Hammastest

Panin tähele, et meie blogijad käivad isegi sünkroonis hambaarsti juures, mis on muidugi tore, hambaid peabki regulaarselt kontrollima. Igatahes mulle võib vabalt tiitli anda, kui kõige õrnem (võib vabalt asendada muude alandavamate omadussõnadega nagu äpum vms) blogija, sest ma lugesin juba teiste kogemustest suure õudusega. Samas saan öelda, et vähemalt siinkohal peab paika ütlus, et sulle antakse nii palju, kui kanda jõuad ehk siiani (sülitan üle õla) on mul väga head hambad olnud. Läksin ka seekord kontrolli lootusrikkalt, umbes viis aastat pole ühtki auku leitud, äkki see jada pikeneb, aga mu lootused purunesid, sest seekord üks auk leiti. Lamasin siis allaandnult ja peaaegu nagu allalasknult (särk oli seljas hirmuhigist märg) toolil, arst pani süstalt valmis. Ma vist kiunatasin ja arst küsis, kas ma kardan rohkem süsti või puurimist, ma ütlesin, et ma kardan KÕIKE! Huvitaval kombel ei olnud süst üldse valus, ma isegi ei tundnud torget, puurimisest rääkimata. Viimane kord kui mulle süsti tehti, oli mu meelest jube, aga siis tehti see jubevalus süst ka suulakke, siis tõmmati mul nimelt tarkusehambad välja. Arst veel pärast imestas ja näitas mulle, kuidas mu tarkusehambad on nii pisikesed, et mõnel on sellise juurega piimahambad. Ma läksin neid välja tõmbama siiski ainult selle pärast, et need tegid mulle jubedalt valu, muidu oleks nad võinud minu pärast sinna suhu jäädagi.
Igatahes olin vanuse lisandudes õnnelik, et no enam neid mulle suhu ei kasva ju. Kaks tulid, kahest olen pääsenud.

Paar korda aastas tekib mul alumiste hammaste taha aga üks valus muhk, veidi aega segab söömist ja tekitab hirmsaid kahtlusi (nad on ikkagi kasvama hakanud!!). Seekord, juba allaandnuna toolis lebades, mõtlesin selle kohta küsida, kuigi ma tegelikult vaistu tasandil juba teadsin, et miskit muud kui tarkusehambad need muhud ju olla ei saa. Arst kinnitas seda, aga siis sai mu julgus otsa ja ma ei uurinud edasi, et mis siis saab nüüd. Ilmselt nad lihtsalt jäävad sinna, arst soovitas lihtsalt püüda neid mingi orgiga (õudne, valus, verine!) puhastada, kuna põletik tekib sellest, et viimase hamba ja naha all passiva tarkusehamba vahele jääb toit. Brrr! Miks neid hambaid üldse vaja on? (Ma saan aru, et see on loll küsimus, aga muud ei tulnud suurest ahastusest pähe).

Minu hambaarstihirmus tuleb vist taas näha üht ajukärbumise sümptomit, sest lapsepõlvest ma mitte midagi sellist ei mäleta. Võib-olla mul olid tõesti juba siis head aukudeta hambad (mu lastel pole ka siiani kordagi ühtki auku hammastes olnud), aga mingit mälestust seoses kooliarsti roostes ja ragiseva puuriga mul pole, nagu paljudel teistel. Hambaarstil käimist aga mäletan küll, nimelt ortodondi ukse taga istumist, olgu suvi või talv. Plaadid, traadid, rihmadega ööseks suhu käiv lõugade laiendaja, breketid, kõik see on tuttav teema. Ehk siis kellele augud, kellele puseriti hambad. Tegelikult mu hambad peale vaadates eriti puseriti ei olnud, mul oli ülemises reas üks eenduv esihammas (see on see pikaajalise lutiimemise/pöidlaimemise tagajärg, öeldi alati veendunult, ainult et lutti pole ma kunagi imenud, pöidlast rääkimata) ja see oli kõik. Enda mäletamist mööda kukkusin selle esimeses klassis kelguga jäist mäge mööda üles minnes lihtsalt jäässe kinni - oi, see oli põrguvalu! Aga aastaid ravis ortodont mu taandunud alalõuga st kui ma panen lõuad kokku, on ülemine lõualuu alumisest eespool. Kui te nüüd midagi õudset ette kujutate, siis minu (kadedusest mõjutatud) arvamuse kohaselt on kopalõug olla kordi hullem, isegi üks peika ahastas kunagi, kui ma näitasin, milline mu lõug ideaalis välja peaks nägema, et tema poleks küll sel juhul minuga rääkima tulla julgenud (näe, sain mitmeks aastaks hea mehe endale tänu ebanormaalsele lõuale). Ütleme nii, et ortodondi ideaalkujutluste minule oleks sobinud ideaalseks hüüdnimeks "ambaal". Üks väike häda selle lühikese lõuaga küll on, teate küll, Mallukal on ju ka see "mina ja mu lott" teema. See lott ei tule mitte pekist, vaid minu arvates just lühikeste mõõtmetega lõuast, Lana Del Reyl on ka säänne, ema ütles viisakalt, et see on "teatud tüüpi näoga naiste probleem, millel pole paksusega mingit pistmist". Vot nii, ma olen ka seda tüüpi. 

See üks silmapaistev ülemine hammas ei häirinud kedagi peale mu enda. Ortodont jõudis ainult halada, kuidas ta mu alati mu jõleda alalõua tõttu bussis ära tunneb (ilus asi, mida teismelisele öelda) ning et tulevikus hõõruvad mu alumised hambad ülemised lühemaks, (ei ole seda veel juhtunud). Lõpuks sai ka mu vanematel siiber sellest "alumise plaadiga" jändamisest ning nad lasid mulle ühena esimestest breketid panna (kuigi ma üritasin neid veenda, et see on pmst sama, mis mind ratastooli aheldada - ma ei saa ju sellisena mitte kuhugi minna), mis poole aastaga mu eenduva esihamba paika lükkasid ja rohkem pole ma ortodonti külastanud.

Minil on täpselt samad probleemid hammastega, mis minul, saadetigi ortodondi juurde konsultatsiooni, eks saab näha, kuidas vahepeal teadus arenenud on. Ortodont on igatahes sama, kes kunagi minul (mitte küll see lõua üle šoki saanud tädi, tolle juurde ma poleks läinud) ja vaikselt anti mõista, et Mikrol on kah pisike lõug. Geenide vastu ei saa.

See kõik siin on muide delikaatsed isikuandmed, ma küll ei tea, mida salapärast nendega ette võtta saaks, et ma tohutut kahju kannataksin nende avaldamisest. Aga võrdluseks hindadest, ühe augu parandamine koos tuimestava süstiga läks minul 57 eurot, mu hambaarstil seda lepingut pole, millega ma hiljem riigilt natuke raha tagasi saaks.

Sõnumeid pimedusest

Kui keegi arvab, et ma tahan endast niisama salapärast muljet jätta, et aktaaalteemadel ei räägi, siis see pole nii - ma lihtsalt ei tea millestki midagi. Presidendi vastuvõttu nägin umbes viis minutit, siis tegi L. näo nagu mulle oleks midagi rasket pähe kukkunud - "et nagu kavatsed seda vaatama hakata või?!" ja kuna me koos vaatame telekat ikka haruharva* ja temal oli just sel hetkel kavatsus telekas okupeerida ning sealt vendasid Grimsbysid vaadata (see on see film, mille treileri asemel näidati USA-s testvaatajate reaktsioone sellele, teatud põhjustel...), siis ma taandusin. Mu meelest on presidendi vastuvõtt aga säärane üritus, mida ei saa üksinda vaikselt arvutist vaadata, vaid ikka kõvahäälselt kommenteerides ja muljeid jagades, nii see siis jäi. Järelevaatama nüüd ka kuidagi ei kisu.

Põhimõtteliselt oli üks täiesti tavaline laupäev. Kuna juhtus ilus ilm olema, siis kutsuti Lätti. "Ega me ka selle kolonniga ei lähe, me lähme lihtsalt vaatame, mis seal toimub, hoopis teist teed pidi läheme!" Me ikka ei läinud, Läti on tegelikult tore ja käia seal meeldib, aga seesugune massivärk hakkab siiski vastu, pealegi tituleeriti üritus meedias üldiselt joodikute rongkäiguks (ega ma ka ausalt öeldes väga positiivselt sellele ei vaadanud) ning ise samal ajal loodust nautima minna oleks olnud üsna mõttetu tegu. Käisime niisama vanavanemaid külastamas, pidu ei peetud kuskil. Ahjaa, kogemata sattusime esmakordselt OM-i vaatama ja nägime ära selle, kuidas Eesti sealt oma kõrgeima koha sai.

Ja kui nüüd mõni põlglikult sülitab, et eestlane või asi, siis erinevalt niisama tilu-lilust, lugesin ma vabariigi aastapäeval üht viimastest Loomingu raamatukogu väljalaset, milleks oli "16 Eesti kirja" ja mis vähemalt algas väga hästi (lõpus oli paar nõrgemat etteastet ka, aga see ei kahjustanud märkimisväärselt tervikut) - soovitan soojalt.

Kontserdil käisin tegelikult ka, Mini kool esitas teatrilaval retrospektiivi Eestimaa ajaloost ning tuleb siinkohal nõustuda Kaja Kallasega, et äkki võiks mõne peo teha tõesti nii, et esinevadki lapsed. Lapsed ei esine muide sugugi alati nii, et plaksutada tuleb kohusetundest. Avastasin endal muidugi sama sündroomi, millest Morgie kirjutab kui ajukärbumisest - laske ainult (kõlaritest, ei pea üldse lapsi laulma sundima) "langes taat, memmeke, lapseeas vennake..", Henry Laksi "Õpetaja" (Villu Tamme versioon ei mõju) või "Mis maa see on?" (esimest korda kuulsin, muide) ja Pavlovi refleks töötab - kohe pisarad voolavad. Ma põhimõtteliselt krigistasin ise hambaid, lootes, et äkki rohkem ühtegi sellist laulu ei tule (või pähe mõtet, et "oh sa vaene Eestimaa"), tatt muudkui voolas ja isegi oma last seletas silm ainult läbi selle udu. Loodetavasti tegi ametlik fotograaf oma tööd korralikult. Õudne! Ja etendus ise ei olnud sugugi kurb või depressiivne, lihtsalt need laulud ja kogu see ajalugu...
 


*Miks? Siit tuleb nüüd kohutav ja taunimisväärne kriitika enda elukaaslase pihta, aga tema telekavaatamise harjumused on minu jaoks pehmelt öeldes talumatud - klõpsib kogu aeg pulti, jätab vaatamata filmide algused, pool keskosast ja enamasti ka lõpu, no ja vaatab üleüldse telekast mingit jama.

Nad varastavad su näo!

Rahvas jälle paanikas! Kuidas ma nüüd selle nametestsi äpi maha saan? Mis ma pean tegema? Kas sellest piisab, kui ma "meeldimise" ära võtan? Minge vaadake veebipolitseiniku kontole kui ei usu.
Mulle tuleb kohe meelde paralleel kasiinodega, millest Kristallkuul viimasel ajal rääkinud on (ja ma ei usu, et sellest rääkimisest kasu oleks) - inimesed arvavad tõemeeli, et kui korra kasiinouksest sisse astud või hoidku taevas selle eest, näiteks seal klaasi õlut ostad, siis on sinu krediidikõlblikkusel kohe kriips peal, mitte üks pank sulle laenu ei anna ja hea veel, kui kohe kuskil toimikut ei avata su kohta.

Mulle meeldib Facebook just selle omaduse pärast, mida nüüd kõvasti muuta soovitakse, nimelt isikustatud pakkumised - tark arvuti näeb, et mind huvitavad rohkem ilusad kleidid, käsitööõlu ja kontserdid ning nii ta neid mulle ette söödabki, mõni teine näeb seevastu imikutoite, aiakärusid või heegelnõelu. Mulle see sobib. Ma ei taha sugugi näha rohkem seda, mida mu perekond (keda FB-s niikuinii pole) postitab (niimoodi see Zuckerberg plaanivat teha, et FB tagasi inimnäoliseks muuta). Ei ole inimeste inimene, noh. Veebikonstaabel hoiatab Nametests.com iseenesest teadaolevalt ohtu ei kujuta, kuid keskkond siiski pääseb ligi kasutaja infole, mida saab soovijatele edasi müüa. Müüvadki reklaamifirmadele või mis imelist salainfot te enda kohta sinna üles laete? Mida saaks teada see inimene, kes kaaperdaks teie FB konto?

Isegi kui te laeksite sinna amatöörpornot, ei huvitaks see laias laastus mitte kedagi, sest te pole Blac Chyna. Muidugi saab teie näo ette keevitada mõnele suvalisele pornostaarile, aga miks just teie näo, keda see huvitaks? Mõelge kõigile neile õnnetutele kohalikele kuulsustele, kelle pildid igal pool internetis avalikult ripuvad - nemad peaksid eelkõige identiteedivarguste käes vaevlema, aga eriti ei kuule sellest. Libakonto tehakse su andmetega siis, kui sa oled teismeline koolikiusatav või halvemal juhul õpetaja, aga muule seltskonnale see meelelahutus vaevalt huvi pakub. No tehakse minu näoga mingeid asju - need, kes mind tunnevad, saavad ju aru, et see pole mina.

Aga mul on FB-s telefoninumber näha? Ja kodune aadress? Eesti on liiga pisike turg, et telefonipettused leviksid, mina näiteks ei võta vastu kõnesid, mis tulevad välisriigi numbritelt, kui keegi kohalikult numbrilt tülitab, on samuti mitmeid variante, aga sel juhul tüütamiseks peab ikka mingi isiklik vimm olema, mitte lihtsalt "leidsin netist mingi numbri". Kodune aadress oleks ehk murettekitav siis, kui ma elaks üksi keset metsi ja omaks nutitelefoni, mille positsioneerimine tuleks avalikuks. Muul juhul - halloo! alles hiljuti olid lehes fotod kohalike kuulsuste kodudest - pole kuulnud, et rahvahulgad neid aadresse nüüd ummistaks. 

Olles rahvusvahelises plaanis eikeegi ja mitte pannes avalikku kohta üles oma pangakonto paroole ja uksekoodi vms - muu on niikuinii kergelt leitav ja põhimõtteliselt avalik, ei peaks küll mingit paanikat tekitama.  Kui sul on Facebookis niikuinii 500+ "sõpra" ja sa oled seal avaldanud oma näo ja nime, on see täpselt sama ohtlik, kui selle sama info jagamine mõne anonüümse äpiga.

Riik sunnib abielluma

Kellele mida, eks - vastlapäev, sõbrapäev, aga täna on ju tuludeklaratsioonipäev! Kõik ilmselt juba teavad, et ma olen üks ihne inimeseloom ja see päev toob mulle ikka naeratuse näkku:

Ma küll lugesin, et sel aastal pidavat vähem raha tagasi saama, aga vaatasin, et olulist vahet võrreldes eelmisega polnud. Seejärel nägin, et kõige lõpus olid veel mingid summad - kasutamata jäänud laenuintressid ja koolituskulud ning lahter abikaasa isikukood. Alles pärast deklaratsiooni esitamist asusin asja kohta täpsemalt lugema ja avastasin, et juhul kui sul on abikaasa, saad need tulud, millelt sinu puhul piirangute tõttu enam tagasimakseid saada pole võimalik, sujuvalt talle üle kanda ja tema saab neid kasutada st raha jääb perekonda. Minu raha! Minu armas raha lendab nüüd tuulde selle pärast, et mul pole abikaasat ette näidata! Kui keegi missikandidaat teatas kunagi, et tema jaoks pole raha oluline, tähtis on hoopis see, et saaks ilusaid asju osta, siis minul on hoopis vastupidi - tühja need asjad, number on niisamagi ilus vaadata! Statistikamaniakk. Minu number on nüüd väiksem! Aga mu number peaks hoopiski suurem olema! Andke mulle mu number tagasi! /rullib end pisarsilmil mööda põrandat/ Nii haiget teeb sellest numbrist ilma jäämine, mida mul kunagi olnudki pole. Hakka või abielluma! L. kehitab apaatselt õlgu, tema vist on oma pisikese numbriga niigi rahul, üldse mingeid ambitsioone pole, et seda suuremaks venitada. Mispärast mul need kolmandad sambad, vabatahtlikud annetused ja lapsed üldse on, kui mitte selleks, et tuludeklaratsiooniga raha tagasi saada, ah?! Ega vist enam ei jõua abielluda ka, eks? Selle aasta tagasimakset see enam ei mõjutaks ju? Rong on ühesõnaga läinud, oleks pidanud varem sellele mõtlema hakkama. Vot sellise süümekoormaga pean mina nüüd elama.

Ja ei, ei saa pulma, sest tuludeklaratsiooniga võitmiseks sõlmitav abielu tuleb ju võimalikult odavalt ära teha, et kasu sünniks, riigilõiv niikuinii, ülejäänud asjad tuleb üldse kokku tõmmata - seega ei mingit pidu ega süldilauda.

Kui tõsiselt rääkida, siis natuke nõme on ju küll, et ma ei saa neid ülejäänud intresse elukaaslasele üle anda, eriti olukorras, kus on näha, et me mõlemad oleme kahe peale selle laenu võtnud, suvalisele inimesele ju niikuinii kingitust ei teeks, miks siis vaid abielutõend see ainuke legitiimne võimalus on. Koolituskulud on samuti lapse pealt, kelle puhul riigile samuti näha, kes tema teine vanem on.

Leevike naist ei peksa

Vahel on kummaline vaadata, kuidas erinevad teemad mingis punktis omavahel kokku jooksevad. Leevikestest kirjutasin eelmisel korral ju täiesti juhuslikult, nüüd sain aga Konrad Lorenzi "Niinimetatud kurjuse" läbi ja leevikestest ei saa mööda vaadata temagi. Kui eelmise postituse kommentaarides avaldas Hundi ulg huvi, mida Feministeerium asjast arvata võiks, siis nüüd avasin Lorenzi raamatu arvustused Goodreadsis ja kohe jäi silma üks, mis tembeldas selle "rassistlikuks ja seksistlikuks."

Aga täpsemalt siis. Ainsa minu meelest võimaliku rassistlikult tõlgendatava seigana leidsin Lorenzi kirjelduse ühest indiaanihõimust, kes olla keskmisest agressiivsemad. Seksismi koha pealt aga pean selguse huvides lausa tsiteerima:
"Emase sotsiaalne eelisseisund on nii leevikestel kui ka hundilaadsete koerlaste esindajatel seega pelgalt näiline; selle kutsub esile isaste "rüütellik" pärssumus, mis takistab neil oma emaslooma löömast. Kui võrrelda loomade ritualiseeritud käitumist inimese kommetega, võib sarnast käitumist leida ka lääne kultuuride inimeste puhul. Isegi Ameerikas, naiste piiritu austamise maal, ei hinnata kuigivõrd tõeliselt alandlikku meest. Ideaalselt mehelt nõutakse, et tohutust vaimsest ja kehalisest üleolekust hoolimata, vastavalt rituaaliga reguleeritud seadustele, allutaks abikaasa ennast naise väikestele tujudele."  (lk 141).

Enne kui arvamust avaldada, taustainfoks seda, et raamat pärineb aastast 1963 ja on autori poolt pühendatud tema abikaasale.
Mida me siit välja loeme? Kas tõesti seda, et mees on naisest tohutult (!!!) vaimselt ja kehaliselt üle, mis kõlab enamvähem kui võrdlus inimene ja amööb? Õige radikaal väidaks, et otse loomulikult ja kõik mida ma järgmiseks väidan on pelgalt...oeh, ma ei mäleta kõiki neid kohustuslikke termineid...patriarhaalse ühiskonna ajupesu, ainult meessoole osakssaav väljavabandamine. Aga ma mõtlen siiski, kas loodusteadlane, loomade käitumist jälgiv teadlane, ütleks ealeski ühegi liigi, soo, isendi kohta, et too on teisest "tohutult vaimselt ja kehaliselt üle"? Loodusteadlane peaks olema kursis sellega, et igaühel on mingid kohastumused, mis teevad ta ainulaadseks ja kui oled ühes asjas keskmisest kehvem, siis leiduks kindlasti mõni muu ala, milles oled tugevam. Loodus tohutut vaimset ja kehalist vajakajäämist kaua ei hellitaks.
Lisaks räägitakse siin ideaalsest mehest, sellest, keda olemas ei ole. Kui paljud naised on väitnud, et nende ideaalmees peaks neist kohe kindlasti igas mõttes üle olema?! Mina olen küll paljudest kuulnud. Just siin tuleb see nali, sest just sellena ma Lorenzi sõnavõttu käsitleksin, mängu - ideaalne mees on justnimelt tohutult üle, aga sellest hoolimata peaks ta alama naise tujudega kaasa minema -  ega see ülemat meest ihaldav naine siis üliinimese lükata-tõugata ka ei taha olla! Aga mis huvi peaks ühel naisest tunduvalt targemal, tublimal jne mehel üldse sellise igas mõttes alama daamiga mehkeldada olema? Ehk siis naeruvääristamine teemal "tark ja tugev machomees vs pealiskaudne lehtsaba, keda too kangelane millegipärast jumaldab ja kelle mängud kaasa teeb". Ühe sakslase austerlase pilge selle üle, millised need ameeriklased on? Sellest, kuidas meil on kombeks teisi rahvaid demoniseerida, räägib see raamat küll.

Arvake sellest lõigust, mida tahate, raamat on tegelikult tore ja soovitan. Aeg-ajalt kipub küll natuke liiga palju ilmselgeid asju süvitsi seletama, aga no aasta siis oli 63 ka ja lõpp läheb veidi naiivseks kätte, aga loomalood on põnevad. Homohanede elukombed näiteks - peremudel kaks meest, naine ja lapsed on sellel liigil ammu järele proovitud ja töötab (paremini kui heteropaar muuseas). 

Punnpaabu

Käes ongi see päev, mil oma laps sind õpetama hakkab!

Mini: "Emme, saad aru, mitte ükski laps peale minu ei teadnud, et ainult isased leevikesed on punase kõhuga!"
Mina: "Eee...on või? Päriselt?"

Ma olen kogu elu vales elanud! Ja ma arvan, et suur osa inimesi. Leevike on ju see punase kõhuga lind?! Kogu leevikeste naissugu on julmalt maha salatud! Puude otsas märkame ikka parve punase kõhuga linde, kus nende naised on? Ilmselt on nad ikka seal samas parves, aga me ei pane neid lihtsalt punakõhuliste kõrval tähele. Kes on kunagi emast leevikest joonistanud?
See, et paljudel linnuliikidel isased värvikirevamad on, seda ma tean, aga no et leevike?! Leevike on see punase kõhuga lind! Tuvide, partide ja varblaste sood teen ma küll alati kindlaks ja olen seda kiiksu ka lastele õpetanud, nüüd nad loevad alati üle, mitu isast ja mitu emast kuskil parves on.

Otsisin veel huvitavaid fakte leevikeste kohta:
"Leevikeste isaslindude käitumine talvises lindude söögimajas vägagi domineeriv. Seal antakse söömiseks vaba voli ainult emasleevikestele, ülejäänud söögitahtjate eemaletõrjumist teostatakse väga sihikindlalt. Kui tõrjetööd on väga palju, siis võib isaslind suure töörügamisega ise ajapuudusest söömata jääda."  Väiksed vaprad rüütlikesed, nunnu!

"Püsipaaride puhul ei ole seksuaalkäitumine omane mitte ainult pesitsusperioodil, vaid aasta läbi. Linnud võivad aegajalt üksteisele läheneda ja kokku saades pöörduda siis kõrvale, käänates sabad ühele poole. Vahetevahel puudutavad paarilised teineteist nokaga ja isalind pakub emaslinnule mingit raokest." Romantilised, mitte mingid kuivikud! Info leidsin siit.

Seda, et "punnpaabu" leevikest tähendab, sain ka kuidagi kobamisi teada, lapsena arvasin, et see on lihtsalt üks sajast hüüdnimest, mille vanemad minu jaoks välja olid mõelnud.

See oli nüüd Valentinipäeva postitus muide, tagantjärele sain aru.

Liigisisene konkurents ja selle ohud*

Ma tavaliselt raamatuid ei refereeri, aga aimekirjanduse puhul tundub oluline olevat mitte minu arvamus, vaid just see, mis must-valgel kirjas, vähemalt arutluse lähtepunktina. Hetkel loen nimelt Konrad Lorenzi raamatut "Niinimetatud kurjus. Agressiooni looduslugu" ja kuna ma olen alles neljanda peatüki juures ning mõtteid on juba hulgim tekkinud, siis panen need igaks juhuks kirja, raamatu lõpuks unustan äkki ära.

Minu refereering: Kui sugulist valikut tõukab tagant üksnes liigikaaslaste konkurents, mis ei ole seotud liigivälise keskkonnaga, võib seesugune valik viia hukatust toovaisse ummikuisse. See stsenaarium ohustab eelkõige inimest, sest peale inimese pole ühtki teist elusolendit, kes suudaks sellisel määral valitseda liigiväliseid vaenulikke jõude. Me oleme hävitanud (tasalülitanud?) hundid-karud ja oleme vaid iseenda vaenlased.

"Mu õpetaja Oskar Heinroth tavatses naljatades öelda: "Argusfaasani sabasulgede (isaslind ehib end emaste tarvis hiiglaslike sulgedega, mis takistavad ta lendamist ja ohustavad seeläbi elu, minupoolne selgitus) kõrval on läänemaailma inimese töötempo liigisisese valiku rumalamaid saadusi." Kaasaegsele tööstuslikule ja kaubanduslikule tegevusele omane rutt on tõepoolest hea näide ebaotstarbekast arengust, mida suunab eranditult liigisisene konkurents. Tänapäeva inimese mänedžeritõbi, kõrge vererõhk, nefroskleroos, maohaavandid ja neuroosiseisund, nii nagu tagasilangemine barbaarsussegi - kõik on seotud sellega, et tal pole enam kultuursete huvide jaoks aega. Kõik see on tarbetu, sest oleks ju võimalik kokku leppida edaspidi veidi aeglasemalt töötada. Jah, teoreetiliselt muidugi, aga praktiliselt on see ilmselt niisama teostamatu kui argusfaasanikukkede kokkulepe edaspidi kasvatada lühemaid sabasulgi." (lk 63)

Kas konkureerimisele vastuhakkamine on mingisugune kohastumus selle olukorra vältimiseks? Et lõpuks kui enamik on ennast surnukstöötanud ja lõhkitarbinud või üksteist võitluses ressursside ja ülemvõimu pärast maha tapnud, jäävad alles minusugused laisad ja mugavad, kes "kiiremini, kõrgemale, kaugemale" ei igatse? Selliseid inimesi on ju alati olnud, aga nende geenid ei domineeri, sest partnerivalikul sunnib üldine kultuur meid eelistama töökaid, rikkaid, edukaid. Äkki see on üks paganama tupiktee? Loomulikult on see hoopis laiem teema, aga mu meelest on värskendav vaadata asjale selle pilguga, et kuhu see konkurents meid lõpuks välja viib ja kas see on ikka see koht, kuhu me jõuda tahaksime. Näe, leidsin absoluutselt ajakohase sissekande teemal "ei taha konkureerida" 11 aasta tagusest ajast, siis valmistuti ka blogiauhindadeks :) Armsad laisad oma naba imetlejad, lõpuks me võidame niikuinii! Kui me just enne välja ei sure või maha tapetud ei saa...


Lõppu natuke keel põses nalja kah, ehk miks on võrdõiguslus tore:

"Paljudel loomadel, kellel lõimetishooldega tegeleb üksnes üks sugupool, osutub ainult see tõeliselt agressiivseks ka oma liigikaaslaste suhtes; vähemalt on ta võrreldamatult sõjakam kui teine sugupool. /.../ kellel kurna eest kannavad hoolt vaid emased, on need omavahel märksa raevukamad kui isased. Inimestelgi näib olevat nii." (lk 64)

*Pealkirja surmtõsidus ei ole vastavuses postituse sisuga.

Karl Ove Knausgård. Minu võitlus, 3. raamat

Selle kuueosalise raamatusarja esimesest kahest osast kirjutasin siin, nüüd on eestikeelsena ilmunud ka kolmas ning ma lugesin seda vist ühena päris esimestest, isegi Goodreadsis seda veel pole.

Seekordne lugu räägib autori lapsepõlvest. Mu meelest on lugude jutustamise järjekord päris hästi valitud, lapsepõlve oli ka esimeses raamatus, kuid seal vaid illustratsioonina isa surmale, mistõttu jäi minule küll veidi segaseks, mis põhjusel autori ja tema isa suhted just sellised olid, nagu nad olid. Teine raamat aga kirjeldas autorit ennast isana - taaskord ei taibanud ma alati, mis sundis autorit teatud viisidel käituma. Kolmas osa annaks kahele esimesele justkui šifri, millega lugeda peategelase olemust täiskasvanuna - kas lapsepõlv seda mitte polegi?

Lapsepõlvelood on üldiselt menukad, kes meist poleks laps olnud, ikka midagi tuttavlikku ja nostalgilist tuleb ette. Knausgård lisab sellele ka omamoodi hilisema pealtnägija vaatepunkti - ta analüüsib mingeid hetki ja suudab kõrvutada seda, mida nägi laps ja mida taipab mees sellele täiskasvanuna tagasi vaadates. Ma ei tea, kas see on kunstlik või ta tõesti suudab niimoodi mõelda, mina ei suudaks, aga see paneb asjad kuidagi perspektiivi ja laseb mõelda, et ilmselt oli minugi lapsepõlves selliseid, tagantjärgi pöördelisi hetki, aga ma pole kunagi neile nõndaviisi vaadanud.

Kui teise raamatu üheks oluliseks tegelaseks oli Stockholm, siis kolmandas osas saab väga hea ülevaate Lõuna-Norrast. Kõik kirjeldused on väga täpsed ja detailirohked, Knausgårdil peab ikka tõesti hea mälu olema. Huvitav on ka see, kuidas ta suudab kirja panna lapse maailma (füüsilise-geograafilise) avardumise, mulle tundub, et see on väga oluline iga inimese (vähemalt paikse eluviisiga tüüpide) jaoks, kuid selle väljatoomist kohtasin siin raamatus esmakordselt.

Samuti on mõtlemapanev pilt seitsmekümnendate Norra keskklassi perekonna argipäeva (ma usun, et kõiki hämmastab see pidev suitsupilv enamike täiskasvanute ümber, olematu võrdõiguslikkus ja üksainus perekond, kes viljeleb midagi ökoelustiililaadset) - kui palju on see erinev sellest, mida me tänapäeval Skandinaavia elumudeli kohta arvame teadvat. Siinkohal tuleb kasuks Knausgårdi vahel tüütuks kiskuv komme asju detailideni kirja panna - olmet uurivatele ajaloolastele väärt kraam.
Ka koolisüsteemi kirjeldatakse piisavalt, kuid siin tuleb tõdeda, et juba seitsmekümnendail tegeldi Norras kujundava hindamisega, mida meil praegu alles juurutatakse. Heaoluühiskonda iseloomustab minu hinnangul ka see kohatine hüperseksuaalsus, mida raamatus kirjeldatakse. Ma ei tea, et siinmail oleks neljandas klassis pruute ja peikasid eksisteerinud, igasugune säärane romantika oli liigitatud millekski jõledaks ning ahistamist ja orgiaid ikka põhikoolis ka ei toimunud. Me saime šoki kui avastasime põhikooli lõpus Soome sõprusklassile külla minnes, et seal käivad mõned poisid ja tüdrukud käest kinni ringi. Meie meelest oli see öäkk ja teadsime, et kui mõni täiskasvanu sellist asja näeks, tuleks hullem skandaal. Laste ja täiskasvanute maailma vaheline ületamatu lõhe oli muidugi olemas ka Knausgårdi raamatus.

Oma lapsepõlvega seostuvaks pidasin kõige rohkem peategelase ideed sellest, kuidas ta "tegelikult oskab kõike ja on vaid aja küsimus, millal anne välja lööb". Mäletan, et igasugu oskuste osas, mis mul ei olnud eriti hästi arenenud, arvasin ma täpselt samuti. Elu on pikemas perspektiivis siiski enamasti vastupidist tõestanud.

See raamat annab niisiis päris hea vastuse küsimusele, kes on Karl Ove Knausgård ja miks ta selline on, tema lapsepõlvelugu paneb rohkem kaasa elama kui kaks esimest osa. Minu jaoks tekkis aga palju küsimusi, mida ehk mingitmoodi valgustatakse järgmistes lugudes, kuid väga ma sellele lootma ei jää, sest tegemist on siiski autobiograafilise teosega. Ma tahaks siiski aru saada, missugune oli Knausgårdi vanemate omavaheline suhe, kui palju ema teadis, kuidas isa seesuguseks oli kujunenud jne ehk siis see, mis ilukirjanduse puhul tavaliselt lahti seletatakse. Päriselus me seda aga teha ei saa, meie vanemad olid sellised nagu nad olid ja me ei suuda kunagi täpselt lahti mõtestada seda, mis nemad sellisteks muutis. Ilmselgelt on Knausgård ära teinud suure töö püüdes lahti mõtestada talle ainsa kättesaadava isiku kujunemislugu. On see aga tänuväärt töö või lihtne egomaniaklus?

Aitäh Varrakule raamatu eest!

Kellele see kriitika vajalik on?

Kuna päris paljud blogijad kirjutavad raamatutest, siis arvan, et nii mõnelegi on sattunud ette ka need kaks artiklit - Keiu Virro krimikirjanduse ülevaade ja Katrin Pautsi vastus sellele koos Virro kommentaaridega. Mulle meeldib alati lugeda, mida teised inimesed raamatutest arvavad ja ma usun, et ei ole ainus, kuidas siis muidu Goodreads nii populaarne on. Ma küll ei tea, kas seesugused arvamused üldse kriitika alla käivadki (Pautsi meelest mitte), aga teisalt pöörab Pauts neile piisavalt tähelepanu, leides, et säärast kriitikat autorile vaja pole - niisiis justkui ikka kvalifitseeruks. Õige kriitik kirjutab analüüsivalt, tal on selleks olemas õige haridus ja võimed ning õige arvustus tõuseb isikliku maitse õigustamisest kõrgemale. Goodreads ja enamik blogijaid jäävad seega kohe kõrvale,  meediaportaalide suvaliste ajakirjanike treitud arvustused samamoodi. Ei ole seda intelligentsi ega kogemust, et olulisi arvustusi kirjutada...

Ometi ma loen ja kirjutan, mõne inimese maitset ma usaldan - kui talle meeldis, meeldib küllap mullegi, mõni kirjutab huvitavalt, tekitab isu ka ise üle lugeda. Just personaalsus on see, mis päris palju määrab. Sisukirjeldused ei anna tavaliselt midagi juurde, võrdlused muude teostega kõnetavad ainult juhul, kui ka need mulle tuttavad on. Kuhu antud teos kirjandusteoorias paigutub - eks seda on ka huvitav teada, aga lugema see just ei meelita. Tahaks ikka teada, mis tunde raamat kelleski tekitas. Pauts taunib arvustaja egoismi, mu meelest on see pigem tervitatav - see, et mõnele ei meeldinud, ei tähenda ju, et raamat kehv oleks, maitsed on lihtsalt erinevad. Erapoolikus? Selles mu meelest nö lihtrahvast süüdistada ei saa. Kui tõepoolest juhtub tuttav autor olema, saab mittemeeldimist ka viisakalt formuleerida või arvustamisest hoiduda.

Aga võib-olla ongi isiklikuks minemine see, mida Pauts karta oskab, sest mu meelest ta täpselt seda ise teeb. Kuidas teie mõistate lauset: "Enda meelest ma ei saakski näiteks Birk Rohelennuga ühte patta mahtuda – ma ei kirjuta psühholoogilist naistekas-krimithrillerit, nagu tema teeb (menuautorite Gillian Flynni ja Paula Hawkinsi algatatud ja praeguseks juba taanduma kippuv trendiröögatus). Kuidas meid üldse võrrelda saab?" Eks mind saab muidugi süüdistada selles, et poogin tekstile oma peas juurde nüansse, mida seal ei ole, aga kas siin pole mitte öeldud seda, et Rohelend tegeleb aegunud moeröögatuse otsas sõitmisega? Selline tavaline ussitamise teema, pärast saab ripsmeid volksutada ja süütult öelda, et "pole minu süü, kui teie siit midagi seesugust välja lugesite, otsesõnu pole ma midagi öelnud!".

Oeh, sellist minu jaoks üleolevat osatamist leidub mujalgi: "Arvustajal oleks tähtis endale aru anda, mis on žanri funktsioon." Kui see pole patroniseeriv kõnepruuk, siis ma ei teagi. "Põhjendamatult ründav stiil"? Minu jaoks on. Ja on väga vähe kriitikat, mis selliselt kõlavad (Jüri Pino tuleb hetkel ainsana meelde oma üleolevate naljade ja teemast mööda kirjutamisega), minu meelest arvustajad pigem austavad kirjanikke. Pauts küll leiab, et Virro on oma algses arvustuses "rahvakirjanike" Väljaste ja Vaheriga üleolevalt käitunud, kuid mu meelest kritiseerib ta lihtsalt teoseid, mitte isikuid ja lugedes seda, mille Virro välja on toonud, siis põhjust ka leidub. Milleks avaldada toimetamata raamatuid? Ma olen absoluutselt nõus Virroga, kui ta ütleb "Aga kas see, kui miski on mõeldud eelkõige meelelahutusena, tähendab, et see ei pea olema kvaliteetne? " 

Loomulikult pole ka kogu kriitika (või arvamused raamatute kohta) kvaliteetne, kuid eeldada, et kõik arvajad peaksid suutma Sirbi-väärilisi analüüse kokku seada ja asjast huvitatud neid ka lugeda, on ehk ikka liiga palju. Inimesed loevad tegelikult väga palju ning infot erinevate teoste kohta on paratamatult alati liiga vähe. Tihti seisad raamatukogus riiuli ees ja mõtled, mida nüüd ning teed selle otsuse just selle põhjal, et keegi vist kusagil kirjutas sellest raamatust, pole oluline, kui akadeemiliselt see arvustus üles ehitatud oli, peaasi et mainiti. Mina olen igati egoistlike arvustuste poolt, juhul, kui arvustatakse raamatut, mitte aga selle kirjutanud isikut. 

Pideva magamatuse režiimist

Hetkel käib mul magamine nii, et kõigepealt tuleb ära oodata, millal Mikro pooletunnine köhahoog taandub, seejärel oodata, mil kass aru saab, et pole veel ärkamisaeg, siis tõuseb L., et vetsu minna ja enamasti peale seda asub tööle vastasmaja lumevihkaja, kes kraabib labidaga kive ja asfalti nii kaua, et enam ühtki lumekübet kõnniteel pole. Vahel saabub seejärel veel prügiauto. Samas on tunne, et need unesutsakad, mis seal vahel tehtud saavad, on kuidagi eriti kvaliteetsed.

See kõik tõi mulle meelde selle (mõttetu lühi)artikli ööune kokkuleppelisusest ja järsku lõi pähe, et kohe-kohe saab ju viis aastat minu suurest uneeksperimendist, millest ma vist isegi kirjutanud ei ole. Viie aasta tagused sündmused hakkavad juba hägustuma, ilmselt on viimane aeg kirja panna.

Igatahes sündis siis ootamatult, 2,5 kuud enne oodatavat aega Mikro, kes samal ajal, kui mul kõhtu kokku õmmeldi, kiiruga lastehaiglasse ära viidi. Alguses, kui ta intensiivis oli, sai teda ainult vaatamas käia, aga kui ta umbes nädal hiljem haigla tavakorrusele viidi, sai ka ise sinna kaasa minna. Ka seal olid palatid jaotatud patsientide olukorra tõsidust arvestades ja teekond sai alguse suurest üldpalatist, kus tited klaaskastides ja lapsevanemad (emad, ühe erandiga, aga sellest ma olen juba kirjutanud) kõrvalpalatis mitmekesi koos. Emad ei olnud seal mitte mingiks moraalseks toeks, vaid kohe tuli ka tööle hakata - ööpäev läbi oli iga kolme tunni tagant lapse toitmine ja mähkme kaalumine, kord päevas ka lapse kaalumine ja üldine kasimine. Intensiivis siis kell 12, 15, 18, 21, 00, 03 (selle tegid õed), 06, 09 ja otsast peale. Kui juba palatisse lapsega kokku said, tegid ka kelle kolmese ise. Mis seal ikka erilist? Enamik vastsündinuid tahab sama tihti süüa ja muud tähelepanu?

Erinevus oli selles, et sügavalt enneaegsed nimelt ei ole võimelised ise sööma, ei rinnast ega lutist, neile on see liiga raske pingutus ja seetõttu tuleb neid toita sondiga nina kaudu ja mõne grammi haaval. Praktikas nägi see välja nii, et umbes pool tundi enne söögiaega tuli toit lapse jaoks välja pumbata, õige kogus (iga lapse jaoks koostasid arstid isikliku graafiku) valmis panna, lisada sellele mingi "jõupulber", ülejäänud piim sügavkülma viia, seejärel toit süstlasse võtta, süstal difuuserisse panna, ühendada sondiga, oodata, kuni sond toidu lapsele manustab, sond puhastada. Lisaks anda lapsele rauapreparaati, mis nirises alati suust välja ja määris kogu ümbruse. Mähe tuli samuti vahetada ja seda kaaluda, sest sellest oli näha, kas lapse soolestik käib läbi või mitte. Ahjaa, iga kord tuli veel last kraadida ka. 12 tunnise intervalliga (kell 12 ja 00, ma tõesti ei tea, miks mitte 09 ja 21 näiteks) tuli lapsele teha hapnikusõltuvust vähendavat auru, neil kel suurem sõltuvus, isegi tihedamini. Kogu see trall kokku võttis oma tunnikese. Hiljem veel rohkem, sest siis üritati juba last lutist või rinnast sööma saada, mis oli lahing kuubis, mis sageli lõppes sellega, et kogu toit oksendati lõpus lihtsalt välja, lisaks tuli arvutada, mitu grammi hinnanguliselt sisse jäi ja palju sondiga juurde lükkama peaks. Ma isegi imestasin, kuidas selline täppistöö meie kätte usaldati, kogu see arvutamine magamata peaga ja ilmses stressiolukorras...aga ilmselt polnud kunagi miskit juhtunud.

No näiteks kui sa kella kolmese tralli poole neljast lõpetasid (algas see ju ettevalmistutega poole kolmest), siis kella pidid äratama panema poole kuueks. Maksimaalselt 2 tundi vaba aega uneks või päeva ajal ka millekski muuks. No näiteks söömiseks, pesemiseks, pesu pesemiseks (kuna eriti pisikesed riided olid defitsiit, siis oli kavalam nende määrdudes asjad ise ära pesta kui ühispessu anda, kust keegi teine need endale võis saada), poes käimiseks (mähkmed tuli ise osta ja ekstraväikseid mähkmeid ei müüdud mitte kõigis poodides). Selle vaba ajaga oli muidugi see konks ka, et last valvama pidid vannutama selleks ajaks oma palatikaaslase või mõne muu kaaskannataja, lapsed muidugi magasid 90% ajast, aga neil võis ette tulla hapnikupuudust, millest masinad küll teada andsid, kuid meditsiiniline personal ei pruukinud seda koridori kuulda.

Huvitav on aga see, et mingit erilist unepuudust ma sellest ajast ei mäleta, enamasti ärkasin üles mõned minutid enne äratuskella, keha harjus režiimiga ära. Pigem oli raske kodus, kus sellist täpset režiimi enam ei pidanud hoidma ja iial ei saanud olla kindel, kui paljuks seda und seekord antakse. Eks see ole vist inimesele omane rutiinivajadus - mõtled küll, kui tore oleks sellest vaba olla, aga tegelikkuses mingeid pidepunkte ikkagi vajad. Ilmselt on organisatsioonid -  sõjavägi, haiglad, vanglad, sellest ka aru saanud, et eriti just stressisituatsioonides aitab kindel režiim rajal püsida (ei ole aega oma mõtetesse süüvida ja ennast haletsema hakata). Palju piinarikkamalt mäletan esimesi päevi sünnitusmajas, kus olin üksinda palatis ja ainsad tähthetked päevas olid söögiajad ja arstikülastused.
Loomulikult ma seda eksperimenti korrata ei tahaks ega soovi ka kellelegi teisele, et see läbi elada tuleks, aga tagantjärele huvitav mõelda, kuidas tegelikult suudad üsna valutult kohaneda kui vaja. Seda muidugi ilmselt piiratud aja jooksul, minul kestis see kokku umbes kuu aega, mõnel emal aga pea pool aastat, neid lasti küll vahepeal nädalavahetusteks koju taastuma.

Jah, ma tean, et leidub inimesi, kelle mitte-enneaegsed lapsed ei maga ühtki ööd korralikult enne nii viieaastaseks saamist ja vot see on tõeliselt jube. Kuidas nemad hakkama saavad, ma tõesti ette ei kujuta.

Olge te ka hoiatatud

Istusin tööl ja millegipärast tekkis huvi uurida Nancy Spungeni (teate küll, Sid Sex Pistolsist ja Nancy, tema pruut) surma asjaolusid. Tavaline tööpäev, ühesõnaga. Lugesin siis veidi Wikipediat selle kohta ja seal on ju igasugu põnevaid välislinke ka. Mulle pakkus huvi üks, kus pidid olema pildid Nancy hauast (jah, mina olengi see jube inimene, kes klikib linkidel "vaata kui paljas Kim Kardashian täna on!") - klikin siis seda ja järsku kiilub arvuti  kinni, ekraanil vilgub mingi punane hoiatuskast ja robotlik naisehääl kordab, kuidas minu arvutisse on nüüd tunginud mingi pahalane, kes noolib kõik mu paroolid ja krediitkaardi andmed välja, ärgu ma jumala pärast klaviatuuri puutugu ega arvutit välja lülitagu, vaid helistagu kohesele tasuta telefoninumbril, kust Microsoft mulle siis tehnilist abi osutab.

Esimene ehmatus - krt, nüüd olen tööarvuti pekki keeranud oma uudishimu pärast! Teine emotsioon - seda tuleks kuidagi varjata, pistaks pea liiva alla, paneks selle brauseri kinni ära ja kui tõesti mingi jama on, siis pärast kehitaks õlgu, et mina küll ei tea (ideaalne töötaja olen). Kolmas samm - asume tegutsema! Aga kuna arvuti on blokeerunud, siis brauseri akent kinni ei saa muudmoodi kui task managerist. Panen siis sealt kinni ja üritan edasi tegutseda, aga no ei saa, Firefox on omaarust jube vastutulelik, tahab suletud brauseriaknad uuesti avada ja jant algab otsast peale. Neljas emotsioon - loll lehekülg, mul vahet pole, mis sa teed või tahad, MINA tahan edasi surfata ja seda pean ka saama, ei ole ju loogiline, et ma peaks hakkama kuhugi helistama, mis tehniline tugi see säärane on, pole veel kuulnud, raudselt mingi jama ja tasuline number, mind te haneks ei tõmba. Tegin arvutile restardi ja peale seda Firefox vabandas, et tema enam vanade akente avamisega hakkama ei saa, väga hea.

Seejärel tekkis huvi, et mis värk tegelikult oli. Päris keeruline oli guugeldada seda probleemi, sest inimesed otsivad enamasti infot selle kohta, kuidas ise mingit lehekülge ära blokkida, mitte aga seda, mida teha siis, kui mingi lehekülg su arvuti ära blokib. Lõpuks leidsin ühe lehe, kus sama murega inimene kurtis, aga ta oli läinud nii kaugele, et helistaski (polnud küll infot, missuguse telefoniarve ta pärast sai) ja teiselpool oli olnud mingi hindu, kes tahtis tema isiklikke andmeid saada, niipalju sellel helistajal oidu ikka oli, et ta neid ei andnud ja katkestas kõne. Seda lehekülge ma enam tagantjärele üles ei leidnud, aga leidsin ühe teise, kus otsesõnu öeldakse, et tegemist on petuskeemiga ja antakse ka soovitusi, kuidas toimida (täpselt nagu ma tegingi, task managerist kinni kogu kupatus).

Ma olen ilmselt üsna külma kõhuga  ja skeptiline selliste asjade osas, aga isegi mulle tundus, et see skeem oli päris osavalt koostatud - just see ehmatamise osa, võrreldes skeemidega, mille õnge inimesed lähevad a la kiri Maksu- ja Tolliametist, mis silmnähtavalt Google Translatoriga tõlgitud.
Ma olen veel saanud päris ehtsana tunduva kirja PayPalilt, kus palutakse oma salasõna uuendada, sest väidetavalt olla mulle sisse häkitud, ohumärgiks oli see, et kirjas olnud linkide aadressid olid kõik varjatud. Täielikku jama saadetakse muidugi ka, aga need ei vääri üldse tähelepanu.
Ega mul viirustega erilist kokkupuudet pole olnud, va kunagi oli koduses sissehelistamisteenusega lauakas selline tore viirus sees (isa oli selle hankinud, mitte mina), mis nõudis mingite dokumentide avamisel kõigepealt "anna kommi!", siis isa kirjutas kuulekalt "komm" ja sai omi asju edasi teha. Muud see viirus vist halba ei teinudki, lihtsalt oli tüütult maias.

Nime ära määrimisest

Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et nii paljud inimesed jagasid ja noogutasid kaasa Onu Heino-artiklile. Nimi ju meest ei riku ja Onu Heinode puhul ei naerda üldse mitte mehe "mütsi", vaid tema tegude üle, lihtsalt juhtus, et Tujurikkujas sattus tegelase nimeks Heino. Ilmselt valitud kui keskmine keskealisele meesterahvale sobilik nimi. Mu vanaisa oli kah Heino, nii et võin sõna võtta küll, sain "isiklikult puudutatud".

Eks taluvuspiir on igaühel erinev, ei saa süüdistada kedagi selles, et temale antud nimevalik ebakohane tundub. Teisalt ei ole ju Onu Heino sugugi esimene ega ainuke. Tädi Maalit mäletate? Minu mäletamist mööda ei räägitud siis sugugi sellest, et Maali-nimelised nüüd rüvetatud said (olgem ausad, tuntud Maalisid on vähem ka, mulle ei tulnud esimese hooga ühtegi ette), vaid sellest, kuidas Tädi Maali on lihtsalt ülbe üldistus kõigi maal elavate vanemate naisterahvaste pihta, kes justkui kõik ühtmoodi "peast lihtsad" oleks.

Leidub seda nimemaagiat mujalgi - mu meelest Juhan ehk Juku on üks selline tegelane, keda väga arukaks lugeda ei saa. Kõik need Juku-anekdoodid ja Tuha-Juhanid. Samas ei tea, et keegi oleks kuulsaid Juhaneid (no neid ikka on kõvasti) kaitsma asunud. Tola-Elmar. Sita-Aadu. Üsna rüvedad tegelased. Pihu-Pille ja Kämbla-Kati? Uuemast ajast igasugu reality-staarid ja nende liignimed - neil on ju kõvasti nimekaime, aga avalikku protesti pole keegi esitanud. Nime üle aasida võtab üldiselt madal inimene, ülejäänud suudavad aduda, et tegemist on kokkusattumusega ning nimest ei tulene mingeid sarnaseid iseloomuomadusi kõigile selle nime kandjatele. Mikrol on ka ühe tõsielutähega sama eesnimi, haiglas ainult koristaja pööras sellele "kurioosumile" tähelepanu.

Oma nime täis teha saab ikka igaüks ise, üsna hirmuäratav oleks, kui selleks piisaks mõne nimekaimu tegudest. Kunagi Perekoolis (ilmselt) oli küll selline teema, kus avaldati, missugused nimed on kellegi meelest jubedad ja miks ning seal tõsimeeli inimesed teatasid, et a la selle nime kandja on ilmselt kole, tolle nime kandja paks jne. Ma siiski arvasin, et see on Perekooli-rahva tasemel teema, aga tundub, et suur osa nõustub nüüd, et nimi Heino on lõplikult määritud. Üllatav kohe täitsa.

Minu unelmate mees

Mõtlesin mehelikkusest ja jõudsin hoopis endani välja, mitte siis "mina kui mehelikkuse musternäide" vaid missugune peab olema üks mees, et ta mulle meeldiks. Kummaline, kuid juba väga varajasest lapsepõlvest on mul see muster samasugusena püsinud ja ei, seal ei ole ka mingit seost tegelikus elus nähtud mees-eeskujudega.

Ma ei usu, et ma oleks filmi Bonniest ja Clyde'st üldse näinud, eriti veel varajases nooruses, aga see on alati olnud mu ideaalsuhe - kahekesi kõigi teiste vastu, üksteisele lojaalsed kuni surmani. Kust see totaalne romantilisus tuleb, ma ei tea. Igatahes mängisin ma lapsena pabernukkudega, kui neid nõnda nimetada võib, sest ma joonistasin nad ise - inimese keha ja looma peadega. Neid oli terve linnatäis, aga põhitegelased olid Jari Perssenen ja tema naine. Ärge küsige, miks selline nimi, ilmselgelt ma Johnny Rottenist või Sid Viciousest toona miskit ei teadnud, aga seda, et nimi peaks ka rebel olema, kuidagi adusin. Jari oli Viru ärikas ja hangeldaja ja soomlane, sest soomlased olid kõva sõna. Nad elasid oma naisega ühes suures majas, kõik teised vihkasid neid, sest nad valasid oma solgipange aknast alla, pidasid pidusid ja suudlesid akna peal...Laps oli kõvasti vanemate inimeste jutust kõrvale pannud nagu näha.

Teine romantiline mälestus on sellest, kuidas ma lamasin vanaema voodil ja nutsin täiest hingest, Rahva Hääl nina ees lahti, kus oli uudis, et kuri rahvahulk oli surma mõistnud Rumeenia kommunistliku diktaatori Ceausescu ja tema naise. Poliitikast ma muidugi midagi ei teadnud, aga see tundus taas nii romantiline - kahekesi kõigi vastu, ainult pärast veidi pettusin, kui tuli välja, et nad ei olnudki noored ja ilusad...Vaatasin, et pidin toona olema 8-aastane, aga milline haarav tundeelu!

Päriselus oli toona mu ainuke sõber üks minust aasta vanem poiss, kellega abiellumist ma iseenesestmõistetavaks pidasin, aga millalgi, kui tema läks esimesse klassi, avastas ta, et ma olen plika ja plikadega mängida on nõme. Milline jõhker reetmine! Mõned aastad hiljem pidin sunniviisiliselt nende pere külastama ja siis see poiss mängis minuga džentelmeni, sest noh, plika ju, tuleb hoida ja kaitsta. Ma läksin vihale ja käratasin talle, et ma ei ole mingi titt, ma ei karda su koera ja läksin nimme koerale väga lähedale, see raibe hammustas mind. Ülejäänud õhtu olin kangekaelselt vait. Viimati kohtusime ülikoolis, tere ei öelnud, tegime näo, et ei tunne. Mäherdune reetur, igavene konformist, õige mees ülikoolis ei käi.

Õige mees nimelt ei lähe kunagi kaasa kehtivate normide ja korraga, ta vastandub neile. Me ei saa ju kahekesi kõigi vastu olla, kui me teistega sama sammu astume. Ema rääkis, et õige mehe leiab ainult ülikoolist. Meie istusime tüdrukutega linnas pingil, jõime salaja Longerot ja kui mõni tekkel mööda läks, irvitas sõbranna õelalt: "Näe, Marca tulevane läheb!" Itsitasime ja tegime öökivaid hääli.
Nii ei olegi mul mitte kunagi olnud ühtegi peikat, kes oleks ülikoolis käinud või isegi sinna sisse astunud. Jah, loomulikult olen ka päris lollide otsa komistanud nõnda, aga need suhted on ka üürikesteks jäänud. Tegelikult on meil lademetes intelligentseid kutte, kes keskkoolist erimeelsuste tõttu (enamasti kurjade keskealiste prouadega) välja on visatud. Väga tihti absoluutselt ebaõiglaselt. Valesüüdistusega rebel - eriti romantiline.

Romantiline kohtumine kooliajast kah - tulen koolist, näen, nurga peal mitu poissi peksavad ühte väiksemat ja nõuavad: "Noh, ütled veel, et oleme m***id või?" Lasevad siis klobitava lahti, too astub paar sammu ja röögib: "Te olete m***id!!!", teised rabavad tast kinni ja kõik algab otsast peale. Voh, milline mees, mõtlen, ja astun kodu poole.

Mingid viksid ärimehed, kes oma papi ja edasipüüdlikkusega uhkustavad võivad kohe kassi saba alla kolida, mehed või asjad. Istu sisse oma raha ja merevaatega korter  - mina tahan külg külje kõrval barrikaadidele tormata! Või noh, praegusel ajal pigem niisama koos õlut juua ja riiki kiruda. Mingid muud omadused peale mässumeele ja üksteisele lojaalsuse nii väga ei loe ja mingit muusugust suhet ette ei kujuta ka.

Rockstaarid, mässumeelsed kultuuritegelased (kes mulle üle kurgi andma ei kipu) ja sümpaatsed luuserid  - see on minu teema!

Pipar-printsess

Kui juba matsluse ülestunnistamiseks läks, siis tuleb möönda ka ühest teisest pühast (rahvus)kultuurilisest fenomenist eemalehoidmisest - nimelt saunakultuurist. Tegelikult mulle saunas käia isegi täitsa meeldib, aga üksinda. Mökerdan näo ja keha igasugu kreemide ning maskidega kokku ja kujutlen ette, et olen spas, õnnis vaikus ümberringi, aga niipea kui tuleb juttu mingist ühissaunast, lööb kohe kõhtu kramp. (Mööndusega võin käia spa-de saunades, aga see on mu jaoks pigem selline lõbustuspargi moodi meelelahutus kui päris saun ja ma eelistaks ka seal võimalusel üksi olla). Huvitav on see, et kui keeldud teistega sauna minemast, arvatakse sageli, et sul on mingid probleemid enda häbenemisega, mõtlesin, et teinekord vastan - ei, ma ei häbene ennast, ma lihtsalt ei taha teid näha! See võib kõlada karmilt, aga niikuinii seda ei usuta.

Ma lihtsalt ei tunne end kuskil kitsas pimedas ruumis koos teiste paljaste inimestega ebamugavas vaikuses või siis sunnitud vestlusega üldse mugavalt. Võib-olla on mu intiimtsooni piir lihtsalt kaugemal (lähemal?), minu jaoks on see liiga intiimne situatsioon (mitte selles mõttes siis, vaid lihtsalt - teised inimesed liiga lähedal mulle). Teistele ehk seostub see meeldiva koosviibimisega, minule mitte. Seega parem jätan vahele. Muidu on kõik ju jube liberaalsed igasugu ühissaunade suhtes, kuigi kunagi mu eks mainis, et temale tekitas ebamugavust ja isegi ahistamistunnet see, et üks tema sõbra naine armastas alati saunaruumi asja teha siis, kui mehed laval istusid. Keerutas seal paljalt ringi ja tegi näo, et on hästi vabameelne mutt, aga ise ootas reaktsiooni, vähemalt tajus mu eks seda nõnda. Naisahistaja tema silmis, kes ise ilmselt laiutaks käsi ega saaks üldse aru, et mingi probleem oleks olnud. Kujutan ette, et kui mees sellise käitumise kohta pretensiooni esitaks, siis kleebitaks kohe "pede" silt külge - mismõttes, ei meeldi paljad naised vä? Suht analoogne vaatepunkt sellega, et "ole õnnelik, kui mõni mees sind katsuda tahab!".

Üks kord, kus ma saunaga seoses ebamugavust tunda sain, on mul selgelt meeles, see toimus 12 aastat tagasi ja ma olen alles nüüd ühelt asjaosaliselt küsinud, et kas te tõesti ei taibanud, kuidas see olukord mulle paistis ega ole adekvaatset vastust saanud, sest nemad ju seda ei mäleta, nende jaoks polnud seal midagi märkimisväärset. (Siin jälle analoogia nende ahistamisjuhtumitega, kus keegi aastaid hiljem rääkima hakkab ja teised pööritavad silmi, et nemad küll ei tea ja kus sa nii kaua olid. Mitte, et minu loos mingit ahistamist oleks olnud, lihtsalt see tagantjärele pilk asjadele, mille seedimine võib aega võtta ja oodata selle taga, et inimene lihtsalt saab kogenumaks ja julgeb enda eest seista). Igatahes töötasin ma esimest aastat uues kollektiivis olles ainus naissoo esindaja ning tuli ette võtta mingi tähtpäeva tähistamine ja kolleeg käis välja, et teeks seda ühes toona glamuurses saunas. Ma tardusin soolasambaks ja hakkasin mõtlema, mismoodi see välja näeks. Paljad mehed saunas, mina üksinda eesruumis? Mina koos paljaste meestega saunas? Kellelt ma küsin, et kas riided jäetakse ikka selga? Juba küsida olnuks toona piinlik (praegu ma küll küsiks). Eks ma mõtlesin välja variandi, et jään igaks juhuks haigeks, aga õnneks oli see saun vajalikuks päevaks broneeritud ja saunapidu jäi ära.

Tegelikult oli mul põhjust nende mõtlematust kahtlustada ka, sest mõni aeg varem oli meid L.-ga komandeeringusse saadetud. Sellel hetkel olime kaks üksteisele täiesti võõrast inimest, heal juhul paar lauset vahetanud ja meid suruti kahekesi ühte aknata kajutisse. Nagu normaalsed eestlased kunagi, otsustasime ebamugavuse maandamiseks jooma hakata. Kahjuks aga hakkas laev korralikult kõigutama ja ma mõtlesin, et kui veel veidi joon, võin võõra nähes oksele ka hakata ja plaan jäi katki peale 1,5 siidrit. Siiani mäletan neid siidripurke ja seda ebamugavat istumist üksteisest viisakas kauguses voodiäärel. Õnneks oli L. piisavalt taiplik ja teatas ühel hetkel, et ta läheb laeva peale jalutama ja ma sain võimaluse riided ära vahetada ning teki alla pugeda. Öösel sain aru, et see siider oli siiski suur viga - nimelt ajas jubedalt pissile. Hiilisin siis pimedas vetsu, kus tabas järgmine tagasilöök - vesi tõusis poti ääreni ega läinud alla. Mida ma nüüd teen? Ajan selle võõra mehe üles enne kui terve kajuti üle ujutab? Hea veel, et ma midagi muud ei teinud sinna potti! Otsustasin, et jään lootma õnnele ja teen uputuse korral näo, et mina ei tea midagi. Õnneks üle poti ääre vesi ei tulnud ja oli hommikuks ka potist kenasti alla läinud. Igatahes jäi see laevareis meelde kui üdini piinlik.
Ühe hilisema komandeeringu puhul arvas üks kolleeg lausa, et ma võiks ju Rootsi sõita neljases kajutis, seal saavat ka ühte voodikohta osta. Mulle kangastus kohe pilt - neli purupurjus rekkameest ja minna - ei, tänan, ja läksin hoopis lennukiga. Ma siiani ei tea, kas sellistes olukordades arvestatakse ka reisijate sooga või tõesti pannakse sellest sõltumata rahvas kajutitesse kokku - ega ma toona ju jälle ei julgenud küsida, laveerisin lennuki peale mingeid muid vabandusi otsides, mitte ei küsinud otse, et kuulge, kas teile tõesti ei tundu, et mul naisena võiks olla ebamugav või isegi ohtlik reisida ühes kajutis mitme võhivõõra mehega?! Ei peaks ju selline peps olema?!

Võib-olla ma olengi peps? Äkki mulle lihtsalt tundub, et sellised asjad on kuidagi probleemsed? Äkki on ainult minul võõrastega külg-külje vastu imelik? Ilmselt see tunnetus ongi inimestel ääretult erinev (ma olen ju üksik laps ka olnud, suure privaatsusevõimaluse- ja vajadusega) ja üksteist ei mõisteta, sest teiste probleeme ei suudeta lihtsalt märgata. Võta aga paljaks ja tule sauna, mingi pipar oled vä?

Minu matsluse manifest

Kunagi olid meil koolis lahedad peod, sellised, kuhu sai Bullsi jopega sisse jalutatud (statement "ega ma siia tattide peole tulnudki, mul muid tähtsaid asju, lihtsalt astusin korraks läbi") ja mis lõppesid enamasti sellega, et õppealajuhataja laksas järsku tuled põlema ja röökis: "Kes tegi saalis suitsu!? Ma tean küll, et keegi tegi! Andke ennast heaga üles, niikuinii jääte vahele - ja pidu on ka nüüd läbi!" Vahele küll kunagi keegi vist ei jäänud, aga mingil hetkel ütlesid vanainimeste närvid siiski üles ja otsustati lapsi kultuuriliselt harima hakata - meie koolis diskosid enam ei korraldata, nüüd on siin ballid! Sest noh, ballil käivad kultuursed inimesed, kes ei joo ega suitseta, eks. See, kuidas sobib üks glamuurne ball koolimajja, kus sama seltskond päevast läbi tolmustes sussides ringi sahistab ja kus poiste wc uks alailma lahti on ja haisu levitab, polnud enam tähtis.

Mina sellest hetkest alates enam pidudele ei roninud, sest ilmselt olin liiga ebakultuurne või hoopis peps - no ei kujuta tõesti ette, et õnnestuks üheks õhtuks end seal sigalas daamiks moondada, vinnilised klassivennad printsideks...Tegelikult vist paar balli vaid toimuski, sest ilmselt oli enamik lapsi minutaolised ning oligi ühisürituste vaim hävitatud. Parem joogu ja läbutagu kellegi korteris kui poolavalikult koolisaalis  - nii on see vist nüüd juba aastaid kestnud, mastaapsed koolidiskod kadusidki koos üheksakümnendatega.

Miks ma sellest kirjutan, nimelt täna avastasin, et Mini koolis kavandatakse pidu, küll temast vanematele, aga kahtlaselt-kohtlaselt tuttavlik oli see: seltskonnatantsud, riietuskoodiks poistel ülikond, tüdrukutel vähemalt põlvini seelik. Kohe lõi mässumeel minus lõkkele! Elu sees ma ei läheks sellisele peole, kuhu kästakse, ok, soovitatakse ülepõlve seelik selga ajada! See on mingi vanurite pidu! Keegi ei ütle mulle, mida selga panna! Heh, kusjuures, seltskonnatantse ma isegi õppisin, vanemad surusid peale (ma ise tahtsin minna catwalk-i koolitusele (haa-haa-haa!!!), aga nemad ütlesid, et muidu ei saa, kui valsi ja foxtroti ka ära õpin...üheksakümnendad, noh, igasugu tütarlaste moekoolid olid  popid), aga peale valsi põhisammu ei tea ma enam midagi, pole iial olnud põhjust ka praktiseerida. Tantsud on teisenenud ja ammu pole klassikalised seltskonnatantsud ainsaks valikuks.

Ma saan aru, et kui inimest huvitab, talle meeldib tantsimine, siis ta läheb ja õpib, aga mulle on vastukarva igasugune sund traditsioonidele rõhudes, eriti kui traditsioon ise on hääbunud. Jah, vist on mõned minuealised ka, kes Vanemuise aastalõpuballil jalga keerutamas käivad (ja seda ka oskavad), aga neid on vähe. Või ma liigun lihtsalt mingis teistmoodi seltskonnas? "Millal sa oma naise tantsima viid?"* tähendab ju tänapäeval üldiselt ööklubi ja seal ma ka ei käi. Iseloomulikuna meenub siin ühe tuttava tütarlapse eide sajatus oma sõbranna kohta, kes tema labraka-sünnipäevalt enne õhtut hommikut lahkus: "No tema on meil ju kultuurne, tahab restoranis klaasike veini võtta ja pärast Atlantise restoranis jalga keerutada!" Häbi peaks olema oma matslusega uhkustada, ütleks ema. Aga mu meelest tulevad need asjad inimese seest, mitte välise sunniga - hakka kultuurseks, raisk! Väärtuskasvatus ei toimi, kui seda tehakse vaakumis ning see ei haaku ümbritseva keskkonnaga. Kooliball on minu jaoks nagu sadul sea seljas.

Igasugu dresscode-d on mu meelest ka üsna pseudoprobleem, sest kunagi kui ma etiketikoolitusel käisin (ja seda mitte enam tüdrukute moekoolis vaid Riigikantseleis), räägiti seal kenasti, et etikett on abistav vahend, mitte kontrolli- ja karistusmehhanism. Etikett võta ette siis, kui sa ei tea, kuidas sulle võõras situatsioonis käituda, see peaks olukorraga kohanemise mugavamaks ja sujuvamaks tegema. Palju rohkem on etiketiga vastuolus see, kui hakatakse kellegi eksimusi välja tooma, kui see, et keegi milleski täpselt etiketti ei järgi.

*kunagi küsiti L.-lt seda täiesti pahaaimamatult, nüüd on see meil isekeskis naljaks muutunud, sest noh, me ei tantsi.

Kuidas me Vova sünnipäevale tahtsime minna

Laupäev oli üritusi triiki täis - pidime Rockiklubi sünnipäevale minema, aga enne seda oli vaja ka Vova sünnipäevalt läbi lipsata. Asuvad teised üsna kõrvuti, mis see siis ühe õhtuga ära ei ole. See plaan läks siiski veidi viltu, sest jäime neljakesi lifti kinni ja päris välja õnnestus sellest müsteeriumist alles tunni aja pärast saada...

Selgituseks siis niipalju, et Vova sünnipäev on üks Escaper Tartu neljast põgenemistoast, mida meid lahkelt külastama kutsuti. Legend ütles nii: Taaskord oli kätte jõudnud aasta tippsündmus - Vladrimiri ehk Vova sünnipäev. Kingitusega, nagu ikka, polnud vaja õnneks suurt vaeva näha. Vova on ju vana "kõri". Pudel põues astusin trepikoja uksest sisse. Sealt edasi läks asi iga hetkega aina kummalisemaks. Esiteks jäi mulle ukselink pihku, seejärel kukkus uks hingedelt, siis komistasin ja kukkusin pudeli katki. Õnneks oli lift all ja ei pidanud märja hõlmaga trepikojas kaua passima. Vajutasin number "2"... edasisest mäletan vaid kahte kummalist nime, Ants Mutter ja Mati Mehaanik. Kohtumiseni Vova sünnipäeval!

Lifti kinnijäämine on ilmselt enamikul unistuste TOP 3-s sees, eriti sellisesse vana kooli üheksakordse paneelika omasse. Üldse tundusid Escaperi toad intrigeerivatele teemadele üles ehitatud olevat - hullu kelder, mahajäetud maja ja natside saladused ning kuna liftiteema oli päris tõetruult lavastatud, siis eeldan, et ka teised toad on samasugused. Igatahes kolisevas, rappuvas ja otsi andvas liftis olime seekord neljakesi, sooline tasakaal oli ka täiesti paigas ning õnneks selgus, et vähemalt liftist õnnestus meil ka välja saada. Tekkis küll mõte, et kas oleks võimalik see tunnike ka lihtsalt seal kinni istuda? Ilmselt oleks, aga sel juhul ehk ei kirutaks enda juhmust, vaid tahetaks raha tagasi saada ja seetõttu on põgenejad ikka raadiosaatjaga varustatud.

Liftist välja saades oli rõõm aga üürike, sest loodetud läbu asemel sattusime valele korrusele liftimehaanikute tööruumidesse. Tore küll, eks! Kurk kuivab, kere hele, aga pead mingite paranoia käes vaevlevate töömeeste mõistatusi lahendama hakkama, sest varuväljapääs on kinni ning onkel on koodi ära muutnud andes kukalt sügama panevaid instruktsioone, mis jätavad mulje, et tegemist on riigisaladusega. Ega muidu välja ei saa, kui pead kaasa mängima hakkama. Lahendused olid tegelikult päris mängulised ja vahepeal helistas ka lauatelefonile üks abivalmis inimene, paaris kohas õnnestus ikka piinlikult lolliks ka jääda ja endale otsa ette laksatada. 

Võib-olla oli asi ka selles, et pooled meist olid varem põgenemistoas käinud, aga olukorda, et "äää, mis ma siin üldse tegema peaks?" ei tekkinud. Saime pihta, kust lahendusi otsida, aga nende leidmine ei läinud alati kõige libedamalt. Tõele au andes tuleb öelda, et meestest oli selle toa juures rohkem kasu, sest osa ülesandeid olid üsna tehnilised (no ma ei tundnud peale vaadates ära asju nagu relakas ja laserlõikur näiteks) ja ma pole väga kindel, et ilma meesteta üldse välja oleks pääsenud, aga kokku võttes saime (peaaegu) hakkama, sest olgugi, et meil läks 4 minutit üle aja, ilmselt olime lahendusele väga lähedal ja meil lasti välja jõuda. Vaja läks päris erinevaid oskusi ja ka kastist välja poole mõtlemist, sest enamik asju, mis esmapilgul rasked tundusid, olid tegelikult lihtsad (matemaatika näiteks). Edetabelisse sai meist umbes pool tundi kiirema ajaga, aga eks selleks peab ilmselt ka laiemat kogemust omama erinevate põgenemistubadega (või siis tõestage, et on ka täiesti kogenematul võimalik nutikuse pealt see asi poole tunniga ära teha, ilma algaja õnne abita).

Huvitav on see, et iga põgenemistoa puhul olen alati mõelnud, et kuidas lapsed siin hakkama saavad, aga ju siis saavad, sest lapsi (ok, teismelisi) on neis alati. No eks ma vaatan Rakett 69 saadet ka selle sama imestusega, et no kuidas?! Lapsed on leidlikud. Aga endalegi annab põgenemistuba toreda eduelamuse  - tundus keeruline, aga hakkama saime! Kahekesi väga minna ei tahaks, siis pole kedagi süüdistada/kellelegi loota :)

Fatacceptancecore

Selle pealkirjaks oleva väljendi pätsasin ma ühelt Trumpi pilti avatarina kasutavalt netitrollilt, kes sellega üht bändi kommenteeris. Mitte et seal üldse mingit erilist seost oleks olnud (peale selle, et bändi moodustasid naised, kes ei omanud just supermodellivälimust, aga kindlasti mitte mingi paksude punt, muidu täiesti keskpärane ansambel), aga ma naersin päris korralikult. Igasugu spetsiifilisi muusikažanre on ju olemas, miks mitte siis ka selline?

Igatahes, et pealkirja ka sisuliselt õigustada, lugesin juhtumisi üht Rentsi spordipostitust (ausõna, ma tahtsin ainult lollidest meestest lugeda, aga kuidagi tuli hoog sisse ja panin lõpuni välja), kus räägiti spagaadist ja mulle jõudis kohale, et ma olen sellest alati hoopis teisiti mõelnud (mitte et ma üldse spagaadist jõle palju oma elus mõelnud oleks). Näiteks väitis Mini mulle mõni aeg tagasi, et ta on vist oma klassist ainus tüdruk, kes spagaati maha ei saa. Ma imestasin kohe selle üle ja pakkusin, et ju siis on nende klassi kuidagi eriliselt painduvad tüübid sattunud, sest igaüks ei saagi saama seda spagaati ju?! Vähemalt enda lapsepõlvest ma nii mäletan - ma käisin pubekaeas ikka mitu aastat võimlemas ja seal oli seltskond, kes sai spagaadi maha ja teised, kes ei saanud. Mina kuulusin muidugi sinna teise rühma ja olgu öeldud, et toona ma olin üks ilgelt kondine alakaalus plika. Me pidime seda iga trenn tegema ja ma ei ütleks, et mu oskused ses osas kuidagi aastatega paranenud oleks. Olin algusest peale see laps, kes rühmakavades tagumisse ritta ära peideti, aga esineda mulle iseenesest meeldis ja ära ka keegi otseselt ei ajanud. Profimate jaoks oli Jaanika Mölder ja iluvõimlejad, selle rühma kohta räägiti jutte, et kui laps nutab, et tema enam kõrgemale jalga tõsta ei saa, siis Jaanika tuleb ja tõmbab jala raksti! veel kõrgemale. Ma ei tea, kas see ka tõele vastas, proffideks me ei kippunud ju ka ega polnud lootustki. Meid jäeti oma trennis üldiselt rahule - proovi, aga kui ei saa, siis ei saa. Äkki oleks lihtsalt pidanud rohkem pingutama? Öeldakse ju, et kõik on õpitav, millegipärast olen ma selle painduvuse osa kaasasündinud oskuste alla liigitanud. Jah, kindlasti, mingil määral arendatav, aga ma ikkagi ei usu, et mina eluilmaski spagaadi maha oleks saanud (ilma rebenditeta).

Näiteks käidi meie klassist ka balletiklassi jaoks lapsi välja sõelumas ning neid, kes ei paindunud, lihtsalt ei kaalutudki. Võib-olla nad läksid lihtsalt kergemat teed - lihtne oli võtta kohe need lapsed, kellega suurt vaeva nägema ei pidanud, aga mina arvasin ikka umbes nii, et kui eeldusi pole, siis baleriiniks ei saa. Ei ole nii, et kui väga tahad, küll siis ka saad.

Ma ei tea, kas tippsportlane on saanud mõnest sellisest, kel eeldusi ei olnud? (Ok, spagaadi maha saamine pole mingi tippsport). Samas ma usun, et on küll kunstnikke, keda kooli joonistamistundides ei kiidetud ja kirjanikke, kes kirjandite eest kahtesid said. Sellised valdkonnad on laiemad kui sport, mis minu jaoks liigitub rohkem sinna "on või ei ole"-kategooriasse. Mis iseenesest on imelik, sest sportlased ju treenivad ennast kogu aeg ja "harjutamine teeb meistriks". Aga tuleb välja, et ma tegelikult seda ei usu, et igaüks, kes harjutada viitsib, saab ka meistriks. Seda igal alal, mitte ainult spordis isegi.

Patty Schemel. Hit So Hard: A Memoir

Patty Schemel on mu lemmikbändi Hole eks-trummar. Kõigepealt oli dokumentaalfilm ja alles seejärel raamat. Film on ilmselt põnev vaadata vaid fännidele, aga raamat keskendub palju sügavamalt Patty loo peamisele tegurile ehk siis sõltuvusele (alkoholist heroiinini). Ilma selle universaalse teemata ma ilmselt seda arvustust ka ei kirjutaks, nendiks lihtsalt, et mulle meeldis ja nii palju põnevat infot mulle kui melomaanile, eriti seoses grunge, rriot grrli ja kõigi nende Seattle ümbruskonnast võrsunud 90'ndate bändidega.

Seda arvustust kirjutan ma eelkõige selle tõttu, et kõneaulune raamat muutis päris palju minu arusaama sõltuvusest. Jah, ma olen lugenud kohalikke bestsellereid nagu "Kuidas minust sai HAPKOMAH", Kenderi narkoromaane, Trainspottingut ja muud sarnast, aga kõik need on jäänud mulle kaugeks. Mingid nolgid, kuskil tööstusrajoonis -  üsna võõras teema, millega samastuda väga ei saa. Selgelt marginaalide teema ju, vähemalt nende teoste põhjal. Aga Patty - normaalne andekas keskealine naine, kes oskab tasakaalukalt kirjutada ega loobi slängi, et kõvem välja paista, sest noh, tema saavutused (millest siinkandis küll väga ei teata) räägivad enda eest. Samanimelist dokumentaalfilmi vaadanuna on lihtne raamatut tema häälega lugeda ja tunda, et "me oleme tegelikult nii sarnased" - ta on meeldiv vestleja, valdab eneseirooniat, on empaatiline ja soe inimene.

Raamatut ennast on sageli iseloomustatud kui "brutaalselt ausat". Ilmselt see on üks põhjusi, miks ta meeldib. Patty ütleb ausalt, et jah, ma kulutasin kogu oma raha heroiini hankimiseks, jah, ma müüsin oma keha ilma kaitsevahenditele tähelepanu pööramata, jah, ma jagasin oma nõela nähtavalt hepatiidihaige inimesega - ta ei lasku detailidesse, aga ta räägib asjast nagu see oli. Ma olen alati erinevate sõltuvuste puhul mõelnud, et on ju ometi piir, kus sa kasutad ja millest alates kasutab aine sind. Patty näitab, et seda piiri pole - on vaid olukorrad, kus sa mõtled "see on ajutine, ma suudan alati peatuda", siis juhtuvad mingid asjad (sa jääd vahele, kaotad lähedased, töö jms) ning järgmine kord mõtled juba "vahet ju pole, kui ma ka suren, mis elu see niikuinii on - ma olen kõiki alt vedanud". Eks ma olen ka neid 200-kiloseid inimvaresid telekast vaadanud, et no üleöö ju ennast selliseks ei söö, 100 kilo juures hakkaks ehk ennast liigutama ikka? Aga kui su enesehinnang on juba madalam kui muru, sa ei näe mingit võimalust, et võiksid minna välja maailma ja ehk kellelegi meeldidagi? Kui sulle tõepoolest annab suurima rahulduse elus see järjekordne pizzalõik ja tundideviisi arvutimängu?

Patty jõi end esimest korda purju 12-aastasena ja tundis, et see oli parim asi tema elus. Enamik nii ei tunne ja seega pakub ta, et see värk on siiski geneetiline. Mõni suudab juua klaasi veini ja peatuda, tema ei suutnud. Mõni suudab saada õnnetunde näiteks spordist, tema ei tundnud seda iialgi (nagu mina). Kas me saame sellist asja eitada? Öelda näiteks oliividearmastajale, et sa lihtsalt tunned valesti, oliivid ometi ei ole head? Äkki ikka kehtib maitseasi ka muude teemade puhul? Patty tundis alati, et ained ja pilves olek on parimad asjad tema elus. Kõiki neid rohkem kui 30 rehabi, mis ta läbi tegi, võttis ta kui ajutist kohustust mingi ürituse vms jaoks end sirgeks saada. Miks ta lõpuks peale 13 aastat kaineks sai? Sest isegi heroiin ei mõjunud enam (kõigest muust rääkimata). Mitte miski (sh parimate sõprade üledoosid, absoluutselt kõigi ja kõige kaotamine) ei pannud teda muutuma. Selle kõige juures elas ta ju nö unelmate rockstaari elu (vähemalt alguses), tal oli väga toetav perekond, sõbrad ja armsamad. Viga oli tema enda sees, talle meeldis asi, mis teda hävitas. Kas meeldimise vastu saab keeluga? Patty pidi pääsemiseks ära käima päris põhjas, muutuma immuunseks ning alles seejärel tuli mängu see, et tal on nüüd pere, mida ta ei tahaks mingi hinna eest kaotada ja ta teab, et kui ta ka korra libiseb, on ta koheselt tagasi tänaval, sest nüüd harjub organism kiiremini. Teab ta ka seda, et tal lihtsalt vedas, et ei surnud üledoosi, kellegi käe läbi või mõnda haigusesse.

Selles valguses toob ta ka mu meelest ühe kõige arusaadavama põhjenduse (oma lähedase sõbra) Kurt Cobaini lõpule - Kurt oli samuti selles võrgus kinni, ta ei tahtnud lõpetada, kuid teadis, et niimoodi jätkates teeb ta haiget kõigile, kes temast veel hoolivad, aga ta ei suutnud kujutleda, et peaks lõpetama heroiiniga, seega lõpetas ta eluga. Kui sa oled pilves, pole enam mingit vahet, oled sa elus või surnud, nagu nendib Patty. "Kuidas ta sai ennast tappa - endal väike laps?" - pigem tundis ta, et teeb teistele oma surmaga teene, oma kuulsuse tõttu (Patty mainib, et Kurti ei häirinud kuulsus, teda häiris see, kuidas selle tõttu ta eraelu luubi alla võeti) ei saanud ta ju isegi midagi varjata.

Ehk siis, mitte miski ei pane sind lõpetama, kui sa ise seda ei taha ja sa ei taha, kui tunned, et aine on see, mis sulle tõelise rahulduse toob. Mõnele lähevad ained kergemini peale kui teistele ja sõltuvusse sattumiseks ei pea erilisi probleeme eluga isegi olema (mingid probleemid on ilmselt meil kõigil, aga kõik ei lahenda oma vastuolusid ja pingeid sel viisil). Mulle väga meeldis, kuidas see raamat ei mänginud pidevalt teemaga "ühiskond on süüdi!" (erinevalt paljudest kodumaistest narkomemuaaridest).

Ühiskonna puhul oli minu jaoks oli märgilise tähendusega hoopis see, kui vaatasin fotosid sügaval nõela otsas olevast Pattyst ja esimene mõte oli: "Vau, ta on nii ilus ja sale siin!" Patty nentis ka ise, et see oli aeg, mil kõik disainerite poolt saadetud riided istusid nagu valatult.

Keskendusin siin sõltuvuse teemale, aga raamat ise on palju enamat. Hole´ist, suhetest bändi sees, kogu sellest hullumeelsest ajastust (mitte keegi ei arvanud, et keegi neist võiks kuulsaks saada või ajaloos mingi märgi maha jätta, Nirvana edu oli absoluutne šokk), muusikatööstuse telgitagustest jms. Seda kõike keskendumata plaadifirmadele, pillide ja käikude anatoomiale jms, mida tavalugeja enamasti ei mõista, aga millest muusikutest kirjutajatele kangesti padrata meeldib. Mõni võib seda muidugi ka miinuseks pidada. Patty nendib ka ise, et trummar on bändis tavaliselt kõige kergemini asendatav isik. Väga huvitav on vaatenurk inimeselt, kes pole absoluutne alfa nagu enamik staare, kellest raamatuid kirjutatakse.

Minu 2017. aastal loetud raamatutest parimad

Eksisteerib reaalne oht, et ma jõuan selle aastanumbri sees veel mõne raamatu loetud, aga hetke saak on siis 115 loetud raamatut 29530 leheküljega. Ma ei oska isegi öelda, kuidas see nii kujunes, kahel viimasel aastal on raamatuid ikka veidi alla 100 kogunenud ja lehekülgigi pea 7000 vähem. Üks asi, mida ma varasemail aastail teinud pole, on küll raamatute tööle kaasa tassimine - siin jõuab päris palju loetud (aga kaasa tasub tarida ikka ainult kergemaid köiteid, muidu ruineerib õlavalu lugemisrõõmu).

Oma hinnangutes olen aga kitsim olnud, kui varasematel aastatel. Nelja tärniga hinnatud raamatuid on kõvasti rohkem kui muidu, aga viit olen jälle hoopis vähem välja käinud. Ainult 8 raamatut, kui varem olen lausa valiku pidanud tegema, et top 10 välja tuleks. Ahjaa, sel aastal olen puudust tundnud võimalusest Goodreadsis raamatut mitte hinnata, aga panna kirja, et jätsin pooleli (st ei saaks justkui "loetud" ka öelda). Eks need ole muidugi raamatud, mis mulle meeldinud ei ole, kuid liiga ebaõiglane oleks pooliku lugemise tulemusena ka 1 kirja panna või kuidas? Äkki kuskil peale keskkohta oleks paremaks läinud? Kui ma tegelikult läbi ei lugenud, kuidas saan öelda, et ei meeldinud?

Aga parimad siis (üsna suvalises järjekorras, kuigi mitte päris :))

1. Maarja Kangro "Klaaslaps". Kirjutasin raamatust siin. See raamat jäi meelde. Olen aru saanud, et raamatu meelde jäämiseks on väga tähtis ka see, kas ma ise olen oma mõtted sellega seoses üles kirjutanud. Ebaobjektiivne, aga ma millgipärast arvan, et "Klaaslaps" oleks selletagi meelde jäänud.

2. Peeter Sauter "Sa pead kedagi teenima". Sellest raamatust ei ole ma kirjutanud ega ole seda ka kuidagi hinnata suutnud. Ehk siis raamat, mis tegelikult 5 tärni ei saanud ja mida mu meelest ei olegi võimalik hinnata, aga mis jättis minusse kustumatu emotsiooni. Mulle jubedalt meeldis seda lugeda, mulle meeldis, kuidas see oli kirjutatud, aga samas oli kuidagi häbi ka, sest tundus, et ma piilun luba küsimata kellegi (magamis)toa aknast sisse. Jälle see teema, kelle jaoks miski ja kui isiklik on. Samas seesugune isiklik lugu annab siiski palju võimalusi äratundmiseks, mingiteks üldinimlikeks hetkedeks. Samamoodi nagu "Klaaslaps", aga siin on minu jaoks probleem see, et kaasatakse ka neid, kes selleks nõusolekut andnud pole (tegelikult ju "Klaaslapses" olid samad probleemid, et mõned inimesed, keda seal mainitud olid, said pahaseks, aga no teiste privaatsuse eksponeerimise tasemelt on need kaks raamatud üksteisest ikka vääääga kaugel.)

3. Meelis Friedenthal "Mesilased". Minu aastalõpu suurim lugemiselamus. Raamat, mille sisukirjeldus mulle absoluutselt muljet ei avaldanud (Romaani sündmustik leiab aset 17. sajandi lõpus. Leideni ülikooli bakalaureusekraadiga lõpetanud Laurentius on saanud stipendiumi õpingute jätkamiseks Tartu ülikoolis. Ikalduse käes kannatav Liivimaa pole just kõige sõbralikum paik ning ülikoolis ja väljaspool seda hakkavad arenema sündmused, mis on kohati üpris hirmuäratavad.) aga mõtlesin, et no alati võib ju pooleli jätta, kui ei istu. On ikka huvitav küll, kui tark inimene, kes teemast ülevaadet omab, suudab selle ka nii nauditavasse keelde panna, et tavalugeja kaasa haarata ja näidata talle maailmu, mida ta ilma intelligentse giidita avastada ei oskaks! Lugesin raamatut poolmustade jõulude aegu, Tartus, pikemalt on mul olnud kahtlused, et hiir on vist põranda vahele ära surnud. Meenusid Kivirähk ja Rehepapp, muigasin ikka päris mitmes kohas, kuigi ei saanud aru, kas seda oli ka tegelikult taotletud. Mu meelest paar arvustust on selle raamatu üsna tabavalt kokku võtnud ja mul pole väga muud lisadagi - Kirjanduslik päevaraamat siin ja Märt-Matis Lille kommentaar Goodreadsis: "Selle raamatu suuri võlusid on see kuidas autor väga veenvalt ja põhjalikult maalib pildi sellest, kuidas 17. sajandil isennast ja maailma tajuti. Meelise eruditsioon alkeemia ja keskaegse maailmapildi vallas ning suurepärane stiil ja hea maitse annavad kokku võrratu lugemiselamuse. "  

4. Olavi Ruitlane "Vee peal". Kui tavaliselt arvatakse, et inimesele meeldivad need lood, millega ta end suhestada oskab, siis mina pole kunagi olnud teismeline poiss ega ka kirglik kalastaja, aga see raamat meeldis mulle ikkagi. Igasugu laste silmade läbi kirjutatud lood ongi enamasti head, kuigi ju tegelikult võltsid - kirjutas need ikkagi täiskasvanu, kes ilmselt täistõde enam ei mäleta ja ilustab toonast elu üle. "Vee peal" tegelaste elu oli tänapäeva mõistes kõike muud kui lihtne ja ilus, aga oma ajas elava lapse jaoks oli see muidugi ainuke elu, mida ta teadis ja lapsed on üldiselt positiivsed. Selle loo kõik tegelased on vägagi värvikad, aga eks seal Võru kandis ongi veidi teistmoodi inimesed - sellised lõbusad ja ladusa jutuga, võru keelgi on kordi mahlakam kui eesti oma. Raamatu tegelased räägivad samuti enamasti võru keeles, millegipärast meenub kohe ansambel Winny Puhh ja nende lood seentest. Eks kalastamine ja seenendus ole ju mõlemad koriluse vormid. Eraldi väärib ära märkimist raamatu vahva kujundus, kus tõsised ja detailsed kalandusteemalised pildid vahelduvad lõbusate šaržidega loo tegelastest.

5. Caitlin Moran "Kuidas luua tüdrukut". "Hell is a teenage girl" nagu ütleb peategelane filmis Jennifer's Body. Ma arvasin, et tegemist on mingisuguse arvamus-raamatuga nagu seda oli C.Morani "How to be a Woman", aga see on hoopis autobiograafiliste sugemetega ilukirjandus. Igaks juhuks mainin, et mõni võib seda käsitletud teemade põhjal ehk ka "kolekirjanduseks" nimetada, aga mu meelest suudab autor kõige juures humoorikaks ja viisakuse piiridesse jääda ning olgem ausad, puberteediiga ongi üsna eemaletõukav oma naturaalsuses. Mulle väga meeldib, kuidas Moran oma tegelastesse suhtub, kuidas ta kirjeldab perekonda, mis kõigi standardite alusel ehk "normaalsete" kilda ei kuulu, kuid ometi loo käigus armastusväärseks muutub.
Mind pani raamatut ühe hingetõmbega läbi lugema loomulikult selle muusikaline taust. Oleks ma ainult ise sel ajal seal olnud! London, 90ndad, rock, indie, grunge, punk, põrandaalused klubid. Unelmate töö muusikakriitikuna, unelmate sex&drugs&rock'n'roll lifestyle ning nende keskel täiesti kogenematu väikelinna tüdruk. Mulle meeldis, kuidas raamatus toodi välja see, mida tähendas naisrockstaaride esilekerkimine ja Rriot Girl-liikumine just sellise, tavalise väikelinna tüdruku jaoks, kes oli harjunud kodus biitleid kuulama. Kogu see maailma avardumise värk ja kuhugi kuulumise vajadus. Ja naispeategelane, kellel on oma mõtted ja soovid ning kes nende nimel ka võitleb, kuigi kaootiliselt ja tihti pead kaotades. Üldiselt üks ütlemata armas raamat minu jaoks. 

6. Onu Bella "Tappa prostatavähk". Sellest raamatust sai hiljuti pikemalt kirjutatud siin.  

7. Charles Bukowski "Sink leiva vahel". See oli nüüd mu kaheksas Bukowski raamat ning kui Bukowskit kellelegi alustajale soovitada, siis ilmselt oleks mõttekas just siit alustada. Henry Chinaski lapsepõlv ja kujunemisaastad. Naised eksisteerivad alles unelmates ning hobustele veel panuseid ei tehta, aga muus osas allahindlust pole. Võrreldes teiste lugudega on "Singis leiva vahel" kõige kergem mingit kindlat ülesehitust järgida. Ülejäänud Chinaski-lood on peamiselt road-movie stiilis üles tähendatud, kuid siin saab loo teatud sündmuste vahele üles ehitada. Ma tavaliselt ei talu raamatuid, mis on täis ebaõiglust peategelase vastu. Chinaski varane elu pole samuti sugugi meelakkumine, kuid hoolimata sellest, et ta pealtnäha kaotab, siis kokkuvõttes on trumbid siiski tema käes. Ta ei võida lahinguid, ta võidab sõja. Osavalt ühiskonnakriitiline, valusalt aus, küüniliselt südamlik. Üks imponeeriva elufilosoofiaga mees. 

8. Mathura "Jääminek". Vana mees, kes oma elu lõpusirgele jõudes leiab, et pole mõtet üritadagi kellelegi midagi jutustada, sest mitte keegi ei saa sinu elust, tunnetest ja mõtetest niimoodi aru nagu sa ise. Mitte kellegi teise jaoks ei tähenda sinu lugu midagi sellist, nagu su enda jaoks. Ilus raamat, selline nagu tüüpiline Eesti film - pikad loodusvaated ja minimaalselt tegevust, aga minu meeleoluga praegusel ajal haakus, ei teagi, kuidas muidu arvanud oleks, võib-olla õlgu kehitanud. Jah, lugesin seda vahetult peale oma vanaema lahkumist. 

9. Patty Schemel "Hit So Hard". Tegelikult mul praegusel hetkel on veel natuke lugeda jäänud ja mitu teist arvustajat on just äkilise lõpu kallal nurisenud, ometi panen ette ikka viis tärni ära. Sain selle raamatu jõulukingiks ja lugesin ingliskeelsena, vaevalt, et keegi seda eesti keelde tõlkima hakkabki. Patty Schemel on minu lemmikbändi Hole eks-trummar. Ma ei tea, paljudele see fakt midagi ütleb, muudeks turundusargumentideks võiks olla ehk "Kurt Cobaini lähedane sõber meenutab"; "lesbist naistrummari lugu" (võeh, aga otse loomulikult ka sellist pealkirja on meedias kasutatud) ja ehk kõige adekvaatsem "ühe sõltlase kogemus". Ma kirjutan veel sellest raamatust eraldi ja lisan hiljem siia lingi. 

Mis siit siis paistab? Ilukirjandus kahvatab päriselu kõrval? Suurem osa mainitud raamatutest on autobiograafilised, isegi "Mesilased" põhineb ju tegelikult osaliselt reaalselt toimunud sündmustel. Ma ei tea, miks see nii on, otseselt elulooraamatuid ma ju taga ei aja. Kui ma vaataks telekat, siis reality TV-d? Võib-olla on see aga lihtlabane juhus. Üheksast suisa kuus kodumaist autorit, naisi  üheksast kolm.

Brigitta Davidjants. (Mitte just) armastuslugu.

Raamatu tutvustuses öeldakse: "See on kohustuslik raamat tänastele tüdrukutele, aga ka kõige neile, kelle tütarlapseiga jäi pöörastesse üheksakümnendatesse." Nostalgia on tugev tunne ja seepärast otsustasingi lugeda.

Autorist kaks aastat vanemana ma siit aga väga mingeid kokkupuutepunkte enda toonase eluga ei leidnud. Põhiline põhjus tuuakse ära ka raamatu lõpus, kus imestatakse mina-tegelase suure vabaduse üle ja ta vastab, et küsimus on selles, kas ollakse peres ainus laps või üks mitmest, kelle puhul vanemate tähelepanu tahes-tahtmata hajuma kipub. Ma olin see üks ja ainus, keda silmaterana valvati ja nii oligi, et kui raamatu peategelane Rebeka 14-aastaselt pidudel jõlgub ja viina joob, siis mina mängisin samal ajal endast poole noorematega õues tasodega (olid mingid ümmargused junnid, mida keerutati ja vahetati).

Sarnane oli küll see, et me mõlemad olime melomaanid - raamatutegelane kuulab aga raskemat muusikat, millest ma omal ajal midagi ei teadnud, sest Raadio Tartus lasti ainult eurotümpsu. Loomulikult igatsesin ma minna Laululavale suvetuure vaatama, aga sinna mind ometigi ei lubatud. Rebekal on see-eest vanem õde, kelle sõbrannadega ta ringi jõlkuda saab - minu suurim unelm...Üldse kuidagi vingem ja ka kultuursem tundub see 90ndate Tallinn, Tartu tundus minu kitsale silmaringile toona vaid tümakast koosnevat. Rocki ei kuulanud keegi ja raamatute lugemine tuli maha salata (kui keegi üldse luges, mina küll mitte). Raadiost lindistati DJ Bobot, mitte Radioheadi. Piinlik.

Hoolimata muusikalisest taustast satutakse aga ka raamatus ebaküpsetesse ja puntras suhetesse (millesse siinmail satuti umbes 2 aastat vanematena, kuskil 16-aastaselt, kui siiski). Miks need noored tüdrukud nende vanemate kuttidega jändavad, küsis kunagi üks mu tuttav mees.  Ka raamatus peab üks meestegelane tüdrukute väljaskäimist üldisemas vormis hooramiseks. Ega see pole sugugi vähelevinud arusaam. Nagu ka raamatust selgub, ei teki need suhted siiski sugugi sellest, et süütus kellelegi raske koorem oleks kanda, vaid pigem mõistmisevajadusest, sellest, et oleks keegi suur ja tugev, kellele toetuda sel ajal, kui vanemad ei paista sind enam mõista suutvat. Lähen peika juurde, tema on ainus, kes mind mõistab, lohutab ja võtab kaissu. Vanematel kuttidel on elu seevõrra jube lihtne. Vähe on neid, kes vaid omakasupüüdmatult kaissu tahaks võtta, ikka tahetakse muud ka. Ja kui sina ei anna, siis mõni su sõbranna ehk ikka ja ongi sinu maailmapilt pooleks, sest su reetis keegi, keda sa oma ilmasambaks pidasid. Tavaline lugu. Sellise tavalise loo on Brigitta Davidjants oma raamatusse raiunud. Ma tegelikult ei kujuta ette, kas sellest on mõnele praegusele tüdrukule kasu ka, sest no eks räägiti seda hea ja kurjaga ju toonagi, aga ikkagi uskusid sina, et "meie suhe on eriline, meil on kõik teistmoodi!".

Natuke häiris mind aga raamatu lõpp. See justkui ütleks, et kui sul poistega nagu väga ei klapiks, siis võib olla küsimus su orientatsioonis. Ma saan aru küll, et homoseksuaalsete noorte täiskasvanuks saamine on veelgi keerulisem, kuid mu meelest võiks sel juhul lugu algusest peale sellest rääkida. Jah, siin on paradoks, ilmselt paljud ei tea seda isegi algusest peale. Aga siiski - see, et sa päris täpselt ei tea, kas see on armastus, mida tunned, ega taha ka kellegagi voodisse ronida, ei pea tähendama, et sa oled homoseksuaalne, pigem on see täiesti tavaline faas  - sa lihtsalt ei ole veel piisavalt küps sellisteks tunneteks.

Mulle meeldisid raamatus väga kõik tollase olustiku kirjeldused. Kõik tundus väga tõepärane hetkeni, mil mindi Tartusse Depeche Mode'i kontserdile, mis raamatus toimub talvisel ajal kuskil klubis, aga minagi käisin seal ja see oli suvel ja Laululaval. Mitte, et see oluline oleks loo suhtes. Aga tausta mõttes võin võrdluseks tuua, et Rebeka läheb sinna koos sõbrannaga häälega, ööbib suvalise tüübi juures Supilinnas ja joob salaviina. Mina (2 aastat vanemana!) läksin koos ema ja isaga ning ostsin suure saladusena purgi Longerot, tunnistades selle hiljem kohe ka üles põhjendusega, et "limpsi ei müüdud kusagil!". Säh sulle sarnaseid mälestusi samast ajast!

Ma ei tea, kuidas tänapäeva tüdruk suhestuda võiks - kas ta viitsib lugeda maailmast, kus kohtumisi lepitakse kokku tunde telefoni valvates (igaveseks on vist kadunud see probleem, et potentsiaalse peika kõne võttis vastu kuri isa...) ja kus vähemalt Lõuna-Eestis oli veel täiesti tavaline see, et telefoni kodus polnudki. Tema jaoks ei ütle midagi ka need baaride nimed ja enamik ansambleid. Samas, teema ise on universaalne. Õnneks leidub veel ka praegu päris palju noori punkareid ja "karvaseid" - äkki neile sobiks see raamat kõige paremini?

Aitäh Varrakule raamatu eest!