neljapäev, jaanuar 11, 2018

Fatacceptancecore

Selle pealkirjaks oleva väljendi pätsasin ma ühelt Trumpi pilti avatarina kasutavalt netitrollilt, kes sellega üht bändi kommenteeris. Mitte et seal üldse mingit erilist seost oleks olnud (peale selle, et bändi moodustasid naised, kes ei omanud just supermodellivälimust, aga kindlasti mitte mingi paksude punt, muidu täiesti keskpärane ansambel), aga ma naersin päris korralikult. Igasugu spetsiifilisi muusikažanre on ju olemas, miks mitte siis ka selline?

Igatahes, et pealkirja ka sisuliselt õigustada, lugesin juhtumisi üht Rentsi spordipostitust (ausõna, ma tahtsin ainult lollidest meestest lugeda, aga kuidagi tuli hoog sisse ja panin lõpuni välja), kus räägiti spagaadist ja mulle jõudis kohale, et ma olen sellest alati hoopis teisiti mõelnud (mitte et ma üldse spagaadist jõle palju oma elus mõelnud oleks). Näiteks väitis Mini mulle mõni aeg tagasi, et ta on vist oma klassist ainus tüdruk, kes spagaati maha ei saa. Ma imestasin kohe selle üle ja pakkusin, et ju siis on nende klassi kuidagi eriliselt painduvad tüübid sattunud, sest igaüks ei saagi saama seda spagaati ju?! Vähemalt enda lapsepõlvest ma nii mäletan - ma käisin pubekaeas ikka mitu aastat võimlemas ja seal oli seltskond, kes sai spagaadi maha ja teised, kes ei saanud. Mina kuulusin muidugi sinna teise rühma ja olgu öeldud, et toona ma olin üks ilgelt kondine alakaalus plika. Me pidime seda iga trenn tegema ja ma ei ütleks, et mu oskused ses osas kuidagi aastatega paranenud oleks. Olin algusest peale see laps, kes rühmakavades tagumisse ritta ära peideti, aga esineda mulle iseenesest meeldis ja ära ka keegi otseselt ei ajanud. Profimate jaoks oli Jaanika Mölder ja iluvõimlejad, selle rühma kohta räägiti jutte, et kui laps nutab, et tema enam kõrgemale jalga tõsta ei saa, siis Jaanika tuleb ja tõmbab jala raksti! veel kõrgemale. Ma ei tea, kas see ka tõele vastas, proffideks me ei kippunud ju ka ega polnud lootustki. Meid jäeti oma trennis üldiselt rahule - proovi, aga kui ei saa, siis ei saa. Äkki oleks lihtsalt pidanud rohkem pingutama? Öeldakse ju, et kõik on õpitav, millegipärast olen ma selle painduvuse osa kaasasündinud oskuste alla liigitanud. Jah, kindlasti, mingil määral arendatav, aga ma ikkagi ei usu, et mina eluilmaski spagaadi maha oleks saanud (ilma rebenditeta).

Näiteks käidi meie klassist ka balletiklassi jaoks lapsi välja sõelumas ning neid, kes ei paindunud, lihtsalt ei kaalutudki. Võib-olla nad läksid lihtsalt kergemat teed - lihtne oli võtta kohe need lapsed, kellega suurt vaeva nägema ei pidanud, aga mina arvasin ikka umbes nii, et kui eeldusi pole, siis baleriiniks ei saa. Ei ole nii, et kui väga tahad, küll siis ka saad.

Ma ei tea, kas tippsportlane on saanud mõnest sellisest, kel eeldusi ei olnud? (Ok, spagaadi maha saamine pole mingi tippsport). Samas ma usun, et on küll kunstnikke, keda kooli joonistamistundides ei kiidetud ja kirjanikke, kes kirjandite eest kahtesid said. Sellised valdkonnad on laiemad kui sport, mis minu jaoks liigitub rohkem sinna "on või ei ole"-kategooriasse. Mis iseenesest on imelik, sest sportlased ju treenivad ennast kogu aeg ja "harjutamine teeb meistriks". Aga tuleb välja, et ma tegelikult seda ei usu, et igaüks, kes harjutada viitsib, saab ka meistriks. Seda igal alal, mitte ainult spordis isegi.

12 kommentaari:

  1. Spordi koha pealt julgen arvata, et absoluutse tipu saavutamiseks on teatud aladel vaja kehalisi eeldusi kas või kasvu osas, mida mingi trikiga eriti ei muuda. Samas on palju olulisemad huvi, tahtmine ja töövõime, mis sõeluvad eeldustega tüüpide hulgast välja tipud.
    Päris heaks võib saada pea igal alal, eeldustega isikutel tuleb see lihtsalt palju kergemini.

    Ise olen keskmisest paremate sportlike eeldustega, aga nooruses laisk kui lohe. Praegu kui üle 50'selt saan hakkama trikkdega, mida 20'selt ei suutnud taban end mõttelt, mida oleks võinud saavutada oleks viitsinud pingutada.

    Oma kogemusest julgen väita, et head eeldused ei pruugi pikas perspektiivis kasu tuua. Harjud kõike kole lihtsalt ilma pingutamata saavutama, hiljem raske end sundida mingi suurema eesmärgi nimel tõsiselt töötama. Lõpuks rahuldud lihtsalt keskmisest paremaga ehkki eeldusi võiks olla tippu jõudmiseks. Seda nii spordis, õppimises kui tööl.

    Suures plaanis on tähtis, et ise oled rahul ja õnnelik.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Absoluutselt nõus sellega!

      Kustuta
  2. Ma olen alati arvanud, et tipud arendavad end vaid nn kitsal alal ja et eeldused loevad. Aga juhtusin hiljuti balletti vaatama ning noor prints tümpsutas laval nii et maja värises ning nägi välja nagu Kiivikas. Ilmselt ta veedab ikka väga palju aega jõusaalis :)
    Ma ei jõudnud ära imestada!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ballett on jah üks väga räme ja tervistkahjustav valdkond, ega nad niisama 35-selt pensile ei saanud ju (ma ei tea, kuidas praegusel ajal). Mitte sellepärast, et esteetiline pool kannatanud oleks, suur osa olid selleks ajaks lihtsalt füüsiliselt sandid.

      Kustuta
    2. nagu tippsport ikka.

      Kustuta
  3. aga sellest, et "kas tippsportlane on saanud mõnest sellisest, kel eeldusi ei olnud? (Ok, spagaadi maha saamine pole mingi tippsport). Samas ma usun, et on küll kunstnikke, keda kooli joonistamistundides ei kiidetud ja kirjanikke, kes kirjandite eest kahtesid said. Sellised valdkonnad on laiemad kui sport, mis minu jaoks liigitub rohkem sinna "on või ei ole"-kategooriasse" -

    esiteks, kunsti ja kirjandite hindamine on enamasti palju subjektiivsem kui füüsiliste võimete. kuigi jah, balletis ja iluuisutamises tulevad juba ka esteetilised eelistused mängu.

    Teiseks tundub mulle, et kool on keskkond, kus füüsiliste võimete erinevused paistavad rohkem välja kui vaimsete: sest kooli võetakse igasuguste füüsiliste võimetega, ka ratastoolis. Aga vaimsetel võimetel on kooli pääsemisel alumine piir. Kui kogu populatsiooni arvesse võtta, siis ilmselt torkaks silma küll, et head vaimsete eeldustega läheb iks vaimsel alal ikka paremini.

    VastaKustuta
  4. Kunstis ja kirjanduses loeb päris palju ka mood ja - nagu minu lapsepõlves - riiklik tellimus.

    VastaKustuta
  5. Hmm, et siis tegelikult teoreetiliselt oleks spordis tippu jõuda isegi reaalsem kui kultuurialal? Näe ränka vaeva ja kuhugi peaksid ikka jõudma. Kuigi eks spordialadest ole ka nö trendikamaid. See on muidugi jube lai teema, igasugused asjaolud tulevad mängu.
    Tahaks lihtsalt teada, kas ma oleksin kunagi mingi nipiga spagaadi maha saanud või mitte? Nüüd on natuke hilja järgi proovida ja motivatsioon nii kõrge ka pole :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kultuurialal oleneb, mida sa tippujõudmiseks nimetad. eluajal võib tippu lennata ka suht andetu tegelane, sest ta on juhtumisi moes ja tema produtsent või agent oskab hästi konjunktuuri tabada ja tarbijate jaoks õigeid nuppe vajutada. see, kellest mõni põlvkond hiljem tajutakse, et ohoo, see oli tõesti midagi, on jälle midagi muud.

      Kustuta
    2. Tippu jõuavad vaid värdjad. (Füüsilised, mitte moraalselt.) Palju treenida oskavad kõik; aga sellel tuleb piir ette - keha ei taastu, vigastused jne. Nendest "treenin nii palju kui võimalik" tüüpidest tekib seega platoo. Sellelt platoolt kerkivad tipud on füsioloogilised ebardid, kes on inimese normidest millegipoolest väljas. VO2max on üle võlli kõrge, painduvus ebanormaalne, riskitunnetus ebanormaalselt madal, või on neid õnnistatud mingi muu imeliku omadusega, mis antud pallimängus-võitluskunstis-kestvusspordis loeb.

      Alpinismis on sama. Päris-päris tipus on tüübid, kelle hapniku omastamise võime on ebanormaalne. Kes on näinud Siku Everesti videot (musta materjali), saab aru. Hapnikupuudusest kõikuv, kähisev Tõivo Sarnet ja tema taga talle sarvi tegev, keksiv ja itsitav Sikk.

      Kustuta
    3. kusjuures osa tippu viivaid omadusi pole tingimata üldise tervise mõttes kasulikud. nt balletis ja iluvõimlemises annab eelise selline painduvus, mis tglt tähendab, et liigesed "ei pea" nii hästi nagu tavalisel inimesel ja vigastuseoht on suurem.

      korvpallimängijale kasulik suur pikkus on muudes asjades tülinaks (suur korpus on kulukas ülal pidada, selle kasvamine tuleb osalt tänu testosteroonile, mis on immunosupressant jne).

      Kustuta
  6. Mu ristilaps läks suht hilja trenni, mõjutatuna ühest Eesti popist filmist. Kõik rääkisid talle, et sul ei pea olema suuri saavutusi, peaasi et sulle meeldib ja teed kaua soovid. Nüüd sai uue treeneri, kes oli alustanud temavanuselt ja isegi OMil käinud. Ja see väidab, et kõik on võimalik. et tuleb 5x nädalas trennis käia (tüdruk lõpetab põhikooli ja peab selleks vaeva nägema, kooliasjad ei tule just ludinal), eesmärke seada, laagrisse tulla ja tulemus tuleb. Kusjuures ta suudab hullult motiveerida, täiesti hämmastav.

    VastaKustuta