See on küll juba paari nädala tagune artikkel, aga ma ikkagi jagan, juba sellepärast, et mismõttes kaotavad artiklid, blogipostitused jms oma aktuaalsuse enam-vähem järgmisel päeval peale avaldumist?! Teiseks, need on absoluutselt minu mõtted, aga kenasti ja arusaadavalt ritta seatud ja mismõttes inimesed ei tundu sellest üldse aru saavat ning kehitavad ikka õlgu ja muudkui tarbivad kõike, mida reklaam käsib.
Mõni aeg tagasi üks inimene, kes on varem kurtnud oma majandusliku olukorra üle, pahandas, et mismõttes maksab see paganama Prime'i mürgijook, mida lapsed nõuavad, mingi 12 eurot, see ei ole ju normaalne, aga ma pean seda ostma, sest laps tahab. Ma tahaks ülbelt küsida, et kas su suuorgan ei tööta või? Kas sa ei ole võimeline oma lapsele seletama, et see ei ole normaalne? Kas sa ei adu, mis mõtteviisi sa nuumad? Einoh, ma tõesti olengi selline ema nagu olevat Merca olnud omal ajal, kelle tütar ütles, et Barbie on s***! Miks ma pean tõtt varjama? Selleks, et mu laps jumala eest mingiks autsaideriks ei jääks ja ikka massi sulanduks? L. oli ükspäev hästi naiivne, kui Mini rääkis, kuidas kõigil poistel on ühesugused..olid vist Air Jordani tossud vms. L. siiralt arvas, et no ega need siis neil originaalid pole, kes see ikka ostaks kasvueas lapsele ülesotaseid tosse? Ma hirsatasin naerma - otse loomulikult ostetakse nui neljaks kasvõi kõhu kõrvalt kokku hoides need originaal Air Jordanid, kui laps tahab. See on ju hea vanemluse etalon. Ainult halb lapsevanem selgitab, et see on skämm raha välja petmiseks ja ostab sulle mingid muud poole odavamad tossud. Lapse heaks ei tohi millestki kahju olla! Nagu Mikro sõbranna kuulutas - aga minu emmele meeldib raha kulutada! Aega tal kahjuks väga pole, rabab kahe koha peal tööd teha. Prioriteetide küsimus otse loomulikult, ma ei tea, mis mul viga on, et ma asju ei väärtusta ja eelistaks vähem aega tööl veeta. Jaa, osalt ma tean, privileegipimedus, mul oli materiaalselt kindlustatud lapsepõlv, aga ma ikkagi tean täpselt samast perest inimesi, kellest üks käib ainult Gucci-muccis ja elab rahateenimise nimel, et unustada puuduses veedetud lapsepõlv ja teine on nagu mina.
Mida need asjad teile annavad? Oh, mu ema helistab mulle ka enamasti selleks, et rääkida, mida uut ja uhket ta kaubandusvõrgust soetanud on. Miks mulle asjad üldse rõõmu ei tee? Ma sisemiselt veritsen kui klassijuhatajale tahetakse kolme soti eest raamat ja ehtepoe kinkekaart kinkida - mu jumal, raamatuid saab raamatukogust ja selle ehte hinna eest saaks juba reisile ju minna! Pean sundima end rahulikuks, mina olen imelik, normaalsed inimesed tahavadki kalleid ehteid, nipsasjakesi ja kinkeraamatuid, mida riiulile aukohale seada. Uus normaalsus on see, et kogu aeg korruta endale - asi on sinus, mitte teistes.
Palju on räägitud, et miks mitte tarbida, kui rahakott kannatab ja see asi su õnnelikuks teeb, aga mu meelest peaks edasi küsima, miks see ometi su õnnelikuks teeb? Juba kooliajal tundus reklaamipsühholoogia mulle õudse ja kurjakuulutava õppeainena, enamik nägi aga selles põnevat väljakutset. Tarbimine ei ole valik. Igasugu prügi sorteerimine, taaskasutus ja muu sarnane on mõttetu arvestades tootmise ja reklaami mõjuvõimuga. Keynes unustas oma mudelis inimpsühholoogia ja selle manipuleeritavuse. "Selle asemel, et rakendada tootlikkuse tõusu inimeste elukvaliteedi tõstmiseks, nende vajaduste rahuldamiseks, tootmise vähendamiseks ja tööaja lühendamiseks – andes meile seeläbi tõelise vabaduse oma elu üle – kasutas meediatööstus tootlikkuse kasvu hoopis selleks, et panna inimesed rohkem tarbima."Ja enamik ei nurise ega pane tähelegi.
Naljakas, et kui võtta kaks suhtumist, siis enamikul jääb peale "Inimesed austavad mind, kui mul on palju uhkeid asju!", aga mitte "Keegi ahne värdjas saab mu vaevaga teenitud papi endale!". Mul jääb küll viimane. Ilmselt seepärast, et normaalne inimene on karjaloom, mina aga olen nahkhiir multifilmist "Ei lind ega loom".
Ma olen sinuga sada protsenti nõus. Mina kasvasin suhtelises vaesuses ja ma kipun ikka rohkem raha kulutama, justkui kompenseeriks see lapse eas jäämata jäänu.
VastaKustutaOma laste pealt ma jälle imestan, et nemad väga ei ole raha kulutajad. Või teine poeg on (emmesse :D). Aga juba väiksest peale hoidsid nad oma taskuraha kuude ja aastate kaupa alles ning praegugi pean ma mitu nädalat või kuud neid masseerima, et läheks koos poodi neile uusi riideid või jalatseid ostma, asjadest rääkimata. Selles mõttes on täielik õnnistus, sest üksikemana oleks ikka väga keeruline olnud neile kõiki neid vingeid tosse ja uusi tehnikavidinaid osta, mida klassikaaslased omasid.
Sõbrantsi lapsed olid need, kes popid lasteasjad ära põlgasid. Draama oli nt barbie teemadel, laps sai lasteaias jõulupakikingutuseks ja nuttis, sest see oli nii nõme! Siis me sellest ka pikalt rääkisime ja mulle jäi kauaks kummitama väide, et ta on oma lapsed lasteaia alguseks imekombel suutnud kasvatada mittemanipuleeritavateks. Ilmselt see nii oli, sisemiselt hästi tugevad inimesed on nad kõik olnud.
VastaKustutaKuna mul olid ka sel ajal sama vanad ristilapsed ja hoopis teistsuguse taustaga, siis oli põnev jälgida. Neile ikka üritasime poppe asju orgunnida, sest suurpere ise ei saanud lubada ja no hirmus kihk oli. Ikka ju teed lapsukestele vahel head meelt :)
Ehk et see vist kõik nõuab hästi tugevat isiksust, et vastu panna ja oma asja ajada.
Mõlemast perest on siiski täiesti asjalikud noored kasvanud, kuigi teise pere omad oskavad paremini teistega arvestada. Ei ole oma asja ajamises nii egoistlikeks kasvanud.
Ilmselt mõjutatavus või siis mitte tuleb ikka mingi taagaga, vastavalt kas siis miinusmärgi või plussiga.
Artikliga seoses unustasin lisada, hiljuti rääkis üks IT inimene, kes omakorda vahendas ehituvaldkonna moetrende, et ehitajal oli tekkinud poetänaval dilemma. Tänapäeval väidetavalt installitakse ehituse käigus süsteemi miskine lõhnavidin, mis seostub sulle just selle ketiga ja meelitab poodi. Ja kuna poode ehitati sinna tänavale mitu jutti, siis hakkasid kaks "lõhnamasinat" teineteist segama ja sellest tekkis igavene dilemma ja probleemidehunnik, sest kuidagi tuli lahendada ja mõlemad soovisid siiski lõhnavidinat kasutama hakata.
VastaKustutaMa ei olnud sellistest asjadest kuulnudki.
Tartus on Tasku CCC kingapoes spetsiifiline lõhn, ma algul arvasin, et seoses sellega, et poest saab otse Ränduri pubisse ja sealsed lõhnad käiksid muidu ka üle nende poe, aga mine sa tea. Loomakliinikutes olevat ju väidetavalt see nipp, et õhku pritsitakse rahustavaid feromoone, seepärast lasebki kass end loomaarstil väntsutada, aga kodus lööb omanikule kihvad kätte.
KustutaIlmselt tuleb suhtumine lapsepõlvest kaasa, kas tahad ilmtingimata mingisse gruppi kuuluda või oled individualist kel grupi arvamusest savi. Grupikuuluvuse olulisust suruvad kõik ühiskonnad peale, nii kommunistlikud kui lääne liberaalsed. Põhjused küll erinevad: kas koos kannatamine või raha teenimine. Võrreldes trendide jälgijatega elavad individualistid elavad palju lahedamalt ja stressivabamalt sama sissetuleku juures: pappi kulutavad enda huvide tarbeks mitte naabrist parem olemiseks. Kapitalistliku ühiskonna majandusmudel põhineb tarbimise kasvul, mida üritatakse stimuleerida kõigi mõeldavate vahenditega. Enamus inimestest püüab rohkem raha teenida eesmärgiga surres rohkem asju omada. Seda illustreerib väga hästi ameerikas kasutatav mõõdupuu: How much are you worth (palju sa väärt oled) ehk mitu dollarit on su pangaarve, investeeringute ja vara (miinus võlad) summaarne väärtus.
VastaKustutaMul poeg hiljuti tutvustas mind sellega, kuidas prügisorteerimine TEGELIKULT käima peaks. Nt pakendid, mille ma korralikult koeral puhtaks lasen lakkuda ja siis pakendiprügikasti panen, sealt pakendekonteinerisse vean ja omast arust kõik Õigesti teen, visatakse sorteerimiskeskuses tavaprükki, sest sisaldavad kaht erinevat plastikut. Kõik, milles on erinevad materjalid koos, olmesse, sest sealt lõpetavad nad nagunii.
VastaKustutaMa vihastasin end roheliseks. Mitte seepärast, et prügi sorteerides asjatult ponnistasin ja miks nad ometi siis sortimiskeskuses, maitea, ei lõika plastikust kinniteid kilekoti pealt ära, üks asi ühte ümbertöötlusse, teine teise - kuigi nad VÕIKSID seda teha. Vaid just selle pärast, et nad raisad müüvad mulle mitmest plastikust pakendeid ja pärast olen MINA süüdi, et ma ei osta mingit erikallist ökopakendis toodet, minu pakendeid ei saa taasakasutada, paha mina.
Nagu - veits vale isik, keda süüdistada või mis?!
Jap, see tarbijale kohustuseks tehtud prügisorteerimine on üks lootusetu võitlus, kus isegi asjaga otseselt seotud isikud päris täpselt ei tea, mida ja kuidas, isegi biojäätmete puhul, mis peaks enam-vähem kõige loogilisemalt eraldatav olema, selgus, et sõltub, kas see biojääde läheb edasi kütteks või kompostiks, mis siis veel muust rääkida.
KustutaNende imeliste pudeli küljest mitte lahti tulevate korkide puhul ka nüüd avastati, et oi-oi, hoopis rohkem tekitab see asi plasti. Nagu kas enne siis mingeid uuringuid ei tehtud, et seda avastada? Tundubki, et ainuke, millega arvestatakse, on tarbija mõjutamine - näe, meie pakendis on nüüd nii ja nii palju vähem plasti, osta seda, siis oled tubli, aga kas sellel ka mingit sisulist pointi on va müügiargument, see pole tähtis.
Täpselt nii.
VastaKustutaVäga hea artikkel on, aitäh!
Mina olen ka see loll, kes ei saa aru lõputu majanduskasvu ülistamisest, sest kuidas saaks majandus üldse lõputult kasvada, meil on ju ainult üks maakera? Ja ma jälestan müügi- ja tootmisstrateegiaid, mis sunnivad mind mõttetult tihti tarbeesemeid välja vahetama, sest katkiminek või moraalne vananemine on juba eos sisse programmeeritud.
Ma kahtlustan, et asi ei ole ainult koduses kasvatuses. Kindlasti on midagi saadud kaasa kodust, aga oma osa on ka kaasasündinud psüühikal. Ma armastan turvalisust ja selles võib märgata mingeid kergelt autistlikke jooni, kuidas ma vajan, et mu ümbritsevas keskkonnas oleks pikaajaliselt stabiilseid kindlaid usaldusväärseid elemente. Kleit, mis ei lagune peale viit talve kandmist ära, ideaalis (kui ikka selga mahub) võiks kanda 50 aastat. Tolmuimeja, mille ostmise aastat enam ei mäletatagi. Vanaisa oma kätega tehtud täispuidust mööbel, mis on suuteline veel sadu aastaid kasutatav püsima.
Uued asjad on mõnikord siiski toredad, aga vanade asjade uute vastu vahetamine mitte. Mis mõttes ma pean alles 3 aastat tagasi saadud telefoni välja vahetama, sest ei tööta enam korralikult?! Ja igasugused tarkvara uuendamsed on saatanast. Ma siiamaani mäletan õudusega, kui nii blogger kui wp paar aastat tagasi ära muudeti. Fb uuendamine oli ka trauma.
Hetkel õpin keraamikat ja uurin tarvikute hindu. Väga hea potikeder maksab umbes paar tuhat. Ei ole odav, vähemalt minu jaoks mitte. Aga! Väga haruldasel kombel on need potikedrad ehitatud kestma aastakümneid, sõna otseses mõttes! See on nii südantsoojendav, et keegi kusagil maailmas ikka veel teeb tööriistu, mis ei olegi programmeeritud kohe peale garantii lõppu katki minema!
Ma pakuks ka, et see on mingi kombo kasvatusest ja geenidest nagu kõik muugi. Ühe pere lapsed ei ole ühtmoodi selles asjas.
KustutaTeisalt, see turvalisusvajadus on nii ja naa, põhimõtteliselt nõus, ma ka monogaam ja ühes kohas töötaja, aga on teisigi ses osas minuga sarnaseid, kes osa turvatundest saavad just sellest, et saab minna poodi ja osta, kuigi ka nemad hindavad asju, mis kestavad.
ma mõistan mõnevõrra nii asjadehoidjaid kui -ostjaid.
KustutaOlen ise üle igasuguse mõõdu parandaja, nõelun asju, mis teiste silmis enam nõelumist ei vääri, ja kannan trööbeldamisriietena uskumatult auguliseks kulunud asju. Sest mida kauem ma midagi kasutan, seda nunnum ta tundub ja nõelutud asi tundub seepärast väärtuslikum kui uus.
Aga asjade ostmine annab jälle pisukese võimutunde. See isu tuleb ebakindluse hetkedel, kui tundub, et maailm libiseb käest ja ma ei kontrolli enam oma elus midagi.
Seda kontrollitunnet annavad ka muud asjad, aga need muud asjad tahavad rohkem kohe ja praegu kättesaadavat energiat ja kui seda pole võtta, siis on lihtsam võtta rahaks akumuleeritud energia.
Jaa, ma usun seda, aga mu kogemuse kohaselt annab see maru ruttu tagasilöögi - mind küll häirib, kui mind ümbritseb mingi kola ja hilbud, mida ma ei vaja ja mis ruumi nõuavad. Mul vanematekodus on näiteks üks tuba, mis on tuubil manti täis ja kuhu kunagi kedagi ei lubata, sest piinlik, noh.
Kustutakõige julgem on siis osta midagi, mis saab otsa.
KustutaLugupeetav neiu. Proua. Misiganes.
VastaKustutaMõtlesin ja mulle ka soovitati, et "Devolutsiooni" võiks arvustada naisterahvas, soovitatavalt norm mutt. Mul tulite pähe sina ja Rents ja Rents teab ise, kas ja millal ta midagi minu kirjutatut nõus arvustama on, sest ta arvab, et ma hakkan nagunii virisema.
Aga sina. Sina oled teema. Ja mul on mõned autorieksekad veel alles tasuta välja jagada. Kui sa tahaks, saada mulle mail murumuna ätt gmail punkt com ja lepime kokku, kuhu automaati ja mis su telefon on.