Mis värk selle Air BnB-ga on?

Ma olen tavaliselt öömaja broneerimiseks kasutanud Bookingut, aga eelmisel suvel Soomes sai ka Air BnB-sse konto tehtud. Kahel korral saime selle kaudu parema pakkumise, aga sealne miinus minu jaoks on see, et üürileandja peab su taotluse 24 tunni jooksul ära kinnitama, sa ei saa broneerides olla kindel, et sa selle koha ka saad. Ühel korral me ei saanud, aga õnneks andis omanik sellest ka teada. Pärast muidugi nägime, et pani sama koha lihtsalt poole kallimalt samaks päevaks üürile. Bookingus pole sellise käitumise otsa sattunud. Kui sul on majutust vaja samaks õhtuks, siis on selline äraütlemine üsna närvesööv. 

Seekord üritasime Stockholmi ööbimist saada ja taaskord avastasime Air BnB-st paar päris head pakkumist. Kumbki üürileandja meile vastata ei suvatsenud ja kui ta seda ei tee, siis kaob bronn lihtsalt ära ja raha makstakse tagasi. Majutust on vaja aprilliks ja mõtlesin, et äkki nad lihtsalt ei tea nii kauaks ette, aga no midagi võiks ju ikka piiksatada, mitte niisama üle lasta. Seejärel mõtlesin lihtsama selgituse peale - rootslased on lihtsalt rämedad rassistid, kes ida-eurooplast nähes kiiruga ukse kinni tõmbavad ega vaevu seesugusele isegi vastama mitte. Mis sest, et meil on Air BnB-s paar väga positiivset arvustust, kus varasemad võõrustajad meid kui imetoredaid, vaguraid ja puhtaid külalisi iseloomustavad, aga need arvustused on ju soomlastelt, kes ka rootslaste meelest ikka need päris inimesed ei ole ju. 

Käskisin L.-l siis meie rootslasest kolleegile muret kurta, et mis teil toimub seal? Why so racist? Why U hate us? Too pakkus selle peale, et võiksime tema korteris tasuta ööbida, sest ta ise on samal ajal ära. No vot. Eks mul see tagamõte ikka oli ka, kui ma L.-i kaeblema utsitasin. Natuke hirmus oli see, et kolleeg tõsimeeli hoiatas meid, et peale kümmet ei tasu kuhugi rajoonidesse kolama minna, sest ohtlik. Meile lihtsalt tundus, et need rajoonid on kusagil kaugel neist looduskaunitest kohtadest, kuhu meil oli plaanis minna, aga selgus, et sugugi mitte. Sõbranna on mul praegu LAV-is reisil, täitsa omapäi läksid väiksema kambaga. Vot sinna mina poleks üldse julgenud minna - maailma TOP 10 ohtlikuma linna hulgas on 5 LAV-is asuvat. Ei kutsu nagu. 

Kuidas teil kogemused Air BnB-ga?

Kooliteemal

Eelmisel aastal kirjutas Eliisabet hea ja informatiivse postituse põhikoolikatsetest Tartus. Mul on see teema sel aastal aktuaalne. Loomulikult jõuti riigi tasandil selleks aastaks juba muudatused sisse teha, õpetajad on paanikas, keegi midagi ei tea, aga samas mingid jutud käivad jne. Tavaline olukord, ühesõnaga. Lühidalt öeldes, nii nagu mulle koosolekul räägiti sügisel, siis kui varem olid kõigepealt katsed ja seejärel eksamid, siis sel aastal tõsteti eksamid ettepoole, et neid katsete asemel arvestada saaks. Mis tähendab omakorda, et õppeprogramm peab olema palju varasemalt lõpetatud eelmiste aastatega võrreldes. Eksameid aga kontrollivad koolid ise ja kuna ühiskatsed olla minister keelanud vaid riigikoolides, mida Tartus on täpselt üks, siis korraldatakse katsed ikka, kuigi teise nime all. Isegi see riigikool osaleb nagu praeguseks selge. Miks? Sest linnakoolid ei usalda väga neid Kapa-Kohila põhikoolis kontrollitud eksamitulemusi, kus tulemust võib mõjutada see, et "Brandon on küll loll, aga ta on volikogu esimehe poeg" või "Brenda on alati viieline olnud, vaatame ta vigadele läbi sõrmede". Ärge mind tulistage, ma olen lihtsalt sõnumitooja.

Ma ei oska praktilisest poolest midagi olulist rääkida, põhijant on alles ees ka, aga hakkasin mõtlema sellele, kui suur roll on antud ajahetkel siiski konkreetsel klassijuhatajal ja koolil. Võib-olla ma võrdlen võrreldamatut ehk siis Tartu linn praegu vs "meil omal ajal" ja üle Eesti, aga ma arvan, et ma väga valesti ei mõtle. Mini klassijuhataja on teemas vägagi sees, sest katsetel on siiski teatud strateegiad, millest Eliisabetki kirjutab ehk siis oluline on eelistuste järjekord, mõned koolid ei kaalugi neid, kes nende kooli teiseks eelistuseks pannud on jne ning lapsel on seda oluline teada, sest ta ei pruugi selle peale tullagi ja võib niimoodi ennast nurka mängida. Lisaks igasugu nõustamised, õpitoad jms seoses edasiste valikutega. Käiakse koolidega tutvumas jne. Nõustamise ja õpitoad on Mini ühe sõnaga mögaks tunnistanud (räägitakse liiga ilmselgetest asjadest, kasutegur 0)* , aga koolidega tutvumine on olnud tore. Ma olen ise pigem selle poolt, et vahet pole, missuguse kooli sa valid, oluline on, et õhkkond seal oleks tore ja no mingil määral on need tutvumisõhtud seda edasi andnud (sh vestlused neis koolides õppivate lastega). Uhked ja uued ruumid avaldavad ka noortele muljet muidugi, seda ei saa salata. 

Mina ei imesta üldse kodus selle kõige üle, aga L. on täiesti hämmingus - tema kui maakoolist tulnu pole iial mitte midagi sellist üle elanud. Mis nõustamised, mis Teeviidad, mis klassijuhatajaga vestlused? Nemad olid need lapsed, keda kooliajal kordagi teatrisse ei viidud, kellel ühtki klassiõhtut ei olnud jne. Mul vajus suu lahti, kui sain teada, et L. ei teadnud peale keskkooli, et katsed kõrgematesse koolidesse toimuvad kevadel, mitte sügisel, ja jäi seetõttu pika ninaga. Teine üllatus saabus seoses kutsekoolidega, mille puhul ta olla eeldanud, et neis pole üldse katseid, sest nende (praeguseks ammu suletud) maakutsekasse võeti kõik soovijad vastu ja ta ei tulnud selle pealegi, et linnas nii ei ole. Praegusel ajal ikka mõtlesin seda ka, et ju sa olid siis veidike loll, aga kui süveneda, siis eks ma ise olin ilmselt ka, aga meil räägiti sellest teemast pidevalt, ei saanud olla, et selline teave sust lihtsalt mööda oleks läinud. 

Lisaks käivad lapsed eriti usinasti olümpiaadidel, sest see läheb kirja sisseastumisavaldusele ning annab eeliseid. L. väidab, et ta ei tea oma koolist kedagi, keda oleks kunagi kuskile olümpiaadile saadetud. Ma siis ütlesin, et seepärast siiski on see koolivõrgu reorganiseerimine vajalik olnud. Oma ülikooliajast ikka mäletan, kuidas imestati, kui selgus, et mõni kursakaaslane ei olnudki suurlinna eliitkoolist. Loomulikult tuli edukaid mujalt ka, aga kui ikka ümbritsev keskkond üldse ei stimuleerinud, siis ilmselt oli see edasijõudmine palju keerulisem. 

P.S. Ma ei ole üldse see inimene, kes arvaks, et õpi võimalikult hästi, siis saad hea elu peale ja õnnelikuks, aga ma leian, et on õudne vireleda kuskil, kus õpetajad su käekäigust üldse ei hooli ja mingit inspireerivat keskkonda ei ole. Minu jaoks olidki koolid helgemad osad just nimelt ühised väljasõidud, suvised praktikumid, peod, muud üritused, näitering jne. Kui seda ei oleks olnud, siis oleks ikka väga jube olnud, ega ma siis koolis õppimas ei käinud ometi. 

Ahjaa, see on ka naljakas, kuidas vanem põlvkond (mitte mina, minust järgmine ikka) juba sahmib - aga lõpukleit, kas on valitud juba, kas peab õmbleja juurde minema, kas juuksur on kinni pandud, kes meigi teeb? Asjaosaline ise kehitab selle peale õlgu, et misasja üldse, rahunege maha, see on põhikool, küll kapist riided leiab, juuksed kammin ära ja mis meik? Minul omal ajal puudus eriline arvamus, aga lasin emal toimetada ja nii olidki kõik mu lõpuriided nõelasilmast tulnud (ega tol ajal poodides muidugi väga valikut ei olnud ka), soeng alati kohutav - ema sõbranna oli juuksur, kes armastas mulle miskipärast lokke pähe teha, ma ise vihkasin lokke, aga ei julgenud midagi öelda.

*Avastasin nüüd pool aastat hiljem, et Kaur oli Eliisabeti postituse all mult küsinud, miks mu lapsed arenguvestlusi ei salli. Nende meelest samuti puudub kasutegur, mämmutatakse ammuteatut ja näiteks kooli-kodu interaktsiooni see ka väga ei toeta, kuna vanemates klassides lapsevanema osalust enam vajalikuks ei peetagi. Mini on veel rääkinud olukordadest, kus klassijuhataja üritab temalt mingit infot saada mingite klassikaaslaste omavaheliste teemade kohta, millest tema midagi ei tea või ei taha teada ja see olla ebameeldiv.

Kuidas ma ahvi armusin (ja muu vähem oluline)

Millal see lõputu küünlapäev ükskord lõp(p)eb*? Kui aasta lõpus oli nii palju tööd, et sai paar ületundigi kirja ning ootasime pikisilmi vanemapuhkuselt tagasitulevat töötajat, siis nüüd on terve kuu tööd olnud umbes-täpselt ühe poole kohaga töötaja jaoks, aga meid on neli täiskohaga. Jaanuaris pidi tulema üks projekt, mille jaoks vaja lausa kahes vahetuses tööl käima hakata, sest me luuserid ju lahkume neljast, aga Rootsiga on ajavahe ja neil siis alles kell kolm, aga tolle töö tähtaeg kukub kell viis. Kui me vastasime, et küll vaatab jooksvalt, ei hakka kohe midagi muutma, siis hoiatati, et niimoodi need asjad ikka ei tohiks käia, kindlad reeglid peaks olema. Me jäime jäärapäisteks eestlasteks ja noh, nüüd on siis näha - see projekt võtab meilt umbes 10 minutit tööaega, tahaks näha seda, kes istub kaks tundi tühja selle kümne minuti pärast. Siiani pole veel kordagi need failid peale nelja tulnud, aga noh, sellise planeerimisega oleme me juba kahekümne aastaga ära harjunud, nii need asjad käivadki. Kohe tuleb, meeletult palju, oo õudu, hakkame aga värbama  - aa, tegelt ei tulnudki, küll on hea, et te ette värbama ei hakanud. Seda viimast keegi muidugi ei ütle, ma ise tänan ennast ettenägelikkuse eest. 

Aga jah, 20 aastat saab sel aastal täis siin imelises ettevõttes. Kahel inimesel neljast, kolmandal 19 ja neljandast ma ikka täiesti siiralt imestasin, et ta peale vanemapuhkust siia tagasi tuli. Sellele ma polnud absoluutselt panustanud, olin enam-vähem välistanud lausa. A ju meil on siin midagi tabamatut. Ma nüüd mõtlesin, et ise ma enam ära ei lähe, ma tahan oma koondamistasu saada. Kui see kulude kokkuhoiu teema siin neljanda töötaja dekreeti mineku ajal tõusis, olid rootslased siiralt imestunud, et mismõttes meie seadused ei luba väikelapse vanemat koondada? Neil küll nii ei olevat - kes viimasena tuli, see esimesena läheb. Iseenesest saab alati ju ametikoha koondada, aga ma arvan, et mina see inimene ei taha küll olla, kes niimoodi noa selga lööb. Kohe meenuvad isa (sic!) õpetussõnad mu personalitöötaja "karjääri" alguses - neid noori naisterahvaid ei tasu küll tööle võtta, niikuinii jäävad kohe rasedaks ja siis pärast ei saa neist kuidagi lahti! Häda selles, et tänapäeval saavad naised üha hilisemas vanuses lapsi, parem naised tööpaigal üldse välistada. Ja no mehed pole ju ka enam mehed - mõni meeski võib vanemapuhkusele jääda, oo õudu! 

Hiljuti oli sotsiaalmeedias väljakutse, et ela nagu penskar - midagi 700 euroga kuus siis. Vahva väljakutse. Klausel oli veel, et jah, penskaril enamasti pole kaelas pangalaenu ja kulutusi lastele. Mõtlesin siis, et kui ma võtan ära pangalaenu ja kulutused lastele, mul jääbki see 700 midagi kätte ju. Mis ma teen sellega? No viimasel ajal olen lennupileteid ostnud ja majutusi kinni pannud näiteks. Lähiriikidesse seda küll, aga kuidagi kergem on hingata kui ees ootavad piletid kuhugi. Tegelikult oli vaja Prahasse minna, seal toimub sel suvel Geocaching Giga üritus nimelt, aga oma vaesusest hoolimata olen ma ikka hirmus mugav - enne kaheksat ärge mind lennujaama paluge! No ja seal oleks pidanud tagasilend hommikul pool kuus olema...Tallinnast veel kuidagi, aga võõras kohas selleks ajaks lennujaama jõuda on minu jaoks liig mis liig. Pärast sai räägitud veel ühe sama ürituse huvilisega ja temagi ütles, et paraku tuleb see ots tal autoga odavam ja mugavam. Seda ütles siis mees, kes muidu käib niisama spordiüritustel Kanadast Austraaliani. Et siis Baltikum on lennupiletite osas ikka õudne perifeeria, kust normaalsel ajal ja normaalse hinnaga ei saa isegi lähiriikidesse. Meil paraku nii palju aega ei oleks, et autoga Prahasse sõita, see on ikka paras ettevõtmine paaritunnise lennu kõrval ja mina ju kardan alati, et auto läheb katki vms. Lennuk juba alla ei kuku, seda ma ei karda.

Aga ahv. Oo jaa! Ma armusin ahvi, kes on maailma kõige südantsoojendav olevus ning vaatan nüüd iga päev tema videoid. Tiibeti makaak Xing Xing, pange otsingusse ja tuleb igasugu nunnusid videoid temast. Ta on nii armas tötsakas, aga samas hämmastavalt kiire vanaproua ja tema miimika on lihtsalt nutmaajavalt armas ning väljendusrikas. Video Xing Xingist ja tema sõbrast kassist, üks mu lemmikuid:

Vat niimoodi me siin elamegi.

*Mõlematpidi on õige , mulle meeldib kahega rohkem.

Uuema aja ärid

Mäletate, kui koolis käidi, olid ikka sellised omad kindlad kohad, kuhu lapsi ekskursioonile viidi? Meil Tartukandi klassika oli Taevaskoda  - ikka rongiga sinna, võileivad ja morss kotis, klassijuhatajaga koos tehti mingeid murumänge, matkati veidi ringi, vaadati Emalätet jne. Kogu kulu lapsevanemale olidki need võileivad-morss ja rongipilet. Õpetajal kulus ilmselt närve ka, aga eks see kulub klassijuhatamise lisatasu sisse. 

Tänasel päeval on aga klassiekskursioonidest mõnedele ettevõtlikele kullaaugud saanud. Eeldusel, et lapsed kardavad loodust nagu tuld, pole seal kunagi käinud, ei oska seal midagi teha ja looduses saab viibida ainult spetsiaalselt koolitatud vastava kogemusega täiskasvanu range pilgu all. Klassijuhataja eksiks ilmselt ise ka ära. Ja kuidas on lood GDPR-iga - kas nõusolekuankeedid olid meil omal ajal olemas? Kas kõigil oli ikka selge, et need hävitatakse peale matka nagu kord ja kohus ja kuidas on matkal fotode tegemine reguleeritud?

Ehk siis matk Taevaskojas, 500 eurtsi per klass. Võimas ja erakordne elamus garanteeritud! Selle raha eest saab siis rongipiletid ja otseselt võileibu ei pea kaasa võtma, aga noh, võiks, ja matkajuhi. 

Me oleme perega sada korda looduses matkamas käinud ja lõket teinud. Lisaks on Mikro skaut, kes on lausa täpselt sellel samal rajal paar kuud tagasi matkanud ja seda ilma igasuguse lisatasuta (skautide aastamaks on 30 eurot). Ma ei julge seda küsimust vist küsidagi, et aga miks ometi klassijuhataja ise ei lähe lihtsalt lastega matkale? Sest ma siiralt ei saa aru, mida see matkajuhi teenus siin juurde annab? Niikuinii on klassijuhataja ja üks nõutav lapsevanem ka ju kaasas. Miks mulle tundub, et keegi kuskil on reklaami ohvriks läinud. 

Ja ma ei julge mitte midagi kobiseda. Sest äkki mul ikka on ülemäärased ootused klassijuhataja rollile? Ja kui ma ka keeldun, siis kannatab ju minu laps. Teised kõik koos matkal ja tema üksinda koolis. 

Aga ma tahaks aru saada, kas enamik selliste asjade eest maksjaid on nagu mina  - ei taha probleeme tekitada, või siis siiralt nähakse, et see teenus on vajalik ja mõistlik sellise hinna eest.

Murdsin lubadust

Paljud annavad endale uue aasta puhul lubadusi, ma suutsin üht vähestest, mille andnud olen, murda. Aga see pole üldse minu süü! Või noh, vist ikka on ka, aga ma ei suuda ikkagi uskuda, kuidas ma võisin oma armsa, pisikese kollase Nokia 3310 telefoni ära kaotada! Ja seda mitte purjus peaga vana-aasta õhtul ringi tolgendades, vaid 31. detsembri hommikul igati ontlikult aega veetes. Käisime hommikul sadamaraudtee äärsel kergliiklusrajal, üsna piiratud alal ja pärast seda Lõunaka Lidlis ning koju tulles avastasin, et kõhukoti lukk oli lahti ja kollane telefon kadunud. Muud asjad, nagu naviks kasutatav nutitelo ja pangakaart olid näiteks alles. Ma olin jummala kindel, et olin Nokia lihtsalt kuhugi taskusse vms kohta torganud, aga kodunt ei leidnud seda mitte kusagilt ega autost. Telefon muudkui kutsus, aga kus? Ok, ma vist jooksin paar sammu, äkki ikka rappus kotist välja (no sa oleks ju kuulnud!) või äkki siis kui ma puu all kükitasin (ei, ei pissinud puu all) libises välja. L. käis üksi ja meie Miniga pärast kaksi kogu hommikul käidud marsruudi läbi ja no mitte midagi. Kui keegi oleks leidnud, ta oleks ju telefoni vastu võtnud või siis hoopiski välja lülitanud? Aga telefon ikka kutsus. Minu tibu! Panin FB-sse kuulutuse, aga sealt ka ei midagi.

Lõpuks läksime esindusse, see oli imekombel õhtuni lahti, ja sain uue SIM-i. Nüüd telefon enam heliseda ei saa. Aga mul on endiselt tunne, et siin on mingi konks, ta on mul kuskil imelikus kohas, mille peale ma lihtsalt veel ei suuda tulla ja ühel hetkel tabab mind heureka-moment ja ma leian ta üles. Sest ma ei kaota niimoodi asju! Alati, kui ma arvan end midagi kaotanud olevat, leian ma selle asja mingist kummalisest kohast üles, kuhu ma selle meeltesegaduses susanud olen. Ok, va see sõrmus, mille ma UG-s ära kaotasin. Aga nüüd on mul nutitelefon, mida ma lubasin, et ma iiiiiiiialgi endale ei soeta, sest pmst oli ta mul olemas, kasutasin, kui navigeerida vaja ja ma ei näinud enam mõtet, miks topelt telefone pidada. Ega mul seal mingeid muid äppe väga pole. Messenger on ja see on hea, sest inimesed ju eeldavad, et kui nad kirjutavad sulle Messengeri, et nad täna ikka sinuga kohtuda ei saa, siis sa ei oota pool tundi kokkulepitud kohas vaid oled nende sõnumit näinud ega helista neile segaduses nagu mõni maavanaema. Aga nutitelefoni peab ju pidevalt laadima! Mingi üle päeva või nii! Nokia nõudis seda kord paari nädala jooksul. Ja kõik mu viimase 25 aasta kontaktid on ka läinud, mitte et ma nendega eriti kontakti oleks hoidnud, aga ikkagi.

Mis veel aastavahetusel põnevat juhtus? Meil oli kontoris üks vana punane vein. Villitud 2007, ma arvan, et meile kingiti ehk paar aastat hiljem. Seisis riiulis, küll külili, aga ikkagi toatemperatuuril, mis suviti ulatus +28ni vähemalt ja päevavalgus sai talle ka kenasti ligi. Kindel, et ammu äädikaks läinud. Vedasime siis lõpuks koju ära, kaua sa ikka hoiad, äkki saab sellega midagi marineerida või miskit. Aga kõlbas juua. Ma veiniekspert ei ole, päris Bollinot ka ei joo, aga mu meelest päris hea vein oli. Hoolimata valest säilitusmeetodist. 

Kängurusteiki sõin elust esimest korda. Lidlist sügavkülmutatuna ostetud. Ega sealt Austraaliast ta muul kujul siia ju ei jõuakski. Oli veel jaanalind ka valikus, aga L. valis känguru. Imekombel jäi see pannil söeks kõrvetamata ja maitses veidi pardilaadselt, üsna hästi. Me kunagi kodus pannil steiki ei tee, just seetõttu, et kardame ära kõrvetada. Ahjus on lihtsam liha teha, aga seekord läks õnneks.

Muidu avastasin, et 14 tundi ööpäevas magada on köki-möki. Ainult kass tundis vahepeal muret, kas elan veel või õigemini, kas toitlustus ikka töötab tavapäraselt. Ma ilmselt olen ka ise osaliselt kass, sest no 11-12 tundi on mul magamiseks absoluutselt tavapärane asi. Eriti, kui maailm näib enamuse ajast nagu selles fotol:

1. jaanuaril tahtsin vaadata Bondi filmi "Spekter", mille võtteplatsil mu ülejäänud jõulude ajal käisid, aga selgus, et ei Telia videolaenutuses ega Inspiras seda ei leidugi. Ainuke koht, kust videosid laenutada, mida tean, on raamatukogu, aga seegi oli 1. jaanuaril suletud. Nüüd ma ei teagi, mis värk on selle džiibiga seal 3000 meetri kõrgusel.

Head uut aastat!

Minu 2024. aastal loetud raamatutest parimad

Ega ma vist ei jõua ikka enam seda ühte raamatut läbi lugeda, et tuleks sama arv raamatuid kokku nagu eelmisel aastal - 112. Maksimumhinde sai ka muuseas täpselt sama palju raamatuid kui eelmisel aastal ehk siis 17. Miskipärast arvasin, et lugesin sel aastal oluliselt vähem, aga näed, ei. Uusi raamatuid oli küll sel aastal palju keerulisem raamatukogust kätte saada - ilmselgelt on lugejad hinnatundlikumaks muutunud ja uutel teostel on kogu aeg järjekord taga. Sellest hoolimata avastasin, et neist 17st lausa 7 kandsid ilmumisaastat 2024. Huvitav oli ka see, kuidas minu arvamus sel aastal ühtis päris palju ka kriitikute arvamusega, Lilli Luuk'i uut pole veel jõudnud lugeda ja Ulyssest väga ei julge, aga muus osas on mitmeid kattuvusi. Mingid paremustabelit ei teinud, esiotsa paigutasingi need 7 päris uut raamatut lugemise järjekorras ja peale neid teised ka, mis varasemalt ilmunud.

Iida Turpeinen "Surelikud" - Mu jaoks väga üllatav, et see raamat oli ka kriitikute tabelites väga võimsalt sees. "Punase raamatu" sarjast ainsana muuseas. Muidu tundus, et lugejatest läks see teos nagu kuidagi mööda. 

Mulle oli see tegelikult täitsa uus avastus, et inimesed ei tapnudki massiliselt loomi lihtsalt seepärast, et neil oli absoluutselt suva, vaid nad olid tänu ristiusule nii kangesti veendunud selles, et küll Jumal juba tasakaalu taastab, kui ta kogu looduse inimese jaoks loonud on ja et liikide väljasuremine oli tundmatu teema ja uskumatu fakt, pigem usuvastane tabu nagu evolutsiooniteooriagi.
Hariv, hästi kirjutatud ning värvikate tegelastega sügavalt empaatiline lugu. Aga ikkagi on nii raske inimestele kaasa tunda. 

Édouard Louis "Muutuda:meetod" - "Moodsa aja" sarjast siis taas üks ka kriitikute lemmik (koos Charlotte Weitze "Rosaariumiga"). Hakkasin lugema vist suisa eelarvamusega, sest keegi kuskil teatas, et minategelane tunduvat ülbe. Huvitav, et mina tajusin pigem vastupidist vaibi temas. Ma ei tajunud ka mingit viha või kättemaksuhimu, pigem olukorra paratamatusest tingitud kurbust. Me ju kõik jätame maha oma vanematekodu, kõik ilmselt mitte nii drastiliselt, aga siin tajusin ma eelkõige nostalgiat segatud jõuetusega midagi ses osas muuta. Kõige rohkem üllatas, kuidas selle raamatu sisu peeti ilukirjanduseks, et ei, selliseid klassivahesid ei ole tegelikult olemas, selliseid maakaid ei ole, ei-ei. Või siis sellisest maakast ei kasva iial kirjanduslikult võimekat indiviidi? Isegi eestikeelset tõlget ju iseloomustati kui sissevaadet Prantsuse kihistunud ühiskonda. Ma küll ei usu, et see meilgi mingi ennenägematu asi oleks. Matsipoisist kasvab kultuurne gei. 

Andri Krasnjaštšõhh "Jumal on. +/-" -  Loomingu Raamatukogus ilmus sel aastal mitu väga head asja, maksimumhinde said mult kaks neist, lisaks neile soovitan ka Bora Cosici "Minu perekonna panus maailmarevolutsiooni", Alice Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta" ja ja Inga Gaile "Ilusad" - kõiki neid mainisid ka kriitikud. Krasnjaštšõhh rabas. Tegemist on kildudega, sest ümberringi ongi killud, pikemalt ei jõua, pole aegagi ja argielu läheb siiski edasi.  Samas siin on kindlasti olemas ka kirjanduslik mõõde, mõtleva inimese süvenev pilk, mis paneb olulist tähele. 

Karl Ove Knausgård "Igaviku metsa hundid" - Märkasin hiljuti, et autorit tehti maha põhjusel "mis ta ronib sinna Venemaale!" Et Skandinaavia autoritele tundub see Venemaa ikka selline müstiline paik, kuhu oma romaani tegevus viia, aga see ei kõlba kuhugi. Noh jah. Eks Knausgård kirjutas selle raamatu siiski enne Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse ja ma ei tea, kuidas ta sellesse teemasse ise suhtub ja kui palju see liin üldse järgmistes osades edasi läheb, aga ilukirjandusena siiski äärmiselt hea raamat mu meelest. 

Gregor Kulla "Peenar" - Betti Alveri kirjanduspreemia laureaat ja kriitikute poolt hinnatud noor autor on mu koolivend, praegu Vikipeediast vaatan. Mis ma oskan öelda, järgmisena on mul tabelis kooliõde  - eks see vist ütleb, et päris hea kool oli, kus laste loovust suisa maha ei tambitud. Raamat on selline hästi tänapäevane, aga mitte tüütul moel, vaid ilusal ja isikupärasel. Ma arvan küll, et ma poetasin äratundmises pisara, ega ma naljalt neid raamatuid maksimumiga ei hinda, mis nutma ei aja. Jah, võib vist nii öelda küll.

Katrin Ruus "Prügimaja Dionysos" - Taas kriitikute tabelis mainitud ja asja eest.

Philip Roth "Nemesis" - Selle aasta viimane maksimumi saanu, Loomingu Raamatukogus ilmunud Philip Rothi viimaseks jäänud (lühi)romaan. Tema "Ameerika pastoraal" mulle erilist muljet ei jätnud, aga see meeldis väga. Korralik psühholoogiline romaan inimesest, kellel on tohutu vastutustunne. Ääretult usutavalt kirjutatud, samas empaatiliselt ja no teema ise on ka huvitav (lastehalvatus 40ndate Ameerikas) - kui hiljaaegu see kõik tegelikult oli.

Nüüd siis mõned varem ilmunud raamatud ka, mis sel aastal mulle kätte sattusid ja meeldivaks osutusid.

Jevgenija Ginzburg "Ränk teekond" - ilmunud küll 2023, aga ka kriitikute tabelis sel aastal äramainimist leidnud. 

Ginzburg on väga hea kirjanik ja eriti muljetavaldav on tema võime inimpsühholoogiat lahti harutada. Mulle tundub, et võrreldes Solženitsõni ja Varlamoviga on siin seda tahku kõige rohkem, meenutas natuke Primo Levi "Kas see on inimene" lahtiseletamise ja endale selgeks tegemise püüdu. Kuidas? Mismoodi? Miks? Materjali erinevate inimtüüpide näol jagus.
Pigem arenguromaan kui kuiv ülevaade toimunust. Räigeid ja detailseid vägivallakirjeldusi ei ole, see-eest on kaasahaarav lugu ja värvikad tüpaažid. No näiteks Ginzburgi tulevasse abikaasasse jõudsin ma ise juba enne ära armuda, kui sai selgeks, et ka Ginzburg temasse armus....
Ilmselt ka praktiliselt oluline raamat - miks nad sellised on, mida neilt oodata ja kuidas endal sarnases olukorras kõige targem tegutseda oleks. (Viimase vastus - taanduda kuhugi inimtühja kolkasse.)

Julia Kissina "Kevad kuu peal" - Kui enamikes lapsjutustajaga lugudes on see jutustaja kui väike täiskasvanu või siis selline, nagu täiskasvanu arust üks laps olla võiks, siis siin tajusin ma just seesugust ”kuu pealt kukkunu” mõttemaailma, mis mulle enda tollasest ajaperioodist meenub. Ilmselt kõigil inimestel see nii pole, aga mulle oli lugedes see kõik nii tuttavalt kodune. Ei mingit maagilist realismi, mida ma õigupoolest väga ei seedigi, vaid puhas teismelise tüdruku maailmataju.

 

Fred von Hoerschelmann "Tondilinn: lugusid Haapsalust" -  Täiesti juhuslikult raamatukogust kaasa haaratud teos, mille ma arvasin olevat mälestusteraamatu, aga mis osutus hoopis novellikogumikuks, kus sees tõelised pärlid. Väga-väga hästi kirjutatud sisemise pinge ja osava karakteriloomega lood, kus rõhk peamiselt tegelaste psühholoogial. Kuidas kellestki keegi saab ja miks. Taustaks üks Eesti ilusamaid linnu, kui mitte see kauneim. 

 

Lisaks neile kümnele meeldisid veel vanemad asjad Mudlumilt, Julian Barnes'ilt, Õnnepalult, Kafkalt,  Ljudmila Ulitskajalt ja Kir Bulõtševilt ning Józef Mackiewiczi romaan Vilniusest. 

 

P.S. Mulle küll Goodreads mingit kokkuvõtet meilile ei saatnud. Arvestades, et ka Spotify mind oma wrappediga pettis, siis ega ei lootnudki. Ainult Rimi rõõmustas. 0 kilekotti ostetud ja 2 kilo banaani aastas.  

Segadus peas

Vabandust, mul on nüüd hirrrmus palju aega, et teid tülitada, tervelt aasta aega on blogis enam-vähem ikaldus olnud, nüüd siis kamaluga plära järgi.

Sattusin nägema ühe blogija pilti tema teismelise lapse sassis toast ja kommentaare avades ei pidanud pettuma, kohe esimesena viskas ette mingi isehakanud terapeudikese (ei, ma ei ole neid fakte kontrollinud, puusalt lahmin, sest tahan, kuna sellised inimesed ajavad mu kettasse), kes manitses, kuidas "teie, emana ei tohiks küll sellega leppida, kuna segadus toas peegeldab segadust teismelise peas!" vms. "Teie, emana" peale tahaks ma alati sülitada, sest sellele järgneb enamasti mingi alandav õpetussõna omaarust hoopis etema ema poolt. Ah et segadus toas peegeldab segadust peas? Mu arust on hoopis alarmeerivam, kui teismelise tuba näeb välja nagu askeetlik munga- või nunnatorn. Segadus toas peegeldab enamasti seda, et toa omanikul on muudki teha, kui tuba piinlikult korras hoida. Mainin igaks juhuks ära, et lausa ebatervislikke olukordi, kus võileivad madratsi all hallitavad, ei pea mina ka normaalseks, iseasi, et ma sellisel juhul lihtsalt ütleks toaomanikule seda, et tegemist on tervisele ohtliku olukorra, mitte mingi esoteeriamaigulise segadusega peas. 

Peale seda haarasin tolmuimeja ja koristasin korteri ära. Laste tuba ei puutunud ettekäändel, et kass oli just sinna varjunud (kas on kasse, kes ei karda tolmuimejaid va need, kes salamisi robottolmuimejatega sõitu naudivad? Ähh, ma ei leia enam seda toredat kassivideot, kus kassid pimedas roombadel reivivad...), aga ma olen ka see ema, kes laseb lastel oma segaduses marineerida. Toitu nad tuppa ei vii, tolmu ka vahel võetakse, lihtsalt lauad on lookas igasugu pahna all. 

Seejärel tegin kikerhernekarrit. Minust on saamas see inimene, kes retsepti ei järgi, ära sa märgi. Toppisin igasugu maitseaineid segamini pannile ja mu meelest sai täitsa korraliku karri, sama hea, kui mingit täpset retsepti või valmismaitseainesegu kasutades. Imelik, poleks uskunudki. 

Hiljem kuulen, et kass möllab vist nende "uute" pallidega, mille ma koristamise käigus mööbli alt ja tagant leidsin, aga kuna kassi osas ei või iial kindel olla, siis läksin ja vaatasin. No muidugi, tõhk oli leidnud selle ainsa tomati, mille ma karrist üle jätsin, et hommikul võileivale panna ja kasutas seda pallina. Pidasin kassile loengu lõpetades sõnadega: "Kuidas sul ometi häbi ei ole?!" Sain oma vanemlikke oskusi kassi peal rakendada, laste peal tavaliselt vaja ei lähe. Kasutegur on ilmselt sama mõlemil ehk siis ümmargune null.

Jõuluks kutsuti külla, aga kuna sama inimene konkreetselt sisises eile kaubanduskeskuses mustanahaliste peale ning kiitis, et Kaubamajas karusnahad müügil, mille peale kuulutas, kuidas kõik loomakaitsjad võiks sinnasamusesse kerida, siis ma veel natuke mõtlen selle peale. 

Võtke mind ka kaasa! Tegelt ma ei taha. Tahaks lihtsalt koti peal istuda.

Kordussaade

Läksin helges lootuses oma eelmise aasta sama aja blogisissekandeid lugema, sest raudselt kirjutasin selle kikerhernekarri retsepti üles ju ka, aga no tutkit. Jälle hakka jalgratast leiutama, nii minulik.  

Et siis jah, kõik ülejäänud kodused va kass, on siis taas Austrias, seekord suisa jõuluks. Iga kell valiks eelmise aasta -22 ja päikselise ilma, kui sellise õuduse, mis siin. Austrias on kah sombune, seega mägedes erilisi vaateid pole, aga sinna lubab alates 25ndast selget ilma, meil on sama saast kuni aasta lõpuni, vähemalt yr.no andmetel. 

Postkastist leidsin sellise üllitise:

See oli huvitav, et kui Minile näitasin, siis tema esiotsa ei saanud pihta. Kolm trükiviga Caps Lock tekstides, huvitaval kombel kuulutuse sisus enam ei olnud. Kas mina oma töö eripära tõttu märkan ja pööritan silmi - kui minu ettevõttele selline reklaam tehtaks, ma küll seda välja saata ei julgeks. Või ongi täiesti suva, sest inimese aju asendab äärmiselt efektiivselt. Suisa nii efektiivselt, et mind on see hakanud töös segama. A la kirjutan automaatselt mingist nimest populaarsema variandi, kui tegelikult on mingi muu kirjas. Aju arvab, et tema on targem ja tegutseb pmst autocorrecti vaimus. Milleks meile keeletoimetajad? L. väitis, et tema lugenud, kuidas kõigist meediaväljaannetest ongi keeletoimetaja ametikoht kaotatud ja kui peatoimetaja jõuab üle vaadata, siis jõuab, aga üldiselt pole probleemi, keegi ei kobise ja kopikas jälle kokku hoitud. 

Ennustamisest veel - ma olen ka osav meedium täitsa, pakkusin, et mu aasta plaatide esikümne kaheksas koht, Fontaines D.C. "Romance" on sel aastal ka kriitikute edetabelites sees ning eile õhtul ilmuski ERRi suur koondtabel, kus antud plaat on nr 1. Kui veel sarnasusi tuua, siis Amyl and The Sniffers on ERR-i tabeli 22. koht, mul 27.