Reede, mai 23, 2008

Ikka ei taha konkureerida!

Olen sel teemal kunagi juba kirjutanud aga seoses Ramloffi postituses kõlanud mõttega ühiskonna rate'stumisest tahaks veel kraaksuda.
Tõepoolest, miks peab igale poole tekitama võimalusi midagi hinnata (fotosid, blogisid, kommentaare jne)? Miks peab tekitama mingeid pingeridasid (kes on popim)? No mul on ka lehekülje statistika olemas, aga mind ei huvita selle juures kui palju, vaid miks. Niisama lõbus vaadata. Varsti tuleb tikutulega otsida kohti, kus sind keegi hindama ei tuleks. Orkutisse saab veel pilte panna, ilma et neid hinnata saaks. Kommenteerimisvõimalus sinna nüüd loodi, loodetavasti ei järgne varsti ka hindamine.
Ma ei salli sporti, ma ei salli konkurentsi. Konkurssidel olen ma osalenud küll, aga enamasti ainult siis kui sealt midagi muud lisaks võidule ka välja kooruda võib - n mingi valdkonna ekspertide hinnang. Aga igasugused ilma žüriita valimised, no ei. Põhjustest olen juba kirjutanud varem.
Enamik konkursse toob välja vaid inimeste halvema poole (iga hinnaga esimeseks), kuigi algselt oli konkursside mõte pigem üldise kvaliteedi parandamine. Mass ja kvaliteet on aga pigem vastandid ja seega kaob igasuguste suurte konkursside puhul kvaliteedi olulisus üsna kiiresti ning asendub kavaluse, populaarsuse, äraostmise ja muu labasega.
Kui võtta laiemalt, siis näiteks igasuguste müügiboonustega tasustatud ametikohtadel töötamine oleks mulle vist samamoodi vastunäidustatud.
Ja see spordivõistluste diviis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt - mõtlesin ka kunagi Elioni rattamaratoni matkasõidule minna. Hea, et mind hoiatati, et matkaga pole seal küll midagi ühist. Ikka kaigas kodarasse ja kaks kohta ettepoole.

1 kommentaar:

  1. Rahvasportlase tasemel on see "tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt" deviis siiski veel üsna elujõuline :-)

    Ma käin ise regulaarselt väikestel (küla)rahvajooksudel ja ka suurematel jooksuvõistlustel ja pole küll kordagi "kaikad kodarasse" mentaliteeti kohanud.

    Olen kogenud hoopis hästi vahvat feelingut ja kohtunud toredate ning sõbralike inimestega.

    Võitlust peab igaüks jooksurajal muidugi, ent ennekõike on see võitlus iseendaga.

    Rattasõitude kohta ei oska arvamust avaldada, sest üritan neis mitte osaleda (kukkuda kardan, kui aus olla, ja mitte kaigaste tõttu, vaid omast lohakusest või mõne mu ees külje maha paneva kaasvõistleja tõttu).

    Ja sporti tehakse ikka selleks, et terve olla ning et oleks hea enesetunne, mitte aga kellelegi ärapanemiseks :-)

    VastaKustuta