See on küll juba paari nädala tagune artikkel, aga ma ikkagi jagan, juba sellepärast, et mismõttes kaotavad artiklid, blogipostitused jms oma aktuaalsuse enam-vähem järgmisel päeval peale avaldumist?! Teiseks, need on absoluutselt minu mõtted, aga kenasti ja arusaadavalt ritta seatud ja mismõttes inimesed ei tundu sellest üldse aru saavat ning kehitavad ikka õlgu ja muudkui tarbivad kõike, mida reklaam käsib.
Mõni aeg tagasi üks inimene, kes on varem kurtnud oma majandusliku olukorra üle, pahandas, et mismõttes maksab see paganama Prime'i mürgijook, mida lapsed nõuavad, mingi 12 eurot, see ei ole ju normaalne, aga ma pean seda ostma, sest laps tahab. Ma tahaks ülbelt küsida, et kas su suuorgan ei tööta või? Kas sa ei ole võimeline oma lapsele seletama, et see ei ole normaalne? Kas sa ei adu, mis mõtteviisi sa nuumad? Einoh, ma tõesti olengi selline ema nagu olevat Merca olnud omal ajal, kelle tütar ütles, et Barbie on s***! Miks ma pean tõtt varjama? Selleks, et mu laps jumala eest mingiks autsaideriks ei jääks ja ikka massi sulanduks? L. oli ükspäev hästi naiivne, kui Mini rääkis, kuidas kõigil poistel on ühesugused..olid vist Air Jordani tossud vms. L. siiralt arvas, et no ega need siis neil originaalid pole, kes see ikka ostaks kasvueas lapsele ülesotaseid tosse? Ma hirsatasin naerma - otse loomulikult ostetakse nui neljaks kasvõi kõhu kõrvalt kokku hoides need originaal Air Jordanid, kui laps tahab. See on ju hea vanemluse etalon. Ainult halb lapsevanem selgitab, et see on skämm raha välja petmiseks ja ostab sulle mingid muud poole odavamad tossud. Lapse heaks ei tohi millestki kahju olla! Nagu Mikro sõbranna kuulutas - aga minu emmele meeldib raha kulutada! Aega tal kahjuks väga pole, rabab kahe koha peal tööd teha. Prioriteetide küsimus otse loomulikult, ma ei tea, mis mul viga on, et ma asju ei väärtusta ja eelistaks vähem aega tööl veeta. Jaa, osalt ma tean, privileegipimedus, mul oli materiaalselt kindlustatud lapsepõlv, aga ma ikkagi tean täpselt samast perest inimesi, kellest üks käib ainult Gucci-muccis ja elab rahateenimise nimel, et unustada puuduses veedetud lapsepõlv ja teine on nagu mina.
Mida need asjad teile annavad? Oh, mu ema helistab mulle ka enamasti selleks, et rääkida, mida uut ja uhket ta kaubandusvõrgust soetanud on. Miks mulle asjad üldse rõõmu ei tee? Ma sisemiselt veritsen kui klassijuhatajale tahetakse kolme soti eest raamat ja ehtepoe kinkekaart kinkida - mu jumal, raamatuid saab raamatukogust ja selle ehte hinna eest saaks juba reisile ju minna! Pean sundima end rahulikuks, mina olen imelik, normaalsed inimesed tahavadki kalleid ehteid, nipsasjakesi ja kinkeraamatuid, mida riiulile aukohale seada. Uus normaalsus on see, et kogu aeg korruta endale - asi on sinus, mitte teistes.
Palju on räägitud, et miks mitte tarbida, kui rahakott kannatab ja see asi su õnnelikuks teeb, aga mu meelest peaks edasi küsima, miks see ometi su õnnelikuks teeb? Juba kooliajal tundus reklaamipsühholoogia mulle õudse ja kurjakuulutava õppeainena, enamik nägi aga selles põnevat väljakutset. Tarbimine ei ole valik. Igasugu prügi sorteerimine, taaskasutus ja muu sarnane on mõttetu arvestades tootmise ja reklaami mõjuvõimuga. Keynes unustas oma mudelis inimpsühholoogia ja selle manipuleeritavuse. "Selle asemel, et rakendada tootlikkuse tõusu inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, nende vajaduste rahuldamiseks, tootmise vähendamiseks ja tööaja lühendamiseks – andes meile seeläbi tõelise vabaduse oma elu üle – kasutas meediatööstus tootlikkuse kasvu hoopis selleks, et panna inimesed rohkem tarbima."Ja enamik ei nurise ega pane tähelegi.
Naljakas, et kui võtta kaks suhtumist, siis enamikul jääb peale "Inimesed austavad mind, kui mul on palju uhkeid asju!", aga mitte "Keegi ahne värdjas saab mu vaevaga teenitud papi endale!". Mul jääb küll viimane. Ilmselt seepärast, et normaalne inimene on karjaloom, mina aga olen nahkhiir multifilmist "Ei lind ega loom".