kolmapäev, detsember 18, 2013

Lastest ja asjadest

Ma olen alati mõelnud selle üle,  miks siis,  kui mõni vastne ema kaebab titega seotud teemade üle a la ei maga, ei söö, millal ta ometi seda ja toda tegema hakkab, vastab keegi alati, et see on alles algus, oota, kui ta kasvab, siis alles mured algavad jms. Väiksed lapsed väiksed mured, suured lapsed, suured mured. Puberteedieas võib ehk tõesti suurem jama tabada (aga ma siiski usun, et see tabab neid, kel varem miskit viltu läinud või kes ei taha lasta lapsel suureks kasvada) aga minu kogemuse järgi on väikelapseiga ikka kõvasti kergem ja ka huvitavam kui imikuiga. Piir läheb kusagilt sealt, kus laps rääkima õpib - lõpuks ometi tekib tal võimalus öelda, mis teda nutma ajab ja ma ei pea seda mõistatama. Ma saan lapsega rääkida ja talle asju seletada ning saan ka tagasisidet. Nunnu beebi eelistamine põnevale väikelapsele on justkui kaisulooma eelistamine huvitavale raamatule. Eks suur osa eelistabki muidugi. Ja paljudel lähebki laps peale beebieast välja kasvamist nö oma elu peale. Mänguasju küll ostetakse aga kasvatamisega tegeleb lasteaed ning erilist kokkupuutepunkti lapsega enam polegi. See, et ainuke aeg, mis lapsega päriselt koos ollakse, on tema beebiiga, on mu meelest inimeste enda viga. Seepärast ma alati kergitan ka kulmu kui öeldakse, et mitut last on kergem kasvatada kui ühte - selle all mõeldakse ju seda, et lapsed kasvatavad üksteist ja ise saad rahumeeli seriaale vahtida. Sellised omapäi kasvanud lapsed vajavadki vanemaid vaid selleks, et midagi saada ega oska hiljem puudust tunda koos veedetud ajast ning siis on jälle vanemad solvunud, et miks räägib mu laps minuga vaid siis kui pappi on vaja.
Jõulud on tulemas, lastele ostetakse kinke. Oeh, see on jube, mis toimub, vaestele teadmatutele vanavanematele soovitatakse poodides "poppe" mänguasju, mis maksavad hingehinda ("väiksed Furbyd on meil 30-40 eurot, no neil ei ole silmad nii liikuvad kui suurtel, aga suurtele on meil hetkel soodushind 67 eurot") ja millega heal juhul nädalake mängitakse. Ka Legode karbid on üha suuremaks läinud aga juppe on seal sees üha vähem ning needki aina enam spetsiifilised, mille juures laps palju fantaasiat kasutada ei saa. Eks lapsi ole erinevaid ja kindlasti mõned ka mängivad oma Barbiede ja Monster High-dega aga minu laps küll mitte ja ma ise ka oma Barbiede hunnikuga ei mänginud - nendega oli hea teiste ees uhkustada aga muidu kogusid nad riiulis tolmu. Tantsutrenni jõulupakki raamatut pakkides mõtlesin, et olen ilmselt ainuke hull lapsevanem, aga õnneks tuli välja, et raamatukinkijaid oli enamus (ei olegi veel maailm nii hukas). Loomulikult sai minu lapse sõbranna ikkagi ponide lossi - noh oli ju öeldud, et paluks sinna pakki mitte seda kõige hinnalisemat kinki panna aga vastavalt mingile uuringule olevatki keskmise lapse kingitus nii 60 eurot väärt - ponide loss on ju tõepoolest sellest lausa poole odavam. "Iga vanem teeb oma lapsele kingi ise"- praktika on nii või naa läbi kukkunud, sest alati leidub keegi, kes piiri pidada ei oska. Noh, lisaks oli meil veel üks õnnetuke, kes oli küll peole kohale veetud aga kellele emme-issi olid unustanud(?!) paki teha. Võib-olla oli see karm õppetund selleks, et aru saada, et jõulurõõm ei peitu asjades?

2 kommentaari:

Merily ütles ...

Ma olen ka alati sama asja mõelnud nagu sa esimeses lõigus kirjutad. Keegi kurdab midagi ja siis hakkab tulema "See on alles algus, oota kuni..." Mulle räägiti tükk aega, kui ma kurtsin, et laps ikka veel ei kõnni, et nautigu ma seda aega, nii lihtne ja hea on mittekõndiva laspsega. Ja nüüd, kui ta lõpuks kõnnib... No palju lihtsam on. Ja minu enda arvates on suurema lapsega ikka kordades lihtsam, kui imepisikese beebiga. Laps oskab end arusaadavakd teha, oskab omaette olla, magab terve öö, sööb ise jnejne.

Morgie ütles ...

Ja koolilapsega on lihtsam, kui lasteaialapsega. Muidugi, kui õigel ajal tegeleda, st lugemine enne kooli, jne.
Puberteediiga on teine tera, aga see on igal lapsel isemoodi ja see pole see vanus, kus sa midagi teha SAAKSID või PEAKSID tegema, see on see vanus, kus kõige raske ja olulisem on just tegemata jätta.