neljapäev, oktoober 10, 2019

Kas peab sundima?

Ma alati imestan, kui loen kellegi kohta, kuidas too on tänulik, et vanemad lapsepõlves sundisid teda treenima/harjutama vms tegelikult hobiga tegelema.

Ma olen muidugi üsna jäle hedonist ka, ei saa aru, kuidas enesesundimine võiks lõppkokkuvõttes õnne õuele tuua. Punnitamisest sünnib üksnes rohkem punnitamist, hiljem oled end lihtsalt niivõrd võrku mässinud, et ei saa enam arugi, kuidas asjad võiks ka teistmoodi toimida.

Et mingit arengut ei tule, kui päevas kuus tundi ei harjuta või treeni? Nojah, ju siis nii on, aga kui ennast selleks ikka sundima pead, äkki polegi vaja? Ma justkui tunnistan ainult sünnilt geeniusi? Enamik geeniusi pidi tegelikult avastamata jääma, väga vabalt võib tuntuks saada andetum, aga töökas. Kas aga inimene on ikka õnnelik, kui edu taga on 5 % andekust ja 90 % tööd ning ülejäänu on puhas vedamine? Ok, täiskasvanu puhul võib töö tähendada ka seda, et asi pakub siiski naudingut. Töötan, sest meeldib. See on tore ja sobib, nii võiks olla. Aga laps? Kui laps ikka tõesti ei tunne vajadust kogu ärkveloleku aja treenida ja harjutada lootuses, et ühel päeval tuleb läbimurre ja asi hakkab päriselt meeldima ning välja tulema? Või on see siis lihtsalt piisavalt sisseharjunud?

Kas lapsepõlves sundimine on hädavajalik? Kas ei või olla, et avastad meeldiva tegevuse enda jaoks ise ja ilma sunnita? Või kehtib see ainult sõltuvusttekitavate ning ebatervislike tegevuste puhul?

Kui mu laps on rahul sellega, et saab võistlustel viimase koha ega leia, et selle vältimiseks peaks rohkem treenima? Kui ta harjutab pilli ainult etteantud harjutuste raames, heal juhul pool tundi päevas, kas siis peaks ähvardama, et sellisel asjal pole üldse mõtet ja mina su muusikakooli rohkem kinni ei maksa? Ma kaldun pigem sinnapoole, et las teeb hea tujuga palju tahab, sunnitult millegagi tegelemine ei anna mingit lisamotivatsiooni. Sel juhul on see samasugune töökasvatus nagu sõstarde korjamine, milleks lapsevanem sunnib, sest "laps peab harjuma, et töö on raske ja vastik, siis on tal elus kergem", kuigi sõstramoosi iseenesest vaja ei ole ja mis kokkuvõttes õpetab ainult niipalju, et laps ei taha elus sõstramoosi süüa, sest see meenutab talle nüri korjetööd. Võib-olla töötavad teised inimesed teistmoodi, võib-olla tõustakse tõesti just läbi raskuste tähtede poole, võib-olla laps tõesti tulevikus tänaks, et ma sundisin? Aga kui see on minu laps, minu geenid ja minu suhtumine, siis ma kahtlustan, et pigem mitte. Meil oli üks pool-psühhopaadist õpetaja kunagi koolis, kes meenutas heldimusega oma vanemaid, kes teda ikka korralikult peksnud olid väikeste koerustükkide eest - ainult tänu sellele kasvas minust korralik inimene, muidu oleksin ilmselt ammu noortevanglas (ok, see viimane oli minu liialdus ikkagi)! Ma kaldun arvama, et see on pigem enesesisendus - et no sellest kehvast kogemusest pidi ju ikkagi midagi kasulikku tulema, muidu oleks eriti nukker. "Igal asjal siin elus on põhjus!" - ei ole ikka küll, põhjused mõtlevad inimesed ise tagantjärele välja lihtsalt.

Läheb nagu läheb. Sellest, kes rohkem harjutab, ei pruugi tulla tippu, aga võib. Kas mingi asjaga tegeleda tasub ainult maksimumi peale välja minnes - täie raha eest? Kui meenutada neid lugusid, kus lapsevanemad laste trennides röögivad ja üksteisele kallale lähevad, siis tundub, et osa inimesi tõesti nii leiab. "Oleks mul sinu vanuses sinu võimalused olnud - oi, ma oleks kõigest viimast võtnud!"  - kui saaks oma elu ometi algusest peale uuesti elada, praeguste teadmiste ja võimalustega muidugi. Mu meelest natuke liiga suur koorem oma lapse õlgadele panekuks. Mina lubaks lapsel trenni/ringi pooleli jätta, kui talle seal ei meeldi.

Ma ise käisin kõigis oma trennides ja ringides alati ainult seltskonna pärast. Koolis käisin ka hea meelega ainult selle pärast. Meenub kohe sõna "ekstravert", aga millegipärast öeldes "ekstravert" kerkib silme ette keegi Krista Lensini sarnane tegelane, kellesuguste eest ma kiiruga põgenen.

P.S. Eelnev ei tähenda seda, et ma lapsele ei selgitaks, kuidas treenimine ja harjutamine peaks meistriks tegema ning üleöö imet oodata ei tasu. Lihtsalt, ma ei pane last konkreetselt tuppa kinni, sest "pilli on vaja harjutada" või "kõhulihaseid teha".

23 kommentaari:

  1. Kas ei ringle mitte teooria, et kui Beethoveni isa poleks teda sundinud muudkui harjutama ja harjutama, siis Beethoven poleks nii kaugele jõudnud?
    Samas ei tõesta mitte keegi seda ära, kas nii või naa. Äkki tast oleks kuulus helilooja saanud ka natuke vähem destruktiivse kasvatuse korral.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Seda ei tõesta jah kuidagi ära ja siis ongi parem öelda, et vaev tasus ära, muidu tuleks ju tunnistada, et sai ilmaasjata punnitatud.

      Kustuta
  2. Nii ja naa. Mind ei sundinud keegi, aga ometi käisin ma 100s trennis ja ringis. Oma last ma ei sundinud, ja ta loobus kõigest millega alustas.
    (õnneks?) käis ta koolis, mis õpetas ajaplaneerimist, rutiinitaluvust aj pingutamist. Muidu ma täna kahetseksin ja kardetavasti ka tema. Sest tänased edusammud on ta saanud just nimelt tänu nendele omadustele.

    Ehk siis, minu jaoks on huvitegevuse pluss just nendes muudes väärtustes + lisa sõbrad ja samade huvidega seltskond, mida klassis ei pruugi olla.

    Ja mina kahetsen, et mu vanemad ei sundinud mind muusikakooli lõpetama :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahetsemine on mu meelest kurnav ja kasutu tegevus, kunagi ei tea tagantjärgi valikute tulemusi ju.
      Mina jälle ei seosta ajaplaneerimist, rutiinitaluvust jms üldse huvialadega, mulle tundub, et need omadused kas on või pole ja väljenduvad nad ka enamasti inimesele olulistes valdkondades - võid ju jätta mõne asja pooleli, aga mõnes teises kohas vägagi pühendunud olla.

      Kustuta
    2. Mingil määral saab siiski arendada küll. Aga see oleneb vist peresisestest autoriteetidest ja suhetest.
      Mina nt olen veendunud, et täiskasvanu, kelle kodus, lapsepõlves pole kunagi pööratud tähelepanu teistega arvestamisele, ei õpi seda suurena ega oska isegi aimata, et see võib mõnes kontekstis olla probleem.
      Kortermajades on see tõsine teema nt kus inimene arva, et ta võib väljaspool ööraha käituda täpselt nii nagu tahab. No jah, juriidiliselt ilmselt võibki aga hea kasvatuse osa see päris ei ole. Vabaduse piirid tiheasutuses jms lõbud. Ideaalne naaber on hea kasvatuse saanud naaber :)

      Kustuta
    3. Ma pigem mõtlesingi selle "on või ei ole" all koduse kasvatuse, eeskuju ja geenide koosmõju. Kahtlen, et kool või muu kollektiiv seda oluliselt mõjutaks.

      Kustuta
    4. Mingis vanuses ma lisaks sõbrad, eriti kui nende sekka satub mõni väga tugev isiksus, kes kaasab su ka oma perekonna mõju sfääri.

      Kustuta
    5. No seda küll, et kumb on põhjus ja kumb tagajärg.
      Kui laps peab suutma planeerida- mul on trennini aega X tundi, ma pean jõudma süüa ja õppida, sest pärast ei jõua, ma pean need ja need asjad kaasa pakkima; buss süidab nii ja siis pean ümber istuma; ma väga ei viitii minna, aga teised ootavad ja sõltuvad minust; kuna ma ei taha treenerit ja gruppi alt vedada, siis pean enne jõudma ka harjutada; kolmap on raske kontrolltöö, aga kuna teisipäeval on kiire, siis oleks mõistlik õppimisega varem alustada; harjutamine on ilgelt tüütu, aga ma tahan kontserdil särada jne jne.

      ega tõesti, võimalik, et see laps, kes sellega hakkama ei saa jätabki pooleli. Ehk siis planeerimsioskus on enne ja trenn pärast :)

      PS. sellised lapsed on päriselt olemas sh mina. Ma muidugi ei tea, äkki tänapäeval enam pole. Sest kui vanem võtab vastutuse omale ( nagu nt Reet oma blogis õigeks pidas), siis ehk tõesti jäävad need oskused omandamata.

      Kustuta
    6. Ma kindlasti ei pea õigeks, et vanem vastutuse enda peale võtaks. Kuigi jah, ilmselt ongi tänapäeval enamik lapsevanemaid sellised, kes lapsi ringidesse viivad-toovad. Ma olen selle poolt, et kui ise käidud ei saa, siis ei saagi, aga no mul on see eelis, et elukoht kesklinn.

      Kustuta
    7. Vabandust, ma ei ole mitte kuskil väitnud, et lapsevanem peab lapse eest kõik ette-taha ära tegema. Vastutust võttev lapsevanem suunab, kasvatab ja õpetab elamise oskust, laiendades lapse isikliku vastutuse piire vastavalt lapse arenemisele. Palun minu sõnu mitte nii erakordselt rumalasti väänata.
      /lahkub pahuralt vasakule ära/

      Kustuta
    8. Vabandan, ma üldse ei teadnud, millisele postitusele viidati, vastasin kui anonüümsele arvamusele.

      Kustuta
  3. Ma arvan, et see oleneb ka mis rõhuga täiskasvanud seda oma lapsepõlve kohta ütlevad. Ma võin anda näite oma elust.
    Kuna mu isal oli muusikaline erihridus, siis oli meie peres elementaarne, et ka mina pidin õppima klaverit ning osalema kooriproovides. Mul oli eeldusi arenguks aga isa oli ses mõttes väga tore, et kunagi ei sundinud ega oodanud, et must tingimata midsgi tuleks. Lihtsalt seda peeti isapoolses peres osaks üldharidusest, sest muusikaklassis saime me teooriat, muusikaajalugu, harjumused tõsise muusika kuulamiseks.
    Ma olen selles mõttes jube tänulik, et ta mind omamoodi sundis ja ma ei anna pead, et ma poleks mingis vestluses kasutanud ka sama fraasi. Samas polnud see kunagi sundus kui selline. Pigem motivatsioon ja huvi ärgitamine isa poolt. Koosmängimised jms lisaks.
    Täiskasvanuna ma pole mingi fanaatik ses osas aga ma ei karda klassikalist muusikat ja olen pisut kursis ka muusikalektüüri ajalooga. Kehva mälu tõttu lambist asju ära ei tunne aga mulle väga meeldib vahelduseks tõsisiemat kuulata. Ma oskan hästi tehtud muusikat hinnata ja olen ses osas tänulik oma isale.
    Kui keegi oleks algklassides lasknud mul omal otsustada, siis ma ei oleks nii kaua muusikatundides käinud. Tean seda üsna kindlalt, sest ma pidin neid tunde koolis peale põhitööd ootama ja meil esines koolikiusamist. St ma vahel ikka vihkasin neid ootamisi seal aga kannatasin ära ja õppisin kokku 6 aastat.
    Mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma seda hinnata oskan.

    Ehk et see "sundimine" võib vahel täheldada ka suunamist ja motivatsiooni hoidmist. Eriti tänapäeval nagu ma olen aru saanud, siis lastel on palju vabadust ise otsustada ja sellist respekti kooli ees nagu vanasti, enam vist ei ole.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuskil ilmselt on see piir jah, kust alates on tegemist hea eeskuju ja suunamisega ning kust alates algab vanemate endi saavutusvajaduse välja elamine. Teisalt on väga raske ka välja selgitada, kas lapse vähene huvi asja vastu on hetkeline ja mööduv või polekski mõtet teda vaevata. Samas niikaua kui laps otse ei ütle, et ta tõesti üldse ei taha, ei näe ma mõtet sundida teda rohkem pingutama, ka keskpärasel tasemel harjutamisest on kasu ju.

      Kustuta
    2. Minu näide sarnane aga samas erinev. Peres olid teaduse ja spordiga tegelemine elementaarsed, muusika raadiost taustmüraks, kunstinäitustele vedas ema kõrvupidi tekitades eluaegse vastikuse. Teaduse vastu tundsin ise vastupandamatut huvi, spordiga tegelesin parasjagu viitsimata pingutada arvates, et tippu jõudmiseks pole piisavalt annet. Muusika ei tekita siiamaani mingeid emotsioone ja kunsti üritan vältida kuna ei mõista kumbagi. Inimesed on erinevad aga kahtlemata mõjutab lapsepõlves saadud suunamine.

      Kustuta
  4. Enamus tippusid pea igal alal spordist Nobeli laureaatideni väidavad nagu ühest suust, et edu taga on 90% tööd ja 10% annet. Raske hinnata palju seal tõtt on aga mingi iva peab olema, muidu poleks see jutt nii laialt levinud. Enda kogemuse najal julgen kaasa noogutada, sest laisa inimesena pole kuhugi tippu jõudnud :P Eneselohutuseks sobib muidugi mõtelda, et kas see tipp ikka hullu tööd väärt ongi, niisama kulgemine rahuldab mind täiesti. Paari päeva eest kui järjekordse oma vanuse kohta viisaka rekordi jooksin ütlesin kaasale poolnaljaga, et vaata milline jooksja oleks must saanud kui vaid trenni oleks viitsinud teha ;) Milleks üldse trügitakse tippu, on see kuulsusejanu, soov ennast ületada, tahtmine naabrist parem olla, ...

    Lapse seisukohast leian, et suunata on vaja, kuid mitte sundida tegelema alaga, mis endale tundub jube äge, aga lapsele huvi ei paku. Meil oli nii, et kehalise arenemise ja tervise mõttes võiks mingi spordiga tegeleda, valige ise. Tüdrukud läksid pisikestena karatesse ja käivad siiamaani, just maksid oma kuueteistkümnenda aastamaksu. Saavutusi on kah, aga trennis käivad mitte eesmärgiga maailmameistriks tulla vaid põhjusel, et meeldib nii väga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. No just, ma ka lohutan ennast tegelikult - ju polnud annet, ega see pingutaminegi poleks aidanud ja tegelikult on ilma selletagi tore :) Laisa inimese maailmavaade...Teisalt, hullem oleks ilmselt kasutult tipu nimel rühmata ja siis ikka sinna mitte jõuda.

      Kustuta
  5. Jah, sundima...
    see piir on olemas,
    kuid piiri enda mõisted,
    on muutunud oluliselt viimati.

    Millest me räägime?

    VastaKustuta
  6. OK, siit tuleb minu lugu. Mu isa oli kunstnik, omas nishis Eestis absoluutses tipus. Meid vennaga sunniti juba eelkooliajast alates kunstiga tegelema. Vihkasime kunstiringides käimist kõigest hingest, valetasime-viilisime nii kuis jaksasime, et hobiringi tundidest pääseda, vandusime teineteisele pühalikult, et meist kummastki IIALGI kunstnikku ei saa. Läks mõniteist aastat mööda, isa lahkus taevastele kunstiradadele, ja voilà, meie kaks sukeldusime üheskoos pikkadeks aastateks ülepeakaela kunstitegemisse, - näitamisse ja –müümisesse. Mine nüüd võta kinni, kas tänu lapsepõlves saadud sunnile, või sellest hoolimata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma tean sarnast lugu ühe Eesti tippmuusikategelase lapsest, kes samuti õrnas eas öökis ees terendava karjääri suunas, et tema küll mitte iialgi. Praegu samuti kenasti ettetallatud rajal edukalt tegutsemas.

      Kustuta
    2. Mina olen vastupidine näide. Minu ema ja isa olid omal ajal Eesti spordi tipus. Loomulikult pidid nii minust kui minu vennast sportlased tulema. Ma vihkasin ja jälestasin trenni kogu hingest. Ja siiamaani (olen üle 40) tunnen sporditegemise vastu suurt vastumeelsust. Vend on veits teistsugune, eluaegne hobisportlane, teeb mõnuga, aga vaat SUURT SPORTLAST nagu meie sportlastest vanemad meist voolida lootsid, et tulnud kummastki.

      Kustuta
  7. Anonüümne11:48 PM

    Anne on eelis nagu pikad jalad, suured rinnad, lauluhääl, mille juurde käib koostöö, et seda annet eksponeerida ja et olla veel parem tuleb harjutada ja õppida. Tuleb selgeks teha et õppimine ongi kordamine ja süsteemi loomine, väga tüütu tegevus, aga see teeb veel andekamaks, muidu on peakolu arusaamatust täis mis mõtleb ainult sexist. :)

    VastaKustuta
  8. Mul jäid lapsena vanemate algatatud hobid varem või hiljem katki; ja veidi hiljem otsisin endale ise ringid-koorid-värgid ja ka korraldasin ise selle, et ma sinna kohale jõuaksin; neisse jäin muidugi pidama.

    Ainus asi, mille kohta oletan, et vanemate suunamisest oli kasu, on see, et nad suunasid mind mängima. Muidu oleksin kogu aeg toas kägaras lugenud. Üks asi, et nad korraldasid seda, et ma väikese lapsena ümbruskonnas sõpru leiaks (ma ise poleks viitsinud otsida, aga kui juba sõprussuhted olid loodud, siis arenesid need edasi ja tore oli), aga teiseks arvan, et silmadele oli hea, et nad mind rohkem õue suunasid. Sest üks lühinägelikkuse vältimise-piiramise põhitegureid pidi olema (nagu tänapäeval teatakse) piisavalt palju piisavas valguses viibimine ja sellist valgust on peamiselt õues (kusjuures polevat isegi tähtis, kas laps seal õues loeb või jookseb ringi, põhiline, et valges oleks).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen lapsele hobisid korraldanud ainult siis, kui laps ise on huvi üles näidanud tegelikult. Ikka konkreetselt öelnud, et kas ma võin seal ja seal käima hakata. Ta lihtsalt ei võta neid eriti tõsiselt. Kohal muidugi käib ja paistab, et hea meelega, aga mingit lisaharjutamist küll ei tee.

      Silmade osas, just vaatasin lapse uut klassipilti. 0st prillikandjast esimeses klassis on saanud 4 prillikandjat neljandaks. Tundub kuidagi palju, ma olin omal ajal ikka pikalt ainuke õnnetu prill klassis. Toonased prillid olid ikka jube koledad, praegu kannavad lapsed õnneks enamasti uhkusega prille. See, et lapsed kordi vähem õues viibivad, on üsna ilmne.

      Kustuta