reede, veebruar 10, 2012

Pinnud ja palgid

Olen nii arg, et hakkan peksa saamise vältimiseks hämama aga juhtusin eile üht blogi lugema, kus jutt tegelikult eriline rumalus ei olnudki, kuid tekstist imbus läbi kirjutaja tohutu enesearmastus ja vot sellist asja mina ei kannata. Kõik olgu ikka madalad nigu muru! Hakkasin ühte raamatut kah lugema, autoriks elav klassik ja jälle ei suutnud üle paarikümne lehekülje lugeda - andekas inimene küll, aga kas peab oma andekas olemisest kohe eraldi raamatu kirjutama?
Hakkasin siis mõtlema, et mis mind selle juures häirib. Enesekindlad inimesed on ju pigem positiivne nähtus - ma ei vaena eksperte kui nad oma teadmisi jagavad. Mulle tundub, et asi, mis mind tegelikult häirib, võiks kanda nimetust "eneseturundus". Selline käitumine siis, kus inimene üritab ennast mõõdutundetult kiites tegelikult lugejatelt midagi välja pressida - lihtsalt austust või siis lausa töökohta (arvamusliidrina). Mu meelest on seda vastik vaadata. Selliseid kirjatükke lugedes märkad kenasti ära, kuhu autor on midagi spetsiaalselt oma saba kergitamiseks sisse pannud. A la "järgnevast saavad aru ainult haritud inimesed"; "mina juba sünnist saati teadmisjanusena" jne - ja oh ei, nad ei kasuta sealjuures irooniat! Huvitav on aga see, et paljud inimesed ei tundu selliseid võtteid märkavat. Miks mina märkan? Sest tajun end ka vahel ise seesuguseid trikke kasutavat. Vastikuspuna levib palgeile kui ütlen süütu näoga: "Oi, mul tuli küll sel semestril rohkem kui 30 EAP-d!". Kirjutades ma õnneks seesuguseid asju ei kasuta, sest must-valgel karjuvad need asjad veel koledamini silma. Kui keegi vaielda tahab, siis mu meelest ülikoolis õppimise mainimine enesekiitus ei ole, lihtsalt eluline fakt. Kunagi üks tütarlaps lajatas, et tema võiks oma blogis ka oma doktoritöö teemal kirjutada aga vaevalt, et lugejad seda mõistaks. See nagu läheb mu meelest sinna saba kergitamise hulka, eriti kui arvesse võtta seda, et antud lause oli vastuseks küsimusele, miks ta oma blogis vaid labaseid teemasid kajastab (tegelt olen ma tark! ma olen doktorant, raisk!). Miks ma jälle arvan end asjast teadvat? Kunagi olen isegi selliseid nippe kasutanud kui mind lolliks Ida-Euroopa l****ks peeti, kes sõna "hedonist" õiget tähendust ei tea. Nüüdseks olen juba nii tark, et ei hakkaks ilmselt vaidlema inimesega, kes mind esimese pealevaatamise põhjal paika paneb.
Näed, nüüd ütlesin kohe sellise koleda lause, et "olen juba nii tark" - eks see ole tunnetuse küsimus ka, kes mida eputamiseks peab. Ilma palgita pinde kindlasti ei märkaks kah. (See lause sai lisatud näitamaks mu üüratut tolerantsi - tegelikult muidugi on palk teiste silmas ja minu omas heal juhul pind.)

4 kommentaari:

  1. Hmm, kusjuures mina tunnistan ausalt, et olen vahepeal "veits ära tõusnud", st ma tean, et budistliku maailmavaate järgi ei ole "paremat" ja "halvemat" inimest, aga iga kord, kui ma kohtan kedagi, kes täis peaga hakkab räuskama näiteks, et neegrid tulevad siia meie naisi ära võtma, tunnen ma küll, et raisk, ma ju olen ikka tiba parem.

    Aga samas näiteks lõputööst mittekirjutamisega ma seda küll ei seosta. Mina ka ei kirjuta lõputöödest just selle pärast, et keegi nagunii aru ei saa, isegi oma emaga ei räägi ma neist selle pärast, et selleks, et ta reaalselt aru saaks, kuidas toimib näiteks ülikooli süsteem (mitte isegi lõputöö teemast, enne peaks ta aru saama tänapäeva ülikoolist, mida on tema ajast sada korda reformitud), kuluks päris palju aega ja milleks, kui see talle eluliselt oluline ei ole. No ja blogiski ma saan aru, et teisi ei huvita nii palju see autor, kellest eesti keeles ainult üks raamat on ilmunud, mis ma ikka temast räägin, kui tõenäoliselt see kedagi ei koti. Ja see ei tähenda sugugi, et ma arvaksin, et ma olen parem neist, keda ei koti, või kasvõi targem, vaid just seda, et ma saan aru, et magister annab üsna kitsa suunitluse, nii et minu konkreetne akadeemiline huvivaldkond erineb teiste inimeste omast ja mina jälle ei saaks aru nende lõputööde teemadest või kasvõi ehitajaks õppija praktika nüanssidest.

    VastaKustuta
  2. No mu meelest on see ka muidugi normaalne, et keegi oma lõputööst ei kirjuta, lihtsalt se konkreetsel juhul tundus, et oma kraadi näidati ette kui tõestust tegeliku intelligentsi kohta ja kritiseerijate paika panemiseks.

    VastaKustuta
  3. Ḿa nüüd kaalun "kindlasti peab mind silmas", nagu alati, kui keegi kirjutab, et kellegi blogi oli nõme. Sest ma tean küll, et mul lööb kõrkus regulaarselt välja (eriti samadel juhtudel, millest Rents nüüd siin kirjutas) ja ma kasutan blogi osalt selle kinnipüüdmise kärbsepaberina: saan selle ülbuse kirjalikus tekstis kätte, tapan formaliiniga natuke veel ja kukun lahkama. Ja just sellepärast ei taha hästi ülbemaid kohti tekstist välja rookida: kust ma muidu ise teada saaks, kui ülbe ma täpselt olen.

    VastaKustuta
  4. See "nõme blogi" vist enam ei eksisteerigi ja ega ta muidu ülbe polnudki, mingi meessuhete lahkamise blogi lihtsalt.
    See "kindlasti on minu blogi nõme"-hirm on muidugi mul ka.

    VastaKustuta