Minu toksiline suhe

Hiljuti lugesin, kuidas keegi püüdis mõista toksilisi suhteid - no et kui ikka midagi head pakutakse kogu jama ära kannatamise eest, eks siis ilmselt kannatad ka. Mõtlesin siis, et ega ikka ei kannata küll, MINA küll ei kannataks, vastik mõeldagi!

No ja siis tuli jälle elu ja valgustas mind. Kui keegi veel mäletab, siis eelmisel suvel oli meil väike mure sellega, et Tommy pissis vahepeal kott-tooli ja kakas ukse ette. Tol korral sai tema käitumist põhjendatud sellega, et majja kolis kaks uut kassi. Nüüdseks on need kaks kassi juba välja kolinud ja pikka aega pole mingeid hädasid olnud ka. Kuni selle korrani, mil me Rootsis käisime. Siis ma juba veidi kahtlustasin, et tegu on hoopis sellega, et talle ei meeldi, kui mina ära lähen. Kui ma tagasi tulin, siis ta näiteks keeras mulle demonstratiivselt selja ega tulnud näugudes tervitama nagu tavalisel päeval, mil ma töölt tulen. 

Seekord siis tulime juba neljapäeval suvilasse ära. L. pakkis oma spordikotti ja see seisis avatult keset tuba, kui Tommy läks lihtsalt ja tegi oma soru sinna sisse. Mis selgemat märki veel tahta? Koti pakkimine on ju märk sellest, et kavatsetakse pikemaks ära minna. Õnneks oli kotis kõige peal mingi jõletu Viru Valge reklaamiga arvutikott, mis kumjast kangast ning punt klantspaberil ajakirju, läbi mille kusi tervet kotti õnnistama ei pääsenud. Aga no võigas igaljuhul. Eks paar krõbedamat sõna läks lendu, aga no mis sa kassiga teed - pealegi awww, ta armastab meid niii palju, et ei kannata lahkuminekut. Otsa tibukene. Täielik toksiline suhe ju! Ainult suurest armastusest teeb ta kõike paha...

Hiljem helistasin Minile ja täpselt kõne ajal, ilmselt oli mu hääl läbi telefoni kuulda, kuses Tommy kott-tooli täis. Laps käratas: "Sa igavene vastik must rott!" Pärast jätkus see raudselt: "Oh sa mu pisike nunnu kuserotike!"

No tegelikult on see siiski murettekitav olukord. Ma ei taha, et kass mul terve kodu ära reostab. Võtta kass endaga igale poole kaasa? Esiteks igale poole ei saa ja teiseks ta vihkab reisimist ning kuseb kandekoti samamoodi täis. Peab kandekoti asemele puuri ostma, sealt pole vast nii suurt ohtu, et vedelik läbi lekib. Siiani oleme kasutanud veekindlaid aluslinu lihtsalt, aga need võivad paigast nihkuda. Kassi kellegi teise hoole alla anda ka ei saa, ta saab sellest äärmiselt suure stressi, kunagi proovisin enda vanemate juurde viia, kass oli pool aega kuskil köögikapi all värisemas, ei söönud jne. Lõpuks olid vanemad juba ise sama suures stressis, et loom sureb hirmust ära. Ta saab mul kohe kümne aastaseks ka, sellist juba ümber ei õpeta. Ongi üks arg, klammerduv ja ärevushäire all kannatav loom. Teistel on küll normaalsed kassid, mõni käib matkamas kaasas, mõnele meeldib autosõit, aga vot meile sattus selline praakeksemplar. Aga see-eest kõige armsam. 

Kuserott oma kusekotil

 

Cunty

Hakkasin mõtlema, kuidas ma lihtsalt teatud situatsioonides ei saa teistmoodi käituda kui ma käitun ja siis tekkis idee, et kas äkki üldse saabki?

Selline situatsioon - olete mingis ebamugavas olukorras a la kastate kardina taga lilli, kass seljas, kui heliseb telefon - te ei võtaks seda ise vastu, sest käed kinni jne, helistaks tagasi, aga järeltulija teeb karuteene ja ulatab teile selle telefoni. Ja siis teete vea ja vastate telefonile kärsitu häälega. Jah, te tegelikult nägite, kes helistas, Miss Nartsissist, ja te olete juba korra selles olukorras olnud, aga loodate, et äkki seekord. Ei, Miss Nartsissist on professionaal hääletooni hindama ja küsib kohe: "Miks sa minuga sellise häälega räägid?? Mis halb tuju jälle või? Ei no ega pole vaja ju rääkida, kui meil selline tuju on!" ja viskab toru ära vajutab kõne kinni. Fakkadi fakk, raisk. Sa tegelikult ei jõudnud midagi peale selle neetud kärsitu "Jaaa!" öeldagi. Kas sa oleks saanud sinna vahele öelda normaalse, rahuliku häälega - "Ei kullake, ma ei ole halvas tujus, lihtsalt käed olid kinni ja kass hõõrus seljas ja no näed, lipsaski suust see kärsitu jaakene, südamest vabandan, mida sa soovisid minuga rääkida?" Olgem ausad, ei. Ma ei oleks seda suutnud. Ma oleksin suutnud ainult täpselt selle sama "ebameeldiva" häälega sisistada, et ei kurat, ma ei ole halvas tujus, mida sa tahad? Pole mitte mingit võimalust, et ma oleksin suutnud kuidagi teisiti reageerida. Kas ja kuidas te suudate rõõmsaks-rahulikuks jääda, kui keegi teid ilmaasjata halvas tujus olemises süüdistab?

Nüüd ta ootab juba nädal aega, et ma helistaks ja vabandaks oma jõletu käitumise pärast. Ma ei suuda seda ka. Ma lihtsalt ei suuda. 

Ajalugu piltides

Kaheksas mai, akna taga tiirleb lumehelbeid. Vaatan vahelduseks vanu fotosid, et tõdeda - sama ilm alates oktoobrist, samad riided aastaringselt.

ERM-is

Mulle hirmsasti meeldis see Ryoji Ikeda näitus, algul õnnestus seda peaaegu üksinda vaadata ka, see andis efekti juurde, paraku päädis kogu kombo räige peavaluga - sähviv valgus ja tugevad helid, kuigi selle eest hoiatati ka, ei arvanud, et mulle mõjub, aga mõjus. 

Kuskil külmas keldris, õlu näpus

 

 

See vend

See vend suvatseb nüüd iga kord kui ma paariks päevaks kodunt ära lähen (ka siis, kui keegi teine temaga sel ajal kodus on) kott-tooli pissida ja esikusse kakada. Milline rõõm! Ja et ta siis muul ajal minust eriti hooliks, oo ei. Pakkusin juba, et teeks tast saabuvaks kümnendaks juubeliks äkki topise või krae. 

Seal sinise sõõri sees on inimene

Mida kõike saab teha inimesekõrguse ragulka ja kartmatute kaaslastega. L. otsib arboristi koolitust ilma tüütute loenguteta botaanikast. Ma loodan, ta ei leia, sest ega alt vaadata on ka hirmus. Vahepeal ronis ta kanalisatsioonivõrku ka, aga sellest kahjuks head pilti ei saanud. 

Baltimaade jämedaim kadakas, Lätis.

Vahepeal on isegi päike paistnud, kas sa näed. 

Vihmaussil on pissihäda

Pandju saarele minek, praegu enam ei tohi, sest linnud hauduvad. See oli ka üks ilus päev, kuigi tuult ikka oli nagu näha. Mulle nii meeldib see Tallinna siluett, mida pildilt näha küll pole.