kolmapäev, juuli 19, 2017

Vasaku jala kolmapäev

Mingi kahtlane tähtedeseis on vist jälle või vasaku jala päev (samas ma astun vist igal hommikul vasaku jalaga voodist, olen ju vasakukäeline ning magan voodis vasakul pool), sest lisaks sellele, et katki läks täpselt see pakiautomaat, kus minu pakk sees oli ja selle parandamisest mulle teada ei antudki nagu lubati (paki sain lõpuks ikkagi kätte) ja lõuna ajal leidis aset imelik intsident, kui söögikohta astus sisse Putini pildiga särgis musklimees, kes küsis juhatust vanglasse - tal olla üks roolijoodik üle anda, olin sunnitud täna lapsed kontorisse kaasa vedama.

Nimelt testime puhkuseasendajate kandidaate (neid, kellele ma veel endast joogiseid pilte pole saata jõudnud) ja ükski mu häbelik kolleeg ei ole nõus seda hirmuäratavat tööd minu eest ära tegema. Igatahes pidi esimene katsetaja tulema kell 11. Seitse minutit peale seda aega nägin, et tüüp on FB-s online ja küsisin, et mis toimub? Tuli välja, et öötöö ja magas sisse. Vabandas siiralt ja mul oli ausalt öeldes kahjugi talle ära öelda, aga vabu aegu ka justkui enam pakkuda polnud. Mõtlema pani seegi, kuidas ta niimoodi öötöö kõrvalt üldse vastu peaks. Pool tundi hiljem sain sõnumi järgmiselt, kella 13-selt tulla lubajalt - ma ikka täna ei saa, äkki saaks reedel. Reedesse ma asju enam jätta küll ei tahtnud, aga kuna inimene selle ise välja pakkus, siis olin nõus. Oleks see sissemagaja ka teist võimalust soovinud, oleksin ilmselt tallegi andnud, aga ta vabandas siiralt ja nõustus, et on oma šansid maha mänginud.

Kuna juba kaks inimest olid ära öelnud, võtsin oma järeltulijad ja vedasin nad koju, et kella 14ks tagasi tulla - saavad teistel kõrvad natukenegi puhata. Jõudsin koju, avasin arvuti, kella kahene kirjutab - ma ikka ei saa, äkki reedel? Mul korra kihvatas, et mis mõttes, lihtsalt ei saa, on mingi mõjuv põhjus ka või ning kuna mõlemad äraütlejad olid noored, siis kerkisid silme ette kõik need artiklid sellest, kuidas uus põlvkond ongi vastutustundetu. Ma isegi usun, et vaatan neid kerge eelarvamusega reedel (kui nad siis kohale suvatsevad tulla), sest puhkuseasendaja võiks ikka 100% usaldusväärne inimene olla (no minu puhkus ju sõltub temast). Arvasin, et olen karm ja ülekohtune oma hinnangutes, eks ikka võib elus asju ette tulla, aga kõik inimesed, kellele täna sellest rääkisin, ütlesid kui ühest suust, et "mis krdi inimesed need sellised on, kes niimoodi kohale ei ilmu ega põhjenda?" Varasemate konkursside puhul pole meil sellist asja mitte kunagi ette tulnud.

Niisiis, olin juba üsna veendunud, et ega see poole neljane kandidaat ka kohale ei ilmu, kuigi tema oli vanema generatsiooni esindaja ja mul olid talle suured lootused pandud, kuna ta oli filoloog. Filoloog tuli, hakkas tegema ja mul oli tunne, et tal on hämming. Ma küll toonitasin mitu korda, et küsida on väga ok, küsida on isegi vajalik, aga tema poolt midagi ei tulnud. Käisin paar korda ise abi pakkumas, siis ilmnes, et ta oli programmis mingi mõttetu nüansi taha toppama jäänud, millest küsides kohe üle saaks, aga tema reaktsioon oli see, et "ma ei saa ikka üldse aru". Mitte tekstist, vaid programmist siis. Tekst, niipalju kui ma nägin, oli ideaalne. Mina tegin testi alla kümne minuti, eeldasin, et testijatel läheb kuskil pool tundi, poole testi peal on üks koht, kus kindlalt peab küsima, sest "üks imelik tabel tuleb ette", aga tund oli juba möödas ja ühtki küsimust tulnud ei olnud. Tahtsime ise ikka millalgi koju ka minna (ühe perfektsionistiga L. istus kunagi tund aega pärast tööaja lõppu, vigu oli vähe, aga no kuskil on mingi tasakaalupunkt kiiruse ja kvaliteedi vahel ikka ka) ja läksin uurima, mis värk on. Inimene ütles, et talle see töö ilmselt ikka üldse ei sobi ja jättis pooleli. Loomulikult, ei peagi sobima kõik tööd, aga mul oli kurb sellepärast, et ilmselgelt ta oleks kenasti hakkama saanud, programmi ära õppimine on aja küsimus, kui sa vaid julged abi paluda ja ise aktiivne oled, mitte keegi meist ei osanud seda linnulennult. Võib-olla muidugi ongi inimesi, kes suudavad perfektselt trükkida, kuid ei suuda majandada programmide puise loogikaga, kuigi mulle tundub, et sa ei saagi õppida, kui sa ei julge kahtluse korral küsida.

Oeh, homme jälle. Õnneks peavad lapsed kaasas olema ainult pool päeva, aga võib-olla on homme meil kontoris ka koer. Tähelepanu nõudev töö Segasummasuvilas.

9 kommentaari:

  1. ÕUDNE...
    Kas NIISUGUSEID teste tehakse ka tänapäeval veel?
    Mäletan, oli aasta 1992 ja asutus oli Eesti Telefon,
    pidin ka samasuguse "testi" läbi tegema, aga kuna mul
    oli see programm ammu olemas, siis oli see naljakas.

    VastaKustuta
  2. Milline see test oli? Mis seal teha vaja?

    Tunnen sulle kaasa. Päris nõutuks võtaks selline suhtumine tööotsijate poolt. Ju siis pole eriti vaja seda tööotsa. Elatakse selletagi piisavalt hästi. Müstika.

    VastaKustuta
  3. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  4. Ma natuke valesti kirjutasin, et test, pigem proovitöö siis, sest töö seisnekski selle programmi igapäevases kasutamises. Aadresside ja muude andmete sisestamine programmi, mis osaliselt ise need ka välja loeb, aga pole ideaalne nagu robotid ikka.

    VastaKustuta
  5. Mul üks doktorikraadiga sugulane otsib pmst tööd ja tema häda on, et enamik töökohti katkestab pärast kraadist kuulmist üldse suhtlemise ja ka need vähesed, kes reageerivad, paistavad heitunud. kuigi ta oleks nõus ka alla kvalifikatsiooni töötama. kohusetunnet jne peaks olema, sest ilma selleta doktorikraadi ära ei tee. kas mingi variant on ka, et kui klapib, siis saaks püsivamalt jääda või on konkreetselt ainult puhkuse ajaks vaja?

    VastaKustuta
  6. Ega mul on ka ausalt öeldes kurb näha inimesi, kes soovivad väga alla oma kvalifikatsiooni tööd teha (mis sest, et ma ise samasugune...), kuigi enamasti nad on etemad kui teised (on muidugi erandeid). Ikka nagu südames sooviks, et inimene leiaks erialast rakendust. Vähemalt osaajaga saaks meile jääda ka kauemaks, ma tõesti edasisi plaane ei tea, aga kuna päevad pole vennad, siis täna käinud inimesed olid kõik toredad, neist ilmselt ühe võtame.

    VastaKustuta
  7. no kas nad nüüd just _soovivad_ tingimata alla kvalifikatsiooni tööd teha. lihtsalt see aeg, kui kvalifikatsioonitöö on kasvõi ajutiselt ära kukkunud, on kah vaja millegagi leiba teenida. ja inimesel võib ju vabalt olla võimeid ja töötamiskalduvusi, mida tema doktorikraad ei kajasta.

    nt seesama doktorikraadiga sugulane on kuidagi intuitiivselt jube hea lapsehoidja (ja see on üks asi, mis teda praegu vee peal hoiabki). on lihtsalt selline hea taju, mismoodi lastega ringi käia.

    VastaKustuta
  8. Olenevalt valdkonnast, igal alal ei elagi grandist ära või seda ei jagu kõigile. Tuttava viimane erialane töökoht maksis talle sisuliselt miinimumi aga kui sul on pere, siis tahaks natukene enam. Vahel. Nüüd tänu keeleoskusele sai erafirmasse. Neil kolm doktorikraadiga inimest seal hetkel :) Hästi lahe seltskond ja tore tööandja. Lõputult ilmselt ei jaksaks aga vähemalt mingi perioodi elab üle, saab ehk majandusliks mõttes jaladki rohkem alla.
    Aga jah, norm töö liigub vist ikkagi pigem tuttavate tuttavate kaudu :) Sama kehtib töötajate leidmisel.

    VastaKustuta
  9. See tutvuste kaudu tööde mitte saamine liigitub ühe "ei lind ega loom"-elustiili miinuste hulka :) Ma sain tutvuse kaudu ainult oma esimesele töökohale, ülejäänud (ok, neid on ainult 2) olen kuulutuste kaudu leidnud. Tuttavate palkamisega on muidugi see häda, et pead inimest ikka läbi ja lõhki tundma, samuti on igasugu koondamised jms sel juhul raskemad. Ma ise alati imestan, kui mõni tuttav mu käest tööd küsib, sest mina ei tahaks iialgi mõne tuttava alluvuses töötada ja mul endal on ka ebamugav sellises olukorras teistele tööülesandeid jagada.

    VastaKustuta