esmaspäev, november 02, 2020

Piret Raud. Verihurmade aed

 

Ma nii kartsin, et äkki on autor sellele loole mingisuguse õnneliku ja roosamannase lõpu külge keevitanud, aga õnneks ei olnud. Mulle väga meeldis kogu see kibe iroonia, ma isegi ei saa aru, mis helgusest teised inimesed selle raamatu juures räägivad. Kõik läheb ju nii nagu elus enamasti - kogemata elus vigade tegijad jäävad tühjade kätega, samal ajal kui tahtlikud skeemitajad uljalt edasi põrutavad.

Renate on raudselt nüüd üks mu lemmik ebameeldivaid tegelasi kirjanduses. Selline imeline ilmeksimatu helge-valge esiemme, kes väsimatult kõiki teisi paika paneb, neist üle sõidab ja manipuleerib, üle jääb vaid käsi laiutada ja tõdeda, et küll ikka mõni oskab elada. Kõrvalt vaatad, et võigas, kuid saad aru - inimene ise peab end ingliks. Läbi elu nagu tank oma vooruslikkuse lehvides. Ja nii nad lähevad, sest nad ei kahtle endis kunagi ja nad teavad, kuidas õigesti elada.

Kui sa sellistega kohtud, siis tunned end nagu raamatu teine tegelane Ella: " "Kus te praegu olla tahaksite?" Ella tegi silmad lahti, Need olid ootamatult kirkad. Ja ta naeratas, ta tõepoolest naeratas. Naeratas ja ütles: "Oma väikses kirstus mulla all."" (lk 88) 

Mu meelest oli nende kahe vastasseis selle loo koomiliseks teljeks. Mulle meeldis, kuivõrd stereotüüpselt Renatet kujutatud oli. Ilmselt kellelegi, kes end Renates ära tundis, ei olnud see osa absoluutselt naljakas. Siinkohal ma naersin näiteks täiega: "Sellised naised (keda Renate-sugused ei hinda siis) ei hooli koorilaulust ega rahvatantsust, nad teevad reeglina halvasti süüa ja unustavad pluusi küljest ära tulnud nööbi tagasi õmmelda. Nad ei osale koristustalgutel ega võta sõna koosolekutel, ei pea meeles tuttavate sünnipäevi, jäävad kohtumistele hiljaks ja teevad nalja seal, kus ollakse väärikad." (lk 166) Renate on väärikas, viks ja viisakas, cleanliness is next to godliness. Renate on tõeliselt hirmuäratav. Katsu, et sa temasugustest eemale hoitud saad! Nad loobivad su eksimuse eest kividega surnuks, sest nemad on veendunud, et on patuta. 

Romaani teise telje moodustavad kurb paar Elina ja Joonatan, kelle kaudu räägitakse klammerdumise hukutavast olemusest. Ma ei seedi klammerdujaid, nad tekitavad minus paanilist hirmu ja äratõukereaktsiooni nagu ka raamatu-Elinas, kuid autor on suutnud ka klammerdujat inimlikust küljest näidata. Tema ju vaeseke tõepoolest lihtsalt armastab natuke liiga palju, ta tahab sind üllatada, õnnelikuks teha ja ta on tõelises segaduses kui sa reageerid sellele kõigele ootamatul moel. Ta ei manipuleeri ega mängi mingeid mänge, ta lihtsalt on selline õnnetuke, kes ei saa teisiti, kui sind täiega endale hoides. Joonatan vist lõpuks isegi taipab, aga siis on juba liiga hilja. Kas sellisest armastamise stiilist saab välja kasvada? Raamat näitab ainult seda, et seesugune suhe vabade inimeste vahel võimalik ei ole.

Manipuleerimine tunduski olevat üks keskseid teemasid kogu raamatus. Kes tahtlikult, kes tahtmatult, aga millegi imeliseni ei näi see tee kedagi viivat. "Sa ei näe enam oma lapsi!", "Sa ei tohi mind maha jätta!" - see ei ole armastus. Kokkuvõttes pigem kurb kui helge, aga lugeda on lihtne ja sageli lõbustavgi. Lõpuks aga tahaks ikkagi teada - inimesed, miks te teete niimoodi?

 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar