaja klassi ees räägib. Nagu nende pojadki ja ilmselt ka siis, kui nende pojad nendega suhelda tahavad. Ja ma ei saa aru, kuidas nad ise sellest aru ei saa, et kõik probleemid saavad alguse sellest kui sa oma lapsega ei suhtle ja ta omapäi internetti jätad. Jaa, muidugi, naiste hulgas on ka selliseid, aga krt, meeste hulgas on veel rohkem. Meestele on ju õpetatud, et lapse kasvatamine on naise asi enivei, hästi tore on kui sa ka "aitad". 

Tore oli näha Vahur Krafti põrumist Tartus. Too härra käis ka Treffneris debatil ja küsimusele oma avaliku vassimise kohta vastas lihtsalt, et rahvas usaldab teda. Õnneks ei usaldanud. Mu meelest ääretult küüniline käik end uue jõuna esindavate Parempoolsete poolt. Eesti200 tegi mingi tulemuse vist ainult Tartus, kus oma raskekahurväega väljas oldi (ja terve linnapilt lillaks võõbati), mujal põrus kah korralikult. Üleriigiliselt kehvem tulemus veel kui Parempoolsetel. 

Meie pere mehed valisid ka kõik Isamaad. Mini pööritas selle peale selja tagant oma sotsi-silmakesi. Raske saab see elu olema! 

 

Andrus Kasemaa. Minu kangelased

Öeldakse ju, et igaühe elust saaks romaani kirjutada. Kui päris romaanimõõtu välja ei anna, siis mõne novelli, följetoni või valmi vast ikka, ainuke häda, et igaühest pole kirjutajat. Või mis häda, pigem hea, et kõiki neid katsetusi ei avaldata, kuigi viimasel ajal on sellegagi hoogsalt pihta hakatud. Kasemaa on siinkohal härjal sarvist haaranud ja korralikult kirjutada mõistva inimesena teistele appi tõtanud. Igaüks jäägu ikka oma liistude juurde ja ma arvan, et siinkohal on see vägagi õigustatud, sest ”Minu kangelastele” annab kaine kõrvalpilk paljugi juurde. 

Eks Kasemaale ole ennegi ette heidetud, et ta on säärane trikster, et inimesed ei tea, kuidas ta raamatuid lugeda - kas peaks vihastama, ahastama või huumoriga võtma. Teeb ta ikka nalja ju? Aga äkki ei teegi? A kas nii siis võib? Mulle on Kasemaa algusest peale sümpaatne olnud, sest mu meelest autentsus just selles peitubki, kui ei saa kindlat silti külge panna a la ”naljamees", "tõsine konservatiiv" või "kibestunud nostalgitseja". Kasemaa läheb oma raamatutes pidevalt endaga vastuollu ja see on tore, sest äärmiselt põhimõttekindlad inimesed tunduvad mulle alati väheke võltsid. Palju normaalsem on inimene, kes näiteks alustab oma tiraadi sellest, kuidas paksud inimesed ei tohiks paljastavaid riideid kanda ja lõpetab selle lausega "aga tegelikult kandku igaüks seda, mis talle meeldib, mis see minu asi on!" Vähemalt mind on eluaeg just sellised inimesed ümbritsenud ja ehk seetõttu tundub ka Kasemaa täiesti loogiline. 

Veel paradokse. Kasemaa kirjutab siin raamatus palju oma vanematest ja nende elust ning leiab, et ega tal vanematega just ülemäära soe suhe ei ole olnud. Loen mõningaid katkendeid neist lugudest kaaslasele ette ja tema nendib, et autoril paistab olevat olnud imeline lapsepõlv - kuidas ta muidu seda kõike oma vanemate kohta teab, vanemad järelikult suhtlesid lapsega, pidasid teda arusaamisvõimeliseks isikuks, viitsisid oma eludesse pühendada. Või on lihtsalt Kasemaa olnud tagantjärele tubli ning täisealisena kõik järele uurinud, mida meist enamik ei viitsi/jõua teha ju enne kui on liiga hilja. Ses mõttes inspireeriv raamat - meist kõigil on omad kangelased, tasub lihtsalt nende lood ära kuulata ja meelde jätta. "Ei ole meist keegi s*** pealt riisutud!"

Kas julgeb öelda, et "Minu kangelased" on väheke nagu noore prantsuse superstaari Édouard Louis´ vaimus kirjutatud teos? Kusjuures kaks kirjanikku on ka väliselt üpris sarnased. Võib täitsa olla, aga põhjuse võib leida ka selles, et seesugune kirjandus on praeguses üha süvenevate klassivahedega maailmas aina enam aktuaalne. Igatahes väga tänuväärne, et kirjutatakse ka selliseid edulugusid, mitte ainult ratsa rikkaks, rasvavabaks ja multiorgastiliseks (sry, Mae, pätsasin selle viimase sinult, sest see oli nii hea tähelepanek!).

Aitäh Varrakule raamatu eest!

 

P.S. Kujundus jah, mulle ka ei meeldi. Nagu Silvia Goodreadsis aga tabavalt nendib: "fuck that AI pask kaanekujundus. lisab lisakihi irooniat raamatule vaestest eestlastest suurte impeeriumite tõmbetuules. liiga vaesed, et oma raamatuid illustreerida."

The Offspring ja Riia

Geojahi autasustamisele (kõik said diplomi ja kamba peale kruusi, kuhu jäädvustatud nende etteastete tipphetked) ma ei jõudnud, sest sõitsime Riiga Offspringi kontserdile. Postimehes on päris hea arvustus, kel pakett, saab lugeda ja vaadata ka (mul on ämma jagatud). Sealt arvustusest sain teada ka selle vaheajashow kohta, mille ma ise maha magasin, sest olin vaheajale läinud..

Ma ei olnud varem seal Xiaomi Arenal (Arena Riga oli varem nimeks) käinud, aga no etem on ta tõesti kui Saku Suurhall (see uus nimi ei kinnistu talle kuidagi, pidin guugeldama, et mis ta nüüd oligi - Unibet Arena jajah). Rohkem sissepääse, rohkem ruumi, rohkem vetse, riidehoide, söögi-joogilette ja pehmed toolid saalis, mitte paljas plastmass. Ja kõlab ta ka paremini, ei mingit plekiplärinat, laulude sõnadki olid arusaadavad, mida ma Sakus enamasti kogenud ei ole. 

Soojendas, või pigem peaks vist ütlema, et andis eelkontserdi Simple Plan Kanadast. Kui meenutada, siis ma paari nende lugu tean, aga üldiselt on nad minu jaoks ikka väga meh bänd olnud. Samas laiv oli neil väga tore - nad suhtlesid rahvaga, kolmanda loo ajaks oli rahvas püsti, refrääne lauldi kaasa ja trummar tegi crowdsurfingut! Seda ei julge enamasti peaesinejadki teha...Kogu kontserti iseloomustaski väga tugev sünergia lava ja publiku vahel. Ma ei ole seda varem suurtel kontsertidel eriti kohanudki. Sama jätkus ka peaesineja puhul, kes alustas küll suure hooga ja ilma igasuguste pausideta, aga pärast läks juba ka rahvaga suhtlemiseks ja naljatamiseks. Ma pole küll Offspringi varem laval näinud, aga millegipärast ma neid nõnda ette kujutasin. Ametlikult oli tegemist küll viimase albumi tuuriga, aga sellelt tehti vaid 2 lugu. Noh, ilmselt enamiku meelest hea valik. Kõige üllatavam oli kolme kaveri esitamine - 2 Black Sabbathit, 1 Ozzy ja 1 Ramones. See oli nii lahe üllatus! (Ma ei maininud siin PM arvustuses olnud E. Griegi "In The Hall of Mountain King'i", sest see on Offspringil varem albumil ilmunud). Pärast arvasin, et olen mingi batsilli saanud, aga selgus, et kurk oli lihtsalt kaasaröökimisest valus...Välja ja üleriided kätte saime vaid mõne minutiga, väga sujuv korraldus. Pool üksteist oli pidu läbi, aga no magama saime ikka alles peale keskööd, sest omavahel oli muljetada ka vaja.

Esmaspäeva hommikul startisime Riiast otse Tartusse tööle. Meie ööbimine oli enne jõge ja kesklinna, üsna Arena lähedal, aga ikka kulus linnast välja saamiseks 23 minutit. Ja kogu selle aja oli vastassuunas ummik. Kuni linnast välja mõned kilomeetrid, mitu rida ummikut. Täiesti kohutav, ja see on ilmselt paljudele seal igapäevane reaalsus  - paar tundi ummikut iga päev. Nojah, mis seal autos viga, külm ei ole, märjaks ei saa, kuulad raadiot või taskuhäälingut, aga minu jaoks ikkagi tekitab just ummikus istumine klaustrofoobiat - mitte kuhugi keerata ei saa, pean siis seisma, sest teisiti ei ole võimalik, väga ärritav olukord. Niisama sõita kaks tundi poleks jah probleem, aga just see sabas passimine. 

Meie ööbimiskoht oli ka imetore. Selline väljast räämas maja, kus trepikotta astudes oli täielik déjà vu - ma nimelt elan unes enamasti sellise trepikojaga majas, ainult see vanaaegne puuriga lift oli veel puudu, aga isegi lõhn oli õige! Korter ise oli hubane, korras ja viimase moe järgi. Lihtsalt kogu see õhkkond meenutas mu masendavat üheksat kuud Tallinnas, kus mul oli sama keskkond (siin õnneks puudusid lõugavad narkaritest naabrid), isegi süüa sai keset tuba laias voodis ja akna taga oli lõputu vihm ja pimedus. Esimesel õhtul vihm veel puudus ja siis põrutasime pimeduse saabudes kohe Riia vanale kalmistule, mis on pigem üksikute mausoleumidega park nagu Tallinnas Koplis, kus ka edumeelne kommunism vanad hauad ära üritas unustada. Igatahes üks tore koht jalutamiseks. Ümberringi oli ka selline Kopli vaib - mõned majad juba korras, enamik veel mitte, aga elanikkond üldiselt juba gentrifitseerunud. Tegime nalja, et koledamad kohad meenutavad meile Berliini ja ülesvuntsitud paigad Varssavit. Pange Google-i fotodesse Meness iela Riga, hästi palju iseloomulikke pilte sellest piirkonnast. Meil vist sellises lagunemisastmes maju enam nii palju ei näe? Sügisene aeg sobis sellise ümbruse külastamiseks kuidagi eriti hästi. 

Pühapäeval enne kontserti sadas pea terve päeva, hommikul püüdsime vihmavarju toel natuke linnalähedast metsa vallutada, aga mu veekindlad matkasaapad vedasid alt esimese viie minutiga, lisaks tundus, et siinsetes metsades on samuti maru kõrge militaristide kontsentratsioon, mis tahtmatult ärevaks teeb. Kesklinna seekord ei jõudnudki.

Hinnad Lätis olid üldiselt kallimad kui Eestis, väheste eranditega nagu alkohol. Võtsime võrdluseks sama reklaamlehe Eesti ja Läti Lidlist. Kütus on oluliselt kallim. Kontserdipilet oli see-eest vaid 59 eurot kui eelmisel aastal ostsin, meil siin vähemalt 20 eurot kallimad kõik suuremad üritused. 

 

Kuidas meil läks

Eelmistes postitustes sai põgusalt Geojahti mainitud ja kuna see võttis kuu aega mu elust ja andis nii mõndagi uut enda kohta teada, siis väike kokkuvõte ka. Tegu siis punktijahi põhimõttel meeskondliku võistlusega,  kus ette antud aja jooksul vaja ära teha võimalikult palju ülesandeid erinevatelt elualadelt ja ülesande sooritamine üles filmida. Ülesanded on erineva raskusastmega ja annavad erinevalt punkte, loovate ja muidu lahedate lahenduste eest võib žürii käest ka lisapunkte saada. Esmakordselt oli seekordne Geojaht kuu aja pikkune, varem on alati 24 tundi olnud ja selle võrra olid ka keerukamad ülesanded. Mina varasemalt osalenud ei ole, meie viiesest pundist üks oli ka varasema kogemusega, aga sellise poolpidusega, kuna oli toona tiimi ainuke täiskasvanu ja seega läks enamus aurust muule kui ülesannetele. Kokku alustas 12 tiimi, väga tihe rebimine oli lõpus, jäime kaheksandaks, kuigi vahepeal olime suisa viiendad, aga teistel oli planeeritum lõpuspurt. Meie suurim häda oligi planeerimine, väga kaootiliselt sai võetud seda, paljud ülesanded välistasime asjatult, mis oleks lihtsa vaevaga palju punkte andnud ning lõpus ei jäänud enam aega neid teha. Puudust tundsime talumajapidamisest, kust meisterdusteks kraami leida. Mul jäid igasugu muusika- ja naljavideod kripeldama, algul ei olnud kindel, et teised asjaga kaasa tulevad, et kust kostüümid saada jne, aga kuuajase koostöö tulemusena oli selge, et oleks väga lihtsalt ja väheste vahenditega saanud need asjad ära teha kui lihtsalt härjal sarvist haarata. 101st ülesandest tegime ära 60, mis oli kõvasti rohkem kui algselt arvestatud 20. Esikoha omad tegid üle 80ne. Kõikide tegemiseks oleks vaja olnud palju õnne ja suurt rahakotti, nagu ütles üks kohtunikest stardis.

Aga ülesannetest siis. Noh, kaamerasilmast enda vaatamisega mul enam mingit probleemi pole igatahes. Ja mulle meeldib lavastada. Igasugu naljakaid asju siis. Ühe korra oli kummaline ka. Mul oli idee, tutvustasin teistele seda ja ütlesin, et võtan ise kõigile vajalikud kostüümijupid kaasa. Põhiosa tuli kokku lõigata varasematest klippidest,  kus kostüüme polnud,  aga põhipoint oli lõpus kostümeeritult. Ja siis L. hakkab heietama teiste juuresolekul,  et mis sa jandid nende kostüümidega? Ma ei saanud üldse aru, mis ta probleem on,  sest kostüümideta oleks kõik väga hambutuks jäänud. Lõpuks üks tundlikum suisa palus, et me tülli ei läheks...Ma siis kodus küsisin, et WTF? Miks sa mu ideele vastu töötasid niimoodi? Ja tema seisukoht oli see, et ta püüdis mul aidata mitte nii palju muretseda,  sest mina üksi olin kostüümid hankinud...Ausalt,  see on nii kummaline selgitus, et ma ei tahaks uskudagi. Ma enne usuks mingit patriarhaalset kadedust vist. Sest minu mõte, minu kostüümid, miks ta tundis, et ma olen nii vaevatud sellest, kui minu jaoks oli peamine asi efektselt ära teha? 

Stand uppi tegin. Algul olin rõõmus, et võib publikuta teha,  pärast sain aru, et õigest publikust oleks just abi olnud. L. jälle sogas, et pannud ma siis taustaks rahva naeru nagu sitcomides, nagu mis abi sellest olnud oleks ei tea?

Karaoket käisime laulmas. Üks meist jõudis varem kohale ja saatis sõnumi, et siin on ”kummaline ja naljakas ”. See võttis selle kogemuse hästi kokku ka. Meid võeti selles karaokekogukonnas aga väga sõbralikult vastu  ja kokkuvõttes oli lahe. 

Kõige hirmsam oli katoliku missal. Ei tundnud end üldse mugavalt ega saanud aru, mis selle kõige mõte oli. Luteri kirikus kella löömine oli samas äge kogemus. Üle aastate sai spordiklubis rühmatreeningul käia. Treening oli ok, aga see higihais saalis juba enne trenni...Minust jääb see sport ikka ära. Madu võin see eest teinekordki kaela panna. 

Pealtnäha lihtne ülesanne osutus keeruliseks - tuli paberlennuk kaugemale kui 20 meetrit lennutada. Maailmarekord on 88. No ei lenda nad üle 12 meetri mitte. Ükskõik kui täpselt sa voltimise instruktaaži ei jälgi. Siis tuli päästev mõte, et pole ju öeldud, mis suunas 20 meetrit - viskame kuskilt vaatetornist alla! Valitud vaatetorn osutus 18 meetriseks. Mina oma loogikaga leidsin, et no 2 meetrit tuleb kätte saada. Võtsin kõik lennukid torni tippu kaasa, esimene potsatas kiirelt maha, abiline luges 19 meetrit. Aga see teine! See võttis tuule alla ja lendas! Ma sain ainult filmile röökida "Oh my God! Oh my God!" kui lennuk üle latvade minema pani. Panin siis lennukile padavai järele, kuigi eeldasin, et küllap ta kuhugi puu otsa mul jäi. Aga üles leidsin! Otse s***hunnikust, muide. Võtsin koordinaadi ja sain vahemaaks uskumatud 70 meetrit! Ja see läks arvesse! Iga lisameetri eest lisapunktid! Jeee!

Blogis jagatud video vaatamisel oli teist palju abi, aitäh! Muide, üks konkurent kasutas Malluka abi. Vist kahe päevaga said 2000 vaatamist, aga no kvantiteet ei lugenud, peaasi, et üle tuhande ja selle saime meie ka. Hea meelega jagaks mõnda videot veel, aga süda ei luba, sest kõik inimesed ikka ei harjunud enda vaatamisega ka kuu aja peale korralikult ära. Ma ei tea, ma vaatan pigem, et "vahi, milline ma siis tegelikult välja paistan, täitsa huvitav, poleks arvanudki!". Seda nagu ei ole, et "appii, nii õudne, et maa mu neelaks!" No ei ole seda enesekriitikat antud, mis teha. 

Mida ma ei oleks ise tahtnud teha? Vot vettehüppega ei oleks ma hakkama saanud. Kuigi jalgupidi meres käisin ära, ei olnud üldse hirmus (pidi käima vee peal nagu Jeesus ja stiili eest sai lisapunkte - ma kaasasin etteastesse eesli ehk kepphobuse kuna kartsin, et niisama patust naisterahvast meri kanda ei pruugi, aga eeslit, kes Jeesuse Jeruusalemma vedas, äkki kannab). Verd ei oleks suutnud anda. Igasugu kokanduslikud ülesanded sai enda pealt ära suunatud, aga tikkimisega sain hämmastaval kombel hakkama - nüüd olen ajalukku läinud, ERMis saab näha seda Raamatuaasta vaipa, kus minu panus sees, mul õigemini küll vaid logiraamatus, päris vaipa ei tihanud mäkerdada. Igasugused võõraste tülitamised on minu jaoks big no, aga meil oli tiimis naisi, kes julgesid läheneda lausa 5Miinusele ja nendega duetti paluda. Uskumatu vaprus!

Kas teeks veel? Vist küll. Ainuke asi, et järgmine kord on jälle see 24h ja mina ju magan 10h ööpäevast...

 

  

Skandaalne paljastus

Kui eelmises postituses juba läks jutt inimeste imelike hobide teemale, siis nüüd saab seda kõike suisa oma silmaga kaeda. Ehk siis vaadake kõik, mida me looduses teeme! Ja ma mõtlen seda tõsiselt - videole oleks vaja oktoobri alguseks 1000 vaatamist saada, seega - andke aga hagu!

 

Ole oma sõnadega ettevaatlik!

Pagan küll, hiljuti sai just Kristallkuuli juures poetatud, kuidas mul pole lootustki, et keegi tutvuse kaudu kuhugi tööle kutsuks, kui kohe hakkas juhtuma. Ja otse loomulikult vastupidises suunas sellele, mida mina mõtlesin ehk siis tuleb tõesti oma sõnadega väga ettevaatlik olla. 

Tuli siis pakkumine, et tuleks see virelemine ikka ära lõpetada ja normaalsele tööle minna, mis see siis olgu, vana inimene juba, oleks aeg vastutavale tööle asuda ja teiste ootusi õigustada. Mitte keegi ei saavat nii madalat palka kui mina - häbi peaks olema! Mis ma oskan kosta - suur palk on ju tore küll, aga paraku minu meelest ei saa see olla ainuke motivaator.

Praegu pakuti mulle vastutavat kontoritööd tootmisettevõttes kümmekond kilomeetrit linnast väljas täistööajaga 8-17ni. Esiteks pole selles töös mitte midagi huvitavat. Teiseks, viga minu töös võib põhjustada seisaku tehase töös - imeline väljavaade ja minusuguse pedandi jaoks tunde öösel voodis vähkremist, et kas see asi ikka sai tehtud õigesti või mitte, kas äkki jne? Kolmandaks - "ma olen sots ja vihkan autosid" - ma tõesti ei kaalu töökohti, mis eeldavad auto orjaks muutumist. Praegu ma teen tööd seal, kus tahan ja enam-vähem millal tahan vs kindlad töötunnid rahvast täis kontoris kusagil linnast väljas põllu peal. Koju jõuaks 16.30 asemel 18.30 ilmselt. Ärkama peaks 7.50 asemel 6.50. Ma ei tea, mitmendaks - seal on ülemus ja kolleegid, praegu on mu ülemused kuskil kaugel maal, ma ei ole neid aastaid näinud ega nendega suhelnud, kolleegid aga on pereliikmed, kellega ei pea normaalset inimest teesklema. Millal ma muusikat kuulan ja loen kui ma 8 tundi päevas teesklema pean? Normaalselt riides peaks käima ja jalad tagumiku all ei sobiks istuda. Aga need peaks kõik pisiasjad olema suure(ma) palga nimel. Ma isegi ei küsinud, mis see palk oleks siis, sest kuigi mul lubati lahkelt pakkumise üle mõelda, siis ma tõesti ei näe mitte ühtki kaalutavat plussi, ainult miinuseid. Kas ma paistan tõesti nii meeleheitel või peaksin olema? Toon oma pereõnne ohvriks isiklikule laiskusele? No ausõna, lapsed ei ole näljas ja paljad. Jah, kui küsimus oleks ellujäämises, siis ma ilmselt oleksin sunnitud ka seesuguse töökoha vastu võtma, aga kas ma olen mõtlematu, et kohe "võimalusest ei haara" ja tiksun edasi praegusel perspektiivitul töökohal? 

A mis muidu? No ma hetkel olen ametis Geojahiga, mis kestab kuu aega ja mille käigus on vaja erinevaid ülesandeid sooritades meeskonnana punkte koguda. (Hääl saalist, mis on juba ka kõlanud: "Miks sa tegeled selliste lapsikustega?"). Olen juba peaaegu harjunud enda videopildist vaatamisega, suutsin isegi viis minutit stand-up-i üles lindistada, tagantjärele selgus, et kaamera oli fookusest väljas ja kõik tuleb uuesti teha, sest tagantjärele fookuse korrigeerimine on keerukas ja aeganõudev protsess, mis loomulikku lõpptulemust ei taga. Aga täitsa tore on niimoodi mugavustsoonist välja tulla. (Pinisev hääl saalist: "Aga selle eest ei maksta ju raha!") Jah, vot, olen nõus isegi peale maksma, kui piisavalt lõbus on!