Mõni aeg tagasi palus keegi sotsiaalmeedias nõu, mida teha teda koledasti solvanud elukaaslasega. Nimelt olla too küsijale öelnud, et "ma ei vaja sind, aga mulle meeldib sinuga koos olla". Inimesed siis noogutasid, et see olla kole küll ja pakkusid abi. Ei no viisakat abi siis, stiilis "palu tal oma mõtteid täpsemalt väljendada ja anna teada, kuidas see sind tundma paneb" ja muu klassika. Ainult mina ei saanud aru, kuidas see ilmselge kompliment kellelegi solvang saab tunduda. Küsisin L.-i käest ka, temagi leidis, et kompliment, mis kompliment, aga no me mõlemad imelikud ju.
Sellega seoses meenus üks varasem anekdootlik lugu, millele tagantjärele mõeldes saab hoopis teise pilguga vaadata ja peast kinni hoida. Nimelt on mul alati igasugu vajamisega punase lipu teema olnud, tekitab parajat ärevust, no näiteks üks proua teatas kunagi, et kui ma ta poja maha jätan, siis too teeb endale lõpu peale. Umbes sellised seosed. Ma ei taha, et keegi minu pärast eluga mängiks. Selle proua pojale ma muidugi ütlesin selle edasi ka, sest ma teadsin, et järelikult ei tunne daam oma ihuvilja ikka üldse ja õnneks poeg kinnitas seda. Aga lugu ise on just vajajast.
Nimelt oli meil keskkooli ajal sõprusvisiit ühe teise kooli juurde. Meie klassis oli enamik tüdrukuid ja tolles klassis enamik poisse, selline sujuv kosjasobitamine ühesõnaga. Asja minu teada ei saanud. Meie klassis oli ikka paar poissi ka, nemad käitusid inetult. Õnneks. Sest kehtivate normide järgi käitusin mina veel inetumalt. Nimelt on minu peamine prioriteet alati olnud uni ning kui ma sain aru, et olude sunnil toimub magamine selle teise kooli tolmuse võimla põrandal (ei, meil ei olnud mingeid matte kaasas) karjakesi koos, siis ma otsustasin kasutada õlekõrt. Õlekõrreks oli üks noormees, kes minusse lahkesti suhtus ja seda ma küll ei mäleta, kummalt see initsiatiiv tuli - suundusime salaja tema poole. Tõele au andes, jah, ta üritas mind suudelda küll ka, see oli kohutav, nagu oleks ülirõõmsa labradori alla jäänud, aga ma suutsin kiirelt selgeks teha, et tuli surnuks ja marss magama. Sina sinna voodi otsa ja mina siia. Uskuge mind, nii ka läks. Ja mul ei tulnud pähegi, et oleks võinud kuidagi teisiti minna. Hommikul jalutasin teiste juurde ja siis sai selgeks, et olla mingi otsimisoperatsioon korraldatud ja tütarlapse maine ja muu selline. Õnneks, õnneks oli üks noormees vastuvõtnud koolile ka materiaalset kahju tekitanud ja see summutas minu häbiteo. Käsi südamel, ma ei tulnud sellise reaktsiooni pealegi. Praegu mõtlen, et ilmselt mitte keegi ei arvanud, et ma seal niisama leiba luusse käisin laskmas. Kuidas nad võisid?!
Igatahes oli aeg toona selline, et mobiiltelefone veel polnud, arvuteid ka vähe ja omavahel sai suhelda vaid kooli arvutiklassis asunud meilipostkasti vahendusel. Suur oli minu ehmatus kui ma esmaspäeval kooli minnes leidsin sealt oma +20 armutõotusi ja vajamisi täis kirja. Sellelt samalt tüübilt, kes mulle lahkesti öömaja oli pakkunud, aga pakkus nüüd ka kõike muud. Mida ma üldse ei tahtnud. Jube, milline mulje minust talle võis jääda. Ma rääkisin murest hirmsa ahistaja üle oma sõbrannale, kes soovitas mul mingi lugu kokku valetada ja lõpuks saigi seletatud, et mul on profipoksijast peigmees olemas. Nii see lugu läbi saigi. Aga siiani meenub see nurkasurutud olemise tunne kui keegi sulle kinnitab, et ta sind vajab ja tungivalt. Teistpidi seda lugu vaadates olen just mina üks igavene ärakasutaja ja paha inimene, aga ma arvan, et toona ei aimanud me kumbki, kuidas teineteisele mõjume. Ja noh, ma arvan, et ega inimesed ei taju täiskasvanunagi selliseid asju, et kes kellele lämmatavalt mõjub ja kes teisele külma ärakasutajana tundub.
Minu arust ka ilmselge kompliment.
VastaKustutaVajamine on mu meelest pigem sõltuvus või klammerdumine ja päris õudne oleks kanda teise inimese elule tähenduse ja sisu andmise vastutust.
Aga kui teine inimene tunneb, et ta saaks muidugi minuta ka elatud, lihtsalt ta ei taha, sest minuga koos on parem, siis see on teadlik valik ja kõlab minu jaoks palju rohkem armastusena kui vajamine.
No mina olen vajaja =) Ma ei saa aru, kuidas on üldse võimalik tahta midagi, mida ma ei vaja.
VastaKustutanotsu pakkus, et mul on teine tõlgendus vajamisest. Nii et selgitus ka: kui mulle kingitakse uus vetsupott ja pakutakse ülespanemist, mul on "palun ei, vana töötab täiesti korralikult" ja raske natukenegi rõõmsamat nägu teha. Kui mul samas aknad ära pestakse, mida on tõesti vaja teha, need on mustad (esimene korrus suure maantee ääres), olen maailmarõõmus.
Et ma ei sureks ka mustade akendega?
Nojah, aga ikkagi on rõõmu sellest, et nad on puhtad. Samas kui uus ilus ja lahedama disainiga vetsupott on aint: "MIKS?! Vana ju töötab?!"
Ilmselt on neid tõlgendusi jah palju ja sõltub ka sellest, mis nurga alt vaadata ja mis esimesena seostub. Selle vetsupoti vs akende osas ma olen sinuga sama meelt näiteks. Aga vot inimesi ma vajada ei tahaks. Samas võib olla, et ma lihtsalt keskendungi liigselt sellele, kuidas keegi ebameeldiv mind vajaks ja see oleks õudne.
KustutaKui inimene muudab aktiivselt mu elu paremaks, mul on teda vaja. Nagu vaja, et aknad ära pestaks.
KustutaKui ma inimest mingil üritusel näen ja olen: "Oo, nii tore sind ka siin kohata!" aga samas kui ma poleks teda seal näinud, ma ei mõtleks ka, et oh, kurb et teda pole, on see mittevajamine. Ja kui öeldakse, et "meeldib sinuga koos olla", ma saan täpselt selle vaibi.
On-ei ole, pole eriti oluline. Nojah. Phmt tore.
Ja ei, seda ma ei taha suhtest.
Mulle tundub. et vajamine on pigem hormonaalne värk, alguse armumistuhina osa. Hormoonid on nii sassis ja nihkes, et ilma armumise objektita tundub elu võimatu. Sel perioodil on muidugi tore, kui mõlemad on klammerdujat tüüpi. Aga see keemiline tasakaalutus ja möll läheb ju mööda. Statistika ütleb erinevaid numbreid, näiteks 1,5 aastat on pakutud keskmiseks "esimeseks laineks". Kui siis peale hormoonide hullu laine mahakäimist jääb suhtesse ikka veel meeletu klammerdumine (ükskõik, kas ühe- või kahepoolne), siis on see tõesti kurnav ja peletav.
VastaKustutaRääkimata sellest, et kohe alguses armub minusse (ja hakkab mind meeleheitlikult vajama) keegi, kellesse mina armunud ei ole. See on juba üsna õudne.
Mulle ikka meeldib mõttetera "ihalda kõike, aga ära vaja midagi". See näitab kirge elu vastu, kuid ilma vajamise paineta. Kaaslasega sama lugu - ma ei pea tema juures olema, ma tahan ta juures olla ja see on mu vaba valik.
Mina ei tunne vajamist painena. Kummaltki poolt. Mul on seda inimest tarvis, mu elu on temaga parem. Tal on mind tarvis, ma teen ta elu paremaks, nii hea.
KustutaEt me ei sureks ilma teineteiseta? Krt, ma olen mitte surnud nii paljude eluvajalike asjadeta, sest
a) ikka ei ole ilus end tappa, teised saavad haiget
b) lihtsalt ei surnud ära
c) eelistaks surra, aga spetsiaalselt pingutama ka ei hakka
d) on rõve, aga ma olen hullemate asjadega toime tulnud
et see küll mingi kriteerium ei ole.
Minu jaoks see "mu elu on temaga parem" on just valik, mitte vajadus. Tähendab, ma ei sõnasta seda nii. Aga jah see ürituse näide, on tõesti inimesi, kes mul enne kohtumist meelde ei tuleks, aga kohtudes on jah tore näha ja siis teisi, kelle puudumist ma panen tähele, ses mõttes vahe on sees ikka. Võib öelda, et seda teist tüüpi inimest ma vajan, aga see sõna tundub kuidagi "laetud" minu jaoks :)
KustutaMa vist olen seda pigem kuulnud vanemate ja laste kontekstis. Eriti eakamate ja see klammerdumine on kordades minu meelest hullem kui omavanustega.
VastaKustuta"ma ei vaja sind, aga mulle meeldib sinuga koos olla" on minu arust ühe terve suhte alus. Vajamine tekitaks minus kohe tõrke, nõrkuse ja meeleheite märgina paistab, isegi jahiinstinkti ei teki kui klammerdutakse mitte ei püüta eest ära joosta :D Meeldib koos olla on ülim tunnustus, ehk siis sind eelistatakse sinu tõttu mitte seepärast, et mingid teenused vajavad tegemist või sobid augu täiteks.
VastaKustuta"Aga" mistahes lauses tyhistab eelneva. Ehk vajatakse kyll, nimelt teise meeldivat seltskonda, eelnev on lihtsalt vabandus pindakäimise pärast. Solvunud oleks ma lolli lausekonstruktsiooni peale :)
VastaKustutaVõis ka vastupidi olla, et "mulle meeldib sinuga koos olla, aga ma ei vaja sind", ma ei leia originaali enam üles (need pagana Insta ajutised videod!)
KustutaSellisel kujul on see lause veel lollim.
Kustutama olen täiega Marca paadis! kõik, mis viitab vajamisele, paneb mind põgenema ja kustutab kõik soojad tunded, mis alguses isegi võisid olla - päriselt, mu armumine on hetkega sossti kokku vajunud, kui vajamisilminguid hakkas tulema ja edasi ma üksnes talusin seda suhet - tundub inetu ju teist maha jätta, kui ta vajab, see oleks nagu imikut kõnnumaale hüljata, ainult et see konkreetne imik ei ole minus mingit emainstinkti äratanud ja on üksnes kohustus, keda ma salamisi selle eest vihkan.
VastaKustutaTahtmine ja vajamine on minu jaoks ise asjad. Füsioloogiliselt vajan ma toitaineid ja õhku, millega neid põletada, piisavalt und jms värki, aga ma ei mõtle neile üldiselt enne, kui puudu tuleb. Ma ei mõtle igal hingetõmbel, et kui tore, et ma saan hingata, v.a kui olen kannatanud õhupuuduse käes.
Tahtmised on juba puhtalt elumõnude ja rõõmude järele, selle järgi, mida ma naudin.
Ja samamoodi eelistan ma kellelegi olla pigem rõõm, kui õhk, ilma milleta ta elada ei saa, aga mida ta võib-olla ei mäletagi muidu, kui puudus tuleb.
Kui nüüd järele mõelda, siis see viimane - "kui ei ole, on õudne häda; kui on, ei pane võib-olla tähelegi" on klassikaline lovebombingu kirjeldus ja selle kohta hoiatatakse, et see on ohumärk kontrollivast tüübist, kes võib edasi vägivaldseks muutuda.
Mul on ka see mõte, et ilmselt olen ma tänu sellele kaitstud ka igasuguste kontrollivate suhete eest.
KustutaNo ja mul ei kipu elus rõõme olema, asju, mis on lihtsalt toredad, aga ma ei vaja neid. Hingamist, kui kuskilt ei valuta ja mingit häda ei ole, naudin küll. Konkreetselt mõnus. Asi, mille mõtlen aktiivselt.
KustutaJäätisekokteil? võiks olemata olla, võib ka olla. Selle asemel jäätist süüa on ka ok. Jumala häid jäätisi on olemas!
Ja ka jäätisekokteil annab kaloreid, süsivesikuid, rasvu ja valke, annab mulle meeldiva vereglükoosi tõusu tunde lisaks sellele, et maitseb hea.
POLE "ma tahan olla elurõõm" see teema, on "ma tahan olla vajalik".
(ehk - austan, aga jään eriarvamusele. Rõõmud, mis pole samas vajadused, on äärmiselt harvaesinevad ja suht mõttetud mu jaoks. Teise linna jõuda mingi etenduse jaoks on mul enda jaoks juba VAJA, mitte et tahan. Kui on VAJA, hakkan tegema. Kui tahan, aga vaja pole - enne toimub kaalutlemine, kas ikka on parim aeg, kas ikka tasub, kas ... Võin ka "jaa" öelda. Nt eile tahtsin aknalaua ära koristada. Aga tahtmine on siuke efemeerne element, sellele ei saa loota ega tugineda.)
teisalt võidakse vajada isegi midagi, mida vihatakse.
KustutaKui suhtest puudub igasugune vajaduse moment, pole ka suhtel endal mingit mõtet. Lihtsalt "meeldiv koos olla" ei tähenda ju midagi. Toit ja ilus ilm võivad ka meeldida. Ma tooksin välja, et inimene on karjaloom ja tal ongi ellujäämiseks VAJA liigikaaslaste tähelepanu selle erinevates väljendustes. Kuidas see lähisuhetes toimib, oleneb juba kohapealsetest kommetest. :)
VastaKustutama võib-olla selles mõttes suhteid ei tahagi. eelistan, et vajaduste täitmised hajuks rohkemate inimeste peale laiali. Et keegi ei sõltuks vaimselt tervenisti minust.
KustutaOn üks igati eluterve konkreetse inimese vajamise suhe - väikelaps vajab vanemaid (tähenduses "hoolitsejaid, kes oleks tema päralt ja tema heaolu eest väljas", ei pea olema bioloogilised vanemad).
Ja kui täiskasvanud inimene hakkab minuga käituma nagu tahaks ta minuga väikelapse-vanema suhet, siis ma põgenen.
See asi ka, et minu arust on päriselt suhelda võimalik ainult inimesega, kes on ise ka omaette inimene, mitte ei jäta muljet, et ta lakkab ilma minuta olemast.
ja kui ma süüvin põhjalikumalt, mis seda vastumeelsust äratab, siis nähtavasti see, et minu kogemusel on vajajatega suhted ühepoolsed. Keskenduvad nende vajadustele. Kuna ma ei taha julm olla, siis tähendab see, et nendega suheldes ei tohi mul enda vajadusi olla. Hoian maski ja ei saa end enne lõdvaks lasta, kui eemale pääsen.
KustutaKarjas ongi vajadused erinevate liigikaaslaste vahel hajutatud. Yheainsa (vastassoost) inimese kylge klammerdumine aga on juba patoloogia, paraku aga on sellegi kohta terve hulk sotsiaalseid norme nt soorollide sees.
KustutaJaa, ma täiega teadvustan seda, et oleks päris pentsik ja irmus, kui üks inimene kõik mu vajadused ära kataks. Ikka hajutatult, rohkem on uhkem.
KustutaMina näen seda nii, et enamike inimeste puhul, kellega mul on meeldiv koos olla, tunnen ma teatud aja pärast ikkagi, et "oli tore, aga millal sa minema hakkad?", samas kui mõne harva puhul on see "sa ei pea tegelikult minema hakkama, võid ju siia jäädagi". Ma ei sõnasta seda kui vajadust. Vajadusi võivad täita ka need, kellega ma püsivalt koos olla ei tahaks.
Kustutamhmh, "sa ei sega mind üldse" ja "mul ei ole sinuga halvem kui üksi" on minu suust komplimendid.
KustutaSest minu tulevikufantaasiad olid varateismelisest peale üksi elamisest. kuidas oleks väike mul kambrike jne.
Kas orjapidaja vajab oma orje? Või kindral oma sõdureid? Kas selle välja ütlemine on kompliment või patt?
KustutaKaur - jaa, head küsimused.
Kustutanotsu ja Marca: väga võimalik, et seal ongi alus. Inimesi, kellele ma tahaks öelda, et kule, hakka minema, on suhteliselt väha ja nad keegi ei MEELDI mulle tõsiselt, vaid kõik nad on siuksed, kelle osas mul on peamiselt talumine ja väsimus.
Pole ammu ühtegi sellist külla juhtunud.
et kui sulle juba keegi nii palju meeldib, et külla lasta, siis võiks temaga juba samahästi ka koos elada?
KustutaNii ongi. =) Päris naljakas =)
Kustuta