esmaspäev, oktoober 25, 2010

Ürgemased ja need teised

Oli kord üks noor naine, kes sai Apgari skaalast valesti aru ning pidas seda hinnanguks oma sünnitusele. Et kui maksimumpunkte ei tule, siis on sünnitus aia taha läinud. Tänases Postimehes (netis see artikkel tasuline) kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme hindamisest hariduses ja ka selle mõjust edaspidisele elule. Lühidalt siis muutub hinnete tagaajamine asjaks iseeneses ja ka tulevases elus ei pruugi inimene suuta ilma hindamiseta hakkama saada, eriti tihti juhtuvat seda tüdrukutega, kes kõigest hingest tublid ja korralikud olla üritavad.
Hindamine. Enda võrdlemine teistega. Kas need ei ole mitte seotud? Näed - naabri-Pillel on kõik viied, miks sinul kehaline kolm on?
Aga kas sellise võrdluse käigus halvema hinde saanul läheb kindlasti ka eluteel halvemini? Ei lähe, enamasti. Kas see hindamine aga mõjutab teda ja ta enesehinnangut? Ilmselt küll.
Võrdlemine ja hindamine, mis mulle kõige rohkem meelehärmi põhjustab on taaskord seotud naiseks olemisega. Rents kirjutab ühest artiklist, mille kommentaarides üks "ürgemane" möllab - 99.9 % naistest on emainstinkt, laste kasvatamine on ainult naiste asi ja mehed hoidku eemale, sünnitamine on tore ja lastega kodus olemine samuti ERANDITULT nauditav. Ok, tegemist on äärmusega, aga ikkagi. Mida peavad tegema need õnnetud erandid kui tegelikult ongi enamik vaateid emadusele sellised?
Võtame kõigepealt sünnituse, mis peaks nii loomulik asi olema, et kõige parem oleks sellega kodus lemmikmuusikat kuulates tegeleda. Minu puhul ei alanud sünnitegevus iseenesest peale mitmetunniseid valusid. Mida ma valesti tegin? Ilmselt oleks ma vanal ajal olnud lihtsalt üks mutrike statistikas "sünnitusel surnud"...Kõik mu esivanemad jäid sünnitusel ellu, ilmselt hilisemaid aitas selles ka meditsiin ja seepärast minusugune erandlik "sünnitusvõimetu" sündiski. Kas minu laps on selle võrra aga kuidagi kehvem kui kahe tunniga kodus vanni sündinud? Kahtlen selles. Muide, lugesin sünnitusmajast kaasa saadud ajakirjast juttu naisest, kes oma kolmanda lapse stressivabalt kodus sünnitas ja kellel see sama laps sellest hoolimata oli beebieas palju närvilisem kui tema vanemad, haiglas stressiga ilmaletulnud vanemad õde-venda.
Järgmiseks imetamine - imeline võimalus oma lapsega koos olla ja tõelist lähedust nautida. Mina ütlen nüüd ausalt, et ma enne sünnitan uuesti kui soovin läbi elada rinnaga toitmise õudust. Ma tegin seda kokku 6 kuud ja tagantjärele mõtlen, et ehk oleks sellest loobumine olnud nii mulle kui lapsele stressivabam. Ilmselt siiski üritaksin järgmine kord uuesti rinnaga toita, sest see on ju lapsele äärmiselt vajalik. Samas on minu laps kõvasti vähem haige olnud kui tuttava 1,5 aastat rinda saanud järeltulija.
Ilmselt peaksid nii "korralik" sünnitamine kui ka imetamine ühe tõelise ema arsenali kuuluma. Rasket sünnitust ja/või keisrilõiget peetakse muide lausa sünnitusjärgse depressiooni üheks tekkepõhjuseks - naine mõtleb "ma ei saanud hakkama". Kas ilmaletulnud laps ei ole siis tõestuseks hakkamasaamisest? Aga kuidas, kui igal pool räägitakse loomulikust sünnitusest, rinnaga toitmise rõõmudest, edukast töö- ja pereelu ühildamisest ning sealjuures kommenteerivad "tõelised ürgemased"? Miks me neid kuulama peame? Ei peagi, aga oleme nii kangesti harjunud ennast teistega võrdlema ja oma sooritusi hindama.
Kui sellest lahti saaks, oleks ilmselt mitu korda ilusam elada. Enda poolt aga annab vist teha ainult seda, et ei pea enda eluviisi ja valikuid kõige õigemaks ega suru teistele peale. Ja ei loe "ürgemaste" arvamusi.

3 kommentaari:

  1. Nojah, need keda halvasti hinnatakse on häiritud.
    Aga need teised?- need kes saavad hea hinde- saavad ju edukogemuse, mis tõstab enesehinnangut mis omakorda taastoodab edu.
    Kui homme kaotataks koolis hinded, mis siis muutuks? Laps ju näeb, et Mari jooksis kiiremini, Tiina on ülihea suhtleja ja Peeter hiilgab matemaatikas. Keegi on alati parem ja keegi halvem.
    Mõte, et iga inimest hinnata tema enese kontekstis on imeline- aga oma elu elame me ju paraku ikkagi teiste targemate/paremate/ilusamatega koos.
    Soov kuhugi kuuluda ning saada tagasisidet on ju loomuomane? Või pole?

    VastaKustuta
  2. Ma oskan jälle kahjuks ainult enda kohta öelda, et muidugi oli mul hea meel viisi saada, see tõstis mu enesehinnangut küll. Samas harjusin ma sellega ehk liiga ära ja igasugused muusugused mitte nii kiitvad hinnangud hilisemas elus tekitasid paraja šoki - a la mina kui viieline õpilane ja nüüd niimoodi!
    Hinnete üks miinus on see ka, et ühe kooli 5 võib olla teise 3. Mäletan oma kooliajast sedagi, et kui kolmeline õpilane ka pingutas, siis heal juhul pandi talle 3+ aga viielise tööd ei vaevutud mõnikord isegi läbi lugema, sest teati, et ta on tubli. Kuuluvus teatud gruppi - viieline või kolmeline oli ühe kooli piires ehk liigagi kindel. Samas ei julgeks ma ka öelda, et hinnete ära kaotamine kõige targem tegu oleks. Ehk seda individuaalset lähenemist hinnete kõrvale rohkem? Aga koolid on ju suured ja õpetajate koormus samuti...

    VastaKustuta
  3. Aga miks mitte hinded 2ra kaotada? Mina olen k2inud koolis, kus ei pandud hindeid. Ka nii v6ib. Ja ei olnud yldse nii, et kohutav kaos oleks maad v6tnud, kujutagem ette. T2iesti normaalne oli. Miljon korda parem kui tavakoolis. Asi ei olnud mitte selles, et tahaks viit saada, vaid tahtsime nii, et kui 6petaja t66 2ra kontrollib, siis seal punast ei n2inud ja seel2bi tuli teadmine, et olen asjaga hakkama saanud. Mingeid numbreid polnud selle t6estamiseks vaja. K6ik lapsed tahtsid edukad olla ja k6ik v6imalikult 6igesti teha.

    Kui hiljem kesskkoolis k2isin ja hindeid sain, oli minu ainsaks eesm2rgiks teistest parem olemine, p2ris t6siselt! Kuigi mu l6putunnistusel oli kolm kolme, nelja nelja ja yle 10 viie, olin ma oma klassi parim 6pilane ega pingutanud mitte grammigi rohkem, sest "lagi" oli ju k2es. Hiljem m6tlen, et oleks v6inud ikka natuke pingutada ka, oleks praegu ehk kunstiajaloos ja muusikaajaloos ja muus taolises palju p2devam ja oleks endal parem olla... Aga n2ed, sinna see l2ks. See teistest parem olemine.

    VastaKustuta