Ma olen niiii kole!

Ei, mina ei ole. Mina olen kõige ilusam. Seda tasub endale öelda ja uskuda. Siis võid mõnikord vihase tujuga peeglist mööda marssida ja peegelpildile käratada, et "mida sa, siga, vahid!?" Ise samal ajal teades, et sa siga ei ole. Ma tean, see on loll komme, eriti kui sul on lapsed - nemad võivad seda tõsiselt võtta kui sa jälle end paksuks, lolliks ja koledaks sõimad, kusjuures ma isegi ei eelda, et keegi hakkaks selle peale vastupidist väitma, iial pole hakatud ja ma ise oma sõnu ka ei usu, aga millegipärast on selline kena komme küljes. Vist seepärast ma hästi ei usu ka neid teisi, kes ennast avalikult materdavad - küllap nemadki sisimas teavad, et nad on täiesti talutavad tegelased. 

Aga lapsed, eelkõige teismelised on üks keeruline kamp. Ma arvan, et selles eas arvasin ka mina tõsimeeli, et elu oleks lill, kui ma vaid normaalne välja näeks. Ma ei mäleta, kas ma end kunagi päriselt koledaks oleksin pidanud - selliseks tegid mu prillid, kole soeng ja hambaklambrid, mis olid mulle kurjade täiskasvanute poolt külge poogitud, aga ma tahtsin olla just nimelt ilusaks hinnatud. Kusjuures ma teadsin, et ilu on subjektiivne - ma ei saanud nõustuda, et need, keda tolles eas ilusaks peeti, seda päriselt üle teiste olnud oleks - nad lihtsalt vastasid mingile hetkel kehtivale standardile. Koledus oli üldse selline Ugly Betty stiil - valed riided, vale soeng, mingid asjad, mida koledaks peeti (a la tedretähnid), tagasihoidlik iseloom. Üks "kole" tüdruk sai meil pärast missiks. Ehk siis teismeliseea ilu on absoluutselt mõttetu kategooria. A sa seleta neile seda. Neile, kes ohivad klassipilti vaadates, et issand, ma näen välja nagu ristkülik! Ma hämmastusin, et ruut või ring olla oleks veel kummalisem ju? Kuidagi mäletan, et meil oli tol ajal majanduslikult üks nirumaid ajastuid, 90ndate algus, aga ometi olid kõik lapsed klassipildil erinevad, tänapäeval on kõik ühesugused ristkülikud - mitte keegi ei ole pildil teistest erinevate riietega, kõigil on teksad, tossud, dressikas - vähestel juhtudel mingi pluus - kombo. Täielik sooneutraalsus võiks öelda. Ma ei kritiseeri, lihtsalt kummaline on. Sama ühetaolisus oli ka põhikooli lõpuaktusel, kus 90% tüdrukutest kandis ühesugust kleiti - ühevärviline, maani, läikivast kangast. 

Enda koledaks pidamine oli teema tegelt. No ma siis imestasin sellele omast arust sookollile, et kuidas saad sina nõnda kole olla, kui meie su isaga nõnda kaunid oleme? Ta vastas tõsiselt, et geenid ei avaldu enamasti üks-ühele. No mis sa teed sellisega. Mulle otseselt keegi "kole" ei öelnud, ja kui öeldi, näiteks hiljem Rate.ee-s, siis oli ju selge, et see on lihtsalt trollimiseks, kuigi vihaseks ajas küll jah. Aga isegi kui otse ei öeldud, siis imestama pani fakt, et kedagi ju peeti ilusaks. Miks mitte mind? See vist oligi see, mis tekitas soovi "ilus" olla. Ehk siis teadmine oli olemas, et krt, olen ju ilus küll, aga miks nemad seda ei näe siis?! Ikka see vaata-vaata-vaata mind! Vanusega tuli teadmine, et ilusaks saada on maru lihtne - pea püsti ja läheb. Lihtsam on kindlasti neil, kellele maast madalast on kinnitatud, et nad on jube kaunid printsessid, kuigi sellega on see paradoks, et vananemine tuleb neile enamasti šokina. Teadmine, et oled ilus, peab tulema su enda seest, mitte teiste suust, siis ei saa seda miski kõigutada. A tee sa seda teismelisele selgeks.

Mõtlen, et ehk sõltub palju ka kollektiivist, kuhu satud. Ei mäleta, et Minil iluga mingit teemat oleks olnud, ta on alati julgenud oma teed käia ja omamoodi olla nagu terve nende klass. Nad olid (ja on see uus klass ka suures plaanis) omavahel toetavad, mitte võistlevad nagu Mikro klass.  

Masendav

Eile ma sain üsnagi šoki, sellise masendava, mis paneb tundma, et maailm on veel koledam paik, kui varem tundus. See klassikaline - temast ma seda küll ei oleks oodanud-hetk. Lugesin ka tolle postituse kommentaarid läbi, et veenduda, ega ma millestki valesti aru saanud, aga ei. Keegi naine ütles ka: "Varem ma austasin teid" ja kõik, kõik kommentaarid olid negatiivselt üllatunud. Mis iseenesest on ju tegelikult hea märk - on ikka normaalseid, empaatilisi inimesi küll. Aga et postitaja seda ei ole, see tuli sahmaka külma veena. Ma jätsin tol hetkel asja sinnapaika, mõtlesin, et äkki ikka ongi mingi sotsiaalne eksperiment? No aga kuidas ta on, miks, ei ole loogiline. Täna on postitus kustutatud. 

Ma ei usalda ühtki inimest, kes oma postitusi kustutab. Punkt. 

Kogu lugu pani mu ikka mõtlema sellele vanale heale autori isiku ja tema loomingu vahelisele seosele. Nojaa, kõik ütlevad ju, et autor paneb ikka väga palju endast oma loomingusse, neid ei saa eraldada jne. Aga, aga. See inimene on konkreetselt nii palju head kirjutanud! (Jajah, kui nüüd hästi järele mõelda, siis eks tekstides ole ka kohati seda empaatiat vajaka olnud, aga ma mõtlesin koguaeg, et see on poos, stiilivõte - ei saa ju olla nii hea kirjanik ilma empaatiat omamata, aga no näed, saab küll..) Ma nüüd mõtlen, et äkki need "pahad kultuuriinimesed", kes on millegi jõledaga vahele jäänud ja ära tühistatud, on ikkagi vaid veepealne osa. Äkki kui veidi uurida, selgub, et väga paljud on samasugused mädaõunad, lihtsalt pole vahele jäänud? Kas siis poleks mõistlik lihtsalt sellega leppida, tunnistada, et ok, eks ta üks siga oli, a vähemalt kirjutab/näitleb/laulab/luuletab hästi? Muidu ei jäägi varsti enam kedagi alles? 

Süvenemisest, nii et piinlik

Lugesin ka seda Lendava head ja mitmeid mõtteid tekitavat postitust.  Ja hakkasin mõtlema selle süvenemise üle, et miks on mõnel inimesel kombeks kuhugi jäneseurgu kukkuda ja seal rapsima hakata, selle asemel, et "normaalse inimese" kombel tegelda vaid sellega, mis praktilist kasu toob ja sedagi teatud mõistlikkuse piirini. Üks mu hobikaaslane muuseas väitis väga targalt, et on suur privileeg tegeleda tänapäeva maailmas millegagi, mis mitte mingit materiaalset hüve sisse ei too. Nimelt oma hobist hakkasingi mõtlema. Ega ma alustasin L-i kõrvalt selle geopeitusega ka kuidagi skeptiliselt, seejärel tuli veidi entusiasmi, aga no mitte sel tasemel, et oleks end iga ilmaga välja ajanud ja mingeid maatrikseid täita püüdnud. Ehk siis selline tavakasutaja tase - kui on ilma ja kena koht, eks vaatame, kas siin mõni aare ka end peidab. Ma ei teagi, millal see asi tuurid taha võttis, vist siis kui avastasin, et on olemas statistika. Oo, statistika, mu arm! Ega ma teoorias tugev ole, lihtsalt hirmsasti meeldivad igasugu graafikud, keskmised (vaadata, kuidas need kõiguvad...) jms. Jumal teab, miks. Väiksena ju koostasin nimekirju. Lihtsalt niisama. Igatahes praegu on asjad juba niikaugel (ehk miks ma blogima ei jõua), et on vaja täita maatrikseid, väljakutseid jne - just sellel päeval on vaja leida teatud parameetritega aare. L. vahel teavitab, palju auto aastane läbisõit jälle suurenenud on, sest no ega kodu lähedalt enam palju võtta pole. Ja imelik on ka, kui keegi küsib, et mis te nädalavahetusel teete või kus olete, no ja kuidas sa ütled siis, et Tallinnas, teine arvab, et šoppate või käite teatris, aga meie oleme kuskil Männiku karjääri taga võsas. Jääme ebamääraseks ühesõnaga. Mõned on juba aru saama hakanud, et "ah, te jälle kuskil võsas, jah?" Ja siis on kaasmängijad. Need päris hullud. Need, kes sõidavad mingi aarde järele Albaaniasse näiteks. Kellel on maatriks paarkümmend korda täis saadud. Meil sai esimest korda 2500 päevaga. Nendega on nii hea rääkida, nemad ju saavad aru. Kusjuures ei ole mingit kindlat mängija-tüüpi. Inimesi on absoluutselt erinevatelt elualadelt, lihtsam on muidugi neil, kes saavad endale nomaadi elustiili lubada töö tõttu, aga on ka teistsuguseid. Eesti üks produktiivsemaid peitjaid on näiteks tipp-kirurg. Ma ei tea, mismoodi ta seda teeb. Aga jah, otsimisaega graafikuga inimestel nii palju muidugi pole. Huvitav ongi see, et ega ma ei suuda välja mõelda, mis meid peale selle mängukire veel ühendaks, kõiki meid aktiivseid mängijaid, kelledest paljudega oleme nüüd aastate jooksul tuttavaks saanud. Ma kujutan ette, et sama asi on paljude muude kirglike huvidega - mingi rahvas käib mööda maratone, keegi mööda kalastusvõistlusi. Kindlasti on ka geopeituses sotsiaalsus mõne jaoks oluline komponent, paljude jaoks aga absoluutselt mitte. Korraldatakse kohtumisi, aga kõik neil kindlasti ei käi, me ka algul ei julgenud, aga selgus, et sarnaste huvidega inimestega on täitsa tore vestelda. Aga jah, praegu on dilemma, kas sõita striigi jätkamiseks paariks tunniks bussiga pealinna või on see ikka ebamõistlik, sest vahemaad on ka seal aja möödudes ühe suuremaks läinud (varem oli pealinnas pea iga 300 meetri tagant midagi leida, nüüd on juba enamik üles leitud) ja need neli tundi bussis on pagana tüütud. Kas normaalne inimene teeks seda? Normaalne inimene koristaks vabal päeval kodu või läheks šoppama ja spaasse. Ja ma isegi ei hakka rääkima varustusest, mille iga hardcore-geopeitur endale soetama peab (mängu moto on muide "tegemist on tasuta hobiga!") - meil on SUP laud, õng, ronimisvarustus, räätsad, sukeldumas on L. käinud + igasugu pisividinad nagu UV-lamp jms. Ehk siis annab korralikult sinna jäneseurgu kaevuda. Aga ma olen seal urus õnnelik! See on täielik paralleelmaailm päris maailma kõrval, ma saan täiskasvanuna lihtsalt mängida. Ma tahan puhata ja mängida! Ma tahan, et kogu mu elu oleks üks puhkamine ja mäng, kas see on tõesti palju tahetud? Aga jah, ma möönan, et teatud piirini on see siiski suur privileeg, omada aega hobidega tegelemiseks. Ometi mingi vaba aeg on meist enamikul olemas, aga suurem osa kasutab ka seda sihipäraselt pärismaailmas, mitte ei kaevu jäneseurgudesse. Miks see nii on, seda ma ei oska seletada. 

Ega blogimine on ju ka sarnane "imelik" hobi - et no miks sa loed võõraste inimeste mõtteid, mis see sulle annab, loe parem erialast kirjandust, sellest on kasu :) Eriti, meiesuguste, raha mitte teenivate "sisuloojate" puhul - mis see motivatsioon on, sa ei teeni ju sellega midagi?! Paralleelmaailm, oma mull, safe-space , kus vältida pärismaailma?

Ohh ja ahh, ei mäleta, kumb oli kumb, aga pigem see teine

Viimase aja ohhoo-hetki - Silvia Ilves olevat 34-aastaseks saanud. Ma põrnitsesin šokeeritult ekraani, sest olin teda alati endast nii paar aastat vanemaks daamiks pidanud. Aga et üle kümne aasta noorem?! Ja ma muuseas ei taha öelda, et "näeb nii vana välja", üldse mitte, ta lihtsalt tundub selline...täiskasvanu. Edukas daam - lapsed, karjäär - järelikult ikka vanem inimene, eks. Mul on ilmselt mingi sündroom küljes, mis sunnib iseend lapseks pidama ja "suuri inimesi" pelgama. Ja ma alati rõõmustan, kui leian, et tegelikult on suur osa eakaaslasi sarnased enda meelest "eluks kõlbmatud" ja kuidagi ehku peale oma eluga toime tulevad indiviidid. 

No ja siis vastukaaluks kõik need purulollid, aga enesekindlad, kes eluga imehästi toime tulevad. Mikro vaatas suvi läbi järelvaatamisest erinevaid mälumängusaateid ja sealt ikka pudenes neid pärleid. Selle koha peal, kus üks enesekindel meesterahvas teatas, et "see enne surma Eva Brauniga abiellunud meesterahvas" oli James Bond, lasin ma teleka suisa pausi peale panna, et seda fakti nüüd natuke seedida. Mismoodi? Kuidas palun? Jah, ma olengi viimasel ajal see, kes suure häälega parastab, kui mõni on jälle oma pin-koodid petturitele andnud, lugesin seda Kunstnike liidu juhtumit ja ma lihtsalt ei või, kui tähtsaks mingid pisikesed inimesed ennast tegelikult peavad. Politsei kasutab teid salaoperatsiooniks! Kellelegi rääkida ei või! Kuidas sa usud sellist asja?! Kuidas sa usud, et sa lähed nii palju korda? Mingi lapsepõlvetrauma - ära sa kellelegi räägi, et ma sulle käe püksi panin, see on meie ühine saladus ja kui räägid, siis pannakse su emme vangi! Sama tase ju. A näe, toimib. Lihtsad asjad ongi geniaalsed. 

Suve lõpp tuli Valgerannas, mis ongi mu lemmikrand tegelikult. Meeldejäävaimatest olukordadest ei jää alati häid pilte:

Bookingu ülevaated on mõneti informatiivsed ikka, olekski peaaegu minemata jäänud, sest lähima majutuskoha kommentaaridest leidsin sellise, kus öeldi, et kõik muu oli kena, aga need suured ämblikud laes...Kindel ei. Ma ei kaalu ka sellist kohta. Õnneks leidus teine, kus puhtuse hinne oli üle 9. Ma ei ole mingi cleanliness is Godliness tüüp ju ja enamasti mõeldakse vist puhtuse all ka seda, et pole liiva põrandal ja karvu kraanikausis, millest mul on enam-vähem suva ja mu enda kodu võib muus osas olla koristamata, aga vot mingid ämblikuvõrgud kuskil, seda ma ei talu, kuigi need võivad käia käsikäes täieliku puhtusega. Mu kunagine ämm näiteks keeldus ämblikke häirimast, sest nood ju kenad loomad...brrrrr. 

Üldse sügis on ses osas õudne aeg, pikalt peksis FB mulle teateid vanalt head Inglismaalt, kus parajasti on käimas majaämblike invasioon. God save the Queen! Ma olin neli päeva suvilas ja iga kuradima päeva kohta oli üks koivik kraanikausi seinal. See sein on tumerohelist värvi ja need õudused ei paista sealt esimese hooga kättegi ja kui sa juba oled oma käe sirutanud kohvitassi järele...brrrrr. 

Eile käisime Meelva rabas. L. ostis omale räätsad ja tahtis neid proovida. Tagantjärele tarkusena ei proovinud, vaid tassis lihtsalt terve maa seljas. Süüa ei olnud enne aega, vee kaasa võtmine tundus liigse koormana. Oehh, see oli jube. Meelva pole mingi laudteedega raba sul ja enamasti käiakse seal talvel vist. Palav oli, sumpama pidi, kärbsed. Pulss pani mul raudselt üle 200, L.-il on kell, mis näitas tal keskmiseks südame sageduses 155 ja max 188. Põhimõtteliselt ma tundsin oma südant kurgus. Ma ei tea, kas selle tulemusena või veepuudusest sain ma sellise tuumapeavalu auto juurde tagasi jõudes, et oli. Lühikesed pingutused peaks südamele hästi mõjuma, kuskilt lugesin. No ei tundunud küll. Kõigest tund ja 15 matka ja nii läbi omadega. Ahjaa, ilus oli vist ka:

Pildilt tundub nagu jalutuskäik pargis

Sihtkoht, kus oleks tahtnud laukasse karata, aga energiat oli vaja tagasiteeks säilitada

 

Majandusvõhik

Lugesin just Steinbecki "Me tusameele talve" ja olin sunnitud keskpärase hindega piirduma, sest kuigi kirjutatud on ju hästi, siis ma lihtsalt ei saanud süžeest aru. Täpselt sama jama oli selle "Rahamaaga", mida ma ei vaadanud etendusena, vaid lugesin tekstiraamatut. Kui asi puutub rahasse, siis ma lihtsalt ei saa aru - mismõttes mahhinatsioonid, mida tähendab "raha pesema", mis onupojapoliitika, öelge otse palun, kes see keda pettis ja millega, ma ei saa ikka pihta, palun selgemalt. Sama jama on igasuguste põnevikega, ma olen nii mõnegi lõpuni lugenud ja tõdenud, et ei mina, krt, aru saa - vihjatakse millelegi, aga kes too, miks ja mida tegi, ikka päris selgelt välja ei öelda. Ja ärge tulge ütlema, et jäetakse mõtlemisruumi - põnevikud ju selleks ei ole, mõelda saan ma motiivide üle alles siis, kui ma aru saan, mis üldse toimus, aga no näiteks "Me tusameele talves" ei saanud ja see pole isegi põnevik. Ju siis ma ei saa üldse aru, mis elus toimib ja kuidas elu toimub.

Eile käisin poes ja avastasin mingi toote, "söödavad lilleõied", pisike karp, sees kümmekond õiekest. Maksis natuke alla 8 euro. Kahju, et üles ei pildistanud. Kuidas saab selline asi olemas olla? Ma saan täiesti aru, et kui sul on mingi peen bankett tulemas, siis sa tellid kuskilt raske raha eest need lilleõiekesed oma toite kaunistama, aga see oli suvaline toidupood. Kui kaua need lilleõied säilivad? Kui palju kulub nende pakendamisele plastikkarpi? Kes krt neid toidupoest ostab? Sellise hinnaga? Kuidas sai kellelegi pähe tulla, et see on mõistlik äriidee? Aga äkki on? Äkki teenib sellega maru hästi, maksab kinni liisingud ja päiksereisid? Äkki tegelt elu ongi selline? 

Või on ikka nii, et 90% sellest kaubast lendab prügikasti, keegi on kuskil juba selle eest maksnud ja tal on sügavalt pohh, müüb see või mitte. No nagu need ilusalongid, mis päevi tühjana seisavad. Granaatõun maksab ju ka poes mingi euro ringis, aga kui tahad ilma ise lägastamata seemneid kätte saada, siis osta plastikusse pakendatud variant, umbes 5 eurot poole granaatõuna seemnete eest. Kas keegi ostab neid? Mulle kunagi räägiti koolis, et eksisteerib nõudlus ja pakkumine, mida kõrgem hind, seda rohkem järelikult tahetakse. Elus ringi vaadates tundub mulle, et see ei kehti. Üritatakse mingit asja hingehinnaga maha parseldada, aga kui ostjaid ei leidu, siis läheb see lihtsalt prügikasti. Suva sellega. Proovime homme jälle. Kindlasti mitte odavama hinnaga, siis ei osteta üldse, arvatakse, et nii odav ei saa hea olla. 

Loomad kaelas

Hetkel on trendikas kanapidajaks hakata, ma sain olude sunnil endale mesilased kaela. No eks ma vaatasin jah, et mingid tiivulised tikuvad suvila veranda alla, aga loll nagu ma olen, pidasin neid paariks herilaseks, mis pole seal midagi uut. Vat eelmisel aastal roomas sealt samast meetrine nastik välja, see juba oli midagi, aga peale seda ei kutsu kedagi väga sinna verandaaluse eluga tutvuma. Enne seda oli L. seal just ise roomanud, et netikaablit paigaldada, aga rohkem teda ei kutsunud. Igatahes istusin ma seal verandal oma ripptoolikeses ja vaatasin, kuidas neid tiivulisi ikka rohkem ja rohkem sealt august sisse ja välja käis ja kui lõpuks L. laksu ära sai ja näitas, et pool mesilinnu tagumikku oli koos nõelaga sees, siis oli selge, kellega tegu. Muidu rahulikud linnud, aga kui ikka liiga lähedale satud, panevad siraka ära, ei hellita. L. on juba kolm pauku kirja saanud. Kassile taheti kah kambakas teha, kui too verandalt põgeneda tahtis, ullike ise ei saanud midagi aru, kui ta mummude poolt ümber piirati, pidin ta kaenlasse haarama ja ära päästma. Peavad veel meemaiaks karuks või midagi. 

Lugesin, et tuleks mesinik kutsuda, kes sülemi ära viiks, aga no ilma verandat lahti lõhkumata ei saa kuidagi. Talve nad ilmselt seal üle ei ela, maja ju ei anna sooja, sest talvel seal kedagi ei käi. Samas räägiti netis, et kui koht sisse elatud, tulevad uuesti. Iseenesest oleks põnev näha, milline see pesa neil seal on, aga nad ei lase ju. Ma teadaolevalt allergiline pole, aga see ju võib elu jooksul muutuda ja ma väga ei tahaks riskida. Allergiatabletid on nüüd igaks juhuks suvilas kaasas. 

Üsna totud tunduvad need mesilased olevat kui eemalt vaadata - lendavad üksteisele otsa, kui üritavad tarru (kas meie verandat tuleks nüüd nii nimetada?) pääseda, mõni täristab niisama mitu minutit ühes kohas üritades end läbi seina puurida vist. Mõni mu arust teeb korjelendudest täiega poppi - töllerdab niisama avause juures ja teeb näo, et tuli just lennu pealt. A mõni on tige ka, üks haakis end mulle niimoodi sappa, et tuli lausa tuppa järgi, konkreetse sooviga mind karistada. Selle olime sunnitud maha lööma. Igaks juhuks hoiatasin esivanemaid ka, et nad jumala eest ei mürgitaks (vanade eestlaste kena komme igasuguse loodusega kohtudes, naabrid on meil näiteks kõik kuklaste pesad ära mürgitanud ja ema tahtis nastiku pärast veranda mürgiga üle külvata...), sest sel juhul hakkab pesa mädanema ja koledat haisu levitama ja seda on jõledam taluda kui elus mesilasi.  

Selle suve hetki

Nojah, kaks kuud pole kirjutanud, kes oleks arvanud. Esimest korda elus oli mul juulis puhkus, ärge teie nii tehke, nüüd on tunne, et suvi läbi. Kooliasjad tulid tänavu müüki 21. juulil. See ei ole normaalne. Raudselt on praeguseks juba parkad ja botikud ka pakkumises. 

Aga alustagem meenutustega. Mina olen nüüd see, kes Virtsu praami peale kihutades järsku röögatab, et "Jää seisma!" ja siis vaevalt pidurdanud auto uksest välja ropsib. Ossi klassika. Ja pole vaja muretseda, et mis hirmus haigus, ei, tavaline alkoholimürgitus. Kolmest kokteilist. Mind ei usuta, aga jah, selline mu organism kord on. Mismoodi inimesed päevi joovad, mina ei tea, sest minuga juhtub nii. Ainus asi, et minu vanuses võiks juba teada, et tühja kõhu peale ei jooda, aga no ma sõin joogi kõrvale ju, lootsin, et see päästab. Kui ma oleks jõudnud enda peale vihane olla,  ma oleks olnud. Autos oli üks pooltuttav meesterahvas ka. Oleks jõudu olnud piinlikkust tunda, oleks ilmselt tundnud. Kõige suurem hirm oli praami ees, punusin otse autost praami peldikusse ja istusin kabiinis prügikasti peale, näoga poti poole. Vist jäin isegi magama, kuigi mõtlesin, et hea koht, kus kuulujutte ammutada, igasugu kuulsaid ja kummalisi pageb ju suvel Saaremaale. Ei kuulnud midagi huvitavat. Peldikust väljudes suutsin paarile tuttavale vahele jääda. Ime, et nad mu ära tundsid, ma nägin ikka arutult rõlge välja. Õnneks nägin hirmu nende silmis. Pärast õhtul paitati pead ja tunti kaasa, ma ise kobisin varakult magama ja seltskondlikust olemisest ei tulnud midagi erilist välja. Ja muidugi siis, kui ma järgmisel päeval taas reipust ja teotahet täis olin, pühkis üle Saaremaa äikeselaine, mis mitte midagi teha ei lasknud. Siiamaani niru tunne sellest reisist, nõuan revanši, aga seks puhuks oleks vaja üks vaba reede orgunnida ja ilmataadiga kokkuleppele saada. Aga no kes tegi, ikka ise. Koirohutinktuur päästis muide taas päeva.

Viha on edasiviiv jõud ja kuna üks saar alistamisele vastu punnis, valisin järgmise. Polnudki kunagi varem Aegnal käinud. Läksime ratastega. Kui rattaga minna, saab saarele nii ruttu ringi peale, et tuleb sadamas kolm tundi õhtust praami oodata. Seda siis, kui keset nädalat minna, nädalavahetusel on lõunane praam ka olemas. Sadamas maksab pulgajäätis kolm eurot ja kõik söödav neli, vahet pole, kas kartulivahvlid või kanasigarid, muud toitu peale snäkkide pole. Et sellega arvestage, meil polnud midagi peale vee kaasas endal. Aegnal on muide klooster, üldse ei teadnud. 

Munk kaob traktoriga just kaadrist

Vaade Aegna sadamast Tallinna peale

Minu lemmikvaade Eestis

Noh, siis sai käidud veel Haapsalus, Narvas ja Riiaski, aga kuidagi see Aegna jäi kõige erilisemana meelde. Kuigi juunis sai sumbatud Laagri tunnelistes ja see oli ka äge, ma muidu sellistesse kohtadesse väga ei roni, sest kahtlustan ämblikke, aga seal ma ühtki ei näinud ja tol päeval oli kohvikutepäev ka ning rahvast tunnelites liikvel. Omaette ei tahaks seal olla. Vesi oli tol korral põlvini, aga nägime pilte ka sellest, et mõnikord on rinnuni. Hullud, kes siis lähevad.

Mina tunnelis

Peeter I juurde jäädes (sest need tunnelid on tema merekindluse omad), murdsime Ungru lossi juures läbi õudse rapiku väidetavalt tema istutatud tammeni välja. Tamm oli aus, aga tee tammeni õudus üle langenud puude, mille all pehme muld, mis kohati pahkluuni kerkis. Palav ja putukad lisaks. No ja siis peaaegu end teele välja murdnuna L. järsku röögatab, mingi oks olla silma torganud. Eks ikka mingi mudru oksast silma jääb, aga no järgmiseks päevaks ta muudkui hõõrus seda, puru välja ei saanud. Soovitasin duši all seista või ujuma minna. Veest läks asi hullemaks, silm jooksis pidevalt vett. Läksime Tartus erakorralisse, kus selgus, et silmamuna on Z-kujuliselt puruks...Ja no vesi on kõige hullem asi, mida sinna haava sisse lasta. Mingi nädal antibiootikume silma tilgutada ja õnneks mingeid liblikaid sealt silmast kooruma ei hakanud, aga ikkagi rabav teadmine, et silm võib niimoodi kergelt puru minna. 

No ja siis läks katki meie sõber. Jääb meelde hetk keset üht parki Riias, kui saime teada, et teda enam ei ole. Minu jaoks selle aasta kolmas surm tutvusringkonnas, kõik need on olnud ootamatud, aga see siiski kõige hullem, sest nii noor inimene ja vaid ülemöödunud päeval oli L. inimesega koos istunud, lobisenud ja naernud. Eks see kõik pane mõtlema, et mis pagana valemi järgi need õnnetused inimeste vahel jagunevad. Ja miks need eriti suured ebaõnned tunduvad tabavat just neid äärmiselt meeldivaid inimesi? Vanasti räägiti, et Jumal tahab parimaid enda juurde, no mis mulje see Jumalast jätab? Ja kuidas käituda, kuidas lohutada, kas üldse saab midagi teha? Mis mõttes "kaastunne?" Mina ei tunne ju seda valu, mida päris lähedane. Ma vihkan, kui elu midagi niisugust teeb. Me pidime ju kõik koos vanaks saama. 
 

Elu õied, raisk!

Bad Luck Brianna tegutseb taas. Läksin mina täna sel suvel esimest korda ujuma. Ise ka ei uskunud, sest Kunda rannas näitas veetemperatuuriks +19 ja see ei andnud palju lootust, aga välistemperatuur oli +29 ja ei olnudki nii hirmus see vetteminek. Ega kaua ei olnudki vaja, paar tõmmet siia ja sinna ning hakkasin juba tagasi sammuma, kui järsku kuulen midagi sellist nagu "Roheline lits!" Noh, peale minu rohelistes bikiinides väga palju rahvast perimeetris polnud, paar 10-12 aastast poisikest eemal ainult. Esimene mõte oli ikka, et ju kuulsin valesti. Lapsed mängivad lihtsalt ja hõiguvad midagi, millest vääralt aru saan. Aga siis kõlas ikka kohe täitsa selgelt, et "Roheline lits, näita tissi!" ja ma jäin seisma. Mida kuradit? Kui kõva see karistamatuse tunne peab olema, et mingi pägalik julgeb midagi sellist avalikus kohas täiskasvanule öelda? L. pärast ütles, et tema ema oleks tatile kohe vastu molu äsanud, aga ma mõtlesin, et sel juhul lähen ilmselt ise kinni - last lööma, võeh! Vahepeal helistas mu enda ema, rääkisin tallegi oma "seiklusest", ta arvas ka, et oleks tulnud lõuga sõita - mis laps, see pole ju laps, see on mingi elajas! Aga möönis, et tänapäeval on see keeruline jah. Niisiis, ma ei läinud lööma, aga ma manasin ette oma kõige mehelikuma hääle (ja see on mul päris hea) ning sõimasin esimese poisi läbi. See oli madalam kui muru väike paksuke, kes kiunus, et tema see ei olnud. Uskusin, tema see tõesti olla ei saanud. Eemal oli veel kaks nagamanni, keda ma ennist miskipärast märganud olin ja nende käitumisest tuletanud, et üks neist on "boss" ja teine teener. See teener pistis ka kohe kisama, et tema ei teinud midagi, sõber tegi! Käratasin, et kui sa sellise vennaga sõber oled, siis ega sa ise parem ei ole. Tollele "bossile" ütlesin, et enne kasvata omale karvad sinna, kui nii kõva mees tahad olla ja vaata ette, ma olen suht paberiteta hull, aga kui sa suud kinni hoidma ei õpi, võid hoopis hullemate otsa sattuda. Ässitaja minus arvas, et hea mõte oleks poisil püksid maha tõmmata, aga ilmselt enda õnneks ma seda ei teinud (seksuaalne ahistamine, tempel mällu igaveseks jne), sest ei saanud 100% kindel olla, et just see poiss oli ütleja. Tüüp ise püsis muie näol vait ja üritas vee alla sukelduda. Vähemalt veest välja nad kohe peale intsidenti tulla ei julgenud. 

Rannas ootasid mind L. ja Mikro, kellest viimane teatas, et "kõik meie klassi poisid on sellised!". Hea töö, Andrew Tate, hea töö! L. arvas, et kui tema nüüd reageeriks, läheks see kah paragrahvi alla ja samas mul oli natuke hea meel ka, et ta ei reageerinud, sest muidu jääb ikka kehtima see mõte, et naise omanik saab pahaseks kui vahele jääd, eit ise ei julge midagi teha. 

Hiljuti just lastega töötav sõber (mees) rääkis, kuidas talle tuli ka lõpuks see "Käi p***i!" ära, mille peale ta tolle suupruukija koheselt trennist minema saatis keeluga sinna enam mitte kunagi naasta, samas kui naisõpetajad, kes lapsi sinna trenni saadavad, pidavat alatasa sellist kohtlemist vaikides taluma. 

Viimati tembeldati mind muidu litsiks 16-aastaselt, kui mingi jorss käratas, et "Õu lits, tule siia!". Ma siis läksin ja lõin talle vihmavarjuga vastu pead. Kahjuks murdis tüüp vihmavarju pooleks ja ma lõin kartma ning komberdasin kiirkõnnis kõrgetel kontsadel kogu tee lauluväljakult koju kartes, et ta mind jälitab. 

Muidu on suvi olnud nii ja naa, eks ma kunagi ehk kirjutan.  

Hääletamistest

Ei ole reaktsioonipostitus üldse, mäletasin, et tahtsin millestki kirjutada ja avastasin siis, et VVN on just täpselt sel teemal kirjutanud. Ja ma ei kirjuta Stalkerist, ühest teisest aasta parimate hääletusest hoopis. Ja sellega seoses sellistest hääletustest üldse. Lisaks ütlen kohe ka selle ära, et see pole mitte mingil juhul vastulause VVN-ile, kelle seisukohta ma aktsepteerin.

Minu, kah väikeses, hobikogukonnas korraldatakse samuti aasta parimate valimist ning nagu Stalkerilgi, on ka seal iga hääl kaalukas. Sel aastal juhtus aga nii, et esikoha määras üks hääl, mis oli...antud iseendale. Teada sain ma seda grupichatist, kus teisele kohale platseerunu teatas, et oleks ta vaid teadnud, et ka endale tohib häält anda. No alati on tohtinud, lihtsalt see info, kes kellele andis, on hiljem avalik. Kusjuures ma eeldasin, et see info on ka praegu avalik, aga täna portaali sisse logides avastasin, et ei, seekord polegi, teine koht oli selle spetsiaalselt välja uurinud. See oli natuke....üllatav. Esimene koht kaitses end sellega, et no kui endale ka ei meeldi, kellele siis veel? Aus. Paraku ma arvan, ta lihtsalt ei teadnud, et tegemist pole anonüümse hääletusega. 

Sealt edasi minu juurde. Ma olen see hirmus inimene, kes küll avab linke, mida tuttavad jagavad -  "hääleta pliis mu lapse/kodulooma/kunstišedöövri poolt", aga valib sealt isikliku lemmiku hoolimata sellest, et oleks pidanud selle tuttava oma laikima.  Miks ma nii teen? Ma ei ole hea sõber? Ma ei ole inimeste inimene? Ilmselt midagi sinnapoole. Ma valin ka seal enda hobikogukonnas just neid, kelle tegemised on meeldinud, hoolimata, kes nad inimestena on.* Seal on muidu viis võimalust häält anda, kõik võrdsed, ja on palju neid, kes leiavad, et see on ebaõiglus, sest parim saab olla vaid üks ja kui sa annad hääle rohkemale kui ühele, sa vähendad parima šansse. Mu seisukoht on toetada võimalikult paljusid. Mitte selgitada parimat. See on niikuinii võimatu, maitsed on erinevad. 

Aga hoolimata sellest, kuidas keegi hääletab ja kas üldse, on mu kõige suurem mure see, kas me, palun, saaksime olla sõbrad edasi ka pärast hääletusi? Et kui sa tungivalt soovitasid mul enda poolt hääletada, aga ma paraku avastasin, et oli paremaid kandidaate ja andsin hääle neile, siis sa ei pea mu peale viha. Käratada ja nina peale visata võid, sellest ma saan aru, aga no see ei ole ju nii suur asi ometigi, et suhteid mõjutaks? (Kas ma olen see inimene, kes keerab teistele igasugu jama kokku ja siis loodab sinisilmselt, et nad mind ikka armastavad? Vist küll...) **

 *Sellega oli ka teema. Üks koos tegutsenud paar läks lahku (asjaolusid ei tea) ja meespool otsustas naispoole osaluse ühiselt tehtud asjades lihtsalt ära kustutada. Lisaks omastada kõik koos tehtu. Naispool siis kirjutas foorumisse, et võiks seesugust alatust parimate hindamisel arvesse võtta. Nõus, et alatus. Need koos tehtud asjad ei olnud ju enda ego upitamiseks vaid teistele kogukonna liikmetele, samas kui mõni neist oleks olnud ekstra vinge, ma vist oleks ikka hääletanud. 

**See oli muide iroonia, ma päriselt imestan kui tõsistelt inimesed igasugu "paremus"järjestusi võtavad. 

Nostalgiamatk

Pühapäeval oli jahe ja sombune päev, sobiv pikemaks jalgsimatkaks ning meil tekkis mõte käia ära Endla rabas. Lõppsihtkohaks Endla metsamaja. Selle kohaga on sellised lood, et ööbisime seal sõbra 30. juubeli raames 18 aastat tagasi. L. väitis algul, et ei saa ju olla nii, see tähendaks, et ta, sõbraga sama aasta väljalase, peaks ju sel aastal õudustäratavad 48 aastat vanaks saama, mille peale ma tuima näoga teatasin, et no arvutagu siis paremini. Mille peale L. paar vandesõna kuuldavale tõi. Ega jah, paganama 18 aastat tagasi?! 

Toona said seda maja broneerida vaid teadlased ning meie trampisime hanereas 6 kilomeetrit koos kogu tavaariga - mäletan, üks vend koperdas laudteelt õllekastiga alla - söögid, joogid, telgid jne ehku peale kohale. Äkki kedagi ei ole. Ja ei olnud ka, tee peal ei tulnud ka kedagi vastu. Tänapäeval liigub inimesi looduses hordidekaupa, ka pühapäeval veendusime selles, kuigi jah, maja juurde jõudes olime seekordki vaid kahekesi. Suurem looduses müttamine sai alguse vist Covidi ajal, aga jah, 18 aastat tagasi oli see vaid veidrike pärusmaa suuresti. Ehk siis majja me ei saanud, pidime selle ümber telkima. Osavamad poisid mehed (krt, juba 30 on mees vist, kuigi omavahel räägitakse siiamaani poistest) upitasid oma telgi sinna pildil praeguseks kaldus katusega osale, toona oli see sile. Redelit ei olnud, ei mina tea, kuidas sinna öösel purjus peaga magama roniti.

Meie magasime teisel pool maja esimese korruse terrassi peal. Nii palju kui magasime. See paks poiss, kes kastiga rappa kukkus, norskas kõrvaltelgis nagu homset poleks, siiani mäletan. Ja L.-i, kes roostikus pissil käis, pidi peale passima, sest korra ta suutis juba peaaegu ära uppuda sinna. Eelmistel päevadel oli kõvasti vihma sadanud ja toonane söögilaud, mis ei olnud selline katusega tänapäevane värk nagu pildil, ujus pahkluuni vees, lauani pääses puupakkudel hüpeldes. Praegu väidab RMK leht, et kohale saab ka kuskilt 3 km pealt, ma ei tea, kuidas. Meie tulime 6 km üks ots ja sama teed tagasi pühapäeval. Tee on alguses laudtee üle Männikjärve raba (imeilus!) ja edasi läbi metsa, kus tänapäeval osati multš maas ja korralikud sillad. Toona oli hanerada ja matkatee ise ringikujuline 6 km majani ja 8 km tagasi. Vot seal tagasiteel juhtus asju. Nimelt tõusis hommikul temperatuur nii +30 peale, niiske, palav, enamikul pohmell, mul ei olnud, sest olin natuke rase, joogivesi otsas. Otsustasime kuskilt lõigata ja otse loomulikult sattusime mingisse ilgesse rapikusse, kus vesi poolde põlve. Kui sellest läbi saime, jõime vett otse ojast. Eile jalutasime kah tollest mööda, no mingi nipiga ei oleks soovinud sealt sogasest veest sõõmugi võtta. Kusjuures keset ööd oli ühel preilil tuju ära läinud (sest ta enda meelest oli "korraks läbi" tulnud, aga koha peal selgus, et ta peika plaanis ikka ööseks jääda) ja ta jalutas kottpimedas (augusti keskpaik oli siis) üksi maja juurest maanteele ja hääletas koju. Ta peigmees läks järgi, aga arvas, et on pimedas tüdrukust mööda läinud vms, sest ei uskunud, et too tõepoolest see 6 km üksi, pimedas ja miniseelikus läbi käis, ilma taskulambita, ilma nutitelefonita, mida toona veel kellelgi vist polnud. Paar on siiani koos muide. 

Seekord ööbima ei jäänud, aga samasugune maailma lõppu jõudmise tunne oli küll. Maja asub järve ääres, edasi enam kuhugi ei saa. 

Mõtlesin, et ilmselt olen sellest retkest 2008. aastal ikka blogisse kirjutanud ka, aga selgus, et mitte. Ainuke postitus 2008. aasta augustist annab krüptiliselt teada mu rasedusest. Üldse on kõik need varajased aastad täis mingeid jubedaid arusaamatuid postitusi, mille sündmustest ma mitte midagi ei mäleta. No nagu see - kas need dialoogid on kirjanduslik liialdus ja kui pole, nagu ma ennast teades kahtlustan, siis kelle vahel need toimusid?? Mingeid asju see eest mäletan selgelt - lause "Suvilas pole muud teha kui juua" mõtlesin välja Tartu-Tallinn bussis ning panin märkmikusse kirja koos muude šedöövritega. 

 

Festivalimelu (agulimiljöös)*

Varakevadel vaatasin, kas meie kanti on esinema tulemas bände, keda päriselt näha tahaks. Viagra Boys näiteks esineb Stockholmis Gröna Lundis, natuke kauge ja natuke kallis, aga pagan. Siis järsku tuli uudis, et nad esinevad Tartus. Aajeee, karate, Riia loomaaed ja bidee!** Seejärel muidugi selgus, et tegemist on festivaliga (bändid teeavad tavaliselt lühendatud kava) ja algul ühepäevapileteid üldse polnud, teised esinejad maru meh ja pilet ühe bändi jaoks kole krõbe. Aeg läks edasi, meh-bände lisandus. Tehti loosikampaania somes, piletivõiduks kirjuta, keda festivalilt näha tahad, 90% vastas Viagra Boys. Juba siis tundus, et millegagi on korraldajad siin vist mööda pannud. Ehk siis pole vist vaid minu kiiks, et väga paljud esinejad on lihtsalt tapeet, kellel fännibaasi eriti pole, keda võib taustaks kuulata, aga kas just selle raha eest. Välja arvatud Tommy Cash siis, aga teda ma olen laivis juba näinud ja ma ei ütleks, et see nii väga midagi erilist oleks olnud. Ja too esinemine oli tuuri raames, mitte festivalil teiste seas. Üleüldse linnafestival kui fenomen. Ma ei saa sellest hästi aru. Võimalikult laiapõhjaline, et oleks midagi emale, vanaemale ja mässumeelsele teismelisele, aga natuke kalliks läheb see tervele vahmiilile kahepäevapasside soetamine ja nii tundubki, et linnafestivalid on neile, kes muusikast eriti ei hooli ja kelle jaoks on teemaks FOMO. Peaasi end igal üritusel näidata, äkki muidu jääd millestki ilma. Ma mõtlesin, kas lisan, äkki paistan kibestunud ja lastevaenulik, aga...vanemad käisid eelmisel suvel Stingi vaatamas, pilet pea sada eurot, allahindlusi polnud ja siis lavaesine täis ringisiblivaid kolmeaastasi. Ma saan aru, et lapsi on tarvis viisaka seltskonnaga harjutada ja muusika sobib igas eas, aga pagan, sajaeurone pilet lapsele, kes konkreetsest artistist essugi ei pea  - mu jaoks üle võlli. Ja ma olen ise sülelapsega pungifestaril käinud. Tööstuslikud kõrvakad olid tal peas ja sisse sai tasuta. Ja ma saan aru metalheadidest, kes oma järelkasvu HRL-ile viivad, ju olen normiede suhtes lihtsalt silmakirjalik. Puusalt pakun, et lastelt täishinda nõuavad ainult suured mainstreamile suunatud kontserdid.

Skenepõhised festivalid on kõvasti loogilisemad minu jaoks. Tümakafest, hip-hop fest, metalfest ja ooperipäevad. Aga isegi neile ei osta ma piletit enne ära kui esinejatenimekirja näen. Festivalimelu festivalimelu pärast ei ole minu jaoks. Ju on geenides, siiani mäletan, kuidas me ema-isaga Pori Jazzil püüdsime Phil Collinsit kuulata, kui mingi umbjoobes jorss selga vajus ja nõudis, et kukaa se laulaa?! Mu isal kui andunud fännil sai mõõt täis ja vist lasime isegi jalga sellise pühaduseteotuse peale. No ma olen ka see tüüp jah, kes autost enne ei välju kui hea laul läbi saab. Ja oi ma mäletan siiani austusega seda sõpra, kes Iron Maideni konsa ajal tilkagi ei joonud, sest "muidu oled pelleri järtsis kui järsku Run To The Hills kõlama hakkab!" Loogiline. 

Maidenist rääkides, käisime eile uut dokki "Burning Ambition" vaatamas. Pmst oli meil pereseanss - mina, L, Mini, Mini sõbrants ja siis üks võõras daam. Ma ei uskunud, et Tartus nii vähe Maidenifänne elab (ja nad kõik on naised, L. oli minu poolt kaasa veetud kaaslane). Ma olen ikka õnnelik inimene, sest nagu teadlased on uurinud, siis vaid vähestel tekitab muusika füüsilisi reaktsioone nagu näiteks kananahk tuleb ihule. Mul see tavaline. L. väidab, et pole iial sellist asja kogenud. Ilmselt sama, mis mul trenniga - vihu palju tahad, mingeid endorfiine ei nõrise, paljas pingutus ilma tasuta. Kuigi igaühe jaoks pidi oma ala leiduma. Ju mul on male, lihtsalt pole seda ära õppinud.  

Filmist pidin rääkima. Ega üllatusi ei olnud, ehk vaid see koht, kus nad Poolas pulma sattusid, aga muidu meeldis see Bruce'i põhjendus nende laulusõnade kohta, et kui enamik laulab triviaalsetest asjadest - pidu, naised, viin ja narko, siis kas pole need kõigile kättesaadavad nii ehk naa ja paremad reaalis kui lauluna? Nemad eelistavad laulda olukordadest, mida elus ette ei tule - kuidas oli Pachendale'i lahingus, vangistatuna jääpankade vahele või iidse meresõitjana tundmatuil vetel. Paraku on nad vist suures vähemuses, aga mina olen nende poolel. Miinusena tooks välja muusikastiilide omavahelise vastandamise. Jajah, sellega ma justkui räägin vastu enda varasemale tekstile skenepõhiste festivalide osas, aga no nii on. Kui te panete mulle lavale igast žanrist need õiged artistid, siis ma tuleks teie festivalile küll, aga paraku on selle tõenäosus väga madal. Või noh, kui raha oleks jalaga segada, siis muidugi, alati on võimalik avastada artiste, keda sa varem ei teadnud, aga paraku tuleb praegu veel prioriteete seada. 

Ma vist ei lähe see suvi ühelegi kontserdile ega festivalile, uskumatu. Kosmikud ja Tharaphita Kolga mõisas tundub väga hea, aga sõltub...asjadest. L. läheb Käblikule, sest festivalimelu..pfff. 

* Kurjam "Kuumalaine Stroomi rannas" 

 **Cool D varajasest varasalvest 

 

Ma ei ole mingi majandusinimene, aga

Taaskord hämmastusi töörindelt. Meil on üks klient, kelle dokumentidest pooled sorteeritakse ja skännitakse meie Rootsi kontoris ning teise poole nad siis skännivad ise. Nüüd me vaatasime, et pikalt pole nende poolt ühtki dokumenti tulnud, miks nii. 

Saime teada, et nad enam ise ei skänni, annavad selle töö meile üle. See on puhta pluss, sest nad tegid võrreldes meiega üsna kehva tööd, sorteerisid valesti, skännisid viltu ja sada häda alati. No ja raha peaks see ka ju juurde tooma, sest rohkem tööd tähendab rohkem raha, eks? Aa ei, raha saame vähem, sest nad ju rentisid seda skännerit meilt, seda raha enam ei saa küsida. Oot - aga sordite ja skännite siis ise tasuta või? No ei, selle raha ikka saame, aga no mitte nii palju kui skänneri rentimise eest saime. See skänner saab meil siin kontoris jalus olema nüüd lihtsalt...Kui palju on mulle seletatud, et masin on alati odavam kui inimtöö. Masinad võtavad kõik üle, sest masinad on odavad. Masinad ei söö ega pea lapsi üleval. Ei, meil on nii, et skänneri rent on kasumlikum kui mitme inimese käsitsitöö. Inimese töö eest pole sünnis pappi küsida? Ma ei saa aru. Minu kui ahne ärimehe mõte oleks öelda, et ahaa, toote skänneri tagasi, enam ise ei skänni, pääsete suurest vaevast ja ka renditasust. Nojah, see tähendab meile muidugi olulist töömahu suurenemist, seega summa summarum tuleb arve sama suur kui enne oli. Aga nende õnneks ma ei ole ärimees. Ei, meie võtame oma skänneri tagasi, teeme ise rohkem tööd ega nurise. Äkki saab veel kuskilt rihma koomale tõmmata? Eestis on ju pool aastat ilma koristajata hakkama saadud, vaat kui hästi! 

Niisama elumärke

Nädalavahetusel käisime jälle Koplis, kuhu laevatäis Rootsi punkareid kohale toodi ilmarahvale imestamiseks. Sealjuures avastasime taas ühe hea söögikoha,  selline buffee-tüüpi, ma muidu ei salli frikadellisuppi (ärge küsige, miks ma siis selle tellisin üldse - meie siilid, olemegi ühed kummalised loomad), aga seal oli päriselt hea ja ma võtsin pool portsu, mis oli minu jaoks suur kausitäis. Tartus vist kuskil nii odavalt süüa ei saa kui pealinnas. Üldse avastasime, et see Kopli liinidepoolne on hirmus ilus kant, roheline, parke täis ja meri igalpool ümberringi. Boonuseks see, et ühistransport käib ülitihti. Need munakivitänavad olid eriti nunnud. Uued majad mitte nii väga, aga praegu on veel ilu alles. Ja putukaväil on nii lahe! Tõsiselt ilus linnaruum. Mida see kolbanäoga EKREmutt selle asemel tahtis  - neljarealist maanteed või? Paavlis üritasime kaltsukas ka käia, aga no ma endiselt ei suuda. Mismoodi tuvastada miski, mis mulle meeldida võiks? Ma olen kärsitu, mul ei jätku jõudu kogu selle angaari läbikäimiseks. Peaks päris paljas ja meeleheitel olema, kui sinna sukelduks. Ostangi uusi riideid Lidlist, sest seal mul tuleb parajasti pähe, et oot, pükse oleks vaja vms. Eraldi pükste ostmiseks poodidesse suunduda - ei mina viitsi. 

Vahepeal käisime jälle Lätis ka, seekord pakkus suurima elamuse selline koht nagu Sietiņiezis. 

Eestist nii võimsaid vaateid vist ei saagi. Liivakivipaljandeid meil muidugi on, aga sellist jõge nagu Koiva Cesise kandis, ei ole. Imestasime muidugi selle üle, mis sunnib hordide viisi inimesi oma nime liivakivisse uuristama. Mida see annab neile kirjutajatele peale selle, et muudab ümbruse inetumaks? Et kui sa kraabid kuhugi südame ja sinna sisse enda ja pruta initsiaalid, siis on kohe igavene arm garanteeritud või? Ma saaks aru, et paar lolli, aga no nii massiliselt. Õõvastav inimliku lolluse ja looduse majesteetllikkuse vastasseis. 

Hiljem avastasin pettunult, et olen oma rinnal ussi soojendanud. Miskipärast tuli kodus arutlusele H.Ibseni "Nukumaja", mida mõni aeg tagasi vaatamas käisime ja järsku L. lajatas, et no aga ikkagi, naine jätab oma kolm last maha?! Ma siis vaatasin teda suurisilmi ja vastasin, et nojah, sama tavaline asi, mida iga nii kolmas mees (ei olnud statistikat käepärast, puusalt tulistatud, aga tundub umbes nii olevat) teeb ju? Mille üle imestad? Ja L. tõesti ütleski, et ahjaa, tõesti, kui sa nüüd nii ütled. Kuidas on võimalik selline pimetähn?? 

Aga noh, inimese maailmapildi kitsus või laius on ka sageli üllatuseks. Samal õhtul rääkis L. mulle kellestki ilgest värdjast prantsuse aadlikust, kes nautis piinamist ja perverssusi ja ma siis täpsustasin, et oot-oot, sa räägid markii de Sadest, eks? Ta vastas, et "vist oli jah selline nimi" ja ma olin nagu wtf, ma teadsin varajases teismeeas juba, kes oli de Sade. Kuskohast, pole õrna aimugi ja miks, aga teadsin, kuigi oleks ilmselt hea olnud, kui poleks teadnud. 

Ostsime piletid Iron Maideni dokumentaalile "Burning ambition", Mini tahtis ka sõbrannaga tulla, küsisin Mikrolt, kas tema ka. Ta ei tahtnud. Ma küsisin, et kas ta muidu teab seda bändi üldse. Muidugi tean! Surkisin siis edasi, et kas sa seda ka tead, mida nimetus Raudne Neitsi tähendab? Ma küsisin seda küsimust firmaüritusel viktoriinis kunagi, keegi ei teadnud. Mikro teadis, seletas mulle täpselt ära ka. Ma ei küsinud, kuskohast ta teab. 
 

Omapoolne panus teemasse "Inimene kui probleem"

Miks ainult blogides on normaalsed inimesed (no vähemalt neis, mida ma loen) ja kõikjal mujal ainult idioodid? Blogijate üle ma vahel imestan, aga et ma vihastaks, seda justkui ei mäletagi. 

Ma praegu tulingi närvide rahustuseks blogima, sest kuskil peab ju ennast välja elama. Töö juures ei saa, teised on kõik nii viisakad ja leebed, kui mul on juba nägu punane ja tunnen, et tahaks kedagi pussitada. 

Ah et, miks. Põhjust pole vajagi  leiab alati  pole vaja kaugelt otsida. Nimelt on rootsipoolne kolleeg hirmus elevil, et tema teeb meile mingi asja nüüd, mis meie elu nii palju lihtsamaks teeb. Ta on üks automatiseerimise fänn meil. Aga mulle paraku tundub, et ta sageli automatiseerib asju, mis seda ei vaja ja pahatihti tema automatiseerimine toob hoopis tööd juurde. Näide. On vaja mingitest PDF-idest infot välja lugeda Exceli tabelisse, selleks on programm. Hiljuti soovis klient veel paari asja sinna lisada ja nende lisandumist programmis pole, seega teeme seda käsitsi, no problemo, ei ole see programm ka ideaalne muu puhul (milleks me muidu üldse seda tööd teeme, eks). Igatahes see kolleeg avastas, et oi, see koht polegi automatiseeritud ja automatiseeris selle ära. Nüüd jah programm loeb mingi info välja, aga 80% sellest on vale ja ma lihtsalt kustutan selle kõik ära ja lisan õige info käsitsi nagu varem. Lihtsalt varem ma ei pidanud kustutama. A tüüp aru ei saa, tema ju tegi töö ära - nüüd programm ikka loeb! Mis sest, et valesti, aga loeb. Keegi ei jaksa temaga maid jagada. Kui see on see, mis talle loeb, siis fain. 

Uus imevigur, mille üle ta täna õnnelik oli, on samuti mu meelest mõttetus. Kui meil on mingi info poolik, siis on meil paar veebilehte, kust seda otsida. Kui ühest ei leia, otsime teisest. Tema tegi nüüd ühtse vidina nende otsingute jaoks, aga ma ei vaata seda, sest ma ei saa. Miks? Sest ta tegi selle vidina dark mode's. Ma vihkan seda. Ma ei näe seda. Mina temaga ei suhtle Teamsis va juhtudel kui muidu ei saa, (Jah, olengi selline. Teised ütlevad talle tere ja head aega, milleks dubleerida ja small-talki ma ei oska ja tema nalju ma ei jaga) aga ka teised osutavad, et miks dark mode? Sest "light mode fucking sucks" vastab tema. Nojah. Meie omad siis viisakalt seletavad, et mõnele ei sobi jälle dark mode, mis võib põhjustada ebameeldivust silmades, peavalu jne. Rootslane vastab, et light mode teeb pedeks. Nojah. Tahaks kirjutada, et mis selles halba on, aga ei viitsi. Mine p**** lihtsalt. Otsustan, et ma ei hakka seda vidinat iialgi kasutama. Olen kange. Ei hakka ja kõik, isegi kui ta sellele light mode'i lisab (ta lisab). Mina seda vidinat ei küsinud. Mulle pole seda vaja. Ei lind ega loom, üksik nahkhiir koopas. 

Koobastest rääkides, Lätis käisime, sellises kohas nagu Veczemju kaljud. Palju piknikukohti, rattatee mööda rannikut ja koopad. Täitsa ilus, üsna piiri lähedal. Rahvast muidugi juba oli, suvel ilmselt veel rohkem. 

Need moodustised rannas on koopad

Nädalavahetustel on pool Eestit läbi sõidetud, ei olegi nagu märganud, et kuskil halb ilm oleks olnud või külm. 

Soomaal

Algul tundus, et kass sel aastal lepib meie nädalavahetustel eemal olemisega, aga noh, selgus, et siiski mitte. Eks ma vahepeal ikka guugeldan 20 maitsvat retsepti kassist, aga noh, ei saa väga vasteid ja sinnapaika see jälle jääb. 

 

Rõve teema

Hoiatan, et kui te parajasti sööte, siis võib järgnev teilt söögiisu viia, aga ma tegelikult olen vaid sõnumitooja. Nimelt on viimasel ajal paar blogijat kirjutanud mulle üsna võõrast keskkonnast, spordisaalist nimelt ja kuna ma sellest mitte midagi ei tea, siis kipun ikka kohe arvamust avaldama.

Tegelikult asi nii hull ei ole, mulle tuli lihtsalt pähe kaks asja kokku viia. Aga selleni me veel jõuame. Spordisaalist on bloginud nii Katerina kui ka Kristallkuul ja mõlemad selles võtmes siis, kuidas mõned inimesed end seal ebameeldivalt ülal peavad. Kristallkuulil on härra Saunapaks, kes otse lavalt higisena basseini pommi hüppab ja Katerina räägib sellest, kuidas keegi puhastamata jõumasina ja alukate puuduliku kasutamise tulemusena endale sooleparasiidid sai. Täiega rõve, eks! 

Lihtsalt selle peale meenus see hiljutine draama kellegi sportliku naisterahvaga, kelle poolpalja keha peale väidetavad puritaanid (ja paksud ning endaga mitte rahul olevad inimesed) pahandasid. Teadagi ju, et hea vormi hoidmisel on tõhusaks abiliseks paeluss...Nali naljaks, aga tegelikult ka, ma olen alati mõelnud kas need stringid seal SPAs vähe ebahügieeniline värk pole? No ei ole ju kõik saunalavad seal desinfitseeriva kuumusega ja rätti ei vaevu ka kõik kanni alla panema. (Austria tekstiilivabades saunades on rätikutevirn uste juures ja ju oleks kummaline neid mitte kasutada.) 

Ma tean, ma olengi keskmiselt pipram eit igasugu kehalisuse osas, aga ma ei usu, et olen ainuke, kellel igasuguses vormis võõrast paljast ihu nähes on esimene küsimus hügieenis, mitte aga võrdlus enda parameetritega. 

Juba ema hoiatas, et paljastest naistest hoia heaga eemale - ta polevat nii hirmsat vaatepilti kui Pärnu naiste paradiisis iial näinud. Mitte vormis kehade kontsentratsiooni tõttu siis. Seal olla osa daame verine lapp jalgevahel päikest võtnud. Ehk siis inimeste arusaamad hügieenist on kahtlaselt erinevad. Ja palun, kui keegi freebleedingu pooldaja siin on, siis jah, mu meelest see ei ole okei. 

Tööpäev ehk minu kannatused

Õnnepalu on oma tööpäeva juba kuulsaks kirjutanud ning valgekraed saavad šokeeritult lugeda, kuidas see füüsilise töö tegemine siis päriselt välja näeb. Ma hüppan ka siis sellele vankrile. Minu füüsilise töö päev kestis küll vaid poolteist tundi, aga kõik me teame, kuidas aeg tööl venib, seega kärab küll. 

Talgud toimusid. Ilmataat halastas. No kuidas võtta eks, st ilm oli alguses parem kui lubati ja töödega sai täiesti pihta hakata. Üks kavalam oli küll viilid ka kaasa võtnud, et soovijad viilida saaks, aga paraku on ainus viil, mida ma kasutanud olen, küüneviil. L. kargas muidugi kohe puuriida kallale, mulle tundus see puuhalgude ühest kohast teise kandmine üsna mõistliku tegevusena kuni meenus, et riitade vahele armastavad pugeda ämblikud. Leidsin kusagilt reha ja toetusin sellele. Kuna keegi otseseid töökäske ei jaganud, läksin vaatama, mida teised inimesed rehaga ette võtavad. Selgus, et tuli ülelennanud hanede kakat, lambapabulaid ja eelmise aasta heina kokku riisuda. Esimesed kaks, ok, aga see viimane tundus mulle imelik - just nii ilus ju teine seal aia ääres, aga no kui kõik teised inimesed otsustavad, et see peab kaduma, ju siis peab. Ma ei tea, kas ma olen tõesti kuidagi erakordne koba või satuvad mulle kõige kehvemad töövahendid, aga no kui teiste reha roobitses heina kenadesse kuhjadesse, siis minu oma kogus seda vaid oma harude vahele. Õudselt piinlik. Peamine mure oli muidugi, et võõrast reha ära ei murraks, sest mul on kombeks töövahenditega jõuliselt ümber käia. Ikka täie jõuga tuleb riisuda, nii et käed valusad! Isegi L. pani eemalt tähele, et ma olla ikka "tööd murdnud". No vot ei oska mõõdukalt. Pilt ka, zoomige näoilmet, kohe on näha, et inimene kannatab jõuliselt!

Mingi hetk tuli mõte, et pabulaid saaks kätega paremini kätte. Mõeldud-tehtud. Ei saanud, kükitada ja pidevalt tõusta oli äärmiselt tüütu, peod mahutasid palju vähem kakat kui arvasin. Hiljem kui mu nägu juba igalt poolt valutas (ilmselt tuulest hangitud närvipõletik), hakkasin mõtlema, kas ma ometi nende guaanoste kinnastega suud ei puudutanud ja kes need sümptomid ei viita mitte linnugripile nagu loogiline oleks. Nii ma siis riisusin seal. Põnev oli vaadata, kuidas teised inimesed tegutsesid. Oli väga virku ja oli selliseid, kes kaugusesse vaadates rehale toetusid. Neid viimaseid ma kadestasin, mina ei julgenud isegi telefonist kella vaadata. Mõni käis üldse niisama ringi - küll on julged inimesed! Julguse puudumise tõttu jäin ilma lambapügamisest, mida oleks võinud vaatama minna, aga kus siis mina, tööeesrindlane, eks. Tööpõld laiutas ees lõputu, mõeldagi ei tahtnud, kuni järsku üks virk proua, kelle tublidust ma hardalt jälgisin, põrutas, et ega me ju lõppu niikuinii ei jõua, jätame ääred tegemata üldse! Mul jäi suisa suu lahti - ei peagi lõpuni tegema? Ma poleks selle peale tulnudki! Ühel hetkel hakkas rühmamisest hoolimata kõle ja ka taevaluugid avanesid. Märkasin, et L. oli joogipunkti juurde läinud ja mõtlesin, et kui tema julgeb, lähen, kurat, mina ka! Seal kohtasime korraldusliku poole eest hoolitsejat, kes lahkesti supile ja kringlile kutsus. Juba?! Ilm olla kole ja juba tehtud ka palju. Ei peagi täpselt kellani tegema? 

Võtsime kumbki kaks tükki kringlit, me tavaliselt üldse magusat ei himusta.

Õhtul käed valutasid nagu tahaks küljest kukkuda. L. küsis mingeid tobedaid küsimusi, et kas ma olin kogu aeg ühes asendis ja kas ma ikka poolt ka vahetasin jne. Oleks tahtnud karjuda, et mind ei instrueeritud! Aga noh, nii loll ma ka päris ei ole, vahetasin jah poolt ja kätt, aga ikkagi. 

Mis järeldused me teeme? Negatiivse poole pealt: töö teeb paksuks ja vigaseks. Positiivset: tööd ei pea ühe korraga lõpuni tegema ja töö võib ootamatult ära lõppeda. 
 

Tööpõlguri päevaraamat

Nädalavahetuseks kutsuti talgutele. Ma suppi ja kringlit võtaks küll, aga oma vabast ajast tööd teha? No ei. Andke andeks. Ei lind ega loom endiselt. Eks tuleb siis supi ja kringlita läbi ajada. 

Mikro pidi minuga intervjuu tegema enesepildist. Minu omast siis tema vanuses. Kõigepealt muidugi avaldasin talle nipi, et kui tulevikus mingeid intervjuusid tuleb teha anonüümsete tegelastega, siis lihtsalt kasuta oma aju. Mis te arvate, et ma käisin ülikoolis mingit paarikümmet inimest tülitamas oma intervjuusooviga või? Kas mu lemmikmeelelahutus enda peas pole mitte kujuteldavad vestlused kujuteldavate isikutega? Muidugi ma mõtlesin need inimesed välja, mõni oli hästi stereotüüpne, teine jälle langes kastist välja - palju põnevam oli, kui pärisinimesi intervjueerida. Lõputöö jaoks mõni lausa andis loa, et mõtelgu ma ise talle sõnad suhu, ei tema oska :) Jaajaa, kõik kvalitatiivsed uuringud on maru usaldusväärsed. Võib muidugi olla, et ma olin ainus mädapaise selline, iial ei või teada. 

No igatahes tuli Mikroga ka juttu sellest, et mis emmele tema vanuses meeldis ja mis mitte. Selgus, et me ühtekad. Ega mina ka oma ema iial näiteks riisumas ei ole näinud. Tegelikult oli mu vanemate puuduv töökasvatus mu edasise edu pant. Ema ei lasknud mul end töödes segada (ajad köögi sassi, koorid liiga aeglaselt kartuleid jms) ja isa halastas, sest "tööd pead ju kogu ülejäänud elu tegema". Vot ei ole pidanud, sest ei oska ja ega keegi väga ei sunni ka, kui vabatahtlikult käsi külge ei pane. Ahjaa, üks asi küll, mille kohta Mikro samuti käsi laiutas, et miks inimesed ometigi nii ei tee nagu meie. See värk, kuidas paljudel on kodus mingi nõudepesugraafik. Miks te igaüks ise oma nõusid ära ei pese? Ja ühisnõud peseb see, kes viimasena käppis või kes parajasti need ära määris (ahjaa, enamikul siis peseks vist ikka ainult ema neid ühisnõusid?) Mul on kusjuures vastik võõraid nõusid pesta. Nagu Mikro ütles - enda peale ilastada on ok, aga kui keegi teine seda teeb, siis iuuu! Ja nõud peaks ju tingimata kohe peale söömist ära pesema, sest pärast on veel ilgem. Aga no ju siis maitse asi.

Tööintervjuul käisin ka. Olla pea seitsekümmend kandidaati kohale olnud, ma olla üks kõvemaid, kuigi ma konkreetselt seal kasutuses olevat programmi näinudki polnud. Valiti muidugi selline, kes oli ja ma ei kurda. Sest mul oli juba hirm, et pean suve tööl veetma. Mis sest, et ma olin juba laskmata karu nahka (ehk tulevast töötasu) paigutama hakanud :) Intervjueerijad olid kõik toredad, mul oli lausa vastik neile valetada, aga no peab ju, nii need asjad käivad, sa ei saa vastata küsimusele: "Mis su silmad särama paneb?", et džinn toonikuga. Vehkisin seal siis kätega, seletasin, rebisin kildu ja samal ajal teine mina pööritas õla peal silmi, et mida paganat sa lollakas teed? Kui küsitakse, kuidas tööpingeid maandad, vasta ausalt ära, et tööpinged sinu valikutesse ei sobi, mitte ära jahu midagi loodusest ja perekonnarüpest. 

Ma ei kirjutanud ju nii kuu aega blogi ka, sest see kandideerimine pani mulle sihukese pinge peale! Pinge, et mõelda, mis siis kõik muutub kui. Aga ei muutugi, nagu tavaliselt.  

  

Inimesed

Üldiselt olen ma seisukohal, et inimene  -  see on probleem. Aga mõnikord viskab elu pärle ka minusuguse paadunud pessimisti ette.

Tulin raamatukogust. Märgiline - raamatukogu ON koht, kus suurem võimalus omamoodi imelikke kohata. Ma tavaliselt inimesi ei jälgi, aga miski lifti astuvas meesterahvas tekitab minus soovi talle järele vaadata. Ei midagi erilist, tüüpiline Tartu boheemivälimusega mees iseenesest. Aga tema pöörab samuti pead, naeratab ja teretab. "Oh issand, millesse ma end jälle seganud olen" - on esimene emotsioon, aga siis mees täpsustab: "Sa käisid seal koolis, selles klassis, eks?" No jumal küll, käisin jah, aga kes sina oled? Nägu nagu oleks kuidagi tuttav? Räägime siis veidi juttu, jutt jookseb, jutu käigus mainib mees veel täiesti juhuslikult fakti, kuidas Oleviste kirik oli kunagi pikalt maailma kõrgeim ehitis ja mismõttes inimesed väidavad, et neile ei meeldi Tallinn? Just, nagu minu mõtted! Ma ise olen ka sedasama mõelnud! Põhimõtteliselt oleks võinud veel pikalt rääkida, täitsa minu moodi inimene ju, aga vist oleks veidi imelik olnud. Lõpuks sain teada ka mehe nime ja selle, et tema käis minust paar aastat allpool - ega nooremad ju ei jäägi nii hästi meelde. Samas mingi tuttavlikkus ju oli, mis sundis mind peatuma. Igatahes olin nii rõõmus, et kuskil on veel minu moodi imelikke, kes mäletavad kedagi kolmekümne aasta tagusest ajast. Ei, me ei vahetanud mingeid kontakte ega midagi, miks oleks pidanud?

Kirsiks tordil lähen peale seda kohtumist kaubamajja ja eskalaatoril sõidab mulle vastu mu keskkooliaegne pinginaaber. Mind märgates pöörab pilgu kähku mujale. Issand, keda sa petad, ma ju nägin, et sa nägid ja tundsid ära ka. Istu sisse oma "tere", tõesti. Irvitan omaette. On inimesi ja siis on hoopis teistsuguseid inimesi. 

Mõtlen, kuidas mõne inimese lihtsalt tunned ära. Need on need, kellega sa mitte kunagi ei aja viisakusvestlust: "Oi, tere, pole ammu näinud, kuidas läheb, kus töötad, mis teed?". Nendele võid kümne aasta jooksul korra kuskil otsa joosta ja jätkata vestlust sealt, kus see kunagi pooleli jäi või rääkida üldse täiesti suvalisel teemal, mitte mingit kohmetust ei teki ja samas sa ei pruugi isegi teada vastuseid neile viisakusvestluse "olulistele küsimustele". Ja millegipärast ei tule nendega jutuks ka see "peaks kunagi pikemalt kokku saama", mis nende viisakusvestluste puhul sageli tuleb ja millest te mõlemad teate, et see on puhas jama.

Küll on hea, et elu vahel ikka meelde tuletab, et teistsuguseid inimesi on ka. Neid on vähe, aga nad on olemas ja see teeb südame soojaks.  

Tõnu Õnnepalu. Tööpäev

Mõtlesin lugemise ajal kogu aeg, et see kõik meenutab mulle midagi ja välja mõtlesin - Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus" - antagu mulle andeks. Aga kaanel on silt "argikomöödia". Nojaa, eriti musta huumoriga tüüp võiks ka ühte päeva Ivan Denissovitši elus niimoodi nimetada vist. Õnnepalu on pigem musta huumoriga autor mu meelest, kuigi "Tööpäev" on algul ikka väga tava-Õnnepalust erinev. Nii erinev, et tahaks lausa sildistada "tavaliseks eesti kirjanduseks", on ju autor teada selle poolest, et tema ei tahtnud eesti kirjanik olla. Nüüd ma saan sellest aru, ma ka ei tahaks, aga eks oma risti peame ikka ise kandma. Ehk siis algul võib raamat ekslikult mõjuda olmepornona, mida see siiski absoluutselt ei ole, Õnnepalul ikkagi on hoopis laiem haare ja kaugem silmapiir. Töö on meil kõigil aga sama. 

Pikalt mõtlesin, kuidas ma saan "Tööpäevast" kirjutada ilma enda isikut sisse toomata, ega ei saagi vist, ma ju kunagi ei suuda, seekord veel eriti. Ma olen nimelt see inimene, kes ei saa tööst üldse aru. Nagu Õnnepalugi räägib, siis kool meid tööks ette ei valmista, töömaailm on hoopis üks teine maailm ja mina ei osanud sellega ikka üldse arvestada. Mis motiveerib inimesi tööd tegema? Miks me seda ometi teeme? Ma saaks aru töö tegemisest naturaalmajanduses, aga tänapäeval, kus enamasti töötatakse kellegi teise heaks - mis inimesi ometi motiveerib? Ja ma mõtlen siis ületama miinimumi, rohkem kui lihtsalt oma palka täis tiksuma? Sest selles osas on nii füüsiline töö kui ka kontoritöö täpselt samas seisus. Aga ometi inimesed teevad, nad on initsiatiivikad, motiveeritud, töö defineerib neid inimesena. Mis sind motiveeriks, küsiti mult kunagi? Ma ei tea, tahaks ära koju minna ja tegelda nende lollustega, mida ma vabal ajal teen ja mis midagi sisse ei too. Miks teie, teised ei taha? 

Aa oot, räägitakse, et tee hästi tubli tööd, siis saad tulevikus kõik alluvatele delegeerida ja ise jalad seinal puhata? See ei käi ju niimoodi. Kes seda usub? Õnnepalu raamat lõhub ka selle illusiooni, et füüsiline töö on mõttekas. Mõttekam kui kontoritöö, kus istuda koosolekutel. Seal puukoolis ju konnati samamoodi ringi, otsiti endale tööd, jäeti tööd pidevalt pooleli, tehti asjatut tööd. Kõige tähtsamad olid reeglid - kellast kellani, raha jookseb, ülemus kortsutab kulmu. Huvitav kokkusattumus on see autori meenutus teetöölistest suvisel maanteel, kus sa ise parajasti puhkusele suundud - on jah jube tunne, ma ka alati mõtlen. Kuidas nad suudavad? Õnnepalu möönab, et füüsilist tööd teinuna saab tema nüüd aru. 

Mina pole füüsilist tööd kunagi teinud. Koosolekutel ma ka ei istu, meil on täpselt samamoodi "Ettevõte-Varjupaik" - kõik kiruvad, ära keegi ei lähe, sest lojaalsus, sest äkki ükskord ikka hakkab veel hästi minema. Ja tegelikult on see ka üks Hea Töökoht, sest mingeid muutusi ei rakendata, asendustegevustega ei tegelda, ülemus seljas ei istu. Meil ei ole ametijuhendeid, ametinimetusi, arenguvestlusi, esmaspäevaseid koosolekuid - jumala õnnistus! Me lihtsalt saame dokumendid, teeme nendega tšiki-briki ja saadame dokumendid ära - liinitöö pmst, aga liin on aeglane. Kõrvalepõikena on mul tuttav, kelle kõrgelttasutud töö on koosolekud, ta koordineerib, et projektid sujuks, et kõrgelt kvalifitseeritud IT inimesed teaks kellega mingit juppi tööst koos teha jms. Ja ta ise imestab ka, et nad kuidagi ise seda ei taipa. Et selleks on vaja lõputuid koosolekuid. Et ta on nii vajalik inimene. Ma ka imestan, aga selles mu meelest ongi töömaailma peamine sisu - see on ettearvamatu, igasugusele loogikale mittealluv ja hoopis teistsugune kui igati loogiline ja selge koolimaailm. 

Miks, oo miks? Ainult üks asi on kooliga sama - see hetk, mil ukse enda järel kinni paned ja mõistad, et nüüd ongi kõik ja homsest sa siia enam ei tule. Mis edasi? Ja vat siis järsku tunned, et tegelikult oli ju täitsa õdus ja kuidagi tühi tunne tekib põue. Stockholmi sündroom?

"Tööpäeva" lõpp on võimas ja piibellik. Mis ta muud olla saabki, kui ka Õnnepalu nendib, et töö on see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ning kes muu kui Jumal ise meid sellesse orjusesse määras. Hakka või uskuma. 

Aitäh Varrakule raamatu eest!
 

Rosa Montero. Oht olla täie mõistuse juures

 

Kõik on selle raamatu ilmselt juba läbi lugenud, ma ei olnud, sest see oli aimekirjanduse osakonnas ja ma alati ei taipa sinna raamatukogus vaadata. 

Kõigepealt ma tahan öelda, et see raamat on imeliselt kirjutatud ja ilmselt ka imehästi tõlgitud, sest ma tundsin lugedes kogu aeg, et "issand, ma armastan seda inimest, kes niimoodi kirjutab!" Lugesin kohati L.-le ette ja ta küsis, et kes see mees on ja ma vastasin, et ei, see pole mees, noor naine hoopis ja siis raamatu lõpus mainib autor, et ta on 70-aastane. See on täpselt see, millest ka raamat räägib - vananemise traagika on selles, et me ei vanane. Mida ma olen ka elus õppinud, aga ikka tuli üllatusena, et autor 70 oli. 

See on nii ilus ja positiivne raamat, olgugi, et teemad seda pole ja neid lahatakse aususe ning otsekohesusega. Ma ei taha eriti arvustusi lugeda, sest äkki kellelegi ei meeldi ja siis saab minu tuju kah rikutud. 

Ja ma üldse ei taha öelda, kuidas ma ennast siin ära tundsin, kuigi loomulikult kokkupuutepunkte oli ja ega midagi oluliselt uut ma siit ka teada ei saanud, aga mingeid pusletükke aitas ta kokku seada küll või vähemalt avardas mõttemaailma, selles osas, kuidas ehk saaks. 

Miks minust kirjanikku pole tulnud? Sest mul puudub väljakannatamatu vajadus inimestele korda minna - mul on olemas mõned inimesed, kellele ma lähen ja teiste osas ma isegi ei unista, sest ma vihkan lolli kriitikat. Kuidas üle elada need lugejad, kes samastavad autorit loominguga, eeldavad, et kuskil on mingi "õige lõpp", kirjutavad autorile oma lolle kirju? Õudne. Ma ei tahaks mitte mingi hinna eest selliste inimeste tähelepanu. Mis ei tähenda, et ma ei naudiks vahetevahel osadust inimeste vahel, et see mind harvadel hetkedel ei ülendaks. Blogi on kindlasti piduriks ilukirjanduse teel - ma saan oma tagasiside siit kätte. Ma isegi mäletan, et omal ajal kui mul veel kaks blogi oli - ilukirjanduslik ja päevaraamatune, siis ma märkasin seda dilemmat, kuidas päevaraamat sai rohkem adekvaatset tähelepanu ja teda oli ka lihtsam kirjutada. Astusin enda kaevatud auku ühesõnaga. Lisaks puudub mul täielikult visadus - ah minu kirjutatu ei sobinud, ega ma siis rohkem ei proovigi. Proovida ikka uuesti ja uuesti, ei, seda ma ei suuda, see on liiga valus. Ja ma ei kaota mitte kunagi kontrolli, see igavene kõrvaltvaatav mina on alati olemas, kes analüüsib ja vabaks ei lase. Ma ei ole füüsiliselt võimeline end nii täis jooma, et ta vait jääks. Mu aju analüüsib alati ja järelejätmatult, ma ei anna kunagi kehale temast vabastust. Seetõttu ma mingeid füüsilisi asju nautida ei oska ka. Kaota kontroll - mismoodi?

See-eest kõik need põnevad kehalised tundmused, mida Montero mainib - hetkeline ülevuse kogemine, geomeetrilised õudusunenäod, augud mu peopesades ja ärakatkutud juuksed - mhmh, me oleme nii sarnased, samas nii erinevad. Õnneks olen ma oma elus peamiselt kokku puutunud vaid selliste inimestega, kes täie mõistuse juures mitte olemist aktsepteerivad. Ei ole terveid, on vaid korralikult läbiuurimata inimesed, ütles juba mu ema. Aga nii põnev, kuidas mingid asjad ikkagi korduvad inimeseti ja kuidas mõjutab keskkond seda, milline kiiks avaldub. Keskkonna eest tuleb tõesti hoolt kanda, eriti sellel, kes normaalsusest kõrvale kipub kalduma. Mitte, et keskkonda alati mõjutada saaks muidugi. Selles osas oleme me vähemalt ajaga natuke arenenud - igasugu võikaid psühhiaatrilisi eksperimente enam ei tehta (vist).

Aga selle märgatud kriitika kohta, et raamat pole teaduslikel alustel - mu meelest ta ei üritagi seda olla ning teiseks, ka teaduslike käsitluste puhul, kus igal väitel viide taga, ka seal märkan ma ülimalt sageli autorit ja tema eelistusi. Mõned asjad saavad ikka rohkem tähelepanu kui teised, sest sobivad hüpoteesiga paremini. Eriti pean silmas just ajaloolisi käsitlusi, kus allikaid on niigi käputäis ja nende esiletoomine sõltub paljuski autori suvast. 

Soovitan lugeda kõigil neil, kes endas sonkimist ülekõige armastavad, pealispinnal purjetajatele võib tõesti palju arusaamatuks jääda. Mulle on elu jooksul tegelikult vägagi üllatavaks osutunud, et ei, kõik inimesed tõesti ei mõtlegi nii palju, nad lihtsalt elavad. Õnneks on kõik need inimesed minu kiiksude osas alati väga positiivselt meelestatud olnud ja ma tänan neid selle eest. Normaalseid inimesi on ka ju vaja. Või mis normaalseid, neil pole ehk lihtsalt piisavalt vaba aega olnud.  

Tal on täna paha tuju

Üks inimene põhjendas oma üritusele mittejõudmist sellega, et "kaaslasel oli paha tuju". Kuna too kaaslane on mulle juba varasemast silma jäänud kui "tigeda pilgu ja vingus näoga inimene", siis ma ei kahtlustanud, et too ütleja ise kaaslasel tuju pahaks ajaks vaid võtsin seda kui fakti konstateerimist. Teisalt olen hakanud üha enam avastama, et "paha tuju" ei ole mingi normaalne põhjendus tegelikult. Tavaliselt inimesed ei pea veenduma ette selles, mis tuju kellelgi on, ennast sellega kohandama, suud kinni hoidma, seina ääri pidi tippima - see on nartsissistidega suhtlemise kogemus. Sa mõtled oma sammud ette - vaatame, mis tuju tal täna on, kas tasub oma plaaniga lagedale tulla või üldse mitte. Teatada kõigest viimasel minutil, sest siis pole enam aega praadida, samas on suurem risk, et toimub plahvatus. Kumba eelistada, mida teha? Seda varianti, et oma plaanidest rahulikult teada anda ja sellele rahulikku reaktsiooni oodata...noh, seda võib juhtuda mingitel eriti õnnelikel päevadel, mida nartsissist ootamatult jagada võib. Nartsissist ei salli ootamatusi ja teise inimese võõraid plaane. Plaanid olgu tema omad ja kui need ka sisaldavad teisi inimesi, siis võiks neidki ootamatult muuta, et säilitada pidev kontroll. Et nad iial ei teaks, mida oodata. 

Mul on võtnud aastaid ja võtab siiani, et mitte analüüsida teiste inimeste ilmeid ja käitumist selle nurga alt, et kas tal on ehk täna paha tuju või hakkab ehk tuju kiiva kiskuma. Ma ei oska arvestada sellega, et keegi võiks lihtsalt näiteks väsinud olla või järsku tal päriselt valutab kuskilt. Ei, kõik on tujudes kinni. Ma muutun juba ise tüütuseks, pärides, "aga miks sa nii vaikne oled? miks sul selline nägu on?". Ma ei harju ära, et inimestel pole põhjuseta paha tuju iganädalases menüüs.

Siis ma mõtlen, et kuidas inimesed vabatahtlikult sellises olukorras on. No need, kelle kaaslasel on pidevalt paha tuju, kes sellist kaaslast alati välja vabandama peavad, kes peavad vabandama enda soove ja plaane. Põhimõtteliselt sama nagu elada sõltuvushaigega - ta jõi end täna jälle täis, ma ei saa kuhugi tulla, vabandust, ma ei tea, kust ta selle pudeli leidis jälle. Lubas ju, et enam ei. Küll varsti on taas mõned helgemad päevad ka. Elab üle. 

Seda olen ka avastanud, et ma tegelikult ei solvu üldse eriti paljude asjade üle, aga varem arvasin, et see on kohustuslik. Normaalses suhtes niimoodi tehakse. Et mul on täiesti suva asjadest, mille üle ma olen näinud, et oleks ok solvuda ja saag käima tõmmata. Ma olen aru saanud, et ma ei pea üle reageerima. Või noh, seda juhtub oluliselt vähem ja siis ma saan aru küll, et pagan, suhtemustrid on täiega olemas, sa kopeeridki seda, mida näinud oled, aga õnneks on sellest võimalik ka üle olla. Mul on hoopis harvem paha tuju. Mille all ma muuseas ise kõige rohkem kannatan, sest üldse ei viitsi, aga "seisus kohustab". Nartsissistile annavad konfliktid jõudu, selle sain ka alles mõni aasta tagasi teada, varem alati imestasin, et kuidas nad suudavad, kui see nii kurnav on. Neile ei ole kurnav. Heureka! 

Kellele keskmist näppu?

Käisime siin hiljuti kinos vaatamas filmi "Õnn on elada me maal", mis räägib ansamblist Velikije Luki. Täitsa tore film oli, sain nii mõndagi uut teada, aga üks asi jäi kripeldama. Osa filmi kaadreid ei ole mitte dokumentaalsed, vaid on filmitegijate poolt tänapäeva inimestega taaslavastatud ja alati ei saanudki pihta, kumb on kumb. Aga mulle tundus, et need kaadrid olid kõik uued, kus punkarid näitasid kaamerasse keskmist näppu. Arutasime L.-ga mõlemad, et kas tõesti 80ndate alguses teadis keegi keskmist näppu näidata? Meie meelest mitte. Näidati rusikat või trääsa. Selle viimase - kahe sõrme vahele pistetud pöidlaotsa näitamise - on keskmine sõrm tänapäeval pea täielikult asendanud. Äkki pealinnas, kus Soome TV-d nähti, osati ka näppu näidata? L. väidab, et meie kanti lõunapoole levis see just nimelt lääne filmidest nähtuna. Minu meelest tulid need näpud ja fakid ka ehk üheksakümnendatel alles. Kas keegi mäletab ehk paremini?

Üks "tule taevas appi, kui pikad need juhtmed olla võivad"-moment tänasesse päeva ka lisaks. Mäletate, kunagi hallil ajal, mitu aastat tagasi käisid 5Miinust ja Puuluup Eurovisioonil oma lauluga narkootikumidest, millest nad midagi ei tea? No vot. L. siis kurtis, et ei saa tema aru, millest seal juttu on, misasi "lase kotti ära?". Ma kuulsin ka, et "lase kotti ära", aga tõlgendasin umbes nii, et "pane oma narko kotti tagasi". Loomulikult seletasin seda suure suuga nagu teadjam inimene muiste. No ja täna siis kuulan seda lugu jälle ja järsku käib krõks ära: "a see kott vii ära" mitte "lase kotti ära". Ahah, et siis mu selgitus oli vähemalt enam-vähem õige. 

Lapsi pole ka mõtet kasvatada, sellest olen aru saanud. Nad teavad niigi ja ilmselt need, kes ei tea, noh, need jäävadki igaveseks pimedusse neist saavad tulevikus somes targutavad idioodid. Mikro kurtis, kuidas on rämedalt piinlik, kuidas ta alaarenenud klassivennad teevad oma Epsteini-nalju ja praalivad vägistamisega. "Ilmselgelt nad isegi ei tea, mida see vägistamine tähendab!" Kuna mina ka omal ajal ei teadnud ja kui küsisin, siis seletati nii keeruliste sõnadega, et ma ikka aru ei saanud, siis kontrollisin, et Mikro ise ikka saaks. Selgus, et saab küll ning lisab sinna veel sedagi, et vägistamisel pole mingit pistmist iha või meeldivusega, veel vähem sellega, mida keegi seljas kandis või kuidas käitus. "Ja siis öeldakse mulle, et sinu vanuses tüdrukud juba...ja peaks panema midagi katvamat selga...ja kui niimoodi ujulasse lähed, siis võivad vanamehed vahtida! Nagu see minu probleem oleks!" Eks ma siis üritasin selgitada, et selliselt rääkivad täiskasvanud püüavad tegelikult hoolimist üles näidata, kuigi see ilmselt jah süvendab vaid ohvrisüüdistamist. Aga no huvitav on, kuidas ta seda kõike nö puusalt tulistab, keegi pole talle ju loengut pidanud sel teemal. Ja meie, täiskasvanud, peame muudkui arutlema sel teemal ja teavitama ja kampaaniaid tegema. Teemal, mis tundub nii iseenesestmõistetav, et lapski aru saab. Aga ometi ei ole. Kuskil on mingid inimesed, kes on hoopis teisest maailmast. Ja me arvame, et kui rääkida, siis nad saavad aru. Mul jälle mõistus tõrgub uskumast, et asja, mis ühtedele on ilmselge, saab teistele sõnadega selgeks teha kui neile see ilmselge ei ole. 

 

 

Roostes radar ja nimemaagia

Umbes aasta tagasi kohtusime ühe inimesega, kes oma kaaslasest (keda seal kohal ei olnud) rääkides kasutas kummalist sõna "partner". Mulle tundus, et me kumbki panime L.-ga seda imeks. Ja nüüd järsku, paar päeva tagasi, plahvatas mul peas teadmine - ta kasutas seda sõna seepärast, et ta kaaslane oli temaga samast soost. Läksin siis L.-le oma avastusest teada andma, mille peale too silmi pööritas, et otse loomulikult sai tema sellest kohe aru, mida mina mõtlesin siis? No sorry, mul lihtsalt ununeb see võimalus kogu aeg ära. Ega ma mingi Varro või Martin pole, kes sellest igapäevaselt mõtleb.

Meenus ka see, kuidas varajastes kahekümnendates töötas mu sõbranna iluvaldkonnas ja tal oli seal mitmeid meeskolleege, kellega me tihti pubides ühte lauda sattusime. Ja mul oli alati kohmetu olla, sest need noormehed olid sellised maru ilusad ja hoolitsetud, ma ei teadnud kuhu silmi peita, kas sellistega üldse julgeb rääkida või mõtle kui selline sinuga flirtima hakkab, raudselt punastad juuksejuurteni. Ei no jah. Loomulikult olid kõik need mehed geid. Viimane kui üks. Ja veel sellised iluvaldkonna ilusmehed. Ok, nende isiksused ei olnud päris sellised ülevoolavad nagu teleshowdes nähtud väljamaa geidel, aga eks nad olid ju eestlased ka ometigi. Aga ma ei tulnud selle pealegi, et halloo - geid ju! Tol ajal muidugi oli moes olla ka metroseksuaal - see termin on vist nüüd küll ajaloo prügikasti vajunud, sest ka kuulsaim metro Vaido Neigaus on nüüdseks gei mis gei. Sõbranna veel kogu aeg kirus, et pagan kui kaua mõni neist meestest peegli ees veedab, ta ei kannata oma korda oodata ja muud seesugust, aga ma ei pannud ikka seda puslet kokku. 

Ja kui omast arust panin, siis ikka valesti. Näiteks tembeldasin ma oma peas geiks ühe meesterahva, kes minuga suheldes üldse ligi ei tikkunud ja muidu moraalselt ülal pidas ennast. Pärast selgus, et too oli reforminoortest ja pidas plaani mind erakonda kutsuda. Selle võimaluse magasin ka muidugi maha.  

Aga kui tunnetus alt veab, siis on ju ometi mingid punased lipud, mis inimese olemusest teada annavad. Siinkohal ei räägiks enam seksuaalsest sättumusest vaid lihtsalt sellest, kuidas kõige kiiremini tuvastada, kas kellelgi on kõik muumid orus või mitte. Või kõik indiaanlased kanuus, noh. Minu jaoks on siinkohal üks kindel märk hullusest see, kui inimene on oma nime millekski ebatavaliseks muutnud. Igaks juhuks mainin, et ma ei pea siin silmas suvalist perekonnanimevahetust või enda nime suupärasemaks muutmist a la Anna-Bella Barbarella muudab oma nime Annaks, kõik need Katarinad Je-ta või siis välismaale kolides nimemuutused kui su nimi seal midagi ebaviisakat tähendab. Ma mõtlen ikka seda kui keegi a la Tiina Mänd muudab oma nime Sibylle Santa Maria von der Womaniks vms. Sorry, ma ei viitsinud hetkel oma fantaasiat piinata korraliku uhhuu-väärilise nime väljamõtlemisega. Me ju teame mõnda sellist küll, kes valis endale uue nime, sest see sobib tema isiksusega paremini, toetab tema aurat või "omab väga erilist tähendust minu jaoks". Huvitav on see, et kui kellelgi on lootusi superstaariks saada, siis enamasti nende nime hoopis lihtsustatakse, et rahvale paremini meelde jääks. Kas keegi teab kedagi kes on endale "überglamuurse" nime võtnud ja see on talle hiljem elus kasuks tulnud? Ja kes on muidu täiesti vinks-vonks inimene. 

Muuseas, kui ma omal ajal kõrvalerialana sotsiaaltööd õppisin, siis praktikal ühes vaimse tervisega tegelevas asutuses mainiti ära, et nö "haruldane nimi" olla selgelt vaimse tervise risk. Et väga paljudel probleemidega inimestel on kummaline nimi. Põhjendati seda umbes nii, et kui igakord, kui ennast tutvustama pead, tekitab see sinus ärevust, sest inimesed parimal juhul küsivad "misasi?" ja halvemal juhul purskavad naerma, siis see ei ole kerge olukord, millega laps toime tulema peab. Seepärast tundub ka kahtlane, et osad täiskasvanud end vabatahtlikult sellisesse situatsiooni panevad.   

Vastuvõtlikkusest, vist

Seoses selle Mikro sõbrannade "kristlaseks" hakkamisega ja üleüldse some mõjudega, mis väidetavalt hukutavad, hakkasin mõtlema, kuidas on lood erinevate inimeste vastuvõtlikkusega. Enamik meist ju on mingil määral sotsiaalmeedias, me näeme sealsed postitusi ja trende, aga miskipärast see ei mõjuta meid kõiki ühtmoodi. Kui rääkida lastest, eriti vastuvõtlikust ühiskonnagrupist, siis ometi isegi see kõige homogeensem grupp, eelteismelised, kelle jaoks on eluliselt oluline ühtse parvena tegutseda, käitub ju erinevalt. Kui võtta Mikro, siis tema naudib eelkõige debiilseid asju - igasugu jaburad naljavideod, üle võlli tegelaskujud - kõik see, mille üle saab homeeriliselt naerda, see on oluline. Aga et ta võtaks Piibli ja hakkaks sellega lehvitama? Et ta nõuaks mingeid hetkel trendikaid LaBubusid - sellised asjad on piinlikud. Kris Kärner on piinlik. Jüri Ratas on piinlik. Vandenõuteooriad on lollidele. Millest see tuleb? Geenidest? Sest ega tema ju ei tea, et ma olen samasugune. Ma vahin ka töö juures Beavist ja Buttheadi või Tujurikkujat, mind ei huvita, mis kellelgi punasel vaibal seljas oli või kümme nippi, kuidas väärikalt vananeda või köök rasvast puhtaks saada või see, kuidas kõik on Sorose vandenõu. See kõik on pagana tüütu ja ebahuvitav. Ma ei taha seda, millest kõik räägivad, ma tahan mingeid imelikke nurgataguseid asju. Ma ei suuda vaimustuda sellest, mis hetkel kuum. Mu maitse nagu kuidagi ei kattu. Kõik see, mis peaks minuvanust inimest huvitama. Vanasti, kui ajakirjad veel ilmusid, siis oli kõige õudsem neist (ok, oli veeeel õudsemaid, aga ma mõtlen siis meinstriimi) "Pere ja Kodu", sest ma ei kujutanud ette, et miski, mis seal kirjas on, mind kunagi huvitada suudaks. Umbes nagu anna Tulnuka tüüpidele "Looming" kätte. Täiesti võõras maailm. Ja siis selgub, et ei, see on see, mis on päriselt oluline ja kuidas peaks. Ma võisin Maajast ristsõnu lahendada ja vastused ära saata ning inimesed ei saanud aru, kuidas mul ometi piinlik pole. 

Mul on kohe hea meel, et mu lapsed ka sellised imelikud on. Kuidas ma muidu nendega suhelda mõistaks? Üks normaalne asi, mida ma ei mõista, on näiteks nutikell. L.-il on ja ta on ka lastele need soetanud, ma tegelt ei tea, mida lapsed neist arvavad, aga L.-i nutikell on viimasel ajal ära koolema hakanud, ei lülita end enam unerežiimi ja siis L. pöörleb õhtuti voodis, kirub kella ja toksib seda näpuga. Ei lase mul magada. Ja ma siis imestasin, et milleks see asi üldse? Ja tema ei saa aru, mismõttes, milleks? Loeb samme ju. Ja ma ei saa saa ikka aru, milleks see oluline on - sa saad ju ilma selletagi aru, kas käid päevas 600, 6000 või 10000 sammu, see on ju tunde küsimus? Aga ta mõõdab igasugu muid asju ka? Aga milleks sul on vaja igasugu asju mõõta? Täiesti arusaamatu ja ebavajalik vidin minu meelest. Aga nii populaarne. Kusjuures L.-i emal on ka see, ta võtab seda tõsiselt ja peab oluliseks, enda ema puhul ma iial sellist asja ette ei kujutaks. Minu ema ja pulsikell - nalja teete või? Et siis ikkagi geenid? 

Lisaks teemasse "ma ei tea, mulle meeldis, aga kõigile soovitada ei julgeks" - teatris käisime Miniga vahepeal. Tartu Uues Teatris vaatamas etendust "HYMN".  Märtsis mängitakse veel kaks korda, äkki viimased. Ma ei ole väga uuema aja teatriga ju kursis ja see Kuningas Ubu kirjeldus mind pigem pelutas, aga näe, HYMN täitsa meeldis. Siin on kõva lärmi (loe: punkmuusika), karjumist, alastust ja kehavedelikke. Suheldakse publikuga ka, aga kättpidi lavale kedagi ei tirita. Ma ei tea, miks kavalehel oli, et etendus on ühes vaatuses, kui tegelt oli kaks, aga no peale vaheaega oli pmst film. Vot see film läks veidi liiga pikaks mu jaoks, inimesed kordasid üsna samu mõtteid ja midagi uut väga ei tulnud. Mini ütles, et talle ka väga meeldis. Nüüd on Uues Teatris uus lavastus "Tuhandenäoline kangelane", kus pead terve etenduse silmad kinni olema ja saad kogeda etendust kõigi muude meeltega. Vot see küll hirmutab. Mini sõber oli juba käinud ja rääkis, et tuleb inimestega kätelda. Selle vist jätame vahele. Aga võib-olla oleks põnev just? "Laskumist orgu" tahaks ka näha, aga ma olen ikka skeptiline nende välietenduste osas. Eriti kui need kestavad 4,5 tundi nagu "Laskumine orgu". Eesti ilm, teadagi. Ma olen kunagi Viinistus vaadanud vihmasajus etendust Väägvere pasunakoorist ja no hiljem telekast oli ikka hoopis meeldivam. Pirtsperse olen, mis teha. 

Maailm on imeline

Hakkasin mõtlema, et mul vist on üks lakmuspaber, mille järgi hinnata, kas keegi on nö "minu inimene" või mitte. Kui sa ütled, et sulle ei meeldi Andrus Kivirähk, siis sa minu moodi inimene olla ilmselt ei saa. Lugesin just "Eesti rahva uusi jutte". Mulle nii meeldib, hästi hea valik ses mõttes, et siin on igasugust Kivirähki - sellist, kes teeb nalja ja sellist, kes on vägagi tõsine ning nende mõlema sünteesi, mis on minu jaoks peamine. Lemmikud - "Vaeslapse käsikivi", oeh, siin ma isegi ei tulnud selle lõpplahenduse peale, haigelt hea ja selline õpetlik, paslik lastele ette lugeda (see oli iroonia siis - kuigi mina loeks täiega seda lastele ette, lihtsalt lapsed ei saaks ilmselt aru, miks ma naeran). Lapsed on lapsed nagu kohutavalt armsas loos "(Naljakas) härjamüümine" - kus lapsed tahavad teada, mis siis härjast sai ja täiskasvanud pööritavad silmi stiilis "laps ei saa veel huumorist aru". "Mullaketraja" oleks kolmas, mille esile tooks - lugu sellest, kuidas kõrgemaid jõude ikka kommunismivankri ette ajada ei saa, omamoodi feministlik looke. 

Ma ei ole nõus ka sellega, et Kivirähk on "rahvakirjanik" - rahvas ei loe raamatuid ju. Nimi on kleepunud külge sellest olenemata. Paljud teavad ainult "Rehepappi" ja "Kakat ja kevadet", ma üldse ei panustaks ühegi kirjaniku üldrahvalikule tuntusele tema loomingu põhjal. Mulle siin hiljuti öeldi, kuidas ma üldse head kirjandust ei lugevat - hea kirjandus olla siis krimkad ja põnevikud. Miks ma neid ei loe? Sest ma ei taha enda pähe seda maailma, kus on vägivald, vihkamine, kadetsemine, vimmapidamine. See on sama nagu keegi imestas,  kuidas tema on küll suutnud terve elu elada ilma kohtutäiturite ja sotsiaaltöötajatega kokku puutumata, aga mõne jaoks on see igapäevane elu osa. "Siis kui mul musi Tartu vanglas istus" nagu mainis mulle haigla toanaaber kohe peale seda, kui oli oma sotsiaaltöötajat kitsev***ks nimetanud. Vot ma ei viitsi sellesse maailma süveneda. Mulle ei meeldi mingid hämarad saladused ja varjamisevärk, sest see ei tundu reaalne - kõik petavad kõiki ja su mees on tegelikult su vanaema. See on minu jaoks rohkem ulme kui ulme. Eraldi kategooria on veel see, kui öeldakse, et ega ma krimkasid nende mõrvade pärast loe, see mind üldse ei huvita, aga need olustikukirjeldused seal, vot need on imelised. 

Vihkamisest muide. Teismeliste hulgas olla uus trend.  Juhuslikult sattusin seda viidatud artiklit lugema samal päeval kui Mikro teatas mulle, kuidas kaks ta sõbrannat määratlevad ennast nüüd kristlastena, et saaks geisid vihata. Ma olin nagu - misasja? Ei, neiud pole ristitud ega käi kirikus, aga tõmbasid endale ingliskeelse piibliäpi ja vastavad nüüd igale küsimusele sealt pähetuubitud ingliskeelse tsitaadiga. Miks? Olla trendikas, TikTokis olla nähtud. Mis sai sellest, et trendikas on juua mulliteed? Mitte keegi ei joo seda enam. Kõrvaltänavas on silt "siin avame kohe uue bobakohviku" juba üle poole aasta nukralt üleval. Ei avata seal enam mingit bobakohvikut. TikTokis ei joo enam keegi seda. Ah, võiks üldse rääkida, kuidas inimesed avavad üha uusi ja uusi pisiärisid, mis kuuga kõrbevad - üks müüb peokaunistusi, teine kleidikesi, kolmas üritab autohelisüsteemide äri püsti panna, neljas ärib kaupu kassiomanikele - ühtedes ja samades ruumides. Kust neil see enesekindlus, kui isegi enamik kaubanduskeskuste pindadest seisab tühjana ja nemad üritavad mingis nurgataguses trassiäärses klaasuberikus oma äri arendada. Lollakad on või? Ahjaa, ettevõtlikud hoopis. 

Mu meelest teeb elu elamisväärseks vaid see, kui seda kõrvalt vaadata ja selle üle muiata. Aga et sellesse sukelduda? Brrrr. 

Muuseas "Eesti rahva uutel juttudel" on imelised illustratsioonid, autoriks Peeter Laurits. Ma leidsin sealt ühe, mille ma endale tisside vahele tätoveeriks, kui ma valu ei kardaks. Nimelt selle:

Kas see pole mitte kõigi nummim elukas, keda te oma ihusilmadega näinud olete? Mu eelmine tätoveeringuidee oli sobivalt Põhja Konn (teadagi miks) - mul oleks täiega matchivad tätokad nüüd.