Vahel eksib naisteajakirjadesse ka mõtlemapanevaid artikleid sisse. Viimases Buduaaris on lugu tublist eesti naisest Helen Marie Loorentsist, kes elab NYC-s ning töötab GlaxoSmithKline`i turundusdirektorina. Helen Marie läks peale 9. klassi lõpetamist USA-sse vahetusõpilaseks ja lõpetas keskkooli, seejärel sai Concordiast bakalaureuse ja magistrikraadi ning peale seda täiendas ennast New Yorgi Ülikoolis. Ta tunnistab ka ise, et väga olulised on tema jaoks olnud vanemate toetus ja suunamine. Ilmselt ka rahakott, nendivad paljud mõrult.
Nädalavahetusel olin koos ühe tavalise 13-aastase tüdrukuga. Ta ütles, et kui 16 täis saab, läheb ära Soome koristajaks.
Miks nii on? Miks mõni tahab kaugele lennata ja mõni mitte? Selle 13-aastase unistustetöö ei ole kindlasti mitte koristamine, ta lihtsalt ihkab, et tal oleks raha ja enda ümber vaadates näeb seda, et Eestis seda raha ei saa. Ma usun, et kõik tahavad hästi elada. Jama on see, et haridust ei nähta sageli hea elu võimaldajana - kõrgharidusega alampalgasaajaid on ju piisavalt. Head raha teenib välismaal ja selleks pole mingit haridust vaja. Kas see on lihtsalt kergema vastupanu teed minek või on tõepoolest selge see, et selline edulugu nagu Helen Mariel ei saa sündida suvalise maakoha keskklassi perest pärit lapsega? Kas hea hariduse saamiseks on vaja suurt raha? Mina ei tea tegelikult, kas ilma omapoolse kapitalita saaks vahetusõpilaseks minna. Ma ei arva, et meie koolid oleksid halvad aga selge on, et suurimad palgad on suurtes rahvusvahelistes ettevõtetes ja sinna TÜ karjäärilisti kaudu töötajaid ei otsita.
Või on siiski asi pigem geenides ja eeskujus? Kui ümberringi minnakse Soome ehitajateks ja koristajateks, kes motiveeriks kõrgemale lendama. Ega ma ei ütlegi, et kõik peaksid karjääri tegema, lihtsalt šokeerib see hetkelisest kasust mitte kaugemale nägemine - saad oma esimese koristajapalga kätte, ostad iPhone-i ära ja mis edasi? Ma ise ei olnud 13-aastasena kindlasti targem aga vähemalt niipalju olin kodunt eeskuju saanud, et loogilisena tundus ülikooli minek ja seejärel rikkaks saamine. Selle peale ma ei tulnud, et kõrgharidus võib ka alampalka tähendada.
Veel endast rääkides on kõige hullem see, et vanemad rääkisid mulle pidevalt seda välismaale minemise ja maailma nägemise juttu aga mina ei võtnud kuidagi vedu. Kodus ju hea ja mugav elada, sõbrad ümberringi - ei mina lähe kuskile. Ülikooliajal sain isegi stipendiumi välismaale minekuks aga lükkasin selle tagasi - ei julgenud minna, mõnusam oli kodus perekonda mängida. Kõik õpetajad ju hoiatasid selle eest - enne kodu mängimist mine käi maailmas ringi, muidu jäädki koju kopitama. Suurem osa jäigi.
Põhiküsimus ilmselt ongi, kuidas teha nii, et pubekaeas inimene oskaks hetkeolukorrast ka veidi kaugemale vaadata. Tore ju on kui sul on peika ja ägedad riided aga äkki oleks veel parem omada katusekorterit New Yorgis ja isiklikku stilisti? Ah, juba vanasõnagi ütleb ju, et parem varblane peos kui tuvi katusel.
Huvitav, kas see tüdruk seal NY-s ka õnnelik ja eluga rahul on?
VastaKustutaÜlikooli haridus annab elus rohkem valikuvõimalusi, kuid heaks spetsialistiks pole minu meelest enam oluline käia ülikoolides. Läbides praeguses avatus maailmas kursusi ja õppides iseseisvalt, on võimalik omandada kordi ja kordi parem haridus igas vallas kui ainult tahta ning õnneks muutub järjest tähtsusetumaks see "paber". Oluline on osata suunata lapsi tegelema asjadega, milleks neil on eeldusi ja huvi. Koristajaks peab ka olema oskusi ja eeldusi ning nt Soomes õpitakse seda erialana mitu aastat. Oma tütrele ma küll ainuvõimalikuks valikuks ülikooli ei soovita, küll aga proovin selgitada elukestva õppe vajalikkust ja oma huvide varajast märkamist.
PS - olen ise 2x ülikoolis käinud ja ühe korra ka lõpetanud, kuid ma ei tea kas mu elu oleks ilma selleta kehvem.
Jah, kõik on väga tore, kuid Eestile on ta kadunud. Meie peame ilma tema panuseta edasi elama ja oma noorusaastad, raha ja jõu kodumaa hüvanguks jätma. Keegi peab maksma ka kahevõrra. Ja see pole üldse tore.
VastaKustutaIndividualistlikud edulood on ilusad ja suurepärased, ent patta panna ei sünni.
Jah, kõik on väga tore, kuid Eestile on ta kadunud. Meie peame ilma tema panuseta edasi elama ja oma noorusaastad, raha ja jõu kodumaa hüvanguks jätma. Keegi peab maksma ka kahevõrra. Ja see pole üldse tore.
VastaKustutaIndividualistlikud edulood on ilusad ja suurepärased, ent patta panna ei sünni.
Karmen: artiklis väidab ta küll, et on oma eluga 100% rahul. Mina ülikooliharidust maha ei kannaks, sest see annab siiski laiapõhjalisema hariduse kui vaid ühe, ennast huvitava asja õppimine. Muidugi matsi kool ei riku. Oluline on, et üldse oma lapsi kuhugi suunataks, mulle on mulje jäänud, et päris paljud ei tee seda üldse. Kui laps teatab, et jätab kooli pooleli, siis lihtsalt laiutatakse käsi.
VastaKustutaOma huvid ja eeldused on küll äärmiselt olulised. Minu huvide kohta arvati näiteks, et neid pole mõtet süvendatult õppida, sest rikkaks nendega ei saa. Praegu arvan, et see oli natuke vale - kirega tehtud asjaga on palju kergem edukas olla ning sunnitult õpitud alal töötades niikuinii õnnelikuks ei saa.
Asjadest: samamoodi on kadunud Eestile ka need tuhanded koristajad, lapsehoidjad, baaridaamid ja ehitajad. Nemad ei saa aga sageli ka ise õnnelikuks ja oma potentsiaali arendatud.
Ma ütleks nii, et mis kasu on suurelt unistamisest, kui vaimuandeid eriti ei ole... Veelahe läheb sealt. Tõsi, vaesema pere lapsel on hariduse omandamine raskem, aga mina tean oma kodukohast vaesest perest pärit 3 poissi, kes kõik on praegu Eestis IT alal tipptegijad.
VastaKustutaVahetusüliõpilaseks ei käinud neist ilmselt keegi, aga kodu andis minimaalse toetuse, et 100 km kaugusel kõrgkoolis hakkama saada.
Jah, igaühes on mingi anne, aga näiteks tubliks kokaks või pottsepaks saamist ei peeta unistuseks. Ammugi mitte ajakirjaloo kangelaseks. Nii ongi lihtsama unistuse omaniku ainsaks lohutavaks alternatiiviks raha.
Bianka, vahetusüliõpilaseks käimiseks pole tihti raha vajagi - Erasmusega käies makstakse stipendiumi 5000-5500 krooni kuus, lisaks saab ühekordset sõidutoetust. See võimaldab üliõpilastel vahetusüliõpilaseks olemise perioodil umbes sama elatustaset säilitada kui Eestis. Mina käisin Austraalias DoRa stipendiumiga ja elasin seal paremini kui Eestis, sest Eestis pidin ma sama elatustaseme saavutamiseks tööd rabama, seal sain rahulikult õpingutele pühenduda. Aga mulle tundub, et just vaeste inimeste lapsed on harjunud vähem sebima ja on igasugu stipendiumivõimalustega vähem kursis/ei oska neid küsida, sest ei ole kodust näinud, et nii saab. Mul on ema raamatupidaja, kes on kokku puutunud ka igasuguste EL-i struktuuride ja taotlustega, nii et mul oli siht silma ees.
VastaKustutaLisaks on mul sõber, kes otsis sponsori ja läks Hiinasse magistriõppesse. Käiski firmast firmasse ja küsis, kes teda sponsoreerida tahab, saatis meile jne. Jõukate vanemate laps. Ja mul on tunne, et just selle koha peal on paljudel vaestel valehäbi ja imelik on "manguma minna", sest kardetakse, et neid samastatakse nende paljulapselistega, kes telekas suits hambus ja taarahunnik selja taga räägivad, kuidas riik ei hoolitse.
Ma olen ka päris palju kohanud suhtumist, et ülikool, phäh, sinna saab ju suure rahakotiga igaüks sisse ja kaebamisi sel teemal, et ei saadud peale keskkooli edasi õppima minna seetõttu, et raha ei olnud. Mu meelest on pigem tegemist enesepettusega ja kindlasti tulevad siin mängu nii vaimuannete vähesus kui ka ka see harjumatus sebida. No näiteks on selgunud, et inimene, kes väitis ülikooli vaid raha taga olevat, käis seal siiski katsetel ega saanud kuhugi sisse. Ma usun, et päris palju on neid, kes ilma vanemate toetuseta kõrgkooli on läinud aga nemad tavaliselt ei kurda.
VastaKustutaSelle 13-aastase puhul aga tundus mulle, et mitte mingeid muid ambitsioone peale raha ta ette ei kujutanudki. Kas selline mõtlemine on tingitud sellest, et kogu aeg enda ümber rahapuudust (ja sellest rääkimist) nähakse või on kohati ikka tegemist ka vaimupimedusega. Ma tahaks loota, et tegemist on viimasega, muidu on ikka väga jama, sest rahast jahutakse tänapäeval ju igal pool.
Ei ole päris nii, et see paber muutub aina tähtsusetumaks. Aina tähtsamaks muutub vastupidi. 90ndatel võis tutvuse kaudu 20-aastaselt esimese töökohana vastu võtta keskastme juhi oma, aga need ajad on nüüd möödas. Ilma hariduseta saavad jaole vaid need, kes kunagi õigel ajal jala ukse vahele panid või siis mingid tõeliselt andekad sebijad. Ja välismaal on ilma paberita üldse üsna lootusetu.
VastaKustutaLisaks annab ülikool hea põhja ja süsteemse mõtlemise ning neid hilisemaid kursusi on oluliselt mõnusam konteksti sobitada.
Kirjutan hea põhja ja süsteemse mõtlemise jutule alla.
VastaKustuta