Sääsed ja esoteerika

Esimesel päeval peale sääskede rünnakut oli mu ühel jalal 17 ja teisel 18 sügelevat paiset. Praegu ei ole enam lugenud, aga kindlasti on neid rohkem - talla all, varvaste otstes jne. Laps on samuti ära söödud - hommikul ärgates oli ta näos 3 punast paiset. Me oleme ilmselt sääskedele allergilised.
Või siis - nagu teab üks järjekordne ravitseja tänases Postimehes: Nimelt ründavad putukad rohkem selliseid inimesi, keda vaevavad muudki hädad. «Kel kõik tasakaalus, seda sääsed nii palju ei puutu.» Üsna sama idee, mida pakub välja teine "teadjanaine", näitlejanna Kleer Maibaum - vaktsineerida pole mõtet, sest haigustesse surevad ikka need, kellele selline surm määratud on.
Ma olen üritanud sellel teemal mitte eriti sõna võtta, sest tegemist on kõiki puudutava ja seetõttu alati vaidlusi tekitava teemaga, pealegi on mu peres palju meedikuid ja kodust kaasa saadud usk traditsioonilisse meditsiini võib mu arusaama liiga palju kallutada. Siiski paneb hämmastama see üha rohkem leviv alternatiivsuse usk - ma saan aru, et roheline on hea, ravimtaimed töötavad (teatud piirini) aga igasugu uriiniteraapiad, padu-vaktsineerimisvastased, vandenõuteoreetikud ja kodukootud nõiad on minu jaoks ikka natuke liig. Nimetame ju juba nõiaks inimest, kes kogu elu vanglas viibinud ja seal piisavalt inimesi ja nendega manipuleerimist tundma õppinud...
Briti kirjanik G.K. Chesterton on tähendanud, et kui inimesed lakkavad millessegi uskumast, siis ei tähenda see, et nad enam millessegi ei usu - tegelikult usuvad nad kõike (ükskordki leidsin tsitaadi üles :) Räägitakse ju ka seda, et kui kõvasti usud, siis asi aitabki, aga kui nii ei lähe ja selgub, et arstide sekkumiseks on juba liiga hilja? Või on inimesed tõesti riiklikes süsteemides nii pettunud, et haigusi peetakse paremaks ise ravida (või sisendada endale, et haigused ongi karistuseks kui elad oma elu valesti) ning kurjategijaid pendlimeestega taga otsida. Kõlab nagu keskaeg? Siis peeti ju näiteks vaimuhaigeid kurjast vaimust vaevatuteks ja raviks kuradi väljaajamist, mis sageli kõrvalmõjuna ka patsiendi enda hauda viis.
Huvitav on inimeste suur usk kusagilt kuuldud juttude õigsusse ja erapooletusse, samas kui aastaid tudeerinud arsti peetakse rumalaks ja suurfirmade poolt ajupestuks. Kedagi ei kõiguta eriti näited, et ükski pendlimees pole veel ühtegi kadunut leidnud, samas jäävad kõigile meelde üksikjuhtumid, kus arst on teinud vea või politsei oma töös jõuetuks jäänud.
Ma saan aru kui alternatiivide poole pöördutakse viimases hädas, kuid nende eelistamine traditsoonilistele ja läbiproovitud meetoditele on kahtlane, eriti veel kui need otsused puudutavad inimeste (laste) elu ja tervist.
Selle asemel, et koju sääsevõrk paigaldada ja end välja minnes mõne sääsetõrjevahendiga üle pritsida või suurema allergia puhul ravimit võtta, peaksin hoopis konsulteerima mõne imetohtriga, kes selgitaks välja, mis mul tegelikult viga on ja mu taas harmoonilisele teele aitaks ning siis ei oleks enam sääskedega ka muret. On mul midagi viga, et see variant mu koledasti kahtlema paneb?