reede, aprill 19, 2013

Milleks mulle lapsed?

Mad Max soovitas seda artiklit lugeda ja ma hakkasin siis kah kaasa mõtlema, et miks mina endale lapsed "soetasin". Ja kas kahetsen. Kõigepealt märkasin artiklis üht huvitavat kohta: "Kõik tema lastega sõbrannad pidavat kahetsema, et neil on lapsed. (Seejuures kõik tema lastetud sõbrannad kahetsevat, et neil lapsi pole.)" Et siis kahetsed igal juhul, see on ilmselt väga inimlik, et mõtled, aga mis oleks kui. No mina näiteks kahetsen, et ma rikkana kusagil soojal maal ei sündinud. Laste omamist ma aga päris niimoodi kahetsenud küll ei ole nagu artiklis nimetatud naisterahvad - et lapsed lausa ülehinnatud oleksid. Mingi lapsi ülistav kanaema ma kah pole, lihtsalt arvan, et mida rohkem kogemusi, seda parem ja lapsed on kahtlemata kogemus, mida mul lastetuna ei oleks. Mis mul lastetuna aga rohkem oleks? No ilmselt oleks rohkem ära joodud alkoholipudeleid...Ehk veidi rohkem külastatud üritusi...kuigi viimasel ajal on kõik üritused üheks massiks sulandunud ega paku enam suurt midagi ja huvitaval kombel tundub, et ühelgi üritusel ei käi ka need lastetud üle kolmekümnesed, ma ei tea, mis muud huvid neil on aga kuidagi igav on üksi äsja kahekümneste massis, kes kuulavad bände, mille hiilgeaegadel nad veel sipupükstes olid. Kas ma oleks tööalaselt edukam? Ei oleks, ja siin pole süüdi mitte lapsed vaid mu enda laiskus. Esimest last oodates olin ma lausa rõõmus, et pääsen töölt just selleks ajaks kui seal olid käimas tüütud ümberkorraldused - jah, selle asemel oleksin ma võinud ju härjal sarvist haarata, muutuste tuules esile kerkida ja karjääri näha..aga no krt, ei viitsi ju. Ma olen kõrvalt näinud, mis see karjääriinimese elu on - üks töö töö otsa, pappi küll tuleb aga pole enam aega, et seda kulutada. Ma tahaks hoopis palmi all puhata...Mõtlesin veel sedasi, et nii tore kui lapsed suuremaks saavad, on mul reisikaaslased omast käest võtta, sest L mul palmi alla ei taha ja muid sarnaste prioriteetidega tuttavaid kah pole ning üksinda ka nagu igav. Kuigi nüüd tuleb nentida, et tänapäeva maailmas ei olegi vist sooja sihtkohta, kuhu üks valge naine koos oma kahe tütrega reisida julgeks...Üldist enesearendamist lapsed mu meelest ei sega. Vähemalt siis kui sa päris üksinda nendega toime tulema ei pea. Kahtlustan, et need, kes koos lastega Lolo kanalit vahtima jäävad ja kodus manduvad, oleksid seda nii või naa ka ilma lasteta teinud. No ei tea mina ühtegi ärksa vaimuga inimest, kelle lapsed ära nüristanud oleks.
A miks ma rohkem lapsi ei taha? Ei taha mina rohkem sünnitada, mulle aitab - just sellest füüsilisest poolest - rase ma võiks olla, sellega mingeid probleeme mul pole aga see ööpäev valutamist, seda ma tõesti rohkem kogeda ei soovi. No ja eks materiaalne külg ka - ruumi pole kodus. Aga et ma ootaks pikisilmi laste suureks kasvamist, et oma eluga edasi minna, seda nagu ei ole. Nad ei takista.

8 kommentaari:

  1. Sa tsiteerid Piirsalut, kes tsiteerib mälu järgi kempsus loetud Vene naisteajakirjas olevat tsitaati.

    Arutelu algatamiseks OK, aga allikakriitika mõttes hullemat varianti vist ei ole olemas.

    VastaKustuta
  2. to Kaur

    Kas see, kui näiteks joodik ehk ebausaldusväärne allikas ütleb välja tõe, siis ei saa väide õige olla?

    Kas arvad, et mõni tuntud-haritud inimene julgeks avalikult midagi sellist tunnistada?

    See inimene tembeldataks ju väärakaks, mida näiteks mina sinu arvates kindlasti juba olen ja kui saaksid, siis elimineeriksid mind ühiskonnast.

    Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt paljastaksid mu isikuandmed, lootuses, et keegi mulle enam tööd ei paku ja satuksin avalikult põlu alla ning ei julgeks enam sõna võtta teemal, et lastetul inimesel on samuti õigus elada.

    VastaKustuta
  3. Ma kahtlustan, et laste saamist kahetsevad inimesed, kes ei suuda väljakutset enda jaoks tööle panna ja igatsevad tagasi aega, kui oli lihtsam. Phmt nõukanostalgia ja lastetusenostalgia on sarnased asjad.
    Kohanemisvõimetus ja vastutusvõimetus võtmesõnadeks. Selle asemel, et omakasvatet küüslauke näost sisse ajada ja rõõmustada, et küüslauk on hea, nutetakse taga aega, kui seal peenra asemel veel sõstrapõõsas oli.

    Mõttetu.

    VastaKustuta
  4. Üllatav, et niivõrd tõsine teema nii vähe kommentaare saab.

    Tegelikult see kinnitab mu teooriat, et enamus naisi ei soovi omaenda raseduse eest vastutust võtta. Valdavaks suhtumiseks mida olen näinud on see - "kui laps tahab tulla, las ta siis tuleb".

    See tähendab, et nemad ei püüagi antud protsessi kontrollida vaid keegi teine - mees, riik - vastutab lapse eostamise eest.

    USAs tehtud uuringus tunnistas 40% naisi, et nende rasedus oli soovimatu ehk siis "Ups, ma olen rase!" Tegelikult on see protsent palju suurem. Sest need tunnistasid "soovimatut" rasedust. Enamusel on aga suhtumine "kui laps tahab tulla, siis las tuleb."

    Kuidas saab laps TAHTA? Kas ta ise eostab ennast? Ei. Tegelikult ei soovi naised looduse poolt peale pandud tungiga võidelda ja seda kontrollida ning jäävad rasedaks hoolimata sellest, kas lapse üleskasvatamiseks on vahendeid või mitte ja hoolimata sellest, kas on endal piisavalt jõudu, et lapsega tegeleda. Enamusel seda viimast aga pole nagu pärast selgub ning algab süüdistamine. Riik peab last riietama-toitma ja laps on üleüldse "mehe oma". Tema tegi lapse. Tema üksi vastutab.


    P.S. Siia ilmub nüüd tõenäoliselt keegi, kes ütleb, et "Mina küll selline ei ole." Jah. Sina ei olegi. Aga ma räägin enamusest. Enamus naisi allub täielikult looduse sunnile, ei püüagi midagi mõistusega kontrollida ja see on põhjus, miks on nii palju vaesuses olevaid lapsi ja purunenud peresid.

    Soovimatus enda elu kontrollida on ka põhjus, miks naised vähem palka saavad. Nad lasevad loodusel end sinna-tänna tõugata.

    VastaKustuta
  5. Kas see just soovimatus on, pigem ehk oskamatus või harjumus. Noh, et kõigil on lapsed, ilmselt peaks siis mul ka olema.
    Aga seda, et lapsed justnimelt ise otsustavad kellele ja millal tulla, olen ma küll päris mitmest allikast kuulnud-lugenud. Huvitav, mis mõlgub mõttes neil, kes end nälgivasse Aafrikasee või asotsiaalsesse perekonda eostavad?

    VastaKustuta
  6. mis mõlgub mõttes neil, kes end nälgivasse Aafrikasee või asotsiaalsesse perekonda eostavad?

    Laste saamine annab turvalisuse isegi nälgivates riikides. Pärast seda sündmust on inimene täieõiguslik ühiskonna liige ja ühiskond hoolitseb tema eest - võtab ta täielikult omaks, sest lastega inimene on kontrolli all ja ühiskonnale pigem kasulik kui ohtlik. Suurendab ja selle tõttu tugevdab hulka.

    Turvalisus ja kuhugi kuulumise tunne on see, mille saavad vaesed naised sünnitades.

    Ilma lasteta peaks nad iga hommik õuduses peeglisse vaatama ja mõtlema - kes ma olen ja milleks ma elan? Sellele küsimusele pole suutnud aga vastata ka kõige targemad inimesed. See on üks pidev äng ja võitlus tühjuse jõududega.

    Inimene, kellel pole lapsi, on vaba. Kuid vabadus pole midagi meeldivat. On pidevad kahtlused, üksindus ja peamine - läheneva lõpu eelaimus, sest kohustustest vaba olles on aega mõelda enda eksistentsi üle. Selgub, et millelgi pole tähtsust ja tee mis sa teed - lõpuks niidetakse sind ikkagi maha.

    VastaKustuta
  7. Ma mõtlesin tegelikult seda "lapsed ise tulevad siia ilma"- teooriat silmas pidades, et miks peaks keegi tahtma viletsusse sündida. Selle teooria järgi peaks kõige rohkem lapsi olema rikastel aga nii ju pole.
    Elu mõttes mõeldes, mina olen enda jaoks "otsustanud" et elu mõte on hedonismis - püüda elust võimalikult palju naudingut saada, teist elu niikuinii ei tule ja milleks siis piinelda. Õudne on see kui inimene püüab teistele elada, sest ega teised seda küll hinnata oska. A la keegi ehitab pool elu enda pealt kokku hoides maja, et tulevastel põlvedel oleks, kus elada - tulevane põlv parseldab maja esimesel võimalusel maha...
    Aga eks see enda jaoks elamine on patuks muudetud jah.

    VastaKustuta
  8. Ei ole keegi seda patuks muutnud:))

    Lihtsalt üle 99% meie tööst teevad tegelikult ära masinad. Meie endi panus on tühisemast tühine.

    Nüüd aga jääb masinatel kütust järjest vähemaks ja tulemusena väheneb ka kõige selle arv, mis on masinate töö tulemus - soojus, toit, riided, teenused, turvalisus.

    See, mis enne oli tore asi - palju inimesi - muutub saabuva maailma valguses õuduseks, sest kõik need miljardid vajavad süüa ikkagi edasi.

    On alanud süüdistamine ja õigustamine.

    Kui leitaks uus võimas kütuseliik, siis võiks hedonismiühiskond edukalt vanaviisi edasi elada. See pole ideoloogia vaid lihtne loodusseadus.

    VastaKustuta