neljapäev, märts 04, 2010

Kas vigu meditsiinis saaks ära hoida?

Jube lugu tänases Postimehes. Kardan, et ise sellist asja üle ei elaks ning peale seda normaalseks ei jääks. Kes on süüdi? Me kõik oleme oma vigadega inimesed, kuid on osa elukutseid, mille esindajad peaksid justkui vigadeta olema. Ise sünnitades ei mõelnud ma hetkekski sellele, et kui arst juba kohal on, siis võiks midagi valesti minna (sellisel hetkel ilmselt ei ole sellised mõtted ka eriti kasulikud ja tõrjutakse seetõttu eemale). Tegelikult oli vanasti sünnitus peamisi noorte naiste surma põhjusi ning on seda arengumaades ka praegu. Aafrikas on palju lapsi ka seetõttu, et üheksast rasedusest jääb ellu vast kolm last (info kahjuks ilmumise lõpetanud ajakirjast Lilit). Arenenud maades on ka ühe lapse kaotus korvamatu trgöödia. Ilmselt just selle tõttu lähevad sellised lood nagu Pärnus juhtunu eriti hinge. Samas on sünnitus ja igasugune muu arstlik operatsioon alati ohtlikud ja seetõttu tuleb nende sooritamise lubamiseks lausa allkiri anda, et ollaks kindel, et asi võib ka ebaõnnestuda. Vigade eest pole meist keegi kaitstud, kuid vead inimestega tegelemisel võivad vägagi saatuslikud olla. Jah, võib juhtuda vale ravim, see vale ravim võib tappa, kuid siis ei saa öelda, et arst oli kuritahtlik. Kuritahtlikult hooletu? Ma ei tea, ma olen elus päris palju hajameelseid vigu teinud ning ei ole kunagi halba soovinud. Just sellepärast ei julgeks ma teha tööd inimestega. Arvud on kindlamad - neid saab tavaliselt üle kontrollida. Jah, arst saab ka üle kontrollida. Aga - olen kindel, et ikkagi ei saa 100% veatust saavutada. Teine asi on juhtum, kus patsient on kindel probleemis (antud juhul käis isa väidetavalt mitu korda arsti appi palumas), kuid arst ei ole ning on endas nii kindel, et ei võta patsiendi arvamust kuulda. Kuidas saab inimestega seonduvas nii kindel olla? Isegi peale 30 aastast töötamist võib ette tulla eriolukordi. Kahjuks olen ka ise kohanud halvustavat suhtumist, et mida sina ka tead ning kohanud meditsiinis ilmsete suhtlemisprobleemidega inimest. Minu arvates on just sellised inimesed need tilgad tõrva meepotis, kes sunnivad inimesi meditsiinis kahtlema ja igasuguseid alternatiivvariante otsima. Väidetavalt olevat Eesti üks enim esoteerikat jms usaldav riik. Samas on kõigile teada eestlase tuntud suhtlemisoskamatus.
Mitte miski ei saa kompenseerida selle naise kannatusi, nii nagu keegi ei saa ilmselt kunagi täit selgust, mis siis õieti toimus. Ma ei taha kedagi seetõttu süüdi mõista, kuid kui lugu oli nii nagu Postimehest seda lugeda sai, et arst lihtsalt ei pidanud olukorda hoolimata patsiendi arvamusest ohtlikuks, siis ilmselt ei ole õige sellise inimese jätkamine arstina (kui muidugi see peale avalikustamist enam võimalik ongi). Kui palju aga on nö õnnetusjuhtumeid, kus patsient ei kaeba, kuid arst saaks ikkagi midagi ära teha, kuid ei tee, kuna arvab, et olukord ei ole nii hull? Mida saaks teha, et sellist asja ära hoida? Me oleme sunnitud arste usaldama ja tavajuhul on see kindlasti ka parem variant kui ise ennast ravima hakata, kuid kas tulebki leppida sellega, et mõnikord võibki valesti minna või tuleks siiski püüda rohkem märgata inimesi, kes ehk oma suhtlemisoskuse puudulikkuse, lohakuse vms tõttu arstiametisse kõige paremini ei sobi hoolimata oma haridusest? Kindlasti on ka osa patsiente lihtsalt rumalad või kiuslikud, kuid kui ühe arsti kohta on juba mitmeid kaebusi erinevatelt inimestelt, siis tuleks sellele reageerida. Aga jälle see suhtlemsoskus...No näiteks on ühes kliinikus alati aegu ühe kindla tohtri juurde, kus aga pidavat käima ainult need kõige tugevamad - emotsionaalselt siis. Tohter võib ju omal alal tugev olla aga on see normaalne, et ta suhelda ei oska? Või on see meil igal alal nii üldlevinud probleem, et keegi teistsugust olukorda ei eeldagi.

1 kommentaar:

  1. Mmmm, no ütleme ausalt - eks enamus eelistab toredat ja mõistvat arsti mingile krõõšale enitaim, olgugi too viimane variant siis ehk mõnevõrra oskuslikum. Usaldus on arstide puhul esmatähtis, sest kaalul on palju.

    VastaKustuta